1928. AASTA PÄEVARAAMAT

JAANUAR

Keilas, 1. jaanuaril 1928

Kirik oli ka täna täis, kuid rahvast oli siiski palju vähem kui eila õhtul. Pärast jumalateenistust matsin 5 surnut. Õhtul käisin Tuulas haige juures. Nõnda algas Uus aasta üsna tubli tööga. Praegu on sõita päris hea, sest saanitee on ilus. Väga külm ka ei ole: täna oli -3 ½ °R.

Keilas, 16. jaanuaril 1928

Tööd on vahetpidamata nii palju olnud, et ei ole mõteldagi saanud selle peale, et ka siia kirjutada. Vaba olen olnud selle aja kestel kaks korda: Kolme kuninga päeva õhtul käisin Kumnas loomatohter Bohl´i juures Hildaga külas ja eila nõndasama ka dr. Greenbergi juures. Muidu olen päevast päeva töös. Eila olid mul matmised neljas järgus. Jutlused, ametitalituste kõned, seminari tunnid – kõik see nõuab rohket ettevalmistamist, siis tuleb veel inimesi ametiasjus vastu võtta, tunnistusi kirjutada, registreerida j. n. e. Tund möödub nõnda tunni järele, päev päeva ja nädal nädala järele. Lapsed tahavad, et ma nendega mõnikord ka välja läheksin lume sisse ja jääle; ma läheksin hea meelega, aga seal kutsutakse korraga jälle mõne haige juure just siis, kui ma ometi olin lootnud vähegi aega leiduvat laste jaoks. Olen mõnikord väga väsinud ja tahaksin natuke pikutada, aga just siis harilikult tuleb ikka mõni inimene ja tahab minuga kokku saada. Kolm korda nädalis Tallinnas käia on mulle ka ikka liig raske orjus.

VEEBRUAR

Keilas, 1. veebruaril 1928

Pühapäeval 29. jaanuaril pidas kirikus jumalateenistuse kandidaat Etzold[1]. Mina sõitsin Hildaga Sauele. Rahulas ristisin ma ühe lapse, sõitsin siis Raukase juure, ja pärast olime Saue vallamajas. Viimases kohas oli Saue põllumeeste kogu rohelise lipu õnnistamine. Mina pidasin õnnistamisetalituse, pärast tulid tervitused. Tervitusi ütles muu seas ka praegune tööstus- ja kaubandusminister Holberg[2], kes autoga Sauele oli sõitnud. Pärast lipuõnnistamise aktust oli pidusöök, pidusöögi järele, laulukoori ettekanded ja näitemäng. Kella 8 paiku õhtul hakkasime koju sõitma. Keilast olid Sauele sõitnud kahe saaniga: politseikommissar Mattiisen[3] prouaga, kaubatarvitajate ühisuse ärijuht Habel[4] ja suurem Keila seltskonnategelane A. Alter [5] (Klooga Keskkülast); need sõitsid ühes meiega Keila poole. Oli pilves ilm ja sadas natuke pehmet lund (oli ju enam kui nädal aega temperatuur 0° ümber). Paar korda nägin välku löövat, mis talvel igatahes haruldane asi on.

Esmaspäeval käisin ma ligi Suuropit haige juures; eila, teisipäeval, olin Tallinnas koolitundides, täna ka; homme sõidan Vallingule lapsi loetama, reedel jällegi Tallinna. Laupäeval tuleb valmistada pühapäevase jumalateenistuse vastu, pühapäeval on jumalateenistus ja ametitalitused. Nõnda tuleb mul seitse päeva nädalis tööd teha.


[1]Otto Wilhelm Etzold (1899-1982), vaimulik; 1927 prooviaastal Keila Miikaeli koguduses; 1928-39 Harju –Madise õpetaja; 
1939 emigreeris Saksamaale; 1940-45 pastor Bellschwitz´is, 1946-47 Predöhis, 1948-65 Seissenis. [2]Johan Holberg (1893-1978), sõjaväelane, poliitik ja advokaat; 1944 lahkus Eestist Saksamaale, 1948 Rootsi, Rootsist Torontosse. [3]Madis Mathiesen (1870-1942), politseikomissaar; töötas Keilas 1920-1930. 1941. küüditati Siberisse, kus suri. [4]Johannes Habel(1883-?), ühistegelane; 1902-21 kontoriametnik ja raamatupidaja; 1921. aastast Keila Tarvitajate Ühisuse ärijuht;
Keila Ühispiimatalituse, Keila Ühispanga ja Keila Kindlustus Seltsi juhatuse liige. [5]August Alter (1891-1978), Keila Tarvitajate Ühisuse juhatuse esimees. 

Keilas, 11. veebruaril 1928

Keilas on praegu üks asi, mis mulle vastumeelt tundub. Nimelt tuleb mul vist küll ühe asja pärast tunnistajana kohtu ette minna *), mina ei tahaks aga ühegi kohtuasjaga tegemist teha. Hiljuti on keegi Maripuu või Marjapuu, kes oli vallasekretäri abi ja hiljem vist alevivalitsuse sekretär, võltsimiste ja raha väljapetmise pärast kinni võetud. Ta on oma süü üles tunnistanud, kuid ühtlasi ka kaebanud vallasekretäri Vasko[1] peale, nagu oleks see minu ja veel paari teise mehe 1923. a. tulumaksu ühe poole kõrvaldanud. Vaskost ei usu vist keegi seda, et ta oleks raha kõrvaldanud; siin võib üksnes hooletusega tegemist olla: Vasko ei kannud vast minu käest vastuvõetud summat kohe raamatusse ja unustas pärast sissekandmise hoopis ära, Maripuu nuhkis selle aga üles ja kirjutas enesele kõrva taha. Eila, kui ma Tallinnast Keila jõudsin, kuulas 2 kriminalisti mind üle. Ma ei võinud muud tunnistada kui seda, et oma teada kõik maksud korralikult olen tasunud, kviitungi aga praegu veel leidnud ei ole.

*) asi lõpetati ometi ära paari aasta pärast.


[1]Karl Vasko (1894-1974), näitleja, seltsitegelane ning Keila vallasekretär; 1916-1919  Draamateatri näitleja; 1920 asutas Keilas 
näitetrupi ja oli seal aktiivne eestvedaja 1968. aastani; alates 1912 Keila Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu liige - olnud juhatuse liige, esimees ja auliige. 1932. aastal autasustati eduka isetegevustöö eest III järgu hoolsusmärgiga
(hõberistiga).

MÄRTS

Keilas, 8. märtsil 1928

Homme ei lähe ma mitte kooli, sest mu jalg on haige. Juba 21. veebruaril jäin ma verekihvtitusse ega ole ma seni veel mitte päris terveks saanud. Ostsin enesele nimelt uued saapad kunagi enne jõulu; need pigistasid jalgu ja võtsid mul kõige pealt kandadelt naha maha, nõnda et korra kooliski puudusin. Saapad said viimaks kontsa poolest head, kuid siis hakkas pahema jala saabas väikest varvast pigistama; viimasele tegi ka külm liiga ja 21. veebruaril oli mul verekihvtitus juba Tallinnas käes, suure vaevaga sain veel koju; temperatuur tõusis 40° ligidale. Greenberg lõikas varva natuke katki, et mäda välja lasta, ja mind lasti künni 24. veebruari hommikuni voodis olla, piirituse kompressid jala ümber künni põlveni, kustsaadik n. n. punane joon tõusnud oli. 24. veebruaril oli aga vabariigi 10. aastane juubel ja ma olin sunnitud kirikusse minema, kus üle 2 tunni tuli püsti jalal seista. Pritsimajasse pärast jumalateenistust kõnet pidama ma siiski ei läinud. 26. veebruaril oli kirikus armulauapüha ja ma pidin jällegi ametis olema. 28. veebruaril oli jällegi koolis, 29. veebruaril (palvepäeval) kirikus. 1. märtsil olin Lohusalus lapsi loetamas, 2. märtsil Tallinnas, 3. märtsil olin kodus, 4. märtsil Ranna abikirikus, 5. märtsil Voores kindral Larka isale armulauda andmas. Rannamõisa ja Voore sõidul sai poolhaige jalg jällegi külma ja 6. märtsil – teisipäeval olin Tallinnas oma jalaga õige hädas. Eila ei saanudki kooli minna. Täna on jalg küll parem, kuid tohter ei soovita veel kooli minna. Ma kõlistasin täna direktor Kuks´ile seminari, et ma homme tulla ei saa.

Keilas, 9. märtsil 1927

Täna oli paastureedine jumalateenistus kirikus kella ½ 6 – 7 õhtul. Kandidaat Etzold pidas sõnalise osa, mina armulauateenistuse. Oli kõigest vast 30 inimest kirikus ja neist 7 armulaual. Külm ilm oli: kui kirikust koju jõudsime, oli -9°R. Et ma enesele saabast haigesse jalga ei võinud panna, siis olin kirikus vilt-toakingadega. Lähen nõndaviisi ka homme õhtul kirikusse laulatama ja ülehomme jumalateenistusele. Jalg on igatahes paranemas.

Keila mehed püüavad Harju maakonna keskkooli, mis seni Paldiskis asus, Keila saada. Saamiseks on praegu lootusi olemas. Küll oleks hea, kui keskkool saaks siia: oleks kerge lapsi koolitada, ja ma saaksin siis muidugi ka usuõpetuse tunnid ega oleks mul siis enam tarvis Tallinnas käia.

Keilas, 22. märtsil 1927

On väga ilusad päikesepaistesed ilmad. Kalendri järele oli 20. märtsil kevadine pööripäev. Igalpool maal on küll alles lumevalitsus, kuid siiski on juba täna vilus +3°R, lumi sulab vähehaaval. Tõin praegu just – kell ¼ 2 p. l. – aiast ligi õlleklaasi täie vahtramahla, vajudes toomisel lume sisse, mis päeval peal ei taha kanda.

Mu jalg paraneb väga aegamööda; õieti on ta praegu alles haige. Eila ja üleeila olin muidugi seminaris ja õhtuteks hakkas jalg valutama. Saatsin sellepärast, et jalg külma kardab ja et täna ta saaks puhata ja paraneda, kandidaat Etzold´i Harkusse haige juure. Õieti ei ole see küll kirikuseaduse järele, et kandidaat haige juure läheb, kuid sellest seadusest on nii mõnigi kord juba üle astutud ja pealegi saab kandidaat Etzold juba eeloleval pühapäeval, 25. märtsil Tallinnas Toomkirikus ordineeritud, kuna ta praegu juba kinnitatud on Lääne-Harju praostkonna vikaariks.

Keilas, 26. märtsil 1928

Eila olin Hildaga Tallinnas. Ma assisteerisin kandidaat Etzold´i ordineerimisel Toomkirikus, pidades jumalateenistuse esimese osa ühes pihtikõnega ja jagades pärast ordineerimist ühes piiskopiga armulauda. Meie Hildaga peatusime piiskopi juures, juues seal hommikul kohvi ja süües pärast jumalateenistust lõunat. Etzoldi ordineerimisel assisteeris ka praost K. Thomson[1], pidades ka jutluse.

Täna on väikese Hilda kümneaastane sünnipäev. Kinkisime Hildale hõbekäekella, firma Langendorf, maksis 1750 marka. Lapsel oli muidugi väga hea meel. Võõraid ei olnud peale vanaproua Meyendorffi[2]. Tegime ka ühe ülesvõtte aias lumehangel.


[1]Konstantin Adolf Thomson (1865 - 1938), 1890 ordineeriti pastoriks, 1892 - 1936 Hageri koguduse õpetaja, 
1920 - 1935 Lääne- Harju praost, 1927 - 1936 vaimuliku ülemkohtu liige, 1936. aastast praost-emeritus, "Ristirahva Pühapäevaleht" väljaandja ja toimetaja. [2]Helena Schuvalova (neiupõlves)(1857-1943), tema abikaasa oli viimane Kumna mõisnik Bogdan Theophil Meyendorff (1838-1919).

APRILL

Keilas, 3. aprillil 1928

Lumelagunemise aeg on. Eila käisin Voore mõisas kindral Larka surnud isa ära saatmas – viidi Pilistveresse matta. Sain saaniga hädavaevalt läbi: mõnes kohas oli juba paljas, mõnes kohas pidi vesi saani tulema; mõnes kohas oli jälle sügav lumi alles ja hobuse jalad vajusid sellest läbi, nõnda et hobune pikali langemas oli. Eila ja täna oli ilm udune, mõnikord udusajune, ja sulatas kangesti. Käisin esimest korda pärast oma jala haigeksjäämist täna jala Keila alevis; polnud väga viga.

Keilas, 9. aprillil 1928

Teise Ülestõusmise püha õhtupoolik. Päike paistab ja vilus on +6°R. Keila jõel on jääminek. Peame täna Viktori neljandat sünnipäeva. Laupäeva õhtust saadik on meil B. Leib oma vennapoja Felix´iga; muid võõraid Tallinnast ei ole tulnud. Eila õhtul oli meil Dr. Greenberg (tema perekond on praegu Dünaburg´is) ja loomaarst Bohl oma prouaga. Kirikus oli pühade aja kohta vähe rahvast, sest praegu ei ole teed: saanitee on täiesti otsas, vankritee ei ole aga veel mitte käes. Maa on enamasti lumest vaba, kuid aiaäärtes ja muudes sarnastes paikades on lund veel küll.

Suurel Neljapäeval käisin Vallingu Vainol uut maja õnnistamas; Hilda oli mul kaasas. Kui sinna sõitsime sadas vihma, tagasitulekul oli kuiv. Sõitsime saaniga; üksnes mõnes kohas oli tee juba päris paljas, ja ühes kohas pidi vesi saani tulema. Maja, mille õnnistasin, on vast kõige parema sisseseadega siin ümberkaudu: pehme mööbel, vaibad põrandal, suurte kuldraamidega pildid seintel, raadio ja muud asjad. Võõraid oli seal rohkesti, söögilaud hästi kaetud. Rikkus olevat majja tulnud Venemaalt: peremees oli vist konduktoriks rongil, mis Venemaal käis, ja vedas kaupa Venesse ja tõi sealt raha ja asju vastu sel ajal, kus see võimalik oli diplomaatilise vahekorra alustamisel nõukogude riigiga (nõnda on mõnedki mehed rikkaks saanud; praegu on see juba võimatu, sest venelased vaatavad suure hoolega meie meeste asjade järele ega luba mingisugust hangeldamist).

Keilas, 11. aprillil 1928

Jalg on jälle nagu haigevõitu; mul ei ole ju aega jalaparandamiseks. Esimesel ja teisel pühal olid jumalateenistused; et päris vankriteed ei olnud, siis pidin jala käima. Jala käisin eila alevis Keila muusikakoori liiget Alfred Fliessi, kes tiisikusse suri, puusärki panemas. Jala käisin täna hommikul ka Kumnas haige juures. Pärast lõunat käisin vankriga Lahepere rannas haige juures.

Eila õhtul olin Hilda ja Leib´iga Bohl´ide juures õhtusöögil, kus nagu harilikult hästi söödeti ja joodeti. Olime seal kella ½ 8 õhtul kunni kella ½ 1 ni öösel. Paldiski õpetaja Lesta[1] oli ka seal. Leib sõitis täna meilt jälle ära.


[1]Adalbert Gustav Lesta (1869-1941), vaimulik; 1897-1904 Samaara saksa kolooniate adjunktõpetaja; 
1904-09 Tobolski koguduse õpetaja; 1909-14 Tomski – Barnauli koguduse õpetaja; 1914-22 Vladivostoki koguduse õpetaja; 
1923-31 Paldiski Nikolai koguduse õpetaja; 1941 asus järelümberasumise korras Saksamaale.

Keilas, 18. aprillil 1928

Praegu on mul üsna raske aeg: algasin esmaspäeval tütarlaste leeri ja koolitöö on mul eilsest saadik jällegi teha. Täna linnast Keila jõudes läksin kohe leeri ja rääkisin seal kaks tundi ilma vaheta. Koju jõudes käis pea ringi. Tütarlaste leeri on küll võrdlemisi hea pidada, sest nende 23 hulgas, kes praegu koos on, ei ole ühtki, kes vähem kui 2 aastat koolis oleks käinud; üks on koguni 9 aastat koolis olnud.

MAI

Keilas, 22. mail 1928

Aeg on kiiresti kadunud suures töös. Korra leeriajal olin küll õige mitu päeva haige: mul oli angiina ja palavik tõusis ligi +40°. Puudusin siis ka ühe reedise päeva koolis ja leeritunde pidas paar päeva köster üksinda. Muidu olen olnud alati töös, küll koguduses, küll koolis.

Tänavu 1. maist saadik on muudatus kirikumõisa maade poolest. Läinud suvel planeeriti kirikumõis ja umbes pool maad läks ära õige mitme inimese kätte. Kuna maa vähenes, siis ei tahtnud senine rentnik A. Peks[1]kirikumõisa maid enam pidada, ehk ta oleks nõus olnud senise umbes 150 000 marga asemel maksma 40 000 marka. Nüüd andsin ma oma maa pooletera peale Juhan Reinballile, kes on Keila vallavanem ja kirikunõukogu laekahoidja. Rukis on aga tänavu üsna ikaldanud, sellepärast tuleb mul uue rukkivälja tegemise eest küll natuke juure maksta. Pooletera kaupa tegin alles täna hommikul, aga tänavu on kõik asjad hiljaks jäänud. Alles hiljuti oli üsna külm ja sadas lumekordki maha. Meil on küll aias kartulid juba paar nädalit maas, nõndasama ka juurvili külvatud ja sibulad maha pandud. Nüüd on juba kaunis soojaks läinud. Põldusid ei saa aga igalpool veel mitte haridagi, sest ühtelugu sadas vihma. Paar päeva on olnud nüüd päikesepaistelised. Reinball lubas kirikumõisas neljapäeval tööle hakata. Tal on küll kauge käia, sest ta elab ise Klooga Kulbil. Kirikumõisa maade vähendamise pärast jääb vast minu sissetulek hulk vähemaks, olgugi et kogudus vähemalt tänavu ühe osa kahju tasub.

Olen kangesti väsinud iseäranis koolitööst. Homme on koolis tänavu viimased usuõpetuse tunnid, õhtul on pädagoogika nõukogu koosolek ja reedel pean olema ka aktustel. Pärast nelipühi on mul veel suvine leer 2 ½ nädalat, siis ehk tuleb puhkus.


[1]August Põks (1886-1965), Suur-Tutermaa talu omanik, Keila Miikaeli koguduse laekahoidja

Keilas, 31. mail 1928

Koolitöö on otsas. Reedel, 25. mail olid seminaris veel aktused: hommikul kell 10 algkoolile ja keskkooli klassidele, õhtupoolikul kell 5 lõpetajatele. Mõlemal aktusel oli ka vaimulik talitus minu poolt. Lõpetajate aktusel oli esmalt vaimulik talitus (muidugi oli nõnda ka hommikusel aktusel), siis andis direktor Ollik, siis koolinõunik Summer (Harju maakond) ja Tallinna koolinõunik Brüller; lõppeks tänasid õpetajaid lühikeses kõnes üks mees- ja üks naislõpetaja. Pärast aktust oli ühisel õhtusöögil koosviibimine, mis väga lõbus oli. Lauldi seal palju, peeti naljakõnesid, lasti elada. Kõige rohkem nalja tegid: seminari Eesti keele õpetaja Timotheus Kuusik ja riigi koolivalitsuse direktor Ollik. Kuusik kiskus ka minu oma kõne sisse, kinnitades, et mina maksuta olevat lubanud kõiki seminaristidest paarisid laulatada. Ma vastasin selle peale, et Kuusiku sõnadele muud juure lisada ei tea, kui et ma niisuguste paaride lapsi ka maksuta ristin. Selle peale tuli tormiline käteplagin ja braavo hüüded. Olin seminaris kella 11ni õhtul, Hilda oli ka linnas. Meie magasime öösel õpetaja Sternfeldti [1]korteris. Nelipüha laupäeva hommikul sõitsime koju.

Täna käisin jällegi Hildaga koos Tallinnas. Seminaris pidi olema täna pedagoogika nõukogu koosolek töö jaotamiseks eeloleval õppeaastal. Koosolek jäi aga pidamata, sest seminar muudetakse Tallinnas pedagoogiumiks; kuidas see aga tuleval õppeaastal töötama hakkab, selle kohta ei olnud haridusministeerium veel eeskirju saatnud. Koosolek lükati nädalaks edasi, kuid selleks ajaks ei ole neid eeskirju ka veel mitte loota, sest pedagoogiumi seadus võeti alles neil päevil riigikogu poolt vastu. Mul oli küll teine asi veel linnas õiendada: Keila alevivanema Berggrünfeldtiga[2], kes on ka Keila postkontori ülem, ja dr. Greenberg´iga käisin haridusministri dr. A. Mõttuse jutul. Dr. Mõttus´ega olin üliõpilase ajal EÜS-is ja pärast puutusin sagedasti kokku Valgas, kus ta arstina praktiseeris. Berggrünfeldti soovil kirjutasin mõni päev enne seda Mõttus´ele, et ta meid vastu võtaks, ja Mõttus´e eest teatas meile haridusministeeriumi sekretäär, et Mõttus minu soovi täidab. Käisime Mõttus´e jutul Keila koolimaja ehitamise pärast. On tarvis Keilas ehitada algkoolimaja ja sellega ühendada ka keskkooli ruumid. Meie tahame Harju maakonna keskkooli Paldiskist ära Keila tuua ja maavalitsus on sellega nõus, kuid Keilas puudub ajakohane koolimaja. Praegune algkoolimaja ei vasta algkooli nõuetele kaugeltki mitte, rääkimata juba keskkoolist: ruumid kitsad, ruumidejaotus otstarbevastane; lastel ei ole vahetunni ajal ühtki eraldiruumi. Riigikogu võttis vastu seaduse, mille järele algkoolide ehitamiseks laenu antakse. Seda laenu meie Keilale tahamegi, valmis olles keskkooli ruumisid siis ise ehitama, sest keskkoolile ehitusfondist laenu ei anta. Ometi on selle aasta koolimajade ehitusfond võrdlemisi väike – umbes 40 miljoni marka; sellest jätkub üksnes kõige hädalisematele kohtadele: kus koolimajad põlenud ehk jälle ehitus pooleli. Keila jääb tänavu küll laenust ilma, kuid tuleval aastal lubati Keila võtta laenusaamiseks esimesse järjekorda. Nii palju meie 1 ½ tunnilisest jutuajamisest dr. Mõttus´ega kätte ikka saime. Et näidata, kui vilets on Keila praegune algkoolimaja, võtsime ministeeriumist õhtupoolikul riigi koolivalitsuse direktor Ollik´u ja haridusministeeriumi tehnilise nõuandja insener Mihkelsoni kaasa ja sõitsime kõik üheskoos – Hilda ka – autoga Keila. Pärast Keila koolimaja ja muude Keila asutiste nagu piimatalituse maja vaatlemist tulid ministeeriumi mehed ühes dr. Greenberg´iga minu juure õhtusöögile. Ministeeriumi ametnikud sõitsid pärast õhtusööki autoga jälle Tallinna.


[1] Aleksander  Johannes Sternfeldt (Täheväli 1936. aastast) (1888-1955), vaimulik; 1921 ordineeriti; 1920-1924 Sangaste 
koguduse õpetaja; 1924-1944 Tallinna Jaani koguduse õpetaja; 1939-1944 konsistooriumi assessor; 1941-1944 Tallinna praost; 1944 põgenes Rootsi; 1945-1955 Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku Stockholmi koguduse õpetaja;
1953-1955 Rootsi praostkonna praost. [2] Johann (Juhan) Berg-Grünfeldt (1898-1932), ametnik, 1920. aastast Keila postkontori ülem, 1925 alevinõunik,
1927-32 Keila alevivanem.

JUUNI

Keilas, 6. juunil 1928

Võrdlemisi vilu kevad on. Enam jagu aega on sooja olnud päeval kõigest 7-9°R; mõnikord öösel kõigest 1 ½ °R. Tommingate õitsemine saab ikkagi juba läbi. Meie põldudel tehakse hoolega tööd. Ma ise pean juba teist nädalit leeri. Tänavuses eraleeris on praegu 107 poiss- ja tütarlast; paar poissi tuleb aga viimasel nädalil veel juure, sest nad on praegu nagu keskkooli vanemate klasside kasvandikud sunduslistel 10. päevastel sõjaväelistel õppustel. Möödunud kooliaastal seati keskkoolides sisse sõjaväeline õppus ja nüüd peetakse üldharjutusi pärast koolitöö lõppu.

Aega on mul praegugi nõnda vähe olnud, et ei ole õieti tommingaõisigi saanud nuusutada. Lilled lähevad ühed teise järele – tahaksin neid vaadelda ja nende ilust rõõmu tunda, kuid aega selleks ei leia. Praegune suur leer tõi mulle kantseleitööd õige mitmeks päevaks.

Pühapäeval 3. juunil jutlustas Keila kirikus Vigala õpetaja, endine haridusnõunik F. Jürgenson; mina käisin ühes Hildaga lauakirikus, matsin siis ühe surnu ja õnnistasin uut köstrimaja. Kõneleda oli mul väga raske, sest leeri olime suure hulga pärast sunnitud jällegi kirikus pidama, esimesel leeripäeval olin sooja ilma pärast aga ilma palituta ja külmetasin enese nõnda kirikus ära. Pühapäeva õhtul ristisin Ääsmal ühe lapse, olin seal häälega päris kimbus.

Minu laste koolipreili Edith Arro sõitis juba 21. mail ära. Enne seda käis ta lastega Keila koolis eksamitel. Lapsed tegid eksamid päris hästi ära. Väike Hilda sai nüüd neljandasse ja Ellinor kolmandasse algkooli klassi.

Väike hilda sai eksamil järgmised numbrid:

  1. Eesti keel – hea.
  2. Arvamine – rahuldav.
  3. Kodulugu – rahuldav.
  4. Tööõpetus ja joonistus – rahuldav.
  5. Laulmine – rahuldav.
  6. Usuõpetus – hea.
  7. Saksa keel – hea.

Ellinori numbrid:

  1. Eesti keel – hea
  2. Arvamine – hea.
  3. Kodulugu – rahuldav.
  4. Tööõpetus ja joonistus – hea
  5. Laulmine – rahuldav
  6. Usuõpetus – hea.
  7. mail oli preili Arrol sünnipäev ja meie kinkisime talle 4000 margalise päevapildi aparaadi. Enne seda oli koolinõunik Summer käinud meil meie kodukooli tööd revideerimas ja see jäi laste teadmiste ja preili Arro oskustega väga rahule.

Nüüd käivad lapsed kolmekesi vahetevahel lambakarjas. Meil on ju kolm vanalammast ühes kolme noorega, seega päris korralik väike kari, mis käib nüüd kesal ja mõnel teeäärsel rohumaal. Lapsed tahavad hea meelega lambakarjas käia.

Keilas, 19. juunil 1928

Vihmane ja vilu ilm on praegu; olevat täna isegi lumelörtsi sadanud. Ma käisin Hildaga linnas. Tallinnas algas ju täna kirikupäev. Ilm oli aga nii paha, et ma kirikupäevale täna ei saanudki. Hommikul linna jõudes käisime paari tarvilikku asja õiendamas, siis istusime tund aega Feischneri kohvikus; et aga vihm üle ei jäänud, siis läksime ära Leib´i juure, kes nüüd oma vabrikuga asub Suurel Ameerika tänaval; sinna meie jäimegi kella 5ni õhtul ja sõitsime siis kinnises autos vaksalisse; Keilas sõitsime vankriga vihma käes koju. Nii halba ilma ei ole enam kaua aega olnud, kuigi tänavune kevad on külm ja öökülmad alles hiljuti veel mõnes kohas kahju tegid. Ootame igatsusega, et ükskord ka soojaks läheks.

Pühapäeval 17. juunil õnnistasin 110 leerilast: 52 poissi ja 58 tüdrukut. See oli mul Keilas esimene nii suur leer. Leerilaste käest sain kingituseks hõbeplaadiga block-notes´i; see on teine kingitus Keila leerilastelt: esimene oli marmorist tindiklaasi alus. Keilas ei ole see mitte viisiks olnud, et leerilapsed midagi kingivad. Mõnikord mõtlen, et tänavune kingitus sellepärast ehk tuli, et ma ühtepuhku leerilastega pahandasin: nad tahtsid nüüd näidata, et nad „head“ olid. Vast ma küll ka eksin.

Neljapäeval, 14. juunil jätsin ma köstri leeri pidama ja sõitsin ise ühes Hildaga Tallinna. Õpetaja Sommeri poja ristimine oli. Enne seda, teisipäevast kolmapäevani oli meil Hilda vend Paul oma abikaasaga. Paul on Tallinna Pauluse koguduse õpetaja ja juba ligi aasta otsa Tallinnas. Mina Hildaga läksime nüüd neljapäeval siis esimest korda Pauluse õpetaja juure ja olime seal ööd, käies ühes nendega ka Sommeri poja ristimisel. Ma ei tunnud ennast mitte hästi terve olevat, vast olin ma töödest liig väsinud, sellepärast mul sellest päevast midagi head järele ei jäänud. Ilm oli seekord küll ilus, kuigi võrdlemisi õige jahe.

Praegu on meil külas preili Kallion ja Kuiva tütar Leida, kes Oudovas oli alles laps, nüüd aga juba keskkooli neljanda klassi õpilane on. Nõnda mööduvad aastad.

Keilas, 27. juunil 1928

Pühapäeval 17. juunil pärast leerilaste õnnistamist ja ametitalitusi pühitsesin Keila Tarvitajate Ühisuse ehitusel oleva maja nurgakivi. Nurgakivisse sai jällegi pudel, milles oli Ühisuse lühike ajalugu, minu kirjutatud.

Päevad on möödunud kiiresti: mul on väga palju tööd olnud. Muidugi on nõnda, et mida rohkem tööd, seda rohkem ka leiba. Tänagi oli mul ametisõit, nagu nädal otsa peaaegu igapäev on olnud. Täna olin Pääskülas kaht vana inimest armulauale võtmas. Ma sõitsin hommikul rongiga Pääsküla jaama, kust mind hobusega paar versta Saue jaama poole tagasi toodi. Ametitalitust ära pidades hakkasin raudtee äärt mööda jala tulema. Umbes 6 versta tulin, Saue jaamast läbi kunni Vanamõisa ülesõidu kohani, kus Hilda hobusega vastas oli. Jala kõndisin 1 ¼ tundi. Ei ole kaua aega enam nii pikka jalutuskäiku teinud; see tundus mulle väga hea. Tasu sain 500 marka, millest igatahes 35 marka piletiraha maha arvata tuleb! Nii palju haigete armulauale võtmise eest makstakse küll väga harva, enam jagu sünnib päris ilma rahata.

JUULI

Keilas, 3. juulil 1928

Ei ole sugugi veel olnud sooja suve. Kõige suurem soojus on tõusnud paar päeva vilus +17°Rni , muidu on ikka kõigest 10-13°R olnud. Taimekasv on nõnda, nagu oleks alles kevad käes. Ei ole seni ühtki korda jões suplemas käinud. Täna siiski olin lastega jõe ääres, mille vesi sagedaste vihmasadude pärast suur on, ja võtsin enese alasti, et oma jalgu leotada ja kalda seest ka vähki otsida, keda saingi kätte kuus tükki. Lapsed sõid pärast vähjad suure himuga ära. Kitkusin lastega pärast kurkisid, mis on alles 3-4 lehega, olgugi et nad juba maikuu lõpul maha said. Eila käisin tee ääres vaatamas, kas metsmaasikad juba valminud on, ei leidnud aga veel mitte ühtki.

Tööd on nagu harilikult üsna rohkesti olnud. 29. juunil käisin Tallinnas pedagoogika nõukogu koosolekul; muu seas jaotati seal töö tulevaks aastaks ära – mul tuleb 13 tundi nädalis anda.  30. juunil, 1. ja 2. juulil oli Tallinnas 9sas laulupidu, mida mina kuulasin laupäeval 30. juunil ja esmaspäeval 2. juulil natuke aega raadio kaudu. Hilda oli laupäeval ja pühapäeval laulupeol enesel. Mul ei olnud aega laulupeole minna; ka oleks pidanud siis öösel Tallinnas olema, sest laulupidu algas pärast lõunat kella 5 paiku, mina ei himmusta aga kodust eemal öösel olla. Ka oli mul laupäeva õhtul üks laulatus ja pühapäeva õhtul pidin ma Ääsma Otsal ristima; ainus võimalus laulupeole minekuks oleks olnud esmaspäev, kuid ma ei tunne rahva suurte kogumiste vastu suurt huvi.

Keilas, 9. juulil 1928

Täna oli õieti esimene suvepäev: oli soe ja päikesepaisteline. Ääsmal haige juures käies korjasin mõned esimesed metsmaasikad ja tõin nad koju Hildale ja lastele. Õhtupoolikul käisin Keila jões ja püüdsin 28 vähja; suplemiseks oleks vesi siiski alles liig jahe olnud. Aias jalutades panin tähele, et viimased sirelid veel õitsevad! Kartulad on põldudel alles üles tõusnud. Põlluvili näib ometi üsna hästi kasvavat. Mujal Eestis on vihm põldudele liiga teinud, kuid Harjumaa paepealsetele maadele oli see päris kasulik, et seni sagedasti on sadanud.

Eila olin ma Hildaga Madisel. Ma pidasin seal jumalateenistuse armulauaga ja olin pärast seda Madise koguduse täiskogu koosolekul, kus minu endine kandidaat Otto Vilhelm Etzold Madise koguduse õpetajaks valiti 342 häälega poolt ja 5 häälega vastu. Madise on küll väike ja aineliselt vilets kogudus, kuid Etzoldile on ta alguses hea küllalt. Kirikumõis on küll hirmsas seisukorras: tal oli tükk aega lagunenud katus ja laest on vesi läbi jooksnud; krohv maha langenud. Nüüd aga tehakse uut õlekatust ja lubatakse ikka ka mõni tuba remonteerida. Ka lubatakse Etzoldile kuus 8000 marka maksta, kuna senine õpetaja Brache sai 5000 marka kuus. Kirikumõisa maa annab ka sissetulekut, nõnda saaks Etzold ka siis, kui ta praost Thomsoni tütre ära võtab, aineliselt rahuldavalt läbi.

Õhtul kell 7 laulatasin ma Põllkülas veel ühe paari ja kell 10 õhtul olime juba kodus. Tee oli võrdlemisi hea ja meil oli hea pehme vanker, mille ostsime hiljuti Hilda vennalt Paulilt. Ilm oli eila päikesepaisteline, kuid tuul oli väga kange.

Keilas, 19. juulil 1928

Olid võrdlemisi ilusad päevad: oli päikest ja ka oma jagu soojust, mis küll ei tõusnud üle 18°R vilus. Käisin paar korda lastega ka jões: ma püüdsin jõest vähki, pesin ka ennast, kuid õieti ma supelnud ei olegi tänavu. Vähki olen tänavu püüdnud ligi 100; Hilda ja lapsed sõid need alati hea meelega ära; iseäranis maias on Viktor. Viktor on maias ka maasikate peale. Olen lastega paar korda käinud endisel kirikumõisa karjamaal maasikaid korjamas; lapsed said sealt mõned peotäied.

Täna on vihmane päev. Keskpäeva paiku müristas ka paar korda, mis igatahes õige haruldane nähtus on tänavu vilul suvel. Väljamaal olevat siin ja seal õige suur kuumus; meil ei või ühestki päevast ütelda, et ta liig palav oleks olnud. Tänane vihm oli küll viljapõldudele väga tarvilik, kuid heinale ta küll head ei tee; meil on ka heinaloog praegu maas.

Tuleval nädalil tahan Hildaga sõita Rakveresse – Jacobsenidele külla. Jacobsen lubas meiega sõita siis ka Viru randa mööda. Annaks Jumal head ilma!

Pühapäeval, 15. juulil pühitsesin Jõgisu haridusseltsi ja koolimaja. Hilda oli kaasas. Oodati sinna ka mõne ministri tulekut, kuid tuli üksnes haridusministeeriumi esindajana koolide peainspektor dr. Nuth.


[1]August Friedrich Nuth (1868- ), riigiametnik; 1898-1905 Moskvas Vene välisministeeriumi peaarhiivis ametnik; 
1905-15 Moskva Peetri-Pauli koguduse gümnaasiumi õpetaja, 1915-18 direktor; 1920-21 Tartu Ülikooli assistent;
1921-24 Riigiarhiivi juhataja; 1924-26 Riigiarhiivi ja Riigiraamatukogu juhataja; 1927-30 Haridus- ja Sotsiaalministeeriumi
koolide peainspektor; 1930. aastast haridusnõunik.

AUGUST

Keilas, 10. augustil 1928

Pühapäeval, 29. juulil oli Korvi surnuaia pühitsemine. Pühitsemise talitust toimetas Tallinna Kaarli koguduse õpetaja Arthur Sommer, kes tänavu teist korda valiti konsistooriumi assessoriks. Jumalateenistus kirikus jäi pidamata ja pidasime ta vabas looduses surnuaial. Jumalateenistusel olid laululehed ühes Korvi surnuaia tekkimise looga, mille mina kirjutasin. Keila Tuletõrjujate Seltsi pasunakoor mängis ja Keila Muusika ja Laulu Seltsi koor laulis. Oli ilus soe suvepäev, ainus niisugune tänavu, kus sagedasti sajab ja ilmad pea alati jahedad on. Pühapäeval, 29. juulil tõusis soojus vilus kunni +22°R. Tundus iseäranis õhtupoolikul liig soegi olevat. Õhtul sõitsin ühes Sommeriga raudteel Kloogale: mina sealt haige juure, tema omnibusiga Laulasmaale oma suvemajasse. Haige juures, 4 kilomeetrit jaamast, eemal ära käies sõitsin rongiga jälle Keila. Esmaspäeval, 30. juulil sõitsin oma perekonnaga Sommeritele Laulasmaale külla. Ilm oli küll päikesepaisteline, kuid puhus juba õige jahe tuul. Siiski käisime meres suplemas. Merevesi tundus soojem kui õhk. Igatahes tundus vees õige mõnus, kuid välja tulles oli vilu. Sommerid võtsid meid nagu harilikult väga hästi vastu.

Teisipäeva, 31. juuli õhtupoolikul võtsin Hildaga teekonna ette, mida mitu aastat olime kavatsenud, nimelt sõitsime Kuressaare. Kell ½ 7 õhtul sõitsime rongiga Keilast välja Haapsalusse. Juhtumisi sõitis seekord Muhu saarele Tallinna õpetajate seminari Eesti keele õpetaja T. Kuusik, kes Muhust pärit on ja meile mõndagi juhatust võis anda. Haapsalus peatus rong umbes pool tundi, Hilda käis Kuusik´uga natuke Haapsalut vaatamas, ja siis sõitsime Rohuküla sadamasse. Seal ootas aurik „Eestimaa“. Ma olin telefoniga enesele II klassi piletid ette ära tellinud. Meile oli määratud 2 magamisasemega kajut, s. o. kajut täiesti meie päralt. Ilm oli ilus. Enne laeva väljasõitu ja väljasõidu ajal olime kolmekesi – Hilda, mina ja Kuusik – laevalael. Mind ja Hildat huvitasid saared ja tuletornide tulede vilksatused igalpool merel. Meri oli peaaegu täiesti vaikne. Kui sadamast välja jõudsime, tellisime õhtusöögi. Pärast õhtusööki läks Kuusik jälle laevalaele, sest tal oli III klassi pilet. Ta kutsus mind kaasa. Ise läks ta ühe teise herraga eel; ma ei saanud nii ruttu järele. Kui ma ühes laele jõudsin, oli pime, pilves ja tuul hulus juba. Ma läksin tagasi oma kajutisse. Heitsin magama. Varsti tundus juba tugev laevakiikumine. Meie magasime siiski. Kuivastes tuli Kuusik meid jumalaga jätma. Ta ütles: „Imelik ilm! Väljas on pime, sajab ja tuul on kange. Saate kiikuda. Kõige parem on jääda pikali asemetele!“ Kuivastest ära sõites hakkas laev õige tugevasti kiikuma. Oli ju merel torm. Varsti jäid kõik merehaigeks. Kuuldus koridoris laste nuttu, emade hädaldamist, kõikide sõitjate oksendamist. Väiksel mõõdul oli ka Hilda merehaige. Mina pidasin kaua vastu. Aga viimaks tundsin minagi nagu õhupuudust, siis tundsin, kuidas suu sülge täis jooksis, pea oli väga uimane, ja siis tuli õhtul laeval söödud sibulaklops täielikult välja. Aga selle järele tuli ka väga hea tundmus, nagu oleks kõik raskused võidetud. Mitu tundi sõitsime veel nõnda, et lained laeva pildusid ja ta umbes 2 tundi hiljaks jätsid Kuressaare jõudmisel. Mul ei olnud enam ühtki häda, kuid Hilda vaevles südamenõrkuse ja peavalu käes kõik aeg. Kuressaareski, kuhu sõitsime armetu „sussiga“, korratu kitsaroopalisega, ei tunnud ta ennast päev otsa kuigi hästi; viimaks maitses talle väga hästi karbikilu.

Roomassaare sadamast, kus „Eestimaa“ peatub , Kuressaareni on kitsaroopaline raudtee, Kuressaare linnavalitsuse käes. Raudteeroopad on roostetanud ja kõverad. Sõidab küll rong nõnda, et hobusemees sõites temaga kõrvuti püsis, kuid siiski imestan, et rong roobastest välja ei läinud. Raudtee eest ei hoolitseta nähtavasti mitte sugugi, sest roopad paistavad vaevalt veel rohust välja. Kuressaares käisime igal hommikul turul: ostsime suitsuräimi, suitsetatud angerjaid ja tursakala. Kalad on peaaegu pool odavamad kui Tallinnas. Räime kümnest maksime 6-7 marka, angerjaid müüdi tükiviisi (naelaviisi oleks suitsetatud angerjas tulnud umbes 80 marka, kuna Tallinnas see oleks 140 olnud). Kalade maik on Kuressaares parem, sest neid tuuakse värskemalt turule. Lõunat sõime Eesti seltsis, kus supi ja prae eest maksime kahe pealt kokku 100 marka ja saime kõhud päris hästi täis. Kuressaares vaatlesime lossi ja muuseumi, merekallast, Loode metsa, linnast väljas olevat surnuaeda j. n .e. Merekallas ei ole huvitav, sest ta on madal ja märg, mudane. Huvi pakub üksnes pilliroog, mis siin ja seal suurel hulgal kasvab. Turul on huvitav vaadelda Saaremaa väikseid hobuseid. Linn ise näib kaunis puhas olevat; majad on väheldased, kuid ilusamad kui, ütleme Haapsalus. Kuressaare tuletab osalt Rakvere meele, viljandi on rohkem arenenud. Loode metsas on suuri tammepuid, kuid neid on meil siin Keilas ka Sauel ja Joal rohkesti.

Meie elasime Kubermangu tänaval N° 17, paruniproua Buxhoewedeni juures, kellele maksime toa eest 600 marka. Buxhoewedenite oma oli Kõlljala mõis Saaremaal, mis aga Eesti ajal võõrandati. Nüüd elab lesk paruniproua vaest elu, sest tal on üksnes veel maja. Tütred on kodukoolipreilid jne siin ja seal, saavad palka kunni 2500 marka kuus ja toetavad sellest vähesest veel oma emagi. Hilda oli tähele pannud, et paruniproua oma kahe tütrega, kes meie sealolekul kodus olid , kord nädalas enesele lihatoitu lubas. Preilid pesid ise pesu ja triikisid. Paruniproua müüb oma asju, et ülespidamist saada. Nõnda käib nende käsi, kes enne ilmasõda olid rikkad, võisid enestele kõik lubada ja olid peaaegu kõikvõimsad.

Käisime Kuressaare kuurhausi ees, linnapargis kontsertidel, mida andsid sõjaväelased, ja laisklesime nõnda künni esmaspäeva, 6. augusti hommikuni, kus meie jälle hakkasime koju sõitma. Hilda ei tahtnud laevaga enam sõita ja mulle oli ka huvitavam näha saada Saaremaad. Sellepärast sõitsime omnibusiga läbi Saaremaa ja Muhumaa Kuivasteni 78 kilomeetrit 800 margaga kahe inimese pealt, siis laevaga Kuivastest Virtsu – 140 marka (versta 4 on seda maad); Virtsust Lihulasse omnibusiga 23 kilomeetrit 300 m. ja Lihulast risti raudteejaama jälle uue omnibusiga 42 kilomeetrit 500 margaga, Ristilt Keila raudteel 360 marka. Nõnda kulus meil Kuressaare sõidu peale ühes söögiga umbes 8000 marka ära. Omnibusiga oli huvitav sõita. Nägime Saaremaad, kus mägesid ei olnud; ainult mõnes üksikus; ainult mõnes üksikus kohas oli tee vähe kõrgemale tõusev, ehk natuke nagu mäest alla. Oli tee ääres palju sarapuid ja need pähklaid täis; oli tammepuid; kuuse- ja männimetsa selle tee ääres, kus sõitsime, ei näinud, küll aga kadakaid. Saaremaal olevat siiski ka suuri okaspuu metsi. Muhumaal näis hästi palju kadakaid kasvavat. Huvitas meid tee, mis Saaremaa ja Muhumaa vahel merest läbi on ehitatud; seal ligidal nägime ka Muhu Linnuse maalinna, mille sakslased ära võtsid aastal 1227. Huvitasid meid Kuivastes saared, nagu Kesselaid ja teised, mis nähtaval olid. Heitsime omal teekonnal pilgud ka kirikute peale, mis tee kõrval asusid: Saaremaal Reo – veneusu, Pöide kirikud, Muhumaal: Muhu ja veneusu Hellamaa, suurel maal Hanila, Karuse, Lihula, Kirbla, Kullamaa ja mõned veneusu kirikud; nägime eemalt ka Koluvere lossi.

Kell 7 hommikul hakkasime Kuressaarest sõitma ja kell 9 õhtul olime kodus. Kodus oli kõik hästi. Lapsed olid väga rõõmsad, et jälle kodus olime. Muidugi rõõmustasid Hilda ja Ellinor väga ka laastudest tehtud käekorvide pärast, mida Kuressaarest neile ostsime, ja Viktor oli rõõmus plekkämbrikese pärast, mis kompvekkidega oli täidetud.

Korteri oli meile Kuressaares muretsenud Paldiski õpetaja Lesta. Tema elas oma prouaga sealsamas. Eila hommikul jõudsid nemad Kuressaarest Keila ja peatusid pool päeva meil. Proua Lesta oli olnud merehaige. Eila sadas päev otsa, nõnda et Lestad meilt ei saanudki Bohl´ide juure, kellega nad Siberist saadik head tuttavad on.

Enne Kuressaare sõitu, 23. juulist künni 27. juulini tegime ka ühe pikema reisi: käisime – mina ja Hilda – Rakveres Jacobsenidel võõraks ja nendega koos teisipäeval, 24. juulil Port Kundas. Kolmapäeval, 25. juulil oli vihmane ja olime Rakveres paigal. 26. juulil olime Narvas ja Narva – Jõesuus, kus ka herra Jacobsen ühes oma poja Hugoga meil kaasas oli. Narva kosed huvitasid meid kõige enam. Nõnda olen ühes Hildaga tänavu suvel, kus õieti suve ei olegi, õige palju mööda kodumaad liikunud. Jacobsenid võtsid meid väga hästi vastu.

Täna on keskpäevani olnud ka vihmane ja vilu. Nüüd vast läheb lootuse järele selgemaks. Pool heina on meil tegemata.

Keilas, 17. augustil 1928

Oli nüüd paar ilusat ja sooja päeva, kuigi veel soojemaid ilmu oleksin soovinud. Käisin lastega kaks korda jõeski, mille vesi alaliste sadude pärast kõrge ja jahe on. Eila võtsin südame rindu ja suplesingi. Lapsed kolmekesi käisid ka kalda ääres vees, kus ma nad eila üles võtsin, ja jooksid pärast alasti kaldal. Täna sajab pool päeva; nüüd õhtul sajab vaikselt, kuid õige rohkesti. Baromeeter näitas kaks-kolm päeva kunni 764, missugust kõrget rõhumist tänavu suvel ei mäletagi tähele pannud olevat; täna näitab baromeeter 760.

Käisin täna Keilas kirikunõukogu juhatuse ja ehituskommisjoni koosolekul, mis nüüd lõpulikult otsustas elektrivalgustuse sisseseadmise Keila kirikus ettevõtja kätte anda. Sissesead läheb maksma ligi 90 000 marka. Oleks tarvis elektrivalgustust ka kirikumõisa, kuid hea seegi, et tänavu suvel meile puurkaev tehti, mis alalise veepuuduse kaotab ja veemuretsemise meie tubadesse ka kergemaks teeb, sest kaev tehti köögiukse ligidale ja torud pannakse üles teise korrani, nõnda et vee saab üles pumbata.

Saab näha, kas tänavu suvevili ka valmib. Iseäralik suveta suvi on meil küll! Ei ole meie seni ka veel ühtki kurki saanud. Kirsimarju on tänavu rohkesti, muid asju on aias võrdlemisi vähe. Et sooje päivi, mis tõesti hästi soojad oleksid olnud, ainult 1-2 on olnud, siis ei ole tänavusest suvest midagi head tunda saanud, ja suvi ise on ka just nagu rutem kui harilikult möödunud. Kooliaeg algab juba poolteise nädali pärast; teisipäeval 21. augustil tuleb mul juba minna pedagoogika nõukogu koosolekule. Ei ole tänavu saanud Viljandimaale oma vanemaid vaatama. Tahaksin neid küll hea meelega näha, sest kes teab, palju neil või mul eneselgi elupäevi on. Ma katsun oma vanemaid meile külla kutsuda. Minu lapsed igatsevad neid väga näha.

Keilas, 31. augustil 1928

Üks nädal on koolitöös möödunud. Sel nädalal läks mitu päeva kooli peale: esmaspäeval olin koolialguse vaimulikku talitust pidamas, kesknädalal olin usuõpetuse tundides, mida küll 1927. a. kevadil seminari lõpetanud noored õpetajad andsid, kes nüüd jälle 3 päeva, esmaspäevast kolmapäevani, koos olid ja õpetaja kutsetunnistused kätte said; kolmapäeva õhtul oli pedagoogika nõukogu koosolek ja pärast seda kutsetunnistuse kättesaajate korraldatud teeõhtu, sellepärast sain alles neljapäeva hommikul koju (ööd olin Nõmmel B. Leib´i juures). Täna oli mul koolis juba 6 tundi anda. Ma käin tänavu jälle üksnes kaks korda nädalis tundisid andmas, kuna mul ju kõigest 13 tundi nädalis ongi. Ehk ma küll mõlemal päeval – kolmapäeval ja reedil kell 3 hommikul üles pean tõusma, tunnen siiski, et 2 korda nädalis Tallinnas käia on kergem kui 3 korda nagu eelmisel õppeaastal. Ka tundub mulle, nagu oleksid algkooli klassid tänavu palju mõistlikumad kui eelmistel aastatel. Tunnid on nüüd mul nüüd ka palju kergemad anda, sest materjaal on mul kahe aasta jooksul juba kokku korjatud!

Täna oli hirmus sadune päev. Jõgi on kallaste vahelt välja tulnud heinamaale. Pool heina on meil alles tegemata ja jääbki vist nõnda, sest kui 1 päev juhtub ilus ilm olema, siis on 2 päeva selle järele tingimata vihmased, ja vesi heinamaal on järjest sügavamaks läinud.

Kurkisid oleme seni saanud kõigest tükki 10 ja needki ei ole suuremad asjad olnud. Kurgid on küll üle kuu aja õitsenud, kuid väikesed ära õitsenud kurgid on ära mädanenud; ainult mõni harva kasvab kurgiks.

SEPTEMBER

Keilas, 29. septembril 1928

Tulin praegu aiast, kus eilne lumesadu palju kahju on teinud: õunapuid ja kirsipuid on ta maha ja pooleks murdnud, oksi murdnud j. n . e. Eila kella ½ 4 ajal p. l. nägin ma Tallinnast koolitööst sõites Pääskülas mootorvagunit oodates, et vihma sekka ka lund sadama hakkas; mida ligemale mootorvagun jõudis Keilale, seda tihedamaks läks lumesadu ja õhtuks oli paks kord lund mõnes kohas, igatahes tuli teda nii palju, et täna hommikul kella ½ 10 ajal, kus üksnes +3°R on, väljad on alles lumest valged. Vili on väljadelt lõikamata, kartulid võtmata; üksnes rukis on igalpool koristatud. Õnneks on oder ja kaer juba valminud, nõnda, et külm neile enam viga ei saa teha. Viljakoristamisega on seni olnud väga täbar lugu, sest peaaegu igapäev on viimasel ajal sadanud. Kurb aasta! Kaer ja oder näivad muidu küll päris hästi kasvanud olevat, kuid kuidas neid kätte saab, on iseküsimus. Pool kirikumõisa heinast jäi tegemata ja on praegugi Keila jõest välja voolanud vee all. Aias kasvas marju palju vähem kui harilikult. Müüa saime üksnes tikerbeerisid natuke ja punaseid sõstraid. Ploomisid saime nii palju, kui meile enestele söömiseks ja sissekeetmiseks tarvis ja veel mõnele heale tuttavale ära anda tuli. Ube ja herneid meie sisse keeta ei saanud; neid kasvas vähe. Porgandid, peedid, sigurid, kaalid, sibulad ja muu niisugune juurevili on võrdlemisi hästi kasvanud; kapsastest saab ka asja. Õunu ei ole aias peaaegu sugugi. Kurke saime üksnes Vecki purkidesse teha ja ainult mõned üksikud panime hapnema. Meie saime nime poolest vast 200 või enamgi kurki, kuid nad olid väga väiksed. Hea seegi. Mida tänavu palju on, need on pähklad ja meie oleme neid metsast korjanud talve jaoks juba üle 25 toobi, arvamata need, mida lapsed ja ka vanemad inimesed iga päev on juba ära söönud. Kolm korda käisime ka Türisalus seenil; seeni kasvas ka väga vähe, ometi saime neid natuke ikka ka, koguni talveks äädika sisse.

OKTOOBER

Keilas, 8. oktoobril 1928

Minu tütretel oli täna esimene koolipäev. Maa algkoolid algasid alles täna, ja meie saatsime Hilda ja Ellinori Keila algkooli. Kodus vast õpiksid lapsed küll rohkem kui koolis, kuid koolis õpivad nad ka teiste inimestega läbi käima ja see on väga tähtis. Hilda ise viis hommikul kella 9ks tütred kooli. Dr. Greenbergi tütar Karin pandi ka Keila kooli. Karin ja minu Ellinor istuvad tohtri soovil kolmandas klassis kõrvuti. Väike Hilda on neljandas klassis. Et lastel pärast kooli tundisid täna veel klaveritunnid olid Keilas proua Regastiku juures, kes konservatooriumi on lõpetanud, siis jõudsid nad täna koju alles pärast 5 p. l. Esimene mulje koolist näib minu lastel hea olnud olevat. Karinil oli see mulje vast natuke pahem, sest üks ulakas poiss sidunud tal korra käed kinni, teine kord teinud tal põlle tindiga, nõnda et Karin kaks korda koolis nutma pidanud.

Lumi on täiesti ära sulanud ja ilmad olid jälle soojemad. Külm võttis ära õrnemad lilled, osa valmimata ploomisid ka, muidu on nüüd alles seda nägu, nagu oleks sügis algamas: puud on lehis, õunad alles valmimata. Käisin täna veel kord metsas pähklaid korjamas ja tõin ligi 2 toopi puhastatud pähklaid; sarapuude lehed on küll külmast võetud, kuivanud ja krõbisevad.

Eila pühitsesin elektrivalgustuse sisseseadet kirikus. Olid laululehed ja korjandus sisseseade kulude katmiseks. Tuli seekord sisse natuke enam kui 50 krooni (=5000 marka või senti). Sisseseade läks maksma 850 krooni, missuguse summa meie osade kaupa tasume. Ma kutsusin sisseseadet vaatama ehitusinseneri Ederbergi, kes Teedeministeeriumis ametis on ja kirikuid uurib, 4 aasta eest ka Keila kirikut mõõtis. Ederberg ütles, et töö korralik on.

Keilas, 13. oktoobril 1928

Tulin natukese aja eest Tallinnast. Lihula koguduse täiskogu tegi 18. aprillil 1926. a. otsuse, et köstrikoht kaotatakse ka köster G. Anniko[1] mingu 1. maiks 1926. a. minema. Köster ei läinud aga, pidades ülesütlemist seadusevastaseks; kogudus kaebas köstri kohtusse ja köster tõsteti 1927. a. alguses välja.  Köster kaebas aga rahukohtuniku otsuse peale rahukogusse, kus ta aga õigust ei saanud, ja siis riigikohtusse. Riigikohus tühistas köstrivastase otsuse, saates asja uuesti otsustamisele Tallinna-Haapsalu Rahukogule, ühtlasi määrates, et tuleb ekspert otsida, kes lahendab küsimuse, kas köster on kuupalgaline, kellele seega võib kahe nädalaga üles ütelda, või on ta ometi aastapalgaline, kellele kahe nädalaga üles ütelda ei saa. Kohus nõudis siseministeeriumilt eksperti, siseministeerium konsistooriumilt ja konsistoorium määras minu. Täna olin siis rahukogus Tallinnas, Toompeal, Patkulli trepi juures. Mina ütlesin kohtus, et köster igatahes aastapalgaline on, sest köstrite kohta oli ennemalt maksev regulatiiv, mida üks kord aastas makseti; ka on enamal jaol köstritest palgaks maa, maapidajale aga öeldakse harilikult Jakobi päeval (25. juulil) üles. Köster Annikole mõisteti rahukogus õigus ja Lihula kogudusele mõisteti kanda igasugu kohtukulud. Lihulas on ametis õpetaja Luuberg[2], kes köstriga vastollu sattus ja köstri „välja sõi“. Niipalju on teada, et Luuberg väga „kange“ mees on. Kirbla kogudus oli Lihulaga ühendatud; nüüd on Kirbla ennast lahku löönud. Luubergist räägitakse, et ta viimases jutluses Kirbla kohta ütelnud, et ta sugugi ei kahetsevat lahkumineku pärast, sest ta tunnud kõik aeg, nagu oleks ta põrgus olnud; pärast tulnud nõukogu esimees Luuberg´i juure ja ütelnud: „Kui Teie tundsite ennast põrgus olevat, siis ei saa selle vastu vaielda, kuid igatahes oli siis nõnda, et vanasarvik olite Teie selles põrgus ise!“ Lihula koguduse esindajat täna kohtus ei olnudki. Mulle mõisteti kuludeks ja tasuks 7 krooni, mida peab jälle Anniko tasuma.

[1]Gustav Anniko (1869 - 1940?), õpetaja, köster ja aktiivne ühiskonnategelane.
[2]Otto Luberg (1884 – 1963), vaimulik; 1923-24 Käina, Kärdla ja Reigi Jeesuse koguduse asetäitja õpetaja; 
1924-44 Lihula Eliisabeti, 1944-46 Vändra Martini, 1946-47 Kose Püha Nikolause, 1947-54 Pühajõe koguduse õpetaja.

Keilas, 18. oktoobril 1928

Teisipäeval sadas jällegi lund; see on nüüd küll sulanud, aga mõnes kohas leidub siiski veel valgendavat lund. Meil on muist segavilja alles niitmata. Teisipäeval pidi küll mitu meest niitmas olema, aga nad olid esmaspäeva õhtul Keila kõrtsis käinud ja olid järgmisel päeval täiesti töövõimetud, mispärast nad õhtuks lahti lasti. Meie rahvas võtsid täna kapsad ära. Jääb võtta veel osa sigurisi ja natuke loomapeeti, muidu on juurevilja aed tühi. Korjasin ühelt õunapuult täna veel taskutäis õunu. Ploome leidub veel mõne puu otsas ja kreegid ei ole veel päris küpsed; kreekidele ei ole öökülmad ühtki häda teinud ja nad on nüüd juba valmima hakkanud. Sadudest, mis väga sagedased on olnud, on heinamaa meil ikka alles vee all. Kõike saab tänavu nähtavasti jao pärast: kartulaid sai 4 seemet, kapsaid saame üksnes oma jagu; saab näha, palju saab teravilja. Vilets aasta!

NOVEMBER

Keilas, 2. november 1928

Vili on nüüd küll väljal rõukudes, kuid peksta teda ei saa, sest ühtepuhku on sadused ilmad olnud. Pooleteramees hakkas ka mulle peale käima, ma tehku juba tänavuse majandusaasta kohta temaga rendileping pooletera asemel: temal olevat siis süda rahulikum ja ta koristavat vilja väljalt ära ükskõik kuidas. Et rukkiväli täiesti äpardas, igatahes ära ei tasunud uue rukki tegemist, leppisime nõnda kokku: heintest jääb mulle niipalju, kui talve jooksul ja künni uue saamiseni tarvis läheb, kaeru saan 30 puuda, kartulaid 30 tündrit, rukkijahu 30 puuda, rukkipüüli 5 puuda, 3 puuda tangu, 3 puuda kruupe, 30 puuda sigadejahu ja oktoobrikuust peale 1. maini 3 toopi piima päevas. Seega olen kaotanud tänavu 80 000 marka omast sissetulekust, mis seni maast tuli. Saab näha, palju sellest kogudus tasub.

Ilmad on nüüd jälle soojemad olnud – sagedasti +8°R ümber. Meil on aias veel kreekisid puude otsas, mõni õun ka; neid toon ma tuppa lastele süüa. Piid on lehtedest juba enamasti puhtad; aias on lehed veel sirelitel ja kreegipuudel. Mõned tugevamad lilled õitsevad veel.

Meil on nüüd vähe inimesi kodus: mina, Hilda, 3 last ja teenija. Vanamamma läks ära Nõmmele Alide juure, kes Nõmme algkooli õpetaja on ja kellel iseseisev korter Nõmmel; vanamamma on Alide perenaiseks. 31. oktoobril olid nad mõlemad meil ja sõitsid õhtul Nõmmele tagasi. Et lapsed koolis käivad, siis meil koolipreilit enam kodus ei ole. Preili Arro , kes läinud õppeaastal meie lapsi õpetas, on praegu Nissi algkoolis asetäitjaks õpetajaks. Suvel elas meil veel üks endine krahv Tiesenhausen proua ja teenijaga; see kolis ka juba mõne nädali eest talvekorterisse Nõmmele. Nõnda on meid suure maja peale väga vähe. Sulastemajas on muidugi rentniku teenijad.

Täna olin jällegi Tallinnas tundisid andmas. Sõitsin hommikul Paldiski rongiga, mis Keilast läheb kell 6, 28 hommikul ja jõuab Tallinna kell 7, 29. Tagasisõidul tahtsin tarvitada n.n. suurt mootori, mis 2 vaguniga hakkas eilsest peale Tallinna ja Haapsalu vahet käima, kuid see ei jõudnud õigeks ajaks Tallinna, mispärast sealt mootori asemel aururong – vedur 2 vaguniga – välja saadeti, nõnda et ma ikkagi õigel ajal, s.o. kell 2, 55 p. l. Keila jaama jõudsin. Kolmapäeviti on mul üks tund pärast lõunat ja ma jõuan Keila alles 6, 43 p. l.

DETSEMBER

Keilas, 1. detsember 1928

Päevad on möödunud kiiresti. On olnud õige palju jooksvat tööd ja tegemist. Homme on mul leerilaste püha. Kolm nädalit pidasin 25 poisiga leeri. Leeriajal oli palju haigeid armulauale võtta. Näiteks olin läinud pühapäeval Keila alevis armulauda andmas, esmaspäeval Maerus, teisipäeval Laulasmaa ligidal, neljapäeval Vallingul. Hea on nüüd, et mõnikord võimalik on kasutada raudteed, sest liikumine on mootorrongide käimahakkamisest saadik sagedam kui varematel aastatel, ka on nüüd peatuskohte rohkem. Ennemalt olid laiaroopalise jaamad Keila kihelkonna piirides järgmised: Pääsküla, Saue, Keila, Vasalemma; Paldiski poole: Niitvälja, Klooga. Õieti on Laagri ja Niitvälja küll juba kevadist saadik olemas, kui Pääsküla ja Paldiski vahel mootorvagun, n.n. väike mootor käima pandi.

1. detsember on käes. Meie põldudel on veel viljarõukusid, sest peaaegu igapäev on vihma sadanud. Täna oli peale pikema vaheaja kuiv ilm ja masindati juba vilja. On olnud enam-vähem soojavõitu ilmad, mis nõnda mõjusid, et vabarnad aias omad lehepungad avasid, nagu tahaksid nad juba jälle lehte minna. Eila sadas küll Tallinnas natuke lumelörtsi, mis aga maha jõudes otsekohe sulas. Vett on igalpool väga palju. Päikest on harva näha olnud. Sellepärast ei ole ime, et ka meeleolu sugugi ei ole hea.

Keilas, 12. detsembril 1928

Esmaspäevast 10. detsembrist saadik on maa lumest valge, kuigi lumekord vaevalt maa on katnud. Juba leidub ka neid, kes regedega teed käivad, kuid see liikumine ei näi suurem asi veel olevat.

Laupäeva õhtul käisin Hilda ja Alidega Tallinnas, Estoonias ooperil; mängiti „Jevgenij Onjegini“. Ma arvan, vist aasta on möödunud, kui viimast korda teaatris käisin.

Pühapäeval (9. dets) pühitsesin Keila Tarvitajate Ühisuse uut maja. Pärast pühitsemist oli Tuletõrjujate saalis pidusöök umbes 200 inimesele, millest Hildaga auvõõrastena osa võtsime. Oli seal väga lõbus olla: söödi ja joodi hästi, muusikakoor mängis, Keila näitlejad näitasid oma võimisi. Meie eest kanti nagu seni ikka hästi hoolt.

Täna andsin Tallinnas 7 tundi. Et ma hommikul juba kella ½ 3 ajal üles ärkasin, siis tunnen enese õige väsinud olevat. Tänavu sügisel on mul küll kergem olnud kodust vaksalisse saada, sest pimedal ajal on mind teenija alati hobusega viinud.

Keilas, 28. detsembril 1928

Jõululaupäeval tuli kange sula, mis ära võttis õhukese lume ja jääkorra maalt. Jõulud olid seepärast musta maaga kuni eila õhtupoolikuni, kus jällegi lund hakkas sadama. Nüüd on sula maa peale lund sadanud nõnda palju, et praegu on väljas saanitee.

Jõulu esimesel pühal üllatas mind kirikunõukogu esimees A. Elling käärkambris enne jumalateenistust kingitusega, mille tulekust mul ei olnud aimugi. Mulle kingiti kuldrist kaelas kandmiseks. Kaelakett oli küll hõbedast, kuid hästi üle kullatud. See kingitus on maksma läinud 24 000 marka. Mind rõõmustas niisugune tähelepanek, tekitas aga ühtlasi ka piinlikkust, nagu kingitused mulle ikka tekitavad.

Esimese püha õhtul olid meil Hilda sünnipäeva puhul võõrad: Alide, Greenberg´id, Bohl´id ja Fiskar´id. Eila käis siin ka Hilda vend Paul oma abikaasa ja kahe võõrast rahvusest mehega

1928. aasta on lõpul. Mis tuleks tast ütelda? Mul on kõik aeg olnud ajapuudus ja töörohkus. Suvi oli halb, sest sooja ja head aega ei olnud. Käisin Hildaga küll kodumaal ringi rohkem kui kunagi ennemalt, kuid vilu suvi jääb küll kaua aega mälestusse peatuma. Põllumajandusliselt oli see suvi Lõuna-Eestile paiguti väga vilets, meil Põhja-Eestis oli ta parem, sest paepind tarvitab rohkem märga. Mulle oli see aasta aineliselt vast kõigist kõige parem. Kirikumõisa maa küll vähendati, kuid selle eest anti mulle koguduse poolt 5000 senti kuus palka juure. Need 5000 senti kuus ei kata küll maavähendamisest tekkinud kahju, kuid mul oli kõrvalt sissetulekuid rohkem kui kunagi enne. Vaimliselt olen ennast küll tunnud sagedasti väga rõhutud olevat, kuid inimesed on minu vastu head olnud ega ole mind 1928. a. kestes keegi iseäralikult pahandanud. Nõnda võin ma aastaga enam-vähem rahul olla.

ENG RUS