1929. aasta august


Keilas, 1. augustil 1929. a.

7. juulil oli mul suvine leerilastepüha. Esmaspäeval, 8. juulil sõitsin oma perekonnaga Viljandimaale. Sõitsime Paldiski rongiga Tallinna, kuhu jõudsime ½ 8 hommikul, sealt autoga sadamajaama, sadamajaamast kitsaroopalisel Viljandi, kuhu jõudsime ½ 6 õhtul. Viljandis oldi meil 2 vankriga vastas; vastu oli tulnud Viktor ühes mammaga. Sõitsime Naanule, kus meid nii hästi kui seal võimalik vastu võeti. Kaks aastat ei olnud vanematega koos olnud. Vahepeal suuremaid muutusid ei ole olnud, üksnes Viktoril kõndis õuel väike poeg, nimega Endel. Naanu talumaja katuse üks pool oli nüüd pilbasteks tehtud, maja ühele otsalenägusam välimus antud. Oja, mis lapsepõlve mälestusega läbi ja läbi on ühendatud, on Naanu õue all kõrkjaid täis kasvanud. Kui meie alles noored olime, siis kasvas Ojas üksnes paar korgast ja meie ihaldus käis selle järele, et neid hästi palju kasvaks, sest papa parandas kõrkjatega, meie keeli korgastega toolipõhju ja meie tundsime seega kõrkjate väärtust. Siis pidime kõrkjaid tooma lähedalt Viru veskijärvest, kuhu ma kord oleksin võinud, üht ilusat kõrkjat kätte püüdes, koguni ära uppuda, sest ma sattusin mülkasse. Nüüd on aga kõrkjapõhjaga toolid kadunud, Naanu oja nii kõrkjaid täis, et kaldad on seisva vee pärast mädaks muutunud, nõnda et tõsiselt peaks mõtlema oja puhastamise peale. Minu lapsed tegid kõrkjatest pallid ja õppisid ujumist; igatahes Hilda ja Ellinor nüüd ujuvad. Oma oskust täiendasid nad nüüd Keilas, kus nad pea igapäev nüüd suplemas käivad.

Naanul oleku ajal oli ainult paar päeva hästi ilusad, kus oli võimalik ka kalu ja vähki püüda; muidu olid ilmad kaunis jahedad ehk jälle ojas liig suur vesi, sest Viljandimaal oli liig paljugi vihma sadanud. Minu mamma saab sügisel oktoobrikuus 60. aastaseks ja ta tahtis oma sünnipäeva ette ära pidada, sest mul ei ole sügisel aega sinna sõita. Sellepärast oli ta oma ja papa lähemad sugulased kokku kutsunud pühapäevaks 14. juulil. Selle vastu valmistamisel oli talle võid tarvis ja ta läks seda ühes väikese Hilda ja Ellinoriga Venesillale oma õe käest otsima. Tema õepoeg Hans Jürmann, matemaatika kandidaat, õpetaja Tartu tehnikagümnaasiumis, oli ka omas kodus Venesillal ha temale oli mamma kõvasti kinnitanud, et ta pühapäeva hommikul vara juba Naanul pidi olema, et siis meiega rohkem oleks saanud juttu ajada. Hans vastanud, et meie nii kui nii teda vaatama tulla olime lubanud: ta käis ju talvel korra meil ja ütles, et meie suvel Naanule minnes ka teda tingimata oleksime vaatama läinud. Hans saatis minu mamma ja lapsed ära ja oli läinud uuesti heina niitma – ta armastas ikka suvevaheaegadel suure hoolega Venesillal tööd teha. See oli kolmapäeval 10. juulil. Minu lapsed tulid koju ja olid oma käigu pärast väga õnnelikud, sest nad olid tee ääres palju maasikaid leidnud. Neljapäeva õhtu eel seisime Naanu ukse ees. Korraga tuleb keegi naisterahvas õue, must rätik peas. Minu mamma vaatab ja ütleb: „See ju Venesilla Juuli (= Hansu poolõde)! Must rätik peas! Helde aeg – vist Venesilla vanamees surnud!“ Juuli nutab ja tuleb lähemale. Mamma küsib: „Kas isa surnud on või?“ Isa on 86 aastat vana. „Ei! Hans!“ Kõik meie kohkusime. Eila oli inimene täiesti terve ja täna surnud! Kuidas võis see võimalik olla?! Pärast heinaniitmist, kusjuures Hansul palav oli hakkanud, nõnda et ta püksid koguni oli jalast maha võtnud ja nõnda niitnud, siis aga külm oli hakkanud, ei olnud Hansul söögiisu õhtul ja ta kaebanud, et silmad valutavad. Keskööl oli ta kangesti oksendanud. Õde (Juuli) oli koristamas käinud ja küsinud: „Kas sul nüüd on parem?“ – „Natuke on!“ ütelnud Hans ja käskinud õde magama heita. Hommikul 4 paiku leiti Hans meelemärkuseta magamast. Oksendamisel oli veresoon peaajus katkenud. Kutsuti Võhmast arst, kes autoga sinna sõitis ka Hansu Viljandi haigemajja viis. 11. juulil kell 4 p. l. suri Hans. 17. juulil oli matmine Suure – Jaani surnuaial. 12. juulil olin Hansu puusärki pannud ja matusepäeval kodust välja saatnud. Hans oli kõikide vastu, kellega kokku puutus, hea olnud. Et ta aga tagasihoidlik inimene oli, siis ei jõudnud ta elus edasi. Mõned sõbrad siiski olid ka matusele ilmunud: Eesti Panga direktor Jaan Kivisild, Tartu Ülikooli professor Sarv, tehnikagümnaasiumi direktor Raudkepp, Tartu majaomanik Mutsu ühes abikaasaga, paar üliõpilast – „Ühenduse“ liikmed, 3-4 kooliõpilast – tütarlastki olid tulnud „oma käe peal“ hauale. Haud kattus küll hästi pärgadega. Seisin seal ja vaatasin raske tundega pealt, kuidas labida täis labida täie järele läks muld hauda ja kattis viimse sellest mehest, kes meile oli armas sugulane ja hea sõber. Elasin III – VIII klassini Treffneri gümnaasiumis oleku ajal Hansuga ühes korteris. 1906. aasta suvel pärast keskkooli lõpueksamisi oli Hansul ka mõnesugune peaaju rabandus. Ta leiti seekord ühe tuuleveski tiibade alt maas lamamas. Kaua aega oli ta siis haige; pool aastat oli ta kodus. Kui ta jälle ükskord Tartusse tuli, siis ehmatasin ma: ei olnud enam see Hans, kes enne oli olnud; oli, nagu oleks mõni asi puudus olnud. Pärastpoole sai küll jälle ära harjutud ja Hans ise muutus ka, kuid ikkagi ei olnud ta enam see inimene, missugune oli enne haigust. Nüüd suri ta vallalisena enne, kui oleks 46 aastat vanaks saanud. Oma tööd tegi ta korralikult, kuid et ta oli tagasihoidlik ja ennast kuhugile pakkuma ei läinud, siis ei saanud ta ka mitte, ütleme, mõneks keskkooli direktoriks. Tasane ei saa meie ajal enesele maa peal ühtki aupaika.

Olin Viljandimaal kuni reede hommikuni 19. juulil. Siis hakkasime sõitma. Minu vanemad tõid meid Viljandisse. Koju jõudsime reede õhtul kell ½ 10. Kodus oli kõik korras. Hilda mamma oli meie äraolekul meil, kuna ta muidu Nõmmel oma tütre Alide juures nüüd asub.

Nädal aega oli õpetaja Strenfeldt ühes proua ja 2 pojaga meil. Käisin nendega Laulasmaal õp. Sommeri juures esmaspäeval 29. juulil. Laulasmaal oli muidugi jälle terve minu perekond. Meiega kaasas oli Saksa keskkooli õpilane Medea Taube, kes suvel meil elab selleks, et meie lastega mängida ja nende Saksa keele teadmisi värskendada. Saime selle õpilase õpetaja A. Eilart´i läbi, kes Tallinna Saksa koolis Eesti keelt õpetab. Medea on mõned aastad vanem kui minu tütred ja tema järelvalvel on minu lapsed nüüd ka supeluste ajal.

Hilda sõitis täna Rannamõisa – proua Sternfeldti selle lastega sinna viima. Sternfeldtid suvitavad Rannamõisas. Eila käisid nad Haapsalus õp. Sternfeldti õepoega ristimas ja õpetaja ise sõitis täna otsekohe Tallinna, kuna proua lastega veel siia tuli, siit asjad kaasa võttis ja oma suvituskohta meie hobusega tagasi sõitis. Homme tahan Hildaga minna Pääskülasse advokaat Alfred Nirk´i külastama. Nirk ühes advok. F. Rosenberg´iga käis ühes prouadega hiljuti ka meil.