1930. aasta oktoober

Keilas, 1. oktoobril 1930

Sain oma isalt täna järgmise kirja:

                                    “Armsad lapsed!

Tulen teid tüki aja pärast selle kirjaga teretama. Olin kodus laua ääres, vaatasin pilti, kus meie kõik perekonnaga peal olime, mul tuli hale meel peale, et see noor laps, teie Hildal, nii noorelt meie seast pidi lahkuma: tema oli alati minu vastu aupaklik, aga nüüd on ta sellest perekonnast kadunud.

Nii oli Venesilla Hans, alati rõõmus, kadus järsku, jättis vanemad ja õe maha leinama, õde pidi koha ja varanduse pärima, aga on nüüd päris ära halvatud, on juba Viljandi laatsaretis viis nädalit ja ei ole veel paremaks saanud.

Tänavune aasta on päris ilus ja hea aasta: sai kõiksugu vilja ja kartuleid päris hästi. Nüüd on meil vili juba salves, ka kartulid on üles võetud. Nii on ka Naanul kõik korras ja töö joones.

Annan veel teada, et Jaan peksis rehte ise Holstre pool ja nüüd täna tuleb Peetrimõisa vilja peksma. Temal oleks kõik hästi läinud, aga oli jälle ühel mehel vekslile alla kirjutanud 20.000 senti, see tuli temale kaela.

Meie oleme seekord terved. Mamma kaebab, et temal ei ole mitte tervis enam hea, aga teeb ja talitab ikka ühtemoodu edasi.

 Sinu vana kooliõpetaja Kuudeküla Meier sai Kuude koolilt lahti - kool kaotati seal ära ja jääb Saarepeediga ühte, on kuulda, et Meier läheb Põltsamaa kooli peale.

Nüüd soovime teile kõike head aega ja jätame teid seekord Jumalaga.     Isa J. Köögardal.

Mooril, septembri 29. 1930”.

“Päevalehe“ 1. oktoobri numbris räägitakse ühest tulekahjust Peetrimõisas: esmaspäeval kella 4 p.l. põlenud ühe asuniku laut = ait. Hoone süttinud isesõitja korstnast välja lennanud sädemetest. Isesõitja tulnud Viljandi Peetrimõisa rehte peksma ja sädemetepüüdja korstnal ei olevat korras olnud. Isesõitja oli muidugi minu venna Jaani oma. Viimaks tuleb Jaanil selle kogemata tekkinud tulekahju pärast jällegi kahju kannatada. On see Jaan ikka üsna sagedasti õnnetuse seen! Imelik on inimeste elu: üks õnnetus tuleb teise järel. Venesilla Juuli, minu täditütar, läinud suvel surnud Hans Jürmanni poolõde Viktori poja Velli ristiemaks. Nüüd on ta juba tükk aega halvatud, kas halvatud inimesest aga elulooma saab, on väga küsitav.

                                                                                ***

Ilmad on üsna sügisesed. Hommikul oli halla maas ja taevas selge. Päeval hakasid rahehood käima. Peadgoogiumis käib iga kahe nädali tagant üks õpetaja Tartust tunde andmas ja see oli rääkinud, nagu oleks Tartu pool päris lumi maas olnud! 

                                                                                 ***

Ma käisin täna õhtul, pärast Tallinnast kojujõudmist, ühes Hilda ja teenija Gerdaga kirikutornist tuvisid toomas. Seekord saadi neid 13. Tuvisid on tornis väga palju. Neid elutseb ka aga kirikumõisas aidakatuse all, tallis, põlluküünis. Ühtlasi panin ma Keilas ka ühe noore neiu puusärki. Kui kella 9 paiku õhtul koju jõudmas olin, sadas jällegi rahet, aga paistis vahetevahel, küll õieti madalal ka kuu.                                                                                                                                                       ***

Ellinoril ei ole täna igav: tema juures on väikese Hilda hea sõber Hedvig Hermann, kes ka ööseks meile jääb. Muidu kaebab Ellonor sagedasti, et tal igav olevat. Muidugi oli siis lõbusam, kui väike Hilda alles elus oli.

Kell on juba 11 õhtul ja ma hakkan magama minema. Ellinor oma külalisega läks juba tüki aja eest magama. Viktor oli seni üleval, nüüd ma käskisin ka teda magama heita. Hilda on alles köögis, ta aitab teenijat tuvikeste puhastamisel.

Keila, 3. oktoobril 1930

Käisin eila kaks korda Keila alevis. Kell 12 lõunal olid matused. Teist korda läksin kella 5 paiku ühes Hilda ja Viktoriga Välide juure. Välid võtsid meid hästi vastu nagu alati. Meie pärast oli seal koguni õunakooki ja saiakuklisi küpsetatud, seega õige tublisti vaeva nähtud. Mulle isiklikult tuli tahtmatult võrdlus Bohlidega, kes ka alati ülilahked olid. Muidugi võisid Bohlid oma laua rikkalikumalt katta, sest neil oli ainelisi võmalusi rohkem käes kui alles oma elu algavatel Välidel. Aga mulle on tundunud Välide juures umbes nõndasama hästi nagu omal ajal Bohlide juures Kumna mõisas. Viktor mängis Välide väikese, poolteiseaastase aastase Reinuga. Kella 8 paiku õhtul hakkasime tagasi tulema. Välid saatsid meid Keila kirikumäeni. Tibas vihma, aga märjaks meie ei saanud.-Ellinor oli kodus Hedvig Hermanniga, kes paar päeva meil on olnud. Ellinor näib natuke kartvat oma kooliõpetajat, pr. Välit. Viktor aga palus kangesti teda Välide juure kaasa võtta.

Keilas, 5. oktoobril 1930

Oli täna pühapäev, kus ametitalitusi oli rohkesti. Juba eila õhtul oli kirikus Narva advokaadi Johan Kuuski laulatus. Täna hommikul laulatasin ühe paari Sauelt, siis algas kohe armulauaga jumalateenistus, pärast tuli kolm inimest eraldi matta, kodus pidin veel ühe sünni registreerima ja ühe tunnistuse välja andma, muidugi said laulatuspaarid ka enne registreeritud. Kui kirikus 3 ¾ paiku valmis sain, oli kurk üsna kuiv ja hääl kare. Et ilm ilus oli, siis oli ka rahvast kaunis rohkesti kirikus.

Õhtupoolikul oli meil jällegi võõraid, nimelt Välid tulid meile. Eila õhtupoolikul sõitis meile ka Medea Taube, kellega meie lapsed väga hästi läbi saavad. Ka Hedvig Hermann oli nendega.

Täna õhtul kella 8 paiku lahkusid võõrad kõik. Sõime koos võõrastega õunu, pärast õhtust ja ajasime igapäevastest asjades juttu. Viktor luges pr. Välile “Laste Rõõmust“ midagi ette, ja Välid imestasid, kuidas Viktor rõhuga lugeda oskas. Ma ise lugesin ühe oma lastejutu ette, mille kirjutasin reedi õhtupoolikul muinasjutu teemal, kuidas 2 vaeslast toobriga kuu peale tõsteti (jutustas mulle seda mu isa, kui ma alles väike poiss olin).

Keilas, 6. oktoobril 1930

Ellinoril oli täna esimene koolipäev V klassis. Kool asub nüüd uues majas, mille pühitsemine hiljuti oli. Halb ilm on täna: külm tuul ja sajab lumelörtsi Hilda käis Ellinoril hobusega vastas ja ütles enese külmast päris kangeks jäänud olema. Viktor vaatas aknast välja ja rõõmustas: “Tore on vaadata, kui lumi sajab. Nüüd tuleb kelk üles otsida!“ Nii kaugele asi küll ei lähe, et kelku oleks tarvis otsida, sest lumi, mis langeb, sulab otsekohe. Aga hea ei tundu kohisev tuul, langevad lehed, jahedus väljas. Puud saavad aegamööda juba päris paljaks. Meie puiesteel on saared täiesti paljad. Väikese Hilda haual nägin eila hommikul juba külma võetud begooniaid. Ka haua ümbruses langevad lehed, mida Hilda küll vahetevahel ära riisub.

Keilas, 8. oktoobril 1930

Sõitsin eila hommikul terve oma perekonnaga Tallinna. Õpetaja Sternfeldti pojal Olevil oli sünnipäev ja proua Sternfeldt kutsus telefoniga Hilda ühes lastega sünnipäeva pidama. Tallinna jaamas oli Hilda vend Eduard vastas, sest Hilda viis talle üht ja teist, mis meil maal oli kasvanud. Mina läksin jaamast kohe Lenderi kooli, sealt pedagoogiumi ja siis jällegi Lenderi juure. Pärast tunde sõin lõunat Eduardi juures, kuna Hilda lastega oli juba Sternfeldtide juure läinud. Pärast lõunat kutsuti ka mind telefoniga Sternfeldtide juure. Olin siis seal peale Sternfeldti enese ainus mees prouade ja preilide keskel. Oli hea hulk lapsi kogutud sünnipäevale. Lapsed mängisid hoolega; meie Viktor näis kõige ees olevat oma lõbusa olemisega. Õp. Hasselblatti poeg oli Kubu pojaga kaklema läinud - ega meeste hulgas või ju ka kisklemine puududa. Joodi kohvi ja teed ja söödi saia ja kooke. Meil Eestis  on kõiksugu magusat kraami õige palju praegu ja kuna suhkur odavam kui enne ilmasõda, siis ei ole magus ka mitte kallis, igatahes on ta kättesaadav küll kõigile, kes vähegi viitsib olgu mis taht tööd teha.- Umbes kella 8 paiku õhtul jõudsime Eduardi korterisse tagasi. Sõime seal õhtust ja käisime kõik vannis. Viktor mängis seal hoolega veel Eduardi noorema tütre Niinaga, ta saab sellega hästi läbi, olgugi et Viktor ei oska vene keelt ja Niina ei oska kuigipalju eesti keelt. Ellinor oli rohkem minu juures ja luges ka ajalehte. Pärast vanniskäimist läksime küll kõik magama. Täna hommikul kell 7 tõusime üles, sõime hommikust, siis saatsin oma rahva Tallinna jaama, sest Ellinor pidi kell 9 hommikul Keila koolis olema, kust ta eila puudus. Mina kõndisin tund aega linna mööda ja läksin siis jällegi koolitöösse. Pärast koolitunde sõin jällegi Eduardi juures lõunat - neerusuppi ja seakarbonaadi, mis vägagi maitses. Kell ¾ 4 sõitsin minagi Tallinnast Keila poole. Ilm oli ilus päikesepaisteline ja pärast kahepäevast tormi vaikne, aga jahedavõitu. Tallinnasõit oli Hildale ja lastele muidugi heaks vahelduseks, sest nad peavad enam-vähem kodus ja ühetaolises olukorras viibima. Mulle aga, kes ma järjekindlalt Tallinnas pean käima, tundub see nagu nuhtluseks. Hea on siiski tundunud Hilda venna Eduardi juures, kes oma perekonnaga meid tõesti igal ajal hästi on vastu võtnud. Ka Sternfeldtide juures, kus meie sagedasti käime, on päris hea olnud. Aga millegipärast kisub mind igaltpoolt ikkagi oma koju, vaatamata kõige hea peale, mis külas pakutakse.

Esmaspäeva õhtul kirjutasin lastejutu “Rahaauk“.

Hilda käis eila minu asemel “Paevalehe“ ärijuhi Fr. Uibopuu juures ja võttis minu juttude eest 1929. ja 1930.a. “Laste Rõõmus“ tasu välja. Ta olevat saanud midagi üle 36 krooni, mis rahavaesel ajal ka ikka natuke on.

Keilas, 10. oktoobril 1930

Eila hommikul oli natuke lund maas; pärast päeval oli vihmane ja tormine; ka täna ei ole hea ilm. Alumise korra aknaluugid olid lahti ja torm peksis neid öösel vastu aknaid, nõnda, et hädavaevalt magada sai. Ometi on õunapuudel veel harvad lehed otsas ja ka vahtrad ei ole veel paljad. Kirjutasin eila jutluse eelolevaks Lõikuspühaks valmis. Hommikupoolikul ei tahtnud tööd sugugi teha, sest ilm oli ämar, meil päeval elektrit ei ole ja sügisene ämarus mõjub rusuvalt hinge peale.

Eila õhtul hakkasin Viktorile esimest korda kirjutamist õpetama. Viktor kirjutas küll juba läinud jõuludeks jõuluvanale kirja, kuid maalis selle trükitähtedega. Mõne aja eest katsus ta Ellinori juures paari kirjatähte harjutada, kuid siis jäi asi jällegi soiku. Eila algasime päris tõsiselt, kuigi ma poissi ei sunni. Poisi käsi on kirjutamiseks hästi vaba. Öösel nähtavasti harjus käsi veel rohkem kirjutamisega, sest täna hommikul läks kirjutamine juba palju ladusamalt. Mäletan, kuidas väike Hilda kirjutamist õppis: ta käsi ei paindunud mitte kergesti, väikesel Hildal tuli mõnestki raskusest päris nutuga üle saada, aga tal oli raudne tahtmine - ikka jälle tegi ta uusi katseid, kuni asi käes oli. Väikese Hilda käekiri oli küll halb, aga õigekirjutus väga hea. Viktor on väga väikese Hilda sarnane, kuid käekiri näib tal niisama hea ja selge tulevat, nagu Ellinoril.

Meie rahvas paneb täna viimaseid doppelt-aknaid ette. Millal jõuaks jälle aeg kätte, kus neid eest jälle ära võetakse! …

Keilas, 11. oktoobril 1930

Oli täna võrdlemisi vaikne laupäev, kus ainult kolm-neli inimest käis. Ilmad on ka halvad. Tänagi sadas hoovihma nagu sügisetel ikka: paistab mõnikord üsna ilus päike, seal juba tuleb mustsinine pilv ja tee läigib peagi jälle vihma eest päikese paistel.

24 - 26. oktoobril on Tallinnas 1. Ülemaaline lastejumalateenistuste ja pühapäevkooli tegelaste konverents, millel mind on palutud kõneleda “Jumalasõna lastejumalateenistuste alusena”. Ma ei tea, kas ma konverentsile lähen, kuid igatahes kirjutasin ma kõne eila ja täna enam–vähem valmis: kui ma konverentsilt ka peaksin puuduma, siis võib mõni minu kõne ette lugeda. Kuna ma kevadisest hingelisest vapustusest veel toibunud hästi ei ole, tunnen hingelist raskust ka konverentsidele mineku vastu.

Käisin täna Hildaga Keila alevis krüsanteeme ostmas. Lõuna paiku käis Hilda Ellinoril vastas ja tõi kolm ilusat õitsvat krüsanteemi 1 krooni eest, nüüd õhtupoolikul tõime veel kolm. Nüüd, kus õied väljas on kadumas, on meil tubades nõnda 2 punaste ja 4 valgete õitega krüsanteemi. Hildakese haual õitsevad ka veel krüsanteemid. Astrid olid väikese Hilda haual juba vanaks läinud ja Hilda koristas nad sealt ära. Haua ümber klaasides on veel “väikeste päevalillede“ õisi, niisuguseid, mis läinud aastal meil aias jõuluni õitsesid.

Meil köetakse täna ikkagi vannituba, olgugi et meie kõik käisime teisipäeva õhtul Tallinnas Eduardi juures vannis. Tallinnas jäid Hildal ja Ellinoril nende pikad juuksed pesemata, nüüd on aga meil rohkesti vihmavett, sellepärast saab täna jälle vanni. Vannituppa minnakse alati hea meelega, sest siis saadakse jälle niisugust sooja, mis tõesti kontidest läbi tungib. Meie eluruumid on ju enam-vähem jahedavõitu nagu kivimajas teisiti ei või ollagi. Vanni on meil tehtud ikka kahe nädali tagant laupäeviti. Kui veel laupäeval ka saia küpsetatakse nagu täna ehk kooki tehakse, nagu siis, kui külalisi tulemas on, siis saab laupäev lastele heaks päevaks. Pealegi võivad lapsed laupäeva õhtul rohkem mürada kui muidu, sest pühapäeva hommikul ei ole Ellinoril kooliminekut ja võidakse kauem magada. Mäletan omast lapsepõlvest, et mindki laupäeva õhtu, kus kõik töölt koju tulid ja sauna vihtlema läksid, väga meelitas.

On täna jälle üks neist vähestest laupäevadest, kus meil perekondlisi külalisi ei ole. Ilma külalisteta tundub nagu igavavõitu. Aga külaliste “hooaeg“ on ka enam-vähem lõppemas, sest mis peaksid nad maal porise ajaga ka tegema? Ma isegi olin kolmapäeva õhtust saadik enam-vähem toas, käies korra ainult aknaluuke kinni panemas, ei ole aedagi saanud, üksnes Keilas käisin täna. Viktor ütles ühe päeva: “Lähme kastanisi korjama!” Aga kuhu sa lähed märja ja poriga. Kaotas täna üks naine vankrist maha ronides ja riideid korraldades oma laulatussõrmuse meie õuevärava juure, ei leidnudki seda lehtede alt ja mudast, mis sinna sügiseste ilmadega kogunenud.

Keila, 13. oktoober 1930

Eila oli Lõikusepüha ja võrdlemisi ilus ilm, aga rahvast ei olnud kirikus mitte palju, sest tee on vesine, peapõhjus oli aga tänane laat, mis rahva alles täna tõi Keila. Laada pärast oli mul täna ka kibe tööpäev: registreerisin sünde ja kirjutasin tunnistusi, tunnistuste pealt pealt teenisin üle 9 krooni. Väsisin päris tõsiselt kantseleitööst. Ilm oli ka täna üsna ilus.

Homme läheb jälle Hildaga Tallinna. Hilda tahab omale talvepalitut saada. Ellinori jätame homme koolist koju, sest Ellinoril on kange nohu, hääl kähiseb, kurk valutab jne. Ellinor ise ei taha küll koolist sugugi puududa. Ma ütlesin lastele, et nad homme kodus kooli mängiksid nõnda, et Viktor kirjutamist harjutab.

Keilas, 15. oktoobril 1930

Olin ühes Hildaga eila hommikust saadik Tallinnas. Hilda ostis enesele kasuka 220 krooni eest. Eila õhtul käis ta oma vennanaise Niinaga kinos, mina olin sel ajal Eduardiga tema kodus ja kuulasime raadiot. Õhtul käisin ma jälle ka vannis. Tunnid iseäranis pedagoogiumi harjutuskoolis ei tundunud mulle neil kahel päeval sugugi kergetena, sest mõni harjutuskooli klass, näiteks V klass, on korra poolest,nagu öeldakse, liimist lahti. V klassist olin eila sunnitud ühe poisi, täna koguni 2 tunnist välja saatma ja veel 2 või 3 poissi vahetunniks õpetajatetuppa seisma panema. Algkooli juhataja Helila pani need poised igaühe isenurka seisma, silmad seina poole. Võib ütelda, et enam jagu viienda klassi poisse on päris ulakad oma ülespidamisega klassis: jooksevad ühelt kohalt teise, ajavad üksteisega juttu, näpistavad üks teist ja teevad igasugu asju, mis sugugi ei ole klaasitööga ühenduses. Tütarlapsed selles klassis jätavad küll ka mõndki soovida, on aga siiski kaugelt paremad poistest. Poistele kuluks peaaegu igale ühele hea tubli nahatäis ära, päris kahju, et see enam lubatav ei ole. Täna hakkasid mõned poisid ja isegi tütarlapsed kinnitama, nagu oleks piibel valet täis, kuna ta ei tundvat kultuurajalookiviaega jne. Ma niisuguseid avaldusi ei keela, sest kui õpilased kõik oma tarkuse piibli vastu juba avaldanud on, on seda kergem ka neile vastupidist selgitada, kuid ma ei luba iialgi ulakust, mis aga V klassis iseäranis on õitsema hakanud, nagu oleks minu eelmiste 4 aasta töö päris asjata olnud.

Keilas, 19. oktoobril 1930

Lastel oli hea meel eila õhtupoolikul, et vanamamma jälle neid vaatama tuli. Mõlemad - Ellinor ja Viktor - jooksid talle kaugele tee peale vastu üle põllu, Viktor koguni palja peaga ja ilma palituta. Praegu mängivad lapsed kauplust. Mul on aga õige raske meeleolu nagu viimasel ajal sagedasti. Tunnen enese olevat lõpmata väsinud ja roidunud, aga puhata ka ei saa. Öösetel olen sagedasti üleval ja mõtlen kõige kaduvuse peale. Olen katsunud ennast mõne uue mõttega üleval hoida, et meeleheitele ei sattuks elu keerdküsimustes. Hakkasin sellepärast hiljuti kopeerima heale paberile oma ülesvõtteid, et neid siis, kui elu ja tervist jatkub, oma päevaraamatusse mahutada. Katsun mõne uue mõtte alustamise ja teostamisega elu jälle huvitavamaks teha. Sügisene aeg mõjub ka alati rõhuvalt. Mõnikord päevapilte tehes just nagu ununeb kõik: kui pildid ilmuvad, tulevad just nagu jälle selgesti meele mineviku mõnedki head silmapilgud, kus näiteks väikese Hildaga sagedasti ainult kahekesi sõitsin mereranda, Joale jne.

Ilmad on üsna soojad, kuni +10°R, aga udused, pilvised ja pimedad. Maa on praegu üsna tahe. Ei armasta poolpimedaid päevi: tahaksin näha ainult päikesepaistet. Nõnda saan sügisestel päevadel tööd teha rahuldavalt ainult elektri valgel. Nagu ma päikesepaistet igatsen, nõnda tahaksin näha enese ümber ainult rõõmsaid nägusid: iga vastupidine nägu minu ligemas ümbruses rõhub mind kirjeldamata raskelt, sest siis tundub mulle tahtmatult, nagu oleksin ise selles süüdlane, et elu mõnele minu lähemale inimesele raske tundub olevat. Teiste ohkamised teevad mind alati rahutuks. Mäletan hästi oma poisikesepõlve, kuidas lõpmata raske tundus mulle olevat, kui minu isa või ema mõnikord oma tööde pärast väsinult ohkasid. Arvasin siis, nagu võiks oma elu elada küll ka ilma niisuguste ohkamisteta, kuid praegu olen arvamisel, et ohkamised paratamatult ühinevad iga koduga, kus inimene otsides õnne ja head tungib sügavale, ei leia aga kaugeltki mitte kõik seda, mida ta kunagi igatses. Et elu peale vahetevahel ometi kergemalt vaadata, sellepoolest on võõraste inimeste tulek meie koju mõnikord soovitav, sest võõrastega ollakse pealiskaudne, ei tungita elusügavustesse ja sellepärast jäävad ohkamised seekord olemata. Muidugi on nõnda, et kui võõrad peaksid olema kauem meie juures ja hakkaksid kodu olukorda tungima, siis ohkamisi iseenesest mõistetavalt veel rohkem tuleks, sest vaatamata kõigi eluraskuste peale on omadega ikkagi kergem elada kui võõrastega.

Keilas, 24. oktoobril 1930

Teisipäevast kolmapäeva õhtuni olin jällegi Tallinnas oma naisevenna Eduardi ülalpidamisel. Mul lõpeb teisipäeval viimane usuõpetusetund - metoodika loeng pedagoogiumis - kell 3.40 p.l., nõnda saaksin Tallinnast välja sõita alles ½ 6 ajal ja jõuaksin koju kella 7 paiku, kus juba täiesti pime on, sellepärast jään vahetevahel linna ööseks. Teisipäeva õhtupoolikul tuli Eduardi juure ka Hilda vend Karl oma naisega - viimasega sain nüüd alles tuttavaks; Karl on Kilingi metskonnas Pärnumaal metsaülema abi. Karl tuli ühes oma naise ja proua Vendela Kuusikuga, sest ta peatus oma venna Pauli pool. Et Vendela Eduardi korterisse tuli, oli juba nähtavasti üheks sammuks kahe perekonna ligindamisel. Pärast läksid tulijad ühes proua Niina ja Eduardi tütre Galjaga Pauli korterisse ja sealt kinosse. Kui võõrad olid Eduardi juures, kõlistas mulle kodust parajasti Hilda, sest meile oli tulnud Markuse otsitud aia töötegija ja Hilda tahtis, et ma talle oleksin toonud ühe aiatööraamatu. Ma ütlesin Hildale, et tema noorem vend Karl, keda Hilda ka juba mitu aastat ei olnud näinud, linnas on, ja Hilda kutsus teda ja tema naist meile külla. Sõitsime siis koos kolmapäeva õhtupoolikul kell ¾ 4 Tallinnast Keila poole. Kui koju jõudsime, oli juba videvik, nõnda et pidime üksnes toas juttu ajama. Eila, neljapäeva hommikul, sõitsid võõrad jälle ära. Meie andsime võõrastele kaasa hea hulga õunu, paar pudelit kodust veini ja meie Viktori väikeseks jäänud riideid Karla kahele poisile, kelle nimed on Paul ja Boris.

Kui teisipäeva õhtul Karl ühes naiseperega kinosse läks, jäin mina Eduardi seltsi, kes nagu minagi kinoteatrist suurt ei hooli. Meie läksime varsi ühe vene arsti Zitovitsi juure, kes on mõnesugune leidur. Z leidis korraga, et Haapsalu tervisemudast võib ka seepi teha ja nimelt niisugust seepi, mis igasugu musta, mida harilik seep kätelt maha ei võta, kergesti ära võtab. Meil on kodus Eduardi käest ka üks tükk niisugust “Temu“ (= tervise muda) seepi. Kunagi on Z. leidnud üles uue viisi piima ehk ka muude värskete toiduainete külmetamiseks silmapilkselt ja selle leiduse jaoks tähtsamates ilma riikides patendi võtnud. Nimelt ei saa toiduaineid, eriti piim, silmapilkse külmutamise juures kuidagiviisi oma algomadustes muudetud ega rikutud ja võib pärast sulatamist täiesti värskelt tarvitaja kätte saada. Nõnda võiks külmetatud värsket piima vedada maakera ühest otsast teise ja saaksid suured linnad, mis alati värske ja rikkumata piima puuduse käes kannatavad, alati värsket piima. Nüüd on Zitovits Eduardiga koos töötama hakanud, et seda leidust tegelikult tarvitusele võtta. Teisipäeva õhtul tegid nad mikroskoobilisi ülesvõtteid oma asja tõenduseks ja mina vaatasin päris huvitusega seda asja pealt. Olin Z. laboratooriumis Viru tänaval ligi 4 tundi. Asja peale olevat kulutatud juba üle 1 miljoni Eesti sendi. Saab näha, kas saavad mehed oma tööst ka kasu, sagedasti on küll nõnda, et leidur ise jääb ilma ja teised kasutavad tema töö vilja.

Ilmad on praegu võrdlemisi soojad, sest puhub sagedasti lõunatuul. Ei ole enam viimastel päevil ka sadanud, seepärast on maa üsna tahe. Olen sellepärast eila ja täna töövaheaegadel Viktoriga jalutanud; täna näitasin poisile muu seas, kuidas oras haljendab. Eila käisin Ellinori hommikul kooli saatmas ja koolist koju toomas; kandsin nimelt raamatukotti, mis lapsele pika ma peale liig raske.

Keilas, 25. oktoobril 1930

Nädal on jällegi lõpul - laupäeva õhtu käes. Hommikul käisin Keilast läbi haige juures. Esmaspäeval käisin ka haige juures. Haigesõitusi on tänavu vähem olnud kui ennemalt. Mõnikord on mitu nädalat möödunud, ilma et ühtki haigesõitu oleks olnud. Lõuna paiku käisin veel Keilas Ellinoril vastas ja toiduaineid ostmas. Õhtupoolikul kihlasin ühe paari, töötasin hommiku - ja õhtupoolikul kantseleis. Päris õhtul registreerisin ühe abielu. Nõnda möödus tänane päev. Ei olnud täna ei vähe ega ka liig palju tööd.

Lapsed on praegu vannitoas. Ma ise lähen hiljem ka. Homme tuleb mul jällegi Rannamõisas olla.

Keilas, 28. oktoobril 1930

Pühapäevases “Päevalehes“ oli sõnum “Lastejumalateenistuste ja pühapäevakoolide tegelaste konverents“, kus muu seas nõnda kirjutati: “Õp. A. Köögardal Keilast kõneles jumalasõnast kui lastejumalateenistuse alusest.

Tekstikohane teema väljendagu võimalikult positiivsel, jaataval kujul teksti usulisi või kõlblisi väärtusi.

Piibliteksti võiks jutustamisel laiendada järgmiselt: Tuleb anda kõik asjade ja sõnade seletused ja ajaloolise iseloomuga teated. Katsutagu niisuguseid üksikasju hästi ette kujutada ja lastele jutustada, mis kuidagi aitavad kirjatüki usulist või usuliskõlblist sisu selgemalt ja suuremalt näidata. Näitlikuks aitab teha ka hingeeluline põhjendus. Moderniseerimine teatavas mõttes mõjub ka hästi“.

Asi on huvitav sellepoolest , et ma nimetatud konverentsil üldse pole kõnelenud! Kõne ma kirjutasin küll valmis ja saatsin selle õp. Hasselblatti kätte, et kõne konverentsil ette loetaks, kui ta konverentsiüldnõuetele vastab. Kes mu kõne konverentsil ette luges, seda ma veel ei tea, igatahes ma ise teda ei ole pidanud. Kõne sisu on “ Päevalehes “ küll õieti refereeritud. - Nõnda on ajalehtede sõnumed: kindlasti on küll enam jagu neist ebatäpsed, sagedasti aga päris valedki. Võib olla on nõnda terve ilma ajalugugi tõe ja vale segu.

                                                                                  ***

Hilda oli möödunud öösel, õigemini täna hommikul väikest Hildat näinud. Ta oli tulnud tuppa, Hilda tormanud talle rõõmsasti vastu, võtnud sülle ja suudelnud teda. Väike Hilda oli Hildal ümber kaela kinni hoidnud. Hilda hakanud rõõmu pärast nutma. Siis tunnud Hilda, kuidas väikese Hilda sõrmeotsad külmaks läinud. Hilda saanud aru, et väike Hilda jälle minema peab ja teda tagasi hoida ei või. Väike Hilda pühkinud oma sõrmi vanamamma põlle sisse ja läinud siis hüpeldes jälle minema.