1931. aasta aprill

Keilas, 1. aprillil 1931.

Väikese Hilda surmapäev. Hauale on toodud üks kuuseokstest pärg ja üks hortensia. Hortensia viis vististi proua Väli, kes meile vastu tuli, kui ma Ellinoriga Hildat Keila jaamast ära toomas käisin- Hilda käis Tallinnas. On hea meel, et väikest Hildat veel aastagi pärast meele tuletatakse. Ella sõitis siia vanamamma Nõmmelt, Ta ütles et olevat väikese Hilda haual olnud ja seal ütelnud: „Ära nurise, väike Hilda, et sulle täna mõnda lille ei toonud. Toon teine kord, kui ilm on soojem!“ Hortensia, mis täna toodud oli ka juba longus olnud. Haual käis esmalt Ellinor, kuna Hilda oli liha ostmas; siis käis Hilda. Mina hauale ei saanud, sest meil oli saanis palju asju ja mina pidin sellepärast hobuse juures olema. Sõitsin täna 4 korda Keila alevisse: hommikul viisin Hilda rongi peale, siis otsekohe Ellinori kooli; lõuna paiku tõin Ellinori koolist koju ja kella ½  5 paiku sõitsin ühes Ellinoriga Hildale vastu. Puhus jälle üsna vali põhjatuul. Külma oli keskpäeval küll ainult 1° R ümber.


Keilas, 4. aprillil 1931   

Eila hakkas ilm pehmemaks minema. Põhjatuule asemel on täna juba lõunatuul, kuid sooja on vähe, kõigest +1 ½ ° R, sest taevas on pilvedega kaetud.
Jumalateenistusel Suurel neljapäeval oli rahvast vähevõitu; eila Suurel Reedel oli aga õige palju. Suurel Neljapäeval käisin veel valingul haige juures. Ellinor oli minuga haigesõidul kaasas, sest ta tahtis oma kooliõde Mary Seppeli näha, kes haiguse pärast koolis kaua on puudunud. Kui meie selle talu õue sõitsime, oligi terve talutäis rahvast meil vastas, nimetatud kooliõde ka. Ellinor viis sellele kooliõele väikese Hilda mälestuslaululehe, sest kooliõde oli juba ennemalt kirjalikult küsinud, kunas väikest Hildat mälestatakse. Umbes pool tundi olime seal Sepa talus. Siis sõitsime jällekodupoole, kuna talurahvas kõik jälle uksele tuli.
Eila sõitsin pärast lõunat üksinda Kääsalu koolimajja, kus kooliõpetajad vaimuliku kontserdi olid korraldanud ja mina Suure Reede kohast kõnet pidasin.
Neljapäeva õhtupoolikust peale kuni reede õhtu kella ½ 9-ni olid meil mõlemad Eduardid, kes muu seas suvised veinid pärmist lahutasid.

Täna on Ülestõusmise pühade laupäev. Käisin Ellinoriga jala Keila alevis. Ostsime seal 1 kilo rosinaid, 1 pudeli äädikat ja 2 sidrunit 137 sendi eest. Käisime ka väikese Hilda haual, kuhu oli toodud mõnesuguseid õisi ja urvadega pajuoksi. Nõnda on ikka veel neid, kes väikest Hildat meeles peavad.
Praegu värvivad meie inimesed mune. Viktor on natuke pahane ja ei võta värvimisest osa. Värvivad Hilda, Ellinor ja vanamamma. Kanad munesid pühadeks ilusasti oma 80 muna. Prefekt Jacobson saatis Viktorile pühadeks taskunoa ja kummagile lapsele veel juturaamatu. Juturaamatud said laste kätte kui nad hommikul alles voodis olid. Kohe hakkasid lapsed lugema ja ei tahtnud enam üles tõustagi.


Keilas, 5. aprillil 1931.

Esimene Ülestõusmise püha. Väikese Hilda mälestuseks olid kirikus jumalateenistusel laululehed. Lasksin neid trükkida 1000 tükki 10 krooni eest. Rahvast oli võrdlemisi rohkesti kirikus, ometi jäi vast 200 lehe ümber järele. Üks nõukoguliige Ohtust võttis pärast hulk järele jäänud lehti enesega kaasa, et Ohtus lastele jagada, leides väikese Hilda elulookirjelduse ilusa olevat. Väikese Hilda hauale oli toodud üks uus pärg. Kirikus oli ka Hilda ja Ellinor. Viktor jäeti koju, sest kirik on külm. Viktor külmetas aga paar korda hiljuti oma kõhu kergesti ära. Laululehtede eest sai kirikukassa 26 krooni 83 senti, mis on puhaskasu, kuna mina ju lehed ise välja maksin. Mälestasin väikest Hildat lihtsalt: „Mälestan täna ühes oma perekonnaga oma tütart Hildat, kes aasta eest suri ja maeti. Tänan ka siinlohal kõiki, kes perekonna leinast kuidagiviisi osa on võtnud. Palun kogudust laulda surmalaulu!“ Surmalauluks oli „Jeruusalem, sa püha taevalinn“- esimene salm. Pärast surmalaulu ütlesin piiblisalmi: „Meil pole siin mitte jäädavat linna, vaid meie otsime tulevat.“ Ma olin ennast ette valmistanud, et mitte oma liigutust näidata, kuid palju vaeva kulus ära ,et ennast hoida nutmise eest!

Ilm on täna jällegi enam-vähem pilves, üksnes hommikul paistis päike. Sooja on vaevalt üle +2° R, ehk küll tugev lõunatuul puhub. Lumi on igalpool. Jões siiski näib juba vett rohkem olevat ja elekter on õhtutel nüüd juba päris korralik. Sadas täna natuke ka lund. Keila alevi vahel on talvine tee rikutud, mujal on ilus lumetee; ainult paaris kohas kihelkonna teedel olen leidnud lapikesi, kus lumi juba ära sulanud ja pori väljas.


Keilas, 6. aprillil 1931.

Eila pärast jumalateenistust viisime Välide saatel Ellinori Greenbergide juure, kus ta mängis Kariniga, kes pärast pimesoolika operatsiooni kopsupõletiku sai ja väga raskesti haige oli, nüüd aga juba terve on. Õhtul olin terve oma perekonnaga Greenbergide juures õhtusöögil. Läksime ja tulime jala.
Täna oli kirikus võrdlemisi vähe rahvast, sest ilm on vahetevahel väga halb: sajab lumelörtsi nagu kotist. Sooja on täna +3 kraadi. Vast hakkab lumi nüüd kaduma. Hilda viis mind hommikul, kui kirikusse läksin, saaniga kuni Keila sillani, sest alevi vahel on saaniga juba halb sõita. Pärast jumalateenistust tuli üks vanaeit, kes mind alati meeles on pidanud, käärkambri ja tõi mulle kaks pühademuna selle eest, et ma väikesest Hildast laululehele ilusasti olevat kirjutanud. Ta tundis väikest Hildat, sest see oli korra tema majas natuke aega, Keila alevis, kui ma ise alevi lähedal ühes väikeses talus haige juures käisin. Munad andsin muidugi Ellinorile ja Viktorile, kellel neist hea meel oli.

Keilas, 7. aprillil 1931.

Eila õhtul olid meil Välid. Peaasjalikult vaatasime minu uut pildikogu, mille sügise ja talve kestes oma senistest ülesvõtetest valmistasin. Jutustasime ka kordamööda mõnda lugu omast elust. Sõime õunu, millede tagavara meil veel olemas. Sõime ka õhtust. Meie saatsime omad külalised hobusega poole tee peale, sest ilm oli eila ikka väga halb.
Täna on ka naljakas ilm. Praegu on hele päikesepaiste, kuid alles natukese aja eest sadas lund väga paksult. Soojust on kõigest varvalt 1°R. Kõik kohad, mis kuidagiviisi juba lume alt olid vabanenud- neil oli küll väga vähe-, on jälle lumest valged.
On viimane ülestõusmise püha. Kogudusetööd praegu ei ole ja sellepärast igavavõitu.                                                                                            
Õhtul olid meil Greenbergid kahekesi, ilma tütre Karinita, kes veel haigusest kosunud ei ole. Hilda andis neile õhtusöögiks sülti, tanguvorsti, silmu, pardipraadi, õlut, veini, saia, kooke, teed sahvtiga jne. Enne õhtusööki sõime õunu. Ajasime juttu ja mängisime ajaviiteks natuke ka kaarte.

***

Päeval lugesin raamatut „Das erste Buch vom Jenseits von Ajoberu.“ See raamat katsub kirjeldada hinge seisukorda pärast surma. Oh oleks see ometi nii selge, kui seda raamarus kirjeldada katsutakse! Juurdlen sagedasti selle küsimuse kallal, kuid vastust, mis täiesti rahuldaks, ei leia, ja see teeb minu sagedasti murelikuks.

Keilas, 8. aprillil 1931.

Jälle päris talveilm. Temperatuur on -1° R. Sajab lund ja puhub põhjatuul. Ellinor oli täna jällegi koolis, sest maakoolide ülestõusmisepühade vaheaeg kestab ainult ühe nädali, kuna linnakoolides vaheaeg on 2 nädalit. Käisin Ellinoril saaniga kooliteel vastas. Ei ole täna tööhimu, sest pea valutab natuke. Pilves ilm lumesajauga rõhub ka meeli. Ootan kevadit ja suve, lootes, et siis parem on. Mu mõtted juurdlevad igavese aja, elu ja surma küsimuste kallal ja ma ei saa neist jagu, ka tunnen, nagu ei kõlbaks ma igaveste väärtuste suhtes kuhugile.


Keilas, 10. aprillil 1931.

Eila sai Viktor seitsmeaastaseks. Meie kinkisime talle tööriistadekasti: saag, haamer jne. Võõraid meil ei olnud. Olid pidanud sõitma Tallinnast Hilda venna Eduardi omad, kuid proua Niina oli haigestunud ja sõit jäi ära. Viktor sai posti kaudu mõned õnnesoovikaartid, ühe Ellinori kaudu Keila koolistki ühelt naisõpilaselt, kes mõnikord meil on käinud. Telefoni kaudu soovisid poisile õnne dr. Greenbeg ja Karin. Kringel jäi ka tegemata, sest värsket saia küpsetati alles paari päeva eest.                                                                                                    

Talv kestab ikka edasi.. Täna on ometi jälle +3° R, kuid vahetevahel on tänagi lund sadanud.

Eila õhtul kopeerisin jälle päevapilte. Võtsin teisel pühal Välid ühes meie rahvaga üles, kolmandal pühal Ellinori lepatriinuna ja lapsed kahekesi. Tegin nüüd need pildid valmis. Päevapiltide tegemine on mulle heaks meelelahutuseks. On küll see asi kaunis kulukas, aga ma ei suitseta ega maiusta isiklikult mitte ja piltidega võib teistelegi suurt rõõmu valmistada.
Kirjutasin eila ja üleeila ka üht juttu mustikalkäimisest, kus kirjeldan üht juhtumist, mille ise läbi elasin ühes Hilda ja Hilda mammaga 1915. aastal.


Keilas, 11. aprillil 1931.

Oli mul täna jälle elavam tööpäev: käis õige mitu inimest ja oli ka ametlisi kirju palju vastata. Kui õhtupoolikul kella 6 paiku valmis sain, läksin Viktoriga jalutama. Kõndisime mööda talvist teed kuni Kumna pargini. Ei näinud meie ühtki kevade jälge, välja arvatud paar lapikest heinamaal, mis lume alt juba vabanenud. Viktor lõikas ka paar pajauoksakest urvadega, mis aga vast juba sügisel tekkisid. Meie pardidki ei mune veel, kuna haned ja kanad juba hoolega munevad. Lumehanged on ikka alles kõrged. Ellinor tuli ühes oma kooliõe Nelliga koolist koju üle lumise põllu, kus kooliõde sügavasse lumme kalossi ära kaotas! Oli täna ometi jälle ilus päikesepaiste, ja sellepärast tundus õhk minu jalutuskäigul Viktoriga üsna kevadiselt. Oh, kuidas ootan kevadet selle haljuse ja õitega!

Keilas, 12. aprillil 1931.

Ikka talv ja talv. Oli hommikul jällegi värsket lund maas. Päeva jooksul sulasid mõned lapikesed heinamaal uuesti paljaks. Rahvast oli kirikus võrdlemisi rohkesti, sest saaniteel ei ole veel suuremat viga.

Keilas, 13. aprillil 1931.

Ellinoril valutas hommikul pea ja köha oli tal ka, sellepärast jättis Hilda tema koju Pärastpoole kadus aga Ellinori peavalu ja mina viisin mõlemad lapsed kõndima. Läksime mööda talvist teed Kumna pargini ja sealt mõõda heinaveoteed alla jõe äärde. Nõnda läksime umbes paar kilomeetri kodust eemale. Jõekaldal, ühe pooleli ära veetud heinakuhja varjus istusime maha. Paistis hästi soe päike otse meie peale. Oli väga hea olla. Tegime sulast lumest pallikesi ja veeretasime neid sügavale lumele, mis jõepealse kuni kallasteni on täitnud. Katsusime lumepalli ka üle jõe visata, millega aga ei Viktor ega Ellinor veel toime ei saanud. Jõekaldal ja heinamaal üldse oli juba õige suuri lappe lumest vabanenud. Kui sellelt teekonnalt koju jõudsime, olime hästi väsinud. Katsusime järele, et kas kased juba mahla annaksid- ei anna tilkagi veel. Saab näha, kui kaua tänavune lumi õige kestab.

Keilas, 16. aprillil 1931.

Teisipäeva ja kolmapäeval olin ühes Hildaga Tallinnas. Mina käisin teisipäeva õhtul õp. Sommeri juures katekismuse kommisjoni koosolekul ja ei saanud sellepärast enam koju sõita (koosolek oli pärast minu koolitundide lõppu ja lõunasööki Hilda venna Eduardi juures, kella 5-7-ni õhtul). Katekismuse kommisjoni koosolekul oli peale Sommeri ja minu veelNõmme õp. Eilart ja külalisena piiskop J. Kukk. Suutsime esimese käsu põhjalikult läbi võtta, kuna meie harutasime peaasjalikult minu poolt üles tõstetud põhimõttelisi küsimusi, kuidas võimalik oleks praegu katekismuse teksti keeleliselt kindlaks määrata. Tegin ettepaneku lõppeks, et iga kommisjoniliige teeb ettevalmistavat tööd ja siis tuleme 2 nädali pärast uuesti kokku. Koosolekult läksin Hilda venna Eduardi juure tagasi ja sellega koos sauna, kus jällegi Rooma saunas ajalehti lugesin, siis duschi all olime, endid masseerida ja pesta lasksime, jälle duschi all olime riietusime ja koju õhtusöögile läksime.                                                                        

Ellinor oli ka teisipäeval ja kolmapäeval kodus; täna oli ta juba koolis, kuigi ta tugevasti köhib.

Märtsikuus hakati mul laudade saagimiseks puid maha võtma, kuid see, kes tööd alustas ja ühe saare maha võttis, jättis töö pooleli. Nüüd oli nõukogu esimees Markus ühe noormehe Sauelt kätte saanud, kes ühes Markuse pojaga eila ja täna mulle lubatud puud maha võttis. Kokku saab saeveskile veetud 7 puud (6 saart ja 1 vaher). Puude mahavõtmine läheb nüüd küll natuke kallimaks- umbes 40 krooni maksma, kuid nõnda saab väärtuslikke saelaudu mööbli jaoks. Eila võeti puud koplist maha, täna võeti kolm puud maja seina äärest. Olin ühes Viktoriga kõik aeg väljas ja vaatasime, kuidas suured puud mürinaga maha langesid. Täna oli natuke soojem ilm, + 5 kraadi, kuigi pilves, vahetevahel sadas ka lund, kuid sulatas hästi. Meie elumaja ette oli väike järv tekkinud; selle vee juhtisime lautade poole; muidu oleks vesi võinud meie pesukööki tungida. Lumetee kuni Keila sillani on ikka alles.

Keilas, 18. aprillil 1931.

Eila oli korra juba +7° R. Täna oli tuul jällegi põhjas ja sooja kõigest +3 kraadi. Praegu on vilets aeg teedel liikumise poolest: ei ole ei vankri- ega saaniteed, ennem on siiski saanitee. Ei käinud täna, kuigi on laupäev, ühtki inimest ametiasjus; see tuleb vist küll teede arvele kirjutada. Katsusin täna meie õuest lumehangedest teed läbi teha, ei suutnud aga lõpetada. Siin ja seal hakkab maapind juba kirjuks minema, ometi kulub vist küll tükk aega enne, kui maapind lume alt täiesti vabaneb.                                                                           

Tartu ülikooli kunstiajaloolise instituudi assistent Voldemar Vaga kirjutas mulle juba 5. veebruaril, ma saatku Keila kiriku vaateid sinna, kuna need instituudis puuduvat. Ta soovis minu raamatu „Keila kihelkonnaloost“ piltide koopiaid, nimelt altarit, kantslit, võlve, orelit, õp. Muriani mälestuspilti, ja Vääna kabelit, ka Keila kiriku pilti. Ühtlasi palus luba neid pilte trükis avaldada. Saatsin täna pildid ära juure lisades, et mul midagi ei ole nende trükis avaldamise vastu.

Keilas, 19. aprillil 1931.

Kui hommikul kirikusse läksin, oli ilm udune, kuid lõokesed laulsid hooga ja kuldnokad vilistasid tee ääres puu otsas. Oli kõigest +3° R. Linnud kuulutasid ometi ilusat ilma. Kui ma kella ½ 2 paiku kirikust ära tulin, oli ilm täielikult muutunud: hele päike paistis sinitaevast, põlluäärtel jooksis kevadine vesi. Keila alev oli osalt juba päris kuiv, mujal sulas seal lumi õige tublisti, sest sooja oli juba + 7° R. Keila jaamast tõin ajalehe ja ajakirju ja olin koju jõudes päris higine. Pärast lõunat olin Ellinori ja Viktoriga kanaaias mahasaetud puude juures, pärast peastsime õues ühe veeloigu läbi lumehange, mille lahti kaevasi, jooksma. Oli nii hea vaadata, kuidas kevadine vesi jooksis ja omale teed otsis. Eila õhtul sadas natuke vihma ja oli pärast esimene soe öö tänavu kevadil; nõnda peasid juba veed jooksma; jõgi on küll alles jääkaane all, kuid vesi jões on tõusnud. Kaoks ometi ükskord lumi! Panime tähele, et murulauk, mis lume alt oli vabanenud, natuke juba kasvama oli hakanud. Heinamaal on lumi juba sulanud ja vett palju. Vahtraoksast oli tilkunud umbes üks klaasitäis mahla, mis lastele hästi maitses.

Keilas, 23. aprillil 1931.

On olnud nüüd järjekindlad kevadpäevad. Kui eila õhtupoolikul Tallinnast koju jõudsin, oli veel +8° R. Hilda tuli mulle tee peale vastu. Kevadised veed jooksid igalpool. Koju saime omalt puiesteelt läbi nõnda, et kiviaeda mööda tulime. Teisipäeva õhtul oli Hilda ühes Viktoriga mulle vastu tulnud, siis saime üsna kergesti koju. Täna oli + 7° R ja puhus kange edelatuul. Nüüd läksid veed lahti!. Oli Keilas täna laat ja minu juures käis õige mitu inimest. Ometi sain tükk aega väljas olla: peastsin iseäranis meie puiesteel veed jooksma ja vaatasin tükk aega pealt, kuidas vesi jooksis. Mind on alati veejooks huvitanud- leian selles palju ilu... Üks Vääna mees rääkis täna, et ta oli kodust reega välja tulnud, kuid pidanud ree Kumna külasse jätma, sest seal ei ole enam saaniteed olnud, kuna Väänas alles üsna hea saanitee olevat.- Keila jõel olevat ka jää minema hakanud. Nüüd on vast ometi ükskord kevad käes. Ootan, kunas jälle haljendama hakkab, sest kasvamist ja õitsemist nähes on ka meeleolu rõõmsam.