1924. AASTA PÄEVARAAMAT

JAANUAR

Keilas, 6. jaanuaril 1924

Kolmekuningapäev ja pühapäev. Sajab ja tuiskab. Surnumatjad, kes Sauelt tulid, ütlesid ennast kirikumõisa lähedal hangedes ümber läinud olevat – puusärk siiski ei ole ümber läinud. Eila hommikupoole oli ka tublisti sadanud. Eila, kell ½ 1 sõitsin Vitti, Pundelepale üht paari laulatama – kahe aasta eest oli peigmees ja kevadel alles pruut leeris; ühtlasi ristisin ka nende poja, kes juba igatahes enne kevadist leeri emaihusse oli saanud. Pidin olema inimestele vastutulelik ja koju sõitma neid ametitalitusi pidama, sest pruut pidi ju last imetama, seega oleks tal raske olnud siia laulatusele sõita. Lumehanged olid mõneskohas nii suured, et hobune kõhuli ja külje peale aisade vahele maha jäi – kolm korda pidin suukõrvalt hobust üles aitama, ise sügavasse lumme vajudes. Pundelepalt tagasisõitmisel viis hobune mind vastu mu tahtmist Vääna metsa, s.o. eksitas sellelt teelt, kus sõita mõtlesin. Vääna metsa, kust ma suvel korra koju sõitsin, ei julgenud omapead minna, aga et hobune mu sisse viis, siis sain 4 versta otsemalt ja parem tee oli ka. Igatahes sõitsin küll versta 3 enne metsa mööda, kui esimese tuttava koha leidsin ja seega teadsin, et õigel teel olin. Kui kell 8 õhtul koju jõudsin, oli -15° R[1]. Õnneks on minu naisevend Eduardi[2] Siberi hundinahkne kasukas siin, see oli mul seljas ja kaitses keha külma eest, kuna jalad sinnasõidul väga külmetasid ja Pundelepal iseäranis jalakontsad nii kangesti valutasid, et jalad lahti pidin võtma, et sooja saada. Keila kihelkonna neiudest on harva veel puhtaid pruutisi. Mis peab sellel Vitti paarilgi head tulema: mees on 20 a. vana ja läheb neil päivil väeteenistusse, naine on 18 a. vana, poeg ligi 2 kuune. – On üldse väga külmad ja tuisused ilmad. Läheks sula tarvis, et lumi maha vajuks ja parem tee saaks.
Päevad on ruttu möödunud. Uue-aasta õhtul sõitsime raudteel Nõmmele. Raudteesõit on uuest aastast 50 % kallim, ka postmakse tõsteti mõne asja poolest: näituseks maksab postkaardi saatmine nüüd 2½ marga asemel 3 marka, tähitud kiri 10 m. asemel 15 marka, kohalikud kirjad, mis enne 2 marka maksid, tõsteti teiste postkaartide ja kirjade taksini; kinnine kiri maksab endiselt 5 marka. Nõmmel olime Soridel külas. Oli seal veel 2 noort Vene prouat, kelle mehed eestlased, ja üks Eesti mees. Tehti jõulupuud, söödi tublisti, joodi vähe. 2. jaanuari hommikul sõitsime tagasi. Lapsed olid kaasas. Soride juures oli veel ka üks minu Oudova eraleerilaps, kes praegu Tallinnas ametis. Siin ja seal on kokkupuutumist Oudovamaa inimestega küll kirjalikult, küll isiklikult. Igatahes on väga paljud olude sunnil sealt ära tulnud. Aeg lendab ka kiiresti: sügisel saab juba 5 aastat sellest, kui sealt lahkusin, ja ometi on see, nagu oleks see eila olnud, ka on muist mu asjugi alles Oudovas – jäävadki vist sinna.
2. jaanuaril käis meil Keila mõisa endine omanik agronoom A. Kalm[3] oma prouaga. Ei olnud neid enam läinud kevadist saadik näinud, sest nad kolisid juba suvel Tallinna, kus neil tütar koolis käib. Mõisa majapidamist juhib Kalm`u vend[4]. Kalm`u läbi toimetasin Viljandisse 75 000 marka laenuks oma vennale[5], kellel rehepeksu garnituuride ja muude asjade ostmise pärast pankadele suured võlad kaelas, pangad aga nõuavad nüüd laenusid tagasi Eesti marga langemise ja majandusliste kriiside pärast. Eesti marga langemisele on nähtavasti siiski piir pandud. Kalm viis minu käest Tallinna Krediit-Panga tsheki (Krediitpangas oli mul 85 000 marka hoiul) Eesti Panka ja viimane toimetas rahasumma ilma ühegi tasuta oma Viljandi osakonda.
Hilda[6] õde Alide[7] oli neljapäeval ja reedel meil. Hilda läks reede õhtul temaga koos Tallinna Vene teaatrisse. Minul ei ole olnud aega Hildaga ühes teaatrites käia, sest tööd on üle pea ja kaela. Hilda tuli eila õhtul tagasi.

[1] Prantsuse füüsiku ja inseneri Réne Réamuri piiritusetermomeetri järgi 1° R = 1,25° C. [2] Eduard Kuusik, Ado Köögardali abikaasa Hilda vend, ettevõtja. [3] Alfred Kalm (1883-1959), agronoom ja suurettevõtja. Emigreerus 1940 Rootsi, siirdus 1945 elama Ameerika Ühendriikidesse, kus suri. Kalm, Alfred. Eesti ärimees aegade tuules. Alfred Kalm. Tagasivaated. Päevaraamat 1940-46. Kirjastus „Kunst“, Tallinn 2002. [4] Ferdinand Kalm (1879-1930), oli 1920. aastatel Keila mõisa mõisavalitseja. [5] Jaan Köögardal (eestistatult Silland, 1896-1985), Ado Köögardali vend, abikaasa Emma ja poeg Heino. [6] Hilda Köögardal (1893-1972), sündinud Kuusik, Ado Köögardali abikaasa. [7] Alide Kuusik, Ado Köögardali abikaasa Hilda õde, kooliõpetaja.

Keilas, 7. jaanuaril 1924

Käisin Kloogal lapsi loetamas, vanu armulauale võtmas ja palvetundi pidamas. Lapsi selles ringkonnas palju ei ole. Minu ette ilmus 7. Oli veel 2 mitte just väikest last, keda nende ema küll sundis, aga kes ometigi minu ette ei julgenud tulla. Lapsed, kes minu ees käisid, olid hästi õpetatud. Koguni üks viieaastane tütarlaps luges! – Aga oli ka ilm: tuiskas ja märras! Tee oli nii umbne, et pea kogu aeg sammu tuli minna; vahetevahel tõusis saani nina nii kõrgele, et kuku saanist välja. Siiski ümber ei läinud kordagi. Õnneks oli ka kõigest -3° R. Elling[1], nõukogu esimees, oli kaasas. Kodust sõitsin ¾2 välja. ½7 õhtul pidi mul loeng olema Keila kursustel; see jäi aga ära, sest et kuulajad üksnes alevist olid tulla saanud, külast tuisu pärast tulemata jäid, seega kuulajaid vähe oli. Vaevaviisi sain hobusega meie puiesteel lumehangedest läbi koju. – Vana kalendri järele oleks täna alles 1. jõulupüha 1923. a. – Haapsalu postrong läheb sõiduplaani järele kell 5,31 õhtul Keilast edasi. Täna aga nägin teda alles peale kella 8 Keila sõitvat, siis kui ma ise hobusega kojuteel olin. Rong säras aga elektrituledest! Baltiski rongil on alles rasvaküünlad.

[1] August Elling (1879-1929), Keila kirikunõukogu esimees 1922-1929.

Keilas, 10. jaanuaril 1924

Täna olen juba 33 aastat vana. Herra Peks[1] käis mulle sünnipäeva puhul õnne soovimas ja kinkis mulle baromeetri. Baromeeter on igatahes tarvilik majariist. Praegu näitab ta ilusat ilma. Tõesti on päevad nüüd päikesepaistelised ja ilm külm; kohev lumi kihutatakse vähema tuulepuhanguga lagedat mööda tuisuna edasi. Lund on palju ja valus silmadele päikese käes valendavat lumivälja vaadata. Eila lugesin Keilas 2 tundi ajalugu. Kuulajaid oli külma ilma ja umbse tee pärast küll vähe, aga teist korda ei võinud pidamata ka jätta. – Prof. Sild’i[2] ettepanekul tõlgin Ladina keelest Augsburgi usutunnistuse[3] kaitsekirja (Apologia confessionis Augustanae).

[1] August Põks (1886-1965), Suur-Tutermaa talu omanik, Keila Miikaeli koguduse laekahoidja [2] Olaf Hermann Sild (1880-1944), Tartu ülikooli kirikuajaloo professor [3] Augsburgi usutunnistus (1530) kuulub luterlike usutunnistuskirjade varamusse ja on olulisemaid õpetuslikke tekste Piibli kõrval.

Keilas, 11. jaanuaril 1924

Apoloogia tõlkimisega ei saanud täna palju tegemist teha, sest ilm oli täna pehme, kõigest 2 kunni 3 °R külma ja rahvast käis palju tunnistusi tahtmas. Ka taheti mind täna korraga jälle kursustele, sest Tallinnast ei olnud keegi mitte tulnud. Olin siis kella 7-8ni kursustel. Lumi on sügav, nõnda et jala käia ma ei saa: lasen viia ja tuua hobusega.

Keilas, 15. jaanuar 1924

Kirikunõukogu koosolek oli kella 10 hom. kella 5ni õhtul. Enam jagu aega kulus eelarve kokkuseadmise peale. Minu palka tõsteti rohkem, kui ma ise oleksin lootnud – lisati 40.000 marka juure. Köstrile pandi juure 20.000 marka, kirikumehele 10.000 marka. Liikmemaks jäi endiseks. Lootuse järele ei tee täiskogu mitte 10. veebruaril teistsugu otsust, sest liikmemaksu ei ole ju tõstetud. Oldi väga sõbralik minu vastu.

Keilas, 18. jaanuar 1924

Hilda käis Tallinnas üht ja teist ostmas. Mina ei saanud mitte aega Tallinna minna, sest ma tõlgin suure hoolega Augsburgi usutunnistuse kaitsekirja, missugune tõlge neil päevil valmis peab saama. Ei saanud sellepärast ka piiskop Kukk’e[1] 25. a. õpetajaameti juubelist osa võtta, mida täna suurte toredustega peetud, nagu Raukas, kes Keila õnnesoovija oli, mulle Tallinnast õhtupoolikul telefoneeris. Praosti ettekirjutusel saatsin küll praosti kätte kingituse muretsemiseks 500 marka. Keila kirikunõukogu on regulatiivmaksude nõudmise pärast politsei kaudu pahane (piiskop olevat liig kõrged hinnad määranud ja olevat rahaahne – vanu võlgasi on tal igatahes siit saada mitme miljoni marga eest); sellepärast jäeti praosti ettepanek, kingituse muretsemiseks omaltpoolt ka raha määrata, tähele panemata. Olevat kingitud piiskopile harmoonium ja kulduur. Õnne soovimas olnud ka riigivanem, Riigikogu esimees, siseminister, välisminister, õpetajad, saadikud j.n.e. Kui mul aega oleks olnud, siis ma ka heameelega ei oleks läinud; kuigi mul piiskopi vastu midagi ei ole, siis ometi ei veetle mind pidulikkused. 

[1] Jakob Kukk (1870-1933), Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku piiskop ja konsistooriumi president 1919-1933, Tallinna Toomkoguduse ülemõpetaja 1927-1933, Keila koguduse õpetaja 1906-1921, Eesti Rahvuskongressi juhatuse liige 1917, kaplan Eesti Vabadussõjas Narva rindel. 

Keilas, 21. jaanuaril 1924

Eilane pühapäev oli poolsula ilmaga. Rahvast oli kirikus palju, kuna pealegi 6 surnut maeti. Ka üks laps toodi kirikusse ristida. Termomeeter näitas +2°R. Kirikust tulin jalgsi koju, sest ilm oli hea. Täna hommikul kella 9 paiku oli aga juba -7°R ja tuiskas, mis hirmus. Tuiskas päev otsa ja nüüd õhtulgi, kus juba üle -10°R on, on tuul alles kange ja kihutab lund. Kuupaiste on ja baromeeter tõuseb. – Minu ametivennad sõidavad homseks Tartu usuteadlaste konverentsile. Mina ei sõda, sest tervis ei ole ju kiita. Ütlesin telefoniga Tallinna õp. Sommer’ile[1], et ta Tartu tervisid viiks ja prof. Sild’ile ütleks, et ma pool „Apologia’t“ täna siin posti peale saatsin. 

[1] Artur Sommer, eestistatult Soomre (1890-1944), Tallinna Kaarli koguduse III pihtkonna õpetaja 1919-1944. Ajakirja „Eesti Kirik“ asutaja ja esimene vastutav toimetaja 1923. Eesti Punase Risti teenetemärgi III klass 1939. Õpetaja Tooderi tegelaskuju prototüüp Jaan Krossi romaanis „Wikmani poisid“. 

Keilas, 25. jaanuaril 1924

Üleeila oli mul kursustel 2 loengut Spartast ja Atheenast. Eila oli kell 6 õhtul piiblitund Keila palvemajas. Palvemaija tuldi mulle Niitvälja mõisast hobusega järele. Enne oli telefoniga Tallinnast, kus mõisa peaomanik äriametites, kokku kõneldud. Niitvälja mõis on alles eraomandus, sest ta on talude kirjas. Mõis on kahe mehe eraomandus. Mõisas oli ka valitseja, üks 26.a. Läänemaa mees. Umbes nädala poolteise eest kõnelesin telefoniga ühel sealoleva viletsas seisukorras lapsega tüdruku pärast selle valitsejaga, keda ma näinud ei olnud; muu seas tahtis ta, et ma tema kirikutähe siia telliksin. Et mul aga postkaarte kodus ei olnud, lükkasin kirjutamise mõneks päevaks edasi. Nüüd ei olnud seda aga enam mitte tarvis, sest käisin teda eila puusärki panemas. Ta oli laetud revolvrit ettevaatamata käes hoidnud, arvatavasti torust kinni hoides laua peale panna tahtnud, revolver oli lahti läinud ja mees sai peaaegu silmapilklise surma, igatahes ei saanud ta enam midagi kõneleda peaosaniku Rosenvaldi õele, kelle toa poole ta veel jooksnud, appi hüüdes. Surnu isa rääkis, et pojal ennemgi kaks korda püssiõnnetus olnud: korra läinud püss lõhki, purustanud ja põletanud poisi nägu; teine kord läinud revolver lahti ja haavanud jalga. Üldse olnud noormees liig julge, kärsitu ja ettevaatamata, muu seas jäänud ta alles sügisel traktori alla, kust moonamehed ta õnneks peastnud. Alles läinud kevadel tulnud ta Niitväljale. Surnu viiakse Lääne-Nigulasse. – Mind viidi ja toodi Niitvälja hobusega. Ilm oli küll kaunis külm, üle -10°R, aga tee on esmaspäevase ja teisipäevase tuisu järele päris heaks saanud, kuna augud tee peal pea kõik täidetud on, seega tee ühetasane. Kell 11 öösel sain koju.

Keilas, 27. jaanuaril 1924

Eila hommikul oli 18°R külma ja ilm ilus, õhurõhumine 773; õhtul hakkas aga baromeeter langema. Täna õhtuks oli rõhumine juba 750. Terve päeva oli tormine, aga külma oli hommikul kirikusse minekul 5°R, pärast vähem. Meie puiesteele olid suured hanged tekkinud, nõnda et hobune vaevaga läbi sai. Kirikus oli ikka rahvast ka, sest 4 surnut maeti ja üks joodik sai ühe lastega tüdrukuga laulatatud. See peigmees oli eksemplar: kihlusel oli täis, laulatusel täis, kevadel esimest naist mattes oli ta ka täis; aga sõnakuulelik oli ta täna küll – seisis altari ees vaikselt.
Lapsed käivad võimalikult igapäev kelguga õues lumehangel. Täna ei olnud neil aga ühtki võimalust välja minna. Kui kirikusse sõitsin, siis peksis jäätanud lumi silmi, mida vaevalt võis lahti hoida.

VEEBRUAR

Keilas, 1. veebruaril 1924

Kolmapäeval käisin esimest korda 1924. a. sees Tallinnas. Käisin õp Sommeri ja Leibi[1] juures; ostsin Tallinnast natuke kirjandust, päevapildikraami, turult kala. Hilda oli ka. Niitvälja omanik Rosenvald sõidutas meid vaksalist autoga turule – ta sõitis raudteel meiega koos. 

Eila käisin lastega Peksi juures lõunal, sest Peksi sünnipäev oli. Kell 5 õhtul läksin Keila alevisse haige juure, kella 6-7 pidasin Augsburgi usutunnistuse põhjal Jumala mõiste üle palvemajas kõnet. Kella 8-1ni öösel olin Hildaga Peksi juures Tuttermal[2] õhtusöögil. Kui vahetevahel kodus olin, kirjutasin nii mitugi tunnistust. Oli õieti suur tööpäev. – Terve tänane päev kulus kantselei peale. Olen väga väsinud. Homme sõidan Nugisu palvemaija, kihelkonna kaugemasse nurka, ligi Pääsküla. On ju homme Küünlapäev. Ja ülehomme on jällegi pühapäev. Esmaspäeval ja teisipäeval saingi hästi Apologia`t tõlkida. Tõlge saab paari päeva pärast juba valmis. 

Karskusliit on Harjumaa udupiltide[3] seeriasse 9 minu ülesvõtet võtnud: Keila kiriku, Lutheruse[4], Keila silla, Türisalu merelt, Türisalu kalda püstpildi köstri ja väikese Hildaga, Vääna kose, Huuga[5] kalda kalamehe majaga, Pakerordi tulitorni ja Leetse kalda. 


[1] Bernhard Leib, ettevõtja ja teoloog, Tallinna Jaani koguduse abiõpetaja 1944-1957, Ado Köögardali sõber ja ülikoolikaaslane. [2] Tutermaa [3] Slaidid, diapositiivid [4] Usureformaator Martin Lutherile (1483-1546) püstitatud pronksist mälestusmärk (1862-1949) Kumnas Tallinn-Paldiski maantee ääres Keila kiriku pastoraadihoone vastas. [5] Uuga Pakri poolsaarel 

Keilas, 3. veebruaril 1924

Eila oli sula. Soojust oli küll kõigest ¾° R, aga sadav lumi sulas. Käed valutasid, kui Nugisult koju jõudsin, sest kindad olid läbimärjad. Hommikul kell ½ 9 sõitsin kodust välja, kell 7 õhtul sain koju. Nugisul sain küll umbes kolme tunniga (k.12-3) valmis: võtsin seal vanu armulauale, pidasin enne seda jutlust ja loetasin pärast seda 22 last. Jälgimäe koolilapsed olid just sellepärast natuke varem lahti lastud, et nad loetusele saaksid. Lapsed, kes minu ees käisid, oskasid kõik lugeda, tundsid ka 10 käsku ja mõndagi piiblilugu. Pärast sõitsin Nugisult sinna lähedale Pääskülla kirikunõukogu liikme Voormanni juure lõunale. Vanamõisa nõukogu liige Tombak[1] sõitis minu hobusega minuga kaasa. Voormannil on elumaja umbes niisugune nagu minu vanematel Viljandimaal, s.o. vanapoolne tüse talumaja, mis suitsutarede ja uuema aja talude vahelmine tüüp on, aga elektrivalgustus on sees. Pääskülas on mitmel talumajal elekter, sest Pääsküla maa peal asub ju vangilaager[2] j.n.e., sellepärast on sinna ka elektrijaam tekkinud. Vangilaager, mis juba Vene ajal asutati, on talude põllumaid palju ära söönud; nõnda on Voormannil kõigest 2 tiinu põldu alles jäänud, aga et tal heinamaad alles on, siis saab ta karja pidada. Igatahes suudab ta oma rohkearvulist perekonda toita ja lapsigi koolitada. Tallinna lähedus lubab ju piima kasulikult müüa. – Täna oli 2° külma ja tuiskas. Inimesi oli kirikus rohkesti. Politsei inspektor Jacobsen[3] oma abikaasaga oli kirikus, 2 aasta eest surnud vanemaid mälestamas. Pärast olid nad meil lõunal ja vaatasid minu päevapilte. – Väike Hilda viidi hommikul tohtri tütrega mängima ja toodi alles õhtul kella 7 ajal tagasi. Olgugi et tuiskas, võtsin Ellinori[4] kaasa, kui proua Jacobseni vaksalisse sõidutasin. Keila alevi alustusel olid suured lumehanged tuisatud, kust vaevalt läbi saime.


[1] Kustas Tombak (1865-1926), Keila kiriku nõukogu liige [2] Esimese maailmasõja ajal oli Pääskülas Vene keisririigi kinnipidamisasutuste vangilaager, mille asukad olid seotud Peeter Suure merekindluse Pääsküla maarindepositsiooni ehitusega. Vangilaager asutati Pääsküla kuivale ja lagedale põndakule, talude ja esimeste betoonvarjendite vahele Pärnu maantee äärde. Vangilaagri juurde kujunes Tallinn-Paldiski raudteel mitteametlik nõudepeatus, mida hakati kutsuma Laagriks. [3] H. Jacobsen (sündinud 1880, surmaaeg teadmata), kõrge politseiametnik. Tsaariajal politseis töötades jõudis ta välja kreisiülema abi ametikohani, Saksa okupatsiooni ajal töötas Tallinnas jaoskonnaülema abi ja ülema kohal ning Läänemaal politseiinspektorina, Eesti Vabariigi ajal oli inspektor Tallinnas (1. märtsist 1920 Politsei Peavalitsuse inspektor välispolitsei alal), ametnik sise- ja kohtuministeeriumides ning prefekt Rakvere-Paide (hiljem ümbernimetatult Viru-Järva) prefektuuris. [4] Ellinor Köögardal (sündinud 1920), Ado ja Hilda Köögardali tütar, õppis Tartu Ülikoolis farmaatsiat, töötas Tallinna keskhaigla apteegis, Apteekide Kesklaos, 1955-1975 Maaparandusprojekti mullastikulaboratooriumis 

Keilas, 6. veebruaril 1924

Eila käisin oma perega Dr. Greenbergi[1] juures Kumna mõisas. G. laskis minu Keila ülesvõtetest udupildid teha – 24 tükki – ja näitas eila neid pilte. Kui hea apparaat on, siis on need pildid väga ilusad. – Kui koju sõitsime, läksime pooliti ümber: mina ja väike Hilda kukkusime saanist välja, teised peasid ehmatusega. Tänane päev tuiskas. Sellepärast jäi ka ajaloo loeng Keilas pidamata – kuulajaid oli kõigest 8 koos.


[1] Georg Greenberg (eestistatult Jüri Raa, 1886-1942), 1914-1918 arst I maailmasõja ajal Vene sõjaväes, 1919-1920 vanemarst Eesti Vabadussõjas, 1918-1919 ja 1920-1941 arst Keilas; Eesti Jaoskonnaarstide Seltsi asutajaliige; 1920. aastatel elas Kumnas, hiljem Keilas; tütar Karin oli Ado Köögardali tütarde sõbranna; suri Kirovi vanglas. 

Keilas, 10. veebruaril 1924

Täna oli täiskogu koosolek. See oli väga rahulik ja asjalik. Nõukogu eelarve võeti muutmata vastu. Üksnes minu palgasumma (160.000 m.) vastu tõusis üles kaks kätt. Vasturääkijaid aga ei olnud. Nõukogu oli pea terves koosseisus ilmunud – oma otsusi kaitsma, kui tarvis oleks olnud. Mind valiti traditsiooniliselt koosoleku juhatajaks, ja ma tegin hästi ruttu. Vaatamata külma ilma peale – hommikul oli -12°R –, oli kirik jumalateenistuse ajal rahvast täis. Kolm surnut maeti – matustele läks küll palju rahvast ära, aga siiski oli täiskogul kaunis hulk inimesi. Vast 200 inimest võttis lõpul valimistest osa. Kanapääl pidin omal ajal sõpru paluma, et nad täiskogule minu palga eest seisma oleksid tulnud. Siin ei ole seda tarvis olnud, sest nõukogu kannab ise oma otsuste eest hoolt. Kell ½ 4 saime valmis, seega kestis täiskogu koosolek 1 ½ tundi. Endine esimees A. Raukas[1] sõidutas mu koju ja oli meil lõunal. Hommikul sõitsin Peks`iga kirikusse. – Lapsed olid päeval Dr. Greenbergi tütre juures mängimas. Viis neid tohtri tüdruk, ja tohter tõi nad jälle tagasi, õhtul Tallinna teaatrisse sõites. – Siiamaani sadas lumi pea igapäev, vähemalt nädal aega. Täna oli aga juba kaunis selge ilm. Kuu esimene veerand paistab nüüd selgest öötaevast. Baromeeter tõuseb.


[1] Aleksander Raukas (1877-?), talupidaja ja poodnik Sauel. Vääna metsaülem 1902-1918, 
Keila kirikunõukogu esimees. Küüditatud Siberisse 1949-1956.

Keilas, 19. veebruaril 1924

Kolmapäeval, 13. veebr. käisin Harku Hallika külas Juhkama peres (talusi kutsutakse Keilas peredeks) lapsi loetamas ja palvetundi pidamas. Pärast tundi antakse Keilas ikka süüa; kui lugijaid vendi seal juhtub olema, siis kutsutakse ka neid. Nõnda nimetatud külaliste söök Keila kihelkonnas on harilikult niisugune: lauale tuuakse üks taldrik puhastatud ja katki lõigatud heeringaga, mis natuke äädikaga leotatud ja sibulat peale lõigatud; ühes sellega pannakse lauale ka küpsetatud lihatoit keedetud kartulate ja küpsetatud kapsastega; tagatipuks on enamasti ikka kompott. Seesama söögisedel on ka varrudel. Harkus oli kirikunõukogu esimees Elling kaasas, teisi nõukogu liikmeid = vendi oli seal veel 4. Elling seletas pärast tee peal Keila ja Nissi rahva vahet nõnda: „Keilas osatakse, mindagu kus taht nurka, ikka heeringat ilusasti lauale tuua: puhastatud, katki lõigatud, mõneskohas küll saba ära lõikamata, aga heeringas ikka äädika sees leotatud ja sibul ilusasti peal. Aga Nissi naised on küll nõnda rumalad, et nad mitte aru ei saa, mis sünnis on: toovad heeringa küll lauale, aga ilma puhastamata katki lõigatud, ei sibulat ega midagi! Kui nad puhtaks pesta oskaksidki!“ – Ka vahe ühe ja teise kihelkonna vahel.

Neljapäeval 14. veebr. oli jällegi piiblitund Keila palvemajas, millest ka baptistlased osa võtsid. Reedel käisin Hildaga Tallinnas. Käisime politsei inspektor Jacobseni juures kohvi joomas ja Hilda venna Eduardi perekonnas lõunal. Kauplustes ja turul käisime ka. Hilda vend ise oli Tartus, ka Leib oli Tartus. Koju jõudes leidsime, et väike Hilda[1] haige oli: suur palavik ja oksendas. Laupäeval toodi tohtri Karin[2] meie laste juure mängima, sest tohtriproua oli, nagu sagedasti, kodust ära, tohtril aega vähe ja lapsel igav. Karin oli meie laste juures hommikust õhtuni. Väike Hilda sai öösel enne seda tublisti higistada ja oli peaaegu täiesti terve, üksnes natuke haiguse palavikku omades. Võtsin lapsed kolmekesi koos üles. Oli ilus päikesepaisteline ilm ja tuli kuuvalge õhtu.

Pühapäeval, 17. veebruaril olin Rannamõisas jumalateenistust pidamas. Seekord oli mul üks Peksi mees kutsariks. Rannamõisa kirikus on nüüd hea, et käärkammer on, kus sooja saab. Tagasisõidul tuiskas, nõnda et teejälgi ei olnudki. Kui koju jõudsin, olin lumest täiesti valge. Ellinor jäi pühapäeva õhtul omakorda haigeks. Ta oli ka eila haige; täna aga on mõlemad lapsed jälle terved.

Eila õhtul kella 7-9ni olin Keilas kursustel loengut pidamas. Täna käisin kella 1-9ni Tuula koolimajas lapsi loetamas, palvetundi pidamas ja vanu inimesi armulauale võtmas. Ülehomme on jällegi Keilas piiblitund. Nõnda mööduvad päevad; vahepeal on ettevalmistused, kantseleitööd j.n.e. Vaba aega on vähe.


[1] Hilda Köögardal (1918-1930), Ado ja Hilda Köögardali tütar, päevikus enamasti „väike Hilda“
[2] Dr Greenbergi tütar, Ado Köögardali tütarde sõbranna

Keilas, 24. veebruaril 1924

Pühapäev ja vabariigi 6. aastapäev. Pidasin kirikus Eesti isamaalise jutluse. Rahvast küll väga palju ei olnud, sest reedel ja laupäeval olid suured lumetuisud, sellepärast teed pahad, kuid jutluse ajaks kogunes kirik täis, sest 4 surnut oli matta ja matuselised tulevad jutluse ajaks kirikusse. Kell 3 oli üks eralaulatus. Õhtul käisin Hildaga laste järel Kumna mõisas. Lapsed olid hommikust saadik tohtri tütrega mängimas. Käisime ka loomatohtri Bohl’i[1] ja selle proua juures – nad elavad sellessamas majas, kus ka Dr Greenberg. Enne äratulemist näitas meile Dr Greenberg udupilte Schveizist, Keilast ja lastepilte. – Neljapäeval oli politsei inspektor H. Jacobsen Keila politsei jaoskonda revideerimas ja kutsus mind telefoniteel reedeks linna, et seal teaatrisse ja kinosse minna j.n.e. Läksime reede hommikul terve perega. Sest Jacobsenidel on meie Ellinori vanune poeg, nõnda siis said lapsed jälle mängida. Meid võeti väga hästi vastu. Käisime lastega ühes Jacobseniga kinos, mis lastele nagu esimene kord kunagi palju huvi pakkus. Õhtul panime lapsed magama ja läksime Estoniasse, kus operetti „Sinimasuur“, üht Poola janti Poola toredusega etendati. Oli väga lõbus. Leib’ile muretseti ka pilet. Politseilistel ülemustel on võimalik saada omale ja perekonnale priipiletid teaatrisse ja kinodesse. Seega saime ilma penni kulutamata ära käia. Aga päris piinlik oli, et Jacobsenid ka voorimeeste raha ära maksta ei lasknud, vaid ise maksid, olgugi et meie pärast sõideti. Toideti ka hästi. Mina sõitsin laupäeva hommikupoolikul Tallinnast kojupoole. Et aga terve reedine päev suur lumetuisk oli, ka laupäeval veel, siis oli üks rong Saue pool lumme kinni jäänud, ja hommikusi ronge ei lastud Tallinnast kaua aega mitte välja. Tahtsin Baltiski rongiga sõita, mis ½ 10 hom. välja sõidab ja kella ½ 11 paiku  Keila jõuab, aga sõitsin Haapsalu rongiga, mis ligi tund aega enne Baltiski rongi teele saadetakse, laupäeval aga alles peale kella 11 Tallinnast välja saadeti, siis kui lumesahk kinni jäänud rongile juba järele oli sõitnud. Nõmmel lasti ligi tund aega oodata, kunni siis kella ½ 1 paiku hommikune Baltiski rong mööda sõitis, mis kella 7 paiku Keilast läbi läheb; siis ootasime veel Haapsalust tulevat postrongi, mida Keilas kinni oli peetud ligi keskpäevani. Hobune oli mul Keilas vastas. Keila silla peal läksime lumehulga pärast ümbergi. Kell oli 2 p.l., kui koju sain. Hilda tuli lastega Haapsalu postrongiga ja saabus Keila kella 6 paiku õhtul väikese hiljaksjäämisega. Hilda jäi linna õhtuni sellepärast, et ta tahtis lastega veel oma venna juures käia ja mõnda asja osta; mina pidin aga koju sõitma, sest laupäeval on peaasjaõiendamised kantseleis, ja oligi üks mees hommikust saadik ootamas, käis veel ka teisi inimesi, vaatamata pahade teede peale. Keila jaamaülem ütles mulle, et niisugust nalja enam kaua nähtud ei ole, et rong lumme kinni jäi. Baromeeter hakkas eila tõusma ja kohe läks ka külmemaks, küll ka selgemaks, nõnda et täna päike paistis, aga 8°R külma oli. Õhtul kell 9 oli -10°R. – Ma ei olnud jällegi aasta otsa teaatris mitte enam olnud, sellepärast oli väga huvitav ja armas olemine. Hildale küll oli asi huvitavam, sest tema armastab rohkem käia, ei taha aga üksinda mitte minna, minul on aga lõpmata vähe aega mu ametitöös järele jäänud. Lapsed olid kinos esimest korda, neid huvitavad pildid väga; muidu olid nad näinud „kinot“ üksnes ühe väikese apparaadi läbi, mille läinud aastal 1500 marga eest ostsin ja millega saab näidata väikest kinolindikest, mis ilma otsata ringi käib ja muidugi ka sisu- ja liigutusvaene on; selle apparaadiga saab ka väikesi udupildikesi näidata. Et lapsed linnas ka palju maiusi said, siis oli neil 2 päeva päris pidupõlv.


[1] Charles Bohl, 1920. aastatel loomaarst Keilas, elas Kumnas; hiljem Püssis

Keilas, 25. veebruaril 1924

Täna ei käinud kantseleiasjus mitte ükski inimene. Hommikul oli 11°R külma, nüüd õhtul, kus Keilast rahvahariduse kursustelt Eesti ajalugu lugemast tulin, oli veel iseäranis külm. Tulin jala. Lugesin kella 7-9ni. Tähed säravad taevas. Päeval oli enam-vähem päikesepaiste.

Keilas, 27. veebruaril 1924

Küll oli täna ilus päikesepaiste! Juba eila õhtul näitas baromeeter 770. Täna hommikul oli olnud 18°R külma, keskpäeva ajal oli aga kõigest 6° vilus. Ma läksin lastega Kumna parki ja võtsin apparaadi kaasa. Tegin kaks ülesvõtet lumitanud puudest pargis; ühe pildi peal on ka lapsed teel. Küll oli seal soe ja hea päikesepaistel. Ei olnud tuuleõhkugi. Mets oli ütlemata tore lumekoorma all. Välja lagedal kiirgas lumi päikesepaistel, ka tee oli väga ilus; teekõrval küll on tuhkjas lumi ja vajub sügavale sisse, sest lund on palju. Võtsime metsast ka pajuokse urvadega. Kahju, et baromeeter langeb ja homme, võib olla, jällegi paha ilm tuleb. Oli meil täna tõesti mõnus jalutuskäik. Oli tunda, et kevad enam mitte kaugel ei ole, kuigi külm on ja lumi sügav; päikese võim hakkab juba tunduma.

MÄRTS

Keilas, 1. märtsil 1924

Ka 28. veebruaril oli päikesepaiste, kuigi tuulne ilm. Käisin terve perega Kumna pargis. Tegin veel ühe ülesvõtte. Väga hästi õnnestunud talvepildid. Eilagi, 29. veebr. oli päikesepaiste, aga Hilda oli Tallinnas ja Ellinor ei olnud mitte päris terve, nõnda ei saanudki välja. Ka pidin pühapäeva vastu valmistama kõnet Villem Reimani[1] mälestuspäevaks. Tänagi on päikesepaiste, kuigi natuke aurune ilm. Baromeeter on neil päevil üksnes langenud: 770 pealt juba 749 peale.


[1] Villem Reiman (1861-1917), pastor ja ühiskonnategelane, eesti rahvusliku liikumise 
üks olulisemaid juhte. Eesti Üliõpilaste Seltsi  ja Eesti Rahvameelse Eduerakonna üks 
asutajatest, Eesti Kirjanduse Seltsi esimees 1907-1914.

Keilas, 2. märtsil

V. Reimani päev õnnestus. Kirikus läks vast 500 laululehte ära. Pritsimaja saal oli täis. Päevapiltnik G. Kulp’i[1] juhatusel laulsid Keila nooremad pritsimajas kolm laulu, mina pidasin ¾ tunni pikkuse kõne Reimani tööst ja tegevusest. Keila algkooliõpetaja Lahesalu[2] luges ette osa Reimani artiklist „Kas kultuura kosutab või hävitab?“ Välja minnes annetati vabatahtlikult Reimani mälestusmärgi heaks.­ – Ilm oli hommikul pilves, kuid keskpäevast saadik oli ilus päikesepaiste, õhurõhumine suureneb. Üksnes läbipeasmine hobusega on praegu väga raske, sest lund on palju ja ta on teekõrval nagu tuhk pehme, nõnda et vastutulemisel teeandja hobune kõhuni sisse vajub. Hommikul viis mind herra Peks kirikusse, õhtupoolikul kella 3 paiku sain Keilast jala tulema.


[1] Gustav Kulp (1874-1964), päevapiltnik ja kellassepp. Sündis Järvamaal, elas alates 
1908. aastast Keilas ning oli kohaliku seltsielu eestvedaja ja koorijuht. Jäädvustas 
fotograafina Keila ja Harjumaa sündmusi.
[2] Eduard Lahesalu (1890-1938), õpetaja ja koorijuht. Keila Alevivolikogu liige ja 
Keila alevivanema abi.

Keilas, kolmapäeval 5. märtsil 1924

Esmaspäeva õhtul lugesin Keilas kursustel 2 tundi Eesti ajalugu sakslaste siiatuleku ajast. Seega lõppesid tänavused kursused. Saan 200 marka tunni eest, kuid kingin 500 marka saadavast summast Keila haridusseltsile.

Eila hommikul kell 10 algas kirikunõukogu koosolek käärkambris. Ma pidasin hommikupalve ära ja siis võtsin nõukogu liikmed kirikus üles. Nõukogule, kus endine eestseisus uuesti valiti, ei saanud ma jääda, sest ma läksin puusärki panema. Nimelt oli end. kooliõpetaja Keilas ja Nissis hästi tuntud, õieti küll ka terves Harjus, vast kirikupäevade kaudu kogu Eestis tuntud Johannes Rikko[1], jõukas mees, Kirsalu külas, kuhu ta oli kellegile raha laenama sõitnud, ära surnud. Ta oli pärast äriasjade kordaseadmist läinud üht oma vana sugulast ja tuttavat ühes teises talus vaatama, saanud seal aga mõne ainsa minuti olla, ei olnud istunudki veel, kui korraga käed üles-tahapoole löönud ja maha kukkunud. Toasolijad ruttanud appi, pannud külmaveelapi otsa ette, Rikko tõmmanud veel paar korda hinge ja olnudki surnud. Lapsed ja väimees olid nüüd sinna Baltiski lähedale külasse sõitnud, puusärgi kaasa viinud ja tõid surnu Keila kabelisse. Kuna Rikko sündimise poolest Keila mees on, siis maetakse ta ka Keila ega saa enam oma koju, Nissi Liivale. Mina sõitsin umbes kell 11 Keila kiriku juurest teele – oma hobusega sõitis Rikko vend, meie nõukogu liige, kaasa. Kirsalu on Keilast versta 16 eemal. Kell ½ 2 olin igatahes juba Kirsalus, aga Keila politsei jaoskonnaülem, Dr. Greenberg ja maakonna velsker lõikasid alles surnut lahti, nõnda et oodata tuli peaaegu kella ½ 4ni. Tohter leidis, et mehel süda rasva läinud oli ja täiesti abras; seega suri Rikko südamenõrkusesse. Pärast puusärki panemist sõitsin tohtriga koos 1 ½ tunniga Keila. Oli kevadine ilm – sula ja päikesepaiste. Ilus metsatee oli. Mulle meeldivad kõrged männid tee ääres. Lahepere lahe otsast sõitsin hobusega esimest korda mööda. Nagu peopesa peal olid seal Pakerort, Leetse, Lohusalu j.n.e. Pühapäeval on Rikko matmine Keila kirikus. Rikko vend ütles, et tal üks asi südame peal olevat: kadunu läinud raha välja laenama, äri tegema. Igatahes oli tohter kuulnud pahandatavat, et mees 20% võtnud. Kuna aga eraangeldajad ka 120 % võtavad, siis pole 20 % veel mitte väga kõrge. – Täna toodi mulle Rikko omaste poolt 3000 marka – see on kõige suurem tasu, mida mina Keilas olen saanud.


[1] Johannes Rikko (1852-1924)

Keilas, 8. märtsil 1924

On väga ilus ilm, mitmendat päeva juba sulatab natuke. Päikese vastu sulatab ka katustelt. Katused on küll lumega rängalt kaetud, kuusedki metsas on alles lumeraskuse all. Kumna mõisas on mõned katused lumeraskuse all kokku langenud. Kuna ju mõisamajadel enam õiget peremeest ei ole – riigivalitsuse silm ei ulatu ju mitte igalepoole -, siis hävinevad ka majad. Kirikumõisas aetakse talli ja lauda katuselt täna lund maha.

Eila käisin Ääsma[1] koolimajas lapsi loetamas. Koolimajaks on endine mõisa elumaja. Kooliõpetaja Joh. Villberg[2] on kooli täiesti korras pidanud. Usuõpetust mõistavad lapsed väga hästi: neile on seletuste varal asjad hästi arusaadavaks tehtud. Ääsmal on 4 jagu umbes 45 lapsega. Kooliõpetajaid on 2: Villberg ja üks Pärnust päritolev koolipreili. Pärast lasteküsimist, mida Villberg ise toimetas – ta laskis lapsi ka laulda vaimulikke ja ilmalikke laule – (mina küsisin üksnes ühe kodulapse ja juhtumisi kaasasolev köster ühe leeriealise käest) sõime Villbergi juures lõunat ja läksime siis sealsamas ligidal olevasse Otsa talusse kirikunõukogu liikme ja Keila „vanema venna“ Sillmanni[3] juure, kus palvetund ja vanade armulaud oli. Nõukogu esimees Elling oli meil kaasas – see kõneles ka, niisama üks vana võõrmünder[4] „Pärtli papa“[5]. Pärast oli õhtusöök hea vasikaprae, praetud räimede, tanguvorsti ja magusa söögiga. Kell ¾ 11 jõudsin koju. Tee oli väga aukline. Ääsma kooliõpetaja Villberg, kes kooli hästi edasi on viinud ja koha peal seltskondliselt tegev on, on rahvaerakondlane.


[1] Ääsmäe
[2] Juhan Villberg (1891-1936), Ääsmäe kooli juhataja 1912-1914 ja 1918-1927,
Ääsmäe raamatukogu esimene juhataja.
[3] Juhan/Johan Silmann (1871-1933), Ääsmäe Otsa talu peremees, vennastekoguduse lugeja.
[4] Vöörmünder - kiriku eestseisja ja pastori abiline, tavaliselt talupoegade hulgast.
[5] Juhan Tiirvelt (1847-1925), kiriku vöörmünder, Juhan Silmanni äiapapa.
Pärtle talu asus Haruteel Tuula küla maadel.

Keilas, 9. märtsil 1924

Esimene paastu pühapäev. Terve öö laupäeval vastu pühapäeva oli väga kange tuul, mis kolistas aknate taga. Hea, et meil soe on olla, sest ahi köetakse igapäev korralikult. Soojas toas on hea väljaspoole mõtelda, kui ka tuul kohiseb. Muidu oleks siin tuulte kohina ja kolina pärast üsna õudne. Päikesepaistet täna ei olnud. Eila õhtul langes temperatuur jällegi alla 0° ja ilm näis tuiskavat; ometi olid teed täna päris lahti. Rahvast oli kirikus õige palju; küll oli neid vist ka Rikko matuste pärast kokku tulnud. Pärast jumalateenistust matsin ühe surnu harilikus korras, siis kella 2 ajal oli Rikko matus kirikus ja pärast ka haual. Haual olin lõpuni, külmetasin seal umbes tund aega või rohkemgi; pandi seal palju pärgi. Tähtsamad pärjad olid Nissi koguduse, Harju maakonnavalitsuse ja maakonna nõukogu poolt (Rikko oli ju Kristliku Rahvaerakonna saadik); üks meie kirikunõukogu liige, tema endine kooliõpilane, Voormann Jälgimäelt, kõneles sellest, kuidas Rikko seal kooli rajas. Haud sai üleni pärgadega kaetud. Mõni ütles, et päris ilus niisugustes oludes, auuavalduste saatel, surra olevat. Sain koju ja kodus vaevalt süüa, kui mul juba kantseleis üks laulatus oli. Kell ½ 6 õhtul sain
vabaks.

Keilas, 10. märtsil 1924

Käisin Liholas[1] lapsi loetamas. Lihola (vanaaegne nimetus ka Kulna) on Vääna ja Harku küla kõrval üks pahema kuulsusega nurkadest Keila kihelkonnas. Liholas juuakse palju; sealt on pärit ka vargaid, tapjaid j.n.e. Kõigest 3 last oli loetusele toodudki, kuid need lapsed oskasid ka väga hästi. Vanemaid inimesi oli ka paarikümne ümber – neile pidasin lühikese kõne ja palve. Ilm oli lumelortsine – sulas ja sadas. Kindad olid mul koju jõudes läbimärjad ja sellepärast ka sugugi mitte armas tunne. Köster oli mul kaasas. Tee peal oli palju vastutulijaid; pidime sellepärast sagedasti hobust tee kõrval peatama ja möödaminekut ootama, sest lumseügavuse pärast ei saa mitte igas kohas mööda. Tagasisõidul tulid ka arvatavasti Lihola mõisa töölised sõites vastu ja olid purjus; ühega pidime päris kokku põrkama, sai ometi õnneks mööda; mees tundis mööda sõites minu äragi ja hakkas oma lällutava keelega veel vabandamagi. Küll on Keila alevis seda joomist ja lällutamist; igas majas öeldakse kõrts olevat; politsei nina all juuakse ja müüakse viina rahulikult, sest Keila politseid nähtavasti neil karta ei ole.


[1] Lehola

Keilas, 12. märtsil 1924

Täna on Palvepäev. Kirik oli rahvast enam-vähem täis. Armulaual oli nagu talvisel ajal ikka, vähepoole – inimest 30. Eile oli kange tuisk – 4° R juures; alles õhtu eel jäi tuisk järele. Türisalu kirikulised olid tee peal hobuse pidanud lumest välja kaevama ühes tänavas; nõnda palju on kokku tuisanud. Teed on kõrged; vastutulemisel on möödasaamine väga raske. Täna hommikul kella 6 paiku oli – 10° R; päeval oli vaikne ja väga ilus päikesepaiste – 4° R juures. Käisin pärast kirikut ühe haige juures Vallingul[1], versta 1 ½ meie kodust. – Katustel vastu päikest siiski juba lumi sulab.


[1] Valingu

Keilas, 13. märtsil 1924

Käisin täna Hildaga Tallinnas. Oli ilus ilm, kuid hommikul vara oli 16° külma. Käisime õp. Tallmeister’i[1] proua juures, ajaloo raamatuid ära viimas, mida ma kursuste jaoks olin laenanud. Siis käisin linnamissjonär Saare juures igasugu Keila koguduse kirjanduse arveid õiendamas. Pärast käisime turul kala ostmas ja läksime turukauba ja väikesele Hildale ostetud kirjutustahvliga Leib’i seebivabrikusse. Viimases kohas viitsime natuke aega, siis läks Hilda üksinda kauplustesse üht ja teist tarvilikku asja ja lastele maiusi ostma. Mina käisin Leib’iga päevapildi plattesid ja apparaadi jalga ostmas. Leib’i vabrikus sain jälle Hildaga kokku, sõime seal lõunat. Pärast lõunat läksime – Hilda, mina ja Leib – kauplustesse väikesele Hildale sünnipäevaks väikest laudkapikest ostma, mida Lutheri vabriku kauplusest saime. Väike Hilda saab ju 26. märtsil juba kuueaastaseks. Ja siis oligi aeg Leib’i vabrikust pakid kätte võtta ja rongi peale minna. Uulitsal olin koos õp. Kubu[2] ja Hasselblatt’iga. – Nii läheb alati meie Tallinnas käimine; harva on selletaolisest kõrvalekaldumisi.


[1] Theodor-Aleksis Tallmeister (1889-1947), 1914-1919 Riia Eesti Jakobi ja 1919-1944 
Tallinna Pühavaimu koguduse õpetaja; Riigikogu mitme koosseisu liige; 1923-1940 
ajakirja „Protestantline ilm“ (hiljem „Protestantlik Maailm“) väljaandja; 1944 põgenes Rootsi.
[2] Hans Kubu (1892-1942), vaimulik ja haridustegelane, Jaani koguduse gümnaasiumi 
(hilisem Hans Kubu eragümnaasium) juhataja 1919-1921,  Tallinna Niguliste koguduse 
õpetaja 1940-1941, Tallinna praostkonna praost 1935-1941.

Keilas, 14. märtsil 1924

Külm ilm, tuul ja tuiskab. Kuid päike paistis peaaegu terve päev otsa, lõuna paiku oli kõigest – 1 1/2°R, õhtul kell 9 oli – 5°R. Baromeeter näitab langemist, kuigi ta alles kõrgel seisab (770).

Keilas, 16. märtsil 1924

Uuest aastast saadik ilmub korralikult nädalas 1 kord „Eesti Kirik“, uus vaimulik ajaleht, mida kirikupäev soovis ja konsistoorium nüüd välja annab. Õpetajaid kohustatakse sellele lehele sissejuhatavaid, jutluse taolisi artiklid kirjutama. Minule saadeti piiskopi poolt kohustuskiri 10. jaanuaril, mille järele 30. märtsiks kirjutuse valmistama ja hiljemalt 16. märtsiks piiskopi kätte pidin saatma. Et mul tööd ja tegemist palju on, siis saatsin selle kirjutuse ka alles eila ära. Eila oli tuisune ja pilves. Lõunast saadik oli juba +1°R, siiski tuiskas edasi. Jälle on uued hanged ja tee veel kõrgem kui enne. Oli täna 7 surnut kirikus korraga matta ja 1 laps ristida. Ilm oli ilus, vaikne ja soe. Baromeeter näitab kõigest 747 (mõne päeva eest oli alles 776). Lapsed olid täna Kumnas mängimas; mina sõitsin õhtupoolikul Hildaga neid koju tooma.

Keilas, 19. märtsil 1924

Eila oli laat. Hakkab nagu moeks saama, et laada ajal ikka ka mõni inimene kas südamerabandusse ehk mõnda õnnetut surma sureb. Mäletan, korra tuli üks südamehaige salaviinamüüja Tallinnast ja kärvas siin ära, korra pussitati üks ära, üks lasti politsei poolt maha j.n.e. Eila on üks Ääsma mees Kielberg, 67 a. vana, kõige noorem laps tal kuuekuune, raudtee ülesõidu kohal õhtuse Haapsalu rongi alla jäänud. Mees oli tublisti joonud ja sõitis kojupoole, ise sai surma, hobune viga ei saanud. Juhtusin täna hommikul parajasti vaksalis olema (väikesele Hildale sünnipäevaks kingitavat kapp-lauakest ära toomas), kui tohter ja üks politseinik surnukeha raudteeaidas üle vaatasid. Mehe teine naine on noorepoolne inimene, 36. aastane; see ahastas väga: kui politseinik ühes tohtriga surnukeha vaatama läks, ei lastud naist esialgul mitte sisse, naine heitis pikali lume peale ja nuttis, nuttis. Mees oli laadalt veel oma 7. aastasele lapsele suupilli tahtnud viia, maksnud selle eest 50 marka, kuid ei saanud isegi enam koju. Meie nõukogu esimees Elling on Inderil[1], kes tshekiviina müüb, laadapäeval abiks müümas olnud ja viinast nõrgale Kielbergile veel viinapudeli tasku panna aidanud! Jälle üks viinaohver. Ma arvan aga, et Jumal seda ohvrit peaks nõudma ükskord ka viinamüüjate käest.

Kell ½ 12 sõitsin kodust välja Joa[2] poole. Elling tuli Keilast kaasa. Mul oli Hilda venna Eduardi hundinahkne kasukas seljas: olgugi et külma oli üksnes -5°R, siiski oli lõikav jääne tuul vastu, seega kasukas tarvilik. Teel käisin korra ometi veel saani taga, sest jalad külmetasid. Oli lasteloetus Joa külas kirikunõukoguliikme Viisileht´i juures. Sõitsin Joa mõisast läbi, sest ma tahtsin koske lumitanud olekus näha. Kosel vett ei olnudki. Tegin seal kolm ülesvõtet. Viisileht´i juurest sõitsin enne loetamist Humala Adra külasse ühe haige juure, kellele aga armulauda anda enam ei saanud, sest ta oli hommikupoolikul nõrgaks läinud, magama jäänud, ei saanud nüüd enam ühtki aru ega kõnelda: vist hakkas surema*. Pidasin seal, nagu sooviti, ometi palve ja sõitsin Viisileht´i juure tagasi (mind viidi ja toodi). Lapsi oli Joale kõigest 4 tulnud, neistki 2 Humalust, aga need lapsed oskasid jällegi hästi. Võtsin seal ühe vanainimese armulauale ja pidasin palvetundi; ka Elling kõneles. Siis sõime – oli hea vasikapraad, saia, teed. Parajasti oli ka peremehe 60. aastane sünnipäev. Kui kojupoole hakkasime minema ja õuest välja tee peale sõitsime, läks hobune kogemata teelt kõrvale ja nii sügavasse lumme, et muidu välja ei saanudki, kui võeti eest lahti. Täna tuiskas jällegi lund juure! Ei ole ega ole kevadi nägugi mitte. Homme sõidan kihelkonna kaugemasse nurka, Lohusalusse, ülehomme on paastujumalateenistus kirikus ja pärast seda lasteloetus Kääsalus[3]. Igas lasteloetuse kohas pean ma ikka ka jutlusepikkuse kõne.

*Suri järgmisel päeval.


[1] Kaarel Indre (1892-1940), ärimees Keilas, avas 1917. aastal Keilas pagariäri 
ning tegeles selle kõrval ka lihakaubandusega. Aastani 1936 Karl Inder.
[2] Keila-Joa
[3] Käesalu

Keilas, 21. märtsil 1924

Lohusalusse sõita oli väga ilus, sest päike paistis, kuigi oma 7°R külma oli. Pool teed on läbi suure metsa – versta 9. Okaspuud olid üleeilsest saadik jälle lumega kaetud, seega silmadele väga veetlevad. Tegin metsateest Laulasma lähedal kaks ülesvõtetki. Lohusalus on 7 talu, või siinse nimetuse järele pere, ja pea terve Lohusalu oli kokku tulnud. Elavad nad seal mere ääres mäe külje all, mis mere ja küla vahel on, ja pea iga pere püüab suvel merest ka kalu – omale leivakõrvaseks ja müümiseks. Lohusalu on metsade ja endise merekalda, n.n. kõrge kalda läbi teistest lahutatud, asub Keila vallas, kuid on Keilast ligi 20 versta eemal. Mere ääres on seal suured kivid ja üks kivine nina ulatub nagu poolsaar kaugele merre. 9 last oli Lohusalust, kümnes Ahtmalt mul lugemas; nii palju neid ei oodanudki väikese küla kohta. Tahtsin Lohusalus juba sellepärast käia, et see kihelkonna kaugem nurk on. Alati ju pean palvetundi ka vanematele inimestele ja seletan ka muidu üht ja teist kooli ja hariduse tähtsusest j.n.e. Nähtavasti elab see küla seal mere ääres üksmeeles ja on inimesed ühtelaadi. Kuigi nad kirikust kaugel on, siiski käiakse sealt sagedasti kirikus. Pärast lasteloetust, vanade armulauda ja palvetundi anti sealgi, nagu pea igas kohas, süüa. Kuna mujal üks taldrik ikka on heeringatega, oli Lohusalus soolatud lõhe. Lõhesid püüavad nad merest ise.

Täna käisin Kääsalus. See on küll üks suurem küla, kuid kõigest 4 hinge oligi lugemas. Kääsalust on ju ka pärit vargaid, joodikuid ja pussitajaid. Üks teist aastat kooliskäiv tütarlaps aga meeldis mulle väga. Temale olid väga head välispidised kombed õpetatud ja ta oskas ka hästi. – Lohusalu lapsed olid nagu kauge metsanurga omad kunagi: nad kartsid, kartusega läks aga nina tatiseks ja emad olid neil siis seljataga ja pühkisid ninarätikuga laste nina. Mulle siiski niisugune looduserahvas meeldib ka, sest nad on lihtsameelsed ja loomulikud.

Igal pool, kus sel nädalal käisin, oli mul nõukogu esimees kaasas, kes ka kutsariks oli. Lohusalusse sõitmisel oli mul päevapildi apparaat ka sellepärast kaasas, et ma lootsin Klooga Trepiojast[1] mõnesugust pilti saada. Ei saanud aga, sest Trepioja oli täiesti lume all. Joagi on ju lume all kõrguse poolest silmale nagu pool vähem. Küll on tänavu sügav lumi! Ei mäletata palju niisugust lund. Eila oli pööripäev, kuid ikkagi oli täna külm, ega olnud kordagi alla -5°R. Siiski tilguvad katused vastu päikest ja jääpurikad tunnistavad, et enam mitte ei ole näärikuu.


[1] Treppoja

Keilas, 23. märtsil 1924

Pühapäev. Oli keskmine ilm, igatahes puhus vilu tuul. Keila alevis siiski tee peal, majade varjus, päikese käes sulas. Oli mul 5 surnut matta ja 1 paar laulatada; pärast käisin Humalas last ristimas. Kell 7 õhtul sain õhtule, sest talvetee on ju lühike. Kirik oli rahvast täis. Eilase päevaga olid teed jälle ära tuisatud.

Keilas, 26. märtsil 1924

Üleeila oli 3-4°R külma ja tuiskas, iseäranis õhtul kange tuulega. Eila hommikul sadas vihma ja sadas ligi päev otsa. Ma käisin Rannamõisas jumalateenistust pidamas (PaastuMaarjapäev). Elling oli jällegi kaasas. Rannamõisa kirikus oli armulaud ja pärast üks paar laulatada. Laulatamise ajal oldi mõistlik, kuid käärkambris pärast üleriideid võttes olid meestel mütsid peas, suitsud ja kuradid suus. Nõudsin otsustavalt, et käärkammert mitte ei tehtaks kõrtsitoaks. Üks mees – Prunsvelti nimeline – hakkas mulle vastu; kained pulmalised aga vabandasid ja palusid minu käest mehe eest andeks. Pidi see mees olema Harkust, ei ole Keila koguduse liigegi; igatahes on Harku mehed linna külje all päris kaabakad. Ei ole enam kaua-kaua lakekaussidega sõnelemist olnud, nüüd aga oli.

Pärast kirikuteenistust sõitsin ühes köster Dunkel’iga[1] haige juure sealsamas lähedal, siis Dunkeli juure lõunale. Lõunal sai jällegi väga hästi söödud. Siis sõitsime Sõrve küla palvemajasse – Elling sõitis nõukogu liikme Annusega juba kirikust Sõrve. Sõrve palvemajas kõneles Elling, siis üks Vääna Pagavere mees Miggur ja lõpuks mina. Rahvast oli sealgi kaunike kogu. Siis sõime koos Annuse juures õhtusööki, mis jällegi väga hea oli. Kell 8 õhtul saime kojupoole sõitma. Sõitsime metsateid – läbi Vääna metsa, üle Vääna jõe. Eelmise päeva tuisk oli tee umbe ajanud, meie olime esimesed läbisõitjad, sellepärast võisime üksnes sammu sõita; ka oli lumi juba väga pehme, nii et hobune kohe lumme vajus, kui jalg kõrvale juhtus libisema. Kell ½ 11 õhtul olin kodus. Ka täna sulas edasi. Käisin lastega sõitmas – Keilas posti toomas ja ühele pildile klaasi ostmas. Nägime kirikumõisa ja alevi vahel oleva endise kõrtsi ees jõekaldal natuke paljast maadki juba; muidu on aga lumi alles ikka väga sügav. Eile hommikul libises meie tänava otsas hobune teelt kõrvale, vajus kõhuni lumme ega tahtnud heaga enam mitte välja rabeleda. Üks naljahammas oli ütelnud: „Sellele lumele ei jõua üksainus suvi ühtki häda teha!”

Väikese Hilda sünnipäev. Tal oli oma laudkapikese peale väga hea meel. Ellinor sai omale helmed, mis teda väga rõõmustavad. Ka kringel ja kummagile küpsetatud munakook oli neile meele järele. Proua Peks käis siin ja tõi neile kummagile karp schokolaadi.

Käis õige mitu inimest ametiasjus; kirjutasin täna 18 ametlist kirja, ka muid asju – seega kulus terve päev kantselei peale ära. Homme sõidan Türisalusse lapsi loetama, vanu armulauale võtma ja palvetundi pidama. Elling tuleb kaasa, sest Pirmad, kelle juure läheme, on tema sugulased.


[1] Karl Dunkel (1878 – 1930), kooliõpetaja Ohtus ja Rannamõisas, Rannamõisa algkooli juhataja, 
Rannamõisa abikiriku kauaaegne köster ja organist.

Keilas, 28. märtsil 1924

Sula kestab edasi, juba neljandat päeva. Täna oli keskpäeval ligi 5°R sooja. Juba hakkab siia ja teisale vett kogunema. Vähekäidud teedel on hobusega läbisaamine peaaegu võimata, sest hobuse võtab sisse. Eile kell 11, pärast tublit vihmahoogu, hakkasin kodust Ellinguga, kes siia tuli, Türisalusse sõitma. Meie käime nüüd talvel õuest üle põllu heinamaale välja. Põlluteel nägi hobune üht teise hobuse sõtkutud auku, hakkas kartma, läks teelt kõrvale sügavasse lumme, heitis seal pikali aisa peale. Ma vedasin hobuse suukõrvalt kinni hoides lumest välja, nägin aga natukese aja pärast, et esimene parem jalg tublisti verine oli. Sõitsime Kumna mõisast läbi ja mõtlesin korra loomaarstigi abi sealt otsida, kuid ometi jäi verejooks seisma; täna sai haav puhastatud ja joodiga määritud. Sõitsin Türisalusse Humala ja Vääna kaudu, sest Vääna-Joa tee ääres Joa Tõlinõmmes pidin 2 haiget armulauale võtma, kellest üks põeb juba 12ndat aastat liikmete jooksvat ja väriseb kõik aeg ega saa ise ennast aidata. Tõlinõmmest sõitsin Joa mõisa kaudu Türisalusse. Seal oli ootamas üksnes 2 vana inimest, kes armulauda soovisid. Lesk vana perenaine Mari Pirma, kelle surnud mees omal ajal Vääna mõisas piimamees ja siis kaupmees oli, seega ka seltskondlise viisakuse poolest edasi jõudis ja omi lapsigi koolitada katsus nii palju, kui neist asja sai, võttis meid nagu alati hästi vastu. Kaks korda – enne ja pärast palvetundi – andis ta meile süüa. Lõunaks oli tal kanasupp ja kanapraad, magus söök muidugi ka. Lapsi ei tulnud loetusele mitte ühtki – õieti neid seal lähedal palju ei olegi. Palvetundi, mida kella 3 asemel kell 5 saime hakata, kogunes ometigi 17 inimest, nende hulgas 2 baptistlast. Kella 10 paiku õhtul jõudsin Kääsalu kaudu koju. Pirma käest sain juba sügisel ühe Türisalu metsapildi, mille oli maalinud ja Pirmale kinkinud kunstnik Paul Burmann[1], kes seal oli suvitanud; selle pildi tõin kaasa. Tagasisõidul nägin ka Joa koske, mis ikkagi alles lume all on, nõnda et suuremat välja ei paistagi. Teel pidime paaris kohas jällegi hobust lume seest välja vedama; sõita peaaegu ei saanudki. Õnneks oli vastutulijaid vähe, sest möödaminekul pidi hobune alati kõhust saadik lume sees olema. Keila lähedal oli tee peal udu ja auru sees, mis palju ettepoole näha ei lasknud, üks mees, kes küsis, kas meie mõnda meheta hobust ei ole näinud: Keilas peastnud üks ulakas poiss hobuse ühe poe ukse eest käsipuu küljest lahti. Meie hobust näinud ei olnud. Küll võib pimedal udusel ööl hingevaev suur olla hobuse otsimisel!

Täna oli reedene armulauateenistus kirikus. Ma läksin ja tulin jala, sest oma hobusega ei julge enam tee peale minna. Neli päeva kestnud kange sula tagajärjel ei ole ometigi muud sündinud, kui mõned kõrgemad nukid paljaks võtnud.


[1] Paul Wilhelm Burman (1888-1934), baltisaksa päritolu Eesti maalikunstnik ja graafik, 
Karl Burman vanema (1882-1965) vend. Esimene animalist eesti kunstis.

Keilas, 30. märtsil 1924

Täna oli raske päev. Oli jumalateenistus õige mitmesuguste õiendamistega, siis kohe järgnes kontsert kiriku heaks Harku alaealiste kurjategijate kolonii teenijate ja kasvandikkude poolt, siis oli 6 surnut matta. Ühel surnul – Niitvälja Rosenvaldi isal – käisin veel haual. Siis sõitsin veerandtunniks koju lõunale. Kell 4 oli kirikus jälle eralaulatus, selle järele ristisin ühe Keila kooliproua lapse – kooliproua on sügisest saadik mehel, seega oli laps jällegi enne laularamist saadud, nagu Keila mood üldse näib olevat. Kell ½ 7 sain koju.

APRILL

Keilas, 1. aprillil 1924

Eila käisime Tallinnas – turul ja kauplustes. Olin Leib´i juures ja pärast sõime Hilda venna juures lõunat; ka Leib sõi seal. Täna käisin Ohtu koolimajas lapsi loetamas. Ohtu kool asub endises mõisa herrastemajas; koolis käib 95 last. Neist oli umbes 60 mind ootama jäänud, teised olid koju läinud. Ma küsisin ise IV ja III klassi käest, I ja II käest küsis kooliõpetaja Tunkel. Ohtust jäi niisamasugune hea mulje nagu Ääsmaltki. Ka Ohtus lasti lapsi laulda. Kaasas oli mul jällegi nõukogu esimees. Väikseid lapsi oli toodud kõigest 2; ka üks leeritulija oli tulnud.

„Päevalehes” oli huvitav teade Kanapäält[1]. Nimelt tulnud „Karba poisid” – üks neist laskis minu peale revolvrist, kui õunavarguse pealt teda kohtasin – tulnud joobnult alevisse Jõgi kauplusesse ja hakkanud asju puruks peksma. Jõgi püüdnud neid takistada, saanud aga kaalupommiga peksta. Jõgi naine seganud ennast tülisse ja ka poes viibiv Gustav Tina (endine kaabakavõitu Kanapää nõukogu esimees). Tina võtnud enesekaitseks revolvri, kuid revolver kistud käest ära ja ja lastud Tinal kuul jalast läbi. Tina viidud haigemaija, kus haav raskeks tunnistatud. Karba poisid kolmekesi võetud Tina tapmise katse pärast vahi alla. Omal ajal oli Tina väga Karba poiste poolehoidja, nüüd tunneb ta aga ennast vististi märtrina „ausa asja pärast”! Jõgi oli ka salaviina- ja õllemüüja. Nähtavasti on üks Karba poiss, kes meie kõrvitsa ära varastas ja pärast hobusevarguse katse pärast kinni mõisteti, juba vangist vaba olnud. Küll on aga Kanapääl Karba poiste pärast kole elada!

Prof. Sild saatis mulle täna kirja, paludes Keilas Lutheruse mälestussamba paremat ülesvõtet suuremas kaustas muretseda, mida Lutheruse usupuhastuse meie maa juubeli albumisse mahutada tahetakse. Et paremat ülesvõtet kui minu oma olemas ei ole, saadan oma ülesvõtte.


[1] Kanama

Keilas, 4. aprillil 1924

1. aprillil jooksid lapsed suure rõõmuga sisse – vahtrad annavad juba mahla! Tõesti, saamegi natuke mahla, pannes pudelid vahtraokste külge. Lund on ometi alles nõnda palju, et harva mõni väike maalapike leidub, kus lumi juba ära on sulanud. Lõokest olevat juba kuuldud neil päevil, kuid ta laulnud alles üsna viletsalt; ka kuldnokke nähtud Tallinnas.

Eila pidin sõitma veel Vallingule[1] lapsi loetama, jäi aga käimata, sest Hilda on üleeila õhtust saadik haige. Ootame kunagi kolmandat last, kuid sellega ühenduses jäi Hilda haigeks – ei näi olevat harilik käik, kuigi muidu asjad korras öeldakse olevat. Kahtlane on mõnesugune veejooks, mis vahetevahel verine on. Ämmaproua on eila hommikust saadik meil. Tohter magas eila öösel meil. Vallingule saatsin oma asemel Ellingu ja köstri.

Täna pidasin paastujumalateenistuse kirikus, käisin Keila alevis ühe haige juures. Õhtul käisin teist korda Keilas – posti järel. Käisin jala. Oli soe, liig soegi käimiseks, oli ju keskpäeval +5° R vilus. Juba hakkab vesi jões tõusma. Joa valitseja lubas mulle telefoneerida, kui kosel jääminek ja suur vesi tuleb – tahaksin heameelega sel korral seal fotografeerida.

Joodikuid oli täna Keilas õige tublisti. Üks neist hakkas ühisuse poes minuga rääkima – ei tahtnud enam kuidagi lahti saada. Igatahes oli mul kannatus kange proovi peal, jäin ometi otsani kannatlikuks. Müüb Keilas keegi lihunik Inder kroonuviina lubade järele, laseb aga poes juua, sest siis süüakse tema vorsti ka; alati on sealt joobnud inimesi näha välja tulemas – küllap mees ikka ka peale lubade veel salamahti müüb. Just nagu mädamülgas on niisugune viinapood. Oleks hea, kui avalikku müügikohta ei oleks: nüüd on joodikutel õigus purjutada, sest nad võivad tugineda sellele, et nad seaduslikust müügikohast just kroonu oma müüdavat viina ostsid. Üks hirmus asi on viin. Nimetasin, et üht haiget armulauale võtsin: on üks mees, kes igatahes joomise läbi oma tervise on kaotanud; nüüdki, kui hing kippub kinni jääma ja surm ligidal näib olevat, nõuab ta viina, sest viin tegevat rinnad jällegi lahti. Tõesti, joodikuid näib siin rohkemgi olevat kui Kanapääl oli, kuigi ametitalitusel neid nõnda näha ei saa kui seal, kus vähe oli laulatusepaare, kellega joodikute pärast mitte tülitseda ei tulnud.


[1] Valingu

Keilas, 6. aprillil 1924

Olgugi, et päeval sulatab, kestab talv edasi, sest öösetel külmetab. Jõed on alles jääkatte all. Lund on igalpool palju. Teed on aga võimata pahad, sest nad on auklised ja sõnikukord annab ennast juba tunda. Siiski käisin täna veel hobusega kirikus, hobusega on ikkagi parem kui jalgsi. Lätis, Poolas ja Itaalias on suured veeuputused; saab näha, mis Eestiski tuleb sulava lumerohkuse pärast.

Hilda on ikka alles haige. Ämmaproua Ihlberg talitab teda, ka dr. Greenberg käib vahetevahel vaatamas.

Kirikus oli täna paha tee peale vaatamata väga palju rahvast, olgugi et surnuid kõigest 2 oli matta.

***

Riigi Statistika Keskbürool on trükitud sündimise, surma ja abiellumise lehed, mida iga üksiku juhtumise kohta eraldi täita tuleb. Lehed on 1921. a. juunikuust saadik tarvitusel; ametnikud näivad Keskbürool saamatud olevat, mida juba see näitab, et lehtede küsimusi mitu korda lühikese aja sees muudetud on. Ise on aga tegelased väga teravad teadete saatjate vastu: ajalehtedest võib leida järjekordseid kallalekippumisi kirikuametnikkudele, nagu saadaksid nad teateid väga hooletult, puudulikult, mõned ei saatvatki. Mina olen algusest saadik juba korralikult saatnud ja korralikult lehti täitnud, sest ma tunnen statistika tähtsust, kui see õigele alusele on pandud. Ajalehtedest loetud kallalekippumised tegid mind veel iseäranis ettevaatlikuks saatmise suhtes. Arvasin, et ometi minule see kallalekippuv asutus süüdistusi kaela veeretada ei suuda. Kuid võta näpust! Saamatu Riigi Statistika Keskbüroo poolt sain hiljuti järgmise kirja:

„Teie poolt 1923. a. jooksul Riigi Statistika Keskbüroole saadetud sündimise, suremise ja abiellumise individuaalkaartide üksikasjalisel järelevaatamisel on ilmsiks tulnud, et osa nendest Teil saatmata on.

Aasta kokkuvõtte kaardi järele oli Teil koguduses sündinud (ilma surnult sündinuteta) 190, surnuid (ilma surn. sünd.) 154, abielusi 63, kuna individuaal kaarte olete saatnud sündinute kohta NN 5-104, 106-206, surnute kohta NN 5-162, abielude kohta NN 1-62. Et saada üldist (mitte umbkaudset) pilti rahva loomuliku liikumise üle, mille täpsus riiklisest seisukohast ülitähtis, palume Teid tungivalt täita ja Riigi Statistika Keskbüroole võimalikult ruttu ära saata eelnimetatud puuduvad teatelehed.

Kui mõne registreerimisjuhtumise kohta kaardil nõuetavad andmed puudulikud on, palume siiski olevate andmete ulatuses kaart täita ja ära saata.

Edaspidi palume tungivalt individuaalkaardid Keskbüroole saata valjus numbrite järjekorras, mis nende registreerimist ja läbitöötamist tuntavalt hõlbustab.

Kui mõnesugustel põhjustel numbrite järjekorras katkestused tekkivad, siis palume teha saatekirjas või viimasel järjekorra kaardil sellekohane märkus.

Riigi Statistika Keskbüroo Üldosakonna juhataja (allkiri).

Vanema Statistiku k.t. (allkiri).”

Mina saatsin neile järgmise vastuse:

Riigi Statistika Keskbüroole Tallinna.

Vastuseks Teie kirjale 27.3.1924 No 161 on mul järgmist avaldada:

1) Teie kirjas seisis: „Aasta kokkuvõtte kaardi järele oli Teil koguduses sündinud (ilma surnult sündinuteta) 190, surnuid (ilma surn. sünd.) 154, abielusi 63, kuna individuaal kaarte olete saatnud sündinute kohta NN 5-104, 106-206, surnute kohta NN 5-162, abielude kohta NN 1-62”. Sellest lausest paistab süüdistus, või kuidas seda soovite nimetada, minu vastu, nagu oleksin ma Teile valeteateid annud, sest sündinute lõpunumbrid 190 ja 206, surnute 154 ja 162 ei sünni ju mitte kokku. Selgitan aga siin Teile senist seaduslikku kirikuraamatute pidamise viisi: perekondlise seisu sündmused (sündimine, lauatus, surm) registreeritakse selle aasta raamatusse, millal sündis ametitalitus (ristimine, laualatus, matmine); kui siis keegi sündis dets. 1922, ristiti aga 1923, siis on see sündimine 1923. aasta sündimus- ja ristimismetrikasse paigutatud. Teie aasta kokkuvõtte kaart, mille ma täitsin 11.2.1924, täideti Teie poolt saadetud „Juhatuskirja” põhjal. Seega on vahed Teie aasta kokkuvõtte kaardil ja isiklikkude kaartide lõpunumbrite vahel ainult ettekujutatud, s.o., neid ei ole üldse mitte, vähemalt ei olnud neid 11.2.1924 mitte.

2) Siiski puuduvad Teil, nagu kirjutate, sündimised NN 1-4 ja 105, suremised 1-4, laulatus No 63. Lugedes ajalehtedest süüdistusi kirikuametnikkude vastu, kes oma kohuseid Riigi Statistika Keskbüroo vastu mitte ei täitvat, muretsesin selle eest, et mul statistika lehtede ärasaatmise kohta igaks juhtumiseks kindlad tõendused oleksid. Ärasaadetavad statistika lehed said piinliku hoolega, võimalikult ka tunnistaja silma all üle loetud, ümbrikku pandud, ümbrik kinni kleebitud, lehtede numbrid said missiivi kindlasti ära tähendatud ja siis kiri postiraamatu järele postitempli ja allkirja vastu postile antud.

Sündimiste ja suremiste NN 1-4 kohta on mul siin järgmised tõendused:

1. Missiiv, mis näitab, et 10. veebr. 1923. a. on Teile saadetud peale mõne 1922. a. lehe 1923. a. sündimised NN 1-12, laulatused No 1, suremised NN 1-19 – numbrid metrika järele.

2. Postitempel 10.II.23 ja postiametniku allkiri, et see kirjapakk postile vastu on võetud.

3. A. Reinvaldti isik tunnistuseks, ka ise veel need statistika lehed läbi vaatas.

Et NN 5-12 sünd., laulat. No 1, surem. 5-19, s.o. üks osa kirjast Teile kätte jõudis, siis tuleks N 1-4 sünd. ja suremisi kusagilt otsida. Teatan siin, et mina praegusel olukorral, kus mind mittesaatmises süüdistate, neid uuesti mitte ei saada, sest võimalik on, et nad siin kirjas punkt 1) tähendatud asjaolude pärast Teie poolt 1922. a. lehtede hulka on paigutatud, sest vähemalt sünd. No 1-4 1923. a. metrikast ulatusid 1922. a. sisse, ristimised aga 1923. aastasse. Oli aga kirjapakk enne Teieni jõudmist ära lõhutud – Teil peab igatahes olema ju üles tähendatud lauajuhendisse, mida Teie sel korral minu kirjaga saite -, siis tuleb asi anda edaspidiseks korralduseks alluvuse järele.

Sündimise No 105 kohta, mis meie meetrikaraamatus on, olen Teile igatahes seletuse annud, et see oli 1916. aastal sündinud ja ristitud lapse oma ja sai Konsistooriumi käsul tagant järele 1923. a. raamatusse registreeritud. On Teile aga teadetesaamine ka tema kohta tarvilik, ei keeldu ma neid muretsemast. Laulatus No 63 sai Teile saadetud 31. dets. 1923 (postitempel 4. jaan. 1924). Saadeti ta ühes No 50-63, sünd. 162-204, surm. 130-161. Paluksin sedagi lehte otsida, kuna ju teised selles kirjas olnud lehed kõik Teieni on jõudnud.

Kui kadunud lehed peaksid ometigi Teil leiduma ja mitte ei ole ära rüüstatud aja sees, kus nad siin postile said antud ja kiri Teile jõudis, siis oleks küll soovitav edaspidi statistika lehti piinliku hoolega vastu võtta, sest väga tähtis on ju saada kindlat ja mitte mõnda poolikut pilti rahva loomuliku liikuvuse üle Eestis. Paluksin siis edaspidi alati kohe revideerida minu saadetisi, mida ma alati olen saatnud kõige piinlikumas numbrite järjekorras ühes vastava saatekirjaga.

Et aga põhjendamata süüdistust, mida minu vastu olete avaldanud, kiriku kohta üldse kellegi poolt ei tarvitataks, saadan ma ärakirjad Teie kirjast ja sellest minu kirjast Eesti Ev. Luth. Usu Konsistooriumile ja veel, kuhu tarvis. Ei saa ma mitte rahuldatud, siis annan iga statistika lehe edaspidi üksikult allkirja vastu postile.

Keilas, 28.3.1924 No 272                             A. Köögardal, Keila kirikuõpetaja.”

Jah, kirik ja kirikuametnikud on demokraatlisel ajajärgul igasugu sõnikuharkide märgilauaks. Kiriku asju vaadatakse nüüd alati läbi suurekstegeva klaasi. Palki omas silmas tähele ei panda, pindu kiriku silmas pasundatakse aga maailma otsani.

Keilas, 8. aprillil 1924

Hilda on ikka alles haige. Õieti on ta terve, ta sööb ja magab, kuid ta ei tohi püsti käia, sest siis kaotab ta mõnesugust vedelikku. Olgugi et ei tea midagi karta, on siiski see teadmatus halb, kuidas asi ükskord lõpeks. Sünnitamisaega ei ole ka ette näha, kuigi ämmaproua seda sagedasti juba oodanud on. Arvasime kõige paremaks, kui ämmaproua homme Tallinna sõidab mõne eriteadlase käest nõu küsima. Muidugi oleks hea, kui ema ja laps mõlemad elaksid; kui aga kaotada tuleks üht, siis ennem last kui ema; ka ei tule kuludest hoolida.

Lumi on ikka alles sügav.

Keilas, 9. aprillil 1924

Ei ole sugugi mitte hea tundmus. Ämmaproua oli Tallinnas kahe kuulsa arsti juures käinud: üks rahustanud, teine teinud aga üsna rahutuks. Võib jällegi karta verejooksu, nagu omal ajal Valgas! Saab näha, mis tuleb. Igatahes oleks hirmus mõte, et väikesed lapsed oma ema võiksid kaotada! Küll on nõnda olnud, et mina siiamaani elu sees õige sagedasti ahastuste kuristiku äärel olen olnud, ometi mind hoitud on – kuidas seekord läheb, ei tea. Üheksa aastat elasime – enam-vähem alati õnnes. Küll oleks raske hoop, kui peaks lahkumine tulema!… Jumal hoidku mind ja mu lapsi! Vaevarikas on küll inimeste elu: valuga tuleb laps ilmale, valuga peab ema sünnitama; mõnekorra peab olema uue ilmakodaniku sünd teisele surmaks; mõnekorra võtab surm mõlemaidki! Tõesti, ei või lapsi enam ihaldada saada, nähes seda hirmsust ja õudust, mis sündimisega ühenduses. Vist on sündimine küll niisama raske kui sureminegi!… Jah, Jumal hoidku meid kõiki!

Kell 10 õhtul.

Vist on sünnitamise aeg tulemas. Igatahes on Hildal juba suured valud. Hea on, et Dr. Greenberg ka siin on. Ta pidi küll sõitma Joale ühe haige tüdrukulapse juure, aga jättis sõitmata, Joale arstirohtu saates, et hommikul võimalust mööda ka ise sinna sõita. Lapsed on praegu minu juures ja juba voodis; olgugi, et nad teavad, et mamma haige on, siiski on nad mureta vallatamas. Õhtupalvet lugedes lisasid nad mõlemad juure: „Taeva Isa, tee meie mamma terveks, sest meile on teda veel väga tarvis!” Oleme maja teises – põhjapoolses otsas. Kui nüüd veel õnnelikult lõpeb, siis on see küll viimane laps; Hilda igatahes ei suuda rohkem mitte välja kannatada. Hilda tahtmine oli poega saada, saab näha, kas saame või lõpeb kõik õnnetult. Igatahes rasked silmapilgud praegu mulle! Oh Jumal!

Praegu kuulsin õieti hirmsat teadet: laps on tagurpidi. Ämmaproua ütles küll, et sellest viga ei olevat ja laps ka nõnda sündida võivat – halb olevat, kui laps risti on. Kuid igatahes on asi loomuvastane. Oh Jumal, kaitse meid kõiki!…

Kell ¾ 11 õhtul sündis poeg. Jumal olgu kiidetud ja tänatud! Loodan, et Hildale mitte mõnda paha tagajärge ei tule. Lapsed on vennakese pärast rõõmsad ega maga veel mitte; nad käisid ukse juures kuulamas, kui laps häälitses.

Keilas, 10. aprillil 1924, hom. kell ¼ 1.

Hilda on küll kõik aeg meelemärkusel, kuid puls on tal nõrk. Sünnitamisel kaotas ta ka tublisti jälle verd – vana Valga viga on ikka alles. Kõik aeg hõõruvad teda Dr. Greenberg, ämmaproua, teenija Luise ja mina. Igatahes oli sünnitus väga-väga raske. Kolm ust oli vahepeal kinni – ikkagi kuuldus kisa siiamaani. Palju raskem oli seekord, kui kahel esimesel korral. Andku Jumal, et asi mitte nüüd veel pahaks ei läheks! Ema on ju lastele tarvis, väga tarvis!… Väike laps näib ka terve olevat ja on suur. Küll oleks mul raske, raske, kui ei oleks neid aitajaid, kes praegu haige juures on. Jumal hoidku meid kõiki! Väike Ellinor ei maga ikkagi veel, väike Hilda magab juba. Lapsed päeval ju magasid ja nüüd olid nad erutatud, kuigi mulle näib, et nad oma ema kaotamist suurt hinnata ei oskaks, sest nad kordavad ikka: „Surm on hea, sest siis saab Taevaisa juure ja seal on hea!”

Kell 3 hommikul. Lähen praegu magama. Küll olid aga tunnid sünnitamisest saadik siiamaani hirmsad. Hirmus öö! Iga silmapilk oli Hilda nõrkemas – süda ei tahtnud töötada. Elu rippus seega küll juuksekarva otsas. Hirmul olime meie kõik. Nüüd ometi jäi rahulikuks. Tõesti, haua äärel seisis mu naine. Andku Jumal, et ta nüüd saaks terveks. Ämmaproua ja Luise valvavad kordamööda. Tohter jäi kõrvaltuppa magama. Küll olen ma tänulik aitajatele! Nüüd oleme viiekesi, ja Jumal hoidku meid kõiki.

Kell ½ 7 hom. Katsusin olla sängis siiamaani, ei leidnud aga rahu mitte. Kartsin, et Hilda seisukord jälle pahemaks muutub, ja ootasin, et keegi just seda mulle ütlema tuleb. Sellepärast und silma ei saanudki. Üles tõustes leidsin nüüd, et kõik juba rahulikud olid: seisukord on parem. Muidugi tuleb nüüd ära oodata lõpulikku paranemist. Vast taevas ka siin aitab.

Kell 9 õhtul. Hilda on hästi kosunud; üksnes imetada ei suuda ta mitte. Tal on söögiisu, puls töötab hästi; siiski – väike palavik on. Lapsed läksid juba magama, lugedes õhtupalvet ja palvele jällegi omaltpoolt lisandusi tehes – eila küll juhtisid nad selle mõtte peale: „Taevaisa, tee meie mamma terveks, meile on mammat veel väga tarvis… Kui suureks saame, siis alles võta mamma oma juure!” Viimane lause on täiesti laste oma mõte. Suure huvitusega tormasid nad hommikul kohe väikest venda vaatama, kannatamatult oodates enne, kui luba said. Ei tahtnud siis kuidagi sealt enam ära minna, vaadati ja vaadati ega väsitud vaatamast. Katsusin päeval magada, kuid ei saanud: lapsed segasid ja keegi tahtis parajasti kokku saada, kui magama oleksin ehk jäänud. Pärast käisin alevis taskuga limonaadi toomas. Tõin 9 pudelit. Vahtramahla enam ei jookse.

Eila ja täna roogiti kirikumõisa piirides maanteed, sest talvine teekoht muutus läbipeasmatuks. Talvise teekoha kõrvalt tehti nüüd uus tee, üleliigset lund ära kaevates. Veerandversta peal tegid 8 meest 2 päeva lõunast õhtuni tööd. Suured lumevallid on nüüd mõlemal pool teed. Nüüd alles näeb, kui palju lund on! Keila sillapealne on juba lumest paljas.

Prof. Sild kirjutas, et keskmine minu suurendus Lutheruse mälestussambast juubelialbumisse tuleb.

„Odamehe”[1] toimetus teatas, et artikkel Naanu linnamäest[2] ühes piltidega ühes lähemas numbris ilmub. Naanu Tantsimäes arvan kindlasti Läti Hendriku[3] Purke maalinna[4] leidnud olevat ja kirjutasin sellekohase kirjatöö „Odamehele”.


[1] Odamees – esmakordselt 1919. aastal Tartus Friedebert Tuglase toimetusel ilmunud 
kirjandus-, kunsti- ja teadusajakiri (5 numbrit), seejärel August Alle toimetusel ilmunud 
kirjandusliku huumori ja päevasündmuste nädalaleht (10 numbrit), aastatel 1922-1929 
ebakorrapäraselt ilmunud illustreeritud ajakiri, mis käsitles kultuurielu (peamiselt kirjandust 
ja kunsti). 1925. aastani andis ajakirja välja Carl Sarapi kirjastus Odamees.
[2] Muistne eestlaste linnus praeguses Viljandi maakonnas Saarepeedi vallas Saarepeedi külas. 
Rahvasuus ka Tantsimägi, kuna rahvapärimuse järgi peeti linnamäel jüripäevadel ja jaanipäevadel 
rahvapidusid.
[3] Läti Henrik (Henricus de Lettis) (umbes 1187 – pärast 1259. aastat), saksa misjonär. 
Henriku Liivimaa kroonika autor.
[4]Henriku Liivimaa kroonikas mainitud linnus, mida seostatakse eelkõige linnamäega Ruhja jõe 
lõunakalda Naukšeni lähedal Põhja-Lätis.

Keilas, 11. aprillil 1924

Oli jällegi rahutu hommik. Õhtul võtsin küll bromuraali sisse, et magada saada, jäingi magama, kuna enne mu silmade ette kerkisid veetlevad looduspildid, nagu neid ilmsi mitte näha ei ole. Kella 3 paiku kuulsin aga söögitoas midagi otsitavat – ämmaproua otsis aspiriini, mida aga ei olnud. Hildal oli jällegi palavik ja valud olid emakojas. See tegi jällegi väga rahutuks: mõtted kujutavad ju ka äärmist pahemat võimalust ette, et emakoda viga saanud ja asi väga halvasti lõpeb. Igatahes olin sellestsaadik täiesti üleval – õhtul olin kella 11 paiku magama läinud. Kell 6 panin enese riidesse, läksin Hildat vaatama; siis rääkisin tohtriga telefoni teel, küsisin telefoniga apteegist järele, kas see enne 8 juba avatud on. Siis käisin apteegis hiniini ja muid aineid otsimas. Apteeker G. Sarmo[1] rahustas mind, et kõik niisugused palavikud (38,7) ja valud raske sünnituse ajal harilikud asjad, ämmaproua Ihlberg väga osav omas ametis olevat j.n.e. Tohter ka asjast suuremat välja ei tee. Praegu on seega jälle natuke parem tundmus. Ometi hea saab alles siis, kui Hilda terve oleks. Iseäralik on ka, et Hildal piima rinnas ei ole. Poisile sai juba antud kummilutuga keedetud lehmapiima 2 osa veega.

Varsti hakkan kirikusse paastu armulauateenistusele minema. Lumekoorik on täna kõva, sest öösel on jälle tublisti külmetanud, puud on härmatanud, ilm pooliti udune; temperatuur on praegu, natuke enne kella 10-t +1° R. Nii kippub kevad tänavu jälle hiljaks jääma, ja vilets aasta tulema. Kes elab, saab näha!

Kell 9 õhtul. Hildal on palavik. Õhtul oli koguni 39°. Tohter käis õhtupoolikul ja tegi emakoja loputuse. Homme tahab ta sedasama teha. Olgu, kuidas on, kuid rahutuks teeb ikkagi. Muidu ei ole Hildal suuremat viga näha. Söögiisu tal on, meel ja mõistus on täiesti selge, ka piim tekkis rinda. Väike poiss sai juba emarinda, kuigi ta näib kummiluttu parema meelega tahtvat. Andku Jumal, et pea tuleks paranemine ja mitte halvemaks ei läheks! Igatahes on kõik võimalikud abinõud tarvitusel. Jumal aga ise hoidku meid kõiki!

Talv kestab edasi. Täna oli põhjatuul ja tõi lund, mida mitte just väha ei sadanud. Siiski on juba nii palju sulanud, et mõnes kohas lagedal mõni kohakene heinamaast või põllust juba paistab. Keila jõel on jää alles peal.

Olen väsinud, väga väsinud. Ei ole nädal otsa enam ühtki ööd olnud, kus ma magada oleksin saanud. Jah, kui oskaksid lapsed seda hinnata, kuidas nende ema nende pärast paneb kaalu peale oma elu, missuguseid hirmsaid valusid ta tunneb, kui suurt vaeva näeb ta last kandes! Kuid vähe on lapsi, kes oskavad tänada. Jumal andku minu lastele – kolm neid nüüd on ja rohkem ei igatse ma – mõistust, et nad oskaksid tänulikud olla oma emale! Kui minagi nende kannatuste nähes, mis minu laste emal on olnud, nii suurt hingelist valu tunnen, et magadagi ei saa, millised on küll need kannatused tõeliselt!? Jumal hoidku meid kõiki!


[1] Georg Sarmo (1862-1931), apteeker Keilas. Asutas 1889. aastal Keilasse kiriku lähistele 
esimese apteegi. Pärast hoone hävimist tules 1903. aastal, rajati samasse uus hoone, kus 
lisaks apteegile tegutsesid ka pudukauplus ning rohu- ja värvipood. Apteek töötas selles 
majas 1950. aastani.

Keilas, 12. aprillil 1924

Kell on 6 hommikul. Ma tõusen nüüd viimasel ajal ikka nõnda vara üles. Aknast välja vaadates näen täielikku talvevalitsust: värske lumi on ka sõnnikust mustava tee kinni katnud ja puud on kõik valged lumest. Ometi on +1° R. Muidu on pilt just nii, nagu talvealgusel neid näha saab. Ja sajab ja sajab lund!

Hilda meeleolu oli palju parem kui eila ja üleeila. „Lapsevoodi palavik” kestis küll edasi, oli kunni 38,7°, kuid söögiisu oli hea, ka laps sai rinda. On vaikne poiss, kes kaua magab, vähe kisendab. Tohter käis õhtu eel haiget vaatamas ja sõitis Tartusse. Ämmaproua meilolek on ikka veel väga tarvilik. Sõidutasin tohtri vaksalisse. Küll on teel suured augud. „Päevalehest”[1] lugesin, et Lõuna-Eestis juba põllud ja niidud lume alt väljas ja kevadised veed jooksmas. Meil pole veel midagi selletaolist. Siiski jookseb Keila tammist juba vett rohkem alla.


[1]Päevaleht (Päewaleht) - ajaleht, mis ilmus Eestis aastatel 1905-1940, vahepealsete eranditega 
1917. ja 1918. aastal, mil lehe väljaandmine oli ajutiselt keelatud ja see ilmus nime Uus 
Päevaleht all. Ajaleht likvideeriti seoses nõukogude okupatsiooniga 1940. aastal.

Keilas, 13. aprillil 1924

Palmipuude püha. Üks kirikuline tõi kirikusse minu kummagi tütre jaoks kimbu pajuurve. Rahvast oli
kirikus palju. Üleeilane tuisk olevat Liikva külas, mis ju mere ligidal, suuri hangesi kokku ajanud; siin
on väikesed hanged kirikumõisa puiesteel. Oli täna päeval +3° R vilus ja sulas üsna tublisti.

Hilda temperatuur on juba alla 38°; igatahes on tervis nõnda paranenud, et H. esimest korda peale
haigeksjäämist jälle korra asjata vihastaski (minu naisukese nõrkus!).

Võtsin täna oma poja proua Ihlbergi süles üles.

Keilas, 14. aprillil 1924

Käisin väikese Hildaga Tallinnas. Käisime esmalt Leib’i juures, kellel aga kibe aeg oli, sest ta valmistas seebist tibukesi ja jäneseid. Ostsin väikesele Hildale saapad ja kalossid kokku 1000 marga eest, siis käisime turul kalu, turupoes juustu ja vorsti ostmas; siis ostsime poest appelsiine, datlid, 2 schokolaadijänest. Siis viisin väikese Hilda õpetaja Sommeri juure, kus ta jäi proua Sommeri hoole alla. Ise käisin ma politsei inspektori proua Jacobseni otsimas, keda aga kodust ei leidnud. Läksin siis linna, kus ostsin pappi piltide jaoks, päevapildikraami, 3 hüatsinti ja mõned nartsissid ühes potis Hilda jaoks, kes kodus alles voodis on, munalakki, „Die Woche”. Siis läksin õp. Sommeri poole, kes mulle oma korteri juures vastu tuli, et väikesele Hildale kingituseks raamatut ja schokolaadi osta ja ka Ellinorile saata. Sõin Sommeri juures lõunat, raamisin neil ühe oma suurenduse uuesti, ja siis saadeti meid Sommerite poolt raudteele. Kell 4 sõitsime Baltiski rongiga Tallinnast välja.

Kodus olles nägin üht inimest meile tulevat. Oli üks hulgus, ütles enese olevat Kadrinast ja tahtis oma „häda” mulle ette veeretama hakata, kuid seda ma ei lubanud teha, käskisin temale süüa anda ja teda siis otsekohe minema hakata. Raha ma hulgustele enam põhimõtteliselt ei anna (andsin seni igaühele ikka vähemalt 50 marka, kuid hulguseid hakkas palju käima). See hulgus muud kurja teha ei saanud, kui varastas ühe minu peetud kalossi, millise paari olin teenija Luisele laudaskäimiseks annud. Taga ajama meie teda ei läinud. Muidugi läks hulgus ja valetas siis mõnes kohas, et teda kirikumõisas halvasti vastu võetud. Meie Luise oli temale piima-leiba ja heeringat ette pannud. Hulgus, kes pealegi õige tugevasti oli viinastanud, ütelnud, et tema niisugust toitu koduski saavat. Lõppeks, kui Luise ta oli läbi hurjutanud, hakkanud ta ometigi sööma ja siis tarvitas ta söömist selleks, et laua alt kalossi õngitseda ja sellega edasi reisida. Siin linna lähedal käib hulguseid väga sagedasti. Fick[1] annud igaühele 10 kopikat, ja hulguseid olnud palju: mõnekorra oodatud Lutheruse all koguni järge! Kukk annud aga kõigest 2 kopikat ja hulguseid käinud vähe! Mina nüüd ei anna hulgustele enam pennigi, vaid lasen süüa anda ja edasi reisida.


[1] Max Wilhelm Fick (1838-1918), Keila Miikaeli koguduse abiõpetaja aastatel 1864-1883, 
õpetaja aastatel 1883-1906, hiljem emeriitõpetaja.

Keilas, 15. aprillil 1924

Kaabakas, kes eila meil käis, nagu selgus, seesama, kes jõuluajal aasta eest meil puid raidus ja mõni päev hiljem Tallinnas kriminaalpolitsei poolt nagu tagaotsitud kurjategija kinni võeti. Eila oli ta enne minu poole tulemist alevis ühe majaseina ääres poolpikali olnud, viinapudel kõrval, ise aga nutnud!

Hilda temperatuur oli hommikul 36,8°, õhtul küll tõusis 37,3° peale, kuid Hilda käis juba tabasid mööda ja õhtust sõi söögitoas laua ääres juba. Seni pidi ta kõik aeg – ülehomme saab 2 nädalat – sängis sööma ja pikali olema. Loodame, et kõik hästi läheb.

Käisin Lihola (Kulna) külas ühe haige juures, kes on kauemat aega pime ja pealegi võimetu käima. Saaniga sai alles hästi läbi. Kell 7 hom. Sõitsin välja, kell ¾ 11 olin tagasi.

Keilas, 16. aprillil 1924

Oli täna haruldaselt soe, kuigi tuuline päev. Vilus oli keskpäeval +7° R. See ilm sulatas ka lund tublisti, nõnda et allpool jõe peal õhtul juba vett nägin läikivat. Lootsin, et mind täna keegi enam ei tülita, sest teed on pahad, kuid ometi asjata lootus. Saue vallasekretäär Lauter[1] telefoneeris, et neil vallamajas inimene raskesti haige ja armulauda soovib õhtupoolikul. Mis muud, kui sõida sinna. Vahetevahel oli tee nõnda lumest puhas, et hobune suure vaevaga saani läbi savi sikutas; käisin vahel ka maas. Siiski jõudsin kella ½ 2 – ½ 6-ni Saue vallamajas ära käia.

Hilda tervis üsna hea. Ämmaproua, kes 2 nädalat meil oli, arvas, et teda enam nõnda hädasti tarvis ei ole, ja läks lõuna paiku oma koju Kumna mõisa, lubades vahetevahel siin vaatamas käia. Dr. Greenberg oli täna õhtusöögil ja imestas, et Hilda nõnda kergesti jälle terveks sai. Homme on Suur Neljapäev. Veel on väljad ja heinamaad lume all, kuid leidub ikka ka juba mustendavat maad, kus lõokesed ja kuldnokad võivad peal olla. Praegu, kell 10 õhtul, on +2° R ja väljas on ilus kuupaisteline ilm.

Jumal olgu tänatud, kes meid siiamaani aidanud, hoidnud, kaitsnud. Ta tehku seda ka edaspidi.


[1] Gustav Lauter (1875-1959), Saue vallakirjutaja. Näitleja ja lavastaja Ants Lauteri vanem vend. 
Oli ka ise näitlemishuviline, Saue näitetruppi entusiastlik näitleja ja juht, venna teatritee suur 
suunaja ja julgustaja.

Suurel Neljapäeval (17. aprillil) 1924

Oli väga ilus päikesepaisteline ilm. Keskpäeval oli vilus 7½° R sooja. Nüüd sulab lumi õige ruttu. Jõel hakkab jää juba lagunema. Saaniga on raskevõitu teed käia, kuid vankriga ka veel ei saa. Hommikul, kui kirikusse läksin, nägin Keila mõisa saeveskit täies tööhoos, ja inimesi koormatega oli tee peal, nagu ei olekski mitte püha. Siiski oli kirikus üle 100 armulaualise. Hildal oli täna terve päev kange peavalu, nõnda et ta päris oigas. Üks haigus läheb temal, teine aga tuleb! Kell on 9 õhtul. Väljas on alles +3½° R. Ometi on lund alles väga palju. Kuu paistab üle lumiväljade.

Pühade laupäeval, 19. aprillil 1924

Neljapäevast saadik kestab Hildal kange peavalu, ka valu ühe kõrva sees. Eile äritas ta ennast pealegi veel tühjade majandusliste asjade pärast, kus ta eht naiselikkusega ühest äärmusest teise läks, et kui natuke halb on, siis järeldus tehakse, nagu oleks kõik otsas. Õhtul käis tohter ja kirjutas mõnesugust rohtu, mida Luise apteegist ära tõi. Saab näha, mis tänane päev näitab. Praegu on kell 8 hommikul ja Hilda magab. Palavikku tohter eila temal ei leidnud. Eks verevaesus annab ennast tunda. Sadas natukese aja eest lopsakat lund; eila sadas kiriku ajal vihma. Baromeeter aga näitab õige kõrget rõhumist (767-768).

Esimesel Ülestõusmise pühal (20. apr.) 1924

Hommikul oli pilves, keskpäeval ilus päikesepaiste, õhtu eel läks uduseks. Saanitee on otsas, vankritee ei ole veel mitte alganud. Pärast kirikut ristisin vaksalis raudtee teemeistri poja, siis kõmpisin koju, sõin natuke lõunat ja läksin saaniga Keilast läbi, versta 4 alevist Baltiski maanteed mööda Ellingu äia kuldpulma. Pool teed käisin jala, sest lumeta teel sai hobusel tühja saanigi vedada; vahetevahel leidus veel tee peal lund, mõnes kohas sai ka tee kõrval lund mööda edasi. Mõni rookimata teekoht rohke sõnikuse lumega on vankriga käimiseks alles hädaohtlik. Seega on praegu – ei saani ega ka vankritee. Joalt telefoneeris mulle valitseja eila, et kosel jääminek alganud; oleks huvitav sinna päevapildistama sõita, ei pease aga läbi – katsun siiski sõita.

Hildal on ikka veel peavalud, kuid vähenenud. Täna oli ta pea terve päeva üleval olnud. Poiss on rahulik, karjub harva – on hea laps.

Peaks ilmad soojaks minema ja lumi kaduma. Kell on 10 õhtul – praegu on kõigest ¾° R! Väljas on ikka alles lumiväljad, mis üksnes siin ja seal kirjuks, paljaks on läinud. Keila jõel on osaline jääminek.

Teisel pühal, 21. aprillil 1924

Kirikus oli jällegi hea hulk rahvast, kuigi ei saani- ega vankritee ei ole. Kaks surnut oli matta ja üks paar laulatada – need tulid peaasjalikult ikka saanidega. Ilm on eile õhtust saadik külmavõitu, öösel oli koguni jälle külmetanud. Keila jõe vesi on õige suur. – Peale kirikus olevate ei olnud ühtki ametitalitust; üksnes köster lubas jalgsi minna raudteed mööda versta 10 üht last ristima. Mind ei kutsutud seekord kuhugile. Ka sünnib sel aastal lapsi vähe, surnuid on paarkümmend praeguseni rohkem registreeritud kui sündimisi. Kuulda on, et ka abielunaised kangesti paluvad, et neile aborti tehtaks: ei taheta enam lapsi sünnitada! Suguline lõtvus näib Keila kihelkonnas igatpidi õitsevat, sest Tallinnast ulatub paha vaim maale.

Kolmandal pühal, 22. aprillil 1924

Räpane ilm. Küll on külma vihma, küll lumelortsi sadanud. Vastik, õudne. Tuul puhub aknatest läbi; igal pool tubades on tuul. Kell on õhtul 7, kõigest 1½° R ongi väljas sooja. Kondid valutavad, sest tubadeski on ahjukütmiste peale vaatamata jahe. Poisski karjub täna, rohkem kui harilikult süüa nõudes. Hilda tervis on parem, kuid päris hea veelgi ei ole, sest peavalud kestavad edasi, kuigi mitte nõnda teraval kujul kui alguses. Baromeeter näitab 743. Homme on Keilas laat. Et ilm halb, siis vast on laadalisi vähe ja jääb ehk ilma inimohvriteta. Ülehomme ja reedel on Nissis Lääne-Harju praostkonna sinod; mina pean praosti soovil seal teise jutluse. Lähen sinna ainult üheks päevaks.

Keilas, 23. aprillil 1924

Eile õhtul läks tuul järjest valjemaks. Öösel ei saanud ma magada, sest tuul kolistas ja hulus akna taga. See kange põhjatuul tõi lund ja praegu, keskpäeval, tuiskab, mis hirmus. Termomeeter näitab 2 pügalat alla nulli. Inimesed sõidavad enamasti jällegi saanidega laadale. Ajab torm ja tuisk jällegi hangesid siia ja tänna. On see küll aprillikuu! Täielik talvevalitsus.

Keilas, 24. aprillil 1924

Käisin Nissis praostkonna sinodil ära. Hommikuse rongiga sõitsin Riisiperesse, kus hobune vastas oli ja kirikumõisa sõidutati. Sealt läksime rongis – 6 õpetajat, paar köstert ja koguduste saadikud – kirikusse, kus õp. Liiv[1] kõne ühes algusliturgiaga pidas, siis praost sinodi jutluse ja mina praosti ülesandel Keskkassa poolt jutlustasin, õp. Bidder[2] kantslist teadaandeid ütles ja jumalateenistuse lõpu ühes palvega jälle õp. Liiv pidas. Baltiski uus õp. Lesta[3] (Vladivastokist tagasi tulnud vanem mees) ja Risti uus õpetaja Schwartz[4] (endine Avinurme õpetaja, kes vahepeal korra vaimuhaige oli) jäid tegevuseta. – Kell 4 oli leerimajas lõunasöök, mis oma söögisedeli poolest Keila omast igatahes taha jäi. Kell 5 algasid leeritoas – ühes teises ruumis – sinodi istangud. Kell ½ 6 õhtul aga lahkusin sealt, sest kella 6 ümber asusin Riisiperes jälle rongile. Kell 7 ¼ õhtul sain Keila jaama, kust jalgsi koju tulin. Hommikul sõitsin Keila saaniga, Riisiperes sõitsin saaniga, sest eilane tuisk oli lund küllalt toonud. Ometi on päeva jooksul jälle sulanud, loodan siiski homme veel saaniga Joale peaseda. – Oleksin heameelega jäänud Nissi, sest meie praostkonna õpetajad on kõik heasüdamlised mehed, kuid Hilda on ikka haige ja parem on, kui sellepärast kodus olen.

***

Riigi Statistika Keskbüroo, mis ikka õpetajaid siunab lohakuses, sai ometi minu läbi vikatiks, mis kivi vastu juhtus. Sain täna Keskbüroo käest kirja, milles tunnistatakse, et süüd on Keskbüroo pool, ja vabandust palutakse. Kiri oli järgmine:

„V.a. Keila Ev. Luth. usu koguduse õpetajale.

Teie kirja peale 28.III.24 No 272 peale on minul au teatada, et Keskbüroo poolt Teile saadetud vahekiirjas mingisugust süüdistust isiklikult Teie vastu tõstetud ei olnud, vaid nimetud vahekiri sellel otstarbel laiali saadetud sai, et kõiki võimalikke ette tulnud puudusi kõrvaldada ja teada saada põhjusi, millest nad tekkida võisid. Nagu nüüd selgub, on puudusi olnud nii meie registratuuris, kui ka saatjate koguduste kantseleides, mida igaühel praegu võimalik kõrvaldada ülalnimetatud vahekirja varal. Üksikasjalisel järelvaatlusel Teie koguduse saadetistes tuleb ilmsiks, et Teie andmed ja arvud tõele vastavad – puudus on meie registreerimise raamatus, kus said sisse kantud ainult 1923 kuuluvad NN, kuna need numbrid registreerimata jäid, mis 1922. a. juure arvata tulid. – Ringkirja väljasaates oli võimata ette näha asjaolusi, mille põhjal Teie rahulolematus ka seletatav. Edaspidi püüame võimalikult täpsemalt asjaajamist toimetada, kus siis ka kõik puudused ära jääksid.

Ettetulnud tülituse eest palun siin juures vabandada.

No 305. 23.IV.24.a. Riigi Stat. Keskbüroo. Van. Statistik F. Schmidt.”


[1] Joosep Liiv (1870-1957), Rapla koguduse õpetaja 1907-1941
[2] Roderich Bidder (1886-1970), Harju-Risti koguduse õpetaja 1917-1923, Nissi
koguduseõpetaja 1923-1929, aastast 1929 aastani 1939 Tallinna Peeteli koguduse õpetaja; 
1939 emigreeris Saksamaale
[3] Adalbert Gustav Lesta (1869-1941), Vladivostoki koguduse õpetaja 1914-1922, teenis
ka Samaras, Tobolskis ja Tomskis; aastatel 1923-1931 Paldiski Nikolai koguduse õpetaja; 
aastal 1941 asus järelümberasumise korras Saksamaale
[4] Wilhelm Reinhold Schwartz (1891-1962), 1916-1921 Tartu praostkonna vikaarõpetaja, 
1917-1920 Avinurme, 1921-1923 Kose, 1924-1934 Harju-Risti ja Nõva koguduste õpetaja; 
1939 emigreeris Saksamaale

Keilas, 27. aprillil 1924

Reedel, 25. aprillil sõitsin väikese Hildaga ½ hom. saaniga läbi Kumna, Humala ja Vääna Joale. Pea terve tee oli võimalik saaniga päris sõita, ainult mõned üksikud kohad olid lumest hoopis paljad ja tuli siis minul häda pärast, Hildal aga lõbu pärast, maas käia (tühja saani hobune ikka vedada jõudis). Oli ilus päikesepaisteline ilm, üksnes puhus vali vilu põhjatuul, mis nii palju mõjus, et Hildal käed ja jalad, minul varvaotsad külmetama hakkasid. Olin kaabuga, kuid peal külm ei olnud. Kahe tunniga sõitsime Joale. Keila ja Kääsalu kaudu on võimatu praegu Joale peaseda, sest Kääsalu mõisa ja Joa vahel on ühes kohas väga suur vesi, mis igatahes saani tuleb. Joa valitseja Riimann telefoneeris mulle neljapäeva õhtul selle pärast. Joal pani Riimann minu hobuse varju alla, siis soojendasime ennast toas ja siis läksime, tegime 3 ülesvõtet kosest, kus praegu väga palju vett on, ja jõest. Siis anti meile lõunat ja väike Hilda hakkas Riimanni lastega mängima ega tahtnudki minuga enam Türisalusse sõita. Riimann pani oma hobuse ette ja siis sõitsime kahekesi Türisalu koske fotografeerima. Pärast võtsin veel Joa kosest ühe pildi ja sõitsin siis kojupoole; kell oli juba ½ 5 õhtul. Väike Hilda tahtis vägisi Joale jääda. Kojusõit läks peaaegu niisama hästi, üksnes oli päike juba rohkem maad paljaks sulatanud. Igatahes ¾ 7 olime kodus. Siis jooksin vaksalisse – saaniga sinnapoole oli võimata saada – Baltisiki õp. Lesta oli Nissist tulemas ja tahtis Kumna mõisa loomatohter Bohli juure öömajale minna (olid ju mõlemad Siberis ühelpool ametis); mina pidin Lesta teejuht olema. Rong jäi üle tunni hiljaks. Oli juba videvik, kui Kumna mõisa ligidale saime, kus Bohl vastas oli. Eila hommikul käis Lesta enne rongile minekut ka meil; sõime koos hommikust.

On küll ilusad päikesepaistelised ilmad, kuid tuul on põhjas ja lumi väheneb visalt.

Täna oli mul üks kange tööpäev. Hommikul kell 8 matsin Keilas Tähe vabrikus ühe 5-kuuse poisslapse, kes sealt Rahumäele, Tallinna Jaani koguduse surnuaiale viidi. Siis ruttasin koju, kus juba üks kihluspaar ootas. Siis kirjutasin ühe tunnistuse ja läksin kirikusse, kus oli armulauateenistus, matused ja laulatus, kodus oli jällegi inimesi õiendada. Lõppeks kopeerisin üleeilaseid päevapilte.

Keilas, 29. aprillil 1924

Eila algas tütarlaste leer. On seni 49 leerilast. Täna käisin Liikva külas haige juures. Seitse aastat ei olnud mees kirikus käinud, nüüd korraga – kõige pahema teega nõuab armulauda! Kõnelesin tema omakstega kaunis kibedalt, kes ütlesid, et nüüd vanakeste (üks närvihaige naisterahvas tuli ka armulauale) soov täidetud olla: „Miks ei olnud seda soovi ennem 7 aasta jooksul ja miks nõuate armutalt õpetajat just kõige pahema teega?!” 15 versta oli sinna, niisama palju tagasi; tasu ei saanud pennigi – ei pakutudki, nagu sealpool Vääna nurgas see harilik asi on. Lund oli vahetevahel tee peal veel palju, nõnda et vankriga sõitmine mõnes kohas päris kaelamurdev asi oli. Olin sõitmas kella 1 p.l. kunni kella ½ 8-ni.

Papa saatis postitschekiga 1000 marka sellepärast, et tema ja mamma kauge maa tagant pojapoega vaatama tulla ei saavat.

Keilas, 30. aprillil 1924

15. aprillil võtsin, Lihola külas haige juures käies, teeäärest ühe noore tomminga, mille kodus otsapidi veekruusi panin. Nüüd on see puukene lehtis ja õitseb, kuigi vaevaselt. Tarvis talvedel seda asja sagedamini tarvitada – saab kevadisi lõhnasid tunda lumisel ajal. Ei ole loota, et õitsemist looduses nii pea näeb, sest lund on ikkagi veel küllalt ja puhub vali ja vilu kirdetuul. Meie aias on nartsissid siiski oma lehtede otsad maa seest juba välja ajanud.

Dr. Greenberg oma perekonnaga täna siin õhtust söömas. Nad tõid väikese poisi pärast tordi. Hilda tervis on juba päris hea. Täna on ka juba 3 nädalat väikese mehe sündimisest. Poiss oskab ka juba vaadata.

MAI

Keilas, 1. mail 1924

Oli üsna hea ilm – keskpäeval 6° vilus sooja ja terve päev päikesepaiste. Leerilaste juures olin kõigest 2 tundi, andes neile omalt poolt 1 tund „töölistepüha”. Pärast tegin Moriani pildist uuesti 2 paremat kui seni ülesvõtet. – Õhtupoolikul käisin lastega Rehemäel, kus leidsime 4 sinilille. Lund on paiguti ikka alles üsna palju.

Keilas, 5. mail 1924

Esimesest maist saadik on kevadinäolised ilmad. Juba kolmandat päeva on 10° R sooja. Täna oli ilm pilves ja sadas natuke vihmagi, kuid soojus tõusis 11°-ni. Laupäeva õhtul kella ½ 7-9-ni olin Kumna Rebasel, kus lapsi loetasin (32 last oli tulnud!) ja vanadele palvetundi pidasin. Läksin ja tulin jala. Metsas oli veel rohkesti lund. Nüüd kaob lumi selle soojaga; meil õueski väheneb lumehang kiiresti. Silmapiiril paistab üksnes siin ja seal veel lund; muidu on väljad ja heinamaad juba lumest vabad. Rukkiorased on aga kõik hallid, ei ole pea ainustki rohelist taime näha. Saab näha, mis rukkipõldudest saab: kui aga meie maa mitte ilma leivata ei jääks!

Eila oli pärast jumalateenistust 2 surnut matta. Üks matuserong jäi hiljaks; suure kiirusega, hobuseid pekstes sõitnud nad kiriku ette, peaaegu oleks nad puusärgi puruks sõitnud. Ametitalituse ajal olid aga kõik mõistlikud. Pärast olevat nad aga märatsema hakkanud ja siis viidud nad kinni. Oli eila Karskuspüha. Käisin pärast kirikut alevis üht last ristimas. Seal oli lapse vanaisa küll „vintis”*, aga muidu üsna mõistlik; naistel oli küll hirm tema pärast ja nad katsusid meest kõigest jõust minust eemal hoida, kartes, et ta mind tüütab, kuid polnud ühtki häda.

*) Mees suri 24. novembril 1924 südamerabandusse liia alkoholi tarvitamise tagajärjel.

Keilas, 6. mail 1924

Täna hommikul oli küll tuul lõunast, kuid õige vilu; kui kella 9-ks hom. leeritundi läksin, siis oli kõigest 4° R sooja ja päike ei paistnud. Keskpäeva ajal hakkas aga päike paistma ja ilm läks soojemaks; lõunaajal oli juba 8 ½ ° R. Kell ½ 2 sõitsin väikese Hildaga kodust välja. Tahtsime Klooga Trepioja fotografeerida. Panin talvepalitu selga, kuid see oli küll üleliigne, sest ilm oli vaikne ja päike paistis. Trepiojale saab meilt umbes 13 kilomeetrit Baltiski maanteed mööda. Oja on põudsel suvel kuiv. Kevaditel ja vihmasadudega jookseb seal vesi aga paekiviastmetelt alla, tulles ühest soost 2-3 versta kauguselt ja jookstes mere poole. Praegu oli fotografeerimiseks kõige parajam aeg, sest vesi oli alanenud ja kose astmed selgesti näha. Ühes kohas sünnitab veejooks koguni väikese joa, millest tegin 2 ülesvõtet, Trepioja koguvaatest üht ülesvõtet tehes. Õieti küll ei saa üldvaadet võttagi, sest oja jookseb kivisillakese alt läbi, kahes harus, ja allpoolsildu on jällegi astmeviisilised väikesed joad. Neid tahaksin ka veel üles võtta – ei olnud seekord kahjuks rohkem plattesid kaasas kui 3. Kui veelangemist astmete kaupa arvata, siis on selle Koska oja peal umbes 10 astet, vast enamgi. Ilus on see Trepioja! Kaldal kasvavad kuused, männid, osalt ka lepad, ja päikese käes sätendab vahutav vesi ja veetlevad mändade punakad tüved okaspuude haljuse raamis. Kaldad on paesed, seega mitte pehmed. Mäeoja! Mäest tuleb ta alla. Mäe otsas männik ja mändade all palju palukavarsi. Hea õhk, nii kosutav kevadel männimetsas. Kose mühin ei ole mitte nii kange, et ta uimastaks pead kõrvade kaudu. Tahaks seal olla kaua, kaua. Kuid hobune, kes aia külge kose lähedal kinni seotud, vaatab üle aia minu poole, nagu kutsudes ja meele tuletades, et aeg on sellest kevadisest päikesekullast üle puistatud ja tuultest varjatud meelepäralisest soojast ilusast nurgast lahkuda ja jälle tagasi minna poole versta kaugusel olevale Baltiski maanteele sellelt teelt, mis Trepioja sillast üle teiselepoole Laulasma mõisa ja sealt edasi mere äärt mööda Meremetsa kaudu Joale, kus on veel kaunim. Kuid kaunis on ikka ka Koskal. – Tagasisõidul korjasime ilusa kimbukese sinililli Klooga ja Keila rajal. Kell ½ 7 õhtul olime kodus. Hea tundmus jääb niisugusest ilusast sõidust ilusasse kohta.

Keilas, 7. mail 1924

Fotografeerisin täna 2 rootsiaegset risti. Ühel neist, „Tamme Hansu” ristil on aastaarv nii maa sisse vajunud, et enam kätte ei saa – võib olla küll, et aastaarvu ei olegi. Seda risti kaevas endine kirikumees, vana Eving, maa seest välja nii palju, kui võimalik oli. Köster oli ka abiks tähti kriidiga valgeks tegemas.

Kui alevist koju minemas olin, nägin järgmist pilti. Oli üks naine, kes hobusekoormaga läks, maas käies. Koorma otsa oli, nagu koorem ikka, üks mees kinni seotud kahest otsast – käte ja jalgade poolt. Mees oli kõhuli. Rahvas naeris. Küsisin rahva käest, keda veetakse. Vastati, et üht haiget. Küsisin, kas veetav on vaimuhaige. Öeldi, et mitte vaimuhaige, vaid joomahaige! Mis pidi ka tegema naine selle joobnud mehega? Pane ilma kinni sidumata vankri peale, siis kukub ju kergesti rataste alla. Ehk kukub maha ja jääb tee peale maha, sest ega teiste abita naine suurt meest jõua vankrisse panna.

Keilas, 9. mail 1924

Oli eila tuuline ilm, kuid soe: +14° R vilus. Tuul tõi vihma. Täna oli ilm jahe, kõigest +6° R. Tänagi sadas vihma. Orasepõllud hakkavad ometigi vähehaaval haljendama, olgugi et nad praegu alles muret valmistavad.

Keilas, 11. mail 1924

Täna oli võrdlemisi kerge pühapäev. Kirik oli küll rahvast täis, kuid armulaual oli kõigest inimest 35. Ametitalitusi ei olnud muud, kui 3 surnut korraga matta. Ilm oli väga ilus ja võrdlemisi õige soe (+13° R vilus).

Sinililli on laialt; ka teistsugu lilli – kollaseid, mille nime ei tea, ja ühed teised kollased „kanavarvad” või „nurmenukud” (priimula) on leida.

Hilda tervis on niipalju paranenud, et homme teenijaga linna minna kavatseb. Meil on nüüd ka teine teenija – üks, kes alguses siin meid teenis, tuli kahe aasta järele tagasi. Hilda haigusest saadik on küll ka juba õp. Ficki aegne teenija, kes ka Kukk’e terve aeg siin teenis, üle 70.a. vanatüdruk, siin olnud; see läheb nüüd homme oma koju. Ämmaproua elas meil punkt 2 nädalat ja ma andsin temale tasu 6000 marka minu enese otsusel.

Lapsed läksid teenija Luisega pritsimaija algkooli peole. Meil käisid õhtu eel külalised: politseiinspektor Jacobsen oma proua ja pojaga. Kõndisime aias, ma tegin ühe pildi, sõime õhtust ja siis saatsin Hildaga neid kirikumõisa ja Keila vahel oleva endise kõrtsini, mida omal ajal „Sinine Aug” nimetati.

Ööpiku laulu kuulsin. Ei ole ühtki haljust veel puitel, ometi on suvilinnud kõik juba väljas.

Keilas, 13. mail 1924

Eila õhtul ja öösel müristas esimest korda. Täna hommikupoolikul sadas sooja vihma. Korraga läks kõik haljaks. Õitsevad juba ka kanakoolid (= varsakabjad), anemoonid ja veel mõnesugused kollased lilled. Tegin täna enesele lõbusa päeva. Kui leerilapsed kell 12 lahti lasksin, jäi vihmasadu korraga järele, pilved kadusid ja ilus päike paistis loojaminekuni. Kell 2 sõitsin väikese Hildaga Joale. Kell ½ 5 olime Joal. Hilda jäi valitseja Rimanni[1] laste juure, mina ise käisin Türisalu koski pildistamas. Käisin Türisalus jala. Huvitusega vaatasin, et Türisalu ojasuu hoopis teiseks muutunud kui sügisel. Sügisel jooksis ta liivasängis merre. Nüüd on ojasäng merekaldal väga lai, liiv on ära uhutud ja igal pool suured kivid väljas, mis läinud aastal üldse ei paistnud. Merekaldal oli liiva peal hea kõndida. Puhus pehme meretuul. Kaldal kasvavad männid. Õhk oli hea. Tundus, kuidas palju, palju karastavat ja kosutavat sai väsinud hingele. Oleks tahtnud kaua, kaua kõndida mere ääres, olles paitatud pehmest soojast meretuulest. Kuid päike vajus ja vajus ja aeg kutsus koju poole. Joale tagasi jõudes kutsuti mind Rimanni juure kohvi ja kakaot jooma ja Rimanni poja sünnipäeva kringlit ja kooki sööma. Väike Hilda oli juba ära söönud. Pärast sööki tegin veel ühe ülesvõtte Joal – suure veega jõkke varisenud kaldast ja puudest. Kell ¼ 8 õhtul hakkasime tagasi sõitma ja kell 9 olime kodus. Pildid ei saanud mitte kõige paremad, kuid head nad saavad siiski.

____________________________

[1] Peter Ludwig Rimann (Peeter Raidma) (1880-1962), Keila – Joa mõisa viimane valitseja

Keilas, 15. mail 1924

Soojad ilmad. Täna oli vilus 15° R. Ma ajasin aias viimase lume laiali, mis siis kiiresti sulama hakkas. Lastega käisin vabal ajal sinililli ja anemoone korjamas. Tegin lastele lepapilli.

Kell 5 p.l. matsin „imearsti” Masti[1] tütre. Saksa keeles. Mast ei ole mitte arst, kuid arstib inimesi omaviisi. 2. märtsil suri tal 23. aastane tütar ära. Enne tütre surma oli terve see perekond sattunud Keila baptistide jutlustaja, lätlase Adam Podini[2] kätte (Mast ise oli baptistlane), ja Podin käinud nagu hingekarjane majas sisse ja välja. Surija oli olnud Podini mõju all. Igatahes mattis Podin selle neiu märtsikuus maha. Meie nõukogu esimees ei annud hauaplatsi baptistidele kiriku juure mitte, vaid teisele surnuaiale. Korraga näinud pärast matmist aga üks õde, kes Viljandis elab, unes, et surnu oma kohaga mitte rahul ei ole, vist ka mitte baptistide kombe järele peetud matmisega. Hakati siis meie vahet käima, toodi tõendused, et tütar ega ka perekond mitte ei ole baptistid, vaid Tallinna Niguliste koguduse lutherlased; sõimati Podin koeraks ja kelmiks, kes neid sel ajal, kus nad valust uimased olid, vedanud. Hauakoht teisel surnuaial ei meeldinud neile mitte. Nad palusid matuseplatsi kiriku juure. Tervishoiu Peavalitsusest said nad loa surnu teiselt surnuaialt äratoomiseks. Mina lasksin teatada, et mina heameelega ei mataks (ei taha ju usuvahesid teravaks ajada). Nemad pidid nii kui nii oma koguduse õpetajat Undritzi[3] matma paluma. Kuid Undritz tahtis piiskopi laulatusele minna, ja nüüd paluti pool pisarsilmil mind matma. Heameelega ma seda küll ei tahtnud, jäin lõppeks ometigi nõusse… Baptistlastest oli nii mõnigi seda matmist pealt vaatama tulnud. Nüüd sai surnu küll enesele üsna hea koha. Ma kõnelesin lühidalt ja ei tuletanud mitte ühegi sõnaga seda meele, et korra seda surnut juba baptisti jutlustaja mattis. Haud oli kuuseokstega vooderdatud ja kuuseokste vahel olid sinililled. Rahvast oli uudishimu pärast küll palju kokku tulnud, kuid matus läks nii kui harilikult. Hauaküngas kaeti nagu harilikult okste ja lillepottidega; nagu harilikult nuteti haual ja põlvitati jumalagajätmiseks hauakünka eel. Nagu harilikult!

Ööpikud laulavad terve päev otsa meie aias. Käod kukuvad kaugemal.

Täna kell 7 õhtul laulatati piiskop Kukk, kes 54 aastat vana, ühe natuke üle 20. aastase preilikesega. Rahva seas on väga palju kõnet liig suure vanaduse vahe ja selle pärast, et piiskopi proua on Iisaku noore õpetaja Kuljus’e[4] õde, see noor õpetaja aga oma usuliku vabameelsusega nagu vaimuhaige uhkustab. Piiskop käis esmaspäeval meil, pulmade jaoks üht ja teist oma asja viimas. Ma olin küll pulma kutsutud, kuid ei olnud ei tuju ega aega pulmade jaoks. Saatsin köstriga koos õnnesoovitelegrammi.


[1] Carl Mast, homöopaat
[2] Adam Podin (1862 – 1941), sündis Põhja-Lätis, 1896. aastal saabus Eestisse,  
töötas Keila ja Laitse mõisas vaimulikuna. Adam Podinist ja tema abikaasast said 
Keila esimesed baptistid; Keilas pastor kuni 31.12.1932; Oli üks maailma suuremaid 
vanglamisjonäre, tegi misjonitööd ka pidalitõbiste hulgas; ühiskondliku tegevuse 
eest määrati 1931. aastal Eesti riigi Punase Risti mälestusmärgi II järgu II astme medal.
[3] Adolf Oskar Undritz (1864-1933), ordineeriti pastoriks 1885; Tallinna Niguliste 
koguduse õpetaja 1896 – 1932; üks esimesi geneoloogiaga tegelejaid.
[4]Voldemar Kuljus (1898 – 1979), kirikuõpetaja; Eesti evangeelse luterliku 
kiriku protestantliku voolu esindaja; avaldas jutlustekogud „Lunastatud albatrossid“ (1925) 
ja „Juudasuudlus“ (1926); 1950. aastal küüditati Siberisse; 1955. aastal jätkas tööd 
kirikuõpetajana.

Keilas, 16. mail 1924

Viimane lumi oli öösel aias ära kadunud. Vara hommikul, kui juba valgeks läks, oli kange müristamine, ja vihma sadas ka. Äike oli nii kange, et mul voodis õudne tundmus oli; saalist kostis telefoni kõlisemine pikse pärast. Lõpetasin leeriõpetuse. Maa on juba haljas. Ilm on vihmade järele õnneks ikka soojaks läinud. Seemendatakse põldusid.

Keilas, 19. mail 1924

Eile oli leerilaste õnnistamine. Läinud aastal oli tütarlaste leeri ajal joobnud kabajantsikud kiriku juures, kes ära lõhkusid paar risti ja ühes kohas ka aia. Asi läks kohtusse; seal suudeti aga üksnes ühe mehe kohta rahurikkumist tõendada, ja mees sai 2 või 3000 marka rahatrahvi. Sel aastal küsis jaoskonnaülem aegsasti järele, kunas leeripäev tuleb, ja üks raiooniülem kõndis eila kiriku läheduses. Kord oli ilus. Olid kahed laulatused ja kahes järgus matused (6 surnut) – ometi ei rikutud korda mitte. Sain leerilaste käest ühe leeripildi ja altarilt ühe 400-margalise hortensia; köster sai niisama palju. Alles kell 5 õhtul sain kõigega valmis. Et mul kurk ja kops juba paar päeva haiged olid, siis sain lõpupoole üksnes suure vaevaga häält teha. Kell ½ 7 õhtul tõusin lõunalaualt üles.

Keilas, 25. mail 1924

Olin terve nädala haigevõitu; pealegi oli püsivust vähe, et oma tervist ka parandada. Esmaspäeva õhtupoolikul 19. mail käisin lastega Kumna mõisas Dr Greenbergi juures, olgugi et mul ihusooja 37,3 oli; hommikupoolikul olin alevis. Kolmapäeval käisin jällegi alevis – fotografeerisin alevit, Keila vaksali ja kirikut. Kolmapäeval ja neljapäeval katsusin tõsiselt tervist parandada. Reedel käisin Tallinnas; ostsin 2 aasta järele jälle ühe kübara 650 marga eest, kummikingad 350 m j.n.e. Käisin konsistooriumis ka maad kuulamas, kas Keila koguduse vanadest raamatutest ja kroonikast, mis 1915. a. sõja eest Tallinna viidi, mõnda alles peaks olema ühes arhiivis, mida praegu korraldatakse, millest aga hea hulk ära varastati ja turule pakkimispaberiks ära müüdi. Sain teada, et mõned Keila raamatud igatahes kadunud on!

Eile käisin ma kaht paari laulatamas: Laulasmal ja Kloogal – ühe ja sellesama tee ääres. Laulasma pulmalised võtsin etnograafilise huvi pärast merekaldal üles. Teel tegin veel 2 ülesvõtet Klooga Trepiojast. Täna oli võrdlemisi kerge päev: jumalateenistus oli ilma armulauata, matused olid kahes järgus, kuid laulatusi ei olnud, sest eile laulatasin 2 paari, nagu juba nimetatud, nende kodudes ja ühe oma kantseleis.

Keilas, 26. mail 1924

Trepioja ülesvõtted ei saanud veejooksu suhtes mitte kõige puhtamad, sest ilm oli pilves ja ma tegin 4 momenti 1/100, momendid aga ei kata üksteist veejooksul mitte. Otsustasin sellepärast täna hommikul, nähes ilusat ilma (oli päikesepaiste ja soe, üksnes tuuline), veel korra Trepioja fotografeerima minna, et Trepioja mul igast küljest käes oleks. Kell 1 sõitsingi välja, võttes mõlemad tütred kaasa. Kella ½ 6-ni olime ära. 13 kilomeetrit on siit sinna. Tegin Trepiojast 2 ülesvõtet, mis nüüd head said; tee peal võtsin lapsed veel ühes kohas valgete lillede seas üles. Kodus tegin enne 2 pilti Hildast väikese poisiga.

Nii palju ööpikulaulu ei ole veel kuulnud, kui sel aastal. Alatasa laksutab ööpik meie aias. Ka rukkirääk on juba mõnda päeva kuulda olnud. Kased haljendavad juba noortest lehtedest; peale saarte ja tammede on teisedki puud haljad. Sinililled on juba otsas.

JUUNI

Keilas, 2. juunil 1924

Taevaminemise päeval, 29. mail käisin lastega tohtri perekonnas. Esmalt viisin üksnes Hilda, keda siis ühes tohtri Kariniga hobuse seljas üles võeti. Ma olen ise ka selle pildi peal – hoian lapsi kinni, ja tohter Greenberg hoiab hobust suukõrvalt kinni. Ülesvõtja oli tohtriproua.

Reedel, 30. mail käisin päevapiltnik Kulp’iga Varbola muinaslinna[1] vaatamas. Juba Taevaminemise päeval oli väga ilus ilm. Õhtul oli baromeeter tõusmas, hommikul, 30. mail, näitas ta 766 ja taevas oli ilma pilvedeta. Varbola asub Nissi kihelkonnas, praeguses Varbola, endise nimetusega Vardi vallas, Põlli kogukonnas. Keilast tuli sinna sõita n.n. Tuula-Ääsma Harudevahele, sealt Pärnu maanteed mööda. Kell 6 hom. sõitsin siit välja, kell ¼ 7 võtsin Kulp’i kiriku juures peale. Kell 11 hom. olime Varbola vallamajas, kuhu siit nii umbes 34 kilomeetrit saab. Varbola vallasekretäär on Kulp’i hea tuttav. Et mees ka päevapildistamisega tegemist teeb, siis tuli ta meiega kaasa selle peale vaatamata, et kantseleipäev oli. Vallamajast muinaslinnani oli läbi metsade umbes 4 kilomeetrit, teed mööda – 5. Läksime metsi mööda, tulime teed mööda. Varbola vald on oma nimetuse ühe kooliõpetaja Kuljuse pealekäimisel saanud endise Varbola maalinna järele. Varbola maalinna ennast nimetatakse praegu Nissi Jaanilinnaks. Kes esimest korda Varbola maalinna vaatama läheb, see teda naljalt üles ei leiaks. Maalinn on praegu ju metsaga täiesti kattunud. Läksime meie sinna Põlli mõisa poolt. Suurt teed mööda sammudes saame maalinna ligidusest märki suurte tammede läbi, mis tee ääres kasvavad. Sealsamas tee ääres on ka üks suur raudkivi iseäralise välimusega. Tundub, et see kivi ei ole mitte harilik, vaid arvatavasti ohvrikivi. Kivi on üsna maalinna naabruses. Maalinn on ise Põlli poolt minnes pahemalpool teed, kivi paremalpool. Läheme segametsa alla, et maalinna ennast näha. Näeme väikest mäeseljandikku kuuskede ja teiste puude all. Ei ole see seljandik sellest kohast ei kuigi kõrge ega ka mitte järsk. Läheme üles. Selle koha peal on mäeseljandiku hari ja teine külg natuke maad lagedad. Teeme ühe pildi. Nüüd näeme ka, et kuigi osalt on tarvitatud ka loomulikku mäeseljandikku, siis ometi palju rohkem kunstlikku sünnitust on: siinsamas on paekivitükid, mis mäe seest välja tulnud ja veelgi tulevad. Maalinnana ei ole mitte tarvitatud mäeseljandikku ennast, vaid mäeseljandikust on valmistatud vall, mis ovaalselt piirab maalinna õue. Õu oligi pelgukohaks vanal ajal. Vall kaitses vaenlase eest. Mõnes kohas, näit. kirdes, on vall õige järsk, nii hästi õue kui ka iseäranis väljaspoole. Paiguti tuletas vall mulle Naanu Tantsimäe külgi meele oma kõrguse ja järsakusega. Siin ja seal on selgesti näha üksteise peale laotud paekivikorde. Varbola kivivall on pool versta pikk. Arvatakse, et tema tarvis 32 300 koormat kiva ära kulus. Ringvall ei olnud aga ainus ehitus. Olid veel kraavid ja eelkindlustused; kõva kivitee viib peakindluse juurest väravast allapoole. Tee ääres on nähtavasti sügav kraav olnud. Õu on umbes 5000 ruutsülda suur. Õu on ümberkaudsest, väljaspool valli olevast maast kõrgem, muidugi niisuguseks tehtud. Praegu on õu osalt sarapuu, tomminga ja teiste põõsaste, siin ja seal ka kuuskedega kaetud; osalt on ta lage. Õues oli parajasti lambakari ühe vananaise valvel söömas. Näha on, et ennemalt vähemalt osa õue põld on olnud. Õue keskel on vanaaegse kaevu ase, on nagu mõni kruusiauk; vett sees muidugi ei ole, üksnes kiva on seal. Kaevu on kerge sisse minna, sest ääred ei ole mitte järsud. Ka ei ole kaev mitte sügav. Kaevu ümbrus on põõsastega kattunud, osalt kaevu kohalgi on põõsaskatus. Läheme veel väravat vaatama. Ei ole see kaevust mitte kaugel. Kuna igal pool laguneva valli kivipuru, siin ja seal koguni kivihunikuid leidub, siis värava koht on kividest vaba. Värav praegusel kujul on nii, kui kahe mäeseljandiku vahe – üks lõpeb, teine tõuseb. Väravast välja läheb allapoole tee, ühelpool on vall, teiselpool vanaaegne kraav. Tee on vaba, teeäärsed metsaga kattunud. Kahjuks ei luba mets sellest muinaslinnast mitte üldvaadet silmile, vaid seda tuleb ise enesele ette kujutada, vaadeldes valli üksikuid osasid, kõndides ringi valli peal ja õues. Põlli endine koolimaja on üsna maalinna ligidal maantee ääres, mis Vardi mõisa ja Varbola vallamaja poole tagasi viib. Seal puhkasime ja jõime kolme peale ära kolm toopi piima, mida vallasekretäär Virma oma tutvusega ilma rahata meile muretses. Tulime tagasi maanteed mööda läbi Vardi mõisa. Vardi jõekese algust nägime, siis nägime seda jõge Vardi mõisas juba üsna suurena. Ka läbi metsa minnes läksime ühest jõekesest ühe veski juures üle, selle jõe nimi oli Pajaka, kilomeetrit 1 ½ Varbola linnast. Vallamaja ees kasvavad ilusad kased, vallamaja taga oli ilus männimets. Ruunaveres Pajaka jõest üle sõites, fotografeerisin seda silda ja üht iseäralist kaske sealsamas. Oli üks nõrekask, millel haruldaselt ripnevad oksad; räägiti, nagu oleks see kask 400 aastat vana. Ruunaveres olevat korra lahing olnud, kus veri ulatunud ruuna põlvini – sellepärast olevat Ruunavere. – Vallasekretäär andis meile, olgugi et meil vähe isu oli palaval päeval, ometigi veel lõunat. Natuke enne kella 5 saime tagasi sõitma. Tee peal murdsime täisõites tommingaoksi, mis vankri peal tolmutundmust vähendada aitas. Igalpool olid tommingad Hageris ja Nissis õites, Keilas olid nad ka, kuid vähem. Nägime teel kullerkuppe ja pääsukesesilmi. Ööpikud laulsid. Väga ilus, soe, õiterikas, õitelõhnaline päev oli. Kell ¾ 9 õhtul olime juba Keila alevis. Olin küll väsinud kitsas raputavas vankris sõitmisest, ometigi ilmutasin veel õhtul omad platted ära. Unustasin ütelda, et Hageri kihelkonnas, Haibas, Pärnu maantee ääres põllul ühe huvitava kadaka silmasime, mis oli võrdlemisi õige suur (40 versokit alt ümbermõõt) ja mille tüvi nagu kokkukeeutatud köiekimp oli; ka selle pildistasin. Ma tegin sellel teekonnal üldse 10 ülesvõtet, Kulp tegi 3; neist viimastest on üks, kus Varbola väraval mina seisan ja minu ees õuel lambakari. – Pärnu maantee äärne maa oli üsna metsarikas, sellepärast ka palju silmailu. Varbola vallamaja lähedal oli palju nõre- või leinakaski, mis oma iseäranis ripnevate okstega väga veetlevad olid. – Varbola on Tallinnamaa suurem maalinn. Läti Hendrik kõneleb temast mitmes kohas, nimelt XV, 8; XXIII, 9.10; XXVI, 3; XXVI, 5; XXVI, 11; XXVII, 3; XXVIII, 7; XXIX,7.

Eile oli mul raske pühapäev. Kell 9 hom. oli kirikus üks eralaulatus, siis jumalateenistus armulauaga (180 armulaualist), 1 ristimine, 1 matmine, 2 paari laulatada. Siis ristisin Keila vesiveskis ühe lapse, kella 5 ajal õhtul ristisin Kumna mõisas ühe tütarlapse. Kumna mõisast sai maad keegi merikapten Gildemann[2], sõjalaeva „Lembitu” komandör; selle vend on Tartus aurulaeva „Vanemuise” tüürimees. See oligi oma naise sünnitamise ajaks Kumnasse oma vanemate hoole alla toonud ja nüüd ristisin lapse. Oli koos paarkümmend inimest haritud ilmega. Oldi väga lõbus, söödi, joodi ja naerdi. Naised jõid parema meelega kui mehed. Siiski, oli seal üsna hea paar tundi söögilauas ära viita.


[1] Varbola linnus – rajatud XII sajandil;
Muinas-Eesti suuremaid linnuseid- õue pindalaga 2 ha; 
linnust ümbritseb 7-10 m kõrgune ja 580 m pikk kividest kuhjatud ringvall.

[2] Rudolf Gildemann (Enno Sinivee) 1894-1954; Vabadussõja teenete eest Vabadusrist I/3;
1922. aastal määrati suurtükipaat "Lembit" komandöriks; 24. veebruaril 1924 ülendati 
kaptenmajoriks; 24 veebruaril 1930 ülendati kaptenleitnandiks.

Keilas, 4. juunil 1924

Eile käisin Tallinnas. Keila koguduse kroonika sain ometigi provintsiaalmuuseumist kätte. Päriselt aga seda välja ei antud, vaid ajuti. Ka teisi raamatuid, mis Keila koguduse ajaloole tähtsad, on alles, kuigi väga mitmed raamatud ühes teistega ära on varastatud.

Homme on meie poisi ristimine. Otsustasime teda Viktoriks nimetada.

Keilas, 6. juunil 1924

Eile oli siis meie poja ristimine. Tulid hommikul kell ½ 11 rongiga Tallinna poolt Keila: minu vend Viktor, kes Sakku oli sõitnud, sealt jala Sauele ja Sauelt rongiga Keila tuli, B. Leib, õp. Sommer prouaga, Hilda vend Eduard; Hilda mamma tuli juba üleeila hommikul, Hilda vend Karl eile hommikul; praost K. Thomson[1]prouaga tuli kella ½ 3 paiku hobustega; politseiinspektor Jacobsen ühes prouaga toodi kella 3ks; selleks ajaks tulid ka herra Peks prouaga ja herra Lukas’ega, Dr Greenberg proua ja tütrega, agronoom Alfred Kalm prouaga, ämmaproua Ihlberg, ka kirikunõukogu esimees Elling oma abikaasa ja tütrega. Huvitav, et peale laste ühtki preilit ei olnud, sest ainus, keda kutsuti, Hilda õde Alide, ei saanud koolitöö pärast mitte tulla. Pidi siia tulema ka piiskop oma noore prouaga, kuid telefoneeris hommikul, et tulla ei saavat, kuna ta kibedasti kiriku aruannet kirjutavat. Hilda vend Paul[2]kirjutas meie kutse peale, et meil rõõm, temal mure olevat: hea hobune lõppenud tal ära! Missugune vastik sündmuste ühendamine: nagu peaks meil mõnesugune hobusesündimise rõõm olema! Paul lubas siiski tulla, saatis aga keskpäeva paiku telegrammi, et tulla ei saavat. Kutsutud olid veel: Rapla õp. Liiv abikaasaga, köster Sori perekonnaga, meie köster, päevapiltnik Lints[3], aga need ei saanud tulla. Praost laulis ja kõneles peast. Ta rääkis umbes selle kirjasõna kohaselt: „Ära karda mitte… Sina oled minu päralt.” Ta ütles, et kartus, mis sündimisel oli, mööda on, kuigi tuhat kartust noore elu pärast veel ees; kallim, kui ükski teine nimi, olgu Jumala oma „sina oled minu päralt”; kasvagu ja kasvatatagu siis last Jumalale. Proua Jacobsen hoidis Viktori süles kuni ristimise eneseni. Praost laskis teda meie tehtud altari ees leentoolil istuda. Ristimise enese ajal oli poiss minu venna Viktori süles ja sai siis õnnistamise ajaks Hilda kätte. Altari jaoks oli üks laud, laua peal lina, mis üle ääre allapoole ulatus; selle lina rippuva ääre külge tegin ma pääsusilmadest risti. Laua peal oli 2 viieharulist küünlajalga ja puust ristikuju, Jacobsenide käest laenatud asjad. Küünlad muidugi põlesid ka. Pärast ametitalitust tõstsin altari teistpidi ja põigiti, seadsin vaderid Viktori, praosti ja Hilda sinna ümber ja võtsin üles. Ristivanemad või vaderid olid: minu vend Viktor ja B. Leib, proua Jacobsen ja proua Sommer.

Enne ristimist võtsin vanamamma üksinda ja teist korda ühes lastega üles. Kella 2 paiku läksime – Sommerid, Kuusikud, Viktor, Leib – Lutheruse juure, kuhu ka redel toodi ja Lutheruse piiblikirja näha taheti. Õp. Sommer ronis Lutheruse otsa ja leidis, et käesolevas piiblis mitte midagi ei seisa. On küll seal üleval jalgade juures kaks venekeelset pealkirja. Üks pealkiri on: „Лъпилъ профессоръ С.Петербурской Академіи Художеетвъ баронъ Клодтъ 1861 г”. Teine pealkiri: „Отлито изъ бронзы въ С. Петербургокомъ галвано-пластическомъ и Литейномъ Заведеніи въ апрълъ 1862 г.” Varsti sõitis praost oma prouaga mööda, kutsusime ka neid Lutheruse juure. Hilda tuli pärast ka, ja siis ronisid Leib ja insener Kuusik Lutheruse otsa, teised asusid Lutheruse ette, ja ma tegin ülesvõtte. Pärast lasksin teise pildi teha, kus mina ka peal olen (valgustas pilti minu juhatusel Hilda noorem vend). Pärast ristimist oli schokolaadi ja kohvilaud magusa saia ja tortidega. Siis ajasime juttu, ma lugesin huvitavaid kohte Keila kroonikast ette. Siis läksime välja. Jacobsenid läksid ära. Osa rahvaga käisin Kumna pargis ja tohtri aias, kus 4 pilti sai tehtud. Siis oli kell ½ 8 õhtul, kui tagasi jõudsime. Algas õhtusöök, mida pooleli jättes lahkusid: Sommerid, insener Kuusik ja Leib, sõites õhtuse Baltiski rongiga Tallinna. Pärast õhtusööki läksid umbes tunni ajaga kõik laiali. Jäid üksnes Viktor, Hilda noorem vend ja Hilda mamma. Neist viisin oma venna Viktori täna Saku vaksalisse, tehes teel ülesvõtteid tammedest, mis Harjumaale omased; Karl oli sõitnud rongiga Riisiperesse; jääb siia esialgul vanamamma.

Üleeila sadas tublisti vihma. Kui pääsukesesilmi ja kullerkuppe korjasin Kumna heinamaal, sain üsna varsti märjaks. Ka eile hommikul oli ilmal pahur nägu, kuid läks üsna varsti päikesepaisteliseks, ilusaks, vaikseks; üksnes soojust oleks vast rohkem ära kulunud. Täna on õhurõhumine kõrgem, kuid pilvitas, õhtupoolikul sadaski korra. Seega läks ristimisepäev ilma poolest täiesti korda.

Talitamas olid eile meie oma 2 tüdrukut, korra ka üks Peksi teenija, ka piiskopi endine teenija „Vana Liisa” oli siin. Linnast kutsuti üks naiskokk, kes pidusid mööda käib. Kahjuks ei teadnud enne, et see oli adventistlane; adventistlased on aga üsna kiusakad; igatahes teine kord enam niisugust ei võtaks. Sai see naiskokk kahe päeva eest 1000 marka. – Sakus käimise peale kulus täna aeg hommiku kella ½7–½12ni. Kell 9.16 läks rong seekord Viljandi poole. Poisile toodi Jacobsenide poolt hõbelusikas.


[1] Konstantin Adolf Thomson (1865 - 1938), 1890 ordineeriti pastoriks, 1892 - 1936 Hageri koguduse õpetaja,
 1920 - 1935 Lääne- Harju praost, 1927 - 1936 vaimuliku ülemkohtu liige, 1936. aastast praost-emeritus,
 "Ristirahva Pühapäevaleht" väljaandja ja toimetaja.
[2] Paul Voldemar Kuusik (1890 - 1963), kirikuõpetaja. 1934 - 1939 õhtukoguduse 
"Emmause" organiseerija ja õpetaja, 1935 - 1939 Tallinna abipraost, 
1941 lahkus Saksamaale.
[3] August Lints (sündinud 1883), fotograaf. 1901 - 1904 õppis fotograafiat Peterburis, 
1909 - 1940 töötas fotograafina Viljandis.

Keilas, 11. juunil 1924

Hilda jäi pühade laupäeval haigeks. Esimesel ja teisel pühal oli tal palavik kunni 39,9 ja 39,8. Külmavärinad, pea- ja kõrvavalu ja köha oli tal. Adventistlane ajas jonnakalt kõik aknad ja uksed ristsete ajal pärani, sellepärast Hilda ennast ära külmetaski. Alles eila, viimasel pühal sai ta jälle oma jalgele. Mina olin ka need päevad haige: palavik (38,1), köha, kurguvalu. Ometi ei olnud mul võimalust voodisse heita, sest mul on ju 10.000. pealine armutu peremees. Esimesel pühal oli kirikus mul ainult lihtjumalateenistus. Köster korraldas pärast seda kirikus kontserdi (orel ja neljast kohast segakoorid); sissetulek – 2500 m vabatahtlikke andeid – läks orelikooripealse suurendamiseks (ongi töö juba tehtud). Ei jõudnud ära oodata oma haiguse pärast, kunas kontsert lõpeb, olgugi et kontsert ilus oli. Õhtupoolikul siiski jalutasin laste ja Hilda mammaga, kes täna hommikul jälle Märjamaale sõitis, Kumna pargis, kus 3 ülesvõtet tegin. Oli väga soe ilm, sellepärast võisingi 38°-lise ihusoojuse juures väljas olla. Teise püha hommikul oli aga kurk nõnda haige, et üksnes 2 klaasi palavat piima alla sain neelata. Rääkiminegi sünnitas valu. Ometigi pidin tegev olema: jumalateenistus, ühe lapse ristimine, ühe vanapoisi matmine, 2 paari laulatus, 1 eralaulatus ja pärast Vallingu mõisas veel laulatus; muidugi pidin ka tunnistusi veel kirjutama. Varakult läksin õhtul voodisse, et viimaseks pühaks, eilseks päevaks, jõudu koguda. Eila pidasin jumalateenistust vanade armulauaga Türisalus Pirmade peres. Oli 11 inimest armulaual ja 2 tuba rahvast täis; ka baptistlasi oli tulnud üsna tõemeelega. Pärast jumalateenistust käisin Joa valitseja Riimanni ja selle perekonnaga Türisalu kalda all. Kallas on jällegi palju muutunud, sest siin ja seal on palju maha varisenud. Sügisel olid kalda sees väga ilusad koopad, needki olid osalt sisse langenud. Siiski oli minu kirjutis – „väike Hilda 1923 1/X” alles. Fotografeerisin ka. Pirmade juurde tagasi minnes – Riimanni abikaasa on sündinud Pirma ja selle koha poole osa pärija – saime tugevasti vihma, nõnda et mul põlvede kohalt aluspesugi märjaks sai. Sõime siis lõunat ja ootasime, kunni vihm üle jäi. Kell 6 õhtul hakkasin sõitma ja sain kella ½ 9-ks koju. Tervis oli eile juba päris hea. Üksnes joogijanu vaevas palaviku järeldusena, kuid Türisalus oli head hallikavett küll. Täna on veel köha. Võtsin lapsed nartsissides üles.

Keilas, 17. juunil 1924

Reedel telefoneeris mulle piiskop Kukk, et eelolevaks Lutheruse usupuhastuse meie maa 400. a. juubeliks ja kirikupäevaks, mida täna Tartus alatakse, ka Soome piiskop Dr. Jaakko Gummerus siia sõidab ja mõnda Eesti maapastoraati ja kogudust näha soovib. Kukk küsis, kas teda mitte ei võiks Keila saata. Ma olin nõus. Laupäeva õhtupoolikul telefoneeris meie piiskop uuesti, et Gummerus pärale on jõudnud; rääkisime kokku, et G. pühapäeva hommikuse Baltiskisse mineva rongiga Keila jõuaks. Selsamal ajal telefoneeris ka Hilda õde Alide, et temagi siia sõidab – juhtumisi sellesama rongiga. Sõitsin siis pühapäeva hommikul mõlemale külalisele vaksali vastu. Oli vihmane päev, üksnes vahetevahel oli kuiv. Parajasti rongi tulekul hakkas lainetama ja vihmavarjude peale vaatamata saime üsna märjaks enne, kui koju jõudsime. Kodus sõime, ajasime juttu, ja siis sõitsin Soome piiskopiga kirikusse. Kahjuks ei oskanud ta nii palju Eesti keelt, et ta kirikus kogudusele midagi ütelda oleks võinud. Soome piiskop vaatas pealt, kui mina jumalateenistust pidasin. Et paremini tähele panna, oli tal kirikus eestikeelne agenda ja lauluraamat käes. Ta vaatas jumalateenistuse lõpuni, siis lasteristimise, juhusliku konservatooriumi õpilaste kontserdi ja lihtlaualatused. Siis saatsin ta koju, kus ta seni maja ümbrust silmitses, kunni ma kirikus veel 2 eralaulatust ära toimetasin. Olgugi et ilm vihmane, oli rahvast siiski kaunis hulk kirikus ja jäi soomlasele meie rahvast hea mulje. Kodus sõime lõunat, tegime ühe ülesvõtte Lutheruse juures; siis küsis Gummerus põhjalikult üht ja teist minu kogudusetööst, meie maa kirikuoludest, usuõpetusest j.n.e. Ise rääkis ta ka Soome kirikuoludest, mis igapidi paremas seisukorras riiklises suhtes kui meil. Mõni õpetaja saavat seal kuni 1 miljon ja enamgi Eesti markades arvatud palka; keskmine palk olevat 400-500 000 Eesti marka. „Niisugust suurt kirikumõisat aga ei leia Teie Soomes mitte. Meil on vähemad puuehitused!” Pärast õhtusööki sõitis Gummerus 1/410-se rongiga Tallinna tagasi. Ma andsin temale umbes 20 ülesvõtet Keilast kaasa, et Eesti ilu näidata. „Eesti on ilus maa!” ütlesin ma. „Kui Teie oma piltidega seda mulle tahtsite tõendada, siis olete oma eesmärgi täielikult saavutanud!” vastas ta. Meie rääkisime Saksa keelt. Gummeruse esivanemad vanaema poolt on sakslased ja Saaremaalt pärit. Elab piiskop G. Tamperes. Soomes on 4 piiskoppi ja 1 peapiiskop. – Kahju, et ilm sadune oli – koguni ülesvõttegi Lutheri juures tegin ma vihmaga – , muidu oleks võinud soomlasele veel mõndagi näidata. Meie köster küll ütles, et päris hea olevat olnud, et ilm vihmane oli, sest muidu oleks soomlane siit väga paha mulje saanud, sest palju inimesi olevat nüüd meilgi kihelkonnas pühapäeval põllutöös. – Täna juubeldatakse Tartus. Mina pean aga eraleeri. On 20 leerilast: 7 p. ja 13 tütarlast.

Keilas, 18. juunil 1924

Eila käisin ma Vääna Vähi külas haigeid ja vanu armulauale võtmas. Oli väga ilus päev. Pärast ametitalitust võtsin üles endise koolimaja, kus minu onu, isavend Jüri, oma tervise lõplikult kaotas – on üks vilets maja, praegu on ta vaestemajaks. Käisin siis ka Vääna (Tugamanni) kosel, kus vett nüüd vähe oli. Üllatavalt madal on Vääna kose kõige suurem kukkumine. Ma arvasin, et see 1 süld kõrge on, kuid ta on tublisti alla sülda. Kuid ülalpool koske langeb vesi õige mitmelt astmelt nagu treppi mööda alla. Tegin jälle ühe ülesvõtte – kiirmomendilise. Pärast võtsin veel osa Vähi külast – vaeste inimeste küla – üles.

Hilda ja Alide käisid eile Tallinnas. Oli ilus päev. Täna on veel ilusam ja keskpäeval on 18° R vilus sooja. Õunapuud lõpetavad õitsmist. Kõik asjad kasvavad jõudsasti. Kirikumõisa rukkiorasest sai muist ikkagi üles küntud ja kartulid asemele pandud. Täna ei ole ühtki pilve taevas. Jões pestakse kirikumõisa lambakarja, lapsed on juba mitu tundi seal pealt vaatamas ja vitsad on neil käes nagu karjalastelgi.

Keilas, neljap. 26. juunil 1924

Nädali eest, neljapäeva õhtul, olin ma juba magama minemas, kui korraga 2 üliõpilast öömaja tulid paluma. Juhtusid olema just Viljandi kihelkonnast, minu venna Viktoriga omal ajal Viljandi kihelkonnakoolis ühes õppinud, nimedega Sepp ja Raudsepp. Nad sõitsid jalgratastega ja tahtsid seekord meie randa näha. Nad olid päeval Tallinnas näitusel olnud ja siis õhtuks Keila poole sõitnud. Kogemata sattusid nad siia, olgugi et nad ei teadnud, kes siin õpetajaks on. Andsin neile süüa ja öömaja. Hommikul tegin neile kaardi, mille järele nad Keila ranna tähtsamaid kohte tundma õppida võisid. Näitasin neile reede hommikul kirikut ja surnuaia vanu mälestusmärke, kodus enne seda muidugi minu päevapilte. Siis läksid nad Joale ja Türisalusse. Sealt läksid nad Baltiski ümbrust vaatlema. Minu soovitusel pidid nad käima Pakri saartel, Pakerordis, Leetses. Seda nad ka tegid. Pühapäeva hommikuks pidid nad Keila jõudma ja siit minuga koos Rannamõisa minema, ei tulnud aga mitte, sest nad ei saanud Baltiskiga veel mitte valmis. Rannamõisas käisin mõlema Hildaga, ja oli seal üsna hea, sest ilm oli soe ja ilus. Üliõpilased jõudsid esmaspäeva hommikul Keila, parandasid Keila mehaaniku juures jalgrattaid ja said lõuna paiku meile. Ma ei lasknud neid enam edasi Rannamõisa sõita, sest Rannamõisas, ei tea, kas öömaja saab. Alide puhastas siis õhtupoolikul ukse ees teed, üliõpilased niitsid muruplatse ja mina valmistasin Jaanipäevaks, järgmiseks päevaks, jutlust. Vahepeal tegin 2 ülesvõtet neist töötegijaist. Õhtul enne päikse veeru tegime karjamaal jaanituld. Lõikusime tooreid kadakaid ja kiskusime maa seest poolmädanenud kadakajuuri. Oli hästi suur suits, vahetevahel ka tuli. Üks üliõpilastest oskas lastele, neid sülle võttes ja üle tule hüpates, head lõbu valmistada. Jaanipäeva hommikul saatsin üliõpilased Rannamõisa, ise aga läksin Keila surnuaiapühale. Oli ilus ilm, kuid baromeeter langes ja tekkis kange tuul. Siiski läks püha hästi korda. 1500 laululehte läks poole tunniga läbi. Pärast jumalateenistust hakkas pilvitama, vahetevahel sadas. Õhtupoolikul olin terve perega, Alide ka, tohtri juures. Kui sealt koju tulime, saime õige tublisti vihma. Ilm muutus viluks.

Eila käisin Vatsla külas – 30 versta edasi-tagasi – vanu inimesi armulauale võtmas. Oli vilu tuul ja uduvihma sadas ühtelugu, korra tuli minnes hoog päris kanget vihma. Tagasi tulles tundus soojem ja oli kuivem. Kodus leidsin, et baromeeter hooga tõusma hakkas. Vilus oli +10° R. Täna on juba enam-vähem päikesepaisteline ilm, soojem ka ja baromeeter tõuseb.

JUULI

Keilas, 6. juulil 1924

Enam kui nädal aega on nagu lendes mööda läinud. Läinud pühapäeval, 29. juunil käisin terve perega ja Alidega Keila mõisas Kalm’ude juures, kes talvel Tallinnas, suvel Keilas elavad. Dr Greenbergi perekond oli ka seal. Oli üsna lõbus. Tegime ka ülesvõtteid. Esmaspäeval käisin jällegi Keila mõisas suurt härga fotografeerimas. Nädala sees pidime Rannamõisa sõitma reedel, kuid ilm oli vihmane. Üldse ei olnud läinud nädalal mitte ilusaid, meelepäralisi ilmu.

Eila käisin Suuropis, Ninamäel ja Viti Pundelepal vanu ja haigeid armulauale võtmas. Kell 10 hom. sõitsin välja ja kell 10 õhtul olin jälle kodus. Sellest ajast sain 2 tundi tarvitada oma lõbuks. Nimelt Suuropi Neemel vaatasin tahukivi kallast ja seda, kuidas kalamehed merelt tulid, paat mäele tõmmati ja kalu võrkudest välja võeti. Anti mullegi kalu kaasa. Ilm oli kaunis ilus. Vahetevahel oli päris päikesepaiste. Nägin igatahes huvitusega randlaste elu. Fotografeerisin muidugi ka.

Täna oli mul eraleerilaste püha. Rahvast oli palju. 300 inimest oli ka armulaual. Sain 2 ilusat hortensiat ja veel lõigatud lilli. Kirik oli küünlatega valgustatud, kaskedega ehitud ja puhkpillide koor mängima tellitud. Õhtupoolikul olid Jacobsenid meil. Pidime just nende poole minema, kuid nad tulid meile teel vastu. Oli väga rõõmus õhtu. Ilus ilm oli ka. Tegime pilte – gruppid redeli otsas ja puu otsas. 

Keilas, pühap. 13. juulil 1924

Läinud nädal oli mulle väga huvirohke. Kolmapäeval 9. juulil käisin Baltiskis ja Pakri saarel ja reedel olin Rannamõisas.

Baltiskisse sõitsime hommikuse kella 11 rongiga. Sõitsid: Dr Greenberg oma proua ja tütrega, minu Hilda, meie mõlemad tütred ja Alide (viimane tuli otse Tallinnast, kus ta paar päeva olnud oli). Ka arhitekt Ederberg[1], kes Keila kirikut ühe professori ülesandel mõõdab ja meie juures elab, oli meiega kaasas. Kella 12 paiku olime Baltiskis. Dr. Greenberg oli õhtul enne seda Dr. Studemeister’ile[2] telefoneerinud, kes korra ennemalt oli lubanud temale teejuhiks tulla Pakri saartele. Dr. Studemeister oli vaksalis vastas. Läksime siis kohe sadamasse lootsikut ülesõiduks Pakri saarele otsima. Otsimise peale lubas meid keegi 1 œ tunni pärast üle viia. Sadamast läks Dr. Studemeister koju meie jaoks lõunat korraldama, meie aga läksime Peeter Suure kindluse jälgi vaatama. Korjasime seal metsnelkisi, kurekatlaid ja üksikuid maasikaid, mida kõiki seal mere kõrgel kaldal palju kasvab, ja ma tegin Peetri paemurrust ülesvõtte. Siis läksime linna ja sõime tohtri juures lõunat. Läksime sinna niisuguse tundega, nagu oleksime rohutirtsude parv olnud – oli meid ju palju. Siis ostsime poest kompvekki ja limonaadi ja läksime jällegi sadamasse. Saime ühe suure purjelootsiku, mille eest sõiduraha minul tuli edasi-tagasi, mitmetunniline ootamine Pakri saarel peale selle, kõigest 300 marka maksta (minu, Hilda, Alide ja laste eest). Sõit oli väga hea, laineid ei olnud. Pakri saarel, n.n. vähemal saarel, sest on veel üks teine natuke suurem Pakri saar sealsamas esimese kõrval, versta 2 vahet, – vaatasime sadama läheduses olevat küla, kus pea ühtki inimest näha ei olnud, ja läksime siis versta 2 edasi saare vastasolevale kaldale suurt küla vaatama. Pikuti saart edasi minna on Baltiski poolt vaadates pahemat kätt kirik, paremat kätt aga kõrge kaldaga maanina. Saare pikkus on versta 7, laius 2-3 versta. Mõlema saare peal kokku elab umbes 300 inimest. Vähemas külas nägime üht väga ilusat rukkivälja, olgugi et maapind on paekivipurune. Saarte elanikud on rootslased, kes aga küll on kadumas, sest Rootsist ei käi nad naisi võtmas mitte, käivad üksnes Vihterpalu ja Noarootsi pool; seega ei tule värsket verd mitte juure. Nad oskavad nähtavasti kõik ka Eesti keelt. Olevat küll naisi, kes terve eluaja omal saarel mööda on saatnud, ka Baltiskisse, kuhu saab versta 3, mitte ei ole saanud. Igatahes on see omapärane ilm, mida seal näha saab. Silma paistavad suured kiviaiad, raudkividest korralikult üles laotud ja nähtavasti hästi korras peetavad. Ka elumajad paistavad oma korralikkuse ja ruumide rohkusega silma. Suuremas külas fotografeerisime üht talu, mille elumajal, vaguni viisi ehitatud, 4-5 tuba oli. Rehi, ait ja karjalaut on elumajast täiesti lahus, igaühe jaoks ise hoone. Õu oli korralik ja puhas. Majade katused on hästi korras peetud. Inimesi oli vähe näha, sest enamjagu oli muidugi heinamaal. Kuid alati olevat inimesi Pakri saarel vähe näha. Ja tuimad olevat nad ka. Dr. Studemeister’i proua ütles, et ka siis, kui nad tantsivad, neil väga ükskõikne, kivinenud näoilme olevat. Ühe koera nägime 3 tunni jooksul, mida saarel mööda saatsime, hobuseid ei ühtki; suuremas külas kuulsime ühes kohas ka sea kiunumist. Lehmi nägime palju. Vähem küla oli täiesti kuiva maa peal. Vähema ja suurema küla vahe aga oli üsna vesine maa. Suurema küla rand oli ka märg. Kuivema maa peal oli küla ja iseäralised tuulikud, mis ka Läänemaale ja saartele omased, külast väljas. Oli vähemas külas ka üks päris korralik suur tuulik, suuremas külas oli aga ühes kohas 4 tuulikut väiksed, iga talu jaoks oma tuulik. Naised läksid meil suurema küla rannal merre suplema, meie mehed aga läksime külasse maju vaatama ja juua otsima. Korralikku teed saarel ei ole. Siiski suurema küla vahel oli üsna korralik tee ja ka kiriku juure viisid roopad. Vähema küla ja suurema vahel oli nähtavasti ka sõidetud. Ilmasõja ajal on venelased saarel olnud ja need on kahe küla vahele paekivipuru vedanud, kuid korralikku teed luua nad ei ole suutnud. Meie mehed, Dr. Greenberg välja arvatud, käisime ka kiriku või kabeli juures. Leidsin seal ühe risti, mis Keila 1815. a. raudristi taoline oli, kuid 1840. a. paiku püstitatud. Kabel on nagu elumajadki eemale paistvate, nimelt valgeks värvitud aknaraamidega, nagu Vene külade elumajad. Kabelisse sisse meie ei saanud. Asub kabel kõrge kuiva koha peal merekaldal, nõnda et mõlemalt poolt otsast meri paistab. Kabel on puust, torn on kividest; surnuaed on kabeli ümber. Ümberringi on lage maa; parajasti oli küla lambakari, muidugi vähema küla oma, seal laial lagendikul söömas. Ka küla lehmad näisid ühes karjas käivat. Kell œ7 õhtul kogunesime sadamasse ja sõitsime Baltiski tagasi. Studemeister’id saatsid meid vaksalisse, kus veel õlut ja limonaadi jõime ja siis rongile asusime. Kell 8.15 sõitis rong välja ja tunni aja pärast olime Keilas. Muljed jäid vist küll kõigile head, pealegi oli ju ilm ilus.

Reedel, 11. juulil käisime Rannamõisas. Oli seesama seltskond: Dr Greenberg perekonnaga, mina Hilda, laste ja Alidega. Ederberg puudus, sest tema lõpetas kiriku mõõtmist ja sõitis õhtul Tallinna. Rannamõisas seltsis meiega proua Dunkel oma kolme väikese tütrega. Läksime esmalt mere kõrget kallast mööda Tiskresse, seal jagunesime kaheks: tohtriproua oma piriseva tütrekesega ei julgenud kalda alt läbi ronida ja läks tagasi, kõrgele kaldale. Hilda arvas ennast olevat kohustatud, mispärast – ei mõistnud ma, temale seltsiks olema ja võttis Ellinori enesega. Mina, Greenberg, Alide, proua Dunkel kolme lapsega ja väike Hilda läksime kõrge kalda alt Rannamõisa poole tagasi, teel fotografeerides. Vahetevahel jäime peatuma ja vaatlesime paljastunud liivakivi kihte ja üleval äärel rippuvaid paerahne. Allalangemised on Rannamõisas palju suuremad kui Türisalus, ja paekaljud rippuvad üleval nõnda hirmuäratavalt, iga silmapilk võiks karta allalangemist. Pärast käisime ka Rannamõisa Tilgu sadamas, mis versta 2 Rannamõisast Suuropi poole asub. Seal on ka ilus kõrge kallas. Korra käisid naised ka suplemas. Mina ja Greenberg leidsime aga, et merevesi meie jaoks soe oli üksnes selleks, et jalgu pesta. Naised olid kaunis pirtsakas tujus, nõnda et korra juba otsustasin, kunagi enam mitte naiste seltsis sõita.

Täna käisin Hildaga Keilas Jacobsenide juures kella 4-œ 8-ni. Jõime seal õlut, limonaadi ja veini, ja oli üsna hea olemine.


[1] Ernst Ederberg (1891-1973), arhitekt ja arhitektuuriajaloolane; osales I maailmasõjas ja 
Vabadussõjas; 
1919-1931 Tallinna Tehnikumi arhitektuuriajaloo ja arhitektuurivormide õppejõud; 
1944-1950 Arhitektuuri Valitsuse muinsuskaitseosakonna arhitekt ja juhataja; 
1944-1973 ERKI õppejõud, 1947 aastast dotsent; 
üks oluliseimaid uurijaid Eesti ehitusmälestiste ja taluarhitektuuri uurimistel.
[2] Paul Alexander Studemeister (1871- teadmata), sakslane; Harju-Madise jaoskonnaarst; 
1920-1939 elas ja töötas Paldiskis; Eestimaa Arstide Abistamise Seltsi liige ja Kaitseliidu 
Harju maleva Paldiski kompanii sanitaarpealik; 1939. aastal repatrieerus Saksamaale

Keilas, 14. juulil 1924

Täna käisin Ääsmal haige juures. Kell 7 hom. sõitsin välja, kell 12 olin tagasi. Teel tegin ühe pildi lilledest ja teise Tuulas Keila jõest. Koju jõudes läksin oma perega suplema ja püüdsime 12 vähka kalda seest. Oli esimene kord minul sel aastal supelda: ilusaid ilmu on küll olnud, kuid aega ei olnud, ehk jälle on jõgi inimesi täis olnud.

Keilas, 20. juulil 1924

Täna sain oma tulumaksu teatelehe. Mul tuleb maksta 3850 marka. Mina andsin oma tulu üles 190.000 marka ja prii korter ja küte. Prii korteri ja kütte olid nad mulle hindanud 10.000 marga peale, mis igatahes on väga odavasti arvatud. Existents minimum 20.000 m. ja veel 20.000 m. ja laste pealt 24.000 marka (kahe lapse pealt) maha arvatud, jäi maksualuseks 136.000 marka. Kuna mul sel aastal pool vähem kui eelmisel aastal maksta tuleb, siis olen ma väga rahul.

On ütlemata hea ja soe suvi. Sagedasti on vilus veel õhtul 20° R sooja. Palju päikesepaistet on olnud. Baromeeter on kauemat aega püsinud keskmisel kohal, nimelt 758-761. Kurgid õitsevad meil juba umbes nädal aega ja tõotavad rohket saaki. Oleme söönud juba värskeid kartulaid ja porgandeid. Olen käinud lastega maasikaid korjamas, mida meie piirkonnas küll vähe on, ja suplemas. Eila käisin 2 korda suplemas: ühe korra käisin lastega, teise korra tohtritega. Lastel oli lõbu palju: ilm oli väga soe ja vesi meelitav; ei tahtnud lapsed enam jõest välja tullagi; olime õhukeses kohas, kus lastel võimalik oli jõest läbi käiagi.

Teisipäeval, 15. juulil käisin fot. Kulp’iga Padise kloostrit vaatamas. Kulp’il on Kasepere majandusühisuse asjaajaja Kutser hea tuttav. See on Keilas kooliõpetaja olnud ja Keila Vallingu endise koolipreili naiseks võtnud. See herra tuli meiega kaasa; pärast sõime veel seal lõunat ja jõime õlut peale. Kui just varemete juures olime, hakkas vihma sadama, ja näis pikaline sadu tulemas olevat. Kuid paari tunni pärast hakkas päike jällegi paistma ja ilm oli meelepäraline, soe. See vihm oli põldudele väga hea. Siit on Padisele igatahes üle 20 kilomeetri. Teel vaatasime ka Vasalemma marmorimurdu, Vasalemma mõisat, jõge j.n.e. Oli väga huvitav, ja kuna naisi kaasas ei olnud, siis ka meeleolu muidugi hea.

Neljapäeva hommikul sõitsin oma perekonna huvides Tallinna, kus herra Jacobsen meid tsirkusse viis. Olin esimest korda elus tsirkuses, kuid, nagu tähendasin, üksnes perekonna huvides, sest mind tsirkus ei veetle. Vaatlesin üksnes akrobaatide näoilmet kiikriga huvitusega. Reede hommikuse Baltiski rongiga sõitsime Keila tagasi.

Oleks tarvis vihma põldudele, kuid praegu näitab baromeeter tõusu. Täna müristas kella 3 ajal eemal, hommikul oli pilves. On pühapäev. Rahvast oli kirik täis. Umbes 120 inimest oli armulaual, 1 surnu matta ja 1 paar laulatada. – Heinu on kerge teha. Hein saab nii kuiv, et eila õhtupoolikul kirikumõisa heinamaal üks saad paberossist põlema läks ja ära põles. Jasminide õitsemise lõpp on.

Keilas, 26. juulil 1924

Eila ootasime vihma, kuid tuli üksnes paar piiska, olgugi et ümberringi igalpool müristas ja nähtavasti ka sadas. Viljapõllud meil ja ümberkaudu siin janunevad vihma järele, rukis on juba valge, odra- ja kaerapõllud on põuast kõrvemas ja punaseks tõmbunud. Üksnes aiavili edeneb hästi, nähtavasti ka kartulid. Kurgid õitsevad meil teine nädal ülirohkesti, juba on palju kurke pooltäiskasvanud. 1920.a. saadik ei ole meil suuremat kurgisaaki olnud, nüüd see aasta tuleb küll nähtavasti suurepäraline saak. Kartulad õitsevad. Juba on ka vabarnaid aias valminud. Soojust on päeval mõnigi kord üle 20° R olnud. Täna kell 9 õhtul on 13½°, kuid täna oli ilm sagedasti pilves. Baromeeter tõusis täna, nüüd õhtul jäi seisma 758 peale.

Neljapäeva öösel vastu reedet käisin Alide ja Greenbergiga kirikumõisa heinamaal jõest nattadega vähki püüdmas. Oli lõpmata ilus ja soe öö. Vähki saime küll vähe, kõigest 29 või 30, kuid hea oli kuulata pikema aja järele jälle öiseid hääli, vaadelda suviöö pilvi taevas, mis ju nõnda ilusad oma valgendavate äärte ja mustema keskkohaga. Olime kella ½ 2-ni öösel jõe ääres. Kell 8 hom. tõusin jällegi üles ja hakkasin tööle. Suviöine õhk mõjub minu peale väga rahustavalt ja tervendavalt ja annab peaaegu sedasama, mida unigi annab. Mäletan mõndagi ööd lapsepõlvest, kus mamma kas kangaid valvates või mõnel muul põhjusel aias lahtise taeva all magas ja mindki ühes võttis. Need ööd kahe vana mureli all, mida praegu enam ei ole, olid väga head. Väline õhk on suvel ikka hoopis teine, kui seisnud tubane õhk. – On ikka tänavu ilus suvi! Täieline vastand läinud aasta suvele. Nii soe ja päikeserikas on ta tänavu.

Keilas, 27. juulil 1924

Oli 19°R vilus. Rahvast oli kirikus küll üsna palju, kuid hobustega oli vähe tuldud. Heinaaeg. Kevadel paistis küll lopsakas rohukasv, kuid nüüd on peaaegu vastupidine asi heinasaagi suhtes. Keila mõisas on saak alla keskmise, kirikumõisas on parem – keskmine. Oli jällegi üks müristamise pilv taeva peal, kuid siia ligidale ta ei jõudnud. Vihma oleks aga hädasti tarvis, vihma, mida läinud aastal üleliia sadas.

AUGUST

Keilas, 1. augustil 1924

Esmaspäeva, 28. juuli õhtul sõitsime Greenbergiga, omi naisi kaasa võttes, Tuula mõisa teliskivivabriku alla vähki püüdma. Kaasas olid minu püügiriistad. Need jagasime jõe ääres pooleks. Mina panin söödaks loomamaksa, tohter konnad. Vahe oli sellest püügist silmaga nähtav – mina sain 80 vähka, tohter – 150; pealegi panin lõpupoole minagi konnad söödaks. Oli jällegi üsna soe öö ja taevas väga ilusad pilved. Meie olime neljakesi Peksi pikkvankriga, millel minu hobune ees.
Teisipäeval tuli mulle kange himu korra ka mere ääre minna ja meres supelda. Sõitsin väikese Hildaga Joale. Joalt mõtlesin mereäärt mööda kunni Lohusaluni ära käia, kuid ettevõte jäi pooleli. Tükk maad Keila jõesuust Lohusalu poole ära käies tuli meile üks maanina vastu, kus palju kiva ja kaldale uhutud palju adru, mis seal mädanenud, mullaks saanud ja muld omakorda taimekasvuga kaetud. Mereäärset liiva, mis muidu igalpool, ei ole enam nähagi. Et mereäärne soiseks maaks muutub, mis hästi pealgi ei kanna, mõtlesime kõrgemale, kalda peale astuda. Kõrgema kalda peal ja sees on aga, nagu ennemaltki teadsin, ussid pesitsemas. Pealegi kasvab Joal igasugu põõsarämpsu. Tõstsin Hilda üles kaldale ja tahtsin, et ta jalad usside pärast jälle kinni paneks. Hildal oli vaade mere poole, mina seisin ka juba kalda peal, kui korraga loogeldes minu eest põgenema hakkas uss. Ja otse Hilda paljaste jalgade poole lookles! Ma olin sel korral väga kärmas. Oli veel mõni toll uss Hilda jalgadest eemal, kui Hilda õhku tõstsin ja kaldast ühes temaga alla hüppasin. Uss kadus kaldasse. All, kivide vahel nägime ussikesta, mida ta seal hiljuti vist ära oli ajanud. Olime mõlemad ehmatanud ja pöördusime tagasi Joa poole, kus võsastiku ja mere vahel ometi on hea hulk liiva, mille peale uss ei tule. Seal läksime siis suplema. Tegin 7 ülesvõtet Joal. Hobune oli mul Riimanni talli lahtise katuse all.
Eila käisin Tallinnas. Minuga ühes sõitis ka Alide, kes Eduardi naist ja last Elva viima läks. Linnas läksime Eduardi ukse all lahku. Mina läksin poodidesse, Krediit-Panka oma jooksva arve raamatut korda seadma, sealt Leib’i juure. Leib’iga käisime turul ja sõime tema juures lõunat. Kell 4,10 sõitsin Tallinnast välja, tellides enne Leibi telefoniga Hilda enesele hobusega jaama vastu, sest ma tõin ka kalu ja maasikaid, mida jala raske oleks olnud koju tassida. – Kommunistid jagasid eila lendlehti Tallinnas, kutsudes ilmasõja 10. aastapäeva puhul meeleavaldusele.

Keilas, 8. augustil 1924

Esmaspäeval, 4. augustil oli vilus 22°R sooja veel õhtu eel! B.Leib oli laupäeval siia sõitnud ja esmaspäeval käisime Keila jões. Jõevesi oli suurepäraline, soe. Ma olin kaua aega vees ja pesin ennast hästi puhtaks. Leib võttis enam jagu aega kaldal päikesevanni.
1. augustil olin Hildaga Dr. Greenbergi sünnipäeval. Seal oli veel loomatohter oma prouaga ja ühe sugulase – üliõpilasega, tohtriproua isa Dünaburist, agronoom Kalm prouaga, proua Sinisoff[1], kelle mees ka hiljem tuli. Kalm’udega kaasas oli Dr. Raamot[2], põllutööministri abi. Jõime esmalt kohvi ja sõime kringlit. Pärast oli õhtusöök, kus ka vähki söödi, õlut joodi, mõni ka veini ja viina katsus. Kell ½ 2 saime koju. Vähki oli tohter oma äiaga püüdmas käinud, saades 200 tükki sealsamas Tuulas, kus ta meiegagi käis.
Teisipäeval, 5.aug. käisid siin Kalm’ud ja proua Sinisoff. Kalm laskis oma ristikheina koormad üles võtta. Fotografeerisin ka külalisi ühes minu perega viljaredelite otsas. Jõime koos kohvi ja maitsesime veini.
Leib oli teisipäeval Tallinnas, kolmapäevast täna hommikuni oli ta siin. Täna sõitis ta jälle Tallinna, et homme vast õhtul tagasi tulla.
Esmaspäeval, 4.aug. käisin Humala Adra külas haige juures. Nägin Humalas juba rukist lõigatavat. Meil hakati täna rukist lõikama. Kuigi baromeeter kõrgel – 763 (tõusis täna hooga), sajab pikaldastviisi vihma. – Hobune saadeti vaksalisse, sest Hilda vend, Türi õpetaja ühes oma prouaga tahavad meile tulla, nagu Tallinnast telefoneerivad.

[1]Hilda Sinisoff (eestistatult Sinisoo, neiupõlves Salm), noorena Tallinnas näitlejanna, ärimees Joakim Puhki naise Anna vend Hans Sinisoffi abikaasa; tütar Ria Perem oli Ellinor Köögardali klassiõde ja sõbranna; Joakim Puhki abieluvälise poja Mark Sinisoo ema. [2]Jaan Raamot (1873 -1927), põllumajandustegelane ja poliitik; õppis Königsbergi ülikoolis agronoomiat,omandas 1905 doktorikraadi; 1911 asutas koos abikaasa Mari Raamotiga Raadi vallas kodumajanduskooli; 1912 -1917 Vene IV Riigiduuma liige;1917 Vene riigipanga komissar ja Soome ülemkomissari abi, hiljem Eesti Ajutise Valitsuse põllutöö – toitlusminister, hiljem ministri abi; 1917 ühines Eesti Maarahva Liiduga, temast sai selle tähtsamaid tegelasi.Eesti Maapäeva ja Asutava Kogu liige. 1919 Eesti Agronoomide Seltsi asutajaid ja selle esimene esimees. 1920. aastate alguses vahendas kaupa Nõukogude Venemaale, hiljem oli kaubalaevade omanik; 1926. aastast kuni surmani juhatas Jäneda põllutöökooli.

Keilas, 17. augustil 1924

Eile vaatasin korra jälle termomeetrit – oli 22°R vilus. Seega oli jällegi üks kõige soojematest päevadest meie isegi soojal suvel.

Keilas, 19. augustil 1924

Ei ole olnud kirjutamise võimalust, sest päevad on möödunud kiiresti. Eila ja täna müristas, sajab ka sagedasti sooja vihma. Terve eilane päev tegin päevapilte, sest Hilda õde Alide tahtis saada suuremat kogu neist kohtadest, mida ka tema tunneb ehk kus tema pildi peal, ja nüüd viimasel silmapilgul – homme sõidab ta jälle Paide oma koha peale – tegin selle kogu enam-vähem valmis.
Läinud nädalil käisin suvitamas, nimelt Sillamäel Leib’i suvimajas. Leib oli laupäeva 9. aug. õhtust saadik jälle meil. Reede õhtupoolikul tuli siia ka Türi õp. Kuusik oma prouaga. Et need muuseas ka Viru randa soovisid näha, sõitsime esmaspäeva hommikul – minu pere jäi seekord koju – Keilast Tallinna. Tallinnast telefoneeris Leib oma suvimaja lähedale kellegile, et hobused jaama vastu saadetaks. Kell 5 p.l. sõitsime Tallinnast Vaivara poole. Keilast on sinna raudteel 212 kilomeetrit ja maksab pilet praegu 319 marka. Kui meie Keilast Tallinna jõudsime, oli seal Baltiski rong sõiduvalmis, ja Leib nägi Alide-preilit, kes 1 ½ nädalat Elvas ja Tartus viibis, ja kutsus ka selle kaasa, tema sõidupiletit ära müües. – Juba raudteel sai meeleolu rikutud, sest õp. Kuusik teeb magedaid naljasi ja ei kannata sugugi mitte, kui temale mõne soolasema naljaga vastatakse – on ju mehel närvid nähtavasti hoopis otsas. Nõnda sai tal tee peal mitu korda süda täis – muidugi minu peale. Ta ei oska kahjuks seda elementaarsetki lauset elus tarvitada: „Mida sa ei soovi enesele, seda ära tee ka teistele mitte!“ Ise armastab ta teisi pilgata, kuid hoitagu selle eest, kui teine ka pool sellest pilkest tagasi annaks! Siis on tarkus otsas ja igapäevased labased sõimusõnad sajavad! – Nõnda siis oleks tõesti parem olnud, kui seda herrat kaasas ei oleks olnud, kuid sellegi peale vaatamata läks reis päris hästi korda, sest näha ja käia sain palju.
Esimesel sealoleku päeval käisime Leib, Kuusikud, Alide, Leib’i õetütar stud theol Lydia Kurrikoff[1], stud med. preili Patte ja mina – Päite rannas. Tegin seal ülesvõtteid ja jõime 4 toopi sooja piima läbi õlekõrte. Teisel päeval, kolmapäeval 13. augustil sõimas õp. Kuusik mind ninatargaks tühise asja pärast. Eelmisel päeval oli ta väga väsinud ja kõht vist tühi, sest meie läksime pärast hommikusööki välja ja tulime alles päikese loojaminekul koju. Nüüd nõudis ta kolmapäeva hommikul ühtepuhku, et mis kella ajal koju tuleme. Mina viisin aga läbi, et pangsiooni perenaise proua Schultzile kojutulekuks määramata aeg jäeti. See vihastas Paulikest. Olime rõdul lõppeks kolmekesi – Kuusikute paar ja mina. Seni oli Paul minuga rääkinud ja ütles korraga jälle: „Noh, mis kella ajal tagasi tuleme? Keegi ei vasta selle peale!“ Ma vastasin, ütlesin, et aega ei maksa määrata, sest siis ei saa kõike rahulikult vaadelda. Selle peale sai Paulil süda täis ja ta sõimas mind ninatargaks, põhjendades selle peale, nagu oleks tema üksnes oma naisega rääkinud (sellele siis öeldi vist mitmust tähendav „keegi“?!) ja et mina seega tema abielu asjade vahele ennast segavat! Mulle on küll see ükskõik, mida ütleb minu kohta mõni poolhaige inimene, kuid ma arvasin, et siin siiski kõige kohasem oli vahekorda lõpetada. Ja nõnda jäingi koju ja Leib jäi minuga. Teised kõik, terve eelmise päeva seltskond ilma meie kaheta, hakkasid Vaivara Siniste mägede poole minema. Ma fotografeerisin Leib’iga tema suvimaja, ja natuke hiljem läksime meiegi Siniste mägede poole – mina igatahes kindla nõuga, et Pauliga mitte enam koos ei käi. Ei leidnud neid õnneks enam mitte, kui Sinistesse mägedesse[2]saabusime. Neil oli tulnud mõte Vaivara kirikuõpetajat vaatama minna! Meie Leibiga ja Leib’i 7.aastase vennapojaga käisime Sinised mäed läbi, ka n.n. Põrguaugu; ühe asuniku juures jõime piima, Vaivara mõisast ostsime vabarnaid kojuviimiseks ja magasime nende korjamise ajal aias muru peal. Maanteed mööda tulime koju tagasi kella 6 paiku. Põrguauk on sügav auk liivaste mägede sees. Kell 3 p.l. olime augus ja leidsime, et kaste seal alles maas oli. Vett augu põhjas ei ole, kuid muld on märjavõitu – muidugi sellest kastest, mis alati maha jääb. Kirikumõisas ei oldud seltskonda mitte nõnda vastu võetud, kui tarvis oli. Seda asja rääkisid meile õhtul, kui teised magamas olid, preilid Kurrikoff ja Patte. Olgugi et Kuusikuid sealjuures ei puudutatud, vähemalt laitvalt mitte, olid nad voodis või ehk ka ukse taga kuulanud, nähtavasti üksikuid ütelusi kinni püüdnud ja auu külge puutuvaid kõnelusi arvanud. Igatahes olid nende harjad järgmisel päeval punased ja oligi hea – nad ei ei tulnud Montplaisiri[3]mitte kaasa. Nüüd juba langes peaviha preili Kurrikoffi peale, kellele väga kihvtine märkus juba söögilaual tehti – igatahes jäime aga nüüd omavahele. Leib, Leib’i 7.a. vennapoeg, preili Kurrikoff, preili Patte, Alide ja mina – läksime üheskoos Montplaisiri (=Muumassaare) poole. Metsa all sõime vabarnaid, fotografeerisime teel, Udria rannal käisime jalgupidi vees. Preili Kurrikoff, süüta, elurõõmus inimene, iga ettevõtte hing, millest aga osa võtab, ronis korra ühe ilmatusuure kivi otsa, Loreleid kujutades. Nõnda fotografeerisingi teda. Käisime ka Udria kõrge kalda all, mis küll Türisalust pool madalam, siiski niisama ulatab mereni. Tagasitulekul käisime Kotschnjevi[4]mõisa endist ilu vaatamas. Õieti küll nägime igalpool lagunenud suvimaju, korstnaid ahervartel j.n.e. Kurb pilt endisest suurusest, mis praegu lagunenud. Läbi Udria küla läksime tagasi Montplaisiri kaudu mere ääre, kus lõpmata ilus oli olla. Ilm oli täiesti päikesepaisteline (Päite rannas oli kahjuks päike kerge pilve all), tuul vaikinud, meri nagu peegel, vesi soe. Suplema küll sel päeval ei saanud, aga eelmisel päeval Perjatsi rannas päikese loojaminekul oli väga, väga mõnus tundmus. Kuid nüüd oli ka põlvini vees käia väga karastav. Kuid kell oli juba üle 7 p.l. ja meie ruttasime koju. Sest preili Kurrikoff sundis ikka Leib’i, et ta rutem koju läheks oma vihastavaid külalisi ära saatma – need tõotasid ju õhtul ära sõita. Ma ütlesin küll, et Kuusikust üksnes siis mõne asja tegija saab, kui „raud alles kuum on“, ometi rutati koju ega maitstud enam mitte suurepäralist suveõhtut. Kuusikust muidugi sõitjat ei saanud. Ta sõitis alles järgmise päeva, s.o. reede 15. aug. hommikul meiega – Alide, Leib’i ja minuga – Kabalani, kust ta siis Viru-Nigula õp. Alver’i[5]juure, ainsa kirikuõpetaja juure Eestis, kellel automobiil on, sõitis. Alver oli oma autoga Kabala jaamas vastas. Minuga katsus rääkida Kuusik, nagu ei olekski ta mind kunagi sõimanud. Mulle küll ükskõik, kuid siiski isu on otsas niisuguste haigete inimestega läbi käia, kes ise arvavad, nagu oleksid nad täiesti terved. Ometi, õnneks ei mõtle ma selle vastumeelse juhtumise peale mitte, vähemalt ei avalda ta minu peale enam mitte ühtki mõju. Mälestus Sillamäe rändamistest on kõige parem. 3 päeva ilma töö ja mureta päikesepaistel käia, higistada ja januneda – see tegi mind peaaegu terveks mu jooksvast. Sillamäe loodus on ikkagi küll väga ilus. Ta hakkab mulle rohkem meeldima, kui Keila rand meeldibki, olgugi et Keila rand on üllatavalt kõrge (Türisalus). Sillamäel on metsad nagu ilusamad, vaated nagu mahedamad, käimine nagu lahedam. Kurb on, nagu kirjutasin, vaadelda mahajäetud suvimaju: aknad eest ära varastatud, kõik laiali tassitud, millel väärtus, siin ja seal majad ära müüdud lõhkumiseks, mõnes kohas ära põlenud ja ainult korstnad püsti, teises kohas maja viltu vajunud. Vähe on suvimaju, kus suvitajad sees ja maja korras. Võrdlemisi väga vähe rahvast on sel ilusal mererannal. Sellepärast võib ka vabalt igas paigas supelda. – Vaivara jaamast Perjatsi Kaldapealsele, kus Leib’i suvimaja, on 6 versta. Kummirehvidega voorimehed võtavad 200 marka ühe otsa eest. Meil oli laiem vanker, sellepärast mahtusime kolmekesi peale – Alide, Leib ja mina – ja 200 marka sõiduraha ei olnud tõesti mitte palju. Nüüd pühapäeval, 17. aug. käisin last ristimas ja sain 1000 marka! Mul oli küll 9 versta sinna ja teist niipalju tagasi oma hobusega sõita. – Ma tegin Sillamäel üle 30 ülesvõtte. Tahaksin heameelega küll veel mõnekorra Sillamäele! Huvitav on veel ära märkida, et mõisa triiphoonetes, kus enne viinamarju kasvatati, nüüd üksnes nõgesed kasvavad. Nõnda leidsime nõgeseid Vaivara ja Sillamäe triiphoonetest.

[1]Lydia Kurrikoff (1902-1993), Tartu Ülikooli kasvandik; 1931 abiellus võrk- ja korvpallitreeneri Herbert Niileriga; 1944. aastal emigreerusid Saksamaale põgenikelaagrisse, 1949. aastal USA-sse.[2]Vaivara Sinimäed.[3]Monplaisire – nimega tähistati 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses kaartidel rannikuala Pimestiku pangast Meriküla pangani Ida- Virumaal. Tuletatud prantsuse keelest – minu lõbu.[4]Kotschnev – Narva-Jõesuu tööstur.[5]Aleksander Alver (1890-1949), õppis Ado Köögardaliga ühel ajal Hugo Treffneri koolis ning hiljem Tartu Ülikoolis; 1919-1944 Viru-Nigula koguduse õpetaja; 1944 emigreeris Saksamaale.

Keilas, 21. Augustil 1924

Täna on neljapäev. Terve nädal on olnud enam-vähem vihmane, iseäranis õhtupoolikul. Eila käisime Tuttermal Peksi tütre Ursula sünnipäeval – sadas sinnasõitmisel ja tagasitulekul. Tuttermal oli peale meie veel proua Ihlberg ja üks võõras proua, kes seal suvitas. Jõime kohvi ja pärast oli õhtusöök, kusjuures laud rikkalikult kaetud oli: rassoljed, pasteedid, süldid, pirukad, vasikapraad, magussöök, koogid, kringel, vein. Tegin seal vihmasaju vaheajal 3 ülesvõtet inimestest. Täna sadas hookaupa, kuid enam jagu aega oli kuiv, paistis päikegi. Soojust oli 15°R vilus. Käisin lastega Kumna maa peal pähklaid korjamas. Pähklad ei ole küll veel päris küpsed, kuid palju ei puudu ka. Meil Rehemäel kuivatas põud pähklad ära, kuid Kumna maa peal näib neid üsna rohkesti olevat. Tänavu on iseäraline aasta: lõigati rukist, otsekohe ka otre ja kaeru. Rukis on siinpool äpardunud: tera on väga vähe sees. Suivili on võrdlemisi hea, mõneskohas koguni väga hea. Oder on kirikumõisas juba koos.
Hilda käis eile hommikul Sakus – Alidet ära viimas, kes Paide sõitis, sest koolitöö algab juba. Suvi on otsas. Tikerbeerid on küpsed; täna leidsime küpseid põldmarju, mida meie lapsed isuga söövad.

Keilas, 22. augustil 1924

Reede. Iga päev sel nädalil on müristanud ja vihma sadanud. Soojust on keskpäeval ikka olnud +15°R.

Keilas, 26. augustil 1924

Pühapäeval, 24. augustil käisin Rannamõisas järjekordset jumalateenistust pidamas. Oli väga ilus ilm. Keila algkooliõpetaja Lahesalu oli minuga kaasas – ta ei olnud ennem Rannamõisas käinud ja tuli sinna huvi pärast. Pärast jumalateenistust sõime Dunkeli juures lõunat ja siis läksime – Dunkeli perekond, Lahesalu ja mina – mere ääre. Nimelt Rannamõisa sadamasse või Tilguranda, kus ülesvõtteid tegime kalameestest ja nende tarberiistadest. Tilguranna nimetus on tulnud sõnast „tilkuma”. Seal on kahekordne kõrge kallas: paekallas on merest eemal ja liivakivi kallas ulatub mere ääre, langedes püstloodis mõneskohas mitme sülla kõrguselt vee kohale. See liivakivi on siin juba päris kõva tahukivi, ja tahukivi kaldast tilgub vett – sellepärast Tilgurand. Kõik aeg oli päikesepaiste, kuigi augustikuu valgus küll mitte enam nõnda tugev ei ole nagu suvialgul. Soe oli ka, nõnda et ma üsna tublisti higistasin, kuid siiski jäi kõige parem tundmus. Pärast nädalast vihmasadu tundus ilus ilm väga hea. Kella ½ 7-ni olin Rannamõisas. Koju jõudsin ma õhtul kella 10 paiku, sest Harkus tuli ka haige juures käia. Juba koju jõudmisel tundsin, et paar vihmatilgakest käe peale langes. Taevas tõmbus pilve. Öösel sadas nagu oavarrest ja eilanegi päev oli vihmane. Käisin eila Uksnurmes haige juures; teel läksin ka Raukase juure, kes haige juure kaasa tuli; pärast veetsin paar tundi veel Raukase juures. Täna on jällegi suurepäraline ilm. Suvine soojus hakkab küll juba vähenema. Praegu on kell 7 õhtul ja vilus on +12°R.

Keilas, 30. augustil 1924

Eila tegime Greenbergiga omale hea päeva. Sõitsime nimelt kahekesi Lohusalusse. Siit on Lohusalusse 20 kilomeetrit. Lohusalu on Lahepere lahe suu juures. Vastaskaldal on Pakerordi tulitorn. Lohusalu külas, mis juba vanasti olemas olnud, on 7 talu ja 3 vähemat peret, seega kokku 10. See on kalameeste küla. Ehk õigemini kalurid-põllumehed. Küla ise asub mäe all orus. Lahepere lahe ja küla vahel on see mägi. Lohusalu küla maad on poolsaarel. Joa pool lahtise mere küljes on küla ja mere vahel mets. Poolsaarel on vastu Pakerorti merre kaugele ulatuv maanina. Õieti on see maanina tormisel ajal ehk kui vesi kõrge, pärismaast eraldatud: lained on juba vanal ajal maa ära lõhkunud, ei kasva seal enam midagi, on üksnes kivid, liiv ja adru. Merre aga ulatub eespool kõrge mägi. See mägi, nimega Nabe mägi, vanaaegne pelgukoht, on rohuga kaetud ja teda tarvitatakse karjamaaks, sest vaikse ilmaga on ka maanina lõhutud osa kuiv. Käisime seal mäe otsas ja olime mäe all pikali maas tuulevarjus. Kui meie kell 2 p.l. nimelt mere ääre jõudsime, oli meri esmalt peeglisile ja ilm vaikne, kuid varsti tekkis tuul, mis üht vihmapilve ajas. Meie jäime küll kuivaks, sest vihmapilv aeti eemale ja meie saime üksnes paar tilka. Kella 4ks pidime aga külasse tagasi minema, sest perenaine, kelle talusse hobuse jätsime ja kus tohter mitu korda käinud oli, kutsus meid lõunale. Lõunaks saime munaga praetud lestasid ja mustikasuppi, koduõlut peale juues. Siis läksime Lohusalu piirivalve kordoni ülema juure, kes ka kalu püüab ja kelle käest angerjaid ostsime. Kordoniülem on oma naisevenna talus. Lohusalu on jumalakartlik nurk, kus salakaubitsemist ei ole. Seega on kordoniülemal ja tema alluval ühelainsal kordonimehel väga vähe tegemist: saa palka ja püüa kalu. Kordoniülemaga sõitsime ka merele. Merel oli parajasti üks purjelaevakene, mida angerjatega laetakse, keda seal üles ostetakse – à 50 marka nael. Angerjad viiakse, kui arv täis, laevaga Rootsi. Käisime ka laeval ja vaatasime, kuidas angerjad laevapõhjas keerlesid. Laevapõhi on nimelt aukusid täis puuritud ja nõnda kolm angerjate “sumpa” sünnitatud, nõnda et kalad alati värske vee sees on. Laevas oli seekord kõigest 2 meest. Laevaomanikku seal ei olnud. Kordoniülem müüb ise laevale angerjaid, seega oli ta seal hea tuttav. Kui laeva läbi olime vaatanud sellepoolest, mis meile huvitav oli, sõitsime kalavõrkude juure üht siiga ära tooma, sealt tagasi kalda poole angerja “sumpa” juure, kust 4 angerjat välja võeti, siis kaldale. Mina ostsin 2 ja tohter 2 angerjat, kumbki sai kaalu järele 4 ¾ naela. Tohter ostis ka siia, mina aga sain kordoniülema naisevenna, meie nõukogu liikme Pork’i käest ilma hinnata ühe õige suure heeringa, mida siin silliks kutsutakse. Pork’i juures sõime õhtust ja siis hakkasime kojupoole ruttama, kuhu natuke enne kella 11 õhtul jõudsime. Seega olime 12 tundi kodust ära. – Täna hommikul käisin Harku Pühakülas 2 haige juures.

SEPTEMBER

Keilas, 2. septembril 1924

On ilusad ilmad. Pühapäeval, 31. augustil sadas hookaupa vihma. Ööd hakkavad juba külmaks minema. Tohter rääkis, et täna hommikul tema hobuse valjad lumitanud olnud – hobune oli öösel jõe ääres. Kurgid ei taha enam hästi kasvada; õieti saime neid küll rikkalikult – üle 2500 kurgi. – Käisin täna pähklaid korjamas – lapsed ja mina, Dr Greenberg oma perega oli ka. Hilda oli Tallinnas uut lapsehoidjat palkamas. Seeni ei ole meie sel aastal rohkem saanud, kui ühe boraviku, ja veel ühe seenekese, mille lapsed ära sõid. Kuivade ilmade pärast suvel ei ole seened seni mitte kasvanud. Palukaid näis mere ääres metsa all väga palju olevat – neid tarvis mõnekorra korjama minna. – Kirikumõisas on kõik vili koristatud ja praegu peksetakse kõik ka ära. Rukis on maha külvatud. Kartulid on veel võtta, kuid neid võtta on alles liig vara. Suiviljad on rahuloldavad, rukis ei õnnestunud.

Keilas, kolmap. 3. sept. 1924

Täna sõidutasin Hilda ja Ellinori Sauele Raukaste juure. Väike Hilda jäi vankri kitsuse pärast koju. Raukased käivad sagedasti meil, sellepärast meie ka seal. Raukase poes on head heeringad – tõime ka neid 10 naela kaasa. Raukase juurest läksime ka pool versta edasi Potrali kanakasvatust vaatama. Elavad seal isa ja poeg. Poeg oli meremees, kuid haiguse pärast on ta nüüd pensioni peal. Pojal on Inglise naine, ja kolmeaastane poeg ei oska muud kui Ingliskeelt. Vanaisa, keda ma ülal isaks nimetasin, oli lesk ja võttis sel kevadel Tartust naise – ühe minu vanatäditütre. Viimasega sain nüüd tuttavaks. Kui ma mitte ei eksi, siis nägin teda poisikesepõlves korra ka Naanul. See vanatädi oli Tartus mehel ja kauge maa tagant oli läbikäimine raske. Kui mind Tartusse kooli viidi, siis otsisime küll seda vanatädi linna mööda, ei leidnud aga mitte üles; pärastpoole ununes. Vanatädi tütar aga sai kellegi vist Poola üliõpilase poolt ära eksitatud ja sai omale 2 poega, keda ta hästi kasvatas, kes ka hästi edasi jõudsid, kuid õnnetuste läbi surid. Nüüd siis läks vanatäditütar sellele vanale Potral’ile mehele. Potralidel on nüüd Inglise kanade kasvatus haudumiskastide ja muude sisseseadetega. On umbes 700 kanahinge. Vanaduse järele on need kanad, kuked ja pojad õige mitme sellekohase maja peale ära jagatud, platsid on traatvõrkudega ümbritsetud. Olime kanakasvatuses umbes 2 tundi, sest Hildat huvitab see asi. Minu vanatäditütar, 44. aastane inimene, kes 67. aastasele mehele läks, näitas meile kõik. – Raukase juures jõime kella ½ 2 ajal kohvi ja sõime kella 4 paiku lõunat. Üldse olime kodust ära umbes 7 tundi. Ilm oli väga ilus. Praegu, kella 9 ajal õhtul, on 11° R sooja ja baromeeter näitab 769.

Keilas, 6. septembril 1924

4. septembril, neljapäeval, käisin väikese Hildaga Türisalus. Sõitsime sinna läbi Kumna – Humala – Joa, tagasi läbi Joa – Kääsalu – Karjaküla – Keila. Kell ¾ 11 hom. sõitsime välja, kell ½ 9 õhtul olime kodus. Vanaproua Pirma söötis meid kaks korda. Korjasime natuke seeni, pohli ja mustikaid, käisime ka mere ääres. Ilm oli väga ilus.

„Ao”[1]30. augusti numbris oli minu kirjeldus Türisalust 7 minu pildiga.

[1]Agu - aastatel 1922 - 1925 Tallinnas ilmunud kirjanduse, kunsti ja kultuuri ajakiri;
vastutav toimetaja oli Eduard Hubel (kirjanikunimega Mait Metsanurk); 
ajakiri ilmus kord nädalas.

Keilas, 8. septembril 1924

Üleeila, s.o. laupäeval, telefoneeris mulle prof. Rahamägi[1], kes praegu on haridusminister, et ta piiskopiga pühapäeva hommikul Keila tahab tulla, kui mind see asi ei tülita. Pühapäeva hommikul sõitsidki Rahamägi ja piiskop Keila; nende prouad ja Rahamäe õde olid neil kaasas. Rongi pealt tulid nad kirikusse, olid seal jumalateenistuse lõpuni ja siis, kui mina matma hakkasin, läksid nad jalgsi kirikumõisa. Kui ma koju jõudsin, sõime meie aias tikerbeerisid, siis toas lõunat, vaatasime pilte, käisime pähklal, jõime kohvi. Siis sõitsid Rahamäed ühes Hilda venna Eduardi ja selle Vene perekonnaga vaksalisse. Piiskopipaar ja mina Hildaga läksime Keila mõisa, kus õhtu mööda saatsime. Kella ½ 10 ajal sõitis piiskopipaar Keilast Tallinna. Ka meid saatis Kalm kahehobuse sõiduriistaga koju, ise kaasa sõites.

On väga ilusad ja soojad ilmad.

„Odamehes” No 9 algas ometi ükskord Naanu linnamäe kirjeldus.

[1]Hugo Bernhard Rahamägi (1886-1941), kiriku- ja haridustegelane; 1914-1920 Kaarma koguduse õpetaja; 1919-1920 Saaremaa praost; 
1920. aastast Tartu Ülikooli süstemaatilise usuteaduse dotsent; 1922-1934 ülikooli koguduse eesti pihtkonna õpetaja ja 1923 
konsistooriumi assessor; 1923 ajakirja "Eesti Kirik" asutaja ja peatoimetaja aastani 1931; 1924 dr. theol; 1924-1925 haridusminister;
1926-1934 Tartu Ülikooli korraline professor ning usuteaduskonna dekaan; 1932 valiti Uppsala ülikooli poolt usuteaduse audoktoriks; 
1934-1939 Eesti luteri kiriku piiskop; 1934-1935 tegi kirikureformi; osales mitmes ühiskondlikus organisatsioonis, korraldas Põhja- 
ja Baltimaade luteri kirikute koostööd; I ja IV Riigikogu, Rahvuskogu ja VI Riigikogu liige; 
1940 Eesti okupeerimise ajal vahistati; 1941 hukati Kirovi vanglas.

Keilas, 9. septembril 1924

Eila õhtupoolikul tuli mulle mõte, Hildat seeni korjama viia. Sõitsin siis täna kell 11 hommikul kodust välja Türisalu poole. Väljasõit jäi hiljaks sellepärast, et baromeeter langes ja pilvitas. Võtsime seekord ka Ellinori kaasa, kuna väike Hilda koju jäi. Türisalus võeti meid muidugi hästi vastu – Hilda ja Ellinor olid esimest korda Pirmade juures. Korjasime peaasjalikult seeni, mida õige palju saime – muidugi kehva seeneaasta kohaselt palju. Korra ajas meid vihm metsast välja. Siis jäi vihm jällegi üle ja meie läksime metsa tagasi. Ka saime täiesti kuivalt kella 9 paiku õhtul koju. Ellinor korjas metsas hoolega mustikaid ja palukaid. Käisime paar korda Ellinoriga ka päris mere ääres. Sõitsime Türisalusse Kumna – Humala – Vääna – Joa kaudu, tagasi tulime jällegi Joa – Kääsalu – Karjaküla – Keila kaudu, sest tahtsime õhtul veel posti kätte saada, mida ka saime. – Hilda oli õige hoolas seentekorjaja. See sõit oli Hildale väga hea, sest nõnda sai ta meelelahutust, kuna ta muidu väga kinni olnud on Viktori juures. Küll on nüüd mõned päevad Viktoril hoidja – üks vanem Saksa preili, kes Eesti keelt väga vähe oskab ja seega meie lastele ka Saksa keelt õpetab. Preili nimi on Adelheid Kallion, ta on 50.aastane. – Türisalu metsas, Joa piiri ligidal läks uss üle tee, kui Türisalusse sõitsime. Kui ussid väljas, siis sadu ikka tulemas.

Keilas, 10. septembril 1924

Sadune ja tuuline. Baromeeter on nõnda langenud, nagu ei kordagi veel mitte sel suvel – ta näitab 740 ½!

Keilas, 11. septembril 1924

Täna oli väga tormine ilm. Baromeeter näitas lõunani 740 ½. Kell 12 käisin matmas – 2 surnut oli. Tagasi tulles sain vihma kätte, mis püksisääred läbi leotas. Koju jõudes nägin, et tuul ühe suure saare ülemised oksad maha oli murdnud ja meie telefoni traadigi purustanud. Lõunast peale hakkas baromeeter tõusma ja on nüüd kell ½ 9 õhtul 746 peale jõudnud. Soojust olevat täna siiski 10° R olnud.

Käisin ka politseis oma laskeriista – Mauseri[1] revolvrit registreerimas, mille mulle Jacobsen augusti alguses kinkis.

[1] Mauseri relvatööstuse asutasid 1871. aastal vennad Paul ja Wilhelm Mauser Saksamaal. 
Mauseri relvad saavutasid ülemaailmse tuntuse, toodetakse veel tänapäevalgi.

Keilas, 14. septembril 1924

Telefon parandati reedel 12. sept., kus torm vaikis. Eila oli õhurõhumine juba üle 760. Praegu, pühap. õhtul kell ½ 10 on õhurõhumine 762, kuid langemise püüdega. – Eila käisin Hildaga Tallinnas põllumajanduslisel näitusel. Olime näitusel tundi 3, ei jõudnud aga kõik mitte läbi vaadata. Täna oli armulauapüha ja surnud kahes järgus matta. Õhtupoolikul ristisin Vääna Mõhkus ühe lapse. Ilm oli soe, kuid pilves.

Ostsin eile usupuhastuse mälestusalbumi, kus ka minu ülesvõte Keila Lutherusest sees. Pilt on ainus, mis selles albumis kriidipaberil, ja on võrdlemisi hästi välja tulnud.

Keilas, 20. septembril 1924

Esmaspäeval sõitsin väikese Hildaga Viljandisse. Teised jäid seekord koju. Hilda viis meid hobusega Saku jaama. Teel saime tublisti vihma. Kui Sakust rongiga välja sõitsime, läks ilm jällegi ilusaks. Varsti hakkas päikegi paistma. Et Tallinnas näituse aeg oli, siis sõitis rong Sakku nõnda täis, et ka kõik vagunite plattvormid rahvast täis kiilutud olid. Et teine klass aga võrdlemisi lahe oli, siis sõitsime seekord seal, kuigi see pool kallim on. Pilet II klassis Viljandisse maksis minul 404 marka, väikesel Hildal 203 marka. Mõni jaam Sakust Viljandi poole, jäime oma jaoskonda hoopis üksinda. Hilda istus ühe ja mina teise pingi peal. Nõnda sõitsime Viljandisse. Viljandis oli meil minu vend Viktor ja minu õemees hobustega vastas. Ka Lints oli vaksali tulnud. Sõitsime kohe maale, kus meid heameelega vastu võeti ja kahetseti, et mitte terve mu pere ei olnud tulnud. Teisipäeval käisin Viktoriga mägedes ja korjasime seeni; ka väike Hilda luusis igalpool ühes. Seeni oli väga palju. Kolmapäeval tegime katset Moori soosse kuremarju korjama minna, kuid pidime mülkasse vajuma; katsusime sellepärast, et välja saime, ja väike Hilda korjas korvitäis lepik- ja kuusikseeni. Neljapäeva hommikul tuli Moorilt minu vend Jaan. Läksime siis – papa ja Hilda hobusega, mina ja Jaan jala Moorile. Jaani naine oli kõhutüüfuses ja Viljandi haigemajas. Mooril sõime häid kollaseid ploome, mida ka Keila kaasa tõin. Hobusega tõime ära paar puuda seeni ja 5 pudelit sissekeedetud mustikaid, mida Jaan mulle tasuta muretsenud oli. Sadas väga. Kui üle jäi, siis läksime Naanule tagasi, Jaan jäi oma kodu. Naanul köeti meie jaoks sauna. Väike Hilda armastab kangesti vihtlemist. Mina vihtlesin teda ja väsisin ära, siis vihtles minu papa teda pea väsimuseni. Ostsime Orikalt 23 naela võid à 90 marka (siin maksab 105 m.); Naanult sain ilma rahata 20 naela. Asju sai igatahes nii palju, et eila hommikul jällegi kahe vankriga Viljandisse sõitsime. Kell 11, 9 e.l. sõitis rong Viljandist välja ja jõudis veerandtunnilise hiljaks jäämisega Sakku umbes ¾ 8 õhtul. Hilda oli meil Peks’i pikavankriga vastu tulnud – nõnda saime kõik asjad kella 10 ajal õhtul ilusasti koju. Kui eila hommikul Viljandisse sõitsime, siis sadas vahetevahel jällegi, pärast hakkas aga päikegi jälle paistma. Sõit oli II klassis, kuhu läksime asjade mahutamise mõttes, seeni küll bagaashi andes, niisama lahe nagu minneski.

Keilas, 21. septembril 1924

Hakkab juba sügisene pori kätte jõudma. Sajab sagedasti. Täna öösel müristas ja lõi välku; pärast lõunat, kui kirikust jalgsi koju tulin, sadas vihma ja müristas eemal. Käisime lastega tohtri juures õhtusöögil. Sealt tagasi tulles oli kottpime, nõnda et tikuga vahetevahel teed pidin otsima. Ja sitke pori oli! Praegu on väljas väga kange tuul. Eile käisin berberitsimarju korjamas, millest täna magusat sööki sai. Neid marju on sel aastal ülirohkesti – tarvis neid korjata, sest nad on peaaegu paremad kui kuremarjad.

Keilas, 24. septembril 1924

Tõin täna osa kõrvitsaid aiast ära, nimelt 8 tükki, kuna 6 veel edasi kasvavad. Kaalusid kõrvitsad naelades: 67, 56, 42, 40, 38, 36, 30, 28; see on kokku 8 ½ puuda. Võtsin lapsed ühes kõrvitsatega üles.

Eila käisin Hageris. Praost kutsus nimelt enese juure konverentsile. Ma sõitsin hobusega ja viisin siit ka Baltiski õpetaja A. Lesta kaasa, kes esmaspäeval Keila tuli. Kell 7 hommikul sõitsime välja. Oli pilves ja marune. Öösel oli tublisti sadanud. Kui välja sõitsime, ei sadanud, hakkas aga teel varsti sadama ja sadas senikaua, kui Hageri kirikumõisa lähedale jõudsime. Küll oli vastik ilm! Meil olid küll vihmavarjud kaasas, kuid maru pärast neid tarvitada saime üksnes natuke. Kui Hageris nõu pidasime, paistis vahetevahel päikegi. Peale meie oli ka Rapla õpetaja J. Liiv Hageris. Nissi, Risti ja Madise õpetajad ei olnud tulnud.

Keilas, 26. septembril 1924

Eila oli haruldane soe ilm, kuigi õhtupoolikul täiesti pilves oli, ja õhtul ka sadas. Oli 16°R vilus. – Võetakse praegu kartulaid. Ma käin igapäev metsas berberitse korjamas. 7 toopi on neid juba ära korjatud, osalt ka sisse keedetud. Et ma kuremarju Viljandimaalt ei saanud, siis täidavad need marjad kuremarjade aset, on vast paremadki. Berberitse kasvab sel aastal väga palju. Mõtlesin neid 20 toopi korjata.

Toop = 1,1864 liitrit

Keilas, 29. septembril 1924

Täna oli ilus ilm, aga eila oli vihmane ja tormine. Kui pärast jumalateenistust Pikastel Tallinna Majandusühisuse juhataja last ristimas käisin, sain tagasisõidul päris märjaks vaatamata vankri nahkpõlle ja mu vihmavarju peale. Siiski läksin kodust, kuhu kella ½ 7 ajal jõudsin, veel Dr. Greenbergi poole, kelle tütrel 5. sünnipäev oli. Meie lapsed viidi juba keskpäeva ajal sinna mängima. Kell ½ 12 õhtul saime koju tagasi. – Kirikus oli eila, vaatamata vihmase ilma peale, üsna palju inimesi – paljud tulevad ju rongiga Vasalemmast, Kloogalt, Sauelt j.n.e. Kuna teised tohtri juures kaarta mängisid, kirjutasin mina artiklit „Eesti Kiriku” [1] jaoks. Kui piiskop viimast korda meil käis, kohustas ta mind jutlusetaolist artiklit kirjutama pühapäevaks pärast Lõikusepüha. Korraga sain eila kirja, et ma olevat Lõikusepühaks artikli lubanud, miks ma ära ei saatvat, kuna ju nummer neljapäeval postile peab saama! Kirjutasin siis rutuga „igaks juhtumiseks” artikli tohtri juures valmis ja saatsin täna hommikul Peksi piimamehega vaksalisse. Pärast lõunat telefoneeris piiskop, kui kiri tal käes oli, et ta tõesti eksinud oli, lubas minu artikli järgmisesse numbrisse mahutada.

23. septembril asutas konsistoorium omal täiskoosolekul kommisjooni, kelle ülesandeks on kirikutes, surnuaedades ja mujal leiduvate monumentaalkirjade kogumine. Sellesse kommisjoni valiti: prof O. Sild, prof J. Kõpp [2], prof I. Uluots[3], piiskop J. Kukk, advokaat G. Soosaar[4], mina ja Harju-Madise õpetaja J. Brasche[5]

[1]“Eesti Kirik“- Eesti Evangeeliumi Lutheri Usu Konsistooriumi väljaanne; 
ilmus 1923-1940; esimene peatoimetaja oli H.B.Rahamägi; taas ilmub 1990. aastast.
[2]Johan Kõpp (1874-1970 ), usuteadlane, ajaloolane ja haridustegelane; 1916-1939 
ja 1941-1944 Tartu Ülikooli professor; 1928-1937 Tartu Ülikooli rektor; 1939-1944 
EELK piiskop; 1944. aastal läks Rootsi, oli sealse eesti kiriku piiskop ja 
1957-1964 peapiiskop; osales mitmete kultuuriasutuste tegevuses; on avaldanud 
usuteaduse- ja kultuurilookäsitlusi; Asutava Kogu ja VI Riigikogu liige.
[3]Jüri Uluots (1890-1945), riigitegelane, õigusteadlane ja professor; 1918-1919 
Haapsalus rahukohtunik ja kohtu-uurija; 1924-1944 Tartu Ülikooli õppejõud, professor, 
viimastel aastatel  dekaan; Teadlasena uuris Eesti õiguse ajalugu 
ning agraar- ja asustusajalugu; 1939-1940 peaminister, lahkus ametist okupatsiooni tõttu; 
1944 siirdus Rootsi. (Arvatavasti on tegemist Jüri Uluotsaga)
[4]Gerhard Walter Stanislaus Soosaar (1890-1933), advokaat.
[5]Johannes Brasche (1877-1960), vaimulik; 1908-1928 Harju-Madise koguduse õpetaja; 
1939 lahkus Saksamaale.

OKTOOBER

Keilas, 1. oktoobril 1924

Eila õhtul käisime loomatohter Bohl’i pool. Peale meie olid ka Greenbergid sinna kutsutud. Oli väga hea õhtusöök; kahjuks aga sundis Bohl palju napsu jooma, minule aga ei meeldi see asi mitte sugugi. Ka pilseni õlut oli – see meeldib mulla juba enam. Bohl ise mängis klaverit ja tegi variété etendusi. Proua Greenbergil sai süda hirmsasti täis, et Bohl tema kohvit heasüdamliselt naeris, ja Bohl´ile „häbemata”, „joobnud” j.n.e. Saksa keeles hüüdes, läks ta viha pärast nuttes minema, nõudes, et ka mees temaga kaasa läheks. Greenberg, kes aga naljast aru saab, ei läinud kaasa. Igatahes ei too alkohol küll kunagi mitte head enesega kaasa.

Väga ilus ilm oli täna ja eila, vahetevahel küll oli pilves. Sõitsin lastega keskpäeval alevisse. Fotografeerisin kirikus kantsli ja võlvid oreli ja „Kohna Jahn´i” kroonlühtriga[1]. Kantsel on pimedas ja ma valgustasin plattet 3 minutit.

[1] Kroonlühter kaheksa tulega, kultuurimälestis; Keila kirikus aastast 1659,
 annetatud Kohna Jaani poolt, Lambapeh Jüri mälestuseks; alates 1973  
vabariikliku tähtsusega kunstimälestis nr. 635.

Keilas, 9. oktoobril 1924

Eila tõin veel 5 kõrvitsat aiast ära: 38, 36, 29, 28 ja üks vigane10-naelaline. Kaks ilusat kõrvitsat kasvavad veel aias. Ühe päeva käisime berberitse otsimas, kuid vihm hakkas sadama, ka on marjad nähtavasti juba ära korjatud, nõnda et meie peamegi jääma 7 toobi juure; vahepeal möödus ju hulk aega, kus võimalik ei olnud metsa minnagi ajapuudusel. Ilmad on jällegi enam-vähem ilusad.

Esmaspäeval, 6. oktoobril käisin Hildaga Tallinnas. Käisime seal muidugi turul, sõime hommikul ja lõuna ajal Hilda venna Eduardi juures, käisime piiskopipaari vaatamas. Leib sundis mind ka oma juures lõunat sööma, kuigi ta ise ühes minuga Hilda venna poole tuli. Leib on õp. Paul Kuusik´uga kompaniisse astunud ja ehitab Nõmmel maja, milleks Leib´i suvimaja Perjatsi Kaldapealselt ära tuuakse.

Üleeila õhtul oli tohter oma perekonnaga meil õhtusöögil.

Keilas, 13. oktoobril 1924

Eila pidasime Eesti usupuhastuse 400.a. juubeli Keilas. Pihtikõne pidas praost Thomson, jutluse Rapla õp. Liiv, mina lühikese kõne. Enne jumalateenistust kõnelesin ka palvemajas; pärast jumalateenistust käisid seal Thomson ja Liiv. Need tulid laupäeva õhtuse rongiga meile ja sõitsid täna hommikul jälle ära. Praost rääkis nagu alati häid naljajutte. Mina lugesin külalistele Keila koguduse ajalugu, mis mul juba valmis kirjutatud.

Baromeeter on paar päeva väga kõrgel seisnud, täna näitab ta koguni 773, see on kõige kõrgemat rõhkala 1924. a., ometi oli pilves terve päev otsa; öösetel sajab enamasti ikka vihma. Saared on lehtedest juba paljad.

Tuleval pühapäeval tuleb Baltiskis introduktsioon, koguduse 50.a. juubel ja Lutheruse usu 400.a. juubel. Mind kutsuti piiskopi assistendiks Baltiskisse. Praost Thomson on ka assisteerimas. 2. novembril on Hageris 400.a. Lutheruse juubel ja 14. dets. Raplas; mõlemasse kohta pean mina ka minema.

Keilas, 20. oktoobril 1924

Täna hommikul oli esimene öökülm, mis ka kõrvitsate varred ära võttis. Üks umbes 10. või enam naelaline kõrvits oli meil veel aias, selle tõi väike Hilda sisse, ja meie saime lõunaks kõrvitsasuppi ja salati jaoks jäi ka.

Läinud reedi, 17. oktoobri hommikul tuli piiskop oma prouaga meile; õhtust sõime tohtri juures. Laupäeva õhtul enne kella 5 sõitsin piiskopiga Baltiski, kuna piiskopiproua õhtul kell 7 jälle Tallinna sõitis. Baltiskis oli väga hea olla. Õpetaja A. Lesta, kes läinud aastal tuli Vladivostoki linnast, elab oma tütre ja prouaga Baltiski õpetajamajas, kuna ta poeg Saksamaal kõrgemas koolis käib. Lesta ise on eestlane, kuid ta tütar ja proua Eesti keelt ei oska; nad on aga kõik väga lahked inimesed. Baltiski seltskond oli ka väga lahke. Et piiskop tingimata pidi pühapäeva õhtul Tallinnasse tagasi jõudma, siis peeti eila pidusööki kella 7 asemel juba kell 6 õhtul – õieti küll saadi kell ½ 7 hakkama ja kell 8 lahkusin mina ühes piiskopiga pidulauast. Kell 8.15 õhtul sõitis rong Baltiskist välja. Pidusöögist võttis ka kujur Adamson[1] osa, kes piiskoppi nõnda austas, et teda veel rongi peal üles otsis, kuna ta piiskopi lahkumisel pidulauast seal ruumis ei viibinud.

Õpetaja Lesta introduktsioonist seadsin ma protokolli kokku, mille siingi avaldan:

„19. oktoobriks 1924.a. oli Eesti piiskop J. Kukk Baltiski Ev. Luth. usu Nikolai koguduse õpetajat A. Lestat introdutseerima tulnud. Assistentidena olid piiskopi kaasas Lääne-Harju praost K. Thomson ja Keila koguduse õpetaja A. Köögardal. Laupäeva 18. oktoobri õhtul andis piiskop assistentide ja nõukogu eestseisuse juuresolekul õp. Lesta’le arhiivi ja inventaari sellekohase nimekirja järele, mis koguduse arhiivis, üle. Pühapäeva hommikul kell 10 mindi õpetajamajast rongis kiriku peaukse kaudu kirikusse. Eesotsas sammus piiskop, tema järel introdutseeritav õpetaja piiskopi assistentide vahel; nende järel tuli kirikunõukogu esimees laevakapten Janberg, kirjatoimetaja köstriameti k.t. Grep[2], laekahoidja linnapea J. Odres[3] ja 5 nõukogu liiget. Kirik oli rahvast tungil täis, küünlatega valgustatud ja ehitud pärgade ja lilledega. Piiskop ühes assistentidega astus altarisse, introdutseeritav õpetaja Lesta altarivõre ette, kuna nõukogu liikmed introdutseeritava mõlemale käele seisma jäid. Pärast alglaulu laululehelt „Oh ära karda kurja…“ (Uus lauluraamat No 354, 3 salmi) pidas piiskop introduktsiooni kõne Joh 4, 13.14 üle, millele järgnes ametitõotus, konsistooriumi kinnituskirja üleandmine ja õnnistamine käte pealepanemisega piiskopi ja assistentide poolt, kusjuures assistendid ütlesid sellekohased piiblisalmid (praost Taaveti laul 121, Keila õp. Joh. ilm. r. 3,11). Pärast baritonsoololaulu läks jumalateenistus agendas määratud korras edasi. Algliturgia pidas Keila õpetaja, lektsiooniks võttes Eeves. 4, 1-6; lektsiooni ja usutunnistuse vahel oli koorilaul. Pärast pealaulu „Üks kindel linn ja varjupaik“ pidas praost K. Thomson jutluse Joh. ilm. r. 14, 6.7 kohaselt, millele järgnes kohane koorilaul. Introdutseeritud õpetaja A. Lesta pidas jutluse 1 Kor 1, 4-9 üle, oma introduktsiooni, koguduse 50. a. iseseisvuse juubeli ja ühes mõlemaga peetavat Eesti usupuhastuse 400. a. juubeli nimetades ning pikemalt ka oma senise tegevuse juures Kauges Idas peatudes. Pärast teadaandeid kogudusele ja baritonsoolot ning palvelaulu „Sull’, Sull’, Jehoova, tahan laulda“ – 2 salmi, pidas praost kirikupalve. „Nüüd laulgem aamen rõõmuga“ laulmise ajal astus piiskop ühes Keila õpetjaga praosti juure altari ette lõpuliturgiaks, mille kiituse õp. Köögardal, palve praost ja õnnistuse piiskop ütles. Pärast koorilaulu lauldi lõpulauluna „Edasi, edasi, Siion, mine edasi“ esimest salmi. Vaikse palve järele tuldi alguses nimetatud järjekorras kirikust käärkambri kaudu õpetajamaija tagasi. Õhtul kell 6, pühapäeval 19. okt., oli nõukogu poolt õpetajamajas pidusöök korraldatud. Jumalateenistuseks oli trükitud 2000 marga eest 400 neljaleheküljelist laululehte, mis peale laulude ka Baltiski koguduse ajalugu sisaldasid, mille kokkuseadja oli õp. A. Lesta. Kell 1 p.l. pidas saksakeelse jumalateenistuse Madise õp. J. Brasche. Kell 4 p.l. oli palvemajas palvetund, millest tegevalt osa võtsid piiskop, praost ja Keila õpetaja.“

[1]Amandus Heinrich Adamson (1855-1929),kujur; 2005. aastal kinkis Amandus Adamsoni 
tütar Maria Maddalena Carlsson suveateljee maja Eesti riigile ning sellest sai 
Harjumaa Muuseumi filiaal – Amandus Adamsoni Ateljeemuuseum; täpsemalt eluloo kohta:
 http://www.amandusadamson.eu/elu
[2]Karl Johannes Grep (1875-?), õpetaja, seltside ja omavalitsuste tegelane.
[3]Johannes Odres (1886-1941), kaupmees ja Paldiski linnavanem 1917 – 1940; 
1941 küüditati koos perega Siberisse.

Keilas, 21. oktoobril 1924

Tänane päev kulus mul kirikunõukogu koosoleku peale ära. Harutasime seal piiskopi saamata jäänud regulatiivmaksude asja. Piiskopil on saamata umbes 2 miljoni marga väärtuses vilja j.n.e. Selle sissenõudmine aga pahandab suurt hulka inimesi, Piiskop nõuab ju ka Vene aja vilja eest praeguseid turuhindu, kuna rahvas on muid veneaegseid kohustusi harjunud hindama 1 rubla = 1 ½ Eesti marka. Kirikunõukogu peab oma ameti poolest piiskopi võlalehed politseile sissenõudmiseks edasi andma, kardab aga oma naha eest ja ei julge seda teha. Piiskop nõuab aga nüüd karedal toonil selget vastust, ähvardades niisugusel korral, kui nõukogu keelduks politsei abi palumast, nõudmist terve koguduse vastu kohtu teel pöörda ja veel kõrgemaid hindu seada (praegu nõuab ta läinud aasta turuhinna kohaselt rukkipuuda asemel 300 marka, kuna rukkipuuda hind praegu juba üle 400 marga olevat). Meie otsustasime täiskogu enne kokku kutsuda, rahvale asja seisukorda ära seletada ja siis alles asja politsei kätte anda. Loorberisi piiskop selle nõudmisega, mille juures ei ole halastust ka vaeste vastu mitte, küll ei lõika, aga ka minule võib sellepärast raskusi tulla, kuna mitmedki kogudusliikmed kindlasti selle nõudmise tagajärjel kirikule selga pööravad. – Võtsin kirikunõukogu üles ja sain 2 head plattet.

Eila õhtul olin Hildaga jällegi tohtri pool õhtusöögil. Oli tohtriproua sünnipäev. Peale meie oli veel loomatohtri proua, siis tohtriproua sõbrad üliõp. Busch [1] ja Dr Viebur [2] ja Tallinna notaariuse Väli proua. Busch on praegu siseministri adjutant ja sellekohaselt akselbantidega ohvitseri ülikonnas. Viebur on mereväe arst ja mereväelase ülikonnas – must kuub kuld paeltega käiksetel j.n.e.

[1]Harald Busch (1902-1924), nooremleitnant ja piirivalvur; õppis Tartu Ülikoolis
agronoomiat ja juurat; ajakirjaniku ja kirjastaja August Busch´i poeg; 
tapeti kommunistide poolt 1. detsembri riigipöördekatsel 1924.
[2]Helmut Viiburg (1899-1924), nooremleitnant; tapeti kommunistide poolt 1. detsembri riigipöördekatsel 1924.

Keilas, 23. oktoobril 1924

Käisin täna Sõrve külas haige juures. Et nüüd Vääna Tugamannil jälle üks hädasild üle jõe on ehitatud ja jõe teisel harul olev Vene kroonu ehitatud puusild alles peal kannab, siis sai otseteed mööda läbi metsade sõita; nõnda on siit Sõrve umbes 13-14 versta. Oli üsna vilu, sest põhjatuul puhus ja sadas natuke ka. Metsatee, mis Tugamannilt peale hakkab ja umbes 6 versta pikk on, on hea küll soojuse mõttes, kuid sõita ei saa seal peaaegu sugugi mitte, sest see on ju sillutamata ratastee. Sügis on täielikult käes; metsas ripendavad puude otsas veel viimased kolletanud lehed; isegi lepikud on lehtede poolest õige õredad juba. Soojust on siiski täna õhtul veel 4° R. ümber.

Hilda leidis Viktoril all 2 esimest hammast.

Keilas, 26. oktoobril 1924

Täna oli mul ametitalituste poolest õige vaevarikas päev. Kirikus oli küll vähe teha – armulauajumalateenistus kolme laudkonnaga ja 2 surnut üheskoos matta. Siis aga kodus kirjutasin tunnistuse, sõitsin Vallingu mõisa last ristima, seal sunniti muidugi ka pidulauas olema, kodus ootas juba üks laulatuspaar, siis kirjutasin veel 2 tunnistust. Kell 7 õhtul sain vabaks, olin siis aga ka puruväsinud. Vallingu mõisas puutusin juba kevadel laulatamas käies ja nüüd uuesti kokku selle mehega, kes läinud aasta oktoobrikuus mulle õige palju hingevaeva valmistas. Praegu on ta juba minu poolt, sest üheskohas oli ta üht inimest siunanud, kes korra ennast minu vastu mitte küllalt viisakalt üleval ei pidanud. Hea on, kui kurjad heaga ära võidetakse.

Keilas, 28. oktoobril 1924

Alustasin eila leeriõpetust. On 59 poisslast ja 1 tütarlaps; nende hulgas ei oska 6 poissi mitte lugeda, tähed on neil siiski enam-vähem tuttavad. Eilasel leerilaste katsumisel küsisin ühe käest ka Meie Isa palvet, mida ei osatud.

Teeäärsed on üsna tahedad; üksnes Keila sild määrib jalad vägisi ära. Hobusetee alevist kirikumõisa on õige lögane.

NOVEMBER

Keilas, 3. novembril 1924

Reedel, 31. oktoobril, pidasin Rannamõisas jumalateenistust armulauaga. Et tee paha ja laupäeval Hagerisse sõita tuli, võtsin seekord Rannamõisa sõiduks Peksi käest hobused. Sõitsin siis suure pikavankriga, millel 2 hobust ees ja Peksi mees kutsariks. Umbes 3 tundi kulus ära selle 16 versta peale.

Laupäeval kell ½ 2 p.l. sõitsin Hildaga Hageri kirikumõisa poole, kuhu kell 5 p.l. pärale jõudsin (24 versta). Pühapäeva hommikul sõitsime Hageri kirikumõisast praosti hobustega kirikusse. Õpetaja Liiv oli ka. Kirikus pidas Liiv Lutheruse Eesti usupuhastuse 400. a. juubeli pihtikõne ja algliturgia, mina jutluse, praost kõne, mina kirikupalve, ühes minuga jagas Liiv armulauda, lõpuliturgias olime kolmekesi (tänu ütlesin mina, palve praost ja õnnistuse Liiv). Pärast jumalateenistust kirikus vaatasin kiriku juures veel allesolevaid kaht rootsiaegset risti (2 olevat kiriku ehituse ajal ära lõhutud), ja peagi läksime Vennaste koguduse palvemaija, kus mina ja Liiv veel kõnelesime. Kell ½ 6 õhtul jõudsime Hageri kirikumõisa lõunale. Liiv ei tulnudki enam sinna, vaid sõitis palvemajast Kohila jaama. Täna hommikul kell ½ 11 sõitsime Hagerist tulema ja jõudsime juba kella ½ 2-ks koju. Tee oli väga vesine; õnneks ei lähe ta aga siinpool iialgi mitte põhjatuks. Praosti juures oldi nagu alati väga lahke.

Keilas, 5. novembril 1924

Täna hommikul oli jällegi hall maas ja nõnda kange, et pori kunni keskpäevani külmetanud oli. Lõunani paistis ilus päike, kella 4 paiku p.l. sadas aga juba vihma ja muutus tee jällegi poriseks. Esmaspäeval õpetas köster leerilapsi terve päev, täna selle eest jälle mina, kuna köster linnas oli… Täna hakkasid 2 leeripoissi kirkus kaklema, ma juhtusin aga parajasti tundi minema ja lahutasin nad ära…

Pärast hommikust leeriaega tuli üks Lihola küla naine minu juure kiriku juures ja kaebas oma hingehäda. 9 nädali eest oli tema mehe ema ära surnud, ei ole kedagi leidunud, kes temale surnuriideid oleks teinud. Siis õmmelnud tema, veel kiriku juures kohendanud ta oma ämma juukseid; teised omaksed aga naernud, et kas naine riided ka küllalt hästi teinud, nõnda et surnu mitte ei hakkaks kodus käima! Ja korraga, pärast matuseid, hakkanudki naist see küsimus vaevama, et kas ta küllalt hästi õmmelnud ja miks ta riideid mitte mõnda rätseppa teha ei lasknud! Ja nüüd olevat naisel nagu põlemas sees, kui ta kodus on, söögiisu enam ei ole, magada ei ole saanud, inimene lõpeb otsa! Mees toonud Baltiskist rohtu, mis nüüd magamist võimaldavad, kuid rahu ei too ja söögiisu ka mitte. Katsusin naist, kes viimases ahastuses mulle oma asja kaebama tuli, rahustada, kuid vaevalt usun, et see aitas. Idèe fixe viib harilikult hullumaija. See naine on küll ka raskeid päevi elus näinud, sest mees olnud tal sõjas, 5 aastat kodust ära ja kõik raskus lasunud naise peal.

Idèe fixe- kinnisidee (prantsuse keeles)

Keilas, 7. novembril 1924

Üleeila oli ühes vihmaga ka natuke lund sadanud; igatahes silmasin täna kiriku põhjapoolsel küljel ka natuke lund maas. Täna hommikul muutus ilm külmaks ja hakkas keskpäeva paiku koguni külmetama. Nüüd, õhtul kella 9 ajal, on maa ja puud-põõsad lumest valged. Seega oli siis esimene lumesadu sel sügisel täna. Mul on väike palavik juba eilasest saadik, olen ometi sunnitud leeris käima kirikus, kus juba üsna jahe on.

Politsei-inspektor Jacobsenil, kes meie hea tuttav on, on praegu küll üsna rasked päevad. Paari nädali eest ilmus skandaalne teade ajalehtedes, nagu oleks tema väljamaalaste käest peatuslubade andmisel raha välja pressinud. Õieti on küll üks juut rahapressija olnud, aga juut tunnistab, et ta ühe osa ka Jacobsenile annud, osalt ainult laenuks. On otsustatud Jacobseni asja kohtulikule lahendusele anda. Ei maksa küll iialgi juutidega kellegil tegemist teha. Mina isiklikult usun küll, et Jacobsen, kes omas ametis korralik oli, mitte ei ole mõni rahade väljapressija, ometi sünnib sagedasti nõnda, et väikesed „kingituste vastuvõtjad” või „laenajad” risti lüüakse suured aga jooksta lastakse. Meie riigitüüril olnud mehed on väikese palga peale vaatamata pea kõik imelikul viisil rikkaks saanud – häda ei ole neile sealjuures mitte sündinud, Jacobsen on 24 aastat teeninud, suuri rikkusi temal ei ole, ennem on ühe või teise asja poolest puudust märgata, ja nüüd kippub asi halvaks minema!

Keilas, 11. novembril 1924

Pühapäeval, 9. novembril oli mul ametitalituste ja tegemise poolest raske päev. Juba enne jumalateenistust laulatasin kantseleis ühe paari, siis pidasin jumalateenistuse armulauaga, matsin 4 surnut korraga ja ühe eramatuses, siis oli täiskogu, mis otsustas, et piiskopi võlad võlgnikkude poolt peavad tasutama; kell 4 oli üks eralaulatus ja kell 5 läksin Keila vallasekretääri Vasko[1] last ristima. Alles kell 12 õhtul sain vallamajast koju. Hilda oli kaasas. Esmaspäeva hommikul kell ½ 9 sõitsin Vääna Saulemma poole, kus n.n. Lõikuspidu korraldati ühes järgneva põllutöö kursusega ja mina avamiseks vaimuliku talituse pidasin. Sealt sõitsin läbi Joa ja Laulasma Lohusalu külasse haige juure ja sain koju alles ½ 8 õhtul, olles kõige pahema teega ligi 50 versta ära sõitnud. Tänane päev kulus pärast leeritunde kantselei peale.

Laupäeval, 8. novembril oli terve päev otsa lumi maas ja õhtul 2 ½ ° R külma. Saaniga sõita oli küll võimata. Lumi oli väga ilus päikese käes. Läksin lastega jõe ääre, et ilusat lumimaastikku fotografeerida; sain väga ilusa pildi. Pühapäeval oli lumi täiesti kadunud, mõni aiaääreke välja arvatud. Nüüd ei ole aiaääreski mitte. Õhurõhumine on 778, õhtul on ütlemata selge kuupaiste, kuid päeval oli pilves.

­­­­­­­­­­­­­­[1]Karl Vasko (1894-1974), näitleja, seltsitegelane ning Keila vallasekretär; 
1916-1919  Draamateatri näitleja; 1920 asutas Keilas näitetrupi ja oli seal 
aktiivne eestvedaja 1968. aastani; alates 1912 Keila Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu liige 
- olnud juhatuse liige, esimees ja auliige. 1932. aastal autasustati eduka 
isetegevustöö eest III järgu hoolsusmärgiga (hõberistiga).

Keilas, 13. novembril 1924

Eila oli maa hommikul jällegi natuke külmetanud ja pärast lõunat sadas lund; täna oli jällegi paljas pori. Lasksime eila aias vabarnaid istutada, võttes neid põõsaste vahelt välja ja istutades ühtekokku. Ka sai aia üks osa väetatud.

Viljandimaalt tõin septembrikuus metsa alt mõned 4-5-aastased mõne tolli pikkused kuusekesed, mida Hilda aia ääre istutas maja lõunapoolse otsa lähedale.

Keilas, 16. novembril 1924

Täna oli leerilaste püha. Enne õnnistamist tuli aga „kohut mõista“. Üks Harku leeripoiss, Klaaser, oli oktoobrikuus „teistega kampas“ kusagile purjus peaga sisse katsunud tungida, et „viina osta“; politsei nõudis teda nüüd taga ja ma noomisin poissi käärkambris enne õnnistamist. Üks teine leeripoiss, Värberg, oli ühe vana vigase naisterahva järelt, kelle juures ta leeriajal Keilas korteris oli, 700 marka ära varastanud ja selle rahaga viina ostnud ja joonud. Et tal raha tagasi maksta ei olnud, seda aga vendade käest tuua lubas, siis lasksin teda alla kirjutada, et ta varastanud oli, ja määrasin nädalase tähtaja raha tagasitoomiseks, seletades, et muidu asi politsei kätte läheb ja poisil vähemalt 3 kuud kinni istuda tuleks. Kolm korda juhtusin leeriajal vahetundide ajal kaklevatele leeripoistele peale. Kuus poissi ei oskanud lugeda, 60 leerilapsest luges ladusalt üksnes 25. Seega oli tänavune poisslaste leer küll alaväärtusline. Oli küll paar tükki nende hulgas ka niisuguseid, kes väga tähelepanelikud olid ja eraleeriski silmapaistvad oleksid olnud, iseäranis üks, Eduard Kruus’i nimeline.

Keilas, 18. novembril 1924

Eila käisin Hildaga Tallinnas. Ma käisin peaasjalikult oma „Keila kihelkonnaloo” käsikirja pärast, mille ma nädali kolme eest „Päevalehe” ärijuhi Uibopuu[1] kätte andsin läbivaatamiseks. Piiskop tutvustas mind sel korral Uibopuuga ja andis oma soovituse minu tööle. Uibopuu oli põhimõtteliselt nõus raamatut, millesse ka üle 30 pildi tuleb, trükkima „kommisjoni peale”, s.o. kirjastus ei osta minu käsikirja mitte, vaid teeb raamatud valmis, müüb siis neid, kunni omad kulud kätte saab, ja võtab sealjuures veel oma kasuks 40%; ülejäägi sissetulekust saan mina omale. Otsustati 1500 raamatut trükkida. Eile läksid pildid otsekohe juba trükikotta, kuna ma käsikirja täiendamiseks veel oma kätte võtsin. Jõuludeks lubati raamat valmis teha.

[1]Friedrich Johann Uibopuu (1877-1933), äritegelane; kirjastusühisuse Postimees ärijuht, 
Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisuse (Päevalehe väljaandja) asutajaid, direktor 
ja ärijuht kuni 1933. a-ni;  Kaitseliidus aktiivselt  tegev (Põhja maleva pealik); 
Kotkaristi, Valgeristi, Soome ja Poola aumärkide kavaler; Eesti Trükitöösturite Ühingu esimees; 
Kaarli koguduse nõukogu liige; Friedrich Uibopuu oli abielus Arthur Uibopuu (pangandustegelane) 
õe Therese Elisabeth Uibopuuga.

Keilas, 21. novembril 1924

Käisin täna Tallinnas käsikirja trükikotta viimas. Enne lõunat olin paar tundi ka Nõmmel. Leib tõi oma suvimaja materjaali Sillamäelt Nõmmele ja ehitab nüüd, nagu juba nimetasin, õp. P. Kuusik’uga koos Nõmmel maja. Käisin seda ehitust vaatamas. Kella 2-ks sõitsin Leib’iga Tallinna tagasi ja sõin tema juures lõunat. Kell 4 sõitsin Tallinnast jälle tulema. Hommikul oli tee külmetanud ja väga hea käia, õhtul oli aga soe ja tee õige libe ja pimedas üsna paha käia. Mõned lilled on väljas seni õitsnud.

Keilas, 30. novembril 1924

Soe sügis kestab edasi. Võib veel väljas näha mõnda aialille elu sees hoidmas. Kumna aias õitsvat käokingad (Veilchen). Tänagi on veel õhtul kella 6 ajal +6° R. Teed on õige porised ja teeäärsed jalakäijale libedad. Täna sadas kiriku ajal ka natuke vihma. On 1. Kristuse tulemise püha ja oli üle 100 inimese armulaual. 2 iseäralikku surnut oli matta: üks suri viina pärast südamerabandusse, teine leiti kraavist uppunult (küll eksis ta viina auru all pimedas ära, oli ligi 70 aastat juba ka vana ja olevat Vasalemmas ühes salakõrtsis joonud). – Läinud pühapäeval maksis varas leeripoiss Värberg 700 marka varastatud raha tagasi.

DETSEMBER

Keilas, 1. detsembril 1924

Eila õhtul oli Kumna arstiline personaal – Dr Greenber oma prouaga, loomatohter Bohl prouaga ja ämmaproua Ihlberg meil õhtusöögil. Olime rõõmsad ja ajasime sõbralikku juttu kunni umbes kella 11-ni. Täna hommikul olime kõik väsinud ja voodis kunni kella ½ 11-ni ega võinud aimatagi, mis Tallinnas sündis. Tuju siiski ei olnud kõige parem ja rinnas nagu valutas, sellepärast läksin keskpäeva paiku, kuigi märjavõitu oli, lastega aeda, kus ma tükk aega värsket õhku sisse hingasin. Tagasi tulles edenes mu töö jällegi – ma tõlgin Läti Hendrikut. Alles õhtul kella 7 ajal tuli preili, kes meil laste juures on, köögist põrutava uudisega, et Tallinnas segadused olevat. Ma kõlistasin kohe Leib’ile Tallinna, kes teatas, et tõesti hommikul raudteevaksalid olnud Tallinnas kommunistide käes, valitsusasutustesse sisse tungitud, muu seas ka teedeminister Kark[1] ära tapetud j.n.e. Nüüd aga olevat kord jälle jalule seatud. Hulk inimesi on surma ja haavata saanud. Kell ½ 6 hommikul tunginud kommunistid väikeste salkadena (5-10 inimest koos) ootamata kallale. Kuigi jälle vaikne olevat, on siiski õudne tundmus. On meie maal nõnda siis ikka küllalt neil, kes ihkavad verd. Siiamaani on nendega meie valitsus küll pehmelt ümber käinud, kuid seda leppimatud nad on. Neil päevil lõppis 149 kommunisti protsess, kellest üks, kes kohtu vastu väga väljakutsuvalt ennast oli üleval pidanud, sõjaväljakohtu kätte anti ja maha lasti, teised peale mõne üksiku aga kauemaks ajaks riigikorra vastaste urgitsemiste pärast sunnitööle mõisteti. Jumal kaitsku meie Eestimaad, rahvast ja riiki, et siin mitte vereojad ei jookseks, vaid meie rahvas takistamata rahus saaks areneda igapidi ausaks, puhtaks rahvaks. Hoidku Jumal, et Vene nõiapaja keev vedelik mitte meid ära ei põletaks! Ma arvan, et Venemaa vastu meil küll jõudu seista ei ole, olgu siis, kui vast kõik endised Vene riigi osad ühtlasi Eesti kaitseks Venega ka sõdima hakkaksid (nimelt Soome, Läti, Leedu ja Poola). Mina nagu vaimuliku ameti pidaja pean muidugi iseäralikku kartust tundma kommunistide ees, sest vaimulikke ja ristiusku kommunistid ju mitte ei salli. – Kell on ½ 12 õhtul ja ma kuulen Keilast raudteerongi Tallinna poole minevat; vist on see Haapsalu rong, mis kell ½ 8 minema pidi. Kui Tallinna vaksalid kommunistide käes olid, siis ei sõitnud rongid Tallinna mitte ja sellest tekkisid hiljaksjäämised. Kitsaroopalise rong jäänud Liivale seisma ja õpetaja Paul Kuusik, kes rongis olnud, nagu Leib kõneles, oli sealt jala Tallinna läinud.

Tõin täna veel mõned kidurad aialillede õied tuppa. Tänagi oli +5° R. Praegu sajab üsna tugevasti. Pikk sügis.

[1]Karl Kark (1882-1924), insener ja Eesti Vabariigi teedeminister; Karki ministriks 
oleku ajal pandi alus raadioside korraldamisele Eestis, ühendati kõik kitsarööpmelised 
raudteed Pärnu-Tallinna kitsarööpmelise raudtee valitsuse alla, elektrifitseeriti 
 Tallinna – Pääsküla raudteeliin.
1. detsembri varahommikul, saanud teate  Balti jaamas toimuvatest korratustest, 
sõitis Kark kohale olukorraga tutvuma. Ta sattus sinna hetkel, kui jaam oli just 
mässajate poolt hõivatud ning langes jaama ees kuulist tabatuna.

Keilas, 2. detsembril 1924

Täna lugesime juba ajalehest eilasest kommunistide sõjast Tallinnas. Veel ei ole ohvrite arv mitte täielikult teada. Seni on leitud surmasaanuid 5 ohvitseri, 3 kadetti, 2 sõdurit, 5 politseinikku ja 4 eraisikut, haavatuid 41. Kommunistidest on surma saanud: 1 kaitseministeeriumis, 1 Balti jaamas, 1 politsei ratsareservis, 1 soomusautode tankide diviisis. Kommuniste võetud aga hulk kinni, antud sõjavälja kohtu kätte ja mõistetud surma. Seega on kommunistidel kibe lugu ja kaotused suuremad, mis veel suurenevad, sest sõjaseadus on üle riigi välja kuulutatud ja kommuniste võetakse veelgi kinni. – Ohvitseride kasiinos on surma saanud ka siseministri adjutant Busch, keda tohtriproua sünnipäeval veel Kumnas nähti. Busch on endise „Eesti Postimehe“ toimetaja ja kirjastaja A. Buschi[1] poeg. A. Busch poos enese aasta kolme eest Lihola mõisas üles. Lihola mõis oli ka Buschi oma ja sai tema väimehe agronoom Laur’  kätte, see aga pani mõisa majapidamise oma võlgade ja prassimisega nahka ja elab praegu Tartumaal oma poissmehest venna juures. Nõnda on Buschidest elus alles tütar ja tütre noorevõitu võõrasema, keda aga Buschi lapsed omaks sugulaseks ei tunnistanud, nõnda et mees ja naine lahus pidid elama. – Veel üks teine tuttav on surma saanud, noorem-leitnant Vibur, keda Keilas matta tahetakse. Vibur on selle mereväearsti vend, kes tohtriproua sünnipäeval oli. Vibur ja Busch on kasiinos pummeldamisel olnud ja tukkunud mahalaskmisel. Õudne tundmus! Inimesi, kes ilma sõjariistadeta, ka magamise peal, tapetakse maha! Pealegi suurendavad õudust pimedad vihmased detsembrikuu päevad ja pilkased pimedad ööd ilma kuuvalgeta. Kui lumi maas oleks ja kuu paistaks, oleks vast meeleolu jälle ka parem.

[1]August Busch (1868-1922), ajakirjanik ja raamatukaupmees.

Keilas, 5. detsembril 1924

Eila sõitsin Hildaga linna. Käisime Leibi ja Hilda venna juures ja peatusime Jacobsenide juures. Kaarli kirikus maeti 21 kommunistide ohvrit. Meie oleksime küll sissepeasu pileti saanud, kuid ei hoolinud suure tungi sisse minemisest. Rahvast oli Kaarli kiriku ümbrus ja lähedased uulitsad täis. Nägime pärast kiriklikku talitust ka üht matuserongi õige mitme puusärgiga. Tõesti, terve Tallinn oli jalul. Aknatel põlesid küünlad – vabast tahtmisest põlema süüdatud ohvrite mälestuseks. Poed olid keskpäeva ajal, kui kirikus matusetalitust peeti, kinni. Aeroplaan keerles surnurongide liikumise ajal linna kohal; helistati kõikide kirikute kellu. Konsistooriumi poolt anti käsk, kõigis kirikutes üle riigi kella ½ 11-11 ja ¾ 1-2-ni kella lüüa. Käsk anti telegraafiga, lähematele õpetajatele nagu mulle aga telefoniga. Üks ohver viidi pärast matusetalitust vaksalisse ja tuli täna hommikuse rongiga, millega ka meie tagasi sõitsime, Keila. See oli noorem-leitnant Helmut Viburi, Eesti vabadusristi omaniku surnukeha. Keila jõudis rong väikese hiljaksjäämisega umbes kell ½ 9 hom. Ma sõitsin veel koju, võtsin siit baretti ja ruttasin kirikusse. Terve Keila oli jalul. Vaksalis nägime rongitulekul suurt rahvahulka. Ka pritsimehed olid matmas. Oli ka hulk sõdurisi ja 5-6 ohvitseri Viburi matma tulnud. Keila majade aknatel põlesid küünlad, mõnigi kauplus oli suletud. Kirikunõukogu esimees oli ka kiriku kroonlühtrid täielikult küünlatega täitnud, mis matusetalituse ajal põlesid. Keila laulukoor laulis kirikus ühe ja baptistide koor haual 2 laulu. Ma kõnelesin kirikus Eeves. 6, 13-18 põhjal. Igatahes on see kirjasõna, mille üle küll vast veel ei ole matusekõne peetud, väga kohane praegu. Jah, sõjamehed ei tohi edaspidi mitte olla ilma sõjariistadeta, nagu nüüd meil ohvitserisi maha tapeti. Ja Jumala sõjariistad olgu kõigil käes. Ohvrid manitsegu meid ettevaatusele ja valvamisele. Kuigi Vibur praegu ei saanud omi ametikohuseid täita ja kommunistidele vastu astuda, siiski langes ta vaba Eesti eest, mille eest ta sõjas oma rinnaga väljas oli. Jumal võtku armulikult vastu neid, kes hea asja eest väljas on olnud, hea asja pärast ametit peavad. Päris matmisetalitus oli juba Tallinnas peetud. Kirikust läksime hauale, kus veel palve pidasin. Puusärgi haudalaskmise ajal lasti sõdurite poolt 3 kogupauku. Ohvitserid kõnelesid 10. rügemendi, sõjaväeliste kursuste ja S.Ü.Õ.[1] kehalise kasvatuse kursuse nimel, pärgi pannes. Herra Peks pani pärja keilalaste nimel. Ka baptisti jutlustaja Podin kõneles – ilmalikkude sõnadega, ilmalikult, Viburi kangelaseks nimetades, kes eeskujuks maapealses mõttes. Muidugi kõneles Podin halvas Eesti keeles. Pärast olevat baptistlased, kes oma laulukooriga surnu vaksalist kirikusse saatsid, matuselised oma juure kutsunud. Seda on neil kerge teha, sest Ameerikast saadetakse neile raha küllalt. Rahaga katsutakse aga peale iseenestele hea elujärje muretsemist baptismusele ka hingi võita. Siiski ilus nende poolt see küllakutsumine. Täna oli siis Keilas Lutheruse usk ja baptistide usk, eila Tallinnas Kaarli kirikus Lutheruse ja Vene usk koos, sest seal pidasid matusetalitust ka veneusulised metropoliidi Aleksandriga eesotsas ja olid neil ka sellekohased laululehed. Veneusk on meie maal Lutheruse usule õige lähedale tulnud.

Eila õhtul istusime ühes Leib’iga Jacobsenide juures. Jacobsenid olid mahatapmiste mõjul äritatud hirmunud meeleolus. Kõrgemad politseiametnikud on ju terroristidele alati märgilauaks. Jacobsen oli küll seekord Tartus, seda rahutum olnud aga proua, kuna neist paar maja edasi on politsei jaoskond ja kommunistid ka sinna sisse tungisid. Kordnikud on Jacobseni ukse taga kolistama hakkanud, telefoniga rääkida tahtes. See kolistamine vara hommikul oli asjata, sest telefoniühenduse olid kommunistid ju lõpetanud. Kolistamine aga hirmutanud prouat väga. Kommuniste on kohtu otsusel seni 27 maha lastud. Palju neid võitluse ajal ära hävitati, ei ole teada. Igatahes olevat ka Vene saatkondlasi ära hävitatud, kes sel päeval võidurõõmus olles automobiiliga mässuliste sekka sõitnud. Vene saatkond küsib nüüd meie välisministeeriumi käest, kas see ei tea tema teenijate ja terve rea kullerite saatusest. Seda pidi Vene saatkond ometi tegema, et, kuigi ta kaastundmust avaldamas minister Kark’i surma puhul ei käinud, siiski oma lipu poole vardasse pidi laskma. Vene saatkonna ees on 4 meie politseinikku valvel: venelased võiksid ju provotseerida, et neile „kallale tungitakse“; ka on ukse juures hea neid revideerida, kes saatkonda tahavad minna, ja olevatki kahtlasi ollusid seal kinni võetud. Ma arvan, et Vene saatkonnal mitte just kõige parem tundmus ei olnud, kui eila kommunistide ohvrite puusärgid nende maja eest pühalikult vaikselt mööda kanti. Ja rahvas vaatas muidugi ülespoole, kus mõrtsukad ja mõrtsukatöödele avatlejad majas asuvad.

[1] S.Ü.Õ – Sõjaväe Ühendatud Õppeasutused

Keilas, 6. detsembril 1924

Jälle on kommunistidega, kes Venemaa poole põgenemas, lahingut peetud ja 3 tähtsat kommunisti surma saanud. See oli Nehatus, 10 versta Tallinnast ja just kommunistide ohvrite matusepäeva õhtul. Arvati, et üks langenuist on Anvelt[1], 1918-1919. a. Eesti Töörahva Vabariigi esimees, kuid vististi ei ole tema see.

Praegu paistab jälle kuu kõrgel taevas. Juba mitmendat päeva külmetab ja on 5°R ümber külma. Maa on ka kolmapäeval sadanud lumest kirju. Hea on, et enne lumetulekut kõvasti külmetab, sest nõnda saavad rukkiorased lume all paremini hoitud. Läinud aastal tuli lumi sula maa peale ja võttis talv orased ära. Baromeeter on ka kõrgel ja näitab 771.

[1]Jaan Anvelt (1884-1937), kommunistlik tegelane, revolutsionäär, publitsist ja kirjanik; 1.detsembri riigipöördekatse üks 
organisaatoritest.

Keilas, 7. detsembril 1924

Teine Kristuse tulemise püha on täna ja rahvast oli üle 200 armulaual. Teed on hobusega käimiseks praegu väga pahad, sest porised roopad külmetasid kõvaks, ja tee on väga konarline. Täna hommikul kella 10 ajal oli veel 6°R külma. Lapsed olid terve päev tohtri Karini juures mängimas, eila oli Karin meil. Käisin Hildaga õhtul laste järel. Ikka on alles rõhutud meeleolu igalpool enamlaste mässu pärast. Tagantjärele mõistetakse alles nüüd, missugune hädaoht meid ähvardas, nimelt Venemaaga ühendamine ja paljude-paljude meie inimeste mahatapmine. Oleks kadunud ilus vaba Eesti ja asemele tulnud punane vägivalla ja hirmuvalitsuse Eesti, kus enam ühestki asjast ei oleks hoolitud, mida praegu ilusaks, heaks ja armsaks peetakse. Kui punaste nõuu oleks korda läinud, siis oleks terve maa saanud luupainaja alla. Praegu on kaitseliit väljas. Meie laekahoidja ja kirikumõisa rentnik Peks oli öösel Keila silla peal valvel olnud. Igatahes peaks 1. dets. sündmused meie arukaid inimesi õpetanud olema, et nad valvel oleksid. Ja sõjamehed ei tohiks meil mitte enam olla ilma sõjariistadeta. Selles majas, kus Leibi seebivabrik, on 2 ohvitseri. Üks neist oli 1. dets. linnast tagasi tulnud Leib’i käest enesele sõjariista küsima – ohvitserid käivad ilma sõjariistata!!! Balti jaamas nabisid enamlased mitmeid ohvitserisi kinni, kes Tondile kursustele sõitmas olid – ühelgi ei olnud sõjariistu!

Jacobsen rääkis, et tema nende kommunistide pilti näinud, keda ära hukati; kõik nad olnud suguhaigustes, mädanevad ihud! Igatahes kõik mäda on kommunistlise ilmavaate järele ilus. – Ja see rõhub, rõhub hinge, kui mõtelda niisuguse asja peale, et tuleksid enamlased ja hävitaksid ära praeguse korra meie maal, kusjuures igatahes valitseb täieline üheõiguslus kõikide jaoks ja igaühele on antud vaba arenemisvõimalus. Kommunistlise korra juures aga saaks inimene riikliseks tööloomaks, keda peremees kommunist paigutab sinna, kuhu arvab. Jumal hoidku meie maad!

Keilas, 9. detsembril 1924

Eila kutsuti mind „Päevalehe” trükikoja poolt telefoni teel Tallinna. Täna käisin siis Tallinnas ja vaatasin „Keila kihelkonnaloo” trükivalmis lehed läbi. Lisasin veel üht ja teist vähemat asja juure ja parandasin ära mõned trükivead, mida korrektor oli kahe silma vahele jätnud. Raamatul on ühes piltidega 79 lehekülge. Trükikulud tulevad 90.000 marka, nõnda et iga raamatu valmistuskulud isegi juba 60 marka on. Raamat saab õige ilus. Aeg kulus trükilehtede vaatamise peale täiesti ära, nõnda et ainult veel aega sain lastele ja Hildale kokku 3 apelsiini osta, mis 60 marka tükk maksid! – Ilm oli täna täiesti sula. Oli ju eila vana Kadripäev, mille paiku alati ikka sula on.

Keilas, 11. detsembril 1924

Sula kestab. Käisin täna pool tundi lastega aias. Aiateed olid üsna pehmed, vajuvad. Oli üks suurem tööpäev, sest mul tuli 18 ristimistunnistust välja kirjutada: üks inimene tarvitas 6 tunnistust pärimisasjade jaoks, 12 tunnistust läks siinsete koolide õpilastele. Ei Vene keisri ajal nii palju tunnistusi nõutud kui praegu! Vene ajal ei nõutud ühegi algkooliõpilase käest ristimistunnistust. Ka pärandusasjade ajamisel lepiti vähema hulga tunnistustega. Hea on see, et tempelmaksu iga tunnistuse eest ainult 10 marka nõutakse, kuna ristimistunnistused koolide jaoks, surmatunnistused ja tunnistused perekonna abiraha saamiseks ning alaealistele vabrikusse astumiseks hoopis tempelmaksuvabad on. Vene ajal võeti tunnistuse pealt 1 rubla tempelmaksu; see vastaks aga umbes 250 Eesti margale, ja nii suur tempelmaks nööriks praeguse aja tunnistuste ülirohke nõudmise juures küll kõri täiesti kinni; 10 marka aga ei käi üle jõu.

Keilas, 16. detsembril 1924

Laupäeva hommikuse Haapsalu rongiga sõitsin Hildaga Tallinna. Kell 4,20 p.l. sõitsime ühes Leib’iga sadamajaamast kitsaroopalisega Rapla, kuhu umbes kella ½ 9 ajal õhtul jõudsime ja kus Leibil tema õemees, meil aga õp. Liivi poolt hobused vastas olid. Hommikul ja päeval oli porine, õhtul aga hakkas kuu paistma ja ilm läks külmaks. Rapla kirikumõisas oli praost Thomson juba lõunast saadik. Sõime õhtust ja ajasime enne magamaminekut veel tükk aega juttu. Räägitud sai muidugi 1. detsembri hirmust ja õudusest ja kindral Laidoneri[1], vägede ülemjuhataja karedast käest, mis praegu armuta on kommunistide vastu ja neid igalpool püüda laseb. Alles laupäeva hommikuse rongiga oli Türilt, Kärust ja Raplast punaseid vahi all Tallinna viidud. Muidugi võib seda juhtuda, et ka ilmasüüta inimesed kannatada saavad… Pühapäeva hommikul pildistasin Rapla kirikut ja sõdurite mälestussammast. Jumalateenistus algas kell 11. Mina pidasin pihtikõne, praost jutluse, õp. Liiv juubelikõne, palve pidas praost, armulauda jagasin mina ühes praostiga, kuna armulaua pühitsemistalituse mina, lõpuliturgia praost pidas. Et teed hommikuks konarliseks olid külmetanud, siis ei olnud hobustega kirikulisi mitte palju; ometi oli kirikus rahvast küllalt, kuna laululehti võrdlemisi vähe osteti. Laual oli umbes 300 inimest. Pärast jumalateenistust tegin ühe kogupildi veranda trepil kirikumõisas. Siis sõitsime palvemaija, kus praost, mina ja Liiv kõnelesid. Palvemajast sõitsime kirikumõisa tagasi, kus lõunat sõime. Siis sõitsime – praost, Liiv oma prouaga ja mina omaga Sõerumäele Leib’i õemehe koju. Mina ja Liiv olime lihtvankris, millel oli küll vedrupadi, kuid mis kiviteel, kus augud on tekkinud, õige tugevasti hüpples, nõnda et äärmise ettevaatlikkusega kinni hoiduma pidin. Sõerumäel oli koduõlu ja väga rikkalik õhtusöök, mis kirikumõisa söökidest kaugelt üle ulatus. Ka oli seal alles hiljuti elektrivalgustus sisse seatud. Elektrit annab ojavee jõud, mis vesirattale langeb. Olid ostetud väga ilusad lambid, koguni elektriahjud, mis silmapilguga hõõguvad ja tuba soojendama hakkavad, elektritriikrauad j.n.e. Oli Sõerumäel õhtul palju valgust, palju soojust, palju lahkust. Praost tahtis seal kõik näha. Käisime Leib’i ja ta õemehe saatel praostiga kõik kohad läbi: vaatasime värvimise ja vanutamise töökoda, elektrivärki, käisime ka laudas, kus ka sigadel, lehmadel ja hobustel valge oli (koguni lakka, heinte juure, oli elektrivalgustus seatud). Leib’i õemehel, Jaan Masing’il, kelle tõug on Viljandimaalt minu kodu lähedalt pärit, on põldu 8 tiinu, kuid ta peasissetulekuallikas on värvimistöökoda, milles ta ise oma abikaasa ja kahe palgatud töölisega ametis on. Et Masing hoolas ja aus on, siis on tema tööl ka edu ja lugupidamine. Rapla õpetajaproua ütles, et ei maksvat katsudagi enam lapsi kõrgesti koolitada, kuna ju lihtsamad mehed praegu palju paremal järjel on kui haritlased. Ometi jäi koolitamisele siiski lugupidamine alles, sest vastasmõte avaldus kohe, et kui kõik niisugusteks ametmeesteks hakkaksid, siis ka need enam tööd ei leiaks tarvilisel määral. Rapla kirikumõisas söödi keskmiselt ja petrooleumi valgus oli nagu Keilaski.

Esmaspäeva hommikul tuli ka Leib Rapla kirikumõisa. Oli õige külm ilm terve päev. Pühapäeval oli väga ilus päikesepaiste, oli ka esmaspäeva hommikul veel, kuid keskpäeva aegu läks päike pilve alla. Fotografeerisime kirikut sees- ja väljaspoolt, rootsiaegseid riste, Rapla silda j.n.e. Ma käisin Liiviga ka praegusel surnuaial, mis vast verst maad või enam kirikust eemal on. Kella 5ks sõitsime vaksali – Leib sõitis meiega. Oli tee peal õige külm; mul kõrvad külmetasid kangesti. Jõudsime õnnelikult Tallinna, kitsaroopalise peajaama, mida praegu „Tallinn Väike” nimetatakse. Et omnibus enne meid täis sai ja teist omnibusi meie ei läbenud oodata, siis võtsime voorimehe, kes meid 100 marga eest Leib’i juure – Suure Roosikrantsi tänavale sõidutas (omnibusi eest oleks meil 45 marka maksta tulnud, kuid ta ei oleks meid mitte ukse ette sõidutanud). Nägime igalpool patrullisid – 4 meest koos – liikumas: ollakse kommunistide mässust saadik hästi valvel. Leibi juures sõime õhtust ja heitsime magama. Tänane päev kulus Tallinnas asjaõienduste peale: käisin oma raamatu pärast „Päevalehe” juures, ostsin kauplustest lastele jõuluasju ja maiust j.n.e. Kell 4 sõitsime Tallinnast välja. Leib sõitis meiega Nõmmele oma majaehitust vaatama, olgugi et juba videvik oli. Tee peal kontrolleeris Keila lähedal politsei kahe mehega isikutunnistusi – minu käest muidugi ei nõutud, sest üks politseinik tundis mind. Nõnda otsitakse punaseid igalpool. – Täna oli aga jällegi porine.

[1]Johan Laidoner (1884-1953), sõjaväelane ja poliitik, kindral (1939); 1. detsembril 1924 kommunistliku mässukatse mahasurumiseks 
nimetati Johan Laidoner  taas Sõjavägede ülemjuhatajaks (esmakordselt määrati Laidoner ametisse Vabadussõja ajal ning kolmandat 
korda 12. märtsil 1934, kui teostas koos K. Pätsiga sõjaväelist riigipööret).

Keilas, 19. detsembril 1924

On reedi õhtu. Tuul kohiseb aknate taga – tormine öö. Teisipäevast saadik on olnud sula ja ka vihmane. Täna oli 7°R sooja!

Jõululaupäeval 1924

Üleeila oli pööripäev. Oli väga ilus ilm: päike paistis, oli vaikne ja soe. Eila oli aga jällegi pilves, täna ka. Kell 3 läksin väikese Hildaga jala kiriku poole. Hilda sõitis Ellinoriga natukese aja pärast järele. Sadas külma vihma; teeäärsed olid libedad; tee oli vesine. Ei ole 1 ½ nädalat enam kordagi külmetanud! Talv ei taha ega taha tulla. Kirikus pidid Keila koolilapsed laulma; et aga halva ilma pärast paljud tulemata olid jäänud, ei julgenud kooliõpetaja laulda lastagi. Kahju oli, et lastelaulu ei saanud. Muidu oli kirikus väga ilus: küünlad ja altari ees jõulupuud. Rahvast kogunes siiski kaunis palju. Meie hobune oli Ellingi juures hoovis. Pärast jumalateenistust sõitsin oma perega koju. Vihm oli järele jäänud. Igalpool tee peal paistsid laternatuled: rahvas läks kirikust koju. Laternatuled pimeda öö käes olid väga ilusad. Seljataga aga säras Keila elekter, mida nüüd Kalm’u elektrivabriku kõrval ka Ellamaa raba elektrijaam[1] annab. Kodus tegime jõulupuud. Preili, kes meil laste juures on, mängis jõuluvana. Lapsed teda ära ei tunnud, said aga jõuluvanaga üsna sõbraks ja näitasid kõik, mida nad õppinud. Jacobsenid saatsid Viktorile pasuna, lastele Petlemma lauda pilte ja Hildale, kellel homme sünnipäev, suure kringli. Mina ei saa sel aastal Hildale midagi kinkida, sest elu on palju kallim kui läinud aastal, raha on majapidamise peale ära kulunud, ka ei ole ma oma palka mitte veel tervelt kätte saanud (Keila rahvas on visa maksusid maksma!). Väga paha on see, et palka mitte ei saa korralikult kätte, vaid sagedasti just ise pean koguma markade kaupa omale palgaraha, kuna ma ametitalituste eest kassale rahasid sisse kasseerin. Mis aga markadekaupa tuleb ja mitte terve summana, see kaob ka kergemini nõndasama ära. Ei või iialgi mõtelda, et midagi suuremat osta, et selleks või teiseks ajaks raha saab. Sagedasti ei saa raha tähtajaks. Vahepeal kaob aga paras ostuvõimalus. Jah, koguduse palgaline olla ei ole sugugi mitte heaasi!

Laupäeva õhtul, 20. detsembril käisin Kloogal laulatamas. Ühe suvimaja kojamehe tütar läks ühele saarlasele mehele. Saarlane on laevamehena terve maailma läbi käinud, paari aasta eest aga kodumaale jäänud ja nüüd ehitustöödes tegev olles selle kojamehe tütre ära eksitanud. Suvimaja on Trepioja lähedal metsas, merekalda ligiduses. Et pime aeg oli, võtsin kaasa ühe vanamehe, Peksi teenija, kes kirikumõisas elab ja muu seas Peksi ülesandel ka meie hobust talitab ja meile puid ja vett kannab. Et vanamees teed ei teadnud, tagasi tulekul aga pulmaviina mõju all oli, siis ajasin küll hobust ise, kuid vanamees oli ikkagi seltsiks. Pulmades võeti mind hästi vastu, üldse on Klooga rahvas minu vastu alati sõbralik olnud. Mulle meeldis iseäranis pulmamaija minek Trepioja silla juurest. Seal ootas mind pruudi isa laternatulega ja käis siis minu hobuse eel. Väike tee läks läbi metsa. Kuused olid saladuslikkude varjudega laternatule valgusel. Oli vaikne ja soe. Metsaüksildust armastan ma väga. Inimesed olid ka väga lahked ja viisakad. Ei lastud ega lastud tulema. Alles kell ½ 3 öösel jõudsin koju, kuna pulmamaija juba kella 7 paiku õhtul jõudsin.

Müütan praegu oma raamatut „Keila kihelkonnaloost”. Laupäeval jõudis 500 raamatut siia. Raamatuhind on 150 marka. Müüvad ka Elling ja köster, kiriku uksel ka kirikumees. Ma annan müüjatele raamatu pealt 20 marka. Seni on üle 60 raamatu juba ära müüdud.

[1]Ellamaa elektrijaam oli aastatel 1923–1966 töötanud soojuselektrijaam Harju maakonnas Nissi vallas Turbas;  sõjajärgsel perioodil 
(1944–1950) oli Ellamaa elektrijaamal oluline osa Eesti varustamisel elektrienergiaga.

Keilas, 26. detsembril 1924

Eile hommikul tulid meile Hilda vend Eduard ja Hilda õde Alide. Täna hommikul sõitsid nad Tallinna tagasi ja viisid Hilda ühes mõlema tütrega kaasa. Kutsuti ka mind, kuid mul ei ole mitmesugusel põhjusel huvi praegu sõita: meeleolu on rõhutud; ka on mul palju tööd ja tegemist, seepärast aegagi vähe. Eila käisin Kumnas ühes vaeses perekonnas ristimas, täna laulatasin enne jumalateenistust kirikumõisas ühe paari, pärast jumalateenistust matsin kirikus ühe lapse ja laulatasin teise paari, kodus siin laulatasin pärast seda kolmanda paari. Ma oleksin ju võinud õhtul Tallinna sõita, kuid ei ole mõtet linna öömajale sõita, sest homme keskpäeval pean ma Joal lapsi ristima. Tee on küll võimata paha ja vesine. Sajab sagedasti vihma; täna hommikul sadas ka lumelobjakat. Sooja on 3°R. Ülehomme pean Rannamõisa sõitma.

Ka jõulupuud tegime eila. Oli ka Dr Greenbergi perekond meil. Ööd on kottpimedad, sest kuud ei ole ja taevas on ka pilves. Eila saadeti mind Kumnast lapseristimiselt, kus ma jala käisin, laternatulega kojupoole. Natuke maad sealpool Lutherust lasksin saatja tagasi. Imestan, et ma kordagi maha ei kukkunud, kui siis pimedas käsikaudu kobades koju tulin. Paha ilma peale vaatamata oli täna ikka inimesi kirikus ka. Eila oli ka rahvast. Müüsin eila 29 raamatut, täna 15 tükki kiriku juures ära.

Keilas, 27. detsembril 1924

Kell 9 hommikul sõitsin Joa poole läbi Keila ja Kääsalu. Umbes kell 12 olin Joa Niiliskil, kus ühe tütarlapse ristisin; kell 2 olin Joa Uustalus, kus ka ühe tütarlapse ristisin. Niiliskilt Uustalusse viidi mind hobusega (umbes 1 ½ versta kõige pahemat külavaheteed), tagasi tulin jala. Muidugi pidin mõlemas kohas ka sööma ja koduõlut jooma. Sõidu eest sain 900 marka (vabatahtlik maks). Niiliskilt maanteele on umbes 2 versta ja jällegi kõige pahem tee. Hea on Keila teede juures see, et praegusel põhjatuse ajalgi ometi vanker iialgi rummuni sisse ei vaju; maanteedel saab üsna hästi sõitagi. Viljandimaal on aga niisugusel ajal sügavad roopad maanteedel, nõnda et sõitmise peale vähe võib mõtelda… Puhus õige vinge ja kange tuul, nõnda et mul üsna külm oli, kui kell 7 õhtul koju jõudsin. Praegu kohiseb tuul jällegi väga kangesti akna taga. Ei ole muidugi mõnu loota homme Rannamõisa sõites. Minu pere oli ka õhtuse rongiga Tallinnast tagasi tulnud.

Keilas, 29. detsembril 1924

Nagu arvata võiski, tuli täna sula ja vihm. Öösel kohises tuul kangesti väljas; et ma teekonna järele soojas voodis olin, siis oli hea seda kohisemist kuulda. Täna oli +3°R. Maa oli siiski eilasest lumest kirju.

Täna tegin terve päeva kantseleitööd, mis pühade aeg kogunenud oli. Muu seas on saadetud siia ka teated kahest surmaotsusest, mida sõjaväljakohus kommunistide kohta tegi. Sõjaväe prokurör saatis teate ühe mehe kohta Keila vallavalitsusele (Liholast pärit Heinrich Lindmann, Kustase poeg, sünd. 29. juulil 1890 ja surmatud 1. detsembril s.a), teise mehe kohta aga Saue vallavalitsusele (Johannes Kuusmann, Juhani poeg, 17 aastat vana, kirikumõisa sulastemajas elava Peks’i eest tegija poolvend, maha lastud 4. detsembril kell 2,39 min; see surmatud ei ole aga 10 aastat enam mitte Keila koguduse liige, vaid Tallinna Kaarli II pihtkonnast). Vallavalitsusi kohustati ärakirja sõjaväe-prokuröri kirjast vastavale kirikuõpetajale saatma sellekohase märkuse tegemiseks kirikuraamatusse. Mehed mõisteti surma mahalaskmise läbi ja kaotasid kõik omad õigused. – Kuusmannid räägivad siin, et mahalastute surnukehad ühes Tallinna läheduses olevas rabas kraavis olevat ilma maha matmata; nende omaksed käinud ülalnimetatud Johannest seal otsimas, ei ole aga teiste surnute hulgast teda mitte leidnud; keegi ajanud siis jutu välja, et lesk ema mitte ei nutaks, sest poeg olevat Venemaale läinud ja sealt juba kellegile kirjutanudki! Olevat see poiss õige paha ja saamatu olnud; Lindmanniga olevat nad ühtepuhku läbi käinud. – Sotsiaaldemokraatide kirjutuse järele olevat kommunistide käest Pärnus üks nimekiri nende kohta kätte saadud, keda esimeses joones ära oleks tapetud, kui võim kommunistide kätte oleks saanud: olnud seal umbes 1800 nime! Jah, veremehed on nad küll; sellepärast nüüd nende kohta ju surmaotsusi ka tehakse; muidu ei tahaks ju demokraatia surmaotsusi mitte teha, kui selleks nüüd, et hulkade hävitajaid enne ära hävitada, kui nemad ise hävitama saaksid hakata.

Keilas, 31. detsembril 1924

Eila kadus lumi jäljeta. Täna sadas õhtupoolikul kange tuulega jällegi lund. Kui kella 3 ajal kirikusse läksin, sadas lund mulle näkku. Kuid see lumi oli jällegi sula. Kella 4-½7ni oli Vana-aasta õhtu jumalateenistus. Kuigi teed väga rasked sõitmiseks, oli rahvast kaunis koguke ja üle 400 inimese armulaual. Kui kirikust jala tagasi tulin, oli väga raske käia: lumi oli enam-vähem ära sulanud ja teeäärsed väga libedaks ja saviseks muutunud. Tõin alevist 5 naela värskeid kilusid, mis Lohusalus püütud. Kuna meil teenija tujukas, mul aga värske kala himu oli, siis puhastasin ise kilud ära ja lasksin siis õhtuks neid küpsetada. Pärast õhtusööki tegime lastele kinot ja näitasime ka udupilte. Nüüd on kell juba ligi 12 öösel. Lapsed magavad. Hilda on veel üleval.

***

Kui kokku võtta, siis peab ütlema, et see aasta aineliselt mitte kerge ei olnud. Sest kõik asjad läksid Eesti marga läinud aasta langemise pärast palju kallimaks; läbi ometi oleme saanud. Muidu aga võib ütelda, et aasta üsna õnnelik on olnud. Ei ole olnud tülisid, ei ole mind pahandatud, ja vaimliselt arvan enese ka edenenud olevat. Suvi oli haruldaselt soe, seega meeldiv. Sain üht ning teist asja näha, mõndagi head tunda. Perekondliselt oli aasta ka enam-vähem õnnelik. Kui ka eelolev 1925. aasta nõndasama rahulikult ja hästi mööduks!

ENG RUS