1929. aasta november

Keilas, 2. novembril 1929

Laupäeva õhtu. Tulin kella ½ 6 paiku õhtul Keila alevist – kirikus oli üks paar laulatada. Oli võrdlemisi soe ilm ja udune. Mõnedki põõsad on alles lehis, umbrohi haljendab ja kasvab alles.

Väike Hilda on peaaegu juba terve. Hilda oli eila kange peavalu käes ja ka minul oli palavik. Ma köhin juba kauemat aega. Hilda mamma on neljapäevast saadik meil ja lastel seepärast hea meel. Homme on mul Ranna abikirikus järjekorraline jumalateenistus – käin seal kuus korda aastas.

Kui kolmapäeva hommikul kella ¾ 6 ajal hakkasin Paldiski rongile minema, oli nii pime, et ei näe sõrmeotsagi. Edaspidi algab Tallinna pedagoogiumi harjutuskoolis töö kella 8 asemel kell 9 hommikul ja ma võin Haapsalu rongiga sõita, mis siit kell 8,3 hom. läheb. Paldiski rongiga pimedal ajal sõitmine oli ikka väga raske. Imestan siiski tagantjärele, kuidas ma enam kui 3 aasta kestes suutsin kell 515 hommikul üles tõusta ja vaksalisse saada, ilma et ma kordki oleksin hiljaks jäänud. Mõnikord siiski panid pimeda ajaga teenijad hobuse ette ja sõidutasid mu Keila jaama – siis oli muidugi kergem. Kell ¾ 7 hommikul ülest tõusta ja Haapsalu rongiga Tallinna sõita on võrdlemisi päris kerge. Mäletan aga endistel aastatel, kuidas ma öö läbi peaaegu magada ei saanudki, kuna kell 5 ehk 515 ülestõusmine mul hinge peal lasus, koolis nii väsinud olin, et peaaegu ümber kukkumas olin, ja tundi anda lõpmata raske oli. Nõudis suurt tahtejõudu, et ometi tunde edasi anda.

Keilas, 7. novembril 1929

Täna oli jälle ilus päikesepaiste pärast mõnda vihmast, udust ja pilvist päeva. Käisin Viktoriga aias viimaseid punaseid sõstraid noppimas, mida sain ühe klaasitäie. Tõime ka reediseid aiast – olid hästi ilusad ja suured. Mõnel põõsal on veel lehti, puud on enam-vähem paljad juba.

Üleeila õhtul olin Hildaga „Estoonia“ teatris „Floriida roose“ (operetti) vaatamas. Hilda venna Eduardi abikaasa Niina Nikolajevna oli meiega kaasas. Öösel olime Eduardi korteris Pikk tän 50. Hilda sõitis eila lõuna ajal koju, mina õhtul.

Ma köhin pikemat aega. Vahetevahel raputab köha nii kangesti minu pead, et meelemärkus tahab kaduda.

Hilda ostis enesele hiljuti 2 Toulouse hane. Kaks aastat oleme parte kasvatanud ja nad on meil hästi korda läinud. Nüüd tahab Hilda hanidega õnne katsuda. Kanu on meil ka olnud 25 ümber. Haned maksid 25 krooni (=2500 senti); ostsime nad Keila jaama puhvetipidajalt proua Elias´elt.

Keilas, 11. novembril 1929

Eila oli ilus päikesepaisteline pühapäev ja rahvast rohkesti kirikus. Ka oli matuselisi palju, sest 6 surnut oli matta. Õhtupoolikul olin kodus.

Väike Hilda sai tuulerõugetest terveks ja hakkas koolis käima. Nüüd jäid Ellinor ja Viktor oma korda tuulerõugetesse. Viktor tahtis nimelt haigeks jääda, et Ellinoril üksinda haige olles igav ei hakkaks. Mina köhin ikka veel kangesti: ei saa aega ennast parandada.

Täna alustasin poisslaste leeri. Tuli kokku 20 õpilast.

Oli meil suur sündmus: toodi täna Vasalemmast pool sülda puid. Pool aastat kuulasin siit ja sealt, aga puid ei saanud. Puud on meil hoopis otsas – kalendriaastal ei ole meie ühtki sülda ostnud. Ma kirjutasin sellele Vasalemma mehele, et mul puud otsas, ja ta tõi. Nõukogu abimees Ventsel Ääsmalt lubas ka neil päivil tuua. Oleme hagudega tubasid kütnud ja ruumid on meil soojad, on ju ka sügis siiamaani üsna soe olnud.

Kapsaid kasvas tänavu sügisel nii palju, et meie oma ülejääki ei saanudki müüa – andsime rentniku lehmadele. Oleme mitu tünni kapsaid hapendanud; vast saab neid kevadi poole ära müüa.

Üks nõukogu liige Saulet viis eila meilt 2 parti kasvatada. Kevadil andsime talle pardimune ja kana haudus pojad välja, kuid need murti ühel öösel ära. Kõigil oli partidest kahju olnud. Nüüd said nad meilt kaks parti tingimusega, et tuleval sügisel 2 niisamasugust noort parti asemele annavad. Meie oleme kolm noort parti juba ära praadinud. Kasvas meil noori üles üldse 16.

Keilas, 13. novembril 1929

Täna oli üks naine käinud tunnistust tahtmas ja tal olnud kaasas suur koer. Kui naine sees oli, rebis koer väljas üht vana emaparti. Part tuli muidugi ära tappa. Naine võib ehk nüüd kodus mõtelda: „Peasin ometi, et parti tarvis ei olnud välja maksta!“

Seminaris algavad tunnid nüüd kell 9 hommikul. Ma sõidan Keilast nüüd Haapsalu rongiga, mis sõiduplaani järele kell 845 Tallinnas peab olema. 12 minutiga jõuan ma igatahes seminari. Kell 9 algab hommikupalve. Täna pidin ma palvet pidama, aga rong jõudis Tallinna alles kell 9, 25: ühel eelmise rongi veduril oli haak katkenud ja rong tee peal hädas olnud edasijõudmisega, mispärast Haapsalu rongi Hiiul ja Järvel tükk aega oodata lasi, kus see rong harilikult ei peatugi. Seminaris jäädi siis seekord ilma minu palveta, aga sellest ei ole häda, sest minu juhatusel hakkasid ka praktikandid hommikupalveid pidama.

Keilas, 18. novembril 1929

Paari päeva eest sadas natuke lund, täna tuli sula lumekord maha ega sulanudki õhtuks ära.

Eila õhtupoolikul ristisin Ääsma Margusel 3 last, kes sinna ühtekokku said toodud. Ennemalt, paari aasta eest alles, ristis Ääsmal Keila vennaste koguduse vanem vend Juhan Sillmann, aga sestsaadik, kui kiriku heaks näitemüüki peeti, jäi Sillmann Keila kirikunõukogust eemale ega risti ka enam lapsi. Ma katsusin korra teda nõusolekut andma meelitada, et ta jälle hakkaks lapsi ristima. Sillmann ütles, tema ei olevat seda väärt, sest sellesama käega, millega ta ristiks, nuhtlevat ta mõnikord põllul adra ees olevat hobust! Nüüd tuleb siis minul Ääsmal lapsi ristimas käia.

Eila õhtul jõudsin Ääsmalt kell ½ 8 koju. Oli pilves, kuid täiskuu aeg, seepärast väljas üsna valge. Läksin Hildaga kohe Kumna mõisa loomaarst Bohl´i juures õhtusöögile. Bohl lahkub lähemal ajal Kumna mõisast: Harju maavalitsuse mehed ei olnud temaga rahul ja lõpetasid tema teenistuslepingu. Bohl´ide arvates pidi eila olema meil nende juures Kumna mõisas viimane õhtusöök. Nad on juba katsunud oma asju pakkima hakata, ootavad veel üksnes uue ametikoha määramist. Bohlidest on kahju, et nad lahkuvad, sest nendega oli väga hea läbi käia – olid väga lahked ja tähelepanelikud ja võtsid oma võõraid alati hästi vastu. Kella 11ks õhtul jõudsime koju tagasi.

Laupäeval, s. o. üleeila, oli meil suur sündmus. Meie vannituba, alumisel korral, sai valmis. Köstri käest saime raudahju, millele plekktorud said tehtud; väikese tuletegemisega läheb vannituba päris kuumaks. Vannitoa mõtte sai enesele Hilda. Keila kirikumõisas ei olnud sauna ega ühtki ruumi, kus võimalik oleks olnud ennast pesta. Alumisel korral oli aga igasugu ruume külluses. Ühe niisuguse ruumi arvas Hilda kohase olevat vannitoale. Koguduse kulul ehitati siis soe müür selle ruumi ja pesukoja ruumi vahele. Pesukoja katlast tehti veekraan vannituppa ja vannivee ärajooksmiseks ühte selleks kaevatud auru pesukojas ka avaus. Soe müür ei annud aga sooja vannituppa niipalju, kui pesemisel tarvis oleks, sellepärast tõime köstri käest raudahju. Vannitoale sai laudpõrand tehtud, seinad valgeks lubjatud; vanni ostsime omal kulul, muud asjad ja töö on koguduse kulul tehtud. Laupäeval oli siis esimene mõnus, soe pesemine. Lapsed ei tahtnud soojast vannitoast lahkudagi; vannis loeti isegi juturaamatut. Mulle tundus vannisolek väga mõnusana; sain koguni higistadagi hästi. Teine päevgi tundus veel tagantjärele vannimõju. Hilda on seega Keila kirikumõisale ühe hea asja juure muretsenud. Siiamaani pesime endid jahedavõitu köögis ehk käisime koguni Tallinnas. Suvel käisin ma Naanul saunas; sestsaadik kuni üleeilani ma higistada ei olnudki saanud pesemisel. Kui meie ükskord siit Keilast oleme ära läinud, siis jääb igatahes see hea asi maha ka meie järeltulijatele. Eks siis jõuab kogudus omal kulul ka hea vanni muretseda! – Nüüd oleks tarvis siia veel ka elektrivalgustust muretseda. Keila mõisaomanik Kalm lubas oma elektriliini meile tuua – saab näha, kunas sellest asja saab.

Keilas, 19. novembril 1929

Viktor hakkas hiljuti omal tahtmisel tähti õppima ja veerib nüüd õige kiiresti. Raamat on tal ühtepuhku käes ja poiss loeb mitu tükki korraga läbi, nõnda et mul ja Hildal päris kannatust tarvis läheb, et poisi lugemise himu rahuldada, nõnda õpib Viktor 5 ½ aastaselt ilma ühegi vaevata lugema.

Keilas, 23. novembril 1929

Lumi kadus järgmisel päeval pärast sadamist. Paar päeva oli maa natuke külmetanud ja veel õhuke jääkord peal. Nüüd on jälle niisked ja vilud ilmad, kus harva näeb päikest. Ma köhin juba pikemat aega, nüüd on teisipäevast saadik veel hääl ära; täna ei saanud ma sellepärast leeritundigi – peab homseks, Surnute pühaks, häält koguma. Kõrgemad hääletoonid ei tule mul üldse välja, madalamatega saan ikka kuidagiviisi hakkama. Annaks Jumal, et hääle jälle tagasi saaksin! Oleks küll vist mõistlikum olnud, kui ma kolmapäeval Tallinna ei oleks läinudki. Õieti peaksin ma ka homme kirikusse mitte minema, aga peab minema, sest Surnute püha on tähtis päev, ka on armulauapüha. Nagu kiuste kutsuti veel Vääna Vähikülasse ühele vanale eidele armulauda andma – tuleb esmaspäeval ka sinna minna. Meil tehakse täna jälle sauna: oleks väga hea soojas vannis pikutada, aga kardan, et hääle asi veel pahemaks läheb, ja ma pean sellest heast asjast ilma jääma. Lapsed läksid suure rõõmuga vannituppa – on ju seal soe ja hea olla.

Keilas, 24. novembril 1929

Hääle asi läks mul öösel nii halvaks, et üksnes veel sosinal rääkida sain. Ei olnud hommikul mõteldagi selle peale, et kirikus kõneleda oleksin saanud. Hilda saatis sellepärast hommikul teenija köster A. Reinvaldti juure, kelle kätte andsin ka oma Surnute püha valmiskirjutatud jutluse. Armulaualised tulid tagasi saata ja Surnute püha suur kogudus sai köstripüha. Päeval õnneks hakkas hääl natuke jälle paranema. Õhtupoolikul tuli Keila alevist siia dr. Greenberg oma prouaga ja jäi siia õhtusöögile. Greenbergi korraldusel tohin ma üksnes sosinal rääkida ja pean igatahes mõneks päevaks hoopis koju jääma. Ei ole sugugi hea tunne, kui häält ei ole. Mõnikord arvan koguni, nagu ei paranekski enam hääl, peaksin ameti käest ära andma ja sattuksin oma perekonnaga raskustesse. Kui nõnda mõtlen, on väga halb tunne. Aga ka muidu ei tundu hea, kuna praegu on leeriaeg ja ma ei saa leerilapsi ise õpetada.

Maksin hiljuti oma tulumaksu teise poole ära. Tänavu pidin tulumaksu maksma juba 18100 senti (=181 krooni). Ta oli määratud nõnda, kuidas ma oma sissetuleku üles andsin. Tulumaks on seega mul kas Keila koguduse ühe kuu rahapalga suurune või seminari praeguse 2 kuu palga suurune. Peale selle maksin vallamaksu enese ja Hilda eest 1750 senti, kiriku liikmemaksu 540 senti ja Keskkassale tuleb mul ka vähemalt 2000 senti maksta. Siis veel igasugu teised kirikumaksud.

Keilas, 26. novembril 1929

Täna sain venna Viktori kirja, kirjutatud eila:

„ Armas vend!

Sinu kirja sain juba ammu kätte, aga ei saanud kohe vastu kirjutada, sest jäin sel korral parajasti raskesti haigeks. Mul kasvas mädapaise kurku, olin üle poole kuu voodis. Palavik oli ka peaaegu alati üle 38°, ei saanud süüa ega magada hulk aega, sest kõrvade juure läks ka paistetus ja ajas hirmsasti pea valutama, kurk oli muidugi kinni.

Nüüd olen jälle terve.

Sibulad *) sain juba ammu kätte ja panin nad kohe maha, aitäh nende eest.

Rahaga on asi nii, nagu Sa kirjutasid – Orikal ei ole teda praegu just tarvis ja suveks loodan neile kõik ära maksta võivat. Ma küsisin Sinu käest raha ka ainult selleks juhuseks, kui papa koha kinnitusel seda otsekohe peaks nõudma, aga papa lubab sellega oodata, kuni ma raha saan. Jõulu paiku vast kinnitame ka koha minu nimele, papa on sellega nõus ja praegu ei ole mul selleks ka raha. 15 000 marka andsin enne Orika tulekahju päevapiltnik Lintsile laenuks, saan selle nüüd paari nädali pärast kätte; ka saan ma iga kuu üle 15 000 marga piimaraha. Talvel suuri väljaminekuid ei ole, on veel mõnesuguseid sissetulekuid sigadest ja muudest asjadest. Nii saan rahaasjadega varsti joonde. 150 000 marka kirjutasin oma raamatust Hilda nimele papa juuresolekul ja soovil.

Rehed on meil juba ammu pekstud. Sain üle 300 vaka vilja. Ümbruses ei saanud ükski talu nii palju. Piima on meil praegu ka rohkem kui kahel Orikal ja teisel Naanul kokku.

Panen varsti papa linad kuivama ja hakkan masindama.

Kuidas elate? Kas olete kõik ka terved?

Tervisi kõigile!

Viktor. „

*) Saatsin vennale varre otsas kasvavaid sibulaid, mida siin ise kasvatame.

Nõnda on siis Viktor Naanu talu hästi pidanud. 300 vakka vilja on umbes 750 puuda. Kui puuda hinnaks arvata kõigest 200 senti, mis igatahes vähe on, siis oleks vilja väärtus 150 000 senti, arvamata heinad, põhk, lina, kartulid. Muidugi kulub enam jagu vilja loomatoiduks, aga Viktor saab mõnesuguse ülejäägi ikkagi ära müüa. Suureks heaks asjaks on Viktorile see asjaolu, et meierei ehitati just Naanu talu piirile, teise Naanu Kaskemäe alla.

Istun nüüd arsti korraldusel kodus. Natuke häält mul ikka juba on, kuid ainult madalaid toone saaksin tarvitada, kõrged toonid ei tule ikka veel väljagi. Köster peab nüüd minu asemel leeri. Ta käis täna õhtupoolikul siin ja ütles, et poistega päris hästi saavat hakkama. On ju ka poisse vähe, nüüd on neid 23.

Et nüüd aega rohkem on, siis lõpetasin eila ja täna ammu poolvalmis olnud lastejutud „Miks poisid vitsu said?“ ja „Mesilane nõelab!“ Ka kirjutasin lõpuni ühe vaimuliku jutu „Vaata, ma teen kõike uueks!“

Ilmad on ikka udused, pilves, osalt ka vihmased. Sooja on päeval +3°R ümber. Sügisene ämarus ja pimedus ei mõju ka sugugi hästi tervise peale.

Alustasin suvel midagi romaanitaolist Eesti kiriku elust, kirjutasin paar poognat äragi ja lükkasin ajapuudusel kirjutamise edaspidise aja peale. Tarvis oleks nüüd, kus aega on, ka see asi jälle käsile võtta – vast saab tast ikka ka asja!

Keilas, 29. novembril 1929

Täna käisin esimest korda pärast nädalast vaheaega Keilas. Pidasin veel 2-3 tundi leerilastega, kes täna lahti said. Oli küll alles raske mul rääkida, aga sain kuidagiviisi ikka korda ja loodan, et ka pühapäevase pika jumalateenistuse ära pidada suudan. Laulda veel ikkagi ei saa.

Ilmad on ühtepuhku pilves, pimedad, niisked. Eila sadas korra koguni paksu lund, mis aga kohe ära sulas, sest sooja on vahetevahel kuni +5°R. pimedad niisked ilmad mõjuvad nagu alati hilissügisel rusuvalt meeleolu peale.

Homme sõidan Vähikülasse haige juure, kes nüüd nädal otsa mind oodanud.

Keilas, 30. novembril 1929

Oli kange lumesadu, kui Väänas täna haige juures käisin; sadas sula lumelortsi. Nüüd õhtul on maa valge, kuigi lumi sulab. Ei ole armas, niisuguse lumesajuga väljas olla: lumi sajab näkku, krae vahele, teeb kindad märjaks, riided märjaks; maantee on vesine; ei ole ühtki silmale rõõmustavat asja peale vareste vast, kes lendavad tee kohal selles lootuses, et sealt juhtumisi leida mõnda noka vahele kõlbavat asja. Tuleb veel mõni auto vastu, siis pritsib ta vankri mudaseks. Aga kirikuõpetajal tuleb iseäranis just halva ilmaga väljas olla, sest just niisugusel ajal on haiged kärsitud ja lasevad teda kutsuda. Hea on pärast niisugust teekonda kodus olla, kui peakate, üleriided ja kindad on kuivama pandud ja külmast natuke värisev ihu võib sooja ahju juures mõnuleda. Lapsed olid koolis koju jõudes ka märjad ja porised. Ei ole hea igatahes niiske, pimedavõitu sügisene aeg.