KUIDAS TEKKISID KUU PÄÄLE VARJUD

Kui ma alles pisike poisike olin, kandis isa mind süles sauna vihtlema. Oli hilissügisene õhtu. Kuu paistis peaaegu selgest taevast ja peegeldus ojas, mille kaldale meie saun oli ehitatud.

Ma näitasin korraga oma nimetissõrmekesega täiskuu poole ja küsisin:

„Isa, ütle, mis tumedad varjud need sääl kuu pääl on?“

„See, mis säält paistab, on üks veetoober ja 2 poisikest, natuke suuremad kui sina. Kui hää poiss oled, ennast vihelda lased, seepi ilusasti lubad ka juustesse ja näo pääle hõõruda ja sääljuures mul jälle uluma ei hakka nagu läinud laupäeval, siis jutustan sulle selle ilusa muinasloo kahest poisikesest ja toobrist, kes kuu päält nüüd üsna rahulikult alla vaatavad.“

 Ma olin hää poiss, lasksin leili visata ja seepi ihu pääle hõõruda, vihelda ja pesta niipalju kui isal seekord himu oli.

Isa hakkas päris lõõtsutama minu pesemisest, pani siis mu oma sülest saunalavale, võttis kamaluga ämbrist jahedat vett, kastis sellega oma õhetavat nägu ja jutustas:

„Korra vanal, vanal ajal ei olnud kuu pääl ühtki plekki. Nii selgesti paistis ta taevast, et ükski pilvgi ei julgenud kuud varjama hakata, sest kuu kiired sulatasid ta otsekohe.

Sel ajal elas siinsamas meie oja ääres üks mees, kelle nimi oli Varese Jaak. Varese oli siis meie talu nimi. Jaagul oli ka naine ja kaks pojakest. Üks pojake oli viie-, teine seitsmeaastane, kui Jaagu naine suri. Jaak viis naise mulla alla, nuttis ka natuke mehe moodi; lapsed nutsid, nagu niisugused ikka nutavad – korda kaks.

Jaak hakkas ümber vaatama, kust endale uut naist saada. Naabervallas oli üks tüdruk, nimega Kai, kellest oli kuulda, et ta olevat hoolasinimene ja putrugi keeta oskavat. Jaak läks sellele kosja. Et Jaagul oli ilus koht, oli tüdruk valmis Jaagule otsekohe naiseks tulema.

Jaak rääkis Kaiele ka oma väikestest poistest ja tüdruk lubas nende vastu olla veel parem kui nende oma ema oligi.

Tulid pulmad. Viieaastane Andu ja seitsmeaastane Olev said endale võõra ema.

Võõrasema Kai hakkas oma kohuseid täitma. Pulmapäeval oli ta üsna mesimagus ka oma võõraslaste vastu, hoidis neid oma süleski ja õhkas:

„Vaesed lapsukesed! Ei ole teil enam ema, kes oma armu teile jagaks. Hää on, et isa võttis teile minusuguse hää inimese. Kas tahate olla minu lapsed ja mind oma emaks?“

Anduke vaatas võõrale emale otsa ja leidis selle näost vist ka ometi midagi võõrast, sest ta ütles kohe:

„Mina sind ei taha! Tahan oma memme tagasi!“

„Kasi siis mu sülest, va` paha laps!“ ütles võõrasema. Pulmad kestsid nädala või kaks ja nende lõppedes näitas Kai Andule kohe oma emalikku heldust. See sai Olevilegi osaks.

Kaiel oli ühel hommikul ärgates kange joogijanu. Kui Kai alles teises vallas elas, oli ta hoolsa inimesena ise enesele käinud juua toomas, aga nüüd oli ta Varese talu perenaine ja arvas, et teised nüüd teda pidid teenima. Et Andu parajasti oli ärkvel, käsutas ta selle enesele tooma kapakalja.   

Poisike võttis puust kannu ja läks võõrasemale juua tooma. Suure vaevaga sai ta kannu täis lasta ja veel suurema vaevaga kandis ta selle siis võõrasema voodi juure.

Aga enne kui Andu kaljakannu sai janunejale kätte ulatada, libises kann käest ja kukkus pauhti ühes kaljaga võõrasemale voodisse! Andu ehmus…

Sel silmapilgul nägi Olev oma voodis und, nagu oleks ta jänese kinni püüdnud ja tuppa toonud. Jänes ajas enese korraga tagumistele jalgadele püsti, sirutas parema esikäpa välja ja ähvardas Olevile anda mööda kõrvu. See oli aga Olevile nii naljakas, et ta ei saanud teisiti kui hakkas suure häälega naerma ja ärkas oma naeru pääle.

Võõrasema kargas oma voodist, särk enesel tilkus kaljast. Otsekohe hakkas ta Andu karvust kinni, sikutas paar juuksesalka pääst, tormas siis Olevi voodi juure, lõi Olevile plaks! plaks! Mööda kõrvu ja kisendas:

„Sina tuline silk! Või sina veel naerad, kui su vennaraibe mulle kalja voodisse kallab!“

Poisid ulusid valu pärast. Isa tuli õuest tuppa ja nägi nutmist. Kai kaebas veel isalegi, kui pahad olevat selle poisid, ja nõudis, et isa poistele annaks vitsa.

 Isa seisis sellele küll vastu, sest ta ei leidnud poistest süüdi. Kai ähvardas aga ära minna, kui isa tema lahket soovi ei täida. Siis saidki süütud poisid veel päälekauba ka isalt vitsa.

Võõrasema ei unustanud aga siiski veel kaljalugu ja hakkas oma mehe poegi päris vihkama. Iga vähima asja eest, milles ta lapsi süüdlaseks pidas, karistas ta neid. Kuna isa oma lapsi tema arvates küllalt hästi ei peksnud, muretses ta ise õue alt metsast hää kimbu kaseoksi, pani need tuppa laelaudade ja tala vahele ja vihtles sagedasti mehe moodi oma võõraslapsi, nõnda et nende kintsud läksid päris krobeliseks.

Laste kisa kostis teise talu õuelegi. Teise talu rahvas rääkis:

„Mis sääl Varesel õige lahti on? Kas sääl uued pulmad tulemas, et igapäev kaseokstega viheldakse?“

Poisikesed katsusid küll võõrasema käsku täita niipalju kui nad mõistsid, aga või sa siis saad kõik nii teha nagu tema tahtis.

Olev paneb pliidi alla hagu. Ta saab kõrvakiilu selle eest, et tuli küllalt heledasti ei põle.

Sääl on tuli juba liig käre ja põmmdi! visatakse Olev nagu mõni kott nurka.

Andu peab valvama pirdu, mis põleb ja valgustab, pistetud ühte sellekohasesse auku köögiseina sees. Kui pirrule tekib süsi otsa, muutub tuli tumedamaks; tuleb siis süsi otsast ära lüüa.

Võõrasema käratab:

„Mis sa söe nii pikaks lased kasvada? Tuli kustumas, midagi ei näe! Löö, laisk poiss, süsi maha!“

Andu on nüüd väga hoolas ja katsub iga lühematki söetükki pirru otsast maha murda. Nõnda aga juhtus, et pird isegi kukkus. Nüüd vajus aga ka võõrasema rusikas Andu vaesekese turjale.

Niisuguseid lugusid oli sadu. Kai tahtis nõnda näidata, et ta paremini lapsi kasvatab kui nende oma ema seda oleks teinud.

Möödus nõnda nii umbes aasta. Lapsed värisesid oma võõrasema häält kuuldes. Oli laupäeva õhtu hilissügisel ajal. Just nagu praegu, kui ma seda jutustan. Võõrasema Kai küttis sauna. Õieti tegid seda mõlemad vaesed lapsed. Kai ei tahtnud. Kai ei tahtnud saunas suitsu sees kükitada. Oli ju nõnda, et saunaahi oli kivihunniku taoline, kuhu tuli tehti sisse, suits tungis läbi kivide sauna ja täitis selle peaaegu maani. Üksnes käpukili maas olles võis suitsuvaba õhku hingata. Siiski jooksis silmist suitsu kibeduse pärast vett. Poisikesed pidid Kaie asemel seda vaeva nägema.

Saun sai lõppeks soojaks. Suits läks ka juba välja. Sääl andis Kai poisikestele käsu elutoa juurest toober viia alla ojaääre, veega täita ja sauna paigutada.

„Et te seda ruttu teete! Varsti tuleb isa koju ja tahab vihtlema minna!“ põrutas Kai.

Poisikesed võtsid teine teisest toobrikõrvast kinni ja hakkasid seda suure vaevaga sauna poole tassima. Käed värisesid vaevast, kui nad lõppeks selle suure puust veeriistaga oja ääre jõudsid. Kapaga hakkasid nad nüüd toobrit veega täitma. Võõrasema vaatas eemalt õuest irvitades päält, kuidas poisid toobrit täitsid. Ta mõtles:

„Mina neid lolle ka õpetama ei lähe, et kandku enne toober sauna ja siis kapaga vesi sinna sisse. Las´ nüüd venitavad kõhtu!“

Ise läks Kai siis tuppa.

Poisikesed täitsid toobri ääretasa. Andu võttis ühest, Olev teisest toobri kõrvast kinni, aga toober ei kerkinudki paigast. Ei poisikesed jõudnud toobrit tõsta. Ja nüüd hakkas lastel kange hirm:

„Võõrasema peksab meid jälle veriseks! Kaebab siis veel isale ja isa annab meile jällegi vitsu!..“

Andu hakkas nutma. Olev vaatas hirmuga õue poole, et kas võõrasema juba vast ei tulegi. Võõrasema oli aga parajasti laupäeva õhtuks tanguputru keetmas ja ta oli oma võõraslapsed juba unustanudki.

Nõutult olid lapsed oja ääres.

Õhtune hämarus oli juba käes. Kuu paistis kaunis kõrgel taevas ja peegeldus väga selgesti just selles kohas ojavees, kust lapsed oma toobri olid täitnud.

Olevile tuli korraga meele, kuidas tema ema, kui see alles elas, oli jutustanud, et kuu olevat väga kaastundliku südamega kõigi vaeste ja õnnetute vastu, ja ta hakkas ise nuttes, kuud paluma:

 „Kuukene, kuukene, kuule meid! Paikene, paikene, päästa meid! Võõrasema on väga kuri!“

Korraga nägid poisikesed, kuidas kuu peegeldumine ojavees muutus. Oli, nagu oleks kuu taevast lahkunud ja oja veepinnale asetunud. Säält vaatas ta nii lahkesti lastele vastu. Ise oli ta nii suureks paisunud nagu saunalava. Lastele näis, nagu oleks kuu käedki välja sirutanud, õhku meeldivalt soojendanud ja lapsi kutsunud:

„Tulge, vaesed lapsukesed, mina päästan teid!“

Laialisirutatud kätega tormas Olev ojja kuule vastu, Andu Olevile järele.

Ojas oli sügisestest vihmasadudest üsna sügav vesi, ja lapsed oleksid uppunud. Aga kuu ei lasknud neid märjaks saada. Ta tõusis veepinnalt kõrgemale, haaras lapsed oma pinnale, võttis ojakaldalt ka nende toobri kaasa, üksnes kapa jättis maha, ja hakkas tõusma kõrgemale, kõrgemale.

Lapsed lakkasid nutmast. Natuke nagu hirm hakkas, kui nad ülespoole liuglesid. Sääl tuli võõrasema Kai köögiuksest välja. Lastel hakkas hirm, et võõrasema nad veel kätte saab ja neid karistab, ja nad palusid kuud:

„Kuukene, paikene, liugle kõrgele taeva alla, kiiremini, kiiremini!“ Poolkaares tõusis kuu nii kiiresti üles kõrgele taeva alla, et laste kõrvus tuul kohises. Võõrasema paistis ikka vähemana, vähemana, kuni lõppeks Varese talu enam hästi nähagi polnud.

 Võõrasema ei näinud, kuidas kuu lapsed päästis. Ta läks nüüd vaatama, mis lapsed toobriga teinud.

Kai ei leidnud oja äärest muud kui üksnes kapa. Ta mõtles:

 „Täna on mul neist lastest õieti kahju. Nad on nähtavasti suure raske veetoobri ometigi sauna tirinud. Vaesekesed katkestasid viimaks oma kõhud! Ma pean täna nende vastu küll hää olema: panen neile võisilma pudru sisse..“

Kai läks sauna . saun oli tühi! Ei toobrit ega lapsi! Nüüd hakkas Kaiel hirm:

„Vahest nad on endid ära uputanud!“

Vaatas Kai kuuvalgel ojapõhja. Ei sääl leidunud lapsi ega ujunud kuskil ka toobrit!

Isa tuli koju, nõudis Kaielt:

 „Kus on lapsed?“

Kai ei teadnud midagi ütelda. Isa arvas, et kuri Kai ta lapsed oli surnuks peksnud, ja viskas Kaie karvupidi õue.

Parajasti kui Kai õues nuttis, liugles üks pilv uudishimulikult kuu poole. Ta oli sääl iseäralisi varje näinud, ei teadnud, et need olid vaesedlapsed, ja läks neid ligemalt vaatama.

Kuu ei sulatanud enam pilve, sest ta ei tahtnud palavusega poisse põletada. Pilv läks päris kuu juure ja varjas selle inimeste silmade eest.

Kuu ütles nüüd korraga lastele:

„Võõrasema on õues. Ta sai isa käest natuke valu. Nüüd kulub talle veel vett kaela visata, siis on külm saun täieline. Andu, Olev, kallake nüüd pilve ääre alt pool toobritäit vett talle kaela!“

Lapsed ei tahtnud küll iialgi kurja teha, aga nad ei suutnud kelmikat kuud ka pahandada, kergitasid toobrit ja säuhti langes vesi võõrasemale kaela! See jättis nutu ja katsus, et sai rutemini tuppa tagasi.

 „Kuri ilm on väljas!“ ütles Kai isale. „Käisin sinu lapsi otsimas – ei leidnud. Küll me homme nad üles leiame, kui vihm üle läheb!“

Aga nad ei leidnudki.

Kord paistis täiskuu Varese talu katuseharja kohal kaunis madalal. Sääl nägi isa kuu pääl oma lapsi ja veetoobrit. Lapsed viipasid isale tervituseks käega. Kuu aga tõusis üsna kiiresti kõrgele ja isa ei saanudki oma lastega kõnelda. Aga seda ei olnud talle vajagi, sest ta ei olnud ju oma lapsi kurja võõrasema vastu kaitsnud…“

Nõnda lõpetas isa oma jutu. Ta oli enese vahepääl puhtaks pesenud ja vihelnud. Meie riietusime. Isa võttis mu jälle sülle ja hakkas toa poole minema.

Väljas paistis hõbeselge kuu. Ma nägin kuu pääl hästi kaht poisikest ja toobrit nende vahel. Üks must pilverõngas oli parajasti liikumas kuu poole. Mul hakkas natuke nagu hirm ja ma ütlesin:

„Isa, astu rutemini! Viimaks kallatakse meilegi toobrist külma vett kaela!..“
______________________________________________________________________________

Ado Köögardali lastejutuke „Kuidas tekkisid kuu pääle varjud“ ilmus 1931. aastal ajakirjas „Laste Rõõm“ Nr 10.