1930. aasta september

Keilas, 1. septembril 1930

Eduardid püüdsid eila sel ajal, kus mina kirikus olin, liiviga vähki. Viktor ja Ellinor olid neil kaasas. Nad said umbes 100 vähja või rohkemgi. Kui ma kirikust olin koju minemas, olid püüdjad otsaga jõudnud peaaegu Keila sillani. Kutsusin nad koju lõunale - läksime üheskoos. Pärast lõunat sõitsin otsekohe Ääsma Matsukestele ristima, kust otsekohe pärast ametitalitust jälle koju ruttasin. Kella 3-7ni. olin kodust ära. Mõlemad Eduardid olid hakanud õunaveini tegema, sest nad olid aias leidnud palju mahakukkunud õunu, mida mul aega ei olnud paari päeva jooksul ära korjata. Õhtul kella 9.47 sõitsid külalised Keilast Tallinna.

Oli väga ilus ja soe päev, kuid öösel tõusis tuul ja täna hommikul sadas hoovihma. Pärast läks jälle ilusaks. Ma korjasin kurke, mida sain oma lugemist mööda jällegi 1165 tükki.

Keilas, 2. septembril 1930

860 kurki müüsime eilasest saagist jälle ära, ülejäänud soolasime oma jaoks sisse. Oleme üldse müünud 4365 kurki, 89 krooni 90 sendi eest, neist enam kui pooled Keila restoraani müüdud. Nii palju kurke ja raha ei ole meie ennemalt iialgi saanud. Loota on, et kurke tänavu aga veelgi kasvab, sest ilmad on ilusad; tänagi oli terve päev ilus päikesepaiste.

Eduard “väike” oli eila õhtust täna hommikuni meil - tegi õunaveini, sõitsime täna hommikul koos Tallinna. Pedagoogiumis andsin kaks esimest tundi uuel õppeaastal ja kuulasin üht proovitundi. Ei taha aga ilusa ilmaga kuidagi linnas olla: linna suitsune ja haisune õhk, autode müra j.n.e. tahavad meelemärkuse peast ära võtta.

Keilas, 3. septembril 1930

Koolitöös on mul üks nädalitöö tehtud. On alati hea tunne, kui juba rongi peal olen, mis kolmapäeval mind koju toob. Peaaegu terve nädali olen ju jälle koolist vaba, ei tarvitse hommikupoole ööd valvata, et vast magama jään ja rongi peale hiljaks jään, mis mind Tallinna viib. Tunnid pedagoogiumi harjutuskoolis algavad küll kell 9 hommikul, mis on mulle suureks kergenduseks. Imestan, kuidas ma suutsin seisma jääda, kui eelmistel aastatel kell 8 tunnid algasid ja mina siin juba kell 5 hommikul pidin üles tõusma ja mõnikord veel kottpimedal vihmasel sügisööl Keila jaama kõmpima, et Tallinna sõita! Olin mõnigi kord niisuguste sõitude eel öösel täiesti ilma magamata ja klassis tunnis päris just nagu maha kukkumas. Ma sain üksnes nõnda ikka veel kuidagi viisi hakkama, et eelmisel päeval tundide jutustusosad pähe õppisin! Jah, vaeva olen palju näinud Tallinna seminari pärast. Esimesel aastal tegin pealegi veel nõnda, et tunnid kirjalikutl ette valmistasin ja nõnda enam kui 1000 vihikulehekülge täis kirjutasin - nüüd on hea seda materjaali tarvitada, meil on ju see häda, et seni veel ühtki päris head piiblilugu ilmunud ei ole - mis on, on puudulikud.

Hilda sunniti reedel voodisse heitma, et haigus paraneks. Ta on ka seniajani voodis olnud. Neil päivil oli Hildal ikka temperatuur õhtupoolikul 37,2 ehk 37,1, hommikupoolikul normaalne. Täna õhtupoolikul oli temperatuur ometi jälle normaalne, nimelt 36,8. Vast hakkab nüüd haigus lahkuma.

Ilmad on jällegi olnud enam-vähem kuivad ja vesi Keila jões on alanenud. Aga juba ei ole enam suvist kuumust, vesi on jahe ja supelda enam vist ei saa. Õieti pean õtlema,et ma tänavu suvel küll sagedasti vees olen käinud kalu ja vähki püüdmas, aga mitte kordagi ei ole ujuda katsunud. Õieti ma küll suuremat ujuda ei oskagi, ujun üksnes kõhu peal ja võrdlemisi lühikese maa peale. Oli küll väga ilus suvi, aga ujumise isu ta mulle ei tekitanud. Lapsed käisid küll väga sagedasti endid vees jahutamas. Ellinor ja Medea ujuvad juba päris korralikult, Viktor ei oska veel. Minuga oli küll lugu sagedasti ka nõnda, et oli küll himu suplema minna, oli soe ilm, kuid tuli jällegi mõni ametitalitus, mis mind takistas jõe ääre minemast. Amet nõuab mult nii palju tööd, et peaaegu alati, kui ma kodus olen, tunnen enese nagu lõa otsas olevat.

Keilas, 4. septembril 1930

Öösel sadas jällegi vihma, nõnda, et tee lainetas. Päeval oli kuiv, kuigi ümberringi oli näha vihmapilvi. Tänane päev kulus mul enam-vähem koguduse kantseleitöö peale ära. Käisin ka Keilas kantselei pärast postkontoris, politseis ja köstri juures, õiendasin oma majapidamise asju meiereis, apteegis, ühisuse poes, Pikkovi lihakaupluses. Muidugi käisin ka väikese Hilda haual, kus õitsevad mitmed värvilised astrid. Kodus olles sain üksnes lühikeseks ajaks paar korda aeda minna, kust tõin õhtusöögiks tomaate, musta rõigast ja kurke, Hildale ka magusaid õunu.

Hilda katsus täna natuke ka üleval olla ja temperatuur ei tõusnud ka õhtupoolikul üle 36,7. Vast hakkab ta paranema - oleks väga hea. Lapsed on praegu terved. Päev otsa hullavad nad - väljas ja toas. Öösel magavad nad ühes voodis. Oli korra aeg, kus lapsed kolmekesi magasid kahes üks teise kõrva pandud voodis!

Keilas, 6. septembril 1930

Eila hommikul kella 9 paiku sõitsin Ellinori, Viktori ja vanamammaga, kes Hilda haiguse pärast Nõmmelt läinud pühapäeval siia tuli, Türisalusse seenile. Ilm oli jahedavõitu ja puhus põhjatuul. Mere ääres metsaski tundus üsna vilu olevat, kuigi päike enam jagu aega paistis. Seeni oli küllalt, aga enam jagu ussitanud. Pirma perenaine andis meile kella 3 paiku ka lõunat: praetud sinki härjasilmade ja kartulitega, mustikasuppi mannapudruga. Pärast lõunat läks vanamamma kohe metsa, sest tema armastab väga seeni korjata, mina jäin lastega esialgu Pirmade õuele vanamamma korjatud seeni läbi vaatama. Seente puhastamisel tuli mul korraga mõte nende Virumaa kalurite juure minna, kes Türisalus elutsevad, et ehk saab jälle lõhe -ja siiakalu osta. Võtsin omad lapsed ja Pirma kaks tütart kaasa ja läksin üle oja sinna tallu, kus kalurid elavad. Küsisin meeste käest, kes õuel üht köit vedasid või kerisid, kas neil kala on. Vastati, et siiakalu on. Otsustasin need - 2 kilo 700 grammi - ära osta (1 kroon kilo). “Kas Teil lõhe ei ole?“ - “On, aga suur: kaalub 14 kilo”. “Mis kilo hind?” - “2 krooni 50 senti!“ Mul ei olnud raha nii palju kaasas, et seda peaaegu puudaraskust kala ära osta, aga nad olid mulle valmis ka võlgu jätma, seda parema meelega veel siis, kui ma ütlesin, kes ma olen. Ma maksin neile 10 krooni ära, jäädes esialgu võlgu 27 krooni 70 senti ja lasksin kalad Pirmade juure tuua. Õhtul kella ½ 9 ajal olime kodus ja siis soolasime kalad ära. Mina ise võtsin kaladel sisekonna välja. Keilast, apteeker Sarmi käest, kes mitme asja peale väga osav on, võtsin kojusõidul soola ja rohtusid. Lõhe oli emalõhe, kelle kõhus oli suur hulk kalamarja, mis mulle väga maitseb. Kalamarja valmistasid kodulised ka nende juhatuste kohaselt, mis ma Sarmolt olin saanud ja täna hommikul maitses see mulle väga hea. Ka Viktor sõi kalamarja, Ellinor leidis selle ometi liig soolase olevat. Kalast enesest jatkub meile küll kauaks ajaks. Esimest korda elus ostsin ma niisuguse suure ja kalli kala nagu eilane lõhe. Jäin eila pärast ostmist ka nõnda sellepärast mõtetesse, et enam seenigi korjata ei tahtnud. Imelik tundus olevat, et üksainus kala maksab 35 krooni! Mõne aasta eest olid lõhed igatahes pool odavamad, aga nüüd veetakse neid välismaadele, ja meie suudame neid veel vaevalt ostma.

Ilm on täna veel jahedam kui eila. Täna läksid juba kured, kelle minek pidavat kurje ilmu kuulutama. Hilda käis ühes vanamammaga täna Keilas juba. Nad sõitsid sinna hobusega. Hobuse jalg on mõnest pikemast sõidust haige; vanamamma tõi hobuse koju; Hilda jäi veel Keila lille ostma väikese Hilda hauale ja tuleb jala koju. Vast saab Hilda ikka juba päris terveks.

Korjasin aiast täna umbes 100 punast tomaati ära. Oleme valminenud tomaate juba mitu nädalit ennegi söönud. Kahju on, et enam jagu meie tomaate lõhki kasvanud või natuke mädanemise plekkidega - ei saa neid vast nii hästi sisse keeta. Rohelisi ja poolvalminud tomaate on aias veel väga palju - mitu sada. Tomaate sööme kõik - mina, Hilda, lapsed ja vanamamma - väga hea meelega, enamasti õhtul võileiva ehk võisaia peale pannes; ma söön ühes lastega mõnikord tomaate ka paljalt.

Nõmme keskkooli director Kansmann pakkus mulle täna telefoni teel uuesti usuõpetuse tunde. Linna koolinõunik Brüller olevat soovitanud minuga selle asja poolest uuesti läbi rääkida. Isiklikel põhjustel keeldusin otsustavalt Kansmanni pakkumist vastu võtmast, kuigi mul just Kansmanni juures kerge oleks olnud oma tööd teha. Jäime Kansmanniga Etzoldi peale peatuma, sest Tallinna õpetajad ei taha neid tunde saada ja Nõmme koguduseõpetaja Eilart ei hakka ka usuõpetajaks Nõmmel, kas aga Etzoldki neid tuned vastu võtab, on küsitav.

Õhtupoolikul korjasime Hildaga kurke. Saime neid seekord 558. Kurgid ei ole mitte enam kõik nii suured, nagu kasvamise hooajal, kuid nad on siiski üsna ilusad. Kui öökülma ei tule, saame neid veelgi. Tänased kurgid saavad kõik meile omale sisse soolatud. Eila korjatud seentest keetis vanamamma jällegi salatit.

Keilas, 8. septembril 1930

Eilane pühapäev sai mulle üsna kibedaks tööpäevaks. Juba hommikul enne jumalateenistust tuli üks paar kihlusele, siis oli jumalateenistus armulauaga, kaks surnut matta (muu seas see naine, kes öösel enne väikese Hilda matust haigeks oli jäänud), üks paar laulatada; pärast olin koguduse noorte koosolekul, kus noorte koondusele põhi pandi; Tuulas ristisin Lehte Talkovi, Valingul võtsin hiljuti surnud August Einbusi ema, n.n. leeritoa Miina armulauale ühes tema 5 ligema omaksega. Oli juba pime, kui lõplikult koju jõudsin. Minu hobuse Veera jalg oli haige, sellepärast lasksin Tuula rahvast ennast sõidutada. Valingule pidin jala minema, sain aga juhtumisi autoga, sest Keila kaupmehe Teliskivi tütar, piiritusekuninga E. Dammi proua harjutas ennast oma autot juhtima, juhtus parajasti just meie puiestee kohale, kui mina maanteele välja jõudsin ja sõidutas minu haige juure.

Täna tegime Hildaga väljasõidu Kloogale. Sõitsime raudteel Klooga jaama ja läksime metsa. Meil oli nõu seeni korjata, aga leidsime neid üsna vähe; vast sellepärast vähe, et esmaspäev oli, kuna seened pühapäeval vististi ära korjati. Peagi leidsime aga metsas ühe koha, kus rohkesti palukaid (pohle) kasvas, ja hakkasime neid suure hooga korjama. Vanamamma arvas kodus, et meie 10 toopi olime korjanud. Mulle meeldivad metsas kasvavad palukad: nende läikiv puna just nagu kutsub neid vägisi noppima. Ka oli ilm õige ilus. Päike paistis ja tundus võrdlemisi soe olevat, kui soojast võib rääikda nüüd, sügise tulekul. Mõnikord siiski puhus ka jahe tuul; igatahes tundis Hilda enesel vahetevahel külm olevat ja ta pea valutas. Mulle tundus metsa all väga hea. Ka Hildale tundus hea, kui maha arvata ülalnimetatud pahed, mis tingitud Hilda haiglasest seisukorrast. Kasvasid seal Klooga järve läheduses peaasjalikult kõrged männid, nende kohin tundub iseärlikult salapäraselt. Vahetevahel kuuled seal ka mõne haava lehtede kohinat. Metsa all on igalpool mustika -ja palukavarred ehk küll kanarbik, mis kahjuks küll juba ära õitsenud. Eemalt kuuleb mõne lehma häälitsust. Harva juhtub mõni inimene kas marju korjates või muidu metsast läbi minema. Metsarahu mõjub rahustavalt. Aeg möödus kiiresti. Kell 8.50 hommikul sõitsime Keila jaamast välja, kell 4.03 pärast lõunat Klooga jaamast tagasi. Ei olnud tähelegi pannud, kuidas aeg käest kadus. Praegu, õhtulgi veel on ikka silmade ees päikesepaistel olev mets, sammal, liivased teed, pohlad, mustikad, kanarbik.

Sain vaevalt kodus lõuna ära süüa, kui juba mul tuli Vanamõisa haige juure sõita. Ka sealt tuldi mulle hobusega vastu, nõnda et Veera oma jalga võib parandada.

Homme ja ülehomme tuleb mul jällegi Tallinnas olla - need sõidud on mulle kõige rohkem vastumeelt. Vanamamma sõidab homme jällegi Nõmmele, sest Hilda paranes niipalju, et ta täna juba minuga Kloogal võis käia. Peaks Hilda jäämagi terveks, sest väga raske on olla, kui haigus on majas, liiatigi veel, kui perenaine on haige.

Lapsi meie täna Kloogale kaasa ei võtnud, sest Ellinoril oli klaveritund; ka ei olnud neil suurt himugi Kloogale sõita, sest nad armastavad terve päeva otsa kodus mängida. Alles nüüd õhtul ütles Viktor Hildale: “Mamma, võta mind teine kord ka Kloogale, sest ma ei ole seal veel käinud!“ Aga tänavu meie vast Kloogale küll enam ei sõida, sest seeni oli seal vähe ja palukaid olime juba ennemaltki Keilast turult ostnud ja nüüd jätkub meile neist marjadest.

Praegu on kibedasti tarvis suveõunad kõik maha võtta. Vanamamma ja teenija olidki meie äraolekul õunu võtnud.

Keilas, 10. septembril 1930

Kurgede minek ikka kuulutas ka kurje ilmu. Eila ja täna sadas ühtepuhku hoovihma. Jahe on ka. Ei ole enam õige tükk aega olnud üle +10 R. Praegu, kell ½ 9 õhtul on vaevalt +7 R. Meie oleme juba oma tubasid kütnud, sest ruumid on üsna jahedad. Puhub ka väljas ühtepuhku põhjatuul, mis polaarmaade jaheduse meile toob.

Eila õhtul olime Hildaga jällegi mures Viktori pärast. Õhtupoolikul kanti meil puid kuuri ja Hilda lastega oli seal ka puid ladumas; Viktor kandis puuhalgusid. Õhtul tuppa tulles korraga poisi üks jalasoon valutas. Meie panime Viktori voodisse ja soojavee pudeli haigele kohale. Kraadisime poissi-tal oli 37,9! Meie ehmatasime ära, et ei tea, mis haigus tulemas on. Aga täna sai Viktor jällegi terveks. Vist ta eila puude kandmisel ikka enesele liiga tegi. Hildal on täna jälle uus mure: ta peab homme Tallinna minema, et uut teenijat otsida, sest praegune, Aline nimeline tahab oma endisele kohale Vigalasse tagasi minna. Teenijate vahetamine ei ole iialgi hea, sest kes teab, missuguse jälle võib saada; mõnikord võib mõne hästi halva inimesega kokku juhtuda - ei tea ju, missugust valida nende seast, kes ennast pakkuma tulevad. Ma panin täna kuulutuse “Päevalehte“, et linna lähedale maale vajatakse haritud perekonda üksikteenijat, kes ka iseseisvalt keeta oskab; tulla ainult neljapäeval kella 10-11 Pikk tän 50 kort 4. See on Hilda venna Eduardi korter, kuhu siis selle kuulutuse peale teenijad ennast pakkuma tulevad ja Hilda peab seal homme paraja välja valima. Hilda ütles, et tema süda väga rahutu on homes pärast. Harilikult on Hilda käes asjad küll just siis hästi korda läinud, kui ta väga rahutu on olnud oma südame poolest, aga kes teab, kas see just igakord nõnda on.

Tänane päev oli töörohke: hommikupoolikul tunnid pedagoogiumi harjutukoolis, väsitav raudteesõit, kodus pidin õhtupoolikul 6 inimest vastu võtma, kes tunnistusi tahtsid. Töötasin kantseleis kuni õhtusöögini, kella 8ni õhtul. Rohke töö juures saab väga ruttu päevadest nädal, nädalatest kuu, kuudest aasta, ja vaata juba on peagi ka 10 aastat mööda läinud nii ruttu, nagu oleks see unenäos. Üks ruttamine tuleb teise järel, iialgi ei ole seda tunnet, nagu oleks mul aega küll. Kihelkonda mööda ristimas käies on mind peaaegu alati ikka palutud kauemaks jääda piduliste sekka, on mind väga hästi vastu võetud, aga tahes või tahtmata olen pidanud alati jälle koju ruttama, et välja puhata uue tööpäeva jaoks. Olen küll sagedasti katsunud enesele võtta vaba päeva ja olen siis sõitnud kuhugile seenile või mujale, aga ega ma sealgi ei ole tunnud enese rahuliku olevat - alati on töö mul meeles seisnud ja mõnigi kord olen just nagu kuulnud südametunnistuse etteheiteid, et mikspärast ma nõnda aega veedan ja mitte oma töö juures ei asu. Olen vabast päevast, mille olen mööda saatnud looduse üksilduses, enamasti alles tagantjärele mõnu tunnud; kui ilus oli ometi seal! Aga vist on nõnda inimese elu üldse, et olevikus ei suuda inimene täit õnne tunda, ikka segab teda mõni elumure, aga minevikku mäletades kustutab inimene elumured maha ja näeb üksnes ilusat veel. Minevik on nagu retuscheeritud näopilt, millelt kõik vistrikud ära on kustutatud, nõnda et inimese nägu näib päris ideaalselt puhas ja ilus olevat, kuna tõeliselt ilus nägu siiski mõne armi või vistriku läbi kuidagi on moonutatud, näotumaks tehtud. Nagu vistrikud näol nõnda on ka elumured, mis oleviku head ometi ei lase puhtalt tunda. Kell aga juba üle ¼ 10 õhtul, ma olen kahepäevasest Tallinnas käimisest väsinud, mu pea valutab ja ma pean nüüd otsekohe juba magama heitma. Hilda ja lapsed on juba voodis.

Keilas, 11. septembril 1930

Tõusin hommikul ¾ 7 üles, selsamal ajal, kus Hildagi, kes Tallinna sõitis. Tegin kantseleis hulk tööd ära. Kell ¾ 9 kõlistas siia õpetajaproua Sternfeldt, et tema ühes õpetaja Kubu ja proua Kubuga siia tahtvat sõita. Ma vastasin, et Hilda Tallinnas on; lubati seal üles otsida. Hilda ja proua Sternfeldt on head sõbrad. Õpetaja Kubu ostis enesele auto, käis sellega Võrumaal suvitamas ja tahtis nüüd ükskord ka meil Keilas ära käia. Olin Kubuga koos ülikoolis, käisin ühes Hildaga Tartus tema pulmaski, oleme ka Tallinnas nende juures käinud, aga Kubud ei olnud meie juure Keila 9 aasta kestes mitte saanud. Täna siis nad tulid umbes ¾ 3 ajal pärast lõunat: Kubud ja Sternfeldti paar; Hilda sõitis nendega kaasa. Õp. Kubu juhtis ise autot. Läksime aeda, kus sõime ploome, tikerbeere ja õunu. Sternfeldt ronis puu otsa ja raputas magusaid õunu maha. Sternfeldtil oli aga Tallinnas kella ¾ 6 ajal üks ametitalitus ja ta sõitis kella 4.21 rongiga Tallinna. Kubu sõidutas ta Keila jaama, kolm prouat –Hilda proua Kubu ja proua Sternfeldt - ja mina olime kaasas. Jaamast sõitsime kiriku juure ja läksime väikese Hilda hauale. Proua Sternfeldt pani hauale roose, proua Kubu krüsanteeme. Väikese Hilda hauale oli toodud ka üks pott astritega teadmata kelle poolt. Võib olla varastatakse need krüsanteemid ja roosid ära, sest lilled olid väga ilusad ja ilusamaid lilli on ikka varastatud, aga mind see asi enam palju ei kurvasta; rõõmustab mind küll lugupidamine, mida väikesele Hildale avaldatakse. Väike Hilda käis läinud sügisel ühes Hilda ja Ellinoriga ka Kubu ühe poja sünnipäeva pidamas, nüüd mälestasid Kubud ja pr. Sternfeldt väikest Hildat lillede toomisega; Kubul näisid liigutuse pärast pisarad silmis olevat. Haualt sõitsime jällegi meile. Jõime kohvi, ajasime juttu, vaatasime minu tehtud pilte. Kell 7 läbi, kui õp. Kubu ühes oma proua ja proua Sternfeldtiga ära sõitsid. Meie andsime neile kaasa ploome, õunu ja kurke. Keila meiereist ostsid võõrad jaamasõidul, kui õp. Sternfeldti saatsime, ka 12 kilo võid. Oli jälle hea lahutus, et võõrad käisid, sõbralikud inimesed, see annab just nagu jälle elujõudu ja julgustust.

Keilas, 14. septembril 1930

Reedel, 12. septembril võtsime suure hoolega õunu maha: mina, Hilda, Ellinor, Viktor, Tortentali Erna ja meie teenija. Eila ja täna aitas meid sellepärast väike Eduard. Nüüd on õunad enam-vähem võetud. Võib olla, et meil õunu tänavu ei varastatudki. Keila alevis andis advokaat Fiskar umbes 12 poisikest õunavarguse pärast politsei kätte - see asi hirmutab vast ka teisi. Igatahes saime meie suur hulk ilusaid õunu. Õunad on tänavu võrdlemisi väga terved, ilma ussitamata.

Eila õhtul tõime väikese Eduardiga kirikutornist jälle 10 tuvi. Oli täna lõunaks tuvipraad. Eila õhtul oli meie laud väga maitsvalt kaetud: lõhekala, lõhemari, silmud, värske seasink, kohupiim, sai, hapud seened, tee kõrval iseenesest mõistetavalt sahvt, keedetud munad, Keila meierei esimese järgu eksport või. Nõnda võisime kõik maiustada.

Väike Eduard oli nädali eest Viljandimaal oma vanemaid vaatamas. Sõidul Viljandisse oli ta ka minu papat näinud. Minu papa ja tema oma, kaks venda, saavad väga hästi läbi ja tunnevad iseäranis viimasel ajal, kus nad ju vanad on, kokkusaamisest suuret headmeelt.

Täna õhtupoolikul käisin Humala Jäärikul armulauale võtmas ja Humala Kiisal ristimas. Väike Eduard oli parajasti just meilt lahkunud, kui mina koju jõudsin. Pärast õunavõtmist tegi ta meil saage teravaks. Eduard oskab nõnda üht ja teist asja nokitseda.

Keilas, 15. septembril 1930

Korjasin Hildaga täna viimaseid kurke. Neid sai 4 võrdlemisi suurt korvitäit. Ilusamad kurgid viin homme Hilda venna Eduardile, pisemad teeme omale piprakurkideks. Ka kõrvitsad tõin täna aiast ära, sest ilm on öösetel juba õige jahe, kuigi öökülma ei ole olnud. Meil sai kevadil 5 kõrvitsataime istutatud ja kasvas kõigest 5 kõrvitsat, neist 4 tükki nii umbes 30-40 naelelised ja üks vähem. Kõrvitsasaak oli seega väike, aga meile jätkub sellest ja saab äragi kinkida.

Käisin täna ka alevis. Pühapäevased laululehed tulid trükki anda - tuleval pühapäeval peab meil Keila uue koolimaja pühitsemise puhul jumalateenistust prof. Rahamägi. Pühapäeva õhtupoolikul kella 4 paiku on koolimaja pühitsemine, mida toimetab piiskop Kukk prof. Rahamägi ja minu kaastegevusel. Käisin täna alevivanema Berggrünfeldti juures, kes ühtlasi on Keila postkontori ülem, ja seadsime seal pühitsemise kava trükivalmis. Uus koolimaja saab ühtlasi Eesti vabadussõjas langenute mälestuseks. Seega on minu mõte, mille avaldasin aastate eest, kui Keilas asutati mälestussamba komitee, võitnud: ma soovitasin sel korral mitte mõnda sammast ehitada, vaid koolimaja. Pärast sai iseenesest mõistetavaks asjaks, et langenute mälestuseks tuleb ehitada koolimaja. Kui palju siiski minu mõte praegu ehituse juures mõõduandev oli, seda ma ei tea. Minu käest küsiti nõu, mis kirjutada tuleks koolimaja külge kinnitatavatele mälestustahvlitele ja ma soovitasin ühele tahvlile kirjutada lihtsalt ja selgelt: “Austavaks mälestuseks Eesti vabadussõjas langenuile ehitasid selle koolimaja Keila alev ja Keila vald“. Teisele tahvlile kirjutada ehituse valmissaamise aasta “1930“. Kuna see pealkiri kõigile meeldis, siis jääbki ta vist nõnda. Keilas on seega esimene kultuurhoone vabadussõjas langenute mälestuseks; mujal on ikka sambad, mis silmale küll ilusad, millest aga ka muud kasu ei ole.

Täna tuli meile uus teenija Gerda Arva. Senine teenija lahkus ühtlasi. Meie ei armasta teenijate vahetamist, aga inimesed on praegusel ajal rahutud ega püsi ühes kohas kaua. Ka on meil suures majas ikkagi palju tööd. Tallinna läheduse pärast on meil ka iga pühapäev võõrad, need tahavad talitamist; nõnda ei saa aga teenija ka pühapäevalgi palju vaba aega. Ka on meil ikkagi võrdlemisi palju loome: 3 seapõrsast, 1 hobune, kanu ja kanapoegi kokku 40, 15 parti, 10 hane, need nõuavad ka talitamist.

Võeti meil täna ja võetakse ka veel homme kartulaid. Saime tänavu nii korraldatud, et ei teenija ega Hilda tarvitse kartulaid ise võtmas olla: rentniku inimesed võtavad kartulid üles ja meie maksame selle eest rentnikule. Siiamaani nägi Hilda igal sügisel ise palju vaeva kartulivõtmisel ja muu juurvilja koristamisel. Tänavu ei võigi Hilda oma tevise pärast, mis mitteei ole hea, enam niisugust vaeva näha, ka ei ole meil ainelises mõttes enam häda , et ise kõik peaksime tegema.

On esmaspäeva õhtu. Kaks päeva tuleb jällegi Tallinnas käia. Hirmus ruttu mööduvad need 5 päeva, kus ma Tallinnas mitte ei tarvitse käia. Kolmapäeval koolitundidest vabanedes on küll hea tunne, et peaaegu terve nädala vaba võib olla, aga vaata juba ongi nädal jälle otsas ja hakka uuesti peale! Ideaalne oleks seisukord, kui Keila kogudus suudaks ainelise seisukorra nii heaks teha, et koolitunde enam tarviski ei oleks, aga niisugust seisukorda ei tule küll iialgi, kus tõesti aineliselt lahe tunduks.

Keilas, 17. septembril 1930

Kui õpeteja Kubu ja õp. Sternfeldt läinud nädalil meil käisid, hakkasid nad mulle peale käima, ma hakaku Lenderi tütarlaste gümnaasiumi usuõpetuse tunde andma. Seal oleks olnud, kuna Sternfeldt koolides tunde anda enam ei taha, 7 tundi saada. Kuna mina pedagoogiumis 7 nädalitundi annan ja üle kahe päeva nädalis koolitöö peale ei saa kulutada, olin nõus 5 tundi Lenderi gümnaasiumis vastu võtma. Sternfeldt lubas siis asja nõnda korraldada, et ma need 5 tundi oleksin saanud vastu võtta; muu seas tuli sellepärast ka pedagoogiumi tunnikava natuke muuta. Kui ma eila hommikul pedagoogiumi jõudsin, kõlistas mulle Sternfeldt, et ma Lenderi kooli läheksin läbi rääkima, Lenderi juurest telefoneeriti mulle ka, et sinna tuleksin - nad olid pedagoogiumiga tunniplaani muutmise pärast juba läbirääkimisi pidanud. Läksin vabal ajal ühes Sternfeldtiga sinna ja asjad said korda. Täna andsin juba esimesed tunnid Lenderi koolis, nimelt keskkooli III ja II klassis ehk sealsete nimetuste kohaselt 9. ja 8. klassis. III klassis oli hea kord ja head teadmised, II klassis oli natuke palju kära, aga seda on keskkoolis kerge sumbutada. Kui ma Lenderi juurest Maakri tänavalt Vene tänavale pedagoogiumi tagasi tulemas olin, sattusin vihma kätte, kõik aeg, 10 minutit, mis käigu peale kulus, olin kange vihma all. Pedagoogiumis öeldi mulle, et Tallinna ja Nõmme linna koolinõunik, hra Brüller kõlistanud, et ta minuga tahtvat kokku saada ja mõne minuti pärast pedagoogiumi tulevat. Brüller tuligi ja ütles: “Vast aimate isegi, mispärast ma tulen?” Muidugi ma teadsin seda: Nõmme keskkoolil ei ole usuõpetajat ja Brüller tuli mind nüüd selleks kauplema. Ma vastasin uuesti kindlalt, et ma seda kohta ei saa enam vastu võtta, kuna mul ju ka suur kogudus käes on ja ma tahaksn kogudusetööd südametunnistuse järele, korralikult teha. Ka teatasin Brüllerile, et Tartust üks noor usuteadlane Sternfeldti soovil ja prof. Rahamägi soovitusel tulemas on ja Nõmme kooli direktor Kansmann, kes veel eila mind jälle Nõmmele kutsus, sellega lubas läbikäimisse astuda. Brüller kahtles, kas ikka usuõpetajat Nõmmele saab, ja ütles, et kui asi niikaugele läheb, et nad usuõpetuse Nõmme koolist üldse oleksid sunnitud kaotama, siis ka mina Jumala ees süüdlaseks jäävat, sest ma võivat ikkagi vast veel ühe päeva nädalis koolitöö jaoks leida. Vastasin, et see mulle täiesti võimatu on, küll aga katsuksin ma ka omalt poolt kõik teha, et Nõmme kool enesele usuõpetaja leiaks. Lubasin ka prof. Rahamäega, kes pühapäeval Keilas jumalateenistust peab, selle asja üle rääkid, et Tartust ikka üks usuõpetaja siiapoole tuleks. - Jah, nõnda see on: meil Eestis on kohte intelligentsete tööjõudude jaoks vähe, haritlasi liig palju, kuid usuõpetajatest on puudus. Mõnigi on Eestis kohaleidmisega hädas, ma pean aga nüüd kohapakkimistele kahe käega vastu seisma, sest ka Lenderi gümnaasium pakkus mulle 5 tunni asemel 7 tundi nädalis, viimaks ometi jäädi ka seal noore usuteadlase tuleku peale lootma, kellele mulle üleliigsed 2 tundi jääksid. Kuidas edaspidi usuõpetuse kohtade saamisega lugu on, seda ei või muidugi keegi teada, ei tea mina ka seda, kuidas edaspidi minu käsi sellepoolest võiks käia.

“Laste Rõõm“ No9 tõi minu jutu “Jänest otsimas“. Ma kirjutasin hiljuti jutu “Heinal“, mis aga veel natuke silumist tarvitab.

Ilmad olid kaua aega õige jahedad, nüüd eila läks nagu soojemaks , hakkas aga täna vihma sadama. Hea oli, et eila meie kartulivõtmine lõpule sai viidud. On hea kartulikasvu aasta. Hilda tahtis täna porgandeid võtta, aga vihma pärast ei saanud seda teha. Õieti on tänavu kõik hästi kasvanud, nõnda, et igapäevase leiva poolest võiks muretult talvele vastu minna.

Keilas, 18. septembril 1930

Matsin Keilas ühe noore perekonnaisa, kes surma sai kahurikuuli lõhkemisel. Ilmasõjast saadik on Vääna kandis siin ja seal veel vedelemas kahurikuule, mida kohalikud elanikud oma huvides ära kasutada püüavad. Üht niisugust kuuli lahti kangutades või teist niisuguse töö juures aidates sai surma see mees, kelle täna matsin. Pärast matmise talitust võtsin kodus õunu, enne seda aitasin Hildat sellerisi, porrot ja porgandeid võtta. Ilm oli täna õige jahe, kuid suuremalt jaolt kuiv.

Keilas 19. septembril 1930

Oli väga ilus päikesepaiste, kuid põhjapoolt puhus kaunis jahe tuul. Meie juurvilja maal, mis põhja ja lääne poolt kõrgete puude ja viljapuuaiaga kaitstud on, oli õige soe olla: kõndisin Ellinoriga seal, vaatlesime kapsaid, musta rõigast ja korjasime veel mõned ilusad kurgid peenratelt. Kass oli ka sealsamas päikese paistel ja tundis nähtavasti suuret mõnu soojast päikesepaistest. Päev kulus mul enam-vähem oma majapidamise asjade peale ära, koguduse asjus ei käinud mitte ühtki inimest, sest praegu on kibe kartulivõtmise aeg. Ma võtsin veel õunu, mida aias ikka veel leidub, tasandasin õues teel rattaroopaid ja seadsin õunaveini ühes Hilda ja teenijaga. Ellinoril ja Viktoril on praegu alles päris suvine aeg sellepoolest, et Ellinor alles 6. oktoobril kooli läheb, nõnda on neil aega küll hullataja mängida, ka juturaamatuid lugeda nii palju , kui himu on. Elavalt on mul aga veel silmade ees see aeg, kus ka väike Hilda nendega mängis, mälestused sellest heast ajast, kus ma ei tahtnud mõtelda niisuguse võimalusegi peale, et mõni mu kolmest lapsest sureb, tahavad mu südame valu pärast kokku kiskuda.