1930. aasta mai

Keilas, 2. mail 1930

Üleeila oli ka Hilda minuga Tallinnas. Eduardi juures sõime lõunat ja jõime pärast veel teed. Ma kutsusin Eduardi ühes meiega Keila. Sõitsime õhtuse Haapsalu rongiga. Eila käisin ühes Eduardiga Voores vanadel inimestel armulauda andmas ja õhtupoolikul Keila jõel võrguga kalu püüdmas. Meie laenasime värvija Hermanni käest, kelle tütar Hedvig jälle ühe öö meil, Ellinori juures magas, võrgu ja paadi, ka anti meile üks tööline juhatajaks kaasa. Eduard õppis võrgu vettelaskmise õige hästi ära ja sai õige hästi kalu. Saime üldse 4 haugi ja kümmekond suuri särgi, nõnda, et eila õhtust saadik iga söögi ajal kalu oleme võinud süüa. Täna hommikul saatsin Eduardi jällegi Keila jaama - ta sõitis oma koju. On praegu raskel ajal alati nagu rahustatud tunne, kui Eduard meil on. Eduardil enesel on küll ka raskeid hingelisi tundeid ja elumõte näib tal mõnikord niisama küsimustega koormatud olevat kui minulgi, aga ta oskab mind ja Hildat isalikult trööstida ja minu lapsed hoiavad teda väga. Jah, see elumõte! Keegi ütleb, et lapsepõlveaeg ei olevat sugugi kuldne, kui teda kirjeldatakse, vaid temagi olevat õige paljude hädadega ühendatud. Oli aeg, kus ma ootasin oma iseseisvuse aega, lootes, et ma siis igapidi rahuldatud oleksin. Nüüd on mu iseseisvuse aeg juba ligi 15 aastat kestnud ja ta on suure hingelise valuga “kroonitud”. Nüüd võin kinnitada seda, et lapsepõlveaeg siiski on kõige parem aeg. Küll on Hilda minu vastu väga hea ja ka mu ülejäänud lapsed ei ole mitte halvad, ometi on mu elumõte nii segamini väikese Hilda surma pärast, et ma eila kalapüügi lõpul allpool raudteesilda Keila jõe kaldal sooja päikese paistel vaikse ilmaga mitte sugugi ei suutnud maitsta rahulist looduspilti, vaid seda vaatlesin, nagu oleksin unenägija või nagu oleksid mul mustad prillid ees olnud. Ma ei või aimata, mis minust nõnda lõppeks küll saab. Vahetevahel ärkab minus niisugune hingevalu, et just nagu kisendada tahaksin protestiks niisuguse ilmakorra vastu, mis väikese Hilda minu käest ära on riisunud. Imelik on elu: elu õgib elu; inimene hävitab elusolevusi, pisielukad hävitavad inimese; ühe surm on teisele eluks, ühe elu teisele surmaks - kas jääb siin veel maad sellele usule, et isiklik elu igaveses ajas edasi kestab? Kui siin maa peal üks hävitab teist, kas ükskord teises ilmas, kui teda tõesti peaks olema, vihavaen ja omakasu, enesearmastus peaks tõepoolest kadunud olema ja valitsema peaks rahu ja rõõm, õndsus, nagu ma ise rahvale kuulutan? Oh ma ei suuda enam millegistki aru saada! Olen praegu õnnetu inimene, vaatamata selle peale, et minu kodused minu vastu head on.

Keilas, 3. mail 1930

Laupäeva õhtupoolik. Käis täna kaunis palju inimesi. Jooksev töö on ka tõesti ainus, mida ma praegu teha suudan.

Kolm esimest hanepoega tuli täna munast välja. Teised nähtavasti rõõmustasid nende tulekust, mina oleksin varematel aegadel ka rõõmustanud, kuid praegu on mulle kõik ükskõikne. Elumõte ei ole ju selge. Et ennast natuke rahustada, käisin ma üksinda Kumna pargis ja tegin lastele pajupilli-rahu ometi ei leidnud. Nii õudne, õudne on vahetevahel hinges!

Täna sõitis siia jällegi vanamamma Nõmmelt. Teda ootab alati iseäranis Ellinor, kes siis ka vanamamma juures magab. Ellinoril on üksinda, ilma väikese Hildata, nüüd õudne magada omas toas. Möödunud öösel magas ta koguni minu juures. Muidu võiks Viktor temaga magada, aga Ellinor ajab teki pealt sagedasti ära - nii hästi Ellinoril kui ka Viktoril on praegu köha, Viktoril juba pikemat aega.

Keilas, 5. mail 1930

Eila hommikul oli Ellinoril +38,6. See hirmutas jällegi. Nüüd väikese Hilda kaotuse järel, tundub, nagu oleksid igasugu õnnetused hõljumas minu kohal, on ka maailmas palju võimalusi Hiiobi sõnumite kordumiseks. Õnneks kadus küll Ellinori haiguse temperatuur lõuna paiku täiesti. Tal oli kange nohu ja muud häda polnudki. Seitse hanepoega tuli ühtekokku munadest välja ja lapsed veetsid eila aega nende vaatlemise ja toitmisega. Kaheksanda, viimase hanepoja leidsid meie inimesed pesast surnult. Selle matsid lapsed täna maha. Lastel on aias üks ümargune auk kaevatud. Selle põhja olid laastud pandud põrandaks. Nukud ja karud olid auku nagu kirikusse ümberringi istuma seatud ja keskele asetatud hanepoja kirst, pappkarp, lilledega ehitud. Viktor oli siis pidanud kirikukõne. Pärast kaevati haud, vooderdati kuuseokstega ja maeti hanepoeg maha, kusjuures Viktor ka matusekõne oli pidanud. Nüüd on aias juba kolm hauda: koera Fiksi, haki ja hanepoja oma. Kõik peetakes korras ja kaetakse okstega ja lilledega… Nõnda mängivad lapsed muretult. Aga nende keskel puudub väike Hilda, kes väga hea meelega oleks nõnda samuti mänginud. Koolis olevat väikese Hilda koht veel tühi ja pink ja laud kaetud metsalilledega.

Käisin eila Sauel, kirikunõukogu esimehe Markuse hõbepulmades. Muidugi oldi seal rõõmus ja õnnelik, mina välja arvatud. Hilda oli ka sinna kutsutud, aga ta põeb pühadest saadik oma närvipõletikku ega võinud muidugi mitte nii pikka sõitu ette võtta.

Täna alustasin tütarlaste leeri. Oli kõigest 19 noort kokku tulnud. Üks neist ei olnud sugugi koolis käinud, mõni oli ainult aasta koolis olnu, aga lugeda oskavad nad kõik ja katekismusest oli kõigil vähemalt kümme käsku peas.

Ilmad on päikesepaistesed, aga võrdlemisi väga jahedad. Öösetel on peaaegu alati veele õhuke jääkord peale külmetanud, mis päikese kerkimisega muidugi varsi kaob. Maa hakkab siiski juba ka haljendama. Puudel tulevad lehed väga visalt. Kevad ei ole tänavu seega sugugi enam varane. Alalised jahedad tuuled hoiavad kasvamise kinni. Õitsevad nüüd segamini sinililled, mis oma õitsmist ikka veel ei ole lõpetanud, ülased ja nurmenukud või kanavarvad, nagu metspriimulaid nimetatakse.

Keilas, 7. mail 1930

Ikka on öökülmad. Kui eila ja täna hommikul ¼ 8 paiku vaksalisse olin minemas, oli varjulistes kohtades halla alles maas. Muidu on ilmad olnud pea alati päikesepaistesed, täna oli ka vaikne. Tallinna pedagoogiumis näitas aga termomeeter üksnes vaevalt +5 °R.

Sõin täna Tallinnas lõunat Hilda venna Eduardi juures. Hilda ise oli kodus, sest meil pandi kartulaid maha. Kuna pärast Lihavõtteid metoodika loenguid enam ei ole ja ainult veel praktikante eksamineeritakse, mina ka täna eksamineerisin, siis sain lõuna ajaks pedagoogiumis vabaks ja sõitsin Paldiski rongiga Keila, jõudes nõnda juba ½ 6 asjal koju. Hildale ja lastele tõin Tallinnast 15 saia. Ellinor ja Viktor jooksid vastu ja sõid aias juba 7 saia ära, andes küll ka Tortentali Ernale, kes nende juures mängimas oli.

Keilas, 9. mail 1930

Täna oli esimene tõesti soe päev, nõnda, et kuueväel väljas mõnus tundus. Igatahes oli väljas soojem kui meil tubades. Hida töötas, kuigi külg valutab, peaaegu päev otsa aias; ta lõikas tikerbeeri põõsastest kuivanud oksi välja, Ma tegin ka natuke tööd: pumpasin vett kastmiseks ja kandsin aeda, kogusin lõigatud oksi ühtekokku ja põletasin laste juuresolekul ära. Tegin tööd niikaua, kui tundsin särgi selja peal märja olevat. Õieti ei ole mul palju aegagi aias töötamiseks: hommikul olin 3 tundi leeris, õhtupoolikul istusin paar tundi kantseleis; siis veel tarvis juba pühapäeva jaoks kõnesid mõtelda. Aga täna oli siiski hea päev ja ma käisin korra lastega Kumna pargiski: Ellinor korjas lilli, et homme väikese Hilda hauale pärga teha; Viktor puhus pajupilli.

Oleme sedakorda omavahel; vanamamma sõitis teisipäeva hommikul jällegi Nõmmele.

Keilas, 12. mail 1930

Laupäeva õhtul sõitis siia Hilda vend Eduard ja täna sõitis ta hommikul jälle Tallinna. Et Eduard pea igas asjas oskab head nõu anda ja Hilda just teda alati kõige parema meelega meil näeb, siis sai paar päeva jälle paremas kui harilikult meeleolus veedetud. Käisin eila õhtupoolikul Eduardi ja väikese Viktoriga spinninguga jõe ääres, aga kalu ei saanud. Vist ei hooli Keila jõe haugid enam spinningust, sest seda sorti püüdjaid on väga palju: laupäeva õhtupoolikulgi, kus vihma tibas, tuli nähtavasti Paldiski rongiga Tallinnast 5 spinningumeest meiepoolsele jõekaldale. Mõnikord paistab igalpool, kuhu silm ulatub nägema, siin ja seal jõe ääres niisuguseid laupäevaseid ja pühapäevaseid kalapüüdjaid, kes Tallinnast välja on sõitnud. Eila pühitsesin Ohtu surnuaia, mis sealt ümbruse elanikkude asutatud ja hästi korda seatud. Jätsin selleks puhuks Keila kirikus jumalateenistuse pidamata. Ohtus käis minuga kaasas kirikunõukogu esimees Markus. Oli seal jumalateenistusel ka laulukoor ja muusikakoor. Enne jumalateenistust käisin sealsamas surnuaia ligidal haige juures, pärast jumalateenistust ristisin teises kohas ühe lapse. Kella ½ 3 paiku jõudsin Keila kirikusse, kus matused olid kahes järgus. Ohtus sõin Rehetalus, mille maa peal surnuaed asub, pärast jumalateenistust ka lõunat. Kella 4 paiku p.l. olin juba kodus. On alati hea tunne, kui pikk päevatöö, mis enne tegemist näib pea võimatu, raske olevat ja teha ometi peaaegu alati päris libedasti möödub, tehtud on ja sel päeval enam tarvis ei ole ennast rakendada; tundub siis kodus olles väga mõnus olevat.

Keilas, 16. mail 1930

Päevad mööduvad kiiresti, sest leeriõpetus nõuab oma jagu aega: neil päevil, kus ma Tallinnas ei käi, olen leerilapsi õpetamas 3 tundi; Tallinnasõidu päivil - teisipäeval ja kolmapäeval - olen pärast lõunat tunde annud ja nimelt 2 tundi. Kuna leeritunnis enam jagu minul enesel tuleb kõnelda ja leerituba õhuvahetuse mõttes ja õhurohkuse mõttes siiski halvem on heast klassiruumist, siis väsitavad leeritunnid mind palju rohkem veel kui koolitunnid.

Vabal ajal olen 2 korda kalal käinud. Esmaspäeva õhtu eel käisin spinninguga jõe ääres; spinninguga muidugi ei saanud kala, aga käega püüdsin kraavist ühe poolenaelalise purika, kelle lapsed õhtul ära sõid. Eila läksin lastega koos jõe ääre ja võtsime väikese õnge kaasa, millega saime 5 väikest kala. Hakkasin jõe ääres vett katsuma ja tundsin, et ta üsna soe juba oli. Siis käärisin püksisääred ja särgikäised üles ja hakkasin ühes madalas kohas lutse ja vähki püüdma. Kerge vaevaga sain ma 3 lutsu ja 15 vähja. Lutsud said ühes väikeste kaladega õhtusöögiks praetud ja vähjad keedetud. Lutsud sõime ühiselt, vähjad said jaotatud Hilda ja laste vahel. Et meil jõe ääres ühtki kotti kaasas ei olnud, siis pani Viktor vähjad oma mütsi.

Keilas, 19. mail 1930

Laupäeva õhtust kuni täna, s.o. esmaspäeva hommikuni oli jällegi siin Eduard. Vanamamma tuli ka laupäeval ja sõidab homme jälle Nõmmele tagasi. Ellinor armastab vanamammat väga ja on alati ütlemata rõõmus, kui ta siia sõidab. Laupäeva õhtu eel käisin Eduardi ja Viktoriga jällegi vähki püüdmas. Mina käärisin püksisääred ja särgikäised jällegi üles, olles paljajalu ja hakkasin vähki kaldale pilduma, kus Viktor nad kotti pani. Saak oli hea. Hea saagi algust nähes tegi Eduard sedasama, mis minagi ja püüdis ka nii mõnegi vähja. Kokku saime 52 vähja ja 4 lutsu.

Eila oli tükk tööd kirikus armulaua jumalateenistuse ja kahekordse matusetalituse poolest. Õhtupoolikul ristisin veel Vääna Mõhkus lapse. Pärast olin Eduardiga aias. Eduard murdis ja saagis kuivanud õuna-ja ploomipuid, mina aitasin teda sealjuures.

Täna olin hommikupoolikul leeris, tegin enne ja pärast seda hulk kantseleitööd, valmistasin koolitunde homseks ja ülehomseks, puhastasin aeda. Õhtu eel käisin ühes laste ja vanamammaga Kumna pargis lilli korjamas ja tommingaõisi toomas - muist viib vanammama Nõmmele, muist jäid meile. Tommingad õitsevad sooja ilmaga; oli täna +19 °R. Nõnda elades ja üksnes juhuslikku tööd tehes katsun unustada oma rasket leinavalu ja elu tekitatud hingevalu. Olen alati rõõmsam, kui tuleb meile mõni hea inimene. Kahju üksnes, et neid vähe käib: peale Eduardi ja vanamamma ei ole viimastel nädalitel kedagi siin käinud. Oleme aga väga rõõmsad, kui Eduard ja vanamamma tulevad-ootame neid igatsusega niipea, kui laupäeva pärastlõunased rongid hakkavd tulema. Muidu oleme peaaegu igapäev, mõnikord päevas kaks ja enamgi korda väikese Hilda haual käinud, kuhu Hilda istutas võõrasemasid ja beegooniaid, ka bellist. Kirikuseina ääre meie hauaplatsi kõrvale sai istutatud ka jasmiine meie aiast sealt kohast, kus väike Hilda sagedasti mängis. Väikese Hilda ristiema Alide oli saatnud laupäeval ühe hortensia.

Reedel said lapsed Kumna Mõhkust perenaise käest, kes sagedasti meil käib, ühe koerakutsika. Viktor rääkis kohe koera ristimisest: “Meie paneme temale Fiksi nimeks, sest nõnda tahtis Hildake. Ta ütles: Kui meie uue koera saame, siis muud nime talle ei pane kui Fiksi. Hildakese tahtmist peab nüüd täitma”.

Ja lapsed panid koerale Fiksi nimeks. See ei ole küll mitte enam kollakaspruun, nagu oli väikese Hilda Fiksi, vaid must, aga lapsed on koerast väga huvitatud. Laupäeval olid nad Fiksiga õue läinud. Isahani oli koerale kallale tunginud ja teda peksma hakanud. Lapsed kisendasid suures hirmus, et hani koera ära tapab, niisuguse häälega, et Hilda ehmatades uuriklaasi katki tegi. Ellinor oli nii ehmatanud hani kurjusest, et trepist üles jõudes jõuetult maha langes ja talle jahedat vett juua anti. Hildale uus koer küll ei meeldinud, aga lastele on ta suureks asjaks.

Maa on väga kuiv, oleks vihma tarvis. Tänavune kevad on üldse olnud väga päikeserohke, kuid vihmavaene ja enamasti õige jahe. Kaks-kolm päeva on olnud nüüd võrdlemisi soe ja hea.

Keilas, 22. mail 1930

Täna oli aga soe! Oli lõuna ajal +21 °R. Keila jõe kaldal oli hulk suplevaid poisse. Käisin kolm korda Keila: hommikul leeritundides, ½ 5 paiku ühes Viktoriga Hildat ja Ellinori Tallinna saatmas (Hilda läks uut teenijat otsima, sest meie praegune teenija Paula Lõoke tahab Nelipühiks ära Tartumaale minna, kus tal lootust on mehele saada; kella 6 paiku olin Viktoriga uuesti Keilas, sest ma unustasin ühe kirja koju, milles oli minu järjekordne jutlus “Eesti Kiriku” jaoks ja mis piiskopi ettekirjutusel täna pidi ära saadetud olnud. “Eesti Kiriku“ jaoks olen seni pidanud 2 korda aastas jutluse kirjutama. Piiskop saadab niisuguse kirja nagu seekord:

“K.A. õpetaja hra A. Köögardal Keila.

Palun “Eesti Kiriku” jaoks pühapäeva kohta 29. mai (Taevamin.p.) 1930. aastal sissejuhatavat hingekosutavat artiklit kirjutada ja seda aegsasti, aga hiljemalt 22. maiks minu kätte (Tallinna Konsistoorium) saata.                 Tervitab piiskop J. Kukk.

Tallinnas, 15. mail 1930. Nr.78.”

Viktor käis kirikumõisa ja Keila jaama vahe kahekordselt, seega kokku umbes 8 versta, üsna kergesti ära. Üksnes joogijanu tundsime mõlemad, mispärast ühes kaupluses kaks korda käisime limonaadi joomas; ka ostsin Viktorile kumbki kord ühe appelsiini. Viktoriga on väga huvitav käia, sest ta paneb kõiki asju hästi tähele ja räägib neist. Täna silmitses ta kaunis pilkavalt kõrtsijoodikuid, kes lahtise akna all näruste riietega istudes lärmitsesid. Muidugi käisime meie ka väikese Hilda haual. Seal on nüüd alati palju metsalilli: kullerkupud, maikellukesed, pääsukesesilmad, nurmenukud ja teistsugu lilled, kõik need, mida eelmistel aastatel Hildake ise korjas. Viktor tuletab Hildakest ühtepuhku meele ja nimetabki tead üksnes nõnda: “Hildake!“ Ta näitab üht ja teist kivi, kus nad Hildakesega koos istunud, mõnda ploomi-või õunapuud, mis Hildakese oma olevat olnud. Sagedasti ütleb Viktor: “See oli siis, kui Hildake alles elas… “Oh need mälestused! Need tuletavad meele minu endist “õnneaega”, kus ma küll õnnest ei osanud tarvilikult lugu pidada, ja pisarad kipuvad vägisi silmi. Siis tunnen enese olevat aga lõpmata õnnetu, õnnetu!..

Keilas, 23. mail 1930

Lõpetasin tütarlaste leeri umbes kell ¾ 11 hommikul. Kõik läks, nagu harilikult: enam jagu nutsid, kui neile lõpul rääkisin, kuidas nad endid õieti peaksid ette valmistama õnnistamise päevale, kuidas nad nõnda lapsepõlvest lahkudes kohustatud oleksid rahukätt pakkuma kodustele ja ära leppima kõigiga, kellega ehk mõnda pahandust kunagi on olnud. Nõnda lubatakse alati teha ja edaspidi rahus ja armastuses elada, aga elu viib inimese sagedasti hoopis vastupidistele teedele.

On jällegi soe ilm, küll natuke jahedam kui eila. Praegu on pilves ja müristab, puhub enam-vähem põhjatuul ja on +16 °R. Tulin Viktoriga jõe äärest. Kella 4 paiku peavad Hilda ja Ellinor Keila jõudma, ja meie tahtsime neile natuke head meelt teha sellega, et vähki püüame. Meie ei saanud aga kaua jõe ääres olla, sest müristamispilved hakkasid käima, korra sadas peaaegu selgest taevast vihmagi. Sain ühe lutsu ja kümmekond vähja ja tulime koju. Ka takistas natuke püüdmist kiire veejooks, sest Keila mõisa vesiveski töötas. Mul oli aluspesu seljas, sääred ja käised üles keeratud. Viktor võttis ka jalad lahti ja otsis kalda ligidal vähki, aga ei saanud. Lõuna ajal sõime Viktoriga oma püütud lutsupraadi. Vähjad söödi õhtusöögil.

Meie lavakurgid õitsevad. Lapsi huvitavad praegu põrsad. Hilda ostis eila Keilast 3 põrsast, kes kokku 71 naela kaalusid ja 7500 senti maksid. Meil jäi tänavu kartulaid järele, müüa neid oleks praegu raske ja nad on ka odavad, söödame nüüd nad sigadele või õigemini põrsastele. Viktor on iseäranis põrsastest huvitatud ja käib neid sagedasti vaatamas ja sügamas. Jah, põrsaid hoitakse ja paitatakse, aga kasvavad nad suureks, siis tapavad inimesed sea ära! Imelik on käesoleva ilma kord!

Keilas, 26. mail 1930

Soojad ilmad kestavad. Kui eila kirikus jumalateenistuse olin lõpetanud ja matusetalituse ära pidanud, müristas ja sadas, kuid vihma oleks siiski veel tarvis. Kõik haljendab ja õitseb. Õitsevad juba ka sirelid.

Laupäeva õhtupoolikust täna hommikuni oli jällegi Hilda vend Eduard siin. Ta sõitis siia ¾ 5 se rongiga. Ma läksin talle vastu ja meie läksime kohe jõele. Värvija Hermanni käest laenasime võrgu ja lootsiku ja sõitsime Keila mõisast läbi Tuula poole. Seal oli aga sügav ja meie ei saanudki võrguga kalu. Enne päikese veeru hakkasime siis endise kirikumõisa, nüüd köstri heinamaa piirdes vähki püüdma. Saime 23 vähja ja mõne lutsu. Alles pärast päikese veeru saime koju. Eila õhtupoolikul sõitis siia veel teine Eduard, nimelt minu onupoeg dr. Eduard Köögardal, kes Tallinna linna bakterioloogiks. Läksime siis jälle jõe ääre. Mõlemad Eduardid läksid sinnasamasse, kus ma harilikult köstri heinamaa piirides vähil käin, vähki püüdma. Nad sulistasid vees tundi kaks ja said 27 vähja ja 4 lutsu. Lutsud püüdis minu onupoeg. Minu naisevend on lutsupüügist küll väga huvitatud, aga ikka lähevad tal lutsud alles käest ära. Lutse on Keila jões peaaegu iga alt õõnsa kivi all. Nõnda söödi meil kolm päeva järjestikku vähki. Mina pühapäeval ei püüdnud, mitte just sellepärast, et inimesed oleksid õpetajat vaatama jäänud, kui ennem sellepärast, et kahe eelmise päeva püüdmisest käed katki olid ja paranemist nõuavad. Olen küll juba ligi 100 vähja püüdnud, aga ise seni veel ühtki vähja ära ei ole söönud: millegipärast ei ole himu ja suurem heameel on mul pealt vaadata, kuidas teised suur isuga söövad. Täna tuli meile uus teenija, kelle eesnimi on ka olevat Paula. Senine Paula on ka alles, see sõidab ülehomme ära.

Keilas, 27. mail 1930

Koolitöö tundub praeguste palavate ilmadega just nagu nuhtlusena. Ei või küll ütelda, nagu ei tahaks koolilapsed enam tööd teha, aga ise ei tahaks enam mujal olla kui vabas looduses, kaugel linna suitsusest õhust. Olin täna jälle Tallinnas. Ühtepuhku käib meil pedakoogiumis Soome kooliõpetajaid tunde kuulamas Täna istus üks soomlane minu tunnis. Lapsed on harjutuskoolis võõrastega nii harjunud, et neid tähelegi ei pane ja võõras nõnda tõesti loomutruu pildi võib saada koolist.

Pärast tunde olin Hilda venna Eduardi juures, kus enne sõitu ka sõin ja teed jõin. Rongis oli väga palav istuda, sest keskpäevane temperatuur on ikka +20 °R ümber.

Keilas, 29. mail 1930

Taevaminemise püha.

Eila sadas päeva otsa vihma, mis kastis hästi maad. Täna on kange tuul ja temperatuur juba eilsest saadik langenud. Nüüd lõuna ajal on vaevalt +12 °R. Hilda oli eila kasutanud kohast ilma selleks, et kapsaid istutada. Kasvatasime siiamaani kapsaid rohkem, kui ise tarvitasime, aga läinud aasta kapsaid ei olnud võimalik ära müüa, sest neid oli igalpool isegi palju, nõnda et neid loomadele söödeti, ka oli ennemaltki kapsahinnad juba hästi madalad. Tänavu istutas Hilda sellepärast kapsaid ainult oma jaoks.

                                                                                ***

Kõndisin hiljuti lõuna paiku väikese Viktoriga Keila alevisse. Keila sillal küsib poiss: “Mispärast öeldakse küll lõunaaeg, aga ei öelda põhjaaeg? On ju olemas lõunatuul ja ka põhjatuul! “ Jah, kesköö võiks ka põhjaaeg olla.

Taevaminekupüha - ta on küll kristlik rõõmupüha, vähemalt jutlustame nõnda. Aga eks olnud Jeesuse taevaminek jüngritele ühtlasi küll ka väga valus? Lahkumisvalu täitis küll nende südameid ja meeli, sest enam nad Jeesust oma silmadega ei näinud. Küll öeldi neile sealsamas, et Jeesus ükskord tagasi pidi tulema nõndasamuti, kui ta ära läks, aga juba on enam kui 1900 aastat möödunud, Kristus ei ole tagasi tulnud, surnuhauad ei ole elavatena tagasi annud neid, kes sinna maetud. Tekkivad mõnikord kahtlused, kas ongi tõsi piibli jutustused, kas ongi veel elu pärast surma. Mõtlen, et vast on surm tõesti igavene “uni“, nagu teda nimetatakse, jäädav lahutamine ja lahkumine. Kas on minu väikesest Hildast veel muud järel, kui tema põrm Keila kiriku juures? Kas on inimesel tõesti ikka surematu hing või on see teadlik olek, mis meil siin maa peal olemas ja mis meid laseb mõtelda ja tegutseda, üksnes siin maa peal olemas ja ainult siis, kui inimene on terve? Kuidas võiks ikka hing ihust lahus elada ehk mis elu see siis veel oleks, kui inimene juba käesolevas elus oma teadvuse mõnigikord kaotab, enam midagi nähtavasti ei tea ega tunne? Väike Hilda oli meelemärkuseta kaks päeva enne surma, meelemärkust ta tagasi ei saanudki, vististi ei tundnud ta enam midagi, silmavaade eksis ringi, pahem käsi tegi ühtepuhku ringisid õhus, ainult paar korda kuulsin ma tema ohkamist, nagu inimene siis teeb, kui tal palav on. Kas elu pärast surma on niisugune ilma teadvuseta olek? Siis ei ole sellel “elul“ ka ühtki mõtet. Ei ole aga elu “teises ilmas“ meie teada oleks samaselt, siis on ka väga vähe praegusel elul mõtet… Niisugused mõtted keerlevad nüüd pärast väikese Hilda surma ühtepuhku minu peas. Mõnikord omandavad need mõtted endile päris pöörase kuju. Tahaksin hea meelega uskud ristiusu õpetust aga ei saa millegiga tõendada, ka ei ole ta just elu poolest, mis pärast surma peaks tulema, sugugi mitte selge. Tahaksin aga selget vastust küsimuse peale: “Mis saab inimese mõtlevast isikust pärast ajalikku surma?“ Seda teame, et ihu hauas kõduneb, aga kas muud ka veel on? Mul on ütlemata raske, kui need mõtted minus üles kerkivad ja ma olen siis enesele mitu korda juba ütelnud: ”Ma ei suuda enam elada!“ Täna on mul nõnda jälle väga – väga raske. Väike Hilda on elavalt meeles, pisarad kipuvad vägisi silmi: valus on elu! Mu perekonnast on küll kolm veel järel, kuid ma ei tunne enam ühtki rõõmu, vaatamata selle peale, et nad minu vastu pea alati väga head katsuvad olla. Kes suudaks küll mulle eluküsimusi nõnda selgitada, et ma elumõtte jälle tagasi saaksin? Vaevalt küll leiduks kedagi! Olen mõnikord ennast viimasel ajal katsunud tähele panna ja olen siis leidnud, et vaimselt just nagu aegamööda otsa hakkan lõppema. Igatahes on nõnda, et ma ei suuda enam midagi uut teha. Oleks tarvis küll katsuda kõik “majaasjad korda seada“ hea olla neile, kellega tuleb kokku puutuda, sest öö tuleb kus ükski ei suuda enam midagi teha, ja kes teab: vast heidetakse mindki, nagu mõnda rikkesse läinud riista peagi sinnasamasse, kuhu kadus mu väike Hilda. Kui suudaks keegi aimata seda, kui raske, raske on minu hingel! Ma ei oska oma mõtteid kirjeldada, sest nad tulevad ja lähevad, on kirjeldamatud kirjud, üks keerulisem kui teine. Taevaminemise püha - kristlik rõõmupüha, ei, mulle on ta valupüha, sest mulle tuletab ta lahkumist meele, mis ei saa kuhugi teisiti tunduda, kui väga valusalt. Lugesin täna ainult mõned read omast päevaraamatust sellest ajast, kus väike Hilda alles elas: kõik sai jälle elavaks mu silmade ees, hingehaavad kisti jälle lahti…