1929. AASTA PÄEVARAAMAT

JAANUAR

VEEBRUAR

Keilas, 7. veebruaril 1929

Jõulust saadik on meil püsinud külmad ilmad. Igalpool valitses gripitaud, mis mind ega mu perekonda ometi ei puutunud. Seminar oli gripi pärast mõne päeva kinnigi. Reedel 1. veebruaril sõitsin kooli ja leidsin uksedki lukus olevat; imestasin oma kaasõpetajate tähelepanematust, et nad mulle vaevaks ei võtnud telefoneerida kooli kinniolekust, kuna nad muidu seda väga tahavad, et ma Keila meiereist I sordi väljaveo võid kannaksin! Eila, kesknädalal, oli mul võimalus Tallinnas 7 tunni asemel üksnes 2 tundi anda, sest külma oli üle 20ºR ja seminari harjutuskoolis seepärast tunde ei peetud. Homme võib vististi jälle pakane valitseda ja siis tuleb mul ainult ühe keskkooli tunni pärast Tallinna sõita! On mitu päeva kange külm, mis praksub väljas. Täna leidsime, et meie aias üks pärn, mis arvatavasti 200 aastat vana, pragunenud on – vast ka külmast. Öeldakse, et talvekülma kanguse kohaselt suve soojus tulevat; küll oleks armas, kui suvi saaks meil hästi soe, nõnda et paar korda päevas suplemas tuleks käia! Aga eks see näe, kes elab, missugune on eelolev suvi.

Minu lapsed käisid koolis tänini. Täna jäi Ellinor külma pärast koju. Hilda läks küll kooli, saadeti aga peagi sealt tagasi, sest külma pärast suleti kool.

Keilas, 10. veebruaril 1929

Reedel oli hommikuks kõigest 14ºR külma ja seminaris olid mul kõik tunnid. Arvati, et külmalaine pidi mööda olema, kuid täna hommikul oli juba -24ºR! Juba reede õhtuks läks jälle külmemaks. Täna oli kirikus vaevalt 100 inimest. Külm kirik ei tõmba inimesi. Pean omaks esimeseks mureks nüüd, kus elektrivalgustus kirikul juba olemas, sinna ka ahjusid ehitada.

Meie tubades on praegu õige jahe. Hilda on haige, nimelt valutab tal kurk. Viktor kaebas ka, et neelata valus. Väikesel Hildal oli eila +38,5 º ja meie ei võinud teda kaks päeva kooli saata. Täna, laupäeval olid mõlemad tütred koolis. Viktor oli neljapäeval juba täiesti terve, kuna mina ja Hilda iseäranis ööl vastu kolmapäeva päris hirmul olime. Täna leidis teenija, et temal oli jälle 38,3º. Hilda käis hobusega lastel vastas ja tõi ühtlasi ka oma mamma, kes täna siia tuli, vaksalist ära. Nüüd kaebas Hilda ise, et ta on haige. Ma ise ei tunne ennast meie jahedates tubades ka kuigi hästi. Vana Liisa, kes kirikumõisas teenis Ficki ja Kukk´e, osalt ka meid, on kolmapäeval Keila alevis ära surnud – vist ka grippi.

Keilas, 21. veebruaril 1929

Külm kestab. Harva juhtub mõni päev, nagu eila ja täna, kus külma on vähem kui -10ºR. Nii jahe on meil tubades, et üksnes ahju juures suudan kirjutada. Ometi on meil kõik ahjud köetud, kuid +10ºR meil tubades vist küll ei ole. See talv annab mäletada! Gripp möllab ka igalpool. Hilda võis peale mitmepäevast voodisolekut täna esimest korda üles tõusta. Lapsed on õnneks terved, kui köha ja nohu maha arvata, mis meil õieti kõigil on. Kõige tervem on seni olnud Ellinor.

Eila oli palvepäev ja rahvast kirikus võrdlemisi vähe. Kirik oli külm nõnda, et päris halb tunne oli. Tänavuse külma kohta kirjutatakse ajalehtedes, et viimase tuhande aasta kestes niisugust külma kõigest 4-5 korda juhtunud ja loodetavasti praegune põlv seda enam näha teist korda ei saa.

Ennustatakse nüüd päikeseküllast ja sooja suve. Saame näha, mis tuleb. Igatahes oleks pärast möödunud väga jahedat suve ja praegust haruldast pika loomuga külma talvet soe suvi väga soovitav. Kas ta aga tuleb, seda näevad need, kes sinnamaani elavad. Nii õudne on praegu, et ei tahaks ennast ahju juurest liigutadagi. Amet sunnib küll liikuma. Pean ju haigete juures käima ja sõidan ka 1-2 korda nädalis mööda kihelkonda lapsi usuõpetuse teadmiste poolest katsumas. Siiamaani püsisid enam-vähem selged ja vaiksed ilmad, kusjuures tuul oli ikka põhjahommikust. Täna hakkas sadama ja tuul on pöördunud enam-vähem läänepoole. Baromeeter on kaua aega püsinud 780 ümber, täna on ta 770 ümber. Käisin täna Vallingul haige juures; olgugi ainult -5ºR, siiski tundus niiske tuul üsna valusana.

MÄRTS

Keilas, 2. märtsil 1929

Olid kaua aega päikesepaistesed, kuid külmad ilmad. Täna sajab, tuiskab ja termomeeter tõusis hommikul enne sadu kuni + ½ ºR; nüüd õhtupoolikul on -1ºR. Meil on magamistoas +10ºR. Homme pean Rannamõisa sõitma; ei tea, kuidas küll tee on tänase tuisu järele.

Keilas, 5. märtsil 1929

Pühapäeval 3. märtsil oli esimest korda väike sula, nõnda et õhtul igatahes katustelt tilkus, aga juba eila oli jälle 3-4º külma, täna hommikul kella 10 ajal on -10ºR! Päikesepaistel on muidugi soojem ja hakkab keskpäeval katustelt tilkuma. Rannamõisa metsas tundus pühapäeval juba üsna kevadiselt.

Keilas, 9. märtsil 1929

Eila oli mul väga raske päev. Nagu alati, nõnda sain ka sel ööl enne Tallinnasõitu üksnes rahutult magada. Tallinnas andsin tunnid kella 8-2ni. Siis ruttasin mootorrongile kange lumesaju käes. Mootorrong jäi pool tundi hiljaks – lumetuisu pärast. Kella ½ 4 paiku jõudsin Keila, hobune oli jaamas vastas, ja ma sõitsin ilma söömata Ääsmale lapsi loetama ja vanu inimesi armulauale võtma. Köster oli mul kaasas. Tee oli umbes. Sadas kõik aeg poolsula lund. Ääsmal läks külmaks ja hakkas tuiskama. Meie sõitsime Ääsmale Tuula teed mööda, ei julgenud aga seda teed enam tagasi tulla teekäänakute pärast, mida pimedas väga raske on tähele panna. On ju nüüd öösetel ilma kuuvalgeta õige pime, iseäranis veel siis, kui taevas pilves. Ääsmal võeti meid üsna hästi vastu, s. o. Lasti üsna palju tööd teha ja anti pärast ka hästi süüa. Ääsmal kell 10 õhtul, mis pärast toit ka hästi maitses. Kell ½ 11 õhtul hakkasin köstriga kodupoole sõitma. Tahtsime sõita Jõgisu kaudu. Pärnu maanteel läksime korraga teekallakul ümber ja kukkusime saanist välja, kuid viga ei saanud. Jõgisul, Pärnu maanteelt Keila poole tulema hakates sattusime aga lumehange, kuhu minu hobune pikali jäi. Rakendasime suure vaevaga külma käes hobuse lahti, vedasime saani lumest välja, panime hobuse jälle saani ette ja sõitsime tagasi Pärnu maanteele, sealt Kanamaa ja Vanamõisa kaudu kodupoole. Oli külm, hakkas külm, tuiskas silmi, oli hirm, et jällegi hangedesse sattume, kuid jõudsime õnneks täna hommikul kell ½ 3 kirikumõisa. Küll ma lõdisesin külmast, kui tuppa jõudsin. Toas ei olnud küll ka rohkem kui +10ºR, kuid see tundus siiski ütlemata hea pärast külma käes olemist. Täna oli jällegi ligi 10ºR külma ja tuul kihutas enese ees tuisulund. Küll on ikka tänavu käre talv – see annab ennast kaua mälestada!

Keilas, 27. märtsil 1929

See oli umbes 10. märtsi ümber, kui sula ilm tuli, siis olid jälle paar päeva külmad ja siis tuli uuesti soojem aeg, mis siiamaani on kestnud. Vahetevahel on jälle lund sadanud, nõnda on ka täna maa valge; muidu on aga enam-vähem vankritee. Meilt ei saa küll hästi ei vankri ega saaniga välja.

Palmipuude pühal, 24. märtsil, ja Paastu Maarja päeval, 25. märtsil peeti Keilas praostkonna sinodit. Kirikumõisas olid öökorteris laupäeval vastu pühapäeva praost K. Thomson ja Madise õpetaja O. Etzold, pühapäeval tulid juure: Rapla õpetaja J. Liiv, risti õpetaja V. Schvartz, Paldiski õpetaja A. Lesta ja B. Leib. Nissi õpetaja tuli pühapäeva õhtuks Keila, kuid oli ööd Vääna Mõhkus, kus ta ühe oma austaja last ristis. Sinodi koosolekuid peeti Keila Vennaste koguduse palvemajas, kus ka kirikunõukogu poolt olid korraldatud hommiku-, lõuna- ja õhtusöögid kõigile sinodist osavõtjatele õpetajatele, saadikutele, köstritele ja ka mõnele külalisele ja Keila kirikunõukogu liikmele. Kirikus oli mõlemal sinodi päeval jumalateenistus, mida pidasid enam-vähem võõrad õpetajad. Sinodil valitses üksmeel, sest praost K. Thomson oskab seda kasvatada ja hoida. Iseäralisi põlevaid päevaküsimusi ei olnud: harutati välimisjoni, köstrite kohustuste, kihelkonnapiiride, alkoholi vastu võitlemise, noorsootöö ja muid sarnaseid küsimusi, kuid iseäralikke kindlaid otsuseid ei tehtud, nagu niisuguseid küsimusi ka võimata on ühe-kahe päevaga ära otsustada. Esmaspäeva õhtul sõitsid kõik sinodi liikmed laiali. Üksnes Leib, kes külalisena osa võttis kõigist jumalateenistustest, palvetundidest palvemajas ja sinodi istungitest, sõitis eila hommikul Nõmme ja Tallinna poole.

Väike Hilda pidas eila oma sünnipäeva. 7 Keila koolitüdrukut tuli tema sünnipäevale, igaüks ka kingitusi talle tuues. Lapsed mängisid siin hilja õhtuni ega tahtnud enam koju minnagi, sest suurtes ruumides on ju hea mängida.

APRILL

Keilas, 2. aprillil 1929

Ülestõusmise pühad on kõik külmaga, mis ulatus ligi -5ºR. põllud on enamasti paljad; siin ja seal on siiski veel lund, ja kus sula ilmaga vesi jooksis, seal on praegu jäätanud. Lapsed käisid heinamaal uisutamas.

Täna on viimane Ülestõusmise püha ja ma sõidan Hildaga Tallinna: viin Hilda teatrisse.

Tööd mul eila väga palju ei olnud: pidasin jumalateenistuse, matsin ühe surnu, käies ka haua juures, registreerisin kodus ühe paari ja laulatasin kell 7 õhtul kirikus teise paari, mis vallamajas oli registreeritud. Õhtul, elektritule valgel on kirikus nüüd õige ilus. Tarvis on nüüd kirikusse ka ahjud ehitada lasta, et külmal ajal seal natuke soojem tunduks. Ma olen ahjude ehitamise mõtet igalpool juba kihutama hakanud. Kui mul elu ja tervist on, siis omandab Keila kirik minu ajal hoopis ilusama näo, kui tal enne oli.

Keilas, 19. aprillil 1929

Täna olin Keila rahukohtuniku juures tunnistajana ühe Vääna mehe pärast, kes 3.veebruaril s. a. kirikus korda rikkus joobnud olekus. Nimelt registreerisin ma nimetatud päeval Keila kiriku käärkambris perekonnaseisuametnikuna ühe pruutpaari abielu. Tunnistajaks oli pruutpaari poolt üles antud Otto Aali, Mihkli poeg Vääna Vaila külast. Vaila küla, kust ka pruutpaar oli, on kõige pahema kuulsusega küla Keila kihelkonnas. Oli ka Otto Aali niivõrt alkoholi mõju all, et ma teda tunnistajaks ei võinud võtta. See aga mehele ei meeldinud ja ta nimetas minu teguviisi vanaks reshiimiks, lubades ära õpetaja Tallmeisteri kogudusse minna. Veel seal asja vahele ennast segades, katkestas ta minu kannatuse ja ma nõudsin mehe lahkumist. Aali otsekohe ei lahkunud, siis seadis ennast minekuks, pani mütsi käärkambris pähe ja jäi nõnda seal seisma. Ma nõudsin, et ta mütsi ära võtaks ametiruumis, mis peale Aali vastas, et väljas palju gripihaigust olevat ja sellepärast ilma mütsita olla ei võivat. Siis lahkus ta natukeseks ajaks käärkambrist, tuli aga uuesti jälle tagasi. Ma palusin Otto Aali abikaasat, kes ka käärkambris oli, et ta mehe heaga ära viiks ja kirikusse, kus otsekohe selle pruutpaari laulatus pidi tulema, mitte ei laskes, kuid naine vastas, et tema „joonud inimesega“ midagi ei saavat teha. Kõigi minu hoiatuste peale vaatamata ilmus Otto Aali ikkagi kirikusse. Laulatuse ajal nägin teda altari ligidal pingil istuvat, vahetevahel püsti seisvat, korra tuigerdavat ja korraga kukkus ta ühes madala pika pingiga põrandale. Enne seda kuulsin, kui peigmehelt „jah“ sõna nõudsin, kuidas keegi, keda ma arvasin sellekssamaks Aaliks ja kes seda ka oli tema enese tunnistuse järele, ütles ka „jah“. Kui Aali pingiga pikali kukkus, katkes minu kannatus ja ma palusin laulatuse lõppedes kirikumeest, et see politsei tooks. Kirikumees läks, kuid nüüd sai ka Aali kaineks ja kadus kiriku juurest. Politsei oli aga siiski hiljem, olgugi et Aalit ei näinud, protokolli kokku seadnud, kirikumehe üle kuulanud ja Otto Aali ka. Aali oli tunnistanud, et ta „jah“ ütelnud, pikali pingiga kukkunud, kuid joobnud ei ole olnud, üksnes vähe viinastanud. Siis oli politsei ka mind käinud taga otsimas, kuid mina olin Tallinnas. Ma palusin pärast, et politseiametniku jalavaeva vähendada, protokoll minu kätte saata ja ma kirjutasin siis ise oma seletuse, juure lisades, et minu arvates korrarikkumine kirikus, mille eest karistus oleks kuni 3 kuud aresti, mitte ei olnud pahatahtlik, vaid tingitud üksnes isiku joobnud olekust. Täna oli siis asi kell 11 hommikul kohtus. Aali tunnistas, et minu tunnistus õige olevat, kuid tema ei olevat siiski joobnud olnud, vaid üksnes gripihaige. Oma naiselegi seletanud ta sedasama! Rahukohtunik mõistis Aali 20 krooni trahvi ja 5 krooni kohtukulu maksma ehk maksujõuetusel 7 päevaks aresti. Mul ei ole küll head meelt, et see mees karistatud sai, kuid ometigi ei või sarnast asja kirikus ka lubada. Kui ühele saab aga lubatud, siis teevad teised varsti järele ja kord läheb siis hoopis kaduma.

Keilas, 22. aprillil 1929

Paar päeva on olnud õige külmad, kuni -5ºR. täna hommikul on ilus päikesepaiste , kuid lumi on maas; ei ole küll paks lumekord, aga siiski on maa igalpool valge. Keila koolilapsed olevat küll läinud nädalas kooli toonud sinililli; ma läksin ka oma lastega endisele kirikumõisa karjamaale neid otsima, aga ei leidnud. Laupäevast saadik on nad, kus nad ka leidusid, jälle lume all. Võib olla, leidnud oleks reedel, kus m alastega käisin, sinililli ehk rehemäel, kuid sinna ei või meie enam minna, sest rehemägi on saanud asuniku õueks, kellele kirikumõisast anti normaaltalu ja kes enese kätte sai ka kirikumõisa rehe, kuhu ta elama asus ise ja oma loomadega, korraldades rehe ühe otsa hädapärast eluruumiks. Selle asunikuga meil palju kokkupuutumist ei ole. Teine meie ligidal olev asunik on endine leerimaja koht, selle käes on kõigest paar tiinu või vähemgi maad; selle koha pidaja, keegi Torenthal, kes juba ammugi on asunud omal kohal ja üldse kirikumõisa piirides, käib meil nüüd sagedasti päevapalgalisena töös: hagu teisele korrale kandmas, puid lõhkumas, loomalautasid kohendamas, aiatöid tegemas jne. Üldse teeb ta niisuguseid töid enam-vähem , mis ennemalt rendi arvel ära tehti, mis aga nüüd, kus kirikumõisast sai maade vähendamise teel kirikutalu, meie kulul sünnib. Küll tõsteti maade vähendamisel minu palka 60 000 senti aastas, kuid see summa ei vasta siiski kaugeltki kaotusele. Teisest küljest on küll juhuslikud sissetulekud näidanud tõusu, nõnda et nüüd, kus ma ikka veel olen suutnud ka Tallinnas õpetajakohta seminaris pidada, meie üsna lahedasti oleme võinud ära elada.

Keilas, 29. aprillil 1929

Pea iga päev on viimasel ajal lund sadanud, üks päev oli hommikul nii sügav lumi maas, et keegi koguni saaniga sõitis. Täna oli ilus päikesepaisteline ilm lõunast peale. Olin tükk aega aias, kus veel leidub mõnes kohas lund, enam jagu aga juba on tahenenud. Väike Viktor oli minuga kaasas. Nägime esimese liblika ja püüdsime ta kinni korraks – oli ilus kollane liblikas. Lapsed tõid juba eila karjamaalt sinililli. Vaatamata lumesadude ja öiste külmade peale hakkab kevad ikkagi läbi tingima. Varsi saame omast aiast lootuse järele reediseid, sest Hilda lasi tänavu ühe lava teha. Keila jõest on jää ka ära kadunud, olgugi teha päris suurt vett ei ole olnud. Metsades on veelgi lund: nägin seda eila, kus ma Lohusalu Merevahel ristimas käisin. Küll oli eila tee halb. Ma sõitsin oma „vana vankriga“, s. o. vankriga, mille sain uuena 1922. a. ja mille ma Keilas olen läbi sõitnud; see on ilma esimeste vedrudeta ja raputab tugevasti; nõnda et minu istmekoht eila peaaegu katki, igatahes natukene paistetanud oli. Möödunud suvel ostsin oma naisevenna Paul Kuusik´u pruugitud vankri, mis remonditult nüüd peaaegu uueks saab ja mida praegu värvitakse. Kui elupäevi jätkub, siis kulutan muidugi ka selle ära. Hobuse ostsin juba Kanepis; see kipub ka juba vanaks jääma; eila ta sõitis küll igatahes hästi.

MAI

Keilas, 3. mail 1929

1. mail kella 6 paiku õhtul müristas paar korda. Eila ja täna sadas lund. Meil saadud täna kanaaeda ära parandada, sest maa on alles külmetanud. Jälle kipub kõik hiljaks jääma. Värskelt sadanud lumi sulab küll alati päeval ära, aga talvist lund on veel siin ja seal aiaäärtes näha. Rukkioras näib meil päris ilus veel olevat, olgugi et ta kasvama hakata ei ole saanud. Aias on meil kasvama hakanud üksnes talvesibulad, murulauk ka mõned talvelilled.

Keilas, 7. mail

Eila läks korraga soojaks ja oli kuni +14ºR vilus, täna +18ºR! Nüüd oleks veel tarvis sooja vihma, siis hakkaks rohi hästi kasvama. Mõnes kohas on rohi juba selle pari päevaga hakkanudki kasvama.

Täna lõpetasin tütarlaste leeri. Oli 36 tütarlast, need saavad ülehomme, s. o. Taevaminemise päeval õnnistatud. Nutsid täna peaaegu kõik, et leer lõppes.

Keilas, 9. mail 1929

Pühapäeval, 5. mail   pidasin jumalateenistuse Rannamõisas, kus ma käin üks kord kahe kuu sees. Pühapäeva õhtul pidasin kella 11 paiku Keila männikus Jüriöö üle ajaloolist kõnet. Oli suurem 1343. a. Jüriöö mälestamine. Keila seltsid ja tuletõrjujad, kaitseliitlased ning ülemate klasside algkooliõpilased kogunesid kella 9 paiku õhtul Keila Tuletõrjeühingu maja õue, kust kell 10 tõrvikutega mindi männikusse, kus määratu suure rahvahulga ees kõnelesid: Keila alevivanem; postkontoriülem J. Berggrünfeld [1] , mina, kaitseliidu esindaja ja kooliõpetaja E. Lahesalu [2] . Tõrvikute valgusel oli metsas õige huvitav. Muusikakoor ja laulukoor oli muidugi kaasas.

Pühapäeval enne seda oli maareformi 10. aastane juubel Keila „pritsimajas“. See oli peaasjalikult Harju koolivalitsuse juhataja Depmanni [3] poolt korraldatud. Mina kõnelesin seal langenud sõdurite mälestusest.

Täna kõnelesin pärast kirikut Keila palvemajas, kus oli Vennaste koguduse noorte osakonna aastapäev. Täna paluti mind, et ma juuni alguses kord sõidaksin Jälgimäe kooli ja seal õpilastele ja vanematele peaksin jumalateenistust.

Tallinna seminaris või praeguse nimega pedagoogiumis pean nüüd kevadil kõnelema kaks korda nädalis hommikustel  koosviibimistel, millest osa võtavad õpilased ja õpetajad, kusjuures peaasjalikult tuleb katsuda mõjuda algkooliõpilaste peale.
____________________________

[1]Johann(Juhan) Berg-Grünfeldt (1898-1932), ametnik, 1920. aastast Keila postkontoriülem, 1925 alevinõunik, 
1927-32 Keila alevivanem. [2] Eduard Lahesalu (1890-1938), õpetaja ja koorijuht; Keila alevikogu liige ja Keila alevivanema abi.
[3]Juhan Depman (1889-1961), kooliõpetaja, Saue Jõgisoo algkooli juhataja, Harjumaakoolivalitsuse juhataja, Harjumaa Rahvaülikooli
juhataja, Saue-Jõgisoo Haridusseltsiasutaja ja esimees.

Keilas, 13. mail 1929

Eila olin Hildaga Harju-Madisel, kus minu endine kandidaat Otto Vilhelm Etzold introdutseeriti. Introdutseeris piiskop J. Kukk, kuna praost K. Thomson ja mina assisteerisime. Rahvast oli nii palju kirikus, kui sinna üldse mahtus. Kirikukoor ja Põllküla koor laulsid, kiriku puhkpillide koor mängis. Kirik oli ehitud pärgadega, altaril lilled, rahvas näis olevat liigutatud meeleolus. Pärast jumalateenistust oli lõunasöök õpetajamajas, millest introduktsiooni võõrad ja Harju-Madise kirikunõukogu liikmed osa võtsid. Madise kogudus näib väga rahul olevat, et nad endile on saanud väga vastutuleliku, lahke, jumalakartliku ja tegeva kirikuõpetaja. Võis juba näha seda, mis Etzold Madisel ligi aastase sealoleku ajal on teinud. Läinud suvel oli Madise õpetajamaja päris õudne: õlgkatus oli aastate jooksul ära mädanenud; uue õpetaja ootel oli küll hakatud juba uut õlgkatust tegema, kuid see oli alles pooleli, ruumid olid äärmiselt rikutud vihmaveest, mis läbi mädanenud katuse oli vabalt alla tubadesse tunginud, mõnes toas olid suured veelombid maas, tubade õhk niiskuse pärast väljakannatamatu. Kogudus hakkas Etzoldi tulekul mõnda tuba õpetajamajas uuesti elamiskõlbulikuks tegema, kusjuures Etzold ise oma kätetööga kaasa aitas – tunneb ta ju üsna hästi remonditöid. Mida kogudus ei suutnud, seda tegi Etzold omal jõul ja omal kululgi – kulud tõotab kogudus edaspidi tasuda võimalust mööda. Nüüd on õpetajamaja päris mugav kodu: peaaegu kõik toad on õp. Etzold suutnud korda seada, laed valgendada, seinad tapeetida j. n. e. Aiamajakesel õpetajamaja juures on Etzold ise koguni pilpakatuse löönud.

Meie sõitsime Madisele hobusega. Kingituseks viisime Etzoldile ühe kastikese hõbeasju: ühe suhkrulusika, teekurnamise lusika, suhkrutangid, sidrunikahvli.

Sõitsime Madisele läbi Keila – Klooga – Kirsalu küla – Põllküla – Laoküla. Tee ei olnud kuigi hea, sest läinud aastalgi märg suvi rikkus tee ära ja seni ei ole seda veel korda seadma hakatud. Ilm ei olnud ka mitte kuigi soe, kõigest +11ºR; täna oli soe: +16ºR. Juba õitsevad sinililled, ülased, nurmenukud.

Keilas, Teisel Neljapäeval, 20. mail 1929

Oli läinud nädalis korra +19°R, kuid pühade laupäeva õhtul sadas natuke lund. Eila hommikul vara oli olnud 0°R. Eila sadas; sadu kestis õieti täna keskpäevani. Nüüd, õhtul kell 7 on ilm enam-vähem selge, kuid soojust on õige vähe – kõigest ligi +5°R. Rahvast oli halva ilma pärast kirikus vähepoole. Keila Laulu ja Muusika Selts andis eila kirikus kontserti, millest siiski olevat 5000 sendi ümber sisse tulnud. Pühad on meil kodus siiamaani vaiksed olnud: halva ilma pärast ei tulnud ühtki võõrast, kes muidu vast ehk siia oleksid tulnud.

Lastel oli täna suur üllatus: nägime üht jänest, kes meie aia ääres ristikheina väljal jalutas! Niisuguseid loome ei näe ju enam sagedasti.

Keilas, 27. mail 1929

Soojad ilmad on. Täna, näiteks, oli kõige soojemal ajal +21 ½ R. Tommingad õitsevad juba, ka kullerkupud, pääsukesesilmad jne. Käisin täna lõunapaiku Viktoriga jõe ääres, isegi jões. Ma püüdsin 16 vähja ja 3 lutsu käega. Need jaotasin lõunaajal nõnda ära, et Ellinor sõi ühe lutsu, väike Hilda 2 lutsu; Hilda ja 3 last said igaüks 4 vähja; ma ise ei saanud omast püügist muud midagi. Pärast lõunat käisin lastega veel kord jõe ääres, lapsed kastsid endid jões märjaks.

Eila ja üleeila oli meil õpetaja Sternfeldt oma proua ja kahe pojaga. Väga ilusad ilmad on olnud ligi nädal aega. Vihma oleks jälle tarvis aiale ja põldudele. Täna müristas eemal ja näis sadavat kaugel; vast tuleb meilegi vihma. Müristanud on mitu korda tänavu kevadil. Koguni esimesel Suviste pühal, kus vaevalt +6°R oli, müristas õhtupoolikul õige kõvasti.

Ootan igatsusega koolitöö lõppu, mis küll alles paari nädali pärast tuleb. Iseäranis kooli lõpunädalatel tundub töö palju koormavam olevat kui muidu.

JUUNI

Keilas, 1. juunil 1929

Täna on laupäev. Kolmapäeva hommikul müristas, oli veel soe, kuid siis hakkas temperatuur alanema. Eila hommikul oli ilus päikesepaiste, aga kui ma kella ¾ 6 ajal hakkasin Tallinna minema, nägin ühe meie välja peal oleva kraavi kaldal ristikheina lehtedel hallat. Täna hommikul kella 9 ajal on soojust kõigest natuke üle +6°R.

Tallinnas pedagoogiumi algkoolis andsin käesoleva õppeaasta viimased tunnid eila; teisipäeval on algkoolil aktus vaimuliku talitusega ja suvevaheaeg algab. Keskkool vabaneb õppetööst alles reedel 7. juunil. Õieti pidid mõlemad koolid oma töö lõpetama alles 12. juunil, kuid et ilus aeg kätte jõudis ja arstid leetrite pärast, mis õige hoogsad olevat, koolitöö lõpetamist nõudsid juba 1. juuniks, andiski haridusministeerium selle uue eeskirja. Ilus aeg on praegu küll: puud on lehis, igalpool lilled ja õied; peaks see ilm aga jälle ka soojaks minema.

Keilas, 5. juunil 1929

Ikka on vilud ilmad: täna oli kõige suurem soojus +11°R, eila +12°R. Eila olin Tallinnas ja pidasin pedagoogiumi harjutuskooli lõpuaktusel palvet. Algkoolid said eila igalpool lahti. Väike Hilda jõudis nüüd juba viiendasse klassi, Ellinor neljandasse. Väikesele Hildale öeldud, et tal üle klassi kõige parem tunnistus olevat. Ellinoril oli ka hea tunnistus. Nõnda lähevad aastad kiiresti, kiiresti. On alles kõik värskelt meeles aeg, kus väike Hilda Valgas sündis ja kuidas ta oma esimestel aastatel oli väga rahutu laps, tarvitades palju hoidmist, nüüd on ta juba algkooli viienda klassi õpilane. Ellinor saab suvel alles üheksaaastaseks ja läheb sügisel neljandasse klassi. Mina sain esimeses algkooli klassis olles jõuluajal üheksaaastaseks. Mäletan hästi sedagi aega veel, kui koolis hakkasin käima, ja ometi saab sellest juba 30 aastat! Kahju on, et aastad nii kiiresti mööduvad! Iseäranis siin Keilas, kus mul palju tööd on olnud, on aeg ruttu mööda läinud.

Keilas, 17. juunil 1929

Ilmad on juba mõnda päeva jälle olnud üsna soojad ja ilusad. Hilda kinkis mulle hiljuti spinningu, millega Keila jõest olen haugi püüdnud. Ei ole seni palju küll veel saanud, ühe ligi kolmenaelase, ühe naelalise ja ühe poolenaelalise haugi, kuid ajaviide on olnud suurepäraline. Kahju üksnes, et aega mul vähe on.

AUGUST

Keilas, 1. augustil 1929. a.

7. juulil oli mul suvine leerilastepüha. Esmaspäeval, 8. juulil sõitsin oma perekonnaga Viljandimaale. Sõitsime Paldiski rongiga Tallinna, kuhu jõudsime ½ 8 hommikul, sealt autoga sadamajaama, sadamajaamast kitsaroopalisel Viljandi, kuhu jõudsime ½ 6 õhtul. Viljandis oldi meil 2 vankriga vastas; vastu oli tulnud Viktor ühes mammaga. Sõitsime Naanule, kus meid nii hästi kui seal võimalik vastu võeti. Kaks aastat ei olnud vanematega koos olnud. Vahepeal suuremaid muutusid ei ole olnud, üksnes Viktoril kõndis õuel väike poeg, nimega Endel. Naanu talumaja katuse üks pool oli nüüd pilbasteks tehtud, maja ühele otsalenägusam välimus antud. Oja, mis lapsepõlve mälestusega läbi ja läbi on ühendatud, on Naanu õue all kõrkjaid täis kasvanud. Kui meie alles noored olime, siis kasvas Ojas üksnes paar korgast ja meie ihaldus käis selle järele, et neid hästi palju kasvaks, sest papa parandas kõrkjatega, meie keeli korgastega toolipõhju ja meie tundsime seega kõrkjate väärtust. Siis pidime kõrkjaid tooma lähedalt Viru veskijärvest, kuhu ma kord oleksin võinud, üht ilusat kõrkjat kätte püüdes, koguni ära uppuda, sest ma sattusin mülkasse. Nüüd on aga kõrkjapõhjaga toolid kadunud, Naanu oja nii kõrkjaid täis, et kaldad on seisva vee pärast mädaks muutunud, nõnda et tõsiselt peaks mõtlema oja puhastamise peale. Minu lapsed tegid kõrkjatest pallid ja õppisid ujumist; igatahes Hilda ja Ellinor nüüd ujuvad. Oma oskust täiendasid nad nüüd Keilas, kus nad pea igapäev nüüd suplemas käivad.

Naanul oleku ajal oli ainult paar päeva hästi ilusad, kus oli võimalik ka kalu ja vähki püüda; muidu olid ilmad kaunis jahedad ehk jälle ojas liig suur vesi, sest Viljandimaal oli liig paljugi vihma sadanud. Minu mamma saab sügisel oktoobrikuus 60. aastaseks ja ta tahtis oma sünnipäeva ette ära pidada, sest mul ei ole sügisel aega sinna sõita. Sellepärast oli ta oma ja papa lähemad sugulased kokku kutsunud pühapäevaks 14. juulil. Selle vastu valmistamisel oli talle võid tarvis ja ta läks seda ühes väikese Hilda ja Ellinoriga Venesillale oma õe käest otsima. Tema õepoeg Hans Jürmann, matemaatika kandidaat, õpetaja Tartu tehnikagümnaasiumis, oli ka omas kodus Venesillal ha temale oli mamma kõvasti kinnitanud, et ta pühapäeva hommikul vara juba Naanul pidi olema, et siis meiega rohkem oleks saanud juttu ajada. Hans vastanud, et meie nii kui nii teda vaatama tulla olime lubanud: ta käis ju talvel korra meil ja ütles, et meie suvel Naanule minnes ka teda tingimata oleksime vaatama läinud. Hans saatis minu mamma ja lapsed ära ja oli läinud uuesti heina niitma – ta armastas ikka suvevaheaegadel suure hoolega Venesillal tööd teha. See oli kolmapäeval 10. juulil. Minu lapsed tulid koju ja olid oma käigu pärast väga õnnelikud, sest nad olid tee ääres palju maasikaid leidnud. Neljapäeva õhtu eel seisime Naanu ukse ees. Korraga tuleb keegi naisterahvas õue, must rätik peas. Minu mamma vaatab ja ütleb: „See ju Venesilla Juuli (= Hansu poolõde)! Must rätik peas! Helde aeg – vist Venesilla vanamees surnud!“ Juuli nutab ja tuleb lähemale. Mamma küsib: „Kas isa surnud on või?“ Isa on 86 aastat vana. „Ei! Hans!“ Kõik meie kohkusime. Eila oli inimene täiesti terve ja täna surnud! Kuidas võis see võimalik olla?! Pärast heinaniitmist, kusjuures Hansul palav oli hakkanud, nõnda et ta püksid koguni oli jalast maha võtnud ja nõnda niitnud, siis aga külm oli hakkanud, ei olnud Hansul söögiisu õhtul ja ta kaebanud, et silmad valutavad. Keskööl oli ta kangesti oksendanud. Õde (Juuli) oli koristamas käinud ja küsinud: „Kas sul nüüd on parem?“ – „Natuke on!“ ütelnud Hans ja käskinud õde magama heita. Hommikul 4 paiku leiti Hans meelemärkuseta magamast. Oksendamisel oli veresoon peaajus katkenud. Kutsuti Võhmast arst, kes autoga sinna sõitis ka Hansu Viljandi haigemajja viis. 11. juulil kell 4 p. l. suri Hans. 17. juulil oli matmine Suure – Jaani surnuaial. 12. juulil olin Hansu puusärki pannud ja matusepäeval kodust välja saatnud. Hans oli kõikide vastu, kellega kokku puutus, hea olnud. Et ta aga tagasihoidlik inimene oli, siis ei jõudnud ta elus edasi. Mõned sõbrad siiski olid ka matusele ilmunud: Eesti Panga direktor Jaan Kivisild, Tartu Ülikooli professor Sarv, tehnikagümnaasiumi direktor Raudkepp, Tartu majaomanik Mutsu ühes abikaasaga, paar üliõpilast – „Ühenduse“ liikmed, 3-4 kooliõpilast – tütarlastki olid tulnud „oma käe peal“ hauale. Haud kattus küll hästi pärgadega. Seisin seal ja vaatasin raske tundega pealt, kuidas labida täis labida täie järele läks muld hauda ja kattis viimse sellest mehest, kes meile oli armas sugulane ja hea sõber. Elasin III – VIII klassini Treffneri gümnaasiumis oleku ajal Hansuga ühes korteris. 1906. aasta suvel pärast keskkooli lõpueksamisi oli Hansul ka mõnesugune peaaju rabandus. Ta leiti seekord ühe tuuleveski tiibade alt maas lamamas. Kaua aega oli ta siis haige; pool aastat oli ta kodus. Kui ta jälle ükskord Tartusse tuli, siis ehmatasin ma: ei olnud enam see Hans, kes enne oli olnud; oli, nagu oleks mõni asi puudus olnud. Pärastpoole sai küll jälle ära harjutud ja Hans ise muutus ka, kuid ikkagi ei olnud ta enam see inimene, missugune oli enne haigust. Nüüd suri ta vallalisena enne, kui oleks 46 aastat vanaks saanud. Oma tööd tegi ta korralikult, kuid et ta oli tagasihoidlik ja ennast kuhugile pakkuma ei läinud, siis ei saanud ta ka mitte, ütleme, mõneks keskkooli direktoriks. Tasane ei saa meie ajal enesele maa peal ühtki aupaika.

Olin Viljandimaal kuni reede hommikuni 19. juulil. Siis hakkasime sõitma. Minu vanemad tõid meid Viljandisse. Koju jõudsime reede õhtul kell ½ 10. Kodus oli kõik korras. Hilda mamma oli meie äraolekul meil, kuna ta muidu Nõmmel oma tütre Alide juures nüüd asub.

Nädal aega oli õpetaja Strenfeldt ühes proua ja 2 pojaga meil. Käisin nendega Laulasmaal õp. Sommeri juures esmaspäeval 29. juulil. Laulasmaal oli muidugi jälle terve minu perekond. Meiega kaasas oli Saksa keskkooli õpilane Medea Taube, kes suvel meil elab selleks, et meie lastega mängida ja nende Saksa keele teadmisi värskendada. Saime selle õpilase õpetaja A. Eilart´i läbi, kes Tallinna Saksa koolis Eesti keelt õpetab. Medea on mõned aastad vanem kui minu tütred ja tema järelvalvel on minu lapsed nüüd ka supeluste ajal.

Hilda sõitis täna Rannamõisa – proua Sternfeldti selle lastega sinna viima. Sternfeldtid suvitavad Rannamõisas. Eila käisid nad Haapsalus õp. Sternfeldti õepoega ristimas ja õpetaja ise sõitis täna otsekohe Tallinna, kuna proua lastega veel siia tuli, siit asjad kaasa võttis ja oma suvituskohta meie hobusega tagasi sõitis. Homme tahan Hildaga minna Pääskülasse advokaat Alfred Nirk´i külastama. Nirk ühes advok. F. Rosenberg´iga käis ühes prouadega hiljuti ka meil.

SEPTEMBER

Keilas, 14. septembril 1929

Päevad on jällegi möödunud kiiresti, kiiresti. 27. augustist saadik käin jällegi tundisid andmas Tallinna pedagoogiumis. Tänavu on mul 10 tundi nädalis ja ma annan nad kahe päevaga ära, nimelt teisipäev ja kolmapäev. Seega saan 5 päeva järjestikku ennast enam-vähem pühendada Keila kogudusele.

Läinud laupäevast tänaseni oli mul õige raske. Läinud laupäeval 7. septembril oli haruldane torm ja vihmasadu; olevat vihmaga koos lundki sadanud. Ma sõitsin selle tormiga Vitti vanu inimesi armulauale võtma. Kodust välja jõudes maanteele oli tuul nii vali, et tahtis vankri põlle ära kiskuda; sadu lõikas teravasti silmi, nõnda et hobune tahtis tagasi pöörda. Oli kätel märjast väga külm, kui ükskord Vitti jõudsin, kuhu siit saab ligi 20 versta. Vitis oli küll arvatud, et ma niisuguse tormiga vast ei tule; siiski oli Pundelepa talutuba rahvast täis ja 7 vanakest armulaual. Pärast jumalateenistust kaeti mulle ka söögilaud; anti lambaliha kartulitega, mune, kohvi. Sain sooja ja sõin kõhu täis ja jõudsin üsna õnnelikult koju, olles kodust ära kella 2-10ni pärast lõunat. Hilda ja lapsed olid rõõmsad, et ma jälle koju jõudsin.

Pühapäeval pidasin jumalateenistuse Keila kirikus. Pärast lõunat kell 4 sõitis piiskop J. Kukk ühes proua ja kahe pojaga – Jaagu ja Naataniga meile. Kella 5 paiku pühitses piiskop minu kaastegevusel Keila uue koolimaja nurgakivi. Nurgakivisse sai mälestuskiri Keila praegusest seisukorrast; mälestuskirja kava olin mina valmistanud. Trükitud mälestuskirjale sai hulk allkirju. Kõige pealt kirjutas alla piiskop ja siis mina. Mälestuskiri sai vask toru sisse, mis õhukindlalt tinutati; ühes mälestuskirjaga said torusse pühapäevased eestikeelsed ajalehed ja saksakeelne „Reval Bote“, ka üks laupäevane eestikeelne ajaleht; peale selle said sinna Eesti praegused metallrahad: 1. margaline (=1 sent), 3. margaline, 5. margaline ja 10. margaline ja 25. sendine. Nurgakivi panek sündis üsna ilusa ilmaga. Laulukoor ja pasunakoor aitasid kaasa. Keilas on hädasti koolimaja tarvis ja tervitatakse seepärast ehitust ka südamest. Kõige enam vaeva selleks, et laenu muretseda valitsuselt ja ehitust käima panna, nägi postkontori ülem, kes ühtlasi on ka Keila alevivanem, Joh. Berggrünfeldt.

Piiskopi perekond oli meil terve esmaspäeva kuni kella 9ni õhtul.

Teisipäev ja kesknädal olin koolis. Mõlemal päeval olin seal juba kell 8 hommikul, pidades hommikupalvet. Kolmapäeval alustasin juba metoodika loenguid; pärast seda oli veel pedagoogika nõukogu koosolek ja ma jõudsin koju alles ¾ 10 õhtul.

Neljapäeva õhtul kell 7 olin Hildaga piiskopi kolmanda poja – Aadami ristimisel. Peale meie olid seal Tallinna õpetajad Paul Kuusik, Arthur Sommer ja Alexander Sternfeldt ühes prouadega, Keila mõisaomanik Kalm ühes proua ja tütrega, dr. Greenberg prouaga, kuulus „protestant“ Iisaku õpetaja Kuljus prouaga, prof. Rahamägi prouaga ja veel mõned teised. Ristis Rahamägi. Pärast ristimist joodi terviseveini ja söödi kulme toitusid: oli kaetud üks laud, kust igaüks võttis omale taldrikule, mida soovis, ja asus siis mõne laua ääre mõnes nurgas oma tahtmist mööda. Joogiks oli solosekt. Oli päris mõnus olla. Kell sai juba 2 hommikul, kui Sternfeldti korteris magama saime. Kell 7 40 reedi hommikul sõitsime koju.

Eila korjasin vabarnaid ja kurke aias. Mõlemaid sain veel üsna küllalt. Põllul on kurgilehed osalt kergest öökülmast juba rikutud, aias veel mitte. Kurke on tänavu vähe kasvanud, kuid meie saime neid umbes 30 krooni eest müüagi.

Täna olin ma – täna on laupäev – jällegi Tallinnas. Pedagoogiumis või senises seminaris oli kümnes aastapäev ja õpetaja J. Kaljuvee (seni Kalkun) 60. a. sünnipäeva mälestamine. Ma pidasin sellekohasel aktusel vaimuliku kõne. Kella ½ 5ks olin jällegi kodus. Nõnda on päevad möödunud.

Suvi oli tänavu võrdlemisi päikeserikas ja ta kasvatas kõik hästi. Et päikest palju oli, ka polnud liig suurt palavust, siis tundus suvi nagu pikem olevat, kui ta oli läinud aastal, kus ei olnud ei päikest ega soojust ja sellepärast aeg käest kadus ootamisel, et millal kord need paremad päevad tulevad. Tänavu said minu lapsed kõik kolmekesi augustikuu lõpuni igapäev supelda, mõnikord koguni paar korda päevas.

Keilas, 30. septembril 1929

21. septembril kell ½ 7 õhtul pidasin jumalateenistuse Tallinna Toomkirikus Pauluse kogudusele. Olin Keilast ära kella 5-10ni õhtul. Toomkirikus oli ka B. Leib, kes ühes oma vennapoja Felixiga meile tuli. Enne seda õhtupoolikul oli meile sõitnud Hilda vend Eduard oma naise ja kahe tütrega. Külalised sõitsid järgmisel päeval, pühapäeval, jälle meilt ära. Mina ja Hilda ühes lastega olime Eduardi juures kolmapäeval, 25. septembril. Viktor oli neljandat korda omas elus Tallinnas. Väike Hilda ja Ellinor käisid ka oma suvist mänguseltsilist Medea Taube´t vaatamas.

Eila olin Harku vallamajas Harku põllumeeste rohelist lippu õnnistamas. Keila muusikakooriga koos sõitsin ühel Keila veoautol veerandtunniga Harkusse. Lipu õnnistamisel oli ka Riigikogu esimees Einbund, kelle auto mind Harkust kella 7ks koju tõi. Kodust läksin ühes Hildaga Keila alevisse dr. Greenberg´i tütre sünnipäevale – Greenbergid elavad nüüd juba aasta otsa jälle Keila alevis, kuna arstikorter Kumna mõisas praegu tühi on; üksnes loomaarst Bohl elab veel Kumna mõisas; ämmaproua Ihlberg oli esimene, kes juba mitme aasta eest Kumnast ära kolis. Greenbergide juures olid eila ka Bohl´id, siis veel proua Laur ja proua Väli – mõlemad pr. Greenbergi suured sõbrad.

Täna läksid mu tütred jällegi Keila algkooli.

Ilusad, soojad ilmad on olnud. Täna oli ligi +14°R. Mõnigi asi kasvab veel hästi. Meil on aias, osa õunu alles maha võtmata. Kõrvitsad kasvavad alles. Koguni ilusaid lillekapsapäid on veel aias. Peakapsad on väga ilusad. Oleme sagedasti veel käinud Kumna pargis seenil: mina, Hilda ja lapsed. Maa on kuiv, maanteed koguni tolmavad. Nii ilusat sügist ei mäleta enam viimasel ajal olnud olevat. Olen käinud paar korda viimase nädali kestel spinninguga ka jõe ääres, aga kalaõnne ei ole olnud. Heinamaa jõe ääres on nii kuiv, nagu oleks alles päris suveaeg.

OKTOOBER

Keilas, 3. oktoobril 1929

Möödunud ööl olin Hildaga Tallinnas. Magasime Hilda venna Eduardi korteris. Õhtul käisime „Estoonias“ ooperit „Kalmuneid“ kuulamas. Meiega ühes oli teatris ka Eduardi naine ja vanem tütar. Oli teatris õpilaste õhtu ja mina nagu õpetaja sain pedagoogiumist õpilaste piletid, mis kõigest 20 senti tükk maksid.

Kui täna hommikul koju jõudsime, läks Hilda hobust rautama. Meie koer, Jaani kingitud 1922. a., jooksis kaasa, sest ta armastas nähtavasti meie hobust. Kui sepp hobust rautas Keilas, sõitnud üks veoauto sealt mööda, koer (nimi oli tal Fiksi ehk ka Viksi, kollakaspruun väheldane koer) autole kallale ja jäi autorataste alla. Väike Viktor, kes Hildaga kaasas oli, oli haledasti nutnud, kui kuulis koera kiunumist. Nad tõid koera küll koju, kuid ta suri varsti ära. Lastel oli kõigil koerast kahju, sest ta käis igalpool nendega kaasas.

Keilas, 7. oktoobril 1929

Koer maeti järgmise päeva õhtul maha. Mattis teenija, kuid Viktor käis seda kohta vaatamas ja lubas ühes teiste lastega lilled hauale istutada ja isegi risti panna. Mammale hakkasid nad peale käima, ostetagu neile Fiksi asemele mõni koerakutsikas. Fiksist oli kõigil lastel kahju, väike Hilda oli koguni põllega silmi pühkinud, kui tõllakuuris Fiksist vaatamast tagasi tulnud (Fiksi oli siis juba surnud, kui Hilda ja Ellinor koolist koju jõudsid). Kasu Fiksist küll ei olnud, sest vaevalt haugatas ta mõnikord võõraste tulekul, aga lapsed mängisid temaga ja võtsid ta igalepoole kaasa.

Reedel, 4. oktoobril aitasin kartulaid võtta. Hilda oli ise algusest lõpuni võtmas. Pärast käisime veel seenil. Seeni tänavu iseäranis palju just ei ole, aga meie saime siiski küllalt oma jaoks. Täna tõin aiast 8 suurt kõrvitsat ära, sest ilm on viluvõitu ja võib nõnda ka öökülm tulla. Siiski ühe kõrvitsa jätsin kasvama.

Täna sõitis Hilda ühes lastega Tallinna – õp. Sternfeldti ühe poja sünnipäevale. Lastel suurt sõiduhimu ei olnudki. Tütred ütlesid, et nad parema meelega koolis oleksid kui Tallinnas. See on igatahes ka hea, et nõnda neil kohusetunne kasvab.

Eila õhtupoolikul olin Hildaga Keilas homöopaadi Karl Mast´i kuldpulmas. Mast tuli mõne aasta eest Baptisti kogudusest ära minu kogudusse ja on nüüd väga ohvrimeelne koguduseliige: ta annetab iga aasta mitu tuhat marka heategevuseks kiriku kaudu. Mast on sakslane, kes Viljandimaal on sündinud, aga terve ilma peaaegu läbi käinud, muu seas ka Chikagos elanud. Kirikus olid kuldpulma mälestuseks kingitud laululehed Masti abielupaari pildiga, elekter põlemas ja ma pidasin kantslist pärast jutlust lühikese kõne ja tuletasin neid meele kirikupalves, kodus pidasin uuesti kõne ja laulu ja palvega. Vägisi anti mulle pärast 10 krooni.

Mu ees laua peal on praegu vaas õitsvate georgiinide ja teiste lilledega. Lilled õitsevad alles, nagu oleks päris suvine aeg. Üksnes ööd on juba pikad ja muidugi ka jahedad. Hea sügis, ilus sügis on olnud siiamaani. Puudelt siiski juba lehti langeb, iseäranis saartelt; aga lepad ja sirelid ja mõned ilupõõsad on alles hoopis haljad.

Homme tuleb mul jälle Tallinna minna, ülehomme ka. See Tallinnas käimine tundub mulle ikka õige raskena. Alati olen rõõmus, kui need nädala kaks tööpäeva mööda on läinud, ja ma jälle 5 päeva rahulikult kogudusetööd võin teha. Nüüd oskan ma küll juba klassides distsipliini pidada, aga rahul ei ole ma oma tundidega kaugeltki veel mitte. Üksnes mõni ainus kord tundub mulle klassist ära tulles, et tund tõesti hästi korda on läinud. Muidu jääb ikka niisugune tunne, et ei ole saanud lastele anda just seda, mis usuõpetus peab andma, nimelt ilusat, puhast ja kõrget, ja niisugune tunne vaevab mind väga.

Keilas, 17. oktoobril 1929

Kolm kirja:

I.

„Armsad lapsed!

See oli 9. oktoobril, eila, kolmapäeva õhtu, siis põles Orika Jaani ja Hilda uus tuba maani maha! Tule hakatus köögist – rämps põlema läinud. Hilda oli lehmi läinud lüpsma ja Jaan olnud linnas käimas. Nii kui Hilda laudast välja tulnud, näinud, et tuli jooksnud uksest välja katusesse. Lapsed olnud oma toas, märkanud tuld ja suitsu, tahtnud välja jooksta, aga köögist ei ole enam välja saanud, siis tahtnud balkoni uksest, see olnud lukus, sealt ei ole ka saanud. Aga väike Salme olnud nii kare, löönud akna puruks ja sealt jooksnud välja. Hilda saanud siis juba appi, kiskunud väikest Jaani aknast välja, seal teinud tema omad käed aknaklaasi vastu katki, olid verised.

Hilda, Jaan nutnud suure häälega.

Tulle jäid kõik riided, ka 13 puuda nisupüüli; need olid maja teisel korral, ei saanud välja tuua.

Hilda palub teid, kui teie lastel on mõned riided väikseks jäänud, neid oma lastele.

Teie kirjad olen kõik kätte saanud.

Meie rehed on juba ära pekstud ja ka terad kuivatatud. See aasta oli päris ilus vili, ka kartulid saavad üles – on keskmised.

Palju terviseid teile kõigile soovib teie vana isa. Elage hästi! Jumalaga. „

Selle kirja saime reedel, 11. oktoobril. Selsamal päeval saatis Hilda umbes pool puuda laste riideid ja jalanõusid, mis meie lastele enam hädatarvilikud ei olnud, bagaashiga Viljandisse.

II

Naanul, 10. oktoobril 1929.

„ Armas vend! Pean sulle kurba uudist teatama, sest eila õhtul kell 7 põles Orika uus elumaja maani maha. Kraam jäi suuremalt osalt tulle, ainult mõned asjad, nende seas klaver ja kaks kappi suudeti päästa. Riietest jäid nad kõik peaaegu lagedaks, sest riided olid pööningukambris ja tule kiire levimise tõttu oli päästmine võimatu. Täna käisid mõned ümberkaudsed inimesed ja tõid mõnda hädavajalikku asja. Kuidas tuli just algas, ei tea kindlasti. Pliidi alt oli tuli ammu juba kustunud olnud. Hilda oli läinud sigadele süüa viima ja jätnud seinalambi kööki lauale; laual oli ka õhtune. Lapsed olid köögi kõrval lastetoas, neist väike Jaan oli juba asemel. Lapsed olid köögis korra kolinat kuulnud ja varsti selle järele hakanud suits tuppa tulema. Köögist läbipääs oli võimatu ja veranda uks oli kinni. Väike Salme oli siis akna katki löönud ja läbi selle paasid kõik välja; sel ajal tuli ka Hilda tagasi. Jaan oli parajasti linnast tulnud ja Viru väljalt tuld märganud; teised inimesed olid teisel Orikal rehel. Arvatakse, et koer lauale läks toitu otsima, ajas lambi ümber ja sellest tekkis tuli. Loomasahvri ja köögi uksed olid lahti ja leek läks kohe pööningule ja katusele; terve maja oli korraga tulemeri. Et ilm vaikne oli ja inimesi õige rohkesti kokku tuli, siis suudeti teised hooned päästa. Vana toa seadsime täna enam-vähem korda – saavad selle talve seal ära elada. Pean nüüd papale ka koha raha välja maksma, sest Orikal on seda hädasti tarvis. Saan otsekohe anda 1500 krooni, muist jääb esialgul puudus. Kui juhtub rohkem tarvis olema, ja papa mulle koha ära kinnitab, kas oled siis nii hea ja laenad mulle puuduva osa ühe aasta peale? Viktor.“

Selle kirja kaasas oli minu õe Hilda ilma allkirjata leheke:

„Armas vend ja vennanaine!

Oleme täiesti paljad. Palun teid südamest, kui võimalik mõni laste peetud riie saata, sest raha osta ei ole. Jaan on nõnda põrutud ja lamab praegu voodis. Tihti käivad nutuhood peale, näib, nagu oleks närvid natuke rikkes.“

III

„Armsad lapsed!

Laupäeval, 12. oktoobril sain teie kirja kätte – nii ruttu.

Orika maja oli valla tulekassas, saab valla käest abi: 450 palki, 450 latti, 450 leisikat õlgi ja veel raha abi 50 000. Meie käest saab 200 000, mida Naanu Viktor temale juba 150 000 välja maksis; 50 000 jäi veel maksmata. Orika Jaanil enesel on Valdmannide käes 50 000. Palke on Orika omas metsas ka küll; neid ei ole temal enam tarvis võtta, sest valla materjaalist on juba küll. Õlgede, lattide ja ka palkide eest lubab Orika Jaan raha võtta nendelt, kellel materjaali pole maksta, sest Orikal endal on seda küll. Inimesi jooksis tulekahju appi palju; ka Välgita Tammelt toodi prits juba sinna. Palju inimesi oli lauda ja ka vana elumaja katustel, kellel olid veepangid veega käes, ja kes neid tulesädemeid, mis katustele lendasid, ära kustutasid. Suur õnn oli veel see, et tuul oli seekord hästi vaikne; suure tuulega oleksid ka teised hooned läinud. Toast toodi välja: kapid, kummut, sängid, klaver ja ka muid asju – neid sai veel aknast välja. Mis pealmisel korral oli, nagu riided ja jahud, need jäid sisse. Külarahvas on neile ka kõik toonud, nii et neil midagi enam häda ei ole. Elamine on neil nüüd vanas elumajas. Jaan rääkis, et selles kambris võiks veel kümme aastat elada, aga karta on, et raha jälle ära kustub, siis on parem ikka maja ehitada.

Tule hakatus on arvatavasti nii, et on tulnud lambi plahvatusest; tuld ei ole köögis paja all olnud – seda teab Anna Orik: tema on tahtnud tuld üles võtta, aga koldes pole olnud tuld; Hilda annud siis temale tiku, millest tule lambi otsa pannud ja lamp olnud köögis laua peal. Anna läinud siis Alla = Orikale sööma (masinas) ja Hilda läinud sigadele lauda juure süüa viima. Lapsed jäänud oma tuppa. Hilda hakanud lauda juurest tagasi tulema, näinud, et tuli tulnud juba köögist välja katusesse. Lapsed rääkisid toas. Enne kui Hilda sinna saanud, löönud väike Salme akna puruks ja tulnud aknast välja. Väike Jaan oli maganud. Teised lapsed tõmmanud selle ka akna juure. Seda oli Hilda vastu võtnud ja klaasi vastu siis oma käe katki teinud. Raha, mis meie andsime, sai Hilda nime peale kassasse pandud. Ärge enam midagi kulutage – neil on nüüd ise küllalt. Meil on suur hea meel, et teie nii üksteist aitate. Praegu olme kõik terved ja saadame teile ka palju terviseid. Elage hästi! Teie isa ja ema Mooril 15. okt. 1929.“

Keilas, 18. oktoobril 1929

Kerge öökülm oli 14. oktoobri hommikul ja võttis ära kõrvitsate lehed; kõrvitsad olid aga juba varem ära toodud. Kõva öökülm oli juba eila hommikul ja võttis ära nii mõnedki lilled. Ka täna oli külm. Korjasin täna õhtu eel lastele veel vabarnaid ja punaseid sõstraid. Pool päeva saagisin aias kuivanud ploomipuid, mis läinud talve külm ära võttis. Saetud ja murtud oksad ja puud kandsin Hildaga sisse ja kütsime nendega ahjusid. Magamisetoas oli hommikul + 8 ½ °R ja tundus magades jahe; pärast kütmist tõusis temperatuur kuni + 11°R ja tundub nüüd võrdlemisi hea.

Maa on üsna kuiv. Nädala algul sadas kange tormiga vihma ja olid teed porised. Peab ütlema, et tänavune sügis ikka väga ilus on olnud. Eila võtsime aias loomapeete ja kapsaid. Osa kapsaid jäi veel võtmata.

Keilas, 18. oktoobril 1929

Kerge öökülm oli 14. oktoobri hommikul ja võttis ära kõrvitsate lehed; kõrvitsad olid aga juba varem ära toodud. Kõva öökülm oli juba eila hommikul ja võttis ära nii mõnedki lilled. Ka täna oli külm. Korjasin täna õhtu eel lastele veel vabarnaid ja punaseid sõstraid. Pool päeva saagisin aias kuivanud ploomipuid, mis läinud talve külm ära võttis. Saetud ja murtud oksad ja puud kandsin Hildaga sisse ja kütsime nendega ahjusid. Magamisetoas oli hommikul + 8 ½ °R ja tundus magades jahe; pärast kütmist tõusis temperatuur kuni + 11°R ja tundub nüüd võrdlemisi hea.

Maa on üsna kuiv. Nädala algul sadas kange tormiga vihma ja olid teed porised. Peab ütlema, et tänavune sügis ikka väga ilus on olnud. Eila võtsime aias loomapeete ja kapsaid. Osa kapsaid jäi veel võtmata.

Keilas, 21. oktoobril 1929

Eila ja täna on olnud vihmane. Laupäeva õhtul olevat natuke lund sadanud. Eila pidas Paul Kuusik Keila kirikus jumalateenistust. Halva ilma pärast oli rahvast vähevõitu. Paul tuli ühes oma abikaasa Vendela´ga laupäeva õhtul. Ootamatult tulid sellesama rongiga meile ka Eduard Kuusik ja tema abikaasa Niina. Üheksa aasta pärast said vennad ja nende naised üks teisega jälle kokku – vastu oma tahtmist, sest naised, kellest üks on sakslane ja teine venelane, ei salli üks teist. Kokku said viimased üksnes söögilaual, kusjuures proua Vendela suure hooga katsus ikka ka Vene keelt kõneleda. Kuna Vendela oma mehe peale nähtavasti tugevat mõju avaldab, siis sõitsidki nad juba eila kell ½ 5 Keilast Tallinna, kuna Eduard oma naisega kauemaks jäi ha alles kell 8 18 õhtul ära sõitis. Igatahes ei ole kahe venna vahekord mitte kõige parem ja selles on Paul minu arvates suurem süüdlane. Paul sai Eduardi käest Vene ajal raha võlgu – kuldrublade väärtuses ja maksis Eduardile tagasi Vene paberrublades siis, kus viimastel enam ühtki väärtust ei olnud. Eduard ei oleks vist tagasimaksu nõudnudki, kuid Paul oli rahapaki Eduardi juure jätnud uhke käeliigutusega, nagu oleks tema just sellesama annud Eduardile kätte, mis ta ise Eduardilt oli saanud. Kuna ka naised üks teisega olid tülli läinud, lõppes läbi käimine vendade vahel nõnda, et ainult tänaval üks teisega juhtumisi paar sõna vahetatakse, kodust kokkupuutumist aga ei ole, kuigi mõlemad vennad nüüd Tallinnas asuvad. Muidugi oleks Pauli nagu noorema ja teataval määral süüdlase kohus lepituse otsimiseks ja tasane, healoomuline Eduard oleks valmis ka leppima, vast ka tema naine, kes igatahes näib otsekohesem olevat Pauli sakslannast, kuid õpetaja Paul Kuusik näib olevat enesest nii kindlas veendumises, nagu oleks ta vast ainus õige maa peal. Ei aidanud vist leppimisele väga palju kaasa ka ootamatu kokkupuutumine meie juures 9 aasta pärast, kus proua Niina hüüdis mulle imestusega Pauli kohta: _____________!“ Jah, vananemine läheb kõigil jõudsasti edasi, peaks igaüks mõtlema oma surma peale ja katsuma hea olla teiste vastu „niikaua, kui päev on; sest öö tuleb, millal ükski ei või enam midagi teha.“ Kui raske peaks aga olema minek igavikku, kui oma vennaga siin maa peal mitte ei ole ära lepitud.

Meie, s. o. Hilda ja mina, katsusime oma külalisi küll nii hästi vastu võtta, kui võisime. Külaliste jaoks tapeti kaks parti ja anti süüa kõige paremat, mis saada oli. Paul palus enesele 5 pudelit kodust veini, võttis siis juba 6 pudelit, sai õunu ka suure hulga – õunad on tänavu väga kallid. Eduard ei küsinud enesele midagi, kuid meie andsime talle hea meelega kaasa õunu, mädarõigast ja ühe suure kõrvitsa. Eduard on ka meile nii mõndagi head teinud, Paul ei toonud seekord lastele kompvekkegi.

NOVEMBER

Keilas, 2. novembril 1929

Laupäeva õhtu. Tulin kella ½ 6 paiku õhtul Keila alevist – kirikus oli üks paar laulatada. Oli võrdlemisi soe ilm ja udune. Mõnedki põõsad on alles lehis, umbrohi haljendab ja kasvab alles.

Väike Hilda on peaaegu juba terve. Hilda oli eila kange peavalu käes ja ka minul oli palavik. Ma köhin juba kauemat aega. Hilda mamma on neljapäevast saadik meil ja lastel seepärast hea meel. Homme on mul Ranna abikirikus järjekorraline jumalateenistus – käin seal kuus korda aastas.

Kui kolmapäeva hommikul kella ¾ 6 ajal hakkasin Paldiski rongile minema, oli nii pime, et ei näe sõrmeotsagi. Edaspidi algab Tallinna pedagoogiumi harjutuskoolis töö kella 8 asemel kell 9 hommikul ja ma võin Haapsalu rongiga sõita, mis siit kell 8,3 hom. läheb. Paldiski rongiga pimedal ajal sõitmine oli ikka väga raske. Imestan siiski tagantjärele, kuidas ma enam kui 3 aasta kestes suutsin kell 515 hommikul üles tõusta ja vaksalisse saada, ilma et ma kordki oleksin hiljaks jäänud. Mõnikord siiski panid pimeda ajaga teenijad hobuse ette ja sõidutasid mu Keila jaama – siis oli muidugi kergem. Kell ¾ 7 hommikul ülest tõusta ja Haapsalu rongiga Tallinna sõita on võrdlemisi päris kerge. Mäletan aga endistel aastatel, kuidas ma öö läbi peaaegu magada ei saanudki, kuna kell 5 ehk 515 ülestõusmine mul hinge peal lasus, koolis nii väsinud olin, et peaaegu ümber kukkumas olin, ja tundi anda lõpmata raske oli. Nõudis suurt tahtejõudu, et ometi tunde edasi anda.

Keilas, 7. novembril 1929

Täna oli jälle ilus päikesepaiste pärast mõnda vihmast, udust ja pilvist päeva. Käisin Viktoriga aias viimaseid punaseid sõstraid noppimas, mida sain ühe klaasitäie. Tõime ka reediseid aiast – olid hästi ilusad ja suured. Mõnel põõsal on veel lehti, puud on enam-vähem paljad juba.

Üleeila õhtul olin Hildaga „Estoonia“ teatris „Floriida roose“ (operetti) vaatamas. Hilda venna Eduardi abikaasa Niina Nikolajevna oli meiega kaasas. Öösel olime Eduardi korteris Pikk tän 50. Hilda sõitis eila lõuna ajal koju, mina õhtul.

Ma köhin pikemat aega. Vahetevahel raputab köha nii kangesti minu pead, et meelemärkus tahab kaduda.

Hilda ostis enesele hiljuti 2 Toulouse hane. Kaks aastat oleme parte kasvatanud ja nad on meil hästi korda läinud. Nüüd tahab Hilda hanidega õnne katsuda. Kanu on meil ka olnud 25 ümber. Haned maksid 25 krooni (=2500 senti); ostsime nad Keila jaama puhvetipidajalt proua Elias´elt.

Keilas, 11. novembril 1929

Eila oli ilus päikesepaisteline pühapäev ja rahvast rohkesti kirikus. Ka oli matuselisi palju, sest 6 surnut oli matta. Õhtupoolikul olin kodus.

Väike Hilda sai tuulerõugetest terveks ja hakkas koolis käima. Nüüd jäid Ellinor ja Viktor oma korda tuulerõugetesse. Viktor tahtis nimelt haigeks jääda, et Ellinoril üksinda haige olles igav ei hakkaks. Mina köhin ikka veel kangesti: ei saa aega ennast parandada.

Täna alustasin poisslaste leeri. Tuli kokku 20 õpilast.

Oli meil suur sündmus: toodi täna Vasalemmast pool sülda puid. Pool aastat kuulasin siit ja sealt, aga puid ei saanud. Puud on meil hoopis otsas – kalendriaastal ei ole meie ühtki sülda ostnud. Ma kirjutasin sellele Vasalemma mehele, et mul puud otsas, ja ta tõi. Nõukogu abimees Ventsel Ääsmalt lubas ka neil päivil tuua. Oleme hagudega tubasid kütnud ja ruumid on meil soojad, on ju ka sügis siiamaani üsna soe olnud.

Kapsaid kasvas tänavu sügisel nii palju, et meie oma ülejääki ei saanudki müüa – andsime rentniku lehmadele. Oleme mitu tünni kapsaid hapendanud; vast saab neid kevadi poole ära müüa.

Üks nõukogu liige Saulet viis eila meilt 2 parti kasvatada. Kevadil andsime talle pardimune ja kana haudus pojad välja, kuid need murti ühel öösel ära. Kõigil oli partidest kahju olnud. Nüüd said nad meilt kaks parti tingimusega, et tuleval sügisel 2 niisamasugust noort parti asemele annavad. Meie oleme kolm noort parti juba ära praadinud. Kasvas meil noori üles üldse 16.

Keilas, 13. novembril 1929

Täna oli üks naine käinud tunnistust tahtmas ja tal olnud kaasas suur koer. Kui naine sees oli, rebis koer väljas üht vana emaparti. Part tuli muidugi ära tappa. Naine võib ehk nüüd kodus mõtelda: „Peasin ometi, et parti tarvis ei olnud välja maksta!“

Seminaris algavad tunnid nüüd kell 9 hommikul. Ma sõidan Keilast nüüd Haapsalu rongiga, mis sõiduplaani järele kell 845 Tallinnas peab olema. 12 minutiga jõuan ma igatahes seminari. Kell 9 algab hommikupalve. Täna pidin ma palvet pidama, aga rong jõudis Tallinna alles kell 9, 25: ühel eelmise rongi veduril oli haak katkenud ja rong tee peal hädas olnud edasijõudmisega, mispärast Haapsalu rongi Hiiul ja Järvel tükk aega oodata lasi, kus see rong harilikult ei peatugi. Seminaris jäädi siis seekord ilma minu palveta, aga sellest ei ole häda, sest minu juhatusel hakkasid ka praktikandid hommikupalveid pidama.

Keilas, 18. novembril 1929

Paari päeva eest sadas natuke lund, täna tuli sula lumekord maha ega sulanudki õhtuks ära.

Eila õhtupoolikul ristisin Ääsma Margusel 3 last, kes sinna ühtekokku said toodud. Ennemalt, paari aasta eest alles, ristis Ääsmal Keila vennaste koguduse vanem vend Juhan Sillmann, aga sestsaadik, kui kiriku heaks näitemüüki peeti, jäi Sillmann Keila kirikunõukogust eemale ega risti ka enam lapsi. Ma katsusin korra teda nõusolekut andma meelitada, et ta jälle hakkaks lapsi ristima. Sillmann ütles, tema ei olevat seda väärt, sest sellesama käega, millega ta ristiks, nuhtlevat ta mõnikord põllul adra ees olevat hobust! Nüüd tuleb siis minul Ääsmal lapsi ristimas käia.

Eila õhtul jõudsin Ääsmalt kell ½ 8 koju. Oli pilves, kuid täiskuu aeg, seepärast väljas üsna valge. Läksin Hildaga kohe Kumna mõisa loomaarst Bohl´i juures õhtusöögile. Bohl lahkub lähemal ajal Kumna mõisast: Harju maavalitsuse mehed ei olnud temaga rahul ja lõpetasid tema teenistuslepingu. Bohl´ide arvates pidi eila olema meil nende juures Kumna mõisas viimane õhtusöök. Nad on juba katsunud oma asju pakkima hakata, ootavad veel üksnes uue ametikoha määramist. Bohlidest on kahju, et nad lahkuvad, sest nendega oli väga hea läbi käia – olid väga lahked ja tähelepanelikud ja võtsid oma võõraid alati hästi vastu. Kella 11ks õhtul jõudsime koju tagasi.

Laupäeval, s. o. üleeila, oli meil suur sündmus. Meie vannituba, alumisel korral, sai valmis. Köstri käest saime raudahju, millele plekktorud said tehtud; väikese tuletegemisega läheb vannituba päris kuumaks. Vannitoa mõtte sai enesele Hilda. Keila kirikumõisas ei olnud sauna ega ühtki ruumi, kus võimalik oleks olnud ennast pesta. Alumisel korral oli aga igasugu ruume külluses. Ühe niisuguse ruumi arvas Hilda kohase olevat vannitoale. Koguduse kulul ehitati siis soe müür selle ruumi ja pesukoja ruumi vahele. Pesukoja katlast tehti veekraan vannituppa ja vannivee ärajooksmiseks ühte selleks kaevatud auru pesukojas ka avaus. Soe müür ei annud aga sooja vannituppa niipalju, kui pesemisel tarvis oleks, sellepärast tõime köstri käest raudahju. Vannitoale sai laudpõrand tehtud, seinad valgeks lubjatud; vanni ostsime omal kulul, muud asjad ja töö on koguduse kulul tehtud. Laupäeval oli siis esimene mõnus, soe pesemine. Lapsed ei tahtnud soojast vannitoast lahkudagi; vannis loeti isegi juturaamatut. Mulle tundus vannisolek väga mõnusana; sain koguni higistadagi hästi. Teine päevgi tundus veel tagantjärele vannimõju. Hilda on seega Keila kirikumõisale ühe hea asja juure muretsenud. Siiamaani pesime endid jahedavõitu köögis ehk käisime koguni Tallinnas. Suvel käisin ma Naanul saunas; sestsaadik kuni üleeilani ma higistada ei olnudki saanud pesemisel. Kui meie ükskord siit Keilast oleme ära läinud, siis jääb igatahes see hea asi maha ka meie järeltulijatele. Eks siis jõuab kogudus omal kulul ka hea vanni muretseda! – Nüüd oleks tarvis siia veel ka elektrivalgustust muretseda. Keila mõisaomanik Kalm lubas oma elektriliini meile tuua – saab näha, kunas sellest asja saab.

Keilas, 19. novembril 1929

Viktor hakkas hiljuti omal tahtmisel tähti õppima ja veerib nüüd õige kiiresti. Raamat on tal ühtepuhku käes ja poiss loeb mitu tükki korraga läbi, nõnda et mul ja Hildal päris kannatust tarvis läheb, et poisi lugemise himu rahuldada, nõnda õpib Viktor 5 ½ aastaselt ilma ühegi vaevata lugema.

Keilas, 23. novembril 1929

Lumi kadus järgmisel päeval pärast sadamist. Paar päeva oli maa natuke külmetanud ja veel õhuke jääkord peal. Nüüd on jälle niisked ja vilud ilmad, kus harva näeb päikest. Ma köhin juba pikemat aega, nüüd on teisipäevast saadik veel hääl ära; täna ei saanud ma sellepärast leeritundigi – peab homseks, Surnute pühaks, häält koguma. Kõrgemad hääletoonid ei tule mul üldse välja, madalamatega saan ikka kuidagiviisi hakkama. Annaks Jumal, et hääle jälle tagasi saaksin! Oleks küll vist mõistlikum olnud, kui ma kolmapäeval Tallinna ei oleks läinudki. Õieti peaksin ma ka homme kirikusse mitte minema, aga peab minema, sest Surnute püha on tähtis päev, ka on armulauapüha. Nagu kiuste kutsuti veel Vääna Vähikülasse ühele vanale eidele armulauda andma – tuleb esmaspäeval ka sinna minna. Meil tehakse täna jälle sauna: oleks väga hea soojas vannis pikutada, aga kardan, et hääle asi veel pahemaks läheb, ja ma pean sellest heast asjast ilma jääma. Lapsed läksid suure rõõmuga vannituppa – on ju seal soe ja hea olla.

Keilas, 24. novembril 1929

Hääle asi läks mul öösel nii halvaks, et üksnes veel sosinal rääkida sain. Ei olnud hommikul mõteldagi selle peale, et kirikus kõneleda oleksin saanud. Hilda saatis sellepärast hommikul teenija köster A. Reinvaldti juure, kelle kätte andsin ka oma Surnute püha valmiskirjutatud jutluse. Armulaualised tulid tagasi saata ja Surnute püha suur kogudus sai köstripüha. Päeval õnneks hakkas hääl natuke jälle paranema. Õhtupoolikul tuli Keila alevist siia dr. Greenberg oma prouaga ja jäi siia õhtusöögile. Greenbergi korraldusel tohin ma üksnes sosinal rääkida ja pean igatahes mõneks päevaks hoopis koju jääma. Ei ole sugugi hea tunne, kui häält ei ole. Mõnikord arvan koguni, nagu ei paranekski enam hääl, peaksin ameti käest ära andma ja sattuksin oma perekonnaga raskustesse. Kui nõnda mõtlen, on väga halb tunne. Aga ka muidu ei tundu hea, kuna praegu on leeriaeg ja ma ei saa leerilapsi ise õpetada.

Maksin hiljuti oma tulumaksu teise poole ära. Tänavu pidin tulumaksu maksma juba 18100 senti (=181 krooni). Ta oli määratud nõnda, kuidas ma oma sissetuleku üles andsin. Tulumaks on seega mul kas Keila koguduse ühe kuu rahapalga suurune või seminari praeguse 2 kuu palga suurune. Peale selle maksin vallamaksu enese ja Hilda eest 1750 senti, kiriku liikmemaksu 540 senti ja Keskkassale tuleb mul ka vähemalt 2000 senti maksta. Siis veel igasugu teised kirikumaksud.

Keilas, 26. novembril 1929

Täna sain venna Viktori kirja, kirjutatud eila:

„ Armas vend!

Sinu kirja sain juba ammu kätte, aga ei saanud kohe vastu kirjutada, sest jäin sel korral parajasti raskesti haigeks. Mul kasvas mädapaise kurku, olin üle poole kuu voodis. Palavik oli ka peaaegu alati üle 38°, ei saanud süüa ega magada hulk aega, sest kõrvade juure läks ka paistetus ja ajas hirmsasti pea valutama, kurk oli muidugi kinni.

Nüüd olen jälle terve.

Sibulad *) sain juba ammu kätte ja panin nad kohe maha, aitäh nende eest.

Rahaga on asi nii, nagu Sa kirjutasid – Orikal ei ole teda praegu just tarvis ja suveks loodan neile kõik ära maksta võivat. Ma küsisin Sinu käest raha ka ainult selleks juhuseks, kui papa koha kinnitusel seda otsekohe peaks nõudma, aga papa lubab sellega oodata, kuni ma raha saan. Jõulu paiku vast kinnitame ka koha minu nimele, papa on sellega nõus ja praegu ei ole mul selleks ka raha. 15 000 marka andsin enne Orika tulekahju päevapiltnik Lintsile laenuks, saan selle nüüd paari nädali pärast kätte; ka saan ma iga kuu üle 15 000 marga piimaraha. Talvel suuri väljaminekuid ei ole, on veel mõnesuguseid sissetulekuid sigadest ja muudest asjadest. Nii saan rahaasjadega varsti joonde. 150 000 marka kirjutasin oma raamatust Hilda nimele papa juuresolekul ja soovil.

Rehed on meil juba ammu pekstud. Sain üle 300 vaka vilja. Ümbruses ei saanud ükski talu nii palju. Piima on meil praegu ka rohkem kui kahel Orikal ja teisel Naanul kokku.

Panen varsti papa linad kuivama ja hakkan masindama.

Kuidas elate? Kas olete kõik ka terved?

Tervisi kõigile!

Viktor. „

*) Saatsin vennale varre otsas kasvavaid sibulaid, mida siin ise kasvatame.

Nõnda on siis Viktor Naanu talu hästi pidanud. 300 vakka vilja on umbes 750 puuda. Kui puuda hinnaks arvata kõigest 200 senti, mis igatahes vähe on, siis oleks vilja väärtus 150 000 senti, arvamata heinad, põhk, lina, kartulid. Muidugi kulub enam jagu vilja loomatoiduks, aga Viktor saab mõnesuguse ülejäägi ikkagi ära müüa. Suureks heaks asjaks on Viktorile see asjaolu, et meierei ehitati just Naanu talu piirile, teise Naanu Kaskemäe alla.

Istun nüüd arsti korraldusel kodus. Natuke häält mul ikka juba on, kuid ainult madalaid toone saaksin tarvitada, kõrged toonid ei tule ikka veel väljagi. Köster peab nüüd minu asemel leeri. Ta käis täna õhtupoolikul siin ja ütles, et poistega päris hästi saavat hakkama. On ju ka poisse vähe, nüüd on neid 23.

Et nüüd aega rohkem on, siis lõpetasin eila ja täna ammu poolvalmis olnud lastejutud „Miks poisid vitsu said?“ ja „Mesilane nõelab!“ Ka kirjutasin lõpuni ühe vaimuliku jutu „Vaata, ma teen kõike uueks!“

Ilmad on ikka udused, pilves, osalt ka vihmased. Sooja on päeval +3°R ümber. Sügisene ämarus ja pimedus ei mõju ka sugugi hästi tervise peale.

Alustasin suvel midagi romaanitaolist Eesti kiriku elust, kirjutasin paar poognat äragi ja lükkasin ajapuudusel kirjutamise edaspidise aja peale. Tarvis oleks nüüd, kus aega on, ka see asi jälle käsile võtta – vast saab tast ikka ka asja!

Keilas, 29. novembril 1929

Täna käisin esimest korda pärast nädalast vaheaega Keilas. Pidasin veel 2-3 tundi leerilastega, kes täna lahti said. Oli küll alles raske mul rääkida, aga sain kuidagiviisi ikka korda ja loodan, et ka pühapäevase pika jumalateenistuse ära pidada suudan. Laulda veel ikkagi ei saa.

Ilmad on ühtepuhku pilves, pimedad, niisked. Eila sadas korra koguni paksu lund, mis aga kohe ära sulas, sest sooja on vahetevahel kuni +5°R. pimedad niisked ilmad mõjuvad nagu alati hilissügisel rusuvalt meeleolu peale.

Homme sõidan Vähikülasse haige juure, kes nüüd nädal otsa mind oodanud.

Keilas, 30. novembril 1929

Oli kange lumesadu, kui Väänas täna haige juures käisin; sadas sula lumelortsi. Nüüd õhtul on maa valge, kuigi lumi sulab. Ei ole armas, niisuguse lumesajuga väljas olla: lumi sajab näkku, krae vahele, teeb kindad märjaks, riided märjaks; maantee on vesine; ei ole ühtki silmale rõõmustavat asja peale vareste vast, kes lendavad tee kohal selles lootuses, et sealt juhtumisi leida mõnda noka vahele kõlbavat asja. Tuleb veel mõni auto vastu, siis pritsib ta vankri mudaseks. Aga kirikuõpetajal tuleb iseäranis just halva ilmaga väljas olla, sest just niisugusel ajal on haiged kärsitud ja lasevad teda kutsuda. Hea on pärast niisugust teekonda kodus olla, kui peakate, üleriided ja kindad on kuivama pandud ja külmast natuke värisev ihu võib sooja ahju juures mõnuleda. Lapsed olid koolis koju jõudes ka märjad ja porised. Ei ole hea igatahes niiske, pimedavõitu sügisene aeg.

DETSEMBER

Keilas, 1. detsembril 1929

Oli jällegi pime, niiske, uduvihmane päev. Kell ¾ 11 hommikul lasid leerilapsed enne jumalateenistust ennast üles võtta Keila päevapiltniku G. Kulp´i juures; oli valgust nõnda vähe, et igatahes elekter tuli abiks võtta päevavalgusele. Sestsaadik, kui leeri peetakse endises kõrtsimajas, olen leerilastega sealt rongis kirikusse tulnud; täna oli see aga pori pärast võimatu; leerilapsed kogunesid pärast ülesvõtmist sellepärast käärkambrisse, kust siis rongis läksime ümber kiriku torni alt kirikusse. Jumalateenistusel oli kirik elektriga valgustatud; altaril ja kantslis olid krüsanteemid, millest 2 sain omale, 1 sai köster ja ühe kirikumees. Rahvast oli porise tee peale vaatamata kaunis rohkesti kokku tulnud, peaasjalikult mõlemast soost noori, kellest ka hulgake oli armulaual. Oli jälle sellepoolest huvitav pühapäev, nagu neid tänavu iseäralikul viisil mitu juba on olnud, et ei olnud ühtki matust; nädalis neljapäeval, mis pühapäeva kõrval veel ainus ametikandjatele sunduslik matusepäev on, ka ei olnud. Ei olnud täna ka teisi kiriklikke ametitalitusi. Kodus registreerisin küll õhtupoolikul kaks abielupaari. Oma häälega tulin päris hästi läbi; üksnes laulda ma veel ei võinud, aga lauluhääl on ka tagasi tulemas. Hea tunne on, kui tervis jälle hakkab tagasi tulema. Köhast olen jälle peaaegu ka lahti; pikemat aega aga köhisin ma nõnda, et meelemärkus tahtis vahetevahel kaduda.

Keilas, 2. detsembril 1929

Hilda oli täna raske peavalu käes, nagu sagedasti viimasel ajal on juhtunud. Meeleolu ei või siis mul kunagi hea olla, kui mõni minu omadest haige on. Õhtupoolikul hakkas Hilda ometi paranema.

Õhtupoolikul, enne laste koolist koju jõudmist läksin Viktoriga kõndima ja tõin 3 õige väikest jõulukuuske ja seadsime lastetuppa paigale. Küll oli Hildal ja Ellinoril hea meel neid kuusekesi leides! Ruttu ehiti nad ära, pandi küünlad otsa ja mahe jõuluvalgus pimedal hilissügise õhtul täitis lastetuba. Üht jõulukuuske näitasime ka haigele mammale. Laste jõulukuuse rõõmu nähes rõõmustasin vast ise veel rohkemgi. Tulevad meelde lapsepõlve ajad, kus Naanul minu papa mulle metsast jõulukuuske tõi, ehk kuidas ma ise neid tõin ja ehtisin – siis oli alles enam-vähem muretu aeg.

Keilas, 5. detsembril 1929

Üleeila ja eila andsin jällegi Tallinnas tunde! Eila oli Hilda ka linnas ja peatus oma venna Eduardi juures, kus minagi tundidest vabanedes kella ¾ 5 ajal õhtul lõunat sõin.

Ilmad on ikka pimedad, pilves, udused, seenevihmased, sooja 4-5°R.

Keilas, 6. detsembril 1929

Teisipäeval tõin lastele linnast 2 pakki jõuluküünlaid, nüüd on need peaaegu läbi põletatud nende mängujõulukuuskedel; homme laseme osta ühe paki pühapäevaks. Hildal on ka heameel laste rõõmu vaadates, mis neil nende jõulupuude juures on. Juba paar nädalat lastakse neid ka klaveril jõululaule harjutada – nõnda on meil praegusel pimedal ja pilves ajal tubades jõuluvalgus ja jõuluhääled.

Saab oodatud jõulusid suure igatsusega. Küll nad jõuavad peagi, kuid kahjuks nad lähevad mööda väga ruttu ja harilikult on nõnda, et just nagu ei tooks nad kõik seda kätte, mis neist loodeti. Mina muidugi jõulusid enam nõnda maitsta ei saa nagu ennemalt, kui ma veel ametis ei olnud; nüüd pean ju just pühade ajal kõige suuremas tegevuses olema. Aga lapsed saavad küll jõuludest rõõmu: nad on vabad ja võivad rahus maitsta kingitusi, jõulusööke, jõuluvalgust. Mäletan omast lapsepõlvest jõulude tulekut. Juba paar päeva enne jõululaupäeva tehti valmis tanguvorstid. Jõululaupäeva hommikul vara, pimedas, ärkasin üles oma voodis: mamma oli juba ahju küdema pannud, kloppis veel magushapuleiva taignat, pani meie maa nisusaiataigna kerkima. Üks ahjutäis sai magushapuleiba, siis pandi tuli uuesti ahju ja küpsetati saia. Kui saiad ahjust tulid, pandi sealiha ja tanguvorstid küpsema. Oli siis sooja tubades enam kui vaja. Õhtul söödi searibikontide ümbert liha, vorsti, magushapuleiba ja sai. Õlut, mis köögis ja rehetoas papa ja mamma tehtud oli, joodi peale. Harilikult söödi nõnda õhtu hilja, kui Viljandis kirikus ära oli sõidetud. Neid kirikusõite mäletan veel hästi: küünlatevalge kirik, sõit kodupoole pimedas vaikses öös, papa oli kella kinnitanud aisa külge, sedasama olid paljud teisedki teinud. Kodus soojas toas söödi õhtut, lauldi siis jõululaule. Hilja, kesköö paiku, kui jõulupuu oli põlenud juba, heideti magama, kuid tuli jäeti põlema terveks ööks Õnnistegija meeletuletuseks ja hommikul viidi kõigile loomadele matiga leiba – pühad pidid kõigil olema. Tahaks heameelega ükskord veel jõulusid selles lapsepõlve olukorras ilma ühegi mureta, vaba olles kõigest ametitegevusest, läbi elada, aga see on võimata, võimata! Vanemadki on praegu Naanult ära – Mooril Jaani juures. Naanul on noored inimesed – Viktor oma perekonnaga, ja noortel inimestel on omad uued viisid. Kahju on aga kas või pisarateni, et lapsepõlve muretut aega enam muidu ei saa maitsta kui üksnes liigutavates mälestustes.

Keilas, 7. detsembril 1929

Käisin täna ka aias ja tõin sealt veel õitsvaid kollaseid lilli (Studentenblumen, Malven; kui ma alles väike poiss olin, nimetasin neid lilli väikesteks päevalilledeks). Tõesti tänulikud lilled! Nad ei ole ju küll mitte iseäralise ilusa välimusega, on karikakra nägu, kuid nad õitsevad juba aegsasti suvealguses ja õitsevad ikka edasi, kuni lumi nad katab ja käre külm võtab. Et tänavune sügis soe on, siis õitsevad nad ka praegu veel ja kasvatavad uusi õienuppe. Oleks küll huvitav, kui veel jõululaupäeval oleks võimalik aiast õitsevaid lilli tuua! Aga jõululaupäevani on veel 2 ½ nädalit ja selle aja sees võib paljugi muutuda.

***

Saime täna kutse Eduard Köögardal´i pidulikule doktori – promotsioonile ülikooli aulas teisipäeval, 10. detsembril 1929. a. k. 12 p. Väitekirja pealkiri on „Kusihappe tekkimisest mitmekesistest ainetest mikroobide toimel“. Eduard Köögardal on minu onupoeg, vanemad elavad tal Uue – Võidu vallas Orjal (=Parikal). Kui Eduard keskkooli (=Tartu gümnaasiumi) oli astumas ja korra ka gümnaasiumi ajal andsin ma temale tunde. Ta lõpetas arstiteaduskonna, on praegu Tartu ülikooli Bakterioloogia Instituudi vanem assistent ja tuleb varsi Tallinna linnavalitsuse teenistusse bakterioloogina. Kui suvel Naanul olin, oli pühapäeval seal ka Eduardi isa, minu papa vend Tõnis.

***

Meie lastel on täna jälle suur lõbu, sest vannituba sai 2 nädali järele jälle köetud ja soojas vees on neil suur rõõm olla.

Keilas, 9. detsembril 1929

Paar päeva on olnud kuivem ilm; täna oli päikegi korra paistmas; ei mäleta enam, millal viimati olime päikese valgust näinud, igatahes on selles mitu nädalit möödunud.

Keilas, 10. detsembril 1929

Keilas on mitu erutavat asja olnud viimasel ajal ja annavad palju kõneainet inimestele. Läinud nädalis vangistati Keila politsei konstaabel Tralmann võõra raha raiskamise pärast, seesama mees, kes korra koeri maha laskis suure hoolega igalpool, kus ta neid aga kätte sai. Meie Fiksit, kes sügisel auto alla jäi, ta siiski maha ei lasknud, sest minu vastu oli Tralmann väga viisakas; Keila muusikakooris kaasa mängides oli ta mõnigi kord ka jumalateenistustel. Kuna komissar Mattiesen nõrgalt Tralmanni järele valvas, siis ei olevat temalgi Tralmanni asjus head loota. Üks politseikordnik, nimega Konnatam, kes ka oli väga viisakas, korralik ja aus inimene, sai Tralmann´i asja pärast põrutatud, olgugi et tema sugugi ei olnud süüdlane, ja laskis enese eila maha! Juhtumisi suri eila südamerabandusse Keila majaomanik Lamberg, hea mees – panin ta täna puusärki – ; jällegi on kõneainet Keila rahvale. Läinud nädalis kaeveti Karjaküla surnuaial mõni päev varemalt sinna maetud – ilma kirikliku matmiseta maetud laps välja: oli abieluliste laps ja pidi tütar olema, leiti aga, et oli pois ja ära tapetud! Seega nädali kestes õige mitu põrutavat asja väikestele inimestele… võõra raha (= riigiraha) raiskamised on päris moeasjad. Kevadil viidi sellepärast Keilast, õigemini Kumna mõisast kinni ringkonnavalitseja Kont, kes oli väga hea mees, laenas mulle paar korda oma vankritki, kuid raiskas ära suure summa tema kätte usaldatud rendirahadest.

***

Olin Tallinnas. Tunnid ja raudteesõit väsitasid mind nagu alati. Sain Keila jaama, juba oli üks nõukogu liige vastas ja palus surnud Lambergi puusärki panema tulla. Õnneks tuli Hilda väikesele Hildale kooli vastu hobusega, nõnda sain kergema vaevaga poolsaduse ilma käes koju, sõin lõuna, aitasin lapsi nende õppimisel, siis tuli üks laulatuspaar, kelle registreerisin ja laulatasin. Sõime õhtust ja kell ongi 9 õhtul. Nõnda mööduvad päevad üks teise järele. Homme olen jällegi Tallinnas ja peasen koju alles ½ 8 paiku õhtul. Tallinnas käimisest olen tüdinenud.

Keilas, 12. detsembril 1929

Meie kirikunõukogu esimees August Elling oli juba pikemat aega haige. Viimati olid tal haiged kõik seesmised elundid: süda, kopsud, maks. Kui maks paistetama hakkas, ütles dr. Greenberg, et mina hakaku matuste vastu valmistama. Nõnda see oligi: Elling suri eila. Täna panin ta puusärki. Elling oli ligi 8 aastat nõukogu esimees. Ta oli vennaste koguduse liige. Noores põlves oli ta olnud halva kuulsusega: Keila jaama kassa varguse pärast istunud ta mõni kuu vanglaski. Nüüd oli ta igatahes aus ja heasüdamline inimene. Kirikunõukogu esimehena ajas ta asju ikka lõppude lõpuks minu soovi järele ega seisnud ühelegi mõistlikule nõule vastu. Ellingu üks hea külg oli see, et ta iialgi ei kartnud inimesi, kes liikmemaksu kõrguse pärast nurisesid; sellepärast oli ka võimalik uut köstrimaja ehitada, surnuaedu korraldada, kirikumõisa hooneid korras hoida jne; ka meie vannituba sai nõnda valmis. Et Elling´uga kerge oli läbi saada ja ta hästi tegev oli, siis on temast kahju, et ta suri. Talveaegadel käis ta minuga sagedasti kaasas lapsi loetamas, palvetundides, haigete juures jne; mõnikord ka suvel; oli nõnda seltsem sõita. Nüüd matame ta pühapäeval. Saab näha, kelle meie Elling´u asemele kirikunõukogu esimeheks saame. Võib olla, et Elling oma surmahaiguse sai just koguduse asjade ajamisel. Oli meil koguduse asjade ajajaks üks advokaat Sapas, kes küll ennem vast saapaks oleks kõlbanud, sest ta jättis mõnedki asjad hoopis ripakili. See advokaat nõudis korra ilma ühegi mõtteta Ellingult volitust ja Elling oli sunnitud halva teega õhtul, kus rongi enam ei läinud, automobiiliga Tallinnas käima, kusjuures ta raputada sai ja väga haigeks jäi. Sestsaadik hakkas Ellingu tervis ühtepuhku kahanema, kuni ta lõpeks enam voodist välja ei saanudki ja nüüd hauda läheb. Vähemalt arvas seda Elling ise, kui paar nädalit enne tema surma teda veel vaatamas käisin. Elling´u surm annab jällegi palju kõneainet Keilale. Ka tuli surm, kuigi haigus seda ammugi ette valmistas, ometi liig ootamatult, kuna Elling päev enne seda veel üsna kõbus olnud. Elling sai vanaks 50 aastat.

***

Üks asi, mis Keilas ka palju kõneainet annab, juhtus eila Keila koolis. Üks neljanda klassi koolipoisike, kes halva ülespidamisega on, märkuse päevaraamatusse saanud ja kinni istuma jäetud, tahtnud enese maha lasta. Kaitseliidu noore kotkana saanud jõmpsikas püssiloa ja mõnesuguse sõjariista ka. Maha lasta ta ennast ei ole saanud, sest teised takistasid ja võtsid sõjariista käest. Koolijuhataja võtnud ka laskeriista loa käest ära. Poiss ähvardanud: „Maha lasta ennast ei saanud, aga üles poon enese ikka!“ Siiski pooma ennast ei ole hakanud, vaid läinud koolijuhataja peale politseisse kaebama, et see laskeriista loa käest ära võttis; seal õigust mitte saades läinud ta kaitseliidu ülema juure, kuid seal oli poisile ka ust näidatud. Missugused „kangelased“ kasvavad meil juba jõmpsikates! Meie Ellinor, kes ka neljandas klassis on, oli hirmu pärast, kui see 15 aastane poisike, kes pea igas klassis 2 aastat istub, jaburdas, kõhuvalu saanud. Kaitseliit ei oska ka tark olla ja valida, keda nooreks kotkaks võtta ja keda mitte. Niisugusele poisile kuluks küll tubli keretäis vitsu ja siis kurjakalduvustega laste kooli saata.

***

Eila oli ka Hilda linnas. Kell ¾ 5 õhtul sain temaga tema venna Eduardi juures kokku, kus mulle veel lõunat anti. Sõin jänesepraadi üle mitme aasta jälle korra ja see maitses väga hästi. Üldse toidetakse seal alati väga hästi.

Keilas, 14. detsembril 1929

Sain täna papalt järgmise kirja:

„Armsad lapsed!

Mina olin Naanul oma linu masindamas, siis kui teie kiri tuli, sain nädali eest kätte.

See saadetus, mis teie Orikale saatsite, on passinud väga hästi; Maimu käib teie palituga koolis. Orikale viisid oma ümbrusest inimesed ka küllalt. Puurilt ja Tõllasepalt toodi Hildale ilusat kleidiriiet. Kõnnust toodi Hildale kasuk, Alt – Orika Kivi juurest palitu, Viru Kõresaarelt ka palitu. Venesilla Mari tõi 5 puuda rukkeid, ka kindad, sukad ja palju muud riiet. Nüüdne kasak andis 500 marka ja veel muid asju. Orik Liisa andis 1000 marka. Naanu Viktor viis ka mitmeid asju ja ka 1500 krooni raha. Palju asju toodi, mis ma ei tea.

Jaani rehepeksumasin töötas Holstres võõraste käes; seda ei tea, kui palju tema sealt sai. Kord juhtus tuleõnnetus masina juures; seal oli üheksa kuhja ära põlenud. Nüüd olid esmaspäeval sellepärast kohtus: masinist Jaan Kõpmann ja Moori Jaan. Kohus mõistis mõlemad 6 päevaks kinni sellepärast, et masinal pritsi ligi ei ole olnud. Jaani himu on masinast ära, ei lähe enam masina ligi; ikka kui töötab, siis on võõra käes. Põlemise kahju ei mõistetud sellepärast, et ei saanud selgeks teha, et katel põlema ajas. Omanik lubab edasi kaevata.

Mamma himu on ka Moorilt täis ja ka minul ei ole enam hea olla. Praegu ootan mammat koju, tema oli nüüd linnas viis nädalit. Emma läks nüüd jälle omakorda Heinot talitama.

Ei tea, kas mõistate minu harakajalgu lugeda: olen ju vana ja nägemine on vanaks jäänud.

Mul on ikka teist hea meel, ja kui ma teid meele tuletan, siis lähen selle ilusa kasti kallale, mis teie mulle kinkisite, ja pistan jälle sealt suhu (monpassje kompvekki).

Meie oleme praegu kõik terved. Terviseid ka teile kõigile meie poolt. Teie vana isa. Mooril, 12. detsembril 1929.“

On hea tunne, kui kodust vahetevahel kirju saan. Papa on ju vana, kaua ta enam ei ela, sellepärast on tema kirjad seda armsamad. Olen katsunud oma vanematele viimasel ajal ka sagedasti kirjutada, et neile sellega mõnda meelelahutust pakkuda. Aastad lähevad viimasel ajal just nagu unenäos mööda – ruttu ja ruttu keset tööd ja tegemist. Kahju, et elu siin maa pealnii lühike on. On ju elus küllalt ka raskusi, pettumusi ja üldse mittemeeldivaid asju, kuid on ikkagi ka head küllalt, nõnda et ikka tahaks elada elu maa peal.

***

Oli täna õhtupoolikul kange tuul ja vihm peksis vastu lõunapoolseid aknaid, nõnda et klaasi ja kiti vahelt läbi tungis ja mõne aknalaua märjaks tegi. Praegu, kell ½ 10 õhtul, on ilus kuuvalgus, kuid väljas on soe – +5°R. Ei tule ega tule talvet. Lilled, mis ma hiljuti aiast tõin, õitsevad hästi vaasis mu laua peal: paar õienuppu on toas lahti läinud ja õied on imekenad sügise viimastel päevadel. Vast tulebki lõppeks nõnda, et jõululaupäeval saan aias veel lilli noppida. Siis võiks jõulupuu ehteks panna mõne lilleõie.

Keilas, 16. detsembril 1929

Eila oli ilus ilm, koguni päikegi paistis. Ellingu matustele oli kogunenud suur hulk inimesi. Et matused olid kahes järgus ja ma kaht surnut, Ellingut ja Lambergi, käisin alevivahelisel surnuaial hauda matmas, pärast veel 2 paari laulatada oli, armulaualisi ka rohkesti oli, siis sain kirikus alles ½ 5 p. l .valmis ja kell 5 alles lõunale. Kella 7ks sõitsime Hildaga Keila Tuletõrjujate Ühingu uuendatud ja suurendatud maja, nüüd Rahvamaja avamisele. Olime kutsutud auvõõrasteks ja mina pidasin pidukõne. Pidukõnes käsitasin ma usu ja teaduse – hariduse vahekorda ja näitasin, kuidas ka kirik ja seltsimaja nagu usk ja hariduski üksteise kõrval rahus võivad elada, kuidas usk koguni head mõju avaldab hariduse peale, nõnda et inimene oma suuremat oskust ei hakkaks tarvitama teiste kahjuks, vaid valmis oleks kõik head, mis ta eneselegi teistelt soovib, tegema ka teistele. Ma soovisin, et uues Rahvamajas kunagi ei hakkaks valitsema kõrtsivaim, kuigi, kahjuks, õllemüük tuleb puhvetisse, vaid et kõik see, mis sellest majast rahvale pakutakse, oleks kõigiti kõlbline, puhas, ilus, hea ja aus, nõnda et ükski ei saaks alaspidi veetud, vaid selle asemel meie rahvas saaks haritud korralikuks, ausaks, kõlbliseks rahvaks.

Minu kõne jälgiti suure tähelepanelikkusega ja mõned teisedki õnnesoovijad, muu seas Harjumaa koolivalitsuse juhataja Depmann, tuletasid oma kõnedes minu mõtteid meele. Rahvast oli väga palju – saal oli täis. Rahvamaja ruumid – saal, jalutusruum, riietehoiukoht, teisel korral lugemistuba ja puhvet, kolmandal korral mõned võõrastetoad – on õige korralikud ja avarad. Istusime paar korda ka puhvetis ja sõime kooke, juues limonaadi ja teinekord teed. Pärast avamisekõnesid oli Kitzbergi näitemäng „Neetud talu“. Kella 2 paiku öösel jõudsime koju. Oli päris hea olla. Kui öösel koju tulime, oli kuuvalge, kaunis jahe tuul, kuid ikkagi mõni kraad sooja.

***

Ellingu matus sai nõnda korraldatud: kodust toodi puusärk kirikusse, kus sai leinajumalateenistus peetud. Juba peajumalateenistuse ajal oli kirik elektriga valgustatud, (ka) leinajumalateenistusel niisamuti. 2 laulukoori oli laulmas, laululehed olid. Pärast läksin hauale ja pidasin seal matusetalituse. Haual kõnelesid kaua aega ka vennaste koguduse liikmed. Kirikust välja kandsid puusärki kirikunõukogu liikmed. Kirikunõukogu, õpetaja ja köstri nimel sai hauale 29 kroonine metallpärg, alevivalitsus, mille esimehe abiks oli Elling, pani 25. kroonise pärja. Matusesöögile ma minna ei saanud, sest Hilda ootas mind koju ja ma pidin ju Rahvamaja avamisele minema – elu läks omaviisi edasi ja nõudis minu nagu elava käest uusi kohuseid, muidu oleksin küll hea meelega ühes teiste matuselistega ühisel laual lahkunut mälestanud, kes minu vastu ikka katsus hea olla.

Keilas, 17. detsembril 1929

Täna hommikul oli üle väga pika aja jälle kord võimalik vaksalisse minna, ilma et tarvis oleks olnud jalanõusid poriga määrida: oli 0°R ümber ja maa natuke külmetanud. Ka õhtupoolikul, kui koju tagasi tulin, oli maa alles külmetanud. Homme ja ülehomme on pedagoogiumis jõulupuud ja ma pean seal vaimulikku kõnet pidama. Ära on tüüdanud minu Tallinna sõidud.

Keilas, 20. detsembril 1929

Jälle on soojad ilmad ja tee vesine!

Olin sel nädalil 3 korda Tallinnas: teisipäeval, kolmapäeval ja neljapäeval. Teisipäeval olid ainult tunnid pedagoogiumi harjutuskoolis. Kolmapäeval oli mul 2 tundi anda, siis pedagoogika nõukogu koosolek harjutuskooli õpilaste hindamiseks ha kell 5 õhtul algas jõulupuu harjutuskoolile. Ma pidasin lühikese jõulukõne ja ruttasin kohe rongile, mis kell 5, 51 p. l. Tallinnast välja sõitis. Neljapäeva hommikul sõitsin ühes Hildaga Tallinna. Peatusime Hilda venna Eduardi juures. Ostsime igasugu jõulukraami: kompvekke, suitsetatud kalu, silmu, väikesele Viktorile igatsetud raudteerongi jne; muist jõuluasju ja kingitusi oli juba ennemalt ostetud. Hildale ostsin 75 krooni eest kristallvaasi hõbesanga ja hõbeäärtega. Ka tellisime Keila õpetajamajale elektrivalgustuse sisseseade; elektrit hakkame saama Keila mõisa elektrijaamast Keila jõelt – postid on juba pandud ja traat tõmmatakse homme. Kell 12 päeval oli pedagoogiumis jällegi koosolek – seminari ja pedagoogiumi õpilaste töö ja elu hindamiseks. Kell 6 õhtul oli jõulupuu neile vanematele õpilastele ja õpetajatele; jällegi pidasin jõulukõne. Tundi kolm olin Hildaga sellel jõulupuul; kuna kõik igavavõitu oli, tulime sealt enne lõppu ära, sõime Eduardi perekonnas õhtut ja magasime täna, reede hommiku kella ¾ 7ni. Kell 9 hommikul olime juba kodus. Lapsed tulid keskpäeva aegu koolist ja mõlemad – väike Hilda ja Ellinor tõid võrdlemisi päris head tunnistused. Kell 4 algas Keila koolilaste jõulupuu, Hilda läks kõige kolme lapsega sinna. Vahepeal tuli meile Tallinnast elektrivalgustuse seadja. Nüüd võib loota, et pühadeks meil elektrivalgus tubades on.

Keilas, 22. detsembril 1929

Jälle on paar päeva maa natuke külmetanud. Oli sellepärast täna ka hulgake inimesi kirikus. Üks kirikuline tõi mulle tapetud hane, tasuks, nagu ta ütles, tema ema matmise eest. Saab nõnda jõuludeks hanepraadi.

Eila õhtul pidasin Keila mõisas, põllutöökooli jõulupuul vaimuliku kõne. Algusega venitatiseal enam kui tund aega, oodates üht ja teist inimest jõulupuule. Et mul laupäeva õhtul aega vähe oli, siis tulin otsekohe pärast oma kõne ära. Keila mõisa hobustega viidi ja toodi mind. Mõisaomanik Alfred Kalm elab nüüd juba mõned aastad linnas, mõisas elab aga tema vend Ferdinand Kalm ja mõisavalitseja Lepiksaar – need lasevad nüüd mõisaomaniku korraldusel oma elektriliini pikendada kuni minuni. Keila mõis on Keilas ainuke mõis, mille suurem osa maad alles endise omaniku käes, mõisasüda koguni omanduseks tagasi saadud; mõisal on 50 lehma veel. Muidu hakkavad mõisad enam – vähem kaduma; harva mõnes mõisas on veel endised omanikud elamas. Ennesõjaaegne olukord on peaaegu täielikult kadumas: uhket Balti mõisnikku ei ole enam olemas; osalt on eestlased nende asemele asunud nagu Keila mõisas, osalt on maad asunikkudele välja antud ehk endine mõisnik ise asunikuks muutunud.

***

Loomaarst Bohl oma prouaga sõitsid täna oma uuele kohale Püssi. Harju maavalitsuse mehed ei olnud temaga rahul – vast koguni ilma põhjuseta – ja nad sundisid Bohl´i uut kohta otsima. Kahju on, et Bohl´id ära pidid minema: nende juures oli alati väga hea olla. Mõlemad oskasid väga hästi oma külalisi vastu võtta ja südamlikud olla. Tarvis on neid küll Püssi ükskord vaatama minna. Tõesti, meil Keilas ei ole teisi, kelle juure ma nii hea meelega alati oleksin läinud, kui just Charles Bohl´i juure. Saab näha, kes tuleb Bohl´i asemele loomaarstiks Keila.

***

Viktor maalis ladina suurte tähtedega järgmise kirja:

„ARMAS JÕULUVANA! MA TAHAN ETIDILE PÄÄD! SADA RONKI, AUTOT IA PILTIRAMATUT! PALIU TERVISEIT VIKTOR RAHA KOTI.“ Aadress on: „HÄRA IÕULUVANA. TALLINN.“

Poisil on suured tahtmised: ta tahab saada omale nukule, nimega Edith, uut pead, sest senisel on nina katki, raudteerongi ja muid asju, lõppeks veel rahakottigi, sest väike Hilda ja Ellinor said omale rahakotid – Hilda andis selle hea meelega, et nad koolist head tunnistused tõid, neile jõulukingituseks arvatud rahakotid reedel kätte; nüüd tahaks poiss ka rahakotti. Muidugi kõiki soove jõuluvana ei suuda täita, aga Edith saab vististi pea ja raudteerong vast vuriseb ka tuba mööda.

***

Jacobsenid saatsid täna õhtuks meile Rakverest oma perekonnapildi, mis juba raamitud on.

Keilas, 23. detsembril 1929

Täna saadi ometi nõnda kaugele, et elektrivalgus sai juba 4 tuppa; homme saab ta ülejäänud tubadesse ja kööki, vannituppa ja koridoridesse saab ta pärast pühi. Kõik ootasid suure ärevusega esimest valgust. Iseäranis lapsed olid nagu meelest ära: igaüks katsus aga kustutada ja uuesti põlema panna. Viktor ei ulata veel ilma toolita igale poole ligi.

Keilas, 25. detsembril 1929

Jõulupühad. Lillekesed aias on külmanud, sest eila oli – 7°R. Kahju lillekestest, mida lootsin veel tuppa tuua jõuluõhtuks! Eila õhtul hakkas ka lund riputama; tänagi on võrdlemisi külm ja lumekibemeid tuleb juure. Eila õhtul oli kirikus kaunis palju rahvast, täna aga tuule ja külma pärast, mis peaaegu palja maa juures tundub rohkem, vähe inimesi. Ei ole päikest, ei ole enam sooja – igav on.

Eila õhtupoolikul sõitis siia, õieti õhtul Haapsalu rongiga, Bernhard Leib oma kasupoja Felix´iga. Hilda käis ühes minuga kirikus ja siis tulime kõik üheskoos koju, sest jumalateenistus, mis kell 5 algas, lõppes umbes rongituleku ajaks. Jõuluvana me ei teinud. Viktorile kirjutasin ma jõuluvana kirja, milles jõuluvana kiidab Viktori lugemaõppimise eest ja kirjakirjutamise eest ja ütleb, et ta selle eest talle rongi ja nukupea saadab, lubades tuleval aastal, kus loodetavasti jälle saanitee on, veel häid asju tuua, kui poiss ei kiskle Hilda ja Ellinoriga ja oma vanemate sõna kuulab. Viktoril oli raudteerongi peale nii hea meel, et ta mängis rongiga kuni kella 11ni, kus teda kästi magama minna. Magama minnes pani ta oma rongi ilusasti kasti ja hommikul oli rong jällegi esimene asi. Hilda ja Ellinor said veel kingituseks kindad ja raamatuid. Et eila külm oli, siis lapsed kirikusse ei saanud, kus nad muidu iga aasta on käinud jõuluõhtutel. Leibi käest sai Viktor ühe keerleva karupoja, missugusel mänguasjal palju punast küljes oli ja sellepärast Viktor ta oma raudteerongi jaamaülemaks nimetas.

Keilas, 26. detsembril 1929

Kange tuule pärast ei olnud täna kirikus mitte palju rahvast. Ametitalitusi oli ka vähe – kirikus 1 laps ristida ja 1paar laulatada. Õhtupoolikul korraldasin hädalisi kantselei asju, vabaks saades alles ½ 8 õhtul. Homme pean Kulnasse ristima sõitma. Nõnda ei saagi mina õieti pühi tunda nagu alati oma ametiajal.

Eila hommikul sõitis siia ka minu ämm. Muid võõraid meil peale tema ja Leib´ide kahel esimesel jõulupühal ei ole olnud. Hilda pidas eila oma sünnipäeva, ilma et võõraid oleks kutsunud. Tema vend Eduard pidi Tallinnast tulema ühes oma perekonnaga, kuid ta jalg jäi haigeks. Sõime sellepärast eila väikeses ringis mulle kingitud hane.

Viktor mängib nüüd päevad otsa oma rongiga.

Keilas, 27. detsembril 1929

Oli sula ja tee oli libe. Ma käisin vankriga Kulna (=Lihola) külas ristimas, kuid oleks võinud ka vast saaniga läbi saada. Sadas vahetevahel uduvihma.

Pühad on läbi. Leib sõitis täna õhtul Nõmmele, jättes oma vennapoja Felixi, kes vaenelaps on ja Tallinnas Saksa algkoolis käib, siia. Ma ei oodanud pühadeks midagi, ei oleneist saanud ka peaaegu mitte midagi ja sellepärast ei ole ka ma pettunud; on olnud hinges enam – vähem argipäine meeleolu, ilma ühegi iseäralise tõusuta – tunnen, just nagu oleks mul puhkust tarvis, nagu oleksin ma enese ületöötamisega liig ära väsitanud. Ainus asi, mis mulle vast suuremat vaheldust oleks toonud ja mida ma ootasin pühadeks, oleks olnud Hilda venna Eduardi küllatulek – ma ei tea ise, mispärast ma seda ootasin – , kuid ka see ootus nurjus, kuna Eduardi jalg haigeks oli jäänud. Puhkamise peale ei ole aga suurt mõtelda, sest iga päev leidub ikka mõnda tegemist: homme tuleb kirikus laulatada, ülehomme jumalateenistus pidada ja pärast Keila palvemajas vennaste koguduse noorte osakonna jõulupuul olla ja kõneleda, siis pean Vana-aasta õhtu ja Uue aasta jutluseid valmistama, 2. jaanuaril Ohtusse haige juure sõitma, 3. jaanuaril kirikunõukogu koosolekul olema, 4. jaanuaril jälle jutlust valmistama, 5. ja 6. jaanuaril jumalateenistusi pidama, 7. jaanuaril ja 8. jaanuaril Tallinnas tundides olema – seega ei ole selle aja sees, kus teised inimesed enam-vähem pühade meeleolus puhata saavad, minul ühtki vaba päeva. Peale ülalnimetatud töö on mul veel kantseleitöö, mis väga palju aega nõuab: olen tänavu ligi 1700 kirja ja tunnistust kirjutanud ametiasjus!

Keila, 30. detsembril 1929

Laupäeva õhtul (28. detsembril) oli kirikus laulatus ja sealt läksin Keila jaama Hilda venna Eduardi vastu, kes üksinda meile tuli. Tee oli jäätusest õige libe, mitu korda komistasin, aga pikali ei kukkunud. Oleme nüüd pühi pidanud veel tagantjärele.

Eila oli pärast jumalateenistust Keila palvemajas vennaste koguduse noorte osakonna jõulupuu, kus viibisin umbes 2 ½ tundi. Kõnelesin seal lühidalt, sest Tallinna vendi oli tulnud ka sellele jõulupuule ja need tahtsid pikalt ja laialt rääkida jõulurõõmuks igavesest hukatusest, kuid kahjuks rääkisid nad nii kahvatult, et vist küll ükski seda hukatust kartma ei hakkanud ja paremat igatsema hakata ei oskanud. Noorte osakonna omad ettekanded (laul, mäng, deklamatsioonid) olid paremad, kuid tahaksid küll silumist paljugi saada.

Täna võtsin enesele päris vaba päeva.

Keilas, 31. detsembril 1929

Oli vihmane päev, seepärast inimesi 250 ümber (ainult!) armulaual, kõige vähem arv, mis mul Keilas Vana aasta õhtul kunagi olnud. Kell 4 alustasin jumalateenistuse ja lõpetasin juba ¾ 7 õhtul. Lumi, mis õige õhukese korraga maad kattis, kaob jällegi.

Hilda vend Eduard sõitis täna Tallinna, lubades mõni päev võimalikul korral tagasi tulla.

Aasta on jällegi möödumas. Oli ilus suvi, mis kasvatas hästi vilja, ometi põllumehed meil Eestis oma saagiga rahule ei jäänud, sest vilja on küll palju, kuid müügivõimalusi vähe ja hinnad madalad. Mulle oli aineliselt seegi aasta võrdlemisi päris hea aasta. Üldiselt ei olnud sel aastal minu jaoks viga ühtigi.

ENG RUS