1931. aasta veebruar

Keilas, 3. veebruaril 1931

Pühapäeval oli hea hulk inimesi kirikus, vaatamata tuisanud teede peale. Nõukogu esimees Markus sõidutas mu kirikusse ja sealt ka tagasi, süües meil lõunat. Esmaspäeval oli ta koguduse asjade pärast jällegi Keilas.

Täna käisin Tallinnas ühes Hildaga. Lõunat sõime seekord õpetaja Sternfeldti juures, kus õpetajaproua oli teiseks toiduks boravikke valmistanud, teades, et mulle need seened hästi maitsevad. Hilda on proua Sternfeldtiga hästi sõber. Ma olin koolis kella 9 - ¾  4. ni, nõnda sain lõunalauda alles kell 4 p.l. Sternfelldtid ootasid mind ega söönud enne mitte ära. Oldi väga lahke minu vastu. Hilda vend Eduard oli meil hommikul jaamas vastas, sest ta oli võid ja koort Keila meiereist meie kaudu tellinud. Sternfeldtidele oli Hilda juba ennem kunagi raudteega saatnud võid ja rasva. Nii on Tallinna rahval elav kokkupuutumine Keilaga.

Homme pean muidugi jälle koolis olema. Ometi sõitsin seekord koju, sest Hilda ei tahtnud laste pärast Tallinna jääda. Ellinoril oli hommikul kange nohu ja kurk valutas, jätsime ta koolist koju. Päeval oli Ellinori tervis paranenud nõnda, et teenija oli ta ühes Viktoriga Keila viinud, kuhu Soomest laplased olid tulnud paari põhjapõdraga. Neid põhjamaa loomi ja laplasi olid lapsed ja teenija kokku 40 sendi eest näha saanud. Keila jaamas oli teenija hobusega vastas. Lumi kriuksus saanijalaste all, kui koju sõitsime. Ellinor jooksis meile saaliuksele vastu; Viktor luges rahulikult edasi oma raamatut minu kirjutuslaua juures. Ellinor oli rõõmus vastlakuklite pärast, mida Hilda kaasa tõi. Poiss küsis, kas tema soov ka täidetud on, nimelt kas talle kompvekke toodi. Olid lapsed rõõmsad, et peale saiade ja kompvekkide oli toodud isegi appelsiine.             

                                      

Keilas, 5. veebruaril 1931

Ellinor kaebas hommikupoole ööd, et tal kõrv valutab; jätsime ta siis tänaseks ja homseks koju. Kõrv paranes natuke juba õhtuks. Ellinoril oli kange nohu ja see lõi ka kõrvadesse. Ma ise köhin ka tublisti; mõne päeva eest oli kõhunahk köhast päris valus.

Seadsin täna kiriku aruannet 1930. aasta kohta kokku. On külmad ilmad; sellepärast käis täna ainult üks inimene minuga kokku saamas. Ligi kuu aega ei ole enam sulailma olnud; pikaldane külm tüütab juba ära. Keila jões hakkab juba ka vesi väheseks jääma- viimaks peame elektri asemel tänavu talvel jälle kord petrooleumi lambid tarvitusele võtma, kui vesi elektrisisseseadet enam Keila veskis liigutada ei suuda.

Eestis on praegu valitsuse kriis. Kuna kriis sagedasti näib üksnes erakondade jant olevat, siis see mind ei huvita. Pariisis valitakse praegu Euroopa iluduskuningannat. Kuna ka Eestist oma kandidaat saadeti, siis on meeled igalpool pinevad. Meie Ellinor ja teenija Gerda ei jõua ära oodata, millal jälle värske ajalehe saavad, kus iludustest juttu oleks. Nõnda luges Ellinor ka täna õhtul homset „Päevalehte“, mille teenija Keilast tõi; Ellinor ei hoolinud lugemisel peavalustki mitte.

Keilas, 6. veebruaril 1931.

Väga külm aeg. Hommikul oli olnud-22 kraadi R! Ellinor ei ole ikka veel päris terve, ja meie ei saatnud teda täna mitte kooli, ei saada hommegi. Suur ärevus oli meil õhtupoolikul Viktori pärast. Poiss kaebas lõunapaiku, et ta väga väsinud olevat; ka oli ta näost kahvatu. Hilda saatis Viktori voodisse. Mina kraadisin teda. Poisil oli palavik: 39, 8! See hirmutas mind ja Hildat. Panime poisi siiski sooja teki alla. Poiss magas ja higistas. Korra kraadis Hilda veel alguse poole, oli 39, 5. Pärast kanget higistamist ja magamist Viktor virises, nuttiski. Hilda ütles, et tema eneselgi tuju õige langenud oli. Kraadisime uuesti           

Ja leidsime- vahepeal sai kuiv pesu Viktorile selga-, et temperatuur oli langenud 37,6 peale! Poisi enese tuju paranes ka otsekohe, isegi ühe appelsiini sõi ta ära. Iseäralik temperatuuri muutus paari tunniga! Nüüd, õhtul on Viktori tuju hea, Ellenoril nõndasamuti; nad palusid, et ma neile juttu oleksin lugenud, mida tegingi... Lõunaajal oli mul Viktori haiguse pärast tuju nõnda langenud, et süüagi ei tahtnud, olgugi et meil hea vasikapraad oli. Õhtusöögi ajal ütles Hilda, et tal enam kartust ei olevat, südant siiski veel rõhutakse, nõnda, et nutta tahtvat... Meie korter laseb tuult läbi. Põrand on külm, sest alumine kord on külm. Magamisetoas ei ulatu temperatuur üle +12 ° R peaaegu kunagi, enamal jaol kordadel on see 10-11 kraadi R ümber. Ei ole siis kaime, et lapsed haigestuvad.

Keilas,7. veebruaril 1931.

Lapsed on enam-vähem jällegi terved. Kraadisin kell 1 lõunal Viktori- tal oli 36, 6. Ega Ellinorilgi vist teisiti ei ole. Jumalale tänu, et haigus seekord jällegi nii ruttu lahkus. Viktori jätsime küll voodisse; ta loeb seal „Laste Rõõmu“.

Keilas, 8.veebruaril 1931.

Pidasin täna Jumalateenistuse Rannamõisas. Hea oli, et külma kõigest 8 ° R ümber oli. Sõitsin hundinahkse kasukaga. Nõnda oli kehal soe, üksnes jalgadel oli külm. Ranna kirikus oli rahvast väga vähe. Armulaual oli kõigest 4 inimest. Proua Dunkel andis pärast jumalateenistust hea lõuna. Kella 5 paiku õhtul olin juba kodus.

Keilas, 11. veebruaril 1931.

Sõitsin alles natukese aja eest koju. Olin öösel jällegi linnas. Hilda sõitis täna hommikul linna. Ühes sõitsime nüüd õhtuse Haapsalu rongiga, mis natuke enne ½ 7 Keila jõuab, tagasi. Eila ja õhtupoolikul olin konsistooriumis revisjoni komisjonis. Eila õhtul käisin kahe Eduardiga muidugi ka saunas.

Keilas, 13. veebruaril 1931.

Öösel vastu teisipäeva, enne Tallinna sõitu, olin unes koos Hans Jürmanniga ja väikese Hildaga. Nägin, nagu oleksin olnud kusagil Jürmanni pool, kes siis mind ühte jaama saatma tuli. Jürmann hakkas minema, mina jäin rongi ootama. Oli jaamas mõnesugune iseäralik rong, lahtised vagunid, mille peal mehed hobuste ja vankritega. Sain teada, et minu rong ära oli läinud, see rong aga mehed Juuru kiriku juure pidi viima. Tahtsin siis Jürmannile järele minna, ei saanud teda aga enam kätte, hüüdsin siis kolm korda suure häälega: „Jürmann!“, aga Jürmann ei kuulnud enam. Korraga olin Naanul.

Väikest Hildat nägin pärast seda. Mul oli teadmine, et ta meie juurest ära on. Korraga näen rõõmuga, mille mõju all pärast veel päevalgi olin, et väike Hilda on meil magamisetoas, väga rõõmus ja mängib minu teiste lastega. Ma tahtsin talle hea meele pärast midagi anda. Seal oli korraga üks Leib´i seep, mille Leib ise oli toonud; andsin selle seebi väikesele Hildale. Kui äraminekul andi väike Hilda seebi Ellinorile, nagu ei oleks temale enesele seepi tarvis, ja kadus. Tahaksin uskuda teist ilma, kus Hilda hing alles elab; igatahes oli mul väga hea tunne selle unenäo pärast: tundsin, nagu oleks väike Hilda tõesti minu ligidal olnud veel päevalgi.

Kolmapäeval oli kange lumetuisk, mis teed väga kõrgeks ja üsna halvaks on teinud. Eila õhtul olin Tuulas nõukogu liikme Nugise juures palvetundi pidamas ja lapsi loetamas- ei olnud paiguti kuigi hea sõita. Olin kodust ära kella ½ 5-10 ni õhtul. Palvetunnis oli 5-6 last ja umbes 80 vanemat inimest. Lasksin esmalt kõneleda Keila vennaste koguduse venda Silmanni, kõnelesin siis ise; pärast oli õhtusöök, nagu harilikult perekondlistegi sündmuste puhul külades on. Õhtusöögil oli üle 10 inimese.

Keilas, 14. veebruaril 1931.

Sain isalt eila järgmise kirja:

„Armsad lapsed!

See oli jõululaupäeva õhtu, siis saime meie selle maiuspaki kätte. Pakk oli toodud vallamajja, sealt jälle meiereisse. Meie läksime mammaga meiereisse jõuluõhtu raadiot kuulama, seal antigi meile pakk teadmata kätte! Olge terved, meie kallid lapsed, suur tänu selle jõulurõõmu eest. Hildale veel palju tänu vaeva ja valmistamise eest.

Kui seda kirja kirjutasin, saime jälle teie käest kirja. Ma oleksin teile ka ennem kirjutanud, aga ma tahtsin näha, mis Jaanist saab. Tema on ikka linnas, pidi kord soldatite kasiino oma kätte saama, aga sellest jäi tema ilma. Nüüd kolis tema sellest korterist ära uude korterisse, Uus tänav Nr 41 Tallinna Patuse majja. Jaanil on hobune alles ja kaks siga, need on Naanul. Hobuse müüb ära ja teise sea lubab omale tappa. Tulekahju asi on alles ette tulemata. On kuulda, et kahjusaaja on juba kaebanud ja nõuab Jaani käest 120 000 senti kahjutasu, Jaan aga andis omaltpoolt ka kaebluse, et tema ei ole mitte selles süüdi, sest maja on nähtavalt seestpoolt hakanud põlema. Asi on praegu uurija käes. Jaan arvab, et kohus tuleb alles teine aasta ette.

Veel räägin Jaanist. Ma kirjutasin enne, et Jaanil tuli veksli allakirjutamise pärast 20 000 senti kraesse. Sellega oli Jaan kaval: tema laskis vana, põlenud katla üles kirjutada. Oksjonipäeval ei tulnud ühtki inimest. Nüüd pidi teistkordne oksjon tulema. Selle vaheajal kaotas Jaan oma kraami kõik ära. Nüüd hakanud mehele rääkima, et ega sina minu käest midagi ei saa: minul on palju võlga ja need võlgnikud tulevad kõik seda katelt pakkuma ja muud minu käest ei ole võtta, et parem osta enne oksjoni see katel minu käest ära, mina annan ta sulle odavasti, selle tingimisega, et anna need vekslid mulle tagasi, siis annan ma sulle selle katla 50000 sendi eest. Nõnda ka läks: mees viis põlenud katla ja andis Jaanile 5000 senti ja need vekslid, mis tema oli välja ostnud. Nõnda peasis Jaan võlast.

Praegu oleme meie kõik terved ja elame seekord päris ilusasti. Moori karjamaalt vedasime ja saime selle aasta kütuse- on juba koju veetud.

Küll on Viljandimaal sügav lumi ja sajab, tuiskab praegu. Kõige paremat aega ja head tervist soovime meie teile. Viktori ja Alide poolt ka terviseid.

Väike Viktor, kas ikka õpid hoolega. Ellinor, kas veel klaverit nii ilusasti mängid? Teile soovib vanapapa ka head aega. Terviseid kõigile. Naanel, 11. veebruaril 1931.“

Jaani asjad tekitavad mulle muret. On ju minu vaevaga teenitud raha 750 krooni ühes mitme aasta % %-ga ja papa lubatud 500 krooni tema käes. Sellest ei võiks mina ilma jääda, sest minu perekond vajab ju ka ülespidamist. Mul on küll vekslid, aga mis tähendavad ühe Jaani vekslid, kellel enesel muud ei ole kui võlakoormad ja hädad!

***

Imelik püsiv külm on tänavu. Peaaegu jõulust saadik ei ole enam sula olnud. Mõnikord läheb ilm küll pehmemaks, külma on veel -2-3 kraadi R, sealsamas läheb aga külm jällegi käredaks. Keila veskis on vesi peaaegu jõepõhjani jäätanud, nõnda, et paar õhtut üksnes paar tundi elekter on põlenud ja hommikul seda ei olegi: vett hoitakse jahuveski jaoks. Oleme pidanud jällegi petrooleumi lampide juures istuma. Praegu, kell 8 laupäeva õhtul, põleb küll elekter, kuid ta valgus on vaevane, nõnda et vahetevahel raske on kirjutada. Kella 6 paiku õhtul laulatasin ühe paari kantseleis petrooleumi lambi valgel. Peaks ükskord ometi sula tulema! Külm tüütab juba.

Keilas, 16. veebruaril 1931.

Pühapäeva õhtupoolikul olin lastega väljas, kuna Hilda toas magama heitis. Ellinor käis õues oma kelguga, mina Viktoriga olin aias lumehangede otsas. Lume hanged on aias nii kõrged et vanade õunapuude ladvad või kroonid neist välja ulatuvad. Suvel ei pease mõnele õunapuule üsna kõrge aiaredeligagi ligi, nüüd võisime Viktoriga aga lumehangelt nende oksi samblast puhastada. Oli väga ilus päikesepaiste ja vaikne ilm. Päris lõbus oli meil aias puude kallal nokitseda. Viktor arvas, et ta niisuguse töö eest võiks küll päevas 1 mark teenida. Ütlesin talle, et nii odavat palka keegi ei maksa. Siis arvas ta kahtleva häälega: „Vast siis 1 kroon!“ Ma ütlesin aga ,et lapsele ka nii palju keegi ei maksa. „Noh, siis 25 senti (=marka)!“... arvas poiss. Tahtsime täna õunapuid edasi puhastada, kuid ei olnud võimalik; mul oli palju tööd; ka ei paistnud täna päike. Käisin küll alevis: sõitsin Ellinorile vastu. Nüüd, kell ¾ 10 õhtul Viktor juba voodis. Ellinor õpib oma koolitunde veel, Hilda, ise raadiot kuulates, aitab teda. Väljas on kuulda tuule kohinat; tuiskab jällegi. Külmal ajal magame kahes laias, üksteise külga lükatud voodis: ühes mina Hildaga, teises Ellinor Viktoriga. Kummagis voodis on kaks tekki; lastevoodis suliskott. Enamasti on meil magamisetoas +11° R, mis natuke vähepoole, kuid soojas voodis aitab sellest ka.

Keilas, 19. veebruaril 1931.

Teisipäeval oli natuke sula ilma nägu, oli ka eila ja täna võrdlemisi pehme ilm, kui sula ikka veel ei ole. Oli päris hea külma suhtes kui täna käisin Lihola vanadekodus 14 vanainimest armulauale võtmas ja jumalateenistust pidamas. Vanadekodus on 17 hoolealust. 3 ei olnud armulaual: üks on baptistlane, 1 vaimuhaige, kes aru ei saa, ja üks olevat kuri inimene, kellega väga raske olevat läbi saada ja kes armulauda põlgab. Nõnda on inimesed ka vaestemajades mitmekesised oma kangete põhimõtete poolest.

Keilas, 26. veebruaril 1931.

Laupäevast saadik on enam-vähem kõik aeg sula olnud. Laupäeval olid lapsed koguni lumimemme teinud ja talle rätiku pähe pannud. Lumimemm sulas pühapäevaks peaaegu äragi, ja meie hundikoer „Piraat“ oli rätiku ära eemale tassinud. Laupäeval kella ½ 1 - ½ 5-ni kulus mul aeg Vääna mõisas käimise peale. Viimasel kirikunõukogu koosolekul kutsus nimelt Vääna nõukoguliige Audum, poolharitud inimene, laupäevaks 21. veebr. Vääna mõisa, kooliruumidesse mind kõnelema, Vääna põllumeestekogude 10. a. juubeli puhul. Sõitsime nüüd nõukogu esimehe Markusega kella 2-ks p.l. sinna. Ei olnud seal ei Audumi ega ka rahvast; ainult kümmekond inimest oli tulnud juhtumisi või jälle kaudselt kuulda saades minu sõidust. Audum oli kõik jätnud poolikuks: politseilt ta koosoleku luba ei olnud nõutanud, Liikva külas oli ta siiski ühe kuulutuse välja lasknud panna, et mina ja veel paar isikut 21.veebr. kõnelevad; kooliruume oli ta koosoleku jaoks palunud, siiski asja lõplikult otsustamata jätnud. Laupäeva hommikul käinud ta veel kõnelejatel, kes Tallinnast pidid sõitma, Vääna jaamas vastas; kõnelejad ometi ei sõitnud. Väänas olid parajasti majapidamise kursused; Audum oli järele pärinud, kas sealt võiks umbes 5 inimesele lõunasööki saada; kes lõunate eest tasub; Audum vastanud, et tasugu sööjad ise, sest temal ei olevat selleks raha. Ma kahtlesin isegi et kas maksab sõita, aimates juba, et asi nõnda kujuneb; küsisin Vääna vallasekretärilt telefoniga, sekretär vastas, et mõnesugused kuuldused juubelist ikka olevat käimas. Mulle Audum midagi ei teatanud enam. Ja nõnda jäi juubel, mida Vääna mehed suurejooneliselt nõnda tahtsid Tartumaa mehe Audumi plaani järele pühitseda, et kõnelejatele „põllumeeste kogu“, parempoolse erakonna kulul süüagi ei oleks antud,- täiesti pidamata.                                                                                                                                 

Ma sain ühes Markusega siiski lõunat majapidamise kursustel, aga seda vist küll Vääna kooli õpetajate arvel, kes nägid, kuidas meie Vääna ilmatu suure mõisahoone ümber, kus kool ja vallavalitsus asuvad, kõndisime, ja meid oma ruumidesse kutsusid. Eila oli Audum meil kirikus ja katsus ennast vabandada, ei osanud seda aga teha ajades kaunis segast juttu! Ei mõistnud ta sedagi seletada, mispärast ta laupäeval ise Vääna mõisa ei ilmunud, olgugi et ta oli lubanud kella 2 asemel kell 3 p.l. mõisas olla. Ma siiski niisuguse ninapidamisevedamise pärast ei vihastanud, kuid Audumi kutsel ma teinekord enam ei sõida. Üldse võiksid „põllumeeste kogud“ minu rahule jätta, sest palju parem ei olnud ju ka Keila põllumeestepäev, kus ma Alteri kutsel osavõtmatule rahvale pritsimajas kõnelesin.

Keilas, 27. veebr.1931.

Eila jäi kirjutamine pooleli.

Varsti pärast seda, kui laupäeval Väänast koju jõudsin, tulid meile külalised. Hilda vend Eduard sõitis siia ühes oma tütre Niinaga. Hilda oli neile jaama vastu sõitnud; kogemata oli vanamammagi sellesama rongiga Keila sõitnud- Keila jaamas said kõik kokku. Pühapäeva hommikul sõitsid siia veel proua Niina ühes tütre Galjaga. Lastel oli jällegi võimalus rohkem mürada kui harilikult. Pühapäeval võtsin kõik lumehangel üles, ise ka pildile saades. Pärast läks Hilda naisperega sõitma. Rentniku hobusega sõitsid nad vanamõisani, mõnikord ka ümber minnes. Männioksi tõid nad kaasa vaasidesse panemiseks. Õhtul sõitis proua Niina ühes Galjaga ära, kuna Eduard ühes väikese Niinaga meile jäi kuni esmaspäeva pärastlõunani. Siis sõitis meile jälle väike Eduard. See pidi jänesejahti pidama, aga paar korda õues käies ei näinud ta jänest- muidu liiguvad need loomad sagedasti meie maja ligiduses- ja põldpüüd ei lasknud teda lähedale, sellepärast mängis ta enama jao aega Hildaga kaarte. Väike Eduard sõitis meilt ära ühes Hilda mammaga kolmapäeva õhtul, kus kangesti tuiskas. Ellinoril olid need päevad, kus külalised meil olid, pühad. Teisipäeval oli vabariigi aastapäev, kolmapäeval palvepäev; koolid olid aga kinni ka esmaspäeval, nõnda et õpilased neli päeva järjestikku puhata said.  

Vabariigi aastapäeval pidasin muidugi jumalateenistuse kirikus. See päev on meil suureks pühaks kujunenud, kus rahvast rohkesti kokku tuleb. Pärast jumalateenistust vaadatakse ka paraadi kirikuaia väravate eel oleval platsil ja siis minnakse „pritsimajasse“, Tuletõrje Ühingu seltsimajasse või Rahvamajasse, nagu teda ka nimetatakse, ja seal peetakse aktus kõnede, muusika ja lauludega. Traditsiooniliselt alustatakse mõne isamaalise lauluga orkestri saatel ja siis pean mina lühikese kõne, siis tuleb lühike kontsertosa ja siis kõneleb jälle mõni võõram kõneleja – seekord oli kõnelema saadetud Nõmme keskkooli direktor Kansmann. Pärast jällegi laul ja muusika. Keila seltskond ja ametnikud on siis koos, politsei ja kaitseliit hiilgab siis oma paraadmundrite ja relvadega. Pidasin tänavu niisuguse kõne:

„Eesti vabariigi kolmeteistkümnendal aastapäeval oleme meie siin koos, nagu peaaegu iga aasta seda oleme teinud. Alati, kui meie koos oleme käinud, oleme seda teinud tänumeeles selle vastu, kes kõige ilma käekäiku juhib. Ka tänavu ei pea see mitte teisiti tunduma. Tänumeel Looja vastu peab meie tänaseidki mõtteid tiivustama. Kaebeid ja ohkeid kuuldakse tänavu siin ja seal küll rohkem kui muidu. Kaevatakse selle peale, et olevat raske majandusline kriis valitsemas. Maal väljendatakse seda majanduslist kriisi nende sõnadega:                                                                                                               

„Rahval ei ole raha!“ ehk õigemini: „Rahval on vähe raha!“. Linnades on see kaebeid ja ohkeid esile kutsuv elunähe teisiti avaldanud: mõni pank on jäänud pankrotti, nõndasama ka paljud ärid. Iseenesest mõista on niisugused elunähted kurvad. Aga vaatamata ka kõige selle peale ei peaks meil Eestis siiski mitte tarvis olema iseäranis kaebama hakata.

Olin hiljuti koos ühe kaaskodanikuga, kes ka hiljuti alles oli välismailt tagasi jõudnud, olles suuurema osa Lääne-Euroopa riikidest läbi käinud. Mis jutustas see mees, keda tunnen nagu täiesti tõsist ja ausat inimest? Ta ütles: „Meil Eestis on ikka ilus elada. Kaevatakse meil ka küll igasuga hädade, mõnikord ka tööpuuduse peale, aga mitte midagi võrreldes selle hädaga ja tööpuudusega, mida välismail tähele panin. Meil Eestis leidub ikkagi töövõimalusi sellele, kes tööd teha tahab, ja igale inimesele on ikkagi kindlustatud igapäevane puhas leib. Meie elu on võrreldes välismaadega väga odav. Raha on meil küll vähe, aga selle vähesega saame meie ometi seda, mis meile tarvilik on. Kahju on sellest, et praegu rohkem ohatakse ja kaebatakse, kui tänu osatakse anda Jumalale, kes meie maad on hästi juhatanud siiamaani. Kui peaks meie praegune kord kaduma, siis olen ma kindel, et tema peale hakatakse igatsusega mõtlema, nagu kuldse aja peale ja ihaldatakse tema tagasitulekut.“

Sellel kaaskodanikul on täielik õigus. Vaatamata kõigi kitsikuste peale riigi majanduslises elus on meil ikkagi hea elada. Raha on vähem, kuid leiba on rohkem. Jumal õnnistas meie maad põllusaagiga läinud suvel rohkem kui varemalt. Meil ei ole seega tõsist häda. Häda oleks siis, kui meil põllusaak nõndasama käest ära võetakse, nagu meie kuulnud oleme seda ühest teisest maast, kus ei ole võimalust igal töötegijal rahuga ja vabalt oma leiba süüa. Mäletan aega 12 aasta eest, kus niisugusel maal leib nõnda haruldaseks asjaks sai, et teda ainult mõnikord veel kogemata saadi, kus puuda leivajahu eest võis kõige parema klaveri mõnelt hädaliselt omandada. Sel ajal anti ühes miljonilise elanikkudearvuga linnas neile elanikkudele, kes töölised olid, leiva asemel kaeru- teised ei saanud sedagi. Siis pilgati ja öeldi: „Praegu antakse meile kaeru, siis antakse ristikheinu, pärast muidugi sooheinu!“ See oli küll pilge, kuid niisuguses korras ei oleks leitud ka mitte midagi võimatut. Häda oli nii suur, et niisugune toitmise kord, mis hobustele omane, väga kergesti oleks võinud ka inimestele osaks saada. Ja ongi ilmaaegu ja –maid olnud, kus nõnda on olnudki. Niisugune seisukord on alles tõsine häda. Ja niisugust seisukorda vist igatsevad meilegi need, kes üksnes õhkavad ja kaebavad ja kelle südametest ei taha tänu tõusta taeva poole meie vabariigi aastapäeval. Veel kord: meie ei või salata, et meilegi on häda, kuid mujal ilmas on häda palju rohkem kui meil. Suured hädad on meie maast ja rahvast siiamaani ära hoitud, elu on enam=vähem ühtlane olnud suuremale hulgale ja võiks küll südamest kinnitada seda: „Ilus on meil Eestis elada!“

Ei ole tõesti paremat riigikorda enam leida, kui seda on demokraatline kord. Demokraatline kord laseb rahvast ennast oma käekäiku määrata. Meie võime olla ise oma õnne sepad. Rahva enamuse vaba tahtmine loob riigis niisuguse seisukorra, mis rahvale on kõige vastuvõetavam ja sündsam teataval silmapilgul. Demokraatlise korra juures on olnud rahvaste elu ikka kõige ilusa ja hea õitseaeg. Ja on meil ka palju veel, mille eest tänu peaks tõusma üles taeva poole.

Meil on usuvabadus. Igaüks võib oma südametunnistuse kohaselt sellepoolest talitada. Igaüks võib takistamatult oma rõõmu ja muret selle ette kanda, kelle peale ta üle kõigi asjade loodab.                                                                                                                                

Meil on sõnavabadus, kusjuures igaüks oma mõtteid võib avaldada nii palju, kui ta just mitte lausa kuritegudele üles ei kutsu. Meil on nõnda palju vabadusi, mille eest peame oskama tänulikud olla.

Demokraatlise korra juures on rahva elu ühtlasemaks ja paremaks saanud. On ehitatud isegi väga palju. Asta kestes on meil Keilas valmis saanud uus koolimaja vabadussõjas langenute mälestuseks. On ammune igatsus täidetud, et meilgi oleks ajakohane nägus koolimaja. Koolimaja uksel leiduv mälestustahvel tuletab meele, kuidas saadi meie vabadus ja kuidas sai ka võimalikuks niisuguse hoone ehitamine. Meie iseseisvus saavutati enam kui2000 elu kaotamisega. Nende vereohvrist aga tõusid eluõied isamaale. Need, kes langesid ja teised, kes vast alles elavad, kes oma rinnaga kaitsesid kodumaad ja kindlustasid tema iseseisvuse, olgu alati meie juures täielikus lugupidamises, sest nemad võimaldasid seda, et meil seni Eestis ilus on olnud elada. Ilus elu Eestis aga lasku täna jällegi südamest tänu üles tõusta selle poole, kes meie maad ja rahvast siiamaani on hästi valvanud ja hoidnud!“

Vabariigi aastapäeva aktusele oli palju rahvast kogunenud, nii palju kui Keila Rahvamaja üsna ruumikas saal üldse mahutada suutis. Õhtul käisin Valingu Vainul ristimas. Isegi varrud olid seega korraldatud päeval, mis 13 aasta eest oli alles lihtne tööpäev.

***

Meil on paar nädalit juba uus rentnik. Keila vallavanem, meie kirkunõukogu laekahoidja, Klooga Kulbi väikese talu pidaja ja poodnik Juhan Reinball andis omad õigused käest ära ja müüs oma inventaari Keila kirikumõisas ära meie, kirikunõukogu esimehe Markuse vennale, kes umbes nendesamade tingimustega nagu Reinballgi koha oma kätte sai, üksnes hobusele tingisime juure kaeru ja heinu. Reinballiga saime nende aastate kestes, kus maad tema käes olid, hästi läbi.