Kaitseliidu salk Keila kiriku ees 

Dateering: 25.2.1925. 

Foto Gustav Kulp 

Kaitseliitlased rivistatult kiriku platsil Eesti Vabariigi 7. aastapäeval, vasakul näha ka orkestrit, taustal Tuula teel G. Saguri sega- ja toiduainete kauplus, mis asus praeguse Šoti Pubi koha peal. Transpordi vahend oli hobune reega.


KEILAS 24. veebruaril 1925


Täna pidasin Eesti Vabariigi 7. aastapäeva. Kirikus oli harilikul ajal täielik jumalateenistus. Kirik oli rahvast täis. Koolilapsed olid kooliõpetaja Lahesalu juhatusel kirikus laulmas. Keila alev oli lipuehtes. Pärast jumalateenistust oli kiriku ees platsil Keilas asuva sõjaväeosa, kaitseliidu ja tuletõrjujate paraad. Paraadi võttis vastu üks ohvitser, kes Keilas olevate kroonuladude juures asuva väeosa ülem on ja ka Keila alevi komandandiks olevat nimetatud. Paraadi vastu võtmas oli ühtlasi ka praegune alevivanem, baptistlane Tähe, rahvaerakondlane, ja Keila politsei jaoskonna ülem, kes mõlemad lühikese kõnega esinesid. Tuletõrjujate seltsi muusikakoor mängis „ Mu isamaa, mu õnn ja rõõm „, „ Jumal, Sull ligemal „ ja marssi. Pärast paraadi oli pritsimajas rahvakoosolek.  Muusika mängis mõned asjad. Keila segakoor päevapiltnik G. Kulp`i juhatusel laulis. 

Mina pidasin umbes tunnipikkuse kõne Eesti sõjast 1208 – 1227, soovitades praeguse aja jaoks ühtmeelt, et oma vabariiki hoida. Pärast minu kõnet mängiti ja lauldi „ Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“, koolilapsed deklameerisid ja laulsid. Segakoor laulis veel lõpuks – Keilas on nähtavasti head lauljad, iseäranis naiste seas. Muusikapala lõpetas. Rahvast oli pritsimajas väga palju. Sõdurid, kaitseliitlased ja tuletõrjujad, kes paraadilt pritsimajja tulid, mahutati enamasti näitelavale, sest saali enam ei mahtunud. 1. detsember saatis seda korda, et meie rahval jällegi on vaimustus oma riigi vastu.

Väljavõte Ado Köögardali päevaraamatust 1925.a.