1931. AASTA PÄEVARAAMAT

JAANUAR

Vana aasta õhtul jäime kõik üles kuni Uue aasta saabumiseni. Hilda tõi veini, mida kõik jõid: vanamamma, Hilda, mina, lapsed, preili Arro ja teenija Gerda. Kui uus aasta juba käes oli, läksin mina magama, kuna teised veel üles jäid. Preili Arro oli hommikul, kui mina ärkasin, juba Tallinna sõitnud. Preili Arro käib meid sagedasti vaatamas ja toob lastele kingitusi-üks aasta, mis ta meil elas, on ta nähtavasti meiega köitnud.                                                                              

    Uus aasta algas minul jällegi töötähe all. Hommikul oli jumalateenistus kirikus; siis kõnelesin ühel haual, kus üks perekond oma aasta eest lahkunud poega mälesta; pärast seda Epärast lõunat sõitsin rongiga Kloogale; teenija ühes Ellinoriga sõidutas mu Keila jaama. Klooga mõisasüdame valitsejaks on keegi endine krahv Igelström, kes ilmasõjas oma jala on kaotanud ja oma endise virtinaga nüüd kodus laulatatud sai¸ ühtlasi sai ka nende laps, kes juba enne abielu sündis, ristitud. Nõnda kaovad meil seisuste vahed. Igelströmid kaotasid Eesti maaseaduse põhjal Haiba mõisa. Nüüd olevat koguni selle Igelströmi ema oma täielikku rahulolemist avaldanud, et poeg niisuguse naise sai, kes teeb kõik tarvilikud tööd ja valmis on enam-vähem kehvuses elama, mis tema mehe osaks on saanud. Et valitseja niisugusel mõisasüdamel, kus ainult 11 tiinu põldu on, palju ei või teenida, on iseenesest mõistetav. Mul oli piinlik, kui kodus leidsin, et Igelström mulle tasuks ümbrikku siiski oli 10 krooni pannud, millest küll 2 krooni kogudusekassale läheb ja 25 senti raudteesõiduks kulus. Et õhtul Kloogalt enam rongi Keila poole talvel ei tule, siis saadeti mind ja ämmaproua Ihlbergi, kes ka varrudele oli kutsutud, õhtul kell ½ 10 reega tagasi. Tee oli tuisatud ja puhus vinge, kange tuul. Oli päris hea, et Hilda laskis mind kodust hundinahkset kasukat selga ajada. Alles kell ¾ 12 jõudsin koju. Igelströmi sulasele, kes mind sõidutas, lasksin anda teed ja võileiba, et ta sooja oleks saanud ja suutnud oleks keskööl kojusõitu alustada… Unustasin enne nimetada, et üks Igelströmi onu, kes Haapsalus elavat, siiski selle asja, et üks endine krahv lihtsa eestlanna kosib, nii pöörane arvanud olevat, et kartnud nagu pööraksid esivanemad sellest teada saades endid hauas ümber!…

Täna tegin jooksvat kantseleitööd. Pärast õiendasin köstri juures Keila alevis kogudusekassa arveid ja juhtusin Hildaga kokku, kes alevisse oli sõitnud Ellinori ära tooma, kellel täna jälle kool algas. Ühes sõitsime koju. Viktor, kes üksi olles kardab ja toas pidi olema sel ajal, kus Gerda väljas ja vanamamma köögis õiendasid, ütles enesel nõnda igav olnud olevat, et ta koguni nutnud.

Keilas, 5. jaanuaril 1931.

Eila, pühapäeva õhtul, sõitsin ühes oma perega Keila alevisse Välidele külla, kes meid nõnda söötsid ja jootsid, et Ellinoril täna hommikul pea valutas, Viktoril seedimine korrast ära oli ja ka Hildal pea valutas (Hildal valutas küll juba paar päeva ennemgi). Ma arvan, et Viktori ja Ellinori haiguse põhjuseks oli liig värske vein, mida lapsed ka natuke jõid. Välide juures oli päris hea olla.

Täna sulavõitu ilm. Meile veeti puid. Ostame kuivi kasepuid 1300 senti süld ja hagu 12-13 senti kubu. Igalpool näib kibe vedamine käes olevat: ei usaldata ju talvet, sest viimastel aegadel on mitu korda peaaegu lumeta talved olnud, ehk jälle on lumetee väga kergesti kadunud mõne tugeva sula tagärjel.

Keilas, 11. jaanuaril 1931.

7. jaanuaril käisin juba koolitundides. Pedagoogiumi harjutuskoolis olid ruumid jõuluvaheajal kütmata olnud, sellepärast lasti lapsed pärast kolmandat tundi koju, sest ühekordne kütmine ei soojendanud ruume tarvilikul määral; nõnda jäi mul üks tund andmata. Lenderi juures olid ruumid soojad. Lõunat sõin jällegi Hilda venna Eduardi juures.

Reedel pidas minu perekond minu 40-ndat sünnipäeva. Hilda oli kringli küpsetanud ja lõunaks oli meil hanipraad. 28. detsember 1890.a. vana kalendri järele oli uue kalendri9. jaanuar 1891.a. Praegu on aga vana kalendri 28. detsember 10. jaanuaril. Sellepärast saatsid Valingu perenaised mulle eila hommikul kolm torti! Hilda ja lapsed söövad neid hea meelega. Mul oli enesel ka hea meel, et mind minu sünnipäeval ka meele tuletati; ma ise ei ole kellegile sellest kõnelenud, et mul nüüd 40. aastane sünnipäev oli. Ma tänasin Valingu perenaisi täna kantslist meeletuletamise eest. Hilda kutsus tortide toojate läbi perenaisi eila õhtuks kohvile, kuid nähtavasti nad häbenesid ja ei tulnud.

Minu sünnipäeva oli meeles pidanud ka Hilda vend Paul, kes järgmise telegrammi saatis eila Tallinnast kell 11, 21 min. Hommikul: “Sünnipäevalapsele ta elulise tähtpäeva puhul soovivad südamest palju õnne ja Jumala õnnistust Vendela ja Paul Kuusik.

„Eesti Kiriku“ ja Laste Sõbra toimetaja, Jüri õpetaja J. Aunver kirjutab mulle 4. jaanuaril 1931.a.

„Kallis hra Köögardal! Nagu sa vahest kuulutusest oled lugenud, tahame „Laste Sõpra“ uuel aastal suuremana välja anda. Ka sisu peale tuleb suuremat rõhku panna. Seni on tulnud tarvitada palju tõlkeid. Uuest aastast peale oleks väga soovitav, kui saaks algupäralisi töid. Palun Sind ka “L.S“ meeles pidada. Palun saada juba jaanuari numbri jaoks mõni jutuke. Hea oleks , kui saaksin 10. jaanuari paiku kätte. Kui on hinnamõistatusi, küsimusi j.n.e. -siis saada ka neid. Veel tahaksin näha, et lapsed ise kaastegevad oleksid. Oma ümbruses püüa ergutada lapsi sellele.

Kuigi leht suuremana ilmuma hakkab, jääb hind endiseks. Selle kalkulatsiooni tegime sellega arvestades, et „L.S.“ tiraashi märksa tõsta saame. Ainult siis tuleme läbi. Kui iga kogudus vähemalt 25 eksemplari levitaks, siis saaksime omaga läbi. Sellepärast palun ka sind „L.S.“ levitamise eest hoolt kanda. Soovita „L.S.“ müügiks ka kohalikes algkooles jne. Jään lootma, et sa „L.S.“ iseäranis kaastööga rohkesti toetad uuel aastal. Muuseas, sul on ka ilusaid ülesvõtteid maastikest j.n.e. Saada ka neid.

Sulle paremat ja õnnistusrikast uut aastat soovides

Sinu J. Aunver

Jüri kirikla

4. jaan.1931.a.

Keilas, 12. jaanuaril 1931.

Eile oli kangesti tuisune ilm, kuid juba õhtuks hakkas natukesehaaval vihma sadama. Täna oli sula. Sula on mõnedki kohad päris paljaks teinud. Teedel on siiski lund küll, mõnes kohas isegi üleliia. Käisin täna hobusega Sauel. Saue külas andsin armulauda ühele tiisikusehaigele noorele mehele ja teises talus ühele vanale mehele, endisele kooliõpetajale, kes on ise üliusklik vennste koguduse liige ja kelle lapsed on koguni liig ilmalikud-nähtavasti ei ole isa osanud valguseks olla omale perekonnale.

Meil on täna pesupäev, sellepärast Hildal rohkem tegemist kui harilikult. Hommikul sõidutas Hilda ise Ellinori kooli, lõuna ajal sõitsin mina Ellinorile järele. Alevis müüs üks rannaäärne mees värskeid kilusid „a“ 25 senti kilogramm. Ma ostsin kolm kilogrammi ja puhastasin nad kodus pärast lõunat otsekohe ära. Kõige selle pärast sain ma käesoleva nädali koolitunde alles kella 6 paiku õhtul valmistama hakata.

Keilas, 19. jaanuaril 1931.

Päevadest on jällegi nädal saanud, kui viimati siia kirjutasin. Teisipäeval jäin linna. Käisin Eduardiga saunas. Enne seda käisin ka Leibi seebivabrikus; tõin sealt ühe raamatu, mida tarvitan ettekandeks Keila koguduse noorte koondusele; on meil nimelt harutada küsimus: Kuidas tahaksin näha elu pärast surma, ja mis ütleb Kristus selle kohta?“. Noorte koondus on meil järjekindlalt kuus kord või kaks koos käinud ja usklikke küsimusi harutanud.

Neljapäeval, 15. jaanuaril oli meil kirikunõukogu koosolek uues köstrimajas. Võeti vastu 1931. aasta eelarve täpselt nõndasama, nagu ta oli 1930.aastal. Kuna õpetajamaja katus lagunenud ja veel mõned teised katused parandamist vajavad, otsustati suvel näitusemüüki korraldada. Saab näha, kuidas eelarve täidetud saab, sest põllusaadused on väga odavad ja liikmemaksu maksjate arv langes vat sellepärast 1930.a. kohta tuntavalt. Ostame praegu puid. Omal ajal määrati meile puusülla hinnaks eelarves 18 krooni (kuivad kasepuud) ja läinud aastal tuli mul korra koguni 20 krooni sülla eest maksta, nüüd saame 12 krooniga nii palju kui iganes vajame, tooreid puid saame 10 krooniga süld; räägitakse, et võivat kuivi kasepuid isegi 10 krooni eest ja tooreid 9 krooni eest saada. Venemaa olevat väga palju puid välja vedanud odava raha eest, sellepärast olevat niisugune hindade langus. Aga teisedki ained on hinnas vähe langenud. Või kilogramm Keila meiereis on 2 krooni 10 senti ja seegi olevat veel võrdlemisi kõrgelt hoitud hind; oli aeg, kus kilo võid maksis meil oma 3 ½ krooni.

Laupäeval oli meil kangesti tuisune ja tormine ilm. Vaatasin korra baromeetrit, mis näitas kõigest 723, aga olevat veel madalamat rõhku näidanud, nagu seda enam 65 aasta jooksul ei olevat olnud, vist midagi 706 taolist. Pühapäeval oli ka veel tuisune, sellepärast jumalateenistuse alguses kirikus kõigest 31 inimest.

Kui teisipäeva õhtul Tallinnas saunas olin, sain kokku irvingiaanlaste õpetaja Niimanniga, kes ütles, et ta sügava seesmise osavõtuga ajalehest väikese Hilda surmakuulutust oli lugenud, kuid ma võivat tõesti selle raske kaotusega rahule jääda, kuna meie tõesti ei tea, mis meie lapsi siin käesolevas ilmas ootab, kuna väga kergesti kommunism võivat võidule peaseda. Niimann oli hiljuti Lääne-Euroopas käinud ja iseäranis Saksamaal tähele pannud, kuidas seal punane vaim kohutavalt on levinud. Kui see vaim mässama hakkaks ilmas, siis olevat väikesele Hildale tõesti parem olnud, kui ta seda ei näinud, vaid juba nüüd paremasse ilma jõudis. Ma ütlesin Niimannile, et Hilda sedasama ütles meie tütre surma kohta; oli ka väike Hilda oma iseloomu poolest kinnine ja oleks igasugu eluraskusi palju raskemalt kannatanud.- Niimann rääkis muuseas, et meil Eestis ikka praegu kõige parem olevat elada: ained on odavad, ja kes meil tööd teha tahab, see saab ikka oma igapäevast leiba. Teistel maadel olevat seisukord palju raskem, raha ja tööd veel vähem kui meil. Meil ei osata aga sugugi küllalt hinnata käesolevat head aega, vaid ennem nurisetakse pealegi ja kaevatakse raskuste peale. Kui aga ükskord tõsised raskused tulevad, siis vast alles osatakse hinnata praegust head aega!“ Tõesti, meil on olnud välispidises mõttes hea aeg; seda headust ei lase küll maitsta kommunismi tont, mis sagedasti uneski hirmutab. Kui oleks Jumal ometi armuline ja rahvast hirmsa hävituse ja surve eest, mida kommunism oma jumalavastasusega enesega ühes kannab!…

Kasutasin vaba aega viimaselgi nädalil nagu sagedasti tänavu selleks, et valmistada midagi albumi taolist kõigist päevapiltidest, mida olen teinud ja mille plaadid siiamaani alal hoidunud. Lõpetasin laupäeva õhtul piltide kleepimise kartongile. Sai võrdlemisi ilus piltide kogu, mis, ütleme, saja aasta pärast, kui ta alal hoiduks, väga suurt huvi võiks äratada, kui need pildid juba praegugi väga huvitavad on vaadelda isegi mulle, kes ma nad ise olen valmistanud, iga veakest tunnen ja iga vea pärast ka meelehärma olen tundnud. Pildid kujutavad minu perekonnaloolisi sündmusi, ühtlasi ka maastikke ja igasugu asju, mis mind kunagi on huvitanud või minu silmale ilusad on tundunud olevat. Esimese lehekülje alustasin oma vanaisa pildiga, mille tegin 1906. aasta kevadil.

Keilas, 26. jaanuaril 1931.a.

Läinud nädali teisipäeval ja kolmapäeval olin ühes Hildaga Tallinnas. Peatusime jällegi sealsamas, kus viimasel ajal alati. Seekord ma saunas ei käinud; käisime kinos. Eduardi kino ei huvita; pealegi oli seekord õige igav ka; sellepärast ütles Eduard enese seal maganud olevat. Mina küll magama ei jäänud, kuid neegrite ettekanded ja võrdlemisi huvituseta film mind kaasa ei kiskunud. Olime kinos koos neljakesi: Hilda, proua Niina, Hilda vend Eduard ja mina.

Järgnevad päevad möödusid niisama väikeste nokitsemistega: üks päev kulus tervelt kantseleitöö peale; igapäev sõitsin Ellinori koolist ära tooma; ka kirjutasin kartongile kleebitud piltidele allkirju- nimesid ja kuupäevi.

Eila pidasin pärast jumalateenistust ja matusetalitust käärkambris noorte koosolekut. Lugesin noortele üht raamatut, mis räägib elust pärast surma. Noored käivad hea meelega koos, vaatamata lumetuiskude peale, mis tänavu talvel üsna sagedasti juhtuvad.

Keilas, 29. jaanuaril 1931.a.

Olin teisipäeval ja kolmapäeval jällegi Hildaga Tallinnas. Käisin jälle Eduardiga saunas. Saunas on mul hea olla: seal on soe; ka ei ole tarvis rutata. Kuna ilmaelu on üks ruttamine teise järel, üks kohustus kihutab teisele järele, siis on päris mõnus mõnikord paar tundi saunas kõigest vaba olla. Ka ei ole „Basseini“ saunas teisipäeva õhtutel kuigi palju inimesi: võrdlemisi suure saali peale on inimest 20-30.Nõnda võib seal Rooma saunas lamada ja rahulikult ajalehte lugeda; oleme olnud Rooma sauna kuiva sooja õhu käes sagedasti üksnes kahekesi Eduardiga. Rohkem seal ei võigi olla, kui ajaleht läbi on loetud. Siis oleme läinud dushi alla; pärast seda laseme endid masseerida ja pesta; siis jällegi dush, mõnikord olen ka basseini supelusvees käinud. Lahkume riieteruumi, kus mõnikord riietumisel pudel seltersi ära joome. Pärast sauna maitseb õhtusöök, mis Hilda venna juures alati hea, väga hästi. Saunas on nõnda higistatud, et korra 5 klaasi teed jõin enne, kui kehalise tasakaalu tagasi sain. Siiski on veel parem tunne minul, kui ma kolmapäeval kell 2/40 tunni lõpetan Lenderi gümnaasiumis ja tean, et enne järgmise nädali teisipäeva tarvis ei ole koolitöös olla- Kolmapäeva õhtul ootavad lapsed- Ellinor ja Viktor igatsusega meie kojujõudmist. Viktor juba sellepärast, et ta kardab üksinda olla; mangub alati, et meie ööseks linna ei jääks. Hilda avab omad kaasatoodud pakid. Kompvekkide või mõne teistsuguse maiustusasja pärast on lastel alati hea meel. Oleme neile võimalust mööda alati mõnda head kaasa toonud

Talv on üsna kange. Lumehanged on üsna kõrged. Külma oli täna jällegi olnud-13 kraadi R. Meie „peretoas“, mis köögiga on ühendatud ja kus ennemalt teenijad elasid, olevat eila olnud -2 kraadi R. Nüüd elab teenija meie eluruumides. Peretuba kütame üksnes leivaküpsetamise ajal, sest leivaahi on seal.

VEEBRUAR

Keilas, 3. veebruaril 1931

Pühapäeval oli hea hulk inimesi kirikus, vaatamata tuisanud teede peale. Nõukogu esimees Markus sõidutas mu kirikusse ja sealt ka tagasi, süües meil lõunat. Esmaspäeval oli ta koguduse asjade pärast jällegi Keilas.

Täna käisin Tallinnas ühes Hildaga. Lõunat sõime seekord õpetaja Sternfeldti juures, kus õpetajaproua oli teiseks toiduks boravikke valmistanud, teades, et mulle need seened hästi maitsevad. Hilda on proua Sternfeldtiga hästi sõber. Ma olin koolis kella 9 – ¾  4. ni, nõnda sain lõunalauda alles kell 4 p.l. Sternfelldtid ootasid mind ega söönud enne mitte ära. Oldi väga lahke minu vastu. Hilda vend Eduard oli meil hommikul jaamas vastas, sest ta oli võid ja koort Keila meiereist meie kaudu tellinud. Sternfeldtidele oli Hilda juba ennem kunagi raudteega saatnud võid ja rasva. Nii on Tallinna rahval elav kokkupuutumine Keilaga.

Homme pean muidugi jälle koolis olema. Ometi sõitsin seekord koju, sest Hilda ei tahtnud laste pärast Tallinna jääda. Ellinoril oli hommikul kange nohu ja kurk valutas, jätsime ta koolist koju. Päeval oli Ellinori tervis paranenud nõnda, et teenija oli ta ühes Viktoriga Keila viinud, kuhu Soomest laplased olid tulnud paari põhjapõdraga. Neid põhjamaa loomi ja laplasi olid lapsed ja teenija kokku 40 sendi eest näha saanud. Keila jaamas oli teenija hobusega vastas. Lumi kriuksus saanijalaste all, kui koju sõitsime. Ellinor jooksis meile saaliuksele vastu; Viktor luges rahulikult edasi oma raamatut minu kirjutuslaua juures. Ellinor oli rõõmus vastlakuklite pärast, mida Hilda kaasa tõi. Poiss küsis, kas tema soov ka täidetud on, nimelt kas talle kompvekke toodi. Olid lapsed rõõmsad, et peale saiade ja kompvekkide oli toodud isegi appelsiine.             

Keilas, 5. veebruaril 1931

Ellinor kaebas hommikupoole ööd, et tal kõrv valutab; jätsime ta siis tänaseks ja homseks koju. Kõrv paranes natuke juba õhtuks. Ellinoril oli kange nohu ja see lõi ka kõrvadesse. Ma ise köhin ka tublisti; mõne päeva eest oli kõhunahk köhast päris valus.

Seadsin täna kiriku aruannet 1930. aasta kohta kokku. On külmad ilmad; sellepärast käis täna ainult üks inimene minuga kokku saamas. Ligi kuu aega ei ole enam sulailma olnud; pikaldane külm tüütab juba ära. Keila jões hakkab juba ka vesi väheseks jääma- viimaks peame elektri asemel tänavu talvel jälle kord petrooleumi lambid tarvitusele võtma, kui vesi elektrisisseseadet enam Keila veskis liigutada ei suuda.

Eestis on praegu valitsuse kriis. Kuna kriis sagedasti näib üksnes erakondade jant olevat, siis see mind ei huvita. Pariisis valitakse praegu Euroopa iluduskuningannat. Kuna ka Eestist oma kandidaat saadeti, siis on meeled igalpool pinevad. Meie Ellinor ja teenija Gerda ei jõua ära oodata, millal jälle värske ajalehe saavad, kus iludustest juttu oleks. Nõnda luges Ellinor ka täna õhtul homset „Päevalehte“, mille teenija Keilast tõi; Ellinor ei hoolinud lugemisel peavalustki mitte.

Keilas, 6. veebruaril 1931.

Väga külm aeg. Hommikul oli olnud-22 kraadi R! Ellinor ei ole ikka veel päris terve, ja meie ei saatnud teda täna mitte kooli, ei saada hommegi. Suur ärevus oli meil õhtupoolikul Viktori pärast. Poiss kaebas lõunapaiku, et ta väga väsinud olevat; ka oli ta näost kahvatu. Hilda saatis Viktori voodisse. Mina kraadisin teda. Poisil oli palavik: 39, 8! See hirmutas mind ja Hildat. Panime poisi siiski sooja teki alla. Poiss magas ja higistas. Korra kraadis Hilda veel alguse poole, oli 39, 5. Pärast kanget higistamist ja magamist Viktor virises, nuttiski. Hilda ütles, et tema eneselgi tuju õige langenud oli. Kraadisime uuesti           

Ja leidsime- vahepeal sai kuiv pesu Viktorile selga-, et temperatuur oli langenud 37,6 peale! Poisi enese tuju paranes ka otsekohe, isegi ühe appelsiini sõi ta ära. Iseäralik temperatuuri muutus paari tunniga! Nüüd, õhtul on Viktori tuju hea, Ellenoril nõndasamuti; nad palusid, et ma neile juttu oleksin lugenud, mida tegingi… Lõunaajal oli mul Viktori haiguse pärast tuju nõnda langenud, et süüagi ei tahtnud, olgugi et meil hea vasikapraad oli. Õhtusöögi ajal ütles Hilda, et tal enam kartust ei olevat, südant siiski veel rõhutakse, nõnda, et nutta tahtvat… Meie korter laseb tuult läbi. Põrand on külm, sest alumine kord on külm. Magamisetoas ei ulatu temperatuur üle +12 ° R peaaegu kunagi, enamal jaol kordadel on see 10-11 kraadi R ümber. Ei ole siis kaime, et lapsed haigestuvad.

Keilas,7. veebruaril 1931.

Lapsed on enam-vähem jällegi terved. Kraadisin kell 1 lõunal Viktori- tal oli 36, 6. Ega Ellinorilgi vist teisiti ei ole. Jumalale tänu, et haigus seekord jällegi nii ruttu lahkus. Viktori jätsime küll voodisse; ta loeb seal „Laste Rõõmu“.

Keilas, 8.veebruaril 1931.

Pidasin täna Jumalateenistuse Rannamõisas. Hea oli, et külma kõigest 8 ° R ümber oli. Sõitsin hundinahkse kasukaga. Nõnda oli kehal soe, üksnes jalgadel oli külm. Ranna kirikus oli rahvast väga vähe. Armulaual oli kõigest 4 inimest. Proua Dunkel andis pärast jumalateenistust hea lõuna. Kella 5 paiku õhtul olin juba kodus.

Keilas, 11. veebruaril 1931.

Sõitsin alles natukese aja eest koju. Olin öösel jällegi linnas. Hilda sõitis täna hommikul linna. Ühes sõitsime nüüd õhtuse Haapsalu rongiga, mis natuke enne ½ 7 Keila jõuab, tagasi. Eila ja õhtupoolikul olin konsistooriumis revisjoni komisjonis. Eila õhtul käisin kahe Eduardiga muidugi ka saunas.

Keilas, 13. veebruaril 1931.

Öösel vastu teisipäeva, enne Tallinna sõitu, olin unes koos Hans Jürmanniga ja väikese Hildaga. Nägin, nagu oleksin olnud kusagil Jürmanni pool, kes siis mind ühte jaama saatma tuli. Jürmann hakkas minema, mina jäin rongi ootama. Oli jaamas mõnesugune iseäralik rong, lahtised vagunid, mille peal mehed hobuste ja vankritega. Sain teada, et minu rong ära oli läinud, see rong aga mehed Juuru kiriku juure pidi viima. Tahtsin siis Jürmannile järele minna, ei saanud teda aga enam kätte, hüüdsin siis kolm korda suure häälega: „Jürmann!“, aga Jürmann ei kuulnud enam. Korraga olin Naanul.

Väikest Hildat nägin pärast seda. Mul oli teadmine, et ta meie juurest ära on. Korraga näen rõõmuga, mille mõju all pärast veel päevalgi olin, et väike Hilda on meil magamisetoas, väga rõõmus ja mängib minu teiste lastega. Ma tahtsin talle hea meele pärast midagi anda. Seal oli korraga üks Leib´i seep, mille Leib ise oli toonud; andsin selle seebi väikesele Hildale. Kui äraminekul andi väike Hilda seebi Ellinorile, nagu ei oleks temale enesele seepi tarvis, ja kadus. Tahaksin uskuda teist ilma, kus Hilda hing alles elab; igatahes oli mul väga hea tunne selle unenäo pärast: tundsin, nagu oleks väike Hilda tõesti minu ligidal olnud veel päevalgi.

Kolmapäeval oli kange lumetuisk, mis teed väga kõrgeks ja üsna halvaks on teinud. Eila õhtul olin Tuulas nõukogu liikme Nugise juures palvetundi pidamas ja lapsi loetamas- ei olnud paiguti kuigi hea sõita. Olin kodust ära kella ½ 5-10 ni õhtul. Palvetunnis oli 5-6 last ja umbes 80 vanemat inimest. Lasksin esmalt kõneleda Keila vennaste koguduse venda Silmanni, kõnelesin siis ise; pärast oli õhtusöök, nagu harilikult perekondlistegi sündmuste puhul külades on. Õhtusöögil oli üle 10 inimese.

Keilas, 14. veebruaril 1931.

Sain isalt eila järgmise kirja:

„Armsad lapsed!

See oli jõululaupäeva õhtu, siis saime meie selle maiuspaki kätte. Pakk oli toodud vallamajja, sealt jälle meiereisse. Meie läksime mammaga meiereisse jõuluõhtu raadiot kuulama, seal antigi meile pakk teadmata kätte! Olge terved, meie kallid lapsed, suur tänu selle jõulurõõmu eest. Hildale veel palju tänu vaeva ja valmistamise eest.

Kui seda kirja kirjutasin, saime jälle teie käest kirja. Ma oleksin teile ka ennem kirjutanud, aga ma tahtsin näha, mis Jaanist saab. Tema on ikka linnas, pidi kord soldatite kasiino oma kätte saama, aga sellest jäi tema ilma. Nüüd kolis tema sellest korterist ära uude korterisse, Uus tänav Nr 41 Tallinna Patuse majja. Jaanil on hobune alles ja kaks siga, need on Naanul. Hobuse müüb ära ja teise sea lubab omale tappa. Tulekahju asi on alles ette tulemata. On kuulda, et kahjusaaja on juba kaebanud ja nõuab Jaani käest 120 000 senti kahjutasu, Jaan aga andis omaltpoolt ka kaebluse, et tema ei ole mitte selles süüdi, sest maja on nähtavalt seestpoolt hakanud põlema. Asi on praegu uurija käes. Jaan arvab, et kohus tuleb alles teine aasta ette.

Veel räägin Jaanist. Ma kirjutasin enne, et Jaanil tuli veksli allakirjutamise pärast 20 000 senti kraesse. Sellega oli Jaan kaval: tema laskis vana, põlenud katla üles kirjutada. Oksjonipäeval ei tulnud ühtki inimest. Nüüd pidi teistkordne oksjon tulema. Selle vaheajal kaotas Jaan oma kraami kõik ära. Nüüd hakanud mehele rääkima, et ega sina minu käest midagi ei saa: minul on palju võlga ja need võlgnikud tulevad kõik seda katelt pakkuma ja muud minu käest ei ole võtta, et parem osta enne oksjoni see katel minu käest ära, mina annan ta sulle odavasti, selle tingimisega, et anna need vekslid mulle tagasi, siis annan ma sulle selle katla 50000 sendi eest. Nõnda ka läks: mees viis põlenud katla ja andis Jaanile 5000 senti ja need vekslid, mis tema oli välja ostnud. Nõnda peasis Jaan võlast.

Praegu oleme meie kõik terved ja elame seekord päris ilusasti. Moori karjamaalt vedasime ja saime selle aasta kütuse- on juba koju veetud.

Küll on Viljandimaal sügav lumi ja sajab, tuiskab praegu. Kõige paremat aega ja head tervist soovime meie teile. Viktori ja Alide poolt ka terviseid.

Väike Viktor, kas ikka õpid hoolega. Ellinor, kas veel klaverit nii ilusasti mängid? Teile soovib vanapapa ka head aega. Terviseid kõigile. Naanel, 11. veebruaril 1931.“

Jaani asjad tekitavad mulle muret. On ju minu vaevaga teenitud raha 750 krooni ühes mitme aasta % %-ga ja papa lubatud 500 krooni tema käes. Sellest ei võiks mina ilma jääda, sest minu perekond vajab ju ka ülespidamist. Mul on küll vekslid, aga mis tähendavad ühe Jaani vekslid, kellel enesel muud ei ole kui võlakoormad ja hädad!

***

Imelik püsiv külm on tänavu. Peaaegu jõulust saadik ei ole enam sula olnud. Mõnikord läheb ilm küll pehmemaks, külma on veel -2-3 kraadi R, sealsamas läheb aga külm jällegi käredaks. Keila veskis on vesi peaaegu jõepõhjani jäätanud, nõnda, et paar õhtut üksnes paar tundi elekter on põlenud ja hommikul seda ei olegi: vett hoitakse jahuveski jaoks. Oleme pidanud jällegi petrooleumi lampide juures istuma. Praegu, kell 8 laupäeva õhtul, põleb küll elekter, kuid ta valgus on vaevane, nõnda et vahetevahel raske on kirjutada. Kella 6 paiku õhtul laulatasin ühe paari kantseleis petrooleumi lambi valgel. Peaks ükskord ometi sula tulema! Külm tüütab juba.

Keilas, 16. veebruaril 1931.

Pühapäeva õhtupoolikul olin lastega väljas, kuna Hilda toas magama heitis. Ellinor käis õues oma kelguga, mina Viktoriga olin aias lumehangede otsas. Lume hanged on aias nii kõrged et vanade õunapuude ladvad või kroonid neist välja ulatuvad. Suvel ei pease mõnele õunapuule üsna kõrge aiaredeligagi ligi, nüüd võisime Viktoriga aga lumehangelt nende oksi samblast puhastada. Oli väga ilus päikesepaiste ja vaikne ilm. Päris lõbus oli meil aias puude kallal nokitseda. Viktor arvas, et ta niisuguse töö eest võiks küll päevas 1 mark teenida. Ütlesin talle, et nii odavat palka keegi ei maksa. Siis arvas ta kahtleva häälega: „Vast siis 1 kroon!“ Ma ütlesin aga ,et lapsele ka nii palju keegi ei maksa. „Noh, siis 25 senti (=marka)!“… arvas poiss. Tahtsime täna õunapuid edasi puhastada, kuid ei olnud võimalik; mul oli palju tööd; ka ei paistnud täna päike. Käisin küll alevis: sõitsin Ellinorile vastu. Nüüd, kell ¾ 10 õhtul Viktor juba voodis. Ellinor õpib oma koolitunde veel, Hilda, ise raadiot kuulates, aitab teda. Väljas on kuulda tuule kohinat; tuiskab jällegi. Külmal ajal magame kahes laias, üksteise külga lükatud voodis: ühes mina Hildaga, teises Ellinor Viktoriga. Kummagis voodis on kaks tekki; lastevoodis suliskott. Enamasti on meil magamisetoas +11° R, mis natuke vähepoole, kuid soojas voodis aitab sellest ka.

Keilas, 19. veebruaril 1931.

Teisipäeval oli natuke sula ilma nägu, oli ka eila ja täna võrdlemisi pehme ilm, kui sula ikka veel ei ole. Oli päris hea külma suhtes kui täna käisin Lihola vanadekodus 14 vanainimest armulauale võtmas ja jumalateenistust pidamas. Vanadekodus on 17 hoolealust. 3 ei olnud armulaual: üks on baptistlane, 1 vaimuhaige, kes aru ei saa, ja üks olevat kuri inimene, kellega väga raske olevat läbi saada ja kes armulauda põlgab. Nõnda on inimesed ka vaestemajades mitmekesised oma kangete põhimõtete poolest.

Keilas, 26. veebruaril 1931.

Laupäevast saadik on enam-vähem kõik aeg sula olnud. Laupäeval olid lapsed koguni lumimemme teinud ja talle rätiku pähe pannud. Lumimemm sulas pühapäevaks peaaegu äragi, ja meie hundikoer „Piraat“ oli rätiku ära eemale tassinud. Laupäeval kella ½ 1 – ½ 5-ni kulus mul aeg Vääna mõisas käimise peale. Viimasel kirikunõukogu koosolekul kutsus nimelt Vääna nõukoguliige Audum, poolharitud inimene, laupäevaks 21. veebr. Vääna mõisa, kooliruumidesse mind kõnelema, Vääna põllumeestekogude 10. a. juubeli puhul. Sõitsime nüüd nõukogu esimehe Markusega kella 2-ks p.l. sinna. Ei olnud seal ei Audumi ega ka rahvast; ainult kümmekond inimest oli tulnud juhtumisi või jälle kaudselt kuulda saades minu sõidust. Audum oli kõik jätnud poolikuks: politseilt ta koosoleku luba ei olnud nõutanud, Liikva külas oli ta siiski ühe kuulutuse välja lasknud panna, et mina ja veel paar isikut 21.veebr. kõnelevad; kooliruume oli ta koosoleku jaoks palunud, siiski asja lõplikult otsustamata jätnud. Laupäeva hommikul käinud ta veel kõnelejatel, kes Tallinnast pidid sõitma, Vääna jaamas vastas; kõnelejad ometi ei sõitnud. Väänas olid parajasti majapidamise kursused; Audum oli järele pärinud, kas sealt võiks umbes 5 inimesele lõunasööki saada; kes lõunate eest tasub; Audum vastanud, et tasugu sööjad ise, sest temal ei olevat selleks raha. Ma kahtlesin isegi et kas maksab sõita, aimates juba, et asi nõnda kujuneb; küsisin Vääna vallasekretärilt telefoniga, sekretär vastas, et mõnesugused kuuldused juubelist ikka olevat käimas. Mulle Audum midagi ei teatanud enam. Ja nõnda jäi juubel, mida Vääna mehed suurejooneliselt nõnda tahtsid Tartumaa mehe Audumi plaani järele pühitseda, et kõnelejatele „põllumeeste kogu“, parempoolse erakonna kulul süüagi ei oleks antud,- täiesti pidamata.                                                                                                                                 

Ma sain ühes Markusega siiski lõunat majapidamise kursustel, aga seda vist küll Vääna kooli õpetajate arvel, kes nägid, kuidas meie Vääna ilmatu suure mõisahoone ümber, kus kool ja vallavalitsus asuvad, kõndisime, ja meid oma ruumidesse kutsusid. Eila oli Audum meil kirikus ja katsus ennast vabandada, ei osanud seda aga teha ajades kaunis segast juttu! Ei mõistnud ta sedagi seletada, mispärast ta laupäeval ise Vääna mõisa ei ilmunud, olgugi et ta oli lubanud kella 2 asemel kell 3 p.l. mõisas olla. Ma siiski niisuguse ninapidamisevedamise pärast ei vihastanud, kuid Audumi kutsel ma teinekord enam ei sõida. Üldse võiksid „põllumeeste kogud“ minu rahule jätta, sest palju parem ei olnud ju ka Keila põllumeestepäev, kus ma Alteri kutsel osavõtmatule rahvale pritsimajas kõnelesin.

Keilas, 27. veebr.1931.

Eila jäi kirjutamine pooleli.

Varsti pärast seda, kui laupäeval Väänast koju jõudsin, tulid meile külalised. Hilda vend Eduard sõitis siia ühes oma tütre Niinaga. Hilda oli neile jaama vastu sõitnud; kogemata oli vanamammagi sellesama rongiga Keila sõitnud- Keila jaamas said kõik kokku. Pühapäeva hommikul sõitsid siia veel proua Niina ühes tütre Galjaga. Lastel oli jällegi võimalus rohkem mürada kui harilikult. Pühapäeval võtsin kõik lumehangel üles, ise ka pildile saades. Pärast läks Hilda naisperega sõitma. Rentniku hobusega sõitsid nad vanamõisani, mõnikord ka ümber minnes. Männioksi tõid nad kaasa vaasidesse panemiseks. Õhtul sõitis proua Niina ühes Galjaga ära, kuna Eduard ühes väikese Niinaga meile jäi kuni esmaspäeva pärastlõunani. Siis sõitis meile jälle väike Eduard. See pidi jänesejahti pidama, aga paar korda õues käies ei näinud ta jänest- muidu liiguvad need loomad sagedasti meie maja ligiduses- ja põldpüüd ei lasknud teda lähedale, sellepärast mängis ta enama jao aega Hildaga kaarte. Väike Eduard sõitis meilt ära ühes Hilda mammaga kolmapäeva õhtul, kus kangesti tuiskas. Ellinoril olid need päevad, kus külalised meil olid, pühad. Teisipäeval oli vabariigi aastapäev, kolmapäeval palvepäev; koolid olid aga kinni ka esmaspäeval, nõnda et õpilased neli päeva järjestikku puhata said.  

Vabariigi aastapäeval pidasin muidugi jumalateenistuse kirikus. See päev on meil suureks pühaks kujunenud, kus rahvast rohkesti kokku tuleb. Pärast jumalateenistust vaadatakse ka paraadi kirikuaia väravate eel oleval platsil ja siis minnakse „pritsimajasse“, Tuletõrje Ühingu seltsimajasse või Rahvamajasse, nagu teda ka nimetatakse, ja seal peetakse aktus kõnede, muusika ja lauludega. Traditsiooniliselt alustatakse mõne isamaalise lauluga orkestri saatel ja siis pean mina lühikese kõne, siis tuleb lühike kontsertosa ja siis kõneleb jälle mõni võõram kõneleja – seekord oli kõnelema saadetud Nõmme keskkooli direktor Kansmann. Pärast jällegi laul ja muusika. Keila seltskond ja ametnikud on siis koos, politsei ja kaitseliit hiilgab siis oma paraadmundrite ja relvadega. Pidasin tänavu niisuguse kõne:

„Eesti vabariigi kolmeteistkümnendal aastapäeval oleme meie siin koos, nagu peaaegu iga aasta seda oleme teinud. Alati, kui meie koos oleme käinud, oleme seda teinud tänumeeles selle vastu, kes kõige ilma käekäiku juhib. Ka tänavu ei pea see mitte teisiti tunduma. Tänumeel Looja vastu peab meie tänaseidki mõtteid tiivustama. Kaebeid ja ohkeid kuuldakse tänavu siin ja seal küll rohkem kui muidu. Kaevatakse selle peale, et olevat raske majandusline kriis valitsemas. Maal väljendatakse seda majanduslist kriisi nende sõnadega:                                                                                                               

„Rahval ei ole raha!“ ehk õigemini: „Rahval on vähe raha!“. Linnades on see kaebeid ja ohkeid esile kutsuv elunähe teisiti avaldanud: mõni pank on jäänud pankrotti, nõndasama ka paljud ärid. Iseenesest mõista on niisugused elunähted kurvad. Aga vaatamata ka kõige selle peale ei peaks meil Eestis siiski mitte tarvis olema iseäranis kaebama hakata.

Olin hiljuti koos ühe kaaskodanikuga, kes ka hiljuti alles oli välismailt tagasi jõudnud, olles suuurema osa Lääne-Euroopa riikidest läbi käinud. Mis jutustas see mees, keda tunnen nagu täiesti tõsist ja ausat inimest? Ta ütles: „Meil Eestis on ikka ilus elada. Kaevatakse meil ka küll igasuga hädade, mõnikord ka tööpuuduse peale, aga mitte midagi võrreldes selle hädaga ja tööpuudusega, mida välismail tähele panin. Meil Eestis leidub ikkagi töövõimalusi sellele, kes tööd teha tahab, ja igale inimesele on ikkagi kindlustatud igapäevane puhas leib. Meie elu on võrreldes välismaadega väga odav. Raha on meil küll vähe, aga selle vähesega saame meie ometi seda, mis meile tarvilik on. Kahju on sellest, et praegu rohkem ohatakse ja kaebatakse, kui tänu osatakse anda Jumalale, kes meie maad on hästi juhatanud siiamaani. Kui peaks meie praegune kord kaduma, siis olen ma kindel, et tema peale hakatakse igatsusega mõtlema, nagu kuldse aja peale ja ihaldatakse tema tagasitulekut.“

Sellel kaaskodanikul on täielik õigus. Vaatamata kõigi kitsikuste peale riigi majanduslises elus on meil ikkagi hea elada. Raha on vähem, kuid leiba on rohkem. Jumal õnnistas meie maad põllusaagiga läinud suvel rohkem kui varemalt. Meil ei ole seega tõsist häda. Häda oleks siis, kui meil põllusaak nõndasama käest ära võetakse, nagu meie kuulnud oleme seda ühest teisest maast, kus ei ole võimalust igal töötegijal rahuga ja vabalt oma leiba süüa. Mäletan aega 12 aasta eest, kus niisugusel maal leib nõnda haruldaseks asjaks sai, et teda ainult mõnikord veel kogemata saadi, kus puuda leivajahu eest võis kõige parema klaveri mõnelt hädaliselt omandada. Sel ajal anti ühes miljonilise elanikkudearvuga linnas neile elanikkudele, kes töölised olid, leiva asemel kaeru- teised ei saanud sedagi. Siis pilgati ja öeldi: „Praegu antakse meile kaeru, siis antakse ristikheinu, pärast muidugi sooheinu!“ See oli küll pilge, kuid niisuguses korras ei oleks leitud ka mitte midagi võimatut. Häda oli nii suur, et niisugune toitmise kord, mis hobustele omane, väga kergesti oleks võinud ka inimestele osaks saada. Ja ongi ilmaaegu ja –maid olnud, kus nõnda on olnudki. Niisugune seisukord on alles tõsine häda. Ja niisugust seisukorda vist igatsevad meilegi need, kes üksnes õhkavad ja kaebavad ja kelle südametest ei taha tänu tõusta taeva poole meie vabariigi aastapäeval. Veel kord: meie ei või salata, et meilegi on häda, kuid mujal ilmas on häda palju rohkem kui meil. Suured hädad on meie maast ja rahvast siiamaani ära hoitud, elu on enam=vähem ühtlane olnud suuremale hulgale ja võiks küll südamest kinnitada seda: „Ilus on meil Eestis elada!“

Ei ole tõesti paremat riigikorda enam leida, kui seda on demokraatline kord. Demokraatline kord laseb rahvast ennast oma käekäiku määrata. Meie võime olla ise oma õnne sepad. Rahva enamuse vaba tahtmine loob riigis niisuguse seisukorra, mis rahvale on kõige vastuvõetavam ja sündsam teataval silmapilgul. Demokraatlise korra juures on olnud rahvaste elu ikka kõige ilusa ja hea õitseaeg. Ja on meil ka palju veel, mille eest tänu peaks tõusma üles taeva poole.

Meil on usuvabadus. Igaüks võib oma südametunnistuse kohaselt sellepoolest talitada. Igaüks võib takistamatult oma rõõmu ja muret selle ette kanda, kelle peale ta üle kõigi asjade loodab.                                                                                                                                

Meil on sõnavabadus, kusjuures igaüks oma mõtteid võib avaldada nii palju, kui ta just mitte lausa kuritegudele üles ei kutsu. Meil on nõnda palju vabadusi, mille eest peame oskama tänulikud olla.

Demokraatlise korra juures on rahva elu ühtlasemaks ja paremaks saanud. On ehitatud isegi väga palju. Asta kestes on meil Keilas valmis saanud uus koolimaja vabadussõjas langenute mälestuseks. On ammune igatsus täidetud, et meilgi oleks ajakohane nägus koolimaja. Koolimaja uksel leiduv mälestustahvel tuletab meele, kuidas saadi meie vabadus ja kuidas sai ka võimalikuks niisuguse hoone ehitamine. Meie iseseisvus saavutati enam kui2000 elu kaotamisega. Nende vereohvrist aga tõusid eluõied isamaale. Need, kes langesid ja teised, kes vast alles elavad, kes oma rinnaga kaitsesid kodumaad ja kindlustasid tema iseseisvuse, olgu alati meie juures täielikus lugupidamises, sest nemad võimaldasid seda, et meil seni Eestis ilus on olnud elada. Ilus elu Eestis aga lasku täna jällegi südamest tänu üles tõusta selle poole, kes meie maad ja rahvast siiamaani on hästi valvanud ja hoidnud!“

Vabariigi aastapäeva aktusele oli palju rahvast kogunenud, nii palju kui Keila Rahvamaja üsna ruumikas saal üldse mahutada suutis. Õhtul käisin Valingu Vainul ristimas. Isegi varrud olid seega korraldatud päeval, mis 13 aasta eest oli alles lihtne tööpäev.

***

Meil on paar nädalit juba uus rentnik. Keila vallavanem, meie kirkunõukogu laekahoidja, Klooga Kulbi väikese talu pidaja ja poodnik Juhan Reinball andis omad õigused käest ära ja müüs oma inventaari Keila kirikumõisas ära meie, kirikunõukogu esimehe Markuse vennale, kes umbes nendesamade tingimustega nagu Reinballgi koha oma kätte sai, üksnes hobusele tingisime juure kaeru ja heinu. Reinballiga saime nende aastate kestes, kus maad tema käes olid, hästi läbi.

MÄRTS

Keilas, 1. märtsil 1931.

Eila käis üks koguduseliige minu juures ja ajas ligi paar tundi juttu kõigest, mida ta siin ja seal kuulnud. Kiriku väravais olevat hiljuti harutatud, et täiskogul, mis täna oli, palkasid õpetajal ja köstril vähendada tulevat: õpetajal 400 krooni ja köstril 200 krooni, sest niipaljuolevat korra elukalliduse pärast meile palka juure pandud ja nüüd olevat elukallidus langenud. See kuuldus äritas mind, nõndasamuti sai ka Hilda erutatud; igatahes ei saanud ma enam vaimlist uut tööd sel päeval teha. Ma valmistusin tänase täiskogu vastu; igatahes oleksin tõendada suutnud, et palgalisa, mis aastate eest pandi, kadus, kui kirikumõisa maadest osa võõrandati; kuigi pärast võõrandamist minu ja köstri rahapalka tõsteti, siis ei kata see tõstmine endiseid maasissetulekuid, mis nüüd vähemaks on jäänud, mitte. Õhtul rahunesin siiski soojas vannis. Hommikul, täna, läksin jällegi ärevas meeleolus kirikusse. Kuid täiskogu koosolek oli ometi asjalik ja rahulik. Üksainu tõstis häält, et puud tänavu odavad olevat ja sellepärast kütteraha tuleks vähendada. Ma vastasin aga , olles ise koosoleku juhataja: “Kus teie siis olite, kui puud hiljuti üleliia kallid olid, kus 2000 senti puusülla eest tuli maksta? Kas siis keegi mõtles kütteraha suurendamise peale? Pealegi ütelge mulle, kui kaua on puude hinnad nõnda odavad kui praegu?“ Selle peale vaikis seegi. Eelarve võeti vastu just nõnda, kui kirikunõukogu selle oli kokku seadnud. Otsustati ka näitemüüke suvel pidada, et rohkem remonte saaks teha, ja rohkem ka selle peale mõtlema hakata, et kirikusse ahjusid ehitada. Koosolek kestis kella 2 – ½ 4-ni. Hilda oli vahepeal kodus rahutuks läinud kahe asja pärast:                                                                                                                              

Nimelt oli vahepeal tõusnud torm kange lumetuisuga, ja Hilda hakanud mõtlema, kuidas minakoju saan niisuguse ilmaga; ka kartnud ta, et täiskogul palka tõesti vähendatakse ja meie sellepoolest ainelistesse kitsikustesse sattume. Ta sõitis parajasti selleks ajaks mulle vastu, kui meil käärkambris hääli kokku arvati nõukogu uute liikmete valimiseks. Ma olin parajasti käärkambrist lahkumas, kui Hilda sinna sisse astus. Sõitsime kodu poole. Vääna vallavanem Sirvi, meie kirikunõukogu liige, kes meist paar versta eemal elab, juhtis meie hobust kuni meie puiesteeni, kust ta siis jala edasi läks. Kõik tee oli sadu meile vastu. Peaaegu oleks külm minu kõrva ära võtnud. Ma tundsin seda ja küsisin: „Kas on mu kõrv punane või valge?“ Leiti. Et kõrv on valge ühest äärest. Hakkasin siis kõrva hõõruma ja peastsin ta. Hilda istus tee peal minu süles ja katsus oma nägu allatuult hoida. Ei mäleta kaua enam niisugust tuisku näinud olevat, kus natukese maa peale enam midagi näha ei võinud. Oli hea tunne, kui tuppa saime. Hilda andis mulle lõunat- kotlette ja mustikasuppi. Lõunalaual rääkisin Hildale täiskogu koosolekust, mis tõesti hea oli mu vastu. Olgugi et lumetuisk hea ei tundu, kui tema käes ollakse, siiski jääb temast hea tunne järele, iseäranis selle armastuse pärast, mida Hilda minu vastu üles näitas, et ta mulle kiriku juure järele tuli. Praegu hakkab kell ½ 9 õhtul saama ja väljas on ikka veel kuulda tuule= ja tuisukohinat.

Kirjutasin neil päevil trükivalmis kaks lastejuttu: „Kuidas kuu peal varjud tekkisid“ ja „Heinal“. Eesti Kirikule, õigemini „Eesti Kiriku“ „Laste Sõbrale“ saatsin hiljuti ka ühe jutu „Vaata, mina olen igapäev teie juures maailma otsani.“

Keilas, 4. märtsil 1931.

Kaks päeva on ilus ilm olnud: kuigi külm, siiski päikesepaisteline. Vastu päikest sulatab keskpäeval juba lund katustel ja linnatänavatel.

Olin kaks koolipäeva, eila ja täna, ühes Hildaga Tallinnas. Muidugi kutsus Eduard minu jälle „Basseini“ sauna. Väike Eduard, kes lõuna ajaks Eduardi juure oli sattunud, tuli ka sauna. Üheskoos on hea saunas olla. Sai eila jällegi tublisti higistada. Hilda käis proua Niinaga koos kinos. Öösel magasin Hildaga Eduardi saalis sohva peal nagu ikka, kui Tallinnas oleme. Unes nägin, nagu oleksin ühes oma perekonnaga Naanul ja nagu oleks seal olnud ilusaid maastikke fotografeerida, nii ilusaid, nagu tõepoolest ei leidugi seal; ka tahtsin muu seas oma ema pildistada, kuid kahjuks olin kõigest neli plaati kaasa võtnud ja need olid juba ära pilditud.“ Lasksin küll Hildat järele vaadata meie asjades, kas ei leiduks päevapildi plaate vel, kuid ometi ei leidunud. Ärkasin selle peale üles. Kui korra ärkan, on mul juba raske magama jääda. Jäin magama. Korraga nägin, nagu oleksin nii umbes Pääsküla jaamas ühele rongile sattunud, ja sinnasamasse, kus mina istusin tulid korraga ühed mehed, kes kaasa tõid ühe poisikese, kellel olid alles värsked rõugehaiguse armid näo peal. Ma hakkasin nendega kurjustama: „Lasen teile protokolli teha, et julgete külgehakkavaid haigusi laiali laotada!“ Mehed olid hirmul, ja mina ärkasin üles. Nõnda oli vast 3-4 unenägu, ei mäleta enam teisi. Magada sain võrdlemisi vähe. Alles kella 12 paiku sain eila õhtul magama, kell 1/4  9 tõusin asemelt üles, olles enne seda korda 4-5 kella vaadanud ja unenägude pärast ärkanud.                                                                                                          

Keila jaamas oli meil teenija hobusega vastas. Hilda küsis, mis lapsed teevad. Ellinor oli haigeks jäänud. Hommikul oli ta kaebanud peavalu peale, kuid omas kangekaelsuses siiski kooli läinud; koolis oli tal õige halb hakanud ja siis kõlistatud koju. Teenija sõitis Ellinorile kooli järele. Kraadisin kella ½ 7 ajal õhtul Ellinori; tal oli 38, 5. Ellinor peavalu peale suuremat ei kaeba; ütleb, et kurk olevat valus, sõi ometi1 ½ appelsiini ära, kompvekke ka, isegi pool saia. Olgugi, et Ellinori enesetunne näib hea olevat, ei tundu mulle see haigus, nagu nüüd kõik haigused, mitte teisiti kui murekoormana. Meeles on ju ikkagi väike Hilda, iseäranis tema ootamatu elulõpp. Esmaspäeva õhtul mõtlesin iseäranis palju väikese Hilda peale ja mul oli kange tahtmine nutta, nutta…Keilas, 7. märtsil 1931

Neljapäeval oli Ellinoril juba 39, 5. Hilda kutsus ka dr. Greenbergi siia. See oli kavatsenud difteriidi seerumi Ellinorile sisse pritsida, mis ometi tegemata jäi. Ellinoril oli angiina. Eila langes temperatuur juba peaaegu 37-ni. Enesetunne oli Ellinoril kõik aeg hea. Praegu kraadisin Ellinori- tal oli 36, 6 (kell ½ 10 hommikul). Nõnda läks seegi mure jälle mööda.
Neljapäeval käisin Sauel Markuse juures lapsi loetamas ja Jälgimäel haige juures. Tuiskas tugevasti. Sellepärast ei olnud lasteloetusel rohkem kui 3 last. Üks vana ja üks haige oli ka Markuse juures armulaual. Inimesi oli seal vähevõitu. Pidasin lühikese palvetunni kõigile. Pärast ametitalitusi sõin Markuse juures õhtust. Süda oli raske kahe asja pärast: kuidas Ellinori haigus kodus vahepeal on arenenud ja kuidas ma läbi tuisu, mis õige kangeks muutus, koju saan. Täiskuu ei olnud veel tõusnud, kui kella ½ 8 ajal õhtul hakkasin koju sõitma. Oli pime. Pimedas paistavad kohad võõramalt, tuisuga veel iseäranis. Mõnigi kord olin üsna tuttaval teel kahevahel, et kas olengi enam õigel teel.
Ometi pidas hobune teed niikaua, kui jõudsin endisele kirikumõisa karjamaale. Seal sattus Veera sügavasse lumme ja jäi kõhuli maha. Ronisin saanist välja ja katsusin Veerat suukõrvalt üles tõsta. Veera hakkas rutuga edasi rabelema lume peal, esialgu kõhuli, pärast võttis jalad alla ja vedas saani suurest lumest välja. Ma jäin hobusest maha, kes tükk maad eemal alles seisma jäi. Üks kaloss jäi mul siis sügavasse lumme. Käisin eila keskpäeval kalossi otsimas, kaevasin palju lund läbi, aga kalossi ei leidnud. Oli ju tuisanud ja tormanud terve öö otsa ja peaaegu lõunani. Kõik jäljed olid kadunud lume alla. Kui Sauelt neljapäeva õhtul koju jõudsin, ei olnud teenijat kodus- see oli Tallinnas arsti juures-, sellepärast võttis Hilda ise hobuse lahti, peasedes suure vaevaga lumehangedest läbi, mis peaaegu kõhuni ulatusid. Ma kraadisin õhtul Ellinori, sel oli 39. Hilda magas Ellinori haiguse ajal Ellinori juures, et see tekki pealt ära ei ajaks ja veel rohkem ennast ei külmetaks. Kui Viktor oli haige, siis hoidis ta nõndasama Viktori.
Eila õhtul kell 6 pidasin paastu jumalateenistuse Keila kirikus. Oli sinna tulnud kõigest kümmekond inimest ja üksainus naine oli armulaual. Tuul tõusis uuesti ja veeretas lagedal lahtist lund. Täna hommikul paistis päike, kuid praegu, ¾ 11 hommikul, tuiskab jällegi. Lumehanged kasvavad arvu ja kõrguse poolest. Saab näha, mis ükskord kevadel tuleb, kui see lumi korraga sulama hakkab. Käisin eila õhtul enne jumalateenistust väikese Hilda haual. Haua juurde ikka peasis, sest Hilda on vahetevahel seal lund rookimas käinud. Haud oli aga ilusa valge lume all. Imelik tunne on haua juures: ei saa ette kujutada, et väike Hilda hauas oleks. Mudu mõtlen valusa tundega väikese Hilda peale, aga haua juures seda tunnet ei ole- just nagu valitseks tühjus seekord hinges, nagu oleks väike Hilda mul iseenesest mõistetavalt alles.
Kiriku juure viidi mind hobusega. Tagasi tulin jala. Oli pime, kui tagasi tulemas olin; ei näinud hästi teedki. Mitu korda olid ristluud nii valusad, et tahtsin lumme istuda puhkama; tulin ometi koju ilma istumata tee peal; üksnes paar korda seisatasin.
Kirjutasin eila trükivalmis lastejutu „Rahaauk“, mille olin kirjutanud juba 6.oktoobril 1930.

Keilas, 9. märtsil 1931.

Eila olin pärast jumalateenistust, matusetalitust ja noorte koosolekut vaba. Võisin sellepärast otsekohe pärast lõunat ühes Hilda ja lastega sõita Välide juure. Seal oli väikese poja Reinu sünnipäev. Peale meie oli seal ka loomaarst Kilgas oma prouaga, kellega nüüd alles tuttavaks sain: Bohli järeltulijana elas Kilgas esialgu ka Kumna mõisas ja asus hiljem Paermanni, proua väli venna majasse Keila alevis elama; Keila seltskonnaga Kilgased läbi ei ole käinud. Välide juures kaeti kohvilaud saia ja kookidega ja joodi natuke veini. Keila pritsimajas oli loterii vaeste laste heaks. Proua Väli pidi seal üht-teist korraldama. Sellepärast läks ta ühes Hilda ja proua Kilgasega korraks pritsimaja kohviõhtule, kuna mina ühes Väliga laste juure jäin. Õhtul kella 8 paiku sõitsime jälle koos koju- hobune oli meil Välide juures. Oli väljas võrdlemisi ilus õhtu. Taevas oli selge ja lapsed vaatlesid huviga taevatähti. Talv on täies hoos alles, on külma ja palju lund. Hea on, et paar päeva nüüd juba ka päikest üsna rohkesti näha saab. Eila ja täna on olnud enam=vähem vaikne ilm ja ilusal päikesepaistel sätendab lumi. Kõik ootavad ometi suure igatsusega kevadit.
Lapsed meil praegu terved. Ellinori julgesime eila välide juure kaasa võtta, kuid dr.Greenberg soovitas Ellinori tänaseks veel koolist koju jätta. Greenbergi Karinil opereeriti laupäeval Tallinnas pimesoolikat.

Keilas, 12. märtsil 1931.

Esmaspäeval oli mul aega ja ma kirjutasin ühe lastejutu „Kevadi tulek“.
Konsistoorium saatis mulle järgmise kirja 9.märtsil:
„Konsistoorium teatab, et konsistoorium oma istungil 4.märtsil s.a. moodustas hariduse- ja sotsiaalministeeriumi ettepanekul komisjoni katekismuse teksti kindlaksmääramiseks keeleliselt ja valis Teid nimetatud komisjoni liikmeks. Konsistoorium palub teid komisjoni liikme ülesanded lahkesti oma peale võtta. Komisjoni kokkukutsujaks on konsistooriumi assessor õpetaja A.Sommer“.
Sommer ise kirjutas mulle ka selsamal kuupäeval, ma teatagu, kunas ma võiksin komisjoni koosolekule tulla, mis päeval ja kelleajal; ta kutsuvat siis sellele vastavalt komisjoni kokku.
Talveilmad kestavad edasi. Ei ole kevadi ligidaloleku tundemärke. Ühtepuhku on kanget tuult, tuisku ja lumesadu.
Ellinor läks täna jälle kooli.

Keilas, 14. märtsil 1931.

Hilda käis eila Tallinnas, mina aga Ääsma Otsal ja enne seda veel khes kohas ristimas, haige juures, lapsi loetamas ja Otsal jumalateenistust pidamas. Et minu ärasõidu ajal meie teenija Ellinori vastu pidi minema, siis oli Viktor korra päris üksinda meie suures majas; poiss oli lugenud aga juturaamatut ja ei olevatki seekord kartnud. Ääsmale võtsin ma köstri kaasa. Kell 2 päeval kodust välja sõites, jõudsin alles kell 1 öösel tagasi. Ääsmal oli ju rohkesti tööd. Teekonda pikendas sügav lumi, mis Ääsma teedel iseäranis sügav näis olevat: paistsid seal lumest välja üksnes aiateivaste otsad. Mõneski kohas tuli hangest üle sõita, mis oli räästakõrgune. Paar korda, kui teine vastu tuli, rabeles hobune kõhuli lumes. Päris hirm tuli mõnikord peale. Sõita sai väga harva, enamasti tuli sammu minna. Hea oli, et köster kaasas oli: kahekesi kergem tee pärast aru pidada. Öö oli ka õige pime, taevas oli enam-vähem pilves.
Kui koju jõudsin, oli päris hea tunne. Minu omad magasid nõnda kõvasti, et nad ei kuulnudki, kui ma lahti riietusin ja Viktori kõrvale heitsin – Kõik ütlevad, et kaua aega enam niisugust lumerohket talvet ei ole olnud, kus pealegi sula üksainus kord oligi ja seegi poolikult. Vaatamata sügavale lumele oli Ääsma rahvast Otsa tallu, kus paastujumalateenistuse ühes vanade inimeste armulauaga pidasin, õige rohkesti (rahvast) kokku tulnud; isegi Ääsma kooliõpetajad tulid ja olid ka pärastisel traditsioonilisel õhtusöögil. Õhtusöögil oli laual alguses jäme rukkileib, heeringas sibula ja äädikaga, sült, tanguvorstid ilma vereta, kotletid, koduõlu; pärast anti teed ja tee kõrvale nisuleiba või nisusaia- ma seda enam ei jõudnud süüa.

Keilas, 19. märtsil 1931.

Minu raskemad nädalapäevad- koolipäevad Tallinnas- möödusid sel nädalil võrdlemisi kergesti. Lõunal käisin mõlemal korral nagu aasta kestes harilikult Hilda venna Eduardi juures, ööseks linna siiski ei jäänud, olgugi et Eduard jälle sauna kutsus. Sauna ja öömajale oli võimatu sellepärast, et meie senine teenija teisipäeva õhtul ära läks ja mina tahtsin omale perekonnale meie suures majas seltsiks olla. On küll nõnda, et ega teenijagi saaks kaitsta ootamatuste eest, ometi hingeliselt on ikkagi nagu rahulikum tunne, kui majas on rohkem inimesi. Praegu olen ma enam=vähem rahulik ja saan öösetel mõnikord päris hästi magada, aga alles mõne aasta eest kartsin iga kolinat kuuldes, et mõni kuri inimene sisse murrab, ja käisin akna juures vaatamaski, kas mõnda niisugust inimest maja ligidal liikumas ei ole, valgustasin sellepärast elektrilambiga õuegi. Kõige rahulikumalt olen maganud siis, kui meil võõrad on olnud. Nõnda siis on mõnesugune kartus just nagu veres. Olen olnud lapsest saadik kartlik, võib olla on Viktorgi sellepärast kartlik.- Hilda sõitis täna linna, et uut teenijat otsida. Vahepeal on meil üks vanatüdruk Keila alevist, kes aga talitusega just kõige paremini hakkama ei saa.                                                                                                               

Talv on ikkagi alles kange. Teed on halvad. Eila oli Keilas laat ja laadalised rikkusid tee päris ära: teekoht sõideti tuhkjaks lumeks. Hilda oli mulle eila kella 5 ajal Keila jaamas vastas. Kui koju sõitsime, kihutas tuul teepealset lumetuhka üles nõnda, et minu palit päris valge oli lumest.

Kuna ma koguduse käest hagu enam ei saa- ennemalt sain 1000 kubu aastas-, siis palusin nõukogult luba mõnda puud eestseisuse loal maha võtta 1930.a. hagude arvel. Mulle lubati saarikust 4 ilusat saart, mida laseksin mööblilaudadeks saagida. Peale selle lubati mulle kolm suurt puud, mis just maja seina ääres kasvavad ja katust mädandavad, maha =võtmise eest. Otsisin pool aastat puude mahavõtjat. Viimaks muretses mulle nõukogu esimees Markus ühe mehe Sauelt, kes 7 puud 35 krooni eest lubas maha võtta, ümber töötada ja saeveskile vedada. Täna tuli see mees tööle. Kui lauad paar aastat saaksid kuivada, siis saaks neist mõnda ilusat mööblit, näiteks uut söögitoa sisseseadet. Meil on küll söögilaud ja puhvetikapp, mille ostsid meie laulatuse ajaks Hilda vanemad, nendega saaks ka läbi, aga saarepuust saaks ilusama mööbli, ka on praegune mood teine. Mööblilaudade muretsemise mõte tekkis minul kohe pärast väikese Hilda surma, kus katsusin oma mõtteid pöörda mõnesuguse rahustava asja peale.

Keilas, 20. märtsil 1931.

Eila oli hästi päikesepaisteline ja nõnda siis ka soe ilm. Räästad tilkusid. Lõikasin üht vahtraoksa- isegi mahl hakkas tilkuma. Õhtupoolikul käisin Ohtu Rehel lapsi loetamas, ei olnud sõidu ajal tarvis palitikraetki üles tõsta; selle peale ei maksnud enam mõteldagi, et selga oleksin pannud. Ohtu Rehel oli mul nõukogu esimees Markus kaasas. Lapsi oli 27 kokku tulnud. Päris hea oli laste keskel viibida. Nõnda saab näha ka, kas usuõpetust koolides õieti antakse- Ka täna on ilus ilm ja ma käisin Viktoriga väljas, pannes kolm pudelit vahtraokste külge.                                                                                                                   

Läinud aastal selle ajaga oli meil alles väike Hilda, kes vahtramahlast hästi lugu pidas- täna öösel oli Hilda teda unes näinud. Kirjutasin täna piiskopi käsul „Eesti Kiriku“ jaoks Ülestõusmise püha jutluse või piiskopi sõnade kohaselt- hingekosutava artikli, mis hiljemalt 27.III.1931. piiskopi kätte peab minema. Kirjutasin Joh.20, 1-18 kohaselt.

Keilas, 23. märtsil 1931.

Hilda oli mures teenija saamise pärast; kaks korda käis ta Tallinnas otsimas, kuid ikkagi ei leidnud ta sündsat inimest. „Päevalehes“ sai kuulutatud, et linna lähedale, haritud perekonda vajatakse üksiteenijat, kes ka keeta oskab. Esimese kuulutuse järele võttis Hilda pakkujaid vastu oma venna Eduardi korteris, ei leidnud aga ühtki sündsat teenijat, teine kord oli Hilda Sternfeldti korteris teenijat kauplemas, leidis ühe sündsa, kes valmis oli meile tulema, kuid pärast ometi, kui Hilda juba koju sõitmas oli, enese lahti ütles. Õnneks leidis aga proua Sternfeldt juba järgmisel päeval meile uue teenija, Laiapea nimelise, Rapla kihelkonnast. Meie maksame teenijale nüüd juba mitu aastat 20 krooni kuus peale prii ülespidamise. Kauaks aga ei taha teenijad praegusel ajal jääda, mõni tahab mehele minna, teine peab kodustel põhjustel, meie viimane teenija pidi oma enese tahtmisel, kuid tervislistel põhjustel- oli enese ära külmetanud- lahkuma.

Reedel pidasin paastujumalateenistuse kirikus umbes 20 inimesele; neist oli 6 armulaual. Laupäeval kihlasin 3 paari. Pühapäeval, eila, pidasin Rannamõisas jumalateenistuse, et Dunkel`i surma aastapäeva mälestada. Ranna kirikust viidi mind Sõrve külasse haige juure, sealt sõidutati mind Dunkelite juure Ranna koolimajja, kus lõunat sõin. Ruttasin koju, kuhu jõudsin kell ½ 5 õhtul- tahtsin minna Keila koolimajja, kus koolipidu oli ja meie Ellinor ühes näidendis „Kuidas sääsk sääreluu murdis“ lepatriinu osa mängis.    

Kui ma Rannamõisast koju jõudsin, oli minu perekond ühes vanamammaga Nõmmelt, kes just näitemängu pärast siia sõitis, juba ära koolimajja läinud, mulle aga oli sõna maha jäetud, et kell 6 õhtupoolikul homöopaati K. Masti, Keila imearsti, kes viimastel aastatel oli üks parematest minu koguduse liikmetest, puusärki panema läheksin- Mast oli üle80 aasta vana ja eelmise päeva õhtul kell ¼ 7 südame rabandusse surnud. Läksin siis mööda pehmet lumeteed jala Keila. Masti juurest läksin koolimajja, kuhu jõudsin päris õigeks ajaks, natuke aega enne Ellinori näitemängu. Ellinor mängis päris hästi, kõneles rõhuga õieti ja oli oma osa hästi ära õppinud. Hilda oli talle lepatriinu „ülikonngi“ õmmelnud. Viktor oli koolilaste ettekannetest ka väga vaimustatud. Kella 9 paiku õhtul tulime jala koju; Ellinor üksnes sõitis hiljem natuke ühe Kumna perenaise reel koju.

Keilas, 26. märtsil 1931.

Eila õhtul olin Ellinoriga Valingu Kiisal, kus peeti lotteriid kiriku ahjude heaks. Lotterii loosid 200 tükki a` 35 senti osteti lühikese aja jooksul ära. Ellinor ostis ka 4 loosi ja sai nendega ühe laudliniku, kaelasalli, väikese lapse mütsi ja ühe korvikese biskviidiga. Ellinor oli oma saagiga rahul. Enne lotteriid oli vaimulik perekonna õhtu, kõnede, koorilaulude, keelpillide mänguga ja ilulugemisega. Lotterii ajal käidi väga elavalt puhvetis, kus müüdi kooke, pirukaid võileibu, mõdu jne. Istusin Ellinoriga ka puhvetis, süües kooke ja juues mõdu. Meie lauas istus ka nõukogu esimees Markus oma abikaasaga ja veel paar kirikunõukogu liiget. Kella 11 paiku õhtul jõudsin koju. Umbes aasta eest läinud aastal olin üksinda Valingu Kiisal ja võtsin ka mõned loosid. Võidetud asju näitasin veel öösel lastele: väike Hilda elas siis ja võttis hea meelega enesele ühe seinale riputatava ajalehe mapi.                                                                                                                                  

Tuli see mulle elavalt meele, pealegi on täna väikese Hilda 13.sünnipäev. Käisin eila kirikus käies ja Masti mattes tema haual. Hauaplatsil oli eelmistel sulapäevadel vett kogunenud ja eilse kange, jaheda tuulega jäätanud. Hilda viis täna hauale kuuseokstest pärja ja palus kirikumeest hauda natuke korraldada, s.o. jääd ja lund ära rookida.

Keilas, 27. märtsil 1931.

Täna hommikupoolikul pidasin Keilas, köstrimajas, kirikunõukogu koosolekut. Kirikunõukogu esimeheks valiti Markus tagasi, nõndasama ka Reinball laekahoidjaks. Koosolek oligi peaaegu ainult eestseisuse valimiseks.

Ametliselt on kevad käes; homme saab nädal, kui pööripäev oli. Ometi on lumehanged hästi kõrged. Eila hakkas küll jällegi sulatama ja täna veel rohkem, ometi ei suuda sula suurtele hangedele midagi teha. Keila jõkke ei kogune vett ka veel rohkem, nõnda, et elektrivalgus ikka veel on viletsavõitu. Öösetel külmetab ikka veel; täna hommikul kella 10 ajal oli lumi nii kõva, et igalpool välja peal kandis inimest peal.

Keilas, 29. märtsil 1931.

Päris kange talv on väljas. Igalpool on lumi. Eila õhtul hakkas lund sadama nagu kotist. Öösel oli kange tuul, mis peaaegu põhja poolt puhus. Täna on küll päikesepaiste ja tuulevarjulises päikesepaistelises kohas sulatab ka, kuid lagedal vihistab võrdlemisi tugev tuul tuisulund enese ees. On palmipuude püha, kuid mitte märkigi veel sellest, et talvevõim murduks ja jää ükskord lagunema hakkaks. Väikese Hilda hauaplats on jällegi õhukese puhta lumekorra all. Väike Hilda tuleb täna elavalt meele; on ju aasta sellest, kus ta koolist koju tulles kaebas: „Mu pea valutab hirmsasti!“ Tahan väikest Hildat kirikus esimesel pühal mälestada ja tellisin laululehe väikese Hilda lühikese elulooga.

Mul on hingeliselt raske kantslist ise oma tütart nimetada, kuid pean seda tegema. Ma palusin küll oma naisevenda Pauli esimesel pühal Keilas jutlustama, kuid Pauli meeleolu on praegu arusaadavalt halb ja ta ei taha jutlust pidada. Nimelt tahtis Tallinna Pauluse kogudus, kus Paul seni õpetaja oli, kirikut ehitama hakata. Paul seisis sellele kavatsusele vastu, sest kogudusel on ehitamise jaoks liig vähe raha. Kuna aga kogudus kangekaelselt otsustas ikkagi ehitada, teatas Paul et ta ligemal ajal Pauluse koguduse õpetajaametist loobub. Kogudus tegi aga omad järeldused, et lahkub Paul juba otsekohe. Paul lootis, et saab enesele Toomkoguduse, mille üleandmisega piiskop nõus oli, kuid sellest ei tulnud ka midagi välja, ja nõnda jäi Paul täiesti lagedale. Täna pidas Paul oma viimase jumalateenistuse Pauluse koguduse õpetajana. Nagu ta meile kirjutas, kavatsevat ta koolitöö lõppedes üldse Tallinnast lahkuda. Ma olin Pauli abikaasale juba enne nende äratulekut Türilt kinnitanud, et Tallinna Pauluse koguduse õpetajaks hakkamine eneseohverdamine on- nägin ju koguduse jõuetust, millega ometi seltsis teatav upsakus, et ta nagu pealinna koguduse kõige parema kõnemehe õpetajaks tahtis saada (isegi J. Lattikule tehti sellekohane ettepanek). Jõuetu upsakus peab ikka mõnikord halvasti lõppema. Aga minu hoiatust muidugi ei pandud tähele, ennem arvati Pauli omade poole nagu tahaksin mina ise Pauluse koguduse õpetajaks saada, ja Hilda pidi mind oma omakste vastu minu seljataga ägedalt kaitsma. Nõnda see tuligi, nagu ma arvasin. Lootuse järele saab küll Paul jällegi mõne koha. Ta abielu on olnud juba ligi 11 aastat lasteta; lasteta abielupaari ülespidamiseks ei lähe ju väga palju tarvis. Kui Paul ka praegu kitsikust peaks ajutiselt kannatama siis ei ole sellestki suurt häda, sest head on ta küllalt siiamaani tunda saanud, mitmel korral välismaadel olla võinud, peaaegu terve Euroopa läbi reisinud, isegi Aasias otsaga ära käinud.

Keilas, 30. märtsil 1931.

Puhus üsna vali põhjatuulja ei sulatanud mujal, kui hästi kaitstud kohtades päikese paistel. Lõuna paiku oli umbes-2 kraadi. Imestasin, et vahtrad siiski natuke tilkusid; lapsed said umbes pool klaasi mahla. Aga needki vahtrad olid hästi päikese käes. Sõitsin Ellinorile alevisse vastu. Tuul tundus hästi vingelt. Õhtu eel läks Hilda Keila lihunikule tapetud siga müüma.  Läinud suvel ostsime kolm põrsast. Neist suri üks ära, teise lasksime ennemalt tappa, viimase täna. Sealiha on läinud aastaga võrreldes umbes pool hinnas langenud. Kuna läinud aastal kilo veel umbes 100 senti maksis, maksab ta nüüd 50 ümber või natuke enam. Meie saame täna 56 senti kilost. Kuna põrsad ostes kallid olid, sigade söötmiseks ka palju jahu ja kartulaid ära läks, siis sigade kasvatamine meile kasu ei toonud. Sea eest saime 85 krooni. Ennem tapetud sea jätsime omale, kuid  hea meelega seda liha süüa ei taha, sest tailiha peaaegu ei olegi. Niisama rasvane oli ka tänane siga. Müüsime sea täna ära ja ostame edaspidi parem värsket liha. Peab ütlema, et Eesti Vabariigis toit praegu väga odav on ja toiduaineid rohkesti saada on. Hirmuvärinaga loetakse, kuidas Venemaal kõik kallis on ja vaevaliselt kätte saadakse. Hoidku Jumal, et meie riikline kord kaua kestaks, kusjuures igale inimesele võimaldatakse ikka oma igapäevane puhas leib. Jäägu meie maast eemale niisugune viletsus, nagu seda isegi ilmasõja ajal ja hiljem Venemaal tunda sain, et arvestada tuli isegi musta leiva suutäitega.

Keilas, 31. märtsil 1931.

Praegu kella poole 2 paiku, on veel -3 kraadi. Puhub kange põhjatuul ja kihutab enese ees tuisulund. Hea on seegi, et päike paistab. Viktor on õues hange otsas spordikelguga. Lumi kannab hästi peal seal, kus tuisk hiljuti sadanud lund ei ole kokku ajanud. Viktori unistus on suusad. Täna ajas ta villaseid koetud talvepükse ja ütles: „Nüüd olen päris sportlane. Tead ka, ma nägin unes, et mul olid suusad. Aga ma olin siis juba kaheksa või üheksaaastane!“ Kas ta unes ka oma vanust nägi, see võib kaheldav olla; ennem tuli vanuse lisandus vast sellepärast, et Hilda poisile mõnikord ehk ütelnud on: „Oled suusade jaoks alles liig noor!“

Tuul hulub väljas!

APRILL

Keilas, 1. aprillil 1931.

Väikese Hilda surmapäev. Hauale on toodud üks kuuseokstest pärg ja üks hortensia. Hortensia viis vististi proua Väli, kes meile vastu tuli, kui ma Ellinoriga Hildat Keila jaamast ära toomas käisin- Hilda käis Tallinnas. On hea meel, et väikest Hildat veel aastagi pärast meele tuletatakse. Ella sõitis siia vanamamma Nõmmelt, Ta ütles et olevat väikese Hilda haual olnud ja seal ütelnud: „Ära nurise, väike Hilda, et sulle täna mõnda lille ei toonud. Toon teine kord, kui ilm on soojem!“ Hortensia, mis täna toodud oli ka juba longus olnud. Haual käis esmalt Ellinor, kuna Hilda oli liha ostmas; siis käis Hilda. Mina hauale ei saanud, sest meil oli saanis palju asju ja mina pidin sellepärast hobuse juures olema. Sõitsin täna 4 korda Keila alevisse: hommikul viisin Hilda rongi peale, siis otsekohe Ellinori kooli; lõuna paiku tõin Ellinori koolist koju ja kella ½  5 paiku sõitsin ühes Ellinoriga Hildale vastu. Puhus jälle üsna vali põhjatuul. Külma oli keskpäeval küll ainult 1° R ümber.

Keilas, 4. aprillil 1931   

Eila hakkas ilm pehmemaks minema. Põhjatuule asemel on täna juba lõunatuul, kuid sooja on vähe, kõigest +1 ½ ° R, sest taevas on pilvedega kaetud.
Jumalateenistusel Suurel neljapäeval oli rahvast vähevõitu; eila Suurel Reedel oli aga õige palju. Suurel Neljapäeval käisin veel valingul haige juures. Ellinor oli minuga haigesõidul kaasas, sest ta tahtis oma kooliõde Mary Seppeli näha, kes haiguse pärast koolis kaua on puudunud. Kui meie selle talu õue sõitsime, oligi terve talutäis rahvast meil vastas, nimetatud kooliõde ka. Ellinor viis sellele kooliõele väikese Hilda mälestuslaululehe, sest kooliõde oli juba ennemalt kirjalikult küsinud, kunas väikest Hildat mälestatakse. Umbes pool tundi olime seal Sepa talus. Siis sõitsime jällekodupoole, kuna talurahvas kõik jälle uksele tuli.
Eila sõitsin pärast lõunat üksinda Kääsalu koolimajja, kus kooliõpetajad vaimuliku kontserdi olid korraldanud ja mina Suure Reede kohast kõnet pidasin.
Neljapäeva õhtupoolikust peale kuni reede õhtu kella ½ 9-ni olid meil mõlemad Eduardid, kes muu seas suvised veinid pärmist lahutasid.

Täna on Ülestõusmise pühade laupäev. Käisin Ellinoriga jala Keila alevis. Ostsime seal 1 kilo rosinaid, 1 pudeli äädikat ja 2 sidrunit 137 sendi eest. Käisime ka väikese Hilda haual, kuhu oli toodud mõnesuguseid õisi ja urvadega pajuoksi. Nõnda on ikka veel neid, kes väikest Hildat meeles peavad.
Praegu värvivad meie inimesed mune. Viktor on natuke pahane ja ei võta värvimisest osa. Värvivad Hilda, Ellinor ja vanamamma. Kanad munesid pühadeks ilusasti oma 80 muna. Prefekt Jacobson saatis Viktorile pühadeks taskunoa ja kummagile lapsele veel juturaamatu. Juturaamatud said laste kätte kui nad hommikul alles voodis olid. Kohe hakkasid lapsed lugema ja ei tahtnud enam üles tõustagi.

Keilas, 5. aprillil 1931.

Esimene Ülestõusmise püha. Väikese Hilda mälestuseks olid kirikus jumalateenistusel laululehed. Lasksin neid trükkida 1000 tükki 10 krooni eest. Rahvast oli võrdlemisi rohkesti kirikus, ometi jäi vast 200 lehe ümber järele. Üks nõukoguliige Ohtust võttis pärast hulk järele jäänud lehti enesega kaasa, et Ohtus lastele jagada, leides väikese Hilda elulookirjelduse ilusa olevat. Väikese Hilda hauale oli toodud üks uus pärg. Kirikus oli ka Hilda ja Ellinor. Viktor jäeti koju, sest kirik on külm. Viktor külmetas aga paar korda hiljuti oma kõhu kergesti ära. Laululehtede eest sai kirikukassa 26 krooni 83 senti, mis on puhaskasu, kuna mina ju lehed ise välja maksin. Mälestasin väikest Hildat lihtsalt: „Mälestan täna ühes oma perekonnaga oma tütart Hildat, kes aasta eest suri ja maeti. Tänan ka siinlohal kõiki, kes perekonna leinast kuidagiviisi osa on võtnud. Palun kogudust laulda surmalaulu!“ Surmalauluks oli „Jeruusalem, sa püha taevalinn“- esimene salm. Pärast surmalaulu ütlesin piiblisalmi: „Meil pole siin mitte jäädavat linna, vaid meie otsime tulevat.“ Ma olin ennast ette valmistanud, et mitte oma liigutust näidata, kuid palju vaeva kulus ära ,et ennast hoida nutmise eest!

Ilm on täna jällegi enam-vähem pilves, üksnes hommikul paistis päike. Sooja on vaevalt üle +2° R, ehk küll tugev lõunatuul puhub. Lumi on igalpool. Jões siiski näib juba vett rohkem olevat ja elekter on õhtutel nüüd juba päris korralik. Sadas täna natuke ka lund. Keila alevi vahel on talvine tee rikutud, mujal on ilus lumetee; ainult paaris kohas kihelkonna teedel olen leidnud lapikesi, kus lumi juba ära sulanud ja pori väljas.

Keilas, 6. aprillil 1931.

Eila pärast jumalateenistust viisime Välide saatel Ellinori Greenbergide juure, kus ta mängis Kariniga, kes pärast pimesoolika operatsiooni kopsupõletiku sai ja väga raskesti haige oli, nüüd aga juba terve on. Õhtul olin terve oma perekonnaga Greenbergide juures õhtusöögil. Läksime ja tulime jala.
Täna oli kirikus võrdlemisi vähe rahvast, sest ilm on vahetevahel väga halb: sajab lumelörtsi nagu kotist. Sooja on täna +3 kraadi. Vast hakkab lumi nüüd kaduma. Hilda viis mind hommikul, kui kirikusse läksin, saaniga kuni Keila sillani, sest alevi vahel on saaniga juba halb sõita. Pärast jumalateenistust tuli üks vanaeit, kes mind alati meeles on pidanud, käärkambri ja tõi mulle kaks pühademuna selle eest, et ma väikesest Hildast laululehele ilusasti olevat kirjutanud. Ta tundis väikest Hildat, sest see oli korra tema majas natuke aega, Keila alevis, kui ma ise alevi lähedal ühes väikeses talus haige juures käisin. Munad andsin muidugi Ellinorile ja Viktorile, kellel neist hea meel oli.

Keilas, 7. aprillil 1931.

Eila õhtul olid meil Välid. Peaasjalikult vaatasime minu uut pildikogu, mille sügise ja talve kestes oma senistest ülesvõtetest valmistasin. Jutustasime ka kordamööda mõnda lugu omast elust. Sõime õunu, millede tagavara meil veel olemas. Sõime ka õhtust. Meie saatsime omad külalised hobusega poole tee peale, sest ilm oli eila ikka väga halb.
Täna on ka naljakas ilm. Praegu on hele päikesepaiste, kuid alles natukese aja eest sadas lund väga paksult. Soojust on kõigest varvalt 1°R. Kõik kohad, mis kuidagiviisi juba lume alt olid vabanenud- neil oli küll väga vähe-, on jälle lumest valged.
On viimane ülestõusmise püha. Kogudusetööd praegu ei ole ja sellepärast igavavõitu.                                                                                            
Õhtul olid meil Greenbergid kahekesi, ilma tütre Karinita, kes veel haigusest kosunud ei ole. Hilda andis neile õhtusöögiks sülti, tanguvorsti, silmu, pardipraadi, õlut, veini, saia, kooke, teed sahvtiga jne. Enne õhtusööki sõime õunu. Ajasime juttu ja mängisime ajaviiteks natuke ka kaarte.

***

Päeval lugesin raamatut „Das erste Buch vom Jenseits von Ajoberu.“ See raamat katsub kirjeldada hinge seisukorda pärast surma. Oh oleks see ometi nii selge, kui seda raamarus kirjeldada katsutakse! Juurdlen sagedasti selle küsimuse kallal, kuid vastust, mis täiesti rahuldaks, ei leia, ja see teeb minu sagedasti murelikuks.

Keilas, 8. aprillil 1931.

Jälle päris talveilm. Temperatuur on -1° R. Sajab lund ja puhub põhjatuul. Ellinor oli täna jällegi koolis, sest maakoolide ülestõusmisepühade vaheaeg kestab ainult ühe nädali, kuna linnakoolides vaheaeg on 2 nädalit. Käisin Ellinoril saaniga kooliteel vastas. Ei ole täna tööhimu, sest pea valutab natuke. Pilves ilm lumesajauga rõhub ka meeli. Ootan kevadit ja suve, lootes, et siis parem on. Mu mõtted juurdlevad igavese aja, elu ja surma küsimuste kallal ja ma ei saa neist jagu, ka tunnen, nagu ei kõlbaks ma igaveste väärtuste suhtes kuhugile.

Keilas, 10. aprillil 1931.

Eila sai Viktor seitsmeaastaseks. Meie kinkisime talle tööriistadekasti: saag, haamer jne. Võõraid meil ei olnud. Olid pidanud sõitma Tallinnast Hilda venna Eduardi omad, kuid proua Niina oli haigestunud ja sõit jäi ära. Viktor sai posti kaudu mõned õnnesoovikaartid, ühe Ellinori kaudu Keila koolistki ühelt naisõpilaselt, kes mõnikord meil on käinud. Telefoni kaudu soovisid poisile õnne dr. Greenbeg ja Karin. Kringel jäi ka tegemata, sest värsket saia küpsetati alles paari päeva eest.                                                                                                    

Talv kestab ikka edasi.. Täna on ometi jälle +3° R, kuid vahetevahel on tänagi lund sadanud.

Eila õhtul kopeerisin jälle päevapilte. Võtsin teisel pühal Välid ühes meie rahvaga üles, kolmandal pühal Ellinori lepatriinuna ja lapsed kahekesi. Tegin nüüd need pildid valmis. Päevapiltide tegemine on mulle heaks meelelahutuseks. On küll see asi kaunis kulukas, aga ma ei suitseta ega maiusta isiklikult mitte ja piltidega võib teistelegi suurt rõõmu valmistada.
Kirjutasin eila ja üleeila ka üht juttu mustikalkäimisest, kus kirjeldan üht juhtumist, mille ise läbi elasin ühes Hilda ja Hilda mammaga 1915. aastal.

Keilas, 11. aprillil 1931.

Oli mul täna jälle elavam tööpäev: käis õige mitu inimest ja oli ka ametlisi kirju palju vastata. Kui õhtupoolikul kella 6 paiku valmis sain, läksin Viktoriga jalutama. Kõndisime mööda talvist teed kuni Kumna pargini. Ei näinud meie ühtki kevade jälge, välja arvatud paar lapikest heinamaal, mis lume alt juba vabanenud. Viktor lõikas ka paar pajauoksakest urvadega, mis aga vast juba sügisel tekkisid. Meie pardidki ei mune veel, kuna haned ja kanad juba hoolega munevad. Lumehanged on ikka alles kõrged. Ellinor tuli ühes oma kooliõe Nelliga koolist koju üle lumise põllu, kus kooliõde sügavasse lumme kalossi ära kaotas! Oli täna ometi jälle ilus päikesepaiste, ja sellepärast tundus õhk minu jalutuskäigul Viktoriga üsna kevadiselt. Oh, kuidas ootan kevadet selle haljuse ja õitega!

Keilas, 12. aprillil 1931.

Ikka talv ja talv. Oli hommikul jällegi värsket lund maas. Päeva jooksul sulasid mõned lapikesed heinamaal uuesti paljaks. Rahvast oli kirikus võrdlemisi rohkesti, sest saaniteel ei ole veel suuremat viga.

Keilas, 13. aprillil 1931.

Ellinoril valutas hommikul pea ja köha oli tal ka, sellepärast jättis Hilda tema koju Pärastpoole kadus aga Ellinori peavalu ja mina viisin mõlemad lapsed kõndima. Läksime mööda talvist teed Kumna pargini ja sealt mõõda heinaveoteed alla jõe äärde. Nõnda läksime umbes paar kilomeetri kodust eemale. Jõekaldal, ühe pooleli ära veetud heinakuhja varjus istusime maha. Paistis hästi soe päike otse meie peale. Oli väga hea olla. Tegime sulast lumest pallikesi ja veeretasime neid sügavale lumele, mis jõepealse kuni kallasteni on täitnud. Katsusime lumepalli ka üle jõe visata, millega aga ei Viktor ega Ellinor veel toime ei saanud. Jõekaldal ja heinamaal üldse oli juba õige suuri lappe lumest vabanenud. Kui sellelt teekonnalt koju jõudsime, olime hästi väsinud. Katsusime järele, et kas kased juba mahla annaksid- ei anna tilkagi veel. Saab näha, kui kaua tänavune lumi õige kestab.

Keilas, 16. aprillil 1931.

Teisipäeva ja kolmapäeval olin ühes Hildaga Tallinnas. Mina käisin teisipäeva õhtul õp. Sommeri juures katekismuse kommisjoni koosolekul ja ei saanud sellepärast enam koju sõita (koosolek oli pärast minu koolitundide lõppu ja lõunasööki Hilda venna Eduardi juures, kella 5-7-ni õhtul). Katekismuse kommisjoni koosolekul oli peale Sommeri ja minu veelNõmme õp. Eilart ja külalisena piiskop J. Kukk. Suutsime esimese käsu põhjalikult läbi võtta, kuna meie harutasime peaasjalikult minu poolt üles tõstetud põhimõttelisi küsimusi, kuidas võimalik oleks praegu katekismuse teksti keeleliselt kindlaks määrata. Tegin ettepaneku lõppeks, et iga kommisjoniliige teeb ettevalmistavat tööd ja siis tuleme 2 nädali pärast uuesti kokku. Koosolekult läksin Hilda venna Eduardi juure tagasi ja sellega koos sauna, kus jällegi Rooma saunas ajalehti lugesin, siis duschi all olime, endid masseerida ja pesta lasksime, jälle duschi all olime riietusime ja koju õhtusöögile läksime.                                                                        

Ellinor oli ka teisipäeval ja kolmapäeval kodus; täna oli ta juba koolis, kuigi ta tugevasti köhib.

Märtsikuus hakati mul laudade saagimiseks puid maha võtma, kuid see, kes tööd alustas ja ühe saare maha võttis, jättis töö pooleli. Nüüd oli nõukogu esimees Markus ühe noormehe Sauelt kätte saanud, kes ühes Markuse pojaga eila ja täna mulle lubatud puud maha võttis. Kokku saab saeveskile veetud 7 puud (6 saart ja 1 vaher). Puude mahavõtmine läheb nüüd küll natuke kallimaks- umbes 40 krooni maksma, kuid nõnda saab väärtuslikke saelaudu mööbli jaoks. Eila võeti puud koplist maha, täna võeti kolm puud maja seina äärest. Olin ühes Viktoriga kõik aeg väljas ja vaatasime, kuidas suured puud mürinaga maha langesid. Täna oli natuke soojem ilm, + 5 kraadi, kuigi pilves, vahetevahel sadas ka lund, kuid sulatas hästi. Meie elumaja ette oli väike järv tekkinud; selle vee juhtisime lautade poole; muidu oleks vesi võinud meie pesukööki tungida. Lumetee kuni Keila sillani on ikka alles.

Keilas, 18. aprillil 1931.

Eila oli korra juba +7° R. Täna oli tuul jällegi põhjas ja sooja kõigest +3 kraadi. Praegu on vilets aeg teedel liikumise poolest: ei ole ei vankri- ega saaniteed, ennem on siiski saanitee. Ei käinud täna, kuigi on laupäev, ühtki inimest ametiasjus; see tuleb vist küll teede arvele kirjutada. Katsusin täna meie õuest lumehangedest teed läbi teha, ei suutnud aga lõpetada. Siin ja seal hakkab maapind juba kirjuks minema, ometi kulub vist küll tükk aega enne, kui maapind lume alt täiesti vabaneb.                                                                           

Tartu ülikooli kunstiajaloolise instituudi assistent Voldemar Vaga kirjutas mulle juba 5. veebruaril, ma saatku Keila kiriku vaateid sinna, kuna need instituudis puuduvat. Ta soovis minu raamatu „Keila kihelkonnaloost“ piltide koopiaid, nimelt altarit, kantslit, võlve, orelit, õp. Muriani mälestuspilti, ja Vääna kabelit, ka Keila kiriku pilti. Ühtlasi palus luba neid pilte trükis avaldada. Saatsin täna pildid ära juure lisades, et mul midagi ei ole nende trükis avaldamise vastu.

Keilas, 19. aprillil 1931.

Kui hommikul kirikusse läksin, oli ilm udune, kuid lõokesed laulsid hooga ja kuldnokad vilistasid tee ääres puu otsas. Oli kõigest +3° R. Linnud kuulutasid ometi ilusat ilma. Kui ma kella ½ 2 paiku kirikust ära tulin, oli ilm täielikult muutunud: hele päike paistis sinitaevast, põlluäärtel jooksis kevadine vesi. Keila alev oli osalt juba päris kuiv, mujal sulas seal lumi õige tublisti, sest sooja oli juba + 7° R. Keila jaamast tõin ajalehe ja ajakirju ja olin koju jõudes päris higine. Pärast lõunat olin Ellinori ja Viktoriga kanaaias mahasaetud puude juures, pärast peastsime õues ühe veeloigu läbi lumehange, mille lahti kaevasi, jooksma. Oli nii hea vaadata, kuidas kevadine vesi jooksis ja omale teed otsis. Eila õhtul sadas natuke vihma ja oli pärast esimene soe öö tänavu kevadil; nõnda peasid juba veed jooksma; jõgi on küll alles jääkaane all, kuid vesi jões on tõusnud. Kaoks ometi ükskord lumi! Panime tähele, et murulauk, mis lume alt oli vabanenud, natuke juba kasvama oli hakanud. Heinamaal on lumi juba sulanud ja vett palju. Vahtraoksast oli tilkunud umbes üks klaasitäis mahla, mis lastele hästi maitses.

Keilas, 23. aprillil 1931.

On olnud nüüd järjekindlad kevadpäevad. Kui eila õhtupoolikul Tallinnast koju jõudsin, oli veel +8° R. Hilda tuli mulle tee peale vastu. Kevadised veed jooksid igalpool. Koju saime omalt puiesteelt läbi nõnda, et kiviaeda mööda tulime. Teisipäeva õhtul oli Hilda ühes Viktoriga mulle vastu tulnud, siis saime üsna kergesti koju. Täna oli + 7° R ja puhus kange edelatuul. Nüüd läksid veed lahti!. Oli Keilas täna laat ja minu juures käis õige mitu inimest. Ometi sain tükk aega väljas olla: peastsin iseäranis meie puiesteel veed jooksma ja vaatasin tükk aega pealt, kuidas vesi jooksis. Mind on alati veejooks huvitanud- leian selles palju ilu… Üks Vääna mees rääkis täna, et ta oli kodust reega välja tulnud, kuid pidanud ree Kumna külasse jätma, sest seal ei ole enam saaniteed olnud, kuna Väänas alles üsna hea saanitee olevat.- Keila jõel olevat ka jää minema hakanud. Nüüd on vast ometi ükskord kevad käes. Ootan, kunas jälle haljendama hakkab, sest kasvamist ja õitsemist nähes on ka meeleolu rõõmsam.

Keilas, 24. aprillil 1931

Täna oli veel soojem päev, vilus + 10° R. Ei olnud ka tuult peaaegu sugugi. Käisin Viktoriga Ellinori koolist koju toomas. Läksime muidugi jala. Minnes ja tulles peatusime tükk aega Keila sillal. Mühinaga tormab sealt hiigla veekogu tammest alla. Jää on ära läinud; palju jäätükke on suurveest heinamaale kantud. Endisel kirikumõisa, nüüdsel köstri heinamaal on üks kraav, mille vesi suvel jookseb jõkke, nüüd jookseb seda kraavi mööda ja igalpool heinamaal vesi suure hooga heinamaale, kandes sinna ka jäätükke. Pärast lõunat, mis meil oli umbes ½ 4 (p.l), läksin mõlema lapsega endisele kirikumõisa karjamaale, mis nüüd asunikkude käes on. Ma tahtsin vaadata, kas ehk minu kaloss, mille kaotasin talvel, lumest välja ei ole sulanud.                                                                           

Ellinor ja Viktor tahtsid vaadata, kas sinililled juba ei õitse. Kalossi ma ei leidnud; lumi on küll sel kohal alles sügav ka. Sinililled aga õitsesid juba lumest vabanenud karjamaal. Lapsed korjasid neid niipalju, kui Ellinori kätte mahtus. Sinililled on võrdlemisi vara õitsema hakanud, sest kuigi nüüd enamjagu maad täiesti lumevaba on, siis on hanged alles küllalt kõrged. Pool meie õuegi on lund täis.

Õhtu eel tuli teenija ja ütles, et tema meie parte- üks isa, kaks ema- kusagilt ei ole leidnud. Läksime Hildaga neid otsima. Igal kevadil otsime parte õhtuti. Pardid peidavad endid vana rohu sisse ära, on seal vaikselt paigal, kui neid tahetakse lauta ajada. Meie aga oleme ärevuses, et vast on nad kadunud. Praegu on Keila jõgi nõnda heinamaad üle ujutanud, et kirikumõisa tiigi ligidusest kuni Karjaküla mõisani paistab suur veekogu, millest välja ulatuvad küünid ja pajupõõsad. Kui ma Hildaga täna parte otsima läksin, siis mõtlesin ma, et pardid on heinamaale ujunud, kus nad rahulikult midagi omale söödavat õngitsevad. Aga ei olnudki nad vette läinud, vaid olid heinamaa äärel pika läinud aastase rohu sees. Hilda leidis nad kohe üles. Parte koju ajades said aga Hilda jalad märjaks, teenijal veel rohkem. Hilda ütles: „Kui nende liha nii maitsev ei oleks, tõesti ei peaks neid: otsimine tüütab ära!“ Eelmistel aastatel oli veel raskem otsida. Õige mitu korda olid pardid nii kadunud, et alles kella 12 või 1 paiku öösel nad kätte leidsime. Kõige rohkem otsimisevaeva nägi alati Hilda, kes ei saanud enne kella 1 öösel magama, sest parte ei või ööseks välja ka jätta: nad muutuvad metsikuks ja munevad ei tea kuhu.                                                                      

Omajagu on niisugune pardiotsimine ka huvitav, vähemalt toob ta vaheldust igapäevasesse elusse. Mäletan, kuidas ma ennemalt parte otsisin väikese Hildaga mõnigi kord, kuidas otsisime õues, aias ja põllul. Tuli väike Hilda iseäranis elavalt meele, kui sinililli korjasime ja parte otsisime. Väike Hilda on ikka alles elavalt mu silmade ees ja mul on tema häälekõla väga hästi kõrvus, tunnen just nagu praegugi veel tema suudlusi oma huultel, nagu ütleks ta praegugi veel head ööd mulle enne oma tuppa minekut…

Pardiotsimisel vaatlesin hea meelega loojeneva päikese poole, mis vees peegeldus. Oli kuulda kevadisi lindudehääli igalpool. Talveuni on kadunud. Oh kaoks tõesti nõnda ka surmauni ja koidaks igavese rahu ja rõõmukevad! Oh oleks tõesti nõnda, nagu ristiusk usub, et surmaga hing ometi ei sure. Kui palju räägib selle tõelikkuse poolt, aga palju ka selle vastu. Täis kõige suuremaid saladusi on elu inimese mõistusele. Usk tahab küll mõnel saladusel katet pealt ära kergitada, aga ometi tahaks ka seda, et mõistuski suudaks mõnda saladust ära seletada.

Keilas, 25. aprillil 1931

Käis kõigest kaks-kolm inimest minu jutul, kuigi oli laupäev. On ju praegu igalpool suurvesi. Nii suurt vett minu Keilas oleku ajal kevadil ei ole olnud, kui tänavu on. Talvel ei saanud meie mõnikord elektrit veepuuduse pärast, nüüd ei saa seda liig suure vee pärast; eila ja täna oleme olnud petrooleumilampide valgusel. Keila mõis on muust ilmast jalakäijatele täiesti lahutatud, kuna mõisamajagi ees vesi ulatuvat esimese trepiastmeni. Elektrijaamas olevat vesi ka midagi lõhkunud, Joal veskitammi ära viinud j.n.e. Vesi langeb Keila tammist hiiglamühinaga alla, nagu oleks ta narva juga. Käisin täna kolm korda Keila alevis- Ellinori kooli viimas ja koju toomas, õhtul värsket saia ja homset „Päevalehte“ ostmas- ja sain nõnda küllalt imestada suurtvett.                                                                

Mäletan missuguse suure huviga ma omas poisikesepõlves Naanu oja suurtvett vaatlesin ja Naanu silla peal jäätükke lahti kangutasin, mis silla ette sulgu ähvardasid tekitada. Oli sel ajal väga lõbus, kui korda läks jäätükki silla alt läbi saata, nõnda et vesi jälle vabalt võis jooksta.

Keilas, 26. aprilli 1931.

Suurvesi on ikka edasi. Mitmest kohast ei pease inimesed enam kodust Keila. Kuna täna aga soe päike oli, +8° R, mõnikord päikegi paistis ja siis veel iseäranis soe oli, siis tuli rahvast kaunis koguke kirikusse. Mul oli jumalateenistust väga raske pidada, sest olen enese natuke ära külmetanud ja köha kõditab kurku, vahetevahel ei taha hääl väljagi tulla. Ometi sain hakkama jumalateenistusega, pidasin kaks matusetalitust ja noorte koosoleku. Kella 3-ks sain koju. Minu jutul käis kodus enne ja pärast jumalateenistust kokku kolm inimest.

Pärast lõunat käisin lastega jällegi sinililli korjamas. Et meie teenija- praegu on Marthe Laiapea Rapla kihelkonnast- eila Tallinna sõitis, pidi Hilda koduhoidjaks jääma, kui meie lilli korjasime. Sinililli hakkab järjest rohkem olema. Lumehanged vajuvad järjest rohkem kokku. Liblikaid oleme juba mitu päeva näinud, aga kõik on kirjud olnud. Viljandimaal ütles vanarahvas, et kes kevadil kõige pealt kirjut liblikat näeb, see laps palju vitsu saab, kuna kollane liblik palju võid ja valge palju piima tähendavat. Muidugi on liblikas üksnes liblikas ja mitte mõni ettekuulutaja, aga ükski ei või ka ette teada, kuidas tema käsi edaspidi käib: loodad kõige paremat ja tuleb kätte ometi nii raske osa, et hoigad ja ägad seal juure. Minu mõttekäik on küll harilikult nõnda olnud, et ma „hunti enesele hästi hulluks maalin“, selle läbi aga kõige raskema silmapilgu jaoks juba ette valmistatud olen, nõnda et raske silmapilk kättejõudmisel enam iseäralisi raskusi mulle peale ei panegi.

Keilas, 27. aprillil 1931.

Oli aga täna ometi ükskord soe päev, +13° R vilus. Hommikul panin kevadpalitu selga ja saatsin Ellinori kooli, ostsin siis kauplustest liha, saiajahu ja suhkrut ja olin koju jõudes nii higine, et särk selja kohalt päris märg oli. Valmistasin kodus ruttu homsed ja ülehomsed koolitunnid ära ja läksin ühes Viktoriga aeda, kus ma lumehangest kraavi läbi kaevasin, et veega täidetud lavasid kuivatada. Olin mitu tundi aias. Viktor aitas ka lavadest vett välja tõsta, kaevas kanadele vihmausse, ajas üht kollast liblikat taga, ronis õunapuude otsa j.n.e. Lastel oli hea meel, et Mõhku, perenaine Marie Reinvart, keda nad Mõhku tädiks kutsuvad ja kes sagedasti meil on olnud, nüüd pikema vaheaja järele jälle meile tuli ja lastele igasugu asjakesi, taskunuge, taskuraamatuid, pliiatseid jne tõi,(isegi mulle toodi üks Kristuse kuju ja paberinuga). Mõhku perenaine jääb nüüd paariks päevaks meile koduhoidjaks, sest lähen homme ühes Hildaga Tallinna ja tahame alles ülehomme õhtupoolikul tagasi jõuda. -Õhtupoolikul käisin mõlema lapsega sinililli korjamas, mida juba väga palju leidub: tänane soojus on neid väga palju juure kasvatanud. Oli tõesti hea päev, veel kell ½ 9 õhtul oli +10 ° R . Aga hanged on ikkagi alles suured.

Keilas, 30. aprillil 1931.

Kui meie kolmapäeva, s.o. eila õhtupoolikul kella ½ 6 paiku koju jõudsime, imestasin, kuidas lumihanged meie õues ja aias olid üsna kokku vajunud. Olid ju soojad päevad olnud ja eila sadas ka sooja vihma.
Ometi ei jõudnud ma eila ega täna õues olevat hange veel laiali ajada. Sinililli on nüüd palju, hakkavad juba ka teised lilled ilmuma. Väikese Hilda hauale oli toodud hulk sinililli. Ka on sinililled haua ääremätastel kasvama hakanud. Mättad said ju sealt toodud, kus väike Hilda sinililli käis korjamas, ja nüüd õitsevad neil mätastel need armsad lilled.
„Laste Sõber“ Nr. 5-es on minu jutt „Kevade tulek“, mis räägib muu seas ka sinililledest. Kui ma alles poisike olin, siis nad Naamil mul palju kätte ei puutunud, sest neid leidus alles teise Naanu maa peal, kuid ilusad on nad mulle alati tundunud. Oma lastega olen käinud igal võimalusel sinililli korjamas ja esimesest kevadsoojusest mõnu tundmas.
Suurvesi Keila jões on ometi niipalju alanenud, et täna jällegi hakati elektrit andma. Nähtavasti on aga praegunegi veeseis liig kõrge, sest elektrivalgus on nõrgavõitu.

MAI

Keilas, 1. mail 1931

On mul jällegi järjekordne kurvastus. Sain nimelt isalt täna kirja. Ma ei olnud kaua aega enam temalt kirja saanud. Ellinor ja Viktor läksid täna alevisse ja tõid muu seas ka isa kirja. Kiri on järgmine:

„Armsad lapsed!

Väikese Hilda mälestuse kirikulehe ja Viktori-Ellinori kaartid oleme kätte saanud. Väga rõõmsad olime teie lahkuse pärast. Mina pidin teile juba ennem kirjutama, aga tahtsin enne näha, kuidas Moori Jaani elulugu läheb. Seda aga mamma ei lasknud mitte teile kirjutada, et teid ülepea mitte pahandada. See oli juba teine aasta, kui Jaan müüs linna Ormissonile puid, ja puud veeti kõik linna, mis ostetud olid. Jaan läks siis linna raha järele, aga Ormisson ei maksa, et puud olla alamad, siis kaebas Jaan Ormissoni kohtusse ja Jaanile mõistis kohus 50 000 marka puude eest Ormissoni käest.                                                            

Nüüd ei olnud Ormisson mitte selle otsusega rahul ja kaebas edasi ja hakkab ütlema, et tema on Jaanile raha juba ära maksnud, et Jaan nõuab tema käest teist korda. Nüüd anti asi uurija kätte. Ormissonil oli väimees advokaat, see oli teenijaid nii võrgutanud, et nemad on näinud raha maksmist. Nüüd oli mõne nädali eest Viljandi Pärnu Rahukogus asi harutusel. Kohus mõistis Jaani 3 ½  aastaks kõigi õiguste kaotamisega vangi, Jaan sellepärast, et on oma tunnistajaid valavandele ässitanud. Jaani tunnistaja sellepärast kolmeks aastaks, et on valet vandunud. Jaan aga ei olnud selle otsusega rahul ja maksis 5000 senti kautsjoni, muidu oleks teda kohe vahi alla võetud. Nüüd tuleb kohus Tallinnas palatis jälle harutusele.

Mina olen poolhaige, köhin juba mitu nädalit. Mamma tervis ei ole ka enam hea: kaebab oma selga ja sooni. Viktor ja Orika Hilda elavad seekord päris ilusasti. Tänavu on meil seekord ilmad päris ilusad; vähe sajab peenikest vihma.

Vesi oli meil ka nii suur: ei mahtunud meie sillast enam minna. Jooksis taretagant Orika alla palju vett, lõhkus ka meie silla.

Palju tervist teile, minu kallid lapsed. Isa.

Naanul, 30. aprillil 1931.“

Ma usun, et Jaan on süütu, vähemalt et ta Ormissoni käest raha küll ei ole saanud. Aga see on nõnda, et just nagu igasugu õnnetuste väed seda inimest alati piiravad. Jaani tahtmine oli nähtavasti omal ajal, kui ta masinad ostes rikkaks saada. Aga just see asi on talle õnnetusi toonud. On nähtavasti salajõud tema rikkaks saamise vastu.. Hea oleks ,kui Jaan kohtupalatis õiguse saaks, aga kes sedagi teab. Igatahes on minulgi jälle mitte just kõige armsamad päevad, sest venna käekäik ei saa ju osavõtmatuks jätta.                                                       

Õhtupoolikul tuli meile õp. Paul Kuusik ühes oma abikaasa ja ühe minu õpilasega Lenderi gümnaasiumist, Aino Müürisepaga, kes nende juures korteris on. Oli väga soe ilm, kuni +16 ° R ja meie läksime sinililli korjama, mida nüüd on lõpmata palju. Lilli korjates saime vihma, mida sadas nii kangesti, et taskurätik, mille andsin Viktori pähe, läbimärjaks sai. Pärast ei saanudki enam välja minna, sest hakkas müristama ja sadas veelgi. Oli soe vihm, kuid siiski ei suutnud ei soe ega vihm meie aias olevaid lumehangi sulatada. Võõrad sõitsid õhtul jällegi ära. Hilda andis neile kaasa kurki ja veini; muidugi viidi ka sinililli jälle Tallinna. Võõraste siinolek juhtis minu mõtteid mu venna kurva käekäigu juurest natuke ometi eemale.

Keilas, 2. mail 1931.

Hommikul oli soe ja ilus ilm. Ilma palituta saatsin Ellinori kooli. Soojus tõusis kuni + 14 ° R vilus. Hakkas müristama ja sadama, korra sadas isegi rahet. Vihma sadas nõnda palju ja nii suure hooga, et kartsime, et katusest läbi hakkab jooksma. Aknalauad olid just nagu üle ujutatud- nähtavasti ei ole klaasid küllalt kindlad. Lõunasöögil lõi ühtelugu välku, mõnikord kõlistas pikne telefonigi, päris hirm hakkas. Pärast lõunat sõideti Ellinorile järele. Ellinor tõi oma viimseida kooliõe Valve Paermanni, proua Väli vennatütre meile ja oli senikaua proua Väli juures, kui halb ilm üle hakkas minema. Kella 3-ks sõitsid kange vihmasaju käes siia pulmalised- laulatasin kantseleis ühe paari. Nad olid nii märjaks saanud, et kantseleipõrand tuli pärast tublisti kuivatada. Ilm läks pärast müristamist jahedamaks. Praegu, kell 7 õhtul on kõigest + 8 ° R.                                                      

Toiduained on praegu väga odavad. Ostsin täna seakarbonaadi ja maksin kilost 65 senti: Hilda maksis hiljem küll loomalihast (pehmest lihast) 70 senti. Keegi oli mune ostnud Keila alevis 6 senti paar! Nõnda ei saa rahvas kuigipalju raha. Ei ostetavat praegu ka kiriku liikmekaarte. Igatahes ei ole ma tänavu aasta 4 kuu eest veel pennigi saanud.

Keilas, 4. mail 1931.

Eila hommikul oli ilus ilm ja palju rahvast tuli kirikusse, aga jumalateenistuse ajal läks ilm saduseks. Õhtu eel läks jällegi ilusakas. Eila oli jälle üks enesepooja hulga aja järele matta- üks Pirmade sugulane. Üle aasta on mööda, kui viimati kiriklikult tuli enesetapjat matta. Poos enese küll korra üks elukutseline joodik üles, aga ta ei olnud ega tahtnudki olla ristikoguduse liige ja ta veeti niisama, ilma ühegi Jumala sõnata Karjaküla surnuaeda, kus on üks nurk päris eraldatud niisugustele, kes kirikut ei ole omal eluajal tunnustanud.

Täna oli ilus ilm. Sooja oli ka kuni + 12° R. Viktoriga käisin Ellinoril Keila alevis vastas. Pärast käisime kolmekesi Kumna pargis, kus juba ülaseid leidsime ja mina lastele pajupilli võisin teha. Katsusin hommikupoolikul meie aias ka viimaseid lumehangi laiali ajada. Päris ime ikka, et nad küll mõne päeva pärast ikkagi ära sulavad, kuigi nad nii suured olid korra, et karta oli nende püsimist kas või Jaanipäevani. Aed on lumest vabanenud kohtades osalt alles õige märg, ka on ta riisumata, siiski on juba väga hea võrkkiigus lamada ja kevadisi lindude hääli kuulda. Ellinor valmistas täna osa koolitundegi võrkkiigus. Suurvesi Keila jões ei ole veel niipalju alanenud, et võimalik oleks spinninguga kalale minna. –Juba hakkab maa haljendama. Oleme igal õhtul aiast toonud murulauku võileiva peale. Tikerbeeri põõsad hakkavad juba lehte minema; osa marja põõsaid on aia ääre pool siiski alles lumehangedes.

Keilas, 6. mail 1931.

Olid jälle ilusad päevad. Ilm on olnud küll jahedavõitu, kõigest +10 ° R  ümber, kuid päikest on olnud küllalt, ja maa hakkab järjest rohkem haljendama. Ajasin eila ja täna õhtupoolikul, pärast Tallinnast kojujõudmist aias lumehangi laiali, täna ajasin enam-vähem viimased hanged laiali. Meil riisutakse, kaevatakse ja istutatakse aias; mõni tükk on küll alles nõnda märg lumeveest, et veel peal ei kanna. Suur lumi on hulk vabarnaid ära purustanud. Lapsed on nüüd kõik oma vaba aja õues. Käisin täna juba ilma palituta Tallinnas. Tallinnas tundus küll jahedam kui Keilas. Ootan igatsusega koolitöö lõppu.

Keilas, 9. mail 1931.

Eila käisin Viktoriga kaks korda jõe ääres. Katsusin spinninguga hauge püüda. Kaugele meie jõe äärt mööda edasi ei saanud, sest laiad kraavid on vett alles täis ja neist kuiva jalaga üle ei pease, vesi on aga paljale jalale alles liig külm. Ühe umbes naelalise haugi sain kätte ja see söödi lõunaks ära. Kui esimest korda jõe äärest tagasi jõudsin ja Viktor haugi kandis, ootas juba tükk aega minu tulekut üks kihlusepaar; muidu ei tule neid igal laupäeval mitte alati, nüüd tuli reedel! See on peaaegu alati nõnda, et kui toast lahkud ehk jälle tahad puhkama heita päeval, siis ikka mõni ametiasjus minuga kokku saada tahab. See teadmune ei lase ka jõe ääres täit mõnu tunda, aga hea oli seal eila siiski.Täna oli ilm küll päikesepaisteline, aga väga jahe, kõigest + 6° R Viktor oli siiski terve päeva väljas. Kui talle hommikul Hilda ütles, et ta välja minnes palitu selga ajaks, siis ütles poiss: „Olgu see kas või talvepalit, kui aga välja lubatakse!“ Poiss käib meie uue rentniku Markuse lastega laudas ja igalpool kodu lähedal. Täna oli Viktor talli peale roninud, ei ole sealt aga enam maha julgenud tulla ,sest haned olid parajasti talli tulnud ja allatuleku koha juure asunud, haned on aga praegu tigedad. Ellinor oli koolist koju tulles ka terve õhtupooliku aias. Käisin korra aiast  läbi ja leidsin, et veel oli õige vähe lund alles; see küll sulas vist täielikult täna ära.

Keilas, 11. mail 1931.

Eila peeti Keilas vanematepäeva. Kirikus pidasin ma sellekohase jutluse ja pärast jumalateenistust ja ametitalitusi veel Keila Rahvamajas või pritsimajas kõne. Ellinor ja Viktor olid ka vanematepäeva vastu valmistanud. Olid pärjad punutud ülastest; üks pärg toodi Hildale hommikul voodisse pähe, öeldi sealjuures – Ellinor tegi seda – lühike tervitus milles ka pahad teod andeks paluti ja edaspidi tõotati hea laps olla. Viktor oli ühe tervituslaulu pähe õppinud, häbenes seda aga korraga ütelda, ütles seda lõppeks meelitamiste peale Hilda kõrva sisse sosinal ja selgesti ja hästi alles söögilaual. Et Ellinorile üks kooliõde külla tuli ja sellega mängimine algas, siis ei läinud ta päeval rahvamajja mitte. Rahvamaja saal oli rahvast täis, sest ma ütlesin ka kirikus, et rahvamajas vanematepäev on korraldatud. Keila koolilapsed laulsid. Oli ka teisi tegelasi, kes laulsid, mängisid. Muusikakoor oli ka. Lapsed panid vanematele inimestele lilli rinda. Pidasin rahvamajas järgmise kõne:

„Täna peetakse üleriiklist emadepäeva. Meie siin Keilas oleme selle päeva teisiti nimetanud- vanematepäevaks. See on väga ilus, et just vanematepäeva nimetus on võetud sellele päevale. Vanematepäeva nimetus ühendab meid suure tõega, mis avaldati juba aastatuhandete eest sõnades, mida meie kõik peaksime ülihästi tundma: „Austa oma isa ja ema, et sinu käsi hästi käiks ja sina kaua elaksid maa peal!“ Selle suure tõe kohaselt oleks emadepäev üksnes poolikasi. Tallinnas harutati ühes kohas emadepäeva korraldamist ja ma ütlesin: „Meie Keilas peame .küll vanematepäeva!“ Seal öeldi: „Tõesti, mispärast peaksime meie emadepäeva üksnes pidama!. Pidagem ka vanematepäeva! Emadepäev tahab isad just nagu kõrvale lükata ja neid vastutustundest vabastada. Vanematepäev aga kohustab mõlemaid!“ Ja nõnda otsustati sealgi pidada vanematepäeva.                                                       

Mis tahab vanematepäev meile ütelda?

Täna peaksid astuma kõik lapsed oma ema-isa juure ja neid austama omas tänulikus meeles. Looja on lastele vanemate läbi kõige kallima kingituse teinud, mida üldse ette kujutada võiksime. Elu on see kallimatest kallim kingitus. On väga kohane sellepärast vanematepäeva pidada lehekuus. Elu näitab ennast igalpool omas ilus. Lindude laul ja õite värvideküllus, õrn haljus igalpool rõõmustab rohkem kui ühelgi teisel ajal. Elurõõm avaldub kõiges selles. Iga õienupuke just nagu tahab tänu avaldada selle eest, et ta elada tohib. Talvel valitses surmauni. See on kadunud ja ühtlasi on ka meeled rõõmsaks saanud. Nüüd peab küll iga inimene, kellel on silmad ja kõrvad, rõõmus olema elu pärast. Ja iga laps peaks täna vähemalt vaimuski seisatama jääma ja tänuauastusega katma oma vanemaid. Kuidas on küll vanemad ise katnud ja kasvatanud oma lapsi! Kuidas on nad kõik teinud, et oma lapsi hoida elus! Lapsed küll valmistavad suurt rõõmu oma vanematele, aga kas ei ole küll iga isa ja ema mõnigi kord olnud ahastuses oma lapse elu pärast? Mäletan enesegi lapsepõlvest, kuidas olin korra raskesti haige, nõnda et vahetevahel meelemärkuse kaotasin. Kui ükskord ärkasin, siis nägin oma ema, kes istus mu voodi serval ja nuttis. Kuidas võiks lapse meelest ununeda niisugune asi? Ei iialgi! Sarnaseid asju on iga laps vististi oma enese elus tähele pannud. Kas ei peaks niisugune vanemate armastus oma lapse vastu küll last kihutama tõotusele: „Ma tahan kõigiti oma vanaemaid armastada ja austada!“ Seda teeb ka tõesti iga mõistlik laps.                                               

Mõistmata meelega inimesed teevad küll teisiti. Nägin korra niisuguseid lapsi, kes oma ema panid vaestemajasse. Hea tahtmise juures oleksid nad teda isegi väga hästi omas kodus üleval pidada suutnud, aga nende otsus oli: „Ema vaestemajja panna – seal kergem teda üleval pidada!“ Kui aga ema suri, siis tehti toredad matused ja ehiti ema puusärk lilledega! Ei tea, kas nad oma lapsepõlveski mõnikord seda tegid, et nad oleksid oma emale toonud kimbukesegi metsalilli. Nüüd nad ehtisid puusärki. Aga niisugune austuseavaldus tuli küll hilja, liig hilja, siis, kus emasilmad enam midagi ei võinud näha.

Tahame olla igapidi mõistlikud inimesed, kes austavad oma vanemaid ja võiksid nõnda ka oodata tõotuse täideminekut, mis ühendati 3 aastatuhande eest selle käsu täitmisega. Need, kes seda käsku täidavad, peaksid küll olema selleväärilised, et nende käsi hästi käiks ja nad kaua elaksid maa peal.

Lugesin hiljuti ühest vaimulikust ajakirjast, et mõistmata meelega lapsi olevat väga palju. Koguni nõnda kirjutati seal, nagu oleks kõik see, mis enne oli ilus ja hea, nüüd hoopis pahupidi pöördud. Seal kirjutati umbes nõnda: Enne tegid lapsed vanemate tahtmist- nüüd peavad vanemad sagedasti laste tahtmist täitma. Enne õpetas isa poega ja ema tütart- nüüd õpetab poeg isa ja tütar ema. Enne oli kana targem kui muna, nüüd on muna targem kui kana. Enne oli seadus: „Halli pea ees tõuse üles!“ nüüd olevat niisugune viis: „Hallpea, anna noorukesele maad!“ Enne oli see viis, et poeg palus isa: „Luba mind täna külasse minna!“ Enne, vanal Noa ajal katsid pojad oma väsinud isa, nüüd koristavad isad oma poegi laua alt ja maantee kraavidest. Nõnda minevat ilm vanemaks, targemaks ja paremaks. Paremaks ja targemaks muidugi jutumärkides. Selles kirjutuses on palju tõtt sees.                                                       

Niisuguseid asju näeme meie tõesti mõnel pool. Selleks aga peamegi meie vanematepäeva, et meie kohustused meile uue jõuga meele tuleksid, meie oma vanemaid sel päeval tegelikult austaksime ja ühtlasi ka tõotaksime, et meie edaspidi austamist ja armastust oma vanemate vastu kõigest omast meelest ja jõust üles näitaksime. Olgu sellepoolest vanematepäeval mõnigi hea tagajärg.

See on siis üks asi mida vanematepäev meile ütelda tahab- nimelt, kuidas lapsed oma vanemaid peavad austama. Aga vanematepäev tahab veel midagi ütelda. Ta tahab nimelt õige tõsiselt kõneleda ka vanemate enestega. Lapsed on kallis varandus, mis vanemate kätte on usaldatud. Kuidas käivad vanemad selle varandusega ümber? Mis on teinud üks või teine vanem, et oma last kasvatada igapidi mõistlikuks inimeseks? Öeldakse nõnda, et elu süttib elust. Käbi ei kuku kännust kaugele. Kuidas vanemad ees, nõnda lapsed taga. Missugust eeskuju on üks või teine isa-ema omale lapsele näidanud, see tuleb väga sagedasti lapse juures selgesti nähtavale. Kas on aga kõik eeskujulikud vanemad? Ei, seda ei ole kaugeltki mitte kõik, olgugi et nad seda peaksid olema. Kuidas mõni ebaeeskuju võib näidata, selleks jutustan ühe sündinud loo. Mul ei lähe iialgi meelest üks pilt, mille nägin 7 aasta eest, 7. mail 1924.a. Keila alevis. Üks naine kõndis hobusekoorma kõrval. Koorma otsa oli nagu koorem ikka, üks mees kinni seotud kätest ja jalust. Mees oli kõhuli. Rahvas naeris. Küsisin noorte meeste käest, keda veetakse. Vastati, et veetavat üht haiget. Küsisin, kas veetav on vaimuhaige. Öeldi, et mitte vaimuhaige, vaid joomahaige. Kust see mees toodi ja kuhu ta viidi, seda ma ei tea. Mis pidi ka naine tegema selle joobnud mehega? Pane ilma sidumata vankri peale, siis kukub ta ju kergesti rataste alla.                                        

Ehk mees langeb maha ja jääb tee peale, kuidas aga suudaks nõrk naine suurt meest vankrisse tõsta. Kujutagem nüüd endile ette, ja ma arvan, et meie ettekujutus on õige. Naine jõudis oma koormaga koju ja lapsed tulid oma isa vaatama, kes loomaviisi oli koorma otsa seotud. Missugune eeskuju oli see lastele? See lugu olgu üksnes muuseas meele tuletatud- läinud pühapäeval peeti ju meil ka üht üleriiklist päeva, nimelt karskusepüha ja see aitas seda asja meele tuletada. Vanematel on igatahes lõpmata suured kohustused peale pandud, et nad hoiaksid endid selle suure au kõrgusele, mida lapsed nende vastu on kohustatud üles näitama. Keegi nõuab vanematelt järgmist: „Olge niisugused, nagu teie lapsed peavad saama. Tehke seda, mis teie lapsed peavad tegema! Jätke tegemata, mis lapsed ei pea tegema! Kui lastega lugu ei ole korras, siis katsuge ise endid läbi!“ Vanematepäev kutsub nõnda, siis ka vanemaid, et nad iseendid hästi tähele paneksid ja katsuksid endile puhtast südamest vastata selle küsimuse peale: „Oled sa ka eeskujuks olnud oma lastele? Oled sa neid õieti kasvatanud?“ Vanemate kohus on korralikult elada, et nende lapsed- igakordne tuleviku lootus- kõige paremat eeskuju leiaksid ja nõnda täiesti korralikkudeks inimesteks kasvaksid?“

Eila õhtul olid meil Välid.

Ilmad on päikesepaistelised, kuid jahedad. Täna oli kõigest +7° R.

Alustasin täna kevadist tütarlasteleeri. Oli tulnud kõigest 18 tütarlast, enam jagu algkooli 4 klassi haridusega; ühelainsal oli kuueklassiharidus.

Keilas, 13. mail 1931.

Üks koolinädal on jälle möödunud. Kuu aega on veel kooli lõpuni. Eila käisin Hildaga Tallinnas, täna üksinda. Lõunat sõin Hilda venna Eduardi juures.

Ilmad hakkavad pikkamööda soojemaks minema.

Keilas, 14. mail 1931.

Taevaminemisepäev. Väga ilus ja soe ilm. Oli kuni +15° R. Hommikul, enne kirikusse minekut kuulasin ööbikulaulu meie aias. Ööbikud olevat juba eila mõnes kohas Keilas laulnud. Hilda sõitis ühes Ellinoriga preili Edith Arro sünnipäevale. Preili Arro on meie lapsi alati meeles pidanud ja neile üht ja teist kingituseks toonud, sellepärast viis Hilda talle kingituseks kuldsõrmuse. Mina käisin pärast jumalateenistust jõe ääres vaatamas, kas õhtugümnaasiumi direktor, kunstnik P. Sepp jõe ääres ei ole. Seppa ma ei näinud ega kalu ma ei saanud. Viktor käis rentniku lastega metsas lilli korjamas. Ta on hommikust saadik väljas, vaevalt läbes ta lõunat süüa. Meile ehitati kanamaja ja püstitati traatvõrkaed kanadele. Kanad ei ole veel aias, sest võrk ei ole veel täiesti kinnitatud. Lapsed mängivad enamasti kanamaja ümbruses. Viktor tõusis kell 8 üles, luges natuke, sõi ja läks kohe välja. Rentniku poeg, algkooli 3. klassi õpilane, vilistas, Viktor vilistas vastu ja lippas poisi juure. Poisil on üks õde, temast noorem, alati kaasas. Nõnda mängitakse kolmekesi.

Keilas, 15. mail 1931.

Oli meil teenimas vähem kui kaks kuud keegi Marta Laiapea Raplast. See tahtis ise Suviste pühadeks meilt lahkuda. Hilda oli kogemata näinud, et tal juba nüüd, kesknädalal, 1 ½ nädalit enne äraminekut komps valmis oli tehtud. Millegipärast hakkas Hilda selle kompsu sisu pärast kahtlema ja laskis selle ühe tunnistaja juuresolekul avada. Sealt leiti meilt varastatud kana-, hani- ja pardimune, üks Hilda särk jne. Tuli skandaal! Viimaks ometi sai tüdrukule andeks antud selle tingimusega, et tema omaltpoolt enam ühtki pahandust ei tee. Aga huvitav oli ometi see, kuidas inimene selle asemel, et tõsiselt oma inetut tegu kahetseda, veel ennast vabandada katsus.                                             

Kolmapäeva õhtupoolikul, kui mina Tallinnast koju jõudsin, ütles ta, et ta sellepärast need munad tahtnud „kaasa viia“, et leidnud nad kanade jne järelt ja kartnud, nagu saaks ta Hilda käest pahandada, et hästi munemise järele ei valva. Kui ma ütlesin, et niisugust lapsikut mõttekäiku ükski ei usu, kuna ju siis kõige lihtsam oleks olnud mune kuhugile kõrvale visata, siis oli tal järgmisel päeval uus mõte tulnud: tema ei olevat meil küllalt hästi süüa saanud ja ta kõht olevat tühi olnud, sellepärast toimetanud munad kõrvale. Kui Hilda ütles, et kõhutühjus oleks sundinud mune juba otsekohe kõhtu panema ja mitte korvi, siis ei olnud inimesel enam ühtki võimalust vabandamiseks. Et ta meil süüa vähe olevat saanud, see on täiesti vale, sest teenija sööb meil selleltsamalt laualt, kus meiegi oleme söönud, ja võib süüa niipalju, kui ta aga tahab. Mõnikord sööme meie küll hommikul ja lõunaajal hilja, kuid teenijal on võimalus leiba ja leivakõrvast igal ajal juba enne sööki saada. Eila tuli sellele munavargale tema õde järele ja õhtul lahkus ta vabatahtlikult, enne kuu täissaamist. Oli meil selle asja pärast palju ärevat meeleolu neil päevil- küll mitte munade pärast, sest need ei maksa ju kuigipalju (üksnes hanemune oleks meil liig vähe jäänud, kui tüdruk varastatud munad oleks saanud ära viia), vaid ärevus oli varguse pärast üldse, kus juures veel inimene katsus oma õigust näidata, nagu oleks see päris õige asi, et ta varastas. Õde, kes vargale järele tuli, oli veel hullem ja olevat Hildale ütelnud, et ei maksvat suurustada kohtu kätte andmise võimalusega ühtigi, sest kohus andvat esimese varguse alati andeks, kuna varas üksnes tingimisi vangi mõistetakse, s.o. teda vangi ei pandagi, kui ta teatava aja jooksul enam ühtki teist kuritegu ei tee. Kuna Hildal suveks sai teine tüdruk juure võetud, siis ajab ta seni läbi, kuni ta teise jällegi saab.                                           

Üsna soojad ilmad on praegu. Käisin täna pärast leeritunde, mida pidasin4, ja lõunat Ellinoriga jõe ääres. Ma võtsin liivi kaasa. Ühte kraavi oli kaunis hulk särgi ja teisi kalu läinud. Ma panin liivi ette ja lasksin Ellinori ülevalpool mütata. Meie saime nõnda 51 kala. Meie oleksime rohkemgi saanud, kuid hakkas vaikselt peenikest vihma sadama ja meie kartsime märjaks saada, mispärast koju ruttasime. Homme saab neist kaladest, mida ma ise ära puhastasin, hea kalasupp. Ma kutsusin ka Viktori kalale, kuid see arvas seekord paremaks rentniku lastega mängida.

Keilas, 17, mail 1931.

Vihma oleks rohkem tarvis, kuid ei tule teda. Reedel oli juba vihma moodi, kuid ikkagi nõnda palju ei tulnud, et maa oleks märjaks teinud. Täna hommikul, kui kirikusse hakkasin minema, läks pilve ja ma võtsin vihmavarjugi kaasa, kuid ilm läks väga ilusaks. Õhtupoolikul kõndisin aias, korra ka karjamaal. Õhtu eel käisin parte koju ajamas ja võtsin jalad lahti, sulistasin tänavu esimest korda vees- muidu ei oleks heinamaa kraavidest parte kuidagiviisi kätte saanud. Karjamaal käisin vaatamas, kas mõnes kohas vast toomingad juba ei õitse; leidsin, et õienupud hakkavad juba valgeks minema, aga veel ei õitse. Maa on nurmenukkudega nagu üle külvatud. Ka on kannikesi palju. Sinililled on juba kadunud. Ülased õitsevad ka veel ja kanakoolid (varsakabjad siinse nimetuse järele).

Keilas, 18. mail 1931.

Täna on päris kesksuvine soojus, kuni + 19° R. Hommikul pidasin 3 leeritundi lahtiste aknatega toas, mille õhk siiski väsitav oli. Pärast leeritunde ostsin aiaviljaseemneid ühest Keila kauplusest- meil tehakse hoolega peenraid. Tulin koju ja valmistasin Tallinna koolide kahe päeva tunnid ära. Siis läksin uuesti Keila- Ellinorile vastu.   Viktor oli minuga kaasas. Lapsed väsisid Keilast kojutulekul hästi ära, kuigi neid Keilas limonaadiga jootsin. Kodus nurusid nad Hilda käest luba paljajalu käia. Et mul õhtupoolikul aega oli, siis läksin lastega paljajalu jõe ääre, otseteed üle vesise heinamaa. Rentniku kaks last- üks poeg ja tütar tulid kaasa. Ma lootsin jälle kalasuppi saada, kuid seekord ei olnud kalaõnne- meie ei saanud ühtki kala. Võibolla ei saanud meie kalu ka sellepärast, et väga kange tuul vett allapoole kihutas.

Keilas, 21.mail 1931.

Teisipäev oli mul talvel alati raskem koolipäev, sest siis tuli 7 tundi anda. Mai algusest peale jäi üks tund vähemaks, nimelt usuõpetuse metoodika loeng pedagoogiumis, mille õpilased eksamite vastu valmistuma hakkasid. Nüüd selle nädali teisipäev oli mul veel hoopis kerge, sest siis oli proua Lenderi sünnipäev ja Lenderi gümnaasiumi õpilased kahest viimasest klassist tahtsid prouale laulda; Proua Lenderit pidid nad aga 2 tundi ootama, sest see on väga tagasihoidlik inimene ja tal on, nagu ta mulle kõneles, kõik niisugused austamised piinlikud, nõnda, et ta sünnipäeval alles siis kooli ilmus, kus tal tundi tuli minna. Õpilased laulsid proua Lenderile ikka ära ja mina sain kõigest ühe tunni anda kolme tunni asemel. Nõnda oli mul teisipäeval pedagoogiumiga kokku kõigest 4 tundi ja nõnda siis kerge päev. Kolmapäev oli selle eest jälle raskem kui harilikult: ma andsin kõik 5 tundi ja eksamineerisin pedagoogiumi õpilasi ja 3 eksterni algkooliõpetaja kutse omandajat enam kui tund aega.                                                 

Eksternid tulid eksamineerida direktori juuresolekul. Nad olid õppinud minu konspekti järele ja vastasid nii hästi, et direktor, kes õige valjult mõnikord hindab, neile otsekohe „hea“ kirjutas.

Teisipäev ja kolmapäev, iseäranis just kolmapäev, olid vihmased. Vihma sadas just parajal mõõdul. Vaatamata vihma peale sõitis eila sellesama rongiga, millega mina koju sõitsin, väike Eduard meile. Meie sõime lõuna ära, ma õiendasin veel koguduse asju, ja siis läksime jõe ääre, kus olime ligikaudu kella 9-ni õhtul, kuid peale paarikümne väikese viidika meie midagi ei saanud. Täna pidasin 4 leeritundi ja käisin Ellinoriga lilli korjamas. Ilm oli täna jahe, sest puhus põhjatuul. Enne lõunat käisin veel Viktoriga Keila alevis Ellinori klaveritunnist, mis tal oli pärast koolitunde, ära toomas.

Keilas, 22.mail 1931.

Ellinor sai täna koolist suvevaheaega pidama, mis kestab 1. oktoobrini. Tunnistus oli Ellinoril päris hea: eesti keel, aritmeetika, loodusteadus, ajalugu, Saksa keel, usuõpetus, hool, kord, elukombed olid head, laulmine, võimlemine, käsitöö, joonistamine, maateadus- rahuldavad. Nõnda sai Ellinor juba VI klassi. Puudunud on ta aasta kestes 26 päeva, sest ta oli sagedasti haige. Kooliaja jooksul on Ellinor kõhnemaks ja kergemaks läinud, nüüd saab ta jälle puhata ja kosuda. Oleks väike Hilda elanud, siis oleks ta täna algkooli lõpetanud.

Keilas, 23. mail 1931.

vähem on pilves ja vahetevahel sajab sooja vihma, temperatuur on kuni + 13° R. Tommingad õitsevad juba.                    

Vaatasin täna õhtupoolikul binokliga Keila poole maanteele, et kas mõni rongi pealt ka meile ei tule. Nägin mitmesuguseid inimesi teel liikumas. Korraga nägin üht purjus meest tuigerdamas. Ta tuli Keila poolt, astus paar sammu edasi, langes sammukese tagasi, kukkus korraga kraavi, kuid tõusis jällegi üles. Korraga nägime, kuidas mees oli meie põllupeenral teekallakul okastraadi juures pikali. Üks jalgrattamees katsus meest üles aidata, kuid ei saanud sellega toime, sest purjusmees ei võtnud jalgu alla. Nõnda jäigi ta sinna pikali. Näitasin lastele, kui inetu on niisugune kraavis lamamine. Pealegi hakkas vihma sadama. Teed mööda tuli korraga Bernhard Leib oma vennapoja Felixiga. Mõlemad olid vihmavarju all ega pannud lamavat meest tähele. Vihma hakkas sadama nagu oavarrest ja oli ka paar õige tugevat piksekärgatust- ei see kõik äratanud magajat! Mõtlesime juba, et mees vast surnud on, kuid rahustusime, kui nägime, et üks mees sealt mööda läks, lamajat natuke aega silmitses ja teda sinnapaika jättis. Ellinor ja Viktor käisid ühes Leibi Felixiga meest vaatamas: ta olevat olnud peadpidi peaaegu okastraadis ja nägu rohu peal. Viimaks hakkas Leibil kaastunne mehe vastu ja ta läks, äratas mehe üles. Ei tahtnud teine esialgu jalgu alla võtta, toibus aga peagi, tänas Leibi ja läks, nagu ta ise ütelnud, Humala poole. Majanduslise kitsikuse aja tundemärk! Laadad ja pühade laupäevad on niisugustele kraavi langejatele ühetaolised.

Käisin lastega õhtupoolikul tommingaõisi ja kaseoksakesi toomas. Kased on ju Nelipühadel sedasama, mis ülestõusmise pühade ajal munad. Kui poisike olin, siis oli meil isakodus alati palju kaski. Laupäeva õhtul käidi alati saunas ja heideti kaskedelõhnaga täidetud toas magama. Käisin ma tänagi vannis.

Keilas, 24. mail 1931

Hommikul oli õige vihmane ilm, kuid soe oli, +15° R. Arvasin, et kirik päris tühjaks pidi jääma. Leibiga läksin kirikusse. Kui kodust välja läksime, oli väga soe. Meie ei saanud aga poole tee pealegi, kui juba hakkas õige jahe tuul puhuma. Hommikul kella 9 paiku oli baromeeter langemas, kuid kella ½ 11 paiku tõusis juba. Temperatuur hakkas alanema ja alanes kuni +9° R kella 4-ks pärast lõunat. Kirikusse kogunes rahvast siiski päris hea hulk. Olid laululehed kingitud ühe surnu mälestuseks ja sellepärast ka kirik elektriga täielikult valgustatud. Noored olid kirikut ka kaunistanud: olid pärjad ja altaril ja kantslis lilled (nartsissid). Muidu laulukoori, mis pühade ajal harilikult ikka on olnud, nüüd ei olnud. Leib läks pärast jumalateenistust palvemajasse, kus ta ka kõnelenud oli. Mina tõin Hilda jaoks Keila jaama raamatukapist ajakirju ja tulin koju. Keila silla peal sai kogemata mulle järele piiritusekuninga Dammi proua, Keila kaupmehe Teliskivi tütar, see sõidutas minu kirikumõisani. Nüüd peame siis Nelipühi. Lõunaks oli meil hea vasika neeru praad ja magussöök punastest sõstratest vahukoorega. Leib heitis magama. Hilda pikutab sohva peal ja loeb. Ellinor ja Viktor mängivad Leibi Felixiga. Mina valmistasin homset jutlust ja kõnesid ja kirjutan nüüd siia. On natuke mul igavavõitu. Väljas on ju jahe ja kuiv ei ole ka veel täiesti. Ei taha sellepärast välja minna, kuna ma muidu aias hea meelega kõnnin. Et õhk niiskust täis on, siis laskis Hilda koguni ahjusid kütta.

Keilas, 26.mail 1931.

Viimane Nelipüha. On väga ilus ilm. Soojust oli täna kuni +17° R. Juba esimese püha õhtu eel oli märgata, et ilm ilusaks hakkab minema. Tuli meile esimese püha õhtupoolikul õpetaja Paul Kuusik oma prouaga. Teise püha õhtupoolikul käis meil Hilda tädipoeg, prokurör (Albert) Assor oma prouaga. Mina teisel pühal külalistega palju olla ei saanud, sest mul olid pärast jumalateenistust kella 4-ni p.l., kell ½ 5 jõudsin koju, sõin ühes Leibiga, kes kõik aeg ka kirikus oli, lõunat ja sõitsin siis Joale last ristima, kuhu Leib jälle kaasa tuli. Alles pärast kella 11 õhtul jõudsime Joalt tagasi. Assorid olid siis meilt ära läinud, Paul Kuusik Tallinna sõitnud, kuna tema proua siia oli jäänud. Täna hommikul läksime kõik koos Keila jõe ääre, aga kalu peale väikeste viidikate ei saanud. Pärast lõunat käisime uuesti jõe ääres. Oli küll väga ilus ilm: ühtki pilvelapikest ei olnud taevas, soe oli, puhus üksnes kerge mahe tuuleke. Olime kella ½ 7-ni õhtul jõe ääres: mina oma perekonnaga, Leib oma vennapojaga, proua Vendela Kuusik. Õngitsesime, loeti raamatut, hullati meie koera Piraatiga. Oleks veel kaua, kaua tunnud ilmast mõnu, kuid meie külalised tahtsid kella 8-23 õht. Rongiga ära sõita, mispärast koju teed jooma tulime. Homme tuleb mul jälle Tallinna sõita ja seal 5 koolitundi anda. Ei armasta nüüd ilusal ajal veel kaugeltki mitte neid Tallinna sõitusid!. Tommingad on praegu täies õieehtes, ööbikud laulavad, käod kukuvad, rääk häälitseb- hea on kuulata neid kevadisi hääli…

Keilas, 27. mail 1931.

Käisime Hildaga linnas ja sõitsin kohe pärast koolitunde tagasi. Ei taha suitsuga täidetud linna õhku hingata. Maa õhk on praegu täidetud magusate lõhnadega. Istusin õhtupoolikul tükk aega meie õuevärava juures kiviaia otsas tommingate läheduses.                              

Kasvavad seal võrdlemisi noored tommingad ja õitsevad parajasti. Sealsamas mängivad sagedasti mu lapsed, ronides värava kivipostide otsa; korra olid nad seal mängimas kolmekesi, siis ei olnud mul veel hingelist suurt, sügavat valu…

Keilas, 28. mail 1931.

Oli natuke jahedam, kuid siiski väga ilus ilm. Pidasin kella 9 hom. Kuni kella 1-ni tütarlaste leeri. Õhtupoolikul läksin spinninguga jõe ääre, ei saanud ometi mitte ühtki kala. Ma ei käinud küll kuigi kaugel, üksinda ei tahtnud kaugele minna; vast kaugemal oleksin kala saanud. Tundsin mõnu ilusast ilmast, õitsvatest kullerkuppudest ja pääsukesesilmadest. Hilda istutas aias lilletaimi.

Keilas, 30. mail 1931.

Lõpetasin eila tütarlaste leeriõpetuse; homme tuleb õnnistamine. Olid võrdlemisi vähe arenenud õpilased, kuigi nad hoolega püüdsid oma tööd teha. Köstri juhatusel olid nad aga päris hästi laulma õppinud ja andsid tõotuse, edaspidigi lauluõppimiseks kokku tulla ja noorte koosolekutestosa võtta.

Pärast lõunat käisin lastega jõe ääres, kuna Hilda linnas oli. Panin enesele trikoo selga ja läksin jõkke. Iseäralik oli, et ma mitte üht vähja ei leidnud! Kevadine suurvesi oli nähtavasti ka kõik urkad kinni pannud, kus vähjad oleksid võinud elutseda. Ühe lutsu püüdsin kinni ja liiviga sain 5 viidikat. Vesi oli hästi soe, ilm ka. Lapsed sulistasid ka natuke aega kalda ääres; kaugemale ei võinud neid minna lasta, sest vesi on sügavavõitu ja veevool käre. Kui parajasti kõige paremas püüdmisehoos olin, tuli üks naine, ütles, et tal aega vähe ja palus mind temale tunnistust kirjutama tulla. Muidugi riietusin otsekohe ja andsin tunnistuse kätte. See on aga peaaegu alati nõnda, et rahulikult mõnu tunda ei lasta.

Õhtusöögil oli meil Valga õp. Vühneri lesk. Ta rääkis sellest, kui kibe olnud tal omal ajal lahkumine Valga õpetajamajast: tal ei olevat omas majas „Petaanias“, kus sõjaväelased asunud, veel mitte korterit olnud, õpetaja Frey aga, kes Vühneri järele Valga Peetri koguduse õpetajaks sai, nõudnud kategooriliselt kõiki ruume oma kätte. Kibedust tundes selle pärast, kuidas õp. Frey tema nagu lese vastu halb olnud ja et koguduse juhatus teda ka ei olevat toetanud, saanudki selle põhjuseks, et Vühneri perekond baptisti usku läinud. Kas niisugune põhjus kiiduväärt on, on muidugi iseküsimus.

Keilas, 31. mail 1931.

Eila õhtupoolikul tuli siia väike Eduard. Lõunat ära süües ronis ta meie aia ääres kasvava kuuse otsa ja lõhkus, õigemini hävitas ühe varesepesa. Nimelt hakkas vana vares hiljuti kurja tegema: kahel päeval tassis ta kanamajast kõik munad oma poegadele; mitu päeva ta osa mune ära tassis, seda meie ei tea. Et ta ka hane- ja pardipoegi edaspidi oleks tassima hakanud, see oli kindel. Sellepärast tuli pesa hävitada. Mina ise ei julgenud kuuselatva ronida, Eduardile oli see aga kerge asi. Pärast läksime jõe ääre. Katsusin haugi püüda, ei saanud aga enam kui tunniajalise püüdmise järele mitte ühtki. Pidin ära koju tulema. Õhtul, päikeseveeru ajal, läksin Ellinoriga jõe ääre, et Eduardi sööma kutsuda. Juba oli Eduardil üks paarinaelaline haug ja poolenaelaline ahven käes, arvamata veel üle paarikümne väikese viidika. Õhtul kella 11 paiku puhastasin need kalad õues ära; on ju nüüd valged ööd, pealegi paistab täiskuu. Lähen varsti kirikusse leerilaste õnnistamisele. Õhtupoolikul tuleb mul Tallinna sõita, kus on õpetaja Sternfeldti tütre varrud.

Ilm on jahe, sest puhub õige tugev tuul peaaegu põhja poolt. Muidu on ilm väga ilus ja päikesepaisteline. Väikese Hilda hauale on kellegi poolt üks hortensia toodud.

JUUNI

Keilas, 1. juunil 1931.

Ma ei sõitnud eila siiski mitte Tallinna. Oleksin läinud sinna ainult sellepärast, et Hildale seltsiks olla, kuid ta nägi, et mulle see sõit natuke raske oli, ja ta oli nõus ka üksinda sõitma. Ta sõitis eila lõuna ajal Tallinna ja tuleb täna pärast lõunat tagasi. Ma sain eila kirikust koju alles kella 4-ksp.l. Sõin lõuna ühes laste ja Eduardiga ära. Eduard tahtis oma kalavõrguga, mille ta omast kodust talvel laskis siia saata, kalu püüdma minna. Seal oleks aga kolme meest tarvis olnud, et ilma lootsikuta püüda. Korraga tuli õp. Paul Kuusik oma prouaga. Natuke piinlik oli küll pühapäeval kalale minna, aga Eduard teistel päevadel ei saa. Läksime kolmekesi- Eduard, Paul ja mina- kalale. Ellinor oli natuke haige ja proua Vendela jäi tema juure. Viktor mängib päevad otsa rentniku lastega ja teme ka jõe ääre ei tulnud. Jõe ääres seadis väike Eduard kõik võrgu juures valmis; läks üle jõe. Oli tarvis üht võrgu nööri üle jõe visata! Juhtus üks spinningumees parajasti sinna, see viskas oma nööri meie poole, meie kinnitasime võrgu nööri selle külge ja nõnda sai võrgu nöör teisele kaldale keritud. Alles neljanda tõmbamise järele tõi võrk kaldale ühe umbes 1 ½ naelalise purika ja ühe särje. Tõmbamise ajaks tulid mitmed poisikesed juhtumisi sinna ja aitasid noota vedada. Särje andsime kõige pisemale poisile, purika tõime koju ja sõime ta täna hommikul ilma väikese Eduardita ära. Väike Eduard sõitis täna hommikul Tallinna.

Ilm oli eila õige jahe, muutus aga üle öö soojaks ja hakkas müristama. Müristab vara hommikust saadik. Meil oli raadio antenn maandamata, vist oli Leib selle nõnda jätnud, kui ta pühade ajal raadiot kuulas. Pikne lõi antenni, üks suur säde plaksatas toas. Õnneks ei teinud ta kahju.                                  

Olin toas ühes Viktoriga, kuna meie võõrad ja Ellinor (see on täna jälle terve) alltoas olid veini suurest pudelist vähematesse valamas. Huvitav oli, et pärast sisselöömist müristamine tükiks ajaks vaikis. Kuid varsti tõusis uus pilv ja müristab jällegi. Ei taha, et müristab. Müristamise peale on küll hea pärast mõtelda, kui kõik mööda on, kuid müristamise ajal on õudne tunne. Tahaksin, et müristamine, mis juba umbes 7 tundi on kestnud, ükskord ometi lõpeks ja ilm jälle ilusaks, päikesepaisteliseks läheks. Soojust on praegu 15° R.

Keilas, 3. juunil 1931.

Õp. Kuusik oma prouaga sõitis meilt ära esmaspäeva õhtul. Eila hommikul oli ilm väga soe, kuid jahenes hiljem. Täna oli +10° R ümber. Kui hommikul jaama läksin, sadas uduvihma. Rongi sõidu ajal sadas õige tugevasti, kuid Tallinnasse jõudmisel oli sadu juba üle. Eila ja täna sõitsin suvise viimase rongiga, mis Tallinnast kell 5-43 väljub Keila. Eila oli nimelt keskkassa revisjonikomisjoni koosolek kell 5 p.l. konsistooriumis, täna pedagoogika nõukogu koosolek pedagoogiumis. Mõlema koosoleku alguses olin, kuid ei tahtnud koosolekute pärast ööseks linna jääda ja sõitsin koju. Hilda venna Eduardi juures oleks küll mul kodune, aga praegu ei taha tema perekonda tülitada, sest Galja on seal haige. Lõunat sõin mõlemal päeval B. Leibi juures, seebivabrikus.

Alexander graf Tiesenhausen, kes mõne aasta eest meil oma prouaga suvitas, on enese Tallinnas ühel surnuaial maha lasknud. Hiljuti nägin teda Tallinnas ühes kaupluses: mees oli näost otsa lõppenud ja ütles, et ta raske neeruhaiguse läbi olevat põdenud. Meil elades haris ta hoolega väikest maatükki meie viljapuuaia kõrval põllul; nüüd on see maalapike meie eneste aiamaaks. Sauele ostsid Tiesenhausenid väikese talukoha. Nüüd on see hool ja vaev kõik otsas- selle lõpetas suhu lastud revolvrikuul.

Meile tuli uus teenija, keegi lahutatud naine, kes mitmed maad, kes mitmed maad olevat läbi rännanud. Selle oli jällegi proua Sternfeldt saatnud; kas selle teenijaga parem õnn on, ei tea, sest Hildale ta igatahes ei meeldi.

Keilas, 6. juunil 1931.

Vastikud ilmad!. Eila õhtul pärast päikeseveeru oli kõigest +3 ° R. Täna päeval on +7° R. Kartsime eila öökülma ja Hilda kattis istutatud tomaadid kinni. Öösel nägin unes, nagu oleks kerge lumekord maas olnud. Õnneks meil öökülma siiski ei tulnud, sest öösel oli tuult ja vihma. Täna on ka palju tuult ja ilm pilves

Käisin Hildaga alevis, Keila jaoskonna politsei komissari käest Soome sõidu luba nõutamas, mille sain enese ja Hilda jaoks koos kuue kuu peale 125 sendi eest. Sõitsin korra nimelt enne Nelipühi Tallinnast Keila poole ja sain advokaat Nirkiga kokku, kes ütles, etema tahtvat Helsingis peetava Soome-Ugri kongressi puhul Soome sõita, kuna siis saavat hinnaalandust ja kutsus minu kaasa. Nõnda siis tulebki juuni keskel üheks nädaliks Soome sõita.

Keilas, 8. juunil 1931.

Laupäeval sõitis siiski väike Eduard kalale. Olin ka umbes tund aega jõe ääres, külm hakkas aga meile mõlemale ja tulime tühjade kätega koju. Eila hommikul sõitis siia Hilda vend Paul ilma oma abikaasata. Ühes väikese Eduardiga olid nad jõe ääres olnud terve õhtupooliku ja nad tõid ühe umbes kilolise purika, peale selle hulk viidikaid ja särgi. Mina ise sõitsin pärast jumalateenistust Keila pagari Saguri veoautoga Rannamõisa, kus pühitsesin uue koolimaja nurgakivi. Kella 3-8-ni olin Rannamõisas. Käisin seal ka Ilmandu külas üht tiisikushaiget armulauale võtmas. Minuga kaasa sõitis Rannamõisa kirikunõukogu esimees Markus. Selle ja Sguriga koos käisin jälle kord läbi Rannamõisa kõrge kalda kuni Kuradikantslini. Igalpool metsa all oli palju jänesekapsaid, mida väike Hilda hea meelega sõi; käis ju väike Hilda, kui ta elas, mitu korda Rannamõisas.

Imelik on elu: Rannamõisas oli kõik endises korras kalda peal; mälestused kerkisid minus endistest sealkäimistest, kuid inimestest, kellega seal koos olen olnud, on mitmed surnud ehk jälle kaugemale veerenud. Kuidas tahaksin, et mõnigi hea mälestus oleks tõelikkus! Mis mälestustes asub, see on küll nii elavalt silmade ees, kuid teda ei saa käega katsuda, ta ei ole tõelik.- Oli Rannamõisa senises koolimajas korraldatud uue koolimaja nurgakivi pühitsemise puhul ka lihtne pidusöök, mille söögisedel sarnanes hariliku varrudesöögisedelile. Kell 9 õhtul jõudsin koju. Kirikumõisa tänava otsas kohtasin Greenbergisi ja loomaarst Bohli, kes Tallinnasse mõnesugusele kongressile sõites Keila oli tulnud.Paar tundi olime siis kõik üheskoos- kalapüüdjad tulid ka jõe äärest koju- ja tuletasime meele endiseid aegu, kus Bohl alles Kumna mõisas elas. Kella 11 paiku läksid kõik meie võõrad Keila, Paul ja väike Eduard läksid natukeseks ajaks Greenbergide juure ja sõitsid siis kesköö paiku Tallinna.

Ilm oli eila päikesepaisteline ja tundus tuulte eest kaitstud kohtades päris soe, kuid üle +10° R päeval vist ei olnud. Täna on +8° R ümber vilus. Ei taha ega taha tulla jälle sooje ilmu. Petserimaal olevat läinud nädalil korra umbes 10° R. sentimeetripaksune lumekord maha tulnud! Meil sadas korra üksnes natuke rahet; ka ei ole öökülma siiski veel olnud, kuigi seda mõnigi õhtu karta oli.

Keilas, 9. juunil 1931.

Kui täna hommikul kodust kooli hakkasin minema, tundsin ilm juba soojem ja päeval oli vast +11° R ümber ehk enamgi sooja. Aga hommikul olevat mõnes paigas siiski öökülm olnud. Meil öökülma ei olnud, vähemalt on õrnemad taimed alles terved. Tallinnas tundus hulk jahedam kui Keilas.                    

Tallinnas oli mul eelviimane koolipäev. Tundidest ei saanud enam suuremat asja, sest õpilased on juba lahtisaamise ärevuses. Lenderi juures sain anda kaks tundi ja pedagoogiumis ühe tunni, kolm tundi jäi üldse andmata, sest õpilased olid jalutamas. Kella 12-1 olin XIII kirikupäeva avamisel. Kuna piiskop juba mitu nädalit haige on, avas kirikupäeva tema asemel professor Rahamägi. Enne avamist tuli Rahamägi minu juure ja palus mind piiskopi nimel, et ma kirikupäeva peasekretäri kohused enese peale võtaksin. Ma vastasin, et ma ei saa seda teha, sest mul on tunnid ja Keilas on neljapäeval matused. Iseäralik on, et kirikumeeste hulgas ei leidu protokollikirjutajaid. Ütles üks kirikupäeva juhatuseliige, et nii häid protokolle, nagu mina kirjutasin, keegi enam kirjutanud ei olevat. Aga ma ei saa ju ennast lõhki kiskuda. Kirikupäevalt läksin Leibi juure, kus lõunaks sõin kalasuppi ja praetud ahvenaid. Kell 3 p.l. sõitsin Tallinnast ära. Kirikupäevale ma kauem ei tahtnud jääda. Oli aeg, kus ma ihust ja hingest kirikupäeva tööst osa võtsin, kuigi ma iialgi ei ole ise rääkida armastanud, küll, küll aga olen ühe ja teise asja pärast kihutustööd teinud. Nüüd mind kirikupäevad palju enam ei huvita, sest olen näinud, kuidas küll häid otsusi on tehtud, kuid neid otsusi täidetud ei ole: iga kirikuõpetaja elab omaviisi ja on omaltkohalt kangekaelne oma tegevuses.

Kui kodus lastega kokku sain, küsisin Viktorilt harjunud viisil: „Kuidas käsi käib?“ Viktor teab juba, mis juttu harilikult nõnda küsides veel aetakse ja vastas mulle:

„Mu käsi käib hästi ja uudist ei ole mitte midagi!“

Kõndisin tükk aega aias. Korra käisin lastega rukkipõllu ääreski. Rukkipea on juba väljas. Saared ei taha ikka veel täielikult lehte minna. Kõik aiapuud- õunapuud, kirsid, ploomid- õitsevad tänavu väga palju. Peaks sellekohaselt hea marjaaasta tulema- saab näha! Läinud aastal saime meie õunu nii palju, et täna veel neid sõime. Tänavu peaks neid õisi tähele pannes palju rohkem tulema.

Keilas, 10. juunil 1931.

Sõitsin täna hommikul jälle ühes Hildaga Tallinna. Oli üsna hea ilm. Hommikul piserdas vihma, kuid peagi oli ilus päikesepaisteline ilm ja tundus olevat palju soojem eelmistest päevadest. Linna koolides lõpetati töö. Ma pidasin pedagoogiumis aktuse algkoolile kell 11 hommikul, olles kella 9-10 ühe tunnigi annud. Lenderi gümnaasiumis pidi aktus olema kell 12, venitati aga algus üle kella ½ 1; pidasin ka seal aktuse vaimuliku osa. Hilda ja väikese Eduardiga ostsime mulle suvepalitut, mille lõppeks saime 120 krooni eest. Kui ühest kauplusest teise käisime, nägime keskkooli lõpetajaid noorimehi ja tüdrukuid autodega tänavatel sõitmas, kõik noored liig ülevas meeleolus, noortelmeestel paberossid väljakutsuvalt suus, mõnes autos poisid ja tüdrukud segamini. Nõnda väljendavad noored oma „peasmist“ kooli surve alt. Ühe auto, kus liig palju noorimehi peal oli ja nad nõnda istusid, et ka maha oleksid võinud kukkuda, pidas politseinik kinni…

Eduardi juures sõime lõunat ja kell 3.50 sõitsime Tallinnast ära. Hilda oli turult ahvenaid ostnud 15 senti kilo, ja räimi, 9 senti kilo. Need puhastasin ühes Hildaga ära ja kõndisin siis aias, kus õunapuud alles õitsevad, ja tundsin mõnu kevadisest loodusest. Oli soe ja ilus päikesepaiste. Ometi on mul ükskord ka koolide suvevaheaeg käes! Koolitöö tundub mulle küll raskena, kuid ma ei tea kas annaksin teda hea meelega käest! Olen Tallinnas juba viis aastat õpetanud ja just nagu tööga kokku kasvanud.

Keilas, 12. juunil 1931.

Eila oli mul kogudusetööd õige palju teha: kaks korda käisin Keilas matmas- kell 12 matsin ühe surnu kirikus ja kell 5 ühe teise surnuaial; kell 7 õhtul registreerisin kantseleis ühe abielu; ka muidu käis inimesi õige mitu. Nõnda ei saanudki võrdlemisi head ilma kasutada. Oli eila kuni +15° R, kuid enam-vähem pilvine ilm.

Esmaspäeval tuleb meil Soome sõita, nagu IV Soome-Ugri Kultuurkongressi Eesti Peatoimkonna Peasekretär ühel trükitud postkaartil teatab. Sõita tulevat laevaga Bore I, mis väljub Tallinna sadamast täpselt kell 10 hommikul. Nirk kirjutas mulle, et meil Keilast tuleks välja sõita esmaspäevase hommikuse Haapsalu rongiga; sellele rongile tuleks ka tema Pääskülast, nõnda et üheskoos laevale saaks minna. Ei tea, mis see Soome sõit toob, igatahes tahaksin, et ta juba õnnelikult möödunud oleks. Olen inimene, kes kunagi hea meelega kodust eemal ei taha olla.Tänane ilm on jällegi jahedam- oli keskpäeval kõigest +12 kraadi. Ka on ilm enam-vähem pilves, kuid vihma ei ole vist loota. Aiapeenrad on kuivad, mispärast mina, Hilda ja teenija neid kastmas käisime. Teenijaga, kelle saatis proua Sternfeldt, ei olnud õnne: ta ei saanud tööga hakkama, tundis nähtavasti ise seda ja läks täna minema. Aga meil on suveks aiatööde jaoks tüdruk palgatud- ajame esialgu sellega läbi. Lapsed mängivad päevad otsa rentniku Markuse lastega. Sirelid õitsevad väga hästi praegu. Ei tahaks hea meelega toas ollagi, ometi pidin tänagi suurema jao päevast toas kantseleitööd tegema.

Helsingis, 15. juunil 1931.

Hommikul kell ¼ 7 tõusin Keilas üles, ajasin habeme ära, äratasin Hilda ja hiljem ka väikese Eduardi, kes laupäevast saadik meil kalal oli, sõime hommikust ja sõitsime Tallinna poole. Reisipalavik oli nagu harilikult: ei tea, mis võõras kohas tuleb ja kas kodus äraoleku ajal kõik ilusasti jääb- sellepärast jääks alati kõige parema meelega koju.                          

Koduhoidjaks pidi meile tulema Hilda mamma. See on aga oma tütre Alide perenaine ja ei saanud vist sellest õigel ajal teada, ja pikemate selgituste järele sõitis meile koduhoidjaks proua Vendela Kuusik. Nõnda võisime laste järelevaatuse mõttes rahuliku südamega sõitma hakata. Hilda sõitis Keila jaama hobusega, mina väikese Eduardiga läksin jala. Pääskülast tulid peale: advokaat Alfred Nirk oma prouaga ja tema sugulane majandusteadlane Juhan Nirk oma prouaga. Tallinnas lahkus meist väike Eduard, kes oma ametisse läks. Sõitsime kahe autoga sadamasse.

Bore I .on ilus laev, parem kui teised laevad, mis kongressist osavõtjaid Helsingisse viisid. Sellele laevale tuli hulk eestlasi ja ungarlasi, aga kõik mahtusid hästi ära ja lahe oli kõigil. Igaüks võis laeval asuda kohta, kuhu ise aga soovis. Ilm oli ilus. Lainetus oli väike. Merehaigeks ei jäänud ükski. Vaatlesime kaduvat Tallinnat. Ka maa kadus silmapiirilt. Ärensgrundi juures hakkasid paistma Vene sõjalaevad; seal uppus ju hiljuti üks Vene allveelaev. Varsti pärast Ärensgrundilt möödumist hakkas juba Soome rand silmapiirile kerkima. Ligemale jõudes hakkasid paistma Suomenlinna kaljumäed. Soome omapärasuseks on graniidi kaljumäed. Eestis on graniiti põllukividena ja mererannas küllalt olemas, kuid ei ole graniidimägesid nagu Soomes… kell oli umbes 3 p.l., kui Helsingi sadamasse jõudsime. Tallinnast olime kella ½ 11 paiku välja sõitnud. Helsingi sadamas oli hulk rahvast vastu võtmas. Vastastikused kõned, tervitused, muusika- kestsid võrdlemisi kaua. Viimaks võis Helsingisse minna. Soome sõidukaartid korjati ära, ühes sellega ka üks teateleht, mis meile laeval juba Tallinnas oli antud täitmiseks. Meie asju tolliametnikud üldse ei vaatanud- nii viisakad olid soomlased külaliste vastu.                                            

Asjad ja võõrad viidi autodega, ilma maksuta, korteritesse; üks kongressijuht sõitis iga autoga kaasa. Meie asusime ühele Helsingi peatänavale-Aleksanteri katu 48 kahte tuppa, millel oli ühine eestuba: kolm meest ühte ja kolm naist teise tuppa. Terve õhtupooliku veetsime Helsingit vaadeldes.

„Elanto“ söögimajas sõime hästi 67 Soome marga (umbes 670 Eesti sendi) eest 6 inimesega. Näis olevat odav ja hea.

Pärast käisime ühel linnas asuval surnuaial. Nägime ilusaid lillepeenraid graniidist sammaste ja tahvlitega. Peaaegu ühtki hauaküngast ei näinud. Ka riste paistis väga vähe olevat, liiati veel puuriste. Hauaplatsidel oli ilus muru, sõmer liiv, millele igasugu kirjad peale olid tehtud ja lilled. Need köitsid meie tähelepanu. Muidugi ka graniidist mälestusmärgid. Soome surnuaialt võiks palju ilu ka meile tuua. Saatjaks oli meil kongressi poolt üks preili- koolipreili Viiburist, kes Helsingi ülikooli lõpetanud. Surnuaialt viis ta meid raudteejaama ja lahkus meist. Raudteejaamas saatsime postkaarte koju. Pärast sõitsime trammiga ja ronisime kaljusele mäele, kus asub tähetorn, käisime mitmes puiestikus ja tulime võõrastemajja, mille nimetus on Yksityishotelli (Privathotel) Hällberg.

Helsingis, 16. juunil 1931.

Juba on teine päev õhtul. Hommikul sõime hotellis kaeraputru, mis näib olevat mõni Soome rahvustoit, ja jõime kohvi. Siis läksime Johannese kirikusse, kus oli kongressi avamise jumalateenistus. Ilus kirik, puhas, elektriga valgustatud, Soome, Eesti ja Ungari lipud kirikus. Soome president oli ka jumalateenistusel. Lauldi jumalateenistusel Soome,Eesti ja Ungari keeles. Keskpäeva paiku oli kongressi avamine, mis 2-3 tundi kestis. Sellest võtsime osa. Nägime, kuidas kõnelejad ametliku näoga paberilt oma kõnesid ära lugesid; mõnel värises sealjuures paberileht käes.

Kõnelejad rääkisid sagedasti nõnda tasa, et parima tahtmise juures selles väga suures saalis neid kuulda ei võinud. Aga kas tahetigi kuulda, oli iseküsimus. Kõneleti ja siis plaksutati „ametlikus hõimurahvaste vaimustuses) käsi. Ma mõtlesin, et niisuguseks puhuks peaks leiduma mõni plaksutamisemasin, nõnda, et inimestel, kes vaimustatud ei ole, ei olekski tarvis oma käsi vaevata. Isegi jutlus kirikus, mille pidas piiskop Gummerks, oli nähtavasti sõnasõnalt valmis, vähemalt anti meie Eesti laululehtede taoliselt kirikulistele leht, kus olid laulud ja Eesti ning Ungari keelsed tõlked peetavast jutlusest! Aga mis parata!. Rahvaste, ka hõimurahvaste vahekorrad on nii õrnad, et ühistel koosolekutel iga sõna tuleb kaaluda, et teine pahandatud ei saaks- seal ei saa teisiti, kui loe oma kõne ustavalt sõnasõnalt paberilehelt maha.

Pärast väikest söömist kongressisaalis, mille olid võrdlemise soolase hinnaga korraldanud Soome lotad, läksime linna vaatama ja tegime mõned ülesvõtted tähetorni kaljumäel. Siis kõndisime kauplusi mööda, kus leidsime kõik enam-vähem kallima olevat kui Tallinnas. Lõuna „Elanto“ söögimajas oli täna juba palju kallim, nimelt 6 inimese pealt ühes limonaadi ja piimaga, 3 toitu igaleühele- 100 Soome marka 50 penni! Pärast lõunat, mille lõpetasime kella 7 paiku, käisime Soome ja Eesti vabadussõja mälestusmärke vaatamas ja sõitsime trammiga läbi linna. Imestasin kaljukünkaid, mida iseäranis linnaäärtel palju nägime.

Praegu on juba kell ¾ 11 õhtul. Prouad on oma toas. Nirk’id läksid raudteejaama, kaugustega tutvunema, et siis homme teaks vast mõnda autosõitu ette võtta. Nirk’idega on mul hea olnud kaasas olla, sest nad tunnevad osalt juba ennegi Helsingit ja on väga ettevõtlikud reisiasjade korraldamisel, nõnda et mul ei ole sellepoolest ühtki muret.

Keilas, 19. juunil 1931.

Kolmapäeva hommikul käisime Helsingis kohvikus kohvi joomas. Pärast võtsime ühe auto, kuhu kõik kolmekesi peale mahtusime, ja sõitsime kilomeetrit 20 linnast välja ühele väikesele joale. Seal jooksis vesi enam-vähem astmetekaupa kividelt alla. Kuna meil Eestis jugadel ja koskedel on paekivi, siis Soomes oli igalpool jällegi graniit. Tee viis meid mööda kaljukinkudest, taludest, metsadest. Silma paistsid maaelamud, enam-vähem väikesed ehitused, püstilaudadest, punaseks värvitud. Põlluribad õige kitsad, kraavidega peenra asemel. Maastik künkaline- orgude ja mäekestega, mis sagedasti päris paljas graniit. Silmale oli see maastik üsna veetlev. Tagasi sõites käisime autoga ka ühel Helsingi lähedal oleval saarel, mis silla kaudu kindla maaga ühendatud oli. Niisamasugune metsa- ja kaljumaastik oli ka seal, kuid juba linnalaadi majade ja mänguplatsidega. Autosõit, üle 40 kilomeetri edasi-tagasi, läks maksma 138 Soome marka. Autojuht, tüse mees, oskas meile iga tähelepanuväärilist asja seletada. Üldse saab eestlane soomlasega võrdlemisi hästi juttu ajada igaüks oma keelt tarvitades. „Elantos“ sõime kolmapäeval einet- kaerapudru ja praega, puhkasime natuke hotellis ja läksime jälle matkama. Sõitsime õhtupoolikul nimelt Korkeasaarele loomaaeda vaatama. Sõit aurulaeval saarele ja sealt tagasi Helsingisse maksis 3 Soome marka (=30 Eesti senti); saarel ühtki maksu ei nõutud. Korkeasaar on oma nime sellest saanud, et ta on õieti kõrge kaljumägi: vahetevahel on kalju päris paljas, seal jälle metsaga kaetud.. Saarel on loomade ja lindude jaoks majad ja puurid ehitatud. On igasugu loomi: karusid oli küll üle kümne, poegadest peale kuni vanade suurte karudeni; põhjapõdrad, hirved, hudid,rebased, jänesed, metshaned, pardid jääkaru, kotkad, kullid, fasaanid, isegi vaufasaanid oma huvitavate sabadega, mis vahest nagu mitmekirjaline luud maa poole, vahest nagu tuulelehvik kõrgele tõstetud oli; üldse kõiksugu loomad ja linnud ja kalad, mis nähtavasti Soomes olemas.                                       

Nägime isegi metshärga tugeva turjaga. Ühe karupuuri ja koopa ees peatusime tükk aega. Nirk andis karule käsu: „Istu!“ ja karu istus, võttis käppadega puurivõreraudadest kinni , pistis nina võre vahele välja, ajas lõuad pärani ja sai kompvekki. Näis õige maias karu olevat. Kui kompvekk suhu ei juhtunud otsis karu selle ka oma karvadest üles. Oli väga huvitav. Kaua aega veetsime vaufasaani juures, kelle saba oli parajasti lehvikumoodi. Teine Nirk tahtis teda ühes naistega nõnda üles võtta, aga apparaadi seadmise ajal tõmbas lind omad suled kokku. Peagi juhtusime kokku ühe kurega, kes nagu vaufasaangi vabalt jalutas, kuna mõni tema kaaslane puuris asus. Kaugelt kuuldus muusikat. Kurg leidis ühe sule, võttis selle noka vahele ja laskis ilusat balletti! Suurepäraline oli kure tants, rütmiline ja ilus. Hildal on üks jalakont natuke kunagi vist kingast pigistada saanud ja jalg valutas sellepärast pikast käimisest. Kutsusin sellepärast terve seltskonna ühele kaljukingule istuma ja jalgu puhkama. Eemal paistsid meresaared, mida Helsingi ees õige palju. Helsingi linn paistis sinna. Saartel metsad ja majad. Soe ilm oli. Päike tuli pilve alt välja. Oli hea tunne. Seltskonnas kerkis korraga mõte: „Viimaks sõidab laev saarelt viimast korda ära ja meie jäämegi saarele!“ Laev käib kella 10 hommikul kuni kella ½ 11 õhtul iga poole tunni tagant seda vahet. Arvasime, et niisuguse ilusa ilmaga häda ei oleks, kui öö ka kalju peal saaks veedetud. Enne kella 10 õhtul sõitsime siiski Helsingisse tagasi. Olime väga rahul selle päevaga, sest saime mõndagi näha. Võõrastemajas sõime veel ligi keskööd kaerapudru ja võileibu munaga. Ühtlasi harutasime oma kojusõitu järgmisel päeval.                                               

Eila hommikul kell 7 tõusime helsingis üles, ajasime habet, sõime veel kord kaeraputru, mis Hildale küll ei maitse, nõudsime võõrastemaja arve, mis igaleühele kolmest mehest ligi 20 Eesti krooni kraesse tõi, ja hakkasime sadamasse sõitma. Piletid ja passid olime juba kolmapäeval kätte saanud. Sõitsime aurikul „Ebba Munck“. See on Helsingi ja Tallinna vahel sõitvatest laevadest üks parematest, kuid väiksem, aeglasem ja üldse halvem ja üldse halvem Bore I-st. Ilm oli ka võrdlemisi vaikne ja enam-vähem päikesepaisteline, kuid laev kiikus õige tublisti. Kuuekesi tellisime küll lõunat, kuid sööjaid sai meist üksnes kaks: mina ja Nirk; Tartu Nirgi proua käis ka söömas, kuid jättis pooleli. Advokaat Nirki proua jäi merehaigeks, nõndasama ka Tartu Nirk. Hildal valutas pea, kuid merehaigust ei tulnud. Merehaigeid näis õige mitu olevat. Mul ja Nirk’il ei olnud ühtki häda, sõime rahulikult lõunat ja jõime pudel Saku õlutki ära. Kell 10 olime Helsingist välja sõitnud ja kell 3 p.l. olime juba Tallinnas. Tollirevisjon oli pealiskaudne, meil küll midagi iseäralist tollitavat asja ei olnudki; üksnes mõned asjaad lastele tõime kaasa. Ei olnud mõtet Helsingist midagi iseäralist ostma hakatagi, kuna seal näisid asjad kallimad olevat, kui nad Tallinnas ongi. Peatusime Hildaga Eduardi juures Pikal tänaval. Eduard oli natuke haige ja tema asemel külmetas koort väike Eduard. Kell 5-30 sõitsime Tallinnast Keila poole.Koduhoidjaks oli selsamal päeval tulnud Hilda mamma ja proua Vendela oma mehega, kes ka siin oli olnud, ära sõitnud. Viis hane ja viis pardipoega oli välja tulnud. Kodus oli muidu kõik ilusasti.

Üldiselt võib ütelda, et Soomesõit päris hästi korda läks. Umbes 80 krooni kulus ära, kuis mõndagi sai ka näha.

Keilas, 22. juunil 1931.

Päevad, mis ma jälle kodus olen olnud, olid üsna kõvasti tööpäevad. Olin registreerinud sünde ja abielu, ristinud, matnud, leeritanud ja haigeid armulauale võtnud. Nõnda olin eila Rannamõisa kirikus, kus õnnistasin 19 leerilast, matsin ühe surnu, pidasin surnuaiapüha jutluse ja käisin viies kohas haigetele armulauda andmas. Võisin nõnda õhtul kell ¼ 10 alles koju jõuda, kust kell 7 hommikul olin välja sõitnud; nõnda oli mu pühapäevane tööpäev üle 14 tunni pikk. Ometi rahuldab mind ennast niisugune tööpäev: ma tunnen siis, et mind kogudusele tarvis läheb ja ma mitte asjata palka ei võta. Täna alustasin leeri, mis 3 nädalit kestab. Kokku tuli 65 noort, aga neid tuleb mõni veel juure.

Ilm on täna vihmane. Õieti on sestsaadik, kus Soomest tagasi jõudsime, igapäev natuke sadanud ja just sooja ilma ei ole olnudki. Soomesõidu päevad olid ka ilma poolest ilusad. Rannamõisas sain eila küll surnuaiapüha ära pidada, aga enne seda, leerilaste õnnistamise ajal, oli tugevasti sadanud ja surnuaial puhus kange tuul, mis rääkimise raskeks tegi. Peab ütlema, et häid suveilmu õieti meil tänavu ei olegi veel olnud. Loodame, et nad aga tulevad. Rannamõisas oli hiljuti olnud öökülm, mis varajaste kartulite pealsed ära kõrvetanud.

Laupäeval ja pühapäeval olid meil võõrad: õp. Paul Kuusik oma prouaga. Minu asemel pidas Paul Keila kirikus eila jutluse.

„Laste Rõõmus“ nr 6 on minu jutt „Rahaauk“. Viktor ja Ellinor lugesid korraga „Laste Rõõmu“ kahest isekohast, hoides vahelmisi lehti üleval. See kuukiri huvitab nähtavasti kõiki lapsi üsna hästi.

Reedel sain ometi niipalju aega, et Soomesõidu pildid ilmutasin. Neid on 8.

Keilas, 26. juunil 1931

Jaanipäeval oli Keilas traditsiooniline surnuaiapüha kus ligi 1700 laululehte ära läks.Pärast jumalateenistust surnuaial avasin köstrimajas palve ja lauluga kirikunõukogu koosoleku, ristisin siis kiriku käärkambris kaks last ja olin pärast nõukogu koosolekul lõpuni. Pärast lõunat sõitsin Keila Valksa-Mihklile ristima, sealt Jacobsenisi külastama, kes praegu jälle kaheks kuuks Keila on asunud. Jacobseni juure tuli ka Hilda ühes lastega. Väike Eduard tuli Jaanipäeval meile ja sõitis alles täna hommikul ära. Enama jao aega istus ta Keila jõe ääres, kuid peale mõne särje ja hulga väikeste viidikate ta midagi ei saanud. Ka väike Eduard leidis, et vähjad Keila jõest kadunud on. Läinud aastal saime jõest hulk vähki, aga tänavu ei ole meie siiamaani ka ühtki vähjapoega leidnud. Isegi vähjaurkad on muda täis. Surnud vähki ka ei leia. Olen naljatades ütelnud, et tänavune kevadine erakordselt suur vesi vähjad alla on viinud. Jaanipäevast saadik on ilmad ilusad, kuigi päris õiget suvesoojust veel ei ole olnud; on +14 kraadi ümber. Eila õhtupoolikul olin laste ja väikese Eduardiga jõe ääres. Lapsed suplesid. Mina olin ka jões, katsusin liiviga särgi püüda- sain nõnda kaks särge. Viidikaid oli meil mitukümmend; puhastasime nad päikese veeru eel jõe ääres ära ja täna keedeti neist kalasuppi. Küll oli eila ütlemata ilus õhtu. Päike paistis üsna soojalt pilvita taevast, oli vaikne, jõepind virvendas natuke. Istusin ja ilutsesin. Ka täna oli selge taevas.

Hanedega ei ole tänavu õnne. Üks hani haudus üheainsa poja välja ja tallas selle. Teine haudus viis poega; neist uppus täna kolm veega täidetud vanni- vist oli vannis olev vesi neile liiga külm. Hildal oli sellest väga kahju.

Keilas, 29. juunil 1931.

Eila pärast kirikut ja lõunat sõitsin ühes Hilda ja mõlema lapsega Joa Niiliskile varrudele. Selle talu peremees on proua Väli vend, on olnud taga kokkupuutumisi Keilas Välide pool ja meid kutsuti kõiki sinna. Varrudel olid muidugi ka Välid ja Keila loomaarst Kilgas oma prouaga- Kilgased elavad ju Keilas proua Väli venna Paermanni majas. Meie sõitsime kodust kell ½ 3 välja ja jõudsime Joa külasse ¾ 5 paiku. Ma ristisin lapse ja siis tuli peagi asuda pidulauda, mis oli kaetud enam-vähem linnaviisi, isegi linnast ostetud veinid olid. Muidugi oli ka koduõlut ja kartuliviina. Mõnigi varruline jäi üsna „pehmeks“, isegi üks kirikunõukogu liige rääkis üsna „pehmel keelel“, kuid kord jäi enam-vähem ilusaks. Kodupoole hakkasime minema kella 10 paiku õhtul. Üks noormees saadeti minu hobust Joa mõisast läbi Kääsalusse maanteele viima, kuna Välid meid paadiga sõidutasid mööda Keila jõge tükk maad ülespoole. Pärast kõndisime tükk maad läbi heinamaa, mis kohati soine oli ja jalad märjaks tegi, kuni Kääsalus maanteele jõudsime, kus meie hobune juba ¾ tundi meid oodanud oli. Kell oli 5 minutit 12 peal, kui Välidega jumalaga jätsime ja hobuse peale istusime. Oli ilus valge öö. Puhus päeval üsna jahe tuul, kuid jõel sõites oli vaikne ja tundus soe; nõndasamuti ei olnud jahe väga ka hobusega sõites. Kell ½ 1 öösel olime kodus.

Ilmad on imelikud- ei ole ikka veel päris suvesooja. Kurgid meil on üksnes üksikud juba nelja lehega- nad ei taha ega taha kasvada, sest päeval puhuvad jahedad tuuled, öösel on niisamuti üsna jahe.

JUULI

Keilas, 2. juulil 1931.

Teisipäeval, 30. juunil, pidasime Ellinori 11. sünnipäeva. Võõraid oli meile vähe tulnud: juba esmaspäeval tuli väikese Hilda sõber Hedvig Hermann, teisipäeva hommikul tuli preili Edith Arro; päeval tuli „Mõhku tädi“, õhtul olid ka Greenbergid ühes oma Karini mänguseltsilise Margotiga.

Teenija oli söögitoa uksele pärja teinud. Hilda ostis Ellinorile kingituseks jalgratta, mis ligi 160 krooni maksis. Hilda soovil võtsin hommikul Ellinori, kes alles särgiväel oli, sülle ja viisin alumisele korrale, nn. kotta ja näitasin jalgratast. Päris lennates tormas Ellinor Hilda juurde, kes trepi peal oli ja kaelustas teda. Suure hooga tormas ta siis tervest majast läbi ja kuulutas kõigile vaimustuses: „Mul on jalgratas!“ Hedvig Hermanni oleks ta peaaegu pikali tõmbanud! Ma läksin üheks tunniks leeri ja jätsin leerilapsed siis köstri hooleks. Vahepeal oli preili Arro meile jõudnud ja tema juhatusel hakkas Ellinor sõitu õppima. Õhtuks oli tal jalgrattasõit peaaegu selge. Täna juba sõitis ta nagu vilunud sõitja! Ellinor sai häid kingitusi ka teistelt- preili Arrolt, Hedvigilt ja Karinilt-, ometi on jalgratas kõik meeled vallutanud. Ellinor ei ulatu sadulas istuma, sellepärast sõidab ta esialgu püsti. Viktor katsub ka õppida, aga ei saa veel iseseisvalt sõita. Hilda ise õppis ka juba sõitma, kuid sõitmine ei lähe tal veel hästi ja täna juhtus tal äpardus: kukkudes rattalt nikastas ta oma jala, nõnda et ei saagi nüüd mõni aeg sõita.- Mõtlesin Ellinori sünnipäeval mõnda autosõitu korraldada, aga ei saanud autot; ka ei saanud Jacobsenid, kes Joat näha tahaksid, meile tulla, sest proua Jacobsen arstib oma jalga. Ei oleks ma ka saanud töörohkuse pärast lõppude lõpuks sõitagi, sest niipalju tunnistuste tahtjaid nagu teisipäev ei ole enam kaua käinud.

Ilmad on natuke juba soojemad. Teisipäeval ja eila müristas; tänagi oli üks müristamisepilv näha. Eila käisin lõuna ajal Tallinnas, Lenderi gümnaasiumis palga järel. Sel ajal oli ilm enam-vähem sadune, läks aga õhtuks jälle ilusaks.

Keilas, 3. juulil 1931.

Sain täna oma tulumaksulehe. Mulle on määratud maksu 135 krooni, s.o. hulk vähem kui läinud aastal. Selle maksumääraga võib jällegi rahul olla. Üldse ei ole mulle siiamaani kunagi ülekohut ega liiga tehtud.

Täna õhtupoolikul on ilm väga ilus. Käisin Viktoriga jõe ääres lõbu pärast õngitsemas. Saime kümmekond viidikat ja ühe ahvena. Viktor püüdis esimest kaks kala oma elus: ühe õngitses ta minu abiga, teise päris iseseisvalt. Ma käisin ka alasti jões. Vesi oli päris soe. Pesin enese puhtaks jõevees. Inimesi on siiamaani väga vähe suplemas käinud, sest veel ei ole olnud tõsist suvesoojust, kuigi täna vist vilus oli juba +16 °R. Ega mind jõeääreski rahule ei jäetud: tuli üks mees sel ajal, kui meie juba peaaegu koju olime minemas, mina veel kivi otsas istusin kuivas jõesängis ja Viktor vees sulistas; mees tahtis Keila valla perekonnaregistri jaoks enese perekonna kohta tunnistust. Ma võtsin valla sellekohase kutselehe oma kätte, kasserisin määruste kohaselt 1 krooni ja viin tunnistuse homme vallamajja.

Kõndisin õhtu eel aias. Hilda on aia ilusasti korda seadnud. Päike paistis mahedalt, ei olnud tuuleõhkugi. Nii rahulik on loodus. Kui see rahu ja ilu ja soojus ka kestaks kaua aega! Aga ei- kõik on kaduv!

Keilas, 8. juulil 1931.

Ilmad on nüüd kõik aeg juba olnud soojad ja meelepärased. On sagedasti +22 °R. Eila käisin Viktoriga jões- Ellinor suples tohtri naisperega eemal. Mulle ei tundunud jõevesi küll mitte iseäranis soe olevat, kuigi ma üleni enese vette kastsin lutse püüdes, keda sain 2. Vahetevahel on ka vihma sadanud- paar ööd järgimööda, nõnda et kõik hästi kavab. Raske on niisuguste soojade ilmadega leeri pidada. Leerilapsi on 70 ja need on võrdlemisi väikeses ruumis istumas, kus vaatamata avatud aknate peale õhk ikka umbne on.

Olen nüüd sagedasti töövaheaegadel katsunud looduses viibida. Nõnda olin pühapäeva (5.juuli) õhtupoolikul Ellinori ja Viktoriga mitu tundi jõe ääres: lapsed suplesid ja aelesid heinamaa rohu sees;mina fotografeerisin. Pühapäeval oli korra vist +24 °R. Kevad oli jahedavõitu ja kardeti, et päris sooje ilmu tänavu ei tulegi; nüüd on ometi tõeline suvesoojus käes.

Hiljuti laulatasin selle lätlase, kes mõne aasta eest meie õues kriminaalpolitsenikut mängis ja selle „teeröövimise“ eest 5 aastat vangistust sai. Küll mööduvad aastad kiiresti! Huvitav oli see laulatus: pruutpaaril olid valged kindad ja pruudil isegi lilled käes- elavad nad ju Kumna mõisas, kus lilli palju kasvatatakse. Sõrmuste vahetamisel ei saanud peigmees nii ruttu oma kinnast käest, kui nähtavasti pruut seda tahtis: näuhti! kiskus pruut oma peigmehe kinda käest, enesel sealjuures vihane nägu. Lätlane näib natuke ikka puuduliku mõistusega olevat; küll ta oma „energilise“ naise käest edaspidi saab!

Täna jõe ääre ei saanud, sest mul tuli kaks korda Keilas käia: hommikul kella 9-12-ni olin leeritundides, kell 5 pärast lõunat matsin ühe vanainimese, keda terve kihelkond tundis, nimelt endise leeritoa Miina. Matusekõne pidasin kirikus. Matusetalitus ise oli haual, alevivahelisel surnuaial. Lopsakalt kasvab seal praegu rohi ja puud. Imelik tunne on suve soojal kasvamise ajal haua äärel seista: puud kohisevad tasase tuule käes ja räägivad elust, kuid sealsamas seisavad inimesed paljastatud peadega ja kuulavad lahtise haua äärel jumalasõna inimese kaduvusest ja igatsetavast igavesest elust.

On praegu pilves ilm, kuid soe õhtu. Olin aleviskäimisest päris higine ja kõndisin tükk aega meie maja ees õues, et meelepäralise tuulepuhangu käes ennast jahutada. On väga mõnus tunne niisuguse ilmaga. Vist on vihm tulemas. Eila öösel sadas tubli hoog; olevat isegi müristanud, kuid magasin nõnda raskesti, et midagi ei kuulnud. Aias kasvab pärast öösist vihma kõik silmale nähtavalt. Jasminid on rohkes õiteehtes- meil neid aias mitu-mitu ilusat põõsast; Hilda lasi neid läinud aastal meie hauaplatsilegi istutada. Aiamaasikad on mõned juba valminud, kuid need lähevad Ellinori ja Viktori suhu. Herned õitsevad. Hilda puhastab igapäev hoolega peenraid. Ühe päeva õhtul aitasin teda kartuleid kitkuda. Aed on tänavu hästi korras. See on Hilda hool ja mure olnud aeda korras hoida; mina ei saa selleks aega, sest kogudusetöö on just kevadil ja suvealguses praegu suur olnud: leerid, laulatused ja igasugu muud asjad on selle aja peale kuhjatud.

Keilas, 13. juulil 1931.

Ilmad olid viimastel päevadel jällegi jahedamad, kuigi kange lõunatuul puhus. Sooja oli nii umbes +14 °R.

Võõraid meil muud selle aja sees ei käinud, kui proua Sommer oma tütre Elaga paar tundi neljapäeval Haapsalust sõites rongide vaheaegadel, kuni võimalus oli Kloogale sõita.

Kõik päevad olin kõvasti töös. Leeri pidasin järjekindlalt 3 tundi päevas. Ma arvan, et tänavune leeriõpetus sai põhjalikum kui ükski teine. Laupäeva õhtul käisin Jõgisu Pundil üht paari laulatamas. Eila, pühapäeval, oli leerilaste õnnistamine. Leerilapsi sai ühes kahe ületulnud veneusulisega kokku 72. Ma sain neilt kingituseks ühe nähtavasti Soome kristallvaasi ja kaks hortensiat. Pärast leerilaste jumalateenistust matsin ühe surnu. Kirikus sain valmis alles kella 4 paiku. Siis tulin koju, sõin lõuna ära ja sõitsin Valingule ühe asuniku last ristima. Õhtul töötasin veel tükk aega kantseleis, sest täna sõidame hommikul kell 6-22 Keilast Viljandisse.

Keilas, 18. juulil 1931.

Viljandi reis läks enam-vähem hästi korda. Esmaspäeva hommikuse Paldiski rongiga sõitsime kõik neljakesi Tallinna. Autoga sõitsime kitsaroopalise jaama, ostes tee peal pagari juurest saia ja kooki tee peale kaasa. Kitsaroopalisega tuli sõita kella ½ 9 hommikul kuni kella 5, 22 õhtupoolikul, enne kui Viljandisse jõudsime. Ilm läks soojaks, kuid liig palav ei olnud. Igatahes oli joogijanu vähem kui mõnikord varemalt, kuigi ma limonaadi ostsin ikka kaks pudelit korraga Sakus, Kohilas, Raplas, Türil ja Võhmas; viimases kohas ostsime ka natuke aiamaasikaid. Viktor armastas pead sõiduajal vaguniaknast välja pista. Tal oli ilus väljaõmmeldud ilma nokata müts, proua Villa kingitud, peas. Korraga nähti poissi vaguniuksest välja lipsavat. Mütsi oli tuul peast ära viinud. Poiss oli näinud, et müts kusagil trepi külge peatuma jäänud ja tahtis nüüd järele minna! Õnneks nähti teda õigel ajal ja kutsuti tagasi- muidu oleks poiss veel vast rongilt maha kukkunudki. 

Viljandis ostis Hilda Viktorile ühest juudipoest uue mütsi, seekord nokaga. Viljandi vaksalis oli minu papa meil vastas naanu Viktori hobuse ja vedruvankriga. Naanul oli nisusaia tehtud ja vasikas tapetud. Elasime jälle aidas,kus ennemaltki sagedasti elatud. Teisipäeval oli väga ilus ilm. Meie käisime mägedel marjul. Puuri talu maa peal olime kolmekesi- Hilda, Ellinor ja mina- tükk aega mäe otsas ühe kase varjus pikali maas ja vaatlesime, kuidas pilved päikese käes nagu sulasid ja kadusid. Ihud olid palava päikese käes marjakorjamisel higiseks saanud, sellepärast oli väga mõnus lühikese rohu peal kase varjus puhata, kuna vahetevahel ka kerge tuuleõhk meeldivat jahedust tõi. Viktor oli sel ajal minu venna Viktori ja selle poja Endeliga ristikheina põllul, kus parajasti loogu võeti. Pärast lõunat mõtlesin vähki püüda ja olin juba ojas, kui korraga tuli Moorilt minu vend Jaan ühes oma Emma ja Heinoga. Nad tõid kruusitäie maasikaid, omast metsast korjatud. Hakkasimegi vähki püüdma ja saime neid tükki 80. 

Õhtul oli siis suurem vähjasöömine. Kolmapäeva hommikul kell 5 saime- mina ja Hilda-Jaani ja tema naisega nende karjamaal kokku ja korjasime mitu toopi maasikaid. Jaan saatis Heinoga, kes ühes meiega Naanule tuli, veel aiamaasikaid lisaks; nõnda saime päev otsa maasikaid süüa. Magasime päeval tagantjärele ja saatsime päeva õhtule. Neljapäeval tegin paar ülesvõtet, tõin paar peotäit esimesi kukeseeni Rootsi talu metsast ja tegin üht ning teist. Lõunaks tuli Jaan oma Emmaga jälle Naanule. Ma läksin Jaaniga kalu püüdma. Püüdsime liiviga. Ma olin trikoos, millel aga väga suur väljalõige. Parmud hammustasid alatasa. Üks putukas nõelas nagu mesilane. Korraga tundsin, et pealmine mokk hakkab paistetama. Ihu punetas kangesti. Mul oli halb tunne. Olime saanud juba pool tosinat poole- ja naelalisi purikaid ja paarkümmend suurt särge, mõne vähja ka. Ma tulin ojast välja. Jaan hakkas oma pojaga edasi püüdma ja sai vel mitu head kala. Hilda tõi mulle oja ääre juua ja mu riided. Jõin ja riietusin. Mul hakkas parem. Puhastasin siis kalad ära ja Hilda hakkas neid praadima. Ilm oli väga ilus. Korraga tõmbus taevas pilve ja hakkas müristama. Meie hakkasime ruttu kalapraadi sööma, sest Jaan tahtis oma perekonnaga õhtul Moorile tagasi minna. Pärast Moori rahva äraminekut hakkas vihma tibama, kuid suurt sadu ei tulnud. Meie keetsime veel 49 vähja ära, mis Jaan pärast liivitsemist püüdis. Vähjad jäid ometi meist patta, sest müristas vahet pidamata ja meie katsusime, et aga aita oma voodidesse saime. Küll võtsime vahetevahel teki üle pea ehk pigistasime silmad kinni, aga siiski paistis ukselaudade ja seinapalkide vahelt välgutuli silma. Meie kõik kartsime; vast üksnes Viktor ei kartnud. Piksemürin ei olnud küll väga kange, aga õudne tunne oli siiski. Nõnda uinusingi piksemürina saatel. Öösel nägin und: olin kange pikse käes; tulemas oli suur sadu, kus vihm „kallas nagu pangiga“; läksin suurte puude varju; pikne lõi kuhugile kõrgepinge postidesse, kuid mul ei olnud ühtki häda. Öösel tahtis Ellinor juua. Oli juba valgeks läinud, kuid ilm oli pilves; kui kaevu juure läksin Ellinorile juua tooma; müristamine oli mööda.

Reede hommikul sõi minu pere ühes minu vanematega veel aidatrepil vähki. Natuke enne kella 10 hommikul sõitsime Naanult Viljandi poole. Viis meid jälle papa. Viljandis ostsime saia tee peale ja minu vanematele. Papa ootas ühe tänava ääres hobuse juures. Meie aga läksime Viljandi lossi mägedesse- tahtsin lastele varemeid näidata. Lapsed olid hästi varemetest huvitatud. Mina olin ka huvitatud sellest, kuidas sestsaadik, kus ma Viljandi linnakoolis käisin, palju asju suuresti oli muutunud, ilusasti korraldatud j.n.e. Viljandi vaksalis ütles papa jumalaga jättes: „Kui kuuled ükskord, et mind enam ei ole, siis tulge ikka ka saatma!“ Enesel olid sealjuures peaaegu pisarad silmis. Ma vaigistasin teda: „Muidugi ma tulen siis, kuid sa elad loodetavasti veel, ja meie saame ehk üks teist veelgi näha!“ Kes teab: igaühe surm võib olla väga ligidal! Kell 1 p.l. sõitsime Viljandist ära. Vahetevahel sadas natuke vihma, kuid enam-vähem oli ilus ilm. Kell ¼ 8 õhtul jõudsime Tallinna sadamasse ja sõitsime sealt autoga Hilda venna Eduardi juure öömajale. Täna hommikul sõitsime koju. Kodus oli vahepeal kõik ilusasti olnud.

Keilas, 22. juulil 1931.

Ilmad on Viljandi sõidust saadik olnud enam-vähem pilvised ja soojust kõigest +15 °R, mis ikkagi suveaja kohta liig vähe on. Pühapäeval pidasin Karjakülas surnuaiapüha: oli pilves, kuid ei sadanud. Õhtupoolikul sadas Keila alevis nõnda, et veel esmaspäeval lombid maas olid; meil kirikumõisas oli aga kuiv. Väike Eduard oli laupäeva lõunast kuni esmaspäeva hommikuni meil: laupäeval püüdis ta käega 6 lutsu ja õngega mõne väikese kala (Ellinor õngitses ka mitu väikest kala); muud kalaõnne ei olnud – Preili Kallion käis pühapäeva õhtupoolikul meil lapsi vaatamas, keda ta varemalt kasvatas. Hilda vend Eduard ei ole tänavu suvel veel kordagi meile saanud, sest ta jandab kõik aeg oma koorekülmutamisega.

Eila olid Keilas suured matused. Apteeker Georg Sarmo suri ära, Tartus lõikusel olles. Tuletõrjujad täies koosseisus olid matmas, ka Keila seltsid ja rahvas. Oli palju pärgi, lilli, isegi küünlad mõnel aknal põlemas, muusika, laulukoor… Käisin pedagoogiumis oma kahe kuu palga järel; Keila tagasi jõudes läksin peagi matma. Kell 5 alustasin ärasaatmist kodust, siis läksime kirikusse, sealt hauale. Kell hakkas 7 saama õhtul, kui mina oma vaimuliku talitusega valmis sain. Et ma väsinud olin, siis tulin kohe koju ega oodanud enam kõnesid, mis tulid pärast haua kinniajamist. Sarmo oli mees, kes oskas rahvale häid rohtusid anda, ja rahvas usaldas teda. Hinnad Sarmo apteegis olid küll kallid, aga inimesed said abi. Varemalt oli dr. Greenberg nähtavasti väga pahane Sarmo peale, et see rahvale arstlist nõu andis. Sarmo ise oli ometi tagasihoidlik ja hoidis tülidest eemal.

Kurgid hakkasid meil õitsma.

Keilas, 24. juulil 1931.

Kolmapäeva õhtupoolikul sõitis meile Hilda vend Paul ühes oma prouaga, eile, neljapäeva õhtupoolikul Ellinori seltsiline, Medea Taube. Vanamamma sõitis aga eila meilt ära, sest ta sai päeval enne seda omalt tütrelt Nõmmelt kurja kirja, nagu öeldi: mispärast ei ilmuvat ta ükskord Nõmmele tagasi. Praegu on siis meil jälle rohkem rahvast. Paul küll kauaks ei jää- ta peab nähtavasti alati rändama: enne meile tulekut oli ta jällegi nädalat kolm Sakasamaal olnud oma kälimehe õp. Ederbergi pool, kes Koerust ära Saksamaale ametisse läks; meilt tahab Paul tuleval nädalil Türile minna jne.

Ilmad on ikka iseäralikud. Päeval on siiski kuni +17 °R  sooja, kuid õhtud on väga viludad, nõnda,et hea meelega ei tahagi väljas olla, lapsed välja arvatud, kes oma jalgrattaga askeldavad. Päikesepaistet saab harva näha. Tahaksin juba sooja suve! Eila käisid lapsed, Medea ja proua Vendelaga Keila jões suplemas ja ütlesid, et vesi väga jahe olevat olnud.

„Laste Rõõmus“ nr 7 oli minu jutt „Heinal“. „Eesti Kirikus“ nr 29 oli „hingekosutav artikel“ „Maitskem taevaleiba!“ Joh 6, 30-35 kohaselt. Kuna piiskop juba kauemat aega haige on, korra juba ta surma kardeti, siis palus seekord seda artiklit kirjutada „Eesti Kiriku“ praegune peatoimetaja asetäitja, Tallinna Jaani koguduse õpetaja B. Haselblatt, kellega hiljuti raudteel koos olin.

Keilas, 28. juulil 1931.

Laupäevast, 25. juulist saadik on meil jällegi väga soojad päevad. Päeval on ikka olnud +22 °R vilus. Laupäeva lõunast kuni pühapäeva õhtuni oli meil väike Eduard, kuna Paul oma prouaga ära sõitis juba pühapäeva hommikul. Ühes Viktoriga läksin laupäeva õhtupoolikul väikest Eduardi kalale saatma. Seekord läks ta Tuula heinamaadele, Keila jõe ülemjooksule, nii umbes 3-4 kilomeetrit meist eemale. Viktor kaebas juba Keila silla juures joogijanu peale, ja Eduard jootis teda sidrunisoodaga Keila restoraanis. Ma ise muidugi restoraani sisse ei läinud, sest seda ei peeta õpetaja kohta sündsaks, vaid läksin sel ajal natuke edasi. Kell oli 6 paiku õhtul, ometi paistis päike väga palavalt. Oli aga hästi vaikne ja ilus ilm. Looduserahu ja ilu kaalus üles palavusepiina. Tuula tee läheb väga sagedasti üsna jõekallast mööda. Ühte kohta, kus hein juba ära oli tehtud, tee lähedusse, jäime peatuma. Viktor ronis ühe madala heinasao otsa, mõnikord ka postide otsa, mis tee ääre jõekaldale pandud, et mõni pimedas jõkke ei sõidaks. Eduard hakkas oma püügiriistu korraldama, mina väikest kala- viidikaid püüdma. Õngitsesin umbes 20 viidikat. Eduard pani neid oma undade otsa purikatele ja ahvenatele söödaks. Ümberringi paistsid heinaloovõtmised ja kuhjategemised. Üksnes mõni pilveribake paistis taevaäärtel. Sinised kiilid lendlesid jõekaldal ja peatusid lepalehtedel ja rohututtidel, mis seal kasvasid. Olin umbes 2 tundi jõe ääres ja maitsesin ilusat ilma. Nii hea oli seal olla, et ei oleks tahtnudki ära tulla. Kuid pühapäeva vastu oli tarvis puhata. Tulin Viktoriga koju, kuna Eduard jäigi ööseks jõe ääre. Ta oli seal pimedal ajal ühes lepavõsas maganud, hoolimata sellest, et Tuula maadel ka usse leidub- hommikul, kojutulekul, oligi ta ühe ussi näinud, rattaroopas purustatult. Tuulas oli rohkem kala, ja Eduard tõi 4 purikat ja ühe ahvena. Kaladest sai süüa pühapäeva lõunaks, õhtuks ja jäi veel järelegi. Pühapäeva õhtupoolikul, kui ametikohustestvabaks sain, korjasin Eduardiga lõhmuseõisi, mis ju väga head on tee jaoks.

Eila, esmaspäeval, olime Laulasmaal õp. Sommeri juures. Meie sõitsime raudteel Kloogale- Hilda, mina, lapsed ja Medea. Kloogalt sõitsime omnibussiga Laulasmaale, kuhu saab umbes 7 kilomeetrit. Raudteesõit maksis meil sinna-tagasi 2 krooni 30 senti, omnibussisõit 4 krooni 40 senti. Nõnda läks see sõit kokku 6 krooni 70 senti maksma, peale selle kingitus Sommeri tütrekesele, kelle sünnipäeva peeti, sokolaadikarp, mis maksis midagi nii 4 krooni ümber. Hobusega meie ei saanud sõita, sest vankrirattad ei ole korras ja Keila sepad ei taha neid heinaajal parandada. Vaatamata sellele enam kui 10 kroonilisele kulutusele oli Laulasmaa reis jällegi väga ilus ja hea. Oli hommikul lämmatavalt palav ilm. Hilda ütles,et ilm teda päris ära nõrgestavat. Ma tundsin ka, kuidas minu särk märjaks läks. Keila jaamas jõime kõik limonaadi. Laulasmaal anti meile õige pea pärast kohalejõudmist kohvi. Pärast kohvijoomist võtsin kuue ja vesti seljast ja krae kaelast. Mu särk oli nii märg, et nalja pärast küsiti, kas ma mitte vette ei olevat kukkunud. Võttes kaasa päevapildiaparaadi, läksime mere ääre- meie, Sommeri paar ühes kahe lapsega, õpetajaproua Hasselblatt kolme lapsega, kuna Sommeri äi Malter juba enne oli mere ääre läinud. Mere ääres panime supeltrikood selga ja mõnulesime meres mitu tundi. Lapsed sõitsid paadiga, mõnikord mina nende ligidal vees, mõnikord hra Malter nendega kaasas. Laulasmaa rand on tükk maad õhukese veega, nõnda võisid lapsed koguni oma peadki paadiga askeldada. Vesi oli mere väga soe. Tükk aega olin ka rannaliival pikali,nõnda et päike koguni mõned kohad minu palja ihu peal ära kõrvetas; Hilda kaebas ka hiljem, et selg tal kipitavat. Vaatasime, kuidas üle lahe, Pakri poolsaare kohal hakkasid tekkima müristamisepilved. Oli näha, kuidas eemal isegi sadas. Müristas. Esialgu arvasime,et pilv mööda läheb. Kui ma veel korra merre läksin, panin ma tähele, et pilv, mis päikese juba ära varjas, õige kiiresti hakkas meie poole liikuma. Juba sähvatas välgutuli. Kiiresti riietusime ja korjasime oma asjad kokku. Vaevalt jõudsime koju, kui juba hakkaski sadama. Pärast lõunasööki tõusis uus pilv. Müristas ühtepuhku. Sommeri suvila saalis oli võrdlemisi ämar ja sellepärast paistsid välgud seda heledamalt. Lõi aga ka ühtepuhku välku! Ei müristanud küll väga kõvasti, üksainus kord välja arvatud; ka sumbutas mürinat grammofon, mis kõik aeg laste lõbuks mängis. Iga välgu ajal läheb minu kehast iseäraline tuksatus läbi. Tunnen müristamise ajal õudust. Ometi armastan ma müristamist. Iseäranis siis, kui äike mööda on läinud on väga hea tunne. Imestasime vihma, mis Laulasmaal sadas- tõesti nagu „valge vesi“ oli see. Suur veetünn sommeri suvila räästa all oli peagi ääretasa täis. Lootsime,et ka meie kodus hästi sadas ja kartulivaod läbi lõi, kuid õhtul koju jõudes leidsime,et oli üksnes vähe sadanud. Pärast vihmasadu kõndisin Laulasmaal mändade all, millest suvimaja on ümbritsetud. Oli palju jahedam, kuid ühtlasi ka mõnus. Vihmapiisad hiilgasid männiokstes, iseäranis veel siis, kui päike natukeseks pilve alt jälle ka välja tuli. Sommeriga tegime veel mõned ülesvõtted. Jõime siis veel kohvi ja ½ 7 paiku õhtul hakkasime Sommeri aiaväraval omnibussi ootama. Ootasime umbes 20 minutit. Omnibuss viis meid Kloogale varakult pärale, nõnda, et seal pidime ligi tund aega mootorrongi ootama. Vahetevahel langes mõni vihmapiisk. Taevas oli pilves, kuid enam ei müristanud. Kui Keila jaamast jala kodu poole tulime, siis panime tähele, kuidas üks pilv vajus aegamööda põhjapoole. Täna tuli jällegi ilus päikesepaisteline ilm.

Klooga jaamas rongi oodates luges Hilda ooteruumis ajalehte, Ellinor ja Medea olid omaette. Mina panin Viktori tähele. Ta luges jaamaesisel igasugu siltisid, mis üht ja teist asja keelsid, ja tegi neist omad järeldused. Üks keeld lausus, et aia otsas istumine lubatud ei ole. Viktor ütles: „Istuda aia otsas ei tohi, aga seista aia peal võib siis küll!“ ja oligi aia otsas. Ta käis raudteeroobastel, astus siis sealt maha ja ütles: „Raudteel käimine on keelatud, aga ega ma nüüd raudteel ei käi, ma olen ju maas!“ Korraga sai ta tähelepanelikuks prügikasti peale ja luges sealt pealt „Prügikast“. Kuna ta prügikasti juures ühtki keelusilti ei leidnud, ütles ta: „Ei ole keelatud prügikasti sülitada!“ Ta siiski sinna ei sülganud…

Keilas, 30.juulil 1931.

Eila oli vilus peaegu + 23 °R. Täna hommikul kell 10 on +19 °R, kuid pilves on. Eila õhtupoolikul tuli jällegi väike Eduard siia. Meie läksime jällegi Tuula kalale, võttes Viktori kaasa. Seekord läksime Tuula mõisa ligidale, umbes 5 kilomeetrit kodust. Ellinor ja Medea sõitsid hiljem jalgratastega ka sinna, leides meid üsna kergesti üles. Eduard oli seal juba varem kalal käinud, nimelt pühapäeva hommikul. Seekord ometi jäime kaladest lagedaks. Aga ilm oli selle eest väga ilus. Jõgi oli seal ka omapäraselt ilus: jões kasvas kalda ääres midagi kirburohutaolist, terved punakad saarekesed punakate õite tekitatud, mis väga veetlevad olid. Tegime paar ülesvõtetki jõest ühes inimestega. Lõunapoolne taevas läks päikeseveeru paiku pilve: oli karta äikest. Kui jõe poole läksime, oli Keila mõisa piirkonnas üks uss tee peal, küll juba surnud; öeldakse, et ussid enne vihma välja ilmuvad. Igatahes oli õhk täis äikese meeleolu; meie mõtted keerlesid ka selle ümber- rääkisime muuseas Oleviste kiriku torni põlemisest, mille pikne esmaspäeval põlema pani. Võib olla, et äikese meeleolu oli kaladelgi, kes igatahes unda ei võtnud, olgugi et õige ilusad viidikad söödaks panime. Kell oli umbes ½ 11 õhtul, kui koju jõudsime. Viktor ei kaebanud kordagi väsimuse peale. -Hilda oli kodus vahepeal aeda kastnud; ma kastsin päeval, enne lõunat ka. Kurgid õitsevad toredasti.

Väike Eduard sõitis täna hommikul jälle Tallinna. Hilda sõitis ka, et turult mustikaid osta ja veel üht ja teist tuua. Olin nõnda väsinud eilasest suvitamisest, et alles ½ 10 hommikul enese riidesse sain. Lapsed ei saanud kella 10-kski valmis.

Keilas, 31. juulil 1931.

Kirsid on enam-vähem juba valminud. Korjasin eila neid Viktoriga.

Elia lõuna paiku hakkas vahetevahel vihma piserdama. Igatahes võtsin Hilda jaoks vihmavarju kaasa Keila jaama vastu minnes. Minnes tegin vihmavarju paar korda lahtigi, tagasitulekul ei olnud seda tarvis. Mustikakorv oli võrdlemisi õige raske kanda ja ma hakkasin tugevasti higistama. Mul oli küll üksnes õhuke kuub särgi peal. Poole tee peal ajasin kuuegi seljast. Särk tahenes alles õhtusöögiks. Meil oli jälle külalisi õhtusöögil- proua Väli oma väikese poja Reinuga.

Õhtul lugesime voodis- Hilda ja mina- ja unustasime lambi põlema. Öösel ärkasin kange müristamise peale ja kustutasin lambi ära. Müristamine kestis tükk aega ja ajas päris hirmu peale. Meie ei teadnudki, et meil veel üks akengi kabinetis terve öö lahti oli.- sadas nüüd ometi ka kirikumõisas tublisti vihma ja niisutas maad. Pidime siiamaani ühtepuhku aeda kastma. Öine müristamine hirmutab rohkem kui päevane, sest välgutuli paistab pimedas otsekohe silma, pööra nägu, kuhu tahad. Isegi siis, kui juba äike nii kaugel on, et müristamist enam ei kuulegi, näeb öösel välku.

Täna päeval oli ilm õige ilus. Õhtupoolikul korjasin lõhmuseõisi aias ja põllupeenratelt köömneid Paar tundi olid meil Keila mõisaomanik, agronoom Kalm ja tema proua. Nad ei ole mitu aastat enam meil olnud, kuna nende elujärg rohkem on Tallinnas kui Keilas.

AUGUST

Keilas, 1. augustil 1931.

Eila ja täna kirjutasin lastejuttu „Ärev koolipäev“ (rahavargus). Nädal saab jälle mööda. Neil päevil, kus ma kodus olin, käis võrdlemisi rohkesti inimesi tunnistusi tahtmas. Ametitalitusi oli: neljapäeval üks 17. päevane laps matta ja täna õhtul kell 8 kantseleis üks paar laulatada. Pruudile olin annud peigmehe ja peigmehele pruudi sõrmuse: meie rahvas oli näinud, kuidas pruutpaar pärast laulatust meie õueväraval sõrmuseid oli õigeks vahetanud.

Eila öösel oli jällegi sadanud; nüüd on maa täiesti läbi niisutatud. Oli pärast vihma siiski oma 17 kraadi päeval sooja. Ei saanud aega head ilma nautida. Üksnes korra käisin Hilda soovil aias kirsipuid tühjendamas. Lapsed on paar päeva järjestikku- üksnes täna mitte- Kumna mõisas käinud aiamaasikaid ostmas, 35 senti liiter; meie omad aiamaasikad ei läinud kõige paremini korda ja on juba läbi. Väike Eduard tuli täna jällegi kalale. Mina ei saanud laulatuse pärast aega temaga ühes jõe ääre minna. Seekord läks ta Kumna poole.

Laupäeva õhtu on käes. Hilda vannitab lapsi. Homme tahan Ohtus surnuaiapüha pidada. Saab vast jällegi autoga sinna sõita.

Täna valmis saanud lastejutu kohta oleks nii palju ütelda, et umbes niisugune lugu sündis Karula Saarepeedi vallakoolis, kui ma seal õppisin. Mina käisin ühe teise poisiga, küll mitte poisi isa, vaid koolivanemat kutsumas, kelle korraldusel jällegi poisi isa kooli tuli ja omale pojale „kirjud püksid“ tegi.

Keilas, 3. augustil 1931.

Keila pagari Teliskivi poeg sõidutas meid eila jällegi surnuaiapühale. Sõitsime kolmekesi- mina, köster ja kirikunõukogu esimees. Ilm oli väga ilus ja soe. Enne jumalateenistust, rahva kogunemise ajal, käisin haige juures Ohtu Mäel. Jumalareenistusel oli peaasjalikult muidugi Ohtu ringkond, aga rahvast oli ka kaugemalt tulnud. Oli isegi veneusulisi ja baptistlasi: nõnda Keila suurkaupmees Tuberg, kes on veneusuline, ja villavabrikant Tähe, kes baptistlane. Muidugi niipalju just rahvast ei kogunenud, nagu teistele üldise tähtsusega surnuaedadele neid kokku tuleb. Päike paistis palavalt, kuid mulle jumalateenistuse ajal ta vaeva ei teinud, kuna mulle kateeder oli ehitatud ja raiutud lehtpuudega varjatud. Pärast jumalateenistust olime Ohtu Rehel lõunal. Oli seal tehtud head koduõlut ja anti meile vasikapraadi. Lõunasöögil olid peale minu: köster A.Reinvaldt, kirikunõukogu esimees F.Markus, abiesimees A.Ventsel, kaupmees Tuberg, Tähe, „ülemaaline lugija“ madis Padrik (reisib sagedasti õpetaja Hanssoniga, kes niisamasugune ülemaaline jutlustaja nüüd on). Kell ½ 3 olime jällegi Keilas- kirikus oli üks vana mees matta. Kell ½ 4 jõudsin koju. Kodus tuli veel õige mitu inimest kantseleiasjus vastu võtta- peab seda tegema, sest inimestel ei ole aega tööpäeval tulla. Õhtupoolikul oli proua Väli oma pojaga meil ja lahkus umbes kella 9 paiku. Kella 10 ajal lahkus väike Eduard. Siis oli aeg käes ka magama minna. Oleksin eila hea meelega supelnud, kuid jõekallastel konutas väga palju inimesi; ka ei oleks õieti ütelda suplemiseks aega jätkunudki. See suvi on üldse palju kogudusetööd olnud. Täna hommikul on ka juba mitu inimest käinud. Suvi on nõnda mööda läinud siiamaani, et ma vist 5 kordagi ei ole veel jõkke saanud. Lapsed suplesid eila kaua aega ja ütlesid, et vesi väga soe olevat.

Täna õhtupoolikul läksin ometi ühes Viktoriga suplema. Vesi oli tõesti soe. Juhtumisi tuli meie juure ka Keila advokaat Härm. Ajasime veel tükk aega kaldal päikese käes juttu. Hilda ei saanud aega jõe ääre tulla, sest teenija pesi pesu ja Hilda aitas teda. Ellinor käis Medeaga koguni kaks korda suplemas; Viktor ka kaks korda- enne tüdrukutega ja pärast minuga. Kahju, et suveaeg nii lühike on!

Keilas, 4. augustil 1931.

Oli jällegi väga soe ja ilus ilm (20 °R). Käisin terve perega jõe ääres. Olin Viktoriga tükk aega jões. Istusin mõne veealuse kivi otsas ehk koguni jõe põhjas. Nõnda sain päris hästi liguneda. Et jõevool seal- Alttrahteri ja Udriku mäe vahel õige kiire on, siis jahutas vesi mind hästi. Viktor käis täna pärast lõunat ühes Ellinori ja Medeaga uuesti suplemas. Advokaat Härm olnud jällegi jõe ääres ja oodanud mind. Ma ei saanud aga minna, sest õhtul kell 8 on üks kirstupanek ja ma valmistusin selle vastu. Keila alevi rahvas hakkab mind nähtavasti järjekindlalt kutsuma kirstu panema. Enamasti on see päris tasuta töö; igatahes on vähe olnud neid, kes selle ametitalituse eest ka maksnud on.

Keilas, 5. augustil 1931.

Eilase ametitalituse eest makseti siiski, nimelt 3 krooni, mis praegusel ajal ilus raha on, kus või kilogramm maksab kõigest juba 175 senti. Hiljuti sain Keilas oleku aja kõige suurema honorari, apteeker Sarmo matmise eest 30 krooni.

Täna on jällegi ilus ja soe ilm. Korjasin vabarnaid mitu liitrit sahvti jaoks. Esimene kord oli tänavu korjata neid marju: siiamaani olid üksnes mõned vabarnad valminud ja lapsed sõid nad kohe ära. Korjasin ka kirsse, mis vahepeal jälle olid valminud. Ühe puu otsast, kust ma ise enam kätte saama ei ulatanud, lasin Viktorit kirsid ära süüa. Poisile maitsevad need marjad väga. Sooja ilmaga jahedate kirsilehtede varjus puu otsas kirsse süüa peaks küll ka väga hea tunne olema. Kui kirsid peaaegu otsas olid, ütles Viktor: „Nüüd hakkan plikadele korjama!“ Ta sai veel 6 kirssi; need pidid saama Ellinorile ja Medeale, kuid Hilda ütles, et 4 marja olevatki tuppa jõudnud. Ellinor olevat pahandanud, et poiss palju, tema aga vähe saanud, kuid ma andsin „plikadele“, õieti Ellinorile luba ühe puu otsast 12 kirssi võtta; ka jätsin mõne puu otsa meelega laste jaoks marju.

Rukis on juba meil lõigatud- eila lõpetati.

Õhtupoolikul käisin Viktoriga jälle ennast jões leotamas. Tuul oli õige kange, tõi isegi jahedust, ometi oli ikkagi vähemalt +16 °R vilus. Jõevesi tundus hästi soe olevat. Istusin jällegi jõepõhjas. Viktor nõndasamuti. Viktor läks õhtul kella 7 paiku „plikadega“ kolmandat korda suplema. Hilda triikis tükk aega ja magas siis aias võrkkiigus, kuhu ma viisin talle ka padja ja teki. Ta ütles enesel siiski natuke jahe olnud olevat, sest kange merepoolne tuul oli seda tõesti, nõnda et mul õhukest vesti ja kuube seljas hoides palav ei hakanudki. Tuul oli nii kange, et maanteel iga jalakäija järelgi tolmupilv üles ajas.

Keilas, 7. augustil 1931.

Eilane päev läks mul nõnda, et ma ei saanud suplema. Hommikust lõunani korjasin ühes meie rahvaga punaseid sõstraid- jõudsime seekord korjata 56 liitrit, kuna suurem hulk jäi korjamata. Pärast lõunat valmistusin matuse vastu, mis algas kell 5. Kella 6-8-ni olin Hilda ja Viktoriga Välide juures, kus nende uue maja ehitust vaatasime ja õhtust sõime. Kell ½ 9 laulatasin kodus üht abielupaari, mis juba paar aastat tagasi vallavalitsuses registreeritud oli, nüüd aga ka laulatust soovis. Nõnda oligi see ilus soe suvine päev jällegi läbi.

Keilas, 8. augustil 1931

Eila hommikupoolikul olin täielikult omas koduses töös, käis ju koguduse asjus ainult üks inimene. Ma võisin sellepärast jälle vabarnaid korjata ja veini jaoks punaseid sõstraid läbi ajada. Läbi marjapressi lasime 65 liitrit sõstraid, sellest umbes poole ajasin mina läbi. Väike Eduard saatis meile rongi konduktoriga Keila jaamaülema kätte veinipärmi, selle tõid Ellinor ja Medea jalgratastel ära. Täna võime nõnda ühe umbes 60. toobilise pudeli juba veinimahlaga täita. Läinud aastal tõi Eduard ka oma paljundatud pärmi ja said veinid väga head.

Eila pärast lõunat käisin Viktoriga ennast jällegi jões leotamas. Meie võtsime kodust leivatüki kaasa, istusime kivi otsas ja söötsime viidikaid ja särgi, keda meie ümber väga palju kogunes. Eemal suples ka dr.Greenberg, kes pärast meie juure tuli juttu ajama. Tal oli hundikoer kaasas. Viktor pildus sellele puutükke jõkke ja tundis suurt lõbu sellest, kuidas koer suure hooga puutükile järele kargas jõkke. Tohter päris minu käest loomulikult järele, keda ma viimasel ajal olen matnud, et kas tema neid haiguse ajal oli arstinud või mitte. Suplema minnes võttis Viktor ühe kurgi meie peenratelt kaasa ja sõi selle tervelt ära. Lapsed olid nõnda näinud Kumna mõisa Meyendorffisi jõe ääres tegevat- igaüks sööb pärast suplemist toorest kurki- ja nad tahavad sedasama järele teha. Kurgid on meil juba käes: Hilda võttis eila õhtusöögiks juba 4 kurki meie aiamaalt ja lubas täna ühe osa hapnemagi panna. Kui suplemas olime, tõusis lõunapoolt pilv. Õhtuks läks pilve ja piserdas vihmagi. Kella ½ 11 paiku õhtul müristas eemal, kuid sadama ei hakkanud. Täna hommikul oli ilm pilves, kuid kuiv.

Keilas, 10. augustil 1931.

Eilane pühapäev oli kuiv ja võrdlemisi ilus. Rahvast oli vähevõitu kirikus, sest praegu on ju suur tööaeg. Noori oli kaunis suur hulk kokku tulnud- nad harjutasid pärast jumalateenistust köstri juhatusel laulu. Köster Dunkeli ema, üle 80. aasta inimene oli Rannamõisast Tabasalu Tamme perenaisega koos, viimase hobusega, kirikusse tulnud. Tal oli kange igatsus veel kord meie lapsi näha, enne kui ta nüüd peagi Rannamõisast ühes oma poja perekonnaga Tallinna elama asub ja peagi sureb. Ma kutsusin mõlemad kirikulised meile. Hilda andis neile lõunat. Dunkeli emal oli esimene asi meile jõudes lapsi aias üles otsida. Tuletavad ju meie lapsed talle meele seda aega, kus tema poeg alles elas ja meie lapsed mõnikord Rannamõisas olid. Saatsin Dunkeli ema kell ½ 6 õhtul ära ja Hilda tahtis natuke sohval pikutada, korraga olid Greenbergid kolmekesi meil. Ajasime nendega kabinetis juttu, tuli õp. Paul Kuusik Tallinnast oma prouaga. Ellinori juures oli juba hommikust saadik Hedvig Hermann. Nõnda oli meil jällegi palju võõraid. Greenbergid läksid õhtul kell 10 paiku koju, teised jäid siia. Öösel hakkas vihma sadama ja on tänagi vihmane. Vihma on küll põldudele ja ka aiale väga tarvis.

Sulgloomadega ei ole meil tänavu õnne. Hanepojad said kõik otsa, nõnda et meil üksnes kolm vana hane on. Pardipoegi on siiamaani 9 alles jäänud. Oli meil üks kümnes ka, üksik, kana välja hautud. Pardipoeg elas paar nädalit või enamgi köögis ja oli inimestega väga ära harjunud. Lapsed söötsid ja jootsid teda. Täna viidi ta välja kanapoegade juure. Korraga oli ta kadunud. Otsisime teda. Viimaks leiti ta surnult köögiukse ees- haned olid ta vististi ära tapnud, nokaga katki murdnud. Kahju oli kõigil! Ühe pardipoja oli rott korra öösel vedanud põranda alla, üks kadus jäljetult; korra öösel jälle kadus 4 kanapoega, keda muidugi rott ära oli kannud. Praegu on veel 16 kanapoega alles. Hilda ostis kevadil ka kalkunimune, kuid kana haudus neid asjata- ei tulnud ühtki poega välja.

Ilm läks enne lõunat ilusaks; üksnes kange tuul puhus nõnda, et lastel ei olnudki himu suplema minna. Võõrad, kes eila alles jäid, läksid täna õhtul ära. Hilda vend Paul on ju Tallinna Kaarli koguduse õpetaja Stornholmi asetäitja selle suvepuhkuse ajal ja peab homme olema kõnetundidel. Mul oli täna palju kantseleitööd. Käis inimesigi 10 ümber.

Õpetaja Hasselblatt kirjutab 8.augustil:

„Armas Köögardal,

Jällegi palun sind: ole hea, kirjuta väikene lookene lastekalendrile. Sa teed seda nii kenasti; ära ütle ära, ja kui võimalik, saada 25.augustiks minu kätte. Tervit.

B. Hasselblatt“

Keilas, 11. augustil 1931.

Kirjutasin täna Hasselblatti kalendri jaoks jutukese „Lugu ühest pardipojast“. See on lugu sellestsamast pardipojast, kes eila otsa sai. Olin õieti Hildal abiks punaseid ja musti sõsttraid ja vabarnaid korjamas, herneid kõdrutamas, punaseid sõstraid läbi masindamas j.n.e. Jutukese kirjutasin vaheaegadel. Inimesi käis koguduseasjus täna kõigest kolm, nõnda oli sellepoolest aega küll.

Punaseid sõstraid on siiamaani umbes 115 liitrit korjatud, kuid neid on meil aias küll veel. Teeme neist veini ja limonaadi ekstrakti, keedame ka šeleed ja muist marju müüme ära. Limonaadi on meil jatkunud siiamaani ikka terveks aastaks ja oleme mõnele heale inimesele äragi annud. Müünud oleme marju vähe. Täna müüs Hilda 22 liitrit a´ 15 senti kahele Nõmme naisele, kes ise marjad korjasid.

Et lapsed hommikupoolikul, kus ilus ilm oli, marju korjasid, õhtupoolikul aga pilve läks ja vahetevahel isegi sadas, siis ei saanudki nad täna suplemas käia. Medea ja Ellinor käisid Veeraga Keila alevis suhkrut ja muid tarvilikke asju ostmas, Viktor mängis sel ajal rentniku lastega ristikheina vedamisel. Veera on juba üle 10 aasta meie käes. Ta hea omadus on see, et ta on vagune hobune. Lastele sõitsid tänagi vastu mootorrattad ja autod- neid vurab Paldiski maanteel väga palju-, ometi ei liiguta Veera neid nähes kõrvugi.

Keilas, 14. augustil 1931.

Üleeila hommikul tuli jällegi meile õpetaja Paul Kuusik oma prouaga; ta ise sõitis eila hommikul jälle Tallinna, kuid proua jäi siia punaseid sõstraid keetma ja õpetaja saatis talle eila õhtupoolikul veel teenija abiks.

Minul oli eila kange tööpäev. Kella 12-2-ni olin Keilas matmas. Neli surnut oli matta: kolm üheskoos ja üks eraldi. Pärast käis inimesi kantseleis. Korraga tuli üks naine ja kutsus mind Ääsma tahaotsa haige juure. Kell oli umbes ½ 5p.l. Naine oli enne käinud Keilas veskit kuulamas ja kui jahvatada ei saanud, siis teri jahu vastu vahetamas Tubergi äris; ka oli ta käinud köstri juures liikmekaartide pärast, mida neil siiamaani, Vabariigi kestes üldse ei olnud võetud! Mees oli aga kodus suremas. Ma lasin otsekohe hobuse ette panna ja hakkasime Ääsmale sõitma- mina Veeraga ees, naine oma hobusega järel. Veeral oli aga ühe jala raud katki. Tal on üldse halb komme komistada, nüüd aga komistas ta selle raua pärast veel rohkem ja korraga ühel teekallakul, kus ma jalgratturitele teed andsin, kukkus ta päris pikali, tagumised jalad aisade vahelt välja. Rangid pigistasid hingamisekõri kinni ja Veera oli poomise hädaohus. Jalgratturid- üks noormees ja üks noor tüdruk- ühes naisega,kes mu taga sõitis, ruttasid mulle appi. Ei olnud võimalik küljerihmu lahti võtta, et hobust rakkest vabastada, lõikasime sellepärast rihmad katki. Kui Veera juba nõnda lahti oli rakendatud, oli ta nii väsinud, et ta enam üles ei tõusnud. Meie lükkasime ta üle selja teelt alla põllu peale; nüüd tõusis Veera üles. Muud häda tal ei olnud, kui üksnes jala naha oli ta põlve ligidalt katki teinud. Hobune sai jälle ette rakendatud- jalgrattur noormees oli kõiges selles väga osav, ja meie sõitsime ettevaatlikult edasi Ääsma poole. Kell oli üle ½ 7 õhtul, kui Ääsmale jõudsime. Mees oli kell ½ 5 ära surnud! Külainimesi oli 10 ümber õues. Nad olid surnu puhtaks pesnud. Küsisin üht ja teist, kuidas mees suri. Sisse mind ei kutsutud ja sisse ma ei läinud ka ise. Kell oli 9 läbi, kui ma jälle koju jõudsin.

Milda korjas eila kurke. Ta sai 485 suurt kurki. Neid müüs ta Keila jaama puhvetipidajale, proua Eliase`le 300 tükki a` 250 senti sada. Meie sööme ise juba värskeid hapusid kurke.Meil on nähtavasti jällegi hea kurgiaasta. Mõned õunad kõlbavad ka juba süüa. Lapsed söövad neid suure himuga.Ilm läks jahedamaks. Praegu, õhtupoolikul on +12 °R, kuna hommikupoolikul oli +15 °R. Hommikul oli ilus ilm. Nüüd aga tõuseb üks müristamisepilv teise järele. Korra lõuna paiku sadas tubli hoog vihma. Müristamine on vahetevahel õige äge olnud. Korra oli päikesepoolne taevakülg selge, päike paistis ilusasti, vastastaevakaarel aga põrutas pikne.

Keilas, 17. augustil 1931.

Laupäeval oli meil korra palju võõraid. Prefekt Jacobsen oma prouaga tuli õhtupoolikul meile. Ta oli kaks kuud Keilas puhkusel ja sai alles esimest korda meie juure- ta tuli jumalaga jätma, sest pühapäeval sõitis ta Rakveresse jälle tagasi. Meie jõime üks pudel koduveini ja asusime teelauda. Seal tuli korraga Bernhard Leib. Üks pruutpaar tahtis minuga vahepeal kokku saada; ma võtsin ta vastu. Kui tagasi tulin söögituppa- Jacobsenid lahkusid juba sel ajal, kui pruutpaari kihlasin-, olid tulnud mõlemad Eduardid. Hilda vend Eduard oli tänavu suvel esimest korda meil. Õhtul sõitis proua Vendela ühes oma teenijaga Tallinna. Mina läksin ühes Leibi ja Eduardidega jõele kalanoota vedama, mille väike Eduard talvel omast isakodust meile lasi saata. Oli ilus soe õhtu. Taevaserval olid ilusad mustad pilved. Ühest pilvest sähvatas sagedasti välku. Vedasime kolm-neli korda ja saime ühe särje ja ühe heeringa suurusepurika. Eduardid ütlesid, et peaasi ometi ei ole kalad, vaid värske maaõhk, mida küllaldaselt saadi hingata. Kell 10 õhtul olime jälle kodus. Hilda oli vahepeal lapsi vannitanud.

Pühapäeva hommikul kella 5 ajal läksid Eduardid jällegi kalale. Seekord jälle Tuula, kus väike Eduard ennemalt mõned korrad juba käis. Minul oli Korvil surnuaiapüha. Hommikul oli ilm väga ilus ja rahvast tuli palju kokku, nõnda et 1000 laululehest palju järele ei jäänudki. Parajasti kella 11 ajal, kus ma jumalateenistust pidin algama, hakkas vihma sadama. Oli hoovihm, kestis umbes pool tundi ja ma ei hakanud enne peale, kui vihm üle läks. Leib oli ka jumalateenistusel. Pärast jumalateenistust surnuaial tulin koju, kus oli ehituskomisjoni koosolek kirikumõisa katuse parandamise ja uue pliidi ehitamise pärast. Kodust ruttasin kirikusse, kus pidi olema üks laulatus ja üks ristimine (hommikul laulatasin kirikumõisas ühe kodanlise abielupaari ja ristisin nende lapse). Kirikuteel tulid Eduardid vastu; nad ei olnud Tuulas ühtki kala saanud. Eduardid jäid jõe ääre, köstri heinamaal ja ootasid, kuni mina kirikust tagasi sain. Väike Eduard oli vahepeal, kui mina laulatasin ja ristisin, 5 lutsu püüdnud. Läksime siis koju. Leib jõudis ka parajasti meile tagasi- ta oli surnuaialt palvetundi läinud, mida sealsamas Allikal peeti. Sõime lõunat. Lõuna valmistas Hilda ise, sest teenijal oli lubatud kodust ära minna. Pärast lõunat läksime- mina, Eduardid, Leib ja Viktor- jällegi jõe ääre, kus Kumna heinamaa kohal mõnulesime ja noota vedasime. Kalu ei saanud noodaga mitte üht, enne kojutulekut püüdis väike Eduard veel kaks lutsu. Õhtupoolik oli väga ilus. Meie naispere jäi koju, sest mõni peab ju kodus ikka olema. Olime heinamaal jõe kaldal, kus rohi jällegi üsna pikaks on kasvanud, pikali maas vahetevahel, fotografeerisime ka, korra lasksin Viktori esimest korda üht plaati valgustada. Oli igatahes väga hea olla. Jõekallastel nähti ka Tallinnast Keila pühapäevaks välja sõitnud inimesi olevat, kes suplesid, mängisid ja laulsid. Õhtul puhastasin 7 lutsu ära, Hilda praadis neid ja õhtusöök sai päris hea. Leib sai suure purgi sahvti- ta tõi meile hulk seebipuru, mida meie ise seebiks kokku sulatame. Eduardid said peenralt kurke kaasa. Õhtul kell 10 lahkusid võõrad meilt. Päris hea oli nende külalistega koos olla ja jõe ääres mõnuleda.

Tänane päev kulus mul peaaegu tervelt ära punaste sõstrate korjamiseks ja nende masindamiseks

Huvitav on, kuidas mõnikord pika aja järele inimesed üks teisega kokku saavad. 1916.a. jõuluajal ristisin ma Pihkvas ühe sõjaväeametniku Leimann`i last. Täna tuli meile üks mees omaenese kirjutatud ja kirjastatud filosoofilisi raamatuid pakkuma. Ta vaatas mulle otsa ja ütles, ta just nagu olevat mind kusagil näinud. „Kas mitte Pihkvas?“ küsis ta. Oligi see endine sõjaväeametnik Leimann. Ta poeg,kelle ma ristisin Pihkvas, olevat Tallinnas ühes keskkoolis teises klassis juba. Tütar, kes väikesest pärast raskesti haige oli, olevat täiesti terve ja juba suur inimene. Kui ma 1916.a. Pihkvas ristimas olin, oli Leiman täiesti kirikuusklik ristiinimene, nüüd töötab ta oma raamatutes ja kirjutustes kiriku vastu ja kuulutab mõnesugust uut jumalat. Kui ta ühele Jaani koguduse õpetajaprouale Tallinnas ka oma raamatuid pakkunud jaütelnud, et selles uuest jumalast räägitakse, vastanud see õpetajaproua talle õieti- minu arvates-:“Meie ei taha ühtki uut jumalat, vaid tahame, et vana Jumal ikka veel elaks!“

Nõnda muutuvad ajad ja inimesed ühes aegadega. Tuli täna õhtul dr. Greenberg meile sisse ja jäi õhtusöögile. Tema vaatas ka Leimanni raamatuid ja arvas, et niisugune mees Seevaldi vaimuhaigetemaja kandidaat olevat. „Loe need raamatud läbi ja anna neid siis ka mulle lugeda. Ma loen nad ka läbi ja kirjutan siis Seevaldi arstile, mis tema niisugusest mehest arvab..“

Suvi on meil, algus maha arvatud, üsna soe ja hea olnud. Meil aias kasvab kõik hästi. Üksnes tikerbeerisi on vähe, kui neidki sai oma jagu ja ka veel ära anda Hilda venna Paulile ja dr. Greenbergile. Herned, oad, tomatid ja igasugu aiavili on hästi kasvanud. Hilda näeb suurt vaeva, et igasugu marju ja vilja talveks konserveerida. Õunu ei ole vist kunagi meil nii palju olnud kui tänavu. Ka ploome on palju.

Keilas, 19. augustil 1931.

Eila lõuna paiku kõlistas meile proua Mary Kalm mõisast ja kutsus meid kohvile. Hilda ei tahtnud küll hea meelega minna: tüdruk oli veinipudeli käärimisetoru katki teinud ja Hilda seda seades oma käe õige sügavalt veristanud; et verejooks seisma ei jäänud, oli Hilda haava peale jooti kallanud ja see oli peaaegu terve käe ära määrinud; määritud käega oli tal piinlik külla minna. Ometi andis Hilda proua Kalm`ule nõusoleku. Kell ½ 6-8-ni olime Keila mõisas. Seal olid enne meid, peale Kalm´u enese kolmeliikmelise perekonna, põllutöökooli juhataja Leedu oma prouaga; hiljem tuli ka dr. Greenberg üksinda,sest tema proua ja tütar on Lätimaale sõitnud proua vanemaid vaatama. Kohvilaual olid saiad ja koogid, mis kodus küpsetatud; nagu Hilda arvas sellepärast, et eila üks rikas suurärimees Kalmusi oli külastanud, nüüd kohe ka meid taheti korraks Keila mõisa kutsuda, et enam-vähem üks tüli ja vaev oleks. Pärast kohvijoomist jõime- mehed muidugi- mõne pudeli Müncheni õlut. Proua Kalm ütles meile, kui juba videvik tubades hakkas tulema, sest üks vihmapilv oli üleval, ja meie tahtsime lahkuda, et ta meid hea meelega jätaks õhtusöögile, kui aga elektrivalgustust oleks. Praegu Kalm´u elektrijaam ei saa aga töötada, sest jões on haruldaselt madal vesi. Keila mõisas olles kuulasime peaasjalikult Kalm`u jutustust sellest, kuidas ta kodumaalt kartulisi eksporteerib ja ühest riigist teise sõidab. Ka maksin ma 1930 II- 1931 I elektriraha 40 krooni ja kevadise laudadesaagimise eest 30 krooni Keila mõisale ära. Elektriraha oleks küll veel ligi 600 senti maksta. Sest meie tarvitasime aasta kestes elektrit ligi 230 kilovatti a`20 senti.

Täna panime ühe veinipudeli punasesõstra ja mustikate seguga käärima ja teise pudeli tahame veel panna. Hilda korjas ühele tellijale Keila alevist kurke 250 tükki. Ma hoidsin korjamise ajal korvi käes. Hakkas aga sadama ja üsna kõvasti müristama. Vilus on täna +17 °R.

Keilas, 21. augustil 1931.

Eila oli mul kõva tööpäev. Hommikul kella 10-1/2 1-ni olin kirikus ametitalitustel ja tegin seda, mis Keilas väga haruldane asi on: ma laulatasin „häda pärast“ ühe Tartu Jaani koguduse tütarlapse saksa keeles ja laulatasin ta otsekohe pärast seda ühe Tallinna Oleviste koguduse liikmega ka saksa keeles. Noormees sai Nõmme perkonnaseisuametis abiellu registreeritud. Kuna pruut oli alles leeritamata, pöördus peigmees häda sunnil minu poole. Pruut oli keskkooli haridusega ja usuõpetust õppinud, oli siiski paar päeva meie köstri juures ettevalmistusel ja ma „leeritasin“ ta nõnda siis ära. Õige niisugune leeritamine täiesti just ei ole, aga peab inimestele vastutulelik olema. Pihtil ja armulaual, mis leeritamisega ühenduses oli, oli ka peigmees ja pruudi ema. Nad sõitsid Nõmmeltoma, nagu öeldi, autoga Keila. -Pärast neid saksakeelseid ametitalitusi oli selle Ääsma mehe matmine, kelle pärast ma läinud neljapäeval asjata Ääsmale sõitsin. Kantseleiasjus tahtis juba kiriku juures paar inimest oma asju õiendada ja üks ütles, et minu kodus õu inimesi täis pidi olema. Nimelt oli Keila valla perekonnaseisu ametnik mitmed, kes kohustatud olid valla perekonnaregistri jaoks andmeid eneste kohta muretsema ja seda õigeks ajaks ei teinud, politsei kätte annud; see oli inimesed üle kuulanud ja inimesed tulid nüüd hädaga neid andmeid minu käest saama. Uue seaduse põhjal, mis 1926.a.1.juulil maksma hakkas. On 1. dets. 1927. a. saadik niisugune kord, et lapse sünni registreerimisel ei nõuta mitte üksnes lapse vanemate sünniaja ja sünnikoha ja nimede kohta kindlat tunnistust koguduste personaalraamatutest, vaid ka mõlemapoolsete vanavanemate kohta. Need andmed kantakse valla perekonnaregistri lehakülgedele. Keila vallas ignoreeriti kuni tänavuse aasta kevadini seda maksvat korda, siis oli aga revideerimine, mis leidis Keila valla asjaajamise hoopis sassis olevat, ja Keila valla perkonnaseisuamet oli nüüd sunnitud tagantjärele asju korda seadma, ja kuna inimesed heaga tunnistusi ei toonud, sunnitakse neid nüüd politsei ja rahukohtuga. Mul tuli sellepärast mitu tundi tööd teha. Mitmed inimesed, kes minu juure tulid andmeid otsima, ei võinud siit neid mitte saada, kuna nende vanemad mõnes teises kihelkonnas hingekirjas on; ma siiski vastutulelikkuse pärast kirjutasin neile kirjad valmis, sest inimestel on ju võimatu ise mõnda kaugesse kihelkonda oma andmete järele minna ja vastavat kirja nad ise kirjutada ka ei oska, kuna see „registreerimise seadus“ neile üldse alles üsna tume asi on. Valla perekonnaseisuamet peaks andmete tellimisel inimesi aitama, nende eest kirjad valmis kirjutama, ometi Keila valla oma seda teinud veel ei ole, olgugi, et mujal seda tehakse.

Õhtupoolikul tuli meile jällegi võõraid: õp. Paul Kuusik oma prouaga tulid Tallinnast, natuke hiljem Nõmme gümnaasiumi direktor Kansmann ühes köster Renvaldti pojaga, kes Paldiski keskkooli õpetaja on. Kansmann kauples kohe Kuusiku Nõmme keskkooli usuõpetajaks. Jõime aias 2 pudelit punasesõstra ja ühe pudeli tikerbeeri veini ära. Vahetevahel pidin mina jällegi inimesi vastu võtma. Pärast õhtusööki läks Kansmann ühes Reinvaldtiga ära, kuna teised võõrad meile jäid. Kansmann tahtis õhtul jalgrattaga Leetsesse tagasi sõita, kus ta oma perekonnaga suvitab.

Keilas peeti laata, esimest korda sel päeval, ometi oli inimesi minu juures muidugi ka rohkem kui harilikult, sest üks tee kaks asja.

Keilas, 22. augustil 1931.

Eila õhtul sõitis meilt ära õp. Kuusik, kuna tema proua siia jäi. Täna hommikul sõitis meilt juba Medea Taube ära: ta tahab veel nädala enne kooli algust oma perekonna suvituskohas veeta. Koolialgus on juba 31.augustil. Siis algab ka minu raske orjus jälle. Koolitöö on mulle raske, kuid siiski ei ole tahtnud seda ka ära jätta, sest aega mul selleks ikka jatkub ja perekond saab minu palga läbi ka mõnesuguseid paremusi. Olen sellepärast otsustanud: teen seda tööd niikaua, kui mind lastakse teha. On üsna pime ilm- pilves ja sajab seenevihma. Baromeeter näitab 748. Ilm mõjub halvasti ka meeleolu peale. Tahaksin hea meelega veel mõnda niisugust sooja suvepäeva, kus oleks päikesepaiste ja vähemalt +20°R! Et head päikesepaistet mõnel päeval enam ei olnud, siis ei ole ka lapsed enam suplemas käinud; mina ei ole ammugi enam supelnud.

Õhtupoolikul sõitis autoga meilt ära ka proua Vendela Kuusik. Nõnda oleme täna, laupäeva õhtul omakeskis. Et ilm vihmane on, siis ei olnud nähtavasti kellegil himu täna Tallinnast meile sõita.

Keilas, 24. augustil 1931.

Eilane pühapäev andis mulle rohkesti tööd. Oli jumalateenistus armulauaga, üks paar registreerida ja laulatada, noorte koosolek, jälle üks paar laulatada ja registreerida, vihmasaju käes tulin koju, sain kuidagiviisi lõunat süüa, võtsin meie rentnikumajas ühe haige armulauale, kirjutasin siis ühele naisele 7 tunnistust, kandsin laulatused raamatutesse ja õhtu oligi käes. Korjasin aias veel ühe veeklaasitäie tikerbeere Hildale ja lastele, kõndisin natuke ja juba oligi õhtusöök. Keila tammist hakkas päeval vesi juba natuke üle jooksma: lootsin, et elektrit hakatakse andma, aga võta näpust- Kalm vaatab, kust suuremat kasu saab, nimelt vesiveskist ja elektrit ei anna veel!

Hommikul, täna, vaheldus päikesepaiste lühikeste vihmahoogudega, nüüd lõunaajal on kuiv, päikesepaisteline ilm, kuid tuul on võrdlemisi kange. Soojust on +15 °R. Viktoriga käisin põllul kaitsekraavis ja maantee ääres põldmarju korjamas. Sain arvata ühe liitri. Hilda korjas vahepeal aias vabarnaid ja keedab nad põldmarjadega segamini sahvtiks. Meie rahvas armastab väga põldmarja sahvti.

Keilas, 26. augustil 1931.

Eila tegin koos oma perekonnaga lõbusa päeva. Kõmpisime hommikul kella ¾ 9-ks Keila jaama ja asusime Paldiski rongile. Tallinnast sõitsid hommikuse Haapsalu rongiga Paul ja Vendela Kuusikud ja liitusid meiega Paldiskisse sõitmiseks. Meil oli direktor Kansmanniga räägitud, et läheme tema suvituskohta Leetse mõisa. Kansmann ise arvas küll, et tema selle päeva hommikupoolikul Leetses ei saa olla, lubas aga õhtupoolikul kodus olla ja hommikul pidi Paldiski jaamas üks tema poegadest meil vastas olema; olgu aga meie tema tulekuni Leetses tema perekonnas. Meie sõitsime Paldiskisse, kuid vastas ei olnud kedagi. See jättis juba natuke halva mulje: kartsime, et Kansmann üldse ära oli unustanud selle, mille poolest meil oli kokku räägitud. Meie läksime Paldiskis esialgul õp. Lestat vaatama. Parajasti hakkas vihma sadama, kui Lesta juure, Paldiski õpetajamajja jõudsime. Vihmahoog läks üle peagi ja visiidi jutud said aetud. Lesta saatel läksime esmalt Paldiski keskkooli ja kutsusime köster Reinvaldti poja Leetsesse teejuhiks. Senikaua, kui Reinvaldt riietus, käisime kalasuitsetamise asutuses ja ostsime, meie 250, õp. Kuusik 100 suitsuräime,ilusad suured a` 11 senti kümme. Räimed olid parajasti suitsus ja meie lapsed vaatasid seda huviga. Meie räimed pidid saadetama õpetaja Lesta juure. Lesta läks koju, Reinvaldt tuli meiega kaasa. Kõmpisime jala umbes 5 kilomeetrit Leetsesse. Kansmann oli ikkagi meie tulekust omale prouale rääkinud, aga ise ta kodus ei olnud. Esialgu prouaga jutt ei näinud sobivat; mulle paistis ka nagu tülitas majarahvast meie tulek. Otsustasime igatahes natukese peatamise järele edasi minna, nimelt Pakerordi kaudu ringi teha ja Paldiskisse rongi minekuks õhtul tagasi jõuda. Varsti küll hakkas jutt sobima; iseäranis aitas sellepoolest ühe akadeemilise haridusega nõmmelase proua kaasa. See proua suvitas oma tütrekesega, kuid ilma meheta, kes Tallinnas ametis, Kansmannide juures. Proua Kansmann ütles, et tema ei võivat meid ära lasta enne mehe tulekut; tingimata pidavat meie seal lõunat sööma. Lõppeks leppisime kokku, et proua annab meile midagi „kergemat“, laste pärast, Ellinori ja Viktori pärast, kes meil kaasas olid, et vast need ei jõua ilma söömata edasi kõndida. Proua Kansmann praadis siis meile härjasilmi ja rõõska piima võisime peale juua. Pärast söömist hakkasime edasi minema. Kõige pealt näidati meile Leetse mõisat. Advokaat Tannebaum suvitas seal ja näitas meile ka maja sisemust. Siis läksime edasi. Proua Kansmann oma tütre ja Nõmme proua oma tütrekesega saatsid meid vast paar kilomeetrit. Korra ronisin ühes oma perekonnaga, nõmmelaste ja Reinvaldtiga kõrgest kaldast üles, sest olime pähklaid korjates lahku läinud. Kõrgel kaldal saime jällegi kokku. Ma tegin ühe ülesvõtte ja Kansmanni omad ühes oma nõmmelastega läksid koju tagasi. Meie kõndisime Pakerordi poole ja läksime kalameeste onnikeste kohal, mis mere ääres on, kõrgest kaldast jalgteed mööda alla. Ellinorile korjasin kõrge kalda äärelt kimbukese nelke. Mere ranna ligiduses ühe kivi juures puhkasime, ja mina kuivatasin oma higist märga selga. Viktor askeldas mere ääres paatide lähedal. Õp. Kuusik oma prouaga läks kalurite juure juttu ajama. Muu seas oli ta hakanud kellegiga kauplema, et see oma mootorpaadiga meid ümber Pakerordi nina merd mööda Paldiskisse sõidutaks. Olime kõik ka üsna väsinud ja nõnda olime nõus paadiga sõitma. Sõiduhinnaks jäi 4 krooni. Paat kõikus lainetel vahetevahel tugevasti, nõnda et Ellinor ütles enesel halb olevat. Viktor ei kartnud mitte midagi. Nägime Pakerordi kaljuseina terves ulatuses- nina juures ei puud ega põõsast, otse püsti ulatab kallas merre. Paat langes mõnikord lainetel nõnda alla, et veepritsmed meile peale langesid. Ei möödunud tundigi, kui olime Paldiski sadamas. „Rogerviiki“ võõrastemajas sõime üht ja teist külma toitu- marineeritud angerjat, soolatud siiga, sinki, kurki; peale jõime õlut. Võtsime omad räimed, ostsime veel angerjaid, ja sõit algas Keila poole. Kuusikud sõitsid Tallinna, meie kõndisime koju. Oli palju päikesepaistet, higistamist, ilusaid maastikke Leetses. Kodus ei jõudnud ära juua, et janust vabaneda.

Täna hommikupoolikul olin Tallinnas. Pedagoogiumis oli õppenõukogu koosolek. Päevakorras oli lõpulik tööjaotus eelolevaks õppeaastaks. Mulle saab 6 tundi harjutuskoolis, peale selle tasutakse 1 praktikatund, mida tegeliselt anda ei tule, vaid piirdub praktikantide töö arvustamisega proovitundidel. Natuke meelepaha sünnitas mulle teadasaamine, et korra oli kavatsetud minu käest kolm usuõpetusetundi ära võtta ja ühele noorele õpetajale kes pedagoogiumi kevadil lõpetas, edasi anda, et see täisnormi tunde oleks saanud. Anoor õpetaja sai ometi enesele maateaduse ja loodusloo tunnid ja ei vajanud enam kolme usuõpetuse tundi. Nõnda jäi vähemalt üheks aastaks mulle jällegi 7 tundi, nagu eelmisel õppeaastalgi. Kõlblist õigust mul pahandamiseks küll ei oleks olnud, sest kirikuõpetaja amet on mul ikkagi peaametiks ja usuõpetus üksnes kõrvalametiks, millele ma täit tööjõudu ei saa pühendada, olgugi, et katsun oma tööd hoolega teha.

Tallinnas peatusin „suure Eduardi“ juures. Jõin seal hommikul kohvi, käisin Eduardiga linnas ostusid tegemas, hiljem ka lõunal.

Ilm oli õige ilus ja soe.

Keilas, 27. augustil 1931.

Eila õhtul tuli Hilda vend Paul oma prouaga jällegi meile, sest proua tahtis mahakukkunud õuntest moosi keeta. Oli õhtulgi ilus ilm ja ma kavatsesin ühes oma perekonnaga Sauele Raukase juure sõita, sest ma pidin Raukase kutsel Sakku ühe haige juure minema. Ellinor kutsus Pauligi kaasa ja see oli peaaegu nõus minema. Aga ilus vaikne ilmake on sagedasti enne tormi. Öösel ärgates kuulsin, kuidas puudes tuul mühises. Hommikul üles tõustes leidsime,et ilm päris vihmane oli. Ruttu otsisin „Päevalehe“ üles, et ilmade ettekuulutust tänase kohta lugeda. Tõesti, sealgi kuulutati vihma. Jäid siis kõik teised koju ja mina sõitsin üksinda. Raukase juures võeti minu Veera vankri eest ja pandi sööma. Mulle anti ka süüa- noore looma sülti, kohvi, limonaadi. Raukas pani oma hobuse minu vankri ette ja sõitsime nõnda Sakku. Haige vanamees oli ligi Saku jaama. Parajasti süvendati Sakus jõge ja ehitati uut silda, sellepärast pidime hobuse majapidamise kooli lauda õuele jätma ja mõisast läbi jala minema. Panin tähele majapidamisekooli kurgiplatsi: kurgid ei olnud pooltki nii hästi haritud kui meil. Piserdas ühtepuhku seenevihma. Raukase juures tuli veel Sakust tagasi jõudes lõunat süüa- rammuleent pirukatega, kanapraadi ja magusat sööki. Raukase paar, ilma lasteta inimesed, võtsid mind väga hästi vastu nagu harilikult ikka. Kell oli juba neli läbi, kui Raukase juurest kodupoole hakkasin sõitma, ½ 1 hommikul olin välja sõitnud. Koduteel hakkas vihma tuiskama. Mul oli küll vihmakuub seljas, aga märjaks sain ikkagi, nõnda et kodus kuiva särgi selga pidin panema. Tuul oli nii kange, et kodu puiesteelt hirmuga läbi sõitsin, kartes,et mõni saareoks murdub ja mulle pähe kukub. Päris hea oli, kui selle vihmase ja tormise ilma käest peasin.

Elektrit hakati meile eila andma. Eila põles küll elekter ainult paar tundi ja kustus mõni minut pärast kella 10 õhtul.Praegu, kell 9 õhtul mühiseb ja kohiseb väljas. Ei ole kaua aega enam nii kanget tuulekohinat kuulnud. Just nagu sügisene õudus on käes; üksnes tundus vihm mulle soojana, ja soojust oli täna õhtupoolikul, kui koju jõudsin, ikkagi veel ligi +3 °R. Meie võõrad tahtsid õhtul ära sõita, aga tormi ja vihma pärast jäävad nad siiski hommikuni siia.

Keilas, 28. augustil 1931.

Lõuna paiku läks ilm ilusaks ja vaikseks. Õhtu oli väga hea. Õhtupoolikul tulid meile mõlemad Eduardid ühes ühe venelasega, kellel suur kalavõrk kaasas. Nad tahavad paar päeva Keila jões kalu püüda. Ma olin ühes Viktoriga paar tundi nendega jõe ääres kaasas. Selle aja sees saadi 2 haugi, üks ahven ja 4-5 särge Meie Viktoriga tulime pärast päikeseveeru peagi ära, sest täna on vannipäev, kuigi reede. Tundsime ilusast õhtust jõe kaldal suurt mõnu.

Keilas, 31. augustil 1931.

Kalurid olid meil reedest kuni pühapäeva õhtuni. Nad said vist küll puuda kolm kalu. Väike Eduard sai unna otsast koguni ühe umbes 6 naelase purika. Selle sai ta pühapäeva hommikul ja jooksis taga otsekohe koju, et mulle näidata, enne kui ma kirikusse oleksin läinud. Imestasime kõik seda ilusat kala. Lõunaks sai see purikas lauale. Pärast lõunat meisterdas väike Eduard paekividest ahju, pani ühe ilma põhjata tünni sinna peale, nõnda et soe ja suits ahjust tünni nagu korstnasse läks; traadi otsa said kalad rippuma, tünni ots sai märja riideräbalaga kinni kaetud ja nõnda hakkasime kalu suitsetama; Hilda suitsetas täna suure peergudest korvi täie ahvenaid ja särgi; mina lastega aitasin ka tuld teha. Venelane viis hulk kalu oma tuttavatele Kumna mõisa ja veel suurema hulga Tallinna. Meile jäeti aga siiski väga palju kalu, nõnda, et Hilda neid küll marineeris, küll süldiks keetis ja praadis veel. Nii palju kalu ei ole meil kunagi olnud kui seekord. Mina kaluritega palju kaasas käia ei saanud: laupäeval oli mul kodus tööd. Käisin kalurisi üksnes lõunale kutsumas ja pärast lõunat, kus väga soe ilm oli, käisin ned jõe ääre saatmas. Pühapäeva hommikupoolikul olid lapsed kalurite juures.

Laupäeva õhtul kell 8 laulatasin Keila lihuniku Pikkovi tütre ja olin Hildaga pärast seda kuni kella 3-ni öösel pulmas. Söödi ja joodi seal palju ja hästi. On päris hea mõnikord ülirõõmsaid nägusid vaadata ja inimeste rõõmule kaasa tunda, unustades oma kaduvust. Aga küll oli raske pühapäeval väsinud pärast jumalateenistust pidada! Olin pühapäeva õhtuni nii väsinud, et ei viitsinud kalurisi keel 10 õhtul enam Keila jaama sõidutama hakata ja saatsin nad jala minema, kuigi neil rasked pakid kaasas olid. Ma kartsin aga, et kui ma eila õhtul jällegi oleksin hilja magama saanud, ma ei oleks suutnud täna ennast koolitundide vastu valmistada.

Täna hommikul olin täiesti välja puhanud, tegin oma vaimlise töö mõne tunniga valmis ja korjasin hiljem ühes lastega kokku nii umbes 2 ½ toopi põldmarju. Kalu aitasin ka suitsetada; korra sõitsin ühes Ellinoriga Keilagi suhkrut ostma. Ellinor käis enne seda jalgrattaga suhkrut ostmas, oli aga õnnetul viisil suhkru kotist peaaegu kõik lasknud tee peale jooksta. Hilda keetis palukaid, põldmarju ja askeldas kaladega: tal vaesekesel on praegu, igasugu sissekeetmiste ajal väga palju tööd – on igapidi tubli perenaine, kes hoolega ja oskusega oma tööd teeb. Homme tuleb mul juba koolis olla.

SEPTEMBER

Keilas, 1. septembril 1931.

Täna oli siis esimene koolipäev. Pedagoogiumis oli kell üheksa hommikul lühike aktus: mina pidasin hommikupalve, selle järele kõneles veel direktor Kuks minutit viis harjutuskooli õpilastele ja lasi lõppeks laulda „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“. Selle järele mindi klassidesse. Ma olin palunud,et mulle esimesel päeval tunde ei oleks määratud, sest kell 10 hommikul pidi olema aktus ka Lenderi gümnaasiumis. Lenderi juures piirdus aktus üksnes minu hommikupalvega, mis sisult oli täiesti seesama, mis pedagoogiumiski. Proua Lender ütles, et tema ise ei kõnelevatki, kuna mina juba nii kui nii omas kõnes koolialgust puudutan. Lenderi juures esimesel päeval tunde ei olnudki. Nõnda ei tulnud mul täna klassitööd teha. Homme on pedagoogiumis küll kolm usuõpetuse tundi, aga neid peavad noored õpetajad andma, kes aasta eest seminari lõpetasid ja nüüd praktika peal olid; tundide pärast tuli mul neile mõnda juhatust anda. Kuna homme Lenderi juures on üksnes kolm esimest tundi, nende hulgas aga minu usuõpetuse tunde ei ole, siis peasen see nädal üldse tundidest. Mul on palgalehtede järele nüüd pedagoogiumis 7 ja Lenderi juures ka 7 nädalatundi.

Hilda käis ühes Ellinori, Viktori ja teenijaga täna Kloogal seenil. Majauksed olid meil lukus; ühtki hinge ei olnud kodus. Rentniku teenija pidi küll vahetevahel ka meie maja silmas pidama, et mõni sisse ei murraks. Mina sõin seekord Tallinnas Hilda venna Pauli pool lõunat ja olin juba kell ½ 5 p.l. kodus. Hilda kõlistas Kloogalt, et ma hobuse vankri ette paneksin ja seenilistele vastu sõidaksin, sest nemad olid saanud hulk seeni, mida Keila jaamast käe otsas võimata oleks olnud koju tassida. Hobune oli hommikul ristikheina väljale köide pandud, oli aga enese lahti kiskunud ja nisuhakkide kallale läinud, kust mina ta Tallinnast tulles ära talli tõin. Ma rakendasin siis hobuse ruttu vankri ette ja sain oma rahva Keila alevis kätte. Teve aeg kuni õhtusöögini tuli mul siis seeni puhastada: Hilda tahtis nimelt, et mina tingimata oleksin seened läbi vaatanud, kas mõni mitte ussitanud ei ole; ka sorteerisime korraga salatiseened teiste hulgast välja. Hilda ise aitas sealjuures, vahetevahel ka teenija. Hilda sai seenil käies ennast ometi ka lahutada. Aga lastelegi oli see seenereis huvitav olnud. Viktor oli oma nokaga mütsi, mille ta Viljandi juudi kauplusest sai, porilompi viskanud ja pidi Kloogalt nõnda palja peaga koju sõitma.

Keilas, 3. septembril 1931.

Eila kuulasin pedagoogiumis noorte õpetajate usuõpetuse tunde pealt. Kahes tunnis käis ka Tallinna linna koolinõunik Brüller: ühes tunnis tuli ta poole aja pealt sisse, teist tundi kuulas algusest lõpuni. Üldse oli kolm noorte tundi. Pärast seda kella 12-2-ni olid määratud arvustused; arvustusel oli Brüller vähemalt tund aega. Ühel tunnil, mis vast küll kõige parem sai, Brüller ei olnud. Muidu said noorte tunnid keskpärased, kus õige mitu puudust nähtavale tuli. Seda nõuab uus korraldus, et noorte õpetajate nädalitööd üks koolinõunik peab pealt vaatama. Loomulikult saadeti kutse linna koolinõunikule nagu kõige lähemale. Brülleri lõpuotsus oli: „Usuõpetus on südameasi!“

Pärast koolitööd käisin veel kaupluses, ostes enesele automaat ülesvõtjat päevapildi apparaadi juure- maksis 6 ½ krooni. Minutit kümme olin veel Hilda venna Eduardi juures. Kell ½ 5 p.l. sõin kodus lõunat. Siis korjasin mustsõstra lehti, sest Hilda soolas meile juba talveks kurke. Vahetevahel sadas. Ometi tuli meile külalisi: Keila advokaat Tiskar oma prouaga. Õhtu ei läinud mul just kava järele, sest oli mõte natuke tööd ka teha, mida külaliste pärast ei saanud. Täna hommikul tõusis Hilda kell ½ 6 hommikul üles, et majapidamiseasju veel korraldada ja Kulnasse seenile sõita. Ta viis direktor Kuksi jaoks 400 kurki Keila jaama, kust nad bagashiga Tallinna saadeti: suures pedagoogiumi aias, kus palju tegelasi ja õpetatud aednikud juhatamas, läksid kurgid tänavu luhta- mõnesugune uss oli õitsemise ajal juured ära söönud; igatahes ei saanud sealt direktorgi oma tarvitust katta. Aga Hilda Keila jaamast kaugemale ei sõitnudki, sest ilm oli hommikul vihmane ja läks järjest vihmasemaks. Baromeeter langeb, puhub vali tuul. Seenil jäi käimata. Ei ole tahtnud tänase ilmaga aedagi minna. Kuid iseäralik asi on see: on ikka tänavu vihma ka sadanud, kuid maa on kuiv: võib rahulikult meie heinamaa madalamast kohast otse jõe ääre jalutada, ilma et jalad märjaks saaksid. Keila jões on nõnda vähe vett, et üleeila oli õige vilets elekter, eila õhtul elektrit ei antudki- pidime jällegi petrooleumi lambi valgusel istuma.Täna õhtupoolikul oli kuiv ilm, soe ka, ligi +15 °R pilves ja tuulise ilmaga. Käisin lastega kauase aja järele jälle kord Kumna pargis. Võtsime seenekorvi kaasa, kuid seeni saime üksnes vast kümne ümber- kuusikseeni ja teisi. Lehmad söövad seened ära.

Keilas, 4. septembril 1931.

Täna hommikul oli nii vihmane, et meie kogudusetoa laest läbi tilkus. Katus on ju katkine aga parandamisega ei ole kirikunõukogu siiamaani veel hakkama saaanud. Vast enne talvetulekut ikka parandatakse katus ära.

Keskpäeva paiku läks ilm ilusamaks- vihmasadu jäi järele. Ma korjasin kogudusetöö vaheaegadel põldmarju paari liitri ümber ja Hilda keetis neist õhtul sahvti. Korra käisin Ellinoriga põldmarju otsimas, aga suurt meie siis ei leidnud, sattusime selle asemel sarapuu metsa ja korjasime pähklaid, mida lapsed nüüd mõlemad söövad. Pähklaid väga palju ei näinud just olevat, ka oli enam jagu ussitanud. Leetses oli palju pähklaid ja nad olid puhtad, aga sinna ei pease ju nii kergesti korjama.

Istume juba kolmandat õhtut petrooleumilampide valgusel. Vihma sajab küll, aga Keila jõevesi ei tõuse.

Keilas, 6. septembril 1931.

Eila, laupäeval, tuli meile jällegi võõraid: Hilda vend Paul ja väike Eduard ühe oma korporatsioon „Sakala“ kaasvõitlejaga. Et tuul õhtupoolikul kange oli ja päris kangemaks läks, ei läinud Eduard kalale; Hilda ütles ka ,et ta kalu praegu ei tahtvadki, sest läinud pühapäeval jäi meile kalu üleliia palju. Võõrad läksid pähklaid otsima. Pähklal olid nad niikaua, kui videvik ja vihm nad metsast koju kihutas. Õhtul sadas hirmus kangesti. Elekter hakkas põlema, kuid kustus, kui parajasti söögilauas istusime; tuul oli vist kusagil traadid kokku ajanud. Õhtul sadas hirmus kangesti. Elekter hakkas põlema, kuid kustus, kui parajasti söögilauas istusime; tuul oli vist kusagil traadid kokku ajanud. Elekter hakkas jälle tüki aja pärast põlema, kuid kella 9 paiku kustus ta juba lõpulikult. Meie olime ometi kuni kella ½ 12-ni üleval. Ajasime juttu ja veetsime hulk aega sellega, et minu automaat ülesvõtjat apparaadiga kohandada. Vihma sadas öö läbi ja õieti terve tänane päev. Täna hommikul kell ½ 10 laulatasin Keila kirikus ühe paari. See paar teadis, et ma täna pidin Ranna abikirikus jumalateenistust pidama, tahtis aga nimelt täna hommikul laulatatud saada ja laskis mind sellepärast autoga Keilast Rannamõisa sõidutada. Kell oli 10 minutit üle 10, kui Keila kiriku juurest kange vihma käes sõitma hakkasime, kodus käisin ma veel sees ja kell 10 /55 olin juba Rannamõisas. Auto oli ühe Keila mehe omandus: ta oli vana auto ostnud, et Keila meiereist võid Tallinna turule vedada. Autokatus oli mõnest kohast katkine, küljed olid lahtised; nõnda tilkus vihma natuke peale, aga suurt häda ei olnud; Veeraga sõites kange vihma käes oleksin täna küll ütlemata palju vaeva näinud. Ma arvasin, et Ranna kirikusse selle vihmaga ükski inimene ei tule. Kiriku juure jõudes imestasin aga, nähes õige mitut vankrit. Üks naine tuli kirikust välja ja ütles, et rahvas ootavat. Oli koguni kaks laudkonda armulaualisi. Kell ½ 1 olin jumalateenistusega valmis, õiendasin veel mõned koguduseasjad, ametitalitusi ei olnud ja natuke aega enne kella 2 olin kodus. Meie võõrad olid vihmaga siiski julgenud aeda õunu korjama minna, mida nad õhtul ära sõites linna kaas viisid. Kell kolm oli meil lõuna: seakarbonaad lillekapsaste ja kurkidega, hapupiim ja õunasupp. Kell 4 olin jälle ametitalitusel Keilas: Keila pagari Saguri väike poeg oli matta. Saatsin surnu kodust välja, matsin ta kirikus ja pidasin lühikese vaimuliku talituse veel haual. Keila rahvas oli jällegi koos. Lapse vanemad, kellel juba teine laps suri ja üksainus laps järele jääbki, olid väga kurvad; oli palju lilli ja elekter kirikus põlemas. Kella 6 paiku jõudsin koju. Kell 7 sõime õhtust ja saatsime omad külalised minema. Vihm jäi järele; nõnda võisid külalised jala minna Keila jaama. Ma käisin veel Viktoriga aias ploome otsimas. Istun praegu väga hea elektri valgusel ja kirjutan. Lapsed loevad raamatuid. Hildal on mängukaardid ajaviiteks käes.

Keilas, 7. septembril 1931.

Vastik ilm on tänagi:vahetevahel sajab kas uduvihma või koguni lumekübemeid, sellest ei saa aru; soojust oli kõigest +9 °R, nüüd õhtul koguni +8 °R; kange tuul on, baromeeter näitab 747; päikesepaistet ei olnud. Täiesti sügisilm! Valmistasin tunde homseks ja ülehomseks. Paar korda käisin ka ikka aias. Korra käisin pähklaid korjamas ja tõin neid omale perekonnale hea hulga süüa. Ei tundunud selle ämara ilmaga isegi pähklametsas hea. Tahaksin jällegi ilusaid ilmu, sooje ja päikesepaistelisi. Tänavu oli häid päevi ikka ka, kuigi mitte väga palju- oleksin neid tahtnud rohkem. Küll ikka suvi kaob ruttu ja annab aset sügisesele vilule ja õudusele! Hea seegi, et praegu võin elektrivalgusel istuda.

Lehitsesin oma päevaraamatut sõjaaegadelt: kui palju leidub seal igal leheküljel uudist: elu oli siis ütlemata kirju; üks päev ei olnud kaugeltki teise sarnane. Praegu on rahuaeg ja sellepärast ei olegi palju muud kirjeldada, kui seda, kuidas ilm ja aastaajad mõjuvad inimese peale. Kui tänulik peaks olema meel, et tohime rahuaja mõnususi maitsta: ei ole igapäevase leiva ega leivakõrvase muresid, korterikitsikust, igasugu puudust, rahutusi jne.

Keilas, 9. septembril 1931.

Eila hommikul sõitsin mina Tallinna kus mul oli 7 tundi järjestikku. Hilda ühes mõlema lapse ja teenijaga sõitis Lehola (Kulna) metsa seenile. Hommikuse rongiga sõitnud meile preili Kallion: see leidis uksed kõik lukus olevat ja oli rentniku juures senikaua, kui meie rahvas koju jõudis. Hilda käis Kulnas hobusega; Ellinor oli oma jalgrattaga. Kella 4 paiku jõudsid nad Keila. Keila silla peal oli õpetaja A. Sternfeldt oma prouaga, kes meile olid tulemas. Mina ise jõudsin koju kella ¼ 6 ajal ja leidsin võõrad eest. Olin söömata hommikust saadik, nõnda siis üle 12 tunni, kuna ma eila lõunat ei söönudki, vaid alles õhtust. Võõrad sõid aias õunu ja ploome, Sternfeldt rääkis omast Ameerika reisist, millelt ta alles hiljuti tagasi jõudis. Täna hommikul sõitsid Sternfeldtid ühes minuga Tallinna, kuna preili Kallion, kes oma kasvandikke, Ellinori ja Viktorit vaatama tuli, homme hommikul ära sõidab- ta on ikka alles sellel kohal, kuhu ta meie juurest läks; meie lastel on alati hea meel, kui preili Kallion neid vaatama sõidab. Strenfeldtidest on meil kõigil ka alati hea meel.

Tallinnas oli mul täna kõigest 2 tundi pedagoogiumis ja need tundusid mulle üsna kerged olevat. Kolmas tund jäi pedagoogiumis andmata, sest õpilased olid ühe arusaamatuse pärast võimlema viidud. Lenderi gümnaasiumil oli 24.aastapäev ja seal ei olnud täna üldse tunde. Mul oli sellepärast hulk vaba aega linnas. Igatahes pidin jääma kuni ½ 6-ni Tallinna, sest kell 5 p.l. oli pedagoogiumis õppenõukogu koosolek ja ma tahtsin alguses seal olla, et kvoorum kokku saaks. Käisin tundide ja koosoleku vahel õige mitmes kohas: kõigepealt otsisin Hilda venda Eduardi, kellele viisin võid ja ploome; et teda kodus ei olnud, viisin nimetatud asjad väikese Eduardi kätte laboratooriumi, sealt läksin linna raamatukogusse, et Hildale lugemisevara tuua; Leibi juures olin ka enam kui tund aega- viisin ka temale ploome. Leibi juurest läksin Sternfeldti juure lõunale- Leib saatis minu kuni ukseni. Sternfeldtid valmistasid mulle pärast lõunasööki veel hea vanni: mõnulesin üks tund aega soojas vees. Sternfeldtide juurest läksin Mahlströmi pagariärisse oma kodustele saia ostma; koosolekul pedagoogiumis olin kuni kella 5/20 p.l.. Haapsalu rongiga sõitsin Tallinnast kell 5/30 p.l. Keila poole. Haapsalu rong jäi hommikul Tallinna sõites ligi 10 minutit hiljaks ja õhtul Keila sõites umbes 5 minutit, sest Paldiski mootor jäi mõlemal korral hiljaks ja pidas Haapsalu rongi kinni. Ma kartsin hommikul, et hommikupalvele pedagoogiumis hiljaks jään, jõudsin ometi õigel ajal sinna. Meie raudteerongid käivad peaaegu alati täpselt ja niisugune hiljaksjäämine nagu täna on erakordne sündmus. 5-10 minutit hiljaksjäämine ei peaks küll suuremat tähendama, ometi närvitsevad inimesed sellegi pärast ja nõuavad täpsust. Sõja ja rahutuste aegadel pidi aga leppima isegi sellega, kui rong kas või 24 tundi hilines… Kuna mul täna õhtul Keilas köstri juures mõnda asja tuli õiendada, siis sain ma alles kella ½ 8 paiku koju.

Hilda tõi eila Lihola metsast hea hulga ilusaid kuusikseeni ja teisi häid seeni. Kui homme ilus ilm on,siis sõidaksime kahekesi Kloogale seeni korjama: oleks päris mõnus mõnikord metsakohinat kuulda.

Keilas, 11. septembril.1931.

Eila käisin ikkagi Hildaga Kloogal ära. Kui hommikul üles tõusime, oli küll jällegi üks vihmapilv tõusmas, nagu neid sügisestel aegadel tõuseb üks teise järele terve päev; ometi ei toonud see pilv vihma ja taevas läks selgemaks, nõnda et enam jagu päevast oli päikesepaisteline. Võtsime kaasa kaks käekorvi ja ühe koti. Kloogal jätsime asjad jaama ligidale, metsavahi juure ja hulkusime metsi mööda kella 9-5ni. Seeni saime neli korvitäit, mis õieti hea saak oli. Kui esimest kaks korvitäit käes oli- kella 1 paiku-, tõime neid metsat välja metsavahi juure, kallasime seened kotti, sõime võileibu ja jõime piima peale, mida metsavahi käest ostsime, siis läksime jällegi metsa ja korjasime kella 5ks uuesti korvid täis. Üksainus kord oli taevas pilves, siis, kui uuesti metsa läksime pärast oma lõunat, sadas ka, kuid märjaks meid ei teinud, päike tuli peagi jälle välja ja paistis päris soojalt, kui kell 5/13 tuli mootorvaguniga Keila poole tagasi sõitma hakata. Nõnda oli siis metsas päris hea.

Kodus oli vahepeal väike õnnetus juhtunud. Lapsed olid aeda ploome sööma läinud ja saalivõtme seal ära kaotanud. Redeliga oli siis teenija väljast läbi lahtise akna tuppa roninud ja ühe teise ukse lahti teinud- nõnda saadi jälle tuppa. Tulime koju. Lapsi toas ei olnud, kuna mõnedki uksed pärani lahti olid jäetud. Otsisime lapsi aias, ei leidnud. Hilda sai erutatud, pea hakkas tal valutama. Lapsed olid aia taha mängima läinud. Pärast nuttis Ellinor, kui Hilda talle etteheiteid tegi, et ta nii lohakas on, et ei mäleta, kuhu võtme kaotas; veel rohkem, et ta tema käest andeks ei tulnud paluma oma lohakust ja selle asemel hoolimatult aeda läks mängima, jättes majauksed pärani, nõnda et võõrad inimesed seal vabalt võisid liikuda. Kuna teiste peavalu, äritused ja nutt ka minu peale rusuvat mõju avaldavad, siis oli seenilkäigu rõõm otsas. Aga nii on siin maa peal: ei ole vist ühtki rõõmu, millel ei oleks mõnda vastikut kõrvalmaiku. Puhast segamata rõõmu inimene siin tunda ei saa.

Täna hommikupoolsel ööl sadas nõnda, et päris õudne oli kuulata, kuna meil parajasti eila hakati üht osa uut katust tegema. Nüüd, kella 10 paiku hommikul, paistab päike, kuid tuul on kange. Valmistan Tuula perenaisteseltsi avamiseks eeloleval pühapäeval kõnet ja kirjutan siia vahepeal, kui jälle mõni lehekülg kuivab. Hilda peseb eilaseid seeni. Lapsed magavad alles.

Viktoril on niisugune mood,et ta sagedasti mõne küsimuse peale mitte otsekohe ei vasta, vaid tükk aega vaikib, enne kui vastab. Hilda küsib:“Viktor, kas veel kohvi tahad?“ Poiss ei vasta, nagu ei oleks ta küsimust kuulnudki. Hilda saab pahaseks ja kärgatab: „Vasta, kui ma küsin! Kui kaua sa lased oodata ja pahandad nõnda oma mammat?!“ Korra harutas Viktor nõnda: „Vanasõna ütleb: „Enne mõtle, siis ütle!“ Mamma nõuab aga hoopis teistviisi:“Ära mõtle, vaid vasta otsekohe!“….  

ENG RUS