KÖÖGARDALI JUTUKESED

HM – HM! HMMM!..

Lapsed, kui teie päälkirja lugeda ei oska, siis küsige vanemate inimeste käest – nemad vast mõistavad paremini. Kui need tähed ka mõnd selget eestikeelset sõna avaldada, siis ometi küll mõnesugust häälitsust, mis aga ei kõla just väga viisakalt. Sest kujutage nüüd ette kaheksa-aastast Karlat, kes käis juba esimest aastat koolis. Ema räägib poisiga:

„Karla, kas öösel ka hästi magasid?“

Karla vastab:

„Hm–hm!“

„Karla, kas täna kella 9 ajal pead koolis olema?“

„Hm–hm!“

„Mis see hm-hm sul tähendab?“ pahandas ema. „Ütle selgesti: kas saad juba kord sööma tulla?“

„Hm-hm!“ vastas poiss nagu kogemata, parandas aga ema pahanduse pärast ometi oma lause: „Jah, tulen kohe!“

Nõnda mõistate juba, et „hm-hm!“ on mõne inimese keeles „jah!“ või „ja-ja!“

Kui aga Karla pärast lõunat koolist koju tuli, päris ema:

„Karla, kas sa kinni ka jäid?“

„Hmmm!“ vastas siis Karla.

„Karla, kas sa nurgas ka olid?“

„Hmmm!“

Ema pahandas nüüd aga ise, et poiss nõnda rääkis, ja nõudis, et poiss viisakalt pidi ema küsimuste pääle vastama. Siis ütles poiss just nagu suure vaevaga:

„Ei jäänud kinni… Ei olnud nurgas… Ei saanud koolis pahandada!“

Nõnda pidi siis sõnake „ei“, mis kostab nõnda selgesti, kergelt ja lihtsalt, Karla keeli olema „hmmm“. Kui Karla oma vastusega veel iseäranis mõjuv tahtis olla, siis venitas ta selle hästi pikaks, nõnda:

„Hmmmmmm!..“ kas või otsatumaks häälitsuseks.

Kust Karla niisuguse kõneviisi oli omandanud, et teadnud enam ei tema ise ega ka ema, aga küllap ta seda ikka oli mõne laisa vanema inimese käest kuulnud, kes „ja“ ega „ei“ ei viitsinud ütelda ja selle asemel „hm“ ja „hmm“ rääkis.

Mõnd asja on inimese küljest raske ära harjutada, ja kui inimlaps ka veel natuke kangekaelne on, nagu Karla oli, siis on tema õpetamine iseäranis raske.

Ema mõtles küll uue sõna välja niisuguste inimeste jaoks, kes „hm, hmm!“ tarvitasid – ta nimetas neid „mühatajaiks“.

„Karla, kas sina siis see mühataja oled?“ ütles ta.

„Mühataja Karla!“ nõnda hakkaski kutsuma poissi tema õde Manni, kes kaks aastat noorem oli.

Karlal oli küll mõnigi kord süda Manni pääle täis ja ta oleks häämeelega Manni juukseid pidi sikutanud, aga ta kartis ema, sest emal oli kõrgel lae all, kuhu Karla ka tooli päält ei ulatunud, pikk ja peenike kasevits ja selle lööke kartis Karla, sest kord oli ta ühe koeruse pärast juba vitsu saanud. Et ka ema Karlat mühatajaks nimetas, siis ei olnud Karlal parata ühti – pidi juba leppima ka õe pilkamisega, kuigi kurgus mõnikord kibedus tekkis. Aga maha poiss oma rumalat kommet ka ei jätnud.

Karla käis, nagu öeldud, esimest aastat koolis. Küsis õpetaja tema käest midagi, mille pääle tuli „ja“ või „ei“ vastata, siis ütles poiss enamasti ikka:

„Hm!“ ja „hmm!“

Õpetaja oli kannatlik mees. Ta selgitas küll oma õpilastele, et nende kõne pidi olema „ja“ ning „ei“ ja et igasugu „hm, hmm!“ pidi olema tigedast, aga kui see ka teistele jõmpsikatele ja plikadele selgeks sai, siis Karlale ometi mitte.

Viimaks pahanes ka õpetaja poisi pääle ja ütles:

„Küll aga sina räägid härjakeelt! Härg ja ka vasikas häälitsevad nõnda: „hm, hmm!..“

Kogu klass naeris. Karlal oli väga paha tundmus.

Nüüd hakatigi koolis igaühe kohta ütlema, kes „hm-hm!“ tarvitas:

„Kuule, kui tema räägib vitsikeelt!“

„Kuule, kui vitsi küsib endale juua!“

„Ajage vasikas toast välja!“

See pilge oli väga kibe ja igaüks katsus end mühatamise eest hoida. Ka Karlagi tegi seda.
Üksnes harva veel sattus kogemata „hm!“ või „hmm!“ tema huultele, aga niisugusel korral parandas poiss selle ruttu „ja“ ning „ei“ pääle, enne kui keegi teda sai seepärast hakata pilkama.

Oleks kooliaeg kauem kestnud, siis olekski poiss mühatamisest hoopis vabaks saanud. Aga sääl tuli kevad kätte ja poiss vabanes koolist.

Kodus harjus endine viis jällegi külge. Uuesti sai poisist peaaegu sama mühataja Karla, kes vitsikeelt kõneles.

Seni ta kõneles seda härjakeelt, kui härg ükskord ta sellest ära võõrutas.

See juhtus nõnda.

Karla käis karjamaal mängimas Karja-Jukuga, kes oli umbes tema vanune ja kes talvel ühes temaga ka koolis oli käinud. See ei olnud Karla vanemate karjamaa, vaid võõras.

Selles karjas oli suur härg ehk, nagu mõnelpool nimetatakse, pull. Pulliks teda kutsutigi. Musta-valget kirja suur elukas tugevate sarvedega oli Pull. Pull läks aga korraga kurjaks ja kardetavaks. Kas oli temale mõni näidanud punast rätikut või kuidagiviisi teisiti teda vihastanud, aga nüüd pidi oldama väga ettevaatlik, et Pull oma sarvede otsa ei võtaks.

Kaks olevust oli, keda Pull veel kartis. Üks oli peremees, kelle hoope kartis Pull ja kes ainuüksi julges härga veel lõõga panna; teine oli Krants, karjakoer, kelle hambaid kartis Pull.

Krants oli ka imelik: võttis mõnikord Pulli sabakarvadest kinni ja sikutas. Pull keerutas ennast siis ümberringi, sarvi maa poole hoides ja koera kinni püüda tahtes, aga koer nagu libises eest selles hullupöörases ringkeerutuses ja kargas korraga Pulli kintsu külge. Pull lõi küll tagant üles, aga Krants oli ammugi juba eemal ja ähvardas uuesti Pullile kallale tungida.

Igatahes tundis Pull, et Krants on kardetav. Krantsi abiga karjapoiss Pullist jagu saigi. Ega ta Krantsita ei oleks julenud karjas ollagi. Seda teadis ka meie mühataja Karla, et Krants oli Pullist vägevam, ja ta julges Karja-Juku juure mängima ja hääd juttu ajama minna, nagu ka seekord.

Korraga jooksis nüüd jänes karjamaale. Krants nägi jänest ja pistis kiljudes selle järele. Kätte ta muidugi jänest ei saanud, aga järele jooksis ta vast versta maad. Ja siis istus ta oma saba pääle maha ja oli kurb, et jänest kätte ei saanud…

Vahepääl ajas aga Karla karjapoisiga Krantsi jänesejahist juttu. Ja sääl jutuajamisel tulid Karla poolt ka mõned „hm, hmm“ kuuldavale. Karjapoiss hakkas pilkama, et mis vitsikeelt Karla jällegi on rääkima hakanud. Pilgates kordas ta kõvasti:

„Hm! hmm! hmmm!..“

Neid häälitsusi kuulis aga Pull. Ka tema tegi:

„Hmm! hmmmmm!..“

Pull arvas nimelt, et mühatajad poisid teda narrisid, ja ta sai väga vihaseks.

Korraga tõusis tema saba nagu lipp kõrgele üles, veel paar korda pildus ta jalaga mulda maast õhku. Siis hakkas ta, pää sarvedega allapoole, silmad vihast punased ja jõllis, aeglaselt ja möirates poiste poole liikuma.

Karja-Juku nägi, et asi väga tõsine. Ta hüüdis Krantsi, aga Krants kükitas versta maa taga ja muretses pakku pääsnud jänese pärast. Krants ei kuulnud hüüdu.

Poisid vaatasid nüüd, kuhu põgeneda. Kui Pull nad sarvede otsa võtaks ja puistaks, siis oleks lugu halb, – käe- ja jalaluud katki ja surm käes!

Eemal oli karjamaad ümbritsev lattaed. Kui saaks üle selle aia, siis oleks päästetud, ja küll siis Krants tuleks varsi tagasi, ajaks Pulli karja juure ja jahutaks ta viha!

Poisid hakkasid, nagu oleksid neil ühised mõtted, jooksma, aga nüüd hakkas ka Pull jooksma. Ise norskab ja ähib, maa aga müdiseb!..

Küll oli poistel nüüd tuline hirm! Ei saanud enam karjumagi hakata. Ainus mõte oli, kuidas saaks üle aia…

Pärast imestasid nad isegi, et ikka said aiast üle enne, kui Pull mürtsti lõi sarved aia sisse nõnda, et aed värises!

Üle aia ronimisel oli jäänud Karla üsna uue kuue hõlm aiateibasse kinni ja aia otsast mahahüppamisel käriseski hõlma sisse suur auk. Seda polnud aga nüüd aega tähelegi panna. Poiss ei julenud üldse enam Pulli poole tagasi vaadatagi, kui oli kodu õues. Sääl alles julges ta kord hirmu pärast ka karjuma hakata.

Ema kuulis, kuidas Pull oli poiste kallale joosnud, tänas Taevataati, et see neile oli väledad jalad annud, ja unustas pahandada, et uue kuue hõlm oli katki.

Sestsaadik Karla enam ei mühatanud. „Hm, hmm!“ kadus nagu tina tuhka. Õpetus selle ärakaotamise poolest oli liig näitlik olnud: peaaegu oleks vähemalt üks poiss – kas siis Karla ise või Karja-Juku – elugi kaotanud.


Ado Köögardal kirjutas jutu „Hm-hm! hmmm!..“ 23.septembril 1925, jutt ilmus samal aastal ajakirjas „Laste Rõõm“Nr 21. 

KARU

Lapsed tahtsid juttu ja ema jutustas:

„Ammu – ammu aja eest – ei olnud siis veel teid ega ka mind – läks teise talu vana Jaak metsa. Siis olid igalpool meie maal alles suured metsad ja metsades kiskjad loomad – karud ja hundid. Korraga tuli ka Jaagule metsas ka karu vastu. Mõmisedes ajas karu enda tagumistele jalgadele püsti ja tahtis meest esimeste käppade vahele haarata. Jaagul ühtki kaitseriista käes ei olnud, ära joosta ta ka enam ei saanud, sellepärast oli tal hää nõu kallis. Jaak oli kuulnud, et karu siis ei murdvat, kui inimene enda nagu surnuks teeb. Saigi Jaak enda pikali visata, hoidis hingamise tagasi ja tegi, nagu oleks ta surnud. Karu tuli Jaagu juure, nuusutas teda, olevat kuulanudki ühe kõrvaga ja siis veel teisega, nagu oleks ta tohter, et kas mees hingab, ei olevat aga vissisti hingamist kuulnud. Läinud siis natuke maad eemale ja toonud ühe rondiku Jaagule pääle. Jaak saanud aru, et karu teda puuhunniku alla tahtis kolmeks päevaks seisma jätta, kuni tema liha natuke haisema oleks hakanud ja siis karule maitsenud. Karu tõi veel ühe rondiku. Jaak ei julenud end liigutadagi. Kui aga karu kolmandat otsima ja Jaagust kaugemale eemale läks, tõusis Jaak kähku maast üles ja põgenes koju. Nõnda pääsis ta karu käest.

Aga vaadake, lapsed, vana Anne lugu oli pahem.

Kõrtsi ukse ette oli karutantsitaja karu aia külge jätnud, ise aga kõrtsi viina jooma läinud. Vana Ann oli siis alles noor tüdruk ja oli parajasti ka sääl kõrtsi ukse ees. Koerad külapoisid tahtsid oma arvates üksnes nalja teha ja lükkasid Anne karu käppade vahele. Karu ei lasknud aga Anne enam lahti, vaid hakkas pigistama, Ann aga karjuma. Alles siis laskis karu Anne lahti kui karutantsitaja oma kantsikuga tuli ja karule paar tulist ladus. Ann aga ehmus karu kaisutustest nõnda, et elu lõpuni jäi lollakaks.

Karul on suured küüned ja üheksa mehe jõud. „

„Ema, kus elavad karud?“

„Metsas ikka – paksus metsas.“

„Ema, kas ta minu ka ära sööb, kui kätte saab?“ küsis väike Aadi.

„Ega karu ei kingi!“ vastas ema.

Aadi ettekujutusse tõusis karvane, teravate küüntega karu, inimesesööja elajas, kes elab suures metsas.

Aadi kodust natuke maad eemal oli kuusemets. Väga suur ta ei olnud, aga oma pool versta oli ta ikkagi lai ja niisama vast ka pikk. Aadi vaatles koduõuest ühtepuhku seda mustendavat metsa. Kaugemale tema silmapiir selle metsa algusest ei ulatunud. Aadi arvates oli mets lõputu. Tema ettekujutuses elasid sääl ka karud ja muud kiskjad loomad.

Aadi vaatas iga õhtu, kui selge ilm oli, kuidas päike kadus musta kuusemetsa taha, ilm pimedamaks ja mets ise ühtelugu tumedamaks läks. Ja kui Aadi metsatagusest talust, mille olemasolust ta ei teadnudki, veel kuulis kauget koera haukumist või härja möirgamist, siis arvas ta hirmuga hunte uluvat ja karusid mõmisevat. Aadi kartis seda metsa just nende häälitsuste pärast, mis õhtuvaikuses sagedasti kuuldusid.

Oli üks vanatüdruk Mari Aadi isa juures talus teenimas. See lapsi ei sallinud. Ka oli ta alati kade, kui lastele anti mõni parem suutäis, mida temale ei antud. See hirmutas lapsi küll kolliga, kes ahjualusest august välja pidi tulema, küll igasugu muude koletustega. Kui vana Mari aga tahtis iseäranis mõjuv olla ja lapsi õuest tuppa hirmutada, siis hüüdis ta:

„Hoidke, karu tuleb! Näe, pistis juba oma nina metsast välja! Sööb te ära, nõnda et raasugi enam järele ei jää!“

Siis vadisid lapsed hirmuga tuppa, panid ukse kõvasti kinni, ja Aadi piilus aknast välja, et kas karu mitte juba õue pole tulnud.

Kui lapsed mõnikord karu mängisid lambanahkse kasuka pahupidi, karvad väljapoole, selga ajasid, siis jooksid selle isetehtud karugi ees hirmujudinad üle selja, kui karuks pandud laps neljakäpukili teisi taga ajas ja jämeda häälega röökis: „Ma – söön – su ära! söön – ära, – jookse ruttu mu eest!“

Nüüd ma jutustan aga, kuidas Aadi kord nägi karupoega.

Ema keetis lastele klimbisuppi. Et kade vana Mari aga kodu läheduses liikumas oli, hoidis ema suppi salajas. Ei olnud tal ju võimalust talutäit rahvast kalli klimbisupiga sööta, kui lapsedki seda toitu harva said ja ema lastele söötes ise pea iialgi ei söönud. Iga hää ema annab ju lastele kõike paremat, ise aga on valmis kõigest ilma olema; pääasi on ju emale see, et aga lapsedki natuke hääd saaksid. Vana Mari oli aga nii kade laste pääle, et oli valmis kõik nende käest ära kiskuma. Igatahes ei tahtnud nüüd ema vanale Marile näidata, et lapsed klimbisuppi saavab, ja ta käskis lapsi vaikselt oma hääd suutäied ära süüa.

Oli ka lapsi muidu ikka õpetatud, et nad söögi juures vagusi pidid olema; iialgi ei tohtinud nad siis rääkida, kui suu toitu täis.

Sõidki nüüd lapsed vaikselt. Korraga leidis aga Aadi ühe õige ilusa klimbi ja kilkas rõõmu pärast:

„Vaata, kui ilus klimp, niisugune sakiline, ilus!“

Ema hakkas nüüd poisiga pahandama:

„Vait ole, kas ma ei käskinud sind vagusi olla, ja sina ometi ei ole, va´ paha poiss! Vaata,ma ei annagi sulle enam!“

Ema oleks muidugi veel annud, aga Aadi ei olnud seekord hää poiss ja hakkas jonnima – tema ei tahtvatki enam suppi. Siis jäi ta supist tõesti ilma. Teised lapsed sõid vagusi oma kõhud täis – nad olid hääd ja vaiksed lapsed.

Aadi oli tusane, kõht oli tühi ka. Ega ta seda ei tunnudki, et ta ise oli süüdlane: miks ta teda enam sööma ei palunud! Kui Aadi õde Anni veel nõnda laulis:

„Pai Aadi, ära jonni,

„Sa kukud solgitonni!“

siis oli Aadi veel õige pahane ja luges kõiki teisi väga pahaks, enda arvas ta aga väga hää olevat. Nüüd tahtis ta teisi karistada. Ta mõtles nõnda:

„Lähen õige ära sinna paksu metsa. Karu tuleb mulle vastu, kannab rondikud pääle ja tahab mind ära süüa! Enne tahab ta aga kolm päeva mind mädandada – ega talle muidu inimliha ei maitse. Kui ta juba sööma tahab tulla, siis ma jooksen rondikute alt ära koju! Aga enne las’ nad kodus otsivad mind!“

Aadi arvas, et kodulistel temast väga kahju hakkab ja nad lähevad teda otsima. Küll nad arvavad, et karu on juba Aadi ära söönud. Nad muidugi hõikavad:

„Aadi, Aadi! Kus sa oled?“

Aga tema ei vasta. Kaks päeva on ta puurondikute all. Kauemaks sinna enam ei või jääda, sest kolmandal päeval sööks karu tema juba ära. Kui juba kõik kodus nutavad Aadi kadumist, siis tuleb ta korraga naerdes tuppa. Siis antakse talle muidugi klimbisuppi ja palutakse koguni:

„Pai Aadi, söö, katsu kui hää!“

Poiss hakkaski ära sinna metsa poole minema, mis näis olevat temale täis saladusi, karusid ja kiskjaid elajaid. Endal aga süda põksus põues: „Mis saab, kui karu tõesti vastu tuleb?“

Enne aga, kui sinna suure metsa saabuda, pidi poiss oma õue all olevast ojast üle ja metsatukast läbi minema, mööda pikka mäeseljandikku sammuma ja siis alles oleks jõudnud sinna metsa, mille varju õhtuti päike kadus.

Õuealusesse metsatukka jõudes kuulis Aadi korraga aga oma koera kanget kiljumist. Haukus Tuks peenikese häälega ja kuuldavasti seisis ühe ja sellesama koha pääl paigal. Poiss läks hääle pääle ja leidis Tuksi tihnikust ümbritsetud lagedal kohal. Tuksi lõuad tilkusid verd, maas aga oli mingi ümmargune kera, halli karva ja just nagu karuohaka okastega kaetud. Poiss vaatas ja imestas. Niisugust kera ei olnud ta ennem näinud!

„Mis see küll peaks olema? Kust ta siia sai? Kust Tuksi lõuad veriseks said? Metsas kera ja okkaid täis! Imelik asi!“ nii mõtles poiss.

Tal tekkis kange himu seda kera ära koju viia. Klimbisupijonn ja metsaminekuhimu hakkas juba ununema.

Veel vaatas poiss selle imeliku kera pääle. Tuks jäi vait. Aadi katsus kera oma käega.

Samal silmapilgul aga ajas kera enda lahti, okkad torkasid poisi sõrmi nõnda, et need valu pärast suhu lendasid. Poiss nägi veel, et kera seest must nina välja ilmus, ja mõnesuguse mökitava häälega hakkas kera poisi jalgade poole jooksma.

Nüüd hakkas aga poisil hirm! Ta arvas, et see küll mitte karu ei ole, kindlasti aga on karu poeg, ja kui ta nüüd ise puurondikuid poisile pääle ei hakka kandma, siis küll läheb vana karu kutsuma. Ja poiss plagas, sõrmed endal suus ja nutt kurgus, kojupoole.

Saabunud õueväravale, hakkas ta hirmsa häälega kisendama:

„Ema, ema! Tule appi, karu tuli kallale!“

Ema tuli suure kisa pääle toast õue ja ütles:

„Mis rumalat juttu sa ajad? Kus see karu nüüd su kallale sai? Meie maal ei olegi enam karusid!“

„Ema, vaata, käe torkas oma teravate küüntega katki, tahtis mind veel hammustada, jooksis minu poole, ise mökitas, kutsus vana karu appi – mina jooksin ära! Tuksi lõuad olid ka verised!“ nuttis poiss.

Siis läksid nad seda karupoega vaatama. Tuks haukus jälle säälsamas oma kiljuva häälega ja karupoeg oli uuesti kerra tõmbunud.

Ema ajas Tuksi minema, sest see ei olnudki karupoeg, kelle kallal Tuks haukus, vaid üsna süütu loom. Siil oli see, kes oma okaskasuka abil end kaitseb kiskjate eest ja nõelussidestki jagu saab.

See karulugu laskis aga poissi kõik jonni unustada. Emaga läks ta koju ja palus tasahiljukesi:

„Ema ae, ema, anna mulle nüüd klimbisuppi!“

Ta sai seda. Supp oli aga vahepääl üsna ära jahtunud.

Teinekord pahanes poiss jällegi kangesti koduste pääle. Siis otsustas ta uuesti minna metsa. Ema oli ju ütelnud, et karusid meie maal ei ole, sellepärast ei kartnudki ta enam seda metsa, kuigi ta siiski oli poisile täis salapärasusi.

Enne metsaminekut sattus poiss aga õue alt läbivoolava oja kaldale. Vaatas poiss vette ja nägi sääl üht kirjut kala. Pikk, ilus, hästi kirju kala oli see, sirge nagu nool, ja seisis liikumatult keset ojapõhja.

Poiss arvas, et see ongi angerjas, see maitsev kala, mida temale kord linnastlaadalt suitsetatult oli toodud. Ruttu jooksis ta koju ja kisendas:

„Angerjas ojas! Mina nägin!“

Ükski küll poisi juttu angerjast ei uskunud, sest neid kalu selles ojas ei olnudki. Ometi võttis isa västra kätte ja läks vaatama. Ta saigi kätte ilusa kolmenaelalise haugi.

Poisil oli hää meel! Kõik pahameel koduste vastu kadus, metsamineku himu ei olnud enam ühtegi.

Poiss sai seekord magusa suutäie. Ema küpsetas kala panni pääl ära ja süüa said kõik. Vana Marigi sai ega urisenud seekord laste pääle.

Kui sulle mõnikord tuleb jonnituju ja tahad kodust ära minna sinna, kus arvad endal palju parema olevat, siis mõtle karude ja angerjate pääle, kes sulle vastu võivad tulla. Kes teab, mis nad sullegi teevad! Igatahes selgitasid nad Aadile ja selgitavad igaühele suurt tõtt:

K o d u s   o n   i k k a g i   a l a t i   k õ i g e   p a r e m   o l l a!


Ado Köögardali jutuke „Karu“ valmis 10. septembril 1925,  jutt ilmus samal aastal ajakirjas „Laste Rõõm“ Nr 19. 

KUSTIST, KIITSAKUST JA KARVASEST MURIST

Seitsmeaastane Kusti oli nurmel seakarjas.

„Karjapoiss on kuningas, suure valla valitseja!“ nõnda hõiskas ta vahetevahel.

Ega see Kusti kuningriik alamate arvu poolest suur küll ei olnud: kõigest kaks emist, üks kult ja viis kolmekuist põrsapügalat.

Nad olid kõik olnud hääd ja vagusad loomakesed, sõid ikka vahet pidamata. Siga ju sööb ka siis, kui kõht juba üsna täis on, hõikab vahetevahel „röh! röh!“ ja latsutab aga edasi. Kärss tungib mõnekorra ka mulla sisse ja isukalt närib siga mõnd juurikat, nina enesel taeva poole ja kõrvad lontis maa poole. aga kui siga kartulivakku nina saab sisse pista, siis on tal nagu valu taga: ruttu, ruttu tustib ta päälsed ümber, rumps, rumps! purunevad kartulid hammaste all ja kaovad kerre; siga teab, et aega ei või viita: vits vemmeldab varsi sääri ja Muri kisub nii, et kints verine! Magus suutäis peab ikka enne käes olema, kui peksa ja kiskuda saab!

Kusti oli poiss, kes ei olnud küll mitte hooletu, aga kõigiti hoolas ta ikka ka ei olnud. Seakarjus peab aga hirmus hoolas olema. Igatahes oli Kusti korra juba ühe emise kartulipõllule lasknud. Emis oli säält maigu suhu saanud ja leidnud, et sea suulaele kartul väga maitsev asi on. Ühes mõne ainsa ärasöödud kartuliga läks emise sisse aga päris kurivaim: nii kui sai, siis emis nüüd kartulipõllule plagas!

Alati pidi Kusti ühes oma ministri Muriga valvel olema.

Emis läks nii himuliseks, et õueaedki teda enam ei pidanud, ja ta katsus koeramoodi üle aiagi ronida. Korra jäi ta aga nõnda üht tagumist jalga pidi aia vahele, kõlkus sääl natuke aega ja kui ta pääsis, siis oli jalg vigane, ja emis läks kiitsaku! kiitsaku! kolme jalaga, kiunudes kartulitesse. Sestsaadik saigi ta enesele Kiitsaku nime.

Muidu oli Kusti kari päris vagune, poleks üksnes seda kurjalooma Kiitsakut olnud!

Kiitsak vaatas oma pilusilmadega aegajalt Kusti ja Muri poole. Neid ta ei sallinud. Kustil oli ju enam kui poole sülla pikkune kasevits käes ja sellega lõi ta säuhti! säuhti! valusasti kintsu pihta! Muril olid teravad hambad, mis juba mitu korda vere olid kintsust välja võtnud ja Kiitsaku läbilõikavalt karjuma pannud, nõnda et ülimagus kartulgi peaaegu suust oleks välja kukkunud!

Kusti ei sallinud ka Kiitsakut, sest tema pärast pidi ta alati valvama, ei tohtinud aia ääre maasikaid ja vaarikaidki vaatama minna. Kui Kusti aga sai, siis nuhtles ta seda kartulimaiast. Seda tundis ka minister Muri, et kuningas Kusti Kiitsakut ei salli ja ta salvas Kiitsakut hää meelega, kui Kusti teda võtatas.

Kaua ei olnud Kiitsak enam kartulitesse saanud. Aga korra ta sai ometi jälle ja Kusti ei saanud teda selle eest nuheldagi. Peremees käskis selle eest Kiitsakut koguni tänada.

Oli ilus päikesepaisteline ilm. Keset Kusti kuningriiki olid kartulikoopad. Need olid sügavad liivase maa sisse kaevatud augud, mulla ja okstega päält kaetud. Külma ilmaga oli sääl hää nende koobaste lähedal tuule- ja vihmavarjus olla. Koobastesse Kusti muidugi ei saanud, sest nüüd südasuve ajal, kus kartulid sees ei olnud, oli koopasuu tema jaoks liig järsk ja sügav; Kusti kartis ka kärnkonne, keda sääl mõnikord näha oli. Ka sooja ilmaga oli sääl mõne koopa suu ees hää olla, võis liivaga mängida, aga ka muidu seista ja istuda.

Nõnda nad olid sagedasti sääl: seakari, Kusti ja karvane Muri. Nii ka seekord. Kiitsak oli sooja päikese paistel natuke nagu taltsam, piilus igatahes ka Kusti ähvardava pika vitsa ja Muri lõugade poole, ja ta sõi rahulikult.

Kustil hakkas igav, ja Muril oli ka igav. Mõlemale tuli korraga hullamise tuju. Kusti virutas Muri pikali; Muri käpad olid vastu taevast ja Kusti kõditas tema kõhule. Viuhti! kargas Muri üles, jooksis eemale, heitis kõhuli maha, luuras Kustit vallatusest leegitsevail silmil, kargas järsku nagu nool üles ja katsus jooksu pääl Kustit omakorda pikali ajada.

Naeru oli Kustil palju, Muril keel hammaste vahelt väljas, lõbu läks mõlemal ülemisele tipule, kusjuures öeldakse, et pika ilu järele pill tuleb.

Korraga müksas Muri jooksu pääl nii tugevasti Kustile külge, et Kusti tasakaalu kaotas, kukkus ja tõusmise pääle alles siis võis mõelda, kui ta juba kartulikoopa põhjas selili maas oli. Muri, koer loom, oli Kusti koopasse tõuganud!

Krapsti oli Kusti jälle jalul, nägi ülal koopasuul küll Muri kelmusest läikivaid silmi, aga välja koopast enam ei saanud! Katsus küll ronida, aga liig järsk ja liig kõrge oli temasugusele poisipõnnile. Muri ka appi ei tulnud.

Nuttis Kusti koopas, aga kui ta nägi, et kärnkonnad hirmuga tema eest nurka pugesid, hakkas häämeelgi, ja kui veel üks hää mõte tuli, siis jäi Kusti juba üsna rahulikult koopa põhja istuma.

Kiitsak nägi kohe, et Kustit ei ole, tõmbas saba rõngasse ja läks väikest sörki lastes ära kartuliväljale.

Teda silmas aga peagi peremees õuest ja vilistas seakarjust. Et poissi nähtavale ei tulnud, läks peremees ise Kiitsakut taga ajama. Peremees arvas, et karjapoiss magama jäänud, aga leidis nüüd, et Kusti koopasse kukkunud oli. Aitas teise säält välja ja imestas, et poiss nõnda rahulikult koopapõrandal istus.

„Kuidas sa välja oleksid saanud, kui Kiitsak ei oleks kartulitesse läinud ja mina sulle appi poleks tulnud?“ küsis peremees.

„Ma oleksin oodanud senikaua, kui suureks kasvan – küll siis ise oleksin välja saanud!“ ütles Kusti nagu seitsmeaastane mehine mees kunagi.

Peremees naeris, nõnda et vesi silmis. Ega ta kuri olnudki, et Kiitsak kartulites käis…


Ado Köögardal kirjutas jutu  1. ja 2. mail 1925 , jutt ilmus ajakirjas “ Laste Rõõm“ 1925 Nr 15.

ÕEKESE SÜND

Väike Aadi oli kolmeaastane, kui ta ühel hommikupoolsel ööl korraga imeliste häälitsuste pääl ärkas. Olgugi alles pisike poiss, oli, tal ikkagi nii palju aru, et oskas juba küsida oma hoidja, vana Kadri , käest, kelle kõrval ta nüüd pool aastat oli maganud, mis need häälitsused õige pidid tähendama. Kadri vastas, et Taevaisa Aadile ema kätte õekese olevat saatnud.

„Õekese saatnud?“ kordas poisike imestusest pärani aetud silmil.

Seda Aadi veel ei mõistnud, mis see õeke õige olema pidi. Pildi pääl oli talle mõnikord lõvi näidatud ja sääljuures räägiti, et see loom nõnda kõvasti pidi möirgama, et majad läheduses värisevad. Aadi teadis, et lõvi pidi olema ka kuri elajas, kes inimese ühes kontidega nahka paneb, kui aga kätte saab. Aga õekesest ei teadnud Aadi mitte, kas oli ta kuri või oli ta hää.

Vana Kadri käskis poisikest uuesti magama jääda, keelas teda õekese ja ema juure tahatuppa minemast, ise aga läks sinna keeldud kohta.

Siis nad pesid sääl seda Aadi õekest. Õeke hakkas aga pesemisel karjuma. Ta karjus Aadi meelest nagu põrsas, kui see jämeda häälega mõnikord süüa küsib. Igatahes oli see üsna harjumatu, Aadile seni kuulmatu häälitsemine. Maja ta küll värisema ei pannud, nagu kurja lõvi möirgamine seda pidi tegema, aga siiski hakkas poisikesel hirm.

Aadi ei teadnud isegi, mida kartis, aga hirm oli suur. Aadi tõmbas teki üle pää. Kui poiss muidu üksi olles päädpidi teki all oli, siis tal hirmu ei olnud, aga nüüd tungis ka teki alla poisikese kõrvu selle olevuse jäme kisa, keda õekeseks nimetati, ja poisil hakkas niisugune hirm, et voodist maha ronis ja neljakäpukile leivaastja alla puges, mis ahjusuu ligidal nurgas oli. Sääl oli ta vait nagu sukk ega julenud sõrmegi suhu panna, mida ta muidu ikka tegi, kui olukord ei olnud harilik.

Vana Kadri tuli tuppa tagasi. Õeke oli nüüd pestud ja jäi magama. Aga kus see Aadi nüüd on? Kadri nägi, et säng tühi; vaatas ringi: ka tuba oli tühi. Aadi oli kadunud.

„Ega ta ometi välja ei joosnud – alles ju hämar?“ mõtles Kadri, vaatas kogemata leivaastja poole ja nägi sääl all mustendavat kogu. Kadri läks astja juure, enneäe, poiss sääl all!

„Miks sa siia alla oled roninud?“ küsis vana lapsehoidja.

„Kadri, ma kartsin, et kallale tuleb!… minu ära sööb!…“

„Kes see siis sulle õige kallale on tulemas?“

„See kurja häälega õeke! Kadri, kas ta ei söö mind ikka ära?“

„Rumal poiss! Õeke on hää – ei tee tema sulle ühtki kurja!“

Siis julges Aadi jälle leivaastja alt välja ronida. Vana Kadri sundis poisikest uuesti magama jääma.

Jäi Aadi hetkeks magama, ärevus kauemaks ei lubanud jääda. Kui sügisene päike üles tõusis, oli ka Aadi jalul, ja vana Kadri viis poisi õekest vaatama. Õeke pidi hää olema, sellepärast astus Aadi ka üsna sõbraliku tundmusega üle läve teise tuppa.

Sõbralik tundmus tundmatu õekese vastu kaotas kadus aga otsekohe, kui Aadi nägi, et õekesele oli tema ilus kirju villane rätik ümber pandud.

„Anna kätte, minu rätik! anna kätte!“ nõudis poisike. Meel oli nõnda paha, et ta jalgadega trampis oma armast rätikut, kui selle lõppeks kätte sai.

Ei, seda õekest ta ei armastanud, kes tema rätiku käest ära oli võtnud! Et õeke ka ema oli käest ära võtnud, seda ei pannud poiss tähelegi, sest vana Kadri oskas niisama hää olla, aga rätiku lugu oli poisile nagu kange pähe hakanud ving.

Vaenumõtted tekkisid poisikese pääs õekese vastu.

„Viigu Taevaisa ta juba tagasi sinna, kust ta tema siia tõi!“ soovis poisike mõttes.

Möödus päeva kaks või kolm. Aadi läks suure musta kassi saatel, kes poisikesel igalpool järel käis, väljale. Väljal aeti parajasti kaera kokku. Kõik olid nüüd sääl, pääle ema ja õekese. Oli sääl ka onu Tõnis, kes Aadile hästi meele järele oli.

Korraga ütles nüüd onu: „Aadi, vaata, kaks Kördiküla naist lähevad meile. Küll nad viivad su õe ära. Ära lase viia. Võta see malk, mine koju ja kihuta naised minema. See ju ikka sinu õeke!“

Ei tea, kas tärkas poisikeses omandustunne või oli see midagi muud, aga ta otsustas, et oma õde ära viia ei lase. Tema oma rätiku oli õeke käest ära võtnud, nüüd tahavad Kördiküla naised tema õekese ära viia; viimaks tuleb veel keegi ja viib tema musta kassi ka ära – ei, seda ta ei või lubada, et nõnda aga ühtepuhku asju käest ära võetakse.

Käes lepamalk, mis muidu oleks kaerarõugu harja kinnituseks pandud, ruttas Aadi kodu kojupoole. Must kass, saba püsti, nagu oleks ta mõni lipukandja, vadis poisile järele.

Malk oli poisi jaoks liig pikk, ja poiss pidi teda sellepärast järele vedama. Kolinaga jõudis poiss esimesse tuppa, mille uks oli poekil, aga tahatuppa, kus oli ema õekesega ja õekest vaatama tulnud kaks Kördiküla naist, poiss ei saanud, sest uks oli kinni, ja Aadi ust lahti tegema ei ulatunud.

Kolina pääle tegi aga ema peagi ukse lahti, nägi Aadi käes pikka vemmalt ja küsis, mis poiss sellega teeb.

„Kördiküla naistele annan malka – nad ei tohi minu õekest ära viia. Onu ütles: nemad viivad õekese ära. Mina neile aga näitan, kuidas nemad tohivad ära viia!“

„Rumaluke, onu tegi nalja. Vaata, Kördiküla naised tõid häid pannkooke. Säh, võta, söö! näe, suhkurgi kookidel pääl!“

Jättis siis poiss vembla maha, katsus kooki ja leidis selle väga maitseva olevat. Kass krapsas poole kooki käest ära ja hakkas sea nurgas õgima. Aadi sai uue koogi. Ta piilus veel natuke altkulmu naiste poole, aga vaen nende vastu kadus maitsevate kookide pärast.

Õekese vastu oli aga armastus tekkinud. Ei kellelegi luba Aadi enam oma õekest: ta ju nii väike ja väeti!

„Pane päälegi minu rätik temale ümber!“ ütles Aadi emale.

Mispärast Aadi õekest armastama oli hakanud, seda ei osanud ei tema ise ega oska ka ükski teine seletada.

Õekest peab aga ikka armastama. Ja kui sul on väike vennake, siis armasta ka teda!


Kirjutatud 2. septembril 1925, ilmus samal aastal ajakirjas „Laste Rõõm“ Nr 20.

PÜSS

Poisu tahtis endale püssi.

Ta ei osanud küll veel aabitsatki õigetpidi käes hoida: juhtus sedagi, et tähed pää pääl püsti kõndisid, kui otsis Poisu kange hoolega viimast talle õppida antud lugemis- või õigemini tähtedeõppimistükki. Aga see oli Poisule kõrvaline asi ega huvitanud teda veeranditki sellest, millist huvi pakkus püss.

Juhtus kord isa linna minema, ja Poisu oli olnud pai. Küsis siis isa nagu poolkogemata:

„Poisu, mis sa tahad, et sulle linnast pean tooma?“

Muidu on enamasti ikka nõnda, et poiss vastab vanemate küsimusele vastu tahtmist. Iseäranis siis, kui teab, et küsitud asi tema poolt ei ole korras, tuleb vastus nii, et ei tea nagu, nii ja naa, et on ikka vist nõnda, aga võib olla ka teisitigi.

Aga kui isa küsis, mis Poisule linnast tuleks osta, siis vastas poiss küll üsna tasase ja kahtleva häälega, sest ta ei lootnud oma palve täitmist, aga hääles kuuldus asjakohane vaimustus:

„Isa, ole pai, too mulle püss!“

Noh, kes on siis nõnda kuri oma pojakese vastu, et toob talle päris tõelise püssi, mis lastes kärgatab ja tina virutab torust välja, et kas elu või surm sellele, kes juhtub ette! Püss on lapsele ikka üsna kuri asi, kuigi Poisule see oli südame kangemaks ihalduseks.

Isa pärispüssi Poisule linnast igatahes ei toonud. Selle asemel tõi talle mängupüssi. Oli niisugune vedruga vinnatõmmatav teine, pane siis hernes torusse ja lase. Hoia, et aknasse ei sihi, – viimaks veel teeb klaasi katki! Aga vastu seina ja ahju kõmmuta, nii hernes kõriseb.

Poisu oli küll natuke pettunud, et isa ei toonud talle niisugust pauguga püssi, nagu on jahimeestel, aga leidis olevat sellegi uue toodud asja üsna mõnusa ajaviite. Ta katsus lasta varblasigi, aga kus sa neid saad kätte: ära lendavad herne eest, vaata veel, et hernest viimaks nahkagi ei pane!

Teinekord palus Poisu isa, et see tooks talle ikka mõne pauguga püssi. Isa oli hää oma Poisu vastu ja tõigi talle pauguga püssi. Aga jälle häda: see oli mängupüss paberist pistongidega – pauku tegi, aga ei olnud laengut. Siiski oli see juba hää samm edasi. Nüüd võttis poiss pistongipüssi ja tegi paugu, siis saatis hernepüssist laengu järele, ja jahimees oligi valmis. Uhkelt kõndis Poisu õue mööda ja laskis otsekohe, kui juhtus nägema varblasi. Need aga näisid seda laskmist aina irvitavat. Nad lendasid üles kõrge haopinu otsa ja sädistasid sääl nähtavasti ülemeelikus tujus. Lastud hernes nendeni ei ulatunud. Aga siiski läks poisul süda täis ja ta viskas kiviga. Viuhti! oli nüüd varblaspere toakatusel. Sinna ei jõudnud poiss kiviga visata ja õhkas: „Oh, oleks mul päris püss! Laseksin mitu varblast korraga maha. Ema küpsetaks nad ära – saaks värsket linnuliha!“

Isal oli küll püss seinal, aga seda ei tohtinud Poisu puudutadagi. See oli nii kõvasti keeldud, et Poisu kunagi võimalust ei leidnud keelust üleastumiseks. Ta õhkas nüüd igatsedes, kunas kasvab nii suureks kui isa, et siis vast võiks isa püssi saada enesele.

Püss on poistele kangem ihaldus. Pühapäeviti tuksub poisikeste süda selle järele kiiremini ja tugevamalt kui muidu, sest pühapäeval on väljas kõik kütid, kel nädala sees ei jatku aega. Elukutselised salakütid käivad küll igal ajal, aga need ajavad enamasti üksnes metskitse ja põdra jälgi ja hoiduvad suurte laante ja soode lähedusse. Neid tavalisesti karjapoisid näha ei saa. Aga pühapäevakütte näevad nad küll.

Need ju tulevad karjamaale ja on väga rahul sellegagi, kui juhtuvad üles hirmutama mõne põõsas puhkava jänese või tedrekuke. Neile kõrvetavad nad siis paar pauku järele ja kõnnivad kas või pool päeva võsastikkudes ja kraavikallastel ringi lootuses, et ehk läks pauk pihta ja leiavad viimaks üles lastud looma või linnu. Kui nad selle tõesti kätte leiavad, on häämeel suur ja juttu jatkub kogu nädalaks igaühega, kellega iganes kokku saadakse.

Olid kahe talu karjamaad kokkupuutel, üksnes vaheaiaga teineteisest eraldatud. Ühes talus käis karjas isa enda Poisu, kel oli juba hernepüss ja paugutegija pistongipüsski. Teises talus käis karjas linnapoiss, kes talvel oli linnas algkoolis, suvel aga maal karjas. Linnalapsed öeldakse ikka olevat ulakamad kui maalapsed, aga see poiss – Johannes oli ta nimi – seda küll ei olnud, et oleks olnud paha poiss. Poisuga sai ta päris sõbraks ning nad olid alati teineteise ligiduses vaheaia juures kas siin – või säälpool aeda. Nende karjakoeradki said teineteisega sõbraks. Vahekord kujunes koguni niisuguseks, et poisid karjatasid oma loomi mõlema talu koertega: juhtus Tuks just olema saadval, siis ajas Johannes ta mõne oma talu looma kallale, ja Poisu ajas mõnikord Ekut kihutama omagi karja koomale. Ka aitasid poisid teineteist alati häämeelega. Polnud iialgi seda karta, et üks jääb magama ja ta loomad lähevad siis kurjale. Karjamaal vaatas Johannes ikka selle järele, kus Poisu viibib, ja Poisu otsis Johannest. Poisid mängisid teineteisega, kui kari rahulikult sõi, ja jutustasid kõike, mis iganes tuli pähe.

Nad leidsid, et nende ühine ihaldus oli püss, millega saaks lasta ikka ka mõnd looma või lindu, kel ei ole peremeest ja keda võib igaüks võtta, kui aga saab kätte.

„Oleks küll tore, kui saaks tedreküpsist!“ rääkis Johannes vesiseks mineva suuga. „Kui saaksin mõne lasta maha, siis tooksin ma ta sinu juurde, Poisu. Sinu ema küpsetaks ta ja siis sööksime sinu kodus, Minu peres ju kõik võõrad inimesed – kes sääl küpsetaks mulle või keedaks! Ehk kui nad seda teeksidki, ega ma sääl saa sinule anda. Aga sinu kodus on hoopis teine asi!“

Poisu arvas, et ta eelmise päeva hommikul tingimata oleks maha lasknud ühe jänese, kui tal oleks olnud püss. Jänes magas parajasti ühe kadakapõõsa ääres, kui Poisu jõudis karjaga sinna. Poisu mõtles jänese kätegagi kinni püüda, ajas kuue seljast jänesele pääleviskamiseks, et jänes ei saaks hammustada. Aga jänes magab ju lahtiste silmadega: nägi, et Poisu ajas kuube seljast, ja plagas läbi Johannese karjamaa metsa. Oleks Poisu saanud jänese kätte, oleks Johannesele tingimata muretsenud jäneseprae.

Oli aeg parajasti üle pühapäeva keskhommiku ja üks kütt juhtus poiste lähedalt läbi minema. Oli tuttav mees ja küsis poistelt:

„Poisu ja Johannes, kas jäneseid olete näinud ka?“

Siis seletas Poisu, kuidas jänes magas eile hommikul kadakapõõsa ääres, ja nad viisid kütigi vaatama, kus see himustatud loom oli olnud. Aga mis see enam aitas: jänese asegi oli ammu juba läinud külmaks!

Johannes seletas, kuidas suur must tedrekukk heinamaal sinikapõõsas oli konutanud, aga seegi oli lennanud juba mitme päeva eest ei tea kuhu kaugele.

„Jaan, võta meid kaasa jahile!“ palusid poisid kütti.

Jaan oli nõus, ütles aga, et poisid peavad enne karja koju ajama. Siis tulgu nad talle järele, ega ta kaugele minevat, – lonkivat niisamuti sääl läheduses ringi, et ehk leiab selle Poisu jänese üles.

Poistel tuli veel tund aega olla karjas, siis läks kari koju. Kodus karja lõõga pannud, panid nad rutuga endile uuemad rõivad selga ja läksid tagasi karjamaale, kus teineteisega said kokku ja hakkasid Jaani otsima.

Otsides nägid nad üht võõrast kütti. Sel oli võrkjahitasku kaelas ja läikiva rauaga püss käes.

„Oi kui ilus püss!“ imestasid poisid. „Küll sellega on hää lasta!.. Ei tea, mis sel mehel peaks küll olema sääl taskus?“

Uudishimust aetud poisid hakkasid võõrale liginema. Käed olid neil ärrituse pärast kuuetaskuis. Päris ligidale minna võõrale nad häbenesid, aga nii lähedale ikka said, et nägid jahitaskus üht tedrekukke ja tedrekana. Küll see jahisaak tegi poistele himu.

Korraga ajas jahikoer, keda nad seni ei olnud näinud, jänese metsast välja küti poole.

„Näe, see minu jänes! Vaata, sabaots valge, just see magas…“

Sääl kõlas pauk, jänes lõi paar keerdu hundiratast, siis oli koer juba tal kallal ja tõi ta hammaste vahel jahimehe kätte.

Nüüd ei häbenenud poisid enam, vaid jooksid jänest vaatama. Kütt näitas neile kogu oma jahisaaki ja poisid olid siis veel enam huvitatud püssist, mis neil puudus.

Nad kõndisid küti järel kaks tundi aega. Jaani nad ei näinudki. Kui kütt viimaks hakkas koju minema, olid poisid nii palju näinud ja kuulnud, et nüüd neid päris kõrvetas püssiihaldus.

Johannes, linnapoiss, oli rohkem käinud, rohkem näinud, ja ütles:

„Teeme õige ise endile püssi!“

„Aga kuidas seda teha?“ küsis Poisu.

„Oo, see oleks üsna kerge asi, kui mul oleks mõni vana suur õõnes aidavõti! Poisu, kas sul kodus ehk ei leidu niisugust? Meil küll ei ole, – olen ammugi kõik vanaraua varu läbi tuhninud!“

Poisu ei teadnud, kas on neil kodus säärane vana aidavõti, mida enam ei vajata, mis aga Johannese püssiks ometi kõlbaks.

Ta lubas isalt küsida.

Küsis Poisu isalt niisugust võtit. Isa ütles, et olevat küll ühe võtme toru alles – võti oli möödunud aastal kuidagiviisi saba juurest katki murdunud.

„Mis sa teed sellega?“ päris isa.

„Johannes tahab seda endale!“ ütles Poisu, ja rohkem isa ei küsinudki.

Õhtupoolikul karja minnes võttis Poisu võtmetoru kaasa ja viis Johannese kätte. See ütles:

„Oleks toru tagant alles kinni, siis oleks esimese numbri püss. Aga pole ka nüüd viga ühtigi. Teen toru otsa viiliga siledaks, panen ühele otsale tugeva puupunni ette, teen püssipära ja kinnitan toru punnipoolse otsa kõvasti pärasse, seon traadiga veel tugevasti kinni. Tarvis siis punni juurde toru sisse väike auguke puurida õlekõrre jaoks ning püss ongi valmis!“

Nädala sees on karjapoistel harilikult ikka vähe aega. Lõunavaheajal pannakse neid kapsaid kitkuma või mõnd muud seesugust töökest tegema, mis perenaisele aga meelde tuleb, või sunnitakse tunnikese magama, et poiss tõuseks järgmisel hommikul kergema vaevaga. Kus sa siis saad veel püssi viilida! Viili metsa kaasa võtta aga ei lubata, sest viil võiks sääl ju kaduda. Nõnda viilis siis poiss nädal otsa oma püssitoru ja tegi auku õlekõrre jaoks. Püssipära tegi ta kuivast kõvast saarepuust karja juures valmis.

Järgmise pühapäeva hommikupoolikul ütles Johannes Poisule: „Täna saab püss valmis! Kuid pean seda lõunavaheajal veel tegema. Ma siis täna jään koju ega tule sinuga luusima! Sina aga katsu selle jahimehe Jaaniga kokku saada. Ta andku meile natuke püssirohtu. Ega ta ei keela – ta hää mees. Vast annab haavleidki. Kui ta haavleid ei saagi anda, pole viga: uuristame neid noaotsaga küüni seina seest metsa veerel, – sääl kütid märki lastes neid küllalt seina sisse põmmutanud. Natuke laperguseks on nad läinud, ei taha muidugi hästi joosta, aga kaabime need noaga siledaks – küll siis käivad. Aga rohtu muretse, – muidu ei saa me hakkama!“

Kui kari aeti lõunavaheajaks koju, siis jäigi üks oma püssi lõpetama ja teine läks küsima püssirohtu.

Mõlema töö õnnestus: püss sai valmis, ja Jaan andis püssirohtu ja haavleidki.

Õhtupoolikul laeti püss. Pandi torusse püssirohtu ja tambiti takutopisega kõvasti tagumise punni ligi. Siis pandi viis haavlit ja neilegi topis ette. Õlekõrs pandi punni lähedal olevasse rauasse puuritud augukesse ja õlekõrre sisse paar terakest püssirohtu. Tuletikk pidi süütama õlekõrre ja põlevate püssirohuterakeste sädemed püssirohu raua sees panema plahvatama. Pidi tulema nõnda siis pauk ja laeng lendama.

Kõik oli valmis, üksnes ei leidunud jahilooma. Hakati seda otsima. Kes otsib, see leiab. Korraga nägid nad üht oravat, kes jooksis karjamaalt heinamaale. Poisid jooksid talle järele. Orav jooksis heinamaal kasvava noore kase otsa. Ka Tuks ja Eku olid elevuses ja karglesid kase all.

„Laseme nüüd orava maha!“ ütles Johannes. „Mina sihin, sina võta tikud ja süüta õlekõrs!“

Nõnda sihtiski Johannes ülespoole ja Poisu tõmbas tikust tuld. Käis pauk ja tundus püssirohu-suitsu lõhna. Poisid vaatasid orava poole ja arvasid, et üks haavel ikka vist pihta on läinud, aga polnud ühtigi. Orav oli ometi ärritatud ja keerles siia-sinna! Kui Poisu raputas kaske, siis kargas orav maha, sattus aga just Eku lõugade vahele. Orav oli käes, sest koer murdis ta. Poisid lubasid teha tema nahast karvase haavlikoti.

Siis puhastasid nad püssi.

Neil oli üks vana vihmavarju vardatükk. Sellele pandi takutort otsa ja püssitoru saigi puhtaks. Siis laeti uuesti. Seekord sihiti vana varest; see ei lasknud enesele lähedale, aga kauge maa päält ei läinud laeng jällegi pihta.

Püss puhastati uuesti, jäeti aga seekord laadimata. Õhtu jõudis kätte ja kari aeti koju.

Esmaspäeva hommik oli õige udune, aga ilusasti vaikne. Eemal, Johannese karjamaal, oli kuulda varese kraaksumist ja seegi oli kuulda, kuis vares tiibu lopatades kase otsa lendas.

Siis kuuldus korraga vali pauk ja kohe Johannese suust:

„Ai-ai!“

Kui poisid said kokku, oli Johannese üks pale tahmane nagu korstnapühkijal, niisama parem käsigi. See oli käerandme kohalt natuke põlenudki; igatahes ütles poiss, et käsi kõrvetusest kangesti kipitavat. Püssipära oli purunenud ja osalt kõrbenudki. Johannes oli pannud tugeva püssirohulaengu püssi, lootes siis saada kaugema maa pääle pihta. Kui ta nüüd laskis varest kase otsas, siis lõi plahvatav püssirohi tagumise punni eest, jättes haavlid rauda, purustas püssipära, kõrvetas ja tahmas poisi käe ja suitsutas ühe palgegi.

„Õnn, et punn ei karanud silma!“ ütles poiss.

Jah, õnn oli, et suurem õnnetus jäi tulemata. Püss ei kõlba poisikeste kätte ja omatehtud püss veel koguni mitte. Kasvagu Poisu ja Johannes enne suureks ja võtku siis püss kätte. Selle asja tõde tundsid poisid isegi.


Ado Köögardal kirjutas jutu „Püss“ 22. jaanuaril 1926. Jutt ilmus 1928. aastal ajakirjas „Laste Rõõm“ Nr 10 ning 1935. aastal lasteraamat – ajakirjana „Jutu-Pauna“ sarjas.

JUTT JÕULUVANAST

„Lapsed, varsti tuleb jõuluvana! Olge aga nüüd rahulikult siin tagatoas. Ärge ettetuppa minge. Kui jõuluvana tuleb, siis tahab ta eestoas veel oma koti sisu vaadata. Ta ei taha, et lapsed seda päält vaatavad!“

Lapsed ootavad siis vagusi, kuni korraga eestoas kostab nagu vanamehe hääl:

„Tere õhtust ka, siit talu rahvas! Kas teil lapsi on ka?“

Nõnda tuli jõuluvana jõuka Loo talu tuppa. Talus oli kolm last. Nende nimed olid: Hilda, Ellinor ja Viktor. Sääl oli ka veel kaks teenijat, ühe nimi Mari ja teise nimi Martin.

Martin oli hääsüdamlik noormees. Ta oli kõigega rahul, millega mõistlik inimene üldse rahul võis olla. Kui temale midagi anti, mida tal ei olnud õigus saada, siis oli ta väga tänulik ja pidas oma häätegijat alati meeles hää kõne ja teoga.

Mari oli aga vana Mari. Ta oli küll hoolas teenija, ei olnud ka mitte „iga aasta ise talus“, vaid teenis juba neljandat või viiendat aastat sääl talus, kus olid need kolm last. Aga pahur oli ta, nagu nimetatud. Ta sõimas alati küll lehmi, küll sigu, küll kanu. Ükski loom ei olnud tema meele pärast. Sagedasti torises ta ka söögi pärast, nõnda et perenaine mõnikord ei teadnud enam, kuidas või mis sööki valmistada, et ka Mari rahule oleks jäänud. Kingiti talle midagi, siis ei osanud ta iialgi tänada, vaid ennem ta siunas ande vähesust või väärtusetust. Martin ütles küll:

„Mari, Mari, ole mõistlik! Kingitud hobuse suhu ei vaadata!“

Aga Mari oli uhke selle pääle, et ta oma tööd korralikult tegi. Tõesti ei olnud ka kogu ümbruskonnas niisugust tublit töötegijat kui Mari. Aga, et ta ühtelugu torises, siis ütles Martin talle jälle kord nagu hoiatuseks:

„Kuule, Mari, sina oled nagu lehm, kes küll 20 toopi piima annab, aga lüpsmise lõpul sagedasti piimakapa jalaga ümber viskab! Kellel on sinu tööst hää meel, kui sa ühtepuhku sääljuures nurised? Kui sa midagi teed, siis tee nurisemata. Küll siis tunned isegi, et töö sinu käes palju kergema vaevaga korda läheb!“

Aga Mari ei võtnud õpetust kuulda. Ta pidas Martini poisikeseks ja pahandas:

„Martin, ära haugu vanema inimese pääle!“

Oli siis jõuluvana juba eestoas ja lapsed ootasid teda ärevusega tahatuppa. Tuligi teine! suur raske kasuk oli seljas, kõrvadega müts sügavasti otsaesisele tõmmatud. Pikk valge habe oli tal just nagu linakolge. Kott oli kaelas ja asju nähtavasti täis. Ettetuppa tulles oli teretanud ja küsinud, kas lapsi on ka. Temale vastati, et ootavad tema käest jõulukingitusi Hilda, Ellinor ja Viktor, ja et vana Mari ja Martin ka häämeelega midagi sooviksid, kui jõuluvanal kotis aga midagi on nende jaoks.

Jõuluvana istus nüüd tagatoas toolile ja pani oma kepi viltu tooli najale. Siis hakkas ta vanematelt pärima, kas neil ka hääd lapsed on. Vanemad vastasid:

„Pole väga viga. Üsna hääd lapsed on. Aga jõuluvana, sa küsi nende käest ka, mida nad on õppinud!“

Nüüd küsis jõuluvana kõige kolme käest kordamööda, mida nad oskavad. Hilda ja Ellinor tõid oma lugemikud ja lugesid jõuluvanale säält seest paar tükki ette. Siis ütlesid nad, et nad ka kirjutada oskavad, aga jõuluvana ütles, et ta seda isegi usub; aega olevat aga vähe, nõnda et kirjutamisoskust katsuda seekord ei saa. Ta laskis veel paar laulusalmikest ütelda. Viktor oli alles väike poiss. Teda kiitis jõuluvana, et ta juba rääkimagi oli õppinud. Viktor tahtis ka laulu ütleda ja algas:

„Oh kuusepuu, oh kuusepuu…“

Aga kaugemale enam ei jõudnud, – meelest oli ära läinud. Jõuluvana silitas siis Viktori pääd ja ütles:

„Tubli poiss, sinust saab veel asja! Küll tulevaks aastaks õpid rohkem!“

Siis hakkas jõuluvana kingitusi jagama. Hilda sai ilusa nukuriietekapi; selle uksed olid peeglist ja säält võis Hilda otsekohe oma enesegi nägu vaadata. Silmad särasid selles näos nii õnnelikult ja rõõmsalt.

Ellinorile anti ilus nukk. Sel oli plekist tehtud ja ilusasti värvitud pää, mille silmad ise kinni ja lahti käisid. Väike Ellinor suudles oma nukukest, mis ka kukkudes ei võinud katki minna, ja hüüdis ülevas meeleolus:

„Aitäh, jõuluvana, aitäh!“

Viktorile kingiti raudteerong, mida võis kõrinal üle põranda vedada. Veduri korstna võis kinnitada jõuluküünla; küünal pandi põlema ja rong lükati sõitma. Küll oli poisikesel hea meel!

Siis anti mõlemale tütarlapsele veel ilusad pildiraamatud ja kästi läbi lugeda.

Lapsed kilkasid rõõmu pärast ja näitasid oma asju vanemaile inimestele.

Jõuluvana võttis aga kasuka taskust veel ühe asja välja, kutsus lapsed enda juure ja rääkis:

„Vaadake, lapsed, ma lähen siit teise tallu. Olen kuulnud, et sääl olevat üks väga paha poiss. Kord suvel läksin siit lähedalt mööda ja nägin aiateiba otsas pääsukese nutmas. Mis sa nutad? küsisin. Siis vastas pääsuke: See kuri poiss Juku torkas pika teibaga mu pesa maha! Munad kukkusid ühes pesaga, 5 ilusat muna; kaks neist kukkus puruks, aga kolm muna lõi Juku katki!… Sai pääsuke oma kaebuse lõpetanud, lendas sinna ka linavästrik, raputas kurvalt oma saba ja kaebas, et poiss ka tema pesa on ära lõhkunud. Vares kuulis väikeste lindude juttu ja lubas Juku silmad võimalikul korral pääst välja nokkida, sest poiss oli tema pesani roninud ja udusulgedes väetid pojad kõik pesast välja visanud!…Säälsamas ammus lehm ja kaebas, et poiss teda väga hõelasti peksvat… Ka muidu olen sellest poisist üksnes paha kuulnud, lugema ta ka ei ole õppinud. Ja nüüd vaadake, mis ma talle viin!“

Uudishimuliku põnevusega ootasid lapsed, kui jõuluvana seda viidavat asja hakkas paberi seest välja võtma. Õige tubli kasevitsakimp tuli nähtavale.

„Ah!“ hüüdsid lapsed.

„Olge alati hääd lapsed!“ ütles jõuluvana. „Kui pahad lapsed olete, toon järgmisteks jõuludeks teile ka vitsakimbu!“

Lapsed tõotasid olla hääd.

Siis ütles jõuluvana:

„Teil on veel siin üks sulane, Martin on ta nimi. Ka tema jaoks on minu kotis midagi!“

Martin astus ettepoole.

„Ole alati hää mees, siis toon sulle tuleval aastal ka kingitusi.“

Ja siis sai Martin 6 kraed, 2 alust ja ühe ilusa kaelasideme. Martinil oli hää meel ja ta tänas jõuluvana meelespidamise eest.

„Aga teil on siin ka Mari. Tulgu tema ka siia!“

Mari hüüdis aga nurgast:

„Mis sa jahid vana inimesega! Sina ka mõni jõuluvana! Tean küll, kes sa oled!“

Jõuluvana ütles Marile:

„Et sa, Mari, ühtepuhku ikka torised ja virised, siis arvan, et sul vist sõrmed külmetavad. Läinud aastal tõin sulle sooja pluusiriide ja sukkade jaoks villa. Sa ei olnud küll nende asjadega rahul ja nurisesid, et kingitus on väga odav. Aga ma arvan, et su jalad ja ihu peavad nüüd ikkagi soojad olema. Kuid sõrmed külmetavad sul vististi. Käid sa ju ka külmal ajal lehmi söötmas. Säh, kingin sulle seekord labakindad! Võta vastu minu pisike and ja ära tee vingus nägu! Need kindad annavad sulle väga palju sooja!“

Ja ta andis Marile labakindad.

Küll oli Maril nüüd paha meel! Ta oli endale oodanud villast kleidiriiet ja nüüd tõi temale jõuluvana labakindad! Oh seda pettumust ja teotust!

Jõuluvana tegi nüüd kohe minekut. Lapsed saatsid teda ukseni ja ütlesid südamlikult nagu ühest suust:

„Aitäh, jõuluvana, suur aitäh kingituste eest! Tule edaspidi jälle meid vaatama! Oleme alati hääd lapsed!“

Siis pani jõuluvana tagatoa ukse kinni ja käskis lapsi mõni silmapilk toas oodata, kuni ta oma koti saaks korraldada edasiminekuks. Lõppeks kuulsid lapsed ukse lahtitegemist ja seda ka, kuidas jõuluvana hääd õhtut ütles. Siis jooksid lapsed ettetuppa, et aknast ööpimedusse vaadata, kas nad hääd jõuluvana veel näeksid. Aga näha ei olnud ühti enam.

Korraga nägi Ellinor pingi pääl linakolkme ja hüüdis:

„Oeh! jõuluvana on oma habeme siia maha unustanud!“

Hilda leidis samast jõuluvana koti. Lapsed tahtsid neid asju jõuluvanale järele viia, aga Martin ütles:

„Kus jõuluvana nüüd ööpimeduses ikka üles leida! Eks tuleval aasta anna kätte, kui ta jälle tuleb!“

Vana Mari aga torises:

„Rumalad lapsed! See mõni jõuluvana! See oli teie onu Jaan, pani linakolkme habemeks ja mängis jõuluvana! Ma pidin tal habeme otsekohe juba suust ära kiskuma ja ahju viskama! Mänginud ta siis veel jõuluvana!“

Korraga tundus köögis kanget kärsahaisu.

„Tohoo!“ hüüdis peremees. „Mis sääl õige kõrbeb?“

Ta jooksis vaatama. Pliidi all kõrbes kindapaar, mis vana Mari oli kingituseks saanud. Vana Mari oli oma labakindad otsekohe visanud hõõguvate süte pääle.

„Oh sa rumal inimene!“ hüüdis peremees. „Mis sa, loll, oled teinud? Panime sinu kumbagi kindasse 1000 marka, et ise oma tahtmist mööda endale osta oleksid saanud, mida vaja! Nüüd on see kõik vist otsas!“

Peremees tõmbas kindapaari süte päält pliidi alt välja. Alumine kinnas oli üsna läbi põlenud ja tema sees olevast tuhandemargalisest olid üksnes veel söele põlenud pabertükikesed alles. Aga päälmise kinda sees olev raha oli üksnes pooliti rikutud.

Igatahes tuli teda linna Eesti Panga osakonda terve raha vastu vahetama minna. Kodus oldi kahtlane, kas seda poolpõlenud raha veel ka vahetatakse, aga ometi vahetati.

Oli Maril hää meel sellestki, et 1000 marka oli päästetud. Nüüd sai ta küll hästi aru, et kingitud hobuse suhu iialgi ei maksa vaadata. Kingitus on ikkagi hinnata, hääst südamest saadud asi, ja olgu ta ka väga väike, ikkagi peab temast olema hää meel! Nüüd ajas aga suure tüki ahnitsemine suu natuke nagu lõhki!


Ado Köögardal kirjutas jutu „Jutt jõuluvanast“ 5. detsembril 1925, jutt ilmus 1926. aastal ajakirjas „Laste Rõõm“ Nr 1. 

PARDIPÜÜK

Arvate küll vist, et ma räägin teile nüüd mõnest kodupardist, kes kangesti viljaväljale kipu ja keda mitme inimesega taga aetakse, et saaks selle tüütava looma ükskord kinni panna! Sellest ma seekord küll ei räägi. Ma jutustan siin parem metspartide püügist, mis teid ehk huvitama hakkab, kui ütlen, et see peaaegu nõndasama lihtne asi on kui kalapüükki. Igatahes võib ka metsparte püüda.

Mõni küsib nüüd vahest kohe:

„Missuguse püügiriistaga neid kätte saab?”

Eks kõige parem püügiriist ole muidugi püss, aga kes teda teiesuguste kätte annab. Püssiga peab oskama ümber käia. Püss kõlbab üksnes täismehe kätte, ja mitte iga täismeeski ei oska püssi nõnda lasta, et ta pardile pihta saab. Part ei ole ju mitte niisugune lind, kes aiateiba otsas istub ja sääl ootab, millal teda lastakse või kuidagiviisi teisiti kinni nabitakse. Metsparti nähakse ikka kas lendamas või ujumas ja siis ta juba nii rumal ei ole, et ta kedagi enesele liig lähedale laseks. Lendab part õige kiiresti, pika kaelaga pää ees õieli. Näeb part ujumisel hädaohtu, siis laskub ta otsekohe vee alla ja kaob. Peab olema osav ja hoolas, et parti püssiga lasta, katsu veel teda kinni püüda! Ometi saab parte püüda ka ja koguni üsna lihtsa püügiriistaga – paljaste kätega.

Läksid korra pardijahile kolmekesi kaks poisikest ja kolmas vanem poiss: Jüri, Eedi ja Tõnis. Tõnisel, nagu vanemal 30-aastasel poisil, oli püss. Suurem asi see püss küll ei olnud, oli ta ju eestlaetav ega joosnud hästi, aga kui just juhtus, siis läks pauk pihta ka. Ega see Tõnis ise suurem laskja küll ka ei olnud; polnud tal ju püss mitte igapäev käes, vaid üksnes harva mõni pühapäev.

Mindi rabasoosse järve ääre. Poole versta pikkune ja laiune järv keset raba on partidele üsna hääks kasvukohaks.

Kõigi kolme mõtted viibisid minnes partide juures. Kõik kolm ihaldasid õnne pardijahile, et saaks ometi ükskord ka linnuliha vahepalaks igapäevasele lihttoidule.

„Kui saaks mõne pesatäie pardipoegi kätte!” ütles Eedi, „võiks neid suureks kasvatada, siis hää omast käest alati võtta!”

Tõnis rääkis:

„Kuidas sa neid kasvatad – ega´s nad ju kodus püsi! Nad ju ikka metslinnud! Näe, Juurika Jaan leidis korra, kui hobustega sooääres öitsel oli, pardipesa. Pesas oli alles värsked munad ja ta tõi munad koju, pani kana alla ja laskis välja haududa. Tuligi välja 7 poega. Aga vaevalt said kõik munast välja, kui hakkasid õue alla oja poole vadima. Pojad ees ja kana taga! Seda oleks pidanud küll ise näha saama, mis sääl sündis. Jõudes ojakaldale läksid kõik 7 pardipoega subinal vette, kana jäi aga meeleheitliku kaagutamisega ojakaldale edasi-tagasi jooksma. Ei olnud kana, kes mitte esimest korda poegadega polnud, sihukesi hulle poegi näinud, kes endid vägisi kippusid ära uputama. Ja kui perenaine kanale appi läinud, siis uputanudki endid pojad ära: korraga kadunud vee alla ja näha ei ole enam ühtki olnud. Viimaks ometi näinud perenaine, kuidas üks pardipoeg teise järele oma pää kalda serval rohututikese seest välja pistnud. Olnud tegu enne kui need 7 pardipoega kätte saadi. Ega sellega veel hädad lõppenud. Korraga leiti, et kana ühes pardipoegadega kadunud! Kolm päeva olid kaotsi, siis leiti nad haoriida tagant aia ääres, kuhu nad olid küll sisse pääsenud, aga tagasi tulla säält enam ei osanud. Sääl oli 2 pardipoega juba surnud. Ühe pardipoja murdis hiljem kass ja teise tallas siga surnuks. Kolm kasvasid kodus senikaua, kui lendamise selgeks said ja siis lendasid ära metsa ega tulnud iial enam tagasi. Kasvata nõnda veel metsparte kodus!”

Eedi arvas, et siiski võiks kasvatada:

„Tarvis neile oja ääre väike tihe kindla katusega aiake teha, nõnda et pardid pääsevad vette ja kuivale, aga ära lennata ei saa!”

Poisil oli kange himu parte kasvatama hakata, oli ta ju alles 11-aastane. Jüri, kes oli 15 aastat vana, ütles, et tema järve kaldal juba mitu parti olevat kinni võtnud, kui ta alles Raia talus karjas käinud. Pardid ronivat nimelt kulurohu alla ja säält võivat neid väga kergesti päeva ajal kätte saada.

Nõnda jõudsid kolm pardikütti rabasse.

Oli ilus suvine pühapäev, juulikuu alguses. Kell oli 12 juba läbi, sellepärast võis ka Eedi, kes muidu karjas käis, teiste seltsis viibida, kes mõlemad olid tööpoisid. Päike paistis väga palavalt. Parmud lendlesid soos pööraselt Jüri kallale, kellel mustavärvi riided seljas olid. Parmud on ju niisugused imelised loomad, et tükivad ikka mustavärvilisele riidele kallale. Aga ega´s nad üksinda kuue pääle lennanud, vaid lendasid vou ja vou! ka suhu ja silma. Ka Eedi ja Tõnis olid nendega kimbus, aga ometi mitte nõnda kui Jüri, sest neil ei olnud villast kuube seljas, vaid üksnes kirju särk. Jüri vehkis parme küll minema, aga viimaks kogunes neid ometi nii palju tema kallale, et ta muud ei saanud kui ajas oma kuue seljast ja viskas selle ühele künkale. Nagu pilv heitis parmupere kuue pääle. Jüri lõikas nüüd ühe soomänni, tegi sellest endale malaka ja hakkas nüüd parme kuue päält maha nottima. Jäi neid sinna sadandeid maha. Teised poisid aitasid ka omaltpoolt parme karistada.

„Tulime pardijahile, sattusime aga parmujahile!“ ütles Eedi.

Oli palav ilm. Parmujaht väsitas ka, sest tuli hulk tööd teha enne, kui neist enam-vähem lahti sai. Ka oli käimine mööda raba vajuvaid sammalmättaid väsitav. Igatahes olid poisid nõnda väsinud, et nad palju enam tähelegi ei pannud soomurakaid, mis igalpool küngastel punetasid. Poisid tõttasid järve ääre, kus nad lootsid leida vähegi jahedust oma higistele ihudele.

Nad mõtlesid minna järve suplema. Oli sääl umbjärv keset raba. Mõne aja eest oli ometi järvest kraav välja juhitud mitte väga kaugel olevasse jõkke ja säält olid ka havid ja särjed järve tulnud ja sääl elama asunud. Poisid vaatlesid nüüd rabajärve põhja. Nad nägid küll vees mänglevaid kalu, nägid ka, kuidas üks suur haug särjekarja sekka tungis ja ühe särje lõugade vahele tõmbas. Aga järvepõhi näis sealkohas olevat mudane ega meelitanud suplemisele.

Korraga kuuldus sulin. Poisid olid ühe noore pardi ligidale sattunud, kes parajasti alles verisulis oli ega saanud lennata. Part oli kaldalt vette joosnud ja kadus nüüd vee alla.

Tõnis seadis nüüd ruttu püssi laskevalmis ja ootas, millal ja kus part vee pääle ilmub. Part oli tükk maad vee all ujunud ja ilmus nüüd ligi vakamaa kaldast eemal veepinnale. Tõnis sihtis hoolega ja laskis. Näha oli, kuidas part ennast kukerpalli laskis ja uuesti vee alla kadus. Siis aga ilmus ta uuesti veepinnale ja oli nähtavasti eluta, – laeng oli teda tabanud.

Nüüd oli küsimus, kuidas part kätte saada. Lootsikut järvel ei olnud. Kuigi tuuleõhku peaaegu ei olnudki ja päike üsna armutult kõrvetas, ka parmud jällegi kallale tungisid, siiski oli järvel natuke lainetevirvendust ja see kandis pardi kaldast järjest kaugemale. Sääl ütles Jüri:

„Ihu on mul nii-kui-nii juba üleni higine. Päris paha hakkab juba. Supelda on tarvis. Lähen ma siin või lähen ma teises kohas suplema, on ükspuha. Suplema pean ikkagi minema, muidu põletab päike mu surnuks ja parmud söövad mu ära. Ega siin sügav näi olevat. Lähen ja toon pardi ära!“

Ta võttis kiiresti riided seljast. Nüüd hakkas ta järve minema. Aga ta kartis, et järvevesi siiski külm on tema higisele ihule, ja pistis seepärast esmalt ühe jala vette, tundes, et vesi ei olegi väga jahe, astus ta ka teise jalaga, kuid siis hakkas ta vajuma! Kaldalt vaadates oli põhi käega katsuda, aga nüüd tundis poiss, et põhja ei olegi. Järves oli üksnes õhuke veekord, siis oli aga põhjatu muda. Õnn oli, et poiss kohe ujuma ei olnud hakanud, vaid nõnda enne põhja katsus, sest nüüd sa ta veel kalda rohututist kinni ja järvest välja; ujuma hakates oleks ta aga kindlasti mutta uppunudki, sest poiss ei osanud mitte iseäranis osavasti ujuda.

Poiss tänas õnne, et eluga pääsis. Nüüd oli ta küll mudaga, aga ihu ei olnud enam higine. Liikmed ometi värisesid, kui poiss selle pääle mõtles, et ta järvepõhja oleks jäänudki. Siis võtsid nad ühe õnglati, mille siitsamast järve äärest leidsid, ja katsusid põhja leida. Õngelatt oli küll nii pikk nagu nende kolme pikkus kokku, ometigi ei ulatanud ta rabajärve põhja. Niisugused on need rabajärved – väga petlikud oma välimuse poolest.

Part oli juba üsna kaugel järvel. Tähele pannes lainete sihti läksid poisid vastasolevale kaldale ootama, millal veevirvendus pardi ometi sinna kannab.

Nüüd hakkas Jüri, kes omast ehmatusest juba toibunud oli, oma oskust näitama.

Kuna ümberringi üksnes rabamättad jändrikkude mändide, sookaelte ja soomuraka kasvudega olid, siis kasvas järve ääres, umbes sülla või poolteise laiusel, mõnes kohas ka kitsamal kaldaribal pikk soohein. Seda keegi ei niitnud ja nõnda langes igal sügisel pikk rohi maha, muutudes järgmiseks aastaks kuivanud kulurohuks. Selle kulurohu alla tungisid pardid. järvest tulles tegid nad kulurohu alla tee, just nagu hiireaugud mulla sees on. Sääl oma teeõõnsuste harjad, sest kulurohukate oli sääl vaoviisi üles kergitatud.

Jüri leidis ühe niisuguse vao ja hakkas teda ettevaatlikult järk-järgult lahti võtma. Korraga paistiski pardi saba. Krapsti haaras Jüri pardi kinni, see tegi küll hirmuga: „Prääks! prääks!“ aga käes ta oligi. Oli noor part, kes enam küll ei olnud udusulgedes, aga kes veel ei olnud õppinud lendama. Jüril oli kaanega korv kodunt kaasa võetud ja ta pistis pardi korvi.

Nüüd tekkis ka teistel pardipüüdmise himu. Hakkasidki kõik kolmekesi püüdma. Nad nägid, et peaaegu kõik kohad olid neid kulurohu-teeõõnsusi täis. Eedi sai varsti juba ühe pardipoja kätte; see oli peaaegu niisama suur nagu Jüri oma, aga siiski alles udusulgedes. Peagi võttis ta sealtsamast teise niisuguse kinni. Siis oli aga veesulinat kuulda ja viis niisamasugust pardipoega põgenes järve.

Ka Tõnis sai ühe noore pardi kätte. See oli täiesti esimese pardi taoline, aga kui Tõnis teda korvi pistis, siis põgenes esimene part käest ära.

Pardipüüdjad jõudsid ühe järve kaldal kasvava pajupõõsa juure.

Jüri ütles:

„Tasa! Põõsas on vahest mõni vana part rohu all. Kui Raial karjas käisin, siis saingi põõsast ühe vana pardi kätte!“

Jüri pidas ennast pardipüügis teistest osavamaks ja hiilis ettevaatlikult põõsale lähemale. Sääl leidis ta varsti kulurohu-õõnsuse ja hakkas seda lahti harutama.

Korraga mustendas midagi tema ees, ta pani käe ruttu pääle, arvates, et see on pardisaba, aga see tundus külm ja natuke nagu ka libe…

Ehmunult kargas Jüri eemale ja hüüdis röökival häälel:

„Uss!“

Ta oli ussisabast kinni haaranud! Uss aga ronis oma peiduurkast välja, tõmbus rõngasse, ajas pää püsti ja sisises. Aga juba ruttas Jüri, kes esimesest ehmatusest toibus, parmude utjamise malk käes, ussi poole ja andis sellele ropsu pihta. Nüüd oli aga uss kärmas põgenema. Nagu köis vajus ta järve. Kuhu ta sääl jäi või kuidas ta sääl ujus, seda poistel aega ei olnud enam vaadata. Hirm oli usside ees ja nad hakkasid koju minema. Uss oli pardipüüdmise himu seekord hävitanud.

Minnes vaikisid poisid; üksnes mõne ilusama muraka pistsid nad teel veel suhu.

Alles siis, kui poisid rabast välja, sooheinamaast üle, kuivale karjamaale olid jõudnud, kus usse enam karta ei olnud, ütles Eedi:

„Tõnis, ole nii hää ja anna oma püütud part ka mulle!“

Tõnis ütles:

„Ega see nüüd minu part olegi. Ma lasksin Jüri pardi kogemata korvist välja ja nüüd on minu püütud part Jüri oma. Küsi tema käest!“

„Jüri, ole hää ja anna oma part minule!“ ütles nüüd Eedi.

„Mis sa temaga teed?“ küsis Jüri.

„Kasvatan suureks. Teeme Roduoja kaldale pardiaia. Jüri, aita sina ka seda teha!“

Jüri andis ja aitaski. Nad tegid aia tihedalt kokkusäetud ja püsti maa sisse pistetud lepapulkadest. Lepaokstest katuse tegid nad pääle ka. Ja uksegi tegid. Nüüd pidi asi korras olema. Pardid võisid selles aias kuival maal käia ja ka veest enesele toitu muretseda.

Pardid pandi aeda.

Aga juba õhtu eel oli üks part ära põgenenud. Nad püüdsid teda küll, aga kätte ei saanud, sest part kadus püüdjate eest vee alla. Pardimaja vaadati läbi ja tehti siin-sääl tihedamaks.

Järgmisel hommikul ei olnud ka neid kaht parti enam aias.

Tõnis ütles:

„Kes parti kinni jõuab hoida! Kui ta üksnes noka läbi aia saab pista, siis venib terve keha temale järele! Ei maksa metsparti kasvatama hakata: vaeva on palju ja tulu vähe. Kasvata parem koduparte, aga nendegi kasvatamine on raske küll!“

Poisid olid sellegagi vaigistatud, et mahalastud pardi küpsist said. Suurem suutäis see küll ei olnud, sest part oli alles noor ja väikene. Aga nädal hiljem said poisid omast koduojast heinamaal 2 suurttõugu noort parti kätte. Neist jatkus üheks lõunaks juba tervele talule.


Ado Köögardal kirjutas jutukese „Pardipüük“ 5. veebruaril 1926, jutt ilmus alles 1930. aastal  ajakirjas „Laste Rõõm“ Nr 7.

KALAPÜÜK

Aadi oli nelja-aastane ja istus oma kodu õue all ojatammil. Oli ilus aprillikuu päev.
Päike paistis soojasti, haljendas esimene rohi ja puud-põõsad hakkasid juba pakatama. särjed kudesid. Poole versta kaugusest veskijärvest tulid nad suurte parvedena üles, ja nüüd oli üks niisugune parv kogunenud lahtisele tammisuule, kus vesi kitsuse pärast voolas tugevamini. Kevadine suurvesi oli kõik rämpsu ja kõntsa perivett alla veeretanud, ja nüüd paistis ka ojapõhi sama puhtana ja selgena nagu sooja kevadpäeva taevaski. Kägu kukkus suure hooga ligidal kaasikus. Harilikult oli Aadi käost kangesti huvitatud ja püüdis teda näha saada, aga seekord ei pannud ta teda tähelegi. Aadi pilk oli kiindunud vulisevasse oija sääl tammisuus, mis nüüd kihises särgedest.
Särgi oli sääl küll mitu tuhat. Enam jagu neist olid räimesuurused, aga mõnigi oli küll peaaegu heeringa suurune. Suvel hoiduvad suured särjed sügavusse, kevadel kudemise ajal on aga kõik tegevuses ja kogunevad niisugusesse kohta, nagu see tammisuu sääl oli.
Sääl nad nüüd mänglesid. Lust oli neid vaadata. Ninad vastuvett, mustendus vesi iseäranis kalasabadest, mis tuletasid meele nagu puude latvu mõnes laanes, kus nõnda kerge on ära eksida. Särjed lasksid endid veevoolust allapoole tammisuhu kanda, ujusid siis jälle ülespoole tagasi ja laskusid uuesti. Tundide kaupa mänglevad särjed kudemise ajal nõnda. Hirmutatakse neid, siis ujuvad nad üks ühele, teine teisele poole laiali, kogunevad aga mõne silmapilgu pärast uuesti endisesse paika. Vahetevahel kalduvad nad silmapilguks küljeli ja läigivad siis hõbedana; nii ilusad, läikivamad kui lumi, on nende küljed.
Aadi vaatles seda liikuvat ja mänglevat kalade hulka ja tal tekkis kange himu mõnd neist kätte saada.
Tammisuhu ojapõhja olid püstitatud kummalegi poole puupostid, mille külge suvel lauad kinnitati veepaisutamiseks. Korraga nägi Aadi, et ühe posti ja kaldakivi vahele oli üks suur särg küljeli heitnud, nähtavasti sinna kinni jäänud. Sääl ta nüüd läikis selgemini kui ükski hõbe ja seisis liikumatult paigal. Seda kala tahtis Aadi kätte saada. Kala ei paistnudki liig kaugel, sügaval olevat.
Aadi laskus kõhuli tammikividele ja sirutas käe kala poole. Kalaparv ehmus ja ujus laiali, see kala jäi aga endisesse seisendisse.
Aadi käsi ei ulatunud kalani. Veel rohkem ettepoole nihutas end Aadi, kummardus järjest enam alla vee poole ja käsi ligines kalale ka järjest rohkem. Juba ulatusid sõrmed peaaegu kalani, sääl kadus korraga keha tasakaal ja karsummdi! oli Aadi ülepääkaela ojas. Sügav see oja küll ei olnud, aga üle pää ulatus vesi poisijõmpsikale.
Poiss ei saanud karjudagi, kõrvus kohises. Ei tea, mis oleks saanud, kui mitte Aadi ema säälsamas saadaval ei oleks olnud. Ema tõmbas poisi otsekohe veest välja. Poiss oli üleni märg – riided, jalanõud, juuksed; vesi viis tal mütsi pääst oja mööda alla, oli tunginud kõrvu, suhu ninna. Tükk aega puristas poiss vett suust välja, sai teised riided selga ega tohtinud enam minna kalu urgitsema.
Nii õnnetumalt lõppis Aadi esimene kalapüük. Aadi isa võttis selle särje säält välja, oli aga va´surnud särg.
Ööseks pandi mõrd tammisuhu ja kaeti päält okstega kinni. Hommikul oli mõrd särgi täis ja üleni kalamarjaga. Loeti kalad ära – neid oli 423. Aadi oskas ise vaevalt kümne-kahekümneni lugeda, aga askeldas kalade juures ja luges neid ka: „Kakskümmendkolmkümmend, kakskümmendneliteistkümmend…“
Küll olid nad ilusad, need hõbekülgedega ja mustjas-hallide selgadega, punaste silmadega särjed! Ja missugune maitsev supp veel neist keedeti!

Ega see mõni mees ei ole, kes esimese ebaõnnestunud katse järele kohe meele heidab. Ojatammi päält Aadi küll enam kalu õngitsema ei hakanud. Ema hirmutas ka poissi, et vee kohal üldse kummarduda ei tohtivat, sest vees elavat nägematu näkk; see tõmbavat siis kohe vette ja uputavat ära ka veel.
Juhtuski Aadile teinekord niisugune lugu, et ta oja keskelt kalu tahtis näha. Ta astus ühe vetteulatuva kivi pääle ja kallutas keha ettepoole, et paremini näha. Uuesti oli ta karsummdi ojas. Aga siis oli suvi ja vesi üsna õhuke. Poiss sai küll üleni märjaks ja vesi tungis ka ninna. Vanagi inimene poleks teisiti pääsnud, kui ta oija pikali oleks kukkunud.
Seekord tuli poiss ojast ise kaldale ja põõnutas senikaua kodust eemal põõsa ääres päikese paistel, kuni riided ära kuivasid. Märjana ei tahtnud ta ju end emale näidata. Ise oli ta tulivihane näki pääle, kes ta vette oli tõmmanud. Nüüd oli ta ojaga ettevaatlik senikaua, kui näkki enam ei uskunudki ja tõeliselt juba kalale tohtis minna.

Kalale läks Aadi siis, kui sai kaheksa-aastaseks. Ta läks ühes vanaisaga. Vanaisa oli 70-aastane. Seega oli üks noorusest nõdruke, teine vanadusest väeti. Mõlemaid aga tegi tugevaks kalapüüdmishimu.
Talvel kudus vanaisa muu töö vaheajal võrku. Aadi vaatas seda hoolega päält. Mõlemad – vanaisa ja pojapoeg – rääkisid kalapüügist.
Vanaisa rääkis, kuidas ta poisikesepõlves sagedasti kalal käinud. Siis olnud ka kalu ja vähki palju, palju rohkem kui nüüd. Igas kaldaaugus, iga kivi all olnud kui mitte 2-3, siis vähemalt üks kala või vähk. Vanaisa rääkis:
„Võtsid vanal ajal västri kätte ja torkasid kalda alla, siis oli väga sagedasti kas haug või ahven, luts või särg, mõnikord ka suur vähk västri otsas. Nüüd on vähem. Västriga ma, vanainimene, ka enam ei saagi kala – ei näe hästi. Aga nüüd teeme liivi ja püüame niisuguses kohas, kus sinagi saad vees olla. Küll me siis kalu ka saame!“
Poiss ootas nüüd liivi valmissaamist.
Kevad jõudis kätte ja võrk oligi valmis. Nüüd oodati ilmade soojenemist. Ei tahetud ju külma vette püüdma minna.
Juba liginesid suvistepühad. Juba oli ka vesi soe. Aga liivist ei olnud ikkagi veel muud valmis kui võrk. Aadi käis karjas ja tuletas vanaisale ühtepuhku kalapüüki meele.
Suvistepühade laupäeval saigi Aadi üllatuse.
Vanaisa oli hommikul kirve kätte võtnud, metsa läinud ja säält noori kaski koju toonud. Aadi nägi vanaisa kaskedega minevat ja arvas, et see neid suvisteks tuppa viib. Aga vanaisa pani kased õue maha ja ütles sinna tulnud Aadile, et ta liivi hakkab tegema. Kaskedelt võeti oksad ja lehed maha ja järelejäänud pikkadest malkadest tehti liivi künnapuud. Sai nõnda liivi puukere valmis, kolmenurgeline tahukas, millele võrk pääle tõmmati nõnda, et jäi katmata üks külg – liivi suu, kust kalad pidid sisse jooksma. Vanaisa tegi veel kaks mütta. Mütt on puuvars, millele üks jämedam lühike puutükk risti otsa löödi. Sellega mütatakse vee sees, lüüakse summ! summ! vette; vesi keeb siis ja kihiseb, muda tõuseb põhjast üles ja teeb vee sogaseks, kalad aga jooksevad hirmuga müttamise eest ära liivi.
Lõunavaheajal läkski vanaisa Aadiga kalu püüdma. Nad panid endile vanad riided selga, vanemad pastlad ja jalarätikud jalga. Vanaisa riputas endale hobuse kaeratorba kalade jaoks kaela, kumbki võttis müta kätte, vanaisa võttis veel ka uue liivi selga.
Mindi oija. Vanaisa õpetas:
„Hoia aga liivi üks külg alati põhjas, siis ei saa kalad alt läbi joosta. Ära lase liivipära üles tõusta, siis jookseb kala liivist kohe jälle välja! Mütta nii kaugelt eemalt kui saad ja katsu ikka nõnda mütata, et kalad liivi hirmutad!“
Nad panid liivi ojapõhja maha. Üks hoidis liivi ühest, teine teisest otsast kinni, nõnda et üks külg täiesti põhja vastu oli; siis müttasid nad.
Vanaisa käskis nüüd järsku suu poolt küljest liivi üles tõsta, et kalad säält tagasi oija ei saaks ujuda. Nad tõstsid nõnda ühiselt liivi üles, aga kalu ei olnud ühtki sees.
Tükk maad käisid nad nõnda oja mööda ära, kuni kitsas koht vastu tuli, kust kalad enam ülespoole ei pääsnud. Kalu nad kätte ei saanud.
„Vanaisa, meie ei saagi täna vist kalu!“ ütles Aadi.
„Oota, poiss, kannata natuke, küll saame. Vanasõna ütleb: Kalamees toidab kassi, jahimees ei kedagi! Kassi osa ikka saame, kui rohkemgi ei saa. Kannata, vesi läheb mudaseks, siis läheme tuldud teed mööda tagasi. Mudases vees on hää kalu püüda, siis ju kalad ei näe.“
Siis hakkasid nad tagasi minema. Ka esimene kord, kui nad liivi maha panid, müttasid ja jälle üles tõstsid, ei saanud nad ühtki kala. Teist korda pandi liiv maha ja mütati. Korraga tundis Aadi, kuidas liiv tugevatest mürtsudest värises. Vanaisa hüüdis:
„Tõmba üles!“
Aadi oli ka kärmas liivisuud veest välja tõmbama. Nüüd kuuldus liivist pladisemist ja plakse. Kolm paarinaelalist haugi ja kümmekond suurt särge oli liivis. Ruttu võttis vanaisa kalad liivist välja ja pani torpa. Ruttu pandi liiv jälle maha ja veeti teda natuke maad võimalikult põhjamööda edasi, sest kalad jooksid nüüd vastuvett tagasi. Liiv jäeti vahetevahel paigale, hoiti kinni, summiti jälle müttadega. Jälle saadi haugi, särgi, ahvenaid.
Veel kord mindi tagasi. Aadi oli nii suures püügiõhinas, et unustas ära ühe ves oleva kivi, komistas selle pääle, tahtis end püsti hoida, tegi tahtmata kiiresti summ! summ! 2-3 sammu ettepoole ja kukkus siis korraga plartsti ülepääkaela vette pikali. Samal silmapilgul tundis vanaisa iseäranis tugevat nõksatust liivi päras ja tõmbas kiiresti liivisuu üles. Liivi päras hakkas nüüd vesi nagu keema, suur kala lõi ikka volksti! volksti! end ühest otsast teise. Aadi sai ka jalule ja tõttas vanaisale appi. Viienaelaline haug oli seekord liivis. Püüdjatel oli nüüd väga hää meel. Vanaisa kiitis Aadit pikalikukkumise eest, sest see oligi kala liivi ajanud.
Selleks korraks oli kalu nüüd küllalt. Ligi 20 naela haugi, ahvenaid ja särgi oli. Sellest sai suvistepühade ajal kogu talutäis rahvast korpide ja saialeiva kõrval häid suutäisi.

Oja oli kitsas ja mõndagi kohta ei mahtunud liiv sisse. Aga niisugustes kohtades oli palju vähki ja lutse. Pärast suvistepühi läks Aadi vanaisaga pihuga püüdma vähki ja kalu.
Aadi läks esimest korda.
Aadit oli hirmutatud:
„Vähk pigistab. Tema sõrgadel on nii tugev jõud, et vere välja võtab!“
Vanaisa rahustas poissi:
„Mis need paar tilgakest verd ka mehele teevad! Sääsk hammustab ka vere välja – kes sellepärast karjub!“
Vanaisa pistis ilma ühegi kartuseta käe kalda alla ja võttis säält vähja vähja järele välja. Mõned olid õige suured, nende sõrad olid enam kui tollilaiused.
Poiss kõhkles ja kahtles, kas ka vanaisa eeskujul püüdma hakata või mitte. Ta ostis esmalt kivide alt: tõstis kivi üles ja katsus vähka selja pealt kinni haarata. Ta saigi juba kaks vähka kätte, aga kolmas vähk võttis poisi sõrme oma sõra vahele.
„Ai!“ kisendas poiss. Vanaisa aga rahustas:
„Pole häda! Ega ta valusamini enam ei pigistagi! Ära teda lahti lase, mine kaldale ja lase vähk sõrme otsas rippuda, küll ta laseb siis isegi lahti!“
Poiss tegi, nagu vanaisa käskis. Vähk langes rohu sisse. Poisil oli hää meel, et vähk sõrme lahti laskis. Ei olnudki valus. Sõrmest võttis küll paar tilka verd välja, aga mis see mehele ikka tegi!
„Ah sa niisugune poiss!“ hüüdis Aadi vähjale.
„Või sõrme pigistab katki. Aga nüüd oled mul käes ka!“
Vähk pandi kotti. Nüüd Aadi enam pigistamist ei kartnud. Julgesti läks ta uuesti oija, pistis käe kalda alla. Sääl oli suur vähk, ajas oma sõrad Aadile vastu ja võttis jällegi sõrmest kinni.
Aga suured vähjad on laisad pigistama; nad ei võta peaaegu iialgi sõrmest verd välja. See andis Aadile uut hoogu. Vähk vähja järele sai kaldal olevasse kotti.
Mõni vähk oli kaval, laskis mõlemad sõrad otsast ära ja põgenes.
„Ah sa niisugune,“ hüüdis siis poiss, „või viskab sõjariistad käest maha!… Mis tal küll viga maha visata, kui sõrad endale uued kasvavad!“
Vanaisa õpetas veel ühe uue kunsti, kuidas vähki kalda alt kergesti kätte saab. mõni vähk paneb nimelt sõrad käteviisi kokku ja ei tule august välja, vaid katsub ennem sügavamale ronida, kuhu käsi enam ei ulatu.
„Pane niisugusele sõrm sõra vahele! Siis ta pigistab. Hakka aga nüüd sõrme ära tõmbama, vähk ei lase siis lahti ja tuleb augusuule, sääl krapsa juba teise käega temast kinni!“ Nõnda õpetas vanaisa.
Paari tunni jooksul püüti nõnda 150 vähka ja neist oli Aadi püütud 56.
Vanaisa võttis ka mitu lutsu kinni. Aadit õpetas ta:
„Lutsu püüa ikka nõnda, et sõrme paned lõpustesse. Suhu võib sõrme ka panna, lutsul ju teravaid hambaid ei ole, on üksnes kare suu!“
Muidu on ju luts nii libe, et ükski teda kinni ei pea. Lutsupüüdmisega Aadil seekord suurt õnne ei olnud, aga ühe poolenaelalise ikka kätte sai.
Poiss leidis korraga ojapõhjast ka vana saapa. Ta tõstis selle üles ja sai säält seest ilusa suure vähja. Siis tuli poisile ta müts meele, mis särje püüdmisel mõne aasta eest ühes poisiga oli vette kukkunud ja kaduma jäänud. Otsis siis poiss seda mütsi ojast, lootes säältki seest suure vähja leida, aga kus sa mütsi nii pika aja järele veel leiad!
Väga rahul olles saagiga, aga ka üksteisega, läksid mõlemad – vanaisa ja pojapoeg – koju. Kui nad siis omapüütud vähki ja kalu sõid, oli neil mõnus tundmus: omapüütud kala ja vähk maitsevad ikka palju paremini kui muud; saavad nad ju ka värskelt lauale.
Sestsaadik sai Aadist väike kalamees. Kuna teised poisid oma vabal ajal muidu koerust tegid ja pahandusi sünnitasid vanematelegi, püüdis Aadi kalu ja vähki, muretsedes nõnda ka häid suutäisi oma vanematele, vendadele-õde ja vanaisale, vanaemale ka.


Ado Köögardalil valmis jutuke „Kalapüük“ 31. oktoobril 1925, jutt ilmus 1926. aastal ajakirjas „Laste Rõõm“ Nr 4.

LAPS KADUNUD!

Perenaine läks lauda juure lõunasele lüpsikorrale, lüpsik ühes, lüpsikapp teises käes.
Oli heinaaeg. Natukese aja eest läksid heinalised kodumailt versta poolteist eemale heinamaale loogu võtma.
Kodus oli pääle perenaise veel peremehe ema, karjapoiss ja perevanemate 2 poega, üks neist kolme-, teine kuueaastane. Vähemalt poega kutsuti Jannuks, vanemat Eediks. Nad mängisid õuel.
Vanaema istus toas ja paikas vanaisa pükse. Karjapoiss oli tunnikeseks heitnud puhkama.
Minnes lauta lehmi lüpsma hõikas perenaine:
Eedi, et sa Jannu järele vaatad!“
Eedi teadis juba, mis see jannu järele vaatmaine tähendas: pidi valvama, et poiss õue alla oja ääre ei läheks ja vette ei kukuks; et ta üle lahtise kaevuääre ei kummarduks ja sisse ei langeks; et ta värava otsa ei roniks ja säält selili ei kukuks; et ta keldri-katusele ei läheks ja säält ülepääkaela maha ei libiseks; et ta ka lihtsalt kas või toobrisse ära ei upuks. Oh, päris sada asja oli, mille eest pidi seda kolmeaastast jõmpsikat hoidma!
Eedi ohkas, kui ema teda käsutas Jannu järele vaatama. See polnud mitte mõni kerge töö, sest Jannu oli oma aastate ka üsna jonnakas poiss ega tahtnud mõnikord sugugi sõna kuulda. Jannu oli kangekaelne ja tegi üksnes seda, mis talle aga mõttesse tuli. Ei ta sellest hoolinud ühti, kui ta sääljuures oma püksid aia vahel rebis puruks või aia otsast kukkudes veristas nina. Jannu tahtis olla mees ja ei hakanud siis ka nutma, kui ta korra oma pillerkaari pidades paljaste jalgadega sattus just nõgesepõõsasse.
Oli tegu sel inimesel, kes oli sunnitud Jannu järele valvama! Tahtis ta poissi keelda või mõnest asjast hoida eemal, siis pidi ta olema tark ja kaval, et poisikest võita häädusega. Tahtis ta kurjaga keelda, siis sai ka Jannu küünte ja hammastega kurjaks: ta katsus nimelt hammustada ja küünistas, kui aga kätte sai.
Niisugune poiss sai nüüd oma vanema venna Eedi hoole alla. Eedi oli, nagu nimetatud, kuueaastane ja oma aastate kohta juba üsna suur poiss; ka oskas ta päris hästi mängida.
Eedi kutsus Jannu liivahunnikusse, mis laste jaoks õue oli veetud. Poisid hakkasid liivakuhje tegema. Jannu ei tahtnud, et Eedi kuhjad said kõrgemad, ja ta lükkas need ühtepuhku ümber. Eedi keelis Jannut, aga see ei võtnud keeldu kuuldagi. Viimaks pahanes Eedi natuke ja ütles:
„Katsu, kas see on hää, kui ma sinu kuhja lükkan ümber!“
Eedi lükkaski Jannu ühe liivakuhja ümber.
Nüüd läks pill lahti. Jannu tundis, nagu oleks ta kannatanud kõige kurjemat ülekohut, ja ta hakkas kurja häälega töinama. Eedi ütles küll: „Kas mina nutsin, kui sina minu kuhjad lükkasid ümber?“
Jannu aga hakkas veel suurema häälega karjuma, katsus paar korda Eedit lüüa, püüdis teda hammustada ja küünistadagi, ei saanud ometi seda teha ja vihastas seepärast veel rohkem. Lõppeks ähvardas ta lauda juure emale minna kaebama.
Viha pärast nuttes läkski poiss aeglaselt lauda poole. Eedi kutsus Jannut tagasi ja lubas kõik omagi liivakuhjad temale. Jannu vaatas siis paar korda üle õla tagasi ja lakkas töinamast, tuletas aga Eedit nähes jällegi meele, et tal ei läinud korda venda hammustada, küünistada ja karvustada. Süda sai sellest jällegi täis ja poiss ulus edasi. Vahest tõusis hääl õige kangeks, samas jäi ta jälle vaiksemaks. Nähes mõnd sitikat õuel jäi Jannu nagu vaatama ja unustas nutu. Tõstes silmad ülespoole alustas ta aga nuttu uuesti.
Nõnda läks Jannu lauda poole. Eedi ei julgenud minna teda tagasi tooma, sest ta teadis, et poiss siis jalad vastu maad toetab ja nõnda kõvasti hakkab uluma, et ema tingimata seda kuuleb. Ema hellitas aga oma kolmeaastast pojakest, ja juhtus mõnikord, et ta siis, kui Jannu karjus, Eedit müksas, arvates, et Eedi poisile liiga on teinud. Sedasama kartis Eedi ka nüüd ha ta jäi liivahunnikusse rahutult ootama, et ta ema Jannuga tuleb tagasi ja siis teda lööb.
Jannu kadus Eedi silmist lauda nurga taha. Ühtlasi vaikis nutt.
Hirmuga ootas Eedi ema tulekut. Tundis ta ju ka enda natuke süüdlase olevat, sest ta oli ju Jannu ühe liivakuhja lõhkunud. Ega ema sellest oleks hoolinud, et Jannu temal neid viis tükki oli ümber lükanud. Ema ütles ju ikka Eedile nõnda:
„Sina oled vanem ja pead targem olema!“
Ema aga ei tulnud ega tulnud. Tal oli kuus lehma lüpsa. Või see lüpsmine aga palaval heinaajal kerge asi on! Laut on kärbseid täis nagu kubinal ja nad hammustavad lehmi. Lehmad tambivad jalgadega – vaata, et lüpsikappa ümber ei löö! Sääl nad jälle vihuvad sabaga – vaata, et saba piima ei satu!
Tüki aja pärast tuli ema lauda juurest lüpsiku ja kapaga tagasi ja hakkas ukse ees laia kivi pääl piima kurnama.
Korraga vaatas ta ja nägi üksnes Eedit liivahunnikus.
„Kus Jannu on?“
„Jannu läks sinu juure lauta!“ vastas Eedi.
„Mis sa räägid? Mine ruttu lauta vaatama, viimaks on poiss seal lehmade jalus! Mõni lööb ta sääl veel maha!“
Eedi läks ema käsul lauta, kuid Jannut ta ei leidnud.
Perenaine sai rahutuks, jättis piimakurnamise pooleli, käskis Eedit piima järele vaadata, et kass ja koerad sinna kallale ei läheks, ja ruttas ise lauta tagasi.
Ta vaatas hoolega terve lauda läbi. Poissi laudas ei olnud.
Ta hõikas õuel:
„Jannu! Jannu, ae! Kus sa oled? Jannu-u!“
Ei ühtki vastust. Üksnes õuealusest üle oja kaasikust kajas vastu „Jannu-u!“
Perenaine vaatas igalepoole ümberringi. Jannut ei olnud kuski näha. Teel, mis talust viis mööda, ei liikunud hingegi. Lauda lähedal, õue kõrval, kahises rukis kerge tuule käes. Jannut ei olnud.
Perenaise südames tekkis juba paha aimus. Ta ruttas lauda ees oleva lahtise kaevu juure.
„Viimaks kukkus Jannu kaevu. Kui ta lauda poole tuli, läks ta ehk ja kummardus üle ääre!“
Vaadates sügavale kaevu ei näinud perenaine põhja, sest ümberringi oli hele päikesevalgus, kaevu vesi oli aga varjus. Hirmul on suured silmad. Perenaine nägi kaevust omaenda varju ja arvas korraga, et see on Jannu.
„Jannu on uppunud!“ ütles ta süda ja ta oleks seda peaaegu juba kisendanud kõigile kuuldavalt.
Näost kahvatades jooksis perenaine peaaegu hingetult tagasi ja hüüdis Eedile:
„Oh sa paha poiss! Nüüd on Jannu kaevus uppunud!“
Ruttu võttis ta elumaja seina äärest suure pika lati, millel raudkonks oli otsas, et sellega kaevu põhja katsuda läbi ja uppunud Jannu tõmmata vee pääle. Süda peksis tal endal rinnus, ometi mõtles ta veel:
„Vast on Jannul veel hing sees! Ärkab ehk veel ellu!“
Perenaine ajas lati kaevu põhja, katsus igaltpoolt, kuid sääl ei tundnud midagi iseäralikku. Jannu ei olnud kaevus.
„Jumalale tänu!“ hüüdis perenaine. „Aga kus ta siis on?“
Jällegi tõusid mitmesugused kahtlused, ja kui poissi mitmekordse hõikamise pääle ikkagi ei olnud kuulda, sattus ema päris meeleheitele.
Ta ruttas oja ääre, Eedit kaasa kutsudes. Hoolega vaatasid nad oja õuealuse osa läbi. Põhjast paistsid kivid, kalad mänglesid ja ujusid, aga Jannut ei olnud ka ojas. Latt oli perenaisel ikka alles käes ja ta katsus sellega ojas neid kohti, kus kupulehed tihedamalt koos kasvasid. Küll tõusis katsumisel muda põhjast üles, aga Jannut ei olnud.
Perenaine ruttas nüüd tuppa ja kutsus oma ämma:
„Ole hää inimene, tule ruttu appi: Jannu on kadunud!“
„Tohoo!“ hüüdis vanaema, „ega ta ometi kaevu või ojja ei ole kukkunud?“
„Olen mõlemast kohast juba otsinud. Sääl teda küll ei ole, aga kadunud ta on!“
Karjapoisski aeti üles ja käsutati Jannut otsima. Nad otsisid ka terve õunaaia läbi. Iga põõsa ja puu alt otsisid nad poissi, aga mis kadunud, see kadunud.
Nad otsisid teda kõikidest ruumidest, mis talus olid: kõlguseist, kanakuudist, aidast, laudast, isegi sealaudast, haganikust ja igast võimalikust kohast. Ei olnud poissi leida.
Karjapoiss saadeti isegipoolteise versta kaugusel olevale heinamaale. Asjata tuli seegi säält tagasi: Jannut ei olnud heinamaal. Karjapoisiga tuli kaasa nüüd peremees, kes ka ärevuses poissi otsis.
Eedi ütles:
„Vast on mustlased Jannu ära viinud! Need ju varastavad väikesi lapsi!“
Harilikul ajal oli ema oma lapsi küll nõnda hirmutanud:
„Ärge minge kodust kaugele – mustlased viivad teid ära!“
See laste hirmutus hakkas nüüd hirmutama perenaist ennast, kes Jannu kadumise pärast just nagu aru ära oli kaotanud:
„Vast varastasidki mustlased Jannu ära!“
Aga mustlasi ei olnud ükski enam mitu nädalat näinud.
Üks otsis nüüd ühes, teine teises kohas Jannut. Üks hõikas siin, teine sääl, ja Jannu asemel vastas mets:
„Kus sa oled? Jannu-u-u!“
Võrdlemisi rahulik oli vanaema. Kuna perenaine nuttis, Eedigi perenaise nuttu nähes suure häälega karjus ja isa ärevas meeleolus jooksis siia-sinna, rahustas vanaema:
„Kus ta siis ikka on? Uppunud ta ei ole, loomade ette ta ei ole jäänud! Küll ta juba leidub!“
Vanaema läks lauda ukse kohal olevast õueväravast välja.
Tee ääres kahises rukkiväli. Rukkililled õitsesid.
Korraga hakkas vanaema üht rukkivagu silmitsema. Vao mõlemail külgedel oli rukkikõrsi pooleks murdunud, just nagu oleks mõni seda vagu mööda käinud.
Vanaema astus rukkivagu mööda edasi. Ta nägi, et tõesti keegi oli olnud vaos ja sääl korjanud rukkililli: siin ja sääl oli mõni rukkilill käest pudenenud maha. Vanaema hakkas aimama:
„Küll see ikka on Jannu olnud! Kes muu?“
Ta jõudis vagu mööda peaaegu põllu keskpaika. Sääl oligi Jannu. Poiss oli maha istunud ja magas, olles peaaegu istukili, peos kimo rukkililli. Nõnda oli ta sääl maganud peaaegu kolm tundi.
Vanaema istus vakku poisikese kõrvale ja võttis ta sülle. Jannu ärkas ja avas silmad.
„Tule koju, ema ootab sind väga!“ ütles vanaema.
„Läki!“ ütles Jannu. Ta hakkas minema aga hoopis vastupidises sihis. Vanaema kutsus ta tagasi.
Ema naeris ja nuttis korraga, kui ta oma väikese rukkilillede korjaja täiesti veata jälle kätte sai. Eedi sai siiski väikese müksu.
„Et sa teinekord paremini pisi järele vaatad!“ ütles ema.
„Miks sa siis lauta minu juure ei tulnud, kui sa Eedi juurest ära läksid?“ küsis perenaine Jannult.
„Ma tahtsin tulla, aga ei julgenud: oinas vaatas läbi redelipulkade kurjalt minu otsa!“ vastas Jannu.
Oina otsavaatamise pärast hirmu tundes oli Jannu unustanud nutu, väravast läinud välja, näinud rukkililli, neid korjates sattunud rukkisse ja sinna jäänud oma lõunauinakut magama. Sääl häälõhnalise vaba õhu käes oli Jannul kolmetunniline magusam kui magus uinak, millest teda alles vanaema äratas…


Ado Köögardal kirjutas jutu “Laps kadunud!” 22. aprillil 1926, jutt ilmus 1929. aastal ajakirjas “Laste Rõõm” Nr 8.

RÕUGEPANEK

Koolis valitses juba mõnda päeva ärevus. Oli kuulda, et kõigile koolilastele pandavat sunduslikult rõugeid. Oli ju siin ja sääl ümberkaudu rõugehaiguse juhtumisi ja sellest tekkiski rõugepanemise vajadus, et haigus mitte ka koolilaste seas ei hakkaks möllama.
Ei teatud kindlasti seda päeva, millal tohter pidi tulema rõugeid panema. Teati üksnes, et see pidi sündima varsti, ja oldi nüüd ärevuses.
Ärevus kerkis päev-päevalt, sest tohter viibis ja koolilapsed rääkisid üksnes rõugepanemisest. Igaüks rääkis kuidas aga mõistis ja katsus teistele ajada hirmu pääle.
„Tohtril on terav nuga, lõikab sellega käe katki! Uih, hirmus on see, kui ta lõikab, – valus!“ ütles üks.
Sääljuures läks peaaegu kõigil kuulajatel hirmujudin üle ihu: noaga lõikamine peab ju olema valus!
Teine rääkis:
„Pole see lõikamine valu veel suurem asi, seda kannatab ikka ära, aga kui rõuged käel kasvama hakkavad, vaata, siis alles on valus! Nii valus on, et ei jõua kättki enam üles tõsta!“
Kolmas näitas oma kätt. Sellel olid tollipikkused ja poole tolli laiused kaitserõugete asemed, ja poiss rääkis:
„Kui ma alles väike olin, siis pandi mulle rõuged. Ega ma ise ei mäletagi seda aega. Aga vaata, missugused rõugearmid järele jäid – hirmus kohe! Oli soe aeg olnud ja käsi hakanud mul mädanema ja punetama nii, et võta kas või otsast ära! Mina kardan küll rõugepanemist. Kui tohter tuleb, jooksen koolist koju!“
Üks rääkis veel hullemat juttu: rõugepanija olnud ühe mehega natuke vaenujalal ja tõmmanud rõugeid pannes selle inimese lapsele sügavad haavad käe sisse!
Keegi hirmutas jälle, et rõugepanemise järele ka võib jääda rõugehaigeks, ja siis on veel väga hirmus: võivat ära ka surra; kui aga elama jääb, siis rikkuvat rõuged näo nõnda ära, et eluksajaks inimene jääb inetuks.
Üks jutt oli seega hullem kui teine, ja igaüks neist tõi teataval mõõdul judinaid ihule. Mõnigi koolilaps tundis, et karvad tema kehal tõusid püsti.
Silmade ette kerkisid õudsed pildid ja asjad: tohter valju näoga, läikiv nuga tema käes, käsi lõigatakse katki, rõugelima pannakse haava sisse, käsi hakkab punetama ja mädanema, valus, valus! Jää lõppeks veel haigeks ja sure äragi! Ehk moonutatakse jälle nägu rõugearmidega inetuks. Hirmus! Kole! Uu, kui vastik asi see rõugepanemine!
Koolis oli kaks enam-vähem sõbrapoissi: Viktor ja Eduard. Nad elasid üksteise lähedal, tulid kooli ja lahkusid koolist igapäev ikka üheskoos.
Viktor ja Eduard rääkisid nüüd isekeskis loomulikult ka rõugepanemisest. Viktor kartis seda asja ja oli mõnikord nii suures ärevuses, et kas või nuta. Eduard oli rahulik ja ütles, et tema põrmugi ei karda.
„Mina nägin, kui tohter meie väikesele poisile rõugeid pani. Ei ole see asi nii hull. kriimustas noaga nahka ainult, ei tulnud õieti verdki välja. Mis valus niisugune asi ka on! Ega ta ikka valusam olegi kui kirbu või sääse hammustamine. Parm hammustab ja võtab mõnikord veregi välja – seda sa ei karda ja nüüd kardad rõugepanemist! Rumalus! mina ei karda. Ma ei karda vähja pigistamistki; ometi näpistab vähk nõnda, et veri jookseb. Mina lasen enesele küll rõugeid panna. Ei maksa ka sinul karta!“
Eduardi rahulik ja põhjendatud kõne rahustas Viktori. Eduard seletas veel edasi:
„See on ju õige, et käsi pärast punetab ja haav mädaneb. Aga nii hull ei ole seegi mitte. Ega rõugeid asjata ei panda. Nad peavad inimest just kaitsma rõugehaigeks jäämise eest. Räägitakse küll, et mõni võivat kaitserõugete panemisest ka rõugehaigeks jääda, aga siis sünnib see kergel kujul, igatahes nägu ta küll ei riku; pealegi juhtuvat see väga harva, nõnda et sellest rääkidagi ei maksa!“
Ühel päeval ilmus tohter ootamata kooli. Ta tuli tunni ajal, ja lapsed ei näinudki tema tulekut. Korraga anti Viktori ja Eduardi klassile käsk:
„Rõugepanemisele õpetajate tuppa!“
Nüüd oli ärevust laialt. Üks vaatas ühe, teine teise otsa. Üks läks näost punaseks, teine kahvatuks. Üks vaatas, kas ta ei võiks mitte koolipingi varjus nägematuks jääda, teine puges seinatahvli taha, kolmas katsus klassist ja koolimajastki välja hiilida…
Lõppeks kadus nii mitugi koolilast siia ja sinna; üksnes pool osa läks otsekohe rõugepanemise ruumi.
Viktor oli ka ärevuses, aga ta mõtles, et siiski läheb ja laseb enesele rõugeid panna.
Korraga nägi ta aga, et Eduard koolimajast välja jooksis. Viktor imestas:
„Ise vahvustas teine mind ja nüüd jookseb ära!“
Ka Viktori süda langes nüüd, nagu öeldakse, saapasääre ja ta jooksis tagasi vaatamata koolimajast välja kojupoole. Kodu ei olnud kaugel.
Eduard kuulis jooksmist enese taga, vaatas tagasi, nägi Viktori, aga seisatama ei jäänud.
Viktori kodu oli koolimajale natuke lähemal, kui Eduardi oma. Eduard jooksis Viktori kodu õuest läbi oma kodu poole. Viktor jäi koju.
Ema nägi Viktori tulevat ja küsis:
„Kuidas sa täna koolist nii vara lahti said? Ja raamatuid ei olegi sul kaasas? Mis see õige tähendab?
Sääl seletas Viktor, et tohter tulnud kooli ja panevat rõugeid. Temal hakanud hirm. Nähes, et ka Eduard ära jooksis, põgenenud ta rõugepanemise eest koju.
Ema hakkas Viktori häbistama:
„Mis mees sinust ka saab, kui sa kardad rõugepanemist! Mine kooli tagasi ja lase aga rõuged ära panna!“…
Viktor kahtles alles, kas minna või mitte minna ja parem nutma hakata, kui korraga uks lahti läks ja Eduard hüüdis:
„Viktor, kas sa oled juba valmis? Läki ruttu, tohter läheb muidu veel ära ja ei saagi meile rõugeid panna!“…
Imestusega küsis Viktor:
„Kas sa siis tõesti ei karda? Ma arvasin ikka, et sa hirmu pärast koolist ära jooksid!“
Naerdes vastas Eduard:
„Mina peaksin rõugepanemist kartma! Ei karda! Aga mul oli liig must särk seljas: häbi oleks olnud seda tohtrile näidata. Ma jooksin koju, et puhast särki selga panna. Kui sul ka on juba puhas särk seljas, siis läki ruttu!“
Nad läksid ruttu koolimajja tagasi. Mõned teised poisid tulid ukse pääl neile vastu ja ütlesid:
„Minge ruttu, juba küsiti teid taga!“
Nad läksid ja nägid, kuidas nüüd, kus paljudele rõuged juba pandud olid, ka kartlikud koolilapsed koolimaja nurga tagant ja klassinurkadest välja tulid, südame rindu võtsid ja rõugepanemisele läksid.
Tohter pani rõugeid ja ei olnudki sealjuures valju näoga, vaid naljataski. Parajasti astus üks poisslaps üleskääritud särgikäiksega natuke nagu kohmetanult tohtri ette, ja tohter ütles:
„Kannata nüüd mehiselt valu ja ära pikali kuku: sääsk hammustab!“
Tohter lõikas kätt. Poiss sai nagu raskest koormast vabaks, hakkas naerma ja ütles:
„Sääsk hammustab valusamini, kui Teie lõikate!“
Kõik juuresolijad naersid.
Eduard laskis kohe endale rõuged ära panna.
Viktori süda tuksus natuke nagu rahutult, kuid poiss astus mehiselt tohtri ette. Kui tohter temagi kätt kolm korda oli kriimustanud, mõtles Viktor:
„Tõesti, ei olegi valus! Sääsk hammustab valusamalt. Rõugepanemist küll ei maksa karta! Hunt ei olegi nii hull, kui teda kirjeldatakse!“
Ükski ei jäänud ka pärast mitte haigeks, nõnda et ta oleks ära surnud ehk tema nägu oleks inetute armidega kattunud. Mõnel punetas rõugete kasvamisel käsi küll rohkem kui teisel, sügeles ja valutas ka natuke, aga see kõik oli enamvähem üsna tühine asi.
Pärast seda pandi rõugeid ka vanematele inimestele, ja rõugehaiguse hädaoht kõrvaldati täiesti.

SÕIT SEA SELJAS

Kui viimati linnas käisin, siis kuulsin, et mõned lasterõõmlased tahtvat suvel linnast malle minna, et sääl muude lõbusate asjade kõrval ka sõitu sea seljas ära õppida ja seda siis kõige suurema hooga harrastada. Mis siis, jõudu tööle, palju edu ja hääd kordaminekut!
Praegusel ajal harrastatakse õige mitmesugust sporti, miks siis ka mitte ratsutamist sea seljas! Olevatki kord juba näitusel olnud suur siga, sadul seljas; kas ta seljas ka ratsutati, seda ma ei tea, aga ma võin teile jutustada küll ühe poisikese sõitudest sea seljas. Neid lugusid soovitan läbi lugeda, enne kui keegi hakkab tegemist tegema selle kõige uuema spordiharuga.
Et näidata juba alguses, kuhu jutt kaldub, olgu otsekohe meele tuletatud see lugu, kuidas keegi läks sea seljast sukakudumise ainet saama ja siis kohe kinnitama pidi tõsiasja, et siga teeb küll palju kisa, annab aga nii vähe vilja, et ei tasu vaeva. Seaharjased on küll hinnas, aga kõlbulikke harjaseid saab üksnes selja päält kitsalt ribalt, mis ulatub mööda selgroogu pääst sabani. Muis kohis on siga kaetud karvadega, millega pole midagi pääle hakata. Ka sõit sea seljas on peaaegu niisamasugune asi nagu villaotsiminegi loomalt, kes ei ole lammas. Aga sõita ikka saab ka.
Vast kõige sagedam searatsanik on vares. Pange tähele mõnikord vagusasti söövat seakarja väljal! Kui karjane on notsudest natuke maad eemale läinud, kas marju otsima või midagi muud asja vaatama, siis lendab varsti mõni vares sigade sekka. Ta nokib esmalt midagi maast. Siis vaatab ta siia, vaatab sinna, just nagu nokutab mõne sea poole pääga – kes teab, vast ta teretab nüüd siga. Korraga lehvitab ta tiibadega ja ongi sea seljas. Sääl nokitseb ta päälegi. Sea seljas on ju mõnigi koorikukene, mis varesele sünnib süüa ja mille kõrvaldamine seale sünnitab meelepäralist kõdi. Teate ju küll, et kui siga kõhu alt kõditada, siis ta häämeelega pikali heidab, et kõht oleks kõditajale hästi kättesaadav. Nõnda meeldib seale ka selja kõditamine. Mõnu tundes jääb siga mõnikord seisma, kui vares seljas nokitseb. Enamasti aga laseb siga enesele kaht asja korraga maitsta – seda kõditamist esiteks ja söömist teiseks. Süües sammub ta edasi, ja nõnda sõidabki vares sea seljas. Mõnikord teeb vares sääljuures ülemeelikult:
„Kraaks! kraaks!“ ja sõidab edasi.
Oli talus seakarjus, keda Sassiks kutsuti. Mis ta õige nimi oli, ma ei tea, sest seda ei nimetanud suve jooksul keegi. Ikka hõigati „Sassi“, ja „seakarjuseks“ kutsuti teda vahest ka. Sass oli kaheksa-aastane, aga mõnikord igavene vigurvänt. Oli talus veel lehmakarjane Villu. Noh, selle kümneaastase poisi lõi Sass oma kavalusega sagedasti üle.
Sass nägi, et vares sea seljas sõidab, ja tal tekkis himu sedasama teha. Muidugi mõista ei võinud ta varese viisil kahe jala pääl püsti sea seljas olla. Esiteks ei olnud see temasugusel sellepärast võimalik, et karata nii palju ei jõua, ja kui kargadki üles selga, siis kukud teiselepoole otsekohe pikali. Pane aga redel sea najale ja hakka redelit mööda ronima, siis tunneb siga raskust, libiseb redeli alt ära ja oledki – põmm! pikali ühes redeliga. Aga nõnda nagu hobuse seljas istutakse, võib ikka kuidagiviisi ka sea seljas istuda.
Seale ligines Sass nõnda, et esmalt ennast sea sõbraks tegi. Ta sügas siga kõhu alt, see meeldis seale ja siga jäi hästi vagusaks. Nüüd istus ta selga või asus sinna ka kõhuli, ise sea külgedest kinni hoides. Siga tundis raskust ja hakkas sörkima: ta ju nii rumal, et lootis koorma eest ära joosta, ja ei võinud arvatagi, et koormat kaasas kannab. Nähes, et koormast lahti ei saanud, hakkas siga siis kiunuma nii „i“ ja „õ“ vahelise häälikuga.
Oli üks vagune orikas. See sörkis ja vingus küll, kui Sass tema selga asus, aga kannatas lõppude lõpuks ikka selle koorma ära. Sass sõitis sagedasti tema seljas kesal, kus sead sõid hommikul kella 6-st kuni kella 11-ni ja õhtupoolikul kella 4-st kuni päikese loojaminekuni. Kui seakari lõunavaheajaks koju aeti, siis istus Sass orika selga ja ratsutas, teisi sigu etteotsa seades, kodupoole. Nõndaviisi tegi ta ka õhtul. Pererahvas pahandas küll mõnikord:
„Kuule, Sass, sa sõtkud sea seljaluu katki! Jäta ükskord!“
See pahandus ei saavutanud aga muud ühtigi kui seda, et Sass nüüd peremehe ja perenaise nähes enam sea seljas ei sõitnud. Kus aga nende silma nägemas ei polnud, sääl ratsutas ta edasi.
Viimaks sai orika himu sellest sõitmisest täis. Tema seaaru leidis ometi ka abinõu, kuidas Sassi sõidutamisest vabaneda. Kui Sass selga asus, jäi ta lihtsalt seisma. Ta ei liikunud paigastki. Sass lõis siis küll jalaga, küll käega sea külje pihta. Iga löögi juures hääldas siga:
„Õõ-õõ!“ ei liikunud aga kuhugi poole. Kui kaua aga sea seljas ikka konutada, kui ta paigast ei liigu? Tüütas see olemine Sassi ära ja tahes või tahtmata pidi ta orika rahule jätma.
Nüüd katsus ta ühe emisega õnne. Sügas ka selle kõhtu ja asus siis selga. Kõhusügamisega oli emis üsna nõus, mitte aga seljasistumisega. Varest laskis ta sääl küll olla, sest see oli kerge, aga Sass oli üsna raske poisipõnn – seda koormat emis kanda ei ihaldanud. Ja ta katsus koormast vabaneda. Ta hakkas ennast nüüd ümberringi keerutama. Ikka püüdis ta nina painutada saba juure. Ise kiunus ta ja keerles, teised sead hakkasid jämedate „öh! öh! häälitsustega juba appi tulema. Poiss nägi, et asi tõsine, aga mis sa ikka teed? Emis püüdis teda hammustada, seda märkas poiss ka! Korraga saigi emis poisi pastlast kinni. Pastlal oli nina pääl paik. See oli natukene hargnenud ja siga sai selle suhu. Hirmuga tõmbas poiss oma jala tagasi, arvates, et siga mõne tema varbagi ära hammustas! Pats-pats lõi ta siga kõigest jõust külje pihta ja kargas, kuidas aga sai, seljast maha. Õnneks ei kukkunud ta pikali, sest siis oleks terve seakari laia kisaga tema kallale tulnud, vaid ta jäi jalule ja plagas sinnapoole, kus ta karjavits maas oli. Nähes vitsa karjuse käes, sai ka seakari jälle rahulikuks ja hakkas sööma. See sõit ei olnud õnnestunud.
Poiss tahtis sõita. Orikas ei sõidutanud aga ühegi hinna eest.
Kojuminekuteel kargas poiss teise, vagusama emise selga. Kiunudes jooksis see ühes oma koormaga teiste sigade järel, aga nähes, et koormast lahti ei saa, läks ta keskteelt ära tee kõrvale. Tee ääres olid suured kivid ja nende ümber kasvasid nõgesed. Emis läks ennast kivi vastu nüüstama, et vastumeelsest ratsanikust lahti saada ja kallutas poisikese, kes parajasti oli paljajalu, üht jalga pidi nõgesepõõsasse.
„Ai!“ karjatas poiss ja katsus, et emise seljast maha sai, aga mahatulemisel astus ta teise jalaga terava kivi otsa, nõnda et ühe varba naha maraskile lõikas. Üks jalg kipitas ja kiheles nõgestest, teine jooksis verd ja valutas kangesti, nagu nürida asjaga tehtud haav ikka. Päris longates läks seasõitja koju. Nüüd ei sõitnud ta enam kaua sea seljas.
Aga ühel ilusal pühapäeva hommikul, mõne nädala pärast, kui kesa oli juba üles küntud ja ristikheinamaal sigade jaoks veel hädalheina ei olnud kasvanud, pidi poiss oma sigadega käima rohtunud teel. Sääl leidus üsna rohkesti igasugu sigadele söödavat rohtu. Üsna hää oli sigadega tee pääl käia, sest põldude kohal oli tugev kiviaed, millest sead üle ronida harilikult ei katsunudki, ja heinamaa kohal oli mõlemal pool teed sügav, porine kraav. Selles kraavis armastasid sead palaval ajal püherdada. Nad läksid kraavi ja heitsid pikali. Kui pori kõrva läks, siis raputasid nad lopa-lopa oma kõrva ja keerasid teise külje. Kui siga oli juba üleni porine, siis tuli ta kraavist välja, raputas ennast nõnda, et poritükid ümberringi lendasid, ja läks siis peagi ennast mõne suure kivi vastu nüüstama. See on sigade supelusmõnu. Puhtast veest ei pea nemad lugu.
Oli nüüd ühel ilusal pühapäevahommikul Sass puhtais riietes oma sigadega tee ääres. Pühapäeval on teel ikka rohkem käijaid kui harilikult, seepärast pidid olema ka poisil uued riided seljas.
Tuli nüüd poisile õnnetu himu ükskord jällegi sea seljas sõita. Orikast ei olnud asja, mõlemad emised ei kõlvanud, põrsaste selga ei maksnud asudagi. Oli karjas veel üks siga, kõigist suurem, kolmeaastane kult. See oli alati nagu palju tõsisema näoilmega kui teised sead. Poiss oli teda ka kartnud ja seepärast teda seni jätnud rahule. Aga nüüd tuli Sassile himu katsuda, kas vast kuldi seljas kõige paremat ratsasõitu ei saaks. Tarvilikkude ettevalmistuste järele, mis iialgi ei ole muud kui kõhualuse sügamine, asus poiss sea selga. Kult mõtles natuke ja siis pistis kargama: pildus tagumisi jalgu õhku, rõngas saba keerles ka sääljuures ja kult laskis oma ratsanikuga niisugust traavi, missugust Sass iialgi elus tunda ei olnud saanud. Parajasti oli Sass oma sigadega olnud põldudevahelisel teel, kui ta kuldi selga istus. Kult jooksis vuppadi-vuppadi! teed mööda otse edasi kodupoole. Poisil oli lõbu! Ta mõtles:
„Ei võinud arvatagi, et va´ kuldi seljas nii tore ratsutada on!“
Poiss arvas sõita nüüd nõnda kinnise õueväravani, säält oleks kult muidugi tagasi pöörnud ja ära väsides juba vähema kiirusega tagasi sõitnud seakarja juure. Oleks saanud hää pika sõidu!.. Tarvis oli aga nüüd seljast kõvasti kinni hoida, et kult maha ei viskaks.
Kult jõudis heinamaavahelisele teele ja sinna kohta, kus sead palaval ajal röbelemas käisid. Ta tegi korraga järsu käänaku ja tormas kraavi. Aga sinnagi ei jäänud ta peatama; vaid tahtis järsust teispoolsest kaldast heinamaale tormata, aga ta ei saanud kaldast üles, kuigi peaaegu püsti tõusis tagumistele jalgadele, – tal oli ju koorem seljas. Ühes koormaga langes ta tagasi ja natuke puudus, siis oleks ta seljapääle kukkunud ja Sass tema alla. Nüüd aga kukkusid küll mõlemad. Sass kukkus seliti poriauku sea kõrvale, kes pooliti jalule jäi. Siga pistis tulise kiirusega kraavist jälle välja ja kodupoole. Sass pidi rabelema külje pääle, enne kui sai üles tõusta. Uus kuub tilkus venivast porist, mida sead paari palava nädala jooksul olid valmis tallanud. Sassi käed olid porised, püksid porised, ka kael ja juuksed olid porised. Pori oli ka krae vahele läinud ja kõrva tunginud. Seljatagant vaadates oli poiss tõesti nagu porirull. Ei aidanud muu nõu kui poiss läks koju riideid vahetama ja ennast puhtaks pesema.
Sääl luiskas ta pererahvale, et ta kogemata kraavi olevat kukkunud: kult läinud röbelema ja tahtnud heinamaale minna, tema tahtnud siis üle kraavi karata, et kulti tagasi kihutada, libatanud aga ja kukkunud kraavi. Pererahvas uskus poisi juttu ja laskis sead seniks koju ajada, kui poiss oma uued riided aia otsa kuivama pani ja enda puhtaks pesi.
Aga juba lõunajal teadis kogu talu, et poiss oli sea seljast kraavi kukkunud. Lehmakarjane Villu oli eemalt seda ratsasõitu jälginud ja jutustas kodus suure naerulagina saatel Sassi äpardusest.
Sass haudus nüüd kättemaksmist. Ta pidas kavalat nõu. Villule hakkas ta ratsasõitu sea seljas ülistama:
„Vaata, Villu, sellest pole veel ühtki häda, et kult mu kraavi viskas! Kraavist saab ju välja jälle! Oleksid sa tunnud aga seda mõnu, mis see sõit tõi! Noh, ma olin ise ikka rumal ka. Ma ei sõitnud ju nõnda nagu sea seljas sõitma peab. Ma olin nagu hobuse seljas, silmad ettepoole. Noh, hakkaski siga tagumisi jalgu taevapoole pilduma ja viskas mu kraavi. Sea seljas peab nõnda sõitma , et silmad on tahapoole. Siis hoia aga sabast kinni ja siga ei saa enam jalgu üles pilduda. Sabast juhi siga just nagu ohjadest igale poole. Lind juhib oma lendu ka sabaga ja sigagi nimetatakse mõnikord h a r j a s l i n n u k s!“
Nagu öeldud, oli Villu niisugune poiss, keda Sass võis petta. Villul tõusiski himu kord ka sea seljas sõita. Kord võetigi see asi ette. Sass ei soovitanud kuldiga sõita, sest see olevat ikka natuke nagu peru. Ise ta aga kartis seda kulti, nõnda et lähedalegi hästi enam ei julgenud minna: ta oli aga lubanud Villut aidata sea selga ronimisel. Sass soovitas orika seljas katsuda. Ta sügas orikat ja käskis nüüd Villut tagurpidi orika selga istuda. Villu istuski ja orikas laskis seda üsna rahulikult sündida. Aga orikas jäi paigale oma koormaga, nagu viimasel ajal alati, ega liikunud sammugi. Sass käskis nüüd sabast kinni võtta. Villu võttis sabast kinni ja kummardus sabapoole. Sass hüüdis nüüd: „Sikuta sabast!“


Ado Köögardal kirjutas jutu „Sõit sea seljas“ 18. detsembril 1925, jutt ilmus lasteajakirjas „Laste Rõõm“ Nr 9 1926. aastal.

JÄÄR

Kui vaatleme koduloomi, siis leiame, et nad on õige mitmekesised nagu inimesedki. Inimestest on ühed hääd, teised pahad, on korralikke ja korratuid, tasaseid ja teiste eestvedajaid, andekaid ja andevaeseid – õige mitmesuguseid isikuid leiame.
Nõnda on ka, ütleme, lambakarjaga lugu. Mõni on ikka karja seas olemas, kes kuidagiviisi vallutab inimese tähelepanu iseäranis, saades inimesele kas armsaks või mõjudes mõnes teises suhtes.
Oli valge vagune lammas. Sellele sündis korraga varasügisel üksainus talleke, musta karva, valge otsaesisega jäärake. Sündis jäär karjamaal. Vana lammas lakkus ta puhtaks ja jäi temaga lepiku ääre päikesepaistele. Et vana lammas rahutuks ei oleks läinud, katsus karjane lambakarja ikka tema läheduses hoida, kuni aeg tuli karja koju ajada. Siis võttis ta selle sündinud jäärakese, kes oma nõrkadel jalgadel vaevalt püsti püsis, sülle. Vagune vana lammas kõndis mökitades karjapoisi kõrval. Nõnda läks kari koju.
Talulastel oli väikesest loomakesest väga hää meel. Vana lammas jäeti ühes tallekesega nüüd mõneks päevaks koju. Lapsed hakkasid, kui juba tohtis, vana lammast leivaga toitma, et tal jõudu oleks olnud imetada jäärakest, kes päev-päevalt tõesti nagu silma-nähtavalt sirgus.
Suure huviga vaatasid lapsed seda päält, kui jäärake imes: ta kummardus vana lamba udara juure, tundes imemisest niisugust mõnu, et sabaots häämeele pärast lipnes nii kiiresti nagu vokiratas.
Lapsed võtsid pea igapäev tallekese sülle, katsudes, kas ta ka palju raskemaks on läinud.
Jäärake hakkas varsigi ühes vana lambaga jälle karjas käima. Sääl hakkas ta ka juba karglema ja kepsu lööma, aga nii kärmeks ta ikka veel ei saanud kui teised lambad: kui karja koju aeti, siis kõndis ta oma emaga ikka kõige viimasena.
Lapsed jooksid alati õueväravale vaatama, kui kari koju oli tulemas. Määgides tulid ka lambad. Lapsed võtsid väikese jäärakese sülle ja hakkasid teda, kui aeg tuli, leivaga söötma. Jällegi lipnes jäärakese saba häämeele pärast, talleke ise sai aga nõnda taltsaks ja vagusaks, et ise enese laste kätte andis.
„Meie jäärake! hää vaikne loomake!“ nõnda hüüdsid lapsed.
Talv otsa hellitati jäärakest. Talleke käis nagu koerakutsikas lastel lauta mööda järel ja tahtis koguni ühes nendega tuppagi tulla. Mõnikord viidigi ta tuppa, aga sääl leidis ta peagi teised lambad puudu olevat ja hakkas haleda häälega määgima. Siis pidi ta jälle lauta viidama.
Möödus talv, tuli kevad. Lumi kadus, maast tärkas uus haljus, rohi ja lilled. Kari aeti juba jällegi välja. Jäärake oli juba üsna suur, pähe hakkasid temale ka sarved kasvama. Ikka oli ta vagune, käis inimeste järel, oli nende süles ega kartnud neid sugugi.
Karja-Juku mängis jäärakesega. Ta seadis jäära enese ette seisma, ise asus neljakäpakile, ajas pää ettepoole, lõi jäärakese paaga oma pää kokku ja hüüdis ise sääljuures:
„Poks! Oisu, poks!“
Nõnda nad poksisid õige sagedasti. Jäär õppis poksimise karjapoisiga varsi selgeks, kuna ju poksimine tema loomuses isegi elas.
Kord nägi peremees karjapoissi ja jäärakest poksimas ja hoiatas poissi:
„Ära õpeta jäära – hakkab pärast nõnda poksima, et nutad ta käes!“
Karjapoiss aga mõtles:
„Mis see vaikne hää jäärake mulle ikka teeb! Tühi kartus peremehel!“
Ta õpetas jäära edasi. Jääral näis aga sellest ametist väga hää meel olevat. Kui ilm ilus, meeleolu hää ja jäära kõht ka täis oli, siis ei seisnudki ta mujal kui karjapoisi juures. Nad hullasid nõnda harilikult karjamaal mäe külje all asuva liivaaugu äärel. Sääl oli alati tuulevari ja päike paistis ikka soojalt, kui ta üldse paistis.
Sügiseks kasvas jäärakesest päris jäär. Aga ta jäi siiski vagusaks loomakeseks, kes iialgi ka oma poksimisega liiale ei läinud.
Sügisene aeg on lammastele elamise mõttes väga kahtlane aeg, kuna ju siis nad kõige rammusamad on ja neid siis ka tapetakse. Talurahval on sügisene aeg kõige suurem lihasöömise aeg: süüakse lambaliha ja verikäkki ja nendega koos keedetud rasvast suppi ning elatakse nagu pidulauas. Lambad aga leinavad. Iseäranis just jäärad tapetakse ära.
Meie jäär jäeti ometi ületalve. Ta oli teistest temasugustest silmapaistvam, seepärast jäi ka tema eluloomaks.
Talvel kasvasid jäära sarved. Nad kasvasid kahelpool kõrvade ligidal rõngasse. Jäära pääluu kasvas ühtlasi ka tugevaks nagu kivi.
Lapsed hoidsid ikka veel jäära, karjane nõndasamuti. Kui jäär nende käest leiba sai, siis liputas ta ikka veel häämeele pärast saba.
Siis jõudis aeg kätte, kus jäär juba teist kevadet karjamaale hakkas käima.
Karjapoiss hakkas jällegi jääraga hullama. Aga kui ta nüüd ka neljakäpukili asus ja jäära paaga oma pää kokku lõi, siis sai ta jäära käest niisuguse müksu, et tal igatahes valus oli. Poisi süda sai päris täis ja ta ajas jäära enese juurest minema.
Igavuse pärast hakkas poiss liivaaugu äärel liivaga mängima. Ta tõi sellest umbes sülla sügavusest järskude äärtega august liiva kaldale ja hakkas mängu-maanteed tegema. Maantee ääre seadis ta ka puupostikesed püsti ja tõmbas nende külge lõngad; nõnda tegi ta telefoni. Parajasti ehitas ta enesele maanteele ühte kohta silda. Ta oli oma asjaga nõnda ametis, et tähelegi ei pannud, kuidas äraaetud jäär temale ligines rohelise, kurja tulukesega silmis.
Poisil oli selg parajasti jäära poole, poiss ise kükitas silda ehitades. Jäär tuli üsna ligidale, taganes siis korraga, võttis hoogu ja müksas kiire jooksu pääl oma sarvedega poissi pehmesse kohta allpool selga.
Hoop oli nii tugev, et poiss pää pääle langes, jalad püsti tõusid nagu tiritammel ja siis poiss, jalad juba ees, liivaauku langes. Sinna jäi Juku mitmeks silmapilguks paigale valu ja ehmatuse pärast. Niisugust tiritamme poiss ennem ei olnud teinud.
Poiss katsus seda kohta, kuhu jäär teda müksanud – oli ikka veel kõik omal kohal. Poisil oli vesi ahjus, s. o., ta nuttis, kui liivaaugust välja ronis. Kaua aega ei tahtnud ta enam oma teetegemise pääle mõteldagi. Süda oli tal jäära peale õige täis.
Poiss otsis pika vitsa ja mõtles jäära karistada, aga kus sa teda kätte saad! Jäär ei annud ennast poisile ligidale ja poiss temale järele joosta ka ei jõudnud. Nõnda jäigi ta karistamata.
Nüüd ei olnud ta enam vagune jäärake, keda karjapoiss ka sülle oleks võinud tõmmata ja kes ka siis saba liputas, kui teda silitati. Nüüd oli ta jäär, lambakarja kuningas.
Karjas oli ka teisi jääre. Need pokslesid sagedasti meie omaga, aga sellest ajast pääle, kus ta karjapoisi liivaauku virutas, sai ta hirmus vihaseks ka teiste jäärade pääle. Ta poksis nende sarved pääst ära ja pääd veriseks. Teised jäärad ei julgenud enam oma päädki üles tõsta. Tema valitses nüüd kogu karja.
Lõppeks ei kartnud ta enam karjakoeragi. Karjamaad läbistas ojake. Ojakese kaldal kummardusid sagedasti lehmad ja jõid. Kord lakkus nõnda ojast vett ka Tuks, karjakoer. Seda nägi jäär, kes parajasti säälsamas oli. Natuke taganedes võttis ta jälle hoogu ja tormas koera poole. Koer sai hoobi nõnda, et vette lendas, aga ka jäär ise kukkus oma suure hooga ojja.
„Iu!iu!“ kiljudes ronis koer ojast välja ja läks, saba jalgade vahel, eemale ennast veest kuivaks raputama ja valutavat kohta keelega lakkuma. Jäär ronis ka kaldale, raputas end kuivaks ja näis endaga väga rahul olevat.
Paar korda virutas ta oma sarvis pääga koera hiljemgi veel pikali ja saavutas vähemalt seda, et koer teda hakkas kartma.
Nüüd hakkas jäär koguni oma lambaid kurja pääle vedama. Enne olid lambad kartnud, kui nad juba Tuksi varju nägid; nüüd aga ei tohtinud Tuks lähedalegi minna lammastele. Kohe nägi ta niisugusel korral jäära vihast rohekaid silmi ja enne, kui ta jäära või lammast reiest sai haarata, oli Tuks ise põmm! pikali.
Karjapoisi pikka vitsa austas jäär veel kuidagiviisi, sest see lõi juba eemalt teda reie pihta. Aga karjapoisski pidi alati olema valvel, et jäär ei oleks teda ootamata kukerpalli löönud.
Tuli lammaste pesemine enne nende niitmist. Taheti ka jäära pesta, aga see ei läinud korda. Tüdrukud-pesijad söandasid teda küll korraks sarvist kinni haarata ja ojja tassida. Kahekesi hoidsid nad sääl jäära kinni, aga kui ta korraga raputas oma pääd, kukkus üks tüdruk tagurpidi vette istukile, teine laskis aga hirmuga jäära lahti, ja tagasi vette viima nad juba teda ei läinud.
Siis tuli villaniitmine.
Lambad olid laudas. Säält toodi nad üksteise järele välja ja pöeti ära. Paar lammast pöeti nõnda ära. Sääl läks tüdruk Anna kolmandat lammast välja tooma. Nüüd nägi ta ag jäära roheliselt põlevaid silmi ja enne, kui ta ühtki lammast sai haarata, tormas jäär tema kallale ja lõi ta uksepaku pääle pikali. Siis taganes ta uue hoo võtmiseks. Kuigi tüdrukul silmist tuld välja lõi, kargas ta ometi jalule ja uksest välja, uks tagant kinni. Aga see ei olnud mõni korralik uks, vaid laudadest kuidagi kokku löödud.
Jäär oli nüüd tulivihane. Mürtsatades virutas ta ukse pihta kaks-kolm korda ja lõhkuski selle ära. Tüdruk jooksis hirmuga lauda juurest ära. Tal olid tuhvlid jalas. Teine tuhvel tuli jooksu pääl jalast ära. Jäär nägi tuhvlit ja hakkas nüüd seda taguma, ei osanud seda aga purustada.
Siis võttis ta lambakarja kaasa ja jooksis ära odrapõllule. Oli tegu enne, kui teda säält ära suudeti ajada.
Nüüd oli jäär päris peletis. Keda kätte sai, sellele vopsu andis. Tüdruk Manni sai kord niisuguse müksu pihta, et kaks nädalat seesmisi valusid tundis, söögiisu ei olnud ja uni öösetel ka ei tulnud.
Kui ka peremees varsti pärast seda tugeva müksu jäära käest küljekontide vahele sai, siis ei peetud enam muud nõu, kui jäär supilihaks määrata. „Peletis jäär peksab viimaks me kõik vigaseks!“ ütles peremees.
Kord oli see kuri jäär ometi olnud vaikne talleke, kellest igaühel oli häämeel!
Nüüd oli Karja-Jukul hää näitlik õpetus käes, et jäära ei maksa poksima õpetada.


Ado Köögardalil valmis jutuke „Jäär“ 5. novembril 1925, jutt ilmus 1926. aastal ajakirjas „Laste Rõõm“ Nr 11.

KARJAMUSKA

Muska oli suur musta karva karjakoer. Ta karvad olid hästi käharad, just nagu oleksid nad lokitud olnud. Tüdrukud pügasid teda paar korda aastas ja tegid endile Muska karvadest sukki. Naljakas oli Muska pöetuna: kogu keha oli paljas ja nahk valgendas karvatüügaste vahelt; pikad karvad olid alles jäetud üksnes suu juure nagu habemeks, ja ka sabaotsas oli oma tutt. Muska oli ise siis häbelik ja otsis varjulisi paiku. Mis sa teed neile tüdrukutele, nad tahtsid ju sukki! Ega need sukad just hääd küll ei saanud: nad olid ju karused; kanda neid aga ikka võis. Tüdrukud hoidsid seepärast Muskat ka nagu oma villalammast.
Muska oli hästi õpetatud ja tark. Nii viisakas oli ta, et ta iialgi tuppa ei tulnud! Mis tuppa! ka kööki ei tõstnud ta oma jalga. Mõni tegi temaga nalja ja tiris ta köögi. Küll pani siis Muska vastu, hoidis küüntega maast kinni ja urises ka. Aga ta ei hammustanud ja nõnda tiriti ta ikkagi kööki. Siis oli tal aga nii häbi, et saba jalgade vahele tõmbas ja lahti pääsedes otsekohe köögist välja tormas, nagu oleks teda põletatud. Kaua põikles ta siis sellest inimesest eemale, kes temaga niisugust nalja oli teinud ja teda sinna vedanud, kus tema arvates ei olnud koera koht.
Köögi ukse ette oli maha paigutatud nagu trepiks suur lame raudkivi. Selle pääl oli Muska oma vabal ajal kõhuli maas. Kui uks lahti oli, siis pani ta sääl käpad uksepaku pääle. Nõnda lõõtsutas ta seal koera moodi, lõuad pärani, keel hammaste vahelt väljas.
Lähemale ta inimeste elukorterile ei tulnud. Mõnikord pandi sinnasamasse ukseläve juure, köögi sissepoole Muska lakkepütt. Ei ta puutunud sääl oma sööki. Kass võis rahuga sääl kallal süüa. Pütt pidi ikka pandama välja ukse kõrvale; sinna juba kass ligidale ei tulla ei tohtinud. Sääl väljas lakkus Muska siis oma sööki.
Kui lapsed magamast tõusid ja keskhommiku paika köögiuksest välja läksid, leidsid nad Muska uksekivi pääl süüa ootamas, käpad läve pääl. Sääl teretas ta igaüht, kes tuli. Kui mõni ütles: „Tere, Muska!“, siis sirutas ta oma parema käpa kohe inimese peosse. Aga hüüdmatagi tegi ta hommikul seda alati. Ta pakkus oma käppa ka võõrastele inimestele.
„Vaata, kui tark koer! Oskab teretada!“ ütlesid inimesed: „Mõni mees ei oska tere vastugi võtta, rääkimata veel sellest, et ise teretada. Näe, koer niisugusest targem!“
Tõesti, sellepoolest oli ta mõnestki täiskasvanud inimesest targem, rääkimata juba laste leegionidest, kes teretada ei oska.
Öösel magas Muska harilikult aida all. Kui väga külm oli, siis läks ta loomalauta kõlgusesse, see on, niisugusesse ruumi, kus kõlkaid, põhku hoiti. Sääl magas ta ikka ühes ja samas nurgas, nagu ta aida allgi ühe põhja toeks pandud kivi kõrval põõnutas. Kui aga keegi juhtus õues liikuma, siis oli ka Muska kohe jalul. Mitu korda ajas Muska vargad minema. Ei ta niisuguste käest ühtki suutäit meelituseks vastu võtnud. Pakkusid vargad temale kas või kõige paremat lihatükki, ei ta võtnud seda hammaste vahele enne, kui varga püksid lõhki ja kints verine.
Aus loom oli ta täiesti. Juhtus kord, et põldpüü oli kätte saadud, patta pandud, ära keedetud ja nelja-aastasele Aadile süüa antud. Poisike läks ukse poole, kus seekord oli Muska ja Muska kõrval suur must kass. Nende kahe vahel oli parajasti sügav rahu, just nagu ei olekski nad olnud kass ja koer. Keedetud püü kukkus poisikese käest kogemata maha ja otse Muska käppade vahele. Ei Muska seda puutunud. Kass nägi lindu ja oli juba seda haaramas, sai aga Muska käest käpaga patsti! mööda silmi. Poiss sai linnu kätte. Muska aga tormas nüüd kassile kallale. Kass oli õnneks seekord hästi väle ja sai õues kasvava pihlaka otsa. Muska ootas tükk aega pihlaka all, aga kass ei tulnu alla. Kasski tundis, et Muska vargaid ei sallinud.
Hoolas oli Muska. Hommikul kella 4 või 5 paiku läks ta ühes karjapoisiga karja, keskhommiku ajaks tuli ta köögiuksele süüa otsima ühes karjapoisiga. Pärast söömist läksid mõlemad karja tagasi. Ei olnud Muskale seda tarvis ütelda: „Kasi karja!“ nagu mõnele laisale karjakoerale käratatakse, kes parema meelega alati kodus magaks kui karjapoissi karja hoida aitaks. Oli karjas mõni loom teiste etteotsa asunud ja tahtis liig kaugele minna, teisigi enese järele vedada, et siis üheskoos üle aia kurja pääle karata, kas rukkipõllule või mujale, siis oli karjapoisil tarvis üksnes hüüda:
„Võta, Muska, eesotsast!“ ja kohe aeti üleannetu loom tagasi.
Mõnikord jooksid lehmad kiini ja kadusid sabad seljas paksu kuusetihnikusse. Sääl nad seisid paigal mõne kuuse all, mille okkad nende selga kaitsesid hammustavate parmude eest. Karjapoisil oleks nüüd väga kerge põli olnud, sest loomad seisid paigal, aga perenaine ei lubanud loomi sääl pidada: nõnda oleks ju nende kõht tühjaks ja piimaand väheseks jäänud. Loomad pidid metsast lagedale asetama. Kus sa neid aga kätte saad! Jällegi anti Muskale käsk:
„Muska otsi metsast!“
Üksteise järele ajas Muska loomad metsast lagedale. Ei tema neile iialgi kurja teinud. Ta haukus ja hirmutas küll, aga ei hammustanud kunagi.
Kui mõnikord teise talu loomad, olgu sead, lehmad või hobused, juhtusid üle piiri tulema ja Muska seda nägi, siis oli päris imelik vaadata. Muska ajas ilma käsutamata loomad teise talu maa pääle tagasi, aga piirist ei läinud ta sääljuures iialgi üle. Suure jooksuga kihutas ta loomi kuni piirini ja jäi otsekohe sinna istuma, oodates, et loomad isegi nõnda targad on ja piirist kaugemale lähevad. Tuli mõni loom tagasi, siis kihutati ta uuesti üle piiri. Muska ise aga austas piiri. Ei läinud ta kunagi hulkuma üle piiri. Kui teise talu koerad üle piiri tulid, ajas ta ka need tagasi; nende maa pääle purelema ta aga ei läinud.
Nõnda oli Muska karjahoidja, öövaht, piirivalvur, laste ja täiskasvanute sõber, ka villaandja tüdrukutel puuduva lamba asemel. Kõigis asjus oli ta ustav, hoolas ja aus.
Ta ei söönud oma leiba asjata. Suurem asi see leib küll ei olnudki. Leivakoorukesed ja –raasukesed, mis lauast üle jäid või ära olid kuivanud, visati tema lakkepütti, mida iialgi ei pestud. Sinnasamasse kallati natuke inimeste söögist järelejäänud hapupiima või suppi; mõnikord anti veel konte kõrvale, ja see oli kõik. Muska oli selle vähesegagi rahul ja lakkus keelega oma püti nõnda puhtaks, et see pesemist ei vajanudki.
Kui ta inimestele otsa vaatas, siis paistis ausus otsekohe tema silmist ja inimene ütles:
„Küll on tark vaade sel koeral!“
Kaua aastaid peeti Muskat. Niisugust koera oleks pidanud hoidma tõesti tema elu lõpuni. Kasu, mis ta saatis kogu talule, kaalus küll nõnda palju, et Muska ka armuleiba oleks võinud saada sel ajal, kus ta vanadusest jõuetuks oleks jäänud. Peremees mõtleski selle pääle ja oli seega nõus.
Sääl sündis aga midagi.
Kord oli pererahvas heinamaal, tükk maad kodust eemal. Õhtu eel tuli peremees hobusega ratsa kojupoole. Korraga nägi ta hobuse järel koera, kellel saba jalge vahel ja vahutav ila jooksis suust välja. Ümberkaudu oli kuulda hulle koeri hulkumas ja sellestki oli kindlasti näha, et ta oli marutõbine. Peremehel oli hirm, et hull koer õuele tuleb ja hakkab kiskuma, aga enne õue jõudmist oli Muska hullu koera juba näinud ja tormas sellele kallale. Nad purelesid. Peremees haaras ruttu heinahangu kätte ja jooksis Muskale appi. Hull koer jooksis ära. Muska vaadati läbi; kiskuda ta ei olnud saanud. Paari päeva pärast tuli koerte kinnihoidmise käsk; hulkujad ja marutõvekahtlased koerad ähvardati maha lasta.
Talus oli kaks karjapoissi. Üks oli kaheksa-aastane seakarjane; kaheksa-aastasel öeldakse kassiaru olevat. Teine oli kümne-aastane lehmakarjane. Mis aru temal oli, ei tea. Aga temale tuli korraga kange püssilaskmise himu. Poiss hakkas siis rääkima, et Muska minevat hullu koera hammustusest marru ja tulevat maha lasta. Et talus püssi ei olnud, lubas ta teisest talust tuua. Poiss rääkis oma nõust ka peremehele. See vastas:
„Sina mõni koeralaskja!“
Ütelus avaldas kaht asja: esimene oli, et peremees seega laskmist ka keelis. Poiss aga ei mõistnud keeldu ja arvas üksnes, et peremees seda ei usu, et tema ka püssi oskab lasta. Poisile tuli kange himu näidata, et tema koera maha laseb.
Lõunavaheajal, kui peremees jällegi heinamaal oli, läks lehmakarjane teise talusse püssi paluma. Sääl arvati, et peremees ise püssi on lasknud paluda, ja anti püss karjapoisi kätte. Tagavaraks anti ka veel püssirohtu ja haavleid.
Poiss tuli koju ja kutsus seakarjase enesega kaasa. Lehmakarjane kandis püssi, seakarjasel oli riideräbalaist paelatükk käes. Nad kutsusid Muska kaasa karjamaale ja sidusid tema sääl kase külge. Muska arvas, et temaga mängitakse ja seepärast kase külge seotakse. Ta istus maha, oli rahulik ja ajas keelegi suust välja, oodates, mis tempu poisid temaga teevad. Lehmakarjane sihtis püssiga kolme-nelja sammu päält ja laskis. Lühikese maa päält saigi ta koerale pihta. Laeng tungis muska suhu, purustades lõualuud. Muska kiskus enese lahti ja jooksis haledasti kiunudes koju, suust jooksis verd.
Talus oli parajasti rätsepp riideid õmblemas. See nägi haavatut koera ja poisikesi, kes püssiga tulid ja uuesti Muskat kase külge tahtsid viia. Rätsep võttis püssi poisikeste käest ära, ähvardades neile nende paha töö eest urvaplaastri ja kasekampusega kirjud püksid jalga teha. Et koer aga tõsiselt oli vigastatud, ka teadmata, kas temast veel elulooma oleks saanud, siis viis rätsepp perenaise palvel koera uuest kase külge ja laskis ta maha, et teda vaevlemisest päästa.
Peremees oli koju tulles karjapoiste pääle väga vihane. Peaaegu oleks ta nad minemagi kihutanud.
Iseäranis vihased olid tüdrukud lehmakarjase pääle. Nad ähvardasid poissi läbi peksa ja püksid nõgeseid täis toppida. Üks neist võttis oma karvasukad, pani need poisi nina alla ja karjus:
„Säh, nuusuta nüüd veel muska haisu!“ Siis lõi ta plaks! ja plaks! sukkadega poissi ühe ja teise kõrva pääle.
Muska maeti sinnasamasse kase alla, kuhu ta maha lasti.
Nüüd ei olnud enam karjakoera. Nuttes tuli karjapoiss kord koju ja kaebas, et ta loomadest enam jagu ei saavat. Aga ta aeti ka kohe karja juure tagasi ja öeldi:
„Paras sulle, kes käskis koera hakata maha laskma! Nüüd oma vitsad peksavad!“
Toodi uus koer Muska asemele. Sellest ei olnud vähemalt esialgu suuremat kasu ei üheski asjas.
Kord sügisöö pimeduses tulid vargad, lõhkusid aida alusmüüri ära ja tungisid nõnda põranda kaudu aita. Muska asemik ei haugatanudki. Vargad läksid rahulikult ühes varastatud kraamiga oma teed.


Ado Köögardalil valmis jutuke „Karjamuska“ 1925. aasta oktoobris, jutt ilmus 1927. aastal ajakirjas „Laste Rõõm“ Nr 2.

ATSI ESIMENE KOOLIPÄEV

Ats elas mäe ja metsa taga. Sääl teiselpool oli koolimaja; vast versta poolteist oligi ta Atsi isakodust. Olgugi koolimaja üsna ligidal, oli Ats ometi päris metsanurga laps. Ats oli alati ikka kodus olnud. Enda teada oli ta ainult üks kord linnas käinudki. Korra käis isa turul võid ja mune müümas ja võttis Atsi kaasa.
Linn ei olnud sugugi Atsile meelepärast. Sääl oli liig palju käijaid ja sõitjaid. Korra üle tänava minnes pidi ta voorimehe hobuse jalgu jääma; sai sellest kõrvale põigelda, sääl jälle tuli auto tulise kiirusega! Tänava jalgteel müksasid möödaminejad külge. Seitsmeaastane Ats ei saanud lõppeks muud kui hoidis isa kuuehõlmast kinni. Kodus võis kõndida igalpool rahuga. Üksnes hobuste jalus ei tohtinud olla ja üle lahtise kaevu ääre ka ei tohtinud kummarduda. Linnas Atsile küll ei meeldinud. Sääl oli liig palju igasugu asju, mis päris kartma panid poisikese. Poeaknad olid küll huvitavad: sinna oli palju-palju asju paigutatudm igakarvalised – kirevad, verevad ja rohelised ja kes teab kõik, mis värvi asjad. Silmad tegi kirjuks. Jäi aga Ats neid vaatama ja tõusis kikivarvule, et ka kõrgemal olevaid asju näha, juba mõni inimene tormas niisuguse hooga mööda, et poisike peaaegu pikali oleks lennanud. Üks ettevaatamatu astus Atsile varvaste pääle nõnda, et Ats päris karjatas valu pärast.
Kodus niisugust tormamist ei olnud. Veetlevam kui igasugu kirevad linnaasjad oli kodurahu. Üksnes mõnikord haugatas sääl koer, röhkis harjaslind, hirnus hobune, ammus lehm, kaagutas kana, kraaksus vares ja tegi veel mõni loom muud häält. Mõnikord sõnelesid ka inimesed, aga harilikult oli küll vaikne ja rahulik.
Ats armastas oma kodu. Mõni laps tükib kangesti ikka võõrsile ja on pahane vanemate pääle, kui teda igasse paika kaasa ei võeta. Ats ei ihaldanud seda. Seda küll ei olnud, et Ats oleks näo pesemist kartnud, mis tingimata ette võetakse, kui külla minnakse. On neid lapsi, kellel kange õhin on võõrsile minna, aga kelle himu otsekohe kaob, kui ema seebiga nähtavale tuleb ja lapse nägu tahab pesta. Ats laskis enesel väikesest pärast alati häämeelega nägu pesta ja pesi suuremaks kasvades näo, kaela ja käed igal hommikul ja õhtul korralikult puhtaks; õhtuti pesi ta veel jalgu. Ei seda keegi näinud, et Atsil oleksid kuresaapad jalas või nägu olnud räämuline. Aga võõrsile ei tahtnud Ats seepärast minna, et ta ei teadnud, kuidas sääl olla, mis teha või tegemata jätta. Igas kohas on ju oma viisid ja tahad nõnda olla, nagu need viisid nõuavad, siis pead enne piinliku hoolega tähelepanelik olema. Kodused viisid on aga igaühele tuttavad ja kodus on igal lapsel ase, kuhu ta oma pää võib panna keelduseta igal ajal.
Ats oli üsna korralik poiss. Mida vanemad käskisid, seda ta tegi ja mida nad keelsid, sellest tema ka hoolega hoidus. Ta armastas väga oma isa, ema ja vendi-õdesid – viimased olid temast nooremad. Nende keskel tundus temale hää; võõras kohas oli mõnikord küll ka hää, aga kõige parem oli ikkagi kodus. Säält ei oleks ta kuhugi tahtnud lahkuda.
Nüüd oli aga Ats saanud kevadel juba kaheksa-aastaseks ja sügisel pidi ta kooli minema. Õppimist ta ei kartnud. Lugemine oli juba kuue-aastasele Atsile selgeks saanud: ema oli õpetanud. Ta oli Atsi võtnud iga päev voki juure; ise kedrates oli ta Atsile tähed ja lugemise selgeks õpetanud. Aabitsas olid ka kirjatähed. Ats hakkas neidki katsuma, ema näitas alguse kätte, ja Ats kirjutas ka juba enne kooliminekut.
Sügis oli käes ja Ats viidi kooli. Koolis oli laste jaoks ka magamisruum ja mõeldi Atski jätta ikka esmaspäevast kooli. Isa rakendas seepärast ühel sügisel esmaspäeva hommikul varsti pärast päikese tõusu hobuse vankri ette ja tõstis vankri pääle uue voodikese, mille ta hiljuti teha oli lasknud; sinnasamasse pandi ka põhuga täidetud uus küljealune kott, väike sulist pääpadi, voodilina ja villane vaip. Atsi kästi uued riided selga panna, uus müts pähe; uued sukad ja sandaalid pandi jalga. Kaasa võeti veel võid, liha ja leiba. Ats ja isa istusid vankri pääle ja vurinal veeres vanker õueväravast välja. Ema hüüdis veel tagant järele:
„Ats, ole sa aga koolis hää laps! Õpi hoolega ja ära kellegagi tülitse! Kuula hästi kooliõpetaja sõna!“
Õed-vennad magasid alles, kui Ats kooli sõitis.
Ats ei teadnud koolist veel ei ühtigi – ei magusat ega mõrudat. Kooliõpetajat ta tundis juba. See oli mitu korda Atsi isa juures käinud. Nad olid hääd tuttavad – õpetaja ja Atsi isa. Õpetaja näis olevat üsna hää mees, sest ta oli mõnikord ka Atsiga tegemist teinud, mõne sõna temagagi kõnelenud.
Ats jõudis kooli esimesena. Ta oli ju lähedalt ja nii vara hommikul, enne kella 8, ei tulnud esimesel koolipäeval kedagi. Isa läks õpetaja tuppa, Ats jäi välja hobuse juure. Õpetaja tuli ja näitas isale, kuhu ta Atsi voodi võis panna. Isa tegi Atsile aseme valmis ja käskis igal hommikul nõndasamuti teha: põhukotti kohendada, sellele voodilina pääle ja teki pääle voodipähitsisse ka pandi. Näidati kätte ka see koht, kuhu Atsi söögikraam võidi panna. Juhatati kätte ka pink, kus Ats klassis pidi istuma.
Nüüd oli siis Ats koolilaps. Müts pääs ja käed kuuetaskutes jalutas ta iseteadvalt mööda klassitube. Varsti hakkasid tulema teised koolilapsed. Mõnigi vaatas Atsi pääle natuke nagu imelikult ja pilkava naeratusega. Ats ei teadnud niisugusest vaatest midagi arvata. Kodus oli ta sagedasti nõnda kõndinud ühest toast teise, käed taskus ja müts pääs. Mehel on ikka müts pääs. Vana Kadri oli öelnud kodus sagedasti:
„Kui tahad, siis narri meest, ära sa aga mehe mütsi narri!“
Nüüd vaatasid need plikad ja jõnglased, kes kooli tulid, pilkavalt Atsi mütsi poole, ja üks neist küsis koguni teie käest:
„Ei tea, kas sel uuel poisil peaksid varblased olema mütsis või mis tal õige on, et ta mütsi mahagi ei võta?“
Teine vastas:
„Kust ta need varblased kätte sai! Tema on vist nagu prohvet Eliisa – pää on tal paljas ja ei julge meile seda näidata!“
Ats kuulis neid kõnesid ja tal hakkas kodune tunne üsna ära kaduma ja tekkis juba koduigatsus. Ei tea, kui kaugele need kõned ja asjad oleksid läinud, kui ei oleks Atsi õnneks teistre Eedi sel silmapilgul kooli tulnud. Eedi käis juba kolmandat aastat koolis, temal olid koolikombed kõik juba selged ja ta oli Atsiga õige sagedasti häämeelega mänginud. Tema päästis Atsi pilkavate jõnglaste käest ja ütles:
„Ats, võta müts pääst ära – koolis ei tohi iialgi mütsi pääs hoida; pane ta ära varna otsa sinna ja käsi ära ka taskus hoia!“
Jõnglastele ütles ta:
„Jätke see poiss rahule. Ta on hää poiss!“
Viimaks kogunes koolimaja lapsi täis. Korraga helistati. Oli üks aisakell rihma otsas. Ats imestas:
„Mis nalja siin nüüd tehakse! Ega nüüd veel jõuluaeg ei ole! Jõuluõhtul sõitis isa kiriku ja pani niisuguse kella aisa külge. On ka naljakad, kõlistavad siin kella!“
Sääl ütles temale aga teistre Eedi:
„Ats, mine nüüd oma kohale! Alati, kui kõlistatakse, peab kohe minema koha pääle ja sääl olema vagusi, ootama, kuni tuleb õpetaja!“
Ats läks oma kohale. Varsti tulid õpetajad, üks meesõpetaja, keda Ats juba tundis, ja üks naisõpetaja, keda ta ei tunnud. Meesõpetaja asus sinna tuppa, kus Ats istus. Et Ats esimesena kooli tuli, pandi ta ka esimesele kohale istuma, ja õpetaja küsis nüüd tema käest:
„Mis su nimi on?“
Ats vastas:
„Sa tead isegi, mis mu nimi on!“
Õpetaja ütles:
„Vasta minu küsimuse pääle! Mis on su nimi?“
Ats vastu:
„Kas sul meeles enam ei ole? Kui sa suvel meil käisid, siis ma ütlesin sulle juba, mis mu nimi on!“
Teised lapsed naersid. Asi kippus väga lõbusaks minema.
Õpetaja naeratas ka ja ütles siis:
„Mul juba see meelest ära läinud, mis sa suvel mulle ütlesid. Ütle nüüd uuesti, mis su nimi on!“
„Ats!“
„Ats! Ats!“ hõikas kogu klass.
„Atsikene on ta nimi! Küll on aga täismees kooli tulnud – tema on Ats!“
Kisa ja kära oli suur. Õpetajal läks enne vaeva palju tarvis, kui klassi suutis vaigistada. Ta küsis siis Atsi käest:
„Kas sul mõnd muud nime ei olegi?“
Ats mõtles ja ütles:
„Ema ikka ütles kodus küll ja käskis meeles pidada, et minu nimi on veel ka Hans Lohusoon.“
Nüüd oli asi korras. Siis läks järg teiste laste kätte. Need hakkasid nüüd nalja pärast Atsi järele aimama.
„Mis su nimi on?“
„Jüts!“ hüüdis üks iseenese kohta, parandas aga enese otsekohe Jüriks.
Aga oli üks Mann sääl laste hulgas. See ei teadnudki, mis ta õige nimi oli. Kodus oli teda ikka kutsutud Manniks ja ta ei teadnudki, et tal ka mõni teine nimi olemas oli. Üks laps ütles Mannile koeruse pärast kõrva sisse:
„Ütle, et su nimi on Nipitiri!“
Kohmetu Mann arvas, et õpetaja tema käest niisugust vastust nõuabki, ja ta ütles:
„Minu nimi on Nipitiri!“
Nüüd rõkkas naerust terve klass, Mann aga hakkas nutma.
Lõppeks saadi teiste laste läbi ikka suure vaevaga teada ka Manni seaduslik nimi.
Nõnda möödus paar tundi niisama tutvunemiseks. Atsile sünnitasid nad ärevust, nagu linnaskäiminegi.
Siis lasti lapsed lõunale. Igaüks võttis oma leivakoti, säält seest söögikraami klassi pinklaua pääle ja hakkas sööma. Seda kisa ja kära. Mis sääl juures kuuldus! Atsi kõrvad päris huugasid sellest, mis ta kuulis, ja silmad läksid kirjuks kõigist liigutustest, mida ta nägi. Peaaegu niisama oli siin nagu linnas!
Pärast lõunat oli veel paar koolitundi. Ühes tunnis õpetati lugemist. Õpetaja nägi sääljuures palju vaeva kahekolme jõnglasega, kes kooli tulles tähti ka veel ei olnud selgeks saanud. Üks niisugustest poisipõnnidest ei teadnud lugemisest ja tähtedest muud midagi kui seda:
„r-il on kirves kaela pääl, t-l rist seljas, lühike s on hoopis kirju!“
Ainult niipalju oli tema laisavõitu ema talle kodus õpetanudki!
Õpetaja pidi nüüd hakkama mõnele alles tähti õpetama. Ta võttis liikuva aabitsa üksikud papi pääle trükitud tähed, seletas ja küsis. Näitas korraga niiviisi tehtud A tähte ja küsis ühe poisi käest:
„Mis see on?“
Poiss vastas:
„Papitükk!“
Õige ju oli: papitüki pääle oli A trükitud. Tee aga selgeks, et see on A ja mitte mõni paljas papitükk!
Viimaks saadi niikaugele, et ühed lapsed pidid järgmiseks päevaks tähti õppima, teised said aga lugemikust kõige kergema tüki õppida.
Atsile olid niisugused asjad üsna igavad. Tema tundis tähti, tema oskas lugeda, oskas kirjutadagi.
Korraga tõusis ta enne tunni lõppu oma pingilt üles ja hakkas ukse poole vadima.
„Kuhu sa lähed?“ küsis õpetaja.
„Lähen välja vaatama, kes sääl teed mööda õige sõidab nõnda, et aknaruudud põrisevad!“
„Tule tagasi ja istu oma kohale! Ja pea seda meeles, et edaspidi ilma luba küsimata kuhugi ei tohi minna. Välja luban minna üksnes siis, kui tõesti mõni hädaasi on, aga mitte möödasõitjaid vahtima. Vaata mul poissi, või hakkab aga ilma loata välja kerima!“
Ise aga hoidis õpetaja naeru vaevaga tagasi. Ats tuli tagasi ja ütles:
„Aga ütle mulle õige, mis ma siin siis pean istuma? Igav on siin, väljas on tõesti parem. Tule sina ka välja!“
„Poiss jää õige vait ja istu oma kohale. Ja pea seda ka meeles: õpetajale pead ütlema „Teie“. Sa pead ütlema nõnda: „Ütelge mulle! Tulge Teie ka!“
„Mispärast ma siis pean „Teie“ ütlema? Kas sind siis mitu on? Sa oled ju üksainus mees, üks pää sul ongi otsas. Oleks sul kaks pääd, küll ma siis ütleksin sulle alati: „Tulge ja ütelge!“
Aga ega Atsile üksinda nõnda raske ei olnud ära seletada, et õpetajale peab viisakuse pärast ikkagi „Teie“ ütlema, kuigi tal on ainult üks pää otsas.
Viimaks lõppesid esimese päeva tunnid. Paar tundi lasti lapsi vabalt õuel mängida ja siis sunniti neid õppima. Jällegi helistati kella, laelamp pandi klassis põlema, ja vaikselt pidi igaüks oma raamatud ette võtma ja õppima. Ats võttis ka raamatu ja vaatas sinna sisse. Ei olnud tal õppida midagi. Ta oli oma raamatu kodus juba ammugi otsast otsani läbi lugenud. Et kästud oli aga üht tükki õppida, siis luges ta selle korra jälle ka läbi. Siis vaatas ta ringi ja hakkas oma naabriga juttu ajama, aga õpetaja, kes õppimistunnis valvas, keelis jutuajamise ära.
Mis nüüd teha? Välja minna ei tohtinud, juttu ajada ei tohtinud, lugeda enam midagi ei olnud. Kell sai juba 8 õhtul. Kodus oldi sel ajal ikka magama minemas. Poisil hakkas uni pääle tulema. Korraga vajusid silmad kinni, pää langes paar korda allapoole, leidis viimaks pingis enesele toe, ja magaski poiss.
Kui raske uni pääle tuleb, hakkab inimene mõnikord õige kõvasti norskama. Terve klass jäi korraks uudishimulikult kuulatama, ja siis käis naerulagin läbi klassi:
„Ats magab!“
Õpetaja tuli poisi juure ja hõikas teda:
„Poiss, üles!“
Ei Ats kuulnudki seda hüüdu. Siis hakkas õpetaja poissi raputama. Poiss arvas, et ta on kodus ja vend Jaan teda raputab, ja hüüdis:
„Jannu, ära tee, ma tahan – maga-daa!“
Jäi Ats uuesti magama. Klassist läks aga naeruhoog läbi. Suure vaevaga sai õpetaja Atsi ärkvele sundida ja küsis:
„Ats, kas su lugemistükk on selge?“
„Ammugi selge. Ma lugesin oma raamatu juba kodus otsast otsani läbi!“
Õpetaja ei tahtnud nagu uskuda ja laskis poissi lugeda. Ta võttis järgmiseks päevaks ülesantud tüki, poiss luges selle ladusasti ette. Siis võttis õpetaja tagantpoolt mõne raskema tüki – ikka luges poiss soravalt. Õpetaja küsis:
„Kas sa kirjutada ka oskad?“
„Oskan küll!“
Siis kirjutas ta ka.
Õpetaja ütles:
„Tubli poiss! Homme panen sind teise klassi. Esimeses klassis ei ole sul tõesti muud teha kui magada! Õppida ei ole sul siin midagi!“
Ats ütles:
„Ah, siis homme lähen teise klassi. Kas ülehomme paned, ei – panete minu kolmandasse? Siis saaksin teistre Eediga ühte!“
„Ei, kolmandasse saad küll alles tuleval aastal. Aga tubli poiss oled sa küll!“
Korraga tundis poiss, et tema ühe sandaali nööp oli ära. Ta kaebas:
„Sandaali nööp on ära. Aidake mind otsida!“
Õpetaja näitaski laua alla tuld ja poiss leidis nööbi üles.
„Aga kes nõelub mulle nüüd selle ette? küsis poiss.
„Tule aga minu tuppa – ma lasen sulle nööbi sandaali külge nõeluda!“
ütles õpetaja.
Nööp nõeluti, lapsed lasti õhtusöögile, mõni minut veel mängida ja siis saadeti nad magama – kell 9 õhtul.
Kui Ats juba oma voodis oli, siis muheles ta ja mõtles:
„Päris hää siin koolis olla. Peaaegu niisama hää kui koduski. Ega isa ja ema teagi, et ma juba teise klassi koolipoiss olen!“
Siis uinus ta magama, olles õppinud üheainsa päevaga pea kõik koolikombed üsna selgeks ja jõudes teise klassi.


Ado Köögardali jutt „ Atsi esimene koolipäev“ ilmus 1927. aastal lasteajakirjas „Laste Rõõm“ Nr 4.

SEENIL

Augustikuu on enam-vähem seenekuu. Küll hakkavad mõned seened, näiteks oonisad, juba üsna vara kevadel metsa all kasvama; juba juunikuus võib mõnikord leida mõnd esimest kuusikseent ja juulis rohkeneb seentearv; – aga päris seenteaeg on ikkagi august, september ka veel, kui ta on soe.
On aga seeni ka mitmekesiseid! Valged, helekollased, läikivpunased, kahvatud pruunid, tumedad, kirjud, mustad, hallid – iga karva seened. Suured ja väikesed, õhukesed ja paksud, piimaga ja ilma, söödavad ja mittesöödavad; kes teab veel, kuidas neid jaotada. Kes oleks veel niisugune meister, et ta kõik seente nimed jõuaks ette lugeda? Seda meest vist küll ei leidu. Päälegi on igas nurgas omad nimed. Mõnes kohas nimetatakse neid nende puude ja põõsaste järele, kus nad pääasjalikult kasvavad: kuusik-, kaasik-, haavik-, lepik-, männik-, sarapuu-, kadakseen jne. Kaasikseened ise veel jaotatakse mitmesse liiki: arukaasikseen, harilik kaasikseen ja sookaasikseen; ilusaim neist on arukaasikseen – siiruviiruline, valgete ja punaste ringidega ja alt narmendava paksu kübaraga seen. Kes ei tunneks kikka- või kukeseent? Neidki on õige mitu liiki meie metsades. Mõni kikkaseen on helekollane; teine on õrnroosakas ehk koorekarva ja tema kübara all on hulk üksteisega tihedalt koos niidikesi, mis sünnitavad oma välimusega tõesti nagu kukeharja. Kukeseened kasvavad ikka hulgakaupa koos, ridastikku, hargnedes keskkohast mõnikord mitmele poole.
Aga miks neid nimesid harutada? Ega neid ikka kõiki suuda siin lugeda, kuna nad päälegi igas nurgas isemoodi kõlavad. Ütleme üksnes veel seda, et seened on hää toiduvahepala. Seda kinnitab peaaegu igaüks. Natuke raskesti küll seeditavad on nad, aga väga maitsevad, kui nad veel hästi on valmistatud.
Aga veel parem on seente korjamine. Korv korvi järele täidetakse seenil olles iga karva seentega. Õhtul magama jäädeski nagu virvendab seentega kaetud metsaalune silmis; käsi nagu tahaks sirutada seene poole, et murda teda varre otsast ja panna korvi sadandete teiste seente juure.
Oli kaks last, Hilda ja Ellinor. Neist oli Hilda 7- ja Ellinor 4-aastane. Nad olid pooliti linna-, pooliti maalapsed; tundsid linna ja maad peaaegu ühteviisi. Ei ole küll väga palju seda, mida tunneb seitsmeaastane laps, aga veel vähem on, mis nelja-aastasele lapsele teada. Targem oli küll ka see nelja-aastane kui linnaplika, kes maale tulles oma tarkust tahtsid näidata ja igaühele seletas, et piim ja koor ikka tulevat lehma käest, aga ise siis salamahti karjapoisilt veel suuremat tarkust otsis ja küsis:
„Ütle mulle, missugune lehm õige hapupiima lüpsab ja missugune lüpsab koort? Kas see kirju lehm vast annabki hapupiima?“
Ellinor teadis väga hästi, et lehm ikka üksnes rõõska piima lüpsab ja sellest rõõsast piimast igasugu muud piima, koort ja võid saab, kui seda rõõska kõike enne ära ei jooda.
Ka teadis niihästi see noorem kui ka see vanem tütarlaps, et ainult mõned seened puu otsas kasvavad ja needki on söömiseks enam-vähem kõlbmatud, ja et üksnes väheste inimeste himu käib kännuseente järele. Hääd seened pidid aga ikka kasvama puu all, või veel õigemini metsas. Aga muud Ellinor ka ei teadnud.
Hilda oli seitsmeaastane ja teadis palju enam. Aga mis sellest harutada, läheme parem ühes nendega seenile!
Oli poolpilves augustikuu lõpupäev, kui rakendati hobune vankri ette, et minna seenile. Mindi neljakesi: isa, ema ja mõlemad lapsed. Taheti suuremat seenesaaki ja sõideti seepärast kodunt 15 kilomeetrit eemale mereäärsesse metsa. Sääl ikka pidi seeni olema. Mereäärsuses on ikka seda niisugust rohkem, mida seen tarvitab. Oli küll ilmgi olnud pea igapäev vihmane juba nädalat kaks. Soojust oli ka veel üsna küllalt, ei olnud öödki veel liig jahedad. Niisugusel ajal p e a v a d seened kasvama.
Kaasa võeti kaks korvi ja kaks korvikest. Pääle nende veel üks suur kott. Kodunt minema hakates räägiti küll kahtlevalt:
„Vast tuleme niisama tühjalt tagasi, nagu läinud aastal ilma lasteta seenil käies. Aga hää seegi, kui igaüks meist saab kümme seent. See oleks kokku 40 seent ja nendega võib pannipõhja päris kinni katta. Seenemaigu saab tingimata suhu!“
Ja võetigi palju seeneriistu kaasa.
Kaks last olid ise nagu kaks hästi suurt seent. Neil olid ümmargused tulipunased mütsid pääs ja neid võis eemalt pidada kaheks kärbseseeneks, kui metsa puude all neid silmitseda. Lapsed ütlesid isegi enestest:
„Kaks suurt seent lähevad seenile!“
Ilm oli hommikul üsna kahtlane. Siin ja sääl liikusid silmapiiril väikesed vihmapilved. Päike oli küll selges taevas tõusnud, aga kella 8 paiku, kus kodunt välja sõideti, oli ta juba tükk aega pilve all olnud. Ettevaatus sundis ka ühe vihmavarju kaasa võtma.
Põrinal sõitis vanker õuest välja. Saabudes maanteele nähti, et üks pilverünk oli just vastu tulemas. Aga see paistis eemalt väike ja seepärast sõideti edasi, ka lootuses, et tuul ta mõnda teise külge kihutab.
Aga nagu kiuste seisis pilv just sõitjate silmade ees. Jõudes kolm kilomeetrit kodunt eemale, oligi pilv juba pää kohal. Tulid mõned tilgad, siis jäi vihm üle. Aga mõni ainus silmapilk saigi mööduda, sääl hakkas vihma nõnda järsku sadama, nagu oleks korraga hakatud herneid pilduma. Tulid jämedad tilgad, mis silmapilkselt kaks seenemütsi märjaks tegid. Ruttu avati vihmavari. Vihma põristas nüüd nagu riiet käristades vastu seda varju, mille alla koondus neli pääd. Eemalt oli üksnes väike pilv paistnud, aga nüüd oli terve taevas mustjashall, nagu oleks pilv hiiglasuureks veninud. Sadu oli nii kange ja vihmatilgad nii jämedad, et vihmavarjust läbi lõi ja varju all peenikest uduvihma sadas. Juba hakkas ema meeleolu langema ja Ellinori huuled venisid ka pikaks. Sääl hüüdis aga korraga Hilda:
„Küll on hää! Näe seenevihma sajab varju all! Nüüd hakkavad varsti seened küll ka vankris kasvama. Mis siis viga – muudkui sõida ja korja!“
Isa andis meeleolu paranemiseks uut hoogu ja ütles:
„Las sadada! Peseb puhtaks. Meil pole siis laupäeval enam tarviski sauna minna!“
„Vaatame õige, kui kaua see vihm pladiseb!“ ütles nüüd ka ema.
Hakkaski sadu juba järele jääma. Ta muutus peenemaks, viimaks ka harvemaks. Korraga nägi Ellinor tükikese sinist taevast ja hõikas:
„Näe, ilm läheb ilusaks!“
Ongi hää, kui sadu tuleb suure hooga ja jämedate tilkadega, sest siis jääb ta sagedasti hoopis üle ja tuleb ilus ilm. Kui seenelised kümnenda kilomeetritulbani jõudsid, siis oligi taevas peaaegu üsna selge. Päike paistis ja kallas valgust tee ääres kasvava lepiku pääle, ja lepalehed päris kiirgasid vihmapiiskadest, millest läigatasid päikesekiired vikerkaare karva.
Kui seenelised jõudsid eesmärgile, ja tuttavasse rannatallu oma hobuse kinni sidusid ning heinakoti talle ette tõstsid, siis olid ka puulehed juba tahenenud ja maagi oli enam-vähem päris kuiv.
Nüüd mindi metsa.
„Katsugem, kes saab oma korvi kõige ennem täis!“ hüüdis Hilda, ja üksteise võidu jooksid lapsed kilgates metsa.
Nüüd oli aga lugu nii, et Hilda tundis vahet seene ja seene vahel, Ellinor aga mitte.
Terve metsaalune oli seeni täis. Sääl oli suuri ja väikesi. Mõned olid vanad seened, teised alles hiljuti oma pää maa seest välja pistnud. Mõne nupp oli alles pooliti samba all ja ümmarguselt nagu väike kerake kerkis ta ülespoole.
Hilda vaatas, missuguseid seeni isa ja ema korjasid, ja ta hakkas ka kõige parema meelega just neid nooremaid seeni korjama.
Ellinor aga pani korvi iga seene, mis kätte sai. Tal oli kõige parem meel just suurtest seentest, sest need täitsid jõudsasti tema korvi. Nõnda sündiski, et Ellinor juba veerand tundi pärast metsaminekut hõiskas:
„Minu võit! Korv on täis!“
Ta tõi lapseliku uhkusega oma korvi isa kätte.
Hilda tuli ka kohe suure uudishimuga Ellinori seeni vaatama. Pilkava naeratusega jäi ta vaatama, mis isa Ellinori seentega teeb. Hildal enesel oli juba hää hulk ilusaid, nooremaid seeni korvis.
Isa vaatab Ellinori seente pääle ja ütles:
„Laps, sa oled vist kõik seeneussid metsa alt minu kätte toonud!“
Ellinor ütles:
„Isa, küll oled sina aga ka naljakas: kas siis need on ussid? Need on ju seened!“
Siis näitas isa:
„Vaata, laps! Murrame see vana seen katki. Näed nüüd – ta on üleni ussitanud! Vaata, varre juurest on ta ussitanud, ka ääred on usse täis! Kui sa näed niisugust seent, mis päält on juba kahvatuks ja laiaks läinud ning oma läike ära kaotanud, siis on ta tingimata ussitanud. Korja, näe, niisuguseid seeni, nagu Hildal on!“
Tervest Ellinori korvitäiest jäi järele üksainus seen! Säh sulle nüüd – nõnda saab Hilda palju rutem oma korvi täis. Ellinor otsustas nüüd korjata niisuguseid seeni, mis olid alles kas üsna väikesed või jälle hästi läikivad. Pleekinud välimusega seened pidid ju kõik olema ussitanud.
Suure õhinaga tõttas ta jälle metsa, lootes ikkagi veel Hildat võita. Teda oli ju alati ikka kiidetud, et ta kärmas olevat nagu nõel, ja niisama väle olevat ka nägema.
Leidiski Ellinor säälsamas kingukese külje all lagedal, päikese paistel hulga läikivaid seeni. Muist olid tulipunased, teised valkjad, igaühel aga olid ilusad valged täpid, nagu tanguterakesed pääl.
„Peaks Hilda mitte nüüd siia tulema! Läikivad seened – need küll ei ole ussitanud. Neist saab mu korv peagi täis!“
Ta hakkas korjama. Väike korvike saigi õige pea täis. Rõõmuga jooksis Ellinor isa juure tagasi ja hüüdis:
„Isa, ega Hilda korv ei ole veel täis? Aga minul on! Nüüd on mul läikivad seened, need küll enam ei ole ussitanud!“
„Aga laps, Ellinor! Mis sa nüüd oled korjanud? Need on ju kärbseseened! Tead, kui inimene neid sööb, siis ta sureb. Ega sa viimaks mõnd neist suhu ei pannud? ei pannud, siis on hää. Neid seeni küpsetatakse kärbestele, kui kärbseid palju on; kallatakse siis küpsetatud seenele piima pääle. Kärbsed tulevad, joovad piima ja surevad. Tule, laps, läki oja ääre, – peseme sääl käed ja korvi sul puhtaks!“
Isa kallas viimase kui seene korvist välja. Säälsamas oli merre voolav ojake. Ojavees pesti Ellinori käed ja ka korv puhtaks. Veel korra seletas isa Ellinorile, et ta ei puutuks kärbseseeni, vaid üksnes söödavaid.
Kui nad oja äärest teiste juure tagasi jõudsid, oli Hilda korvike juba täis. Ei saanud ikka nelja-aastane seitsmeaastase ligidale oma võimistega.
Nõnda õppis aga Ellinor ühe ja teise seene vahel vahet tegema. Ta teadis nüüd, et ühed seened on ussitanud, teised on puhtad; ühed on mürgised, nagu kärbseseened, teised aga söödavad. Isa ütles:
„Sina oled ikka alles väike ega tunne veel hästi seeni. Üks jagu seeni ajab piima välja, kui neid katki murda, need on kõik söödavad seened. Oleks neid siin rohkem, võiksid neid korjata!“
Aga see oligi see häda, et niisuguseid seeni oli vähe.
Isa soovitas seepärast Ellinorile mustikaid süüa ja pohle noppida, mida säälsamas metsa all üsna rohkesti leidus. Teised kolmekesi korjasid seeni edasi.
Sõigi nüüd Ellinor mustikaid, nõnda et suu ja keel said mustaks. Siis noppis ta ka pohle. Need pärast mustikate söömist muidugi ei maitsenud, seepärast korjas ta neid oma seenekorvi.
Metsa all oli väga hää olla, sest päike paistis, ilm oli vaikne ja soe. Eemalt kuuldus mere mühisemist. Nii ilus ja hää oli olla! Ellinor läks ühe liivamäe otsa, heitsis sääl pikali maha ja vaatas, kuidas puude ladvad ümberringi sinetavasse õhku sirutusid; siis tõusis ta jälle üles, huikas teisi:
„Uu-uu!“
Jooksis siis ühe seenelise juurest teise juure. Ema oli teda hoiatanud, et ta neist eemale ei läheks, sest siis oleks ta võinud metsa ära eksida. Ellinor oli sõnakuulelik laps ja viibis alati vanemate inimeste läheduses.
Nõnda juhtusid seenekorjajad ühte paika, kus ka mõned kased kasvasid. Muidu olid ikka männid ja kuused, aga siin oli ometi ka kaski.
Korraga silmas Ellinor üht seent, siiruviirulist seent, punaste ja roosade triipude-ringidega seenekübaral. Nii ilusana paistis ta säält Ellinori silma. Ellinor mõtles:
„Viimaks on ta jällegi kärbseseen, – ta on ju väga ilus! Aga ta ei ole kärbseseene laadi. Ma vaatan õige, mis ta on!..“
Ta murdis seene, vaatas, murtud kohast imbus midagi piimataolist.
„Ah nüüd ma tean!“ mõtles Ellinor. „Isa ju ütles, et see ongi see söödav seen. Kui ta süüa sünnib, siis ma söön ta õige ära. Kõht juba ka üsna tühi!“
Ja ta pistis selle arukaasikseene suhu. Hambad vajusid loomusunniliselt paar korda seenesse. Oh kui mõru oli see seen! Korraga hakkas keel kõrbema mõrudusest. Ellinor karjatas päris vastikust tundmusest. Silmist tuli vesi välja. Ellinor tõmbus küüru ühe kase taga ja sülitas, sülitas!.. Ise vaatas ta kurja näoga, mille põski mööda küll ka kibedusest pisarad alla voolasid, ema otsa, kui see küsis:
„Ellikene, mis sul viga on?“
Ellinor oli seene mõruduse pääle vihane ja vastas:
„Ma tahtsin üht ilusat seent süüa, aga see oli nii mõru, mõru ja põletas minu keele ära!“
Nüüd ruttas ema omakorda Ellinoriga ojakese ääre, käskis keele suust välja ajada ja pesi selle seenemõrudusest puhtaks. Huuled pesi ta oma käed puhtaks, sest nende küljes oli ka palju seenemõrudust. Siis andis ta kaasavõetud joogipudelist Ellinorile esmalt suuloputust ja siis juua. Ema käskis uuesti ka mustikaid sööma hakata. Nõnda sai Ellinor seenemõrudusest lahti.
Hilda aga naeris Ellinori, et see toorest seent sõi. Ellinor oli pahane; huuled üsna torus läks ta ühe jämeda männi taha ja vaatas vargsi viisil mõnikord säält välja.
„Näe, seenesööja vaatab männi tagant!“ kilkas kange naeruga siis Hilda.
Viimaks said mõlemad kaasavõetud suured korvid seeni täis. Mindi ja tühjendati nad suure kotti. Lõppeks sai ka kott peaaegu täis. Vahepääl oldi metsas ka võileibu söönud.
Õhtu hakkas kätte jõudma. Sõit läks tagasi koju poole. Ei jõutud veel poole tee päälegi, kui päike veeres.
Hilda oli suur unekott. Temale hakkas uni pääle tulema. Vägisi kippusid silmad tal kinni. Magava lapsega on aga väga raske sõita, iseäranis veel siis, kui vanker on kitsas. Oli tarvis last ärkvel hoida. Isa hakkas seepärast seda meele tuletama, kuidas Ellinor metsas toorest seent sõi:
„Leidis Ellinor ühe ilusa, ilusa seene ja mõtles: Oota, oota, ma söön ta õige ära! Peaks aga see Hilda mitte nägema – võtab veel poole seent viimaks käest ära! Piilus Ellinor ühe silmaga seent ja teise silmaga Hildat, hoidis ise ennast puu varju ja – hammustas! Oh mis kibe ja mõru aga oli toores seen!“
Noh nüüd läks mõlemal lapsel naeruhoog nii lahti, et uni ehmus ja kadus.
Alles siis, kui lapsed olid kodus voodis, julges uni tagasi tulla ja laste silmadegi sisse minna.


Ado Köögardali jutuke „Seenil“ valmis 16. detsembril 1925, jutt ilmus 1927. aastal lasteajakirjas „Laste Rõõm“ Nr 9.

KARJAPOISS ON KUNINGAS

Üsna sagedasti öeldakse:
„Mis karjapoisil viga elada?!“
Ülituttav laulgi sõnab:
„Karjapoiss on kuningas!…“
Tal olevat suur vald valitseda, alamaid palju, ministreid mitu – tõesti, mis viga elada!
Hommikust õhtuni võib karjapoiss viibida värske õhu käes. Ta võib teha pajupilli ja puhuda nii palju kui tahab. Keegi ei keela teda vilistamast, ükski ei saa teda takistada hõiskamast. Karjamaal kasvab leppi küll. Peremees ei olegi pahane, kui poiss mõne lepa ära koorib ja enesele teeb pasuna, millega siis puhub:
„Tutulutu!… Tutulutuu!… Tuuu!“
Südasuve ajal on pea kõik aiaäärsed, kraavikaldad ja kingukesed täis punetavaid maasikaid. Mõni kink, kuhu kariloomad ei ole tallama saanud, kasvatab suurte lahmakate kaupa aina maasikaid: istu aga maha ja korja, liigu natuke põlvede pääl edasi ja nopi kas või kaks toopi maasikaid korraga. Maa punetab verevaist maasikaist, silmad teeb päris kirjuks. Õhtul magama jäädeski veel seisavad maasikad silmade ees nii elavalt, nagu nopitaks neid praegu veel, ja uneski ilmuvad nad. Ah, nad on väga maitsevad, kui nad on juba tumepunaseks valminud ja neid kohe varre otsast noppides suhu pannakse! Kui nad on nopitud ja mõni aeg seista lastud, siis muutuvad nad natuke nagu kibedaks ega maitse pooltki enam nõnda hästi kui varre otsast võttes. Tõesti, linnalased, kes turult ostavad metsamaasikaid, ei saa kaugeltki seda mõnu tunda, mis karjapoisile osaks saab, kui ta metsas leiab maasika!
Ja ega´s maasikad üksi ole marjad! Lõhnavad ja maitsevad vaarikad, mis kasvavad madalas lepavõsas kiirgava päikese jõul, mille kiired leiavad läbi lepalehtede teed alla vaarika varreni! Magusamat ja mahlakamat marja enam olemas ei ole meie metsades ja põldudel kui vaarikas. Kes on esimene, kes vaarikat maitseb suvel? Muidugi karjapoiss, kelle silm vabas looduses kaugele ulatab ja otsekohe ka tähele paneb, kui siin või sääl jälle midagi on valminud.
Ka mustikad ja muud marjad on ikka just tema kuningriigile kõige lähemal, muudkui võta ja söö!
Kes lööb kõige rohkem hundiratast, kukerpalli ja tiritammi? Ikka va´ karjapoiss. Küll tema elu on kena!
Ta peab küll hoidma kümmekond sarvlooma ja vast veel rohkemgi lambaid, aga mis need loomad ikka muud teevad kui söövad rohtu! Lehmadel on kellad kaelas; need kõlisevad ja kuulutavad, kus loomad on. Kui mõni loom tahab kurja pääle minna, siis hüüa aga mõni minister appi:
„Võta, Tuks, võta, Muri, eestotsast!“
Küll siis paha loom jällegi karja juure tagasi pöördub.
Karjapoisi põlv on enam-vähem küll muretu aeg. Mis tal viga kõndida mööda karjamaad! Kotikene on tal kaelas. Kui kõht läheb tühjaks, siis võtab kotist võileiva ja sööb; annab koeralegi leiba.
Tuleb joogijanu, siis on allikas käepärast: niriseb sääl mäe külje all kristallselge ja puhas vesi. On küll natuke külm ja peab ettevaatlikult jooma, et ennast ära ei külmetaks ja köha ei saaks. Aga karjapoiss juba teab, kuidas juua tuleb: võtab kasteheina kõrre või jälle rukkikõrre, mille küljest sõlmed maha lõikab, ja imeb siis vett läbi kõrre, natukesehaaval. Ah kui maitsev on selge allikavesi ja kui karastav ta on helgel suvipäeval.
Oli üks karjapoiss, kellest nüüd jutustan, kes kõigega küll nõus oli, mis eespool on jutustatud, ometi aga ennast kuidagi viisi veel ei võinud õnnelikuks lugeda.
Hermann ei olnud veel üheksa-aastanegi, kui ta talus karjaseks hakkas. Kooli pidi ta alles sügisel minema, aga lugeda oskas ta väga hästi ja oli ühe lugemiku juba otsast-otsani läbi lugenud. Seepärast teadis ta mõndki asja, mida teised temataolised poisijõmpsikad ei tunnud. Ta teadis, et on maailmas niisuguseid inimesi; teadis, et on maailmas niisuguseid inimesi, kes elavad metsas ja söövad teisi inimesi; teadis, et on olemas suuri madusid, kes inimese ümber keerduvad ja inimese lõppude-lõpuks ka ära süüa võivad. Muidki asju veel teadis Hermann. Temale saidki kõik need hääd asjad osaks, millest eespool juba juttu oli: poiss tegi pasunat ja lepapilli, ajas tiritammi ja kukerpalli, sõi maasikaid ja vaarikaid, muulukaid ja mustikaid, näris oma kaelakotist võileiba, mõnikord ka sepikut, jõi allikavett pääle, püüdis katjamaad läbistavast ojakesest lutse ja vähki, hingas sisse häälõhnalist vaba looduse suviõhku. Kaks koera – Muri ja Polla – olid tal abiks. Üksteise võidu läksid nad lehma või lammaste kallale Hermanni käskides. Kuldne põli – eks ole?
Aga perenaine ajas Hermanni juba kell 4 hommikul üles. Poisike oleks häämeelega veel edasi maganud. Kella 7-ni oleks talle magamine küll väga hästi ära kulunud. Seda teadis ka perenaine, aga parata polnud ühtki. Loomad tahtsid ju süüa. Kella 10 – 11 hommikul võivadki loomad suvel karjamaal olla. Siis tulevad palava aja loomakesed parmud ja valusasti hammustavad kärbsed välja ja ei lase lehmi enam süüa. Siis peab lehmad lauta ajama kuni kella 4 pärast lõunat. Laut kubiseb ka küll kärbestest, aga sinna umbse õhu kätte ei tule vähemalt parmud, kes loomade paksust nahastki nõnda läbi hammustavad, et veri taga.
Nõnda aeti siis ühel ilusal päeval ka Hermann kell 4 üles ja ta sammus oma 11 sarvlooma, 2 vasika ja 13 lamba taga ühes kahe karjakoeraga karjamaa poole.
Päike ei olnud veel kuigi kõrges. Öine vaikus oli kadunud ja puhus jahe kirdetuul, mis vähe maganud poisikese iluliikmeid väristas. Loomad saabusid karjamaale ja hakkasid rahulikult sööma.
Hermannil oli vilu. Ta asus tuulevarju mäeküljele kadakapõõsa kõrvale. Päike paistis temale pääle, aga tuul ei saanud nüüd poisi pääle puhuda. Hermann tundis, et ihuliikmed enam ei värisenud. Tal hakkas päris soe. Muri ja Polla istusid siinsamas tema läheduses ja aeg-ajalt käsutas poiss neid ühe või teise looma kallale. Palju seda küll tarvis ei tulnudki, sest loomad sõid võrdlemisi rahulikult.
Poiss heitis pikali. Päike paistis järjest soojemalt. Paar tuksatust käis Hermanni kehast läbi ja magaski poiss.
Koerad istusid, istusid, nägid korraga üht varest ligidal laskuvat, jooksid varese kallale, seda kätte muidugi ei saanud, ja läksid siis muidu luusima.
Lehmade seas oli üks nimega Kirjak. Ta oli Laudiku poja Mustiku poeg. (Lehmade kohta ei öelda ju mitte, et ta on mõne tütar või tütretütar). Oli Laudik olnud hull, siis ei olnud Mustik temast ka mitte parem, aga kõige hullem oli Kirjak ise.
Karjamaal oli aed küll ümber, aga Kirjak sellest palju ei hoolinud. Kus aed vähegi oli madalam, säält kargas ta üle, teises kohas leidis ta jälle mõne pehastanud koha ja murdis aia oma kargamisega või pääga läbi aia õngitsemisega maha. Kui ta vähegi sai, siis kargas ta üle aia heinamaale. Oleks ta sääl seda ilusat kasvavat rohtu rahulikult söönud! Ei mitte, vaid ta tallas palju enam kui sõi. Talle ei meeldinud ei siin ega sääl, ikka otsis ta veel paremaid, magusamaid suutäisi.
Hermanni põli oleks olnud päris kuldne, kui ei oleks olnud seda aialõhkujat Kirjakut. Perenaine tundis Kirjakut väga hästi ja hoiatas pea igal hommikul Hermanni:
„Ära sa aga karjas magama jää – loomad lähevad kurja pääle ja tuleb pahandus!“
Nüüd aga magas poiss. Magas Hermann magusat und.
Kirjak hakkas liikuma. Ta tõmbas suutäie siit, suutäie säält, siis tõstis pää hoopis üles ja hakkas minema üsna kiiresti. Karjaga on aga nõnda, et kui üks loom läheb, siis teised temale järgivad. Läks ka terve lehmakari Kirjaku järele. Nad kaugenesid magavast Hermannist ikka rohkem ja rohkem.
Hermann magas, magas magusasti.
Kirjak jõudis aia ääre. Teisel pool aeda kahises tuule käes teise talu rukis. Rukis oli juba paari nädala eest ära õitsenud, aga ta oli ometi alles haljas, ja Kirjakule tuli himu maitsta ka seda pikakõrrelist taime. Aed oli säält kohast küll kaunis kõrge, aga mitte enam väga pidav, sest ta oli tehtud juba aastate eest, Kirjak katsus pääd aiast läbi pista, et siis keelt suust pikalt välja ajada ja rukist limpsata, aga see ei läinud talle korda.
Vaatas veel Kirjak ja kargas. Ta ei jõudnud aga aiast üle karata ja langes aia selga, aga aed hakkas keharaskuse all vajuma ja langes praginaga maha. Nüüd oli Kirjak vabaduses. Ahnelt kiskus ta suu täis rukist ja hakkas siis kaugemale rukki sisse minema.
Teised loomad läksid üksteise järele läbi lõhutud aiamulgu Kirjaku järele rukkiväljale. Üksnes kaks vasikat jäi aia taha möögima – nad rumalakesed ei leidnud mulku üles. Ka lambad olid karjamaale jäänud.
11 looma talla nüüd rukkivälja. Ega nad nii palju ei söönud kui just tallasid. Loomad läksid rukkis laiali, üks siia, teine sinna. Pea tervel väljal nähti liikumist ja paistsid lehmade kas punased, mustad või jälle kirjud seljad.
Hermann nägi parajasti hääd und:
Ta oli linnas ja onu ostis talle suhkrusaia. Ta sõi saia. Ah, nii magus maitsis see temale, oli kirjeldamata mõnutundmus…
Korraga äratas teda hirmus kärgatus:
„Karjapoiss, kus sa magad?“
Hermann kargas maast üles, unes nähtud saiamaik alles suus.
Teise talu peremees oli loomi oma rukkipõllul näinud, nad säält suure vaevaga karjamaale tagasi ajanud, ja oli nüüd tulivihane Hermannile. Ta oleks vististi Hermanni tukast sugenudki, aga Hermann nägi mehe liigutusi, sai asjast aru ja plagas ära lepavõssa, sinna, kus need hääd mahlakad vaarikad pidid kasvama. Teise talu peremees kärkis nüüd järele:
„Ah sa niisugune laisk – muukui magab põõsa ääres ja kari tallab poole mu rukkiväljast ära! Küll ma sulle närakale näitan! Vaata, lähen su koju ja panen su palga tervelt kinni! Ei saa sa sügisel pennigi palka! Niisugune närakas – magab karja juures!“
Kari oli tõesti palju kurja teinud.
Viimaks läks peremees minema ja Hermann julges lepikust jälle välja tulla.
See oli esimene pahandus, mõrutilk selle õnnekarika sees, mis karjapoisi käes peab olema.
Päris ehmunud oli poisike. Ta värises kaua tervest kehast. Hirm oli ähvarduste pärast, kahju hooletuse pärast, et oli magama jäänud.
Paar tundi olid poisil õige kurvad mõtted. Ta seisis kogu aja püsti. Süda sai viimaks Kirjaku pääle täis ja ta ähvardas teda kodus laudas tugevasti nuhelda. Karjamaal ei olnud ju võimalik Kirjakut kätte saada. Oli sellel Kirjakul ka imelik mood. Oli olnud see mood juba ka Mustikul ja Laudikul. Kui ta laudas lõas oli ja teda peksti, siis, nähes, et ei saa eest ära joosta, laskus põlvili, just nagu mõni palvetaja. Hale hakkas siis peksjal, – ta mõtles:
„Näe, loom palub, et ära peksa!“
Ja peks lõppis. Mitu korda oli nõnda Hermannigi meel haledaks saanud. Aga täna mõtles ta:
„Saad peksa ka siis, kui põlvili laskud. Ei mul täna sinust küll kahju ei hakka. Lasku kas või kõhuli! Niipea, kui kõik loomad lõuna vaheajaks laudas on lõõga pandud, saad mu käest nõnda peksa, nagu elades enne ei ole saanud! Mine teine kord veel siis teise talu rukkiväljale!“
Kättemaksmise mõte rahustas natuke poisikest, ja poiss läks nüüd ise karjamaa teise otsa, üle aia, mäe pääle maasikaid korjama.
Oli heinaaeg. Kell oli juba 8 hommikul, ja naabri Kalda talu heinalised hakkasid sääl karjamaa kõrval loogu võtma. Ilm oli juba õige palav.
Nüüd olid lambad need, kes aiast läbi läksid ja just sinna heinaliste lähedale niitmata heina sisse sööma jäid.
Heinalised nägid, et poiss säält mitte kaugel Kalda talu maa pääl maasikaid korjas. Nad hirmutasid lambad karjamaale tagasi. Sulane Jaan aga tahtis karjapoisi natuke hirmutada, et ta hoolsamini lammaste järele oleks vaadanud. Ta läks poisi lähedale lepavõsu äärele, tõmbas küüru, tõstis käed laiali aetud sõrmedega umbes kõrvade kõrgusele, jõllitas silmi ja kisendas koleda häälega, karjapoisile nähtavaks saades:
„Ma söön su ära! Sinu söön ära, et sa lambad kurja pääle lasksid!“
Poiss arvas, et ongi inimesesööja, pistis plagama üle aia karjamaale tagasi, ise hulus kõigest kõrist:
„Uu-uu-uu!…“
Ei vaadanud ta tagasi enne kui oli kodus. Nutab ise ja väriseb kõigest kehast ja kaebab perenaisele:
„Inimesesööja on metsas! Tahtis mind ära süüa! Mina ei julge enam karjamaale minna!“
„Ära ole loll!“ ütles perenaine, „inimesesööjaid ei ole meie maal olemaski. See oli va´ Kalda Jaan, kes sind hirmutas – muu ei keegi. Tema on niisugune kriukamees!“
Nüüd hakkas ka Hermann ise mõtlema, et see tõesti oli Kalda Jaani nägu, kes teda ära süüa ähvardas. Siiski läks ta üsna kartlikult karja juure.
Viimaks jõudis ometi aeg kella ½ 11 ja kari hõigati koju. Perenaine hüüdis õuelt:
„Hermann, aja kari ko-o-juu-u!“
Hermann ajas karja koju ja pani sarvloomad lõõga. Siis võttis ta ühe õige tubli kasevitsa, läks lauta Kirjaku juure ja hakkas seda peksma. Juba paari esimese löögi järele laskus Kirjak põlvili. Poiss oli aga nii vihane temale, et nüüdki mõtles:
„Lasku kas või kõhuli, peksa ikka saad!“
Korraga juhtus aga perenaine lauta ja käratas:
„Mis sa peksad lehma?“
Hermann sai veel palju perenaise käest pahandada. Tal oli nii paha, et mitte üksnes nägu, vaid ka kõrvalehed hõõguma hakkasid. Perenaine ähvardas Hermanni vanematele rääkida, et poiss niisugune paha on ja loomi lauda lõa otsas peksab. Lehmade piimaand vähenevat ja poisil pidavat selle eest palgast maha võtma.
See oli juba kolmas mõru tilk karjapoisi õnnekarikasse.
Lõunaks tuli peremees heinamaalt koju. Korraga tuli ka teise talu peremees. Ta tuli tõsise näoga ja küsis:
„Kas peremees kodus on?“
Teise talu peremees juhatati tahatuppa. Sääl kaebas ta, et terve kari oli hommikul tema rukkis olnud.
Kutsuti karjapoiss sisse. Tagatoa ukse ette jäi ta hirmunud näoga seisma. Nüüd paukus peremees temaga nagu pikne. Hermann oleks hää meelega tahtnud kas või maa alla vajuda. Oh see oli hirmus!
Meie ei hakka kõiki neid kõnesid edasi andma, mis sääl peeti. Poisile kinnitati kõige valjemalt, et ta iialgi enam hooletu ei oleks, vaid kõige suurema hoolega karja järele valvaks: jäägu see küll esimeseks ja viimaseks korraks, kus kari rukkipõllule läks. Lõppeks käskis peremees teise talu peremehe käest andeks paluda, muidu võetavat veel palk ka ära.
Paluski siis Hermann nuttes andeks. Teise talu peremees oli pehme südamega mees. Ta ütles:
„Sa oled mulle küll väga palju kahju lasknud teha. Aga olgu pääle, ma annan sulle andeks. Ära sa aga teinekord enam magama jää ja loomi minu rukkise lase.“
Siis võis poiss minna. See asi ei olnud enam üksnes mõrutilk õnnekarikasse, vaid juba nagu terve kapatäis külma vett pähe.
Aga ega vesigi ise tulemata jäänud. See tuli õhtupoolikul. Kell 4 pärast lõunat aeti kari jällegi karjamaale. Hommikupoolikul oli selge ilm olnud. Lõunapaigu läks õige palavaks. Karjamineku ajaks oli taeva lõunapoolne külg pilvevinaga kaetud. Varsti läks pilvevina paksemaks, nähtavale tulid valged pilvemügarikud. Nende valgete pilvemügarate all hakkas taevas ähvardavalt sinetama. Varsti kuuldus kauge müristamine. Pilv kerkis kõrgemale ja müristamine kuuldus järjest lähemal.
Hermann kartis müristamist. Juba sähvis välku lüüa. Igakord läksid Hermanni silmad ehmatuse pärast kinni, kui välku lõi. Poiss surus sõrmedega kõrvad kinni, et mitte kuulda teda hirmutavat müristamist. Ei aidanud viimaks ka suletud silmad ega lukustatud kõrvad. Korraga paistis väLgutuli ja otsekohe kuuldus vali kärgatus. Poisil hakkas nõnda suur hirm, et koju jooksis. Pärast selgus, et pikne oli löönud ühe karjamaal kasvava kase pihta – ladvast tüveni oli ta kase ühe külje ära koorinud ja koorekillud kaugele eemale paisanud. Aga poissi ei jäetud koju. Karjamaa aed, mille Kirjak oli ära lõhkunud, oli alles parandmata. Poiss pidi otsekohe karja juure tagasi pöörduma. Kes sellest küsis, et poiss müristamist kartis! Poiss pidi minema otse pikse ja vihma kätte. Müristas veel mitu korda õige tugevasti. Poiss nuttis hirmu pärast, ja pilvest tuli raske sadu alla. Ei olnud ühtki varjukohta vihma eest. Ja mis olekski aidanud mõne puu või põõsa vari. Vihma sadas nagu oavarrest ja vesi tungis kõige tihedama kuusegi okstest läbi. Ei tohi müristamise ajal puu alla ka minna.
Müristamine jäi varsti küll üle, aga vihma sada edasi. Poiss sai läbi märjaks. Ei olnud enam ühtki kiudu Hermanni riietes, mis veel kuiv oleks olnud.
Lõdisedes oli ta hommikul karja läinud, lõdisedes tuli ta õhtul karjast koju.
Kui ta lõppeks oma voodisse sai, siis mõtles ta:
„Paha päev oli! Peaks niisuguseid mitte enam tulema!“
Öösel nägi ta unes, et üks hirmus pikk ja jäme madu teda taga ajas. Poiss karjatas ja ärkas oma hääle pääle üles. Kaua ei tulnud talle uni enam silma…
Aga siiski on tõsi:
„Karjapoiss on kuninagas, suure valla valitseja!…“
Ega kuningalgi alati head päevad ole – pahu päevi on küll ja küll!
Järgmise päeva hommikul hakkas päike kohe imeselgesti ja soojasti paistma. Öö kestes oli valminud palju maasikaid. Need särasid kastetilkade ehtes nagu kalliskivid ja lõhnasid üliarmsasti. Kui Hermann neid isukalt sõi, laulis ta ise:
„Karjapoiss on kuningas!..“


Ado Köögardal kirjutas jutu „Karjapoiss on kuningas“ 28. novembril 1925, jutt ilmus aga 1928. aastal ajakirjas „Laste Rõõm“ Nr 5. 

KUI VASIKAS KADUS

Mõnest inimesest öeldakse: „Rumal nagu vasikas!“
Kui kellelegi pannakse niisugune vasika aunimi, siis peab see inimene olema küll väga rumal: just niisama tark on ta siis nagu vasikas.
Sündis üks vasikas 2 nädalat enne küünlapäeva. Ta oli seega üsna varajane vasikas. Oli kirju lehmavasikas. Talulapsed käisid teda vaatamas, kui teda joodeti, ja kutsusid teda:
„Oh sa meie armas kirju vitsikene!“
Kevadeni oli ta ilma nimeta, sest eluvasikatele paneb nimed karjapoiss alles suve alguses, kui ta karjaga juba karjamaal käib ja vasikad ka juba karja aetakse. Nimi siis küll pannakse, aga vasikas on nii rumal, et ta harilikult sel suvel oma nime ära ei õpigi. Teda kutsutakse suvelgi piimasegast jahujooki jooma ju mitte nimepidi, vaid ikka nõnda:
„Vitsi, juua! vitsi, juua!!“
Nõnda arvabki vasikas, et ta õige nimi on „Vitsijuua!“ Alles aastaseks saades hakkab temas tärkama aimus, et tal ikka peab olema üks teine nimi. Aga siis ei ole ta enam vasikas, vaid juba mullikas.
Enne kui ülalnimetatud enneküünlapäeva-aegne vasikas enesele sai Kirjaku nime, juhtus temaga midagi, mis oli kõneaineks kahe valla rahvale kauaks ajaks.
Ühel ilusal päeval suve alul tuli perenaisele mõte oma kaks kasvavat vasikat laudast lasta välja ja ühes teiste sarvloomadega ajada karjamaale. Ega vasikad karjamaal suuremat söö, aga nad harjuvad sääl vanade loomadega ära ja hakkavad hoiduma karja juure.
Esimest korda vasikat laudast välja ajades tuleb aga olla ettevaatlik, sest vasikas on väga pelglik loomake ja võib oma arguses käest äragi joosta. Ta jookseb metsa, võta säält veel kergesti kinni.
Seda teadis ka perenaine, aga ta ei osanud ühtki paha ometi aimata, sest vasikaid oli kaks, kahekesi on nagu seltsim olla ja kaks vasikat üheskoos kardavad palju vähem kui üksinda.
Poolhämarast laudast aeti vasikad esimest korda täisvalguse kätte. Esmalt tundus selge päikesevalgus vasikatele valusalt ja nad jäid natukeseks ajaks juhmilt seisma. Korraga silmas Kirjakuks nimetatav vasikas õuel kummalist olevust. See oli harjastega kaetud musta-valgekirjaline loom. Parajasti sõi ta künast. Ta tõmbas säält lõmps-lõmps-lõmps! lõuad sööki täis, ajas nina taeva poole ja sõi siis oma suure suutäie lätsutades ära. Noh, Kirjak nägi seda siga ja tal hakkas hirm. Ta tõstis saba püsti, ajas jalad harki ja tegi paar hüpet; tahtis küll minna seast kaugemale, aga oma vasikarumaluses sattus seale veel lähemale. Nüüd arvas aga orik, et vasikas tuleb talle kallale, ja tal hakkas ka hirm; harjased tõusid tal turjal püsti ja ta hääldas valjusti:
„Ouhhhh!..“
See häälitsus kohutas vasika nõnda ära, et ta saba seljas hullupööra hakkas jooksma õuel.
Korraga sattus ta lahtisele õuevärvale ja säält jooksis ta õuest välja.
Karjapoiss oli parajasti karjaga metsa minemas. Ta arvas, et nõnda saab vasika kätte, kui talle saadab koera kallale. Koera kallaleajamine aga tegigi asja nii hulluks, et vasikas karjatänavalt pöördus kõrvale ja üle heinamaa jooksis paksu laane poole.
Perenaine kutsus küll koera vasika kallalt ära ja katsus kavalusega kutsuda tagasi peruksläinud looma. Ta hüüdis:
„Vitsi, vitsi, vitsi! Vitsi, juua!..“
Ei aidanud midagi. Perenaine nägi veel, kuidas vasika sabaots kadus laane.
Perenaine kutsus küll peremehe ja tüdrukugi kaasa. Nad otsisid ja vitsitasid laanes kolm tundi, aga vasikast ei olnud jälgegi.
Nad lootsid, et vasikas õhtuks piimasegase jahujoogi järele tunneb himu ja siis jällegi oma nina metsast välja pistab, aga asjata oli seegi lootus. Sel päeval vasikat enam ei nähtud.
Kui perenaine oma vasikat ka teisel ja kolmandal päeval enam ei näinud, siis arvaski ta, et teda üldse enam ei saa näha.
Kui talulapsed kahetsusega küsisid: „Kus on meie kirju vitsike?“ siis hakkas perenaisel koguni hale meel ja palju ei puudunud nutustki, kui ta ütles:
„Nägin vaeva, jootsin vasikat ja näe nüüd, jooksis metsa ja kaduski!“
Vasikas oli kadumise päeval mitu versta laant mööda joosnud suures hirmus. Oksad praksusid ta jalgade all, tuul kohises puude ladvus, linnud häälitsesid läbisegi. Kõik need seni kuulmata hääled tegid vasika hirmu veel suuremaks, nõnda et loomakene enne ei peatunudki kui versta neli kodust eemal sooäärsel heinamaal. Sääl puhkas ta tühja kõhuga esimest ööd lageda taeva all pajupõõsa ääres.
Sääl heinamaal metsa veeres elas vasikas nädalapäevad, ilma et ükski teda oleks näinud. Inimeste elukohtadest oli see heinamaa ka enam kui verst maad eemal, seepärast juhtus harva mõni inimene siia noorte kaskede ja pajupõõsastega kaetud heinamaale.
Korraga saadeti ühest talust kaks poisikest – Juku ja Miku – sinna heinamaale luuaraagusid otsima. Poisid läksid ja leidsid, et mõned põõsaääred olid ära magatud.
„Ohoh,“ hüüdis üks poisike, „siin on küll vist põder maganud!“
„Mine ikka, see ei ole põdra ase: põder ju suur, ase siin väike. Siin on maganud metskits!“ ütles teine.
Juku ja Miku korjasid luuaraage juba hää hulga, kui korraga kuulsid põõsastikus kahistamist.
„Tasa, metskits on vist sääl!“
Nad kuulatasid, ei kuulnud aga enam ei kippu ega kõppu.
Sääl tuli Mikule korraga mõte arvatavat metskitse hirmutada ja ta plaksutas käsi, ise sääljuures kurja häält tehes.
Noh, nüüd oli kuulda üks ehmunud:
„Möö-ö!..“
Läbi põõsaste tormas välgukiirusel kirju loom ja kargas metsa.
Poisid päris ehmusid.
„Kits see küll ei olnud! Oleks nagu mõni vasikas teine olnud!“ arvas Juku.
„Kus nüüd vasikas siia sai?“ vastas Miku.
Nende tallu ei olnud imelisel kombel vasika kadumise teade veel jõudnud.
Miku oli koolilugemikust lugenud sebrast ja kaelkirjakust ja arvas, et üks neist loomadest tingimata nüüd sinna sooäärsele heinamaale oli asunud elama. „Kaelkirjak ta ikka vist ei olnud, – sel olevat väga pikk kael, aga sebra ta oli, sebra jah!“ ütles Miku.
„Ega ta viimaks meile kallale tule?“ päris Juku.
„Ega sebra siis hunt ole! Päälegi nägid ju ise, kuidas ta meid kartis: ta jooksis nii, et meie ta sabaotsagi ei saanud tähele panna – oli ta must või valge!“
Poistel oli kangesti hää meel, et arvatav sebra oli neid väga kartnud.
Nad läksid koju ja rääkisid, et nad metsas näinud imelise võõramaa looma.
Kodulised naersid poiste üle, et nad lõunamaa looma arvasid elavat soo ääres. Nad hakkasid pärima, kas see ei olnud ainult mõni jänes.
„Vast kraaksus üksnes vana vares põõsastes ja soputas oma tiibu! Ehk ei olnud sääl ühtki hingelist? Nägite ehk und!“ pilgati poisse.
„Ei, ei!“ kinnitasid poisid. „Siis oli ta ikka kas põder või kits, kui sebra meie maal ei ela!“
Oli talus sulane Jaan, kange püssimees. Tema jäi uskuma, et oligi kas põder või kits, ja ta palus peremehelt luba püssiga minna soo ääre vaatama. Teda lubatigi minna ses lootuses, et toob metsast värsket.
Jaan läks tähendatud kohale. Kõndis Jaan ettevaatlikult põõsaste vahel. Ei olnud midagi kuulda ega näha.
Korraga – tasa! mis see oli? Kahin põõsas!..
Jaani süda hakkas ärevusest kiiresti tuksuma.
„Kas kits või põder?“
Jaan tõmbas püssi vinna ja jäi ootama, sest loom liikus kahina järele otsustades just Jaani poole.
„Niipea kui ta tuleb nähtavale, lasen! Minu käest ta juba ei pääse. Nahk kuivama ja liha patta!“
Oodatav loom pistis pää põõsast välja ja nuusutas, kas õhk on puhas.
„Ei ole ei kitse ega põdra pää!“ imestas Jaan. „Viimaks ongi poiste arvatud sebra, lõunamaalt vast siia kolinud teine!“
Sääl astus loom tervelt põõsast lagedale.
„Ptüi!“ sülitas ta, „üksnes vasikas!“
Südametäiega laskis Jaan paugu õhku. Vasikas kuulis pauku ja andis jalgadele tuld.
Jaan läks koju ja vastas küsimustele vihaselt:
„Poiste kitse või asja nüüd! Oli ainult üks vasikas; kelle oma, ei mina seda tea!“
Jutt sebrast ja vaikast jõudis aga juba teisel päeval otsaga sinna tallu, kust vasikas oli kadunud.
Läks nüüd talurahvas kindlas usus, et poisid nende vasikat olid näinud, heinamaale otsima. Nad leidsidki siin ja sääl põõsaste ääres vasika sõnnikut ja magamisasemeid.
Perenaine oli vasika joogipütigi võtnud kaasa, et vasikat meelitada ligi.
Nad nägidki vasikat, kui see paksust metsast parajasti hiilis lagedale. Perenaine hakkas kohe meelitama:
„Vitsi juua! vitsi, juua!“
Aga vasikas on nii rumal loom, et oli nädala ajaga oma vitsinime unustanud. Ka oli tal meelest läinud, et ta kunagi inimestega oli olnud üsna sõbralikus vahekorras, ja ta kartis nüüd inimesi. Ta tõstis saba jällegi selga ja lippas metsa!
Perenaine ruttas pooljoostes talle järele ja kutsus poolnutuse häälega:
„Vitsi, juua! vitsi, juua!“
Ei saanud nad seekord vasikat kätte.
Nad püüdsid teda veel mitu korda säält sooheinamaalt.
Korra läksid nad 7-8 inimesega ja piirasid vasika ümber. Üks hirmutas siit ja teine säält, ja nõnda tõmbasid nad ringi koomale. Ühel oli lingutaoline ohelik käes, et see vasikale visata kaela ja vasikas võtta kinni.
Ring tõmmatigi üsna kokku ja juba viskaski mees oma lingu vasikale kaela, kuid vasikas tõmbas korra oma metsikus hirmus, mees kukkus pikali, ohelik läks käest lahti ja vasikas lippas jällegi metsa.
Neli nädalat oli vasikas nõnda metsas. Teda nähti siin ja sääl, aga kätte ei saadud. Mõnegi inimese hirmutas ta ära, kui ta inimest nähes kohkus ja tiluse kiirusega tormas läbi põõsaste.
Ka muutis vasikas oma elukohta. Kui teda sooäärselt heinamaalt linguga oli püütud, läks ta säält minema. Õnnekombel sattus ta aga kodule lähemale.
Korra aga pandi tähele, et vasikas ühes tühjas heinaküünis käib magamas.
Hakati varitsema ja kui vasikas korra jälle nähti küüni kaduvat, hiiliti sinna juure ja löödi uks kinni.
Sääl pandi vasikas siis lõõga ja kuigi ta sõrad surus vastu maad, tassiti ta ometi ära koju. Metsas oli ta läinud õige karvaseks ja kõhnaks.
Paari päevaga õppis ta ometi vitsi nimegi jälle selgeks ja harjus varsti ka inimeste ja loomadega, nõnda et teda võidi ajada karja.
Jahujook, mida vana ämbriga vasika ette kanti ja kepiga joomise ajal liigutati, et jahu põhja ei oleks jäänud, maitses vasikale paremini kui sooäärse heinamaa kraavi vesi, ja vasikas kosus kodus õige kiiresti.
Karjas pandi vasikale ka nimi. Karjapoiss ütles:
„Kaelkirjakuks sind korra arvati või peeti sind sebraks, ma kindlasti ei tea; aga sina oled Kirjak!“
Nõnda ristis karjapoiss vasika.


Ado Köögardali lastejutuke „Kui vasikas kadus“ ilmus 1929. aastal ajakirjas „Laste Rõõm“ Nr 6.

ÕUNAVARGIL

Kõnnu ja Kurika talu karjamaad puutusid kokku. Nõnda said ka karjased, õigemini karjapoisid, üsna sagedasti kokku. Kõnnu karjas käis Tõnn, Kurikal Volli. Tõnni juures oli peaaegu alati aega veetmas ka perepoeg Kusti.
Tõnn ja Volli olid linnapoisid, palju käinud, palju näinud. Esialgu said nad üsna hästi läbi. Suve kestes olid nad üksainus kord karvupidi koos.
See juhtus juba üsna suve alul tühise asja pärast. Volli pilkas Tõnni luitunud mütsi, tõmbas selle poisil pääst ja viskas kivivare otsa öeldes:
„Su müts on hää varesepes. Las´ tulevad need kraakslinnud ja munevad sisse!“
Tõnn sai vihaseks, tahtis sedasama teha Volli mütsiga, ei saanud aga ja sai veel kurjemaks. Siis nad kisklesid, kuid võit sai Vollile.
Allajääja hakkas austama Volli suuremat jõudu, mis asi palju juba kahandas kaklemise võimalusi. Ka unustasid poisid selle varesepesaloo varsti ära ja said jälle päris hästi läbi. Kustile ei teinud ka kumbki liiga. Sügisepoole aga kadus sõprus, nimelt siis, kui õunad valmisid.
Kõnnu talus oli suur olis õunaaed. Hääd õunad kasvasid aias.
Mõni õun meelitas iseäranis: oli nii magus, et just nagu suulakke sulamas, ise magusat mahla täis imbunud, et paistab läbi nagu klaas.
Tõnn küll igal ajal just aeda minna ei tohtinud, aga õunu sai temagi üsna küllalt. Perenaine oli helde inimene ja andis häid õunu ka pererahvale, iseäranis veel siis, kui öösel oli sadanud ja kangem tuul oli puhunud. mis hommikuks õunapuude alused päris valgendama pani kukkunud õuntest. Kuhu kukkunud õunad ikka panna, kui neid mitte jaotada pererahva vahel.
Ka viis Kusti, 7-aastane poisijõmpsikas, kes karjaskäimisest alles vaba oli, sagedasti õunu karja juure kaasa. Karja juures käis ta üsna tihti, sest kodus hakkas üksinda olles igav: teisi õdesid-vendi Kustil ei olnud.
Volli talus niisugust õunaaeda ei olnud. Seal oli vaid neli metsikut õunapuud, vissi, nagu öeldi. Need puud on sagedasti õunu nii täis, et lehti vaevalt näha, aga süüa need vissid suuremad asjad ei ole: maik läheks veel kuidagiviisi korda, aga õunaliha tundub suus just nagu puupuru. Sügisel, kui juba öökülmad tulevad, lähevad vissid natuke paremaks, aga suuremat väärt nad siiski ei ole.
Tõnn sõi häid õunu, aga Vollile ta neid ei annud. Õieti oli perenaine seda keelanudki.
„Ega siis meil nii palju õunu ei kasva, et tervele vallale jatkuks!“ oli ta ütelnud.
Aga tähtsam põhjus mitteandmiseks oli Tõnnil see, et Volli ees millegi poolest ka suurustada võis. Jõu poolest oli Volli tast üle olnud, sellega polnud suurustada, nüüd võis ometi õuntega. Ja mõnigi kord kuuldi niisugust kõnet poiste vahel:
„Volli, kui sa aimaksidki, kui hääd õunad meil kasvavad!..“
„Las´ kasvavad pääle!“ vastas Volli.
Tõnn tõmbas õuna taskust, vaatas seda vastu valgust ja hüüdis:
„Kas näed, kui ilus?“
Hammustas siis õuna ja sõnas:
„Ah kui hää, kui hää: keele tahab kurku viia! Ja-jah, min saan, sina ei saa!..“
Volli ei lausunud sõnagi. Tõesti oli ta väga kade Tõnni peale, et sel nii ilusad õunad käes. Aga Tõnni ta paluma ka ei hakanud, et Tõnn temale oleks annud. Õunahimu oli aga enesel väga kange. Korra palus ta Kustit salamahti:
„Kusti, kas sa mulle ka annad oma õunu katsuda?“
Aga Kustil oli ema keeld meeles ja ta kordas neidsamu sõnu, mis emagi oli ütelnud:
„Ega siis meie õunad terve valla jaoks kasva!“
Ja ei annudki.
Kurikal oli aga üksnes neli vissipuud. Volli katsus neid õunu süüa, aga nad ei maitsnud kuidagi, ei tahtnud suust allagi minna.
Viimaks õpetas sulane Jüri:
„Kui sul nii kange õunahimu, siis küpseta vissid ära; nad siis pehmemad ja paremad!“
Peremees ja perenaine seda ei keelnud. Volli küpsetas visse. Kuid ka küpsetatud viss tegi poisi näo kibedaks. Seda nägi perenaine, hää inimene, ja ütles Vollile:
„Kannata natuke, ma toon sulle toast suhkrut!..“
Perenaine tõi suhkrutoosi ja Vollit lubati oma küpsetatud visse suhkrusse kasta.
Nüüd maitsesid nad juba üsna hääd. Poiss sõi ja sai korraga omast senisest kadedusest jagu. Ta mõtles:
„Maitsevad vissid nõndasama hääd kui Kõnnu Õunadki. Minu omad vast nüüd paremadki!“
Volli palus perenaist:
„Perenaine, kas tohin küpsetada veel kolm vissi ja neid suhkrusse kasta – ma võtaksin nad karja juure kaasa õhtuooteks!“
Perenaine lubas. Nüüd hakkas Volli nägu võidurõõmsalt hiilgama, kui Tõnni õunad meele tulid. Kärsitult ootas Volli karjaminekut.
Valgesse paberisse mässitud suhkruvissid taskus võis Volli pärast lõunat ometi ükskord oma lehmade ja lammastega karjamaale sammuda.
Varsti oli ka Tõnn ühes Kustiga sääl. Neil olid jällegi õunad taskus.
Nüüd hakkas aga Volli suurustama:
„Tõnn ja Kusti, tulge, ma näitan teile midagi, mis teie elus enne ei ole näinud!“
Paberist hakkas ta midagi lahti harutama. Tõnn ja Kusti pistsid uudishimu pärast ninad hästi ligidale.
„Just nagu praetud kartulid!“ mõtles Kusti.
Volli hakkas kavala näoga kõnelema:
„Ütelge mulle, mis need on?.. Teie ei tea. Vaata, meil kasvavad karjalauda ligidal need õunad, mis Aadam ja Eeva paradiisis sõid, niisugused iseäralikud, et kui keegi neid sööb, siis vähemalt 110 aastat vanaks saab. Näete, kui pehmed nad paistavad, justkui küpsetatud, ja vaadake suhkruterad on küljes. Teil Kõnnus juba niisuguseid häid õunu ei kasva. Ja kui maitsvad nad veel on! Nüüd hakkan sööma.“
Paistiski Tõnnile ja Kustile ütlemata mõnus tunne Volli näolt.
Kusti uskus muidugi kõik, mis Volli veeretas. Tõnn, 10-aastane poisike, mõne asja juures küll kahtle, aga ta ei lausunud sõnagi. Mõnu, millega Volli vissi sõi, hakkas ka temale külge.
Tõnnile tuli korraga vissihimu, aga temagi Vollilt seda paluma ei hakanud. Selle asemel venis Tõnn ilma pikema jututa Vollist eemale karja juure, Kusti talle järele. Kusti ütles:
„Tõnn ei lausunud selle pääle sõnagi, hakkas aga eneses arvama, kuidas Kurika õunu kätte saaks.
Volli oli ütelnud, et need pidid lauda taga kasvama. Kurika talu oli säälsamas karjamaa ligidal. Tõnn jättis Kusti karja hoidma ja hiilis ise Kurika poole, et näha, kus need kuulsad õunad õige kasvavad.
Tõsi, lauda taga nad kasvasidki. Tõnn otsustas minna õunavargile.
Päevaajal aga Tõnn seda teha ei julgenud, sest Kurika perenaine võis aknast teda otsekohe silmata.
Karja juure tagasi tulles avaldas Tõnn oma nõu ka Kustile:
„Tead, mis? Kui õhtul pimedaks läheb, siis läheme ja toome Kurikalt salamahti neid õunu. Toome omad mütsitäied, seda ei märka keegi. Katsume siis järele, kas nad tõesti nii hääd maitsevad, kui Volli meile kiitis. Ma ei tahaks ikka uskuda, et nad on paremad meie õuntest. Aga kes teab, vast on tõesti hääd! Tarvis ära katsuda!“
Vargusmõte sai poiste pääs kindlaks otsuseks: kui loomad õhtul juba on laudas, õhtusöök söödud, siis salamahti kaduda toast ja hiilida heinamaa kraavi kallastel kasvava võsastiku varjus Kurika õunapuude kallale.
Kusti otsustas oma uue nokaga mütsi pähe võtta: see oli kaunis sügav ja sinna oleks õunu rohkem sisse mahtunud kui vanasse igapäevasesse mütsi. Korvi ei võinud kaasa võtta – mõni oleks siis vast poiste minekut märganud ja nende nõu nurja ajanud.
Õhtul hiiliski kaks õunavarast Kurika õue poole. Mõlema poisi südamed tuksusid rahutult. Poisid jäid sagedasti seisatama ja vaatasid ümberringi.
Õnnelikult jõudsid nad visside lähedale.
Oli augustikuu lõpupäevil ja õhtu õige pime ja varjuderohke. Vaikne õhtu oli, ilma ühegi tuuleõhuta.
Maast poisid õunu kätte ei ulatanud. Tõnn ronis seepärast puu otsa, aga säälgi ei puutunud talle pimedas ükski õun otsekohe pihku.
Poiss piilus Kurika akende poole, nägi sääl tuld toas põlemas, arvas, et Kurika rahvas õhtust sööb ja mõtles:
„Ega keegi tuppa ikka ei kuule, ma raputan kord õunapuud!“
Ja Kustile ütles ta tasa:
„Kusti, hoia alt, ma raputan!“
Ta raputas. Õunad langesid.
Kurikal oli kuri koer keti otsas ja koer hakkas raputamist kuuldes ägedasti haukuma ja karglema. Peremees ruttas õue, arvas, et asjad ei ole korras, ja päästis koera ketist lahti. Koer tormas õunapuude poole.
Kusti oli juba jalgadele tuld annud. Pimedas ei märganud ta lauda ligidal olevat virtsaauku, sattus üle põlvede virtsasse, kukkus käpukile, uus nokaga müts kukkus pääst ja jäi sinna paika. Üleni virtsast nõretades jooksis poiss edasi kodu poole…
Tõnn jäi puu otsa ja katsus sääl istuda nii vaikselt kui vähegi suutis, nõnda et hingatagi ei julgenud.
Ketikoer ei pannud põgenevat Kustit tähele ja tormas puu alla, mida oli raputatud. Sääl haistis ta võõrast inimest ja kargles nüüd nagu hull õunapuu all, valjusti haukudes, urisedes ja puu otsa ronida tahtes.
Peremees järgnes koerale puu alla.
„Kes sääl on? Maha puu otsast, maha!..“ hüüdis peremees vihase häälega.
Peremehe häält kartis Tõnn palju rohkem veel kui kurja koera haukumist. Ülepeakaela libises poiss puu otsast alla. Koer haaras otsekohe tema püksisääre hammaste vahele ja rebis selle katki.
Poiss karjatas:
„Ai, ai!“
Peremees keelas koera:
„Vait, Eku!“
Siis pöördus ta poisi poole ja küsis:
„Kes sa oled niisugune?“
Poiss oli hirmsast ehmatusest seisma jäänud ja vastas kogeledes:
„Ma-ma-olen-Kõnnnu-Tõnn-nn!“
„Ah Kõnnu Tõnn ongi see vissivaras!“ ütles peremees. Teil ju hääd õunad isegi kodus. Mis sa veel meie vissidega teed?“
„Volli näitas, et neil pidid ju suhkruterad küljes olema!“
„Lollike, et sa Volli juttu usud. Säh, võta üks viss ja mine koju! Kui sööd, siis näed isegi, et teine kord vissivargile tulla ei maksa!“
Peremees lasi poisi minna. Muud häda Tõnnil ei olnud kui lõhkine püksisäär.
Kusti käsi käis pahemini. Isa sai kõik kodus teada ja tegi veel selsamal õhtul poisile urvaplaastriga kirjud püksid jalga.
„Nüüd oled sa vissivaras; saad mu käest nahatäie, et sinust edaspidi hobusevarast ei kasvaks!“ ütles isa enne seda valusat toimingut.
Kusti uus müts jäigi virtsaauku. Poiss pidi käima nüüd alati vana mütsiga, see oli peaaegu niisama luitunud kui Tõnni oma, mille Volli oli nimetanud varesepesaks.
Teisel päeval juhtusid kolm poissi nagu harilikult üksteise ligidale. Tõnn tahtis niisuguse näo teha, nagu poleks eelmise päeva pahandusi olnudki. Volli hakkas aga korraga laulma:
„Vissivaras, vissivaras, vissi-ii-varas!“
„Kustil vaesel, Kustil vaesel, kirjud püksid jalas!“
Sõna lausumata kadusid Tõnn ja Kusti oma karjaga karjamaa teise otsa. Mingisugust sõprust Volliga ei võinud enam olla ega ka tulla, kisklemist teataval põhjusel ka mitte.


Ado Köögardali lastejutt „Õunavargil“ ilmus 1930. aastal lasteajakirjas „Laste Rõõm“ Nr 9. 

JÄNEST OTSIMAS

Aadi ja Hilda otsisid jänest. Nad olid talulapsed. Nende talu oli üksikult, külast väljas. Õu oli suur ja jaotatud kahte ossa: üks oli loomadele jalutamiseks, teine, puhtam, elumaja ukse ees. Õunaaed oli neil muidugi ka, see oli ühenduses puhtama õue ja kapsaaiaga. Tihe aed ümbritses õuesid ja aedu, nõnda et kanagi muidu ei pääsenud välja, kui pidi hästi enne võtma hoogu, et oma vaevase lennuga jõuda aia otsa, sääl natuke hinge tagasi tõmbama, uut hoogu võtma ja alla lendama sinnapoole, kus ta arvas enesel olevat hää. Üksnes kapsaaia üks äär oli aiaga ümbritsemata, kuid säälpool küljes oli oja, millest kana igatahes ei jõudnud üle lennata.
Üle oja oli kaasik kuuskedega segamini, sääl algas ühtlasi karjamaa. Karjamaal kasvas mitu kase-, kuuse- ja lepasalka, oli aga ka lagedat maad. Isegi mägesid oli sääl, kus suvel leidus maasikaid ja murakaid, sügisel pähkleid ja seeni.
Õu ja karjamaa oli laste kodumaa, kaugemale ta palju ei ulatunud. Ümberringi paistsid sinetavad metsasalgad, mõni üksik talu ka. Põldudele lapsed palju ei puutunud. Üksnes suve lõpupoole, kui vilja koristati ja mõned põllud vilja alt vabanesid, lasti kari ka põllule ja heinamaale. Siis pidid lapsed vaatama , et loomad ei oleks läinud viljarõukude kallale, ega mõned vallatud lehmad oma keha ja sarvedega hakanud heinakuhja lõhkuma. Enamjagu aega oli aga kari aiaga ümbritsetud karjamaal ja sääl sai mõndki näha.
Metsatukad, mis igalpool kasvasid, andsid häid võimalusi elamiseks igasugu lindudele ja loomadele. Oravad olid igapäevased loomad. Juhtus sedagi, et neid oli korraga kolm ühe puu otsas. Laste hirmutades kargasid nad ühe puu otsast teise otsa, kuna karjakoer puutüve juures kiljus ja asjata püüdis karata puu otsa.
Vahetevahel nägid lapsed ka mõnd suuremat looma. Kevadepoole liikusid karjamaa ligiduses mõned metskitsed. Lapsed nägid mõnikord, kuidas metskits nendega karjamaalt läbi jooksis, üle aia kargas, oja kitsast kohast hõljudes hüppas üle ja kadus eemale metsa.
Kord tuli karjamaale põdergi, suurte haraliste sarvedega, seisatas lagedal mäe otsas, vaatas kaugusse ja kadus.
Lapsed juhtusid vahetevahel ka tetrede lähedusse, kes suure parinaga tõusid lendu ja laste eest põgenesid.
Kõik niisugused asjad, mida näha saab metsarohkeil mail, huvitasid väga neid kaht last.
Mõnikord mõtlesid nad:
„Kui saaks mõne niisuguse looma või linnu kätte! Saaks ometi põdrale lõa kaela visata – viiks ta koju lauta, annaks heina süüa, paneks talvel saani ette ja sõidaks nagu tuul mööda teed, inimesed imestaksid meie uhket sõitu!..“
Aga kust sa niisugust looma saad kätte! Nähagi saab teda väga harva, hää seegi.
Kõige rohkem huvitas aga lapsi jänes. Neid loomi nägid lapsed ka, üsna sagedasti; harvemini küll kui oravat, aga ei läinud peaaegu päevagi mööda, mil jänes ei oleks joosnud üle mäe. Ka läks niisugusel korral karjakoer Tuks jänesele järele. Aga jänes jooksis nagu tuul üle mäe, mäest kukerpalli alla ja kadus metsa. Tuks oli küll väle, aga väledam veel oli jänes, ei Tuks teda kätte saanud!
Lastele tuli aga kange himu jänest kätte saada. Iseäranis kindlaks kasvas nende huvi siis, kui nad kodus söögilaual kuulsid juttu, kuidas teise või kolmanda talu sulane oli leidnud hiljuti jänese magamast, ajanud kuue seljast, visanud jänesele pääle ja nõnda krapsanud jänese kinni.
„Mispärast talle kuub tuleb pääle visata?“ küsis Aadi.
„Kuidas sa muidu jänest julged kinni võtta? Ta on küll väga arg loom, aga hambad on tal väga teravad, vaata, et kätt otsast ära ei hammusta! Kraabib käppadega sul veel silmad pääst välja!“
Nüüd teadsid mõlemad lapsed, et on tarvis jänest püüda kuuega. Et kuub oli üksnes Aadil, Hildal mitte, siis jäi jänesepüüdjaks Aadi.
Nüüd otsisid lapsed igast põõsaalusest, kas sääl mitte jänes ei maga. Noh, iga põõsa all küll teda ei ole, aga mõni põõsas on tingimata ka niisugune, et sääl jänes on peidus. Kes otsib, see ka leiab. Aadi ja Hilda otsides kargas mõnigi jänes nende ligidalt üles, aga nii palju aega ta ei annud, et oleks lasknud endale kuue visata pääle.
Kunagi ei näinud lapsed jänest magamas.
„Mis see peab õige tähendama, et teised leiavad ja saavad jänese kättegi, meie aga ei leia ega leia, ligidale küll saame, aga siis jookseb jänes just nina alt ära!“ mõtles Aadi.
Viimaks leidsid lapsed, et Tuks on süüdlane – tema ju kõndis alati lastega kaasas.
„Jänesel on hää nina, ta tunneb koera haisu!“ ütles Hilda. Siis nad otsustasid otsida ilma Tuksita. Minnes jänest otsima käskisid nad Tuksi jääda maha. Aga või siis koer jääb maha! Kuhu koeral ka minna oleks olnud? Mine koju, siis aetakse kurjaga karja, hüütakse valjusti:
„Tuks, kasi karja!“
Kui Tuks ei pane käsku tähele, võetakse vemmal ja antakse valugi. Tuks ei teadnud seepärast laste käskides minna kuhugi.
Nähes, et Tuksist lahti ei saa, tehti nõnda, et jänest otsima mindi üksinda, kuna teine laps pidi Tuksiga jääma eemale. Muidugi läks otsima see, kellel oli kuub, sest muud jänese püügi riista lapsed ei tunnud. Hilda jäi Tuksiga mäe pääle istuma, hoides Tuksi kaela ümbert kinni, et Tuks Aadit otsimisel ei segaks.
Kord hiilis Aadi jällegi põõsastes. Pajupõõsad kasvasid sääl, noored põõsad, mille oksad olid üsna maa ligidal.
Aadi päris ehmus! Ühe põõsa ääre all oli jänes pikali maas. Ta magab lahtiste silmadega. Aadi arvas, et jänes on ärkvel, sest ta vaatas talle just nagu otsa. Aadi mõtles:
„Jänes vist haige – mis ta muidu lahtiste silmadega pikali vedeleb!“
Kähku hakkas Aadi kuube seljast maha ajama, kartes, et haige jänes muidu siiski võiks hammustada või küünistada. Ise aga ütles sääljuures üsna kuulduva häälega:
„Oh sa jänes!..“
Ta tahtis veel juure lisada:
„Ära mind karda – ma ei tee sulle midagi!“
Kuid seda ta enam ütelda ei saanud. Va´ pikakõrvalisel oli neistki sõnadest küllalt, ta ehmus koledasti; kargas hooga maast, pidi Aadile otse selga jooksma, sai põõsaste vahelt välja ja pistis otse sinna mäe poole, kus Hilda istus Tuksiga.
Aadi lootis, et jänes nüüd Tuksi kätte satub, tahtis koerale anda märku, hüüdis:
„Tuks, jänes!“
Tuks kuulis hüüdu, tõmbas Hilda käest lahti, kiskus selle pikali ja tormas jänese poole.
Jänes nägi Tuksi, pöördus põigiti paremale poole ja jooksis läbi karjamaa-aia suuremasse metsa, kuhu Tuks küll kileda haukumisega järele jooksis, kuid jänest ometi kätte ei saanud, talle päris ligidalegi ei jõudnud.
Oh seda suurt pettumust, mis oli nüüd lastel, iseäranis just Aadil! Ta pahanes päris iseenese pääle:
„Kes mind käskis jänest enne kinnivõtmist rahustama hakata, et ta mind ei kardaks! Peaaegu oli ta mul juba käes, aga nüüd läks, ja võta veel kinni!“
Nädal otsa käis Aadi küll üksinda, küll ühes Hilda ja Tuksiga sääl pajupõõsaste vahel vaatamas, kas jänes ei ole jälle sinna magama tulnud, aga tühi oli see koht. Aadi näitas Hildale, kus jänes just oli olnud maas, kus oli olnud ta pää ja kuspool saba, ka arvas ta mõnd rohukõrrekest ära tundvat, mida jänes oli magades maha rõhunud. Aga mis aitab rohukõrreke, kui jänest ennast ei olnud!
Ei saanudki sel suvel Aadi enam kordki magavat jänest näha.
Suvi hakkas jõudma lõpule. Rukkis oli ammugi lõigatud, ka muist tõuvilja juba koristatud. Kari lasti põldudele ja Aadit-Hildat ühes Tuksiga olid linakitkujate läheduses. Lehmad-lambad sõid üsna vagusasti põllupeenral, kus oli rohkesti maitsvat rohtu, ja lapsed võisid käia sagedasti tööinimeste juures vaatamas, kuidas linapeod said valmis ehk kuidas linakupraid otsast ära rapsiti.
Korraga kuulsid lapsed natuke maad eemal linas häält, mis kõlas õige peenikeselt, umbes nii:
„Pii! Pii!“
„Mis hääl see peaks olema?“ küsis Aadi.
Üks tööline vastas:
„Mis ta siis ikka on! Sääl kükitab mõni jänesepoeg. See teeb niisugust häält!“
Otsekohe tahtis Aadi linasse joosta ja jänesepoja üles otsida, aga teda ei lastud.
„Tallad lina maha – kas meil siis teda nii kerge kiskuda? Öeldi talle.
„Oota natuke, kui jõuame jänestele lähemale, küll nad siis isegi tulevad välja!“
Seda Aadi küll ei uskunud, et jänes linasse ootama jääb, kuni ükskord tema lähedale jõutakse. Aga nõnda küll tuligi. Nii umbes tunni aja pärast hakkas üks jänesepoeg linakiskujate eest jooksma kaugemale linasse. Nüüd ei suutnud Aadi enam hoiduda, ei oleks ta enam ka ühestki keelust hoolinud. Ta jooksis linasse jänesele järele.
Lina aga mässub niihästi jänesele kui ka inimesele natuke jalgade ümber, kui sääl sees joostakse. Ei saa kumbki hästi edasi. Inimene oma pikemate jalgadega saab igatahes küll paremini edasi kui jänesepoeg.
Nõnda jõudiski Aadi jänesele järele. Ei olnud aga enam aega kuube seljast ära võtta, sest selle ajaga oleks jänes läinud viimaks jällegi kus see ja teine. Aadi krapsas jänese turjast kinni.
Ei rabelenudki väike jänes palju, kui ta Aadil oli käes, ei hammustanud ka, tõmbas teine kõrvad hästi kaela ligi ja oli vaikne ning kartlik.
Linakiskujail juhtus olema korv parajasti kaasas. Jänes pandi korvi ja rätik seoti korvile pääle.
„Selle jänese kasvatan üles!“ ütles Aadi.
„Mina annan talle igapäev piima ja kapsalehti!“ tõotas Hilda.
Umbes poole tunni pärast jooksis teine jänesepoeg linast välja lagedale maale ja säält viljarõugu alla, kus üks linakiskuja tüdruk võttis ta kinni ja kinkis lastele.
Ei läinud mööda veerandtundigi, kui juba kolmas samasugune jooksis linast sinnapoole, kus kari sõi. Lapsed mõlemad, Aadi ja Hilda, jänese järele.
Väike jänes jooksis õige kiiresti, nõnda et üheteistkümne-aastasel Aadil ja kaheksa-aastasel Hildal oli päris tegu, enne kui said jänesele järele, aga kätte nad teda ei saanud nii kergesti. Jänes jooksis eest ära. Põllult jooksis ta rohtunud teele ja katsus ennast ära peita sügavaisse rööbastesse. Lapsed teda ka säält kinni võtta ei saanud, sest väljasirutatud kätt nähes põgenes ta uuesti eest.
Viimaks hüüdis Hilda Aadile:
„Võta kuub seljast!“
Aadi kuulas käsku, tõmbas ruttu kuue seljast, ja kui jänes jällegi oli rattarööpas, viskas Aadi talle kuue pääle, ja nüüd oli jänes käes.
Kolm jänesepoega, kõik küll ühest ja samast pesakonnast, oli ühe päevaga käes. Lapsed tahtsid neid kõiki üles kasvatada ja sellega olid ka vanemad nõus.
Aga kuhu neid panna?
Isa ütles:
„Pange nad alul suure toobrisse, toobrile lauatükid pääle, et jänesed välja ei saaks. Kui ma nüüd varsti aega saan, siis sean vana riidekirstu aidatrepil jäneste jaoks koda. Las´ nad siis kasvavad pääle!“
Korviga viidi jänesed koju. Küll olid nad kogu aja vagusi, liikumata!
Lapsed tõid jäneste jaoks kapsaaiast lehti ja taldrikuga piima, panid toobrisse ja jänesed ka sinna. Oleks aga ükski jänes laste nähes kordki katsunud oma toitu! Muudkui kükitasid maas, kõrvad kaela pääl, nagu ei elakski nad. Lapsed panid mõned lauatükid toobrisuule ja jäid hästi vagusi ootama.
Peagi kuulsid nad, kuidas toobris hakkas liikumine. Jänesed hakkasid sööma.
Toober jänestega jäi kuuri alla, kus ka vankreid hoiti. Õhtul oli aga keegi vankrit kuuri vedades kogemata aisaotsaga ühe toobrisuul oleva lauatüki maha ajanud ja jänesed ronisid öösel toobrist välja.
Hommikul läksid lapsed jäneseid vaatama ja leidsid, et toober on tühi. Oh seda õnnetut nägu, mis neil siis oli!
Ruttu jooksid lapsed kaebama emale oma õnnetust. Ema tuli lastega ühes kuuri, mis oli puhtamas õues kapsamaa ääres ja aidaga ühise katuse alla ehitatud.
Ema vaatas ühte ja teise nurka ja leidis laste suureks rõõmuks ühe jänese üles. Teisi kuuris ei olnud. Ema ütles:
„Otsige kapsaaiast, mul ei ole praegu aega, ega nad kaugele ole läinud, ei saagi minna: meil ju tihe aed igalpool ümber!“
Lapsed otsisid jäneseid kapsaaiast. Suure otsimise järele leidsid viimaks ühe üles ja püüdsid ta kinni. Teise leidsid ka. Kolmandat nad ei leidnud.
„Küll ta vist ujus ojast läbi!“ ohkas Aadi.
Üle oja metsast nad ka ei leidnud jänesepoega. Leppisid siis kahe jänesega.
Nende kahe jaoks säädis siis isa vana riidekirstu korda: tegi ümmarguse aknataolise augu kirstuotsasse, lõi sinna harvalt pulgad pääle. Nõnda võis jänestele anda toitu ka selle augu kaudu ega tarvitsetud ühtepuhku kirstu kaant kergitada ja nõnda kergesti jäneseid lasta ära joosta. Kirstu sai põhku jänestele magamiseks ja toitu toodi korralikult.
Lapsed andsid esialgu jänestele piima ja kapsalehti, hiljem, talvepoole andsid nad neile vahete-vahel ka vett ja iseäralise isuga sõid jänesed ristikheinu. Haavaoksi toodi neile ka närimiseks ja hammaste teritamiseks. Ka õunapuuoksi anti mõnikord.
Nõnda kasvasid jänesed suuremaks. Lapsed panid neile ka nimed. Üks jänes oli priskem ja hoidis kõrvad hästi kikki, sellele pandi nimeks Kiki. Teine vähem, kes kõrvu hoidis natuke lonti, sai nime Londu.
Nad harjusid inimestega päris hästi ära. Koguni nii julgeks nad läksid, et endid ajasid kirstu najale püsti, kui neile kirstukaant üles tõstes anti toitu.
Lapsed hoolitsesid oma jäneste eest kõige suurema tähelepanelikkusega: puhastasid nende eluruumi sagedasti ja viisid toitu korralikult. Kui lapsed koolis olid, toitis ema jäneseid. Nõnda jõudsid kätte jõulud ja noored jänesed olid juba vana jänese suurused.
Tuli sääl ühel päeval vallasekretär võõrsile ja nägi ka jäneseid. Hakkas kohe kahetsema:
„Oleks minu lastel ka mõni niisugune ilus loomake!“ Noh, hakkaski isal kahju sellest, et sekretäri lastel ei olnud niisugust loomakest, ja küsis Aadilt-Hildalt, kas nad lubaksid ühe jänese neile vaestele lastele.
Aadi ja Hilda olid helded lapsed ja lubasid. Et nad aga iseäranis just Kikit armastasid, siis anti Londu vallasekretärile. See läks jänesega oma koju. Kuulda oli aga, et ta Londut sugugi ei olnud jätnud oma lastele mängimiseks, vaid juba nii kolmandal või neljandal päeval söönud jänesepraadi.
Kiki jäi aga oma kohale. Lapsed käisid teda endist-viisi toitmas. Isa mõtles korra ka sellele, et jänesest lasta teha praad, aga lapsed palusid nende Kiki jätta ellu. Jäetigi jänes ellu.
Et Kikil ei hakkaks üksinda elamisel liig igav, tõid lapsed ta sagedasti tuppa endi juure. Suur rõõm oli lastel, kui jänes mööda tuba aeglaselt edasi ja tagasi kargles, mõnikord tõusis tagumisile jalule, nagu tahaks vaadata aknast välja, teinekord jälle vallatushoos suure kiirusega lipsas voodi alla, nagu oleksid tal koerad olnud kallal.
Kiki oli ise nii julge, et ta laste peost juba võttis toitu. Lapsed paitasid Kikit ja panid oma pää sagedasti tema pääle. Kiki karvad olid nagu pehme padi. Nad ehtisid ka oma jänest: sidusid talle punase paela kaela ümber, paelale oli aga Hilda enne õmmelnud Kiki nime valge niidiga.
Nõnda möödus talv. Lapsed tahtsid oma jänest ka suvel edasi pidada, et siis sügisepoole talle mõnd uut jänesepoega lootuse järgi seltsiliseks leida.
Ühel kevadpäeval, kui puud hakkasid juba minema lehte ja igalpool tundus kevadlõhna, mängisid lapsed jälle toas Kikiga. Korraga tuli Hildale mõte:
„Viime jänese õue! Las´ ta jookseb ka sääl päikesepaistel – ega ta ära jookse – ta meiega juba harjunud!“
Nad viisidki Kiki õue.
Aga nad unustasid ära, et Tuks ei olnud sugugi jänese sõber. Niipea kui Kiki õuel lahti lasti, oli ka Tuks sääl. Kiki pistis hirmuga jooksma, Tuks järele. Laste keeldu Tuks ei kuulanud.
Kiki jooksis esiteks õue aia äärt mööda, siis kapsaaeda, kus sel aastaajal veel midagi ei kasvanud. Tuks oli tal kannul. Kikile tuli oja vastu. Et Kiki ei tahtnud sattuda Tuksi lõugade vahele, siis hüppas ta vette, ujus ojast läbi ja kadus enne juba metsa, kui Tuks teisele kaldale jõudis.
Niipalju lapsed oma armsast Kikit nägidki.
Küll nad ootasid, et jänes tuleb vast tagasi. Ei ta tulnud. Lapsed käisid paar nädalat metsi mööda vaatamas, kas nad ehk ei näe Kikit. Ei näinud. Küll oli kahju, tuline kahju!
„Mis sa andsid niisugust rumalat nõu, et Kiki viia õue?“ pahandas Aadi Hildaga.
„Olnud ise targem ja ära võtnud kuulda seda rumalat nõu!“ vabandas ennast Hilda.
Suvi möödus, sügis tuli. Ei näinud korda ka uut jänest leida.
Kord talvel viidi lapsed onule võõrsile. Onu elas kümme versta eemal. Onu oli ka jahimees ja ta oli oma külalistele metsast katsunud muretseda hääd suutäit. Neile pakuti jänesepraadi.
Lapsed hakkasid süües oma jänesest rääkima. Nad rääkisid onule ka sellest, kuidas nad Kikile olid sidunud kaela punase paela ja paelale õmmelnud kiki nime.
„Kuidas?“ hüüdis korraga korraga nüüd onu. „Teie jänese nimi oli Kiki ja punane pael oli tal kaelas? Siis on ta seesama jänes, mis siin nüüd on laual! Ma lasksin ta eile ja kaelas oli tal õige luitunud pael Kiki nimega!“
Lastel ei läinud suutäied enam alla. Siin siis oligi nende armas Kiki!
Luitunud paela võtsid nad kaasa ja viisid koju mälestuseks.


Ado Köögardali „Jänest otsimas“ ilmus 1930. aastal ajakirjas „Laste Rõõm“ Nr 9 

RAHAAUK

Jaan otsis juba paar aastat rahaauku.

Igaüks teab mis on rahaauk. Vanal ajal, kui sõda maale ulatus, peideti raha maa sisse: pandi mõne poti või pajakese sisse, kaeti päält kinni ja maeti maha. Sõda käis maast üle, raha jäi alles, aga inimesed, kes raha olid peitnud, said ise surma – kas tapeti nad või suretas neid katk. Mõnikord juhtus sedagi, et inimene ise ka enam ei leidnud seda kohta, kuhu ta raha mattis. Siis jäi raha leidjat ootama.

Jaani isatalu maa päält oli korra, nii umbes saja aasta eest, ka leitud üks rahaauk. Sellest räägiti sääl ümberkaudu nüüd juba sada aastat peaaegu iga päev, mõni päev isegi kaks-kolm korda. Teola peremeest-perenaist läinud Pingu tallu varrudele. Nad läksid silmnäolt kõige otsemat teed. Naanu ojast läbi minnes võtsid nad jalad lahti. Oja teisel kaldal panid nad jalad jällegi kinni. Ööseks jäi Teola rahvas varrudemaija, ja nägid sääl meest ja naine üht ja sedasama imelist und: tuleb nende juure nimelt üks hall mehike ja ütleb:

„Säälsamas, kus teie ojast läbi tulles jalgu kinni panite, on minu raha. Ma korjasin sõja ajal suure hulga hõbedat ja matsin enne oma surma maha – tahtsin seda varandust teie jaoks hoida. Nüüd võtke ta!“

Mees ütles naisele hommikul:

„Ma nägin imelist und!“

Naine aimas ja küsis:

„Kas rahaaugust või?“

Siis kadusid nad varrudelt. Künka sees, mille pääl nad enne olid istunud, oligi väike katel rahaga. Palju hõberaha ja ehteid oli. Päris tassida andis see kahele inimesele. Varsti ostsid nad endile väikese mõisa.

See oli alles jutt, mida sada aastat jutustades ei peetud igavaks.

Kümneaastane Jaan mõtles:

„Peaks saama ka mõne niisuguse rahaaugu kätte!! Küll ma teaksin, mis teeksin…“

Mõisat Jaan ei tahtnud osta – sellega arvas palju muresid tulevat. Jaan armastas väga juturaamatuid ja otsustas rahaaugu rahaga linnast raamatukauplusest kõik ilusad raamatud ära osta, puha kuldköites. Ühe ilusa raamaturiiuli tahtis ta ka teha lasta, raamatud sinna pääle mahutada, siis ise neid lugeda ja mõnele teiselegi inimesele anda, kes Jaani vastu hää oleks ja raamatuid ka hästi puhtasti oleks hoidnud. Kui siis raha oleks veel üle oleks jäänud, tahtis Jaan enesele muretseda jalgratta, isale-emale ka üht ja teist, õde ja vendi ei tahtnud ta ka unustada ja ühele vanale eidele, kes tööd enam ei jõudnud, tahtis ta ka midagi kinkida. Küll jaan juba raha oleks osanud tarvitada, kui ta aga seda leiaks!

Jaan otsis hoolega rahaauku. Karjamaal oli liivamägi, vanaaegne kindlus või linn, nagu teda muistsel ajal nimetati. Seal ikka mõni rahapada maa sees pidi magama. Aga kus kohal?

Jaan võttis karja juure labida kaasa ja kaevas. Ta ei leidnud aga muud kui hulgakese süsi ja mõne saviriista tükikese. Raha ei olnud kuski. Jaan aga kaevas ja kaevas. Vaevalt leidus mäe pääl veel mõni kohake, kus Jaan labidaga ei oleks tuhninud. Ometi oli see kõik tühi töö.

Jaani vaimusilmade ees virvendasid küll iluköites raamatud, aga pärissilmad neid ikkagi veel näha ei saanud.

Ei olnud aga rahaauku mäe sees, siis pidi ta metsas ikkagi olema. Jaan otsis metsa alt ja kaevas peaaegu iga suurema kuuse juurte vahelt. Kõik oli asjatu.

Koduseile rääkis poiss oma kavatsustest. Need naersid ja ütlesid, et rahaauk ei olevat mõni harakapesa, mida kergesti võivat leida metsas kuuse otsas.

Oli sääl sulane Jüri. See naeratas korra kavalalt ja ütles Jaanile:

„Käisin hiljuti meie kuusikus. Sääl leidsin küll iseäralise kivi. Just nagu mõne rahapaja kaane. Ma tahtsin teda ligemalt vaadelda, aga peremees hüüdis mind ja ma pidin ruttu säält ära minema. Nüüd olen otsinud seda kivi, aga mitte ei leia…“

Kuulis Jaan seda juttu, uskus sulase kõnet, otsis pool päeva metsaalust mööda rahaaugu-kivi. Leidis viimaks selle. Oli teine punakas pehmet võitu liivakivi. Jaan hakkas seda lähemalt silmitsema.

Korraga leidis ta säält päälkirja: „Siin selle kivi all on rahaaugu!..“

Kiiresti jooksis ta koju ja hüüdis Jürilegi, kes parajasti kodus oli:

„Rahaauk on käes! Kirigi oli kivi pääl!“

Jaan kutsus oma õe Hilda, 12-aastase plika, kaasa, võttis labida ja ruttas kuusikusse. Hilda pidi raha oma põllega koju kandma.

Nad leidsid peagi õige koha üles. Jaan hakkas kaevama.

Korraga kuulsid lapsed kuusikust ühe kuuse otsast kurja häält:

„Kuidas sa julgesid minu rahakatelt hakata kaevama! Oota sa aga, ma su kaela pahupidi käänan!“

Lapsed jätsid labida kus see ja teine ja katsusid, et aga kodu poole said. Kui nad õue joosid, kuulsid nad juba kuusiku äärest sedasama kurja häält:

„Vaadake ometi ka tagasi! Kas näete kivi mu käes? Nüüd te enam ei tea, kus rahaauk asub!“

Kuri hääl muutus järkjärgult Jüri hääleks. Jüri oli Jaanile nalja tahtnud teha, seepärast kivile kirju pääle kritseldanud, ise sel ajal puu otsa roninud, kui lapsed kaevamas olid, ja kurja häält teinud.

Jaan oli väga pettunud. Raha, mis tema arvates juba päris ligidal pidi olema, oli jällegi õige tumedasse kaugusesse taganenud.

Ometi meelitas poissi see mõte ikka veel kangesti, et ükskord ikkagi võiks rahaaugu leida. Jaan käis sagedasti ka sel kohal, kus saja aasta eest pidi rahapada leitud olema. Iga küngast katsus ta järele, kas sääl sees midagi vahest peidus ei ole. Talle oli öeldud, et rahapada siis iseäraliselt tümisevat, kui mõne kaikaga künka pihta lüüakse. Katsus Jaan kõik võimalikult asjad ära – ei rahapajast jälgegi.

Oli õige soe päev juunikuu lõpus.

Jaan oli karjas. Juba keskhommiku paiku olid parmud ja kärbsed kurjasti hakanud lehmade kallale tungima. Lehmad ei saanud muud kui pistsid suure valuga sinnasamasse kuusikusse, kus Jaan selle päälkirjaga kivi oli leidnud. Putukad olid just nagu kurja ilma kuulutajaiks. Ilus ilm kestis lõunani. Siis hakkas aga pilvitama. Lõuna poolt hakkas tõusma sinine pilv. Müristas. Esialgu oli äike veel kaugel. Jaan kartis müristamist ja soovis kõigest hingest, et pilv oleks vajunud mujale. Pilv tõusis aga järjekindlalt kõrgemale. Juba sähvatasid välgud. Müristamine läks kõvemaks.

Korraga kuulis Jaan mürinat peaaegu juba pää kohal. Nüüd ei julgenud ta enam karja jääda. Ta jättis loomad üksinda ja jooksis koju. Karjakoer Tuks jooksis poisile järele. Loomad võisid küll ka ülevaatuseta jääda, sest karjamaa oli aiaga ümbritsetud.

Oli ka hää, et Jaan koju jooksis. Vaevalt sai ta tuppa, kui kange kohina ja mühinaga oli pilv tõesti pää kohta jõudnud, ja vihma hakkas sadama nagu oavarrest. Korra sadas rahetki vastu akent nõnda, et aknaklaas põrises. Pikne paukus kõrvulukustavalt. Jaan ei suutnud enam hirmu pärast teisiti olla kui läks oma voodi ja tõmbas teki üle pää. Nõnda jäi ta seni, kuni vihm lakkas sadamast ja piksemürin veeris üsna kaugele.

Siis alles tulid _Jaanile loomad meele. Ta ruttas neid nüüd vaatama.

Jaan läks kõige lühemat maad, mis viis üle oja säältsamast, kus saja aasta eest rahakatel oli leitud.

Jaan nägi peagi, et loomad üsna vaikselt karjamaal sõid. Seepärast sai Jaan ühe künka pääle tähelepanelikuks. Vihmavett oli selle künka ümber kogunenud üsna rohkesti. Jaan nägi ühte augukest, mis künka alla viis ja kust vesi alla valgus. Jaan kükitas maha, et seda iseäralist augukest paremini silmitseda, ja nüüd kuulis ta veel imelist surinat. Mis see küll pidi tähendama.

Jaan imestus, siis hüüdis ta korraga:

„Käes! Siin ei ole muud midagi kui rahaauk. Muld on natuke alla vajunud ja augu tekitanud. Nüüd jookseb vesi august alla, otse rahakatlasse. Rahad liiguvad veejooksmisest ja sellest see surin tulebki. Ruttu kodust labidas tuua!“…

Et rahaaugu küngast jälle kergesti üles leida hulga teiste küngaste keskel, pani Jaan oma karjavitsa püsti maa sisse ja jooksis siis koju.

Jälle kutsus ta Hilda enesega kaasa. Sel oli ju põlleke. Labidas õlal jooksis Jaan ühes Hildaga oja ääre tagasi.

Kaks labidatäit saigi Jaan kaevada, kui Hilda hirmukiljatusega jooksis eemale. Künka seest kargas välja hall hiir ja põgenes eemale, nii kuidas ta jalad teda aga kanda suutsid! Jaan lõikas siiski veel ühe labidatäie. Siis leidis ta kolm-neli karvadeta hiirepojakest.

Hiirepesa oli künka sees. Surin tuli üksnes sellest, et vesi jooksis hiireauku mööda, mis viis ümber künka kuhugi madalamale paigale.

Seda pikaks veninud pettunud nägu, mis Jaanil nüüd oli!..

Jaan otsustas, et iialgi enam ei tee tühja tööd rahaauku otsides. See ei peaks küll iialgi võimalik olema, et rahaaugu rahaga enesele saaksid midagi ilusat, millest paremat nagu ei oskakski enam ette kujutada! Ilus raamaturiiul muutus järjest hallimaks ja iluköites raamatud kaotasid Jaani hinges oma sära. Neid vähemalt niipea saada ei olnud Jaanil ühtki lootust.

Jaan läks oma loomade juure, Hildaga saatis ta labida koju.

Õhtu eel kõndis Jaan mööda maanteed, mis viis karjamaalt läbi ja koduõuest mööda.

Üks hästi riietatud mees läks mööda teed, ilus kepp käes. Jaan vaatas talle järele. Korraga tundis ta, et oli paljajalu astunud pääle ühele asjale, mis tundus kõva ja pehme ühtlasi. Maas oli rahatasku.

Jaan teadis, mis sellega tuli teha. Ta jooksis võõrale järele ja hüüdis:

„Pidage natuke! Kas Te ehk kaotasite midagi?“ Võõras ehmus, katsus oma taskut. Jah, taskurätikut võttes oli ta ei-tea kuidas oma rahatasku välja tõmmanud. Nüüd sai ta selle Jaani käest kätte.

Häämeele pärast andis võõras Jaanile 2 krooni. Selle rahaga ei võinud Jaan enesele küll saada raamaturiiulit ilusate raamatutega, kuid ühe õige hää ja ilusa raamatu sai endale siiski.
__________________________________________________________

Ado Köögardalil jutuke „Rahaauk“ ilmus 1931. aastal ajakirjas „Laste Rõõm“ Nr 6.

HEINAL

Keskhommikust süües hakkas peremees oma töökava arutama:

„Kena ilmake täna, kuivatab hästi. Nõnda saame Särgla heinamaa ülehomme küll valmis. Mart, mine nüüd Särglasse loogu ümber lööma! Me jääme siia kodumaile, tuleme homme järele!..“

Seda kuuldes hüüdis perepoeg Aadi:

„Isa, luba mind Mardiga kaasa minna!“

Aadi oli 13-aastane poisike ja käis linnas koolis, olles suvevaheajal oma isatalus. Isa ütles:

„Mine päälegi! Võta reha kaasa – aitad Marti. Mis sa sääl muidu ka vedeled!“

Aadi oli rõõmus, et saab sulasega koos Särglasse. Särgla oli kodust kaugel – sai sinna ilusti oma 12 kilomeetrit.

Mart hakkas Särglasse mineku vastu valmistuma. Ta tõi vana mära Miira karjamaalt, jootis seda ja hakkas siis vankri ette rakendama.

Perenaine säädis vahepääl leivakoti ja piimalassi valmis. Leivakotti pandi terve leib, karp keedetud sealiha, teine karp võiga ja veel kolmas ka – soolatud silkudega. Lassi pandi haput piima.

Mart võttis veel üht ja teist kodust kaasa: ühe lambanahkse kasuka, villase vaiba, padja, kirve, rehad ja muid väikesi asju, mida vajati heinateol ja öösel magamiseks.

Kui kõik oli valmis, ronis Mart Aadiga vankrisse ja sõit algas Särgla poole.

Esmalt oli hää – tuli sõita suurel maanteel, mis ilusa suvega oli sile nagu laud. Aga siis tuli oma 5 kilomeetrit sõita mööda heinamaid suure Parika raba ääres. Sääl ei olnud edasisaamine sugugi kerge. Mitmes kohas tuli koguni kraavist läbi sõita. Kraavipõhja oli küll kunagi pandud paar haokubu, aga need olid juba kõdunenud ja ühtlasi olid paljust käimisest ka kraavikaldad mädaks sõtkutud.

Nõnda juhtus korra seegi, et vana Miira, kes vankrit vedas, korraga ei jõudnudki teisele kraavikaldale, vaid vajus tagumiste jalgadega kraavi mutta, rabeles, rabeles, ei suutnud aga esimestegi jalgadega toetuda ja heitis korraga küljeli.

Mart ja Aadi olid küll heinamaadel otsekohe juba hakanud vankri kõrval käima, aga mädas kraavis oli ka kerge koorem vanale märale liig, ja nüüd oli ta mudal pikali.

Aadi oli hirmul, et ei tea, mis nüüd saab. Mart oli silmapilk üle kraavi karanud ja tahtis hobust hakata rakendama lahti, kuid sellele oli natuke muda kõrva tunginud. Muda kõditas kõrva ja mära kargas isegi juba üles, hüppas paar korda nii kitse moodi ja oligi teisel kaldal väljas. Nüüd oldi peagi juba oma heinamaal.

Sääl oli suur heinaküün. Küüni juures võeti hobune rakkest. Leivakott ja piimalass tõsteti vankrist küüni, päikese eest varjule. Päike ju va´ imelik: soojendab ja paitab võikarpi seni, kuni või hakkab sulama, ja hapupiima teeb päike viimaks päris kibehapuks.

Oli juba lõunaaeg, kui poisid jõudsid Särglasse. Pikk tee oli käidud, poiste kõhud olid tühjad.

Miira pandi sinnasamasse küüni lähedusse kaskede ja suurte leppade vilusse sööma. Poisid hakkasid nüüd ka eneste pääle mõtlema. Mart küsis Aadilt:

„Ütle, mis sa tahaksid süüa – kas külma sealiha või praeme ta natuke üle?“

„Meil ei ole ju panni kaasas – oleksime selle pidanud kodust ühes tooma“ vastas Aadi.

„Saame ilma pannita veel maitsvama suutäie!“ ütles Mart. „Korja ruttu natuke kuiva hagu!“

Aadi korjas suure sületäie ja pani haod ühe suure raudkivi ligidale, küünist tükk maad eemale, kus tuul pääle ei käinud ja ennemaltki nähtavasti tuld oli tehtud.

Mart lõikas vahepääl kaks kaseoksa ja tegi neist kepikesed terava otsaga.

„Mis sina sääl teed?“ küsis Aadi.

„Kahvleid. Neil siin küll ka üks teine nimi – varras. Küll näed, läheb tarvis!“

Võttis siis Mart lihakarbi ja säält seest kaks ilusat lihatükki, pistis need varraste otsa ja andis Aadi kätte. Ise kahmas ta käputäie kuivi heinu, säädis haod heinte pääle kivi ääres ja pistis heinad tikutulega põlema.

Otsekohe tõusis suits ja tulelõke ülespoole. Kui tuli juba hästi põles, võttis Mart mõlemad vardad ja hakkas tule kohal liha küpsetama.

Natuke rasva läks küll nõnda kaduma, see tilkus tulle ja põles sääl ära, aga selle eest said lihatükid hästi pruuniks ja juba välimuselt isuäratavaiks.

Ühe varda andis siis Mart Aadile öeldes:

„Säh, võta nüüd oma kahvel!“

Ta lõikas tüki leiba enesele ja Aadile. Süües oli liha nüüd päris suurepärane. Nii maitsvat praadi ei olnud Aadi oma arvates veel millalgi saanud. Janu kustutamiseks joodi lassist haput piima pääle. Mart ütles:

„Nüüd kuluks veel üks hää uinak ära. Aga tead, jätame selle täna päris tegemata. Mul on üks teine nõu. Kui oled tubli poiss ja mind hästi aitad, saame enne õhtut aegsasti heinaloo ümber lüüa. Meil jääb, kui me nüüd otsekohe tööle asume, tükk aega järele ja võime rabasse minna soomurakaid sööma. Need peaksid parajasti just hästi valmis olema…“

Mardi juttu pani Aadi otsekohe tähele. Kui Mart nii hästi oskas liha küpsetada, siis kõneles ta ka murakaist tingimata tõtt. Aadi oli neid marju juba ennemaltki saanud ja nad olid talle hästi maitsnud.

Mõlemad poisid lõid rehaga heinakaari nii suure hooga ümber, et mõttedki mujale ei juhtunud kui üksnes selle pääle, et töö lõpetada.

Ilm oli ka ütlemata ilus. Juulikuu päike paistis sinitaevast. Poisid olid oma päälisriided seljast võtnud ja olid aluspesu väel. Häämeelega oleksid nad olnud ka paljajalu, aga see oli natuke nagu kardetav, sest rabaäärsel heinamaal, kus päälegi oli kase- ja pajupõõsastega künkakesi, oli sagedasti näha nõelusse ja need oleksid võinud paljast jalga hammustada. Kui Aadi ühe põõsa ligidale jõudis, nägi ta, kuidas üks uss just nagu must köis venis põõsa poole. Uss oli ennast päikese paistel nähtavasti soojendamas käinud ja tahtis nüüd põgeneda.

Aadi ei mäletanud pärast enam isegi, kumba ta enne tegi, kas pani reha krapsti ussile pääle või kisendas:

„Mart, uss!..“

„Kuhu ta käi?“ küsis Mart.

„Tule ruttu – uss minu reha all!“

„Hoia kinni, ära lase teda ära minna!“

Ruttu oli Mardil nuga käes ja ta lõikas ühe üsna tugeva kasemalga ja ruttas sellega ussi kallale. Aadi võttis oma reha ussi päält, uss hakkas kiiresti liikuma, sai aga Mardi käest vopsu pihta, jäi uimaseks, nõnda et enam sisisedagi ei suutnud.

Mart tagus ussi pää puruks, tegi siis oma malgaga maa sisse augu, toppis malgaotsaga ussi auku ja pani malga sinna pääle püsti.

„Las nüüd puhkab rahus!“ ütles Mart. „Üks koletis maailmas vähem!“

See ussi materdamine oli ainus asi, mis poiste tööd takistas. Uue hooga pöörsid poisid heinakaari teisele küljele.

Higi tilkus poiste otsaesiselt ojana. Särk läks esmalt selja päält higist märjaks, pärast leidus vaevalt veel mõni koht, mis jäi kuivaks. Poisid ei pannud aga palgehigi tähelegi, sest nende huvides oli rutem oma tööga valmis saada.

Enne kui õhtupäike jõudis heinamaa ja raba vahel kasvava kaunis kõrge kaasiku latvadeni, oli poiste töö tehtud ja heinakaarte teine külg võis juba nüüd õhtu eel veel tublisti kuivada ega tarvitsenud jääda ootama alles järgmise hommiku päikest.

Poisid viisid oma rehad küüni.

Mardi soovitusel aeti särgid natukeseks ajaks seljast ja pandi raudkivile, mille kõrval tuld oli tehtud, kuivama.

Pikuti heinamaast läbi läks suur kraav, mille vesi ühe oja kaudu voolas Võrtsjärve. See kraav, paari aastakümne eest kaevetud, oli päris ojakese taoline. Isegi kalad olid kraavis hakanud elutsema. Oli hauge ja iseäranis lutse. Hauge oli vähem: nad tulid kevadise suurvee ajal Võrtsjärvest ja püüti peagi kinni. Lutsud aga uuristasid endale elamud kraavi muldseisse kallastesse ja tulid säält harva välja. Luts on va´ laisk kala ja tuleb kaldaaugust välja alles siis, kui kallast õige tugevasti õõtsutatakse või jälle vees hiiglamüra tehakse just lutsukoopa juures. Saab lutsu küll ka nõnda kätte, et käsi pistetakse koopasse. Aga koobas on kavalasti ehitatud, kahe sisse-väljakäiguga. Mõnikord ulatub koopa üks osa veest väljagi ja sinna võib mõni teine loomgi jääda peatuma, mõni vesirott või koguni nõeluss. Räägitakse mõndki sellest, kuidas poiss püüdis kalda alt lutsu ja haaras ussist kinni. Eluilmaski ei taha siis see inimene enam oma kätt pista kaldaaukudesse.

Särglas kardeti ka nõelusse ja jäeti lutsud nende koobastesse enamasti hoopis rahule. Nõnda võis neid sigineda sinna üsna rohkesti.

Aadi ja Mart pesid oma higised ihud Särgla kraavis puhtaks.

„Kas tead, Aadi, mis mulle korraga nüüd meele tuli? Homme tuleb su isa ühes teiste heinalistega siia. Nad jõuavad umbes keskhommikuks. Teeme nõnda, et nad juba selleks ajaks saaksid lutsupraadi süüa. Mina pean hommikuks natuke saaduhagu raiuma, sina püüad sel ajal kala…“

„Mina seda küll ei julge, et käega kalda alt hakkaksin urgitsema!“ vastas Aadi.

„Ei ole seda tarviski. Saame teisiti. Homme õpetan, kuidas!“ ütles Mart. „Nüüd aga läki, riietugem ja siis Paprika rappa murakaile!“

Särgid olid vahepääl üsna hästi tahenenud ja poistel tundus nüüd ilma higita pärast supelust-jahutust üsna hää, kui nad rappa läksid murakaid otsima.

Neid marju kasvas rabas seekord üsna rohkesti. Parajasti olid nad ka hästi küpsed – valkjaskollased, magusad, iseäralise hää maitsega marjad.

Poisid sõid neid hää isuga ja korjasid veel mütsidki kuhjaga täis. Aadi tahtis neid isalegi hoida.

Vahepääl hakkas päike juba veerule jõudma. Raba jändrikkude madalate mändide ladvast ei ulatunud ta enam ülegi paistma.

Sääsed, kes siiamaani harva olid marjakorjajaid tülitanud, hakkasid üsna suure hooga pilli ajama ja tungisid suhu ja ninna, kõrvadesse ja tahtsid isegi silma lennata. Poisid läksid rabast välja, sääsed kannul.

Hobune hirnus poistele vastu. Poisid jootsid vana Miirat suures kraavis ja panid ta siis pika köie külge lepikusse, kus Miira võis lepalehtede vastu sääsed oma seljast ära hõõruda.

Poisid ise hakkasid nüüd õhtusööki valmistama.

„Mis me nüüd peaksime sööma?“ harutas Mart kuuldavalt.

„Lõunaks oli meil seapraad varda otsas. Võtame nüüd jällegi varda tarvitusele. Aadi, mis sa arvad suitsusilkudest – kas maitsevad sulle?“

Miks ei pidanud nad maitsma, suule, mis marjasöömisest natuke nagu vesiseks oli saanud. Aadi ei hakanud enam küsimagi, kust Mart suitsusilke võtaks, sest ta uskus, et Mart on kõige pääle meister.

Mart meisterdaski suitsusilke. Ta võttis karbist räimi ja läks nendega kõigepäält kraavi. Sääl pesi ta räimed soolast nii puhtaks kui sai. Leotamiseks ei olnud enam aega.

„Kahju, et mul ennem seda mõtet ei tulnud. Nüüd saavad räimed natuke soolased, aga pole väga viga – eks rüüpame jälle haput piima pääle!“ ütles Mart. „Aadi, too veel natuke lepahagu juure. Ma teen seniks tule üles“.

Ise ta pistis räimed pääd pidi varda otsa – tükki 20. siis võttis ta sületäie heinu ja pani need tuleaseme ligidale maha. Pihutäie heinu säädis ta tuleasemele, haod, mis lõunasest tuletegemisest olid üle jäänud, pani ta heinte pääle ja pistis heintele nüüd tule otsa. Tõusis üles suitsu ja tuld.

Aadi jõudis juba ka lepahagudega sinna. Varsti põles ilus tuli. Nüüd pani Mart suurema hulga pooltooreid heinu tulle. Tõusis valge paks suits.

Mart hoidis nüüd räimevarrast selle suitsu sees. Räimed hakkasid ühtlasi küpsema ja suitsuma. Esmalt tilkus soolvett tulle, pärast said räimed juba üsna kuivaks ja omandasid tumekuldse välimuse suitsust, mida tekitasid lepahaod ja heinad.

Videvik hakkas saabuma. Sääsed kartsid suitsu ja hoidusid eemale.

Eemal paistis udutõus. Õhk oli juba jahedam, nõnda et üsna mõnus tundus istuda tule ääres.

Räimed said paarikümne minutiga hästi ilusaks. Mart andis ühe räime Aadi kätte:

„Katsu, kas on juba paras!“

Aadi katsus. Väga hää maitses räim. Ei olnudki nii väga soolane, nagu Mart enne oli kartnud. Poisid hakkasid sööma. Soojad suitsuräimed võileivaga maitsesid ütlemata hääd.

„Seda ma küll ei võinud arvata, et metsas saab nii hääd toitu valmistada!“ hüüdis Aadi.

Paarkümmend räime kadus nagu vesi saunakerisele.

Haput piima joodi jällegi pääle, rabast kaasatoodud murakaid söödi k aära, ja kõhud said hästi täis.

Poisid istusid veel tükk aega tule ääres, pannes aegajalt hagu tulle. Ilm läks juba üsna pimedaks. Tule valgus langes noortele kaskedele, mis läheduses üksikult kasvasid, ja need paistsid salapärased.

Ümberringi teiste talude heinamaadel paistsid ka tuletõkked ja kuuldi laulmist.

Vana mära puristas küüni ligidal lepikus. Eemalt kuuldus kellukest mõne hobuse laelas, kes heinamaale kammitsasse oli pandud.

Õhtu oli ilus ja ilm tõotas järgmisel päeval hää tulla. Poisid kõnelesid ühest ja teisest tule ääres.

„Nõnda siis ma hommikul enne koduste tulekut raiun veel heinasaadude põhja hagu. Sina aga püüad lutsu!“ ütles Mart Aadile. „Nüüd läki magama. Küünis ei ole heinu. Heidame parem vankrisse! Mahume sinna mõlemad“.

Mart võttis reha ja tõmbas paar sületäit heinu kokku, pani heinad vankrisse, laotas kodust kaasavõetud vaiba heinte pääle ja seadis padja pääaluseks.

Poisid ronisid aluspesu väel nagu koduski oma voodisse, õigemini vankrisse, tõmbasid suure lambanahkse kasuka pääle ja olid nõnda kaitstud jaheda udu eest, mis neidki ähvardas matta.

Ometi udu küüni ligidale, kus vanker oli, ei tulnud ja nõnda võis Aadi selili vankris lamades silmitseda üksikuid heledamini paistvaid tähti suveöö taevas. Oma mõtetes nägi aga Aadi just nagu virvendamas silmade ees rabakünkaid kollaste soomurakatega, tuleaset, kusjuures Mart oma kokakunsti ilmutas, ja tumekuldseid suitsusilke Mardi varda otsas. Poisid olid väsinud ja uinusid peagi.

Kui Aadi ärkas, oli päike juba tõusnud üle kaselatvade. Marti vankris tema kõrval enam ei olnud. Aadi ei olnud kuulnudki, kui Mart varsti pärast päikesetõusu vankrist lahkus ja oma kavatsetud tööle asus.

Aadi hõõrus une silmist, tõusis istukili ja vaatas ümberringi. Ise ta mõtles.

„Isa jõuab teiste töölistega varsti siia. Miks see Mart mind ometi ei äratanud? Nüüd jäävad lutsud püüdmata. Kus see Mart nüüd õige on??

Aadi vaatas ümberringi ja nägi, kuidas Mart parajasti suurest kraavist välja ronis.

Otsekohe silmas Mart Aadit vankris istumas ja ütles:

„Aadi, lutsu püüdma!“

Aadi oli krapsti vankrist väljas ja jooksis kraavi kaldale. Mart oli kraavi teinud tammi mätastest ja vähestest suurematest kividest, mis ta kraavi põhjas oli leidnud. Tammi toeks olid kasepuust teibad löödud kraavi põhja.

Vesi alanes ühtepuhku allpool tammi, kuna ta ülalpool hakkas tõusma.

„Oota veel natuke – varsti on allpool tammi peaaegu päris kuiv!“ ütles Mart.

Aadile oli aga eneselegi juba selge, kuidas nüüd lutsu tuli püüda, sest juba oligi üks luts oma koopasse kuivale jäämas ja rabeles säält välja, kraavi põhja. Aadil oli madalas vees kerge asi lutsu turjast kinni haarda. Oli küll väga libe see luts, nagu lutsud ikka, aga juba oli poolenaelane luts kaldal väljas.

Vesi alanes mõne minutiga nõnda, et juba mitu lutsu oli kraavi põhjas rabelemas.

„Püüa nüüd ruttu, sest varsti hakkab vesi tammist üle voolama – ega siis enam lutsu nii kergesti kätte ei saa!“ kiirustas Mart Aadit. Ise ta hakkas ka püüdma.

Nõnda said poisid võrdlemisi kerge vaevaga 11 lutsu kätte. Suured need küll just ei olnud: enamjagu olid nii umbes veerandnaelased, aga üks kaalus küll kindlasti terve naela. Üheteistkümnenda lutsu järele ronisid poisid kraavist välja, sest vesi lõhkus oma survega nende tammi. Aadi oli püüdnud 7 ja Mart 4 lutsu.

Kaldal tõmbasid poisid lutsude nahad maha, puhastasid kalad ära, pesid kraavis puhtaks ja hakkasid nüüd kodulisi ootama, sest need tõid tingimata ka panni kaasa, millega küpsetati sealiha lõunaks või õhtuks.

„Isa, kas tahad kalapraadi?“ hüüdis Aadi. „Püüdsin sulle lutse. Saame kõik neid süüa niipalju, kui tahame.“

Tüdruk Mari pani lutsud varsti säälsamas tuleasemel panni pääle, lisas natuke võid ja seapekki juure ja sai hää kalapraad.

Värske kala maitses kõigile hästi. Isa lubas enne kojuminekut isegi veel püüda aidata, et ka ema kodus oleks saanud värsket kala. Siis tehti tööd suure hoolega. Heinasaod kerkisid üksteise järele. Üle 50 sao sai sel päeval kokku ja aeti ka küüni.

Aadi tegi ka hoolega tööd. Ainult korra väsides läks ta rabasse ja tõi säält isale mütsitäie murakaid.

Järgmisel öösel magati juba küünis värsketel heintel. Magus heinalõhn tundus ülihää ja uinutas kõik heinalised õige pea.

Veel kulus heinatööks Särglas aeg kuni teise keskpäevani. Siis sai ligi 90 saadu heinu küüni.

Nüüd püüti uuesti kala. Tehti palju tugevam tamm. Kõik heinalised asusid püüdma. Tüdrukud käisid kraavikallast mööda allapoole ja vaatasid, kus mõni luts rabeles. Aadi, Mart ja isa püüdsid kalad kinni. Nüüd saadi juba 32 lutsu ja ema keetis kodus neist sülti.__________________________________________________________

Ado Köögardalil jutuke „Rahaauk“ ilmus 1931. aastal ajakirjas „Laste Rõõm“ Nr 7.

MARIE. PILDIKE ELUST

Ma nägin Mariet kohtusaalis. Ta istus rahva hulgas, vaade tuhm ja murelik, keha kössis. Süüpingil istus tema poeg. See mõisteti 5. aastaks vangi roodu.
Marie silmade ette kerkis terve tema elu lapsepõlvest siiamaani. Kui palju oli seal sees kurba! Tõesti saatus oli teda iseäranis raskelt tallanud!
Marie oli omal ajal olnud säravate silmadega laps. Ausast perekonnast oli ta võrsunud. Ta oli olnud oma ema silmatera, oma isa pailaps. Lapselikus õnnes oli ta hõisanud. Vanemad lootsid, et nende tütre elu õnnestub: oli ju nende Marie terane, nad ise jõukad. Ei vaevanud vanemaid ükski mure oma tütre elusaatuse pärast. Vanemad lootsid oma lapsele pärandada niipalju varandust, et tütar oleks lahedasti ilmast läbi saanud, kui ta ise ka vähegi oleks sõrmi liigutanud. Tööd aga armastas nende Marie. Kooliharidust ei oskanud vanemad oma Mariele soovida. Vallakooli lõpetas ta ja siis asus tööle oma vanemate tallu. Marie sirgus õitsevaks neiuks. Ta oli kuulus tüdruk ümberkaudu, sest igaüks teadis, et ta vähemalt 2000 kuldrubla kaasavara pidi saama.
Kui Marie leeris oli käinud, hakkasid tal kosilased käima. Ta ei ihaldanud neist aga mitte ühtki. Marie ütles, et ta ei raatsivat omast heast isast ja armsast emast lahkuda. Omi vanemaid armastas ta väga. Ta katsus isa ja ema silmist lugeda nende soove. Marie elas oma vanematele, muud ilma ei pannud ta tähelegi.
Ta oli 19. aastane, kui ema suri. Esimest korda astus elu raske sammuga Marie peale. Aasta otsa kandis Marie musta rätikut peas, tundis aga südames veel palju kauem kibedat valu ema kaotuse pärast. Hea ema on ju lapsele veel enam kui oma enese süda.
Veel oli Mariel isa. Sellegi kaotas ta, kui sai 22. aastaseks. Isal oli olnud hea süda ja Marie oli võinud tema käest alati nõu ja abi saada. Isa kaotus tundus Mariele elu teise raske jalaastumisena.
Nüüd olid need ära, kes teda sidusid vanemate koduga. Tal oli küll veel vend, kuid see võttis naise ja hakkas oma perekonnale elama. Õe käekäik teda suurt ei huvitanud. Päranduse jaotasid nad ära: vend päris isatalu, Marie sai aga venna käest 3500 kuldrubla.
Nüüd algas rikka ja nägusa neiu püüdmine veel iseäralise hooga. Marie teadis, et kõigepealt just tema raha himustati, ja ta ei tahtnud omist kosilastest kuuldagi.
„Need tahavad ju minu raha, mitte mind ennast!“ ütles ta.
Siis sai ta Hansuga tuttavaks. See oli teise valla perepoeg. Ainus poeg oli ta. Hansu vanemad ei olnud hoolsad majapidajad – isa armastas ka viina võtta. Igatahes ei olnud nende talu asjad mitte enam päris korras ja võlad kippusid juba liiga tegema.
Hans oli uhke poiss. Ta oli näo poolest ilus mees ja käis võimalikult toredasti riides. Isa käest nõudis ta ühtepuhku raha. Hansu peaviga oli suurustamine. Ka armastas ta nagu isagi alkoholi. Nõnda sattus ta oma rahaga sagedasti kõrtsi. Suurustades oma ettekujutatud jõukusega ostis ta ka teistele õlut ja viina. Nõnda kogunes temale arvatavaid sõpru. See on ju tuttav lugu, et kus raibe maas vedeleb, sinna raipesöödikud kogunevad. Kui kaua aga üksainus inimene ikka maailma joota suudab! Ei selleks ühestki rahast jätku! Hans tundis sellepärast sagedasti teravat rahapuudust.
„Võta, poeg rikas naine!“ ütles temale isa, kellele ta jälle omast rahapuudusest rääkis.
Siis sai ta juhtumisi Mariega tuttavaks.
Mariele meeldis Hans. Oli ta ju nägus poiss ja tark näis ta ka olevat.
Hans hakkas rikka Mariega kokkusaamist otsima ja Marie laskis seda ka sündida. Esmalt enam-vähem ükskõikne olles, hakkas Marie ise ka kokkusaamisi ihaldama.
Vend hoiatas õde:
„Kuule, Marie, poiss, kellega sa tuttav oled, ei ole suuremat väärt. Ta on üksnes kõrtsi suurustaja- seal ta ka oma nähtava tarkuse on omandanud. Temalt saab esimese numbri joodik, mitte aga taluperemees!“
Marie pani tähele hoiatust ja katsus Hansust eemal hoiduda. Hans mõistis aga kohe ja ütles:
„Nad räägivad minust, nagu oleksin ma kõrtsisõber! Ära usu nende juttu! Ma käisin küll ennemalt kõrtsis, aga see oli siis, kus mul ühtki mõistlikku ajaviidet ei olnud. Nüüd, kus ma sinuga tuttav olen, ei ole mul enam ühtki himu kõrtsi minna. Ma tahan nüüd ainult sinuga koos olla!“
Nõnda näiski olevat. Hans ei olnud tõesti enam tükk aega kõrtsis käinud.
Hans ei olnud mitte nõnda, nagu teised kosilased olid. Need tulid otsekohe oma asjaga esile ja tahtsid Mariet naiseks. Hans võitis aegamööda Marie lihtsameelse südame.
Siis olid nad korraga mõrsja ja peigmees. Küll hoiatas vend veel korra oma õde, aga see ei mõjunud.
Marie läks Hansule. Hansu vanemate koht sai noorpaari kätte. Marie kaasavarast tasuti 2000 rublaline võlg, mis oli tekkinud Hansu vanemate hooletust majapidamisest. Hansul ja Mariel oli nüüd talu ja sularaha ka. Nad oleksid võinud jõukalt elada.
Aasta otsa elasid nad üsna õnnelikult. Siis sündis neile poeg Karla. Lapse sünd näis nagu õnne veel kinnitavat.
Siis tulid varrud. Tehti nii suured joodud, nagu ümberkaudu veel kuulda ei olnud. Viina ja õlut oli palju valmis muretsetud. Hans jõi enese paariaastase vaheaja järele nõnda purju, et ta enam millestki aru ei saanud. Ka piduvõõrad purjutasid nõnda, et nii inetuid jootusid ükski mõistlik inimene enam ei mäletanud näinud olevat.
Sellest päevast peale asus viinahimu nii vägeva hooga Hansu sisse, et Marie senine hea mõju nagu pühitud oli.
Järgmisel laupäeva õhtul, kui varrudest järele jäänud alkohol juba otsas oli, läks Hans külakõrtsi. Seal hakkas ta oma tuttavatega jooma. Juues hakkas ta suurustama. Suurustades hakkas ta teisi oma rahaga jootma. Viimaks võttis ta sada rubla taskust välja, pani selle kõrtsmiku ette letile ja käskis anda igaleühele õlut või viina, mida see aga ihaldas, ja niipalju, kui see soovis. Joodi nii kaua, kui üks ühes, teine teises nurgas pikali oli.
Hansule sai sellest õhtust palju nimesõpru. Edaspidi kogunes neid veel enamgi.
Hans jõi nüüd ühtepuhku ennast nõnda täis, et kõrtsipõrandal pikali maas oli. Mõnikord viidi ta siis suurte „auavaldustega“ koju: ta tõsteti voodilina peale ja nelja-viie mehega kandsid natuke kainemad topsisõbrad Hansu koju, ise sealjuures oma joomalauale jorutades.
Nõnda sulas varsti Marie sularaha kokku. Marie katsus küll mehe eest raha varjata, kuid Hans nuuskis selle üles. Mõnikord juba peksiski ta sealjuures Mariet.
Siis tulid võlad koha peale. Nad kasvasid ühtepuhku, sest Hans ostis omas suurustamise hullustuses külakõrtsi mitu korda ka võla peale tühjaks. Juhtus ka seda, et Hans linnas purjutas ja kõigile parajasti sealolevate kõrtsisõpradele prii joogi andis.
Hansu poeg Karla oli 4 aastane, kui tehti esimest korda kohtulikku oksjoni Hansu talus. Müüdi hobuseid ja kariloome. Küll palus Marie Hansu, et ta joomise jätaks, aga see ei aidanud. Veel sügavamale langes Hans. Veel suuremaks kasvasid võlad.
Möödus Marie seitsmes pulmapäev, siis läks talugi haamri alla. Üht ja teist jäi veel Hansule ja Mariele: hobune, vanker, paar rege, 2 lehma ja veel mõnd muud. Nad pidid omast talust lahkuma ja asusid ühe teise talu sauna korterisse. Hea oli, et Hansu vanemad juba surnud olid, sest muidu oleks nad nüüd päris koormana tundunud.
Nüüd oli Hansul vähem sõpru. Kui raibe juba saab lõpukorrale söödud, siis valguvad ju raipesöödikud laiali. Hansul ei olnud enam raha, Hansul ei olnud ka enam sõpru.
Häda sundis Hansu jällegi tööle. Aga niipea, kui kibe puudus kõrvaldatud ja Hansul paar rubla taskus oli, algas jällegi vana viinatants, kuigi vähemal mõõdul rahakoti väiksuse pärast.
Vaene Marie tundis elusaatust väga raskesti. Ta ainus rõõm oli poeg Karla, kes oli ema nägu ja väga terane poiss. Oma poega armastas Marie tervest omast emasüdamest. Juhtus mõnikord seda, et nad üheskoos nutsid sauna taga: purjus isa oli neid mõlemaid peksnud!
Kasvavale pojale rääkis Marie oma südame õrnusega kõigest kurjast, mida viin tegi isale. Poeg kuulas tähelepanelikult ja lubas omas lapselikus meeles alati viinast eemal hoiduda.
Siis tuli aeg, kus sündis Hansuga hirmus asi. Hans oli laadale läinud. Poeg Karla oli juba 15 aastane. Laadal oli hirmsasti joodud, nagu laatadel sagedasti ikka sünnib. Ka Hans oli oma „sõpradega“ koos joonud. Pudel viina oli ka veel enesele tagavaraks ostnud. Hans oli nõnda joobnud, et ta pudelit ise enam tasku pista ei suutnud. Kõrtsmik oli siis teda aidanud. Joomasõbrad aitasid Hansu ree peale ja hobune sörkis oma uimase peremehega kojupoole. Raudtee ülesõidu kohal ei olnud käsipuid ees. Parajasti tuli õhtune postirong, kui hobune üle raudtee läks. Hobune pääsis, aga Hans sai vedurilt niisuguse hoobi vastu pead, et ta küll tee kõrvale lendas ühes reega, kuid silmapilkselt surma sai. Järgmisel päeval, kui surnukeha politseiliselt ja arstlikult üle oli vaadatud, viis Marie ta koju.
Jälle oli saatus Mariet raskesti vintsutanud ja korraga veel vägeva hoobi annud. Oli küll joodik tema Hans, aga ometi oli ta tema mees ja tema lapse isa; ometi oli elu ikkagi temaga seotud olnud nõnda, et ta Marie vend sellesama Hansu pärast omast õest peaaegu midagi enam teada ei tahtnud.
Nüüd jäi Marie oma 15 aastase Karlaga üksipäinis. Ta tegi veel suurema hoolega tööd ja õpetas ka poega tööd tegema, et nad mõlemad oleksid võinud ära elada.
Poeg tegi emale rõõmu. Ta oli hoolas töötegija. Ema hoidis poega viina eest. Poeg lubas isegi ennast hoida.
Nõnda sai Karla 18 aastaseks. Ta teenis sellessamas talus, mille saunas ta oma emaga elas. Ühel laupäeva õhtul tuli ta vaarudes koju. Oli ta haige? Ei haige ta ei olnud. Peremees oli teda purju jootnud. On niisuguseid kavalaid, südameta peremehi, kes omi töölisi viinaga tööle meelitavad. Oli seegi peremees omi töölisi lasknud laupäeva hilja õhtuni tööd teha, neile selle eest viina lubades, mida ta ka andis. Viina eest ollakse, aga sagedasti valmis kasvõi hingeõnnistust käest ära andma, tehakse tema saamise lootuses ka tööd, mis muidu sugugi ei taha edeneda.
Karla sai viinamaigu suhu. Küll vist oli ta isalt ja vanaisalt viinahimu pärinud, ega siis muidu see nüüd temas põlema ei hakanud. Tukkuv madu oli ärganud.
Nähes ema ehmatust, kui ta esimene kord vaarudes koju tuli ja kartes ema manitsusi, võttis Karla edaspidi viina nõnda, et ema ei näinud tema olekut. Kimu aga kasvas järjest suuremaks. Üks kurivaim toob aga sagedasti teisi seitse enesega kaasa.
Kui Karla 20. eluaastast juba üle oli jõudnud, hakkas ta päris avalikult kõrtsis käima. Sagedasti tuli ta laupäeva öösetel ja pühapäeva õhtutel täiesti joobnult koju. Ema nuttis ja palus poega, aga see ei aidanud. Poeg oli viinahimu käes ja see vedas teda nagu lõa otsas. Hea oli veel see, et ta oma ema ei peksnud.
Korra tuli Karla jällegi purjus peaga koju poole. Oli hilissügisene õhtuvidevik. Piserdas vahetevahel vihma. Karla sammus vaarudes porisel maanteel. Teenitud raha oli ära joodud, mõistus viinaga vähemalt selleks korraks kaotatud.
Korraga nägi ta üht meest maantee kraavi kaldal pikali maas. Oli üks mees, kes linnast koju sõites teel viina oli ostnud, oma sõbra vankrisse roninud, oma hobust sõbra vankri taha sidudes. Teel olid nad aga napsutamisehoos vankri taga olnud hobuse ära kaotanud. Sõber oli nüüd mehe maha jätnud ootama, et vast hobune järele tuleb. Hobune ei tulnud aga mitte ja joodik jäi kraavi kaldale magama.
Karla nägi magavat joodikut ja temas ärkas kuri nõu. Terve mõistus oleks selle nõu otsekohe ära laitnud, aga nüüd oli mõistus ise uimastatud. Karlale tuli korraga nimelt himu salapolitseinikku mängida ja maaslamavat joomari läbi otsida. Joomar lamas kõhuli maas. Karla raputas kuidas suutis meest ja ütles: „ Olen kriminaalpolitseinik. Näita isikutunnistust!“ Joomar ajas silmad pärani, ei suutnud oma segaste silmadega pimedas suuremat aga midagi silmata ja hakkas rahataskust isikutunnistust otsima. Karla tõmbas rahatasku oma kätte ja tühjendas selle. Võõras joodik aimas, et asi õige ei ole ja hakkas oma joobnud häälega appi hüüdma. Nüüd ärkas Karla mõistus ja ütles: „ Oled teeröövel ja lähed vangimaija!“ Karla katsus, et minema sai. Röövitud raha umbes 4000 marka-viskas ta nelja tuule kätte. Asjal oli õhtupimeduses ometi ka pealtnägijaid. Teatati sündmusest lähedalolevasse politseijaoskonda.
Vaevalt oli Karla koju jõudnud ja magama heitnud, nutvat ema tähelepanemata jättes, kui kaks politseinikku tuppa tulid. Ema kuulis hirmutavat sõnumit: Karlat süüdistati teeröövimises.
Karla aeti üles ja otsiti läbi. Raha tema juures ei leidunud. Esmalt katsus Karla oma süüd salata, nägi aga, et see võimata on. Ka ei oskanud ta hästi valetada, kuna ema teda lapsest saadik ikka tõtt kõnelema oli õpetanud. Ta tunnistas üles, et joobnud peaga tõesti teise joodiku raha ära oli võtnud, raha aga maha visanud. Karla võeti vahi alla.
Otsiti teisel päeval raha, aga ei leitud rohkem kui 25 marka. Muu osa oli küll mõni autu leidja omandanud.
Ka kohtus tunnistas Karla ennast puhtsüdamlikult süüdlaseks, nõnda et tunnistajaid üle ei kuulatudki. Kohtu esimehe küsimuste peale, mispärast ta niisuguse alatu teo oli korda saatnud, vastas Karla: „Viin lõi pähe!… tegi meeled segaseks!“
Ta oli nii rõhutud meeleolus, just nagu oleks ta veelgi segane olnud, ega oskanud enesele kergemat karistustki paluda. Kohus talitas seaduse karedust mööda ja mõistis Karla 5 aastaks vangiroodu.
Marie istus kohtusaalis. Ei olnud ta veel 50 aastatki vana, ometi oli ta kössis. Elu oli oma karedusega teda kössi tallanud. Marie oli peaaegu igapäev nutnud, juba 4 kuud aega, mis Karla vangis oli istunud. Nüüd, kus ta kuulis kohtu valju otsust, ei nutnud ta. Ta istus häbelikult teiste inimeste seas, pearätikusse seotud kompsuke süles. Selle kompsu, milles oli natuke söögipoolist ja aluspesu, tahtis ta veel anda oma pojale. Ta tahtis temaga ka kokku saada. Küll nägi ta oma poega süüpingil, sinna ligidale teda aga ei lubatud.
Emal oli poeg, aga seadus pojaga seal rääkida ei lubanud. Lõppeks õpetas keegi kohmetut maanaist: palugu ta prokuröri, see ehk lubab veel selsamal päeval vangimajas kokku saada pojaga, kes juba 4 kuud temast nõnda lahutatud oli, nagu oleks ta surnud olnud.
Kui Marie vangimajst pojaga kokkusaamiselt lahkus, tundis ta, et ta oli nagu mahajäetud. Ei olnud inimest, kelle ta oleks võinud oma südant välja puistata.
Seal tulid korraga nagu iseenesest huultele need sõnad: „Meie isa, kes sa oled taevas…“ Lapsena oli ema teda õpetanud õhtul ja hommikul käsi kokku panema ja taevast isa paluma. Täiskasvanud inimestena ei olnud Marie enam palunud. Nüüd tuli korraga jälle meele palve ja palvetõotus. „Kes palub, see saab!“
Kui Marie hilja õhtul oma koju jõudis ja omas voodis oli, tundis ta korraga, nagu oleks ta alles väike laps ja nagu paneks tema ammusurnud ema teda magama, ja ta süda avanes taevase Isa ees niisuguse hooga, nagu oleks pais murdunud. Ta palus: „Meie Isa, kes sa oled taevas! Sa oled ju meie Isa, meie sinu lapsed. Ole hea oma laste vastu! Kogu ka ärakadunud pojad jälle isamajasse. Hoia minugi õnnetut poega, et ta vangimajas hoopis hukka ei läheks, vaid et ta paraneks! Isa taevas, mul ei ole enam ühtki osavõtlikku inimest saadaval, küll võid aga Sina olla mu ligi! Sinu kätte annan ma ennast…!“
Kaua palus Marie, ja ta tundis, nagu oleks Jumal ise pannud vaigistades oma isakäe tema peale ja nagu oleks ta ütelnud Mariele: „Tule koormatud ja vaevatud hing, ma annan Sulle oma rahu!“
Siis uinus ta nõnda rahulikult, nagu oleks ta olnud alles mureta laps.
Küll Jumala rahu ja vaigistus Marie silmad veel säramagi paneb!


Ado Köögardali lühijutt “Marie” ilmus ajakirjas “Eesti Kirik” 23. 04.1926.

VANA KADRI

„Meil pole siin mitte jäädavat linna, vaid meie otsime tulevat.“
Inimesepoeg ütles:
„Rebastel on augud ja lindudel pesad, aga inimesepojal ei ole mitte aset, kuhu ta oma pea võiks panna!“
Sellega tahtis ta näidata oma järelkäimise raskust, mis avaldus just koduta olekus. Kodu on kõigile armas nimetus; vähe on neid inimesi, kes ei igatseks enesele omandada paika, mida ta võib õigusega nimetada omaks koduks. Mõnele inimesele ei lähe see aga mitte korda, et ta enesele oma kodu saaks muretseda…
Kadri teenis mitukümmend aastat ühes ja sellessamas talus. Ta oli vanaks tüdrukuks jäänud. Vanemad olid tal olnud vaesed inimesed. Ei olnud Kadri neilt midagi pärinud – ei kodu ega varandust. Kes aga vaest tüdrukut kosib, kui rikkaid saada on! Kadri ei olnud ka mitte ilus, et mõni sellepärast teda iseäranis oleks ihaldanud. Inetu ta küll ka mitte ei olnud, aga ta ei olnud mõni tõmmaja tüdruk, vaid alati aus ja karske. Õde Mari oli elavam ja leidiski lõppeks omale mehe, majakese ja tütre. Kadri jäi aga üksinda.
Kadri sai vähe palka: üksnes 20-30 rubla aastas, aga selle pani ta peaaegu täielikult hoiule. Ei ta raiskanud kopikatki tühja-tähja ehteasjade peale. Nõnda oli ta enesele mustade päevade jaoks juba mitusada rubla kogunud.
Oli talus lesk sulane. See teenis suvel, talvel oli aga oma käe peal ja puhkas suvist väsimust, luges mõnikord ka tähtraamatut ja kõige vanemat lauluraamatut, käis metsas luuaraagusid otsimas, valmistas ise enesele toitu, magas ja ei teinud talvel muu ühtigi. Korraga hakkas ta nüüd Kadrit aitama vett kanda, sigu sööta ja muid raskemaid töid teha. Kadri raha meelitas teda ja ta tahtis Kadrit naiseks võtta. Kadri mõtles korra temale minnagi, aga hakkas arvama:
„Mis ma 50 aastane inimene enam mehele lähen! Oleks see 10-15 aastat varemalt juhtunud, siis oleks maksnud minna: oleks siis vast lapsed olnud, need oleksid vanaduspäivil oma ema aidanud. Aga minusugusel vanal inimesel ei ole enam lapsi. Saan mehele minnes üksnes vana kurja mehe veel kaela!“
Kadri andis sulase kosjajutu peale põiklevaid vastuseid. Ta ei tahtnud otsekoheselt ei ütelda, et inimest mitte pahandada. Sulane nägi, et Kadrist asja ei saa, ja ta ei aidanudteda enam veekandmisel. Nõnda jäigi Kadri vanaks tüdrukuks.
Talu, kus Kadri teenis, sai temale nii armsaks, nagu kodu iialgi saada võib. Ka oli seal veel midagi, mis teda järjest rohkem sidus selle kohaga. Igal inimesel on nimelt tung oma hinge kellegisse istutada, et ta siis, kui inimene ise sureb, osa tema hingest just nagu edasi elaks maa peal. Sellepärast igatseb iga mõistlik abielupaar enesele lapsi. Et Kadril enesel nagu ausal vallalisel inimesel lapsi ei olnud, siis andis ta oma südame headusele kõige suurema mõõdu perevanemate kahele lapsele. Nende nimed olid Aadi ja Elli.
Lapsed olid sellepoolest väga rikkad, et neil oli nagu kolm ema. Need olid: nende oma ema, siis vanaema ja Kadri ka. Need kolm armastasid neid peaaaegu ühetasa. Lapsed jäid korra haigeks. Leetrid möllasid igalpool ümberkaudu. Karjapoiss Hermann käis koolis ja jäi seal ühes hulga teiste lastega haigeks. Kool suleti. Hermann toodi koju ja haigus hakkas tema küljest ka lastele. Olid siis palavikus ja hingasid raskelt, ihu punane nagu tuli, Aadi ja Elli. Karjapoiss oli juba terveks saamas; tema oli ka vanem, tal polnus suuremat häda ühti. Lapsed olid aga väiksed, Aadi 5 ½ ja Elli 2 ½ aastane. Kordamööda käisid nende ühise haigevoodi ees ema, vanaema ja Kadri, vahetevahel seisid nad seal koguni korraga. Kõik kolm nutsid, nähes haiguse raskust. Kui ükskord haigus lahkus, siis olid kõik kolm ühtlasi rõõmsad ühes lastega.
Ka lapsed armastasid kõiki kolme peaaegu ühetasa. Igaühe käest said nad ju oma jao.
Ema andis neile süüa, ja ta muretses neile ikka paremaid suutäisi, kui teised said.
Vanaema oli iseäranis siis tarvilik, kui isa laste peale mõne nende pahateo pärast väga kuri oli ja vitsu anda ähvardas: vanaema kaitses siis. Ta võttis lapsed oma tuppa ja seal ei olnud isal enam ühtki õigust. Vanaema selgitas seal lastele, mis nende teos paha oli olnud, ja lapsed tõotasid teine kord seda mitte enam teha. Siis lepitas vanaema neid ka isaga ära.
Kadri oli jälle see, kellelt lapsed iga asja järele pärisid. Lastel on ju ikka väga palju küsida ja pärida. Ema ja vanaema ei jõudnud nii palju vastata, kui väikesed suud küsida jõudsid; nad said tihtipeale lõppeks ka pahaseks laste peale. Aga Kadri pahaseks ei saanud. Ta vastas ja rääkis lastega alati heameelega.
Suvel pühapäiviti võttis Kadri, kui tal vaba aeg oli, mõnigikord lapsed käekõrvale ja läks nendega kas põllupeenrale ehk metsa marjule. Nopiti maasikaid. Kui neid alles vähe oli, siis aeti nad kasteheina kõrre otsa ja tehti nõnda lastele verevad helmed. Rõõmustati küll alati iga ilusa maasika pärast, mida leiti. Kui veel leiti mõni maalapikene täis punetavaid maasikaid, siis hüüdis Kadri:
„Tulge, lapsed, sööge laualt, mida Taevaisa ise teile siin on katnud! Vaadake, kui ilusad maasikad ja kui palju neid on! Ärge neid aga tallake! Noppige aga rahulikult: jätkub teile mõlemale! Õde jätab ikka heameelega oma vennale, ja vend jätab õele.“
Muidu juhtus ju seda, et lapsed tõuklesid, üksteise eest marju ära võtta püüdsid ja sealjuures mõnegi ilusa marja hoopis ära tallasid.
Kadri õpetas neid ka vaarrikaid, mustikaid, pohle ja jõhvikaid korjama. Mõnikord viis ta lapsed ka seenile ja näitas neile, mis on söödavad seened ja hoiatas mürgiste seente eest:
„Kui teie onu Tõnis Poolamaal väeteenistuses oli, näe, siis Vene sõdurid – need ju va´ rumalakesed – korjanud metsas seeni ja võtnud ka kärbseseened sekka. Siis küpsetanud nad seeni ilma kupatamata ja söönud. Neli meest surnud ära! Ärge neid seeni ka mitte käega katsuge! Ilus nägu, paha magu!“
Talvel viis Kadri omal vabal ajal lapsi kelguga sõitma, vastlapäeval koguni suure saaniga.
Ema õpetas lapsi talvel voki juures lugema: ise ketras ja laps luges. Isa katsus õhtul järele, kas selle päeva jaoks määratud tükk ka ära oli õpitud. Juhtus aga, et tükk õhtuks ei olnud selge. Lapsed kartsid isa pahandamist ja palusid ikka Kadrit, kui see väljast õhtuks tuppa tuli, et tema neid õpetaks. Kadri õpetaski isa tulekuks kas lugemistüki või mõne katekismuse tüki, mis just õppida oli antud, päris selgeks.
Kui Kadri linnas käis, siis kulutas ta harva raha, vaid mõne tarviliku asja peale, aga lastele ei unustanud ta, vaatamata oma kokkuhoidlikkuse peale, iialgi saia ja kompvekki tuua. Kui lapsed alles väikesed olid, siis sõidutas ta neid omas süles ja laulis sinna juure:
„Tpruu, sõida Riiga,
Taat Tall´na linna,
Too lapsel´ saia!“
Kui laps aga pahas tujus oli, siis soovis ta omas laulus saia asemel ka vitsu; siis kadus paha näoilme peagi.
Nõnda olid lapsed Kadriga kõigis asjus hingeliselt hästi kokku kasvanud. Neid ühendasid temaga küsimused ja vastused, jutud ja laulukesed, mõistatu- ja vanasõnad, maasikad ja muud marjad, seened ja pähklid, kevadlilledest lastele punutud pärgadega, suvi ja sügis, talv oma lumimemmede ja kelgusõiduga, ühe sõnaga kõik hea, mida taevane Isa inimestele rõõmuks annab omast heldest käest. Igas kohas oskas see lastesõber lastele mõnd näidata, seletada, teha, anda. Kõik seda tegi Kadri alati nõnda, et ei jäänud hooletusse ükski töö, mida peremees või perenaine temale teha andis.
Ei näinud ka ükski, et Kadri oleks mõne inimese või looma peale vihaseks saanud. Kui Aadi korra pika piitsaga noort varest taga ajas ja korraga varesele hoobi pihta sai, nõnda et lind maha langes ja suri, siis oskas Kadri poisile nõnda asja ära seletada, et poiss tõotas iialgi enam ühtki lindu ega looma asjata lüüa. Ta läks, mattis varese maha, tegi hauakünkagi ja künkale istutas lilli. Tal oli kahju noorest elust, mis asjata hävines.
Lapsed armastasid oma sõpra nõnda, et nad temast kusagil maha jääda ei tahtnud. Kui Aadi juba nii suureks oli kasvanud, et teadis, et mehed võtavad naist ja naised lähevad mehele, siis ütles ta korraga Kadrile:
„Kui ma suureks kasvan, siis võtan su ära! Siis võid aöati jääda meie juure!“
Selle peale vastas Kadri: „Lapseke, sa ei tea, mis räägid! Sinu naine on küll alles sündimata! Hea seegi, kui sa suurest pärast veel meeles pead, et sul on olnud vana Kadri, kes sind mõne asja poolest õpetas! Aga lapsed unustavad suureks kasvades omad lapsepõlve sõbrad enamasti ikka ära!“
Kadri rääkis vahetevahel lastele omast liginevast vanadusest ja talust lahkumise vajadusest, kui ta ükskord enam ei jõua tööd teha. Siis läigatasid Kadri enese silmaski pisarad. Lapsed hakkasid aga nutma ja palusid:
„Kadri, ole pai, ära mine meilt ära!“…
Aeg möödus kiiresti oma mitme aastaga. Kadri vananes ja tundis, et ta enam ei suutnud päev päeva kõrval rasket talutööd teha. Et tal raha oli kogutud, siis otsustas ta puhkusele asuda ja üksnes mõnikord siin ja seal päiviti tööl käia.
Aga kuhu elama minna? Kõige parema meelega oleks ta jäänud sinnasamasse, kus need kaks last olid, kellesse oli ta osanud mahutada osa oma sõbralikku head hinge. Aga ta ei jäänud ometi sinna talusse, mis oli mitukümmend aastat olnud tema kodu ja temale väga armsaks saanud: Kadri nägi, et seal isegi olid üksnes kitsad talutoakesed, mida kulus teistelegi ja iseäranis mõnele teisele, kes tema asemele teenima pidi tulema. Kadri vend oli surnud, aga sellelgi polnud oma kodu. Kadri läks oma õe juure, kes elas üksnes oma mehe ja tütrekesega omas majakeses metsa veerel oja ja mäe taga.
Et taluga, kus ta rohkem kui pool eluaega oli veetnud, ühendusse jääda, palus Kadri oma riidekirstule taluaita ruumi, mida temale ka heameelega lubati.
Siis läks ta oma uue kodu poole. Lapsed läksid teda saatma. Õue all ojakese siipool kaldal jättis Kadri nuttes lastega jumalaga. Elli oli siis juba seitsmeaastane, Aadi kümnene.
„Lapsekesed, olen vana, ei jõua enam palju tööd teha, pean lahkuma. Pidage mind meeles, nagu mina teidki pean. Küll ma tulen teid vaatama ja küll tulete ehk mind ka vaatama! Pole ju palju maad sinna – kõigest versta kolm.“
Ta läks. Üle oja kaasiku äärel seisatas ta veel korra, vaatas tagasi talu poole, mis oli olnud tema kodu ja mis nüüd võõraks pidi jääma. Kadri ohkas südamest:
„Mul pole siin mitte jäädavat linna!“…
Siis hõikas ta veel lapsi:
„Lapsed, minge nüüd tagasi, muidu kukub Elli vast veel vette!“
Siis läks ta, väike riidekomps käe otsas, oma uude koju, kus elas küll ta õde, aga mis ometigi ei olnud pooltki nii armas kui endine kodu, millega ta oli hästi harjunud.
Ta läks sagedasti oma riidekirstu juures endises kohas ja sai ka lastega kokku. Igakord oli ta tulles rõõmus ja minnes kurb.
Kadri oli terve eluaeg armastanud kirikus käia ja Jumala sõna lugeda. Nüüd oli tal aega rohkem ja ta tarvitas seda selleks, et rahurõõmusõnumit jäädavast, taevasest kodust enesele täiesti kätte saada. Tema südames hakkas iseäralise hooga elama sõna:
„Meil pole siin mitte jäädavat linna, vaid meie otsime tulevat!“ Ometi tundis ta, et ta oli veel ikka väga armsasti seotud selle üleoja talu ja sealsete lastega.
Lapsed kasvasid, Kadri vananes, Aadi hakkas juba kaugel linnas koolis käima. Kooliajal sügisel suri vanaema. Aadil ei olnud võimalust pika maa tagant matustele minna. Kui ta järgmisel suvel Kadriga kokku sai, küsis see:
„Aadi, kas sa oled vanaema haual ka käinud?“
Punastades pidi Aadi ei ütlema.
„Lapseke,“ ütles Kadri, „vanaema armastas sind väga, aga sul ei ole küll mitte armastust tema vastu, kui sa kordagi veel tema haual ei ole käinud! Ega sa küll ükskord vist ka minu hauale ei tule!“
Enesel läikisid silmis sealjuures kaks jämedat pisarat.
Veel möödusid aastad. Kadrile jõudsid seitsmekümnendad eluaastad kätte. Siis jäi ta ühel talvel haigeks. Kerge külmetus, aga palju vana inimene välja kannatabki! – ta on nagu väike laps, õrn tuulte ja külma vastu, nagu lillekene. Raskelt hingas ta palavikus. Siis tundis ta ka seda, et elu on lõppemas.
Õde, õemees ja nende tütar olid haigevoodi ees. Nad olid Kadrile ka väga armsad. Ta ei olnud küll oma elu kestusel üldse kedagi vihanud. Ta armastas kõiki inimesi. Aga kõige kallimad olid temale ometi lapsed sealt talusr, kus ta kaua aastaid elanud oli.
Aadi ja Elli olid täiskasvanud, leeris juba ammu ära käinud. Neid tahtis surija veel korra näha enne seda, kui ta, nagu ta ütles, koju jõuab. Aadi oli aga kaugel linnas. Elli oli ometi kodus. Kadri saatis temale sõna. Käskjalg kuulutas:
„Kadri hakkab surema. Ta tahab sind veel näha. Tule õige ruttu!“
Elli hakkas riietuma. Seal tuli keegi, kes temal pool tundi aega ära veetis.
Surija ootas. Käskjalg jõudis tagasi ja ütles, et Elli peagi tulevat. Kadri ootas ja ütles:
„Ma tahan temale veel midagi ütelda!..“
Natukese aja pärast ohkas ta:
„Oh jumal, mus surm on ligidal, miks ei tule Elli juba?“
Kange igatsus Ellit enne oma surma näha vallutas Kadri meeli. Üle oma voodipeatsi püüdis ta veel ikka vaadata akna poole oma raugeva jõug, et kas Elli juba ei ole nähtaval…
Siis korraga ohkas Kadri:
„Koju, koju, vaikse rahu poole!..“
Sügavalt tõmbas ta hinge ja surigi… Elli oli liig kaua oma külalisega juttu ajanud. Ei jõudnud sureva Kadri hing niikaua ihu sees püsida, kuni Elli pärale oleks jõudnud.
Veerandtunni pärast vaatas Elli Kadri tardunud silmadesse, nuttis ja surus kinni need silmad, mis näisid olevat täis ootamist ja igatsemist. Ei saanudki Elli teada, mida Kadri temale veel ütelda tahtis. See pidi olema küll midagi armast ja head.
Siis maeti Kadri maha. Lihtne puuristikene pandi hauale. Aadi Kadri matustele ei saanud, tal pidid varsti tulema pulmad, aega ei olnud ja kauge maa oli ka. Elli hoidis matuserongis Kadri risti omas käes.
„Ei tea, kas sa ükskord minugi hauale tuled!“ oli Kadri Aadile korra ütlenud etteheitvalt, miks ta vanaema haual ei olnud käinud.
Aastad on möödunud. Aadi on käinud siiski juba mõlemal haual.
Vanaema hauda oli kerge leida, sest selle peal on raudrist, mis kuldkirjaga kuulutab, ke seal all puhkab.
Kadri hauda ei ole nii kerge leida. Peab enne küsima, missuguse puuristi ja rohtunud hauakünka all puhkab see elust väsinud ustav süda, kes kaht kasvavat võõrast last väga kalliks pidas. Aadi paneks sinna hauale küll ilusa raudristi, aga ajad on kitsad; elu kallis ja raha vähe. Aadi hea tahtmine on küll ka kallis asi, ometi vajub Kadri hauaküngas mõnekümne aasta pärast päris maatasa ja siis ei tunne asegi enam inimest, kes korra elas ja liikus maa peal.
„Meil pole siin mitte jäädavat linna…“

PIKNE

Oli korra väike poiss, kes kangesti kartis müristamist. Kartus oli tal juba, nagu öeldakse, veres. Ka hirmutasid teda igasugu jutud, mis piksega ühendati. Räägiti sagedasti sellest, kuidas pikne siin teekäija, seal jälle paar heinalist maha löönud. Korra juhtus omas koduski midagi, mis kõneaineks jätkus mitmeks aastaks. Oli nimelt seakari koju tulemas kange äikse ajal, ja välk lõi 5 põrsast vigaseks! Karjapoisile ei sündinud küll ühtki häda, aga põrsad vingerdasid viltu terve suvi otsa.
Vanaema jutustused rahustasid poissi. Vanaema armastas ikka rääkida, kuidas Taevaisa pikse eest kaitseb ja hoiab. Iseäranis jutustas ta lugu, mida ta kirikus ütles kuulnud olevat:
„Oli kuningapoeg, sellest kuulutati, et pikne teda teataval ajal surmab. Kuningas tahtis poega hoida ja laskis ehitada tugeva keldri, kuhu pani poja pikse tulekul. Poeg tuli aga keldrist välja, võttis piibli kätte, läks lagedale väljale ja luges. Pikne paukus hirmsasti, lõhkus keldri pihuks ja puruks, poisile ei sündinud aga ühtki häda… Ei pikse eest ole ükski inimene kusagil küllalt kaitstud, aga Jumal võib inimest küll hoida!“
Poiss kartis siiski müristamist. Öeldi ju peaaegu igakord, kui müristama hakkas:
„Taevaätt tõreleb! Pahad lapsed saavad nüüd pahandada!“ Poiss kartis, et tema ongi see paha laps, kellega müristamisel tõreldakse. Ta hakkas kartma iga pilve ja vikerkaartki.
Korra sai poiss emalt noori porgandeid ja läks neid kaevule pesema. Juhtumisi tõstis ta kaevu ääres silmad taeva poole ja nägi vikerkaart. Poisile tuli niisugune pikse hirm, et ta porgandid maha pillas, nagu oleksid nad kõrvetanud, ja ema juure jooksis. Ema rahustas:
„Kui vikerkaar juba paistab, ega siis meil enam mürista – siis juba pikne eemal!“
Ta hakkas poisile selgitama, et mitte igast pilvest ei tule vihmasadu ja müristamist, ja seda ütles ta ka, et mitte iga pikne inimest maha ei löö, vaid seda üksnes harva juhtub; ka võivat Taevaisa inimest igas kohas hoida. Nõnda see küll on, et iga õnnetus inimest ometi veel mitte õnnetuks ei tee, ega iga mure inimest maha murda ei tohi!
Poiss kasvas suureks ja nüüd ei kardagi ta enam pikset nii väga, kui ta teda imetleb. Mõnikord tunneb ta nagu igatsustki piksemürina järele. On siis niisugune tundmus, nagu räägiks Taevaisa tõesti temaga valjusti omist heategudest ja poisi tänamata meelest. Niisugune kõne toob aga inimese Jumalale järjest ligemale.
Mitukorda kõneles Taevaisa õige kuuldavalt poisiga.
Kui poiss kuueaastane oli, tuli korra hirmus pikne. Kodus oli peale poisikese veel ema, väike õeke ja 2 karjapoissi. Teised olid 10 versta eemal heinamaal. Hommikul kella 10-st saadik müristas küll ümberringi, küll peakohal. Õhtu eel aeti kari müristamise pärast varem koju kui harilikult. Selsamal ajal tuli tallu veel üks võõras naine. Selle poeg oli ühes teises talus karjas ja oli metsakarjamaal, mis aiaga ümbritsemata, kaks lammast ära kaotanud. Perenaine oli tigeda loomuga inimene ja nüüd iseäranis veel kuri. Karjapoisi ema oli õnneks lammaste kaotamisest teada saanud, tulnud ja nad üles otsinud. Aga ta ei julgenud öömaja paluda selle kurja perenaise käest ja tuli sinna teise tallu, kus see poiss kasvas. See inimene oli eeloleval õudsel ööl heaks seltsiliseks.
Kui kari lauta aeti, ligines parajasti jälle äike. Mühisedes tuli lõuna poolt lähemale suur pilv. Tema eelmine osa oli tume, taevas tema all kuni silmapiiri ulatuseni päris kollane ja seal sähvatasid välgud. Mürin tuuldus mürina järele, ei olnud enam vahet. Tuul tõstis ähvardavalt lahtiseid õlekõrsi üles (tolm oli päevaste vihmasadude järele juba ammu kinni löödud); kahistas tuul haoriidas, ja juba langesid esimesed rasked vihmatilgad. Kõik ruttasid tuppa äikese- ja vihmavarju.
Siis läks alles mürin ja kärin lahti, mis kestis kella 4-ni hommikul? Välk sähvatas välgu järele, just nagu oleks taevast tuld maha sadanud. Üks mürin ei saanud lõppeda, kui juba uus algas. Pikne küll paukus, küll oleks nagu pasunat ajanud, küll mürises, praksus, põristas ühtepuhku akna ruutudes, väristas maad!
Naine, kes öömajale tuli, oli võrdlemisi julge loomuga. Küll läksid mõne hirmsa mürina järele kõigil käed risti ja huuled sosistasid palvesõnu:
„Issand Jumal!..“
Aga naine käis ometi vahetevahel aknast vaatamas, kas ta mitte tulekahju ei näe tõusvat läheduses. Mõnikord läks ka ukse pealegi vaatma, kas pikne neid ennast ehk mõnd nende aita, lauta või sauna põlema ei ole löönud. Piksepilv just nagu keerles talu kohal. Jäädes vahetevahel vaiksemaks, algas müristamine jälle uue hooga. Jällegi tuuldus kõik pea kohal ja pilv andis rasket, ränka sadu.
Kõik olid hirmul, poiss veel iseäranis. Hea oli, et see võõras inimene seal oli, see oskas hästi rahustada. Ta kinnitas, et Jumal võib hoida ja et ei poisile ega kellegile teisele seal häda ei sünni.
Ei sündinud ta ühtki paha. Aga ümberkaudu tõusid tulesambad 5 kohas. Ühes talus oli kõik rahvas kodust väljas heinamaal. Kodus oli üksnes vana vigane naine, lastehoidjaks võetud, ja kaks last oli ka, üks 5, teine 7 aastane. Pikne lõi maja põlema ja põrutas sealjuures ka vana naist. Lapsed nägid tuld ja ruttasid majast välja. Pärast nad rääkisid: „Vedasime küll vanaema kättpidi, aga tema magas, ei tulnud ega ärganud meie ajamise peale üles ka mitte!“
Ta põles ühes majaga ära.
Järgmise päeva hommikul läks taevas selgeks. Päike paistis imearmsalt ja soojalt. Linnud laulsid kaasikus. Terves looduses valitses rahu. Küll tundus ta hea pärast ligi 20 tunnilist mürinat-kärinat! Aga vesi tõusis ojas nii kõrgele, et seal, kus muidu põlvist saadikki ei ulatanud, kindlasti suure kasvuga mehel üle pea oli. Kohisedes voolas vesi allapoole, viies enesega kaasa heinasaadude osasid ojakaldalt heinamaalt.
Heinaloog oli rikutud vähemalt seks korraks. Heinalised tulid koju ja tõid tulekahju sõnumeid. Kuuldes pikse tehtud kahjudest, mahapõlenud hoonetest ja inimeste surmast, oli poisil lõpmata tänulik meel, et teda oli varjanud see, kes valitseb taevast, tuuli, pilvi ja piksetki… Taevaisa oli rääkinud õige kuuldavalt.
Üks teine kord oli see kõne veel kuuldavam. Poiss oli siis juba 22 aastane noormees. Ta oli juulikuus kodust verst maad eemal mäeseljandikul, mille üks külg oli lage, teine aga kaetud väikese männitukaga. Päev otsa oli tõusnud idapool üks pilv teise järele, tuues enesega väikest vihmahoogu ilma müristamiseta. Kui noormees parajasti seal mäeseljandikul viibis, tõusis jälle niisamasugune vihmapilv. Eelmised pilved olid ruttu mööda läinud ja päikest jällegi paistma lasknud hakata. Noormees mõtles seda nähtavat pilvenatukest siinsamas mäeküljel ühe kadakapõõsa varjus mööda minna lasta. Pilv tõusis otsaga peakohale. Korraga hakkas tugevasti kohisema ja esimeste võrdlemisi peenikeste vihmatilkade järele hakkas sadama nagu oavarrest. Juba tundis noormees, et kadakapõõsas enam ei kaitsnud. Kuuest tungis vihmavesi juba läbi. Noormees ruttas sellepärast kõige suurema männi alla ja toetas oma selja kaitseks kaunis jaheda vihma eest männi tüve vastu. Tundus nagu soojem sellest toetusest. Taevas läks täiesti umbpilve, millel enam otsa ega äärt ei näinud olevat, ja sadas, sadas, kallas nagu pangega vett alla…
Korraga nägi noormees välgutuld ja sellele järgnes otsekohe niisugune vali kärgatus, et noormehe jalad väga kergeks said ja ta ennem tagasi ei vaadanudki, kui koduõue väraval, kus ta teist korda müristamist kuulis. Riided olid tal läbimärjad, nõnda et seal enam ühtki kuiva lõngaotsakest küll ei leidunud.
Vahetades riideid läks noormees pärast äikese möödumist vaatama, kuhu pikne lõi. Siis alles nägi ta, kuidas Jumal teda hoidnud oli. Mäe teise külje all, paar vakamaad sellest suurest männist eemal, oli lage põllupeenar just orukese kaldal. Selle lageda peenra sisse oli pikne virutanud umbes poolesülla sügavuse augu ja sealt just nagu väikese kraavi kaevanud alla orgu! Öeldakse, et pikne armastab kõrgeid puid, see on ka tõsi, aga see juhtumine näitab, et pikne kõrge puu puutumata jättes just sealsamas lageda põllupeenra võib ära lõhkuda. Noormees tänas Jumalat, et see just nõnda juhtus.
Selsamal suvel juhtus veel üks lugu, mitte küll piksega, aga ta näitas ka, nagu oleks üks nägematu äsi noormeest varjanud ja viimasel silmapilgul hädaohu kõrvaldanud. Lugu uhtus paar nädalat varem. Noormees kõndis metsa ääres raamat käes. Korraga tundis ta, nagu oleks nüridate kääride vahele võetud tema väike varvas. Ehmatusega tõmbas ta jala üles ja nägi: nõeluss roomas edasi! Esimese ehmatusega jooksis noormees ja pistis jala porri, siis vette. Siis silmitses ta varvast lähemalt: ei ühtki kriimustust polnud tal!
Kui ma ütlen – see küll palju asja ei puutu -, et ma ise olin see poisike ja noormees, siis tuleb vist küll igale lugejale meele mõni lugu omast elust, kus Jumal inimest tõesti iseäralikult on juhtinud ja varjanud.

ÜKS NÄKILUGU

Kas teate, kes on Biileami eesel?

Ega sellest nüüdses koolis enam ei jutustata, aga kui mina alles koolipoiss olin, siis teadsime kõik, et Biileami eesel tõrkus oma peremehe käsku täitmast: ei läinud enam otseteed edasi, vaid käänas kõrvale, pigistas oma peremehe jala vastu seina, heitis siis kõhuli, ja kui Biileam teda kepiga hakkas peksma, rääkis ta peremehe imestuseks päris inimese viisil ära, mispärast ta oli tõrkunud. Rohkem ma aga Biileami eeslist teile ei jutusta. Kui tahate temast rohkem kuulda, eks küsige siis mõne vanema inimese käest, kellest arvate, et ta seda lugu tunneb.

Taari Tõnis ei armastanud küll iialgi mustlastega äri teha, ei sallinudki seda laiska laadarahvast, aga korra määrisid mustlased talle ometi Biileami eesli taolise tõrkuva hobuse kaela.

Uusnas oli laat. Sääl müüdi ja osteti küll pääasjaliselt lehmi, aga mõni hobune juhtus ikkagi ka Uusna laadale. Taari Tõnisel oli kevadiseks põllutööks tublit tööhobust tarvis ja ta läks vaatama, kas vast ei leiduks laadal mõni kohane hobusetukk. Vaatas Tõnis ja vaatas. Laadal oli mõni mõnigi hobune müüa, kuid Tõnis ei leidnud enesele kohast: mõni hobune oli liig armetu, nagu luu ja nahk – künna siis niisugusega maad; teine hobune oli küll üsna kena, aga hind jälle ületas Tõnise rahakoti sisu.

Otsides kohast hobust juhtus Tõnis lõppeks mustlastega kokku. Ei ole ühtki laata meie maal, kus mustlased puuduksid. Laadalkäimisest see rahvas ennast elatabki, vahetades ja müües vaheltkasuga hobuseid. Sagedasti petavad nad ostjat armutult.

Seda Tõnis teadis hästi, kuid ometi hakkas talle silma mustlase hobune. Hobuse karv Tõnisele küll hästi ei meeldinud, oli va´ valge hobune, niisugust Tõnis iialgi varasemalt ei olnud omanud; kogu vallas ei teadnud Tõnis ka kellegi valget hobust olevat – olid üksnes kõrvid ja mustad.

Aga mustlase hobune oli kõrge ja näis olevat ka tugev, just niisugune tööloom, keda Tõnis enesele otsis.

Mustlane nägi, et Tõnis tema valge pärast seisatas, aimas Tõnises kohe ostjat ja hakkas pakkuma:

„Külamees, kas hobust vaja?

Osta ära minu hobune, saad päris kullatüki enesele. Usu mind, paremat hobust ei ole kogu laadal! Vaata, missugune tugev kael tal on! See hobune juba jõuab sul tööd teha!

Ma ütlen: pane ta palke vedama, pane või 10 palki koormaks, kui aga su vanker kannatab, see hobune veab kõik ära“.

Tõnis vaatles mustlase valget ja mõtles:

„Tugev loom teine küll! Sellepoolest näib mustlasel õigus olevat. Aga see valge karv ei taha mulle meeldida – terve valla pääle üksnes minul valge hobune…

Hakkavad viimaks mind naerma…

Mustlane nägi Tõnise murelikku nägu ja hakkas edasi kauplema:

„Noh mis sa mõtled, teeme kaubad ära. Tõesti, paremat hobust on sul raske leida!“

Vastas Tõnis:

„Mulle ei meeldi, et ta valge on!“

Naeris mustlane:

„Või valge hobune sulle ei meeldi! Ahaa-haa! Küll oled aga ka imelik mees!

Kas sa tõesti ei ole näinud pilti, kus vene keiser ratsutab valge hobuse seljas?

Kui keisril häbi polnud valge hobuse seljas istuda, mis sul siis veel niisuguse hobuse vastu öelda!

Vaata ikka, missugune kael! Vaata jalgu – terved jalad! Tahad hambaid vaadata? Oot´, oot´ma teen ta suu lahti! Näed, terved hambad ja hobune ei ole vanem kui seitsmeaastane. Ega ma sulle asjata teda paku…“

Katsus Tõnis veel vastu seista:

„Kui su hobune nii hää on, mispärast ei pea sa teda siis enesele?“

Mustlane vastas otsekohe:

„Ma tahan endale osta odavama hobuse. Ega meil hobuse jõudu tarvis ole. Oleme ju ühtepuhku maanteel. Meil aega küll – saame viletsamagi hobusega läbi. Sulle aga on vaja tugevat töölooma!…“

Mustlane näitas veel kord hobuse võimist.

„Oot`, oot`, ma näitan veel, kui tugev on valge.“

Mustlane asus hobuse selga ja pomises midagi, nagu räägiks ta hobusega. Sikutas siis valjastest. Hobune ajas jalad vastu maad ja pani pää maha nagu mõni kuri härg. Sikutas mustlane, sikutas – ei hobune liigu paigastki.

„Näed nüüd, kui kange hobune. Asu selga ja sikuta ise – sina teda küll ei jõua liigutada!“ ütles mustlane, kargas siis maha ja vedas nüüd kerge vaevaga hobust enese järel, joostes laadaplatsil.

Taari Tõnis nägi, et hobusel polnud viga ja ostiski hobuse 190 krooni eest.

Mustlane õpetas veel, kui hobusepass oli korda säetud:

„Vii hobune ilusasti käekõrval koju. Ta muidu kõigiti hää hobune, aga ma olen näinud, et ta võõrast ratsanikku hästi ei salli. Siis ta mõnikord ei liigu paigastki, nagu nägid. See küll päris hää omadus: varastada see hobune ennast ei lase. Anna talle aga kodus paar korda leiba, siis on niisugune sõber, et las´aga olla…“

Taari Tõnis ei elanud laadaplatsist väga kaugel, üksnes kaks-kolm kilomeetrit. Ta oli jala tulnud ja nõnda hakkas ta ka minema, hobune käekõrval.

Peedi Kustas oli natuke viinaauru all, oli sellest teise tuju saanud, nägi Tõnist ja hüüdis:

„Tohoo hullu, kust sa niisuguse valge pilvelõhkuja said?“

Kuulsid neid sõnu teisedki tuttavad ja hobusel oligi nimi:

„Taari Tõnise Pilvelõhkuja!“

Oli kesknädalane päev, kui Tõnis ostis hobuse. Pool nädalat söötis ja paitas Tõnis oma Pilvelõhkujat. Hobune sai nähtavasti päris sõbraks, sest ta hirnus alati, kui Tõnist nägi.

Pühapäeval tahtis Tõnis kirikusse sõita. Pilvelõhkuja rakendati vankri ette. Tõnis oma perenaisega istus vankrisse. Sõit algas.

Alguses läks üsna kenasti, aga ühes kohas läks tee läbi liivanõmme. Rattad sahisesid liivas. Pilvelõhkujal oli jõudu küll, et vankrit liivast läbi vedada, aga tahtmist oli tal selleks vähe. Vedas natuke aega, siis korraga pani aga jalad vastu maad, pää säedis ka maa poole ega liikunud paigastki. Küll sikutas Tõnis ohjadest – ei hobune kõssanudki. Tõnis plaksatas paar korda piitsaga. Pilvelõhkuja oli nagu Biileami eesel, kallutas enese natuke tee kõrvale, aga edasi ei läinud!

Tõnis andis tubli plaksaka piitsaga, tõstis valge pää just nagu pilvedesse üles, valge aga hüppas tagumiste jalgadega pääle püsti, pööris järsku nina kodu poole, kallutas vankri ümber, perenaine kukkus nagu kott liivasele maanteele, peremees jäi kuidagiviisi vankrisse ja nüüd algas tuline sõit kodu poole, 4 kilomeetrit ühe valuga vähem kui veerand tunniga. Küll katsus Taari Tõnis hobust peatada, aga kus sa enam saad! Kahe käega hoidis ta kramplikult ohjadest kinni. Vastu tulid mõned kirikulised; need hoidusid hirmuga eemale. Üht kuulis Taari Tõnis hüüdvat:

„Hoidke alt, kurivaim sõidab!“

Perenaine oli vaheajal maast üles tõusnud, ehmatusest toibunud ja hakkas ümberringi vaatama. Peremeest ja hobust – vankrit polnud enam kuskil näha. Perenaine ei arutanud eneses kaua, kuhu poole minna, kas kirikusse, kuhu sai veel kilomeetrit 10, või koju. Koduteel juhtus Peedi Kustas vastu ja küsis:

„Kus Taari perenaine täna hommikul juba ära on käinud?“

„Käisin kartulipanijaid kuulamas!“ vastas see.

„Pilvelõhkuja vedas vist neid kartuleid!“ pilkas Kustas.

Peremees oli vahepääl pilvelõhkujaga juba koju jõudnud. Õnneks oli õuevärav lahti, kuid talliuks kinni. Kinnise ukse ette jäi valge ometi peatuma, sest tal ei olnud nähtavasti ühtki himu oma pääd vastu ust lõhki joosta.

Peremees oli äärmiselt vihane. Ta siunas mustlast, kes talle laisa ja tõrkuva hobuse oli kaela määrinud. Siis otsustas ta valgele tõrkumise eest tubli nahatäie anda. Ruttu rakendas ta hobuse vankri eest ja sidus päitseid pidi ühe raudrõnga külge, mis oli talli kivist müürisse kinnitatud. Siis nuhtles ta piitsaga valget.

Valgele meeldis peksmine veel vähem kui sõit läbi liiva. Mustlasel oli ühe asja poolest õigus: valge oli tõesti tugev hobune. Nahkpäitseid puruks kiskuda oli tal kerge asi. Need purunesid nõnda, et hobusel ei jäänudki enam midagi pähe. Tuhknai oli hobune õueväravast väljas ja kihutas Reinuoja talu suunas, mis üle heinamaade ja soo paari kilomeetri kauguselt paistis. Väsides jooksust ja aimates, et tagaajajat lähedal polnud, sai valge oma laisa oleku jälle kätte ja sirutas enese Reinuoja heinamaale oja ligidal päikese kätte põõnama.

Oli soe kevadine päev. Liblikad lendlesid päikese paistel. Lõokesed lõõritasid suure hooga. Sinililli oli igalpool, kus nad üldse kasvavad. Oja ääres õitsesid isegi varsakabjad ja säälsamas lepikus, ojakaldal oli maa ülastest valge.

Reinuoja lapsed läksid nii umbes kella 11 paiku hommikul oja äärde ülaseid korjama. Oli sääl seitsmeaastane Kaalu ja viieaastane Helga.

Ülaseid oli lastel juba kaunis suur kimbuke. Korraga tuli lastel himu ka mõned varsakabjad oja äärest vesiselt lagedalt maalt lillekimpu võtta. Lapsed väljusid lepikust. Ees läks Helga ja tagantjärele Kaalu.

„Uih!“ ehmus korraga Helga ja taganes Kaalu kõrvale.

„Kaalu, vaata, mis loom see on?“ sosistas Helga vennale kõrva sisse.

Vend nägi isegi juba imelist looma: hobusetaoline teine, magab oja ääres päikese paistel, küljeli maas, jalad välja sirutatud, üks kõrv padjaks pää all.

Lapsed ei olnud eluilmas veel valget hobust näinud ega teadnudki, et niisugune ka võiks olemas olla.

Kaalu ütles küll:

„Oleks nagu hobune!“

Kuid Helga vaidles suure õigusega vastu:

„Kas mõni hobune siis valge on? Ütle, kas sa oled näinud valget hobust? Hobused ikka mustad ja kõrvid!“

Mõtles Kaaluke ja sosistas siis Helgale:

„Nüüd ma tean, mis loom see on. Näkk on see! Kas sa ei mäleta, kuidas vana Kadri rääkis meile näki lugu? Just sellesama oja ääres. Varesetalu ligidal oli vanasti olnud neli karjast koos. Korraga näevad: valge loom, just nagu hobune, oja ääres maas, aga sellel olnud jalad kõhu all. Kolm poissi roninud hobuse selga. Neljas poiss ei ole selga mahtunud. See hakanud paluma: lastagu teda ka selga, kas või üksnes näki saba otsa pääle. Oma nimetust kuuldes karanud näkk maast üles ja tormanud oja poole. Õnneks olnud aga näkk nii ehmunud, et lasknud lapsed seljast maha kukkuda. Poleks see üks poiss näki nime nimetanud, oleks näkk kõik lapsed lõppeks kavalasti ojja viinud ja sääl nad uputanud. Näkk kardab oma nime!“

Korraga said nüüd lapsed julgeks. Kui näkk kardab oma nime nimetamist, siis pole häda ühtki. Helga ütles:

„Läki näkki vaatama! Kui kallale tahab tulla, hüüame teda nimepidi – küll siis kaob ojja!..“

Viieaastase tüdruku kohta oli Helga tark küllalt. Läksid lapsed valgele loomale ligemale.

„Päris hobuse nägu!“ ütlesid lapsed. „Tpruu! Tõuse üles, tõuse!“ hüüdsid nad.

Ei valge liigutanud ennast paigalt.

„Vast on surnud?“ ütles Helga.

„Kus nüüd surnud?“ Näed isegi: silm lahti ja kõrva liigutab kah!“ vastas Kaalu.

„Hüüame teda nimepidi!“ andis Helga nõu. Ise ta plaksutas käsi ja hüüdis:

„Näkk, kasi jõkke!“

Valge ei liigutanud sellegi hüüdmise pääle kõrvagi.

„Ah sa ei liigugi! Oota siis! Helga, vaadakem, kust saame mõne kärbse. Jüri ütleb ikka, et kui muidu ei saa kedagi liikuma panna, siis lastagu talle kärbes kõrva…“

Otsisid lapsed kärbest. Lepiku ääres oli suur raudkivi ja sääl soojendasid endid mõned kärbsed. Kaalu saigi ühe kärbse kätte. Ettevaatlikult viis ta kärbse arvatava näki juure.

Oli tal aga ka julgust palju, et kärbse valgele kõrva pistis. Õnneks oli poiss veel nii tark, et ise otsekohe mõned sammud taganes. Helga ei olnud julgenudki päris näki ligidale astuda.

Näkk raputas korraga kõrva, üks kord, teine kord juba õige ägedalt, sest kärbes kõdistas kõrva ja ronis oma rumaluses sügavamale. Korraga kargas valge hirmsa hooga üles ja siis paari hüppega enese ees olevasse ojja. Sääl oli just sügav koht ja teisel pool kallas natuke kõrge. Valge ei saanud korraga teisele kaldale ja jäi ujudes väljapääsu otsima.

Ägedus, mille hoos näkk oli vette karanud, hirmutas lapsed nõnda ära, et nad nii kiiresti nagu nende jalad suutsid lepikust läbi koju punusid ja sinna viisid koleda sõnumi:

„Valge näkk oli oja ääres ja kargas ülepääkaela vette, kui Kaalu talle kärbse kõrva poetas!“

Juhtumisi ei näinud ka ei lapsed ega vanemad inimesed seda, kuidas Taari Tõnis oma valge peagi kinni püüdis ja koju viis.

Lapsed uskusid kaua aega veel, et nad päris tõesti olid näinud näkki, sest Reinuoja rahvas ei osanud lastele kuidagi viisi ära seletada, mis looma need oja ääres olid näinud…_____________________________________________________________

Ado Köögardali jutuke „Üks näkilugu“ ilmus lasteajakirjas „Laste Rõõm“ nr 8 1932. aastal

ENG RUS