JÄNEST OTSIMAS

Aadi ja Hilda otsisid jänest. Nad olid talulapsed. Nende talu oli üksikult, külast väljas. Õu oli suur ja jaotatud kahte ossa: üks oli loomadele jalutamiseks, teine, puhtam, elumaja ukse ees. Õunaaed oli neil muidugi ka, see oli ühenduses puhtama õue ja kapsaaiaga. Tihe aed ümbritses õuesid ja aedu, nõnda et kanagi muidu ei pääsenud välja, kui pidi hästi enne võtma hoogu, et oma vaevase lennuga jõuda aia otsa, sääl natuke hinge tagasi tõmbama, uut hoogu võtma ja alla lendama sinnapoole, kus ta arvas enesel olevat hää. Üksnes kapsaaia üks äär oli aiaga ümbritsemata, kuid säälpool küljes oli oja, millest kana igatahes ei jõudnud üle lennata.
Üle oja oli kaasik kuuskedega segamini, sääl algas ühtlasi karjamaa. Karjamaal kasvas mitu kase-, kuuse- ja lepasalka, oli aga ka lagedat maad. Isegi mägesid oli sääl, kus suvel leidus maasikaid ja murakaid, sügisel pähkleid ja seeni.
Õu ja karjamaa oli laste kodumaa, kaugemale ta palju ei ulatunud. Ümberringi paistsid sinetavad metsasalgad, mõni üksik talu ka. Põldudele lapsed palju ei puutunud. Üksnes suve lõpupoole, kui vilja koristati ja mõned põllud vilja alt vabanesid, lasti kari ka põllule ja heinamaale. Siis pidid lapsed vaatama , et loomad ei oleks läinud viljarõukude kallale, ega mõned vallatud lehmad oma keha ja sarvedega hakanud heinakuhja lõhkuma. Enamjagu aega oli aga kari aiaga ümbritsetud karjamaal ja sääl sai mõndki näha.
Metsatukad, mis igalpool kasvasid, andsid häid võimalusi elamiseks igasugu lindudele ja loomadele. Oravad olid igapäevased loomad. Juhtus sedagi, et neid oli korraga kolm ühe puu otsas. Laste hirmutades kargasid nad ühe puu otsast teise otsa, kuna karjakoer puutüve juures kiljus ja asjata püüdis karata puu otsa.
Vahetevahel nägid lapsed ka mõnd suuremat looma. Kevadepoole liikusid karjamaa ligiduses mõned metskitsed. Lapsed nägid mõnikord, kuidas metskits nendega karjamaalt läbi jooksis, üle aia kargas, oja kitsast kohast hõljudes hüppas üle ja kadus eemale metsa.
Kord tuli karjamaale põdergi, suurte haraliste sarvedega, seisatas lagedal mäe otsas, vaatas kaugusse ja kadus.
Lapsed juhtusid vahetevahel ka tetrede lähedusse, kes suure parinaga tõusid lendu ja laste eest põgenesid.
Kõik niisugused asjad, mida näha saab metsarohkeil mail, huvitasid väga neid kaht last.
Mõnikord mõtlesid nad:
„Kui saaks mõne niisuguse looma või linnu kätte! Saaks ometi põdrale lõa kaela visata – viiks ta koju lauta, annaks heina süüa, paneks talvel saani ette ja sõidaks nagu tuul mööda teed, inimesed imestaksid meie uhket sõitu!..“
Aga kust sa niisugust looma saad kätte! Nähagi saab teda väga harva, hää seegi.
Kõige rohkem huvitas aga lapsi jänes. Neid loomi nägid lapsed ka, üsna sagedasti; harvemini küll kui oravat, aga ei läinud peaaegu päevagi mööda, mil jänes ei oleks joosnud üle mäe. Ka läks niisugusel korral karjakoer Tuks jänesele järele. Aga jänes jooksis nagu tuul üle mäe, mäest kukerpalli alla ja kadus metsa. Tuks oli küll väle, aga väledam veel oli jänes, ei Tuks teda kätte saanud!
Lastele tuli aga kange himu jänest kätte saada. Iseäranis kindlaks kasvas nende huvi siis, kui nad kodus söögilaual kuulsid juttu, kuidas teise või kolmanda talu sulane oli leidnud hiljuti jänese magamast, ajanud kuue seljast, visanud jänesele pääle ja nõnda krapsanud jänese kinni.
„Mispärast talle kuub tuleb pääle visata?“ küsis Aadi.
„Kuidas sa muidu jänest julged kinni võtta? Ta on küll väga arg loom, aga hambad on tal väga teravad, vaata, et kätt otsast ära ei hammusta! Kraabib käppadega sul veel silmad pääst välja!“
Nüüd teadsid mõlemad lapsed, et on tarvis jänest püüda kuuega. Et kuub oli üksnes Aadil, Hildal mitte, siis jäi jänesepüüdjaks Aadi.
Nüüd otsisid lapsed igast põõsaalusest, kas sääl mitte jänes ei maga. Noh, iga põõsa all küll teda ei ole, aga mõni põõsas on tingimata ka niisugune, et sääl jänes on peidus. Kes otsib, see ka leiab. Aadi ja Hilda otsides kargas mõnigi jänes nende ligidalt üles, aga nii palju aega ta ei annud, et oleks lasknud endale kuue visata pääle.
Kunagi ei näinud lapsed jänest magamas.
„Mis see peab õige tähendama, et teised leiavad ja saavad jänese kättegi, meie aga ei leia ega leia, ligidale küll saame, aga siis jookseb jänes just nina alt ära!“ mõtles Aadi.
Viimaks leidsid lapsed, et Tuks on süüdlane – tema ju kõndis alati lastega kaasas.
„Jänesel on hää nina, ta tunneb koera haisu!“ ütles Hilda. Siis nad otsustasid otsida ilma Tuksita. Minnes jänest otsima käskisid nad Tuksi jääda maha. Aga või siis koer jääb maha! Kuhu koeral ka minna oleks olnud? Mine koju, siis aetakse kurjaga karja, hüütakse valjusti:
„Tuks, kasi karja!“
Kui Tuks ei pane käsku tähele, võetakse vemmal ja antakse valugi. Tuks ei teadnud seepärast laste käskides minna kuhugi.
Nähes, et Tuksist lahti ei saa, tehti nõnda, et jänest otsima mindi üksinda, kuna teine laps pidi Tuksiga jääma eemale. Muidugi läks otsima see, kellel oli kuub, sest muud jänese püügi riista lapsed ei tunnud. Hilda jäi Tuksiga mäe pääle istuma, hoides Tuksi kaela ümbert kinni, et Tuks Aadit otsimisel ei segaks.
Kord hiilis Aadi jällegi põõsastes. Pajupõõsad kasvasid sääl, noored põõsad, mille oksad olid üsna maa ligidal.
Aadi päris ehmus! Ühe põõsa ääre all oli jänes pikali maas. Ta magab lahtiste silmadega. Aadi arvas, et jänes on ärkvel, sest ta vaatas talle just nagu otsa. Aadi mõtles:
„Jänes vist haige – mis ta muidu lahtiste silmadega pikali vedeleb!“
Kähku hakkas Aadi kuube seljast maha ajama, kartes, et haige jänes muidu siiski võiks hammustada või küünistada. Ise aga ütles sääljuures üsna kuulduva häälega:
„Oh sa jänes!..“
Ta tahtis veel juure lisada:
„Ära mind karda – ma ei tee sulle midagi!“
Kuid seda ta enam ütelda ei saanud. Va´ pikakõrvalisel oli neistki sõnadest küllalt, ta ehmus koledasti; kargas hooga maast, pidi Aadile otse selga jooksma, sai põõsaste vahelt välja ja pistis otse sinna mäe poole, kus Hilda istus Tuksiga.
Aadi lootis, et jänes nüüd Tuksi kätte satub, tahtis koerale anda märku, hüüdis:
„Tuks, jänes!“
Tuks kuulis hüüdu, tõmbas Hilda käest lahti, kiskus selle pikali ja tormas jänese poole.
Jänes nägi Tuksi, pöördus põigiti paremale poole ja jooksis läbi karjamaa-aia suuremasse metsa, kuhu Tuks küll kileda haukumisega järele jooksis, kuid jänest ometi kätte ei saanud, talle päris ligidalegi ei jõudnud.
Oh seda suurt pettumust, mis oli nüüd lastel, iseäranis just Aadil! Ta pahanes päris iseenese pääle:
„Kes mind käskis jänest enne kinnivõtmist rahustama hakata, et ta mind ei kardaks! Peaaegu oli ta mul juba käes, aga nüüd läks, ja võta veel kinni!“
Nädal otsa käis Aadi küll üksinda, küll ühes Hilda ja Tuksiga sääl pajupõõsaste vahel vaatamas, kas jänes ei ole jälle sinna magama tulnud, aga tühi oli see koht. Aadi näitas Hildale, kus jänes just oli olnud maas, kus oli olnud ta pää ja kuspool saba, ka arvas ta mõnd rohukõrrekest ära tundvat, mida jänes oli magades maha rõhunud. Aga mis aitab rohukõrreke, kui jänest ennast ei olnud!
Ei saanudki sel suvel Aadi enam kordki magavat jänest näha.
Suvi hakkas jõudma lõpule. Rukkis oli ammugi lõigatud, ka muist tõuvilja juba koristatud. Kari lasti põldudele ja Aadit-Hildat ühes Tuksiga olid linakitkujate läheduses. Lehmad-lambad sõid üsna vagusasti põllupeenral, kus oli rohkesti maitsvat rohtu, ja lapsed võisid käia sagedasti tööinimeste juures vaatamas, kuidas linapeod said valmis ehk kuidas linakupraid otsast ära rapsiti.
Korraga kuulsid lapsed natuke maad eemal linas häält, mis kõlas õige peenikeselt, umbes nii:
„Pii! Pii!“
„Mis hääl see peaks olema?“ küsis Aadi.
Üks tööline vastas:
„Mis ta siis ikka on! Sääl kükitab mõni jänesepoeg. See teeb niisugust häält!“
Otsekohe tahtis Aadi linasse joosta ja jänesepoja üles otsida, aga teda ei lastud.
„Tallad lina maha – kas meil siis teda nii kerge kiskuda? Öeldi talle.
„Oota natuke, kui jõuame jänestele lähemale, küll nad siis isegi tulevad välja!“
Seda Aadi küll ei uskunud, et jänes linasse ootama jääb, kuni ükskord tema lähedale jõutakse. Aga nõnda küll tuligi. Nii umbes tunni aja pärast hakkas üks jänesepoeg linakiskujate eest jooksma kaugemale linasse. Nüüd ei suutnud Aadi enam hoiduda, ei oleks ta enam ka ühestki keelust hoolinud. Ta jooksis linasse jänesele järele.
Lina aga mässub niihästi jänesele kui ka inimesele natuke jalgade ümber, kui sääl sees joostakse. Ei saa kumbki hästi edasi. Inimene oma pikemate jalgadega saab igatahes küll paremini edasi kui jänesepoeg.
Nõnda jõudiski Aadi jänesele järele. Ei olnud aga enam aega kuube seljast ära võtta, sest selle ajaga oleks jänes läinud viimaks jällegi kus see ja teine. Aadi krapsas jänese turjast kinni.
Ei rabelenudki väike jänes palju, kui ta Aadil oli käes, ei hammustanud ka, tõmbas teine kõrvad hästi kaela ligi ja oli vaikne ning kartlik.
Linakiskujail juhtus olema korv parajasti kaasas. Jänes pandi korvi ja rätik seoti korvile pääle.
„Selle jänese kasvatan üles!“ ütles Aadi.
„Mina annan talle igapäev piima ja kapsalehti!“ tõotas Hilda.
Umbes poole tunni pärast jooksis teine jänesepoeg linast välja lagedale maale ja säält viljarõugu alla, kus üks linakiskuja tüdruk võttis ta kinni ja kinkis lastele.
Ei läinud mööda veerandtundigi, kui juba kolmas samasugune jooksis linast sinnapoole, kus kari sõi. Lapsed mõlemad, Aadi ja Hilda, jänese järele.
Väike jänes jooksis õige kiiresti, nõnda et üheteistkümne-aastasel Aadil ja kaheksa-aastasel Hildal oli päris tegu, enne kui said jänesele järele, aga kätte nad teda ei saanud nii kergesti. Jänes jooksis eest ära. Põllult jooksis ta rohtunud teele ja katsus ennast ära peita sügavaisse rööbastesse. Lapsed teda ka säält kinni võtta ei saanud, sest väljasirutatud kätt nähes põgenes ta uuesti eest.
Viimaks hüüdis Hilda Aadile:
„Võta kuub seljast!“
Aadi kuulas käsku, tõmbas ruttu kuue seljast, ja kui jänes jällegi oli rattarööpas, viskas Aadi talle kuue pääle, ja nüüd oli jänes käes.
Kolm jänesepoega, kõik küll ühest ja samast pesakonnast, oli ühe päevaga käes. Lapsed tahtsid neid kõiki üles kasvatada ja sellega olid ka vanemad nõus.
Aga kuhu neid panna?
Isa ütles:
„Pange nad alul suure toobrisse, toobrile lauatükid pääle, et jänesed välja ei saaks. Kui ma nüüd varsti aega saan, siis sean vana riidekirstu aidatrepil jäneste jaoks koda. Las´ nad siis kasvavad pääle!“
Korviga viidi jänesed koju. Küll olid nad kogu aja vagusi, liikumata!
Lapsed tõid jäneste jaoks kapsaaiast lehti ja taldrikuga piima, panid toobrisse ja jänesed ka sinna. Oleks aga ükski jänes laste nähes kordki katsunud oma toitu! Muudkui kükitasid maas, kõrvad kaela pääl, nagu ei elakski nad. Lapsed panid mõned lauatükid toobrisuule ja jäid hästi vagusi ootama.
Peagi kuulsid nad, kuidas toobris hakkas liikumine. Jänesed hakkasid sööma.
Toober jänestega jäi kuuri alla, kus ka vankreid hoiti. Õhtul oli aga keegi vankrit kuuri vedades kogemata aisaotsaga ühe toobrisuul oleva lauatüki maha ajanud ja jänesed ronisid öösel toobrist välja.
Hommikul läksid lapsed jäneseid vaatama ja leidsid, et toober on tühi. Oh seda õnnetut nägu, mis neil siis oli!
Ruttu jooksid lapsed kaebama emale oma õnnetust. Ema tuli lastega ühes kuuri, mis oli puhtamas õues kapsamaa ääres ja aidaga ühise katuse alla ehitatud.
Ema vaatas ühte ja teise nurka ja leidis laste suureks rõõmuks ühe jänese üles. Teisi kuuris ei olnud. Ema ütles:
„Otsige kapsaaiast, mul ei ole praegu aega, ega nad kaugele ole läinud, ei saagi minna: meil ju tihe aed igalpool ümber!“
Lapsed otsisid jäneseid kapsaaiast. Suure otsimise järele leidsid viimaks ühe üles ja püüdsid ta kinni. Teise leidsid ka. Kolmandat nad ei leidnud.
„Küll ta vist ujus ojast läbi!“ ohkas Aadi.
Üle oja metsast nad ka ei leidnud jänesepoega. Leppisid siis kahe jänesega.
Nende kahe jaoks säädis siis isa vana riidekirstu korda: tegi ümmarguse aknataolise augu kirstuotsasse, lõi sinna harvalt pulgad pääle. Nõnda võis jänestele anda toitu ka selle augu kaudu ega tarvitsetud ühtepuhku kirstu kaant kergitada ja nõnda kergesti jäneseid lasta ära joosta. Kirstu sai põhku jänestele magamiseks ja toitu toodi korralikult.
Lapsed andsid esialgu jänestele piima ja kapsalehti, hiljem, talvepoole andsid nad neile vahete-vahel ka vett ja iseäralise isuga sõid jänesed ristikheinu. Haavaoksi toodi neile ka närimiseks ja hammaste teritamiseks. Ka õunapuuoksi anti mõnikord.
Nõnda kasvasid jänesed suuremaks. Lapsed panid neile ka nimed. Üks jänes oli priskem ja hoidis kõrvad hästi kikki, sellele pandi nimeks Kiki. Teine vähem, kes kõrvu hoidis natuke lonti, sai nime Londu.
Nad harjusid inimestega päris hästi ära. Koguni nii julgeks nad läksid, et endid ajasid kirstu najale püsti, kui neile kirstukaant üles tõstes anti toitu.
Lapsed hoolitsesid oma jäneste eest kõige suurema tähelepanelikkusega: puhastasid nende eluruumi sagedasti ja viisid toitu korralikult. Kui lapsed koolis olid, toitis ema jäneseid. Nõnda jõudsid kätte jõulud ja noored jänesed olid juba vana jänese suurused.
Tuli sääl ühel päeval vallasekretär võõrsile ja nägi ka jäneseid. Hakkas kohe kahetsema:
„Oleks minu lastel ka mõni niisugune ilus loomake!“ Noh, hakkaski isal kahju sellest, et sekretäri lastel ei olnud niisugust loomakest, ja küsis Aadilt-Hildalt, kas nad lubaksid ühe jänese neile vaestele lastele.
Aadi ja Hilda olid helded lapsed ja lubasid. Et nad aga iseäranis just Kikit armastasid, siis anti Londu vallasekretärile. See läks jänesega oma koju. Kuulda oli aga, et ta Londut sugugi ei olnud jätnud oma lastele mängimiseks, vaid juba nii kolmandal või neljandal päeval söönud jänesepraadi.
Kiki jäi aga oma kohale. Lapsed käisid teda endist-viisi toitmas. Isa mõtles korra ka sellele, et jänesest lasta teha praad, aga lapsed palusid nende Kiki jätta ellu. Jäetigi jänes ellu.
Et Kikil ei hakkaks üksinda elamisel liig igav, tõid lapsed ta sagedasti tuppa endi juure. Suur rõõm oli lastel, kui jänes mööda tuba aeglaselt edasi ja tagasi kargles, mõnikord tõusis tagumisile jalule, nagu tahaks vaadata aknast välja, teinekord jälle vallatushoos suure kiirusega lipsas voodi alla, nagu oleksid tal koerad olnud kallal.
Kiki oli ise nii julge, et ta laste peost juba võttis toitu. Lapsed paitasid Kikit ja panid oma pää sagedasti tema pääle. Kiki karvad olid nagu pehme padi. Nad ehtisid ka oma jänest: sidusid talle punase paela kaela ümber, paelale oli aga Hilda enne õmmelnud Kiki nime valge niidiga.
Nõnda möödus talv. Lapsed tahtsid oma jänest ka suvel edasi pidada, et siis sügisepoole talle mõnd uut jänesepoega lootuse järgi seltsiliseks leida.
Ühel kevadpäeval, kui puud hakkasid juba minema lehte ja igalpool tundus kevadlõhna, mängisid lapsed jälle toas Kikiga. Korraga tuli Hildale mõte:
„Viime jänese õue! Las´ ta jookseb ka sääl päikesepaistel – ega ta ära jookse – ta meiega juba harjunud!“
Nad viisidki Kiki õue.
Aga nad unustasid ära, et Tuks ei olnud sugugi jänese sõber. Niipea kui Kiki õuel lahti lasti, oli ka Tuks sääl. Kiki pistis hirmuga jooksma, Tuks järele. Laste keeldu Tuks ei kuulanud.
Kiki jooksis esiteks õue aia äärt mööda, siis kapsaaeda, kus sel aastaajal veel midagi ei kasvanud. Tuks oli tal kannul. Kikile tuli oja vastu. Et Kiki ei tahtnud sattuda Tuksi lõugade vahele, siis hüppas ta vette, ujus ojast läbi ja kadus enne juba metsa, kui Tuks teisele kaldale jõudis.
Niipalju lapsed oma armsast Kikit nägidki.
Küll nad ootasid, et jänes tuleb vast tagasi. Ei ta tulnud. Lapsed käisid paar nädalat metsi mööda vaatamas, kas nad ehk ei näe Kikit. Ei näinud. Küll oli kahju, tuline kahju!
„Mis sa andsid niisugust rumalat nõu, et Kiki viia õue?“ pahandas Aadi Hildaga.
„Olnud ise targem ja ära võtnud kuulda seda rumalat nõu!“ vabandas ennast Hilda.
Suvi möödus, sügis tuli. Ei näinud korda ka uut jänest leida.
Kord talvel viidi lapsed onule võõrsile. Onu elas kümme versta eemal. Onu oli ka jahimees ja ta oli oma külalistele metsast katsunud muretseda hääd suutäit. Neile pakuti jänesepraadi.
Lapsed hakkasid süües oma jänesest rääkima. Nad rääkisid onule ka sellest, kuidas nad Kikile olid sidunud kaela punase paela ja paelale õmmelnud kiki nime.
„Kuidas?“ hüüdis korraga korraga nüüd onu. „Teie jänese nimi oli Kiki ja punane pael oli tal kaelas? Siis on ta seesama jänes, mis siin nüüd on laual! Ma lasksin ta eile ja kaelas oli tal õige luitunud pael Kiki nimega!“
Lastel ei läinud suutäied enam alla. Siin siis oligi nende armas Kiki!
Luitunud paela võtsid nad kaasa ja viisid koju mälestuseks.


Ado Köögardali „Jänest otsimas“ ilmus 1930. aastal ajakirjas „Laste Rõõm“ Nr 9