MUUSEUM

Harjumaa Muuseum

Harjumaa Muuseumi eellugu ulatub 1985. a sügisesse, mil Keilas tuli kokku grupp koduloo- ja muinsuskaitsehuvilisi inimesi, kelle osalusel loodi Keila Muinsuskaitse Selts.

Harjumaa Muuseum asutati ametlikult 30. augustil 1988. aastal, tööga alustati 1989. aasta alguses. Muuseumi asupaigaks sai endises Keila mõisahoones 7 ruumi, kus oli tehtud hädapärane sanitaarremont. Praeguseks on Muuseumi kasutuses peaaegu kogu 19. sajandil ehitatud Keila mõisa peahoone, mis asub Keila jõesaarel ajaloolises mõisapargis. Muuseumi vahetusse lähedusse jäävad sünge legendiga Orjakivi muinasajast, keskaegse väikelinnuse varemed ning maaliliselt looklev Keila jõgi koos ajalooliste ujumiskohtadega. Niisiis tasub muuseumikülastuse jaoks rohkem aega võtta, sest avastamist väärib kogu jõesaar.

Muuseum kogub, uurib, säilitab ning vahendab Harjumaa pärandit koostöös teiste muuseumide ja organisatsioonide ning kogukonnaga. Muuseum nõustab Harjumaal tegutsevaid väikemuuseume, koostab näitusi, annab välja trükiseid ja viib läbi haridusüritusi nii lastele kui ka täiskasvanutele. Tänu usalduslikule koostööle kogukonnaga on mitu näituseprojekti ja ettevõtmist teoks saanud just erakogude abil. Muuseumi mitmekülgsed haridusprogrammid annavad uusi kogemusi ja teadmisi väljaspool tavapärast keskkonda ning on koolipäevale vahelduseks.

Esimeste eksponaatidena andis Keila Muinsuskaitse Selts muuseumile üle enda kätte hoiule võetud Keila Laulu- ja Muusikaseltsi protokolliraamatud ning hulga fotosid.

Esimene püsinäitus avati 1991. aastal kolmes ruumis esimesel korrusel, kus olid eksponeeritud arheoloogiliste kaevamiste leiud Keila linnuselt, etnograafilised tööriistad ja talurahva eluolu kajastavad materjalid.

Teine püsinäitus valmis samades ruumides järk-järgult: Harjumaa arheoloogia 1996, geoloogia 1997 ja Keila linn 1998.

Kolmas püsinäitus „Harju elu“ valmis pärast kogu hoone renoveerimist 2005. aastal.

Püsinäituse Harju Elu kõrval pakub muuseum külastajatele erinevaid teemasid laiemalt avavaid ajutisi näitusi. Lastele on muuseumis eraldi mängutuba, kus jätkub nostalgiahõngulist tegutsemist ka täiskasvanutele. Koduloo uurijate kasutuses on muuseumi raamatukogu ja arhiivkogu.

Harjumaa Muuseumi filiaal Paldiskis, Amandus Adamsoni Ateljeemuuseum, alustas tegevust skulptor Amandus Adamsoni endises suveateljees 2010. aasta sügisel. Rikkaliku ajalooga Paldiskis asuv ateljeemuuseum esitleb rahvusvaheliselt tuntud skulptori elu ja loomingu tutvustamise kõrval kaasaegsete kunstnike loomingut näituste ja üritustega.

Koostöös Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liiduga ning MTÜ-ga Rahvarõivas alustas muuseumis 2017. aasta maikuus tegevust Harjumaa Rahvarõiva Nõuandekoda. Kohapeal on infomaterjalid ja tööproovide näidised Harjumaa kihelkondade kohta, nõuandekoja eksperdid viivad läbi regulaarseid nõuendelaupäevi ning eelnevalt kokkulepitud ajal individuaalnõustamisi.

Harjumaa Muuseumi teenetemedal

Keila mõisasüdame väljakaevamistel leitud Püha Jüri kujutisega ketiga pronksripats pärineb 15.—16. sajandist. Selle põhjal on loodud Harjumaa Muuseumi teenetemedal.

Esimese medali sai Aarne Kalm, mõisa õigusjärgne omanik, kes annetas muuseumihoone Eesti Vabariigile.
Teise teenetemedali sai Harjumaa Muuseumi esimene direktor Pilvi Põldma suure panuse eest Harjumaa Muuseumi arendamisel.  
Kolmanda teenetemedali sai muuseumi endine teadur Aivar Põldvee pikaaegse ja viljaka töö eest Harjumaa Muuseumis.
Neljas teenetemedal annetati muuseumi teisele direktorile Heli Nurgerile muuseumi arendamise ja ehitustööde juhtimise eest.
Viienda teenetemedali sai Muuseumi pikaaegne peavarahoidja ja koguhoidja Mall Siniveer oma pikaajalise töö eest.

Jõepark ja jõgi

Park

Tänase vabakujulise mõisapargi eelkäijaks oli 17. sajandil rajatud korrapärase planeeringuga üheksaks ruuduks jagatud regulaaraed. Aia koosseisu kuulusid ilu- ja tarbeaed, kaks humalaaeda ning neli kalatiiki. Aeda ääristasid sireli-, tikri- ja sõstrapõõsad, viljapuudest kasvatati õuna-, kirsi- ja kreegipuid ning ei puudunud ka roosipõõsad. Barokkpargi paekivist piirdemüürid leiti 2007. aastal toimunud proovikaevamiste ajal.

Hiljem kujundati jõesaarele ilmekas vabakujuline park, kus puude ja põõsaste rühmad vaheldusid pargiaasadega ning tiigid, kanalid, poolsaared ja saared moodustasid omaette süsteemi.

Park võeti 1959. aastal riikliku looduskaitse alla, 1990ndatel aastatel tagastati park selle õigusjärgsele omanikule ja on eraomand. Pargi säilitamiseks on Keila linn alates 2008. aastast seda regulaarselt hooldanud: võsa on raiutud ja vaated avatud, töid tehakse hoolduskava ja ökoloogilise restaureerimise projekti järgi. Töid on rahastanud Keskkonnainvesteeringute Keskus. Jõe vasakharus, mis 1960ndate aastate maaparandustööde ajal koos ujumiskohtadega kuivale jäi, taastati veevool 2012. aastal.

Nahkhiired

Tänu vasakharu puhastamisele ja pargimaastiku korrastamisele on paranenud nahkhiirte elutingimused. Jõesaarel on sumedatel augustiõhtutel lendamas nähtud põhja-nahkhiirt, veelendlast, suur-videvlast ja pargi-nahkhiirt.

Ujumiskohad

Jõesaar oli 1920-30ndatel aastatel populaarne suvituskoht, kuhu sõideti tänu heale rongiühendusele veemõnusid nautima ka Tallinna lähistelt. Kohe jõesaarele viiva silla juures asus madala veega ja lastele jõukohane supluspaik Saaruke, mis paiknes jõe kahe haru ühinemiskoha juures ja oli veega ümbritsetud. Vanasti olevat see olnud mõisapreilide meelispaik suplemiseks.

Ametlik ja heakorrastatud ujumiskoht oli Punane Vähk. Selle hiilgeaegadest on tänaseni säilinud kivist trepp, mille pealt otse vette astuti. Pisut edasi asus avaram ja sügavam Paradiis, kus ka ujumisvõistlusi peeti. Pargi lõunaosas asuv Tõllaauk oli ja on siiani sügav ringikujuline jõeharude lahknemiskoht, kus puudus korralik vette minemise võimalus ning seal ujusid ainult kõige uljamad. Tõllaaugu kohta pajatab legend järgmist. Keila külje all Tuulas olevat kunagi elanud kuri mõisnik, kellest rahvas soovinud lahti saada. Kord, kui härra lasi ennast Keilasse külla sõidutada, otsustas tema kutsar hobused koos tõlla ja selles istuva mõisnikuga jõkke ajada. Vetevoogudesse uppusid nad kõik. Tõllaaugu kumera kaldajoone ollagi lõiganud vette kihutava tõlla ratas.

Jõesaare idapoolses küljes paremharu ääres on ujumiskoht Ostrovka. Nimi on pärit arvatavasti nõukogude ajal tehtud maaparandustööde tulemusena tekkinud saarekese järgi. See jäi romantiliselt lookleva ajaloolise voolusängi ja selle kõrvale süvendatud uue voolutee vahele.

Tänasel päeval ongi peamine ujumiskoht Ostrovka. Vette minnakse ka pargi põhjapoolsesse osasse jääva jalakäijate silla lähedal. Kalameeste populaarsemad õngitsemiskohad asuvad Tõllaugu lähistel. Vähki on rohkesti püütud 1930ndatel ja siis taas 1950-60ndatel aastatel.

Keila Jõesaare kronoloogia

  • III – II aastatuhat eKr – Esimesed märgid Keila jõesaare asustusest
  • I aastatuhat eKr – Keila Jõesaare asustusest annab tunnistust lohukivi “Orjakivi”
  • 1220 – Taanlased ristivad Harjumaa
  • 1241 – koostatakse Taani Hindamisraamat, kus mainitakse ka Keikaeli küla
  • 1346 – Taani kuningas Valdemar IV müüb Harju-Viru Saksa Ordule
  • 14. sajandi keskpaik – hakatakse ehitama Keila väikelinnust
  • 1433 – Arndt Kalle müüb Keila jõesaarel asuva mõisa ordule (esimene kirjalik teade Keila väikelinnuse kohta)
  • 1558 – Liivi sõja algus
  • 1559 – Ordumeister pandib Keila mõisa Tallinna raele
  • 1560 – Vene väed põletavad Keila linnuse
  • 1561 – Harju, Viru ja Järva rüütelkonnad annavad truudusevande Rootsi kuningale – Keila mõisast saab Rootsi riigimõis
  • 1567 – Poolakate sõjaretk Harjumaale, mille käigus rüüstatakse Keila kirikut ja küla
  • 1620ndad – Järjestikku on Keila mõisa rentnikeks Eestimaa kubernerid Jakob de la Gardie, Per Baner, Johan de la Gardie ja Philipp Scheiding
  • 1630 – Keila mõis läänistatakse Tallinna kaupmehele Jost Duntele
  • 1637 – Keila mõis läheb Scheidingute suguvõsa valdusesse
  • 1600ndate keskpaik – alustatakse kivist härrastemaja rajamist väikelinnuse kõrvale
  • 1681 – Rootsi riigivõimud alustavad mõisate, seal hulgas ka Keila mõisa, riigistamist – reduktsiooni
  • 1694 – Valmib Keila mõisa kohta koostatud varaloend (inventarium), mis on  Keila mõisa 17. sajandi ehitusloo uurimise peamiseks allikaks
  • 1710 – Eestimaa läheb Vene keisririigi koosseisu
  • ~ 1715 – Mõisa hooldajaks saab Otto Konstantin von Uexküll
  • ~ 1733 – Mõisa hooldajaks saab Amalia Charlotta Maydell
  • 1760 – Mõis panditakse Heinrich Erich Wolffenschildtile
  • 1768 – Keila mõis läheb Koskullide aadlisuguvõsa valdusesse
  • 1802 – Valmib mõisa uus peahoone
  • 1816 – Keila mõis läheb Meyendorffide aadlisuguvõsa valdusesse
  • 1870ndad – Valmib üle jõe asuv viinaköök
  • 1888 – Valmib üle jõe asuv viinavabrik
  • 1893 – Keila mõisa ostab Natalie von Uexküll
  • 1905 – Keila mõisa ostab parun Kurt Fersen
  • 1916 – Keila mõisa ostab Nikolai Wrangell
  • 8.7.1917 – Keila mõisa ostavad Seliküla mõisnik Ado Mäeberg ja fotograaf Jaan Minn
  • 25.9.1917 – Keila mõisa viimaseks omanikuks saab Alfred Kalm
  • 21.1.1918 – Keilas moodustatakse töörahva nõukogu, kogu mõisa vara rekvireeritakse
  • 23.2.1918. – Saksa väed okupeerivad Keila
  • 24.2. 1918 – Kuulutatakse välja Eesti Vabariik, Keila mõis läheb tagasi endisele omanikule Alfred Kalmule
  • 10.10.1919 – Maareformiga riigistatakse Keila mõis
  • 1929 – Keila mõisas alustab tööd põllutöökool
  • 1934 – Jõesaarele rajatakse ujumiskoht “Punane vähk”
  • 1940 – Nõukogude Liit okupeerib Eesti Vabariigi
  • 1960-61 – Pärast maaparandustöid jääb jõe läänesäng kuivaks. Lõhutakse vanad paekivist sillad
  • 1976 – Koduloo-uurija Heino Gustavson avastab Keila väikelinnuse varemed
  • 1977 – Arheoloog Mati Mandeli juhatamisel toimuvad esimesed arheoloogilised kaevamised Keila väikelinnusel
  • 30.8.1988 – Keila mõisa peahoones alustab tööd Harjumaa Muuseum
  • 2012 – Jõe läänesängi veevool taasavatakse ja haljastus korrastatakse

Keila keskaegne kindlustatud elamu

Esimesed kirjalikud andmed Keila kohta pärinevad Taani Hindamisraamatust 1241. aastast, kus mainitakse Keilas 10 adramaalist küla.

Keila linnuse esimesest ehitusjärgust on vähe teada. Tõenäoliselt püstitasid Kegelid esimese kindlustatud mõisahoone umbes 1350. aastal. Arheoloogiliste kaevamiste käigus on avastatud kolme vanema ajajärgu hoone müürijäänused. Linnuse varasemast ehitusperioodist pärineb ka hüpokaustahi, mille põhi on siiani linnusel vaadeldav.

1385. aastal lahkusid Kegelid Eestimaalt ning Keila mõis läks Kallede suguvõsa valdusesse. Algas teine suurem ehitusjärk, mille käigus püstitati oluliselt uhkem kahekorruseline hoone. Hoonest avastatud raidportaali fragment on väga sarnane Keila kiriku lääneportaaliga, mille autoriteks olid tõenäoliselt Tallinna meistrid.

1433. aastal müüs Arndt Kalle linnuse 16 000 Riia marga eest Saksa Ordule. Saksa Ordu käes kujunes mõisahoone rohkem linnusetaoliseks. Hoone lääneserva püstitati tulirelvade ajastule omane ümartorn, linnuse ümber ehitati kaitsetara ning kaevati linnuse kaev.

1599. aastal pantis rahahädas ordumeister Willem von Fürstenberg Keila ordumõisa kõige juurdekuuluvaga Tallinna Raele. Tallinna magistraadi andmetel olevat moskoviidid 1560. a sõjakäigul Keila, Ruila ja Harku mõisad süüdanud ja muud kahju põhjustanud.

9.oktoober 1561.a andis Tallinna magistraat peale kapituleerumist Liivi sõjas linnuse üle Rootsi riigivõimudele, kes tõenäoliselt ehitasid kindluse uuesti üles, sest 1599. a allikates räägitakse sellest kui linnusest (castell zu Kegel). 60 aasta jooksul oli mõisal 11 üürniku.

17. sajandiks oli mõis jälle erakätes, kuid vahetas tihti omanikke, kuuludes de la Gardie’dele, Duntedele ja lõpuks Scheidingitele. 17. sajandi jooksul valmis vana kindluse kõrvale uus kivist härrastemaja, mille kohta andmeid on vähe.

Keskaegne väikelinnus sai tugevasti kannatada Põhjasõja käigus ca 1710 ning jäeti täielikult maha 1750. aastatel

Keila mõis

Arvatavasti on tegemist olnud muljetavaldava mõisakompleksiga, millel oli ka kaunis vabakujuline park. Teisele poole jõge jäävad  viinaköögi ning kahe moonakamaja varemed. Keila mõisa maavalduste hulka kuulusid 15. sajandil ka Pakri poolsaar ja Väike-Pakri saar.

Keskaegsest linnusest idas asuv ja praeguseni säilinud mõisahoone on ehitatud ilmselt mõisnik Carl Reinhold von Koskulli ajal 19. sajandi alguses. Algselt oli tegu pika, ühekordse, kõrge viilkatusega elamuga. Ainult hoone keskosa oli kahekordne, millel omakorda madal väljaehitus peasissekäiguga. Mõisaomanikud vahetusid sageli. Hoone on kuulunud Friedrich von Meyendorffile (1816), Georg Meyendorffile (1839), Natalie von Uexküllile (1893), Kurt Fersenile (1905), Nikolai Wrangellile (1916), Ado Mäebergile ja Jaan Minnile (1917) ning Alfred Kalmile (1917).

Aastatel 1929–1934 ja 1938–1947 tegutses Keila mõisa peahoones Keila põllutöökool, hiljem sõjaväekomissariaat, võõrastemaja ning trükikoda. Alates 1988. aastast tegutseb hoones Harjumaa Muuseum.
Mõisa viimane õigusjärgne omanik Arne Kalm kinkis hoone Eesti riigile 1995. aastal.

Kogude kujunemine

Harjumaa Muuseumi kogusid on komplekteeritud kogumisretkede, välitööde, annetuste, ostude ja mälestuste kogumise konkursside tulemusena alates 1989. aastast. Esimesed kogumisretked olid Keilas ja selle ümbruses, laienedes Harju-Madisele (1991), Rae valda (1992), Kose ja Padise valda (1993), Vasalemma valda (1994), Kõue ja Anija valda (1999), Kuusalu ja Loksa valda (2000–2001), Aegviidu, Kuusalu, Nissi valda (2002), Kernu valda (2003), Kernu ja Rae valda (2004), Prangli saarele (2009–2011).

1990. aastal algatas muuseum ajaloolise pärimuse kogumise võistluse, mis on jätkunud läbi aastate. Kogude kasvule on aidanud kaasa ajutised näitused juba muuseumi algusaastatel, mil koostati näitusi nii Keila Kultuurimajas muinsuskaitsekonverentside ajal kui ka hiljem oma majas.

Kogumistöös lähtutakse ajaloolisest Harjumaast ja tänapäevast. Harjumaa Muuseumi jaoks on oluline koguda materjali, millel on Harjumaaga seotud taust ning on teada, kes, kuidas, millal ja milleks seda on kasutanud.

Kogud

Seisuga 1. jaanuar 2017 on põhifondis 19 505 museaali.

ajalooline kogu 3476

arheoloogia kogu 2410

arhiivkogu 5929

kunstikogu 300

fotokogu 7349

geoloogiakogu 20

audio-videokogu 21

Arheoloogiakogu põhiosa moodustavad Keila väikelinnusel ja selle ümbruses toimunud väljakaevamiste (1991–1998, 2004, 2007) ning Harju-Risti kiriku (2010-2011) leiud. Tähelepanuväärsemad museaalid on Padise kloostri müüride konserveerimisel leitud suur vaskpada ja Keila linnuselt leitud kett koos Püha Jüri kujutava ripatsiga.

Ajaloolises kogus on etnograafilisi esemeid, tööriistu, koolimööblit, rõivastust, jalanõusid, kodutehnikat, majapidamistarbeid, muusikariistu, mõõteriistu, märke, medaleid jpm. Terviklik kogu on 20. sajandi alguse väikelinna kodaniku eluolulistest esemetest koos mööbliga.

Arhiivkogu sisaldab dokumente, raamatuid, ajakirju, ajalehti, reklaamtrükiseid ja käsikirju. Suuremad kollektsioonid dokumente ja trükiseid on Lauristini kolhoosist, Nissi koolist ja pioneeriorganisatsioonist, Maardu Keemiakombinaadist. Seltsielu materjale on Saue-Jõgisoolt, Käesalust, Nissist, Paunkülast ja Keilast. Omavalitsuste materjale Harju Maavalitsusest, Rae vallast, Paldiski ja Keila linnast. Kogus on kunstnike Karl Hermani ja Olev Soansi arhiivimaterjale.

Kunstikogus on esindatud graafika, joonistused, maalid ja skulptuurid, mis kujutavad Harjumaa erinevaid kohti või/ja on Harjumaaga seotud kunstnike looming. Graafika hulgas on ülekaalus Olev Soansi ja Bruno Heroux looming. Maalijatest on esindatud Balder Tomasberg, Olev Mikiver, Ludvig Oskar, Enno Lehis, Karin ja Monika Põks, Roman Nyman, Amandus Adamson, Anna-Elisabeth Luik-Püümann, Aleksander Möldroo, Karl Burman jun, Valter Riiner, Tiina Tarve, Teele Strauss, Virve Tatrik ja Elgi Treimuth. Skulptoritest on esindatud Amandus Adamson ja Ellen Kolk.

Fotokogus on fotod, negatiivid ja piltpostkaardid peamiselt Harjumaa erinevatest paikadest ja eluvaldkondadest. Terviklikud kogud on Harjumaa ühiskondlikest hoonetest, mõisatest, kirikutest ja väikesaartest, mis on pildistatud 1990. aastatel. Tänu fotograaf Gustav Kulp`ile on kõige arvukamalt esindatud Keila ja selle lähiümbruse ainestik. Üks vanematest fotodest on suureformaadiline vaade Martin Lutheri ausambale Keila lähedal.

Geoloogiakogu koosneb kivimitest, mida eksponeeriti muuseumi püsiekspositsioonis aastatel 1997–2004.

Audio-video kogus on videokassetid Harjumaast, Keilast, Kehrast, Loksast, Paldiskist ja rahvakalendri tähtpäevadest, CD-d külade ajaloost ja helikassetid.

Kultusekivi “Orjakivi”

Lohukiviks nimetatakse kivi, millesse on tehtud üks või mitu ümmargust või ovaalset lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3-10 cm, sügavus 0,5-5 cm. Hoolimata sellest, et Eesti alalt on leitud üle 1750 lohukivi, pole nende kohta palju teada. Lohukive peetakse Eestis pronksiaegseks (1800-500 a. eKr) kultuurinähtuseks, neid seostatakse varase põlluharimise ja viljakusmaagiaga.

Siinset lohukivi kutsutakse Orjakiviks. Legendi järgi olevat kunagine Keila mõisnik selle peal surnuks peksnud oma sulase seitse poega. Nende mälestuseks olevat isa istutanud kivi ümber 7 pärna.

Mälestis (nr 17882) on riikliku kaitse all.

Püsinäitus

Püsinäitus “Harju elu”

Püsinäitus “Harju elu” tutvustab Harjumaa mitmekülgset ajalugu muinasajast kuni tänapäevani.

Liikudes läbi rannatalu, mereranna ja metsa, töötoa, usuelu, koolihariduse, seltsielu, sõdade ja vastuhakkude ning tööstuse ja teeninduse, kogeme harjumaalaste elukäiku ja suhestumist ümbritsevaga. Põhjalikumat tutvumist Harju eluga võimaldavad rohked fotod, dokumendid ja esemed kõikjalt Harjumaalt, Vihterpalust Viinistuni.

Taniil Kriisa 20. sajandi alguses valmistatud orelist on võimalik kuulata erinevaid orelipalu. Kunagisest Riisipere sidesõlme kommutaatorist ehk käsitsilülitamisega telefonikeskjaamast saab kuulata tuntud harjumaalaste elulugusid. Uudistada saab ka 2003. aastal Padise kloostri proovikaevamistel leitud suurt pada (artikkel Eesti Päevalehes ) ja uurida, milline näeb välja piiritusetorpeedo.

Jalga saab puhata vaadates slaidiprogrammi ja lühimängufilmi “ Harjumaa loodusest leitud lood”. Äratundmis- ja mõistatamisrõõmu pakub Keila linna 1938. aastal kujutav makett.

Kassast saab tasuta laenutada eesti-, vene-, soome-, inglis- ja saksakeelse tekstiga audiogiidie.

Näituse valmimisele aitasid kaasa Laika, Belka&Strelka OÜ, Eesti Riigiarhiiv, Eesti Meremuuseum, Eesti Ajaloomuuseum, Eesti Rahva Muuseum, Eesti Filmiarhiiv, Tallinna Linnamuuseum, Eesti Raadio, Valgamaa Infotehnoloogia Arendamise OÜ, OÜ ImExpo, Alpimer Ehitus, Ohtu Puit OÜ, A.Verte, K.Kaljo, L.Tungal, E.Lotman, OÜ Vesilind, H.Relve, A.Kaasik, T.Hunt, T.Saadre, T.Tuul ning paljud lahked eraisikud.

Harjumaa Rahvarõiva Nõuandekoda

Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu, MTÜ Rahvarõivas ja Harjumaa Muuseumi koostöös alustab Harjumaa Muuseumi juures tegevust Harjumaa Rahvarõiva Nõuandekoda.

Nõuandekoda luuakse Harjumaa rahvarõivaste teabekeskuseks. Eesmärgiks on rahvarõivaalase teadlikkuse suurendamine, rahvarõivaste kui unikaalse kultuuri- ja käsitööpärandi populariseerimine ning professionaalse nõustamise pakkumine Harjumaal. Konsultatsioonid ja nõuandelaupäevad toimuvad muuseumi raamatukogus, kus on olemas nii rahvarõivaalane kirjandus kui ka materjalid ja tööproovide näidised kihelkondade kohta. Infot saab ka rahvarõivaste valmistajate ning materjalide hankijate kohta.

Nõuandekoja konsultandid on oma ala tippspetsialistid:
rahvarõivameister Silja Nõu, MTÜ Rahvarõivas;
rahvarõivameister Maret Lehis, Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit;
disainer ja rahvarõivatundja Lembe Maria Sihvre, Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit;
konservaator Marike Laht, Sihtasutus Eesti Vabaõhumuuseum.
Oma rahvarõivaalaseid päringuid saab konsultantidele saata e-postile: rahvaroivas@hmk.ee

Nõuandelaupäevadel konkreetset teemat reeglina ei ole. Huvilistel palume registreerimisel teada anda, milliste esemete, paikkondade või teemade kohta infot soovitakse ja millised olemasolevad esemed kaasa võetakse.

Ühtlasi on muuseum ja nõuandekoda väga tänulikud info eest erakogudes leiduvate vanade rahvarõivaesemete kohta. Need võivad esmapilgul paista ka väga halvas seisukorras, kuid rõivaste uurijate jaoks võib tegemist olla üliväärtusliku materjaliga, mida õnnestub veel kirjeldada ja pildistada. Märku saab anda e-postile rahvaroivas@hmk.ee kirjutades või telefonile 6781668 helistades.

ENG RUS