1927. AASTA PÄEVARAAMAT

JAANUAR

Keilas, 5. jaanuaril 1927

Uue aasta esimesed päevad on möödunud kanges töös ja tegemises. Uuel aastal käisin pärast jumalateenistust kirikus Tuula Hansul ja Tuula Suure-Arul ristimas; viimases kohas õnnistasin ka asuniku elumaja. Kell ¼ 11 õhtul jõudsin koju. 2. jaanuari hommikul sõitsin pühapäevast jumalateenistust pidama Rannamõisa. Õhtul käisin Hildaga tohtri juures Kumnas raadiot kuulmas. 3. jaanuaril oli kirikunõukogu koosolek eelarve kokkuseadmiseks. Eila valmistasin seminari tunde ja õiendasin perekonnaseisu ameti asju. Täna valmistasin Kolmekuningapäeva jutlust ja õiendasin kantseleiasju.

Sula, mis 3. jaanuri õhtul algas, näib lõppemas olevat. Ei ole õieti ei saani ega vankriteed, sest lund ei ole, tee on aga jäätanud. 2. jaanuari sõit Rannamõisa oli ka üsna vilets, sest tee oli paiguti hoopis ilma lumeta, enam-vähem aga jäätanud: hobune libises ehk jälle ei jõudnud külmetanud mulla peal saani vedada.


[1]Hilda Köögardal (1893-1972), neiupõlves Kuusik; Ado Köögardali abikaasa.

Keilas, 13. jaanuaril 1927

Sarlakitaudi pärast ei ole Tallinna koolid veel tegevust alganud ja ei alga enne 20. jaanuari. Sarlakihaigust on väga palju. Paldiskis on teda ka palju. Keila kihelkonnas on õnneks vähe haigusejuhtumisi. Kumna mõisas on üks noor neiu Meyendorffide perekonnas haige ja nõnda meil võimatu tütreid sinna Inglise keele tundi saata – leskproua Meyendorffi[1] juure. Rannas on 3 last sarlakisse surnud. Siin ja seal on kihelkonnas veel üksikuid juhtumisi teada sellest haigusest. Tallinnas ja mõnes muus kohas on aga palju sarlakihaigust.

Päevad on kiiresti möödunud. 9. jaanuaril sain 36. aastaseks. Greenbergid[2], Bohlid[3] ja Fiskar[4] olid seda meil aga 10. jaanuaril mälestamas. Veetsime rõõmsalt õhtu. 28. dets. 1890 vana kal. järele oli = 9. jaan. 1891. a. uue kal. järele. Praegu oli 28. dets. 1926 vana kal. j. = 10. jaan. 1927 uue kal. järele. Sellest siis tulebki see kahekordne arvepidamine.

Eila loetasin lapsi ja vanu Uksnurme Koplel. Ühtlasi viisin Hilda ühes 3 lapse ja Alidega[5] Raukase[6] juure Sauele, kus siis õhtu veetsime. Viktor[7] sai esimest korda nii pikka reesõitu. Õhtul tagasitulekul oli -13°R, aga vaikne, kuuvalge õhtu, ja hobune sõitis kiiresti.


[1] Helena Meyendorff (sünd. krahvinna Schuvalov)(1857-1943), tema abikaasa oli 
viimane Kumna mõisnik Bogdan Theophil Meyendorff (1838-1919).
[2] Georg Greenberg (eestistatult Jüri Raa, 1886-1942), arst; 1914-18 arst Vene 
sõjaväes; 1919-20 vanemarst Eesti Vabadussõjas; 1918-19 ja 1920-41 arst Keilas; 
Eesti Jaoskonnaarstide Seltsi asutajaliige; 1920. aastatel elas Kumnas, 
hiljem Keilas; tütar Karin oli Ado Köögardali tütarde sõbranna; suri Kirovi vanglas.
[3] Charles Bohl, 1920. aastatel loomaarst Keilas; elas Kumnas, hiljem Püssis.
[4] Manfred Fiskar (1898-1942), sõjaväeametnik, advokaat; 1931. aastast 
vandeadvokaat Keilas; 14. juunil 1941 arreteeriti, suri vangistuses.
[5] Alide Kuusik, kooliõpetaja; Ado Köögardal abikaasa Hilda õde.
[6] Aleksander Raukas (1877-1945?), talupidaja ja poodnik Sauel; 1902-18 Vääna 
metsaülem; Keila kirikunõukogu esimees; küüditati Siberisse.
[7] Viktor Köögardal (1924- ?) Ado ja Hilda Kögardali poeg, soomepoiss, 
põgenes 1944 pärast Keila lahingut Eestist, jõudis 1940. aastate lõpus Kanadasse, 
kus pärast 1957. aastat igasugune teave temast puudub.

Keilas, 15. jaanuaril 1927

Käisin täna hommikupoolikul Väänas Vähikülas haigele armulauda andmas. Oli väga vali ja vinge tuul. Sadas ka natuke lund, rohkem küll keerutas tuisk seda vähest lund, mis meil seni olemas ja vaevalt maad katab, nõnda et vaoharjad ikka alles välja paistavad. Tee Hallikotilt Vääna Postini on üsna paljas.

Keilas, 18. jaanuaril 1927

Pühapäeval 16. jaanuaril käisin Türisalus Einike Primat[1] ristimas. Selle vanem õde Ilse, kelle ma ligi 5 aasta eest ristisin, sattus oma jalaga sügisel hobustega aetava rehepeksumasina vahele; masin lõikas jala otsast ära, küll allpool põlve. On üldse üks õnnetu laps: mõniaeg enne seda oli ta puu otsa roninud, teine laps löönud kepiga mööda paljaid jalgu; Ilse kukkus maha ja murdis käeluu. Nüüdki oli ta veel väga elav: karkudega käis ta väga kiiresti, aga kiiremini veel liikus ta ilma karkudeta poolroomates. Kui talle kunstlik jalg tehakse, siis saab ta vast üsna ilusasti käia, sest põlv on tal ju terve. Oma õekest vaadeldes ütelnud Ilse korra: “Mis sul viga on? – sul ju 2 jalga, mul nüüd üksainus!”

Esmaspäeval käisin Ohtus haige juures, täna Keila alevis. Homme lähen Harku Allika külasse lapsi loetama. Reedel tuleb juba Tallinna kooli minna. Nõnda lähevad mu päevad. Ei saa kuigi palju oma perekonna jaoks olla. Siiski olen nüüd mõnel õhtul lastele ette lugenud. Ka Viktor kuulab, kuigi ta veel palju aru ei saa. Jõuluks sai Viktor ühe lasteraamatu “Kolm karu”, “Tuhkatriinu” j. n. e. Jutustus on neis raamatutes riimides. Viktoril on “Kolm karu” peas! Ka oskab ta õhtupalvet lugeda: “Mind tiiva alla võta”. “Kas on linnukesel muret” on ka selge.


[1]Einike Rannat (neiupõlves Pirma)(1926-2007).

Keilas, 19. jaan. 1927

Sõitsin Paldiski maanteed mööda Harku Allika küla poole. Maantee oli peaaegu täiesti paljas. Ka põllud on nii mõneski kohas täiesti paljad. Allika külast sõitsin Saue vaksali kaudu koju; sel teel oli lund nii palju, et kõik aeg sõita sain. Tunni ajaga sõitsin koju.

Keilas, 25. jaanuaril 1927

Seminaris algasin tööd jälle 21. jaanuaril. Mulle tuli üks tund nädalas juure – nimelt usuõpetuse methoodika praktikantidele; nõnda annan reedel juba 7 tundi. Täna olin jällegi seminaris. Sain täna kuupalga 8202 m. ja detsembrikuu lisapalga 2901 marga suuruses. Seminari tunnid on mulle küll raskuseks, sest koguduse töö nõuab isegi täit mehejõudu, aga tasu nende tundide eest aitab minu perekonnale paremusi muretseda.

Pühapäeval ristisin 2 last: ühe Keila alevis, teise Ohtus; teenisin kahe pealt kokku 700 marka.

Keilas, 26. jaanuaril 1927

Oli täna aga ilm, kui Kumna ja Humala kaudu Joa külasse lapsi loetama sõitsin! Öösest peale oli õige vali lõunatuul, mis tõi enesega kaasa sula ja sulava lume sadu. Mul oli küll suur kasukas seljas, aga müts sai läbimärjaks, kindad märjaks ja krae vahelt tilkus vett, nõnda et särk rinna peal märg oli! Arvasin, et loetuskohale Uustallu ükski ei tule, aga lapsi tuli 8 ja vanematest inimestest täitus tuba. Tagasitulekul oli nii pime, et esialgul mitte midagi ei näinud.

Keilas, 31. jaanuaril 1927

Laupäeva õhtul kell 7 laulatasin Uksnurme Tillotal üht paari. Hilda oli mul kaasas. Sõitsime vankriga Raukaste juure, sealt saanidega pulmamajasse, kus olime õhtu kella 7- ¼ 12 ni. Oli pime tagasi tulla, aga saime hästi koju, kell oli juba ½ 2 hom. Tee oli enam-vähem jääs, nõnda võis vankriga sõita ilma põrutusteta. Eila, pühapäeval sõitsin vankriga Kääsalu Ollumale ristima. Olin üksinda teel, jõudsin jällegi õnnelikult koju.

Täna sõitis Jaan[1] siia ja tõi Heino jällegi meile. Pühapäeva õhtul sadas jälle lund, nõnda et täna ühes Jaaniga Maerus haige juures käisin saaniga. Maanteel oli siiski raske sõita, sest eila õhtune lumi hakkas täna sulama; sellepärast tulime tagasi Ohtu heinamaid ja metsi mööda.


[1]Jaan Köögardal (Silland)(1896-1985), Ado Köögardali vend, abikaasa Emma ja 
poeg Heino.

VEEBRUAR

Keilas, 6. veebruaril 1927

Kolmapäeval 2. veebruaril käisin Ääsmal saaniga – oli päris hea tee. Ääsma Otsal loetasin lapsi ja oli vanemategi inimeste jaoks palvetund. Palvetunnis rääkis esmalt 3 “venda”, siis mina; ma võtsin seal ka 3 vanaeite armulauale. Enne loetust käisin ka veel ühes kohas kahele haigele armulauda andmas. Otsal oli pärast palvetundi õhtusöök. Alles kell ½ 12 öösel jõudsin koju. Neljapäeval valmistusin koolitundide vastu, reede olin koolis, eila seadsin kirikuaruannet kokku ja seadsin kantseleitöid korda. Täna oli lihtjumalateenistus ja üks inimene matta. Lähen Hildaga õhtul nüüd dr. Greenbergi juure.

Eila õhtul on purjus jahileminejad kirikumõisa küüni taga ühe Kumna nooremehe, kelle suvel laulatasin, revolvriga maha lasknud. Üheskoos on nad Keila restoraanis pummeldanud – 2 jahilist ja mahalastud mees. Pärast pummeldamist olnud nad üheskoos nooremehe poole öömajale minemas. Mees, kes laskis, olnud õige purjus ja laskis vist küll ilma ühegi tahtmiseta.

Keilas, 13. veebruaril 1927

Kirik oli täna rahvast täiesti täis. Maeti ka Johannes Kreemann, kes hiljuti jahilise poolt maha lasti; matusel oli ka Keila kaitseliit. Oli ka teisi suuremaid matuseid. Ka oli hea tee. Lund on küll väga vähe, nõnda et põllud musta-valget kirja on ja lumehangesid üksnes mõni väike aia ääre ära on eksinud, aga teel on teda ikkagi nii palju, et kivid ja roopad peaaegu täiesti kaetud on, igatahes üsna libedasti sõita saab. Sellepärast käib ka üsna rohkesti rahvast kirikus.

Keilas, 22. veebruaril 1927

Läinud neljapäeval, 17. veebruaril oli kange lumetuisk, mis mõnegi hange tekitas. Siiski on maantee mõnes kohas alles paljavõitu. Igatahes ei ole ühtki lumeauku teedel ja sellepärast on päris hea sõita. Käisin läinud kolmapäeval Lohusalus loetusel, nädal enne seda Väänas.

Reede õhtul tuli ootamata meile Kanapää kirikunõukogu liikme J. Pähni abikaasa. Ta jäi meile pühapäeva hommikuni. Kanapääl saime ju hästi läbi ja meie käisime ka neil. Oli esimene võõras Kanapäält, kes meid 5 aasta sees vaatamas on käinud. Oli päris hea üle pika aja kokku saada.

Keilas, 26. veebruaril 1927

Neljapäeval oli Eesti vabariigi 9sas aastapäev. Pidasin jumalateenistuse kirikus harilikul ajal, s. o. kella 11 e. l. – ½ 1 p. l. Kell ½ 1 algas kaitseliitlaste, kaitseväelaste ja tuletõrjujate paraad kirikuplatsil, kell ½ 2 p. l. aktus pritsimajas. Aktusel rääkis kõige pealt Harju maleva päälik Suursööt[1], rahvast valvele kutsudes vabaduse pärast, siis mina Eesti saarte vallutamisest 1227. a. veebruaris, minu järele rääkis Keila advokaat Herm[2] Eesti riigi tekkimisest õiguse seisukohalt. Iga kõne järele “Isamaa ilu hoieldes…”

Ilm oli neljapäeval ilus, külma vilus 5°R ümber; päike paistis juba üsna soojalt.

Aeg lendab kiirelt. Olen käinud seminaaris, haigete juures j. n. e. Ei ole vaba aega mul õieti olemaski. Nõnda jääb päevaraamat sagedasti päevade kaupa kätte võtmata. Töö on ka nõnda tuimaks mu teinud, et ei oskagi nagu enam elunähtusi üles kirjutada.

“Laste Rõõmu” N°2 ilmus minu jutt “Karjamuska”[3]. Karjamuska aluseks on koer, kes oli minu isakodus sel ajal, kui ma alles väike poiss olin. Mul on see koer hästi meeles. Muidugi on jutus mõni joon teisiti, kui tõepoolest oli.


[1]Oskar Albert Suursööt (1893-1950), majandustegelane ja poliitik; 1918 Kaitseliidu 
organiseerija Tallinnas ja Harjumaal; 1920-22 Harju Maakonnanõukogu esimees; 
1922–24 õppis EV Siseministeeriumi stipendiaadina Saksamaal Detmoldi 
kommunaalteaduste akadeemias;  1924–25 töötas Siseministeeriumis; 
1925-28 Kaitseliidu Harju maleva pealik; IV, V ja VI Riigikogu liige ning 
1937 Rahvuskogu liige; 1932 majandusminister; 1935-37 Isamaaliidu keskjuhatuse 
esimees; 1940 vahistati, suri vangilaagris.
[2]Gustav Härm (1898-1984), advokaat; 1926-31 vandeadvokaat E. Eeki abi; 
1931. aastast Keilas vandeadvokaat; 1944 siirdus Saksamaale, seejärel USA-sse.
[3]Ado Köögardal "KARJAMUSKA"

MÄRTS

Keilas, 4. märtsil 1927

Kevad on täielikult käes. Lumi on meie ümbrusest kadunud. Vast mõni väike vettinud hangeke on veel siin ja seal. Ilmad on udused ja aurused, vahetevahel ka vihmased. Käisin üleeila küll veel saaniga Ohtus, aga Rannamõisa võib pühapäeval küll ainult vankrida sõita. Eila käisin lastega aias ja lõikasin katseks üht vahtraoksa, sealt hakkas mahl tilkuma.

Harju maavolikogu valimisenimekirjade kokkuseadmisel tahtsid mõlemad rahvaerakonnad mind oma nimekirja (Kristlik rahvaerakond ja Tõnnissoni rahvaerakond). Sõdisin küll vastu, aga Tõnnissoni mehed vedasid ikkagi sisse. Kandideerisin aga neljandal kohal ühes nimekirjas, nõnda ei ole karta sissepeasmist ja olen jällegi üksnes õngesöödaks.

Keilas, 8. märtsil 1927

Vahtraokstest jookseb ikka natuke mahla. Lapsed jaotavad õhtutel seda mahla omavahel teelusikaga, sest nõnda vähe tilgub kahte pudelisse.

Eila käisin lastega Kumna pargis, kus ka tohtri omad kogemata juhtusid olema. Kuulsime lõokeste laulu päikese käes, ma tegin pargis üle hulga aja kaks ülesvõtet, ühe kõigist lastest ja tohtriprouast, teise väikesest Viktorist. Ellinor kaotas ühe oma kinda ära.

Hakkab juba aastaaeg sinnamaale jõudma, kus ma kodust Tallinna minnes lahkun siis, kus ööpimedus juba hakkab maad andma ennekoidusele ämarusele. Kui rong kell 6, 22 hom. Keilast välja sõidab, siis võib juba kaugele näha. Eletrituled rongis põlevad küll alles kunni Tallinnani, olgugi et siis päike juba pool tundi tõusnud on, kui kell 7, 30 hommikul Tallinna jõuan.

Keilas, 15. märtsil 1927

Eila käisin Ääsmal ühele haigele naisterahvale armulauda andmas. Tee oli väga paha, siiski ma vähemalt tagasi tulekul sõitsin. Sõit raputas nii, et õhtul kange peavalu oli ja istmekoht veel täna õhtul valus on.

On olnud eila ja täna väga ilus päikesepaiste. Kui hommikul kella ½ 6 ajal vaksalisse hakkasin minema, siis oli juba võistelda loojeneva kuuga, mis juba hakkab täis saama.

Laupäeval 12. märtsil telefoneeris mulle vend Jaan Viljandist, et minu isa Viljandi haigemajas on, kus teda lõigatud: tal olevat vist kõhukelme katki olnud. Loodetavasti saab ta terveks.

Keilas, 18. märtsil 1927

Üleeila telefoneerisin Viljandi haigemaija. Vastati, et minu papa tervisline seisukord hea olevat.

Täna oli mul Tallinnas kõigest 1 tund 7 tunni asemel. Läti vabariigi presidenti Tschakstet maeti ja sel puhul lasti kooliõpilased juba ½ 12 päeval vabaks. Mina andsin ainult esimese tunni, teise minu tunni asemel oli ühe õpilase demonstratsioonitund ühes teises aines, kolmanda tunni ajal oli koorilaulu harjutus. Siis järgnes aktus, millel mina pidasin vaimuliku kõne ja palve ühes kohaste lauludega; minu järele kõneles ajalooõpetaja Välbe[1]Tschakste tähtsusest, lõpuks laulsid seminaristid “Tähtede taga”. Seminaristide laul oli väga ilus.

Keilas oli täna laat ja laadal hirmus palju mustlasi, kes tee peal üksteisega kisklesid.

Keilas, 30. märtsil 1927

Eila oli mul Tallinnas üksainus tund ja nimelt kella 8-9 hom. Teine tund võeti ühe praktikandi käsitööõpetuse demonstratsiooniks. Kolmanda tunni ajal läksid õpilased lauluproovile, sest homme on kontsert. Kui eila Tallinnast Keila jõudsin, oli kange tuulega suur lumesadu; sadas lund igatahes nii palju, et täna inimesi nähti saanidega liikumas.
Õpetajaproua Sternfeldt[1] oli oma kahe pojaga siin reedest kunni täna hommikuni. Laupäeval pidasime väikese Hilda 9ndat sünnipäeva, Alide 32. sünnipäeva ja minu ja Hilda 12ndat laulatuspäeva. Võõraks olid peale proua Sternfeldti veel Bohl´id ja Greenbergid; Baltiski õpetaja Lesta[2] käis ka päeval meie juures.
[1]Adele Marie Sternfeld , 1936. aastast Täheväli, neiupõlves Kurg (1893-1988); kirikuõpetaja Alexander Sternfeldti abikaasa, põgenesid 1944. aastal Rootsi.
[2]Adalbert Gustav Lesta (1869-1941), vaimulik; 1897-1904 Samaara saksa kolooniate adjunktõpetaja; 1904-09 Tobolski koguduse õpetaja; 1909-14 Tomski – Barnauli koguduse õpetaja; 1914-22 Vladivostoki koguduse õpetaja; 1923-31 Paldiski Nikolai koguduse õpetaja; 1941 asus järelümberasumise korras Saksamaale.

[1]Mihkel Välbe (1886-1970), ajalooõpetaja; 1919. aastast õpetaja Tallinna Õpetajate
 Seminaris, Tallinna Õhtukoolis ja Tallinna Linna I ja II Tütarlaste gümnaasiumis; 
1921-40 Tallinna Kolledži direktor; näiteleja Katarina Välbe (Poska) abikaasa.

Keilas, 21. märtsil 1927

Eila oli täiskogu koosolek kirikus. Jumalateenistuse ajal oli kirik küll rahvast täis, aga täiskogust võttis vast kõigest 150 inimest osa. Nii rahulikult ei ole ükski täiskogu möödunud kui praegune. 1927. a. eelarve võeti ilma ühegi muutuseta vastu. Saan nüüd palka nõndasama nagu eelmiselgi aastal: prii korter, kirikumõisa maa, 160 000 marka aastas, 72 000 marka juurderaha ja veel mõned muud sissetulekud. Et puud tänavu odavad olid (ostsin 23 sülda, küll peenikesi, kasehalgu kogusummas 26 800 marga eest, siis jääb mulle puuderahastki järele. Muidugi pean neile 23 süllale veel lisa ostma, kuid ikkagi jääb ligi pool puuderaha järele.

Keilas, 24. märtsil 1927

Homme on Paastu Maarjapäev ja koolis püha. Seega tuli mul sel nädalal ainult üks kord koolis käia. Ka ülehomme ei ole kooli, kuid sellest mina kasu ei saa.

Proua Marie Pirma Türisalust suri pühapäeva 20. märtsi hommikul kell 3. Laupäeval sai ta üks kohapool halvatud. Südamehaigus oli tal ammugi juba ja sellepärast muidugi halvatus tuligi. Mul on lahkunust kahju, sest ta oli minu vastu alati hea: kui mitu korda võttis ta mind ja minu perekonda vastu, kui Türisalus käisime! Ta oli tõesti hea inimene, seda ütlevad kõik, kes temaga kokku puutunud. Pühapäeval maetakse ta Keilas. Laululehtedele tuleb ka tema pilt, minu ülesvõte. Võtsin teda mitu korda üles. Viimast korda võtsin ta üles läinud kevadel õitsva tomminga juures. Pilt ei saanud minu arvates küll hea, vähemalt tehniliselt mitte, aga tema omakste arvates olevat vana inimene just sellel pildil hästi loomulikult välja tulnud. Marie Pirma sai 71 aastat vanaks. Sagedasti nimetas ta mind omaks pojaks. Mõnigi kord andis ta mulle purgitäis hapuid boravikke kaasa, teades, et mina ja Hilda neid hea meelega sööme. Alati kattis ta meile söögilaua, kui meie tema juure läksime. Kui viimast korda Türisalus olin – tema pojatütre ristimisel, siis oli mul rutt kojutulekuga ja ma sõin ruttu õhtusöögi enne teisi ära M. Pirma istus siis minu kõrval ja ajas juttu. Ta oli natuke ka haritud, oskas Saksa keelt jne. Kirikut ta armastas ja mõnigi kord laskis ta ka omas kodus mind Türisalu küla rahvale palvetundi pidada. Nõnda on üks inimene jälle, kes minu vastu hea oli, hauda minemas. Tallinnast tõin ühe hortensia tema hauale, selle võtab küll külm otsekohe ära, sest ilmad on võrdlemisi külmad, nõnda et maa on külmetanud ja üksnes natuke päikese käes sulab.

Keilas, 30. märtsil 1927

Eila oli mul Tallinnas üksainus tund ja nimelt kella 8-9 hom. Teine tund võeti ühe praktikandi käsitööõpetuse demonstratsiooniks. Kolmanda tunni ajal läksid õpilased lauluproovile, sest homme on kontsert. Kui eila Tallinnast Keila jõudsin, oli kange tuulega suur lumesadu; sadas lund igatahes nii palju, et täna inimesi nähti saanidega liikumas.

Õpetajaproua Sternfeldt[1] oli oma kahe pojaga siin reedest kunni täna hommikuni. Laupäeval pidasime väikese Hilda 9ndat sünnipäeva, Alide 32. sünnipäeva ja minu ja Hilda 12ndat laulatuspäeva. Võõraks olid peale proua Sternfeldti veel Bohl´id ja Greenbergid; Baltiski õpetaja Lesta[2] käis ka päeval meie juures.


[1]Adele Marie Sternfeld , 1936. aastast Täheväli, neiupõlves Kurg (1893-1988); 
kirikuõpetaja Alexander Sternfeldti abikaasa, põgenesid 1944. aastal Rootsi.
[2]Adalbert Gustav Lesta (1869-1941), vaimulik; 1897-1904 Samaara saksa kolooniate 
adjunktõpetaja; 1904-09 Tobolski koguduse õpetaja; 1909-14 Tomski – Barnauli 
koguduse õpetaja; 1914-22 Vladivostoki koguduse õpetaja; 1923-31 Paldiski Nikolai 
koguduse õpetaja; 1941 asus järelümberasumise korras Saksamaale.

APRILL

Keilas, 3. aprillil 1927

Reedel sõitsime saaniga vaksalisse, kuid õhtuks oli juba jälle vankritee. Õhtul kell 6 pidasin kirikus paastu armulauateenistust – oli 20 inimest armulaual. Seega oli päris hea osavõtt.

Seminari VI klass ja pädagoogika kursused palusid mind, et ma neile õpetaksin ka lasteristimist, puusärkipanemist j. n. e., sest maale kooliõpetajaks minnes läheks neile seda tarvis, et ümbruskonna rahvaga heas vahekorras olla. See näitab, et vaade usuõpetuse ja usu peale hakkab kainenema.

Keilas, 13. aprillil 1927

Pühapäeval 10. aprillil, Palmipuude pühal, jutlustasin piiskopi korraldusel Tallinna Toomkirikus, kus nädal enne seda piiskopi, prof. Rahamägi[1]ja õp. Sommeri[2]poolt eestikeelsete jumala teenistuste avamiseteenistus peeti. Toomkirik nagu rüütelkonna varandus võeti hiljuti valitsuse poolt Saksa koguduste käest üle ja anti piiskopile 90 aastaks kasutada. Muidugi on sakslased sellepärast hirmus vihased, aga neil pole parata midagi. Sakslased võiksid vastaval kokkuleppel kirikut ka edaspidi kasutada, aga nemad seda kokkulepet seni ei ole veel teinud ja hoiduvad esialgul Toomkirikust eemal.

Algliturgias maadlesin ma oma häälega, mis vägisi kurku kinni jääda tahtis, sest olin ennast natuke külmetanud, kuid jutlusega sain hästi hakkama. Leib oli ka kirikus. Pärast jumalateenistust sõitsin Leib´iga Nõmmele, kus lõunat sõin. Paldiski rongiga sõitsin Keila; Leib tuli kaasa. Keila jaamas ootas mind üks alevi mees ja viis haige juure, kuna Leib üksinda kirikumõisa tuli. Leib sõitis esmaspäeva hommikul tagasi. Esmaspäeval käisin lastega karjamaal, kus leidsime esimesi sinililli. On ju nüüd mõni päev üsna ilusad ilmad olnud ja päeval mõnikord kunni +8°R sooja vilus.

Eila õhtul käis kell juba 11 peal, kui kuulsin kloppimist all. Tegin akna lahti. Üks noormees küsis, kas siia öömaja saab. Vastasin, et ei saa, sest ei tea ju iialgi, missuguste mitmestega kokku puutuda tuleb. Küsisin, kust mees tuleb. Vastas, et rongi pealt ja et ta Läänemaalt pärit on. Juhatasin sulastemaja juure. Korraga küsib aga noormees: “Kas õpetaja kodus on?” Vastasin, et ise see olen. Siis alles ütles noormees, kes ta on: minu onupoeg Richard, keda ma omas elus esimest korda nägin ja kelle õde Helmi sügisepoole meil käis ja nüüd Märjamaal mehel on. Ajasin temaga siis juttu kella 12ni. Hommikul sõitis ta Tallinna, kust ta veel meile tagasi tuleb.

Sain tänase postiga Viljandimaalt, Olustvere Kabunalt matusekutse. Minu tädi, minu mamma vanem õde, on 10. aprillil ära surnud ja maetakse 19. aprillil. Palju mälestusi mul tädist ei ole, kuid ta oli üsna lahke minu vastu. Ma ei ole teda vist 8 aastat enam näinudki.


[1]Hugo Bernhard Rahamägi (1886-1941), kiriku- ja haridustegelane; 1914-1920 Kaarma koguduse õpetaja; 1919-1920 Saaremaa praost; 
1920. aastast Tartu Ülikooli süstemaatilise usuteaduse dotsent; 1922-1934 ülikooli koguduse eesti pihtkonna õpetaja ja
1923 konsistooriumi assessor; 1923 ajakirja "Eesti Kirik" asutaja ja peatoimetaja aastani 1931; 1924 dr. theol;
1924-1925 haridusminister; 1926-1934 Tartu Ülikooli korraline professor ning usuteaduskonna dekaan; 1932 valiti Uppsala ülikooli poolt usuteaduse audoktoriks; 1934-1939 Eesti luteri kiriku piiskop; 1934-1935 tegi kirikureformi; osales mitmes
ühiskondlikus organisatsioonis, korraldas Põhja- ja Baltimaade luteri kirikute koostööd; I ja IV Riigikogu, Rahvuskogu ja
VI Riigikogu liige; 1940 Eesti okupeerimise ajal vahistati; 1941 hukati Kirovi vanglas. [2] Artur Sommer, eestistatult Soomre (1890-1944), Tallinna Kaarli koguduse III pihtkonna õpetaja 1919-1944. Ajakirja „Eesti Kirik“
asutaja ja esimene vastutav toimetaja 1923. Eesti Punase Risti teenetemärgi III klass 1939. Õpetaja Tooderi tegelaskuju prototüüp Jaan Krossi romaanis „Wikmani poisid“.

Keilas, 24. aprillil 1927

Pühade ajal oli meil minu vend Jaan oma naisega. Kolmandal pühal tuli mu onupoeg Richard Tallinnast tagasi ja läks minema alles reede hommikul. Kolmandal pühal oli ka herra Jacobsen[1] lõunast õhtuni meil. Reede hommikust õhtuni oli meil preili Kallion.

Eila õhtul tulid autoga Tallinnast, teatades sellest 2 tundi telefoniga ette, Jaan Kivisild[2] (Eesti Panga direktor) ühes prouaga, Hendrik Vahtramäe[3] (Tallinna – Haapsalu Rahukogu esimees) prouaga ja minu tädipoeg Hans Jürmann, kes ikka alles Tartus kooliõpetaja on. Kella 7-11ni õhtul olid need mu endised head sõbrad siin. Sõime õhtust, jõime veini ja õlut ja ajasime head juttu. Hilda käis ühes Alide ja lastega Keilas liha ja õlut toomas. Nad sõitsid külaliste autoga, mis Eesti Panga oma oli; Jürmann oli neil kaasas; väike Viktor sai esimest korda autosõitu.

Kolmapäeval 20. aprillil käisin Hildaga Tallinnas. Ma olin enam jagu aega L. Raudkepp´i [4]juures, kus usuõpetuse raamatute väljaandmist harutasime. Raudkepp on kirjutanud algkooli III klassi usuõpetuse raamatu; see käsikiri sai minu kätte arvustada. Koosolekul oli ka õpetaja A. Sternfeldt[5] ja Lääne-Nigula õp. Ederberg[6]; Jüri õp. Aunver[7] kõneles Raudkepiga telefoniteel!


[1]H.Jacobsen(1880-?), kõrge politseiametnik. Tsaariajal politseis kreisiülema abi, Saksa okupatsiooni ajal töötas Tallinnas 
jaoskonnaülema abi ja ülema kohal ning Läänemaal politseiinspektorina, Eesti Vabariigi ajal Politsei Peavalitsuse inspektor
välispolitsei alal, ametnik sise- ja kohtuministeeriumides ning prefekt Rakvere-Paide (hiljem ümbernimetatult Viru-Järva)
prefektuuris.
[2]Jaan Kivisild (1882-1954), Eesti Panga direktor;  1914–1916 Tartu 2. Laenu ja Hoiu Ühisuse, 1919–1920 Riigikassa, 
1921–1924 AS Põhja Pank Tartu osakonna, 1925 ETK rahandusosakonna juhataja; 1926–1933 Eesti Panga direktor; 1936–1940 Tallinna Börsikommitee maakler; 1941–1945 teenis Nõukogude Armees; 1953 arreteeriti, suri vangistuses.
[3]Hendrik Vahtramäe (1886-1941), sõja- ja kohtutegelane; jõudis I Maailmasõjas kapteni ja Vabadussõja ajal koloneli auastmeni;  
1923-35 Tallinn-Haapsalu rahukohtu esimees; 1933-34 J. Laidoneri valimiskomitee juht; 1935-40 Kohtukoja tsiviilosakonna esimees; 1941 arreteeriti ja hukati.
[4]Aleksander Leopold Raudkepp (1877-1948), usuõpetuse õpetaja, pastor; 
1919-36 Tallinna Kaarli Koguduse eragümnaasiumi direktor; 1922-37 Riigikogu liige.
[5] Aleksander  Johannes Sternfeldt (Täheväli 1936. aastast) (1888-1955), vaimulik; 1920-1924 Sangaste koguduse õpetaja;  
1924-1944 Tallinna Jaani koguduse õpetaja; 1939-1944 konsistooriumi assessor; 1941-1944 Tallinna praost; 1944 põgenes Rootsi; 1945-1955 EELK Stockholmi koguduse õpetaja; 1953-1955 Rootsi praostkonna praost.
[6]Bruno Karl Ederma (Ederberg) (1900-1976), kirikuõpetaja; 1925-29 Lääne-Nigula koguduse õpetaja; 1929-37 Rakvere Kolmainu 
koguduse õpetaja; 1937-41 sotsiaaltöötaja Tallinnas; 1941 siirdus Saksamaale; 1949 USA-sse, kus tegutses kirikuõpetajana ja asutas
uusi kogudusi; 1961 läks Kanadasse, kus pani nurgkivi eesti vanadekodule ja oli EELK Toronto Peetri koguduse õpetaja.
[7]Jakob Aunver (Albrecht)(1891-1978), vaimulik; 1924-44 Jüri koguduse õpetaja; 1935-44 Ida-Harju praost; 1944 siirdus Saksamaale, 
1947 Rootsi; 1947-78 EELK Uppsala koguduse õpetaja; ajakirja Eesti Kirik vastutav ja tegevtoimetaja aastatel 1924-39,
1941-44 ja 1954-78 Rootsis.

MAI

Keilas, 2. mail 1927

Eila pidasin Rannamõisas jumalateenistust. Pärast jumalateenistust käisin köster Dunkel´iga[1] mere ääres. Imestasime seal väikest hallikavee juga, mis kõrge kalda seest välja jookseb kevaditel ja paistab nagu hõbepael mäeküljel. Merel ajujääd enam ei ole. Kalda all leidsime küll ühes kohas teerajal ka veel jääd. Eila oli võrlemisi ilus ilm, nõndasama on ka täna ilus ilm. Täna oli koguni kunni +8°R. Et baromeeter 772 näitab, siis võib ehk lootagi ilusaid soojemaid ilmu. Siiamaani ei ole ühtki haljust veel näha. Üksnes veeloikudes on haljas ja sinililled ning ühed kollased võilille moodi lilled õitsevad. Puhusid ju ühtelugu külmad meretuuled ja tihti oli hommikuti õhuke lumekord maas.

Aega on mul väga vähe: pean leeri, käin Tallinnas koolitundides, teen lauluraamatu korrektuuri, korraldan kiriku näitemüüki, reedel olin Vabadussõja mälestamise Harjumaa komitee koosolekul, homme hakkan seminaris tulevaid noori õpetajaid usuõpetuses eksamineerima; kogudusetööst ei ole ka iialgi puudust olnud. Olen vaimliselt tööst väsinud.


[1]Karl Dunkel (1878-1930), kooliõpetaja Ohtus ja Rannamõisas, Rannamõisa algkooli juhataja, 
Rannamõisa abikiriku kauaaegne köster ja organist.

Keilas, 4. mail 1927

Täna oli keskpäeval vilus kunni +14°R! Esimene soe päev. Näha kohe selle mõju: haljus hakkab tekkima. Tütretele tegin pajupilli; väike Viktor jonnis natuke ja ei tulnud karjamaale kaasa – jäi pillist ilma.

Eila eksamineerisin umbes 30 praktikanti usuõpetuses. Oli näha, et päris hästi olid ette valmistanud.

Keilas, 19. mail 1927

Ühtepuhku olid külmad ilmad. Korra hommikul, kui Tallinna hakkasin minema, olid puud, põõsad ja maa härmas nagu hilissügisel või talvel. Nüüd on paar päeva jälle olnud natuke paremad ilmad; mõnikord on soojust olnud vilus kunni +10°R.

Esmaspäeval ja teisipäeval olin Hildaga linnas. Ma eksamineerisin esmaspäeval seminaari ja pädagoogika kursuste lõpetajaid, nimelt IIgruppi, sellepärast tuli 2 päeva järjestikku kooli pärast linnas olla. Gruppid on: Ia, Ib, IIa, IIb, IIIa, IIIb. Olen teisi eksamineerinud koolipäivil. Eksamineerida tuleb kokku 79, nüüd on veel 5 eksamineerimata.

Seminar on minu perekonnale aineliselt igatahes väga hea olnud: ma olen siiamaani juba üle 101 000 marga (1010 kuldkrooni) saanud. Vaeva on küll ka palju olnud; terve aasta vaba aeg on läinud tundide ettevalmistamiseks, nõnda et olen pidanud keelduma mõnestki heast asjast: päevaraamatugagi ei ole enam võimalus olnud tegemist teha. Kui hiljuti direktor Kuks[1] mulle teatas, et Jüri õp. Aunver, kellele ta sügisel minu äraütlemise puhul seminaari tunde pakkus ja kes neid siis vastu ei võtnud, nüüd järele pärinud, kas tuleval aastal teda vajatavat, ja minu arvamist selle kohta päris, siis vastasin mina, et ma tuleval aastal hea meelega tunde edasi annaksin. Nõnda jäingi. Loodan, et tuleval aastal mu tunnid palju kergemini lähevad, kuna ma ju terve aasta tunnid kirjalikult ette olen valmistanud, seega tuleval aastal tänavu tehtud töö vilja tarvitada võiksin.

Pühapäeval 15. mail olid mul leerilapsed. Õp. Sternfeldt pidas jutluse.


 [1] August Kuks (1882-1965), õpetaja, haridusjuht; Tallinna Õpetajate Seminari kauaaegne direktor. Kirjutanud pedagoogika-alaseid 
raamatuid ja artikleid.

Keilas, 23. mail 1927

Ööpiku laulu kuulsin tänavu esimest korda reedel 20. mail, kui hommikul Tallinna hakkasin minema. Raagus puud on alles, kuid aegamööda hakkab nüüd ometigi soojemaks minema. Juba on ka maa enam-vähem haljendama hakkanud.

Ma igatsen vabanemist koolitööst, et natuke saaksin puhata ja hinge tagasi tõmmata. Kõigest 4 koolipäeva, s.o. 2 nädalat on veel, kuid iga lõpp näib liig aegamööda tulevat. Olen pealegi pool nädalat natuke haiglane olnud: olen kurgu ära külmetanud.

Keilas, 29. mail 1927

Olin Tallinnas reedel ja sõitsin õhtul koju. Eila, laupäeva hommikul sõitsin jällegi Tallinna ja tulin täna hommikul tagasi: eila õhtul oli seminaris õpilaste üleviimise küsimus harutusel. Seminari keskkooli klassidest peavad mitmed saamatud õpilased lahkuma – ei olnud sugugi armas tunne niisugust otsust kuulda ja vastu võtta! Parata pole küll midagi, sest Eestis on haritlaste hulk väga suureks kasvanud ja elu hakkab neid ise juba välja praakima. “Kõik ei mahu marjamaale, muist peab jääma karjamaale”. Haritlaste elu võib meil edaspidi väga kitsaks minna!

Eila käisid minu tütred Keila algkooli eksamitel. Hilda, kes nüüd on 9 aastat vana, tegi eksami ära I ja II klassi eest, Ellinor kes juunilõpus saab 7-aastaseks, tegi I klassi eest. Meie algkooliseaduse põhjal peavad 8-aastased lapsed kooli minema. Seega oli Hilda sügisel juba kooliealine. Ma ei saatnud teda kooli, pidin aga sellepärast Harju Maakoolivalitsuses tema koduõpetuse oma naiseõe Alide Kuusik´u juhatusel registreerima ja pidin nüüd koolivalitsuse ettekirjutusel Hilda Keila algkooli juures eksami teha laskma, muidugi ainult I klassi eest. Hilda oli aga ka teise klassi kursuse juba läbi õppinud ja tegi seega 2 klassi eest korraga. Et Ellinor omal vabal tahtmisel I klassi kursuse ära õppis, siis saatsime ka tema eksamile ja ta tegi eksami ära. Mu tütred õppisid muidugi peale selle veel Saksa keelt edasi, ja Kumna mõisas käisid nad leskproua Meyendorffi juures 3 korda nädalas Ingliskeelt õppimas.

JUUNI

Keilas, 12. juunil 1927

Seminaris andsin 31. mail viimased tunnid. Neljapäeval, 2. juunil kella 5st õhtul algas pädagoogika nõukogu koosolek seminari VI klassi ja pädagoogika kursuste lõpetajate pärast. Kõik 77 inimest said algkooliõpetaja kandidaadi tunnistuse vääriliseks tunnustatud. Kuhu nad kõik endile sügisel kohad leiavad, on küll vast küsitav, sest meil on ju haritlasi väga palju.

Reedel 3. juunil olid aktused. Kell ½ 10 hommikul oli Seminari harjutuskoolile, kell 11 seminari III-IV klassile, kell ½ 7 õhtul õpetajakutse kandidaatidele. Viimasest aktusest võtsid osa muu seas ka riigi haridusnõunik Dr. Nuth[1] ja Harjumaa koolinõunik Summer. Aktus oli nõnda: kõige pealt lasksin mina laulda “Oh võtkem Jumalat” viimase salmi. Siis rääkis direktor Kuks sellest, kuidas õpilased eelolevat kas suve vaheaega või elu peavad kasutama. Direktori järele rääkis harjutuskooli aktusel veel koolijuhataja proua Silde ja õpetajakutse kandidaatide aktusel Dr Nuth ja Summer[2]. 3. juuni õhtul kell 8 algas koosviibimine, millest osa võtsid õpetajakutse kandidaadid, seminari õpetajad ja haridus – ning koolinõunik. Söödi, joodi ka õlut ja limonaadi kooli kulul, s. o. riigi kulul, peeti kõnesid, lauldi (õpetajakutse kandidaatidel on väga head hääled) ja tantsiti. Õhtul hilja tulid ka Soome naisõppurid tantsima, kes parajasti ekskursioonil viibisid. Ma olin 2 ööd Tallinnas Sternfeldti juures; ühe öö oli ka Hilda seal. Seminari lõpukoosviibimisest jäi päris hea mälestus. Pühade laupäeva hommikul sõitsin Tallinnast koju. Rong oli viimse isteplatsini linnast lahkuvat rahvast täis.

Esimesel Nelipühal, 5. juunil pidasime Keilas uue köstrimaja heaks näitemüüki. Oli vihmane ilm ja rahvast kirikus vähe, kuid näitemüügist osavõtmine oli siiski elav. Teisel pühal pidasime näitemüüki edasi. Hilda oli näitemüügi puhvetis müüjaks. Mu tütred olid esimesel pühal ka näitemüügil ja raiskasid hulk raha kaeratünnist ostmiseks, lotterii piletite peale j. n. e. Näitemüük läks võrdlemisi hästi korda, sest Keila alevi publikum võttis hästi tegevalt osa. Umbes 110 000 marka puhaskasu jääb järele. Vennaste kogudus oli näitemüügi suhtes eitaval seisukohal, saadi aga ilma nendetagi läbi.


[1]August Friedrich Nuth (1868- ), riigiametnik; 1898-1905 Moskvas Välisministeeriumi 
peaarhiivis ametnik; 1905-15 Moskva Peetri-Pauli koguduse gümnaasiumi õpetaja, 
1915-18 direktor; 1920-21 Tartu Ülikooli assistent; 1921-24 Riigiarhiivi juhataja; 
1924-26 Riigiarhiivi ja Riigiraamatukogu juhataja; 1927-30 Haridus- ja 
Sotsiaalministeeriumi koolide peainspektor; 1930. aastast haridusnõunik.
[2]Hugo Summer(1888- ), õpetaja, 1920. aastast Harjumaa koolinõunik.

Keilas, 18. juunil 1927

Täna on õieti esimene soe päev peale pikema vaheaja. Muidu oli ikka 10-12°R sooja, täna oli aga vilus juba +17°R. Loodus on siiski nii kaugele jõudnud, et tommingate õitsemine läbi saab, õunapuud praegu õiteehtes on ja rukkipea juba väljas. Meie aed on praegu nagu õitemeri – küll õitsevad õunapuud hästi tänavu! Ka ploomid õitsesid hästi. Tikerbeerid on juba kasvamas, neid saab tänavu nähtavasti ka üsna rohkesti, niisama peaks saama ka punaseid sõstraid.

Aeg on möödunud rohkes töös. Mul on olnud viimasel ajal ka haigesõitusid, pean ka juba eraleeri, käisin sel nädalal kaks päeva ka Tallinnas kirikupäeval. Olen veetnud mõnedki tunnid ka aias päikesepaistel, paar korda olen lastega käinud jõeääreski õngitsemas. Päevaraamat on jäänud enam-vähem kõrvaliseks asjaks. Ei ole ka midagi arukordset sündinud. Kirikupäev mind ei huvitanud – võtsin üksnes paarist koosolekust osa.

Keilas, 22. juunil 1927

Täna on pööripäev. Hommikul oli sadune, pärast lõunat kuiv ja tuuline. Kõige kõrgem soojus oli p. l. +14°R. Ikka on olnud enam-vähem jahedad ilmad.

Eila käisin Rannamõisas leerilaste juures, keda seal on 12. Neid õpetab köster Dunkel. Kui Rannas leeri ei peetaks, läheksid need kõik linna. Väike Hilda ja Ellinor olid mul kaasas; need käisid Dunkeli lastega siis mere ääres ja metsas, kui ma leerilaste juures olin. Ma eksamineerisin leerilapsi Jeesuse elu poolest umbes 2 ½ tundi aega. Teadmised olid üle hulga rahuldavad. Kell ½ 2 p. l. sõitsime kodust välja ja kell ¾ 11 õhtul olime jällegi kodus. 5 tundi kulus sõitmiseks. Tee oli Harku valla piirides väga halb, sest ta oli paekivitükkidega silutatud.

Keilas, 30. juunil 1927

Jaanipäeval oli pärast surnuaiapüha Keila männikus Keila kihelkonna laulupäev, millest mina ja Hilda auvõõrastena osa võtsime. Ka meie lapsed kolmekesi olid laulupäeval, Hilda mamma ka. Viktor oli hulka võõraid inimesi nähes kohmetanud ja ütles pärast kodus, et tema enam laulupäevale ei minevat. Mina pidasin lühikese kõne laulupäeva mõttest. Vennaste koguduse “pärlid” näivad pahased olevat, et ma laulupäeval olin. Üks vanatädi küsis täna: “Kas Teie ka olite seal?” – “Olin”, vastasin mina – “Kas Teie seal ka kõnelesite?” – “Kõnelesin”. – “Kas Teie jumalasõna seal kõnelesite?” – “Jumalasõna ma välispidi küll ei lugenud, kuid Jumala vaimuga võis minugi kõne küll kokkukõlas olla. Mina peaksin igatahes kõikide juure ulatuma”. Kitsarinnalised inimesed on “vennad”. Nad on hirmus pahased, et meie esimesel ja teisel nelipühal uue köstrimaja heaks näitemüüki pidasime. Meie saime 111 000 marka puhastkasu, nemad vaatavad selle nagu kurjast saadud summa peale. Aga kuidas oleksid nemad selle summa kokku pannud? Nad ütlevad: “Küll Jumal ise oleks leidnud teed. Armastus võib kõik teha!” Ise nad aga seda armastust tegudega nii palju ei näitagi, kui teised ilmalikumad inimesed. Hageri praost ütleb, et “vennad” igal ajal on harjunud olnud lüpsma, mitte aga ise piima andma. Praost Thomson seisab aga ise “vendadele” perekondliselt üsna lähedal. Meie köster ütles: “Ei ole neist tegijaid. Kuid paha oleks, kui nad nõukogust üldse kaovad, sest vennad on pahad inimesed ja kihutaksid teisi ka kiriku vastu üles!” Nõnda siis tuleb neid sallida nagu lehmalüpsjaid, muidugi niikaua, kui nad piima ära ei solgi.

Pühapäeval 26. juunil olin Rannamõisas leerilapsi õnnistamas. Et ilm vihmane oli – muu seas kuulsin seal tänavu esimest korda müristamist -, siis pidasin ka surnuaiapüha teenistuse kirikus.

Esmaspäeva õhtupoolikul käisin Hildaga Jacobsenidel külas, kes praegu jälle Keilas asuvad. Jacobsen ise on kuuks ajaks puhkusele tulnud.

JUULI

Keilas, 17. juulil 1927

Meie suurem sündmus on see, et Annchen jällegi silmspiirile kerkis. 27. juunil telefoneeris ta korraga meile, et tahab siia tulla. Hilda pidi tütretega 28. juunil linnas olema, sest Ellinorile oli tarvis sünnipäevaks midagi tuua. Õhtupoolikul sõitsid nad Anncheniga siia. Annchen jäi siia kunni täna hommikuni, sõites ainult üks kord Tallinna – vanamammat saatma, kes Pärnumaale oma noorema poja juure sõitis, kellel teine laps oodata (Annchen saatis vanamamma Tallinn Väike kitsaroopalise jaama). Laupäeva õhtul, üleeila tuli ka Anncheni mees siia, kes kindralstaabi kursused lõpetas. Meie saime Anncheniga võrdlemisi hästi läbi. Korra, nimelt 6. juulil, käisime koos Paldiskis huvisõidul: mina Hilda ja mõlema tütre ja Anncheniga. – Alide on juunikuu algusest peale Türi kirikumõisas oma venna Pauli juures.

Läinud nädali suursündmuseks oli meil Keilas kristlikkude üliõpilaste suvikonverents, mis kolmapäeval 13. juulil algas ja täna lõpeb sellega, et Joale sõideti. Konverentsist võttis osa üksnes 20 üliõpilase ümber. Nad käisid ka siin. Tartu professorid – Joh. Kõpp[1], Peeter Põld[2], H.B. Rahamägi olid neil kaasas. Kõpp´u ja Põld´i panin Tubergi[3] juure korterisse. Rahamägi oli meil korteris – ta tuli alles laupäeva hommikul ja eila, pühapäeva õhtul sõitis ta jälle ära. Direktor Raudkepp oli meil korteris teisipäevast neljapäevani. Proua Kurrikoff[4], Leib´i õde, oli kogu aeg meil korteris. Eila oli meil ka B. Leib, kes täna hommikul ühes oma õega ära sõitis. Prof. Põld ühes konverentsi liigetega käis laupäeval ka meil. Laupäeva õhtupoolikul löödi konverentsi lipuvardasse Lutheri mälestussamba juures nael, kusjuures Rahamägi lühikese kõne pidas. Eila oli kirikus konverentsi puhul 2 jumalateenistust: üks harilik ja teine kontsert-jumalateenistus. Harilikul jumalateenistusel pidasin mina pihtitalituse, Rahamägi jutluse, mina palve ja üheskoos Rahamäega võtsime meie armulauale. Konverentsi liikmed olid ja armulaual. Kontsert-jumalateenistusel kella ½ 4 – ½ 6ni p. l., kuhu konservatooriumi õpilasi oli palutud viiulit ja orelit mängima, kõnelesid Rahamägi ja Peeter Põld. Osavõtt kontsert-jumalateenistusest, kuhu peasis 25 margalise laululehega, oli vähene. Hommikusel jumalateenistusel oli rahvast palju. Kahe jumalateenistuse vahel kõneles P. Põld veel Keila palvemajas.

Mul on enam kui nädal aega juba kandidaat majas: Hageri praosti tulevane väimees Otto Etzold[5]. Jätan tema koju ja sõidan ise homme hommikul terve perekonnaga Naanule.

Müristab kolmandat päeva. Täna tuli üsna ilus hoog müristamisevihma. On olnud kange kuumus – vilus keskpäeval +23°R – juba tükk aega. Soojaks läks kolmandal päeval pärast suvist pööripäeva. Vihma ei ole meil juba 2 nädalat mitte sadanud – põllud olid juba kõrvemas. Aga kurgid õitsevad meil toredasti; nad said küll vahetevahel kasta.


[1]Johan Kõpp (1874-1970), usuteadlane, usuõpetuse õpetaja, ajaloolane ja 
haridustegelane; 1916-44 Tartu Ülikooli usuteaduse professor ning 1928-37  rektor; 
1937-64 EELK piiskop ja peapiiskop eksiilis. Avaldanud usuteaduse- ja 
kultuurilookäsitlusi.
[2]Peeter Põld (1878-1930), teoloog, haridus- ja riigitegelane; Eesti Vabariigi 
esimene haridusminister; kirjutanud mitmeid teoseid.
[3]Anton Tuberg (1876-1943), suurärimees. 1894-1900 kantseleikirjutaja Raplas ja 
Keilas; 1900-11 Keila vallasekretär; 1911 kaupluse ja majade omanik Keilas; 
1919 Tallinnas kaubamaja Rumberg, Tuberg ja Ko asutaja ja osanik; 
Keila Tuletõrjeühingu asutaja ja auliige; osales aktiivselt mitmesuguste 
seltside tegevuses.
[4]Elfride Rosalie Amalie Kurrikoff (1874-1941).
[5]Otto Wilhelm Etzold (1899-1982), vaimulik; 1927 prooviaastal Keila Miikaeli 
koguduses; 1928-39 Harju –Madise õpetaja; 1939 emigreeris Saksamaale; 
1940-45 pastor Bellschwitz´is, 1946-47 Predöhis, 1948-65 Seissenis.

Naanul, 27. juulil 1927

Oleme olnud siin juba enam kui nädal aega. Kõik aeg on olnud enam-vähem kuumad ilmad. Üksnes viimastel päivil on päike olnud ka pilve all ja on õige vähe vihma tibanud. Põllud janunevad siin, aga janukustutajat vihma ei ole tulnud. Sagedasti on ümberringi müristanud ja nähtavalt ka sadanud, kuid siia vihmahood, mis nimetamiseväärilised oleksid olnud, ei ole ulatunud. Laupäeval 23. juulil käisime kõik Mooril. Jaan, kes sõjaväeteenistuses praegu on kaheks kuuks reservleitnandina ja kaks korda selle aja sees Keilaski on käinud – oli seal läinud pühapäevalgi – , oli seekord kaheks päevaks oma koju sõitnud. Pühapäeval käisin temaga –Kehklase ja Viru heinamaal ojas vähil. Ma küll ise ei püüdnud. Jaan püüdis 13 lutsu ja 102 vähja. Pühapäeva õhtul olime kõik koos Orikal minu õe juures õhtusöögil: Naanu rahvas, Moori omad ja meie. Laupäeva õhtul käisin lastega saunas. Minu papa, kes Jaani äraolekul Mooril on, oli ka kodus ja tema ühes minu mammaga oli ka saunas. Papa vihtles väikest Viktorit. Mamma ütles: “Esimest ja võib olla, kuidas teisitigi, – viimast korda!” – Lastel on siin väga lõbus. Kõik kolmekesi käivad sagedasti, mõnikord mitu korda päevas suplemas. Väike Hilda armastab karjas käia. Homme peame aga jällegi Keila sõitma.

AUGUST

Keilas, 12. augustil 1927

Minu papa tegi igale minu lapsele ühe korvi mälestuseks. Papa mõtleb ikka surma peale. Naanu õue alla oja lähedale, kus nagu mõnesugune müür on, täis marjapõõsaid, on ta istutanud tänavu ühe kase – mälestuseks järeltulijatele, mahlakask, nagu papa ise ütles.

Saku kaudu jõudsime neljapäeval 28. juulil kella 10 paiku õhtul koju. Kodus oli kõik korras. Vahepeal oli ka vihma sadanud. Saime kohe juba värskeid kurke.

Reedel puhkasime. Laupäeval sõitsime Laulasmaale Sommerite juure. Ringkonnavalitseja Kont´i käest, kes Kumna mõisas elab, laenasin selleks sõiduks pika vankri. Laulasmal fotografeerisime, suplesime, ujutasime oma hobustki meres, sõitsime paadiga. Õhtul kella 11 paiku jõudsime alles koju. Lapsed olid kaasas. Laulasmal otsustasime kõige lähemal ajal Pakri saarele sõita. Rääkisin Paldiski linnapea Joh. Odres´ega[1] läbi – see lubas korra ennemalt oma mootorpaadiga üle mere toimetada. Teisipäeval 2. augustil tuligi sõit saarele. Keilas asusin Hildaga rongile, Kloogal tuli rongile Sommer oma prouaga. Sõitsime Paldiski. Odrese mootor oli rikkes. Odres oli aga tellinud ühe kaugesõidu kapteni, kes nüüd omast varandusest Paldiskis elab, meid üle viima. Kapten pani oma petrooliumimootori käima. Saime poole maa peale Paldiski ja Väikese Pakri saare vahel, kui korraga mootor rikkesse läks. Ligi tund aega vehkisime mütside ja kätega ja kutsusime Paldiskist appi – ükski ei tulnud. Ka Pakri saarelt ei tulnud keegi. Leidus üks purjeräbal paadis; selle kinnitasime kuidagiviisi ühe ridva külge ja tuul hakkas meid saare poole viima. Kui veel paadis olevad 2 mõla kätte võtsime, jõudsime õige pea Pakri saarele. Kapten jäi enese paadile tagasiviijat otsima, meie läksime – Sommerid, Odres ja mina Hildaga – üle väikese Pakri saare. See maa on ligi 2 versta. Saare teisel kaldal on küla, kus Odres hakkas meile lõunasööki otsima; meie läksime vahepeal suplema. Kahe Pakri saare vahel väikeses merekitsuses oli madal ja väga soe vesi. Vesi oli nagu üsna soe vannivesi. Naised läksid natuke eemale, mina Sommeriga suplesin üheskoos. Oli väga mõnus. Supeluse lõppedes läksime ühe talu õue, kus pika puhta rohu peal puu varjus lina maas oli ja selle peal hapu ja rõõsa piima kausid, suitsetatud lambakints, või leib, seasink. Paldiskist oli meil ka limonaadi ja õlut kaasa võetud. “Söögilaua” fotografeerisin ja siis asusime sööma. Maitses kõik hästi. Siis läksime tagasi sadamasse. Ühest talust kauplesime mootorpaadi. 250 margaga viidi meid Paldiski. Üle mere jõudsime veerandtunniga. Ostsime veel suitsuräimi Paldiskis (8 marka 10 tükki) ja soolatud angerjaid (35 marka nael), ma käisin ka “Rogervieki” restoraanis limonaadi joomas, ja saime rongile. Sommerid sõitsid Klooga jaamast autobussiga Laulasmaale. Mina Hildaga jõin Keila jaamas veel 2 pudelit limonaadi, sest päev oli väga palav, ja kõmpisime siis koju. Oli väga huvitav teekond ja tõi jällegi head vaheldust. Järgmisel päeval oli Annchen jälle korraga meil ja jäi siia ligi nädalaks ajaks, s. o. teisipäeva 9. augusti hommikuks, kus ta jälle Tallinna sõitis ja oma mehega Tartu kolis.

Pühapäeva 31. juuli õhtul pidasime Kumnas Dr Greenbergi sünnipäeva. 7. augustil pärast jumalateenistust olin Keila piimatalituse ühisuse maja pühitsemas, kus juba ligi pool aastat meierei tegevuses on. Pärast majaõnnistamist oli pritsimajas pidusöök, millest ühes Hildaga kutsutud võõrastena osa võtsime. Pidusöögil olime paar tundi, ja seal oli väga hea olla.

Päevad on olnud väga soojad. Ikka on olnud oma 20-22°R vilus sooja. Alles nüüd paari päeva eest läksid ilmad jahedamaks ja oli eila vilus 15°R (täna õhtupoolikul kell 5 on 16°R). On ka neil viimastel päivil sadanud üsna rohkesti. Oleme käinud terve perega, Viktorgi kaasas, ühtelugu suplemas. Reede õhtupoolikul käisime viimati. Suvi oli siiamaani haruldaselt soe ja päikeserohke. Ta tundus iseäranis mõnusalt pärast üsna jahedavõitu kevadit.

Teisipäeva 9. augusti hommikul käis meil õpetajaproua Sternfeldt ühes oma poja Antoga ja õmbleja preili Rosenbaumiga. Sternfeldtidel on tänavune aasta väga raske: aastane tütar Maret suri suvel sarlaki ja difteriidi tagajärjel; Sternfeldt ise on praegu kopsunäärmete põletikus. Proua nuttis, kui ta oma tütrekest meele tuletas. Proua Sternfeldt viis meilt punaseid sõstraid ja kurke Vasalemma, kus nad tänavu suvitavad (Sternfeldt ise on haiguse pärast praegu Lõuna – Eestis). Kurke kasvab tänavu nii palju, et neid raske on ära müüa.


[1]Johannes Odres (1886-1941), kaupmees ja Paldiski linnavanem 1917 – 1940; 
1941 küüditati koos perega Siberisse.

Keilas, 20. augustil 1927

“Laste Rõõm” N°8 ilmus minu jutt “Rõugepanek”[1]. “Eesti Kiriku” välja antavas “Laste Sõbras” N°1 hakkas ilmuma minu jutt “Kilk”.


[1] RÕUGEPANEK

Keilas, 21. augustil 1927

Täna ma kirikus jumalateenistust ei pidanud. Selle asemel oli vabaõhu jumalateenistus Karjakülas, kus uus surnuaed õnnistatud sai. Ilus koht on seal: männik katab enama jao maad; kus mändi ei ole, seal kasvab kanarpik; liivane maa on. Rahvast oli väga palju; ligi 1000 laululehte osteti ära. Minu jaoks oli kantsel ehitatud ja haljaste okste ning õitseva kanarpikuga ära ehitud. Keila tuletõrjujate muusikakoor oli mängimas. Meestekoor laulis; selles kooris oli köster A. Reinvald[1], Ohtu kooliõpetaja Joh Dunkel, Valingu kooliõpetaja J. Toomann, Keila kooliõpetaja K. Brehm[2], päevapiltnik ja kellasepp Gustav Kulp[3], minu minevaaastane leeripoiss, kaubanduskooli õpilane August Parameel. Igatahes oli väga ilus püha. Karjaküla surnuaed on küll kirikust 4 versta Joa poole, seega kihelkonna teisele äärele kättesaamatu, kuid teisele nurgale avame senise kirikumõisa piirides ühe teise uue surnuaia. Kiriku ümber olev surnuaed jääb ka tarvitada. Pole siis häda, kui valitsuse poolt üks surnuaed Keila alevi keskel lõpulikult vast kinni pannakse.

Jumalateenistuse aeg oli ilus, üksnes pühitsemise talituse ajal piserdas natuke vihma. Õhtupoolikul sadas üsna tugev hoog. Läinud nädala kolmapäeval sadas meil nii kanget vihma, et meie lagunevast katusest mitmest kohast läbi jooksis ja toanurkadest laest vesi alla tuli; veel kolmandal päeval nirises vesi läbi meie õue aeda. Keila mäe all olid keldrid vett täis läinud, nõnda et mõnes kohas kurgitünnid olid ujunud. Ka müristas paar korda õige tugevasti.


[1]Anton Reinvald (1869-1944), kooliõpetaja; 1889-03 Pikavere külakooli õpetaja ja 
juhataja; 1903. aastast Leesi abikoguduse köster; 1907-11 Harju-Jaani kiriku köster;
 1911. aastast Keila kiriku köster.

[2]Konrad August Brehm (Preem) (1885-?), kooliõpetaja; 1920-1935 Keila kooli 
juhataja asetäitja; 1935-1943 Keila Algkooli juhataja.

[3]Gustav Kulp (1874-1964), päevapiltnik ja kellasepp; 1908. aastast elas Keilas 
ning oli kohaliku seltsielu eestvedaja ja koorijuht. Jäädvustas fotograafina Keila 
ja Harjumaa sündmusi.

Keilas, 24. augustil 1927

Eila käisin Hilda, kolme lapse ja preili M. Rosenbaumiga Türisalu Liival seenil. Talvel suri vanaproua M. Pirma; tema matustel külmetas enese ta poeg ja suri ka varsti. Nüüd kutsus poja lesk meid seenile. Ta võttis meid hästi vastu, andis meile lõunat ja pärast veel kohvi pannkookidega. Seeni saime õige rohkesti. Mina küll palju ei saanud korjata, sest väike Viktor oli minu hoole all. Seda enam korjasid teised. Korra, Türisalusse jõudmisel, saime teel vihma, pärast oli ilm üsna ilus. Õhtul kell ½ 10 jõudsime koju; ühtepuhku lõi põuavälku, mis mulle väga ilus paistis.

Keilas, 29. augustil 1927

Juba laupäeval 26. augustil olin jälle Tallinnas – seminari pädagoogika nõukogu koosolekul. Täna algas algkool ja mina pidasin hommikupalvet. Mul tuleb nüüd 16 tundi anda, palka saan 12 060 marka kuus ja ma pean kolm korda nädalas Tallinnas käima.

SEPTEMBER

Keilas, 12. septembril 1927

Aega on vähe – 4. septembril olin Hageris ühes Hildaga. Hageris oli kiriku 35. a. juubel, õpetaja 35. a. juubel ja ühtlasi praosti 25. a. juubel. Praost Thomson sai oma koguduse käest kingituseks kuldristi ja praostkonna õpetajate, köstrite ja koguduste käest 2 kristallvaasi, mis umbes 17 000 marka maksid. Ma pidasin kirikus algusliturgia ja kirikupalve ja kiriku õues jutluse, sest pool kogudust ei mahtunud kirikusse. Riigivanem Jaan Teemant[1] oli ka juubelil ja kirikus. Meie sõitsime hobusega Hageri kirikumõisa laupäeva õhtul, sealt pühapäeva hommikul kiriku juure ja kiriku juurest õhtupoolikul Maidla kaudu koju. Hageri juubeli pidusöök oli kehv: ei olnud kilu kõrvale võidki mitte. Praostit kiitsid kõik ja ta on kiituse vääriline ka. Juubelit kirjeldasin “Eesti Kirikus”.

Eila olin Rannamõisas. Kandidaat O. Etzold pidas jutluse.


[1]Jaan Teemant (Temant)(1872-?), advokaat, riigitegelane; 1925-27 ja 1932 riigivanem; 
arreteeriti Nõukogude okupatsioonivõimude poolt, surmaaeg ja -koht teadmata.

Keilas, 23. septembril 1927

Päevad lendavad. Et ma kolm korda nädalas Tallinnas pean käima, siis ei ole peaaegu sugugi enam vaba aega. Mõnikord olen töörohkuse pärast päris meeleheitel.

OKTOOBER

Keilas, 17. oktoobril 1927

“Laste Rõõm” N°9 ilmus minu jutt “Seenil”[1]. Selle eest sain 1329 marka.

Laupäeva 8. oktoobri õhtul olin Hildaga Keilas kaubatarvitajate ühisuse ärijuhi Habeli[2] sünnipäeval, mida ta pühitses omas hiljuti ehitatud majas. Seal oli koos Keila alevi seltskond ja kaubatarvitajate ühisuse tegelased. Söödi ja joodi, peeti kõnesid ja lauldi. Habel on igatahes tubli mees, kes on osanud ühisuse kauplust hästi edasi viia, nõnda et abikauplusedki on tekkinud Kloogal, Arudevahel ja Paldiskis. Habel oskab ka olla hästi vastutulelik inimestele, üldse on ta inimene heade omadustega. Habeli poeg[3], reaalkooli õpilane, demonstreeris oma konstrueeritud 2 lambiga raadioapparaati. Hilda tahab enesele ka niisugust saada, ja Habeli poeg lubas teha. Meile sai hiljuti detektor-raadioapparaat sisse seatud, mis umbes 4000 marka maksma läks; nüüd tuleks selle seatava lampapparaadi eest veel umbes 5000 marka juure maksta. Aga siis saab ka üle 30 jaama kuulda ja kuuleb ka Hilda, kes detektoriga peaaegu midagi ei kuule[4]. Meie teised kuuleme detektoriga üksnes Tallinnat (Soome kuuldub nagu maa alt).

Septembri lõpust saadik on minu tütretel koolipreiliks Edith Arro[5] Tallinnast, kes lõpetas tütarlaste gümnaasiumi ja käesoleva aasta kevadil Tallinna Õpetajate seminari pädagoogilised kursused. Ka minu vennapoeg Heino toodi meile õppima.

Eila õhtupoolikul käisin ma Laulasmaal ristimas. Sealt ei tahetud mind ära lasta, sest Klooga rahvas, vanad tuttavad, tahavad ju kangesti juttu ajada. Olin seal enam kui 3 tundi. Kell oli 8 õhtul läbi, kui tulema hakkasin. Laulasmaa metsa vahel oli kottpime, nõnda et versta 3 pidin sammu minema, usaldades hobust, et ta teed peab. Kell ½ 11 õhtul jõudsin koju.

Nädal enne seda, pühapäeval 9. oktoobril käisin Ääsmal haige juures. Tuli jällegi osalt pimedas sõita. Esmaspäeval 10. oktoobril käisin Joal vanu inimesi armulauale võtmas ja ilutsesin natuke aega ka Joa kosel. Kahepäevane sõit võttis istmekohalt naha maha. Halb tee murdis vankril ühe vedru lehe katki.

Kolm korda nädalas tuleb mul Tallinnas käia: teisipäeval, kolmapäeval ja reedel. Sõidan nüüd kuupiletiga, mis 1390 marka maksab. Suurt kasu kuupiletist ei ole, mõni kuu kõigest 50 marka, kuid hea on seegi, et iga sõidu ajal piletit osta tarvis ei ole.

Päevad mööduvad nagu unenäos – kiirelt, kiirelt. Mõnikord tunnen ennast väga väsinud olevat, sest töö tahab üle jõu käia.


[1]Ado Köögardal „SEENIL“

[2]Johannes Habel(1883-?), ühistegelane; 1902-21 kontoriametnik ja raamatupidaja; 
1921. aastast Keila Tarvitajate Ühisuse ärijuht; Keila Ühispiimatalituse, 
Keila Ühispanga ja Keila Kindlustus Seltsi juhatuse liige.

[3]Harry Habel (1912-1980), purilendur ja lendur.

[4]Hildal oli 12-aastaselt olnud sarlakid ja selle tagajärjel tekkis ränk 
keskkõrvapõletik. Trummikiled arvatavasti lõhkesid ning selle tagajärjel oli 
Hilda kõrvakuulmine üsna kehv. Aastatepikku kuulmine halvenes veelgi, 
samuti oli selle tõttu kõrvades rohkem vaiku: toona veel kõrvu arsti juures ei loputatud.

[5]Edith Alexandra Juss (neiupõlves Arro) (1908-1973), algkooliõpetaja.

Keilas, 20. oktoobril 1927

Läinud nädalil sadas lund, nõnda et päris valgeks tegi maa. Täna hommikul enne kella 8 müristas tükk aega. Ilm on ometi üsna jahe. Suvesoojus on juba tükk aega hoopis kadunud. Suvesoojuse jõud ulatus küll septembrikuu keskpaigani, kus ma veel Keila jões suplemas võisin käia. Käisin septembrikuus kaks korda suplemas. 3. septembril olin vees üle tunni aja ja püüdsin 9 vähjagi veel kinni. Teine kord suplesin septembri keskel; siis oli vesi juba võrdlemisi üsna jahe, kuid ma võisin ennast siiski pealaest jalataldadeni puhtaks pesta. Oh kuidas igatsen ma jällegi suve! Ometi tuleb enne kuud seitse oodata, kunni külm aeg jälle möödunud on ja uued supelusvõimalused tulevad.

Aed on meil nüüd üsna tühi juba. Üksnes kapsad ja osa sigurisi kasvab veel. Õunu enam aias ei ole. Neid sai nii palju, et oma tarvitus igatahes kaetakse. Kõrvitsad kõige paremini ei kasvanud: kõige suurem kaalus 50 naela. Kõrvitsaid saime üksnes tükki seitse, mis nimetamiseväärilised on.

Meil on praegu üsna rohkesti inimesi: mina, Hilda ja kolm last, minu ämm, vennapoeg, kandidaat, koolipreili, teenija, õmbleja juba paar kuud; vana Liisa on ka sagedasti meil olnud. Pean orjama, et kõiki üleval pidada.

Keilas, 21. oktoobril 1927

Lauluraamatu korrektuuri tegemise eest maksti mulle hiljuti 17 000 marka. Täna sain seminarist kuupalka 11 826 marka (täit kuupalka ei saanud, sest direktori ja ühe kooliõpetaja sünnipäeva kuludeks arvati maha üle 200 marga). Koguduse käest saan see kuu 13 333 marka palka ja 6000 marka puuderaha, rentniku käest saan 6000 marka, juhuslikke sissetulekuid ametitalituste eest ja “ Laste Rõõmu” kaastöö eest on umbes 3400 marka seni sel kuul sisse tulnud. Seega on minu rahaline sissetulek oktoobrikuus juba 57 500 marka. Peale selle on mul prii korter ja ma saan veel toiduaineid (jahu, kartulaid, piima) rentniku käest. Nõnda oleks sissetulek üle 60 000 marga oktoobris, s. o. üle 600 kuldkrooni ehk üle 300 kuldrubla, mis juba vastaks ehk ennesõjaaegsele palgale. Kuid nii palju ei saa ma mitte iga kuu.

Keilas, 29. oktoobril 1927

Pean nõnda nimetatud kliistripühi. Koolides pannakse dopelt-aknaid ette iga aasta nüüd oktoobrikuu viimastel päivil, sellepärast niisugune nimetus. Reedist esmaspäevani need “pühad” kestavad. Ma ei tarvitsenud reedil, s. o. eila, 7 tundi seminaris anda, ja see on igatahes suur asi. Kasutan vabadust selleks, et metoodika loengute vastu valmistuda.

Kolmapäeva öösel vastu neljapäeva olin linnas, sest seminaris oli kolmapäeva õhtul pädagoogika nõukogu koosolek. Hilda oli ka linnas. Peatusime Sternfeldtide juures. Õhtul hilja käisime kinos: Hilda, proua Sternfeldt ja mina. Ma ei ole mitu aastat kinos käinud ega huvitanud mind seegi kord.

Neljapäeva hommikul sõitsime koju. Õhtul tuli mul kahe haige juures käia: Keila alevis ja Vasalemma vaksali lähedal. Vasalemma sõitsin ma õhtupoolikul ja õhtul jälle tagasi rongiga. Kui Keilast õhtul koju tulin, sattusin kange vihmahoo kätte, mis mind päris märjaks tegi. Kottpime oli ka.

Oleme tänavu sügisel juba mitu korda söönud tuipraadi. Kirikumõisa rehes elutsevad tuid; neid laskis kandidaat montekristoga maha 10 tükki. Läinud nädalil tõime reedi õhtul kirikutornis 9 tuid, keda magamise pealt kerge kinni püüda oli. Täna mõtleme jälle neid tuua, sest neid on tornis väga palju. Muidugi ei või kellegile sellest rääkida, sest siis hakkab rahvas ei tea mis rääkima. Peremeheta loomad nad aga on ja seepärast tohib neid ka lasta ja püüda. Oudova kiriku tornist tõin tuisid ka 8 aasta eest. Kirikutornid on neid harilikult ikka täis; täis ka tuisõnnikut.

NOVEMBER

Keilas, 3. novembril 1927

Eila ja täna on maa külmetanud. Oktoobris tuli korra lund ja jättis kapsad enese alla, sulas aga varsi jällegi täiesti ära. On sel sügisel kuiva suve järele üsna rohkesti olnud vihmaseid ilmu. Niisugune ilm oli ka esmaspäeval 31. oktoobril. Kandidaat Etzola pidas kirikus usupuhastuse püha jumalateenistust, nagu ta ütles, 30 – 40 inimesele. Mina pidin aga vihma käes jällegi sõitma Joa külasse ühele haigele naisterahvale armulauda andma. Tagasisõidul väänasin mõnikord vihmavett kinnastest välja, et mõnusam tunne oleks olnud.

Töörohkuse pärast möödub üks nädal teise järele just nagu unenäos.

Homme hommikul pean jällegi kell 5 üles tõusma ja kella ½ 6 paiku vaksalisse kõmpima hakkama, et kella 8 ajal hommikul seminaris tundidega alata. Rõhub mind pimedas minek vaksalisse. Õieti ütelda tunnen õudust üksinda vara hommikul teed käies pimedas. Aga ma pean käima, sest minu perekonna ülespidamise huvid nõuavad seda.

Kell on 8 õhtul. Ma mõtlen ära voodi minna: vast saan natuke ometi ka magada. Hilda ja koolipreili kuulavad praegu raadiost “Estonia” teaatri operetti. Habeli poeg seadis meile kahe lambiga raadioapparaadi valmis. Eila õhtul kuulasin ma ooperit koguni Londonist. Saksamaalt on väga hästi kuulda Breslau, Königsberg j. n. e. Eila õhtul istusime raadio juures kella 12ni öösel. Meie raadio on umbes 10 000 marka või natuke üle selle maksma läinud, kuid ta toob selle eest meile ka vaheldust.

Keilas, 4. novembril 1927

Täna hommikul kella 5 ajal, kui üles tõusin, sadas vihma. Õnneks oli kella ½ 6 ajal, kus kodust Keila vaksali poole minema hakkasin, vihmasadu järele jäänud. Ma sain enam-vähem kuivalt rongile. Aga kaunis märg ja libe oli küll maa. Õhtul oli mul Hilda vaksalis hobusega vastas, sest ma tõin Tallinnast 41 naela kilusid sissesoolamiseks. Kilusid saadakse tänavu hästi palju ja on seepärast nende hind umbes pool odavam kui läinud aastal. Ma maksin täna 8 marka naela eest, kuid üks Paldiski naine oli eila Keilas neid müünud 6 margaga.

Keilas, 6. novembril 1927

Hommikul läksin päikesepaistel kirikusse, õhtupoolikul tulin vihma käes kirikust tagasi. Ei ole õhtul muud teinud, kui kuulame aga raadiot. Kell on ¾ 9 õhtul. Tütred läksid juba magama. Väike Hilda annab meie uuele teenijale, kes umbes kuu aja eest tuli, Saksa keele tunde; nõnda andis ta ka täna õhtul enne magamaminekut oma tunni ära.

Keilas, 7. novembril 1927

Täna algasin poisslaste leeri. Kokku tuli 22 noortmeest, kellest mitmed ei oska Meie Isa palvetki. Ma lasen leeriaja jooksul ka niisuguseid ära õppida vähemalt Meie Isa palve, 10 käsku ja apostliliku usutunnistuse. Läinud aastal pidasin ma neil päivil, kus Tallinnas pidin olema, leeri õhtupoolikul, nüüd peab aga niisugustel päivil kandidaat Etzold, ega ole vaja õhtul pimedas enam kiriku juures olla.

Homme olen ma jällegi Tallinnas. Nädala alguses ootan ma alati reedi õhtut, sest siis ei ole tarvis enne teisipäeva Tallinna sõita. Vaheaeg reedist teisipäeva hommikuni möödub aga hirmus kiiresti: laupäeval valmistan ennast pühapäevaste kõnede vastu, pühapäeval on ametitalitused, esmaspäeval valmistan ennast koolitundide vastu, nüüd on 3 nädalat veel leer pidada. Vaba aega ei ole seega sugugi mitte. Üks nädal kaob teise järele – kiiresti, kiiresti! Ei ole aega enam oma perekonna keskel viibidagi. Iseäranis just tütred kippuvad nagu võõraks jääma. Endistel aastatel lugesin ma neile ikka midagi ette. Nüüd ei ole enam kaua neile lugenud. Ma olen neile muretsenud küll peaaegu kõik lasteajakirjad, mida tütred ka suure hoolega loevad. Väike Viktor armastab väga raadiot kuulata.

Keilas, 9. novembril 1927

Täna sadas õhuke lumekord maha. Tallinnas tunnis olles nägin, kui sadas korra lund nagu kotist. Eila sadas vihma, kui vaksalist koju tulin. Keila jões on vesi hästi suur.

Keilas, 10. novembril 1927

Pidasin täna 3 tundi leeri, matsin kirikus 2 surnut ja võtsin Kloogal 2 vana inimest armulauale. Teed on nüüd viletsad, sest maa on natuke külmetanud, õhuke lumekord maas, vankriga on konarluste pärast raske sõita, lund on saaniga sõitmiseks liig vähe. Õhtul nüüd valmistasin ennast homsete tundide vastu Tallinnas.

Keilas, 13. novembril 1927

Hirmus lumetuisk on täna. Ma käisin Rannamõisas jumalateenistust pidamas. Juba hommikupoole öösel kuulsin ma väljas tuulekohinat. Eila sadas ka natuke lund. Ma sõitsin täna hommikul kella ½ 8 ajal siiski vankriga Rannamõisa poole ja tegin halvasti. Varsti hakkas kange lumesadu ja tuisk. Rannamõisa lähedal olid juba sügavad lumehanged siin ja seal tee peal. Tormas kogu päev. Rannamõisa kirikus oli vast 30 inimest; neist käis 8 armulaual. Kui tagasi sõitma hakkasin, siis hoiatati mind Rannamõisas vanade inimeste poolt: ma ärgu sõitku, võivat õnnetus juhtuda. Ma sõitsin ometi, sest ma olin lubanud ju Harku Pühakülas veel last ristida. Sõitsin Tabasalu küla kaudu, lootes seal paremat teed leida, olin aga küla vahel päris hädas: lumehanged ulatusid vahetevahel hobuse ninani ja tänav oli veel vesine. Hobune laskus mitu korda ninali lumehange; siis pidin vankrilt maha tulema ja veel hobustki suukõrvalt vedama ehk jälle vankrit tagant tõukama. Mitmesuguse vaeva järele jõudsin viimaks ometi Pühakülla, kust üks mees mulle paar versta vastu oli tulnud. Tagasituleku heaks küljeks oli see, et tuisk enam-vähem seljatagant tuli ja mitte enam nagu hommikul otse näkku ei puhunud. Pühakülas ristisin lapse ära ja hakkasin pimedas kojupoole sõitma. Jällegi langes hobune paar korda lumehange ninali. Kolm versta kodust eemal, kus suured hanged teel olid, lasksin ma hobust vabalt minna, lootes, et ta hästi teed kinni peab. Korraga lendasin ma aga ühes vankriga mehekõrgusest kaldast alla ja vanker mulle peale. Oleks hobune ka alla kukkunud, siis oleks küsitav olnud, kas ma veel eluga oleksin peasnud. Ma ronisin vankri alt välja, kuid vankrit enam üles tõsta ei jõudnud. Õnneks ei olnud üks asunikumaja sealt mitte kaugel. Läbi lumehangede ruttasin sinna ja palusin abi. Tulid mehed ja aitasid mu vankri jälle teele. Lõppeks peasin ikka eluga koju. Vastik ilm ja vastik teekond oli see.

Keilas, 16. novembril 1927

Talv püsib. Eila sõitsin ühes Hilda ja mõlema tütrega linna. Vaksalisse läksime ja vaksalist tulime reega. Saime sel sügisel esimest saanisõitu.

Keilas, 18. novembril 1927

Täna kuulame raadioga kontserti Londonist. Londoni ei ole meie mitte alati oma apparaadiga leidnud, täna aga leidsime. Muidu oleme kuulnud Tallinnat, Helsingit, Stokholmi, Berliini, Kaunast, Riiga, Leningradi, Moskvat, Varssavi.

Keilas, 20. novembril 1927

Pidasime täna Surnute püha. Pidasin terve jumalateenistuse ja ametitalitused üksinda, sest kandidaat Etzold läks jällegi Tallinna. Õieti ütleda ei ole mul kandidaadist muud kasu ühtigi kui see, et ta neil päivil, kus ma Tallinnas olen, leeri peab, nõnda et mul enam tarvis ei ole õhtul pimedas leeri pidada. Ma ei tea, mis siis mu kandidaadist peaks saama, kui ta nii palju peaks tööd tegema, kui mina omal ajal Valgas tegin. Keeleliselt ei saa kandidaat veel mitte hakkama, kuigi ta selles suhtes ikka juba edasi on jõudnud. Ma arvan, et ma edaspidi enam ühtki kandidaati siia ei võta.

Keilas, 21. novembril 1927

Täna pidasin 2 tundi leeri, siis korraldasin omas kantseleis üht ja teist asja, valmistasin koolitundide vastu, seadsin leerilaste pühapäeva laululehed kokku ja natuke laisklesin ka raadioapparaadi juures. Tuleval pühapäeval, s. o. 27. novembril tuleb mul õnnistada 26 leeripoissi. Koolitöö on minu nii ära väsitanud, et igatsusega ootan aega, kus võiks kirjutada juba “24. detsember”, s. o. jõuluvaheaega. Nädalad mööduvad küll kiiresti, kuid neid on siiski palju. Koolinädalaid on sügisesel poolaastal juba olnud 12, kuid ligi 5 on neid veel enne jõulu. Tänavune aasta on mul siiski palju kergem, sest mul on nüüd palju vähem ette valmistada tundideks kui läinud aastal. Läinud õppeaastal pidin päevadekaupa ettevalmistustööd tegema, väsisin hirmsasti ära ja tundsin üsna koledat hingepiina, nagu oleksin ma oma tunde ikka üksnes halvasti ette valmistanud. Ma ei ole küll seegi aasta mitte enesega täiesti rahul, kuid enesetunne on siiski endisest palju parem.

Keilas, 23. novembril 1927

Seminar sai enesele tänavu ühe harjutuskooli maale Arukülasse. Nädalas korra käivad VI klassi õpilased seal tundides, kaasas on neil seminari õpetajad kordamööda. Harjutuskoolis annavad siis tunde kas õpetajad, kes kaasa sõidavad, ehk jälle VI klassi õpilased. Mul tuleb sõita 30. novembril. Paha on see, et selle teekonna peale terve päev ära kulub: rong jõuab õhtul Tallinna tagasi kella 9 paiku ja siis ei ole enam ühtki võimalust Keila sõiduks. Leib lubas mulle Nõmmel öömaja anda. Saaksin siis koju tagasi järgmise päeva hommikul.

Keilas, 26. novembril 1927

Eila hommikul kella ½ 6 ajal, kui kodust vaksalisse minemas olin, sadas õige tublisti lund ja oli veel -2°R. Õhtul oli juba sula. Sula tahab ära võtta lumetee, mul oleks aga esmaspäeval tarvis Sauele sõita, tuleval laupäeval ka Kloogale. Saaniga saaks palju kergemini.

Keilas, 30. novembril 1927

Arukülasse sõit lükati sula ilma pärast edaspidise aja peale. Ma hõerusin eila ka uute saabastega oma jalakannad katki nõnda, et täna hommikul enam jalgu kinni panna ei saanud. Nõnda sündis see, mis mulle seni veel seminari suhtes ei ole juhtunud: ma puudusin täna koolist! 4 tundi jäi seega mul vahele. Aga ma tõesti teisiti ei saanud. Nahk on mõlemal jalal umbes tollipikkuselt maas, jalad olid hommikul natuke ka paistetanud ja hõõrutud kohtadest tuli vett välja.

Üleeila oli Keilas laat. Mina käisin veel saaniga Sauel haigeid ja vanu inimesi kahes kohas armulauale võtmas. Nüüd saaniga enam sõita ei saa. Kandidaat oli küll eila veel siiski saaniga sõitnud Hageri kirikumõisast Riisipere jaama; Hageri pool on lund rohkem. Meie pool hakkab ta kaduma; väljadki hakkavad juba lume alt vabanema.

DETSEMBER

Keilas, 2. detsembril 1927

Täna käisin jällegi Tallinnas ära, kuigi jalad haiged olid. Jalad olid juba paranemas. Kandidaat viis minu hommikul vaksalisse, õhtul sõitsin ühes preili Arro´ga, kes Keilas klaveritunnis käis, koju tagasi. Linna mööda tegin juba pikemad jalutuskäigud.

Keilas, 7. detsembril 1927

Mu jalad on ikka alles haiged. Mind viiakse nüüd hobusega Keila, kui Tallinna sõidan. Tallinnas katsun aegamööda käia, nõnda saan ikka jalgsi läbi.

Keilas, 14. detsembril 1927

Eila hommikul oli korraga sügav lumi maas. Ma lasen nüüd ennast saaniga vaksalisse sõidutada, sest üks jalg ei ole ikka veel paranenud. Täna tuiskas peaaegu päev otsa.

Koolis on juba jõulu meeleolu. Üks ehitud väike jõulukuusk käib ka klassist klassi – tundides õppeabinõuks. See kuusk on juba nädalapäevad koolis. Õppimine siiski läheb edasi. Reedel 16. detsembril tuleb õhtupoolikul pädagoogika nõukogu koosolek, millest tuleb osa võtta; teisipäeva õhtupoolikul tuleb ka vast jõulupuule jääda. Nõnda tuleb enne jõulu veel vast kaks ööd kas linnas või Leibi juures Nõmmel magada. Siis on 2 ½ nädalat vaheaega, mida loodan töödeks ära kasutada, mis seminari jaoks mul veel teha on. Muidugi on pühade ajal ka kogudusetöö iseäranis laialine. Olgugi et vaba aega mul pühade ajal loota ei ole, siiski igatsen pühi: kui muud ei olekski, siis näeks laste rõõmu jõulukingituste pärast.

Keilas, 17. detsembril 1927

Eila andsin koolis 7 tundi ja jäin õhtupoolikul pädagoogika nõukogu koosolekule, kus peaasjalikult õpilaste edasi jõudmist hinnati. Õhtul kella ½ 9 ajaks jõudsin elektrirongiga Hiiule. Leib ise juhtus ka sellesama rongiga koju sõitma ja sattusime ühte. Ma sõin Leib´i juures õhtust, ajasime juttu ja kella 12 paiku läksime magama. Täna hommikul kella 8 ajal läksin jala Hiiult Nõmmele, kust Haapsalu rongiga Keila sõitsin.

Paks lumi on maas ja sajab ühtepuhku veel juure. Näib, nagu tuleks lumeraske talv.

Keilas, 23. detsembril 1927

Koolitöö lõppes mul juba reedel 16. detsembril. Õieti oli harjutuskoolis korralise töö lõpp laupäeval. Esmaspäeval 19. dets. olid hommikupoolikul üksnes harjutused jõulupuu ettekanneteks ja õhtul jõulupuu ise, teisipäeval anti kätte tunnistused. Nõnda siis ei olnud esmaspäeval ja teisipäeval enam ühtki tundi harjutuskoolis. Seminaris eneses olid küll esmaspäeval kõik tunnid, teisipäeval aga üksnes kolm esimest tundi ja õhtul jõulupuu. Et mul aga alles teisipäeval tunnid oleksid olnud ja nimelt seminaris neljas tund, siis ei olnudki mul pärast reedet 16. detsembrit enam ühtki tundi. Ma pidin üksnes mõlemal jõulupuul pidama vaimulikud kõned. Esmaspäeval, harjutuskooli jõulupuul, oli ka Hilda ühes mõlema tütrega. Lastel oli väga huvitav vaadata jõulunäidendit, mida koolilapsed mängisid. Seminari saalis oli kaks jõulupuud. Pärast ettekandeid käis jõuluvana ringi ja andis lastele paberist kotikesi maiustega. Väike Hilda ja Ellinor said ka kumbki kotikese. Jõuluvana oli neid tunnud ja nimepidi nimetanud. Teisipäeva hommikul – öösel vastu teisipäeva magasime Sternfeldti korteris – saatsin oma perekonna Keila ja jäin ise linna. Teisipäeva õhtul oli päris-seminari jõulupuu. Seal sain mina ise kotikese maiustustega, millest muist andsin Nõmmel Leib´i vennapojale, muist aga tõin koju oma Viktorile. Öösel vastu kolmapäeva olin ma Nõmmel Leib´i juures. Kolmapäeva, s. o. üleeila hommikul tulin ma koju.

Kolmapäeva õhtul olin Hilda ja tütretega Keila algkooli jõulupuul pritsimajas. Seal oli kõik üsna igav ja unine. Lapsed ütlesid ka, et neile seminari jõulupuu palju enam meeldinud.

On päris talv. Lääne – ja Lõuna – Euroopas on olnud niisugune külm, mida mitme-mitme aastakümne jooksul enam ei ole olnud. Meil iseäralist külma küll ei ole, aga -10°R-ni ulatub mõnigi kord, ja lund on üsna rohkesti.

Keilas, 29. detsembril 1927

Jõulud on mööda. Nad läksid nii kiiresti, nagu ei oleks neid olnudki. Esimesel pühal olin kodus. Pidasime Hilda sünnipäeva, nagu nüüd iga aasta oleme pidanud. Meil olid Greenbergid ja Bohl´id; Alide oli ka linnast kaheks päevaks tulnud. Teise püha õhtul käisin Väänas Naage külas ristimas. Kolmandal pühal olin Hildaga Keilas Tallinna suurkaupmehe Tuuberg´i juures õhtusöögil. Seal olid peale meie veel postkontori ülem Berggrünfeldt, laevakapten Suurmann ja Keila meier Anton ühes oma abikaasadega. Oli väga hea õhtusöök: silmud, angerjad, siiad, sült j. n. e., kalkunipraad, kõduõlu, veinid.

Nüüd on jällegi äripäevane olemine. Eila käisin Ohtus haige juures. Täna kirjutan Uue aasta jutlust.


 [1]Johann (Juhan) Berg-Grünfeldt (1898-1932), postitöötaja, 1920. aastast Keila postkontori ülem, 
1927-32 Keila alevivanem.

Keilas, 31. detsembril 1927

Täna õhtul kella 5 – ½ 9ni oli jumalateenistus armulauaga. Kirik oli puupüsti rahvast täis. Ligi 600 inimest oli armulaual. Ilm oli ju ilus.
                                                                                                                                  

                                                                                                                                ***
Aasta 1927 on lõpul. Üldiselt on see aasta mulle hea olnud, kuigi tööd on mõnikord liig palju olnud. Aineliselt on see aasta vast olnud kõige parem mu senises elus. Saab näha, mis edaspidi tuleb.

ENG RUS