Keila mõis

Tegemist oli ilmselt muljetavaldava mõiskomplekssiga. Selle majapidamisse kuulusid kümned mõisamaja ümbritsevad majandushooned, mille vundamendid on veel tänapäevalgi Keila Jõepargis ja selle ümbruses säilinud.

17. sajandi II poolel kui keskaegne kivihoone hakkas lagunema, tekkis vajadus uue mõisahoone järele ning seetõttu ehitas Scheidingute suguvõsa 1670. aastal uue elamu. 17. sajandi sajandi lõpus sai valmis juba teine ehitis, mis oli rajatud ühe varasemast ajast teada oleva eraldiseisva hoone külge. Juba 1694. aastal koostatud varaloendis nimetatakse kaht kivist härrastemaja, kivist pruulikoda koos saunaga, mõisarahva eluhoonet, valitsejamaja, aitu, tõllakuuri, hobusetalli, lautu, karjahoovi, viit rehte, kaht küüni, puukuuri, sepapaja, veskit möldri elamuga ja kõrtsi. Vana mõisahoone kus asetses endine väikelinnus jäeti lõplikult maha alles 1760. aasta paiku.

Keila mõis oli tegelikult omaaegne majanduskeskus, mis hõlmas mitukümmend viljakat adramaad. 15. sajandil kuulusid Keila mõisa maavalduste hulka ka Pakri poolsaar ja Väike-Pakri saar. 18. sajandi lõpul iseloomustas A. W. Hupel Keilat kui ebatavaliselt laiade piiridega mõisa. On teada, et Keila mõisa sissetulekute lõviosa laekus viljakasvatusest (valdavalt rukis ja oder) ning loomapidamisest. Olulist rolli mõisa majanduses mängis ka kõrts, mida mainitakse juba 17. sajandi I poolel; 19. sajandil aga kuulus Keila mõisale lausa 3 kõrtsi - trahter kiriku juures, alumine kõrts jõe ääres ning n.n Nõmmekõrts. Nende varustamaks tegeldi mõisas juba alates 17. sajandist õllepruulimisega ning 18. sajandi lõpul tekis pruulikoja ühe katuse alla ka viinaköök. 1888. aastal valmis uus viinavabrik, mille varemed seisavad tänapäevalgi Keila jõe lähedal. Tuleb mainida, et jõgi oli ammustest aegadest kohalikke inimesi toitnud ning kalapüügiga, kus esikohal oli just nimelt lõhepüük, tegeles siin ka mõisrahvas. Muuhulgas kuulusid mõisale ka mitmed veskid, kalatiigid ning viljapuu- ja humalaiad.

Keskaegsest linnusest idas asuv ja praeguseni säilinud uus mõisahoone on ehitatud ilmselt mõisnik Carl Reinhold von Koskulli ajal 19. sajandi alguses. Algselt oli tegu pika, ühekordse, kõrge viilkatusega elamuga. Ainult hoone keskosa oli kahekordne, millel omakorda madal väljaehitus peasissekäiguga. Selle omanikud vahetusid järgmise sajandi alguseni üsna sageli. Hoone on kuulunud Friedrich von Meyendorffile (1816), Georg Meyendorffile (1839), Natalie von Uexküllile (1893), Kurt Fersenile (1905), Nikolai Wrangellile (1916), Ado Mäebergile ja Jaan Minnile (1917) ning ärimees Alfred Kalmule (1917). Peab tõdema, et omanike kiire vaheldumine ei soodustanud mõisa õitsengut ning rootsiaegne majandustase jäi paraku ületamata.

Aastatel 1929–1934 ja 1938–1947 tegutses Keila mõisa peahoones Keila põllutöökool, hiljem sõjaväekomissariaat, võõrastemaja ning trükikoda. Pärast Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist omandas Alfred Kalmu tütrepoeg Arne Kalm (noorena Sammul) mõisa uuesti, kuid loovutas selle hiljem Eesti Kultuuriministeeriumile 1995. aastal. Alates 1988. aastast tegutseb hoones Harjumaa Muuseum.

Lisaks peahoonele on säilinud ka viinaköögi ja kahe moonakamaja varemed (teisel pool jõge).