1930. aasta veebruar

Keilas, 2. veebruaril 1930

Sõitsin uue saaniga täna Tuula Suure - Arule ristima. Lund on vähevõitu, iseäranis maantee roopad tahaksid katmist, aga saaniga ikka läbi saab. Puhus õige vinge tuul, mispärast hundinahkse kasuka selga ajasin ja lambanahkse saaniteki jalgade ümber mässisin, jänesenahkne läkiläki oli mul peas, nõnda ei tunnudki külma, mis igatahes üsna käre oli. Tuulas ristisin lapse ja pidin siis nagu harilikult ühisest söögist osa võtma. Jutu peale tulid ka küttepuud ette ja ma tellisin endale 5 sülda tooreid kasepuid a 15 krooni süld. Ristimise eest sain läinud pühapäev Tuulas 6 krooni 50 senti enesele, täna 7 krooni 50 senti - igatahes päris hea tasu. Kirikus pidasin täna jutluse Tartu rahu 10. aastapäeva kohaselt. Ma rõhutasin seda, et meil võimalus on olnud iseseisvas Eestis oma igapäevast leiba süüa ja kõigi oma rõõmude ja muredega kirikus Jumala ette astuda, kuna Venemaal kirikud nüüd suletakse, vaeseid kodanikke, kelle käest ka nende igapäevase leiva saamise võimalused ära võetakse, seega veel takistuseks omas hädas ja puuduses taevase Isa abi ja vaigistust otsida - tahetakse ju Venes nüüd mõne aastaga kõik kirikud ja palvekohad kaotada. Kiriku lasin selle tähtsa päeva puhul elektriga valgustada. Ka mälestasin sõjas langenuid. Külma ilma pärast ei olnud rahvast mitte väga palju. Pritsimajas pidi Tallinna päevakohane aktus raadio kaudu edasi antama ja ma soovitasin sinna juure veel paar koorilaulu võtta. Ise ma pritsimajja minna ei saanud, sest mul olid matused kahes järgus, siis pidin koju ruttama, lõunat sööma ja Tuula sõitma. Minu tütred sõbrustavad praegu muu seas iseäranis Keila värvija Hermanni tütre Hedvigiga. See oli päeval meil. Ma sõidutasin Hedvigi ja oma tütred Tuula sõites Hermanni juure ja tõin nad kõik kolm õhtul kell 7 Tuulast tagasi jõudes jälle siia. Nüüd on lapsed kõik vannis. Meil köeti vannituba pühapäeval sellepärast, et eila meie teenija haige oli, homme õhtu aga mul ei oleks võimalik vanni minna, kuna ülehomme koolimineku pärast vara pean üles tõusma ja õhtul enne seda tahan ka varem puhkama heita. Kui mul koolisõit ees on, siis olen alati ikka väga rahutu - pean seda asja liiga tähtsaks.

Keilas, 5. veebruaril 1930

Täna lõppes mul jällegi üks „koolinädal“. Koolitunnid on ikkagi võrdlemisi üsna rasked, nõnda et igakord päris kärsitusega ootan tundide lõppu ja üsna õnnelik tundun olevat, kui juba rongil istun, mis mind mu perekonna juurde toob.

Eila õhtupoolikul tuli meile praost Thomson. Ta oli ühe päranduse pärast, mille hooldajaks ta oli, Keila kohtusse kutsutud. Just selleks ajaks, kus mina Tallinnast Keila jõudsin, oli ta kohtus ära käinud ja meie tulime üheskoos kirikumõisa, kus lõunat sõime, pärast ka õhtust ja juttu ajasime kella 10ni õhtul. Täna hommikul sõitsime mõlemad praostiga Tallinna. Praost Thomson on küll üle 60 aasta vana, aga ometi on ta vaim alles värske just nagu mõnel noorel mehel ja ta ajab alati väga huvitavat juttu, mida igaüks heameelega kuulab.

Keilas, 6. veebruaril 1930

Nüüd on lund juba küllalt. Täna hakkas koguni tuiskama. Hilda oli terve päev peavalu käes voodis, juba eila valutas ta pea, siiski tuli ta uue saaniga mulle vaksalisse vastu. Muidu on väga sagedasti Hilda meie koolilastel vastas käinud, täna aga käisin mina ise. Saaniga oli päris hea sõita. Käisin nõnda kaks korda Keilas: esimene kord ühes Viktoriga Ellinoril vastas ja teine kord üksinda Hilda vastas, sest kumbki tütar sai iseajal koolist lahti.

Keilas, 9. veebruaril 1930

Käisin jällegi Tuulas ristimas. Pärast ristimist tuli muidugi jälle pika pidulaua taga istuda ja süüa. Söök oli jällegi nõnda kui peaaegu igas teiseski kohas niisugusel juhul: ikka pakutakse naps viina külalistele, koduõlut, heeringat sibula ja äädikaga alla, siis vasikapraadi kapsaste ja kartulitega peale, kõige viimaks kompott õuntest, rosinatest, ploomidest jne. Leiba on kahesugust: jämeleiba ja peenleiba, ka sai on laual. Pärast söömist arutasime Tuula meeste kavatsust, Ellamaa elektrit Tuula külla juhtida, võib olla, ettevõtlikud mehed selle kavatsuse ka täidavad ja külla muretsevad hea valguse. Saaniga oli hea sõita, sest külma oli kõigest paar kraadi, lund on teedel nüüd parajal mõõdul. Oli ilus kuuvalge, mis talvemaastiku õige ilusaks teeb. Sõitsin nagu enamasti ikka üksinda. Hildal oli täna jälle peavalu, mõnikord on Hilda minuga külades kaasas olnud.

Keilas, 13. veebruaril 1930

Teisipäeval olin üksinda linnas, kolmapäeval, s.o eila, olin Hilda ja Viktoriga, jäime koguni ööseks. Väike Hilda ja Ellinor on harilikult niisugustel kordadel, kus meie ööseks linna jääme, endile ööseks seltsiliseks kutsunud mõne oma kooliõe, muidugi on küll ka teenija kodus, aga suure maja kohta ei tähenda üks inimene palju. Hilda käis eila oma peavalu pärast Tallinnas ühe eriarsti juures, kes leidis, et Hilda süda terve on, kuid närvid korratuses. Hildale kirjutati mõnesuguseid arstirohte, kuid Hilda peab nädali pärast veel kord arsti juure minema. Kuna ma pedagoogiumi kaudu olen riigiteenija, siis sain arstirohud ilma rahata, kuna muidu nad üle 7 krooni oleksid maksnud. Peatusime seekord jällegi Hilda venna Eduardi pool. Õhtul käisime neljakesi - Eduard ja tema proua, Hilda ja mina kinoteatris Gloria Palace, kus muu seas ka nõnda nimetatud helifilmi näidati. Kuulsime ja nägime helifilmi esimest korda, kuid leidsime, et see on alles väga algastmeline. Kui meie kinosse läksime, jäi Viktor Eduardi tütarde Galja ja Niina järelvaatuse alla, ta sai juba magamisasemele, vaatas pildiraamatuid ja oli Galjaga kaarte mänginud seni kaua, kui ükskord uni peale tuli. Saime täna hommikul koju jõudes kohvi ära juua, tuli siia üks naine Jõgisu ja Rahula rajalt ja palus mind haige juure. Sõitsin otsekohe. Oli väga libe ja kerge tee. Soe ilm oli, lumi sulas. Mõnes kohas sulas teegi eilse ja tänase päevaga paljaks. Teisipäeva õhtul tuli prefekt Jacobsen meile ja magas ööd meil.

Venemaal pannakse praegu kirikuid kinni, lutheriusulised kirikud olevat juba kõik likvideeritud. Piiskop Malmgren, kellega mul Oudovasse asumisel kokkupuutumist oli, saadetud Solovkisse asumisele. Kavatsetakse mõne aastaga kõik kirikud Venes kaotada. Üksikmajapidamised hävitatakse, loomad tunnistatakse kollektiivmajapidamiste omanduseks. Mõnikord juhtun öösel hirmsat und nägema, nagu oleks Vene kord meie maalegi tunginud. Niisugusel hommikul on meeleolu peaaegu terveks päevaks rikutud. Meile maal on ka puudust, kuid niisugust puudust, nagu Venemaalt kuulda on, siin küll ei ole. Peaks ometi ükskord see ime sündima, et Venemaal kommunistline riigikord kaob ja mõnele paremale, vabamale riigikorrale aset annab.

Keilas , 16. veebruaril 1930

Täna oli Keila koguduse täiskogu koosolek. Oleme täiskogu koosolekut pidanud ainult üks kord aastas viimastel aegadel. See on koosolek, kus koguduseliikmed võivad õige tuntavalt avaldada kas oma poolehoidu või vastuseismist kiriku ametnikkudele, nimelt nende palkasid, mis nõukogu määranud, kas kinnitades või vähendades; ka võib mõni paha inimene õige palju tüli tekitada koosolekul. Sellepärast närveerib niisuguse koosoleku ootamine ikka teataval määral mind ja ma olen igakord rõõmus, kui ta juba mööda on. Kuna ma ju demokraatlise aja kohta ikka võrdlemisi suure palga saan: prii korteri, Keila kirikumõisa sissetuleku (arvasime kirikumõisa sissetuleku tänavu 720 krooni peale), 2200 krooni raha, 770 krooni kütteraha - siis ei läinud ma ka täna mitte kerge südamega täiskogu koosolekule. Ometi läks kõik jälle nii rahulikult, nii ruttu ja hästi. Nõnda on siis täiskogu poolt jällegi elamisvõimalused antud üheks aastaks. Uued nõukogu liikmed valiti ka enam-vähem minu tahtmise kohaselt. Raukas sõidutas minu oma hobusega kirikust koju ja sõi siin lõunat. Lumi on küll enamalt jaolt sulanud, aga siiski peaseb veel saaniga kergemini läbi kui vankriga.

Keilas, 18. veebruaril 1930

Kui täna linnast koju tulin, murdsin ühe vahtraoksakese ja leidsin, et mahl juba jookseb. Oli täna hommikul – 1 ½ °R, kuid päeval oli nii soe ilm, nagu oleks aprillikuu käes. Vägisi tahab selle vähese lume hoopis ära sulatada. Teed on paiguti lumest päris paljad, maa on lapiti paljas. Meie haned sõid õhtul kulurohtu ja lapsed imesid vahtraokstest mahla. Päris kevadine tunne oli täna väljas. Väike Hilda, kes küll juba suureks on kasvanud, ütleb : „Pole seda talvet enam tarviski! Soe ilm on palju parem, kui talve külm!“ Mina käisin täna Tallinnas jällegi sügisepalituga ja vaksalist koju tulles ma koguni higistasin. Ostsime ühe Valingu mehe käest hagu - 13 senti kubu ja täna toodi neid 100 kubu, ikkagi veel reega.

Ma ei olnud vanematele peaaegu jõulust saadik enam kirjutanud. Täna sain isalt järgmise kirja:

„Armsad lapsed! Täna, laupäeval, 15. veebruaril sai Viktori nime peale Naanu talu juba kinnitatud. See oli nädal ennem, kui meie notaariuse juures käisime üles andmas kinnitust. Seda oli Eesti Pank teada saanud, et mina koha ära annan, siis oli Moori Jaanil kohe häda käes ja nõuti Eesti Panga võlg tervelt tagasi. Siis ei aidanud muud, pidigi Viktor sellele võlale alla kirjutama, seda võlga oli 116 000 senti. Teised pangad ei nõudnud veel. Kõik Jaani võlad on, mis mina tean: Eesti Pangast 116 000, Laenu- ja Hoiuühisusest 190 000, Sakala Pangast 50 000, Kredit Pangast 25 000, Tanav Hendrikule 25 000, ehituslaenu 300 000, maaparanduslaenu 160 000.

Mamma oli päris haige: ei saanud öösel enam magada, kaebas oma käsi ja pihta, käis ka tohtri juures, tohter oli ütelnud jooksvahaiguse olevat. Nüüd on mamma juba paranenud, nii et suurt valu enam ei ole. Seekord olen mina terve, elan ikka vanatmoodi. Terviseid teile kõigile. Mooril 15. veebruaril 1930. Isa.   Kiri jäi esmaspäevaks saata“.

Nõnda on siis need Jaani lood. Ehituslaen ja maaparanduslaen on pikaajalised ja kustuvad isegi mõnekümne aasta jooksul, aga tähtajalist võlga on Jaanil 406 000 senti, peale selle veel on tal mulle maksta üle 130 000 sendi, seega on tal üle poole miljoni sendi maksta. Moorikohta on seega koormatud umbes 1 miljoni sendilise võlaga! Seda on kõik toonud masinad kaela, mille omandamise eest Jaani küllalt hoiatatud. Võib olla, et Jaani varandus käest ära läheb, sest mis need masinalogud ikka veel võiksid maksta, siis pean mina oma võla küll korstnasse kirjutama. Muidu oleks meil siin rahalist varandust umbes 550 000 senti (= 5500 krooni), kõik varandust kokku aga tingimata juba üle 1 miljoni sendi.

Keilas, 20. veebruaril 1930

Ilusad soojad ilmad on. Päris kevadine tunne! Lastel on pudelikesed ühe vahtra otsas. Mahla palju just ei tilgu, aga see natuke, mis nad saavad, rõõmustab neid seda rohkem ja nad jaotavad mahla omavahel ja meiega. Öösetel külmetab, päeval sulab lumi päikesekäes järjest vähemaks. Olin enne lõunat tükk aega kuueväel väljas.

Eila olin Hildaga linnas, olime jällegi Eduardi juures. Võetakse seal küll alati väga hästi vastu. Ometi on mul väga piinlik sinna minna - ei ole harjunud nõnda ilma teenimata midagi vastu võtma ja teistele kulusid tekitama.

Väikesel Hildal oli täna väike palavik, mispärast ta kooli ei läinud. Viktoril oli sellepärast kodus lõbusam kui harilikult, sest ta võis Hildaga mängida ja lugeda. Eila hommikul, kui meie hakkasime linna minema, jäi ta sängi pooliti nutma - Viktor kardab üksildust.

Keilas, 21. veebruaril 1930

Nissi kogudusel ei ole praegu õpetajat, sest õp. R. Bidder läks ära Tallinna Peeteli koguduse peale, kuna Peeteli õpetaja H. Hansson jälle Lääne-Nigula õpetajaks hakkas. Mind kutsuti nüüd nagu Nissile kõige ligemal olevat ja raudteel kergesti kättesaadavat õpetajat telefoniga Soonistesse haige juure. Oli õieti seal kaks haiget, mõlemad Ellamaa elektrijaama töölised, kes kasarmu taolises majas elavad. Oli seal meestel ja naistel oma ruum. Ruumis olid voodiasemed üks teise kõrval seina külge kinnitatud, voodi kohal midagi riiulitaolist, nähtavasti asjade mahutamiseks, asemed nõnda kahe seina ääres, keskel teerajataoline vaba ruum. Igasse ruumi, s.o. mees ja naisruumi mahtuvat inimest 40. Seal nad siis joovad vahetevahel ka viina ja riidlevad. Inimesi on seal koos igast kodumaa nurgast. Andsin armulauda ühele vanale mehele, kes oli pärit Otepäält, ja ühele naisele, kes oli Järva Peetrist. Enam jagu niisuguseid inimesi on üksikud, kellel palju sugulasigi ei ole: elab kord siin, kord seal ja maetakse ükskord maha võõraste inimeste poolt. Seda kasarmut nähes oli imelik tunne, et kuidas inimene võib leppida väikese eluruumiga - voodiasemega, mis kuidagiviisi teistest eraldatud voodikohal oleva riiuli tugede ja mõne viletsa eesriidega. Ainus hea asi seal ruumis oli soojus, sest turvast jatkub küllalt kütteaineks.

Pärast ametitalitust võimaldati mulle elektrijaama vaatlemine. Ellamaalt saab ju elektrit Tallinn, Haapsalu, Keila jne. Keila kirikus on ka Ellamaa (õigemini Sooniste) elekter. Näidati mulle kõik sissesead algusest lõpuni. Vaatlesin seda vabrikut umbes 2 tundi, kõndisin siis ligi 2 ühe tunni jaamaesisel rongi oodates. Hommikul kell 8 läksin kodust välja ja kell 2 päeval olin kodus tagasi. Sõidukulu 130 senti tasuti õnneks ära ja 70 senti oli ülejääkigi. Ilm on täna udune ja kõik väljas härmatanud; mahla täna ei tilgu. Hommikul, kui ma rongi peale tõttasin, tulid lapsed (tütred) minuga kaasa - nad läksid kooli, panime kodust minekul küll pudelid vahtraokste otsa, aga sinna ei tulnud tilkagi.

Keilas, 23. veebruaril 1930

Väike Hilda oli neil päevil haiglane, puudus ühe päeva koolist, läks siis jällegi kooli, aga kaebas peavalu. Eila panime ta voodisse. Ma käisin täna Rannamõisas jumalateenistust pidama, väike Hilda mõtles veel, et minuga kaasa sõidab. Ometi sõitsin ma üksinda. Rannamõisast tagasi tulekul tuli Viktor mulle vastu ja ütles: „Tead ka, Hildal on leetrid ja Ellinor on ka haige!“ vahepeal oli tohter käinud. Ka Viktori pea valutab; vististi tulevad leetrid ka temale. Eilase ja tänase päevaga olevat terve Keila leetreid täis läinud. Laste enesetunne on küll võrdlemisi hea, aga iseäranis Hildal, kes neid põetama peab, on nüüd väga raske.

Eila sadas natuke lund, sellepärast sõitsin Rannamõisa saaniga. Mõnes kohas võttis küll saanijalased kinni, aga edasi sai päris hästi, nõnda, et kojutuleku peale kaht tundigi ei kulunud.

Keilas, 24. veebruaril 1930

Väike Hilda on õige raskesti haige. Täna oli tal palavik 41,1. Aga niisugune palavik on leetrite juures harilikult ikka. Ellinoril ikka veel plekke ei ole ja Viktor on ülevel, nagu ei olekskital veel midagi.

Pidasin kell 11 hommikul kirikus Vabariigi aastapäeva kohase jumalateenistuse. Kell 2 pärast lõunat oli Pritsimajas aktus, kus ma jällegi kõnelesin. Kell 5 pärast lõunat kõnelesin Keila mõisa omaniku Kalmu isa puusärgi juures; Kalmu isa sai 96 aastat vanaks. Pärast puusärki panemist sõin Keila mõisas õhtust ja jõudsin kella ¼ 8 paiku koju. Kodus valmistasin homseid koolitunde ja kirjutan nüüd siia.

Pritsimajas pidasin järgmise kõne:

„Oleme olnud siin iga aasta koos Vabariigi aastapäeval ja loodame seda, et kaua aega veel saame rahu ja rõõmuga koos käia niisugusel tähtsal päeval. Pühitseme vabariigi 12. aastapäeva. Tänavu teeme seda iseäranis sooja südamega, sest tänavune aasta on juubeliaasta meie riiklises elus -möödus ju hiljuti 2. veebruaril 10 aastat sellest ajast, kus Tartus rahu tehti Venemaaga. Hea meel on meil sellest, et meil võimalus on olnud 10 aastat ülesehitavat tööd teha. Iga aasta oleme leidnud ikka jälle midagi, mille poolest meie oleme edasi jõudnud ja omandame uut vaimustust meie riigi vastu. See vaimustus on meil nüüd seda suurem, et kuuleme väga sagedasti, kuidas teiselpool traataeda, maailma suuremal lagendikul lood on. Oleme tänulikud sellele, kes rahvaste saatust juhib, et meil mitte ei ole seda olukorda valitsemas, mis seal on, kus vabaduse nimel on rahva käest vabadus ära võetud. Meie juures ei ole mitte niisugust korda, et võetakse inimeselt, kes sõnasõnalises mõttes oma leiba teenib palehigis, tema loomad, tema vili, kõik varanatuke, mis ta vaevaga kogunud. Meie riik, põlluharijate maal, võimaldab igaleühele tema parema tahtmise ja oskuse kohaselt tööd teha nõnda, et igaüks saab selle eest ka väärilise tasu. Üldse valitseb meie maal niisugune olukord, et igaüks, kes tööd teeb, sellest ka kasu võib näha. Ei või küll seda kinnitada, nagu ei oleks meie maal enam ühtki puudust ega häda. Neid on ka olemas, nad ei kao küll iialgi niikaua, kui suve järel tuleb sügis, sügise järel talv. Nõnda tuleb ka sagedasti õnne järele õnnetus, külluse järele puudus. Aga meie riiklik kord on võimaldanud seda, et kõik äärmised teravused kadunud on. Meil on võimaldatud igale inimesele inimvääriline äraelamise võimalus. Ei ole meil mõeldudki selle peale, et ühed kodanikud seaduse põhjal tohivad hästi elada, teised aga kihutatakse kas või metsadesse või soodesse, igatahes omaenese kodudest minema - nagu meie juures küll kindlasti siis oleks ka tehtud, kui meie mitte ei oleks saanud 10 aasta eest Tartu rahuga eraldatud sellest suurest lagendikust, mis algab Peipsi järve ja Narva jõe taga.

Nagu kiriku esindaja avaldan ma oma iseäralist headmeelt meie vabariigi aastapäeval. Meil on usuvabadus. Ei ole meil ühtki valitsevat kirikut, mis oma tahtmise saaks teistele peale suruda. Ei ole meil ka ühtki rõhutud usku. Võime kõik oma parema südametunnistuse järele käia. Ei ole meil ühtki kirikut käest ära võetud mõne väikese jumalasalgajate salga nõudmisel ja mõneks klubiks või aidaks muudetud, vaid kirikud on meil jäänud selleks, milliseks nad peavad olema, kohaks, millega rahvas ühendab omad rõõmud ja mured. Rahvas armastab niisugust kohta, kus ta saab enesele vaigistust mures, julgustust hädas, õhutust kõigeks heaks tööks ja meie oleme just ka meie vabariigi kestes näinud seda, kuidas rahvas oma kirikuid on ehitanud ja ilustanud. On ka meie Keila kirik ilusamaks saanud, kui ta enne oli. Usu ja kiriku tähtsust on tunnud ära ka meie riigi juhtivad jõud ja nad on viimasel ajal iseäralist heasoovlikkust sellepoolest üles näidanud. Ja täna tõusid kõigist meie maa kirikutest kõige soojemad soovid üles meie vabariigi kaitsmiseks ja hoidmiseks selle poolt, kes rahvaste ja riikide saatust juhib. Olgu kaitstud meie Eesti, saagu ta ikka ilusamaks ehitatud. Ta on ilusamaks saanud, kui ta kunagi varematel aegadel on olnud. Võtame näiteks kas või selle asja, mis meil peaaegu igapäev on silmade ees; meie maanteed. Meil on küllalt veel ka põhjatuid teid, kuid käidavamad teed on saanud meil suvedel juba õige heaks, igatahes ei või võrreldagi meie maanteid enam veneaegsete teedega, mida meie tundsime. Ja nõnda on igal alal - võtame hariduse, tervishoiu, majanduse või ükskõik missuguse ala - vaatamata selle peale, et vahetevahel ka hädaldatakse - meie oleme edasi jõudnud. Võrrelgem rahva riietust või rahva toitmist varemate aegadega - meil on paremusi. Küll ei ole häda kadunud - teda on veel küllalt siin ja seal, kuid ometi on meie Eesti kodu ilusam, kui ta ennemalt kunagi on olnud. 10 rahuaastat ei ole oma mõju avaldamata jätnud, 10 rahuaastat niisuguse riiklise korra juures, kus iga aus kodanik tohib oma paremate oskuste ja parematahtmise juures kõik võimalikku teha, mis oleks talle enesele ja tema ligimestele kasuks. Kes on meile võimaldanud niisuguse hea korra? Tuletame täna meele jällegi neid ohvreid, mis on toodud. Eesti vabadussõjas langes enam kui 2000, kelle elud olid nii mõnegi tulevikulootusega ühendatud nende perekonnade poolt. Paljud - paljud kannatasid valusaid haavu. Nii mõnigi jättis oma tervise. Tuhanded, kes praegu elus ja terved, said küllalt vaeva näha, võib olla nii mõndagi hirmu ja õudust tunda kaevikutes ja mujal, kus nad oma elu kaalule pannes kaitsid oma kodumaad, tõid kodumaale vabaduse. Austuse ja lugupidamisega tuletame täna neid meele, iseäranis meie langenuid vabadussõjas. Nende ohver ei olnud asjata - kodumaa võis elama hakata uuel ilul. Tuletame austusega meele ka 5 aasta eest 1. detsembril langenuid. Nende ohver tuletas meele meile, et peame valvama kodumaa vabadust. Au kõigile, kellel kodumaa hea käekäik, kus igaüks võib rahus oma tööd teha ja oma töösaaki maitsta, tõesti südameasi on. Au iseäranis langenuile!

Minu järel kõneles veel Harju koolivalitsuse juhataja Depmann. Vahepeal olid laulud ja muusika. Rahvast oli Pritsumaja uus suurendatud saal tungil täis.

Keilas, 25. veebruaril 1930

Tõin lastele jälle üle hulga aja apelsiine. Läinud talvel sõid minu lapsed suure hulga apelsiine, sest need olid siis tollivabad ja odavad. Uue riigikogu tulekuga pandi apelsiinidele jälle toll peale ja täna maksin ma ilusatest apelsiinidest 19 senti tükist. Sidrunid maksavad 5 senti tükk, sest need on tollivabad. Ilma tollita oleksid apelsiinid ka vähemalt pool odavamad olnud. Haigetele lastele ostsin neid siiski 15 tükki, ühtlasi ka 10 sidrunit joogi valmistamiseks. Linnast tõin ma ka esimese Eesti hõberaha, 2. kroonilise, missugused rahad neil päivil liikvele lasti.

Kerge talv vähese lumekorraga kestab. Täna oli koguni – 3°R hommikul, kuna päeval oli sulavõitu.