1926. AASTA PÄEVARAAMAT

JAANUAR

Keilas, 1. jaanuaril 1926

Oli ilus ilm, koguni päikesepaisteline. Sula oli otsas ja tee jällegi külmetanud. Palju rahvast oli kirikus. Aga see oli muidugi ikka niisugune publikum, mis käib suurtel pühadel ja leerilaste pühal, s.o. osavõtmata ja leige rahvas. Seda näitas ka kirikuukse korjandus elektrivalgustuse heaks, mis ainult 1593 ½ marka sisse tõi.

Kandsin kirikus koguduse arvustiku ette.

Sündimisi ja ristimisi on 1925.a. regsitreeritud 165: abielust 90 p. ja 64 t., väljaspool abielu 7 p. ja 4 t.; surnult sündinud oli 165 hulgas 2 p. ja 6 t., kaksikuid 3 paari. 165 hulgas oli ka 3 endiste aastate sündimise tagantjärele registreerimine. Maeti 1925.a. 167: 93 m. ja 74 n. Üle 80 aasta sai vanaks 6 m. ja 9 n. Kõige vanemaks sai meeste hulgas kirikuvöörmünder Juhan Rikko Vääna Ninamäelt – 89 a. 11 k.; Kõige vanemaks naiste seas Liso Berg Harkust – 88 a. 2 k. Alla 1. eluaastat suri 10 p. ja 10 t., nende hulgas ka surnult sündinud peale 1 poisslapse, kes 1926. a. maeti. Õnnetu surma juhtumised jätsin seekord nimetamata, sest nende hulgas oli niisuguseid „pärle“, mis kellegi hinge ei ülenda. Olgu nad siin nimetatud: 1 mees suri viinajoomise kätte, 1 mehe tappis vend pussiga ära pärast koospurjutamist, 1 mees suri tee peal südame nõrkusse liia alkoholi tarvitamise tagajärjel, 1 naine jäi Keila jaamas vaguni ukse vahele, 1 mees leiti Viti metsas ise ennast üles poonud, 1 noormees pisteti Vääna Postil pussnoaga surnuks, 1 abielumees leiti Türisalu kaldal ennast üles poonud, 1 noormees tappis enese revolvrikuuliga pähe, üks 71. a. mees poos enese Jälgimäel, teine 66. a. leskmees poos enese Jälgimäel, 1 lesk poos enese Sauel, 1 noormees lasti Harkus tülis püssiga maha, 1 neiu suri viljapeksumasina trumli vahel saadud vigastuste kätte, 1 mees külmas meres ära, 5 meest suri südamerabandusse (vast mõne juures tõi rabanduse ehk ka viin), 1 tütarlapsekene suri südamerabandusse, 1 naisterahvas peaajurabandusse. Ma ütlesin kantslist üksnes seda, et oli aastas 14 resp. 21 õnnetu surma juhtumist. Mis liig, on liig! Õige mitmed on küll võõraste koguduste liikmed, näiteks, enesetapjatest on ainult üks mees Keila koguduse liige.

Maha kuulutati 76 paari, laulatati 49 paari.

Armulaual käis Keilas 1290 m. ja 2053 n. = 3343 hinge

Rannas                                115 „ „   166 „   = 281 „

    kodus vanu ja haigeid    35 „ „     64 „   = 99 „

kokku 1440 m. ja 2283 n. = 3723 hinge

(läinud aastal, s.o. 1924. a., käis 3732 hinge armulaual).

Baptisti usku on läinud 1 mees.

Koguduse liigete arv kirikuraamatute järele on: 4845 m. ja 5239 n., kokku 10084 hinge.

Ametiasjus on kirjutatud 1294 kirja.

Armastus- ja vabatahtlised anded 1925. a.:

1. Vaestele                               32746 m.11. Punasele Ristile                          1769 m.
2. Välismissjonile Keilas        2362 m.12. Uue kogud. maja heaks         9662 ½ „
                            Rannas            485 m.                       korj. raamat               143571 „
3. Sisemissjonile Keilas          500 m.13. Surnutekkide heaks                     5566 „
4. Kiriku valgustamiseks Keilas 4211 „14. Laululehtedest                             14861 „
5. Pidalitõbistele                            225 „15. Piiblipüha laululehed                  1153 „
6. Pimedatele                                2156 „16. Elektrivalg. sisseseadm. kirikus   140 „
7. Kiriku heaks Keilas                  1410 „17. Armulaua anded Keilas            37400 „
                             Rannas             4900 „                                Rannas                 4173 “
8. Kaitseliidule laululehtedest   3590 „18. Oreli heaks                                        25 „
9. Mabergi heaks                        10942 „19. Kiriku valgust. küünlaid annet.    250 „
10. Karskusliidule laululeht       1289 „20. Keskkassale                                    45 m.
                 kokku                             300708 m

Peale selle tegi kogudus hobusepäivi köstrimaja ehitusel ja liivavedamisel alevis kiriku maa peale, nõnda et vabatahtlikke andeid ja töid, rahas hinnatud, kaugelt on üle 30 marka hinge peale.

Ma kiitsin kogudust armastusannete tõusu eest ja selle eest, et armulaualiste hulk juba kolmandat aastat täiesti kindel on, s. o. ikka natuke üle 3700. See näitab , et kogudus enesele on kindla näoilme omandanud.

Keilas, 2. jaanuaril 1926

Eila õhtul käisin Hildaga jälle ükskord Keila pritsimajas peol. See on teine kord minu siinoleku ajal. Olen küll käinud koolilaste jõulupuul – see aasta ei viitsinud sinna küll mitte minna – ja veel mõnel muul korral olen käinud pritsimajas, aga mitte peol. Eila oli Kulp´i 20.a. koorijuhatamise juubel ja sel puhul kontsert ja ühevaatuseline näitemäng. Tegelasi oli ka „Estonia´st“. Saal oli rahvast täis. Ühisuse ärijuht Habel kutsus meid pärast eeskava lõppu enese juure. Sinna tulid ka veel Keila kooliõpetajad Brehm ja Lahesalu oma prouadega. Kulp, „Estonia“ näitleja Kikas ühes kellegi klaverikunstnikuga j. n. e. Sõime keskkööl seal õhtust. Kell 2 hommikul jõudsime koju. Oli ilus kuuvalge öö.

Keilas, 3. jaanuaril 1926

Täna on pühapäev. Rahvast oli muidugi palju vähem kirikus kui pühadeajal, aga siiski oli üsna palju. Üks laps oli pärast matta. Kodus lõuna ära süües sõitsin Vääna Vähikülasse, kus ühe lapse ristisin ja teises kohas maja õnnistasin. Tasuks sain 150 marka – seda maksis ristitud lapse isa. Muidugi ei tasu see kaugledki mitte sõitu ära, minu vaevast juba hoopis rääkimata, aga ma käin ometi, sellepärast et inimeste olemist ja elu näha saada. Kella 3–8ni olin kodust ära. Tee oli kas hoopis lumest paljas ja natuke jäätanud, ehk ta oli aukline; head teed ei olnudki. Tagasi sõites oli ka pime, sest kuu tõuseb nüüd hilja. Hea oli vähemalt see, et mul mitte külm ei hakkanud.

Keilas, 4. jaanuaril 1926

Oli üsna igav päev. Öösel ei saanud mitte silmagi kinni, sest Viktor nuttis, oli haige. Nüüd õhtul leidsime, et tal palavik oli +38°. Võib olla, tuleb tal mõni tagumine hammas; igatahes on ta juba mitu päeva haige – nohu on tal ka.

Keilas, 5. jaanuaril 1926

Välised mured tulevad kaela – nimelt, kuidas kirikumõisa maid tulevaks aastaks välja anda. 3 aastat pidas neid A. Peks. Mina isiklikult sain temaga hästi läbi, Hilda ei saanud aga mitte kõige paremini, ja tal oli sellepoolest mõnigi kord ka õigus. Hilda võttis vastu seda, mida Peks natuuras pidi andma, aga sagedasti ei vastanud see natuura mitte meie kokkuleppele. Oli meil esimene aasta niisugune kaup, et pidime saama 30 tündrit kartulaid ajal, kus meile neid tarvis oli. Kevadel aga andis Peks kaunis poolikud mõõdud, põhjendades selle peale, et talve jooksul hulk kartulaid ära olevat mädanenud, need antavad kartulid aga terved olevat! Ei olnud midagi parata, pidime leppima. Teine aasta palusime saadavad kartulid juba sügisel kõik kätte – saime siis muldseid kartulaid, aga ometi ligilähedale täied mõõdud. Sigadejahu pidime saama oder vikiga segatud, saime aga kaua aega üksnes kaerajahu ja siis korra salvepõhja hernete jahu, mida meie sead ei söönud. Palus Hilda aga, et temale seda saadetaks, mille poolest oli kokku lepitud, siis sai jälle Peks haavatud ja kõneles ühtepuhku, et ta veel paremini olevat teinud, kui kokkuleppe järele pidi olemagi. Ka oli Peks õige haavatud, mõnikord koguni ka jämedavõitu siis, kui temale öeldi, et ta põhku ja heinu välja veab. Ta kinnitas küll, et ta ka sisse vedavat, aga minu palve peale, et ta mulle näitaks arvudega, kui palju ta sisse on vedanud  ja kui palju välja vedanud, andis ta ühe nimekirja, et ta 1925. a. alguses olevat sisse vedanud 7 koormat lammasteheinu, 15 koormat kooke ja kliisid, 92 koormat naerid, 14 koormat rukkipõhku, 5 koormat kaera- ja vikijahu, 6 koormat turbamulda ja 6 koormat vanu heinu; kui palju aga välja vedanud, sellest ei lausu ta sõnagi. Ma olen aga veendunud, et sisseveetud 145 „koormat“ mitte ei vasta sellele, mis Tuttermale veeti. Igatahes ei saanud kesapõldudele sõnnikut mitte nii palju kui varemalt. Ei ole siis ka ime, et rukis suuremat saaki ei anna, kui ju maad nõrgalt väetatakse. Peks ütles küll, et kui tema midagi välja veab, siis tema ka sisse toob. Aga ta isegi tunnistab, et niisuguses asjas „apteegikaalu“ ei olevat võimalik tarvitada. Siis on Peksil kirikumõisas algusest saadik üks perekond: mees on nagu valitseja ametis, naine lastega üksnes ajuti tööl. Mehega saaks hakkama, aga naine ja vanem poeg hakkasid juba esimesel aastal meie kapsaaias ja viljapuuaias käima. Et seda neile ei lubatud, s. o. varastada ei lubatud, siis on nad sagedasti igal „seaduslikul“ viisil meile vaenu katsunud avaldada; nähtavasti luiskasid nad ka Peksile meie peale ette ja ajasid igatahes vahekorra teravaks. Peks näis neid väga usaldavat, üksnes eila avaldas ta, et tal usaldus nende vastu kadunud olevat. Aga kõige selle paha peale vaatamata saaks ikkagi veel läbi, kuid kirikumõisa sissetulek ei ole kaugeldki mitte enam see, mis siis oli, kui maad olid pooletera peal. Meie tahtsime sellepärast juure saada – väärtuste järele 25000 marka. Peksile teatasin sellest eila. Ta lubas järle kaaluda, aga teatas täna kirjalikult, et tingimused temale vastuvõetavad ei ole ja ta kirikumõisa maid enam pidada ei taha. Saab näha, mis saab. Oleks meie vahekord seni kõige parem olnud, siis ei kahtleks ma sugugi ka endiste tingimustega maad ometi Peksi kätte anda, aga nüüd pean mõtlema ja kaaluma. Ei ole nii kerge, siin uut rentnikku leida. Iga uus asi, mis ees on, sünnitab muret ja takistab mind igapäevastes toimetustes ja tegevuses.

Keilas, 6. jaanuaril 1926

Kolmekuningapäev. Oli vinge tuul, õhtuks suurenes külm kunni -8°R. Tohter käis oma proua ja tütrekesega meil õhtusöögil. Tegime ka jõulupuud ja tuletasime vana kalendri jõululaupäeva meele, tohtriproua laulis ka ühe saksakeelse jõululaulu.

On kaunis igav. Oleks küll paljugi teha, aga pühadeaegne sage jutlustamine on vaimu nii ära kurnanud, et ei suuda ühtki head peale selle enam paberile panna.

Keilas, 8. jaanuaril 1926

Ühtepuhku on pimedad päevad. Hommikuti oleme kunni kella 10ni voodis. Pärast hommikusööki, mida mõnigikord alles kell 11 lõpetame, hakkan tööd tegema ja teen terve päev kunni kella 10 ehk 11ni õhtul, aga ometi töö suuremat ei edene, sest pimedad päevad mõjuvad rusuvalt. Täna käis palju inimesi koguduse asjus; ka käisin ma Tuulas haige juures (sain seekord 300 marka, mis võrdlemisi hea tasu on). 5. jaanuaril alustasin romaanikirjutamist „Marianne“; saab näha, kas suudan sellepoolest midagi ka korda saata või mitte.

Keilas, 10. jaanuaril 1926

Täna sain 35 aastat vanaks.

Oli 20°R külma, kui hommikul kell 10 riidesse sain. Lasksin ennast hobusega kirikusse viia. Käärkambris sain köstri käest posti kätte. Oli muu seas ka üks kiri minu isa käest, kirjutatud Naanul 6. jaanuaril 1926:

„Armas Ado ja Hilda pisikese perekonnaga!

Siin soovime meie – isa ja ema – teile head uut aastat ja palju tulevikuõnne.

Ma tahtsin teile ka Moori Jaanist teatada. Nüüd on tema üle juba uurimine läbi. Kes tema peale tunnistasid, need kutsuti kõik uuesti ülekuulamisele. Et tunnistused lahku läksid, siis lõpetas uurija oma uurimise ja oli ütlenud, et „ma pole temast ühtki süüd näinud.“ Sellega annud ta siis kaebuse prokurööri kätte edasi. Nüüd on loota, et asi hea poole pöörab.

Orja Eeduard käis esimesel pühal meil külas, oli juba kooliskäimise lõpetanud. 10000 marka saanud ka auhinda, olnud esimene poiss. Jumalaga.“

Muidugi on siin ka Jacobsen kaasa mõjunud, et asi ükskord ometi jälle üles võeti.

Orja Eeduard on minu onupoeg, minu isa vennapoeg, kes Tartu ülikoolis enne jõulu oma töö eest „Kodus valmistatud alkoholilised joogid“ Eesti Karskusliidu esimese auhinna sai.

                                                                                                                            ***

Eila käisin jällegi haige juures – raudtee kasarmus Haapsalu tee semafori juures. Oli üks neeruhaige raudteelane. Ma ei ole niisugust valu veel näinud, kui sel haigel oli. Teda hõeruti kõik aeg, muidu ei võinud ta üldse olla. Kätest oli üks juba hoopis tegevuseta, teine oli ka üsna nõrk.*)

Eila õhtul sõitis siia B. Leib. Ma käisin teda vaksalist ära toomas. Jääkülm kirdetuul puhus meile kojusõidul näkku ja kõrvetas põsed valusaks.

Täna ei alanenud päevalgi külm mitte alla -17°R. Sellegi peale vaatamata tuli üks pruutpaar kirikusse üsna kergetes riietes. Pruudil oli praeguse moe järele õmmeldud laulatuskleit õhukesest valgest riidest: käevarred kaenlaauguni hoopis paljad, kaela ümber võrdlemisi sügav lõige. Katmata ihu varjas üksnes õhuke schleier. Ma katsusin laulatustalitust võimalikult lühemalt teha, et võrdlemisi ilus pruut ja võrdlemisi inetu peigmees mitte ennast ära ei oleks külmetanud. Ka kirik oli külm nagu keller ja minu sõrmed külmetasid. Imestan, et pruut minu nähes kordagi mitte ei värisenud.

Kodus leidsin herra Peks´i poolt sünnipäevakingituse: ühe väikese summadani, millesse mul hea on talaari sisse panna, kui haigete juure sõidan. Ka ühe tordi oli ta saatnud.

*) Mees maeti 17. jaanuaril.

Keilas, 11. jaanuaril 1926

Eila õhtul olid Greenbergid meie juures õhtusöögil. Leib oli ka veel siin ja sõitis täna hommikul ära. Kedagi muud eila õhtul siin ei olnud. Õhtul lugesin voodis Leib´ile oma lastejutukesi ette – need meeldivad Leib´ile väga. Ka laupäeva õhtul lugesin neid temale. Lugesin temale ka „Marianne“ algust, mis jällegi teda väga huvitas.

Kui tohter oma perega eila õhtul koju sõitma hakkas, oli -21°R! Öösel hakkas külm alanema. Kui Leib hommikul kell 7 sõtma hakkas, oli -19°R, täna õhtul kella 8 ajal -11°R. Õhurõhumine on praegu väga kõrge, nimelt 782 ½ . Eila ja täna oli jälle ka päikesepaistet. Olevat eila hommikul korra olnud kunni -23°R! Minu põsed on valusad – külm kõrvetas ära, kui eila ja üleeila Keilas käisin. Nõnda ei ole üks aasta mitte teise aasta vend: läinud aastal oli pehme talv, nüüd on talv üsna käre olnud.

Keilas, 12. jaanuaril 1926

Tänane päev kulus kirikunõukogu koosoleku peale ära. Seati muu seas 1926. a. eelarve kokku. Palgad jäeti endiseks, aga ometi tõuseb minu palk varjatud kujul umbes 20000 marga võrra. Nimelt on tänavu puud odavamad ja saab hea kasepuusülla juba 1500 margaga. Eelarvesse võeti aga endistviisi 1800 marka, lubati mulle puud kätte muretseda ja mis puudeostmisest üle jääb, selle saan ma omale. Ka saan eraleerilaste pealt 100 marga asemel 250 marka. Ka köster saab puude vaheraha. Peale selle otsustati köstrile 10000 marka maksta vastastasu ühe osa maa eest, mis nüüd alevi kätte läheb. Koosolek möödus rahulikult. Palgatõstmist ka varjatud kujul, nagu nüüd tuleb, ei nõudnud ma mitte, vaid ütlesin üksnes seda, et ma tänavu oma palgaga mitte läbi ei tulnud, mis ka õige on, ja et ma sellepärast kavatsen augustikuust saadik linnas tundisid anda. Seda viimast asja ei soovitud aga mitte ja taheti, et ma ikka terve jõu koguduse tööle pühendaks; öeldi, et haiged õpetajat sagedasti tarvitavad.

Baromeeter näitab ikka veel 782 ½ . Külma on 11°R.

Keilas, 13. jaanuaril 1926

Baromeeter näitab 781. Kell 8 õhtul oli -12°R. Ilm oli enam-vähem päikesepaisteline. Käisin Kumna pargi ääres, kust lastele urvadega pajuoksi tõin, ja alevis käisin posti järel. Muidu tegin kantseleitööd ja kirjutasin „Mariannet“. Võib olla, et viimasest asjagi saan. Homme lähen Tallinna: Hageri praost palub mind kohtupalati liikme Hintzeriga[1] katsuda kokku saada, et ta siis teaks Tallmeister´i asja uurimise kommisjoni kokku kutsuda; oleme ju kolmekesi kommisjoni liikmed. Sain eila praosti käest huvitava kirja, mille siin avaldan:

„Armas Köögardal!

Kõige pealt saadan Sulle keskkassa kutse 29. jaanuaril „Vallikraavi“ tulla. On see „kraav“ vist ikka Tartus, Tallinna „vallikraavil“ on kuri maik küljes, sinna vist ikka konsistoorium õpetajat ei kutsuks. Ei saa aru, mispärast konsistoorium otsekohe Sinu poole ei pöördu? Ega ta sind ometi ei karda? Kui Sind meie praostkonna sinodil Lääne-Harju keskkassa usaldusmeheks valiti, sai see protokolli üles tähendatud, protokoll konsistooriumi saadetud. Kuu aja pärast sain konsistooriumilt noomituse, mispärast Lääne – Harju keskkassa usaldusmees valitud ei olevat. Kirjutasin siis alandlikult ja selgelt, et lugege meie protokolli: valitud sai 24. aprillil Keila õpetaja A. Köögardal. Mis see ikka aitab, praegu ei tea nad veel, kes meie usaldusmees on. Palun siis Sinu lugupeetud abikaasat Sulle Tartu suurem leivakott ligi panna, et kolmeks päevaks jätkub.

Tallmeister´i asjaga ei mõtlegi ma rutata: las panevad enne kirikule jalad alla; eks siis ole veel aega küll. Peale selle, mida kauem meie vaikime, seda enam käib see Tallmeister´i närvide peale. Ega tema seda ei usu, et meie midagi ei tee, ta on veendunud, et Püha Vaimu koguduses juba salajane uurimine käimas on; sellepärast kirjutab ta „Vabas Maas“ pikad veerud täis ja siunab meid ka juba. Aga kui Einbund juba ratsapolitseiga Kuljust Iisaksut ära tooma läheb, siis on Tallmeister´i süda ka pükstes. Seni on meil aega küll. Peale selle kinnitan ikka jälle, et Tallmeister´i ja Kuljus´e jant kirikule nii kardetav ei olegi, kui Põld´i oma. Esimeste pill läheb iseenesest peagi lõhki, nende omad mehed jätavad neid pea maha ja kirikliste ringkondade peale ei saa nad endid toetada. Aga Põld on fanaatik Muhamed II ja toob segadust just kiriklikkudesse ringkondadesse. Kui ma Sind palusin herra Hintzer´iga ennast tutvustada, siis sündis see selles mõttes, et teada, kunas ja kus temaga võib kokku saada. Kohtupalati liikmed töötavad enamasti kodus, kord nädalas on neil istang. Hintzer pidavat Nõmmel elama; ei tea siis, kus temaga kokku saab, kas Tallinnas või Nõmmel. Kui Sa temaga kokku saad, kuula hoolega järele, mis tema meie tööst arvab. Nagu Sul, on ka mul nüüd aasta alguses kodus tööd küll ja ei tahaks sugugi Tallinnas aega raisata. Alles siis, kui ma Sinult kirja saan, sõidan päevaks Tallinna, et Hintzeriga tutvuneda ja konsistooriumist materjaali kuulata. Sealtpoolt nimetatud paragrahvid ei ütle mulle mitte midagi. Kõige paremat Sulle ja perekonnale Sinu K. Thomson. Hageris, 9. jaanuaril 1926.“


[1]Alfons Hintzer (1872-?), kohtukoja liige 1919-40, konsistooriumi ilmikassessor.

Keilas, 14. jaanuaril 1926

Käisin jälle kuuaegse vaheaja järele Hildaga Tallinnas. Õieti käisin ma praosti soovil, et Hintzeri üles otsida, keda ma ometi mitte ei leidnud. Käisin õpetaja Sommeri käest küsimas, tema ei teadnud aga midagi. Küsisin konsistooriumist; sealt soovitati kohtupalatisse kirjutada. Igatahes ei teatud ka konsistooriumis Hintzeri aadressi mitte! Nii vähe huvi ongi konsistooriumil Tallmeister´i asja lahendamise vastu. Ei olnud siis ka minul ühtki huvi enam kohtupalatist otsima minna, kust oleks võinud Hintzeri aadressi saada.

Ma käisin linnaarhiivis Dr. Johanseni vaatamas. „Keila kirikuvöörmündrite arveraamat“ maksab 200 marka. Käisime ka Vassermanni juures ja ma lubasin 50 raamatut müügile võtta.

Ostsin enesele uue aparaadi 10×15. Mul oli seni aplanaat objektiiviga 10×15 apparaat, nüüd ostsin anastigmaadiga. Jätan ka vana apparaadi alles, sest ta on võrdlemisi hea apparaat. Uue apparaadi eest maksin 8500 marka.

Muidugi käisin ma ka Leib´i juures. Leib´iga käisin enne kojusõitu veel Jacobsenisi vaatamas. Jacobsen rääkis, et ta Viljandi kriminaalpolitsei ülemaga rääkinud Jaani asja pärast ja sellele mehele ütlenud, et talle mitte ei sünni kaabakatega ühendust pidada. Kõige selle tagajärjel muidugi asi lahendatigi nõnda, kui papa mulle kirjutas.

Keilas, 15. jaanuaril 1926

Oli igav päev. Ma kirjutasin ametlisi kirju. Korra sõitsin Hildaga ka alevisse kirju ära viima ja posti tooma. Ilm oli pilves ja hästi juba soojem. Eila hommikul oli veel -9°R, päeval -6°R. Täna oli veel soojem, kuid aken oli külmetanud, nõnda et termomeetrit ei näinud. Hea, et see suur külm mööda on. Mu põsed on praegugi veel valusad läinud laupäeva õhtu külma kõrvetusest. Baromeeter langeb eilasest päevast saadik üsna kiiresti ka näitab praegu 773.

Keilas, 17. jaanuaril 1926

Ilm on eilasest saadik jällegi külm, aga nii kange pakane ikka ei ole, kui nädala eest oli. Kirikus oli täna võrdlemisi hulk inimesi, oli ka 5 surnut matta ja 1 paar laulatada. Tänane pruutpaar tuli kirikusse, vähemalt õlgadel kasukaid hoides. Altari ees andsid nad kasukad ära, aga pruudile pandi kasuk varsti ometi jälle õlgadele, sest modern laulatuskleit ei anna ju mitte sooja. Peigmees, 51. aastane, on meie kirikunõukogu liige; ta võttis 30. aastase neiu. Keila muusikakoor oli ise tulnud mängima, sest muusikajuht on sealtsamast Humalast, kust peigmees on.

Tahtsin minna ja tulla kirikust jala, ometi võttis minekul üks kogudusliige mu peale, niisama tulekul üks teine.

Keilas, 21. jaanuaril 1926

Ei ole olnud midagi iseäralikku. Iga päev olen käinud alevis posti järel. Eila õhtul olin Hildaga Kumna mõisas loomatohter Bohl´i juures õhtusöögil; inimestetohter ühes proua ja tütrega oli ka sinna kutsutud, Bohl ostis hiljuti lehma, sellel oli vasikas ja nüüd oli sellest vasikast õhtusöök valmistatud. Toidud olid igatahes väga maitsevad. Kell ½ 1 öösel jõudsime koju. Täna olen aga õige roidunud, sest eila õhtune olemine kujunes enam-vähem liigsöömiseks; ka võtsin Bohl´i pakutud napsi vastu, ma ei armasta aga piiritusjooke mitte, seal sai pärast ka õlut joodud; need kaks jooki segamini on minu kõhule aga iseäranis vastumeelt. Nõnda siis oli Kumnas eila õhtul üsna hea, aga ilma viinata oleks veel palju parem olnud.

Peks jääb ikka vist selgi aastal kirikumõisa rentnikuks, kuigi meie vahekord mitte ei ole enam nii hea, kui alguses oli. Raharent jääb temale endiseks, üksnes sigade jahu annab ta nüüd 40 puuda ja kartulaid 40 tündrit.

Lund ei saja ega saja juure. Tee siiski lumest paljas ka ei ole. Jaanuaris ei olegi minu teada mitte sadanud.

Keilas, 22. jaanuaril 1926

Kirjutasin täna lastejutu „Püss“ vast kahe tunniga valmis, ilma et ma enne kordagi teemi harutanud oleksin. Kuu aega pidasin aga ka kirjutamise vahet.

Keilas, 24. jaanuaril 1926

Õpetaja H. Hansson pidas täna meil kirikus jumalateenistust. Ta tuli juba eila õhtul Keila ja viidi vaksalist kohe palvemaija. Olid ju Hanssoni siiasoovijad peaasjalikult „vennad“. Täna pärast jumalateenistust kirikus viidi Hansson jällegi otsekohe palvemaija, nüüd õhtul on ta Vääna Mõhkus Rosenvald´i juures tundi pidamas. Vendade soovil jääb ta nädalaks ajaks Keila ja käib veel Vääna Vähikülas, Joal, Kääsalus, Ohtus, Vallingul, Sauel ja Ääsmal tundisid pidamas. Keila nõukogumehed lubasid temale reisikuludeks tänaste laululehtede puhtakasu ja see osutus hästi suur, nimelt 2800 marka. Ka lubasid vennad palvemajas tema heaks korjata. Muidugi sõidutavad vennad Hanssoni palvetundidesse oma hobustega ja annavad vahetevahel temale ka süüa. Nõnda saavad palvevennad praegu, mis nad tahavad, sest Hansson on täiesti nende õpetaja.

Kella 8-9 õhtul sõitsin Hildaga vaksalisse Alidet ära viima, kes eila õhtul kauaaegse vahe järele jälle siia tuli. Ta on uude korterisse kolinud. Siiamaani elas ta oma venna Eduardi juures, kuid seal on korterikitsikuse pärast olnud mõnesuguseid arusaamatusi: Alide nõuab rohkem, kui teised tahaksid anda, ja tüli ongi lahti!

Keilas, 25. jaanuaril 1926

Õp. Hansson tuli eila kesköösel koju. Täna oli ta meil kella 4ni pärast lõunat, kus ta Peks´i hobusega Elling´u saatel Vähikülasse sõitis. Sealt pidi ta tagasi sõites Peks´i juure öömajale jääma, homme Peks´i hobusega Joa külasse sõitma, kust ta Kääsalusse edasi sõidaks ja õhtuks jälle meile tagasi jõuaks. Palvemajas on „vennad“ tema heaks 560 marka suutnud kokku panna. See on ju üldiselt teada, et „vendade“ rahakotisuu enam-vähem kinni on pigistatud, nõnda et sealt palju välja ei tule. Mõhkus oli Hanssonile antud 200 marka, nõnda et ta oma teenistusega Keilas ikkagi üsna rahule võib jääda. Sõitsin Hanssoniga täna kord ka alevisse, sest Hilda vend Karla oli Märjamaalt ühe maha lastud jänese saatnud Keila vaksali puhvetisse. Oli sula ilm peale eilse väikese tuisu.

Keilas, 26. jaanuaril 1926

Hilda sõitis Tallinna ja jäi Alide juure ööseks, et kinos kord käia – teda ju kino huvitab.

Õhtupoolikul kõlistas mulle loomatohter Bohl, et kas tema võivat minu juure tulla üheks tunnikeseks. Ta tuli pärast kella 3 p.l. ja läks ära kell 9 õhtul; vahepeal käisime küll korra hobusega alevis. Ma aitasin Bohl´i aastaaruande eesti keele tõlkida ja tõlkisin veel ühe artikli marutõbe kohta. Jõime asmalt kodus 2 pudelit veini, siis tõi Bohl alevist veel 5 pudelit Müncheni õlut, mille jõime õhtusöögil. Ajasime head juttu ja viibisime üldse mõnusalt koos.

Keilas, 27. jaanuaril 1926

Ilus kuupaisteline õhtu.

Hilda sõitis hommikul koju tagasi. Varsti pärast seda kõlistas mulle Jacobsen Tallinnast, ma tulgu Hildaga homme Tallinna, kus siis üheskoos Vene teatrisse läheme. Mind teater ja sõidud palju ei huvita, Hildat huvitavad nad aga seda rohkem. Meie sõidame siis homme.

Väike Hilda köhib õige tugevasti juba mitmendat päeva. Tänavu on õige palju igalpool kuulda läkaköha. Väike Viktor köhis korra ennemalt jaanuarikuus, nüüd on ta aga terve. Pühapäeval oli Viktor oma käe kolmele sõrmele villid peale põletanud: ta oli tõstnud tulise triikraua aluselt maha ja võtnud tulise aluse kätte sel ajal, kus naised uudishimulikult aknast välja vaatasid, et kuidas mina Hanssoniga kirikusse minnes Peksi kahehobuse saani peale mahume; raudalus põletas kätt, poiss karjunud, hoidnud aga rauda ikka käes, seni kui naised tal selle käest ära võtsid. Nüüd on poisi käsi kinni seotud.

Viisin eila ka oma tulu teadaande ära. Üles andsin 244 000 marka ja prii korteri küttega.

Keilas, 29. jaanuaril 1926

Eila hommikul sõitsin siis Hildaga Tallinna. Läksime vaksalist kohe Jacobsenide juure. Jacobsen ise oli muidugi ametis – ta on seal 8-3ni. Jõime kohvi ja läksime siis linna: Hilda ostis omale kleidiriiet ja viis ühe lastenuku parandada, viisime Alidele natuke leiba ja pudelitäis rõõska piima. Siis läksime Leib´i seebivabrikusse, sest proua Jacobsen palus ka Leibi lõunale. Aga Jacobsen ise oli juba telefoneerinud Leib´ile ja Alidele, et nad lõunale tuleksid ja meie õhtul siis üheskoos teatrisse läheksime. Leib tuli juba meiega kaasa Jacobsenide juure; Alide tuli oma ametist ka sinna. Sõime lõunat ja jõime natuke õlut. Alide läks enne ja Leib natuke hiljem veel linna. Hilda heitis magama, Jacobsen ka. Mina aga hakkasin kõnet kirjutama, sest mulle telefoneeris Suuropi suurtükipatarei ülem Jacobseni korterisse ja palus mind laupäeval üht hiljuti valmissaanud kasarmut õnnistama. Kui teised üles tõusid, oli mul kõne juba valmis. Alide tuli Jacobseni juure tagasi ja siis läksime Vene teatrisse, kus Leib juba ees oli. Rahvast oli teatris väga vähe, meie istusime üheskoos ühes looshis. Etendati [loetamatu]. Kella 11 paiku lahkusime teatrist. Leib saatis Alide koju. Meie läksime aga Jacobseni juure, kus õhtust sõime ja kell ¼ 1 öösel magama heitsime. Täna hommikul kell 7 tõusime üles ja sõitsime Haapsalu rongiga koju. Rong peatus kaua aega Nõmmel, oodates sinna Haapsalust tulevat postrongi, mis täna hiljaks jäi; sellepärast jäi ka meie rong umbes tund aega hiljaks. Rongis oli praost E. Tannebaum, kes Tartust usuteadlaste konverentsilt sõitis. Muu seas teatas ta ka uudist, et konverents naisusuteadlastele kõik meesusuteadlaste õigused lubanud; seega võivad naised ka kirikuõpetajaks saada. Ma kujutan nüüd ette, kuidas mõnd noort ilusat preilit vast mehed valivad õpetajaks. Aga ma kujutan ette ka, kuidas mõni õpetaja-vanaeit ükskord ilma hammasteta ja kortsus näoga kantslisse ronib. Õieti on mulle see küll ükskõikne, kas naistele antakse õpetajaõigusi või mitte ei anta.

Keilas, 31. jaanuaril 1926

Suuropi kindluse kasarmut oli ehitamas ka Keila ettevõtja baptistlane Ventsel. Battareiülem oli seda palunud minu jaoks Keilas hobust palgata. Oligi see palgatud hobusemees eila hommikul ¼ 11 ajal siin. Sõitsime Suuropi. Mees sai sõidu eest 800 marka. Oli -15°R, kui välja sõitsime. Kell ¾ 2 olime Suuropis. Ka Ventsel oma perekonnaga sõitis. Meile kaeti battareiülema korraldusel kohe söögilaud: kilu, heeringas, rossolje, kohvi, õlu j. n. e. Paar ohvitseri tuli juttu ajama sealjuures. Olles söönud, küsis Ventsel, millal kasarmu õnnistamistalitus tuleb. Üks ohvitser vastas: „Meie ootame pastori!“ Ütlesin siis mina, enese peale näidates: „Siin ma olen!“ Õnnistamistalitus oli pikas-pikas koridoris, mis lippudega oli ehitud. Minu jaoks oli katheeder tehtud; see oli Eesti värvidega nõnda kaunistatud, et katheedri ülemine äär oli sinise riidega kaetud, katheedri esikülg, valge riidega ja keskel oli seal must rist. Sõjaväelased ja eraisikud (=kutsutud külalised ja ümbruskonna elanikud) võtsid õnnistamistalitusest osa. Pärast minu talitust kõneles battareiülem. Siis laulis sõdurite koor „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“. Siis kõneles üks ohvitser ja lauldi selle järele „Eestimaa, mu isamaa“. Kõneles veel Ventsel omast tööst kaunis haleda häälega ja ilma sisuta. Sõdurite koor laulis veel 2 või 3 laulu ja siis oli läbi. Selle järele tuli lõunasöök. Sellest võtsid osa sõdurid, ohvitserid ja kutsutud võõrad. Oli suur söögituba. Seal oli vist 4 suurt lauda, laudlinadega. Esmalt anti hernesuppi plekktaldrikutel, siis seapraadi praetud kartulatega ka plekktaldrikul, viimaks kompott. Praad oli liig rasvane; mina ei jõudnud seda mitte ära süüa. Igalühel oli ka pudel õlut. Ka õlle jaoks olid plekkruusid. Battareiülem ütles, et sõdurite supp ja praad harilikultki niisamasugune olevat. Õlut ja magusat sööki anti pidupäeva puhul. Söögi lõpul laulsid sõdurid omi laule, lauas istudes. Ma tahtsin pärast sööki kohe koju sõitma hakata, aga ei saanud, sest minu voorimehele taheti süüa anda. Ka asus kaks daami minu kallale, ma jäägu kauemaks. Vaatasin siis tund aega daamide ja ohvitseride pimesikumängimist j. n. e. pealt. Daamid (prouad ja preilid) olid võrdlemisi õige nägusa välimusega. Kell 6 õhtul hakkasin Suuropist koju sõitma. Omaks üllatuseks sain ma majandusülema käest 2500 marka!

Suuropi kindlusest jäi mulle päris hea mulje: sõdurid näisid ennast õige kodus tundvat, ruumid saavad nüüd õige head. Uus kasarm, mida ma õnnistasin, on suur puust ehitus, mõeldud 100-200 mehe jaoks. Enne on sõdurid elanud viletsates barakkides, kus sagedasti ainult +2°R olnud magamise ajal. Eesti väeteenistus on nähtavasti ikka palju kergem, kui Vene oma oli. Ka katsutakse Eesti sõdurit vaimliselt arendada. Kell ¼ 10 õhtul jõudsin koju.

Täna pidasin jumalateenistuse kirikus ja matsin surnud kahes järgus. Kodus lõuna ära süües sõitsin Jõgisule üht asuniku last ristima. Kõnelesime asunikkude headest ja pahadest külgedest. Muidugi pidin seal ka söögilauas istuma, mis oli harilikul viisil kaetud: heeringas sibulaga, vasikapraad kapsaste ja kartulatega, kompott; joogiks oli õlu, pakuti ka liköörikarva napsu. See oli igatahes üks jõukamatest asunikkudest, kes juba õige nägusa elumajagi oli ehitanud.

Kella 8-9 õhtul käisin Hildaga Alidet vaksalisse sõidutamas. Kui Jõgisule sõitsin, sadas lund nagu kotist; nüüd aga piserdas nagu uduvihma.

„Laste Rõõm“ N°1 sisaldab ka minu jutu jõuluvanast.

VEEBRUAR

Keilas, 3. veebruaril 1926

On olnud pehmed ilmad, üksnes kunni -2°R.

Eila hommikul kell ½ 8 sõitsin Hildaga Raukase juure. Hilda jäi sinna ja mina sõitsin Raukasega Nugisu palvemajasse jumalateenistust pidama; võtsin seal ka 7 vana inimest armulauale. Nugisult sõitsime Raukase juure, kus lõunat sõime ja enne kella 6 õhtul olime kodus.

Lapsed köhivad. Neil on kõigil läkastav köha, mis tänavu siinpool õige tugevasti möllab.

Keilas, 5. veebruaril 1926

Täna oli 15°R külma. Eila tuiskas, tänagi veeretas tuul päikesepaistel lund edasi. Käisin Hildaga alevis posti järel ja tundsime tagasitulekul, et tuul lõikav külm oli.

Kirjutasin lastejutukese „Pardipüük“.

Keilas, 7. veebruaril 1926

Külm kestab. Eila ja täna hommikul oli -15°R, täna õhtul kell 8 oli -9°R. Päeval on ilus päikesepaiste, aga tuuleõhku on tublisti tunda ja see on päris jääkülm. Minu põsed on külmast valusad. Meie õueväraval oli suur lumehang, millest hobusega võimata oli läbi saada; rookisin sellest eila hommikul tee läbi.

Eila õhtul käisin Klooga haridusseltsi avamispeol. Kooliõpetaja Vahar[1] luges paarileheküljelise oma valmiskirjutatud kõne maha, siis kõnelesin mina Keila kirikust, mõisast ja alevist keskaja lõpus; minu kõnele järgnes kolmevaatuseline näitemäng. Siis algas tants, aga seda ma enam vaatama ei jäänud. Ma sõitsin Keilast ühes ühisuse kaupluse ärijuhi Habel´iga. Sõitsime esmalt Klooga Keskkülasse Alter´i juure. Minu hobune võeti seal lahti ja Alter viis meid oma hobusega koolimaija peole. Aleteri abikaasa ja veel üks naisterahvas oli kaasas. Nõnda sõitsime kell 7 õhtul haridusseltsi avama ja sealt kella ½ 12ks Keskkülasse tagasi. Keskkülas oli koduõlut ja nüüd keskööl hakati meile õhtusööki valmistama, nimelt kotlette. Sellega läks tükk aega ja alles kell 1 öösel saime sööma. Kell oli 2 läbi, kui tulema saime, sest Alter rääkis ühest oma unenäost poisikese põlves, milles ta ette ära näinud ilmasõja ja Eesti kodusõja sündmusi. Kell ¾ 4 hommikul jõudsin koju. Habeli lasksin Keilast meie rahvale telefoneerida, et ma koju jõudmas olen. Ometi ootasin enne vähemalt veerand tundi, kui sisse sain, arusaamatuse pärast: kui ma õue sõitsin, hüüdsin ma „halloo“ ja nägin, et teenija kohe selle peale tulega omast toast ära läks. Ma arvasin, et ta mulle vastu tuleb ja sõitsin köögiukse ette. Teenija aga ei olnud minu tulekut kuulnud. Alles tüki aja järele tuli ta ja Peks´i teenija vanamees ühtlasi. Mul hakkas aga vahepeal väga külm, iseäranis jalgadel.

Kell 11 hommikul algasin juba jumalateenistust, ristisin ühe tüdruklapse ja matsin 7 surnut. Pidi tulema täiskogu koosolek 1925. a. aruande, 1926. a. eelarve ja 1/3 nõukogu liigete valimisega, kuid jäi kokku tulnud rahva enamuse soovil pidamata, sest koosolekule jäi külma ilma ja rohkete matuste pärast üksnes 100 inimest. Nendega ei tahetud aga tänavuaastast kõrgemat liikmemaksu mitte ära otsustada ja otsustati uut koosolekut pidada 21. veebruaril.

Õhtupoolikul magasin ma natuke, sest ma oli öösisest sõidust üsna väsinud.

Eila hommikupoolikul käis Habel meil. Ta tõi mulle järgmise kirja:

 Keila
Tarvitajate Ühisus
3.veebr. 1926
N°19                                                                                                   V.a.

Harjumaal, üle Keila.                                                                   Keila õp. herra Köögardal

Keila Tarvitajate Ühisuse juhatus avaldab Teile lahke vastutuleku eest, kus Teie 31. jaanuari koosoleku heaks kordaminekuks mõjuvalt kaasa aitasite, sügavalt tänu.
Keila Tarvit. Ühisus on arvamisel, et Teie ka tulevikus sarnaste kultuuriliste kõnede ja koosolekute heaks endi abi ei keela, sest niisugused teaduslised kõned on suureks teguriks ja tõukejõuks meie põllumajanduslises arenemises.

Keila Tarvitajate Ühisus
Juhatuse esimees Ang. Alter
Sekretär Joh. Dunkel. „

Et eksiarvamist ei tekkiks, ütlen siin, et mitte mina ise ei kõnelenud, vaid ühisus korraldas kõnekoosoleku, mina aga soovitasin kantslis, et rahvas sellest osa võtaks; oli ka läinud koosolekule palju rahvast.

Jõgisu haridusseltsiesimees J. Depmann[2] telefoneeris eila mulle Tallinnast, et ma lähemas tulevikus neile ajaloolist kõnet peaksin. Avaldasin nõusolekut.


[1]Jüri Vahar, Klooga algkooli õpetaja 1897-1935.
[2]Juhan Depman (1889-1961), kooliõpetaja, Saue Jõgisoo algkooli juhataja, 
Harjumaa koolivalitsuse juhataja, Harjumaa Rahvaülikooli juhataja, 
Saue-Jõgisoo Haridusseltsi asutaja ja esimees.

Keilas, 8. veebruaril 1926

Ikka on külm. Praegu, kell 8 õhtul on -13°R. Baromeeter näitab ühtepuhku kõrget rõhumist, praegu 772. Merel on rasked jääolud juba pikemat aega.

Paari nädali eest teatas mulle nuttes üks endine leerilaps, et tema oma käeuuri, mida ta leerikingituseks oli saanud, ära kaotanud; ta palus, et ma teataksin kirikus. Eila anti mulle selle peale kahe uuri leidmisest teada. Mõlemad leitud uurid saavad omanikkudele kätte. See näitab, et meil kihelkonnas ikka ka ausaid inimesi on.

Keilas, 9. veebruaril 1926

Kella ½ 11 hom. kunni kella ½ 3ni p. l. käisin Joa Tõlinõmmel 2 vanale inimesele armulauda andmas. Oli küll kõigest -9°R, aga tuul oli üsna vali ja tuiskas. Tee oli tuisatud. Siin ja seal on teel suured lumehanged, nõnda et hobune peab vahetevahel nagu mäe otsa ronima. Minu jalgadel hakkas teel üsna külm. Võrdlemisi ei ole lund tänavu mitte väga palju, aga tuisatud kohte on üsna küllalt.

Lastel kestab läkastav köha edasi. Ellinoril on ta praegu väga raske. Hildal on kergem, aga Hilda oksendab ühtepuhku. Viktoril on kõige vähem köha. Lapsed köhivad iseäranis öösetel, nõnda et magada õige vähe saab.

Keilas, 11. veebruaril 1926

Suur külm on ometi kadunud. Täna oli võrdlemisi pehme ilm. Sõitsin Hildaga alevisse üht ja teist majapidamises tarvilikku asja ostma, oli üsna hea sõita.

Kirjutasin eila jutukese „Söögimõnitajad“, aga ei läinud mitte päris hästi korda.

Keilas, 15. veebruaril 1926

On olnud võrdlemisi pehmed ilmad. Öösetel on aga sadanud nii palju lund, et teed jällegi kõrged on. Kirikumõisa ja Keila vahe on aukline. Baltiski maantee alevist Kirsaluni, kus ma täna haige juures käisin, on sile, kuid tuhkjas lumi teeb sõitmise raskeks.

Eilane pühapäev oli haruldane sellepoolest, et ühtki matust ei olnud, ka ühtki muud ametitalitust mitte; laupäeval laulatasin ühe paari ja kihlasin teise omas kantseleis ja see oli siis kõik. Võisin pühapäeva omas perekonnas mööda saata.

Oli meil eila ka külalisi: Alide laupäeva õhtust saadik, Jacobsen eila lõunast saadik ja tohter Greenberg tuli õhtusöögiks. Jacobseni ja Alide viis Hilda õhtul vaksalisse. Greenberg uuris sel ajal Ellinori südame ja kopsu tegevust, leides selle korras olevat. Ellinoril on läkastav köha väga raske.

Saab näha, kuidas Jacobseni asi läheb. Siseminister Einbund näib kavatsevat Jacobseni senist kohta mõnele noorele juristile anda ja tahab Jacobseni saata Rakvere – Paide prefektiks. Viimane asi tähendaks aga Jacobseni Keila majapidamise hävitamist. Ka oleks prefekti kohal senise 18000 margalise kuupalga asemel 15000 marka. Ma kirjutasin Einbundile nagu oma EÜS-i kaasvõitlejale, et ta Jacobseni vastu heatahtlik oleks ja teda, kui vähegi võimalik on, senisele kohale alles jätaks. Kas mu kiri aitab, seda ma muidugi mitte ei või teada, aga ma tegin, mis mu kõlbline kohus oli – nimelt seista Jacobseni eest, kuna Jacobsen palju minu asju on õiendanud.

Homme sõidan Hildaga Tallinna. Praost kutsus mind koosolekule kiriku ja koguduste põhikirja pärast, Hilda aga tahab järjekordset ajaviidet saada.

Keilas, kolmapäeval 17. veebr. 1926

Eila hommikul läksime Tallinnas esmalt Jacobseni korterisse, kuhu asjad jätsime. Seal kõnelesin telefoniga „ Päevalehe“ ärijuhi F. Uibopuuga, et minu jaoks laseks 100 eksemplari „Keila kihelkonnaloost“ valmis panna. Ka sõime seal hommikust. Siis läksin praosti juure, Rüütli tän. N°13, kus praostkonna sinodi ära pidasime, olgugi et seda koosolekut sinodiks ei nimetatud. Praost oli mulle jällegi hea hulga Kohila paberit toonud, nimelt 560 poognat, ka hulk kirjaümbrikke. Kella 3ni olin koosolekul, siis läksin Jacobseni juure lõunale, kuhu Hilda juba varem oli jõudnud. Sõime vastlapäeva puhul seajalgu ja pannkooke. Kui lõuna juba lõpul oli, tuli Leib, kelle seltsis mina Jacobseniga lauas edasi olin, kuna Hilda magama oli heitnud ja proua Jacobsen talitas. Kell ½ 7 heitis ka Jacobsen pooleks tunniks puhkama, mina ajasin Leib´iga juttu. Kell ½ 8 algas „Estonias“ „Kollane jakk“. Alide ootas meid „Estonia„ uksel; jäime näitemängule natuke hiljaks. Näitemängul oli palju rahvast. Et meie hiljaks jäime, siis pidime esimese vaatuse ajal püsti seisma; Oli väsitav ja kuna saal väga soe oli, siis läksin päris higiseks seismisest. Öösel magasin Hildaga Jacobseni juures sohval; oli soe ja hea.

Täna hommikul magasime kunni kella ½ 10ni. Siis läksime linna. Mina käisin „Päevalehe“ ärijuhi juures honoraari välja võtmas ja oma „Keila kihelkonnaloost“ toomas. Uibopuu lubas mulle, et „Päevaleht“ kirjastab minu lastejutud eriraamatuna jällegi „kommisjoni peale“. Nõnda ma vast teengi, aga enne poolt aastat ei tahaks raamatut välja anda. „Päevalehe“ juurest läksin Sommeri juure, et praostile Tallmeister´i asjus materjaali saada; kodus oli aga üknes proua Sommer, sellepärast telefoneerisin seal konsistooriumi, kus Sommer seekord oli, ja kutsusin Sommeri kommisjoni koosolekule praosti juure. Siis kõndisin Leib´iga linna mööda. Kella ½ 3 kunni ¾ 4ni olin Hildaga õpetaja Kubu juures lõunal. Kubuga oli tarvis kokku saada, et ta Alidele katsuks koolipreili kohta muretseda. Siis olin ¾ tundi Tallmeister´i asju uuriva kommisjoni koosolekul, kus ka Sommer oli. Kohtupalati liige Hintzer võttis konsistooriumi saadetud kehva materjaali enese kätte. Jaotasime töö ära. Mina loen „Protestantlise Ilm´a“ teise aastakäigu läbi. Kell 5 ruttasin „Päevalehe“ juure, võtsin ühe oma raamatupaki kaasa ja läksin vaksalisse, kuhu Hilda pakkidega juba oli saabunud. Alide aitas teda pakkisid kanda.

Lapsed olid kodus endistviisi köha käes.

Keilas, 19. veebruaril 1926

Tallinnas käimisest saadik on sula. Ei ole küll mitte kange sula, on ju kõigest +2°R täna, aga ometi vajutab lund allapoole. Eila õhtul tuli siia ja täna hommikul sõitsi ära Hilda vend Karl, Märjamaa metsaülema abi, kes rääkis, et neil päevil, kui ta metsas olnud, kuuseokkad langema hakkanud – vanarahva kinnituse järele pidavat kuu aja pärast maa lumest puhas olema. Saame näha.

Tõin täna ühe tomminga tuppa, et teda õitsema panna.

Lapsed köhivad ikka edasi.

Keilas, 20. veebruaril 1926

Kirjutasin täna lastejutu „Merihärg, merihärg, näita, kustpoolt sõda tuleb“.

Keilas, 22. veebruaril 1926

Eila oli kirikus täiskogu koosolek. Nii tõrkuvat täiskogu ma veel ei ole näinud: ajab aga nagu jalad vastu maad ja ei tule ega tule mõistliku nõu järele muidu, kui hästi kõvasti sikutad. Et ilm pehme oli, siis kogunes kirik jumalateenistuse ajal rahvast täis; muist neist läks küll matustele, ja üks jagu ei läbenud ka mitte oodata kella 2ni, millal täiskogu algas. Siiski oli kirikus üsna hulk rahvast. Esimene pahandus tuli koosolekul sellepärast, et laekahoidja A.Peks aruannet kokku ei olnud seadnud, ise selleks päevaks Tallinna oli sõitnud ja ka kassaraamatuid revisjonikommisjonile esitanud ei olnud. Koosolek avaldas sellepärast laitust laekahoidjale ja juhatusele, s. o. neile, kelle süü pärast 1925. aasta aruanne esitamata oli. Siis algas 1926. a. eearve harutamine. Nõukogu oli ta kokku seadnud enam kui 1200000 marga suuruses: nimelt oli eelarvesse võetud 600000 marka uue köstrimaja ehitamiseks. Eelarvet kogusummas vastu ei võetud, vaid nõuti üksikute punktide kaupa harutamist ja hääletamist. Hakati siis üksikute punktide kaupa hääletama. Kõige pealt tuli minu palk; et see endine oli, siis võeti ta ühel häälel vastu, üksnes minu 1000 haoroo sidumise raha 5000 marga vastu tõusis üks käsi üles. Ka köstri, kirikumehe ja Ranna kirikuteenijate palgad võeti vastu. Uuest aastast saadik on meil aga lolli Hindreku asemel uus, terve mõistusega orelitallaja; sellele lubas nõukogu 5000 asemel 6000 marka aastapalka; nüüd jageles koosolek selle 1000 marga pärast, võttis selle lõppeks ometi vastu. Siis oli kirikumõisa telefoni raha tõstetud 5000 marga pealt 7000 marga peale telefoni kallinemise pärast; koosolijate seas kuuldus aga hääli, et maksku see, kes telefoni tarvitab; ma soovitasin sellepeale telefoni üldse ära võtta, sest üksnes koguduse huvid nõuavad tema pidamist; siis leiti, et tõesti viimane asi õige on, ja 7000 marka võeti eelarvesse vastu. Köstrimaa küljest võetakse tükk maad alevi alla; nõukogu lubas köstrile kahjutasu 10000 marka maksta, kuid täiskogu kukutas 81 häälega 80 vastu selle läbi! Edasi nõuti kirikumõisa hoonete katuste ja õpetajamaja tubade remondiks 100000 marka. Nüüd läks kärin lahti: „Remondid tehku see, kes maad kasutab!“ Mina vastasin, et seda omaks kohustuseks ei pea, kuna see ennemaltki mitte ei ole olnud Keila õpetaja kohus, uusi katuseid teha. Viimaks võeti ikka 82 häälega 75 vastuseismisel 100000 marka eelarvesse. Siis tuli 600000 marka uue köstrimaja ehitamiseks; ägedate vaieluste järele, misjuures nõukogu siunati, et ta julgenud oli võlga teha ja nõnda uut maja katuse alla saada, võeti lõppeks üksnes pool sellest summast vastu. Selle 300000 margaga saavad võlad makstud ja ehitus ei saa seega 1926. aastal mitte lõpule viidud. Liikmemaksu kõrgus jäi seega I järgule 260 ja teisele 310 marka.

Ühel häälel võeti vastu ettepanek, mille nõukogu heaks kiitis ja mille ma nüüd ette kandsin, et edaspidi surnud oreli saatel kirikusse ja kirikust välja saadetakse. Siiamaani pidi köster neid sisse ja välja laulma. Köster laulis aga enamasti üksinda, sest kogudus, mis vanal ajal olevat niisugusel korral kaasa laulnud, ei laula nüüd enamasti üldse mitte. Väljasaatmisel olin mina köstriga kaasas – see on minuaegne uuendus, soovitud kirikunõukogu poolt – ja aitasin teda laulda. Mulle oli niisugune sisse- ja väljalaulmine ühe või kahe inimese poolt üsna võõras, paistis nagu Vene preestrite laulmine. Nüüd saab siis nõnda, et surnud kantakse kirikusse altari juure ja sel ajal mängib orel. Pärast matusetalitust käin mina puusärkide eel kunni tornialuse sisemise ukseni ja orel mängib, kunni leinajad kirikust on lahkunud. Kui aga mõnd surnut on mõni koor ära saatma tulnud, siis orelit ei mängita, vaid koor toob sisse, kõndides puusärgi ees ja lauldes, ja saadab välja, olles minu ja puusärgi vahel. Kaob nõnda see kaunis inetu salmilaulmine.

Lõppeks valiti salajasel hääletamisel veel 10 uut nõukogu liiget.

Ilm oli täna jälle külm: -10°R hommikul. Oli ilus päikesepaiste.

Jacobsen telefoneeris juba läinud nädalal, et siseminister siiski ultimaatumiga esinenud: ta peab minema Rakvere – Paide politsei prefektiks. Jacobsen andis siseministrile lõppeks jaatava vastuse.

Keilas, 23. veebruaril 1926

Täna hommikul toodi mulle kohtu kutse, nimelt tuleb minna 20. märtsil 1926. a. kell 9 hom. Tallinna – Haapsalu Rahukogusse, Tallinna, Jaani t. N°7, 3. korral, tunnistajana Karl Urga süüasjas. Nõnda siis tuleb mul nende joodikute pärast, kes sügisel meie õuel oma janti tegid, ikkagi üks päev ära raisata. Ei tahaks küll sugugi mitte nende raibete pärast kohtusse minna, aga peab minema.

Keilas, 25. veebruaril 1926

Eila oli Palvepäev ja ühtlasi Eesti Vabariigi 8sas aastapäev. Palvepäeva eelõhtul käisin ma Keila palvemajas palvetundi pidamas. Eila pärast jumalateenistust kirikus ja matuseid oli kiriku ees platsil sõdurite, kaitseliitlaste ja tuletõrjujate paraad, kusjuures alevivanem Tähe kõneles ja muusika paar korda mängis. Kella 2-3ni oli pritsimajas aktus; mina kõnelesin sellest, kuidas ajaloo jooksul sagedasti katk, nälg ja sõda Eesti rahvast vähendas. Mängiti riigi hümni minu kõne järele. Siis laulis Keila laulukoor kooliõpetaja Lahesalu juhatusel paar laulu ja sellega lõppes aktus. Aktusel oli meie kaitseliit, politsei ja terve Keila seltskond ühes kirikulistega. Hilda oli ka kirikus ja aktusel Dr Greenberg oli ka aktusel, kutsusime tema lõunale. Kell 5 p. l. sõitsin kodust ühes Hildaga jälle välja, nimelt Jõgisu koolimajasse, kus ma haridusseltsi koosolekul kõnet pidasin „Keila alevist ja kirikust keskajal“. Rahvast oli nii hästi Pristsimajas kui ka Jõgisu koolimajas nii palju, kui aga vähegi mahtus. Keila alevist ja kirikust keskajal kõnelesin ma „Keila kirikuvöörmündrite arveraamatu“ põhjal. Tänases „Päevalehes“ ilmus sellest arveraamatust minu poolt pika minu ootamise järele ometi pikem seletus.

Täna oli +2°R päeval; nüüd, kell 8 õhtul on -1°R.

Laste läkastav köha hakkab vähenema. Väike Hilda ei köhi peaaegu sugugi mitte. Viktor köhib harva ja kergesti. Ellinor köhib nüüd ka harva, aga küllalt alles raskesti. Ellinoriga on aga üks asi sündinud paremuse poole: tal on nüüd söögiisu tekkinud, mida tal seni iialgi ei olnud; mõtlesime Ellinoriga tohtri juure minna söögiisu puudumise pärast, nüüd ei ole seda aga enam mitte tarvis. Hea on, et see hirmus köha kaduma hakkab; päris paha tundmusega vaatasime laste köhahoogusid pealt.

MÄRTS

Keilas, esmaspäeval 1. märtsil 1926

Tuisused ilmad on ühtepuhku. Sajab küll iseenesest vähe, kuid tuul veeretab ühtepuhku lahtist lund üle lageda ja kuhjab teed kõrgeks ja hanged aiakõrgusteks. Raske on sõita, sest tuhkjas lumi võtab hobuse jalad sisse. Temperatuur on mõnikord 0°, siis -1°, -3°, -6° j. n. e.

Ei ole midagi iseäralikku olnud. Perekondlisi võõraid ei ole peale Alide, kes laupäeva õhtust pühapäeva õhtuni siin oli, mitte käinud.

Kirikus oli eila üsna rohkesti rahvast. Kaks purjus Harku meest tulid käärkambri üht läinud aasta ristimisteadet pakkuma. Selle mehe käsi, kes ristimisteadet käes hoidis, oli verine ja mees määris ära ristimislaua ja kirjutuslaua. Mina ei võtnud ristimisteadet mitte vastu, sest meestel ei olnud kiriku liikmekaarti ette näidata, nad olid purjus ja 1925. a. sündimist ja ristimist saan ma nüüd, kus ristimisraamatu ärakirjad juba on konsistooriumile saadetud, üksnes konsistooriumi loaga sisse kirjutada. Siis sai teine mees, kelle käsi mitte ei olnud verine, vihaseks, vandus ja läks minu nõudmisel käärkambrist välja, võttes ka teise mehe mütsi kaasa ja pannes enesele seega 2 mütsi ülestikku pähe. Mõned kirikulised olid hirmuga temast eemal hoidunud, arvates, et mees hullumeelne on. Viimaks läks ikka ka verise käega mees minema, kui ta kõik praeguse aja trumbid ära oli katsunud: nimelt seletas ta, et ta on asunik; kuna asunikke riikliselt on paitatud, siis näis ta sedasama ka minu käest nõudvat. Vastasin, et olen väga korralikke asunikke näinud, kellel on liikmekaardid ette näidata ja kes mitte joobnud peaga asju ei tule õiendama. Tema lapse oli ristinud Harku algkooli joodik juhataja Summer[1]. See mees, kellest mõistlikumad inimesed küll tahaksid lahti saada, kellel aga vend[2] on maakonna koolinõunik, on korra päise päeva ajal olnud kraavikaldal purjus pikali ja möödaminejad küsinud, kes see on, saades vastuse pilkajatelt, et kraavikaldal puhkab Harku valla valgus!

Eila pärast jumalateenistust sõitsin Kääsalu Vanakoolimajale last ristima. Seal oli koos Kääsalu ja Klooga rahvas, kes minu käest ajaloolisi asju pärisid. Nad olid ka minu artiklit Keila kirikuvöörmündrite arveraamatu kohta „Päevalehes“ lugenud, minu lastejutukesi „Laste Rõõmust“ j. n. e. Olin seal õige mitu tundi, sest ei tahetud mind kuidagi minema lasta. Oli väga puhas eluruum, head inimesed, ka head toidud. Joobnud hääli kuulda ei olnud.


[1]Rudolf Summer (1884-1953), Harku algkooli juhataja 1920-26.
[2]Riho Sumre (Eduard Richard Summer)(1889-1942), pedagoog, Järvamaa koolinõunik, 
Porkuni Kurtide Kooli juhataja.

Tartus, 5. märtsil 1926

Teisipäevast, 2. märtsist saadik olen Hildaga kodust ära. Teisipäeva hommikul sõitsime Tallinna, kus Leib´i ja Villa juures olime; Hilda käis ka Kalm´ude juures. Õhtul kell 6 sõitsime Riia rongiga Tallinnast Tartu poole. Sõitsime muidugi nagu vähese rahaga inimesed kolmandas klassis. Juhtusime ühtekokku: meie, Villa oma proua ja pojakesega, õp. Sternfeldt proua ja poja Anduga, õp. Sommer, praost Mohrfeldt; korra oli Hilda juures ka Türi õpetaja proua, kes Tamsalus rongile tuli. Kell 11 õhtul jõudsime Tartu. Vaksalis vastas oli meil preili Lydia Kurrikoff, kelle lesk ema[1], Leib´i õde, meid oma korterisse oli kutsunud. Korra Tallinnast koju sõites harutasime nimelt, kas Tartusse kirikupäevale sõita ja kui sõita, kuhu siis korterisse asuda; üht ja teist harutades jõudsime koju ja leidsimegi preili Kurrikoff´i poolt kutse, mis kõik meie korteri mured kõrvaldas. Oleme nüüd kõik need 3 päeva siin ka söönud, ja mina vähemalt olen küll väga tänulik kõige parema vastuvõtmise eest. Olen enama jao päevaajast kirikupäeva koosolekutel veetnud. Eila õhtul olime Kristlikus Üliõpilasühingus, kus õpetaja Sommer piiblitundi pidas ja kus pärast oli teelaud kaetud. Hilda oli ka piiblitunnis, ei jäänud aga teelauda mitte, sest preili L. Kurrikoffi õde, proua Ella Kurrikoff[2] sõitis täna hommikul Tallinna ja tahtis sellepärast varem magama heita – temaga läks Hilda kaasa. Täna olin ma kirikupäeval lõunani, pärast lõunat käisin Hildaga veel linnas.

Tänavune kirikupäev oli õieti väga asjalik. Esimesel päeval oli küll üks mürgel – see sai ajakirjanikkudele osaks, aga teised päevad möödusid töös.


[1]Elfride Rosalie Amalie Kurrikoff (1874-1941).
[2]Ella Kurrikoff (1903-1944), Kodumajanduskoja, Naisliidu, Eesti Kristliku 
Üliõpilasühingu liige; 1941 küüditati, suri asumisel.

Raudteel Tartust Tallinna, 6. märtsil 1926 kell 1 öösel

Preili Kurrikoff saatis meid päris rongile, muretses meile kohadki. Sõita on päris lahe, saaks magadagi, kuigi Tartust palju sõitjaid rongile tuli.

Meeles on mul kirikupäeva „mürgel“ ajakirjanikkude vastu. Peab ütlema, et ajakirjanikud ikka häbematad ka on olnud ja igatahes valesti ja vaenulikult kiriku asju on kirjeldanud. Mõnikord tehti koguni nõnda, et kui kirik oli ühe asja vastu, siis ajakirjandus sõimas; kui kirik järgmine kord aga oli ometi selle asja poolt, siis ajakirjandus pilkas. Mäletan, kui mõne aasta eest preili M. Põld esimese Eesti naisena Tallinnas Jaani kirikus kõnet pidas, kuidas ajakirjanduses pahandati, et preilit kantslisse ei lubatud (seaduse põhjal). Kui aga usuteadlaste konverents nüüd jaanuarikuus naisusuteadlastele kõik õpetaja õigused lubas, siis tehti „Päevalehes“ pilkepilt uuest naisõpetajast kantslis äärmiselt silmatorkava rinnaga ja „automaat oreli“, nutva lapsega kõrval. See olgu minu poolt üksainu näitus. Igatahes anti sündmustiku kirjeldus ajalehte sagedasti ka moonutatud kujul – olgu see siis meelega võltsitud ehk jälle ajakirjaniku oskamatusest tingitud. Sagedasti avaldati ühes või teises ajalehes vaenugi kirikule; kirjeldades usuteadlaste konverentsi või kirikupäeva. Kõik ebanähtused andsid selleks põhjust, et Tallinna Jaani koguduse õpetaja Sternfeldt kirikupäeva alguses sõna võttis ja väärnähtuste peale tähelepanu juhtis; sealjuures pöördus ta küll natuke piinlikult saalis viibivate ajakirjanikkude poole. Õp. Sommer luges ette konsistooriumi otsuse, millega konstateeriti, et usuvaenu on avaldanud ka osa kodanlisi ajalehti – „Päevaleht“ ja „Vaba Maa“. „Päevalehe“ süüdistuseks näitas ta viimast pilkelehe „Kratt´i“ numbri, kus maailma loomist õige labaselt kujutati. „Vaba Maa“ labasusi luges ta ka ette. Nüüd algas saalis pahameel nende ajalehtede vastu ja karjuti neile „häbi!“ Ajakirjanikud krimpsutasid nägu. Lääne – Nigula õpetaja B. Ederberg, kes ise alles „poisikeseohtu“ on, ütles, kas ajalehtedel mitte ei oleks võimalik mehisemaid mehi Kirikupäevadele ja konverentsidele saata, kuna seni on poisikesed ajakirjanikkude kohtadel viibinud. See aja ajakirjanikkude südame täis ja nad lahkusid saalist. Mõnigi hüüdis neile järele „Laske jalga!“ Lõppeks ometi kutsuti nad tagasi ja kirikupäev ning Ederberg vabandasid ennast isiklikkude haavamiste pärast, mis saalis viibinud ajakirjanikkude osaks oli saanud. „Vaba Maa“ kirjasaatja ometi teatas omale ajalehele jällegi valet, nagu oleks üldse ajakirjanduse ees vabandatud; see võltsimine tehti hiljem ajakirjanikkudele kirikupäeva poolt teatavaks.

Huvitav oli, et Tallmeister kirikupäeval väga tagasihoidlik, koguni mõistlik oli. Vast saab nüüd, kus ta Kuljuse tulle saatis ja tervet selle asjatust nägi, tema asja enam-vähem rahulikult lahendada.

Keilas, 8. märtsil 1926

Saksa kogudused nõudsid endile kirikupäeva käest autonoomiat Eesti rahvakirikus. Kirikupäev lubas neile aga täieliku iseseisvuse, kuid väljaspool Eesti rahvakirikut. Ühenduse katkestamine ei näinud aga sakslastele mitte meeldivat.

Kirikupäeva peeti Tartus 3. – 5. märtsini Peetri kiriku leerisaalis. Iga kogudus maksis ruumikuludeks 300 marka. Kirikupäeva büroos oli registreeritud korra, nagu teatati, 108 õpetajat, 43 köstrit, 180 saadikut.

Koju jõudsime Tartust laupäeva, 6. märtsi hommikul kella 10 paiku. Lapsed olid uuesti köhima hakkanud, nüüd hakkab aga köha jälle järele jääma. Kuna meie rongis palju magada ei saanud, siis olime muidugi väga väsinud, aga mina kodus magada ei saanud, sest inimesi käis õige rohkesti.

Eila käisin Rannamõisas jumalateenistust pidamas. Ranna kiriku juurest viidi mind ka ühe haige juure Murasti külasse. Pärast sõin Dunkeli juures lõunat ja kell 7 õhtul olin kodus.

Läinud nädala teisipäevast reedeni oli suur sula, mis mõnegi koha lumest päris paljaks on teinud. Siin ja seal on aga teed väga kõrged hangete pärast. Täna sadas lumelortsi.

Keilas, 9. märtsil 1926

III Riigikogu valimised tulevad kevadel. Rahvaerakond päris kirjalikult, 2 kiriklist erakonda suusõnal, kas ma mitte ei sooviks nende Harjumaa nimekirjas kandideerida. Muidugi oleks mind tahapoole paigutatud, nõnda et ma riigikogusse ei oleks peasnud, aga siiski oma nimega mõne hääle oleksin püüdnud. Kõigile kolmele erakonnale vastasin kategooriliselt, et ma mitte ei kandideeri. Kuigi rahvaerakond minu vaadetele kõige ligemal seisab, on ka sellel erakonnal nagu teistelgi omad puudused ja ma ei taha häältepüüniseks olla.

                                                                                                                                     ***

Mehed, kes 28. veebruaril mulle ristimisteadet pakkusid ja ise purjus olid, on pärast seda Keilas veel rohkem ennast purju joonud, siis kusagil maas pikali olnud, poltsei poolt soolaputkasse ja esmaspäeval pärast seda rahukohtuniku juure viidud; kui suure karistuse nad seal said, ei tea. Rannamõisa oli saadetud sellesama ristimistähega, mis veriseks sai, kodus aga võimalust mööda pestud oli, üks vananaine. See katsus esmalt köster Dunkel´iga õnne, see aga saatis naise minu juure. Dunkel´ile oli naine valetanud, et ristimisteade värviga, minule katsus ta valetada, nagu oleks täht schokolaadiga määritud. Ma vastasin, et hästi tean, et täht ei ole mitte schokolaadiga, vaid verega. Tähte ma vastu ei võtnud, sest kiriku liikmekaarte ei olnud mees nüüdki mitte saatnud mulle ettenäitamiseks.

                                                                                                                                       ***

Lumi sulab täna kiiresti, sest päeval oli kunni +5°R. Siin ja seal mustendab juba kündki põllul. Oli ilus päikesepaiste. Päev möödus mul aga enam-vähem kasuta, sest pottsepp võttis meie magamistoa ahjulöörist nõge välja, mis sinna vast 30 aasta jooksul oli kogunenud; nõge kanti välja 15 ämbritäit. Et tubasid pärast ka puhastama ja pesema pidi, siis pidin laste järele vaatama ega saanud muud tööd teha kui natuke kantseleis. Ahju lõõr oli nii ummistanud, et eila enam meie katsetki ei teinud tuld ahju panna – tuba tuli mitu päeva juba suitsu täis. Nüüd võiks lõõr jällegi oma 30 aastat vagusi seista, kui ahjule mõnd muud häda ei juhtu.

Keilas, 10. märtsil 1926

Eila õhtul oli Dr. Greenberg meil õhtusöögil. Asusime parajasti lauda, kui Tallinnast rahvaerakonna büroost telefoneeriti, et Tõnnisson[1] minuga uuesti rääkida soovitanud, ma lasku ennast siiski riigikogu kandidaatide nimekirja üles võtta, sest Harjumaal puuduvad neil mehed, keda ligemalt siin tuntakse. Ma andsin lõppeks järele, olen seega rahvaerakonna püüniseks eelolevatel valimistel. Himu mul kõigeks selleks küll ei ole; ennem on nagu kaotuse tundmus, et ma järele andsin.

Esimest korda pärast läkastava köha kätte haigeksjäämist oli väike Hilda täna juba väljas. Meie panime pudelid vahtraokste külge, millest juba mahla tilgub. Mahla tilgub alles väga vähe, nõnda et et iga laps õhtul sai ainult 2-3 teelusikatäit üsna magusat mahla. Seega hakkab loodus jällegi toitma ja kasvatama. Sula kestab edasi. Täna oli küll kõigest +2°R päeval. Viktor ja Ellinor ei ole paari kuu jooksul enam välja saanud.


[1]Jaan Tõnisson (1868-1941?), poliitik, õigusteadlane, ajakirjanik, mitmekordne riigivanem.

Keilas, 11. märtsil 1926

On väga ilus ilm. Hommikul kell 9 oli -3°R, kuid päeval päikese käes sulatab +2°R juures vilus. Ilm on vaikne ja päikesepaiste hästi selge. On täielik kevadine tundmus. Ellinor ja Viktor said ka välja. Lapsed sõitsid kelguga. Ellinor ja väike Hilda lasksid liugu hangest alla, mis meie õue värava ümbruses õige kõrgele on tõusnud. Käisin Hildaga jala alevis.

Lugesin Tallmeister´i asja uurimise kommisjoni ülesandel „Protestantlise Ilm´a“ 1924. aasta numbrid.

Keilas, 12. märtsil 1926

Pidasin täna kirikus paastujumalateenistust. Armulaual käis 15 inimest, kirikus vast üle 20 inimese ei olnudki. Ma kaotaksin paastujumalateenistused hoopis ära, sest nähtavasti ei ole nende järele mitte enam tarvitust, aga ometi on mõni, kes neid ihaldab: läinud aastal avaldasin kaotamise mõtet, siis tuli aga üks vanatädi ja palus pisarsilmil, et paastujumalateenistused alles jääksid!

Öösel oli kange torm ja lund oli tublisti sadanud. Ka tänase päeva jooksul tulid vahetevahel pilved tormi ja lumega. Temperatuur oli täna 0°R ümber.

Kirikust ära tulles läksin postkontorisse. Kontori ülem Berggrünfeldt[1] kutsus seal mind oma erakorterisse raadiot kuulama. Päevaajal kuuldus aga väga pahasti, ja üksnes Moskvast kuulsime nõnda kuidagiviisi laulmist ja kõnelemist. Raadio läheb nüüd moodi. Keila alevis on ta juba mitmel olemas ja Klooga Keskkülas Alteril on ta ka juba – viimane on enesele muretsenud Berggrünfeldti kaudu, kellel ühe Tallinna raadioäriga suhteid.


[1]Johann (Juhan) Berg-Grünfeldt (1898-1932), postitöötaja, 1920. aastast Keila postkontori ülem, 
1927-32 Keila alevivanem.

Keilas, 13. märtsil 1926

Eila õhtul olin juba voodis, kui mulle Tallinnast rahvaerakonna büroost jälle kõlistati. Küsiti minult, kas ma kandideerimise nõusoleku kirja ära saatnud olin; ühtlasi öeldi, et mind nimekirja esimesele kohale tahetakse paigutada. Ma vastasin, et ma esimesel kohal kandideerida ei soovi; üksnes siis, kui kedagi tublit meest sinna panna ei ole, oleksin nõus esimesel kohal kandideerima. Mul ei ole mitte himu Riigikogusse minna.

Keilas, 14. märtsil 1926

Vali tuul on, mis lahtist lund kihutab üle lageda välja. Ilm on aga ilus, päikesepaisteline.

Sõitsin pärast kirikut ja lõunat väikese Hilda ja Ellinoriga alevisse „Laste Rõõmu“ ostma. Lapsed olid pärast haigeksjäämist esimest korda alevis. Viktor kordas: „Ma tahan ka sõita!“ Oli aga võimata teda kaasa võtta, sest puhus kange tuul. Enne alevisse sõitmist käisin Hilda ja tütretega õues lumehangel, kus lapsed kelgusõitu tegid värava poolt majaukse poole. Käisime ka laudas oma kaht siga, lambaid, kanu ja hobust vaatamas. Meil on kümmekond kana; seni munesid nad harva mõne muna, täna oli aga korraga 5 muna munetud. Lastele on mune tarvis.

Kella 6 paiku õhtul kõlistas mulle postkontoriülem: ta ühendas minu telefoni oma raadioapparaadiga. Meie kuulasime siis – Hilda, Alide, Hilda mamma, mina ja lapsed – kordamööda raadiot, vahetevahel mitmekesi korraga telefonitoru juure kõrva pannes. Oli Helsingist väga selgesti kuulda muusikat, rääkimist, laulu.

Toas on meil otsapidi vees üks suur tommingaoks, mis praegu õitsma hakkab. Alide viis selle küljest täna õhtul paar oksakest Tallinna kaasa, et seal inimestele näidata, et Keilas õitsevad tommingad!

Keilas, 15 märtsil 1926

Oli jällegi ilus päikesepaisteline ilm, aga puhus õige vali läänetuul. Kui hommikul kella 10 ajal Saue mõisa ühe asuniku haigele naisele armulauda andma sõitsin, oli -4°R. Asunik on ühe põlluküüni, mis enne oli Saue mõisa päralt, 64000 marga eest ära ostnud, ja küüni ühe otsa sisse omale 2 elutuba ehitanud, kuna muu osa majapidamise – loomade j. n. e. jaoks on. Põllud on tal sellesama hoone ümber. Krunt on küll väike – kõigest 13 tiinu[1], aga sellest saab mees oma perekonnaga igatahes söönuks. Vastasoleval väljal paistis ka üks põlluküün või rehi – ka seal näisid elanikud sees olevat. Mõisa suuri küünisid ei ole nüüd, kus mõisad asunikkudele ära jaotatud, mitte enam tarvis, sellepärast on see nende hoonete väga otstarbekohane kasutamine, kui asunikud neisse omad elamud ehitavad. Muidu ei oleks endise mõisa majapidamishoonetega muud ühtigi teha, kui neid maha kiskuda ja ehitusmaterjaal mujal ära tarvitada. Mõnes kohas müüaksegi neid ehitusi mahakiskumiseks ja äravedamiseks. Nõnda kaotatakse mõisate asemed. Mõisa herrasmajadesse on enamasti koolid paigutatud. Mõisnikud ise on kas Saksamaal ehk jälle linnadesse kolinud; mõned on ka niisamasugustel alustel asunikkudeks saanud, nagu teisedki asunikud. Endist uhket mõisnikku, kes sõitis mitmehobuse tõllaga ja kellegile teed ei annud, küll aga mõnda meest teel piitsaga lõi, ei ole Eesti Vabariigis mitte leida. Kes endistest mõisnikkudest on saanud oma maalapikese asunikuna, on õige tagasihoidlik, koguni alandlik.


[1]Tiin = 10925 m2

Keilas, 18. märtsil 1926

Eila käisin Hildaga Tallinnas. Praost oli Tallmeisteri asju uurimise kommisjoni istangu määranud kell 10 hommikul Rüütli t. N°13. Harutasime Tallmeisteri vastu tõstetud kaebusi sisulisest küljest. Oli üks kaebus Püha Vaimu kogudusest konsistooriumi saadetud üksnes mõne allkirjaga, mis kolm punkti sisaldas. Esimene kaebus oli, et Tallmeister olevat usutunnistust muutnud, kuna ta mitte ei ütlevat agenda järele: „Tunnistagem nüüd ühel meelel Jumala ees oma püha ristiusku südamest nõnda üles“, vaid ta ütlevat „püha ristiusu“ asemel „Vana ristikoguduse usutunnistus“. Kommisjon leidis, et neid sissejuhatavaid sõnu peaaegu iga õpetaja isemoodi tarvitab ja seega Tallmeisterit süüdi mõista ei saa, liiategi veel, kuna Tallmeister usutunnistust ennast sugugi muutnud ei ole. Teine kaebuspunkt oli, et Tallmeister kirikupäeva ja kirikuseadusi põlgades ütelnud, et need meie rahvast kammitsas hoiavad  j. n. e. Tallmeister omas vastuskirjas seda süüdistust oma seletusega ümber lükata ei ole suutnud. Kolmas punkt oli, et Tallmeister koguduse hooned tarvitab protestantlise ühingu kasuks ja et ta koguduse koosolekul revidente sõimanud olevat. Kommisjon leidis, et koguduse hoonete kasutamise lubamine või mittelubamine koguduse nõukogu asi on; omavahelised haavamisesed ja sõimamised aga alluvad ilmalikule kohtule.

Oli ka üks kaebus Kursist saadetud, mis Tallmeisteri õpetuse hukka mõistis. Kommisjon leidis, et Tallmeisteri õpetuse suhtes seisukohta võtta ei saa, kuna Tallmeisteril puudub ühtlane õpetussüsteem (tema „teaduslised seletused“ piibli ja usu küsimustes on õige mitmesugustest raamatutest välja kirjutatud). – Konsistoorium kaebas „Protestantline Ilm 1926 N°1 ilmunud haavamise peale: Tallmeister ütleb seal konsistooriumist, et sellel kõlbline tunne puuduvat ja ta tasakaalu kaotanud olevat. Selles leidis kommisjon konsistooriumi mitteaustamist.

Meie töö jäi pooleli. Hintzer pidi minema veel konsistooriumi ja sealtkaudu riigikogu koosolekute stenogramme nõutama, et sealt veel vast mõnd konsistooriumi haavamist Tallmeisteri poolt üles leida. Üldse peab ütlema, et Tallmeisteri peale saadetud kaebused nõrgalt kokku seatud on ja nende põhjal peaaegu mitte midagi võimalik ei ole ette võtta. Praost arvas meie töö asjatuks ka sellepärast, et Tallmeister oma Püha Vaimu kogudusega igapäev üldkirikust lahkuma võib hakata, sest tema kokku seatud Püha Vaimu koguduse põhikiri ei sünni kokku üldkiriku omaga usutunnistuslisel alusel.

Hintzeriga ajasin ka erajuttu. Ta on Oudovamaal, Sträkovo ligidal kasvanud. Seega oli meil ühiseid mälestusi Oudovamaast.

Käisin ka Leib´i juures, kus 3-4 pannkooki ära sõin. Leib´i juurest läksin ühes Hildaga õp. Sternfeldti juure õhtusöögile. Seal sain ka vannis käia. Õhtul sõitsime ühes proua Sternfeldti ja tema vanema pojakesega Keila. Proua tuli minu käest päevapildikunsti õppima.

Täna on Keilas laat. Võtsin inimesi vastu, õpetasin proua Sternfeldtile fotografeerimist ja kirjutasin jutlust.

Keilas, 21. märtsil 1926

Keila laat olevat olnud väga purjus laat. Vallamaja soolaputka olevat joodikuid täis olnud ja rahukohtunik laskis neid järgmisel päeval riigile muidugi mõne hea tuhande maksta. Kirikumees rääkis ühest Kääsalu „Tuuleveski“ naisest, kes pikali lume peal maas olnud, viinapudel käes; naine ei ole ise jalule tõusta suutnud, aga pudelile pannud pärast rüüpamist alati punni peale, nõnda et viina maha ei ole kallanud. Viimaks koristanud vist mees selle naise ära! Meie nägime aknast; kuidas tee peal 4 meest kaklesid ja rahu tegid, siis aga jälle kisklesid. Olid nad nimelt ühe hobuse lõhkuma ajanud, see oli viimaks ree maha jätnud ja ise ära jooksnud. Nüüd hakkasid mehed, kellel oli veel teine hobune, üksteist peksma. Peksmisest väsides tõmbasid viinapudeli taskust välja ja jõid, siis kisklesid jällegi. Viimaks jäeti üks mees mahajäänud koorma vahiks ja teised sõitsid teise hobusega edasi!.

Proua Sternfeldt oli oma poja Anduga meil laupäeva hommikuni. Ta õppis fotografeerimise üldistes joontes hästi selgeks. Poeg harjus meie lastega nii hästi ära, et kojusõidust enam kuuldagi ei tahtnud. Viimaks oli ta sellega nõus, et minna linna ja sealt ka nooremat venda Olevit, isa ja teenijat Katat maale tuua. Nõnda sõitsime laupäeva hommikul Tallinna.

Laupäeval, s.o. eila oli 16. novembri sündmuse kohus. Mina ja meie teenija ja Susanna Nero olime tunnistajatena kohtusse kutsutud. Õpetaja Sternfeldt rääkis kohtupalati pristavi Pajussoniga[1], kes on Tallinna Jaani koguduse juhatuse liige, ja see omakorda rahukogu kohtunikkudega, et see asi hommikul esimesena harutusele oleks võetud, et mina varem valmis oleksin saanud. Kohtunikud olid sellega nõus olnud ja võetigi asi esimesena ette, kuna ta rahukogu kohtupristavi käes oleva lehe järele viimasena oleks ette tulnud. Pajusson oli veel isiklikult kohtusse vaatama tulnud, kas asjad sellepoolest korras. Olin temale väga tänulik. Kella 9ks oli mind kohtusse kutsutud. Kell oli ½ 10 läbi, kui tunnistajad saadeti tunnistajate tuppa. Sel ajal tuli kohus saali, kui meie juba tunnistajate toas olime. Ma ajasin selle toa uksel Pajussoniga juttu. Saalis loeti meie tagaselja süüdistusakti. Korraga tuli rahukogu pristv ja ütles, et Karl Urga süüasjas tunnistajaid üle ei kuulatavatki, sest Urga oli ennast kõiges süüdlaseks tunnistanud! (Kuna aga „riisutud“ raha tema käest ei leitud ja poiss, nagu öeldakse, nõrga mõistusega on, see mees aga, karel Lipmann, kellele ta kallale tungis, kelmivõitu mees on, ka purujoobnud oli, siis on küll kahtlane, kas Urga oligi teeröövel, kelleks ta küll ennast tunnistas!). Kui ma tunnistajate toast kohtusaali läksin, oli kohus juba sealt lahkunud, nõnda et ma kohtunikke ei näinudki. Otsus tehti tükk aega. Otsuse ettelugemise ajal ma saali ei läinud, sest otsekohe pidi üks teine süüasi ette võetama ja sel ajal, kui kohus saalis on, on uksed kinni – ei lasta kedagi ei sisse ega välja. Ma istusin ja jalutasin Raukasega, kes Sauelt rongile tuli ja terve päeva Tallinnas minuga kaasas oli, kohtu koridoris. Pajusson soovitas nimelt reisiraha kohtu kassast välja võtta, sellepärast tuli aga oodata, kunni teise asja harutamine lõppis ja kohus läks otsust tegema; siis toodi Urga aktid kantseleisse ja ma sain 140 marka (sõidupilet 80 m. ja päevaraha 60 marka). Ma arvasin, et selle rahaga oma lastele saan midagi viia ja et asjata oleks olnud teda riigile jätta, kelle vastu ma rahalisi kohustusi isegi pean palju täitma. Hale oli mul näha Urga ema. See on Kumnas Meyendorffide karjanaine. Kössis vanaeit – vast murega seda rohkem kokku vajunud. Väike komps oli tal kodust kaasa võetud, pearätiku sees; seda kompsu tahtis ta pojale ära anda. Ma juhatasin, kelle poole ta pidi pöörduma, et luba oleks saanud selsamal päeval oma pojaga kokku saada. Poeg mõisteti 5. aastaks vangiroodu. Ma põlgan seda riisujat (kui ta üldse oli riisuja) küll palju vähem, kui seda riisutud joodikut Lipmann´i, kes seekord „aumehena“ peasis, seda aga mitte ei ole. Kes teab, vast kaotas Lipmann oma raha juba ammugi enne ära, kui ta Keila kirikumõisa jõudis; hobusegi kaotas ta ära, mis veel rahast rääkida?!

Täna on kevadine pööripäev. Oli hommikul, kui kirikusse läksin, ja lõuna ajal kirikust tulekul ilus päikesepaiste, mis ka mind hästi soojendas, sest ilm oli enam-vähem vaikne. Tuul oli aga siiski põhjast. Maa on puhta valge lume all, mis alles hiljuti on sadanud.

Olin õhtupoolikul kodus oma perekonna keskel. Käis siin Kumna Mõhku perenaine, kes tundi 2-3 meiega juttu ajas.

Tänases „Päevalehes“ oli pealkirja „Kuidas kelmid tegutsevad ja allpealkirja „Ebakriminalist“ all järgmine sõnum: „Oktoobrikuul l. a. sõitis Keila valla taluperemees Lipmann Tallinnast koju poole. Teel Keila alevi lähedal, õpetaja maja juures, pidas keegi tundmata mees ta hobuse kinni. Võõras ütles, ta olevat kriminaalametnik ja tahab talumeest läbi otsida. Ning vastust ootamata hakkas ta külamehe taskutes kobama. Sealt leidis ta ühe naisterahva kammi, mida nähes võõras hüüdis: „Nüüd oled mul käes! Sind süüdistatakse kahe naisterahva tapmises.“

Seda öeldes kobas võõras jälle talumehe taskutes. Lipmann ei tahtnud vabatahtlikult oma rahakotist lahkuda, kuid et ta veidi joobnud oli, siis ei suutnud ta kallaletungijale vastu panna ja see röövis rahakoti 4000 margaga. Siis läks võõras lähedalolevasse õpetajamajasse, nõudis sisselaskmist ja käskis õpetajat politseijaoskonda kõlistada, et kordnik tuleks ja talumehe vahi alla võtaks. Ka siis ütles võõras enese kriminaalametniku olevat.

Hiljem tabas politsei Läti soost Eesti kodaniku Karl Urga, kelles talumehe röövel ja ebakriminalist ära tunti.

Laupäeval oli ta Tallinna – Haapsalu rahukogus vastust andmas. Karl Urga süü tehti kindlaks ja kohus mõistis ta 5 a. vangiroodu. Urga on juba varem kohtu poolt karistatud.“

Mis selles sõnumis avalikult ebaõige on, selle olen ma alla kriipsutanud.


[1]Jüri Pajusson (1861-1932), kohtupristav, Tallinna Jaani koguduse nõukogu esimees;
 kirjutas „Päevalehes“ kohtualaseid artikleid.

Keilas, 22. märtsil 1926

Oli kirikunõukogu koosolek. Valiti senine eestseisus täies koosseisus tagasi. Aleksander Raukas langes viimase täiskogu valimistel nõukogust välja; ta oli täna seekord viimast puhku kirikunõukogu koosolekul. Tema asemele sai Sauel keegi Markus[1], pooliti Vennaste koguduse liige, kes aga haritud välimusega on, hästi Saksa keelt räägib j. n. e. Pärast nõukogu koosolekut, mis jooksvaid asju ajas, oli ehituskommisjon kirikumõisa eluruume ja kõrvalehitusi vaatamas. Nõnda sain ma kell 5 p. l. lõunale. Kell 10 hommikul olin koosolekule läinud.


[1]Ferdinand Kristjan Markus (1877-?), 1930-40 Keila kirikunõukogu esimees, 
taluomanik Sauel, Saue Tuletõrje Ühingu asutaja; 1941 küüditati koos perega.

Keilas, 24. märtsil 1926

Eila panin pika vaheaja järele uuesti pudelid vahtraokste külge. Eila sulas küll vähe, tänane päike sulatas aga õige tublisti.

Hilda käis Tallinnas uut teenijat kuulamas, sest praegune on juba tüdinenud.

Võtsin lapsed lumehange otsas üles ja sõitsin nendega Keila Hildat rongilt ära tooma.

Praegu on väga ilus kuuvalge.

Eila ja täna kirjutasin jutukest „Marie“.

Keilas, 26. märtsil 1926

Eila pidasin Paastu Maarjapäeva puhul kirikus jumalateenistust. Oli üsna rohkesti rahvast. Armulaual oli küll kõigest 2 laudkonda.

Täna on väikese Hilda 8. sünnipäev ja minu 11. pulmapäev. Külalisi meil ei olnud: kedagi meie ei kutsunud ja ükski seda päeva ka meeles ei pidanud!

Meie rahval oli täna palju tegemist, sest siga tapeti. Oli üks aastane siga, kes sugugi ei tahtnud kasvada – kaalus tapetud pärast kõigest natuke üle 4 puuda. Ka küpsetas meie rahvas munakooki ja saia, sest homme on Alide sünnipäev, ta saab 31. aastaseks. Tahetakse väikese Hilda ja Alide sünnipäeva ühise kringliga pidada. Vast tuleb homme ka Leib siia.

Ilmad on ilusad ja päikesepaistelised, aga külmad. Päeval sulatab üksnes päikesepaistel. Vahtramahla said lapsed täna siiski juba rohkem, nimelt ühe teeklaasitäie. Iga päev käivad lapsed nüüd kelguga õues hangelt alla laskmas. Muretu lapsepõlv! Õhtuti loevad Ellinor ja Hilda raamatut, Viktor vaatab pildiraamatut.

Keilas, 30. märtsil 1926

Teisipäev.

Laupäeval tuli siia Alide, pühapäeva hommikul Leib. Teisi võõraid pühapäeval ei olnud. Oli Palmipuude püha ja kirikus palju rahvast. Lumetee kestab. Veed ei ole veel mitte jooksma hakkanud, sest ilmad on, kuigi sagedasti päikesepaistelised, külmad. Ajasime pühapäeval pärast jumalateenistust, kodus juttu, tegime ka paar päevapilti.

Eila käisin Hildaga alevis. Kirikus katsusime järele ühe kanga suurust, mida kingib üks inimene altari uueks katteks. On üks naine, kes oma nime ei taha nimetada lasta, kes selle kanga kinkis.

Täna käis Hilda linnas, aga ei saanud ikkagi veel tüdrukut. Ma käisin lastega vaksalis teda koju toomas.

Muidu mööduvad mu päevad pühade jutluste valmistamises. On veel pooli teise Ülestõusmise püha jutlus; teised on kõik valmis.

APRILL

Keilas, Suurel Neljapäeval, 1. aprillil 1926

Täna ja eila sulatas juba nõnda, et lumi silmnähtavalt väheneb. Eila oli kunni +5°R vilus. Lapsed said täna terve pudelitäie vahtramahla. Väike Hilda oli aias hange vajunud ja ei ole üht jalga ise enam lumest välja tõmmata jõudnud; toodud siis labidas ja kaevatud välja!

Mul oli täna väga kibe tööpäev. Hommikul kihlasin ühe pruutpaari ja õiendasin muid kantselei asju, siis oli kirikus jumalateenistus üle 200 inimesega armulaual ja ma matsin 2 surnut. Kiriku juurest sõitsin kohe Tuula, kus ühe lapse ristisin ja maja õnnistasin. Sealt sõitsin koju, kus jälle ühe pruutpaari kihlasin ja kantseleiasju õiendasin. Siis sõitsin õhtuse rongiga Vasalemma, kus hobusega paar versta edasi Maeru sõitsin haige juure. Umbes kell ¼ 10 õhtul jõudsin koju üsna väsinult.

Keilas, Suurel Reedel, 2. aprillil 1926

Täna suuremat ei sulatanud. Oli päeval kõigest +1°R vilus. Ilm oli pilves. Kirikus oli rahvast võrdlemisi rohkesti, aga enam jagu neist oli jalarahvas. Oli üks surnu matta: üks noor naine, kes teise, surnud lapse sünnitamisel verejooksu kätte ära suri. Mehel, kes esimese, 14. kuuse lapsega maha jäi, on igatahes Suure Reede tundmus hinges. Mees on ingerlane, kes Eesti vabadussõja ajal Eestisse sattus ja siia põllutööle jäi; ta on omastest lahutatud ja nüüd veel oma väikese lapsega üksinda. Ta kaebas mulle: „Siis poleks veel ju häda nii suur, kui ma omas kodus oleksin, aga nüüd olen võõraste juures!“

Et ilm pilves on, siis mõjub see rõhuvalt ka meeleolu peale. Igatahes on täna võrdlemisi igav. Kell ¼ 2 jõudsin kirikust koju. Ma läksin kirikusse jala, aga tulin saaniga.

Kolmapäeval, 31. märtsil kaevati kohtuvõimude korraldusel üks surnu välja, kes 9 aasta eest (1917. a. märtsikuus) mõrtsukate poolt ära tapeti ja kelle mõrtsukad alles nüüd avalikuks said. Surnu pealuu võeti hauast kaasa nagu asitõendus.

Keilas, Teisel Ülestõusmise pühal, 5. aprillil 1926

On viimane lumetee. Juba on paiguti tee täiesti paljas, ometi saab ikka veel kuidagi viisi saaniga läbi. Eila õhtul käisime – mina , Hilda, tütred ja Alide – Dr. Greenbergi perekonnas Kumna mõisas õhtusöögil. Peale meie olid seal Bohl´id ja suurärimees Tuberg[1] oma proua, tütre ja väimehe Kuljusega. Mängiti seltskondlikke mängusid pantide lunastamisega; mina mängust osa ei võtnud – tunnen, nagu oleksin liig vana, olgugi et aastate poolest minust vanemad inimesed mängisid. Õhtusöök oli väga mitmekesine; iseäraliseks numbriks oli 3 torti. Mina katsusin võimalikult vähem süüa, et tänast päeva kergemini mööda saata. Umbes kell 12 õhtul sain magama. Täna kell ½ 8 hom. olin juba üleval. Enne jumalateenistust laulatasin kantseleis ühe paari. Kirikus matsin 2 surnut ja laulatasin 3 paari. Kodus kantseleis laulatasin siis jälle 2 paari ja Kloogal ühe paari.


[1]Anton Tuberg (1876-1943), suurärimees. 1894-1900 kantseleikirjutaja Raplas ja Keilas; 1900-11 Keila vallasekretär; 
1911 kaupluse ja majade omanik Keilas; 1919 Tallinnas kaubamaja Rumberg, Tuberg ja Ko asutaja ja osanik; Keila Tuletõrjeühingu asutaja ja auliige; osales aktiivselt mitmesuguste seltside tegevuses.

Keilas, viimasel Ülestõusmise pühal, 6. aprillil 1926

Pühade laupäeval sain Jacobseni käest kirja. Jacobsen on nüüd juba vabariigi valitsuse poolt Rakvere – Paide prefektiks kinnitatud. Jacobsen tundvat ennast Rakveres päris hästi. Väljavaated ka korteri ja üldse olukorra suhtes olevat kaunis head. Korra Tallinnas käies saanud Jacobsen teel kokku Einbundiga, kes lahke olnud ja Jacobsenile veel Narva prefektuuri juure anda lubanud. Prefektide palk pidavat tulema 24 000 marka kuus, s. o. palju kõrgem kui nüüdsel neljal politsei – inspektori nimekandjal. Praegused politsei – inspektorid ei olevat muud kui peavalitsuse sekretäärid või lauaülemad, ilma ühegi iseseisvuseta. Nõnda ei ole uue, praeguse politsei koosseisu järele inspektorist prefektist saamine mitte alandamine, vaid õieti ülendamine. Jacobsen olnud korra koos ka Rakvere õpetaja Pallon´iga[1], kellega nad minust rääkinud. Jacobsen lubab mulle suvel Viru randa näidata.


[1]Egon Leonhard Pallon (1894-1968), vaimulik. 1921-36 Rakvere Kolmainu koguduse õpetaja; 
võitles Vabadussõjas Landesveeri koosseisus ning 1930ndatel osales natsionaalsotsialistlikus 
Saksa Klubis, mille eest teda karistati tingimisi vangistusega; 1936 siirdus Saksamaale.

Keilas, 8. aprillil 1926

Käisin täna Hildaga jällegi Tallinnas. Kõige pealt läksime Tallinnas hommikul turule suitsuräimi, suitsukilu ja juustu ostma. Siis läks Hilda oma asju korraldama – muu seas ka proua Jacobseni juure – ja mina jälle praost Thomsoni juure Tallmeisteri asja uurima. Hintzer ei olnud täna mitte koosolekul, sest ta pidi Tartus olema. Oli meile Püha Vaimu koguduse asjade pärast kaebamas üks selle koguduse liige Orav, kes üsna asjalikult kõneles. Ta ütles, et Tallmeister´i peaviga olevat upsakus; Püha Vaimu koguduse kantseleis olevat ühtepuhku kuulda kärkimist ja võidavat näha inimesi, kes nuttes õpetaja juurest välja tulevat; Tallmeister käivat kõrgilt inimestega ümber ja pidavat ennast ilmeksimatuks. Ometi on kõige selle peale vaatamata Tallmeisteril suur poolehoidjate arv.

Püha Vaimu koguduses oli 11. märtsil s. a. peakoosolek, mis õige mürarikas oli olnud Tallmeisteri vastaste vastu; see koosolek võttis ka Tallmeisteri kokkuseatud koguduse põhikirja vastu. See põhikiri ei ole mitte niisugusel usutunnistuslisel alusel kui üldkiriku oma, mis kirikupäeva poolt vastu võeti. Sellel koosolekul ei ole Tallmeisteri vastaseid palju suudki lahti teha lastud. Nüüd on hulk protestikirju saadetud konsistooriumile palvega, seda koosolekut tühistada, sest ka allealised hääletanud kaasa ja teisigi vormivigu tehtud. Konsistoorium nõudis Püha Vaimu koguduse juhatuselt ja õpetajalt vastust nende asjade kohta, mille peale kaebati. Vastus oli muidugi üliosavasti kokku seatud, muu seas öeldakse mürategemise kohta, et see nii hukkamõistetav ei olevatki, kuna kirikupäev ise selleks eeskuju olevat annud! Muidugi hakkab nüüd konsistoorium veel tunnistajaid üle kuulama, kas koguduse täiskogu koosolekul tõesti ka allealised on kaasa hääletanud. Saab näha, mis tuleb.

Püha Vaimu kogudus saatis konsistooriumile ühes vastusega ka oma „üksikkoguduse“ põhikirja palvega seda siseministeeriumile edasi saata kinnitamiseks. Konsistoorium muidugi edasi ei saada, vaid saadab Püha Vaimu kogudusele tagasi.

Maikuus tuleme Tallmeisteri asjus uuesti kokku.

Lõunat sõime Leib´i juures. Kell 7 õhtul jõudsime koju.

Keilas, 11. aprillil 1926

Reedel, 9. aprillil käisin Harku Mäekülas haige juures. Mind kutsuti telefoniga. Oli üks vaene lesknaine väikeste lastega. Sellele oli see õnneks, et mul telefon on: tema küll ei oleks suutnud kedagi palgata, kes mind siit oleks kutsuma tulnud. Ma arvan, et vaesus oli ka põhjuseks, et mulle selle sõidu eest raha ei pakutudki; muidugi ei oleks ma ka pakkumise korral mitte võtnudki. Telefoneeriti mulle Harku koloniist ja vististi jäi seegi kroonukuluks. Nõnda on rahvale ikka kasuks, et kogudus mulle telefoni seada laskis.

Terve reedine päev oli kibe tööpäev – käis palju inimesi tunnistusi otsimas. Õhtul olin Hildaga Bohl´ide juures õhtusöögil; oli seal nagu alati väga hea olla.

Eila ei käinud rohkem kui üksainus inimene koguduse asjus. Täna oli armulauapüha, kuid ei olnud kümmetki inimest armulaual.

Kolmapäeval, 7. aprillil matsin ühes Saksa praost Mühlen´iga[1] endise Voore mõisa omaniku Alfred v. Zur Mühlen´i. Elas ta viimasel ajal kehvalt; temale ei antud omast mõisast maadki mitte. Kindral Larka võttis ka tema maja käest ära „seaduse ja õiguse nimel“. Mühlen elas siis ühes väikeses majas. Tal pidi olema palju endise aja mälestusi. Ma tahtsin teda küll vaatama minna, aga surm viis mehe enne ära. Mühlen oli üks neist vähestest, kes oma varanduse kaotas Eesti Vabariigi uue seaduse läbi, kuid siiski vaikne oli ja ei kaebanud. Ta oli heasüdamline inimene. Alkoholi tarvitas ta aga palju, vaatamata oma isegi viletsa tervise peale.


[1]Konrad Johann Gottwald von zur Mühlen (1868-1945), vaimulik. 1895-1900 Järva – Peetri 
koguduse õpetaja; 1909-1939 Tallinna Niguliste koguduse õpetaja; 1911-1919 Konsistooriumi assessor; 
1921-1939 Saksa praostkonna praost ja ajalehe „Deutscehes Kirchenblatti“ väljaandja;
1939 siirdus Saksamaale.

Keilas, 12. aprillil 1926

Eila käisin Vanamõisas ühes raudteevahimajas haigele armulauda andmas. Vaevane oli saanisõit, veel vaevasem oleks olnud vankriga. Väga pikkamööda sulab lumi. Tuul on peaaegu alati külmast kohast. Päikese käes sulatab, öösel külmetab.

Lapsed joovad igal õhtul vahtramahla, mida saame ligikaudu pudelitäie.

Leskproua Meyendorff oma tütre Maria ja pojatütre, näitleja Arbanina tütrega, oli meil täna kohvil. Neid huvitavad minu päevapildid.

Keilas, 13. aprillil 1926

Sõitsin tänavu esimest korda vankriga, nimelt käisin Hildat, kes Tallinnas asjata käis uut teenijat kauplemas, rongilt ära toomas. Keila alevivahe on lumest paljas, paiguti ka tee alevi ja kirikumõisa vahel. Kirikumõisa tänavasse pöördudes vajus üks ratas sügavasse lumme ja teiselt poolt tõusis ratas õhku, nõnda et peaaegu oleksime ümber läinud. Kahel ööl on lund sadanud nõnda, et hommikul maa lumest valge oli. Päeval sulab nõnda, et maa jällegi kirjuks läheb.

Homme tuleb mul Joale haige juure sõita; soovitati saaniga sõita. Jällegi kutsuti mind telefoniga. On seal Meremõisas üks vallavaene suremas, ammugi juba vähjatõbes; ta oleks võinud mind küll juba ennemalt kutsuda lasta, aga ei, just tee lagunemise ajal tuleb haigetel iseäraline tahtmine armulauda saada, minu pärast ei küsi keegi mitte, kas mul võimalik läbi peaseda või mitte!

Keilas, 15. aprillil 1926

Joasõidul tuli mul eila 2-3 versta jala kõndida saani kõrval. Hommikul minnes ei olnud kõndimisel viga, sest maa oli külmetanud, aga õhtupoolikul tagasisõidul oli üsna tegemine, sest sitke pori kiskus kalossid jalast ära!

Joa kosk oli õige ilus. Ta oli alles jäätanud, aga juba purskas mõnes kohas jääkaane alt mõni veejuga. Ilus oli üks jääkoobas oma mustendava suuga ka ripnevate jääpurikatega. Kahjuks ei saanud kosest rohkem ülesvõtteid teha, kui ainult ühe: kui Joale jõudsin, paistis päike just kose kohal, kuna kosk ise varju jäi; varsti aga läks päike pilve alla.

Valitseja Riimann´iga käisime haige naisterahva juures Meremõisas, siis sõin Riimann´i juures lõunat. Pärast lõunat sõitsin Riimann´iga Türisalusse vanaproua Pirmat vaatama. See on Riimanni ämm ja ta oli talvel kaua aega haige. Pirma juures jõime kohvi. Pirma andis mulle kaasa purgitäis hapuid seeni Hilda jaoks.

Olin kodust ära kella ½ 9 hom. kunni kella ½ 8 ni õhtul.

Oli täna esimene päev kevadi nägu: vilus oli keskpäeval +7°R.

Käisin täna alevis ja sain Kulp´i käest muu seas 2 pilti maaslamavaist joodikutest, neist kahest, kes mulle korra pakkusid verist ristimisteadet. Mehed olevat kolm päeva soolaputkas olnud. Kulp on kange pildistama iseäralikku sündmusi. Korra, 1922. a., võttis ta üles baptistlaste ristimise Keila jões: ta oli sellest õige mitu pilti teinud, nõnda et täieliku ettekujutuse saab baptistlaste ristimisest. Korra ma lasksin teda kirikutornist Keila laada üles võtta. Kulp on päevapiltnik, peaasjalikult aga kellassepp. Ühtlasi juhatab ta ka laulukoori. Ta on juba üle 50 aasta vana. Maastikkude jaoks on temal fotografeerimisel hea silm. Ta fotografeerib sagedasti üksnes asjaarmastuse pärast, et mõnda huvitavat looduse momenti tabada, s. o., ka seal, kus pildistamine igapäevast leiba juure ei too, vaid ennem seda vähendab.

Keilas, 16. Aprillil 1926

Täna oli juba +10◦R vilus! Lumi sulab nüüd üsna kiiresti. Meie värava juure oli üsna palju vett kogunenud. Ma kaevasin suure vaevaga kraavi läbi lumehange ja lasksin vee läbi õue aeda: jooksis nagu väike ojakene. Viktor ja väike Hilda vaatasid pealt, kui ma kaevasin; korra oli ka Hilda väljas ja kaevas. Ellinor oli toas, sest tema on haige; juba eila õhtul oli tal palavik 37,8; täna õhtupoolikul tõusis palavik: praegu, kell ¼ 6 on tal 38,8. Ellinor ütleb enesel kaela valutavat.

Homme on Pääskülas ühe minu kirikunõukogu liikme, Juhan Voormann´i tütre laulatus. Peigmees kutsus mind koju laulatama. Ma olin nõus ka minema, kuid praegu ei ole ei saani – ega  vankriteed. Kuna kell 5 p. l. laulatus tuleb, siis ei ole võimalik ka rongisid tarvitada: ma peaksin siit hommikul enne kella 8 välja sõitma ja saaksin tagasi alles järgmisel hommikul peale kella 9. Ma saadan sellepärast enese asemel Nõmme õpetaja Eilart´i. Ma rääkisin telefoniga Eilart´i ja pruudi isaga juba läbi, nõnda et vabanen sõidust, mis väga võimalikult vankri katki oleks murdnud. Pool teed olevat küll juba päris hea vankritee, aga pool on ei seda ega teist. Hea meelega ei jäta ma küll ühtki oma peale võetud kohustust täitmata; siin küll ei jää täitmata mitte, sest Eilart teeb minu asemel.

Sain täna isalt pikema vaheaja järele kirja:

„Armas Ado!

Tahtsid Moori Jaanist teada. Mina kirjutasin Sulle, et uurija lõpetas oma uurimise. Et tema aga mingit süüdi Jaanist ei leidnud, siis andis tema selle asja edasi prokurööri kätte. Prokuröör ei leidnud ka mingit süüdi ja andis seda kõik kohtu kätte ära lõpetamiseks. Nüüd sellel aprillikuul lõpetab kohus kõik, nii et Jaanil pole kohtusse minekut, ja annab Jaanile tunnistuse välja. Nii siis võib Jaan kassast raha nõudma hakata. On kuulda, et kassa ka kuu aega veel kinni peab, enne kui raha maksab.

Moorile on tänavu jälle palju saepakkusid veetud, on jälle palju tööd. Ka Varese Koppel on mitusada pakku sinna toonud laudadeks lõikamiseks. Saekaater on juba Pohrt´i vabrikus valmis; ei saa enne kätte, kui kassast raha saab: siis maksab ära ja toob kaatri koju. Nii on masina ja katlaga lugu: katla rattad on alles Tallinnas; kui raha saab, siis toob need sealt ja toob siis masina ja ka katla Võidu Piimalt koju. Siis seab nii, et saab laudu lõikama hakata.

Küll olen mina Jaani pärast suurt muret ja piina saanud tunda, nii et kõik juuksekarvad on halliks läinud! Ma olen ju tema võla vastutaja: mina pean teadma, kust tulevad need suured võlaprotsendid.

Praegu oleme meie kõik terved ja oleme neljakesi Naanul. Mina olen poiss ja mamma tüdruk. Teid kõiki tervitades – jumalaga – isa.”

Kiri on Naanul 14. aprillil 1926. a. kirjutatud. Praegu on Naanu talu tegelikult minu venna Viktori käes. Seega on Viktor peremees, Viktori naine perenaine, kuna minu vanemad on just nagu teenijad.

Ma rõõmustan, et Viljandi kaabakad Jaani mitte ei suutnud sisse vedada. Peaks Jaanil nüüd ometi õnneks minema ennast peal vee hoida, nõnda et ta võlgadest lahti saaks, ilma et tal Moori talu oleks tarvis ära müüa. Ei oleks tal nelja aasta eest sugugi maksnud masinaid muretsema hakata. Suur tükk ajab suu lõhki. Mis on Jaan kõigest sellest saanud, et ta võla peale masinad soetas? Üksnes pankasid on ta pidanud orjama, neile kõrgeid laenuprotsente makstes. Sinnajuure tuleb veel 1 ½ kuud, mida ta vangimajas pidi olema.

Keilas, 17. Aprillil 1926

Oli veelgi soojem päev: keskpäeval oli vilus koguni juba +11 ½ ◦R. Õhtupoolikul hakkas jällegi lumevee oja õuest läbima. Vahtramahla sai tuntavalt vähem juba.

„Laste Rõõm´us” N◦4 on minu jutt „Kalapüük”. Ka sellele on paar pilti tehtud kellegi Ha – Ve poolt. Väga head need pildid küll seekord ei ole, aga nad aitavad siiski juttu elustada, sest lapsed ju tahavad pilte.

Keilas, 18. Aprillil 1926

Tuul oli juba jällegi põhjast ja soojust tuntavalt vähem. Üle +7◦R ei olnudki. Kirikus oli palju jalainimesi. Tuula teel, Keila mõisa lähedal, olevat ühes kohas vesi juba hobuse rinnust saadik. Keila jõgi on vett täis. Jõest jookseb juba kirikumõisa heinamaale. Jää on ka liikuma hakkanud, aga päris jääminekut veel ei ole.

Olen üsna väsinud, kuigi täna pärast jumalateenistust üksnes matused olid. Öösel ei saanud magada. Alide sõitis eila meile kange kõrvavaluga; et temale paremat magamisaset muretseda, tulid lapsed meie juure magama. Meie tubades on aga lutikaid, iseäranis minu aseme läheduses. Väike Hilda magas minu juures; temale tulid lutikad kallale ja ta vähkres öö otsa, nõnda et ma silmagi kinni ei saanud.

Hiljuti kuulsin kellegi käest, et lutikad juba õpetaja Ficki ajal neis tubades olnud. Oleme küll võidelnud nende vastu, neid hävitades ja äädikapiiritusega valades, kuid asjata. Tänavu tahetakse neid tubasid remonteerida – peaks ometi neist vastikutest loomadest lahti saama.

Keilas, 19. Aprillil 1926

Korraga tuli meile eila õhtupoolikul mõte täna Tallinna sõita ja tütreid kaasa võtta. Viktor ütles küll: „Ma tahan kah!” kuid teda meie ikka veel ei võta kaasa. Väike Hilda ja Ellinor tõusid täna hommikul kella 6 ajal otsekohe üles, kui vanamamma neid ajas. Mina läksin vaksalisse jala, Hilda lastega ja teenija sõitis vankriga. Tallinnas läksime kohe õpetaja Sternfeldti korterisse, kus kohvi jõime ja lapsed mängima jäid. Mina käisin õp. Sternfeldtiga „Päevalehe” ärijuhi juures honoraari järel. Sain Keila kirikuvöörmündrite arveraamatu arvustuse ja „Laste Rõõmus” ilmunud „Kalapüük” eest 2017 marka. Siis fotografeeriti Sternfeldti juures lapsi ja söödi lõunat. Pärast lõunat läksime kõik linna, kauplustesse ostma, ka meie lapsed läksid Hildaga. Pärast oli Sternfeldtide juures kohvilaud kaetud; ka õpetaja Kubu perekond oli seal. Oligi varsti aeg käes rongi peale minna. Uibopuu kaudu sain teada, et minu juttudele „Laste Rõõmus” üks Vestholmi gümnaasiumi õpilane joonistused on teinud.

Keila jões on väga suur vesi. Igatahes ei ole ma siin suuremat vett näinudki mitte.

Keilas, 20. Aprillil 1926

Sain täna Jaanilt kirja, mis Mooril 17. aprillil 1926. a. kirjutatud:
Armas vend!
Pole Sulle enam hulk aega kirjutanud ega Sinult kirja saanud. Olin kirjutamises vist laisk, kuid peapõhjus oli meeletusk, nii et kellegiga ei tahtnud tegemist teha. Nüüd on minu süüdistus asi, mis politsei mulle kaela sepitses, lõpetatud ja meeleolu rõõmsam.
Saadan Sulle ka ärakirja kohtuotsusest lõpetamise üle, siin ta on:
„ Ärakiri
Akt N◦163/26
Otsus.
1926. a. aprillikuu 10. päeval Viljandi – Pärnu Rahukogu omal korraldaval istungil, millest osa võtsivad:
Abiesimees: J. Depman.
Alalised liikmed: A. Müristaja, A. Vihvelin.
Prokurör: J. Putnik ja sekretäri G. Terien´i juuresolekul, kuulas ära prokuröri J. Putnik´u ettekannet 20. veebruar. 1926. a. N◦1032 all, kriminal kohtupidamise seaduse § 523 põhjal ettepandud Jaan Jaani p. Köögardal´i veski põlemise asjas N. S. § 1609 järele ja prokuröri suusõnalist arvamist asjaäralõpetamise kohta ära kuulates ja käesoleva asja olusid läbi harutades, ja ühinedes prokuröri abi arvamisega Kr. Kp. S. §§ 518 ja 523 põhjal otsustas:
Jaan Jaani p. Köögardal´i vastu tõstetud süüdistus N. S §§ 13 ja 1612 põhjal ära lõpetada.
Tõkke abinõu tema kohta ära muuta. Kohtu kulud Riigi kanda võtta. Asitõendused akti juure jätta.
Alguskirjale alla kirjutanud: J. Depman, A. Müristaja, Vihvelin. Alguskirjaga õige: sekretär Terien. Kuulutus asja lõpetamise üle välja pandud 12. aprillil 1926. a. N◦163 all.
(Tempel).
Käesolev ärakiri on välja antud J. J. Köögardalile tema sellekohase palve peale. Kantselei maks 50 m. on tasutud.
(Tempel). Viljandis 16. apr. 1926. a.
N◦163
Viljandi – Pärnu Rahukogu kriminal osak. juhataja: (allkiri)
Sekretär: Terien „

Asjalehtedele saadan tulevikus ka õienduse.
Sind, vend, palun ma, et herra Jacobseni juure lähed, teda minu poolt tervitad ja teda palud, et tema korralduse teeks, et minule päevapildid ühes plattedega, mis Viljandi Kriminaalpolitseis tehtud, ja sõrmejäljed ühes isikukirjeldusega kätte saadetaks, teise sõnaga: kurjategijate registrist maha kustutataks.
Sõidan homme Tartu rahaasju korraldama ja sealt sõidan vististi Tallinna masinate asjus.
Naanu mäe alla ehitatakse tänavu tore maja. Ühismeierei. Saab loodetavasti sügisel valmis. Praegu on suurvee aeg, varsti algab kalapüük västraga.
Suvel palun Sind aega võtta ja oma perega minu juure paariks nädalaks külasse sõita. Siis läheme kala püüdma ja marju korjama. Emma ja Heino ootavad väga. Sind ja Sinu peret südamest tervitades Sinu Jaan.”

Keilas, 21. aprillil 1926

Sain täna ka isalt kirja, mis Naanul 17. aprillil kirjutatud on ja Viljandi postistemplit 20. aprillist kannab. Kiri on lühike ja teatab sedasama, mis Jaangi kirjutas, nimelt et Jaan reedel, 16. aprillil kohtu käest süütuse tunnistuse sai ja et Jaan pühapäeval, 18. aprillil pidi Tartu sõitma vaatama, kas pangast kinnitusraha juba kätte saab.

                                                                                                                                    ***

Esmaspäeval, 19. aprillil, kui Tallinnast koju jõudsin, telefoneeriti mulle Vääna Postilt, ma sõitku Vääna Vähikülasse vaestemaija, endisesse koolimaija vaestele armulauda andma. Esimene sõiduvõimalus oli täna ja ma sõitsingi. Väikese Hilda võtsin kaasa, sest ilm oli ilus ja soe. Vaestemajas võtsin armulauale ühe raskesti haige naisterahva ja ühe pimeda mehe. Neil oli väga hea meel, et ma sõitsin. Pärast armulaua talitust käisin ma väikese Hildaga Vääna kosel. Kaks poisikest oli meil kaasas, kes tundsid põllupeenraid, mis kose poole viisid. Kosk oli väga ilus. Parajasti oli suure vee aeg. Vesi tormas kärestikkudes valge vahuna allapoole, päriskosel väikesi vahusambaid üles pildudes. Ma fotografeerisin igatahes jällegi koske kolm korda. Kojuteel tõmbus taevas pilve ja kodu lähedal piserdas vihmagi, ometi läks vihmahoog kahjuks kaugemale. Oleks tarvis vihma, mis sulataks ära viimase lume ja paneks maa haljendama.

Keila jões on vesi ikka veel suur. Jõgi sünnitab allpoole Keila silda küll kunni Joani nagu suure järve. Jää on juba läinud. Vääna jõel läinud jää juba möödunud nädalal alla.

Keilas, 22. aprillil 1926

Kirjutasin täna lastejutu „Laps kadunud!” Muidugi on jutt üksnes jutt, s. o. ta ei vasta mitte mõnele tõelikule sündmusele, kuid natuke on seal ikka ka päris tõelikust sündmusest. Kui minu vennad Viktor ja Jaan alles väikesed olid, siis kadusid nad paar korda ära. Minu vanaema (isa ema) leidis nõnda korra Jaani lõppeks rukkist üles, kuhu ta vagu mööda oli läinud, rukkililli korjates, ja siis magama jäänud. Selle asemel, et Naanu poole tagasi tulema hakata, kui vanaema tema üles äratas, oli poiss Orika poole tahtnud minema hakata. Rukkiväli oli vastu Orika piiri.

Eila õhtul ja täna hommikul nägin vihmasadu. Ei olnud aga kahjuks mitte soe vihm. Siiski on hulk lund ära sulanud. Täna oli soojust kõigest +6◦R.

Keilas, 23. aprillil 1926

Minu jutuke „Marie” on „Eesti Kiriku” N◦16s, mis 22. aprillil ilmus, kuid jääb seekord veel pooleli.

                                                                                                                                  ***

Keilas oli täna laat. Vaatamata enam – vähem vihmase ilma peale näis laadale siiski kaunis palju inimesi sõitvat. Oli kõigest +4◦R. Aiaäärsed lumehanged on ikka veel alles.

Keilas, 24. aprillil 1926

Täna õhtupoolikul läks ilm jällegi selgeks ja nüüd õhtul paistab kuu.

Meil on aias ka üks kask. Selle panin täna tütrete juuresolekul mahla jooksma. On küll väga vähe magusust sellel mahlal, ometi on ta ikkagi parem kui vesi, pealegi veel meie kaevu vesi, mis mitte ei ole puhas.

Keilas, pühapäeval 25. aprillil 1926

Nädala sees on Keilas kummaline lugu juhtunud. Nimelt elavad Vanamõisa külas ühed tüdrukud, kes purjutavad ja meestega ringi lasevad. Oli nüüd ühel tüdrukul sündinud jälle väljaspool abielu laps. Tüdruk kägistanud selle ära, nagu rahvas räägib. Igatahes saadetud Keila kriminalpolitsei ametnikule mitu kirja selle asja kohta. Ametnik läinud ja toonud tüdruku ühes surnud lapsega Keila. Tüdruk lasti koju tagasi; surnud laps, mis riiete sisse olnud mässitud, pandud Keila surnukabelisse, kunni maakonnaarst oleks tulnud ja teda üle vaadanud, kas ta on kägistatud või loomulikku surma surnud. Ametnik küsinud veel tüdruku kuuldes kirikumehe käest, kas kabelisse mitte kassid ja rotid sisse ei pease, kes lapse võiksid ära viia. Need loomad ei pease sinna mitte sisse. Ühel ilusal päeval aga, enne kui tohter Tallinnast tullagi sai, leidis kirikumees, et surnu kadunud on! Läbi akna on ta nähtavasti ära viidud! Tüdruk ise käinud pärast surnuvargust politseis järele pärimas, kas ta ükskord oma lapse võiks juba maha matta!! Võta nüüd veel kinni! Ei saa tüdrukut kuidagiviisi enam kimbutada. Küllap vist ikka saatis ta selle mehe, kellega tal laps oli, surnut varastama, et lapsetapmine katte alla jääks. Ma tahtsin ennast lõhki naerda, kui seda surmavarguse lugu kuulsin. Osavasti tehtud! Võib olla aga, et ei teagi tüdruk tõesti mitte, kes ta lapse surnukeha ära varastas…

Keila laadalised on ka kisklenud jälle. Tohtri juures käinud üks mees, kellel õlaluu katki ja kelle pojal ka pidavat paar haava peas olema. Mees on ise purjus olnud, kui teda löödud.

Meil on teisipäevast saadik uus teenija, 23. aastane Minna Õru. Endine teenija on ka alles, läheb aga nüüd juba varsti ära. Väike Hilda ja Ellinor käisid uue teenijaga täna Rehemäel ja tõid sealt kimbu esimesi sinililli.

Keilas, 27. aprillil 1926

Eila algasin tütarlaste leeri. Esimest korda on üldises leeris nii vähe kui nüüd: tuli leeri kõigest 32 hinge. Lugeda oskavad kõik, ka katekismusest vähemalt esimese peatüki.

Eila maksin vallamajas maksusid: enese ja Hilda eest pool isikumaksu (400 ja 200 mk) ja kaitseliidu maksu 400 marka.

MAI

Keilas, 1. mail 1926

Eilasest saadik olen haige, kuigi sunnitud oma jooksvat tööd tegema. Täna hommikul kell ½ 8 oli pärast üsna vaevarikast ööd temperatuur 38,2. Ometi tõusin ma üles ja riietusin. Kell 2 p. l. käisin koguni kirikus matmas. Matmisest keelduda ei oleks mitte olnud hea, sest see oli üks seltskondline matus. Nimelt suri ühel öösel äkitselt ära üks 61. aastane vanamees; ta oli aga Keila tuletõrjujate seltsi liige 25 aastat, s. o. seltsi asutamisest saadik. Mees oli küll vaene, nõnda et mina ja köster selle eramatuse eest tasugi ei võinud saada, teda matsid aga tuletõrjujad. Selts oli ka laululehed lasknud trükkida, oma muusikakoori ja meeskonna matustele käsutanud. Pidin siis ikkagi ka mina matma minema, olgugi et nad mind mitte ei oleks sundinud: küsiti telefoniteel minu tervise järele enne matmist ja oldi rõõmus, et ma ikka tulla lubasin. Üksnes hauale ei olnud mul võimalik mitte minna, seda ei nõudnud küll ka ükski mitte. Ma sõitsin matustele ja sealt tagasi, oma hobusega muidugi, – jala käia ei oleks suutnudki – nii jõuetu olen.Oli täna pilves ja vilu ilm, hommikul üsna udune. Päeval oli kunni +7◦R. Maa on alles täiesti hall. Aia äärtes on ikkagi veel lumehanged. Õitsevad sinililled ja ühed kollased, mis võilillede karva on, mille nime ma aga ei tea.

1. mai pärast, mis on riikline püha, ei pidanud ma leeri mitte, ei oleks suutnudki pidada.

Eila sain kätte tammepuust raamatukapi ja kirjutuslaua, mis Tallinnas Liivalaia tän. Kildier´i juurest tellitud olid ja kokku 25000 marka maksma läksid.

Keilas, 2. mail 1926

Kuigi mul ikka natuke palavikku ihus oli, pidasin tänase jumalateenistuse ära ja matsin 4 surnut korraga. Oli täna kange tuul, soojust umbes +7◦R. Tuul keerutas maanteel tolmu nii palju üles, et kirikust kojusõidul silmi mõnikord lahti teha ei võinud. Lapsed tahtsid Alidega, kes jälle pühapäevaks siia oli sõitnud, kaseoksi tooma minna, ei julgenud aga tuule pärast õuest mitte väljagi minna. Greenbergid tulid ometigi meile meie kutsel õhtusöögile. Tänase tuulega sulas lumi üsna hästi, nõnda et varsti küll kaovad viimased lumehanged.

                                                                                                                                  ***

Praosti käest sain täna kirja. Ta lubas 10. mail Tallinnas olla ja konsistooriumist järele kuulata, missugune seisukoht Püha Vaimu koguduse asjus seal võeti. 18. – 20. juunini tahab praost Ristil sinodit pidada. 20. juunil sõidaksid mõned õpetajad ka Nõva abikirikusse ja visiteeriksid seda kogudust. Praost kirjutab: „Meie peame Schvartzile appi minema, baptistid võtavad seal võimust. Isegi Nõva nõukogu esimees on baptisti usku heitnud. Eks see tule ikka sellest, kui õpetaja ise on poollahkusuline”. Mind palun praost sinodil kõneleda altari sakramendist, et just lahkpüüdeid selles suhtes kõrvaldada. Ka palub praost mind tutvuneda kodanlise registreerimise viisiga, mis 1. juulist peale peaks maksma hakkama. „Põld ajab hirmu peale: ta kirjutab „Meie Kirikus”, et 10 raamatusse tulevat iga akt sisse kirjutada. Mina seda ei usu, tema teeb selle eest propagandat, et õpetajad ülepea registreerimisest keelduksid, kuid minu arvates ei ole see asi nii hull”. Mina pärigu kas või Siseministeeriumist järele, kuidas see asi tuleb, ja tutvustagu siis registreerimise viisiga ka sinodit. – „Madise õpetaja kisub jälle oma nõukoguga; ta on konsistooriumile kaebanud, et nõukogu ei lubavat temale leeri pidada, mil ajal tema tahab, vaid kirjutavat temale aastaaega ette, millal leer tuleb pidada, ei maksvat palka j. n. e.   Konsistoorium saatis asja minu kätte ja käsib koha peal uurida, kuid enne Nelipühi mina mitte Madisele ei sõida”. Nõnda praost. Imelik mees, see Madise õpetaja! Ta peaks ikka sellega leppima, mis praegu sünnib. Minule nõukogu küll leeriaega ette ei kirjuta, kuid ma olen alati nõukoguga leeriaja pärast läbirääkimisi pidanud, et teada saada just rahva tahtmist. Palka ei saa mina ka mitte korralikult; ennejõuluse palga sain alles nüüd lõpulikult kätte, olgugi et raha ammugi laekahoidja kätte oli toodud (laekahoidja Peks on teatavasti suures rahapuuduses ja hoidis koguduse raha vististi küll oma tarvituseks ringkäigus, sest teisiti ei saa ma asja seletada). Peks ütles ikka, et raha kassas ei ole ja nüüd, kus ükski raha juure ei toonud, leidis raha ometi!).

Keilas, 3. mail 1926

Terve öö oli kuulda väljas kanget mühisemist. Hommikul aknast välja vaadates nägime, et lumi kattis maad. Sajab ühtelugu lund juure, kuigi ta aknaklaasidel kohe ära sulab. Kell 9 hommikul oli kõigest +1◦R. Vastik on niisugune märg lumi! Mul on pealegi veel kange nohu öösest saadik. Ometi pean minema pärast leeritundi, mida tuleb pidada käärkambri üsna vastiku niiske õhu käes, veel kahte kohta, Karjakülasse ja Tuula, haigete juure! Öeldi jällegi, et need olevat surijad, kes kauem ootama jääda ei võivat, s. o. niikaua, kui ma ise paraneksin. Kirikuõpetajal on ikka halastamata peremees, kes teda ka haigest pärast tööle sunnib minema! Panen siis kamsoni teiste riiete alla, talvepalitu selga, talvemütsi pähe, kindad kätte ja sõidan; saagu siis, mis saab.

                                                                                                                                     ***

Haigesõitudel olin nii kange märja lumesaju käes, nagu ma enne kunagi ei ole olnud. Mu talvepalitustki tungis vesi läbi; kinnastest pigistasin teel mitu korda vett välja. Paiguti olid aedade ääres lumehanged, kust ma vankriga ettevaatlikult läbi sõitsin. Meie puiesteel on ka lumehanged. Huvitav on, et Tuulas lund vähem oli kui Keilas ja Karjakülas. Näen siin inimesi koguni reega sõitvat. Soojust on kõigest +1◦R. Praegu, kell ½ 7 õhtul on nõrk päikesepaiste ja lumesadu ei ole enam. Mu silmade ees on täielik talvemaastik. Nohu läks mul suuremaks, kui ta hommikul oli.

Praegu on meil üksnes lapsed ja teenija terved. Vanamamma (minu ämm), köhib ja tal on +38,2. Hilda ehmatas täna Peks´i eesttegija Kuusmanni kurja koera pärast, kes tal kamsoni lõhki kiskus, ja ei ole ka mitte päris terve.

Keilas, 5. mail 1926

Lumi on ikka veel maas, kuigi palju lund jälle on päikese käes ära sulanud. Sulatab väga aegamööda, sest päeval on kõige suurem soojus kõigest +3◦R. Puhub ikka vali kirdetuul.

Eila õhtupoolikul sõitis siia ja täna hommikul jälle ära vend Jaan. Tema rääkis, et Viljandis üksnes vihma sadanud siis, kui meil lund sadas. Jaan käis Tallinnas oma masinatele üksikuid osasid ostmas. Kinnitusselts on temale üksnes niipalju maksnud, kui läinud suvel kokku oli lepitud, s. o. 800000 marga ümber. Seega on Jaan tulekahju läbi õieti palju kahju saanud. Aga ta hakkab nüüd lageda taeva all laudu lõikama. Uue saeveski ehitamine on võimata. Kinnitussummaga katsub ta kõige hädalisemad võlad ära maksta, uue saekaatri muretseda j. n. e. Nagu nüüd selgunud, on Jaanile selle lõpetatud häbemata süüdistuse kaela määrinud üks kriminalpolitsei agent Rõuk, keegi joodik; see on pakkunud Veinbergile ja Siirakule kummagile 25000 marka, et nad Jaani vastu tunnistaksid. Kahjuks ei saa seda viimast asja aga tunnistajate varal mitte veel selgeks teha. Veinberg olevat seda valmis tunnistama, tunnistanudki, Siirak aga mitte. Seadus on ka üks imeline asi: ta laseb inimese ära teotada, leiab siis, et ta süüta on, kuid teotuse eest tasu ta ei muretse! Olgu üksnes niisugusel juhtumisel, kus süüdistuse vale päris taeva poole kisendab! Harilikult on aga süüdistajad nii kavalad, et räägivad nõnda, et ise sisse mitte ei kuku.

Keilas, 6. mail 1926

Täna ometi oli tuul pöördunud idasse. Oli otsekohe soojem, – päeval oli juba +6◦R vilus. Lumi hakkas õige kiiresti kaduma, kuid teda leidub veel aiaäärtes ja kraavikallastel.

Olen hädas igasugu seltsidega. Kääsalusse kutsuti kõnet pidama – lubasin tuleval teisipäeval pidada. Ohtu haridusselts tahtis seltsi avamisele 9. mail; vastasin, et pean olema Rannamõisas. Saue haridusselts tahtis 13. mail emadepäevale; seekord tuleb aga Raudkepp siia. Keila karskusselts tahtis, et ma peaksin emadepäeva kõne 13. mail (Taevaminemise pühal) – ma vastasin, et ei ole ühtki võimalust nüüd ettevalmistamiseks. Ülehomme õhtul pean Vääna üht last ristimagi sõitma.

Keilas, esmaspäeval 10. mail 1926

Laupäeva õhtupoolikul käisin Humalas ühele noorele mehele armulauda andmas, kes sõjas külmetamise tagajärjel oma tervise kaotanud ja nüüd päris jalutu on närvide halvatuse pärast. Humalast sõitsin endist raudteeliini mööda Vääna tee peale. Nägin sel sõidul üht määratu sügavat ja laia kraavi, mis maailmasõja ajal kindlustustööna kaevati. Oleks tarvis seda mõnikord pildistada. Sõitsin siis Vääna mõisa, kus kaupmees Ehrmanni lapse ristisin. Seal oli enam-vähem haritud publikum. Ehrmann ise on Keila kihelkonnas sündinud, aga tükk aega Oudovamaal Dubnitsas elanud – rääkisime sellepärast ka õpetaja Hauboldti vägitegudest. Ristsetel oli ka Vääna algkooli juhataja Verk[1] oma prouaga, kes ka on kooliõpetaja. Rääkisin nendega pärast ristimist tükk aega pidulauas. Verk´id olid enne Vääna tulekut Hageris ja Hageri praost kirjeldas neid mulle nagu äärmiseid kirikuvastaseid. Mulle aga paistab teisiti: hunt ei olegi nii hull, kui teda kirjeldatakse; igatahes saan mina niisuguste kooliõpetajatega veel päris hästi läbi.

Kell ½ 12 õhtul sain Väänast koju. Sadas vihma.

Eila hommikul kell ¾ 8 sõitsin kodust välja, Rannamõisa. Õnneks ei sadanud mitte, kuigi ilmad on vilud – ikka ainult +5◦R ümber. Rannamõisas pidasin jumalateenistuse armulauaga, valisime revisjoni kommisjoni, matsin ühe lapse ja laulatasin ühe paari. Siis sõin Dunkel´i juures lõunat. Kella 3-6ni olin haigesõidul, nimelt Harku külas, kuhu mind viidi ja toodi. Harku külas vaatlesin huviga väikest koske, mis on Harku ojas, mis suubub Harku järve. Vahutav vesi, mis allpool koske tükk maad jookseb kärestikuna, on õige ilus vaadata. Kosk olevat ennemalt õige kõrge olnud, nüüd on aga paerüngas alla langenud ja vesi ei lange enam püsti alla, vaid libamisi. Ilus on kosk siiski ja suure veega võib ta küll veel iseäranis ilus olla. Ka vaatsin ma üht kodust surnuaeda, milles seisab üks kivirist aastast 1831; ennemalt olevat seal ka puuriste olnud.

Kell 9 õhtul jõudsin Rannamõisast koju.

Täna pidasin leeri ja käisin leerilastega päevapiltniku juures. Kella 2-7ni olin haigesõidul, seekord Saue külas. Tee ääres korjasin tagasisõidul anemoone, mis juba õitsevad. Nõnda läheb kevade omasoodu edasi, olgugi et soojust vähe on. Täna sadas hookaupa peenikest vihma. Lumehangede jätised on siin ja seal ikka veel olemas.

Homme tuleb mul Kääsalusse sõita. Olen sõitudest päris väsinud.


[1]Eduard Võrk (Verk) (1888-1946), Vääna 6-klassilise algkooli juhataja 1926-37.

Keilas, 12. mail 1926

Pidades ära leeritunni, tulin eila koju, sõin lõuna ära ja sõitsin kell 1 p. l. Kääsalu poole. Mu vankri üks vedru on neil päivil katki murdunud, sellepärast pidin ettevaatlikult sõitma, jõudsin ometi kell 3 p. l. Kääsalu koolimaija, endisesse mõisa herrastemajasse. Seal katsusin ma koolilapsi, kes usuõpetust õpivad. Neid on Kääsalu koolis võrdlemisi õige vähe; võib ütelda, et enam jagu koolilastest usuõpetust mitte ei õpi. Ma arvan, et põhjus on see, et kooliõpetaja ei oska seda mittesunduslikku õppeainet huvitavaks teha; vähemalt niisugune mulje jäi mulle katsumise tulemusest.

Kääsalu koolimajast sõitsin ma Joale Rimannide juure, kus ma kohvi jõin, korra ka kosel käisin. Fotografeerida ei saanud, sest ilm läks Joale jõudes juba hoopis pilve ja piserdas vihmagi; üldse oli eila pilves ilm. Kella ½ 8ksõhtul sõitsin Kääsalu koolimajasse tagasi, kus ma umbes tunni pikkuse kõne pidasin Eesti iseseisvuse kadumisest 700 aasta eest. Kell 11 õhtul jõudsin koju, tundes õige suurt väsimust 4. päevase sõidu järele. Olen tänagi veel väsinud ega ole suutnud peale leeritundide enam ühtki muud tööd teha.

Eila kuulsin Joa metsas ööpiku laulu. Maa hakkab alles mõnes kohas haljaks minema, puud on veel täiesti raagus. Ajasin täna kirikumõisa aias talviste lumehangede viimased jätised laiali. Eila läks juba soojemaks ja oli +8◦R vilus, täna +11◦R. Tuul puhus küll enam-vähem põhjapoolt.

Keilas, 14. mail 1926

Eila sulas viimane lumehangede jätis meie aias ära. Ka täna on soe ilm, nimelt +13◦R vilus. Ilm on küll pilves. Tuul on lõunast.

Lõpetasin täna leeriõpetuse.

Eila oli Taevaminemise päev. Jutlust ütles Tallinna Kaarli gümnaasiumi juhataja, õpetaja L. Raudkepp, kes Kristliku Rahvaerakonna ülesandel Keila tuli ja pärast jumalateenistust ka palvemajas kõneles. Pritsimajas oli selsamal ajal põllumeeste esitaja, kindral Laidoneri kõne. Raudkepp sõitis hommikul siia ja õhtul sõitis ta Haapsalu rongiga Tallinna. Alide oli ka siin; selle viisin mina ise ühes tütretega Baltiski rongile; lapsed said nõnda sõita.

„Eesti Kirikus” N◦19 ilmus minu jutlus „Taevaminemise pühaks”[1]. See oli mul jällegi piiskopi ettekirjutusel saadetud.

Kirjutasin hiljuti lastejutu „Vasika juhtumused”, millele täna andsin lõpuliku kuju.

Õhtul käisin Keila alevis üht vana seppa matmas, kelle saatsin leinamajast surnuaiale ja matsin hauda. Et surnut kirikusse ei viida, nagu seekord oli, seda juhtub Keilas küll väga-väga harva. Mulle makseti täna hea honoraar, nimelt 1000 marka.


[1]https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=eestikirikeelk19260513.2.3&e=——-et-25–1–txt-txIN%7ctxTI%7ctxAU%7ctxTA———-

Keilas, pühapäeval 16. mail 1926

Eila hommikul sõitis siia B. Leib ühes kahe teise mehega. Terve päev askeldasid nad aias, sest Leib tahab enesele Nõmmel aeda asutada ja ta laskis mehi nüüd ploomipuid, vabarnaid, punaseid sõstraid ja ilupõõsaid meie aias üles kaevata. Leib saatis umbes 35 noort ploomipuud Nõmmele; puud said võetud niisugusest kohast, kus nad tihedalt koos kasvasid; nad on enam-vähem meie siinoleku ajal kasvanud. Hea oligi, et ploomivõsa nõnda harvendati. Õhtul sõitsid Leib´i mehed ära, Leib jäi siia. Mehed viisid ka puud ja põõsad, kokku 12 puuda, raudtee bagaashiga Nõmmele. Bagaashi hind oli 160 marka, töö – voorimehe vedu Nõmme vaksalist Leib´i koju aga 300 marka! Täna sõitis Leib ühes Alidega kella ½ 8 aegse õhtuse uue sõiduplaani Baltiski rongiga meilt ära.

Oli täna vihmane ilm. Leerilaste püha oli. Õnnistasin 33 leerilast. Neil oli küll väga raske tänase ilmaga kodust tulla ja koju jälle tagasi minna. Rahvast oli kirikus leerilaste püha kohta vähepoole. Sadas ju külma vihma; oli kõigest +6◦R hommikul, päeval +7 ½ ◦R . Tuul oli esmalt põhjast, pärast rohkem hommikust. Eila oli veel enam-vähem soe ilm, kuigi juba +11◦R vilus.

Keilas, 17. mail 1926

Täna oli päris suvine ilm. Puhus kange lõunatuul. Oli päeval +17◦R vilus. Hommikupoolikul oli ilm päikesepaisteline, õhtupoolikul küll pilves ja piserdas harva vihma. Kell ½ 8 õhtul on veel +14◦R. Ma olin ka peaaegu terve päev väljas, nimelt ajas, kus meie rahvas maasikapeenraid puhastas, vabarnaid seadis j. n. e. Ma aitasin ka üht ja teist teha. Lastele tegin mõnesugustest kollastest lilledest pärjad. Puhastasin ka õunapuid. Olin hommikupoolikul enam jagu aega koguni ilma vesti ja kuueta, sest päikese paistel oli päris palav.

Hommikul kirjutasin toas jutukese „Rõugepanek”, aluseks võttes jällegi üht juhtumist omaenese elust Viljandi linnakoolis.

Keilas, 19. mail 1926

Väga meelepäralised ilmad. Puhub soe lõunatuul. Täna oli keskpäeval vilus juba +20◦R, kell 8 õhtul veel +15◦R. Kõik rändlinnud on tulnud. Eila laulis ka rääk meie aia taga. Maa hakkab järjest rohkem haljendama, puudel on juba väikesed lehed. Õitsevad anemoonid, kanakoolid (varsakabjad), kanavarvad. Kullerkupudki on juba kasvama hakkanud; varsti õitsevad nemadki. Meil on kibe aiatöö. – Ei tahaks nagu uskuda, et pühapäeval alles oli jahe vihmane ilm, mis toaski värisema pani. Lastele tegin paju – ja lepapilli esimest korda eila.

Keilas, 20. mail 1926

Tänane hommik oli küll vast kõige soojem tänavusel kevadil. Kell 9 hommikul juba oli 17-18◦R. Lõunapaiku läks ilm pilve ja õhk jahedamaks. Müristas. Õhtu eel sadas müristamisvihma õige tublisti. Oli minu kuuldes esimene müristamine sel aastal. Praegu, kell ½ 9 õhtul on veel +13◦R. Ma käisin Hildaga Keilas Tubergi käest aiamaasika taimi toomas. Taimed said parajasti maha istutatud, kui sadama hakkas.

Meyendorfid parandavad Muriani pilti.

„Eesti Kiriku” N◦20 ilmus minu jutt „Vana Kadri”. Jutt on peaaegu tõeline Kadri Koerna kujutus, kes Naanul kaua aega teenis ja kelle hoole all sagedasti olin mina ja minu õde.

Keilas, 22. mail 1926

Suviste pühade laupäev. Kuna eila pooliti vihmane ilm oli, oli täna jälle ilus päikesepaiste. Hea on, et pärast müristamist soojaks jäi. Puhus täna küll põhjatuul, aga siiski oli kunni +16◦R vilus.

Ma käisin Hildaga Kumna mõisas Meyendorffide juures: vaatsin, kuidas nad Muriani pilti parandavad, ja tõime sealt ka maasikataimi. Natuke aega istusin ka Bohl´i aias ja jõime seal kaks pudelit õlut ära.

Keilas, 24. mail 1926

Teine Suviste püha. Kaks ööd järgimööda on müristanud ja õige tublisti vihma sadanud, päeval on aga ikka olnud väga soe.

Eila oli kirikus vaimulik kontsert pärast jumalateenistust. Jumalateenistuse alguses pidasin ma lühikese kõne sel puhul, et altar oli esimest korda uue riidega kaetud. Selle kinkis Tuula küla Täkkena talu perenaine Laube, surnud palvevenna Juhan Timm´i tütar. Tema nime ei nimetatud tema enese soovil mitte. Uus altaririie ilustab altari igatahes rohkem kui senine.

Täna matsin 6 surnut korraga. 7 paari laulatasin, kõik kirikus, neist ühe kell ½ 9 hom. enne jumalateenistust, 4 paari ühe korraga pärast matuseid, siis veel 2 paari lahus, eralaulatuses.

Täna õhtupoolikul olid Keila Tuberg´id ja Kuljus´ed meil. Sõime koos õhtust. Õhtupoolikul müristas ja sadas ka väikest vihma. Tegin siiski ka kaks ülesvõtet külalistest ja meie inimestest aias. Õhtul, kui külalised lahkusid, olin tütretega veel pool tundi aias võrkkiigul. Kuulasime ööpiku laulu, rääku ja muid õhtuseid hääli. Oli hea tundmus, nagu seda harva mulle osaks saab. Soe õhtu on, müristamise pilved liiguvad ümberringi. Nädal otsa on soojad ilmad olnud, väga meelepäralised päevad. Peaks tulema ja olema soe suvi!

Keilas, 25. mail 1926

Täna hommikune ilm oli täieline vastand eilsele ja eelmistele. Öösel oli kange tuul ja sadu, hommikulgi sadas, soojust oli kõigest +6 ½ ◦R. Laulatades ühe paari ja hommikust korda ära süües läksin Kumna Rebasele pühapäevakooli vaatama. Seal laulsid vanad, laulsid lapsed, lapsed ütlesid ka piiblisalme, pidasime palvetundi. Ilm läks vahepeal selgeks. Kodust minnes olin palitu selga pannud ja vihmavarju kätte võtnud – need said nüüd üleliigseks. Kui koju jõudsin, olin jällegi higine, sest soojust oli vilus juba +11◦R. Koduteel korjasin kanavarvaid, pääsukesesilmi, kullerkuppe; tõin koju ka tommingaõisi.

Keilas, 26. mail 1926

Eila õhtul olin Hildaga paar tundi tohtri juures, kus ka õhtusööki sõime.

Täna olin Tallinnas. Olin kutsutud kahe kommisjoni istangutele ja mõlemale koosolekule kell 10 hom.! Üks kommisjon oli Tallmeister´i asja uurimise kommisjon, see pidi. Rüütli tän. kokku tulema. Teine kommisjon oli kirikute juures olevate monumentaalkirjade kogumise kommisjon, see pidi konsistooriumis koos olema. Hommikul Tallinna jõudes läksin Krediit – Panka, kus 26000 marka tähtajalisele hoiule andsin (makstakse 12% aastas); siis käisin turul ostmas suitsetatud ahvenaid (50 marka nael). Viisin turukauba Leib´i seebivabrikusse ja sealt läksin Rüütli tän. kommisjoni koosolekule. Otsustasime kommisjoni tegevust lõpetada, kuna õp. Tallmeister avalikult „Vabas Maas” juba kirjutab, et temale konsistooriumile ei alistu. Sellekohase protokolli kokkuseadmine jäi minu hooleks. Kommisjon läks Toompeale, konsistooriumi ruumidesse, Kiriku tänavale N◦8 ja teatas omast otsusest ka piiskopile, kes kommisjoni arvamisega täiesti nõus oli. Konsistooriumis peeti siis teise kommisjoni istangut, millest osa võtsid: piiskop J. Kukk, prof O. Sild, Madise õp. Brasche ja mina. Kommisjonile anti uus nimi: „Kiriklikkude mälestusmärkide kommisjon”. Töötasime ankeedilehe välja, mille lõpulik redigeerimine jäi minu hooleks. 1. novembriks nõutakse kõigilt õpetajatelt vastuseid küsimuste peale. See on õige suur ja vaevarikas töö, mida nüüd teha tuleb, aga ühtlasi ka väga tähtis töö meie maa ajaloole.

Kell ½ 2 p. l. sain konsistooriumis valmis ja läksin Leib´i juure vabrikusse, kus lõunat sõin. Siis sõitsime natuke pärast kella 3 p. l. elektrirongiga Nõmmele. Leib näitas Nõmmel aeda, mida ta sel kevadel istutas: meilt viidud sõstrad õitsesid ka mõnel ploomil olid õienupud; õunapuud olid tal Tallinnast ostetud. Ka näitas ta mulle üht teist väikest maja, mille ta läinud aastal ehitas tema suure maja lähedal olevale krundile: et krunti enese kätte saada ja enese käes hoida, ehitas Leib „hädamaja”, s. o. kahetoalise korteri ja palkoniga majakese; selle tahab ta nüüd küll kasuga ära müüa. Jõin Leib´i juures Nõmmel teed, sõitsin Leib´i maja juures olevast „Hiiu” jaamast ühes Leib´iga, kes mind saatma tuli, „Nõmme” jaama tagasi, kus aururongile istusin ja Keila sõitsin. „Hiiu” jaam on „Nõmmest” natuke maad Keila poole ja asutati õieti sellepärast, et Leib hakkas seda jaama soovijate allkirju korjama ja asja ajama; nõnda sai ta omale jaama otse ukse ette.

Minu rahvas oli kodus hoolega peenraid teinud ja juurevilja lõpulikult maha külvanud.

Keilas, 29. mail 1926

Üleeila õhtul telefoneeris mulle konsistooriumi sekretär Villa, et praostite koosolek mind ühe kommisjoni liikmeks valinud, mis perekonnaseisu seaduse võimalikke muudatusi pidi läbi harutama. Mind kutsuti järgmiseks päevaks Tallinna; istang pidi algama kell ½ 9 hom. Kommisjonis olid peale minu veel: haridusminister õp. J. Lattik, praost K. Thomson, praost Steinberg[1], praost Haller[2]. Lattik´u ettepanekul otsustasime muudatusi nõutama hakata kolmele §-le. Esimene soovitav muudatus oleks see, et vaimulikud perekonnaseisu ametnikud mitte ei oleks kohustatud registreerima neid, kes ei ole ühegi ristiusu ühingu liikmed. Teine oleks see, et vaimulikkude tehtud registratsiooni aktile juure lisataks ka see, kus, millal ja kelle poolt toimetati kiriklik laulatus, ristimine või matmine. Kolmas oleks, et soovist abielluda saaks kuulutatud vaimuliku perekonnaseisu ametniku poolt peale seinakuulutuse ka kirikus. Ma seadsin kokku vastava märgukirja. See kirjutati siis kirjutusmasinal 13 eksemplaaris. Lattik läks enne seda vabariigi valitsuse asjus minema. Järelejäänud kommisjoni liikmed jaotasid ennast kaheks gruppiks ja hakkasid praostite koosoleku nimel üksikute tähtsamate politikategelaste juures käima. Mina ühes praost K. Thomsoniga sain riigivanema, põllumeeste rühma esitaja A. Jürmann´i[3], asunikkude esitaja Köster´i[4] ja tööerakonna es. Anderkopp´i[5]. Kokku saime riigivanema J. Temant´iga[6] Toompea lossis ja Köster´iga Eesti Tarvitajate Keskühisuse majas. Jürmannile nagu oma koolivennale kirjutasin kirja, sest ma ei saanud Riigikogus telefoneerides temaga mitte ühendust. Anderkopp´i juure pidi praost ise minema, sest enne lõunat ei olnud teda saadaval ja pärast lõunat tahtsin ma Keila tagasi sõita. Olin Tallinnas pool tundi ka Leib´iga koos. Lõunat sõin Villa juures.

Ilmad on jällegi soojad. Täna oli juba jällegi +17◦R vilus. Keskpäeva paiku müristas ja sadas. On praegu tommingate õitsemise hooaeg. Nartsissid on mitu päeva täielikult õitsemas. Eila alles pandi meil kartulad aias maha; seni oli see võimata, sest maa oli märg. Üleeila said kurgid maha. Eila istutati ka kõrvitsad.


[1]Bernhard Steinberg (1872-1948), vaimulik; 1903-04 Tartu Maarja koguduse abiõpetaja; 1905-06 Narva 
Peetri koguduse abiõpetaja ja 1906-10 õpetaja; 1910-44  Pilistvere Andrease koguduse õpetaja; 1920-35 
Viljandimaa praost; mitmesuguste seltside asutaja ja esimees; 1944 siirdus Saksamaale.
[2]Gustav Albert Haller (1871-1947), vaimulik; 1898-37 Martna Püha Martini koguduse õpetaja; 1914-21 
Ranna-Lääne praost; 1921-35 Lääne praost; 1924-27 Martna Ühispanga nõukogu esimees; 1928-35 EELK 
Keskkassa esimees; avaldanud ja toimetanud vaimuliku sisuga raamatuid ja kirjutisi; 1939 siirdus 
Saksamaale.
[3]August Jürima (Jürmann)(1887-1942), poliitika- ja majandustegelane, agronoom; 1929-31 teedeminister; 
1931 põllutöö- ja majandusminister; 1939-40 siseminister; mitmesuguste nõukogude esimees; 
suri vangilaagris.
[4]Oskar Köster (1890-1941), kooliõpetaja, seltskonna- ja poliitikategelane; 1926-28 ja 1932 
põllutööminister, 1928-29 ja 1933 teedeminister, 1929-31 kaitseminister; arreteeriti Nõukogude 
okupatsioonivõimude poolt, hukkus vangilaagris.
[5]Ado Anderkopp (1894-1941), riigitegelane, sporditegelane, ajakirjanik; 1923-24 sõjaminister, 
1930-33 sise-ja kohtuminister; arreteeriti ja hukati Nõukogude okupatsioonivõimude poolt.
[6]Jaan Teemant (Temant)(1872-?), advokaat, riigitegelane; 1925-27 ja 1932 riigivanem; arreteeriti 
Nõukogude okupatsioonivõimude poolt, surmaaeg ja -koht teadmata.

Keilas, 30. mail 1926

Oli soe pühapäev. Kirikus oli 2 ½ laudkonda armulaualisi, ristisin ühe lapse, matsin 4 surnut ja laulatasin ühe paari; kodus, kantseleis laulatasin hommikul enne jumalateenistust ka ühe paari. Andes kodus pärast lõunat paar tunnistust välja, läksin Hildaga Jacobsenide juure Keila. Väike Hilda ja Ellinor olid Kumna mõisas Dr. Greenbergi tütrega mängimas; Viktor jäi vanamamma hoole alla. Jacobsenide juures olime kella 5 – ½ 9ni. Olime kaua sellepärast, et müristamise pilv tõusis, müristas ja palju vihma sadas. Jacobsen sai paari päeva eest kuuks ajaks puhkusele.

JUUNI

Keilas, 1. juunil 1926

Soojad päevad. Täna oli ilm enam-vähem pilves; vahetevahel oli küll ka päikesepaistet. Soojust oli aga kunni +20◦R vilus. Kurgid, mis läinud nädali keskel maha said, on kõik juba ülevel. Ploomid õitsevad hästi ja nende õitsemise aeg on lõpul. Õunapuud õitsevad, kuid õisi ei ole mitte väga palju.

Eila käisin konsistooriumi sekretäri Villa´ga, kes hommikuse rongiga Tallinnast tuli, Türisalus. Villa üüris Türisalu Karutoomale suvikorteri, väikese katusealuse toa 3000 margaga terve suve eest. Pirma juures sõime lõunat pärast seda, kui Türisalu kõrge kalda all olime ära käinud. Mereõhk oli väga mahe ja hea. Üldse oli eilane päev, mis tervelt sõiduks ära kulus, hea. Joa heinamaalt tõin kirikumõisa aeda maikellukesi. Villa sõitis täna hommikul Tallinna tagasi.

Keilas, 2. juunil 1926

Käisin täna ühes Hildaga Tallinnas. Villade juures jõime hommikul kohvi, Sternfeldtide juures sõime lõunat, Leib andis meile hulk seebipuru, mida kodus kokku sulatame ja nõnda hea seebi saame. Käisime muidugi ka turul; ostsime muu seas 3 üsna suurt värsket kurki, makstes tükist 35 marka. Koju sõitsime Haapsalu rongiga, mis Tallinnast 10 minutit hiljem kui sõiduplaanil välja sõitis, sest Tallinna ja Nõmme vahel liiguvad nüüd tee laiendamise pärast ajuti jälle aururongid ja üks niisugune aururong jäi hiljaks. Valingu paiku, versta 2 või natuke enam Keilast tundsime korraga, et kusagil vagunis hädapidur alla oli tõmmatud. Rong jäi peagi seisma. Oli arvata, et midagi on sündinud. Rong sõidutati ¼ või ½ versta Tallinna poole tagasi. Seal oli ühe mehe surnukeha raudteel – mees oli rongi alla jäänud. Surnukeha jäeti raudteevahi hoole alla ja rong sõitis Keila. Meie vaguni rattad ja põhi olid verega. Õudne tundmus tekkis juba nende inimeste jutust, kes rongilt maas surnut vaatamas käisid: olevat soolikad väljas olnud, üks tükk sisikonnast siin, teine teisal!

Keilas, 3. juunil 1926

Eila rongi alla jäänud mees on üks venelane. Kas oli ta purjus ja kukkus ise rongilt maha, sattudes rataste alla või oli ta enesetapja, seda ei tea keegi!

Täna müristas ümberringi pool päeva. Nüüd, õhtul kella 10 paiku müristab ikka veel. Soe kevad on ja müristab palju.

Keilas, 4. juunil 1926

Oli täna õhtupoolikul Keilas mul üks saksakeelne matusetalitus. See on mul Keilas alles teine niisugune. Honoraar oli hea, nimelt 2000 marka. Köstrile, kes alati kaasas käib laulmist juhatamas, anti kõigest 300 marka. Muidugi nõuab saksakeelne talitus minult pikemat ettevalmistust; õieti ütelda, ei saanudki täna muud teha, kuna mõtted kinni olid eeloleva matmisega. Matusetalituse ajal müristas ja sadas. Kella 5ni p. l. oli ilus ilm olnud. Oli täna korra vilus +21◦R. Õunapuud õitsevad alles, kuid õitsemine jõuab lõpupoole; õunu saame tänavu küll vähe, sest palju puid ei õitse üldse. Käisin lastega Rehemäel ja nägin, et ka pihlakad õitsevad. Sirelid õitsevad ka. Inimesed on töödega nõnda hiljaks jäänud, et alles kartulaid pannakse. Vihm, mis sagedasti sajab, takistab ka töötegemist.

Et ilmad palavad ja niiskust palju on, siis kasvab meil aias kõik väga hästi. Kurgid ajavad juba kolmandat lehte välja. Kui nii edasi läheb, siis peaks küll jällegi hea kurgiaasta tulema.

Keilas, 5. juunil 1926

Jällegi oli palavamal ajal, s.o. kell 3 p.l. +21◦R vilus. Ma läksin lastega kell 2 p.l. jõe ääre. Jõgi on aga kallasteni täis ja veejooks väga kiire. Lapsed pidid sellepärast leppima sellega, et kaldale ulatunud õhukeses vees palja jalu sulistasid (väike Viktor jäi muidugi koju). Mina võtsin enese alasti ja pesin puhtaks, kuigi ma ujuma ei julgenud hakata vee liig kiire jooksu pärast. Vesi ei olnud mitte külm, kuigi ta jahedavõitu oli.

Keilas, 7. juunil 1926

Laupäeva õhtupoolikul sõitis Jaani kog. õpetaja Alexander Sternfeldt oma proua ja kahe pojaga meile. Eila, pühapäeva hommikul sõitis Sternfeldt ½ 8 õhtul ühes noorema pojaga Tallinna, kuna proua vanema pojaga nädalaks siia jääb. Eila õhtupoolikul olid ka Jacobsenid oma Hugoga siin. Lastel oli palju lõbu, kuid seda lõbu rikkusid sääsed, kelle hammustuste pärast jalasääred katki on kratsitud.

Täna hommikul käisin oma pere ja Sternfeldtidega Rehemäel ja karjamaa võsastikus. Oli lämmastav palav. Jõudes koju pidin kellegile kolm tunnistust kirjutama. Selle ajaga oli taevas pilve tõmbunud ja äikesepilved olid ümberringi. Vahetevahel sadasid ka mõned harvad jämedad vihmatilgad. Tohter oli telefoniga mind kella ½ 2ksjõe ääre, suplema kutsunud. Läksin jõe ääre ühes Sternfeldtiga, piiludes ka pilvede poole ümberringi. Siiski saime jõe ääre, mille vesi suurem oli kui laupäeval. Tohter tuli sinna ka. Kuna Sternfeldt ja tohter esmalt lamasid pilvede alt välja tulnud päikese paistel kaldal, läksin mina kohe jõkke ja püüdsin kaldaäärsest rohust 3 vähja kinni. Siis pesime ennast üleni ära, teised ujusid ka. Väljatulekul võtsin veel 2 vähja kinni. Kiirustasime tulema, sest üks äikesepilv oli tõusmas. Kodu lähedale jõudes müristas juba kaunis kõvasti, ometi tõin ühes Sternfeldtiga veel aiast mustsõstralehti vähjakeetmiseks (tohter läks koju). Saime kööki, kus parajasti olid lapsed, kellele näitasime vähki. Korraga tuli hirmus pauk! Saalis akna alla istunud Hilda ja proua Sternfeldt näinud välku just meie õue taga maha langemas. Pärast müristamise üleminekut otsisime kohta, kuhu pikne lõi, ei leidnud aga mitte. Olime tükk aega pärast seda pauku hirmul, sest müristas sagedasti ja kaua.

Lõpetasin täna jutukese „Kes palub, see saab”.

Keilas, 8. juunil 1926

Täna lõuna paiku müristas jällegi õige kangesti, kuigi mitte meie pea kohal. Nüüd õhtupoolikul on ilm ilus ja palav.

Meil istutati eila ja istutatakse veel tänagi kapsaid ja kaalikaid. Paaril viimasel aastal kasvatasime taimed ise, aga tänavu sõid putukad nad ära, käisime sellepärast neid Kumna mõisas Meyendorffide käest ostmas (kapsataimed 400 marka 1000 tükki). Tõime täna ka veel sibula ja selleri taimi (sibulataimed 50 m. sada, sellerid 1 mark tükk). Kaalitaimede sada maksis 25 m.

Keilas, 9. juunil 1926

Eila õhtul hilja, kui juba magamas olime, müristas jällegi. Öösel tõusis tuul. Hommikul puhus kange põhjatuul ja soojust oli kõigest +8◦R. Päeval tõusis soojus +10◦R peale. Õhtupoolikul läks ilm selgeks. Nüüd, kell 10 õhtul on kõigest +7◦R. Pärast eilset +20◦R soojust tundus tänane ilm õige jahedana. Vilu ilm on küll tarvilik, sest ta kaotab putukaid, aga paha oleks, kui tuleb öökülm, mis kurgid ära võtaks!

Keilas, 10. juunil 1926

Täna käisin kaks korda kirikus – matmas: kell ½ 1 matsin 2 Lihola meest, kell 6 õhtul ühe Keila mõisa nooremehe. Viimast tahtis nagu oma liiget ära saata Keila laulukoor, sellepärast maeti ta õhtul, kus laulukoori liikmed töölt vabanesid. Seega tekkis jällegi üks maksuta eramatus (nooremehe ema, üks kolme pojaga tüdruk, muidugi maksta ei oleks jõudnud, seltsi käest meie aga ka raha ei nõua).

Eesti Kirjanduse Seltsi Ajalootoimkonnalt sain korraga kirja: neile olevat teatavaks saanud, et mina annud Läti Hendriku tõlke „Päevalehele” kirjutada; nad soovitavat aga ära oodata, kunni Leonid Arbusov jun.[1] Riias uue kriitilise ladinakeelse väljaandega esineb; enne seda ei olevat Läti Hendriku eestikeelne väljaanne soovitav. Vastasin kohe, et küll aasta eest minu alles läbi töötamata tõlge „Päevalehe” meeste käes oli tutvumiseks, kuid et „Päevaleht” ligemal ajal ei mõtlegi mõnd sarnast asja kirjastada; et mul Leonid Arbusovi kavatsused isegi teada olid ja mina ilma eriteadlaste kommisjoni läbivaatamiseta ei mõtlegi oma tõlget avaldada. Täna sain „Päevalehelt” (= Tallinna Eesti Kirjastus – Ühisuselt) kirja: Eesti Kirjanduse Selts on sarnase põhjendamata kartuse pärast ka „Päevalehele” kirjutanud!

„Eesti Kiriku” N◦23 ilmus minu jutustus „Pikne”.


[1]Leonid Arbusow jun (1882-1951), baltisaksa ajaloolane; 1910-35 Riia Ajaloo ja 
Muinsuste Seltsi sekretär, 1935-39 asedirektor; 1926-31 töötas Vatikani arhiivis; 
mitmete kõrgkoolide ja ülikoolide professor; restaureeris Henriku kroonika algteksti,
valmistas ette kroonika uue väljaande.

Keilas, 12. juunil 1926

Eila oli mul üsna pika vaheaja järele jällegi haigesõit. Nimelt kutsus mind Raukas telefoniga oma tüdruku juure, kellel mõnesugune soolikate häda oli tulnud ja kes eila oli suremas. Kella 2-7ni p. l. kulus selleks sõiduks.

Ilmad on ikkagi vilud, kuigi päikesepaistelised. Kõige suurem soojus täna päeval oli kunni +14◦R vilus. Nüüd, ½ 11 õhtul on kõigest +7◦R. Kell 8 õhtul laulatasin kirikus ühe paari.

Minu ämm ja teenija käisid õhtul vaksalis põrsaid ostmas. Põrsad tuuakse raudteel siia, et homme Keila alevis ära müüa. Meie rahvas ostsid vagunis ja maksid neljanädalaste põrsaste eest: ühe eest 2000, teise eest 1600 marka. Kokku kaaluvad põrsad umbes 40 naela.

Keilas, 13. juunil 1926

Oli mul üks suur tööpäev! Teistel oli pühapäev, minul aga tööpäev. Hommikul kell ½ 9 laulatasin kirikus ühe paari, kes oma pulmalistega kolmes autos kiriku juure oli sõitnud. Siis kõndisin koju, kus hommikust sõin. Siis pidasin kirikus jumalateenistuse, võttes üle 100 inimese armulauale. Siis matsin ühe surnu ja laulatasin ühe korraga 3 paari. Kell oli juba 2 läbi. Kella ¼ 3-5ni oli täiskogu koosolek 1925. a. aruande ja koguduse põhikirja vastuvõtmiseks; juhatasin koosolekut, saades ühe rumaluse pärast kangesti äritatud. Pärast täiskogu koosolekut oli veel kaks eralaulatust. Umbes kell 7 õhtul sain koju. Lõunat ma ei söönudki.

Täiskogul arutati koguduse põhikirja. 1. juulist saadik lahutatakse meil kirik riigist. Kirik saab niisamasugusesse seisukorda, nagu igasugu seltsid, ja kogudused peavad esitama omad põhikirjad. Kirikupäev töötas koguduste jaoks normaalpõhikirja välja, kuid kogudused võivad selles muutusi ette võtta. Meil võeti põhikiri kahe väikese muutusega vastu. Üks oli üsna asjalik muutus: võõrale õpetajale lubab kirikut tarvitada mitte üksnes õpetaja, vaid ka nõukogu. Võib ju olla juhtumisi, kus õpetaja lahkusuliste pooldajaks saab ja mõnd selle vaimulist õpetajat ka kirikusse jutlustama kutsub. Teine muutus, mille kaitsjaks sai A. Peks, oli täiesti asjatu. Põhikirja §5soli öeldud, et õpetaja ja köster eluajaks valitakse. Eluajaks tähendab aga seda, et vanaduse või mõne süüteo pärast neid ometi saab ametist tagandada. Peks aga seletas, et kui eluajaks valitakse, siis ei saavat hoopiski enam lahti õpetajast, sellepärast pani ta ette §-i nõnda muuta: „Õpetaja ja köster valitakse ametisse peakoosoleku poolt”, s. o. välja jäeti „eluajaks”, üldse ei nimetatud aega. Leidus „hanesid”, keda võis selle ettepanekuga, mis pealegi oli kirjaoskamatult redigeeritud, pügada. Nad võtsid vastu ta selles usus, et täiskogu õpetaja ka lahti lasta võib, ja ei oskanud seda mõtet ometigi mitte põhikirja võtta. Muud eesmärki seega ei saavutatud, kui määriti põhikirja trükitud tekst ära! Ma soovitasin küll pilgates, et pandagu „eluajaks” asemele „pooleks aastaks” sisse – igatahes oleks siis väga kerge õpetajast lahti saada, kui ta enam ei meeldi. Aga koosoleku väike enamus oli ometigi Peksi demagoogilise tooni mõju all ja võttis tema ettepaneku vastu, järele mõtlemata, et sellega ühtki paremust ei saavutanud. Sest ühinedes üldkirikuga tunnustab ka Keila kogudus, et õpetajat mitte ei saa ametist tagandada kogudus ise, vaid konsistoorium. Kui nüüd aega ei nimetatud, kui kauaks õpetaja valiti, siis mõistetakse seda kas nõnda, nagu „eluajaks”ki, või jälle saadetakse põhikiri meile konsistooriumi või siseministri poolt tagasi täiendamiseks, kui kaua aja peale õpetaja valitakse. Nõnda sünnib aga ikka, kui mõni inimene oma ettepanekut liig targaks peab, kuigi see sisuliselt rumal on.

Keilas, 15. juunil 1926

Eila algasin eraleeri. Täna tuli leerilapsi juure ja üks on veel tulemas, nõnda saab neid kokku 44 (21 poissi ja 23 tüdrukut). Täna oli mul üks pikem haigesõit, nimelt Harku Mäekülasse. Ma sõitsin selle maa – versta 14 üks ots – õige ruttu ära: kell 1 p. l. sõitsin kodust välja, olin haige juures tükk aega, jõin seal ka piima, ja kell 6 olin jällegi kodus.

Eila läks ilm jällegi soojaks. Täna oli juba vilus +18◦R. Eila viisin tütred jõe ääre; võtsime õnge kaasa. Kalad õnge ei võtnud. Ma võtsin ennast siis aga alasti ja hakkasin vähki püüdma. Laste kõige suuremaks lõbuks püüdsin kinni 10 vähka ja ühe lutsu. Vesi oli küll alles sügav, kuid ta on siiski üsna palju alanenud. Kodus praeti luts ja keedeti vähjad ära, ja kolm last jaotasid saagi omavahel nõnda, et Viktor sai 4 vähka.

Hilda sõitis eila hommikul ühes proua Sternfeldti ja selle pojaga Tallinna. Kuna tal palju ostmisi oli, tuli ta alles täna õhtupoolikul tagasi.

Keilas, 16. juunil 1926

Vabal ajal läksin täna jällegi tütretega jõe äära. Seal võtsin enese jälle alasti ja püüdsin 18 vähka, mida siis lapsed ja Hilda ära sõid. Jões oli vesi juba õige palju alanenud. Et parajasti üks vihmapilv tõusmas oli, ei saanud ma rohkem vähki püüda. Jõevesi ei ole küll mitte soe, aga siiski on ta üsna meelitav juba. Ilm küll nii palav ei olnud, et ta oleks suplemise tarvilikuks teinud.

Keilas, 17. juunil 1926

Rauda peab taguma, niikaua kui ta kuum on. Vesi on jões praegu alatasa alanemas, ja ma läksin tänagi veel vähki püüdma, et teistest püüdjatest ette jõuda. Puhus küll kaunis vilu meretuul, aga päikesepaistel oli siiski soe ja vesi oli ka võrdlemisi üsna soe, nõnda et tütreidki lubasin natuke aega jões olla. Ma sain seekord 32 vähka. Need keedeti nüüd õhtul ära ja söödi ära ka. Ma ise sõin üheainsa vähja; kõige rohkem sai vist Ellinor, keda Hilda söötis. Ellinor ei oska veel vähki hästi süüa, kuna väike Hilda neid enam-vähem iseseisvalt sööb. Vähjapüügilt koju tulles kirjutasin tunnistust ühele naisele, kes mind juba tükk aega oodanud oli. Amet peab seega nõnda kinni, et ainult natuke aega võibki kodust ära olla. Täna olin küll umbes 2 tundi ära.

Keilas, 21. juunil 1926

Reedel, 18. juunil kell 5 p. l. sõitsin Vasalemma, et Ristile praostkonna sinodile minna. Hommikul oli Paldiski õpetaja A. Lesta minu juure tulnud, sõitsin temaga, praost K. Thomsoni, õp. J. Liiv´i, Keila, Rapla ja Hageri saadikutega koos. Vasalemmas asusime omnibusile, mis meid Risti kirikumõisa, või n. n. Arumõisa väravale, 1 kilomeeter õpetajamajast, viis. Omnibusi sõidu eest maksis igaüks 185 marka. Kell oli ligi 8 õhtul, kui Arumõisa jõudsime. Verst maad käisime jala, kandes oma pakkisid. Väraval ei olnud kedagi vastas, ei olnud ka majauksel kedagi. Õpetaja V. Schvartz on poissmees ja tema perenaiseks on üks tema tädi, vana inimene. Risti kogudus ei olnud sinodi liigete vastuvõtmiseks muud teinud, kui söögikraami muretsenud. Laupäeval, 19. juunil pidasime sinodit kella ½ 10 hom. kunni kella 4ni p. l. Risti saadikud puudusid. Natukeseks ajaks tuli nõukogu esimees ja veel üks mees sinodile. Näha oli, et Risti saadikutele sinodile tulek liig raske pidi olema! Imelikud inimesed! Nende õpetaja on ka imelik. Nüüd on ta praost H. Põld´i „vaba sinodi” põhikirja omale kogudusele kaela määrinud. Kartes, et mina viimaks rahvale nende väärsammu ära seletan pühapäevases jutluses, ei läinud Schvartz pühapäeval mitte Nõvale, kus praost ühes Liiv´iga visitatsiooni pidas. Praost oli Schvartz´i peale päris pahane, et ta Nõvale ei sõitnud.

Pühapäeval pidasin mina Risti kirikus jutluse, õp. Lesta pihtikõne. Muu osa talitas osalt Schvartz ise, osalt Lesta. Ära kuuldes minu jutlust, ütles Schvartz: „Ei tea, kuidas küll Jumal mulle võiks andeks anda, et ma ühes praostiga mitte Nõvale ei läinud!” Praost ühes Liiv´iga sõitsid sinna (22. versta maad.) Schvartzi hobusega. Meie kõndisime 3-4 versta, mis kirikumõisast kirikuni on, jala. Ristirahvas selle eest hoolitsenud ei olnud, et külalisi seda kaunis pikka maad sõidutada. Pärast jumalateenistust sõin ühes Lesta ja Paldiski köster Grep´iga lõunat Risti apteekri Maltzi[1] juures. See oli, nagu kohe selgus, sel ajal Oudovas, kui mina seal olin; on üks saksastatud Eesti perekond. Ma fotografeerisin ka kirikut ja ümbrust. Laupäeval oli Grep´iga Vihterpalu surnuaial käinud vanu ristisid otsimas. Seal fotografeerisin ka: ühe risti ja 2 paari künnihärgi. Vihterpalu surnuaial leidsin ühe rootsiaegse risti pealkirjaga alumisel osal:

WASSAMAHANS
MOLLER
THO(M)AS WASSA
MAMOLLERIST
ERSCLAGEN
1638

Leidsin Vihterpalu surnuaial ka ühe rootsiaegsete ristide eeskujul valmistatud uuema risti:

SIN HINGAB IUMMALA RAHHOGA
WIHHTERPALLO KÄRNER / SAMUEL
PALMKRON / SÜNDINUD 1795 / SEL 24
AUGUST / SURNUD 1855 / SEL 30 MÄRZ

Risti köster Joh. Dunkel ütles, et veel üks kolmas rootsiaegse näoga rist, kuid uuemast ajast, Vihterpalu surnuaial leiduvat. Risti kiriku juures, ukse kõrval seina ääres leidsin ühe risti:

WORTSOSO TONNIS GESCATEN
ANNO 1611 DEN 1 DECEMBER

Need sõnad on risti rattal. Teisi rootsiaegseid riste ei leidnud. Ilmasõja ja Eesti vabadussõja ohvrite mäletuseks on Ristil 18000 margaga rist püstitatud ohvrite nimega õp. Bidderi ajal. Vist viimase asjaolu pärast, s. o., et Saksa õpetaja Bidder ametis oli, on selle auristi pealkiri vigane saanud. Nimelt on seal üks piiblisalm nõnda kirjutatud: „Suuremad armastust ep ole ühelgi, kui see, et tema oma elu jätab oma sõbrade eest. Joh. 15.13”.

Pühapäeva, 20. juuni õhtul kell ½ 10, kui Risti kirikumõisas õhtust sõime, tuli korraga omnibusi juht sinna. Omnibus õhtul ei pidanud küll Vasalemma minema, aga suur omnibus, millega reedel sõitsime, oli seekord sõiduvõimetuks muutunud ja sellepärast oli käimas üks vähem omnibus. Sellega pidi juht Vasalemma sõitma. Kolm sõitjat oli juba, kuid sellest oli liig vähe. Juht kutsus meid kaasa. Mina otsustasin kohe sõita, ka õp. Lesta ja köster Grep. Praost Thomson sõitis ka meiega, üksnes õp. Liiv jäi hommikuks Ristile. Kaseperest kõlistasin ma koju, et ma juba öösel tulen ja Lesta ühes Grepiga öömajale tulevad. Vasalemmas tuli meil paar tundi rongi oodata. Kell ¾ 1 öösel jõudis rong Keila. Et ma Ristilt kaasa sain ka andmeid Risti koguduse ajaloole, siis oli ühes ülalnimetatud asjadega Ristil käimine üsna huvitav.

Ilmad olid jahedavõitu. Vasalemmas oli reede öösel vastu laupäeva öökülm kurgitki ära näpistanud. Laupäeval Vihterpalu surnuaial käies saime natuke vihma. Pühapäeval sadas ka paar väikest hoogu, mis tolmu kinni lõi. Siiski tolmas tee Risti ja Vasalemma vahel mõnes kohas. Vasalemma ja Keila pool oli juba rohkem sadanud ja lombid teel.


[1]Alfred Maltz, proviisor; 1902-07 Viljandi apteegi juhataja, Rohuteadlaste Koja 
liige.

Keilas, 25. juunil 1926

Ilmad on jällegi soojemad, kuid üle +16◦R soojus ei ole tõusnud. Maa januneb vihma järele, sest kanged tuuled on maapinna üsna ära kuivatanud.

Jaanilaupäeva õhtul pühitses Keila Tuletõrje Selts oma 25. a. juubeli aktusega kirikuplatsil ja pidusöögiga seltsimajas. Mina ja Hilda olime ka pidustustele kutsutud. Aktus algas kell ½ 9 õhtul paraadiga, mille vastuvõtmise järele kohe mulle sõna anti, et aktus ka vaimuliku ilme oleks omandanud. Ma kõnelesin nõnda:

„Keila Ev. Luth. usu koguduse õpetajana tervitan Keila Tuletõrje Seltsi nagu ühendust, millel veerandaastasajapikkune seltskondline töö seljataga. Veerand aastasada on inimese eluaega võrreldes üsna pikk aeg. See aeg on mõndagi armast seltsimeest hauda viinud, mõnegi aga ka meie ellu juure toonud. Veerand aastasaja jooksul on tehtud ka mõndagi ära, mis pikemaks jääb peatuma; on liikuma pandud mõnigi asi, mis veeremast ei lakka. Tuletõrje Selts asutati kaasinimeste teenimiseks. Veerand aastasada on võidudki teenida teisi, kasvatada üksteist ja iseendid. Öeldakse, et tervet loomulikku elu juhtivat võitlus olemise eest: igaüks katsub katsub teisest ette jõuda, et enesele eluvõimalusi luua ka siis, kui teine peab kõik omad eluvõimalused sealjuures kaotama. Seltskondlik olemine ei ole aga mitte selle hirmsa eluvõitluse teenistuses, vaid just vastuoksa – seltskondlik töö tahab iga oma liiget rakendada teiste teenistusse, et teisi aidata, kellele abi tarvis on. Tuletõrjujad peavad nii mõnigi kord sellepoolest oma kaasinimesi aitama. Kõige selle poolest lähevad kokku Tuletõrje seltsi aade ja kiriku aated. Kirik kuulutab ligimese armastust ja ligimeste teenimist, sedasama, mis on ka seltskondliku ühenduse ülesanne. Nõnda on ka võinud mõnigi kord mõlemad – Tuletõrje Selts ja kirik – käsikäes käia. Nii mitu korda on selts oma elust väsinud liikmeid kirikusse kannud ja kirik on oma „head teed!” neile kaasa hüüdnud nende viimsel teel. Aga ka teistelgi juhtumistel on kirik võinud vististi oma heade soovidega seltsi vastu esineda. Selts on ka omaltpoolt kirikule vastutulelik olnud. Nii mõnigi kord on seltsi muusikakoor kirikusse toonud ülendavaid helisid. Ma soovin, et see hea käsi käes käimine ka edaspidi kestab. Elagu üksteise aitamise ja teine teise teenimise aade ikka Keila Tuletõrje Seltsis! Elagu, kasvagu, õitsegu ja kandku rohket vilja juubilar! Kaua aastaid andku temale võimalust edurikkalt töötada suur Jumal, kes ainuüksi on armastus ja seda tundmust istutab ka inimeste südametesse, nõnda et nad hakkavad üksteise käekäigust osa võtma, üksteist toetades ja juhatades kõige ilusa, kauni ja hea poole.

Kui ükskord tuleb 50. aastane Seltsi juubel, siis ei ole küll vististi nii mitmeid meie hulgast enam siin elavate maa peal liikumas, kuid ma soovin, et niisamasugune teenimise ja üksteise aitamise aade sealtki edasi viiks 75. a. ja 100. a. juubeli poole. Veel kord: olgu südamest tervitatud juubilar!”

Minu järele kõneles alevivanem, Tuletõrjujate Liidu juhatus, üksikute seltside saadikud, Keila Tuletõrjujate Seltsi esimees, politseikommissar Mattiesen ja Keila seltside esitajad. Üksikud esitajad tagusid ka oma naelu seltsi lipuvardasse. Umbes kell 10 õhtul, kui tuletõrjujad rongikäigu olid teinud läbi Keila alevi, algas seltsimajas pidusöök. Mind ja Hildat oli paigutatud esimestele kohtadele. Pidusöök oli päris hea, oli ka õlut, veini j.n.e. Igavaks läksid lauakõned, mida liig palju ja peaaegu ilma sisuta peeti. Saal, kus pidusöök peeti, oli ehitud. Kell ¼ 2 öösel lahkusime meie, meiega ühes ka alevivanem, apteeker Sarmo j.n.e. Esimees saatis meid uksest välja. Teised olid vist kella 8ni hommikul piduruumis olnud.

Eila pidasin surnuaiapüha jutluse. 2000 laululehte trükiti tänavu ristitute, maetute ja laulatatute nimedega. Neist lehtedest jäi küll vast 300 järele, kuid kassa saab puhastkasu umbes 9000 marka. Rahvast oli väga palju. Keila baptistide trükikoda trükkis meie 8 leheküljelised laululehed odavasti – 2000 margaga.

Meil olid eila külalised: endine Oudova köster J. Sori ühes oma abikaasa ja tütre Almaga. Alide oli ka meil. Proua Jacobsenil oli sünnipäev. Hilda jäi ise Soride seltsi ja saatis mind Alidega kella 6 paiku proua Jacobsenile torti viima. Meie läksime. Kell 9 sõitsid Sorid Keilast Tallinna. Mina käisin vaksalis ühes Jacobseniga, saatsin Sorid ära ja nüüd sõitis vaksalist ka Hilda Jacobsenide juure. Sinna jäime üle kesköö, kunni ka Alide Tallinna sõitis. Vahepeal oli meil üks juhtumine. Jacobsen laskis meie hobuse lahti võtta ja oma koplisse panna. Seal oli meie hobune Jacobseni hobusega möllama hakkanud, ja lõppeks jooksnud nad mõlemad alevisse. Keila mäel oli politseinik nad kinni pidanud ja Jacobseni tüdruk sai sellelt hobused kätte. Meie aga olime ilmaaegu ärevuses. Jacobseni juures sõime ka õhtust; seal oli õige hea olla. Mul oli õhuke kuub seljas, öösel koju sõites oli sellepärast natuke külm.

Täna pidasin leeritunnid ära, seadsin kantselei korda ja käisin lastega tee ääres maasikaid otsimas. Neid saime juba mõne päeva eest. Iseäranis maias maasikate peale on Viktor.

Keilas, 28. juunil 1926

Laupäeva, 26. juuni hommikul sõitsin Hildaga Tallinna. Peatusime õp. Sternfeldti juures. Pärast lõunat käisin seal vannis ja ruttasin siis kohe vaksalisse. Ma sõitsin kell ½ 4 p.l. Rakvere poole; Hilda sõitis õhtul koju tagasi. Enne kella 7 p.l. olin Rakveres. Õp. Pallon oli viimase kirikupäeva ajal mind nimelt kutsunud jutlust pidama ja nüüd ma läksingi. Pallon oli mul vaksalis oma kutsariga vastas. Sõitsime õpetajamajasse, kuhu vaksalist küll saab 2 versta. Õpetajamaja või kirikumõis asub keset linna. Kirikumõisa maad on peaaegu tervelt nüüd ära võetud, Palloni käes on aed ja paar vakamaad maad. Endise kirikumõisamaa peale ehitatakse maju. Ka Virumaa vabadussõja monument on endise kirikumõisamaa peal. Kui Rakveresse sain, sadas vihma. Õhtu eel läks ilm ilusaks, nõnda et saime aias käia, aia ääres jooksvast ajast üle minna ja vabadussõja monumenti vaadelda. Pühapäeval algas jumalateenistus punkt kell 10. Ma pidasin jutluse. Oli leerilaste püha. Pärast jumalateenistust rääkisin mõne virumaalasega õpetajamajas, kantseleis. Siis tuli lõuna. Õpetajaproua on kopsuhaige*). Teda nägin esimest korda lõunalaual; ilusa ilma pärast oli proua ikkagi üles tõusnud. Pärast lõunat sõitis õp. Pallon (olin Palloniga ühel ajal ülikoolis) maale jumalateenistust pidama. Mina istusin veel õpetajamaja aias ja ajasin juttu õpetajaproua ja selle emaga. Kell ½ 4 p.l. sõitsin õpetajamajast vaksali poole. Teel vaatlesin Rakvere linna, mis osutus üsna suureks, tuletab mulle Valka meele. Rakveres näis olevat üsna palju kauplusi. Seal olevat ka 5 keskkooli. Igatahes ei olnud Rakvere linn mulle mitte vastumeelt. Kell 4,05 p.l. sõitis rong Tapa poole. Tapal tuli ümber istuda ja kell ¼ 9 õhtul olin Tallinnas. Kell 9 õhtul jõudsin Nõmmele Leib´i juure, kuhu ööseks jäin. Õhtul käisin Leib´iga Nõmmet mööda jalutamas – käisime rinnalastekodu ja kopsuhaigete sanatooriumi juures, mis on Pääsküla pool küljes. Tibas natuke vihma. Öösel kuulsin vihma sadavat katusele. Täna hommikul sadas uduvihma, kui „Hiiult” elektrirongile istusime (Leib tuli mind Nõmme jaama saatma) ja „Nõmmele”, s.o. Tallinna poole tagasi sõitsime. Haapsalu rongiga sõitsin Nõmmelt Keila, seega jälle Leib´i majast mööda (Hiiul see rong ju ei peatu). Keila vennaste kogudusel oli palvemajas aastakoosolek. Õpetaja H. Hansson sõitis sellele koosolekule, aga enne palvemajasse minekut tuli ta meile kirikumõisa magama. Hilda oli vaksalisse mulle vastu tulnud; ta viis mu asjad ja Hanssoni koju, mina aga läksin kohe palvemaija, pidasin seal tervituskõne ja läksin leeritundi. Terve pärastlõunane aeg kulus mul kantselei peale ära.

*) Ta suri 1927. a.

Keilas, 29. juunil 1926

Ilmad on küll ilusad, soojad ka, aga mitte palavad (+16◦R vilus). Ma käisin täna jällegi tütretega jõe ääres ja püüdsin 16 vähka. Tütred sulistasid ka suure lõbuga jões. Väike Hilda käis jõestki läbi.

JUULI

Keilas, 2. juulil 1926

1. juulist saadik on maksev kodanline perekonnaseisu muudatuste registratsioon. Minule saatis Siseministeerium raamatute ja plankettide paki, mis ligi 2 puuda kaalus, posti kaudu kätte, ka tuli kiri teatega, et mina perekonnaseisu ametnikuks – vaimulikuks registreeritud olen. Tuleb määratu suur töö, kui kõik registreerimised minu kätte jääksid, nagu nad seni olid. Siiamaani oli registreerimine lihtne, nüüd aga muutub ta üsna keeruliseks ja raskeks tööks: tuleb kirjutada vast 10 korda rohkem kui enne. Seni sündis sünni ja ristimise registreemine nõnda (võtan viimase üleskirjutuse näiteks):
„1926.a. viieteistkümnendal mail kell 11 öösel sündis ja ristiti kahekümne neljandal juunil N°61 Lia Anni. Vanemad: Otto Mikler ja tema abik. Anna Kristine sünd. Trommel, Ev. Luth. u. Sünnikoht: Harku. Ristis kodus köster K. Dunkel. Ristivanemad: Otto Trommel, Alice Johanna Rikko, Elfriede Miggur. Abielust sündinud naissoost N° 29.“Kirjutada tuli üksnes see, mis alla kriipsutatud. Teine eksemplar tuli ärakirjana valmistada konsistooriumile. Perekonnaraamatusse märgiti lapse vanemate nimede alla: „tütar Lia Anni sündis Harkus 15. mail 1926, ristiti 24. VI.“ Sellega oli sünni ja ristimise registratsioon läbi. Riigi Statistika Keskbüroole tuli ka üks leht õige täielikkude teadetega kirjutada. Uue registratsiooni näiteks olgu järgmine, mida eila toimetasin:
<< Lehekülg 1 Vorm 1 Sünniregister N°1 Keila Ev. Luth. usu kogudus Niggul Hilme Tuhat üheksasada kahekümne kuuendal aastal juuni kuu kuuendal päeval kell 11 õhtul sündis Vääna vallas, Orava külas, Jaani talus tütarlaps Hilme Niggul. Isa: August Niggul sündinud Väänas 23. mail 1887. a. vana kal. järele. alaline elukoht Vääna vald, Orava küla, Jaani talu. elukutseline tegevus taluperemees Ema: Emilie Niggul sünd. Riksa. sündinud Väänas 23. veebruaril 1898. a. vana kal. j. alaline elukoht Vääna vald, Orava küla, Jaani talu elukutseline tegevus taluperenaine. Vanemad on sissekantud Vääna valla perekonnaregistrisse. Sündinu on ema esimene laps. Käesolev akt on tehtud tuhat üheksasada kahekümne kuuendal aastal juuli kuu esimesel päeval lapse isa suusõnalise teadaande põhjal ning tunnistaja ________ tõendusel. Allkirjad: Teadaandja A. Niggol Tunnistaja _________ A. Köögardal Perekonnaseisu ametnik. Ärakiri saadetud Vääna vallavalitsusele.>>

Mis allakriipsutatud, tuli kirjutada. Akti esimene eksemplar jääb koha peale, teine saadetakse aasta lõpul siseministeeriumile, kolmas saadetakse vallavalitsusele, neljas isemoodi leht saadetakse Statistika Keskbüroole. Peale selle tuleb kanda lapse nimi ja sünniaeg, vanemate nimed jne. aktide registrisse, lapse nimed veel registriraamatu tähestiku ossa ja aktideregistri jaoks peetavatele lahtistele kaartidele. Registreerime sünnib tasuta.


                                                                                                                                 ***
Täna lõpetasin eraleeri. Üleeila käisin Rannamõisa leerilapsi õpetamas. Neid oli seal ainult 5 ja neid õpetab köster Dunkel. Rannamõisa leerilaste juure sõidan veel üks kord ja õnnistan nad 11. juulil s. o. kahenädalase õpetuse järele. See on esimene leer Rannamõisas.
Ilmad on väga ilusad ja päikeserohked. Täna oli jälle õige soe ilm, nimelt +20 ½ °R vilus. Käisin täna pärast lõunat Hilda ja tütretega suplemas. Vesi oli hästi karastav. Enne lõunat käisin kõige kolme lapsega tee ääres maasikaid korjamas. Viktor on väga maias maasikate peale, oskab neid ka ise korjata.

Keilas, 3. juulil 1926

Täna registreerisin esimese surmajuhtumise kodanliselt ja laulatasin ka esimese paari.
Surmajuhtumised registreeriti senise kiriklise korra järele nõnda kui viimane meie surmaraamatus:
<< N°113. 1926. a. kahekümne neljandal juunil kell 4 p. l. suri ja maeti kahekümne seitsmendal juunil Kloogalt: Elmar Kask, Rudolfi poeg, sünnikoht: Harku, vanus 19 8/12 aastat, meessoost N°55, vallaline, ise ennast revolvriga surnuks lasknud. >>
Sellest tuli ärakiri teha konsistooriumile, Statistika Keskbüroo leht täita ja personaalraamatusse surmamärkus „ [märk] 1926 24/VI. See oli kõik. Esimene kodanline registratsioon sündis nii:
<< Lhk 1 Vorm 3 Surmaregister Keila Ev. Luth. usu kog. N°1 Randmann Helmut Tuhat üheksasada kahekümne kuuendal aastal juuni kuu kahekümne kuuendal päeval suri Keila vallas, Ohtu külas, Paiu talus Helmut Randmann. vanus sündinud 1. novembril 1925. a. elukutseline tegevus —- alaline elukoht Keila vald, Ohtu küla, Paiu talu. surma põhjus teadaandja teadaande järele sisemine haigus. perekondlik seis vallaline Maetakse Keila Ev. Luth. usu koguduse surnuaeda. Käesolev akt on tehtud tuhat üheksasaja kahekümne kuuendal aastal juuli kuu kolmandal päeval surnu isa Alexander Randmanni teadaande põhjal. Allkirjad: Teadaandja A. Randmann A. Köögardal Perekonnaseisu ametnik Ärakiri saadetud ……….>>
Jällegi jääb üks eksemplar raamatusse koha peale, teine eksemplar saadetakse aastavahetusel siseministeeriumile, statistika büroole täidetakse oma leht, peale selle kantakse surnu nimed veel surmaregistri tähestiku ossa. Pärast 1. juulit 1926, a. sünniregistrisse kantud isikute surmaregistri ärakiri tuleb saata ka vastavale vallavalitsusele äramärkimiseks perekonnaregistrisse, kuna koha peal sellekohane märkus tehakse aktideregistrisse. Kõikide – sünni -, abielu – ja surmaregistrite tähestikust tuleb ka aastavahetusel ärakiri teha siseministeeriumile.
*** (1927. aastal lisanduseks)
Abielu registratsiooni jaoks oli siiamaani 2 raamatut. Üks raamat kandis pealkirja „Kihlatud, kuulutatud ja abiellunud … aastal“, seda nimetati ka laulatuste pearaamtuks. Teise raamatu pealkiri oli „abiellunud … aastal“, seda nimetati lihtsalt laulatuste raamatuks ja tema põhjal anti välja laulatusetunnistused. Kihluspaar tuli õpetaja juure ja avaldas oma soovi. Õpetaja kirjutas pearaamatusse (võtan ühe näite):
„ N°53. Kihlatud 24.VI. 1926: peigmees – elukoht: Keila, August Lillep, isanimi Tomas, vanemad surnud, sünnikoht Vanamõisa, Ev. Luth. usku, lesk 1926 21/II saadik, 61 a. vana; pruut – elukoht Keila, Liisa Miggur, isanimi Kustas, vanemad surnud, sünnikoht Keila, Ev. Luth. u., vallaline, 45 a. v.; kuulutati pruutpaar I korda 27. VI, II k. 4. VII., III k. 11 VII. Laulatas Keila kirikus 1. aug. 1926 õp. A. Köögardal.“
(Märkus laulatuse kohta tehti muidugi alles pärast laulatust).
Pärast laulatust kirjutati laulatusraamatusse:
„ N°39. Augusti esimesel 1926 laulatati: peigmees – elukoht Keila, August Lillep, Tooma p., lesk 1926 21/II, pruut – elukoht Keila, Liisa Miggur, Kustase t., vallaline. Laulatuste pearaamatu N°54.“
(Kirjutada tuli see, mis alla kriipsutatud). Sellest viimasest kirjutusest laulatusteraamatusse tehti ärakiri konsistooriumile, kirjutati personaalraamatusse märkus laulatuse kohta ja naine mehe juure. Täideti laulatuse puhul ka õige üksikasjalik Riigi Statistika Keskbüroo leht. Kuulutati paari enne laulatust kolmel pühapäeval kirikukantslilt: „Kristlikusse abielusse soovivad astuda ja kuulutatakse maha (esimest, teist, kolmandat) korda: peigmees (elukoht, nimed, isanimi, kui lesk ehk lahutatud, siis ka seda), pruut (niisama).“
Nüüd on seaduse ees järgmine kord maksev, kuna senine kord tegeliselt ka edasi kestab teise kõrval. Pruutpaar tuleb perekonnaseisu ametniku juure ja avaldab oma soovi abielluda. Ametnik, ütleme ametnik – vaimulik või teise nimega kirikuõpetaja, kirjutab (toon ühe näite):
 Abiellumise soovi avaldasid 3. juulil 1926. a.:
1. Karel Kask, Hindriku poeg, sünd. Harkus vana kal. 29. juunil 1903. a., vallaline, põllutööline isa kohal, alaline elukoht Harku vald, Allika küla, Paiu talu.
2. Emilie Rosalie Grusmann, Johannes Eduardi tütar, sünd. Harkus vana kal. 3. novembril 1900. a., vallaline, põllutöös vanemate kohal, alaline elukoht Harku vald, Allika küla, Soosauna.“
Abiellumise sooviavaldusele kirjutab pruutpaar alla. Sooviavaldus ehk sellest valmistatud isekuulutus tuleb välja panna kantselei seinale juure lisades: „ Kuulutuse väljapaneku kuupäev 3. juuli 1926. Kuulutuse lõputähtpäev 17. juuli 1926. a.“
Elukoha järele tuleb saata vallamajas väljapanekuks kuulutus *) :
„ Allnimetatud perekonnaseisu ametnikule avaldasid abiellumise soovi:
1. ………………………………… (Kõik teated peigmehe ja pruudi kohta nagu sooviavalduse
2. ………………………………… lehelgi).
Nende abiellumise vastu võib 14 päeva jooksul, käesoleva kuulutuse väljapaneku päevast arvates, abielu seaduse §§ 2 – 9 ettenähtud põhjustel vaidlusi tõsta.
(Pitsat).
A. Köögardal
Keila Ev. Luth. usu koguduse
perekonnaseisu ametnik – vaimulik.
Kuulutuse väljapaneku aasta ja kuupäev: ………………….“
Kaaskiri peale selle:
„ ……………………………. perekonnaseisu ametnikule.
Palun eelolev kuulutus vastavasse kohta välja panna ja kuulutuse tähtaja lõpetusel tagajärgedest mulle teatada.
Keilas,
……….. 1926.
N°.
A. Köögardal
Keila Ev. Luth. usu koguduse
perekonnaseisu ametnik – vaimulik.“
Siis tuleb kodanline laulatus (kiriklik käib omasoodu edasi selle kõrval). Pruutpaar peab ilmuma kahe tunnistajaga. Neile loetakse ette abielu seaduse §§ 2 – 9. Tunnistajatelt küsitakse, kas selle seaduse põhjal nende teada peaks olema takistusi abieluks NN ja NN vahel. Vastavad nad, et ei ole, küsib perekonnaseisu ametnik pruutpaarilt: “ Teie, NN, ja Teie, NN, olete abiellumiseks soovi avaldanud. Kui teie seda soovi siin kinnitate, siis kostke „jah.“ Jah – ütlemise järele teatab ametnik, et ta vastava akti kokkuseadmisele asub. Sellest toon ühe näite:
„Lhk 7
Vorm 2
Abieluregister
Keila Ev. Luth. usu kogudus
N°4
Küla
Vällik
Allnimetatud perekonnaseisu ametniku juure ilmusid täna, tuhat üheksasada kahekümne kuuendal aastal augusti kuu kahekümne neljandal päeval, seaduslikku abiellu registreerima:
1. Robert Küla, Kustavi poeg
sünd. Kernul tuhat üheksasada teisel aastal augusti kuu kaheteistkümnendal päeval perekonnaseis vallaline
alaline elukoht Harku vald, Allika küla, Anevitsiku talu.
elukutseline tegevus aednik
perekonnakirja peetakse Kloostri vallavalitsuses
2. Meta Vällik, Otto tütar
sündinud Väänas tuhat üheksasada neljandal aastal detsembri kuu esimesel päeval
perekonnaseis vallaline
alaline elukoht Vääna vald, Kuusiku talu
elukutseline tegevus põllutöö
perekonnakirja peetakse Vääna vallavalitsuses
Tunnistajad:
Otto Vällik, elukoht Vääna vald, Kuusiku talu
Voldemar Preiverk, elukoht Vääna vald, Kalju talu
Tunnistused: —
Abiellumise soovist on kuulutatud Harku ja Vääna vallavalitsuses ja Keila Ev. Luth. usu koguduse perekonnaseisu ametniku – vaimuliku ametruumis.
Akt on abiellujatele ette loetud ning nemad on abiellumiseks ja käesoleva akti kokkuseadmiseks oma nõusolekut avaldanud.
Allkirjad:
(Abikaasad ja tunnistajad)
A. Köögardal
Perekonnaseisu ametnik.“
Jällegi tuleb see akt teha 2 eksemplaris ja statistika büroole oma erileht täita.
Nõnda siis kirjutamist palju rohkem kui enne, sealjuures käib aga ka endine raamatupidamine edasi, üksnes ei tule konsistooriumile teist eksemplari saata.

*) Kuulutuse kirjutasin 1927. a. alguseni otsast otsani käsitsi; siis lasksin sellekohased plankettid trükkida koguduse kulul, sest siseministeerium seda omal kulul ei teinud.

Keilas, 6. juulil 1926

Pühapäeval õnnistasin 47 eraleerilast. Leeriga jäin enam-vähem rahule, sest õpilaste seas oli mõni võrdlemisi väga hea arusaaja. Pühapäeva õhtupoolikul käisin Valingu mõisas ühe õpilase leeripeol. Oli leeris Valingu aedniku poeg A. Betlem[1], Tallinna kunstikooli õpilane, selle juures käisingi ühes Hildaga. Läksime sinna jala, sõime seal pidulauas. Tagasi toodi meid autoga, mille omanik Tallinnast oli leeripeole tulnud; sõitsime kiirusega 50 versta tunnis. Kell oli 6 läbi, kui sõitsin Hildaga Klooga Nuusule last ristima. Sealt läksime korra ka Klooga Keskkülasse, kus paar tundi raadiot kuulasime. Siis läksime Nuusule tagasi ja sõitsime kella 1-2 vahel öösel kojupoole. Umbes kell 3 hommikul saime magama.

Eila käisin tööst vabal ajal tütretega Keila jõe ääres. Õngitsesin 7 kala. Täna oli meil ka Viktori jõe ääres kaasas; ma sain seekord 9 särge ja viidikat. Kui tütred pärast õngitsemist suplema läksid ja vees summasid, oli see viimane asi Viktorile väga lõbus: ta istus kaldal ja kargas igakord pooliti üles, kui mõni suurem veesumak oli. Käisin õhtu eel tohtriga teist korda jõe ääres, suplesin ka ja püüdsin 3 kaunist suurt vähka. Hilda käis tütretega sel ajal, kus ma Greenbergiga koos olin, Keila mõisas Kalm´ude juures kohvil. Jõe äärest koju tulles jõime Greenbergiga pudel veini. Hilda tuli lastega Keila mõisast koju ja siis sõime veel ka õhtust. Õhtulaual oli 8 inimest: mina Greenberg´iga, Hilda, minu ämm, 3 last ja veel üks Tallinna preili – õmbleja Meta Rosenbaum[2], kes meil pühapäevast saadik töös on.

Kurgid hakkasid meil eila õitsema. Õitseb esialgul küll alles umbes 10 kurki, kuid teised hakkavad ka peagi õitsema. Seega said kurgid õige varakult õitsema.


[1]Aleksander Betlem (1909-1976)
[2]Meta Rosenbaum (Raid) (1896-1981), õmbleja.

Keilas, 8. juulil 1926

Põudne aeg. Sestsaadik, kui Rakveres käisin, ei ole vihma sadanud. Meie oleme heinamaa äärest tiigist aiavilja kastmiseks vett vedanud. Põllud janunevad.

Täna matsin ühe ligi kaheaastase lapse. Isa suri tal hiljuti, ema on tööline; et emal 3 last oli, siis oli kõige noorem vanaema ja õe juures. Seal oli ta korraga Keila jõe harru, Ohtu jõkke sattunud, mis õue läbistab ja 13 tolli sügavas vees ära uppunud!

Pühapäeval olen Rannamõisas ja ei saa Kääsalu koolilapsi matta, kes Pühajärves uppusid. Ekskursiooniga Pühajärvele minnes läksid lapsed suplema, poisslapsed meesõpetajaga, tütarlapsed naisõpetajaga. Naisõpetaja hakkas ühele lapsele ujumist õpetama ja taganenud sügavasse kohta. Seal hakkasid nad uppuma. Üks õpilane ruttas neile appi ja kõik kolm vajusid põhja. Elluäratamiskatsetel ei olnud tagajärgi. Koolipreili maetakse Tallinna, lapsed Keila. Üks õpilane on teiste uppumist nähes enesel hirmu pärast hulk juukseid peast ära kiskunud. Meesõpetaja ühes poisslastega ei ole teadnud alguses mitte appi minna, arvates et tütarlapsed naljatades appi hüüavad… Mäletan kevadist saadik seda naisõpetajat Lydia Veltermanni, kes ära uppus. Minu sealoleku ajal õpetas ta koolilastele võrgukudumist; näis olevat nii sõbralik vahekord õpetaja ja õpilaste vahel. Kui ma õhtul pärast oma kõne koolimajast lahkusin, palus ta mind veel, et ma mõned kirjad Keila pidin viima, ja soovis, et ma veel mõnikord Kääsalusse sõidaksin. Ta oli selle meesõpetaja pruut, kes ka Pühajärvel oli, ja sügisel olevat pidanud nende pulmad tulema.

Keilas, 10. juulil 1926

Eila käisin väikese Hilda ja Ellinoriga Rannamõisas. Ma õpetasin Ranna kiriku käärkambris leerilapsi ja laulatasin kirikus ühe paari. Pärast seda sõime Dunkeli juures lõunat ja läksime mere ääre. Ma käisin oma lastega ka meres. Vesi oli hästi soe, kuid võrdlemisi kange tuul puhus ja oli jahedavõitu. Kell ½ 9 hom. sõitsime kodust välja ja jõudsime kell 8 õhtul koju tagasi. Lastele oli see sõit suureks rõõmuks.

Keilas, 18. juulil 1926

Põudne aeg. Eila piserdas ometi meil vihma, aga ei teinud õieti maadki mitte kirjuks. Üleeila lõi vihm Viljandis tolmu peaaegu kinni. Viljaväljad janunevad vihma järele; siin sa seal on põud juba vilja hoopis ära kõrvetanud. Peaks ometi veel viimaselgi minutil vihma tulema!

Läinud pühapäeval, 11. juulil õnnistasin Rannamõisas leerilapsi. Neid oli kõigest 5 ja nad olid üldse esimesed leerilapsed Ranna abikirikus. Pärast leerilaste õnnistamist ja koguduse armulauda pidasin jumalateenistuse surnuaial, kus minu katheeder raiutud haljaste kaskedega ümbritsetud oli; kaskedest oli peavarigi tehtud. Kirik oli leerilaste poolt haljusega kaunistatud. Laululehed lasksin trükkida Keila baptistide trükikojas (500 tükki 700 marka). Laululehed müüdi kõik ära ja neid oleks veel vast 100 tarvis läinud. Nõnda palju ei ole Rannas minu ajal veel laululehti müüdud. Puhaskasu laululehtedest oli ligi 3000 marka. Pärast jumalateenistust sõin Dunkeli juures lõunat, ja kell 5 p. l. olin kodus. Kell 7 õhtul läksin Kumna mõisa, ringkonnavalitseja Kont´i juure, kelle korteris ristiti Kont´i võõrastütre, proua Kirsimägi laps. Varrudel oli ka advokaat Ott, kellega Oudovas ühel ajal elasin ja kes korra Tartu miilitsaülem oli. Kont´id asutasid siin karskusseltsi ha varrud olid karsked: joodi üksnes limonaadi, mis palava ilmaga küll väga hea maitses. Kell 10 õhtul tulin koju.

Meile tulid laupäeva õhtupoolikul võõrad, nimelt piiskop oma prouaga. Alide oli muidugi ka meil pühapäeva õhtuni. Piiskopipaar jäi meile teisipäevani, meie ise aga sõitsime esmaspäeva 12. juuli hommikul kell ½ 7 kodust välja, nimelt Saku kaudu Viljandisse. Tahtsin korra jälle ka oma vanemaid ja ligemaid sugulasi näha. Sõitsime: mina, Hilda ja tütred; Viktori tahtsin küll hea meelega vanematele näidata, aga Hilda kartis, et temaga raske sõita, sellepärast jäi ta koju.

Sõitsime kolmandas klassis. Piletihind iga täiskasvanu pealt oli 270 marka. 1. juulist saadik on ju raudtee sõiduhind jällegi kõrgendatud. Sõitmine oli üsna lahe. Teel ostsime lastele maasikaid ja limonadi. Kell 5 p. l. olime juba Viljandis; Sakust sõitis rong mõni minut enne kella 9 hom. välja. Viljandis olid minu vennad, Viktor ja Jaan, vastas. Kahe vankri ja hobusega oldi vastas. Sõitsime kohe Naanule. Viktori naist Alidet nägime meie esimest korda. Ta on töökas, korralik ja õige energiline, seega ka üsna meeldiv inimene. Esimene asi, mida Naanul tegime, oli see, et oija läksime ennast teetolmust puhtaks pesema. Siis sõime õhtust, ajasime juttu, jõime Viktori naise tehtud suhkruõlut, mida esimest korda elus katsusin, ja läksime aita magama, kus ma Hildaga korra ühe terve suve magasin (1917. aastal). Aidas oli meil kaks voodit: ühes magasin mina Hildaga ja teises magasid lapsed. Järgmisel hommikul tuli Jaan Moorilt ühes oma poja Heinoga meile ja meie läksime liiviga kalu ja vähki püüdma. Minu pere oli tervelt kaasas, Heino ka. Läksime mägesid mööda Kehklase järvepärasse, süües mägedel ja mägede all küpseid maasikaid ja mäemurakaid. Kalu ja vähki ei saanud meie aga mitte palju. 85 vähka saime; Jaan püüdis ka õige mitu lutsu – tema selle peale meister. Kolmapäeval õhtu eel püüdsin Jaaniga Naanu ojas peoga vähki. Ma püüdsin neid 52, Jaan üle 60. Neljapäeval enam püüdma ei läinud, sest käed olid juba katki. Korjasin ka köömneid, mida Puuri Kõrtsilohus väga palju kasvas. Mooril käisime meie 2 korda: kolmapäeva hommikupoolikul ja neljapäeva õhtupoolikul. Ka Orikal, kus mu õde perenaine, käisime sees, kui Moorile läksime. Minu õel on 3 tütart ja 1 poeg. Neljapäeva õhtul toodi Orikalt üks keedetud kukk Naanule, ja siis oli terve perekond koos kahe üksteise otsa pandud söögilaua juures. Reede hommikul tõusime kell ½ 7 üles, pesime nagu harilikult oma käed ja näo oja ääres puhtaks ja kell ½ 9 hommikul sõitsime Viljandisse. Meid viis nüüd minu papa ise. Viljandis näitas ta mulle matuseplatsi, mille ta oli ostnud enesele ühes Viktoriga. Surnuaia ligidal jätsime hobused Hilda ja laste hooleks ühte linnaäärsesse tänavasse ja läksime seda matmisplatsi vaatama. „Olen vana ja varsti tuleb mul juba siit ära minna, saad nüüd platsi näha, siis tead!“ nõnda rääkis papa. Tõesti, ta on kahe aasta sees, kus ma teda ei olnud näinud, palju vanemaks läinud: juuksed on juba peaaegu täiesti hallid; need olid seni ikka mustad. Aastaid on ka juba rohkesti, 71.Ometi teeb minu papa veel hoolega tööd, niidab heina ja on igal pool ikka alles esimene. Aastad mööduvad kiiresti. Lähevad ära mu vanemad, siis tuleb järg ka minu kätte; pool normaalelueast saab juba minulgi läbi – ei võinud poisikese põlves uskudagi seda, et aastad nii kiiresti mööduma hakkavad suures tegevuses ja töös.

Rong pidi Viljandist minema umbes ¾ 12 lõunal, kuid kusagil oli kaubarong roobastest välja jooksnud ja sellepärast jäi rong Viljandisse jõudmisega enam kui 2 tundi hiljaks. Sakku jõudis ta ometi jälle õigel ajal, kuna ta kiiresti sõitis ja jaamades vähem kui harilikult peatus. Sakus oldi meil 2. hobuse vankriga vastas ja kell ¾ 10 õhtul olime kodus. See teekond kosutas mind vaimliselt väga hästi. Neljapäeva õhtu eel võtsin oma vanemad üksikult üles. Tegin ka kõigist kokkutulnud sugulastest 2 ülesvõtet, mis aga mitte ei saanud kõige paremad sellepärast, et minu applanaatapparaadi lõõts natuke valgust läbi laskis, nagu hiljem selgus.

Viljandi vaksalis andis papa minu mõlemale tütrele 1000 marka „teeraha“.

Keilas, 19. juulil 1926

Põud kestab. Täna hommikul oli küll pilves, kuid keskpäevaks läks terve taevas nii selgeks, et pilveraasugi enam näha ei olnud.

Eila oli iseäralik pühapäev sellepoolest, et mitte ühtki ametitalitust ei olnud. Külalisi meil peale Alide ei olnud. Meie käisime ise – mina, Hilda ja Alide – Kumna mõisas Meyendorffide juures. Ma tõin sealt Muriani pildi ära kirikumõisa. Ajasime juttu seal ka endistest aegadest. Meyendorffid teevad hoolega ka kehalikku tööd, mille tarvidust nad headel aegadel, nagu nad ütlevad, uneski aimata ei võinud; ometi on nad praegu rahulikud, ja nad on õnnelikud, kui saavad näidata üht ja teist uudist omas aias. Meile anti seal värsketest punastest sõstratest suhkru ja veega valmistatud jooki, mis palaval ajal väga hea maitses.

Täna käis Hilda Tallinnas sissekeetmise jaoks aiamaasikaid ostmas. Meie maasikad said talvest rikutud ja äpardasid täielikult, nõnda et lapsed leiavad peenralt ainult üksikuid maasikaid. Mina käisin Ääsmäel ühele pimedale naisele järjekordset armulauda andmas. Ääsmal korjasin tee ääres ka veel köömneid. Täna õhtupoolikul vedasime jällegi tiigist porist vett ja katsime kurkisid, mis väga rohkesti õitsevad, kuid kuiva pärast täna päeval närtsinud olid. Kurkisid saame lootuse järele õige palju. Tallinnas olevat nad aga juba nii odavad, et 250 marga eest 100 tükki saavat. Tikerbeerisi on meil vähe kasvanud, õunu meil peaaegu ei olegi, kapsad on ka äpardanud. Põud teeb kõigile liiga. Meeleolu on ometi päris hea – ilusate ilmade pärast.

Keilas, 21. juulil 1926

Eila kella 8st hom. kunni kella 11ni  õhtul olin Hilda ja tütretega Türisalu reisil. Meie olime Türisalus Villadel võõrsil. Kell ½ 11 hom. jõudsime Türisallu ja läksime kohe mere ääre. Ma olin tükk aega meres. Vesi ei olnud küll mitte väga soe, aga ka jahe mitte; oli väga mõnus tundmus vees istudes. Kella 3 paiku sõime Villade suvikorteris lõunat. Sel ajal sadas tubli hoog vihma. (Keilas on üsna vähe sadanud). Kui vihm üle jäi, läksime jälle mere ääre, seekord Türisalu kõrge kalda alla, kus 5 ülesvõtet tegin. Kaks ülesvõtet tegin meres Türisalu kõrgest kaldast. Läksin ühes Villaga alasti merre ja fotografeerisin. Küll on kõrge kallas merelt ilus! Vahetevahel tõuseb kaldast mõni suur lind, eila üks kotkas, lendu ja teeb kisa. Vastukaja kostab kaldalt väga teravalt ja selgelt. Istusin kalda all meres natuke aega ja imestasin kalda ilu. Kell 7 õhtul jõime ühes Villadega Pirma juures kohvi. Kell oli 8 läbi, kui koju hakkasime sõitma. Joal parandati puusilda; ma sõitsin hobusega jõest läbi, kusjuures vesi vankrisse tuli. Hilda läks lastega jala üle silla. Tagasisõidul oli sellepoolest hea, et päeval sadanud vihm ometi oli tolmu kinni löönud.

Keilas, 22. juulil 1926

Põud lõppis täna õhtupoolikul, kus ometi sadama hakkas. Sadu oli hästi tugev. Katuselt jooksev vihmavesi täitis õige ruttu meie veenõud – vaadid. Sadas mitu järku. Vahetevahel müristas ka. Müristanud ei ole enam ammugi. Olin täna korra ka vihma käes. Kirikunõukogu kommisjon käis nimelt palvemaja endiselt kohalt, Allika lähedalt, uue surnuaia kohta otsimas, ja siis ma vihma ja müristamise käes olingi.

Ma käisin täna hobusega kaks korda vaksalis. Hageri praost lubas Paldiski rongiga Keila sõita ja ei sõitnud ometigi mitte.

Tänane vihm oli kõva maa umbes 3 tolli läbi löönud. Muidugi oleks vihma veel tarvis. Suiviljale jäi vihm natuke nagu hiljaks, sest kirikumõisagi odrapõld tõmbus paiguti juba valgeks. Siiski tõi see vihm palju kasu kõigele kasvule. Meie kaevus oli vesi otsas ja veega tuli nagu kalli varandusega ümber käia. Täna õhtul peseb aga meie rahvas pead, sest vihmavett on küll. Sõime täna õhtul esimest korda tänavu meie omas aias kasvanud kurkisid (5 tükki).

Keilas, 24. juulil 1926

Soolasime täna esimest korda sel aastal kurkisid, 130 tükki; aeda jäi neid küllalt veel. Lõuna ajal sõime neid värskelt 6 tükki.

Eila sõitsin Hilda ja kõige 3 lapsega Laulasmaale Sommerisi vaatama. Sommeril on seal äiaga kokku ostetud suvimaja. Praegu ehitavad nad sinnasamasse veel teist maja. Meid võeti muidugi hästi vastu. Väikesele Viktorile oli see esimene pikem teekond. Merevesi oli eila üsna jahe, sellepärast meie suplemas ei käinud. Lapsed sulistasid siiski paljajalu meres, Viktor ka. Viktor kukkus korra vette käpukilegi. Korra käisime meie ka lootsikuga merel. Sommer oma äiaga on ostnud 18000 marga eest ilusa lootsiku. Lootsikus oli minu perekond tervelt, Sommer sõudis ja Sommeri ämma, Tallinna saapakaupluse omaniku Malter´i proua süles istus väike Viktor. Viktorile meeldis meresõit väga. Sommeri suvimajas olid seekord: Sommer ise oma proua ja tütrekesega, proua Malter, preili Malter (Sommeri naiseõde), preili Sommer (S. õde). Ka oli seal üks värvikandja üliõpilane peaaegu terve päev külalisena – olevat Sommeri naiseõe peigmees.

Meie olime kodust ära kella ½ 9 hom. kunni kella 9ni õhtul. Kojusõidul saime üsna tublisti vihma.

Täna hommikul kell 7 telefoneeriti mulle Vasalemmast – kutsuti haige juure. Ma sõitsin hommikuse rongiga Vasalemma, seal oldi mul hobusega vastas ja sõidutati 3 versta Keila poole. Oli üks noor tüdruk südamehaige. Haige juurest sõidutati mind hobusega Keila. Haigesõidu peale kulus kõigi käimistega ja sõitudega umbes 4 tundi.

Keilas, 27. juulil 1926

Pühapäeval 25. juulil oli väga ilus päikesepaisteline ilm. Kirikus ei olnud suuremat tegemist: pärast jumalateenistust matsin 2 surnut. Kodus registreerisin kodanliselt 2 last ja tegin veel üht ja teist kantseleis. Raukase paar sõidutas minu kirikust koju ja oli meil lõunal. Õhtupoolikul läksin Hildaga loomatohtri juure, kus kohvi ja õlut jõime ja külma toitu sõime. Seal olid veel mõlemad tohtrid Hold´id [1] (loomatohtri proua vennad), neist üks oma proua ja võõrastütrega; ka oli üks vanem naisterahvas Rakverest ja veel üks abielupaar. Veetsime seal aega kunni kella 9ni; siis läksid Bohl´ide külalised ära, peale ühe tohtri Hold´i, kes oma proua ja Bohl´ide abielupaariga meile tuli. Meil jõime 4 pudelit veini ära ja veetsime aega kunni kella 12ni öösel. Hold´id läksid siis vaksalisse, Bohl´id koju, meie magama.

Esmaspäeval oli vihmane ilm. Korra, lõuna ajal, sadas nõnda, et vesi õuest ojana aeda jooksis. Täna oli jällegi enam-vähem ilus ilm. Korjasin lastega teeäärest köömneid; neid on teeääres Lutherusest Tallinna poole tänavu väga palju.


[1]Herbert Andreas Hold (1887-1981), arst ja sõjaväelane; 1922 Taagepera tiisikushaigete 
sanatooriumi asutaja ja juht; töötas arstina Riias, Simunas ja Tallinnas;sidepataljoni 
vanemarst; 1938-39 Nõmme sõjaväe sanatooriumi juhataja; 1939 siirdus perega Saksamaale, 
kus töötas kopsuhaiguste eraarstina.

AUGUST

Keilas, 3. augustil 1926

Olen tööd teinud ja vaeva näinud. Aeg on lendes möödunud. Laupäeval 31. juulil sõitsin Pundelepale vanu inimesi armulauale võtma. Oli ilus ilm pärast kaunis tugevat maru, mis lõunani kestis.

Pühapäeval, 1. augustil, oli pärast jumalateenistust, matust ja laulatust Keila vallamaja juure ehitatava Keila Piimatalituse Ühisusese meierei nurgakivi õnnistamine, mis üsna suureks piduliseks aktuseks kujunes. Päevakorra töötasin August Alteri soovil mina välja. Algus tehti koorilauluga, millele järgnes üldkirikulaul ja minu kõne. Kõne järele tuli koorilaul, õnnistamisetalitus ja palve, millele järgnes üldlaul „Oh võtkem jumalat“. Pärast vaimulikku talitust lugesin mina ette mälestusekirja, mis aktuse lõpul maja nurgakivisse pandi. Mälestuskirja, mis Keila Piimatalituse Ühisuse senist saamist kirjeldas, kirjutasin mina. Pudelisse pandi selle kirjutuse masinal tehtud ärakiri. Mälestuskirjale kirjutasin kõige pealt mina alla. Mälestuskirja ettelugemisele järgnesid tervitused Keila vallavanema Reinballi, alevivanema Tähe, kaitseliidu ülema Kuljuse, „Päevalehe“ toimetaja G. E. Luiga [1]ja Keila seltside poolt (Ühispank, Tuletõrje, Rahvaharidus, Sport, Põllumeeste Kogu, Karskus). Luiga oli juhtumisi Keilas nagu Peks´i sugulane. Veel üks koorilaul lauldi. Mälestuskirja kahele eksemplarile kirjutasid alla tervitajad ehitusmeister ja Piimatalituse Ühisuse juhatus. Üks eksemplar pandi pudelisse, pudeli kork kaeti paksu lakikorraga. Nurgakivi juures pildistati veel ja pudel pandi „nurgakivi“ auku. Augule pandi üks kivi laeks ja selle lae peale tõstis iga allakirjutaja betooni, millest maja ehitatakse. Lõppeks lauldi pasunakoori saatel, mis ka vaimulikku üldlaulu saatis, „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“. Pärast seda läksin Tubergi juure lõunale. Oli hea lõuna, hea koduõlu ja hea pudeliõlu ka.

Pühapäeva õhtul olin terve oma perega Kumna mõisas Dr. Greenbergi 40. a. sünnipäeval. Seal olid veel: tohtriproua õde Dünaburist, Keila Kalm´u perekond, Bohl´id, Tuberg´id ja Kuljus´ed, Kuljuse õde oma mehega (ohvitseriga) ja Dr. Juss (viimane oli minuga Treffneri koolis). Söödi, joodi, tantsiti, mängiti keskööni.

Eila sõitsin terve oma perega Joa küla ja mõisa kaudu, kus vanu inimesi armulauale võtsin, Türisalusse Villadele võõrsile. Käisime mere ääres. Kell oli juba ½ 3, kui Türisalusse jõudsime. Joa külas olid kõige hullemad teed. Võtsin Joa külas ühel põllul kündjad härjad üles. Kui õhtul kell 9 koju sõitma hakkasime, jäi Viktor peagi magama ja magas terve tee.

Läinud reedel võtsime kurkisid. Saime 1007 kurki ja müüsime nad 2500 marga eest Keila restoraani.


[1]Georg Eduard Luiga (1866-1936), kooliõpetaja, ajakirjanik ja kirjanik; 1908-34 „Päevalehe“ 
peatoimetaja; kirjutas luulet ja proosakirjandust.

Keilas, 4. augustil 1926

Ootamata tulid meile täna võõrad: köstriproua Dunkel ja Keila vallasekretäär Vasko oma perekonnaga. Korra käis ka hea hulk Saksa daame ühe noorhärraga (Ficki sugulased). Dunkeli prouale ja Vaskodele katsime kohvilaua pannkookide ja veiniga; ka tegin aias kaks ülesvõtet. Vaskod laulatasin ma oma esimesel Keilas oleku aastal, ristisin ka nende teise tütre, kuna esimene tütar minu haiguse ajal köstri poolt ristiti. Vasko proua on Joa valitseja Riimanni ja Paldiski linnapea Odrese proua õde, üsna meeldiva välimusega ja pea alati rõõmsa olekuga *).

Proua Dunkel ja Vaskod sõitsid siia Vasko omnibusiga.

*)Leiti varsti, et ta tiisikusehaige on.

Keilas, 6. augustil 1926

Kumna külas elab surnud „palvemaja Timmi“ tütar; ta on seal Mõhku Reinvart´il mehel. Ta on Keila kirikumõisas omal ajal kasvanud, on juba vanem perenaine ja käib sagedasti meil, ühtlasi meile üht ja teist asja tuues. Temal on üks õde Tuula Täkkenal mehel ja ta rääkis juba läinud aastal sellest, et tarvis oleks ükskord Tuula vähile minna. Tegime otsuseks vähile minna sel nädalal. Läksin sellepärast eila hommikul Hilda ja Ellinoriga Kumna Mõhkule teatama, et õhtul mul võimalik oleks vähile minna. Laenasin Peksi käest pikkvankri ja sõitsime kolmekesi: mina Hildaga ja proua Reinvart. Lapsed jäid kolmekesi koju ühes teenijaga. Viktor jäi peaasjalikult väikese Hilda hoolde, kes poisiga väga hästi oskab ümber käia. Sõitsime Täkkenale, sõime seal õhtust ja läksime n. n. Ohtu jõe ääre, mis on Keila jõe haru. Täkkena perepoeg ja 8. a. tütar tulid kaasa. Perepoeg oli kange vähjapüüdja; ta püüdis ka meile, nõnda et 126 vähka saime. Mina olin enam jagu aega ojakaldal pikali maas ehk tegin jälle tuld. Oli võrdlemisi juba pime öö ja tulesädemed tõusid kõrgele taeva alla üles. Jõe ääres olime kella ½ 10st kunni kella ¼ 2ni. Oli soe ja vaikne öö, kuid peaaegu täiesti pilvis taevas. Heinamaa metsa all läikisid igalpool jaaniussid. Oli hea olla. Kell 3 hommikul jõudsime koju.

Täna matsin kirikunõukogu liiget Kustas Tombakut, kes soolikate keerdumineku kätte suri. Oli Vennaste koguduse liige, kuid vaba enesekiitusest ja teiste hukkamõistmisest; korralik inimene, kohusetruu ja täiesti minu poolehoidja. Raukased olid tema matustel ja tulid ka meid vaatama, aitasid meil ka kurkisid võtta, mida täna oma jaoks 704 tükki sisse tegime.

Keilas, 9. augustil 1926

Laupäeva hommikul, 7. aug., sõitsin ühes Hildaga Tallinna. Lapsed jäid koju esmalt teenija hooleks, pärast tüli proua Reinvart nende juure, jäädes siia esmaspäeva lõunani; väike Viktor on temaga hästi harjunud. Raplas oli eila kiriku 25. aastane juubel. Hommikul kell ¼ 12 läksime kirikumõisast kirikusse: ees piiskop J. Kukk ühes praost K. Thomsoniga, nende järel mina õp. J. Liiv´iga. Läksime torni alt sisse ja otsekohe altarisse. Piiskop pidas altarikõne, mina algusliturgia. Praost Thomson jutlustas kirikus 84. Taav. laulu, mina selsamal ajal väljas 91. Taaveti laulu üle, pärast jutlust kõneles veel Liiv ise pidupäeva kohaselt. Lõpuliturgia ühes kirikupalvega pidasime kõik neljakesi. Rahvast oli nii palju kirikus, et umbes pool osa sisse ei mahtunud. 2500 laululehte kiriku pildi ja mõnesuguste andmetega kiriku kohta kirikukroonikast müüdi ära, seega võis kiriku juure umbes 5000 – 6000 hinge kogunenud olla. Pärast jumalateenistust oli rikkalikult kaetud pidulaud leerisaalis, kus istusid piiskop ja õpetajad, õpetajate prouad, Liivi perekond, Rapla kirikunõukogu, valdade esitajad, naabrikoguduste saadikud ja teised kutsutud võõrad. Söödi rohkesti. Joodi Tallinnast tellitud head limonaadi. Peeti rohkesti lauakõnesid, mis rääkisid sõbralikust vahekorrast õp. Liivi ja koguduse vahel. Loeti ette ka telegrammid ja kirjalikud õnnesoovid, mida muu seas saatnud olid ka 2–3 apostliku–õigeusu kogudust. Pika kõne luges paberilt maha Rapla politseikommissar; kõne nõretas võõrakeelsetest sõnadest, kuid kõne mõte oli ilus: „kadugu kõik lahkhelid Ev. Luth. usu Eesti kogudustes ja elagu senine kiriku alus!“ Juubelit kirjeldasin ma lühidalt „Päevalehes“ ja „Eesti Kirikus“.

Täna hommikul kell 4 tõusime üles ja sõitsime Rapla vaksali, kust enne kella ½ 6 rong läks Tallinna poole. Tallinn – Väikses lahkusime rongilt, läksime jala Pärnu maanteele, istusime trammile ja sõitsime linna. Õp. Sternfeldti korterist mõnda laupäeval sinna jäetud asja ära tuues sõitsime Keila. Sternfeldti teenija sõitis meiega, et meil punaseid sõstraid oma rahva jaoks korjata ja kurkisid viia.

Saabudes Keila vaksalisse, sain kokku ajaloolase O. Freymuthiga[1], Tartu ülikooli raamatukoguhoidjaga, kes ühes leskproua von Samsoniga Keila kirikut vaatama oli tulnud. Käisime muu seas ka kiriku lael võlvide peal. Õhtul kell ½ 8 sõitsid nad Keilast Tallinna. Sõime meil hommikust ja lõunat. Freymuth on oma ajalooliste artiklite ja uurimuste poolest juba hästi tuntud.


[1]Otto Freymuth (1892-1953), ajaloolane; 1919-39 Tartu Ülikooli raamatukogus Baltica kogu koostaja, 
1920-32 raamatukoguhoidja; 1919-20 Õpetatud Eesti Seltsi sekretär; 1924-25 tegi arheoloogilisi 
kaevamisi Tartu toomkiriku varemeis; 1939 lahkus Eestist; 1939-40 Gdanski linnaraamatukogu juhataja.

Keilas, 12. augustil 1926

Päikesepaistesed ja soojad ilmad on. Vilus on kunni +18°R. Vihma ei ole kaua enam sadanud, teda oleks tarvis. Eila käisin pikema vaheaja järele jälle Keila jões suplemas – tohter oli mul kaasas. Lapsed ei või suplemas praegu käia, sest neil on nohu ja palavik on mõnikord juba üle +38° ulatunud.

Kurgilehed kolletavad ja kõrvevad päikese käes. Meie oleme saanud juba üle 2500 kurgi.

Keilas, 15. augustil 1926

Oli ilus pühapäev ja palju rahvast kirikus. Pärast lõunat sadas pika aja järele paar hoogu vihma. Ma ristisin Arudevahel Ilme Väderik´u, kelle vanemate pulmades käisin läinud suvel Hildaga. Tee peal sain tugeva hoo vihma, kuid mulle see häda ei teinud, sest vihmavari ja vihmakuub varjasid mind. Hilda oli ka varrudele kutsutud, ei saanud aga tulla, sest ta ei tahtnud lapsi mitte jätta Alide kaela, kes jällegi pühapäevaks siin oli.

Meil tapetseeritakse 4 tuba ja valgendatakse nende laed kriidiga. Eila algas töö.

Keilas, 18. augustil 1926

Esmaspäev ja teisipäev olid võrdlemisi õige sadused. Esmaspäeval müristas kõvasti. Ma käisin hobusega siis alevis lupja toomas tubade remondi jaoks (oli tarvis seinte augukesed kõik kinni toppida). Hilda käis täna Tallinnas tapetisi ostmas; ta ostis neid 6620 marga eest. Täna oli ilus ilm, õhtupoolikul oli täielik päikesepaiste.

Keilas, 23. augustil 1926

Baromeeter näitab 743 ½ . Sajab hookaupa vihma, kuna vahetevahel jälle on päikesepaiste.

Eila õhtupoolikul, pärast jumalateenistust, sõitsin Hildaga Klooga Keskkülale Karin Alteri ristima. Seal oli vast 70 võõrast. Keila „paremad“ olid ka: politseikommissar Mattiesen, postkontoriülem Berggrünfeldt, Kaubatarvitajate Ühisuse ärijuht Habel, Ohtu kooliõpetaja Joh. Dunkel, kõik ühes abikaasade, mõned ka lastega. Oli ka instruktor Ado Johanson[1], Viljandimaa mees, praegu riigikogu liige, ja teisi enam-vähem haritud välimusega. Klooga külarahvas oli muidugi ka. Söödi, joodi, oldi rõõmsad. Purju jäi talusulane, kõva kuulmisega saarlane; et ta märatsema kipus, pandi ta aita kinni. Ärevust sünnitas, iseäranis naistele, korra ühe 9. aastase lapse kadumine, kes kartnud sulase märatsemist; last otsiti lahtisest kaevust, lapse ema nuttis oma „uppunud“ lapse pärast ja lapse isa ähvardas sulast ära tappa, sest laps kartnud seda; viimaks leidus aga laps ühest teisest talust täiesti tervena! Nõnda on hirmul ikka suured silmad.

Kuulsime ka raadiot. Kell ½ 2 öösel jõudsime koju. Ühtelugu lõi kaugel välku ja kuu paistis. Oli üsna ilus öö. Ristimise eest sain jällegi hea honoraari – 1000 marka, millest 50 marka kassale läheb.

Eila oli kirikus minu onutütar Helmi Köögardal, keda ma alles esimest korda elus nägin. Tema isa oli korra ka Keila Väänas kooliõpetaja, sellepärast on tütrel Keila inimeste seas veel tutvusi. Helmi läks Klooga Mugasillale (sealt oli üks naisterahvas Vitsmann omal ajal Väänas minu onunaise juures kangakudumist õppimas).


[1]Ado Johanson (1874-1932), põllumajandustegelane, põllutöö instruktor, 
mitmesuguste põllumajandusalaste ajakirjade toimetaja.

Keilas, 25. augustil 1926

Üleeila õhtul tuli minu onutütar Mugasillalt jala meile. Teda saatis ülalnimetatud Vitsmann, kes õhtul meilt tagasi läks. Onutütar jäi meile, sest tal oli himu Vääna Vähiküla vanu mälestusi elustada. Eila sõidutasin ta sinna. Väike Hilda ja Ellinor olid kaasas. Onutütar oli Väänast juba 20 aastat ära olnud. Väänas olid nad olnud 4 aastat. Vahi koolimajas kaotas minu onu Jüri lõpulikult oma tervise ja lahkus sealt, et tiisikusse surra. Ometi on ikka niisuguse kohaga, mis korra oli kodu, ka omad head mälestused püsinud. Koolimajast oli vahepeal saanud vaestemaja oma mustade seinte ja lagedega. Lauttallil on veel ühel ainsal poolel katus peal. „Siin oli meil lehm laudas. Hobust pidi ühtepuhku valvama, sest hobusevargaid oli palju.“ Seal tundis ta ära kartulimaa, mis nende käes oli olnud. Vääna kosel näitas ta üht paekaljust varjatud kohta, kus nad omal ajal olid pesemas käinud. Jõekaldad olevat niisamasugused nagu 20 aasta eestki. Onutütar käis siia ja sinna, vaatles üht ja teist kohta. „Kõik on tuttav… kodune!“ Meie ei saanud Väänas rohkem olla kui 1 ½ tundi. Kell 5 p.l. sõitis onutütar Haapsalusse.

Onul jäi omal ajal kaks väikest last maha: Helmi ja Richard. Need jäid Vigalasse onunaisega, kelle vanemad asusid vist ühel rendikohal. Talu oli vanemate käest ära minemas; siis oleks ka onunaine oma kahe lapsega jäänud ilma koduta. Üks mees, kes aineliselt abi anda võis, oli valmis teda tegema, kuid ainult niisugusel tingimisel, et onunaine pidi temale minema. Onunaine pidi „ennast müüma“. Ta läks mehele. Võõrasisa juures ei võinud lastel muidugi mitte kõige paremat põlve olla. Nad on ometi jõudnud siiamaani. Helmi on vahepeal ka teenija olnud, et enesele natuke raha koguda ja siis mõnda ametit õppida. Nüüd õpib ta Haapsalus masinal kudumist ja loodab mõne kaupluse jaoks kuduja kohta saada. Richard on Vigalas põllutöökoolis ja loodab põllumajanduse instruktoriks saada. Tükk aega olid nad Viljandimaast ja oma onudest lahutatud, nüüd on aga sidemed jällegi loodud. Richard oli käinud minu venna Viktori pulmades. Helmi käis nüüd kõik onud läbi ja tuli lõppeks ka mind, oma onupoega vaatama. Ta ütles, et, kuna ta nüüd omast kodust ennast lahti on kiskunud, ta nüüd sagedamini ka oma sugulaste pool tahab käia. Muidugi oleks Helmi ja Richardi seisukord olnud palju parem, kui onu alles oleks elanud. Nüüd on nad aga nagu vaeslapsed kunagi ka vaest elu pidanud kannatama. Muidugi oleks võinud minu papa ja onud oma vennalapsi natukenegi aidata, kuid kui nad seda teinud ei ole, siis sellepärast, et nad arvasid toetuse minevat võõrastesse kätesse (=võõrasisale). Ma mäletan veel, kui minu papa sai 20 aasta eest oma venna Jüri surmaeelse kirja, ühtlasi ka surmasõnume. Ta ohkas sügavasti ja oli väga kurb. Ühes Orja onuga saatis ta kohe mitukümmend rubla lesele. See raha kulus aga matusteks. Kui aga onunaine hiljem, vist juba uuesti mehel olles või mehele minemas, raha tuli laenama, pidid tunnistama minu papa ja onud teda võõraks inimeseks nagu võõra inimese naist, ja nad ei laenanud mitte; õieti ei olnud neil vast küll mitte ka laenamise võimalust, sest omal olid lapsed koolitada. Peapõhjus oli aga: ei tahetud tunda võõrast meest, kes minu onu asemele asus tema lese kõrvale. Hea on küll, et onu laste südametes ei ole ühtki kibedust oma onude ja sugulaste vastu. Helmi kiitis siin vastuvõtmist, mis temale Viljandimaal osaks sai, ja ta lubas edaspidigi sinnapoole sõita.

Keilas, 26. augustil 1926

Käisin tohtriga Paldiskis. Kavatsesin seda reisi ammugi, aga kui mul oli aega, siis ei olnud Greenbergil, kui temal oli, siis ei olnud minul; oli meil aga mõlemil aega, siis oli ilm sadune. Täna võtsime ometi südame rindu ja sõitsime. Kui vaksalisse läksime, sattusime Keila alevis tugeva vihmahoo alla; taevas oli üleni pilves. Ometi läksime rongile. Juba Keila jaamas paistis päike. Kloogal sadas, Põllukülas oli kuiv. Paldiskis Rogervieki võõrastemaija, kus sõime, kohvi ja 2 pudelit õlut jõime. Sinnasamasse tuli juhtumisi Paldiski linnapea Odres. Tema tuli meiega kaasa koolijuhataja Kansmanni poole. Sinna kutsuti telefoniteel dr. Studemeisteri ja Odresega ees. Kansmann oma prouaga jõudis poole tunni pärast meile järele. Pakerodis läksime tuletorni ülema Mägi juure, kes meid üles torni viis ja pärast ka udusireeni maja ja masinaid näitas. (Pakerodi tuletorn on 1888. a. asutatud). Tuletorni ülema proua, elukutseliselt ämmaemand, kostitas meid omatehtud veini, kohvi ja kookidega. Juba oli aeg jõudnud niikaugele, et jalgsi enam võimalik poleks olnudki Paldiski vaksali (4 versta) jõuda, sellepärast viidi mind ja Greenbergi hobusega Paldsiki vaksalisse. 5 min. enne ½ 7 õhtul sõitis rong Paldiskist Keila poole. Studemeister, Odres ja Kansmannid jäid Pakerorti. Nad sundisid meid küll Paldiski jääma, kuid Greenberg arvas seda võimatuks, kuigi temale see Paldiski seltskond väga meeldis. Oligi Greenbergil tarvis Keila jõuda, sest otsekohe pidi ta sõitma haigete juure, muu seas Vasalemma, kus üks raske sünnitus pidi olema. Et meie Paldiskis vihmasaju ajal alati juhtusime uluall olema, siis polnud meil häda ühtigi. Pikem jalutuskäik merekallast mööda Paldiskist Pakerorti möödus täiesti ilma vihmata. Ülesvõtteid tegin küll ainult 3; olen ju ennemalt neid kohti fotografeerinud. Vaatasin, kuidas Pakerordis ja Pakerordi lähedal kartulad päris hästi kasvasid paekivi purus, isegi rukki hakkjalad olid mere läheduses. Pakerordis vaatlesime kaht kuuetollilist purustatud suurtükki, mis 1918. a. Vene sõjaväest maha jäeti. Need suurtükid ja nende asemed on ainsad mälestused venelastest. Taganedes pistnud nad ka majasid põlema.

Keilas, 29. augustil 1926

Ilusailmaline pühapäev. Baromeeter näitab juba 764: neljapäeva õhtul, magamamineku ajal, müristas ja lõi kangesti välku, sadas ka. Reedel oli juba ilusam ilm kui neljapäeval. Loomatohter sõitis ametiasjus reedel Paldiski. Oleksime Greenbergiga ette võinud aimata, et reedel parem ilm tuli, siis oleks võinud reisi küll teha ühes Bohl´iga. Eila oli ka üsna ilus ilm, kuid mul oli aega vähe: jutlus ja kõned olid tänaseks valmistamata, ka pidin 3 paari kodanliselt registreerima ja ühe neist kell 5 õhtul ka kirikus laulatama. Kolm paari laulatasin täna kirikus. Kodanlist abielu registratsiooni peavad meie inimesed seni üksnes möödapeasmata paheks.

Meil oli pikemat aega õmblemas sel suvel keegi preili Meta Rosenbaum, eestlane, kes aga Saksa keelt paremini rääkis kui Eesti keelt. Lapsed harjutasid temaga jällegi Saksa keelt. Täna õhtul sõitis see preili ühes Alidega Tallinna. Väike Hilda ja Ellinor käivad nüüd sagedasti Ingliskeele tunnis vanaproua Meyendorffi juures.

Alide on üks õnnetu olevus sellepoolest, et ta ikka veel kooli peale kohta ei saa. Katsus Tartusse, Nõmmele, Kadrinasse, Petserisse, Pärnusse (viimasesse kohta lubati temale juba kindlasti), kuid ikkagi valitakse teised, enamasti mehed. Meie pakkusime temale kohta oma laste juure, kuid Alide ei tahtvat sugulaste juures elada.

Homme lähen ma Hildaga Tallinna. Õp. Sternfeldt on Riigikogu liige ja ei suuda enam tunde anda seminaris – pakkus neid mulle. Lähen homme läbi rääkima.

SEPTEMBER

Keilas, 1. septembril 1926

Tallinnas käisin ära. Seminaris ja seminari algkoolis on kokku 12 tundi. Neid oleks võimalik kahel päeval anda. Kuid iseäranis algkooli tunnid on rasked anda, sest neid tuleb metoodiliselt ette valmistada, kuna tulevased noored õpetajad neid tunde pealt kuulamas käivad. Kell 8 hommikul algavad juba tunnid, sellepoolest on mul ka raske – pean siin juba kell 5 üles tõusma, et Paldiski rongiga Keilast Tallinna sõita. Eila käisin tütretega Rannamõisas haridusnõuniku, endise kirikuõpetaja Jürgensoniga läbi rääkimas. Jürgensoni käes on methoodilise külje järelvalve. Jürgenson soovitas väga neid tunde võtta. Ta ise annab osa tunde algkoolis. Jürgenson ütles, et see töö vaeva küll nõudvat, siiski aga ka väga tänulik töö olevat. Ma kahtlen praegu aga, kas neid tunde ikkagi võtan: ta nõuab palju vaeva; kurnab mind, ei too aga vast mitte kuigi palju tasu suhtes minu perekonnale paremusi. Ei tea, mis teha. Praegu on päris hirmus selle peale mõtelda, et talvel pimedas, külma ja tuisuga kell 5 hom. üleval pean olema ja rändama. Kell 5 ei ole iseenesest küll mitte väga varane aeg, kuid ma olen sõidu eel alati ärevuses, kartes aega ära magada, ja ei saa lõppeks mitte sugugi magada! Ilma magamata tundisid anda on aga väga raske.

Seminaris oleks mul küll ka vanu tuttavaid: seminari inspektori, proua Amalie Kotkas´e, endise preili Krims´iga[1] töötasin Valga kommertskoolis. Üks seminari õpetajatest on EÜS-i mees Bernhard Linde[2], kirjaniku nimega Pärt Pärn, Hi-ha-hee jne. Seminari direktori Kurksi[3] nägin 1917. a. kevadel Pihkvas, kus ta seekord kooliõpetaja oli.


[1]Amalie Anette Kotkas (Mea Krims)(1887-1977), õpetaja, haridustegelane, tõlk,  
mitmesuguste naisseltside juhataja; 1944 siirdus Rootsi, kus töötas 
Rootsi Teaduste Akadeemias tõlgina.
[2]Bernhard Linde (1886-1954), kirjastustegelane, publitsist ja tõlkija.
[3]August Kuks (1882-1965), õpetaja, haridustegelane; 1920-25 Tallinna linna 
koolinõunik, linnanõunik ja koolivalituse juhataja; 1925-37 Tallinna Pedagoogiumi 
(Tallinna Õpetajate Seminar) direktor.

Keilas, 7. septembril 1926

Ei ole enam kaua siia kirjutada saanud. Olen vahepeal käinud kaks korda Tallinnas. Reedel, 3. septembril, andsin seminari algkoolis 4 tundi, täna algkoolis jälle 4 ja seminaris eneses 2 tundi. Algkooli tunnid on võrdlemisi rasked anda, sest linnalapsed ei ole kerged juhtida; ka käivad neid tunde seminari viimase klassi õpilased ja pedagoogika kursuste osavõtjad pealt kuulamas ja sellepärast peab neid tundisid hästi ette valmistama. Kui 4 tundi ära on antud, siis kumiseb pea! Ma läksin küll läinud reedel kindla nõuga kooli, et ennast tööst lahti ütleda, aga direktor viis mind klassi. Reedel oli mul ülestõusmine hommikul kell 5 väga raske, täna oli juba kergem. Hilda käis täna ka linnas. Lõunat sõime Sternfeldtide juures.

Valgast tellisin preili Pärna[1] käest, kes Valga tütarlaste gümnaasiumi juhataja praegugi on, tunnistuse selle kohta, et usuõpetaja olin. Täna sain tunnistuse kätte.

Vana õpetaja Kerg[2] suri 22. augustil ja maeti 27. augustil Valga Luke surnuaeda. Ta oli minu vastu omal ajal väga hea ja ma pean teda heas mälestuses.


[1]Marta Pärna (Peerna) (1867-1939), pedagoog, tõlkija ja koolijuht.
[2]Johannes Kerg (Jaan Kerge) (1848-1926), vaimulik; 1878-1906 Kärla koguduse 
õpetaja; 1879-1882 ja 1885 Kaarma koguduse õpetaja; 1907 Lätimaal õpetaja; 
aktiivselt tegev rahvuslikus liikumises; 1893. ja 1905. aastal kõrvaldati õpetaja 
ametist.

Keilas, 10. septembril 1926

Alide oli siin laupäevast 4. septembrist saadik kunni eila hommikuni, kus ta Türi kirikumõisa sõitis. Mul on hea tundmus, kui mõni meid väljaspoolt vaatamas käib, iseäranis praegu, kus ma seminari algkooliga veel mitte ei ole harjunud: saab külaliste käest uusi mõtteid ja just nagu ergutust raskele tööle.

Täna olin ma jällegi seminaris, andes 6 tundi. Mõnes klassis oli päris hea olla, kuid seda pahem tundmus oli teistes. Ei ole hea praeguse aja koolis töötada! Seminari klassides on küll üsna hea olla, aga see algkool mulle ei meeldi – iseäranis 4. ja 5. klass ei meeldi mitte. Jumal ise aidaku mind!

Lõunat sõin täna Tallinnas jälle Sternfeldtide juures. Hommikul kella 6 ajal vaksali poole sammudes nägin, et halla maas oli! Õhtul tõin kõrvitsad ära. Korjati viimaseid kurke; neid oleme tänavu saanud üle 6000. Kõrvitsad tänavu kõige paremini ei kasvanud. Kõige suurem kaalus kõigest 41 naela, järgmised 40, 38, 30, 23 naela; kaht väikest ma ei kaalunudki.

Keilas, 12. sept. 1926

Eila laulatasin ma kaks paari: ühe laulatasin kantseleis, teise Ohtus. Ohtusse sõitsin ühes Hildaga. Üks Ohtu koolipreili, Viljandimaalt päritolev veneusuline Akilina Lepik läks ühele asunikupojale mehele; nad käisid siin neljapäeval kodanliselt registreerimas ja vaid eila, laupäeva õhtul kella 9 paiku kodus laulatatud. Pärast laulatust oli pidusöök. Kell 1 öösel saime koju. Ma sain hea tasu, 900 marka.

Täna oli mul kirikus Rakvere õpetaja E. Pallon jutlustamas. Jutlus oli päris hea. Et Pallon Rakveres ühtlasi ka usuõpetaja on ja tema proua Nõmmel kopsuhaigete sanatooriumis oli, siis oli Pallonil üksnes vähe aega: hommikul kell ¼ 10 sõitis ta rongiga Keila ja kiriku juure oli kella 1ks p. l. auto järele tellitud, millega sõitis meile lõunale sel ajal, kus mina matma jäin, ja meilt Nõmmele prouat Rakveresse viima, kes Nõmmel tervise poolest veel pahemaks läinud. Ega tiisikus inimest ellu ei jäta.

Võru õpetaja N. Blumberg[1], kellega mul Kanapääl elades kokkupuutumisi oli, suri 8. septembril s. a.

Hall oli maas väikesel mõõdul ka laupäeva hommikul. Lilledele ta küll viga ei ole teinud, ka georgiinidele mitte. Eila õhtul läks soojaks. Kui Ohtust koju sõitsime, oli päris soe tundmus; pime oli küll, kuid teeotsimist tarvis ei olnud, sest Kumna mõisas elav ringkonnavalitseja Kont oma prouaga sõitis meie eel; ka paistis tee ikkagi silma. Mulle jäävad meele sõidud pimedas: puud ja põõsad on siis nii saladuslikkude varjudena seismas; kuigi natuke nagu õudne on, siiski jääb hea tundmus neist sõitudest.


[1]Nikolai Blumberg (1869-1926), vaimulik; 1920-26 Võru koguduse õpetaja.

Keilas, 15. septembril 1926

Kuna pühapäeval õige soe oli (kunni 16°R) ja öösel müristama hakkas, siis oli juba täna hommikul jällegi öökülm olnud. Esmaspäeval oli juba jahedam.

Eila andsin Tallinnas jällegi kuus tundi ära. Nad rahuldasid mind, kui algkooli IV klassi mitte ei arva.

Täna käisin Ääsma külas haige juures (kella ½ 3 – ½ 8ni õhtul). Hommikupoolikul fotografeerisin Meyendorffe. Sadas vahetevahel vihma ja rahet. Oli jahe ilm. Päikesepaistet oli ka.

Keilas, 17. septembril 1926

Olin jällegi Tallinnas. Hommikul pidin ¼ 6 üles tõusma. On juba pimedavõitu sel ajal. Praegu on juba talvine sõiduplaan, mille järele rong kell 6.22 Keilast välja sõidab ja ½ 8 Tallinna jõuab. Öösel ei saanud magada: olles ärevuses eeloleva varase sõidu pärast ei tulnud uni silmi. Seminari algkoolis on sedakorda mul tunnid kella 8 hom. kunni ¾ 12ni lõunal, siis on vaheaeg kunni kella ¼ 3ni p. l., kus tuleb kaks 40. minutilist tundi seminaris eneses. Algkooli tunnid on 45. minutilised. Vaheaega kasutasin täna selleks, et rätsepa juures uut ülikonda selga passimas ja Sternfeldtide juures lõunat söömas käia. Haapsalu rongiga, mis nüüd kell 4.12 min. asemel 4.35 p. l. Tallinnast välja sõidab, sõitsin koju. Sternfeldtide juure minnes käisin ka turul ja tõin oma perekonnale 22 silmu (10 marka tükk); minu pere tahab neid väga, isegi väike Viktor sõi neid kohe 2 tükki ära.

Seminaris hakkavad tunnid mind vast ehk juba rahuldama.

Keilas, 17. septembril 1926

Olin jällegi Tallinnas. Hommikul pidin ¼ 6 üles tõusma. On juba pimedavõitu sel ajal. Praegu on juba talvine sõiduplaan, mille järele rong kell 6.22 Keilast välja sõidab ja ½ 8 Tallinna jõuab. Öösel ei saanud magada: olles ärevuses eeloleva varase sõidu pärast ei tulnud uni silmi. Seminari algkoolis on sedakorda mul tunnid kella 8 hom. kunni ¾ 12ni lõunal, siis on vaheaeg kunni kella ¼ 3ni p. l., kus tuleb kaks 40. minutilist tundi seminaris eneses. Algkooli tunnid on 45. minutilised. Vaheaega kasutasin täna selleks, et rätsepa juures uut ülikonda selga passimas ja Sternfeldtide juures lõunat söömas käia. Haapsalu rongiga, mis nüüd kell 4.12 min. asemel 4.35 p. l. Tallinnast välja sõidab, sõitsin koju. Sternfeldtide juure minnes käisin ka turul ja tõin oma perekonnale 22 silmu (10 marka tükk); minu pere tahab neid väga, isegi väike Viktor sõi neid kohe 2 tükki ära.

Seminaris hakkavad tunnid mind vast ehk juba rahuldama.

Keilas, 25. septembril 1926

Seminar võtab nii palju aega käest ära, et ma väga harva saan siia kirjutada. Sel nädalal oli pealegi veel õp. Sternfeldti tütre Maret Ester´i ristimine, mis minult terve päeva nõudis. Nõnda siis oli: esmaspäeval valmistasin ennast koolitundide vastu ja käisin jällegi Ääsmal, seekord Riidakülas, haiget ja vanu inimesi armulauale võtmas. Oli ilus ilm, see kergendas mulle mu tööd. Teisipäeval olin seminaris; õhtupoolikul kell ½ 6 oli mul Keila jaamas mu hobune vastas ja ma sõitsin Maeru külasse haiget ja vanu armulauale võtma. Hommikul kell ½ 6 olin kodust lahkunud ja jõudsin tagasi kell ¼ 10 õhtul. Hea oli, et kuu paistis, kuigi vahetevahel ka palju udu oli. Kuupaistel oli õhtul hea tagasi tulla. Kolmapäeval valmistasin ennast jällegi koolitundide vastu. Ilusa ilmaga edenes töö ja ma käisin oma tütretega metsas berberitse korjamas; korjasime aga ka hea hulk sarapuu seeni (seened hakkavad nüüd alles kasvama!). Neljapäeva hommikuse Haapsalu rongiga sõitsin ühes Hildaga Tallinna, sest kell 6 õhtul pidi olema Sternfeldti tütre ristimine, õhtupoolikul aga ei lähe rongi (õhtune rong läheb Keilast alles ½ 10 õhtul). Ööseks jäime õp. Sommeri juure, kus ka kaks päeva sõime. Reedel olid tunnid ja kell 6 õhtul olime jällegi kodus. Tänane päev kulus ära jutluse kirjutamiseks, kantseleitöödeks, kihlusepaaride vastuvõtmiseks, laulataniseks j. n. e. Korra käisin täna siiski ka karjamaal, kus minu ämm ühes mu tütretega seeni korjas (minu ämm on jälle umbes nädal aega juba meil).

Sternfeldti tütre ristis piiskop J. Kukk. Kirjasõnaks oli Luuk 12. 49. Varrudel olid peale minu ja Hilda: piiskopi proua, õp. Hasselblatt prouaga, õp. Kubu prouaga, õp. Sommer prouaga, praost Mohrfeldt prouaga, „Päevalehe“ ärijuht F. Uibopuu proua ja tütrega, Dr. J. Masing, adv. Kuusmann, hariduseminister õpetaja J. Lattik, Sternfeldti õde ja õemees, paar inimest ka ühest teisest rahvusest, leskproua Simsivart (sünd. Uibopuu), advokaadiproua Nirk *) jne, kokku olevat olnud 28 võõrast.

Lattik rääkis, et F. Jürgenson haridusnõuniku kohalt lahkub. Piiskopi kaudu päris ta minu käest järele, kas mina sellele kohale ei asuks; kuid juba piiskop ise võis vastata, et ega mina ikka Keilast hea meelega ära ei lähe.

*) Laskis enese mõne aja pärast maha.

Keilas, 29. septembril 1926

Seminari tunnid tunduvad mulle õige rasketena. Saab näha, kui kaua ma suudan vastu panna. Neil öösetel, mis sõidu eel on, ei saa ma peaaegu üldse mitte magada. Kell 5 hom. üles tõusta ei oleks küll mitte hirmus, kuid mul on alati hiljaksjäämise kartus ja sellepärast meeled ärevuses, nõnda et ma magamata olekus tundisid pean andma. Palk mind ka suuremat ei meelita, sest see oleks umbes 5800 marka kuus. Eila sain ma palka augusti ja septembrikuu eest. Ma ei tea, kas mulle nagu kirikuõpetajale õigust antakse perekonna abiraha saada, eila küll anti mulle see välja – 4800 marka kahe kuu eest, aga võib olla pean selle tagasi maksma. Kui perekonna abiraha mulle jääb, siis saaksin kuus umbes 8200 marka ja selle palgaga võiksin ma juba küll teenida. Umbes 1000 marka kulub kuus mul raudteesõidu peale. Kui aga perekonna abiraha mulle ei makseta, siis ei tasu need 4700 marka kuus, mis mulle üle jäävad, minu vaeva küll mitte. Seminari algkooli tunnid on ju iseäranis rasked. IV klassis tundub mulle mõnikord päris võimatusena. Eila oli muu seas armulauast mööda minnes kõne. Üks poiss ütles, et armulaud olevat „naps viina“ jne! Kui hingerõhuvalt tundus mulle see väga labane, ilma ühegi meeleteravuseta toores ütelus!!!

OKTOOBER

Keilas, 3. oktoobril 1926

Pühapäev. Kirik oli rahvast täis. Kiriku ajal hakkas ilusate ilmade järele sadama. Ma sain kirikust tulles väga märjaks. Praegu on kell 8 õhtul ja väljas mühiseb tuul. Hommikul oli jällegi hall maas. Meie rahvas koristab võimalust mööda aiast juurevilja. Kartulad kasvasid head, ka porgandid, sigurid ja peedid. Meil olid see aasta ka loomapeedid maas – sigade jaoks. Kapsad on meil enam-vähem äpardanud, kuid oma jaoks ikkagi jatkub. Õunu saime üksnes paar kartulikorvitäit.

Keilas, 5. oktoobril 1926

Eila õhtul heitsin küll vara magama – juba ½ 9, kuid lootus, et hommikul kella 5ni rahulikult magan, läks täiesti luhta: ma ei saanudki und silma ja läksin ilma magamata täna hommikul rongi peale. Tunnid suutsin ometigi üsna kerge vaevaga ära anda. Tunnid on nüüd kella 8 hom. kunni ¾ 2ni p. l. Pärast tunde sõin Leib´i juures lõunat ja sõitsin Haapsalu rongiga koju; Leib sõitis minuga ühes Nõmmeni.

Keilas, 10. oktoobril 1926

Eila ja täna olid Keilas ja Keila kihelkonnas kaitseliitlaste proovilahingud: Harju ja Lääne malevad Tallinna maleva vastu. Olid püssid, kuulipildujad ja suurtükid. Suurtükid olid pärissõjaväe omad, nõndasamati ka nende ohvitserid ja sõdurid. Meil kirikumõisas oli ambulants ja telefoni keskjaam alumisel korral suures toas, üleval minu kantseleis olid eila õhtust täna hommikul kella 6ni kahurväe (suurtükiväe) patarei ohvitserid. Ohvitserisi oli õhtul 2, meie kutsusime neid ka õhtusöögile; öösel pidi kantseleisse tulema veel üks kolmas. Öösel kuulsin 4 suurtüki pauku. Muidugi lasti ilma kuulideta. Sõjaväelased ja kaitseliit meile meelehärma ei valmistanud. Magada ma küll ei saanud, sest terve öö otsa kuuldus alttoast kõnekõmin.

5. oktoobrist saadik on Alide minu tütrete õpetajaks meil. Ta teenis siiamaani Tallinna-Harju prefektuuris; seal vähendati aga ametnikke ja Alidet taheti saata politsei jaoskonda Kadriorgu. Politsei jaoskonnas, pealegi veel linnaääres ei ole aga mitte kerge olla, ja Alide tuli parem meile. Väikesele Hildale ja Ellinorile andis küll Hilda isegi juba korralikku õpetust algkooli õppekava piirides.

Keilas, 12. oktoobril 1926

Olen juba kolm ööd peaaegu magamata, ehk – ma olen väga halvasti maganud. Laupäeva öösel vastu pühapäeva ei lasknud Kaitseliit magada, pühapäeva öösel vastu esmaspäeva oli torm ja tuul kolistas alumise toa õhuaknaga, mis Kaitseliidust saadik lahti oli jäänud. Täna öösel ei saanud ei saanud magada sõiduärevuse pärast – käisin ju jälle Tallinnas tunde andmas.

Keilas oli täna laat. Linnast tulles olin sunnitud seega ka laata nägema: oli palju purjus inimesi, ehk õigemini oli vähe kaineid inimesi. Üks inimene oli keset teed restauranti juures selili ja natuke puudus, siis oleks hobusega temale peale sõidetud. Praegu kuuldub joobnud inimeste lällutamine tee peal.

Keilas, 15. oktoobril 1926

Eila õhtul olin juba voodis, kui korraga tuli meele, et tarvis Leib´ile kõlistada Nõmmele, et ta laseks täna Tallinna turult oma töölisi mulle kilu osta, mis ma täna oleksin koju toonud. Leib aga ütles mulle, et Tallinna koolid sarlaki hädaohu pärast nädalaks kinni pandud. Ajalehte ma Keilast eila ei saanud ära tuua lasta, sellepärast ma ei teadnud ka seda asja. Sternfeldtide käest pärisin pärast seda järele, kas koolide seismajäämine ikka õige on. Nõnda jääbki mul nädal otsa Tallinnas käimata. See on väga hea asi: saan natuke hinge tagasi tõmmata ja mõne tunni juba ette ära valmistada, sest 25. oktoobril algab mul leer, mis 3 nädalat kestab ja oma jagu jõupingutust nõuab.

Tänavune sügis on olnud võrdlemisi kuiv ja ilus, nõnda et mul siiamaani on päris hea olnud Tallinnas käia. Kivitee on vaksalisse minekuks ka väga hea; endise roopalise mudase teega oleks päris võimatu olnud niisugust vaeva näha, et jala pimedal hommikul vaksalisse käia.

Keilas, 20. oktoobril 1926

Eila käisin Suuropi tuletorni all Ninamäel 2 vana inimest armulauale võtmas. Teel olin mitu korda lumesaju käes. Sajab nüüd juba esmaspäevast saadik vahetevahel lumelortsi. Hilda käis tütretega Tallinnas neile saapaid ostmas. Suuropist jõudsin parajasti nõnda tagasi, et omad asjad vankri pealt kööki viisin ja otsekohe vaksalisse vastu sõitsin. Vaksalist tulin jala koju tagasi, sest ka Alide oli linnas ja meie kõik ei võinud ju vankri peale mahtuda. Suuropi teekonnal said mu üleriided, müts ja kindad märjaks, nõnda et üsna õudne tundmus oli, kui kodust veel pidin vaksalisse sõitma. Eila oli mul sel sügisel esimest korda talvemüts peas.

On nagu nõiutud, et siis, kui mõni pikk haigesõit on olnud, kohe niisamasugune pikk sõit tuleb. Täna hommikul olin alles voodis, kui telefoneeriti Lohusalust: tulgu ma vanu ja haigeid armulauale võtma; taheti juba täna, aga leppisime siiski kokku homse päeva peale. Nõnda saab mu hobune, kes eila küll 50 versta sõitis, natuke jälle puhata.

Täna pean puhkepäeva. Õhtul lähen oma rahvaga tohtriproua sünnipäevale. Ülehomme, s. o. reedel, pean juba jällegi Tallinnas koolitundides olema.

Keilas, 21. oktoobril 1926

Kell on 6 õhtul. Jõudsin Lohusalust alles praegu koju. Kell ½ 10 hommikul sõitsin kodust välja. Tee oli vesine, kuid võrdlemisi rahuloldav. Lohusalus võtsin kahes kohas 2 meest ja 1 naise armulauale. Sõidutasuks sain mõni nael värsket kilu, mis täna püütud, ja 2 ilusat angerjat, mis siiamaani meres, n. n. sumpas olid hoitud ja täna merest välja toodi. Kuna kalad, iseäranis aga angerjad tänavu kallid on, siis on minu reis ausasti tasutud.

Keilas, 27. oktoobril 1926

Kõva talv on käes. Juba laupäeval 23. oktoobril oli kõva lumetorm; sadas küll sulalund, aga väga palju ja ilm läks pärast külmaks. Pühapäeval oli nii palju lund maas, et kõik juba saanidega sõitsid. Üks Saue mees võttis mu kirikuteel peale ja sõidutas kiriku juure; nõnda sain esimest saanisõitu sel sügisel. Teisipäeva hommikul oli mul suvepalitu ja kübaraga õige külm, kui vaksalisse kõmpisin; ka kõrvad külmetasid väga. Oli olnud kunni -12°R! Lund on palju ja ta püsib. Täna sadas natuke juure. Kahju, et lumi tuli sula maa peale. Meie rukkiorase rikkus uss nii kui nii ära, süües enam kui poole teisest põllust päris puhtaks; nüüd hävitab talv viimaks kõik! Paljudel on kapsad lume alla jäänud. Meie saime küll parajal ajal omad kapsad ära võtta ja saime neid üksnes nii palju, kui meile tarvis läheb. Kapsad ei kasvanud hästi: suvealguses hoidis kuiv ja putukad nende kasvu kinni; sügisel ometi kasvasid nad nii palju, et meil kapsaid tarvis ei olnud ostma hakata.

Täna tapeti meie siga, kelle liha kaalus 14 puuda. 2 põrsast on meil veel.

Esmaspäeval 25. oktoobril alustasin poisslaste leeri. Leeris on praegu 24 poissi. Nõnda väikeseks on jäänud noorte inimeste arv.

NOVEMBER

Keilas, 7. novembril 1926

Laupäeval 30. oktoobril tõi minu vend Jaan oma poja Heino, kes veebruarikuus juba seitsmeaastaseks saab, meile õppima. Poiss harjus siin õige kergesti ära; esimesel päeval üksnes olid silmad mõnikord vesised, kui ta kodu peale mõtles.

Pühapäeval 31. oktoobril ristisin Joa külas ühe lapse. Jaan oli minuga kaasas. Sõitsime saaniga. Õhtul kella 8 paiku jõudsime koju. Bohl ja Greenbergid olid meil õhtusöögil. Minul oli rikutud tuju, sest päeval kirikust jala kojutulekul sõitis vastu üks reetäis joodikuid, kes mind eesnimepidi hüüdma hakkasid ja ei tea, mis veel tagant järele mulle karjusid.

Teisipäeval 2. novembril ja reedel 5. novembril olin Tallinna Õpetajate seminaris usuõpetust andmas. Kogudusetöö kõrval ei suuda aga enam neid tunde anda, ei rahulda ka mind mu töö algkoolis, kus distsipliini sagedasti ei ole. Ma teatasin reedel direktor Kurs´ile, et jõulust oma ameti seminaris maha panen. Seminari palk – 8202 marka kuus (perekonnaabiraha saan ikkagi) – oli küll hea lisateenistus minu perekonna kasuks; ka maksetakse seal veel lisapalkasid, nõnda et kunni 1. novembrini üldse olen saanud augusti kuu eest 8202 m., septembri eest 8202 m., oktoobri eest 8202 m. ja lisapalka aug. ja oktoobri eest kokku 8202 m., seega kokku 32, 808 m. (selle hulgas perekonnaabiraha iga kuu 2400 marka). Aga 12 tundi nädalas ette valmistada ja veel anda seal, kus alati noored tulevased õpetajad on pealt kuulamas, ei ole mitte kerge – ma tunnen, et täiesti ennast olen töötamisega ära väsitanud. Ei ole ka mitte kerge siit pimedatel talvehommikutel Tallinna sõitma hakata: öösel enne sõitu ei saa ma harilikult peaaegu sugugi mitte magada; kell 5 pean üles tõusma ja juba ½ 6 hakkama vaksalisse kõmpima. Nüüd leeriajal on ka nõnda, et Tallinnast õhtul kell 5 Keila jõudes veel 2 leeritundi pean.

Täna käisin Rannamõisas järjekordset jumalateenistust pidamas. Mõni päev on nüüd tugev sula olnud; juba eila oli saanitee otsas, täna kadus lumi peaaegu täiesti. Sõitsin vankriga. Õhtul kella 7 paiku jõudsin tagasi – oli väga pime. Üksnes mõnes kohas kraavis peatuma jäänud lumi valgustas natuke teed. Ilm oli pealegi udune.

Kui vähe mul aega on, seda näitab juba see, et ma enam siia kirjutatagi ei ole saanud 1 ½ nädala kestusel.

Keilas, 13. novembril 1926

Jällegi on peaaegu nädal möödunud. Ma olen nagu ülestõmmatud masin, kes teeb oma tööd, ilma et järele jääks niisugust aega, kus oleks võimalik ka siia kirjutada. Neljapäeval lõpetasin ma leeri; reede hommikul töötas köster minu asemel, sest ma ise olin ju Tallinnas. Reedel käis ka Hilda Tallinnas. Mina sõitsin hommikul kell 6, 22 Keilast välja, Hilda kella 8 paiku. Kui ma vaksalisse läksin, oli kottpime; ka oli paks udu; elektri taskulaternaga valgustasin teed. Kuna läinud pühapäeval veel natuke oli lund, siis kadus see lumi nädala jooksul täielikult; oli ju mõni päev +8°R.

„Eesti Kiriku“ N°45 ilmus minu kirjutus „Õpetaja Siegfried Schultzi mälestuseks + 27. augustil 1926“. Schultz oli Leib´i praeguse perenaise poeg ja käis ühes meiega Tartu ülikoolis. Üks enamlane tappis ta 27. aug. 1926 Siberis „põlgusest vaimulikke vastu“ ära. Schultz lask saatis omakstele Eestisse selle kohta õige pika kirja. Selle kirja andis Leib minu kätte ja kirja põhjal seadsin ma kokku tapmise ja matmise kirjelduse. Õudne on see tapmise lugu!

Piiskop Oskar Palsa, kellega mul Oudova pärast oli kirjulik tutvus, suri 29. oktoobril s. a. Gatschinas. Ei saanudki mulle võimalikuks temaga isiklikult kokku puutuda. Palsa oli 63 aastat vana.

Proua Villa on tiisikusse haigeks jäänud. Ta on juba kuu aega haigemajas olnud ja viiakse Nõmme sanatooriumi.

                                                                                                                             ***

Võõrasemad on lume alt välja tulnud ja õitsevad edasi.

Keilas, 16. novembril 1926

Pühapäeval 14. novembril oli leerilaste püha ja läks ära 1000 laululehte. Õhtul olin Hilda ja Alidega Bohl´ide juures. Bohl´id olid sea tappa lasknud ja tegid sel puhul hea õhtusöögi. Oli seal hea olla nagu harilikult. Bohl´ide paar, ilma lasteta inimesed (tütar on neil olnud, kuid surnud) on väga lahked võõraste vastu.

Täna käisin jällegi Tallinnas. Sain ka novembrikuu eest palga 8202 marka kätte. Laste Rõõmus“ N°11 on minu jutt „Jäär“ sees, septembrikuus oli „Sõit sea seljas“. „Jäär“ ootas aasta otsa järge. „Karjamuska“ on ka juba aasta otsa toimetuses olnud ja seni ilmumata.

Tallinnas käisin Sternfeldtide juures vannis ja sõin seal lõunat. Lõunal oli ka haridusminister Jaan Lattik.

Keilas, 27. novembril 1926

Jälle on 1 ½ nädalat möödunud. Koolitöö võtab kõik mu vaba aja ära. Kogudusetööd on isegi palju teha, nüüd veel koolitundide ettevalmistamine. Ei ole see kõik sugugi mitte kerge. Nüüd on päevad nõnda lühikesed, et pimedas juba Tallinna jõuan. Hea on, et ei ole veel talve ühes tema hangedega. Et aga tee porisevõitu on, siis on mind viimased korrad vankriga hommikutel Keila viidud. On praegu õige soe sügis. Lilled, mis lume alt peasid, õitsevad edasi.

Reedel s. o. eila oli mul demonstratsiooni tund seminari harjutuskooli esimeses klassis. Direktori pealt kuulamas ei olnud, olid vaid tulevased õpetajad. Tund läks hästi korda. Olen nüüd alati Leib´i seebivabrikus lõunat söönud, kui Tallinnas käin.

Keilas, 28. novembril 1926

Täna on esimene Kristuse tulemise püha. Kirik oli võrdlemisi rahvast üsna täis, kuigi homme Keilas laat tuleb. Kell 7 õhtul sain alles koju, sest kirikunõukogu esimehe Elling´u ainus, 12. aastane tütar oli matta ja mind kutsuti ka matusesöögile. Matustel oli peaaegu terve Keila vennaste kogudus, ka üks Nissi vend oli. Hilda laskis mind reedel surnu jaoks osta 2 hortensiat, mida ta ise selsamal õhtul leinamajasse sisse viis, kui vaksalist koju sõitsin. Hortensiaid saab nüüd osta 100 marka õis; ma ostsin 2 üheõielist hortensiat kahes potis 200 marga eest. Suuremat sõprust meil nõukogu esimehega ei ole, aga nõnda sai ometi „ametlik“ kohustuski täidetud. Ma matsin surnu täna ka eramatuses ilma rahata. Laululehed olid trükitud, kus peal oli surnu pilt, mille jällegi mina olin ilma rahata teinud paari aasta eest.

DETSEMBER

Keilas, 4. detsembril 1926

Teisipäeval 30. novembril olin Tallinnas pärast koolitunde Harju maakonnavalitsuses Vabadussõja mälestamise Harju maakonna komitee koosolekul. Maakonna komitee peab koosnema: 1) maakonna valitsuse esimehest, 2) vaimuliku seisuse esitajast, 3) maleva pealikust, 4) sõjaväe esitajast, 5) ühistegevuse esitajast, 6) maakonna seltside esitajast, 7) naakonna koolivalitsuse esitajast. Mind kutsuti vaimuliku seisuse esitajaks, ilma et teiste maakonna vaimulikkude käest nõu oleks küsitudki. Juba nädal varem oli üks koosolek, millest osa võtta ei saanud, sest koolis olid tunnid; siis oli mind tagaselja revisjoni kommisjoni liikmeks valitud. Teisipäevasel koosolekul valiti valdade usaldusmehed. Keila vallas olen mina, Tähe, Riimann ja Alter. Usaldusmehed hakkavad korraldama korjandusi vabadussõja monumendi jaoks. Kas üle Eesti loodetud 50 miljoni marka kokku tuleb, on küll väga küsitav.

Nädalapäevad on olnud võrdlemisi külm ilm. Neljapäeva õhtul olnud Nõmmel koguni 11° külma. Õige õhuke lumekord on maa ka valgeks teinud. Lumevalgel olen nüüd kerge vaevaga paar korda hommikul kella 6ksvaksalisse läinud. Kui läinud nädalal alles mudane maa oli, siis läksin ennast hommikutel hobusega viia: tüdruk viis.

Keilas, 6. detsembril 1926

Eilsest peale on jällegi lumetee. Rahvas sõitis saanidega eila kirikusse. Raukas oli kirikus, sõidutas mu koju ja oli meil lõunal.

Keilas, 8. detsembril 1926

Täna käisin Keila vaestemajas armulauale võtmas vankriga, sest eila algas sula ja see kaotas vähemalt kiviteel õhukese lumekorra täiesti ära.

Keilas, 10. detsembril 1926

Kolmapäeval, 8. detsembril käisin ühes Hildaga õhtul dr. Greenbergi pool Kumna mõisas raadiot kuulamas. Greenberg on nüüd enesele raadioapparaadi muretsenud. Kuulasime Peeterburgi, Moskvat, Stokholmi, Viini j.n.e. Bohl´id olid muidugi ka seal.

Täna hommikul vaksalisse minekul puhus külje pealt kange tuul ja tõi lume, jää ja vihma segu vastu nägu. Olin päris märg, kui vaksalisse jõudsin; kübar tilkus. Palitukrae ja kübar ei kuivanud seminariski veel mitte ära. Nõnda kestab sula.

Keilas, 13. detsembril 1926

Esmaspäeva õhtu. Terve päeva tegin tööd selleks, et seminari tundisid ette valmistada. Olen väsinud, ootan õhtusööki, et siis puhkama heita. Häda on see, et neil öösetel, kus Tallinnasõit ees on, peaaegu sugugi mitte magada ei saa: ootan aega, millal kell 5 saab, et siis otsekohe üles tõusta. Lähen enamasti jala vaksalisse ja hakkan ½ 6 hom. kodust minema, et rongi tulekuks Keila jõuda. Rongis kordan veel tundisid, mis seminaris anda tulevad, ja katsun silmi kinni hoides kõigist mõtetest vaba olla. Rongis tuleb üle tunni aega ära veeta: kell 6, 22 sõidab rong Keilas välja (Keilas seisab ta enne ¼ tundi) ja 7, 30 jõuab ta Tallinna. Igast jaamast võtab ta peaasjalikult koolilapsi peale. Juba Keilas tuleb ligi 10 koolilast, kes Keilast Tallinnas koolis käivad nõnda, et neil Tallinnas korterit ei olegi. Hommikune Paldiski rong, millega minagi sõidan, peatub Sauel, Pääskülas, Kivimäel, Hiiul (Leibi maja juures) ja Nõmmel. Viimaks on rong koolilapsi täis kiilutud, kui ta Nõmmelt Tallinna sõidab.

Täna hakkas ometigi jälle külmetama. Tee on nüüd jääs, sest eila sadas vihmagi.

Keilas, 23. detsembril 1926

Reedel, 17. detsembril olid enne jõulu mul viimased tunnid seminaris. Sain kätte ka detsembrikuu palga 8202 m. 10. jaanuaril algavad koolitunnid jällegi, 11. jaanuaril tuleb mul jällegi sõita, sest ma võtsin usuõpetuse ikka ka veel pärast jõulu seminaris enese kätte. Eila oli meie kirikunõukogu koosolek. Ma kartsin, et mõni mulle etteheiteid teeb Tallinnas käimise pärast, aga ei lausunud keegi sõnagi ja minu soovid leidsid rahuldamist.

Keilas, 24. detsembril 1926

Oli ilus ilm: päikesepaiste vahetevahel ja umbes +1°R. Kell 5 õhtul oli jõuluõhtu jumalateenistus. Rahvast oli kirikus väga palju. Keila Laulu ja Muusika Seltsi laulukoor kooliõpetaja Lahesalu juhatusel laulis, Keila muusikakoor mängis. Altari ees olid jõulukuused. Oli väga ilus. Vanamamma üksinda oli kodus, sest temal oli seljavalu. Teised – Hilda kolme lapsega ja teenija – olid kirikus (Alide sõitis eila Türile). Viktor oli esimest korda elus kirikus. Sõitsime koju laia reega. Tähed paistsid selgest taevast. Kodus tegime jõulupuud. Väikese Hilda tegime jõuluvanaks, aga Ellinor tundis selle jõuluvana ära.

Keilas, 28. detsembril 1926

Pühad on läbi. Nad läksid nõnda, et neid maitsta ei saanudki. Esimesel pühal oli jumalateenistusel Uksnurme laulukoor laulmas. Kell 5 p. l. oli Kumna Rebasel laste jõulupuu, kusjuures kõne pidasin. Kell ½ 8 õhtul jõudsin Kumnast koju. Hilda pidas oma sünnipäeva. Greenbergid, Bohlid ja advokaat Manfred Fiskar[1] olid meil. Kell 12 õhtul sain magama. Teisel pühal oli jumalateenistus, 3 paari kahes järgus kirikus laulatada ja 1 surnu matta. Paarid registreerisin peale selle veel käärkambris. Kodus kantseleis laulatasin ja registreerisin veel 2 paari üksteise järele. Kell ½ 6 sõitsin ühes Hildaga Ohtu Vidurile ja laulatasin seal veel ühe paari. Koju jõudsime kell 12 öösel.

Kolmandal pühal käisin Ääsma asunduses (nõnda kutsutakse nüüd mõisaid) üht last ristimas, täna Tuulas haige juures. Täna oli ka muid tegemisi küllalt, muu seas andsin välja 11 tunnistust ühele isikule.


[1]Manfred Fiskar (1898-1942), sõjaväeametnik, advokaat; 1931. aastast vandeadvokaat Keilas; 14. juunil 1941 arreteeriti, 
suri vangistuses.

Keilas, 31. dets. 1926

Pidasin täna jumalateenistust õhtul kella 5-8ni. Oli umbes 450 inimest armulaual. Kirik oli rahvast täiesti täis. Armulaual oli rohkem nooremaid inimesi.

Nüüd õhtul valasime nalja pärast õnne. Selleks lasksin eila 3 naela tina osta á 30 marka nael.

                                                                                                                               ***

Üks aasta on jälle otsas. Olen temaga võrdlemisi päris rahul. Olen tööd teinud rohkem kui kunagi ennem. Aineliselt on see aasta ka hea olnud: seminari palk aitas palju. Oleme muretsenud, õieti on Hilda ostnud: kirjutuslaua, raamatukapi, sohva ja 2 pehmet leentooli, päevapildiapparaadi ja hulk vähemaid asju.

ENG RUS