1930. aasta aprill


Keilas, 1. aprill 1930

Tulen jällegi Tallinnast. Väike Hilda on ikka alles ilma meelemärkuseta. Tohtrid ei looda enam ellujäämist, sest Hilda südametegevus tahab lõppeda. Jeesus ütles: „ Paluge, siis peab teile antama, sest kes palub, see saab. Mis teie iial palute taevase Isa käest minu nime, seda peate teie saama!“ Olen nüüd palunud seda ütelust kindlasti uskudes. Kui taevane Isa mu palvet ometi ei kuule ja minu tütart terveks ei tee, siis vist muutub loomusunniliselt mu ilmavaade ja siis oleks mul elu palju-palju raskem. Oh mu armas laps! Viimati nägin teda meelemõistuse juures ja üsna rõõmsalt pühapäeval, kui kirikusse läksin: tõime Eduardiga väikese Hilda Viktori voodis kabinetti päikese kätte. Kui kirikust koju tulin, oli väike Hilda juba raskesti haige, ja õhtul või öösel kadus ta mõistus. Jumal, näita nüüd oma jõudu!

Kui ma linnas olin väikest Hildat vaatamas, siis olid seal ka proua Niina, tädi Alide, preili Arro. Kõik nad nutsid. Niina tahtis Galjaga minna veel vene kirikusse, et seal väikese Hilda eest palvetataks. Suudlesin veel oma armast last ja Hildat. Eduardi juures sõin lõunat. Nad on minu vastu väga head ja kaastundlikud. Mul on hirmus kahju ka Hildast, kelle emasüda on ju nii murtud. Tuleb mulle meele kõik, kus ma olen Hildat kurvastanud nii mitme asjaga. 15 aastat on ta tõesti ennastsalgavalt minu ustav eluseltsiline ja abikaas olnud. Ta on minu elu osanud nii mitmetpidi heaks teha, aga mina olen kõik seda nagu iseenesest mõistetavat asja maitsnud ja ei ole osanud Hildale vääriliselt selle eest tasuda, nõnda, et ta tõesti minu kõrval vähe rõõmupäivi on tunnud. Ja nüüd on saatus nii halastamatu, et ta ema käest tütre ära kisub! Oh kuidas igatsen ma nüüd olla Hildale hea, et teda mitte ühegi asjaga enam kurvastada! Jumal, halasta mu vaese, õnnetu Hilda peale ja jäta tema hea emasüda murdmata: tee väike Hilda ometi terveks!

Keilas, 2. aprillil 1930

Kuidas võisin ma üldse paluda, et Jumal meie peale oleks halastanud, kui ta omaenese pojalegi armu ei andnud? Olen käinud just nagu tulest ja veest läbi neil päevil. Täna hommikul kella kuue ajal – olin peaaegu terve öö oodanud - kõlises telefon. Oli Hilda õde Alide, kes ütles: „ Hilda tahab sinuga rääkida!“ Nuttes ütles Hilda: „Meie väike Hilda on surnud. Eile õhtul kell 11 suri…“ Hilda tahtis, et ma oleksin kohe Tallinna sõitnud ja tema ülejäänud lapsed ühes vanamammaga tema juure toonud. Otsekohe teatasin vanamammale, kes minu ja lastega ühes toas magas, et Hilda surnud on. Seda kuulsid ka lapsed ja tõusid otsekohe üles. Tükk aega enne kodust ärasõidu vajadust olid kõik riides ja söönud. Kell ¾ 9 olime linnas. Alide ja Galja olid meil vastas. Sõitsime autoga Eduardi korterisse. Otsekohe hakkasin telefoneerima: õp. Sternfeldtile, et ta pühapäeval Keila matma tuleks, Paulile, et ta täna Diakonissi haigemajas puusärki oleks pannud, Sommerile , et ta oleks osa võtma tulnud, direktor Kuksile, et ma ka tuleval nädalil kooli ei tule, Leibile jne. Eduard kõlistas puusärgi pärast. Ma kõlistasin Keila köstrile. Proua Niina, Alide, Galja, Eduard - kõik hoolitsesid kõige tarviliku eest. Puusärk maksis 80 krooni, ilus, valge kirst. Hilda oli väga murtud. Eduardi juures saadeti ta 2 korda vanni, mina käisin üks kord - nõnda rahunesime natuke. Lõunat sõime Eduardi juures. Galja nuttis sagedasti, teised lapsed aga mängisid rõõmsasti, alles kodus õhtul oli Ellinor tõesti pisarateni kurb, et Hildat enam ei olnud. Kell 6 õhtul oli puusärki panek Diakonissimaja kirikus. Ametitalituse pidas minu naisevend Paul. Hilda puusärk oli altari ees, lilled kõrval. Õp. Sommer prouaga oli toonud elavatest lilledest pärja, teised osavõtjad tõid hulka elavaid lilli ja panid need puusärki Hilda peale, nõnda, et Hildake päris lilledega kaetud sai. Leinatalitusele olid ilmunud: piiskop Kukk, õp. Sommer abikaasaga, muidugi ka Pauli abikaasa Vendela, proua Sternfeldt, proua Simsivart, proua Kubu, konsistooriumi sekretäär O. Villa ühes prouaga, Medea Taube ühes emaga, preili Kallion, preili Arro, Eduard oma proua ja tütre Galjaga, Alide, Bernhard Leib, vanamamma. Paul pidas ilusa kõne. Ta rääkis väikesest Hildast, kes oli andekas, teiste laste aitaja, nagu oleks ta ema olnud, nüüd tuli surm nagu oleks kandlekeel katkenud selles armastuses, mis ühendab mind Hildaga ja mille avalduseks oli väike Hilda; nüüd on aga väike Hilda Jumala juures, kus ei ole enam ühtki vaeva ega hädaohtu. Peaaegu kõik osavõtjad nutsid. Ka mina ei suutnud pisaraid mitte alati tagasi hoida. Oli ju väike mu esimene laps ja ta oskas minust iga asja poolest aru saada. Hea laps pidi varakult surema… Kirikust aitasin mina ise väikese Hilda välja kanda. Mahutasime puusärgi lahtisele sõiduautole, ma asusin puusärgi kõrvale ja nõnda sõitsin oma armsa tütre elutu ihu kõrval Keila. Teise autoga sõitsid: Hilda, lapsed, vanamamma ja Eduard. Kell 8 õhtul olime Keilas. Kiriku juures ootas hulk rahvast. Kiriku mäel juba hüüdsid naised; „Väikest Hildakest viiakse!“ Kirik oli elektritulede säras, altari ees olid ka leinalühtrid küünlatega. Mehed tõstsid puusärgi autolt maha ja panid surnuraamile ning kandsid kirikusse altari juure. Seadsime lilled, mis pottides olid puusärgi kõrvale. Ma lasin laulda 2 salmi „Isa, mu eest muretse“ ja palvetasin Meie Isa. Rohkem ma ei suutnud. Köstri kätte andsin veel laululehtede kava Hilda pildi klischeega. Eduardi, köstri ja alevivanemaga koos vaatasime veel matuseplatsi, mis saab minu perekonna jaoks kiriku seina ligidale, Holtzide matusepaiga lähedusse. Holtzi ja minu vahel on kiriku küljeuks. Eduard sõitis õhtul autoga Tallinna tagasi. Väike Hilda on siis Keila kirikus altari ees kuni pühapäevani. Ööseks jäi põlema altaril ja 2 kroonlühtril tuli. Hildat liigutas väga soe osavõtt Keila rahva poolt. Kodus ütles ta, et ta haigemajas palunud Jumalat, nähes väikese Hilda raskeid kannatusi, et ta rutem ära võtaks. „ Ma andsin ta hea meelega Jumalale!“ Oh mu vaene naine! Ta kannatas nii palju, palju! Ometi suudab ta olla väga hea meie vastu, kes meie talle järele oleme jäänud. Hilda vend Eduard ühes oma perekonnaga on tõesti liigutavalt head olnud meie vastu. Suudaksin ka mina hea olla nende vastu, kes mu raskel tunnil mind on südamliku osavõtuga püüdnud lahutada. Valus on küll mu südamele, et mul ei ole enam mu väikest Hildat, kes sagedasti oli mul kaasas siin ja seal, aga pean alistuma väele ja võimule, mille vastu ükski inimene parata ei saa. Korra lehitsesin oma päevaraamatut ja arvasin, et tänavu tuleb vististi ilus suvi, kuid mulle juhtub jälle mõni asi, mis mind ei lase ilusast suvest täit rõõmu tunda. Nüüd on see käes. Tütar, kes suvel minuga kalu õngitses, ei saa seda iialgi enam teha.

Keilas, 4. aprillil 1930

Meid vaevab küsimus: kuidas jäi küll väike Hilda haigeks? Laupäeval tuli ta koolist koju ja kaebas peavalu peale. „Poisid põletasid koolis liimi - vist see hakkas pähe!“ ütles ta ise. Arvates, nagu oleks tal parem, tahtis ta Galja ja Ellinoriga välja minna. Ma kutsusin Eduardi: „Läheme meie ka välja!“ Hõikasin väikest Hildat: „Meie tuleme kaasa!“ Harilikult oli ta väga rõõmus, kui mina temaga kaasa läksin, kuid seekord ütles ta, et meie võime välja minna, kuid tema tahtvat üksinda minna. Kui Eduardiga uksest väljusin, nägin, kuidas väike Hilda, Galja ja Ellinor kõrvuti läksid karjamaa poole - esimesi sinilillekesi korjama. Tagasi tulles pidi väike Hilda juba voodisse heitma. Arvasime, et väike palavik on, mis peagi möödub, kuid ka pühapäeva hommikul oli palavik. Siis läks, nagu olen kirjeldanud. Nüüd tunneme suurt puudumist. Lahkumisevalu täidab meie südameid ja see on nii tuntav, nagu oleks üks tükk meie südame ligidalt lõigatud. Meie mõtted ei saa teisiti, kui keerlevad ikka väikese Hilda ümber. Ma näen teda ühtepuhku enese ees rohekas palitus halli karvakraega, punane müts peas, nagu ta viimati koolis käis, kus ta oli hoolas õppija. Kui ta öösel vastu esmaspäeva sonima hakkas, siis rääkis ta ikka nõnda, nagu oleks ta koolis olnud, kus poisid teda nähtavasti palju tülitasid. Ta hüüdis: „ Jätke mind rahule! Ärge tüüdake mind!“…Ta ei tunnud enam oma ümberolijaid, pidades dr. Greenbergi tante Alideks. Veel vastas ta küsimuste peale, kuigi vastuse tõe suhtes kahelda võis, s.o. kahelda selles mõttes, et kas väike Hilda enesele veel aru anda oskas. Aegamööda kadus ka see vastamine. Tallinnas oli kuulda veel üksikuid sõnu, laulmist, siis ainult rasket ohkamist, mis veel harva tuli raske palaviku käes oleva surija lapse suust, kuni ükskord minu armsa naise juuresolekul, kelle kannatlikkust ma täiseti imestan, ka viimsed ohked ja hingetõmbused kadusid ja väikese Hilda parem käsi, mis palaviku ajal ühtepuhku tõusis, mitmesuguseid ringe õhus keerutas ja siis jälle vajus, liikumatult paigale jäi ning halastaja õde väikese Hilda silmad, millest pisar jooksis pisara järele, igaveseks ajaks kinni surus… Nüüd on mälestused. Käisin Hildaga eila hommikupoolikul kirikus. Võtsime puusärgi lahti, Hilda pesi surnut piirituseveega, päevapiltnik Kulp tegi minu palvel ülesvõtteid, mida ma ise praegu ei suuda teha. Kastsime lilli, mis väikese Hilda jaoks. Pärast käis vanamamma kirikus ja näitas väikest Hildat Keila algkooli õpilastele ja õpetajannadele, kes Kirikusse tulid pärast koolitunde. Õhtu eel käisin mina veel kirikus. Õhtupoolikul viisin Hilda sinililli korjama sarapuu võsastikku mäekallakule Keila mõisa maale, endise kirikumõisa maa piiri ääres. Silmi tungisid vägisi pisarad, sest olin seal oma lastega iseäranis just ka väikese Hildaga sagedasti käinud sinililli korjamas - seal korjas mu kadunud laps ka viimast korda sinililli omas maises elus-;olime seal pähklaid korjanud, keppe lõiganud sarapuudest, lamanud, jooksnud. Olime rõõmsad. Nüüd on ütlemata valus neis kohtes, kus väike Hilda oli rõõmus ja õnnelik omas lapselikus muretuses. Käin sagedasti lastetoas, kus väike Hilda ja Ellinor õppisid. Veel on tema raamatud laua peal ja riiulil, nagu nad olid, kui väike Hilda alles elas. Võtan kätte tema kirjatööde vihud, loen sealt seest, mida väike Hilda vabalt on fantaseerinud mõne antud pealkirja alla. Siis tundu, nagu elaks alles mu armas tütar, kes nõnda sagedasti minuga kaasas oli, minu ülesandel üht ja teist täitis. Osa vaimu on neis kirjatöödes juba veel meie juures. Tahan mõned kirjatööd aegamööda siia ära kirjutada. Hoian kõik väikese Hilda vihud alles kuni oma surmani, kui mõni õnnetus neid ei hävita. Minu armas abikaas kannab nüüd hõbedast käekella, mis oli väikese Hilda oma ja mis talle palju rõõmu tõi, ühel sünnipäeval, kus ta selle sai. Oleme omas magamistoas ja hommikuti just nagu ootame väikese Hilda tulekut: veel reedi hommikul käis ta meile ütlemas, et Ellinor kõhuvalu pärast koju jääks. Aga Hildat ei tule iialgi enam sellest uksest. Söögilaua juures istudes tuleb meele, kuidas väike Hilda seal istus. Olgu mis taht seisukord - ikka lähevad mõtted jälle tema peale. Kevad on käes. Väike Hilda ei armastanud talve ega lund. Lumeta tali rõõmustas tead, ta ütles mulle mitu korda: „Peaks see tali tulemata jäämagi! Nii on praegu väga hea!“ Vahtramahla joome - meele tuleb, kuidas väike Hilda seda ikka jaotas suutäite kaupa Ellinori ja Viktoriga, tahtes, et igaüks oleks õiglase osa saanud ja pakkudes ikka ka mulle ja Hildale. Ei tunne praegu rõõmu ei kevadist ega soojast päikesepaistest, sest Hildat ei ole. Kui ma suvel läheksin suplema jõe ääre, siis tuleb tingimata väike Hilda meele, kes seal suples ja minu juures sagedasti viibis, kui ma vähki püüdsin. Lähen ma kirikusse, siis tuleb meele mõnigi kord, kus väike Hilda, kas jõululaupäeval või mõnel teisel päeval kirikus istus. Vahetevahel tuletab mulle väikest Hildat meele mõni hea inimene, kes oma kaastundmust avaldab. Täna tegi seda telefoniga isegi Joa vürst Volkonski, kes muidu küll minuga tuttav on, kuid perekondliselt meiega läbi käinud ei ole, väikest Hildat ta siiski ükskord Joal ühe lapse ristimisel nägi. Sõidaksin ma suvel oma endisesse koju Viljandimaale, siis on sellegagi lõpmata palju mälestusi väikese Hildaga ühendatud. Peaaegu terve minu iseseisev elu on väikese Hildaga ühendatud. Tõesti, mul on niisugune valu südames, et võimalikul korral läheksin väikesele Hildale järele, kui võimalik oleks aga temaga nagu isikuga veel kokku saada, vaatamata selle peale, et ma väga armastan ka oma ülejäänud lapsi ja Hildat, kellele minu elu küll väga tarvis läheb igapäevase leiva saamise mõttes!

Kirjutan siin ära ühe väikese Hilda kirjatöö neljapäevast, 23. jaanuarist 1930 :

                                                                       „ Koer.

Meil oli pruun väike koer. Ta oli hea koer, suuremat kasu tast ei olnud, sest, et ta peaaegu igaühe vastu väga lahke oli. Alati, kui ta mind nägi, jooksis tema minu juurde, ja haukus rõõmsalt minu ümber. Temast ei saanud muidu lahti, kui et pidi tuppa minema. Mina ei tea, miks ta iialgi tuppa ei tulnud. Ta oli suuremjagu päeva õues. Aga, kui ta süüa tahtis, siis läks ta kööki. Ööseti magas ta meie hobuse juures tallis. Vahel mindi hobusega sõitma, ja koer oli alati kaasas.

Pisikese kutsikana toodi see koer minule. Ma olin alles kahe - kuni kolmeaastane. Õde oli umbes aastane. Ühel veebruarikuu õhtul tuli minu onu meile võõrsile. Ta tõi meile selle koera. Meie kartsime siis koera.

Koer kasvas kiiresti. Järgmisel suvel sõitis papa Keila alevisse *) ja Fiksi, nõnda oli meie koera nimi, läks kaasa. See oli talle õnnetuseks. Ta jäi auto alla. Viimaks sai ta terveks. Kaua aega oli ta elu ja surma vahel. Sellest ajast peale haukus ta autode ja jalgrattasõitjate peale. Õnnetusi talle siis palju ei juhtunud, aga jalgrattasõitjaid on ta küllalt kraavi ajanud. Kuid sellel sügisel jäi ta auto alla ja surigi. Praegu oleme ilma koerata.“

*) Peaks olema Saku jaama

                                                II.

Neljapäeval, 9.j aanuaril 1930 kirjutatud :

                        „ Kuidas möödusid minu pühad.

Minul möödusid pühad päris hästi. Jõululaupäeval ei saanud ma kirikusse minna, sellepärast et väga tuuline külm ilm oli. Teised olid kirikus, aga õde, vend ja mina olime üksi kodus. Õhtul, kui vanemad kirikust koju tulid, tulid nendega meile võõrad. Varsti peale vanemate koju jõudmist panime küünlad kuusel põlema, saime ka kingid kätte. Mina sain kaks ilusat juturaamatut, mis mul juba mitu korda läbi on loetud, ja veel mõnedki vähemad asjad. Mul oli hea meel kingituste üle.

Esimesel pühal pidid meile võõrad tulema, aga jäid siiski tulemata. Kõige lõbusam oli aga siiski kolmas püha. Meile tulid mitmed kooliõed. Meie mängisime palju mänge, muusaes ka „kas kingsepp on kodus“  ja „peitust“. Peituse mängus peitis üks kooliõde ennast kuskile ära ja ma ei leidnud teda enne üles, kuni ta ise välja tuli oma peidukohast. Kui meie küsisime, kuhu ta ennast peitis, ütles ta : „Miks ma peaks ütlema? Kui ma ütleks te leiaks mind säält järgmine kord kohe üles“. Niipalju kui tema käest seda küsiti ei ütelnud ta seda meile. Õhtul kui nad meilt ära läksid, olime väga kurvad.

Järgmisel päeval tuli üks kooliõde ja kutsus jää peale. Me läksime ja võtsime uisud ühes. Et meil aga plekid saabastel all ei olnud, ei saanud me uisutada.

Aga järgmisel päeval pani üks lahke vanamees mulle plekid alla ja ma sain uisutada. Elli ei saanud aga veel uisutad, sest temal olivad saapad ilma plekkideta.

Kui tema saabastel plekid alla olid, läksime parimate lootustega teele. Suur oli meie pettumus! Kui jääle jõudsime, oli vesi jääl. Õde kukkus ja tilkus veest. Ma kukkusin jälle maa peale ja lõin jala hirmus valusasti ära.

Vana aasta õhtul olin kuni kella kaheteistkümneni üleval uut aastat vastu võtma. Minule jätsid pühad kõige parema mulje. „

                                                                                ***

„Päevalehe“ 3. aprilli numbris avaldasin järgmise kuulutuse: „Jumala tahtmisel kutsuti ära raske peapõletiku tagajärjel meie armas, hea, unustamatu, kannatlik tütar, õde ja lapselaps

                                                                    Hilda Köögardal.

Sündis Valgas 26. märtsil 1918.a., suri Tallinnas diakonissi haigemajas 1. aprillil 1930.a. kell 11 õhtul. Maetakse Keilas 6. aprillil 1930.a. Joh. 13,7.

Sügavas leinas vanemad, õde, vend, vanavanemad ja omaksed. „

Hildat liigutas väga sellessamas numbris ilmunud teine kuulutus, mis oli meile üllatuseks:

    „Lühikese, raske haiguse järel uinus igavesele unele 1. aprillil kell 11 õhtul meie kallis, väike lapselaps ja õetütreke

                                                              Hilda Köögardal.

      Sügavas kurbuses vanaema, ins. Eduard Kuusik perekonnaga ja Alide Kuusik. „

„Päevalehe“ juures lasime teha klischee väikese Hilda pildist. Nõnda saame pildi laululehele matusetalitusel.

Väikese Hilda surma pärast jätan pidamata tänaõhtuse jumalateenistuse Keila kirikus. Õhtul lähen Hildaga veel väikest Hildat vaatama. Praegu kõlistas Keila värvimisvabriku omaniku Hermanni proua, avaldas kaastunnet, nuttis väga haledasti ja soovis veel kord väikest Hildat näha saada. Lubasin talle teatada õiget vaatamisaega.

Köögis valmistatakse matuste vastu. Eila sai sellepärast siga tapetud. Tehakse seega nõnda , kui harilikult. Aga väikest Hildat, keda väga huvitasid igasugu ettevalmistused, ei ole enam! Üks kask raiuti kiriku juures väikese Hilda pärast maha: kask kasvas meie matuseplatsil ja oleks olnud tüliks. Kella 7-8 õhtul oli Hilda jällegi kirikus. Hulk rahvast oli jällegi kirikus väikese Hilda kirstu ümber. Hilda jäi kirikusse, mina läksin päevapilte vaatama, mis Kulpil juba valmis olid tehtud; ka võtsin köstrimajast hulk väikese Hilda matmise laululehti kaasa. Oli jällegi uusi lilli toodud väikese Hilda kirstu juure. Nägin mitmeid naisi seal nutmas. See osavõtmine, mis siiamaani väikese Hilda surmast on olnud, just nagu rahustaks mind, kuid sealsamas on uuesti selgelt minus teadmine: mul ei ole enam seda last, kes minu soove alati oli valmis täpselt täitma. Oh oleks see tõesti tõde, et isiklik elu pärast surma edasi kestab ja meie oma armsatega veel kokku saame - küll on vaigistav see asi! Köster A. Reinvald on palju hoolt ja vaeva näinud, sagedasti väikese Hilda pärast kirikus käies - elektrit süütamas, kustutamas jne. Koju tulles leidsime teelt ühe mehe askeldamas oma pooleksläinud töövankri kallal, millel oli ees peru noor hobune, kes lõhkuma oli hakanud. Pool vankrit s.o. tagumine rattapaar, oli kraavis; mees ei saanud seda omal jõul välja. Ma aitasin välja. Läksime edasi. Vastu tuli veoauto. Hilda arvas, et see noor hobune uuesti lõhkuma hakkab, ja peatas auto paludes ettevaatlikult sõita. Nii hoolitsevalt võõra häda pärast ei ole ma Hildat ennem veel mitte näinud, kuigi Hilda küll alati hea on olnud. Aga ma arvan, et meie ühine suur südamevalu väikese Hilda kaotamise pärast meid küll sulatab nõnda, et hästi aru saame teiste inimeste hädadest.

Käisin kella ½ 5 paiku Ellinori, Viktori ja Hilda hea sõbra, Tortenthali Ernaga sinililli korjamas. Tuletasime meele Hildat, kes neid esimesi lilli iseäranis armastas ja sagedasti vaatamas käis, kas nad juba õitsevad. Peatusime ühe sipelgapesa ees. Hiljuti uuris väike Hilda seda sipelgapesa ja arvas, et sipelgad ta maha jätnud olid, sest nad ei tulnud väikese Hilda pealiskaudse tuhnimise peale mitte nähtavale. Täna leidsime, et sipelgad alles pesas olid ja sooja päikese paistel juba välja olid tulnud. Panin taskurätiku sipelgapessa, nagu väikese Hilda eluajal sagedasti olin teinud ja nuusutasin sipelgahapu lõhna, mis tundub tõesti rahustava abinõuna närvilise peavalu vastu. Nõnda on mõtted kõik aeg väikese Hilda juures. Viktor ütles kojutulekul, et ta kaht asja enesele ihaldab: 1. niisamasugust last, nagu väike Hilda oli, 2. Niisamasugust head koera, nagu seda oli Fiksi. Koera on kerge saada, mitte nii kerge ei ole aga inimese saamine.

Mul on Hildast, mu abikaasast kahju. Tema kannatab vaeneke nähtavasti palju rohkem veel kui mina. Minul nagu mehel peaks ikka vist tugevam vastupaneku jõud olema. Peaks mu Hildake suutma ennast rahustada. Jäägu ta kauaks ajaks elama maa peale, ja kinkigu Jumal mullegi palju aastaid, et suudaksime head tööd teha maa peal oma laste ja oma ligimeste heaks käekäiguks.

Keilas, 5. aprillil 1930 

Nimetan siin kirjalikke ja telegrammilisi kaastundeavaldusi:

                                                                               I.

          Telegramm, telegraafile antud 3.IV. kell 9,25:

„Perekond Köögardal Keila. Avaldame sügavat kaastundmust Teie raske kaotuse puhul. Keila algkooli õpetajaskond“.

                                                                              II.

Advokaat M. Fiskar ja tema proua saatsid omad nimekaardid „p.c.“ tähtedega nurgal.

                                                                              III.

Architekt Ernst Ederberg saatis nimekaardi, millel seisis : „Südamlikku kaastunnet!“

                                                                              IV.

Charles Bohl ja proua saatsid kirja:

„ Lieber herr Pastor, soeben erhietten wir die erschütternde Nachricht vom Tode threr lieben Hilda. Sie können uns nur glauben, dass wir Ihnen aus tiefstem Herzen unsere aufrichtigste Teilnahame aussprechen. Möge eine höhere Gevalt Ihnen Mut und Kraft geben giesen Schmerz zu ertragen. Wir wissen das, was es heisst sein Kind zu verlieren. Wissen auch, dass hier kein Mensch helfen u. trösten kann. Leider ist es uns nicht möglich Ihnen persönlich unseren Beileid auszusprechen.

                                                                                                                   In aufrichtigster Teilnahme Ihr

                                                                                                                              Ch. Bohl und Frau.

Lüganuse J. 3. April 1930.“

 

                                                                                V.

Paldiski õpetaja A. Lesta kirjutab :

„ Armas vend. - Raske kannatuse on Issand Sinule ja Sinu abikaasale läkitanud. Kõigest südamest tunnen teiega kaasa. Inimese sõnad on siin armetud - kes võib trööstida , kui mitte Jeesus, kes kannatanud ja kelle kannatus meile õndsuseks saanud. Surun soojalt Sinu ja Sinu abikaasa kätt. Tervitades Sinu A. Lesta.“

                                                                                VI.

Direktor L. Raudkepp kirjutab:

„ Armas Köögardal!

Avaldan Sulle, Su abikaasale ja tütrele sügavamat ja südamlikumalt kaastundmust raske leina puhul.

                                                                                                              Sõbraliku tervitusega, L. Raudkepp.“

                                                                                VII

4. IV. 30.

Rapla õpetaja J. Liiv:

„Armas Köögardal ja perekond!

Sügavama kurbusega kuulsime Teie raskest kaotusest ja ruttame avaldama Teile oma südamlikumaid kaastundmusi. Kõigevägevam, kes meie elu juhib, tema ise teab, mis ta meiega teeb ja kuidas ta meid saadab. Aga meie usume, tema mõtted on Isa mõtted, rahumõtted meiega ja ei mitte õnnetuseks. Tema ise olgu Teile toeks sel nii raskel katsumiseajal! „Läki ja pöörakem Jehoova poole, tema on meid katsuma tulnud, aga tema parandab seda jälle, tema on meile haavu löönu, aga tema käed seovad nad jälle kinni.“

                                                                                  Olge tervitatud südamest!

                                                                                  J. Liiv, abikaasa ja perekond.“

Raplas, 3. IV. 1930.

                                                                              VIII

Keila mõisa omanik A. Kalm telegrafeerib Tallinnast 5. IV kell 10,35:

„Südamlikku kaastunnet avaldab raske kaotuse puhul Alfred Kalm perekonnaga“.

Kui meie oma väikese Hilda kolmapäeva õhtul kirikusse paigutasime, panime surnuraamile kirstu kõrvale 8 lillepotti. Nüüd oli Hilda neid lugenud 19: Keila rahvas on 11 lillepotti juba juure toonud.* Seal on hortensiad, tulpe, nartsisse, hyazinte, priimulaid. Ellinor ütleb: „Väike Hilda upub lilledesse!“ Kes need lilled on toonud, sellest teame ainult üksikuid, enam jagu jääb vist küll teadmata

*Lilli toodi hiljem veel palju juure.

Keilas, 7. aprillil 1930

Raske päev elus - üks päev, millest raskemat võimatu ette kujutada - minu väikese Hilda matmine - on möödunud. Tõusime üles kella 7 paiku hommikul. Ma läksin hommikuse Haapsalu rongi vastu, mis kell ½ 9 Keila jõudis. See rong tõi hulk väikese Hilda sõpru kokku. Tulid: preili Kallion, Medea, Taube, preili Edith Arro, õp. P. Kuusik oma prouaga, Tallinna pedagoogiumi nimel Timotheus Kuusik, prefekt H. Jacobsen prouaga, endine kirikunõukogu esimees A. Raukas, praegune esimees Markus. Õp. Otto Etzold prouaga oli Paldiski rongiga juba pool tundi varem Keila jõudnud. Laupäeva õhtul tulid meile: Eduard Kuusik ühes proua ja tütre Galjaga ja Alide, ka Bernhard Leib, kõige enne jõudsid siia minu vanemad ja vend Jaan ühes naise ja poja Heinoga. Kõik tõid muidugi ka lilli ja pärgi Hildale viimaseks annetuseks. Pühapäeva hommikused võõrad viisin esmalt kirikusse, kus nad oma pärjad ja lilled puusärgi juure jätsid. Muidugi avasime ka puusärgi ja vaatlesime väikese Hilda maiset ihu, mis rahuliku ilmega oli. Juba hakkas rahvast kirikusse kogunema, 2 tundi enne jumalateenistuse algust. Üks nõukogu liige jäi puusärki valvama. Kirikus oli ka Hilda ühes vanamammaga - nad olid hobusega tulnud. Kirikust läksime koju, kus söögilaud kaetud oli. Keila kaupmehe Saguri veoautoga sõitsime kõik natuke aega enne kella 11 hommikul kirikusse. Jumalateenistuse ja jutluse pidas minu naisevend Paul Kuusik, kuna liturgia osas õp. Etzold teda aitas. Paul võttis oma jutluse aluseks Kaalatia kirja 4.pt., iseäranis rõhutades s.11: „Mina kardan teie pärast, et ma teie kallal ehk asjata olen tööd teinud.“ Sõna „asjata“ juures tuletas ta meele ka lilledega kaetud puusärki, kus puhkas väike Hilda, laps, kellele olid mitmesugused head omadused kaasa antud, kellest mõndagi võis loota ja kelle kasvatamine just nagu asjata näib olevat, aga kuigi mõnigi asi näib nagu asjata olevat, siis just sellepärast peame meie kinni pidama usulikust ilmavaatest, sest ükski muu ilmavaade ei suuda kunagi pisaraid meie palgelt pühkida. Pauli jutlus oli väga ilus. Jumalateenistuse lõpul jõudis kirikusse Jaani koguduse õpetaja A. Sternfeldt, kes Tallinnas jumalateenistuse lõppedes autoga Keila sõitis, et väikesele Hildale matusekõne pidada. Matusekõne tekst oli Jairuse tütre lugu (Markus 5). Nagu koguduse koja ülem ennem oli ise palju leinajaid trööstinud, siis aga ise abi vajas, nõnda on ka minu lugu praegu: Väike Hilda on surnud, laps, kes nii hea oskas olla teiste vastu. Aga ta ei olegi surnud, vaid magab ja meie ei tahagi teda üles äratada, sest meie elu ei paku ei tea mis head. Ükskord tuleb aga ärkamine ja rõõmus jällenägemine. Kuna Sternfeldt väikest Hildat väga hästi tundis, siis oli ta kõne ka väga südamlik ja sisukas, Sternfeldt ise hoidis pisaraid vägisi tagasi. Matusekõne ajal oli Hilda puusärk avatud, üksnes loor oli väikese Hilda näo peal. Koolilapsed laulsid üleval oreli juures kaks laulu: „Tähtede taga“ ja „Peotäis ma mulda“. Pärast Sternfeldti talitust oli kõigil soovijatel võimalus väikest Hildat veel kord vaadata. Lilled olid puusärgi ümber, muist lilli ja pärgi olime ära tõstnud altari ümber, nõnda, et altari esine neid täis sai. Lapsed ja proua Niina ühes Alidega olid väikese Hilda armsas kohas sinililli korjanud, neist ühe pärja pununud ja pärja väikese Hilda peapadjale asetanud. Ka olid puusärki pandud veel mõned roosid. Rahvas, kes päris murruna täitis kirikut, tuli ükshaaval reas väikese Hilda puusärgi ümbert läbi, seisma kedagi ei lastud jääda. Ligi tund aega kestis see rahva liikumine. Väikese Hilda lahkumise pärast valasid ka koguduseliikmed igatahes palju pisaraid. Kui kõik soovijad olid puusärgi juures ära käinud, pandi puusärk juba jäädavalt kinni. Kolm õpetajat: Paul Sternfeldt ja Etzold asusid etteotsa ja nõukoguliikmed kandsid puusärgi kirikust välja. Meie käisime puusärgi taga. Meie kaasleinajad kandsid välja ka need hulk lilli, mis väikesele Hildale viimaseks annetuseks olid toodud. Ma ise hoidsin vaevaga kõik aeg pisaraid tagasi, kuid Hilda vaene nuttis ja värises sagedasti. Puusärk lasti hauda ja sinna puistati hulk lillekimpe. Minu naisevend Paul pidas veel lühikese kõne ja matusetalituse. Minu üllatuseks laulis vahepeal Keila laulukoor päevapiltnik Kulpi juhatuse: oli mulle meeldiv see, et Keila alevi seltskond nii tähelepanelik oli minu suures kurvastuses, et minu väikesel Hildale laulma tuli! Kui hauda mullaga täideti, olin ma Hildaga käärkambris, seal käisid ka mu lapsed ja teised omaksed ja sõbrad. Kui haud kinni oli, pandi peale pärjad ja lilled. Keila algkooli V klassi õpilane Hedvig Hermann pidas oma klassi nimel kõne, öeldes muu seas, et väikese Hilda koht klassis tänavu tühjaks jäetakse ja lillekestega ehitakse, V klassi nimel asetas ta pärja hauale. Kooliõpetajate ja õpilaste nimel asetati veel üks pärg. Õpilaste nimel kõneles nüüd Irene Reinball, kelle kõne aga segamini läks. Õpetajate nimel rääkis preili Rosin: „Ei tahtnud keegi esmalt uskuda, kui kesknädali paiku levis Hilda surmasõnum. Kahe aasta kestes, kus Hilda Keila koolis oli, hakkasid teda kõik armastama. Meie, õpetajad, jälgisime imestusega, kuidas Hilda iga sõna kaalus, kui ta vastas, et mitte ühegi sõnaga komistada. „Preili Rosin avaldas nuttes kahetsust, et väikese Hilda elu nii ruttu lõppes. Peale kõnet tuli preili Rosin meile oma kaastunnet avaldama. Hilda suudles teda nuttes, sedasama oli ta Hedvig Hermanniga teinud. Pedagoogiumi nimel kõneles Th. Kuusik: „Armas Hilda Köögardal! Sinu isa käib Tallinnas koolis, mille nimel ma siin kõnelen, 2 korda nädalis õpetamas seda, et surmaga ei lõpe veel elu, vaid ta kestab edasi. Nõnda elad ka sina edasi. Mäletan, kui sa kirikumõisas korjasid lilli ja avaldasid, et imelik on, kuidas mustast mullast lillekesed välja tulevad. Nõnda tõused kord isegi!“ Paul ütles veel paar sõna lõpuks ja siis läksime laiali. Ellinori ja Viktori peale ei avaldanud väikese Hilda matmine ühtegi mõju. Siiski Ellinor oli kurva näoga, Viktoril oli küll õige järelemõtlev nägu, kuid iseäralist kurvastust see ei väljendanud. Sternfeldtid sõitsid kohe haua juurest ära, niisama ka T. Kuusik ja Jacobsenid. Raukas ja Markus ka enam meile ei tulnud. Teised, keda eespool nimetasin, olid meil lõunasöögil, mis umbes kella 5 paiku oli. Kell 8 õhtul sõitsid ära: proua Niina Kuusik ühes tütre Galjaga, Paul Kuusik prouaga, preili Kallion, preili Arro, preili Medea Taube. Ööseks jäid teised meile. Täna hommikul sõitsid minu vanemad, vend, vennanaine ja vennapoeg, Alide ja Etzoldid ära. Paigale jäi üksnes Eduard, kuna tema proua ühes noorema tütre Niinaga tagasi tuli. Eila õhtul käisid meil veel ka Keila õpetajad Preili Rosin ja proua Väli ühes oma mehega. Nad kõnelesid väikesest Hildast üksnes kiitvalt. Ma olen leppinud oma raske kaotusega nagu paratamatusega, kuid vahetevahel on hingel nii valus: „Miks pidi elu, mis oli arenemas ja oli armas, katkestatud saama ja hauamuld katma väikest Hildat?“ Käisin täna õhtupoolikul Hilda ja Eduardiga spinninguga jõe ääres, ikka jälle tuli väike Hilda meele, kes minuga sagedasti seal oli olnud ehk jälle mind jõe äärest koju kutsumas käinud! Üks asi on mind siiski aidanud trööstidanatuke: väike Hilda sai maetud tõesti vääriliselt. Nii suurejoonelist osavõttu koguduse poolt ei ole ma Keilas veel mitte näinud, nii ilusat, s.o. nii rohkete lilledega kaetud hauaküngast ei ole viimastel aastatel kerkinud. Vaevalt on veel ilusamat matust võimalik ette kujutada, kus armastusest lahkunu vastu tuleb kokku palju sõpru, tuuakse palju lilli, avaldatakse sooja kaastunnet. Matus oli nagu ilusaks kiidulauluks väikese Hilda armsale elule. Nii palju rahvast, kui Keilas eila koos oli, ei ole Keila kirik kaua enam näinud, ja suur hulk sellest rahvast lasi kaastundes oma õpetaja leina vastu nii mõnegi pisara silmist veereda. Kahju üksnes, et see ilus matus natuke tumestatud sai täna hommikul selle läbi, et leidsime: Hilda haualt oli lilli varastatud, küll ei olnud neid seekord palju varastatud, aga pahandus oli siiski sündinud mida head südamed olid kokku toonud, sellest olid kurjad südamed mõnda ära viinud. Kuid varastagu nad, matmise päeva ilusat kaastunnet ja armastust nad lõplikult ikkagi ei suuda hävitada!

Puhka rahus, oma vanemate hea, kannatlik, armas laps! Sinu armsust tundsid paljud-paljud! Oh saaksid Sinu vanemad vabaks raskest hingevalust: miks lahkusid nii vara? Oleksid ju võinud veel väga hästi elada meile rõõmuks ja ka Jumala nimele kiituseks ja auks!

Keilas, 8. aprillil 1930

Veel mõned kaastunde kirjad:

                                                                              IX.

Paldiski õpetajaproua E. Lesta:

„ Liebe Frau Pastorin! Heute lesen wir die traurige Anzeige von dem Tode Ihres lieben Töchterchens. Wie ist es nur so schnell gekommen? Leider kann ich ebennicht zu Ihnen kommen, weil ich etwas krank war u.mich noch in Acht nehmen muss. Sonst wäre ich gerne bei Ihnen gewesen, um ein paar Worte des Torstes für Sie, armes Mutterherz zu sagen. Gott allein weiss, warum Er Ihnen solch ein Leid Zugefügt. Er gebe Ihnen auch Geduld Zu tragen! Es trauert mit Ihnen u. Ihrer l. Familie, Ihre E. Lesta“.

                                                                              X.

Praost K. Thomson:

„Armas vend. Nagu pikne selgest taevast tabas meid täna Sinu lühike sõnum. Hilja aja eest olin alles Teil ja Su tütreke oli rõõmus ja terve. Issand trööstigu Teid, inimesed ei või Teid aidata,-Ärge vaadake ainult külma hauda, kui Teie oma liha ja verd matate-vaadake üles: pärast Suurt Reedet on Ülestõusmise hommik. Ta elab-see sõnum käib ka Teie lapse kohta. Kõige parema meelega tahaksin ma pühap. teie pool olla ja ka mu naine, kuid mul on 6.IV koguduse täiskogu koos ja peale selle laulatused. Oma palvetes tuletame Teid iga päev meele ja palume, et see teid kinnitaks, kes kui ema trööstib. Ütle oma abikaasale meie südamlikku kaastundmust. Issand ise aidaku Teid.

                                                              Sinu K. Thomson   Hageris, 4. IV. 1930.

                                                                            XI.

Praostiproua Thomson:

      „ Meine liebe Frau Pastorin!

So sher,sher gern wäre ich mit meinem Mann zu Ihnen gekommen und ich bin traurig, dasss es sich nicht gut einrichten lässt. Wir fühlen ja so tief mit Ihnen und von ganzem Herzen bitte ich, dass Got Ihnen selbst den Trost geben wolle, den kein Mensch gebenkann.- Gottes Wege sind wohl unerforschlich, aber dass Er es auch mit Ihrer lieben kleinen Hilda gut gemeint hat, daran wollen wir festhalten. Ich möchte gern zu Ihnen kommen, wenn es sich nur irgend einrichten lässt. Wohl weiss ich, dassich Ihnen nichts bieten kann, aber Sie sollen doch empfinden, dass wir hier Ihrer und der Ihrigen in Liebe und tief empfundener Tielnahme gedenken.

Im Geist drücke ich Ihnen Threm lieben Mann warm die Hand und will Ihrer weiter in treuer Fürbitte gedenken. Haggers, 4 April 1930.                                    Ihre Meta Thomson.

                                                                             XII.

Endine Oudova köster J. Sori.:

  „V.a. hea A. Köögardal abikaasaga.

Palun vastu võtta minu südamlik kaastundmus avaldus Teie kalli tütrekese Hilda surma puhul. Sügavas kaasleinas             J. Sori.                   Kuresaares, 4. aprillil 1930.

                                                                            XIII.

Nõmme õpetaja Anton Eilart:

„A! a! Avaldan Sulle ja Su perekonnale südamlist kaastunnet tütrekese ja õe surma puhul“.

                                                                            XIV.

Hilda vend Karl:

„ Armas õde ja õemees! Tunnen südamest kaasa Teie raskele leinale, seda rohkem, et see väike, armas Hilda on minul meeles kui unustamatu sõber, kes rõõmuga vastu võttis onu Karlat, kui tema Luugast sõitis Oudovasse, kandsin nii tihti teda kätel ja nii armas oli ta minule. Tuleksin Teie poole, et kaasa tunda Teie kurbusele ühiselt, aga praegu on rasked päevad, töö ja ka revideerimine, mis minule siit lahkuda ei luba. Palun minu naise kaastunnet vastu võtta, armas Hilda, olen nii tihti, tihti Sinust ja Sinu armsatest rääkinud; temal oleks nii hea meel, kui kord lähemalt kokku saaks ja tundma õpiksite üks teist. Usume koos naisega , et Sina oma raskest leinast jagu saad, sest Sinul on veel kaks armsat väikest last, kes Sinu pisaraid palgede pealt kuivatavad.         Sinu vend Karl ühes naisega.

3. IV 1930.     Kilingi metskond.

                                                                            XV.

Õp. F. Jürgensoni isa kirjutab Vigalast 4. aprillil 1930:

    „Väga austatud härra õpetaja Köögardal!

Ei ole kaht nädalat möödunud, kui kurval surma ja leina puhul Rannamõisas koos viibisime, kus ei tulnud meelegi järele küsida , kuidas Teie perekondlik tervisline seisukord siis oli, küll olite siis vist kõik terved?- Nüüd loeme eilses „Päevalehe“ surmateadetes, et surma külm käsi ei ole üksi Teie kogudust, vaid ka Teie perekond valusasti puutunud! Mina ja mu omaksed võtame Teie armsa perekonna kurbusest ja leinast sügava kaastundega osa kui need , kes teavad, kui valusad need haavad on ! See teadmine aga, et surma - küll viimne vaenlane- ei ole viimne sõna ja võit, trööstib Teid ja meid. Surma äravõitja enese kannatamine ja surm, aga Ta auline ülestõusmine kinnitagu seda troosti. Teatan, et mu vanem poeg ei ole kodus, vaid viibib 1.aprillist saadik Tallinnas. Kõige austuse ja sügava kaastundega

                                              Teie Karl Jürgenson.“

                                                                              XVI.

Õpetajaproua Sommer:

  „ Armas pr. Köögardal !

Tahaksin Teile sel teel veel oma sügavat kaastunnet avaldada, sest pole Tallinnas selleks õiget juhust leidnud. Juba esmaspäeval, kui Teie lapse ränk haigust kuulsime, olime päris põrutatud, sest on ju aastakümnete eest minu vend sama haiguse ohvriks langenud. Teie Hilda oli iseäralik hea ja mõistlik laps, kelle surm meie kõikide peale sügava mulje on jätnud. Tundub, nagu oleks keegi lähedane sugulane meie keskelt lahkunud-valus on nende Klooga suvepäevade peale mõelda, kus meie seda last ikka rohkem tundma ja armastama õppisime.

Tahtsin esmaspäeval kohe teie juure rutata, kuid kuulsin, et see lapse raske seisukorra juures mitte soovitav ei ole. Rääkisime pr. Sternfeldiga kokku, kesknädalal haigemajasse tulla, aga enne veel tabas meid raske surmateade. Nii ei ole mina Teiega Tallinnas lähemalt rääkida saanud, kuid mõtetes ja palves olen tihti Teie juures olnud. Kahjuks ei tunne mina ennast täna mitte kõige paremini, nii et ka homme Keilasse sõita ei saa. Mu mees sõidab üksinda Tartusse, kuhu lubanud varem. Kui Jumal aitab, tahame kord suvel Elaga Hilda hauale sõita-kuid seekord kahjuks matusele sõita ei saa.

Teile Jumalalt troosti ja abi paludes raske kaotuse puhul

Tervitades: Ellen Sommer.“                 5.IV.1930.          

                                                                                XVII.

Keila Baptisti koguduse õpetaja Podin kirjutab 6. aprillil:

    „ Väga austatud õp. härra Köögardal ja proua!

Südamest kaas tundes Teie kurvastusega, mis Teile osaks on tulnud Teie kalli tütre lahkumisega. Meie palve on , et Jumal, kes trööstib, kinnitaks Teid ise sel raskel ajal, ka see teadmine, et Issanda jälleilmumisel Teie rõõm saab suur olema oma tütrekesega kokkusaades. 1 Tess 4,13.18.

    Südamliku osavõtmisega A. Podin abikaasaga.“

                                                                                  XVIII.

Õde Elisabeth Palm kirjutab Tallinnast 6.aprillil:

„ Armas õpetaja proua abikaasa ja lastega!

Teada saades Diakonissi õelt, et Teie armas tütar on läinud paremasse koju, avaldan oma kõige sügavamat kaastunnet Teile ühes perekonnaga armas tütre ja õe surma puhul. Tema ei ole surnud, vaid magab. Armsate omaste lahkumine on küll hirmus valus, aga igatsus jällenägemise peale, et kord saame kokku, kus ei ole enam leina ega kurbust ega haigust, vaid igavene elu, üleval taevas, seal , seal Issanda juures, seal on see kodu ja see varjupaik!

Lein ja valu on astunud Teie juure! Tunnen kaasa südamest Teiega, mis tähendab surma läbi lahkuda neist, keda meile nii tarvis, kes meile armsad, kellega jagasime eluteel rõõmu ja valu! Aga kui meil kindel usk ja teadmine on, et nemad on Issandas surnud, siis vaatame sagedamini taeva poole , saame maistest asjadest vabastatud , ja surnuaed räägib meile igaviku keelt lahkunute haudadest, mille kõrval kõik teine vaikib. Oma armsaid saata igavesse aega õpetab meid rohkem armastama, kes veel meie juures, näitab, kui puudulikud ja vigadega poolikud ja tuimad oleme, veel siin seda nõudma, mis igavene, ja vaatama täis ohkeid ja muresid nii tihti alla maise poole, mis inimhinge isegi sageli seob ja koormab.

Soovin Teile palju Jumala rahu omas hinges leinavalu kanda, rohket rõõmu kodu poole üles vaadata, ära siit kurjast tülirikkast maailmast, palju tröösti Teile oma armsa lapse surma puhul: selles teadmises suudame vaikseks jääda-nemad on kodus. Kõik on mööda, mis meil veel ees.

Jumal andku meile rohket armu siin tema nimele auks ja enestele õnnistuseks ta surma kasuks elada ja viimaks, kui kord eluõhtu jõuab, õndsaks saada. Teie armas laps magab! Ei ole enam vaev. Ma vaatan väikeste laste peale südamevaluga ja hinges tõuseb küsimus: „Mis ajad ootavad teid ees?“ Praegu on üks raske aeg. Mis tunnevad emad, kes oma lapsi tahavad õieti ja jumalakartuses kasvatada, mis ootab meie noori? Raske on seda mõtelda ja meel läheb kurvaks.

        Tervitage südamest oma perekonna liikmeid. Teie valust osavõtja Elisabeth Palm.

                                                                                XIX.

Vürst Volkonsky saatis ärakirja ülempreestri K. Tiisiku kirjast, mis saadetud vürstinna surma puhul troostiks 29. juulil 1917.a. Palju see kiri mulle ei ütle, kuid selle ärakirja saatmine näitab vürsti head tahet mind trööstida väikese Hilda kaotuse puhul.

                                                                                 XX.

Konsistooriumi sekretär O. Villa kirjutab 4. IV:

„ Võtan kõigest südamest osa Teie ja Teie perekonna suurest kurbusest ja surun Teie ja Teie proua kätt selles tundes“.

 

Käisin täna kolm korda väikese Hilda haual. Hommikul sõitsin haige juure Kääsalusse. Keilani sõitis Hilda ühes proua Niinaga kaasa. Olime kolmekesi siis haual. Ilus päike paistis lillede peale haual ja hulk mesilasi oli mett korjama tulnud. Mesilased olid juba eile lillede juures; Hilda ütles: „Mesilased on nüüd väikese Hilda seltsilised!“ Kell ½ 5 õhtul sõitis Eduard Tallinna ja mina käisin teda saatmas. Eduardiga koos läksime hauale. Seal oli ka Hermanni Hedvig ja Tortenthali Erna, Hilda head sõbrad. Vaksalist tagasi tulekul olin üksinda oma armsa lapse hauakünka eel. Kui väike Hilda võiks veel kuulda, siis kostaks pühapäevadel meeli ülendavalt tema juure orelihäälte värin, mis kõlab kõigeväelise Jumala kiituseks, kelle Poeg lubas kõik surnuhauad avada ja surnud üles äratada. Päikese paistel särasid lilled ja pärjad. Üldse on kõigil neil minu murepäivil olnud ilusad ilmad, mis omaltpoolt on kaasa aidanud , et mitte täielik meeleheide minu üle võimust ei ole saanud.

Keilas, 10. aprillil 1930

Täna sõitis proua Niina Kuusik ühes oma väikese Niinaga koju, Tallinna. Meil on kõik aeg veel vanamamma. Oleme käinud sagedasti väikese Hilda haual. Oleme pahandatud sellest, et igapäev leiame, et haualt on lilli varastatud. Katsun nüüd valvata lasta, et mõne niisuguse toore inimese kinni saaksime panna, kellel jultumust jatkub haualt varastama minna.

Keilas, 12. aprillil 1930

Eila hommikupoolikul käisin Ellinori ja Viktoriga sinililli korjamas. Õieti korjas neid Ellinor, kuna mina meisterdasin kadakapuust lusikat Ellinori nukkudele ja midagi piibu sarnast, nagu seda soovis Viktor, kes lillede korjamisega ka ei tahtnud tegemist teha. Hiljem läks Hilda Ellinoriga väikese Hilda hauale ja viis sinililled sinna. Ma käisin ka kaks korda haual, paastureedisele jumalateenistusele minnes ja sealt tulles. Öösel oli haud puutumata jäetud - valvas ju minu soovil kirikumees õhtust keskööni ja siis veel ka vara hommikul.

Eila õhtupoolikul olid mu lapsed ehtinud ka Fiksi hauda. Nad olid sinna viinud kobrulehtede õisi ja nimetasid neid hüatsintideks. Viktor oli tahtnud ka risti panna hauale, kuid siis oli järgnenud kahekõne. Ellinor ütelnud: „Ega Fiksi ei olnud ju ristiinimene, et talle risti hauale panna!“

Viktor vastanud: „Kui ta ei olnud ristiinimene, siis oli ta vast ristikoer!“ Aga rist jäi siiski panemata.

On olnud väga ilusad ja soojad ilmad. Eila oli koguni vilus +13 R. Ilusad ilmad on kaasa aidanud sellele, et kuidagiviisi oma rasket hingevalu olen kanda suutnud, mille tõi mulle mu väikese Hilda, mu pea alalise seltsilise surm. Olen katsunud närvide kinnitamiseks vahetevahel ka kehalist tööd teha: eila näiteks saagisin üht hiljuti tormist murtud õunapuud. Oli saagimisel nii soe, et selg üleni märjaks läks, kuid närvid said seekord just nagu paremaks.

Keilas, 13. aprillil 1930

Juba saab kaks nädalit mu armsa tütre surmast, kuid ometi ei saa ma kuidagi aru, mispärast mu väike Hilda pidi surema, ja vahetevahel läheb mu hingest niisugune valu läbi, et ähvardab murda mu hinge. Eila tuli meie heaksmeeleks jällegi Hilda vend Eduard oma tütre Galjaga siia - see aitas meid jällegi mõnestki raskest silmapilgust üle. Saatsime nad täna õhtul Keila jaama. Olime enne jaama jõudmist kõik koos väikese Hilda haual. Hilda kastis lilli, mis alles ilusad on. Olime siis jaamas kuni rongi minekuni. Kõik sünnib minu juures, nagu oleks see unenägu. Rong läks Tallinna poole; Eduard lehvitas, Hilda lehvitas rätikut vastu. Milleks need rongid? milleks see ruttamine? milleks see elu ja tegevus ? Surm tõmbab kõigest kriipsu läbi. Asjata kõik!“

Eduardiga kõndisime päeval aias. Eduard juhtis minu tähelepanu kevadistele häältel: „Elu on jälle tärganud“. Ma mõtlesin: „Elu on küll tärganud, aga minu Hildat, kes iga minu soovi katsus mõista, ei ole enam“. Mitmed usklikud inimesed on katsunud mind trööstida, nagu tänagi üks kinnitas: „Olge kindel - väike Hilda on paremas ilmas kui meie oma!“ Tahan seda uskuda, et hing surmas ei sure, aga oleksin ometi tahtnud seda, et mu lapsed ükskord vanaduse nõrkuses oleksid lahkunud siit ilmast. Kui Eduardi saatmast koju sõitsime, oli täiskuu punane ratas kerkinud. Kiriku tagant paistis ta. Ma mõtlesin: „Kuu paistab mu tütrekese hauda!“ Koju ligidale jõudes paistis kuu mäekallakul, kus kasvavad sarapuud ja sinililled. „Seal armastas mu tütreke sagedasti käia - küll minuga, küll Ellinori ja Viktoriga. Nüüd aga ei saa ta iialgi enam oma jalga sinna tõsta!!! Ja kuigi tahan uskuda kristlikku lootust, et need kaduma ei lähe, kes surmas on lahkunud, siiski ei suuda tagasi hoida teravat valu, mis südamest läbi läheb ja vägisi tahab nutu kurku tuua. Ma olen tuhandetele inimestele matuste puhul kõnelenud. Olen rääkinud sagedasti lahkumisvalust, mida surm toob. Ennemalt ma aimasin seda valu, nüüd tunnen teda ise; eksinud ma ei ole. Mu matusekõnede mõtted on täiesti õiged. Oh olgu õige ka meie kristlik lootus, et ükskord võiksime üksteist jälle näha kadumata põlves!

Keilas, 14. aprillil 1930

Oli väga tuuline päev, kuid soe oli, kuni +14°R. Saatsin Ellinori Keila alevisse klaveritundi, kandes ta noote. Käisime kahekesi ka väikese Hilda haual, kus lilled alles ilusasti õitsevad; käisime seal minnes ja tulles. Õhtupoolikul käisin Ellinoriga veel Kumna pargis, kus Ellinor esimesi ülaseid korjas. Viktor jäi koju, sest tema köhib ööseti. Nüüd mängib Ellinor jällegi Viktoriga; nende seltsis on ka algkooli V klassi õpilane, väikese Hilda kooliseltsiline Erna Tortenthal. Olen ühtepuhku alles rõhutud ja rusutud meeleolus, nõnda et ühtki iseäralis, uut tööd ei suuda teha. Veedan päivi jalutamise ja jooksva tööga. Rasked päevad, mis väikese Hilda haigusega algasid ja siiamaani mulle palju valu on valmistanud, on ometi möödunud nagu unenäos. Ei saa ise hästi aru, kuidas kalendriaeg on juba jõudnud 14. aprillini. Erna Tortenthal oli täna kõnelenud, kuidas koolis igapäev väikese Hilda koht on lilledega ehitud. Täna olnud iseäranis rikkalikult lilli, mida metsast toonud nii hästi tüdrukud, kui posid, koguni neljanda klassi õpilased toonud lilli. Keegi oli lillede juure pannud veel Jeesuse pildi. Hea, et väikesest Hildast on hea mälestus jäänud. Aga mulle on just head mälestused kõige valusamad ja just nagu kisuvad pisaraid ja valu hinge sisse. Olen just nagu elumõtte ära kaotanud, kuigi mul on veel Hilda ja kaks last, kelle eest hoolitseda tarvis, ja palju lähedaid inimesi, kelle vastu pean hea olema.

Keilas, 15. aprillil 1930

Veel paar kaastundekirja:

                                                                                XXI.

„V.a. härra Köögardal.

Meile kõigile armsa väikese Hilda surma puhul avaldame Teile ja Teie perele oma sügavamat kaastunnet. Lugupidamisega Kuiva perekond.                           Tartus 13. IV. 30.

                                                                                XXII.

Ausinas, 13. IV. 30.

                                                      Armas Hilda!

Avaldan Sulle ja Su abikaasale oma sügavamat kaastundmust ja leinan ühes Teiega oma ristitütrekest! Mul oli kindel nõu ja tahtmine sel suvel teid külastada ja väikest Hildat näha, kes nüüd pidi suureks sirgunud olema, aga see ei pidanud olema, saatuse käsi oli liiga karm!

Ma palun Sind, armas Hilda, saada mulle üks ülesvõte temast. Mul on üks ammusest ajast, kus ta veel Sul süles on.

Nelja aasta eest matsin ka mina noorema poja, seepärast tunnen seda valu, mida ainult ema süda tunda võib! Aeg parandab haavad!

                                      Tervitan Teid kõiki südamest   Linda Jürisson. „

Linda Jürisson on väikese Hilda ristiema, preilina Linda Kaalep.

                                                                                XXIII.

Proua Magda Laur:       „Sügavat kaastundmust“.

                                                                                ***

Isiklikult käis oma kaastundmust avaldamas täna praostiproua Thomson. Ta sõitis siia kella kolmese rongiga ja õhtul kell 8,18 Nõmmele oma tütre juure tagasi. Kui praostiprouat toomas käisin, olin ka väikese Hilda haual. Hommikupoolikul käisin Ellinoriga jõe ääres kalu püüdmas. Kalu ei saanud, ühes kraavis nägime neid küll üsna rohkesti. Ellinor oli väga hea minu vastu, rõõmustas kalu nähes, püüdis hoolega liblikaid, kuid minu hinges asus valu tuntavamalt kui harilikult. Mind vaevab igavese aja mõtete selgusetus ja tahab just nagu elumõtte ära võtta. Tahaksin kindlat tõendust selle kohta, et minu väike Hilda, see osavõtlik ja kaastundlik süda elab. Tuleb meele, kuidas ma mõne aasta eest lugesin väikesele Hildale S. Lagerlöfi juttu põdra ja koera sõprusest. Kui ükskord koer pidi surema, sõbrad lahutati, sai väike Hilda nii liigutatud, et haledasti nutma hakkas. Fiksi jäi auto alla ja väike Hilda ütles: „Mul on väga kahju!“ Ta oli pisaraidki pühkinud silmist. Kui mõttetu oleks aga elu, kui niisugune hea hing surmaga ka otsas oleks! Aga et need küsimused selged ei ole, tahabki igasugune elumõte minu käest kaduda. Ma arvan, vist ei ole enam ühtki asja, mis mind veel vaimustada suudaks.

Keilas, Suurel Neljap., 17. aprillil 1930

Ei saa enam korralikult magada, sest hing valutab. Mul on küll veel Hilda ja Ellinor ja Viktor. Ma armastan neid küll väga, aga praegu on niisugune tunne, nagu oleks ma väikese Hildaga kõik kaotanud! Nii raske, raske on mul - rahu ei kusagil! Iga asi tuletab väikest Hildat meele. Käisin eila jõe ääres. Seal on Kumna küla all üks küün - olin lastega seal läinud aastal mitu korda: lapsed mängisid seal, väike Hilda õngitses seal omad esimesed kalad, mina käisin spinninguga kaugemal. See küün on maha langenud. Kui elavalt tuletab see seda aega meele, kus mul oli alles kolm last! Küün on langenud, väike Hilda hauas, kaduvad oleme kõik. Kas on üldse mõtet elamiseks?! Ainult siis oleks mõtet, kui meie isiklik elu edasi kestab tõesti pärast surma, nagu ristiusk õpetab, kuid - kes tõendab meile seda edasikestmist? Küün on langenud ja ta ei tõuse enam iialgi just nõnda, kui ta oli. Palgid kõdunevad. Nende aine elab edasi teistes asjades, aga need teised asjad ei ole ikkagi enam see, mis ükskord omal paigal tarvilik oli. Kui nõnda peaks olema, et ka inimese vaim või hing kuidagi üldiselt edasi „elab„ või jaotatud saab, siis ei ole käesoleval elul üldse enam mõtet: milleks kannatada ja valusid kanda? Parem oleks juba siis tõesti siit kaduda! Jah, ainult siis on elul mõtet, kui isiklik elu igavesti kestab ja ükskord kätte saab kõik hea, mis ta siin maa peal asjata on püüdnud kätte saada. Aga siingi tahavad minu mõtted jällegi segamini minna: mis on hea? Ristiusu õpetus vastab selle peale: „Armastus on hea, sest Jumal on armastus“. Nõnda võiks see küll ka jääda, sest ainult jumalik armastus rahuldab valutavat hinge, kuna armastuse vastand - enesearmastus, vihkamine j.n.e. tõesti hinge just nagu paksu porikorraga katab… Võib arvata, kui raske on mul praegu teisi inimesi nende valu ja leina korral vaigistada, kus mulle enesele on vaigistust ja kinnitust tarvis! Ma tahan uskuda hea meelega kristlikku õpetust ja lootust, aga ometi tahaksin selgemat vastust igavese aja küsimuste peale. Leian aga, et piiblis on sellest liiga vähe räägitud. Palju rohkem juba on räägitud lauluraamatus, aga kas seal ometi luulelend ei ole enesele rohkem lubanud, kui ta tõepoolest oleks tohtinud, et tõesti mitte kõrvale kalduda?

Olid siiamaani ometi ilusad ilmadki; ka eila oli hommikupoolikul palju päikest ja ligi õhtuni oli kuni +13°R. Ilus ja soe ilm on natukenegi aidanud mind välja kannatada seda hingelist valu, mis ei taha ega taha vaibuda. Täna hommikul on pilves, on isegi vihma sadanud - võib olla, hakkab seegi rusuvamalt mõjuma minu hinge peale. Kas suudan küll välja kannatada oma hingevalu? Kui saaks ometi magadagi! Praegu saan aga magada üksnes pimedal ajal ja sedagi üksnes vaevaviisi.

Ellinor ja Viktor mängisid eila päeva otsa Fiksi ja ühe surnud haki haual. Imestan, kui vähe nad tunnevad oma hea õe puudumist, kes neid küll vahetevahel nokkis, kuid seda tegi heast südamest ja alati oli valmis aitama.

Keilas, 19. aprillil 1930

Üleeila, Suurel Neljapäeval, oli mul õige raske meeleolu. Käisin ühes Hildaga jumalateenistusel, mis mul igatahes väga raske oli pidada. Pärast lõunat heitis Hilda magama, mina käisin Kumna külas ühe haige peremehe juures, kes alles mõne kuu eest oma ainsa poja mattis ja nüüd ise raskes kopsupõletikus on. Umbes kella 7 paiku õhtul äratasin Hilda magamast, tal oli aga väga raske meeleolu, nõnda et ta jällegi nuttis ahastuses väikese Hilda pärast. Ise olles raske hingevalu käes, mis meeled tahtis segamini viia, katsusin Hildat vaigistada, kuid sellel oli vähe tagajärgi. Seal korraga tuli Eduard uksest sisse. Ta oli Haapsalu rongiga siia sõitnud. Abi tuli parajal ajal. Olen Eduardile väga tänulik tema seniste hoolitsemiste eest. Eila oli ta terve päeva meil, täna sõitis ta ära; ma sõidutasin ta jaama; Ellinor oli kaasas. Käisin Ellinoriga muidugi ka väikese Hilda haual. See oli sinililli täis raputatud, nähtavasti mõne kooliõe poolt. Täna öösel nägin väikest Hildat unes: oli, nagu oleks kõik endistviisi olnud: väike Hilda oli kodus, vaatas aknast välja ja ütles, et Ellinor tuleb koolist üle välja koju. Siis ma ärkasin… Ilm on eilasest saadik jahe ja sadune. Halb ilm mõjub ka väga rusuvalt meeleolu peale.

                                                                            XXIV.

Proua Meyendorff, kes väikesele Hilda hea eduga Inglis keelt õpetas, kirjutab Pariisist 9. aprillil:

„Многоуважаемый господинъ посторъ!

Съ сердечною скорбью узнала я о смерти вашей дочери, милой вашей Хильды. Вы знаете, что и я ее очень любила и поэтому понимаю и разделяю всею душою ваше горе. Да утешитъ васъ Господь. Думаю о васъ и супругѣ вашей и прошу принять мои искренния соболезнования. Преданная вамъ и уважающая Елена Мейендорфъ.
Парижъ 9. IV. 30“

Umbes selsamal ajal olin küll ka mina kirjutanud proua Meyendorffile Saksa keeles Hilda surmast, kuid minu kiri jõudis talle hiljem kätte. Hilda surmasõnume sai vanaproua Meyerdorff oma tütre käest, kes Kumna mõisas asub.

Keilas, 23. aprillil 1930  

Pühad on möödunud. Mulle tundusid nad raskelt, raskelt. Esimesest pühast peale hakkasid ilmad küll paranema, aga kuna väikese Hilda kaotamine alles nii värske on ja iga asi alles teda meele tuletab, mina elumõtte pärast ka nüüd iseäranis raskete kahtluste käes olen, siis oli päris piinaks mulle pühade ajal jumalateenistusi ja ametitalitusi pidada. Küll tuli teisel pühal Hilda vend Eduard siia, aga seekord ei lohutanud mind enam temagi, võib olla sellepärast osalt, et tal keegi Leedu rahvusest insener kaasas oli, kes esimesel silmapilgul mulle just iseäranis ei meeldinud. Käisime küll ka kalal.Eduard sai teise püha õhtul umbes kahenaelalise haugi kätte. Aga ka kalapüük ei vabastanud mind mitte mu raskest hingevaevast. Hilda on saanud närvide põletiku, mis talle valu ja vaeva valmistab. Üksnes Ellinor ja Viktor on endistviisi muretud ja rõõmasad. Ainult hiljuti ühel õhtul Ellinor natuke nuttiski: “ Mul on igav - Hildat ei ole!“ Nüüd Ellinoril igav ei ole, sest Medea Taube tuli talle eila seltsiliseks kuni pühapäevani, tohtri Karin on ka juba kolmandat päeva siin, eila oli ka väikese Hilda parem sõber Hedvig Hermann siin - õieti tuli ta juba üleeila ja läks eila õhtul ära. Üheskoos mängides ei tunta igavust. Eila võtsin lapsed - võõrad ja omad – üles. Viktori võtsin tema palvel üksikult: poiss istub tõsise näoga, munataldrik käes.

Täna sõitis Eduard ja see võõras insener ära. Käisin neid vaksalisse saatmas ja olin siis pärast ka Hilda haual, kus lilled alles õitsevad. Pärast kaevasin õues lillepeenraid, et oma närve rahustada, kuid palju niisugused asjad mind ei aita. On kadunud kõik rõõm, mis ennemalt tekkis mõne asja või mõtte pärast. Vist oleks mulle olnud parem, kui ma oleksin üldse jäänud sündimata, nüüd aga võin ise veel saada raskeks koormaks oma järele jäänud perekonnale. Elumõtet ei leia enam kuidagi kätte!

Keilas, 25. aprillil 1930

Eila käisin Karjakülas haige juures ja pärast lõunat püüdsin jõe ääres asjata kala. Püüdis siin eila ka õhtugümnaasiumi direktor, kunstnik Paul Sepp[1]. Läinud suvel käis Sepp siin mitu korda ja viis nii mõnedki haugid kaasa, aga eila püüdis temagi päeva otsa asjata. Sepp`a kutsel käisingi jõe ääres. Kella 7 paiku õhtul sõime minu juures õhtust ja siis saatsin Sepp`a Keila raudteejaama, enne seda meiereis käies võid ostmas ja sisseseadet vaatamas. Keila meierei või on tallinnlaste poolt väga ihaldatud ja olen mina sagedasti seda pidanud tassima ühele ja teisele, Tallinnast Keila sõites võetakse võid alati ka kaasa. Või on praegu üsna odav – 220 senti kilogramm. Kuna nõnda ikka üks või teine meile on juhtunud tulema, saab nagu hetkekski ära unustada meie raske mure ja valu. Mõnikord väikese Hilda pilte vaadates  – õnneks on neid enam kui paarsada -, tundub, nagu elaks väike Hilda alles, ei tahaks nagu uskudagi, et mu hea laps on surnud. Kolm väikest kuusekest kasvab meie aiavärava ligidal, tõin nad väikese Hildaga Viljandimaalt. Üks kuusk niideti paari aasta eest maha. Lapsed hakkasid oma õnnekuuski valima, väike Hilda leppis sellega, mis oli kogemata maha niidetud, aga siiski jälle kasvama hakkas. Jäägu need kuusedki siia tema mälestuseks!

On juba 25. aprill. Imestan, et päevad on nii kaugele jõudnud - selle valu käes, mis juba 30. märtsi ööst saadik on närinud. Imestan ka, et olen seni ikka veel suutnud elada!

[1] Paul Sepp (1885-1943), lavastaja ja teatripedagoog; 
1903-13 mängis Peterburi eesti näitetruppides ja vene teatrites; 1915-19 tegutses Moskvas filmi alal;
1920-33 tuli Tallinna, asutas ja juhtis Draamastuudio teatrikooli; 1920-24 Tallinna Draamateatri lavastaja, 1925 Vanemuise, 1925-29 Estonia 1927-28 Rändteatri, 1929-39 Draamastuudio Teatri;
1938-41 Tallinna Konservatooriumi Riiklikus Lavakunstikoolis õppejõud

Keilas, 27. aprillil 1930

Meeled on nii segamini, et jumalateenistuse pidamine mulle tundub suure vaevana. Tänasel jumalateenistusel unustasin koguni pruutpaarid kuulutamata! On praegu niisugune tunne, et ei taha mitte midagi teha. Ometi ei suuda ka rahulikult paigal olla; olen ühtepuhku jalul ja käin ühest kohast teise. Olen katsunud natuke aiatööd teha, aga seegi ei lähe. Ilmad ei rõõmusta ega rahusta mind praegu ka mitte: puhub juba mitmendat päeva põhjatuul, öökülmad on ulatunud kuni -4°R; päeval on küll ilus päikesepaiste, kuid sooja oli täna näiteks +6°R, mis sugugi ei tundu mõnusalt. Õitsevad sinililled, ülased, kanakoolid ja veel mitmesugused lilled. Väikese Hilda hauale oli viidud kimbukesi kanavarvaid (priimulaid). Need lilled on kõik nagu väikese Hilda sõbrad, sest esimesi kevadlilli armastas ta väga. Lilli haualt ei ole enam varastatud sestsaadik, kui kirikumeest korra valvata lasin ja Palmipuude pühal, 13. aprillil, ka kirikus lillevargusest rääkisin. Küll on aga neil päevil üks kuuseokstest ja lilledest tehtud pärg hauale juure toodud - olevat kuuldavasti Hedvig Hermann, kes ühes Hildaga oli parem V klassis, ühes mõne teise kooliõega teinud.

Keilas, 28. aprillil 1930

Eila õhtul olin Hilda ja Ellinoriga Välide juures õhtusöögil. Viktor jäi seekord koju, sest tal ei ole korralikke riideid; ka oli Viktor lõuna ajal juba ühes Ellinoriga käinud Keila jaamas Medeat saatmas, kes Tallinna sõitis, ja seega väsinud. Välid võtsid meid jällegi hästi vastu. Ma pean nende vastuvõttu tahtmata võrdlema loomaarst Bohl`i omaga; Bohli laud oli küll vast rikkalikum, kuid tal oli selleks ka rohkem ainelisi võimalusi; Välid on aga nõndasama südamlikud kui Bohlidki ja see on peaasi. Härra Väli on tehnikumi üliõpilane, kuid ühtlasi juba ka riigi kunstitööstuskooli õpetaja ja mõnesuguses tehnikabüroos ametis, usulise ilmavaatega inimene. Oli seal Välide juures üsna hea olla ja ununes just nagu mõneks silmapilguks minu suur mure. Olime seal tundi kolm või enamgi.

Keilas, 29. aprillil 1930

Olin täna esimest korda pärast oma õnnetuse algust jälle Tallinnas koolis. Tunnid möödusid siiski kergemalt, kui ma ise enesele olin ette kujutanud. Aga siiski väsisin kangesti sõidust ja ka tundidest, igatahes hea meelega ma Tallinnas ei käi, aga ka kodus ei tundu hea, iseäranis veel siis, kui ma näen teisi väikese Hilda pärast kurvastavat. Ilm oli küll päikesepaisteline, aga enam vähem põhjapoolsed tuuled toovad palju jahedust, nõnda et sugugi ei tundu hea.