1929. aasta oktoober

Keilas, 3. oktoobril 1929

Möödunud ööl olin Hildaga Tallinnas. Magasime Hilda venna Eduardi korteris. Õhtul käisime „Estoonias“ ooperit „Kalmuneid“ kuulamas. Meiega ühes oli teatris ka Eduardi naine ja vanem tütar. Oli teatris õpilaste õhtu ja mina nagu õpetaja sain pedagoogiumist õpilaste piletid, mis kõigest 20 senti tükk maksid.

Kui täna hommikul koju jõudsime, läks Hilda hobust rautama. Meie koer, Jaani kingitud 1922. a., jooksis kaasa, sest ta armastas nähtavasti meie hobust. Kui sepp hobust rautas Keilas, sõitnud üks veoauto sealt mööda, koer (nimi oli tal Fiksi ehk ka Viksi, kollakaspruun väheldane koer) autole kallale ja jäi autorataste alla. Väike Viktor, kes Hildaga kaasas oli, oli haledasti nutnud, kui kuulis koera kiunumist. Nad tõid koera küll koju, kuid ta suri varsti ära. Lastel oli kõigil koerast kahju, sest ta käis igalpool nendega kaasas.

Keilas, 7. oktoobril 1929

Koer maeti järgmise päeva õhtul maha. Mattis teenija, kuid Viktor käis seda kohta vaatamas ja lubas ühes teiste lastega lilled hauale istutada ja isegi risti panna. Mammale hakkasid nad peale käima, ostetagu neile Fiksi asemele mõni koerakutsikas. Fiksist oli kõigil lastel kahju, väike Hilda oli koguni põllega silmi pühkinud, kui tõllakuuris Fiksist vaatamast tagasi tulnud (Fiksi oli siis juba surnud, kui Hilda ja Ellinor koolist koju jõudsid). Kasu Fiksist küll ei olnud, sest vaevalt haugatas ta mõnikord võõraste tulekul, aga lapsed mängisid temaga ja võtsid ta igalepoole kaasa.

Reedel, 4. oktoobril aitasin kartulaid võtta. Hilda oli ise algusest lõpuni võtmas. Pärast käisime veel seenil. Seeni tänavu iseäranis palju just ei ole, aga meie saime siiski küllalt oma jaoks. Täna tõin aiast 8 suurt kõrvitsat ära, sest ilm on viluvõitu ja võib nõnda ka öökülm tulla. Siiski ühe kõrvitsa jätsin kasvama.

Täna sõitis Hilda ühes lastega Tallinna – õp. Sternfeldti ühe poja sünnipäevale. Lastel suurt sõiduhimu ei olnudki. Tütred ütlesid, et nad parema meelega koolis oleksid kui Tallinnas. See on igatahes ka hea, et nõnda neil kohusetunne kasvab.

Eila õhtupoolikul olin Hildaga Keilas homöopaadi Karl Mast´i kuldpulmas. Mast tuli mõne aasta eest Baptisti kogudusest ära minu kogudusse ja on nüüd väga ohvrimeelne koguduseliige: ta annetab iga aasta mitu tuhat marka heategevuseks kiriku kaudu. Mast on sakslane, kes Viljandimaal on sündinud, aga terve ilma peaaegu läbi käinud, muu seas ka Chikagos elanud. Kirikus olid kuldpulma mälestuseks kingitud laululehed Masti abielupaari pildiga, elekter põlemas ja ma pidasin kantslist pärast jutlust lühikese kõne ja tuletasin neid meele kirikupalves, kodus pidasin uuesti kõne ja laulu ja palvega. Vägisi anti mulle pärast 10 krooni.

Mu ees laua peal on praegu vaas õitsvate georgiinide ja teiste lilledega. Lilled õitsevad alles, nagu oleks päris suvine aeg. Üksnes ööd on juba pikad ja muidugi ka jahedad. Hea sügis, ilus sügis on olnud siiamaani. Puudelt siiski juba lehti langeb, iseäranis saartelt; aga lepad ja sirelid ja mõned ilupõõsad on alles hoopis haljad.

Homme tuleb mul jälle Tallinna minna, ülehomme ka. See Tallinnas käimine tundub mulle ikka õige raskena. Alati olen rõõmus, kui need nädala kaks tööpäeva mööda on läinud, ja ma jälle 5 päeva rahulikult kogudusetööd võin teha. Nüüd oskan ma küll juba klassides distsipliini pidada, aga rahul ei ole ma oma tundidega kaugeltki veel mitte. Üksnes mõni ainus kord tundub mulle klassist ära tulles, et tund tõesti hästi korda on läinud. Muidu jääb ikka niisugune tunne, et ei ole saanud lastele anda just seda, mis usuõpetus peab andma, nimelt ilusat, puhast ja kõrget, ja niisugune tunne vaevab mind väga.

Keilas, 17. oktoobril 1929

Kolm kirja:

I.

„Armsad lapsed!

See oli 9. oktoobril, eila, kolmapäeva õhtu, siis põles Orika Jaani ja Hilda uus tuba maani maha! Tule hakatus köögist – rämps põlema läinud. Hilda oli lehmi läinud lüpsma ja Jaan olnud linnas käimas. Nii kui Hilda laudast välja tulnud, näinud, et tuli jooksnud uksest välja katusesse. Lapsed olnud oma toas, märkanud tuld ja suitsu, tahtnud välja jooksta, aga köögist ei ole enam välja saanud, siis tahtnud balkoni uksest, see olnud lukus, sealt ei ole ka saanud. Aga väike Salme olnud nii kare, löönud akna puruks ja sealt jooksnud välja. Hilda saanud siis juba appi, kiskunud väikest Jaani aknast välja, seal teinud tema omad käed aknaklaasi vastu katki, olid verised.

Hilda, Jaan nutnud suure häälega.

Tulle jäid kõik riided, ka 13 puuda nisupüüli; need olid maja teisel korral, ei saanud välja tuua.

Hilda palub teid, kui teie lastel on mõned riided väikseks jäänud, neid oma lastele.

Teie kirjad olen kõik kätte saanud.

Meie rehed on juba ära pekstud ja ka terad kuivatatud. See aasta oli päris ilus vili, ka kartulid saavad üles – on keskmised.

Palju terviseid teile kõigile soovib teie vana isa. Elage hästi! Jumalaga. „

Selle kirja saime reedel, 11. oktoobril. Selsamal päeval saatis Hilda umbes pool puuda laste riideid ja jalanõusid, mis meie lastele enam hädatarvilikud ei olnud, bagaashiga Viljandisse.

II

Naanul, 10. oktoobril 1929.

„ Armas vend! Pean sulle kurba uudist teatama, sest eila õhtul kell 7 põles Orika uus elumaja maani maha. Kraam jäi suuremalt osalt tulle, ainult mõned asjad, nende seas klaver ja kaks kappi suudeti päästa. Riietest jäid nad kõik peaaegu lagedaks, sest riided olid pööningukambris ja tule kiire levimise tõttu oli päästmine võimatu. Täna käisid mõned ümberkaudsed inimesed ja tõid mõnda hädavajalikku asja. Kuidas tuli just algas, ei tea kindlasti. Pliidi alt oli tuli ammu juba kustunud olnud. Hilda oli läinud sigadele süüa viima ja jätnud seinalambi kööki lauale; laual oli ka õhtune. Lapsed olid köögi kõrval lastetoas, neist väike Jaan oli juba asemel. Lapsed olid köögis korra kolinat kuulnud ja varsti selle järele hakanud suits tuppa tulema. Köögist läbipääs oli võimatu ja veranda uks oli kinni. Väike Salme oli siis akna katki löönud ja läbi selle paasid kõik välja; sel ajal tuli ka Hilda tagasi. Jaan oli parajasti linnast tulnud ja Viru väljalt tuld märganud; teised inimesed olid teisel Orikal rehel. Arvatakse, et koer lauale läks toitu otsima, ajas lambi ümber ja sellest tekkis tuli. Loomasahvri ja köögi uksed olid lahti ja leek läks kohe pööningule ja katusele; terve maja oli korraga tulemeri. Et ilm vaikne oli ja inimesi õige rohkesti kokku tuli, siis suudeti teised hooned päästa. Vana toa seadsime täna enam-vähem korda – saavad selle talve seal ära elada. Pean nüüd papale ka koha raha välja maksma, sest Orikal on seda hädasti tarvis. Saan otsekohe anda 1500 krooni, muist jääb esialgul puudus. Kui juhtub rohkem tarvis olema, ja papa mulle koha ära kinnitab, kas oled siis nii hea ja laenad mulle puuduva osa ühe aasta peale? Viktor.“

Selle kirja kaasas oli minu õe Hilda ilma allkirjata leheke:

„Armas vend ja vennanaine!

Oleme täiesti paljad. Palun teid südamest, kui võimalik mõni laste peetud riie saata, sest raha osta ei ole. Jaan on nõnda põrutud ja lamab praegu voodis. Tihti käivad nutuhood peale, näib, nagu oleks närvid natuke rikkes.“

III

„Armsad lapsed!

Laupäeval, 12. oktoobril sain teie kirja kätte – nii ruttu.

Orika maja oli valla tulekassas, saab valla käest abi: 450 palki, 450 latti, 450 leisikat õlgi ja veel raha abi 50 000. Meie käest saab 200 000, mida Naanu Viktor temale juba 150 000 välja maksis; 50 000 jäi veel maksmata. Orika Jaanil enesel on Valdmannide käes 50 000. Palke on Orika omas metsas ka küll; neid ei ole temal enam tarvis võtta, sest valla materjaalist on juba küll. Õlgede, lattide ja ka palkide eest lubab Orika Jaan raha võtta nendelt, kellel materjaali pole maksta, sest Orikal endal on seda küll. Inimesi jooksis tulekahju appi palju; ka Välgita Tammelt toodi prits juba sinna. Palju inimesi oli lauda ja ka vana elumaja katustel, kellel olid veepangid veega käes, ja kes neid tulesädemeid, mis katustele lendasid, ära kustutasid. Suur õnn oli veel see, et tuul oli seekord hästi vaikne; suure tuulega oleksid ka teised hooned läinud. Toast toodi välja: kapid, kummut, sängid, klaver ja ka muid asju – neid sai veel aknast välja. Mis pealmisel korral oli, nagu riided ja jahud, need jäid sisse. Külarahvas on neile ka kõik toonud, nii et neil midagi enam häda ei ole. Elamine on neil nüüd vanas elumajas. Jaan rääkis, et selles kambris võiks veel kümme aastat elada, aga karta on, et raha jälle ära kustub, siis on parem ikka maja ehitada.

Tule hakatus on arvatavasti nii, et on tulnud lambi plahvatusest; tuld ei ole köögis paja all olnud – seda teab Anna Orik: tema on tahtnud tuld üles võtta, aga koldes pole olnud tuld; Hilda annud siis temale tiku, millest tule lambi otsa pannud ja lamp olnud köögis laua peal. Anna läinud siis Alla = Orikale sööma (masinas) ja Hilda läinud sigadele lauda juure süüa viima. Lapsed jäänud oma tuppa. Hilda hakanud lauda juurest tagasi tulema, näinud, et tuli tulnud juba köögist välja katusesse. Lapsed rääkisid toas. Enne kui Hilda sinna saanud, löönud väike Salme akna puruks ja tulnud aknast välja. Väike Jaan oli maganud. Teised lapsed tõmmanud selle ka akna juure. Seda oli Hilda vastu võtnud ja klaasi vastu siis oma käe katki teinud. Raha, mis meie andsime, sai Hilda nime peale kassasse pandud. Ärge enam midagi kulutage – neil on nüüd ise küllalt. Meil on suur hea meel, et teie nii üksteist aitate. Praegu olme kõik terved ja saadame teile ka palju terviseid. Elage hästi! Teie isa ja ema Mooril 15. okt. 1929.“

Keilas, 18. oktoobril 1929

Kerge öökülm oli 14. oktoobri hommikul ja võttis ära kõrvitsate lehed; kõrvitsad olid aga juba varem ära toodud. Kõva öökülm oli juba eila hommikul ja võttis ära nii mõnedki lilled. Ka täna oli külm. Korjasin täna õhtu eel lastele veel vabarnaid ja punaseid sõstraid. Pool päeva saagisin aias kuivanud ploomipuid, mis läinud talve külm ära võttis. Saetud ja murtud oksad ja puud kandsin Hildaga sisse ja kütsime nendega ahjusid. Magamisetoas oli hommikul + 8 ½ °R ja tundus magades jahe; pärast kütmist tõusis temperatuur kuni + 11°R ja tundub nüüd võrdlemisi hea.

Maa on üsna kuiv. Nädala algul sadas kange tormiga vihma ja olid teed porised. Peab ütlema, et tänavune sügis ikka väga ilus on olnud. Eila võtsime aias loomapeete ja kapsaid. Osa kapsaid jäi veel võtmata.

Keilas, 18. oktoobril 1929

Kerge öökülm oli 14. oktoobri hommikul ja võttis ära kõrvitsate lehed; kõrvitsad olid aga juba varem ära toodud. Kõva öökülm oli juba eila hommikul ja võttis ära nii mõnedki lilled. Ka täna oli külm. Korjasin täna õhtu eel lastele veel vabarnaid ja punaseid sõstraid. Pool päeva saagisin aias kuivanud ploomipuid, mis läinud talve külm ära võttis. Saetud ja murtud oksad ja puud kandsin Hildaga sisse ja kütsime nendega ahjusid. Magamisetoas oli hommikul + 8 ½ °R ja tundus magades jahe; pärast kütmist tõusis temperatuur kuni + 11°R ja tundub nüüd võrdlemisi hea.

Maa on üsna kuiv. Nädala algul sadas kange tormiga vihma ja olid teed porised. Peab ütlema, et tänavune sügis ikka väga ilus on olnud. Eila võtsime aias loomapeete ja kapsaid. Osa kapsaid jäi veel võtmata.

Keilas, 21. oktoobril 1929

Eila ja täna on olnud vihmane. Laupäeva õhtul olevat natuke lund sadanud. Eila pidas Paul Kuusik Keila kirikus jumalateenistust. Halva ilma pärast oli rahvast vähevõitu. Paul tuli ühes oma abikaasa Vendela´ga laupäeva õhtul. Ootamatult tulid sellesama rongiga meile ka Eduard Kuusik ja tema abikaasa Niina. Üheksa aasta pärast said vennad ja nende naised üks teisega jälle kokku – vastu oma tahtmist, sest naised, kellest üks on sakslane ja teine venelane, ei salli üks teist. Kokku said viimased üksnes söögilaual, kusjuures proua Vendela suure hooga katsus ikka ka Vene keelt kõneleda. Kuna Vendela oma mehe peale nähtavasti tugevat mõju avaldab, siis sõitsidki nad juba eila kell ½ 5 Keilast Tallinna, kuna Eduard oma naisega kauemaks jäi ha alles kell 8 18 õhtul ära sõitis. Igatahes ei ole kahe venna vahekord mitte kõige parem ja selles on Paul minu arvates suurem süüdlane. Paul sai Eduardi käest Vene ajal raha võlgu – kuldrublade väärtuses ja maksis Eduardile tagasi Vene paberrublades siis, kus viimastel enam ühtki väärtust ei olnud. Eduard ei oleks vist tagasimaksu nõudnudki, kuid Paul oli rahapaki Eduardi juure jätnud uhke käeliigutusega, nagu oleks tema just sellesama annud Eduardile kätte, mis ta ise Eduardilt oli saanud. Kuna ka naised üks teisega olid tülli läinud, lõppes läbi käimine vendade vahel nõnda, et ainult tänaval üks teisega juhtumisi paar sõna vahetatakse, kodust kokkupuutumist aga ei ole, kuigi mõlemad vennad nüüd Tallinnas asuvad. Muidugi oleks Pauli nagu noorema ja teataval määral süüdlase kohus lepituse otsimiseks ja tasane, healoomuline Eduard oleks valmis ka leppima, vast ka tema naine, kes igatahes näib otsekohesem olevat Pauli sakslannast, kuid õpetaja Paul Kuusik näib olevat enesest nii kindlas veendumises, nagu oleks ta vast ainus õige maa peal. Ei aidanud vist leppimisele väga palju kaasa ka ootamatu kokkupuutumine meie juures 9 aasta pärast, kus proua Niina hüüdis mulle imestusega Pauli kohta: _____________!“ Jah, vananemine läheb kõigil jõudsasti edasi, peaks igaüks mõtlema oma surma peale ja katsuma hea olla teiste vastu „niikaua, kui päev on; sest öö tuleb, millal ükski ei või enam midagi teha.“ Kui raske peaks aga olema minek igavikku, kui oma vennaga siin maa peal mitte ei ole ära lepitud.

Meie, s. o. Hilda ja mina, katsusime oma külalisi küll nii hästi vastu võtta, kui võisime. Külaliste jaoks tapeti kaks parti ja anti süüa kõige paremat, mis saada oli. Paul palus enesele 5 pudelit kodust veini, võttis siis juba 6 pudelit, sai õunu ka suure hulga – õunad on tänavu väga kallid. Eduard ei küsinud enesele midagi, kuid meie andsime talle hea meelega kaasa õunu, mädarõigast ja ühe suure kõrvitsa. Eduard on ka meile nii mõndagi head teinud, Paul ei toonud seekord lastele kompvekkegi.