1925. AASTA PÄEVARAAMAT

JAANUAR

Keilas, 1. jaanuaril 1925

Maa oli täiesti must. Eilane lumi oli kadunud. Et päev enam-vähem kuiv oli ja tuul ka mitte väga kange ei olnud, siis tuli inimesi väga palju kirikusse; tuli neid küll jala, küll hobusega. On ju esimene jaanuar Keilas alati ka aruande päev: õpetaja ütleb kantslist, palju on aasta jooksul sündinud, surnud, laulatatud, leeritatud, armastusandeid j.n.e. Üks mees Vitist, kelle naine baptisti usku läks, oli viina ära surnud ja maeti täna.

Keilas, laupäeval 3. jaanuaril 1925

Eila ja juba üleeila õhtul sadas kange tuulega sulalund ja maa sai üsna kirjuks. Täna oli aga +5° R, baromeeter näitas 728 (aasta jooksul kõige madalam rõhumine) ja sadas vahetevahel kangesti vihma. Lund ei olnud enam kusagil, käisin vankriga alevis. Kui tagasi tulin, siis sai palitu üleni poriseks, sest hobune kippus sõitma ja küljepealt ajas kange tuul pori üles.

Eilases „Päevalehes“ on minu raamatu kiitev arvustus[1]. Nüüd kuulutab ka „Päevaleht“ minu raamatut oma Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisuse nimel.

[1]Päevalehes ilmunud artikkel

Keilas, 5. jaanuaril 1925

Eila oli vähe rahvast kirikus: ei taha ju keegi selle poriga välja tulla. Ometi oli üsna ilus päikesepaiste. Õhtul käisin Hilda ja mõlema tütrega Kumna mõisas Dr. Greenbergi ja loomatohter Bohl’i pool. Lapsed mängisid tohtri Kariniga; vanemad inimesed mängisid kaarte. Kaardid mind ei huvita, sellepärast ei võtnud ma ka mängust osa. Istusin Kumnas niisama, mõtetes omaette. Kui kella 10 paiku õhtul Kumnast üle välja jala tagasi tulime, tibas natuke vihma. Öösel läks mul uni ära, ma tõusin üles, et tuld põlema panna, ja nägin, et lumi maas oli. Täna käisin Tuula Ussimäel haige juures. Sulavast lumest oli tee väga vesine. Õhtuks sulas lumi enamasti ära. Nüüd on ilus kuuvalge ja hakkab nähtavasti külmetama. Praegu on kell ½ 9 õhtul ja termomeeter näitab natuke üle 0°. Tegime õhtul jõulupuud ja näitasime lastele jällegi udupilte. Viktor kartis udupilte ja hakkas nutma. Proua Ihlberg oli õhtul siin, korra käis ka proua Greenberg.

Esimest korda pärast õp. Lestaga Hagerisse sõitmist sõitsin täna jälle Tuula mõisast läbi. Oli parajasti suure tormi algus, kui Lestaga mõisa puiesteel sõitsime. Lesta kartis, et mõni puu tuulest maha aetakse ja meile peale heidetakse. Mina trööstisin, et need puud – papplid j.n.e. – kange tuule käes kasvanud ja seega mitte ei murdu. Hageri kirikumõisa metsas oli aga üks kuusk risti üle tee langenud, nõnda metsaalust mööda ringi pidime sõitma, et edasi saada. Kui Hagerist õhtul tagasi sõitsime, ei läinud meie mitte läbi Tuula, sest hommikul oli see tee oma halbdusega ära tüüdanud, vaid seni mulle tundmata teed Arudevahelt Pärnu maanteed mööda edasi Jõgisooni. Oli hea, et sealt läksime, sest torm oli nii kange olnud, et ta Tuula puiesteel siiski neid vanu tugevasti juurdunud puid oli maha ajanud. Enam jagu oli küll langenud allpool tormipuhumist tee ääre; puujuured olid suure hulga maad kaasa kiskunud ja suuri auke sünnitanud; muist oli ka teiseltpoolt teed, tormi küljest, üle tee langenud, ja tee oli sel õhtul, kus meie Hagerist sõitsime, sulutud olnud. Täna lugesin langenud puid; neid oli 24. Vana puiestee on üsna lagedaks saanud, iseäranis just sellest küljest, mis mitte ei olnud tormi pool, vaid varjatud teisel pool teed olevaist puudest. See oli torm, mis üle Eesti puid murdis ja mõnda muudki kahju tegi.

Keilas, 7. jaanuaril 1925

Eila oli kirik jällegi rahvast täis. Teeäärsed olid natuke külmetanud, seega tahedamad. Kirikulised olid pea kõik jalgsi tulnud. Oli natuke ka lund ja sadas vahetevahel sula lund. Õhtul sai maa lumest jällegi valgeks. Täna oli maa ka valge ja jäigi nõnda, olgugi et 2° R sooja oli. Käisin Hildaga Tallinnas. Seal oli muidugi täiesti sula.

Keilas, 8. jaanuaril 1925

Täna tegin päev otsa kantseleitööd. Sõjaväe prokurör oli jällegi saatnud Keila vallavalitsusele 2 isiku ja Harku vallavalitsusele ühe kohta teateid mahalaskmise üle kommunistlisest mässust osavõtmise pärast. Harku valla liigetest on keegi Harry Põlluroos, 25 aastat vana, maha lastud; seda isikut meie personaalraamatutes leida ei ole. Keila valda saadeti teated 53. aastase Anna Promis’e ja 64. a. Kustas Runstüki kohta. Mõlemad on juba perekondliselt õige punased. Käisin 6. juunil 1922. a. Ahtma külas last ristimas. Oli hiljuti kommunist V. Kingissepp[1], kelle nime järele Vene linn Jamburg ümber nimetati, surma mõistetud ja maha lastud. Seal Ahtma talukeses, mis kellegi Kottavi oma on, oli ka linnainimesi, kes kõik punast juttu ajasid. Iseäranis oli üks rätsep vihane Eesti valitsuse ja sõjaväljakohtu peale. Hiljem toodi sealt kandist üks surnu kirikusse, kelle puusärk matusele tulnud kommunistlise linnarahva poolt punaste roosidega ehitud oli! Maha lastud Anna Promis, kes Tallinnas elas, on sündinud Kottav. Huvitav on, kas tema kaks tütart, kellest üks juba 21. aastaseks saab, teine aga 17. aastane on, ka leeri lähevad või mitte. Ahtma lähedalt on hiljuti ka üks oma kõnedes õige verejanuline mees Kuusemets kinni viidud. Ei ole asjata, kui Ahtma nurga kohta räägiti, et see punane olevat, ometi kiriku liikmekaardid enesele muretsenud, olgugi et korra otsustanud seda mitte teha. – Kustas Runstük on kellegi Villem Runstüki isa; see Villem langes punasena Keila lahingus sakslaste kuulist 23. veebruaril 1918. aastal. Kustas Runstük on Ohtust pärit, hiljem aga Sauel ja seekord vist Tallinnas elanud, ja Saue vald on ühtepuhku kommunistliste pesadega leitud olevat, millest teda küll mitu korda puhastatud. Sauelt on leitud kommunistlisi trükikodasid j.n.e. Muidugi on sellepärast nõnda, et Saue Tallinna lähedal ja rongiga sinnapeasmine väga kerge. Meie maa usklikkude ja punaste kõige suurem tekitaja näib Tallinn olevat, seega on ta äärmuste tekitaja. Praegu puhastavad sõjaväevõimud nõnda kangesti meie maad kommunistidest, et väljamaal nähtavasti mõnes kohas juba „valgest terrorist Eestis“ räägitakse. – Maa on lumest päris valge. Täna ei sulatanud, sest päev otsa oli – ¼°R; õhtul kunni -1°R. Vast hakkab talv tulema.

[1]Viktor Kingissepp (1888-1922), Eestimaa Kommunistliku Partei juht ja rajaja.

Keilas, 9. jaanuaril 1925

Hommikul sulas nõnda, et õhtuks must maa järele jäi. Oli kirikunõukogu koosolek kella 10 hom. kunni kella 5 p.l. Seati eelarve kokku. Palgad jäid nagu läinud aastalgi, liikmemaks ka. Kirikusse elektri sisseseadmiseks ja leerimaja ehitamiseks kiriku lähedale otsustati raamatutega korjamist ette võtta, kui täiskogu muidugi nõus on. – Õhtul sõitsin kodust veel korra alevisse; Hilda oli kaasas. Viisin hädatarvilikke tunnistusi posti peale. Tagasitulekul sõitsid purjus mehed vastu, kes minu aga ära tundsid ja mulle väga ropu sõna ütlesid. Ma vaikisin, kuid meeleolu sai väga rikutud.

Saue vallavalitsus teatab kahest maha lastud kommunistist, kes aga kumbki enam Keila koguduse liikmed ei ole. Mõlemad on küll Raholast pärit: üks seal sündinud, teise vanemad sealt; kuid nad on ammu Tallinna koguduse liikmed. Ühe mehe nimi on Edgar Eduard Barst, Johannes Eduardi poeg, sünd. 13. aprillil 1901. a., teine on Eduard Fors (Vorsmann), sünd. 19. juulil 1900. a. Maha lastud on nad 13. dets. hommikupoole ööd.

Keilas, 10. jaanuaril 1925

Täna on vana kalendri 28. detsember, seega minu sünnipäev. Olen nüüd 34 aastat vana. Hommikul oli herra Peks mulle kingituseks toonud ühe nahktasku. Lapsed olid preili juhatusel kokku õmmelnud lapid sulepühkimiseks. Kringel oli ka tehtud, mis nüüd enam-vähem kuivama jääb, sest ma sõidan homme hommikul Hildaga Tallinna Jacobseni tütart ristima, Keilas köstripüha tehes. Kumna prouad ähvardasid mind korra enne jõulu küll minu sünnipäeval meeles pidada ja külastama tulla, ei leidnud aga peale herra Peksi kedagi tulemast. Ei ihalda ma ka ühtki õnnesoovi. Tegin terve päeva kantseleitööd. – Hommikul oli maa jälle lumest valge ja jäigi nõnda. Nüüd õhtul on peaaegu 0°R, natuke üle.

Keilas, 13. jaanuaril 1925

Pühapäeva, 11. jaanuari hommikul sõitsin Hildaga Tallinna politseiinspektor Jacobseni tütart Annat ristima. Jacobsen oli meile plattvormile vastu tulnud. Koguni auto oli ta meile vastu muretsenud. Auto oli nähtavasti kriminaalpolitsei ülema käest. Et Hildal Alide jaoks paar purki sahvti oli kaasa võetud ja Alide haige olles Tallinnas oma venna juures elab ja Paide veel sõitnud ei ole, siis sõitsime esmalt Pikale tänavale sahvti ära viima. Sealt sõitsime Baltiski maanteele No 19, Jacobseni korterisse. Sealt me sel päeval välja ei saanudki, sest varsti pärast sinnajõudmist asusime hommikusöögile, mis kaua kestis; pärast jõime natuke õlut, kutsusime telefoni kaudu ka Leib’i välja. Kell 2 sõime lõunat. Kell 4 oli ristimine. Mina ristisin. Vaderiteks olid peale Hilda ja minu Leib, raudteepolitsei ülema Ivaski tütar ja veel üks preili. Siis aeti tükk aega vaikselt juttu. Külalisi oli vähe kutsutud: peale meie ja Leib’i Jacobseni õde, paar vanemat preilit, raudteepolitseiülem Ivask[1] proua ja tütrega, vabariigi kriminaalpolitsei ülem Kuus[2] oma proua ja tütrega. Jacobsenil oli, nagu hiljem avaldus, südame peal mure. Tema süüdistusasi altkäemaksuvõtmises, mida ühe juudi sepitsuste pärast alati, lõpetatakse küll ära, kuid praegune siseminister Einbund[3] näib natuke Jacobseni vastu olevat ja tahab teda saata Petseri maakonna politseiülema kohuseid täitma, kusjuures selguseta on, kas Jacobsen politseiinspektoriks edasi jääb või mitte. Ma soovitasin, nõndasama ka Kuus, sedagi ettepanekut siiski vastu võtta, vähemalt natukeseks ajaks. (Ka on piiri peal osavat kätt tarvis.) Kuid kuna mõtteta on perekonda sinna viia, ka see ettepanek kõrgemale ametnikule ikkagi teatavas mõttes alandav, siis pidi Jacobsen muidugi murelik olema, katsus siiski rõõmus olla. Õhtusöögil jõin ma temaga koos õlut, kuna teised mehed peale Leib’i, kes limonaadi jõi, enam „valget“ võtsid: kriminaalpolitsei ülem vähem, kuid Ivask õige tublisti. Kella 11ks õhtul lahkusid kõik külalised. Öösel sain vähe magada, sest õhtusöök oli väga mitmekesine, sai söödud üht ja teist ja saigi liig palju. Esmaspäeva hommikul läksime linna. Ma tõin „Päevalehe“ kauplusest 100 „Keila kihelkonnalugu“. Leib ostis mulle paberit ja 550 margaga (en gros [4]hind) paar talvevoodriga kalosse. Leib’i juures käisin ka vannis. Jacobseni juures sõin lõunat ja kell ½ 6 õhtul olime kodus. Pühapäeva hommikul oli tee külmetanud, eila jällegi vesine. Kodus ootas mind 4 inimest, kes tunnistusi tahtsid. Nendega kulus aeg kella 8niõhtul ära.

Täna oli sula. Siiski on maa lumest kirjuvõitu, nimelt on lund vagude vahel ja rohututikeste taga, kuhu ta paksemalt oli kogunenud. Muidu on enam-vähem must maa ja pime oli päeval nagu novembrikuus, sest taevas oli pilves. Homme on vana kalendri esimene jaanuar, ometi ei ole veel võimalik olnud hobust saani ette panna. Siiski olevat paar korda ennemalt nähtud regedega suure vaevaga liikuvat inimesi tee peal. Ka täna oli oma +3° R.

[1]Aleksei Ivask (1874 - ?), raudtee politsei ülem (1921); 1895-1903 sõjaväeteenistuses; 
1903 Helsingi  politseiteenistuses ja 1906 Moskvas politseireservi rajooniülem; 
1919 Eesti sõjaväeteenistuses, seejärel  politseiteenistuses; 1928 Nõmme jaoskonnakomissar; 
1932 tagandati teenistusest (süüdistati altkäemaksu võtmises).
[2]Jakob Kuus (1876 - 1934), Kriminaalpolitsei Peavalitsuse ülema kohusetäitja ; 
1899 -1913 töötas Riias politseiteenistuses; 1913 määrati Tallinna 
kriminaalpolitsei ülema kohusetäitjaks; 1919 asus tööle Eesti politseisse 
ja alustas Eesti Kriminaalpolitsei loomist (1920); 1931 vabastati teenistusest 
tema vastu algatatud süüasja tõttu (väidetavalt laenas raha asutuse avansikassast).
[3]Karl August Einbund (hiljem Kaarel Eenpalu) (1888 – 1942), riigitegelane ja jurist; 
1919- 1920 riigikontrolör; 1920 - 1926 siseminister; 1926 – 1932 Riigikogu esimees; 
1932 riigivanem; 1938 – 1939 peaminister; 1940 arreteeriti 
(süüdistati Viktor Kingissepa tapmises ning võitluses revolutsioonilise liikumise vastu).

[4]en gros - hulgi  prantsuse keeles 

Keilas, 14. jaanuaril 1925

Jacobsen on Petserisse komandeeritud, sinna, kust tema revideerimise tagajärjel siseminister Einbundi naisesugulane omal ajal lahti sai! Kui küll Einbund korralik inimene on, siiski peab tahtmata praeguse nimetusega ühendama Einbundi naisesugulase lahtilaskmist. Seega ei ole Jacobsen enam mitte politsei inspektor ja ongi selleks juba uus mees nimetatud, keegi õigusteadlane Mets. Demokraatlises vabariigis ei jatku sellest, et rahvas mehi etteotsa seab ja neid jälle ära ka heidab, vaid ka kõrgemad ametnikud lasevad alamaid ametnikke lahti ja panevad neid ametisse oma tahtmist mööda, nagu kummipalli visatakse.

Täna on vana kalendri 1. jaanuar. On 3° R sooja ja must maa; ainult mõnes varjulises kohas oli natuke lund näha. On õhtu. Väljas on pime, sest kuupaistet enam ei ole. Tuul mühiseb. Ei ole enam nagu uskugi talve tulekusse. Et teed võimatad, siis on puu hinnad Tallinnas pool kõrgemad kui varemalt – 4000 marga ümber süld!

Keilas, 15. jaanuaril 1925

Täna oli 5° R sooja; õhtu eel lainetas vihma. Puhus kange lõunatuul. Lumest ei ole ühtki jälge.

Keilas, 18. jaanuaril 1925

Eila ja üleeila oli väga ilus päikesepaiste. Eila oli ligi 5° R sooja. Ma käisin lastega Rehemäel. Reheesine, mis lõunapäikesele lahtine, haljendas noorest rohust hästi. Sarapuude all kasvavad sinilillede lehed, isegi õiepungad näivad tulemas olevat. Tõime sinilillede kasvusi pottidega koju. Lapsed jooksid hea meelega sinna-tänna karjamaa samblasel pinnal. Lutheruse samba juures üllatas meid see, et põõsaste varjus natuke külmetanud pinda leidsime! Täna hommikul oli maa natuke külmetanud, nõnda et kerge vaevaga jala kirikusse sain. Kirik oli rahvast täis, kuid enam jagu oli jalgsi tulnud lähemast ümbrusest. Tagasitulekul oli tee porine, õnneks sõitis aga ka tohter alevist koju ja ta võttis mind peale. Ilm oli täna pilves, praegu, kell 6 õhtul, on 4° sooja. Õhurõhumine on 768, seega natuke enam, kui eila ja üleeila.

Keilas, 19. jaanuaril 1925

Hommikul sadas vihma. Päeval oli ilus päikesepaiste. Hommikul oli +5° R, õhtul +3° R. Õhtul tõusis tuul. Praegu kohiseb ja mühiseb väljas tormituul, olgugi et baromeeter tõuseb ja praegu 770 näitab. Täna on vana kalendri Kolmekuninga päev. Mõni ütleb, et see päev pöörde pidavat tooma talve poole. Eks saame näha. Igatahes on tänavune talv vist küll üks kõige iseäralikumatest, mida ma näen.

Keilas, 20. jaanuaril 1925

Oli ilus päikesepaiste ja baromeeter näitas 776; oli 2° R sooja ja enam-vähem vaikne. Tee oli konarliseks külmetanud, hobune lonkab mul juba nädalapäevad. Ma sõitsin Hildaga Sauele endist kirikunõukogu esimeest Raukast vaatama, kes jooksvahaige on. Viisime temale mõned pildid, pudeli omatehtud õunaveini ja minu raamatu. Vastutasuks saime häid heeringaid, lastele kompvekke ja biskviiti. Hildal oli külm, mina külma ei tunnud. Niisugune sõit selge ilmaga lahutab hästi. Tagasi jõudsime videvikus, kus tähed veel ei paistnud. Vast hakkab nüüd ehk talv tulema, sest tuul on juba põhjapoole pöördumas. Peaks mõne päeva nüüd külmetama, et rukkiorased külmetanult lume alla läheksid, kui lumi ükskord ometi peaks tulema.

Keilas, 23.-24. jaanuari ööl

Kesköö on käes. Ma jõudsin praegu just Ääsmalt koju, kus ma kolmes kohas 4 inimest vanu ja haigeid inimesi armulauale võtsin ja neljandas kohas, nimelt Otsa Sillmanni juures palvetundi pidasin. Elling oli minuga kaasas. Elling viis mu hobuse Sillmanni juure, kui mina jala ühe haige juurest teise juure käima hakkasin. Käisin nõnda versta 4-5.

22. jaanuaril käisin ma Kääsalu Taganurgas haige juures. Ka sinna ei peasnud hobusega päris ligi. Hobune jäi Tuuleveskile, Kääsalu mõisa juure ja sealt tuli jalgsi üle versta maad kõndida. Hommikul, kui kodust välja sõitsin, oli maa härmatisest valge, lõunapaiku hakkas aga sulama ja maa oli jällegi must.

21. jaanuaril käisin Harku külas haige juures. Minu hobuse jalg on haige, sellepärast käisin Kääsalus ja Ääsmal Peksi hobusega. Harkust tuldi õnneks ratsa mind kutsuma. Panin selle hobuse minu vankri ette ja sõitsime sinna. Harku küla on 3 versta Rannamõisast linna poole. Ma olin seal esimest korda. Mind huvitas tee Kallastel, kus paekaldast tee läbi on lõhutud: tee läheb pooliti keereldes alla ja mõlemalpool on kõrge paekivisein. Tabasalu külast sõitsin läbi. Kuulsin noormehe, minu ennejõuluse leeripoisi Klaseri käest, keda ma õnnistamispäeval noomisin, et Harku külas paar noortmeest hirmsasti joovat, pussnuge kandvat, revolvriga ähvardavat ja muid karutükke tegevat, nõnda et pühapäeviti päris hirm olevat kainel inimesel küla vahel käia. Poistega ühes purjutavat ka mõned noored tüdrukud. Tabasalu külas olevat paar tüdrukut, Vahtmanni nimelised, kes joovat nagu mehed. Korra jäänud üks neist õige purju, siis värvinud poisid ta huvitava koha ära! Ämmaproua Ihlberg rääkis, et ühele niisugusele purjus tüdrukule huvitava koha lähedale küünal põlema pandud! Tuula Rõusi perenaine jõi enese vaimuhaigeks. Vääna Pagavere külas olevat ka üks joodik naine, kellega mehedki purjutada häbenevat, sest naise kõne olevat purjutamisel liig „lai“. Pühaküla tüdrukud tõmbavat piipu. Hirmus on, kui naisterahvad ennast juba hakkavad kõlbliselt ja kehaliselt mürgitama!

Kõige selle vastandiks kuulsin täna juttu vanast ajast, kus inimesed kellaaega alles kukelaulu ja tähtede järele arvasid. Öösel hakati kihelkonna kaugetest nurkadest kirikusse tulema. Käidi jala. Et õiget aega ei teatud, tuldi kodust väga vara välja. Siis käis rahvast ka nõnda palju kirikus, et hiljem tulijad enam isteplatsi ei saanud; sellepärast püüti varakult tulla. Ometi tuldi nii vara ära, et Hallikoti kõrtsitoas siis laua taga tukuti ja valgetulekut oodati. Viti ja Vääna poolt kirikulised tukkunud nõnda jälle Kumna Poolakal. Niipea kui valgeks läks, mindud edasi kiriku poole. Keila kirik on sagedasti veel praegugi täis, kuid enne kukke ja koitu ei tulda enam mitte välja. Kõrtsides aga lakutakse nüüd rohkem kui enne. Praegugi oli Keilas Rullinkovi õllepoes, mis sügisel avati ja mida Kapernaumaks (sildi järele küll Vironiaks) kutsutakse, joojaid, olgugi et kesköö tund käes. Ja siitpoolt joodikud on purjus olles õige tigedad, nõnda et nad kivagi maast võtavad.

Keilas, 24. jaanuaril 1925

Ikka on must maa. On küll külmetanud ja nõnda siis ka jäätanud vett näha. Päeval on ikka oma 1° R sooja. Täna oli pilves. Eila õhtupoolikul oli ilus päikesepaiste.

Keilas, 27. jaanuaril 1925

Eila oli jällegi kirik rahvast täis, aga enam jagu oli jala ehk rongiga tulnud. Õhtul oli tohter oma perekonnaga meil õhtusöögil. Täna oli väga ilus päikesepaiste. Hommikul oli 1° R külma ja maa härmatisega kaetud. Päeval oli 1° R sooja ja härmatis kadus. Käisin Hildaga Kumna pargis jalutamas, kus ühe kollase liblika leidsime ja väga ilusaid pajuurvaokse tõime. Maapind on külmetanud, ka seisev vesi on jäätanud. Keila jõgi tuli ammugi juba kallastest välja ja Kumna pool ei peasnud ükski enam heinakuhjade juure, mis vees olid. Mõned olid loomadele kuhjadest kotiga seljas heinu koju kannud. Täna oldi aga juba vankritega heinu toomas. Jää vankrit ega hobust küll peal ei kanna, aga mehed olid hea nõu leidnud: nad olid reed kaasa võtnud, sellega tõid omaenese jõul heina niisugusesse heinamaa kohta, mis juba hobust ja vankrit peal kandis ja laadisid heina ree pealt vankri peale. Kahe mehega olevat kerge olnud koorem heinu reega kuivale vedada libedat jääd mööda.

Homme pean Pääskülla haige juure minema. Katsun sealt ka Tallinna sõita, sest Pääskülast käivad ju sagedasti elektrirongid Tallinna.

Keilas, 27. jaanuaril 1925[1]

Pääskülast sõitsin täna ¾ 12 Tallinna. Kõige pealt käisin Leib’i juures vannis. Siis läksin üksinda linnaarhiivi. Arhiivi assistent ajaloolane P. Johansen[2], Daani kindralkonsuli poeg, kes minu „Keila kihelkonnaloost“ oli lugenud, saatis mulle läinud nädalal kirja, teatades, et praegu nende kätte on sattunud Lübecki riigiarhiivist üks huvitav Keila koguduse raamat, nimelt katholikuaegne kirikuvöörmündrite arveraamat a. 1472-1553. Sellest raamatust on näha, et Keilas nimetatud ajal juba alev oli, oli seal ka bürgermeister, gilde ja politseinik; vast kümmekond maja oli Keilas, mis vist küll Liivi sõja ajal kõik hävinesid. Arveraamatu järele saab umbes 4 katholiku preestri nime kindlaks teha; seal on Keila kiriku varandus üleval ja hulk huvitavaid Eesti kohanimesid ja inimeste nimesid. Raamat on Lübeckisse sattunud nõnda, et Liivi sõja eest üks vöörmünder sinna on põgenenud ja raamatu kaasa viinud. Raamat on pikk ja kitsas ega ole mitte väga paks. Ma tegin temast 2 päevapilti. Igatahes on huvitav, et mõnedki praegu veel leiduvad nimed seal sees on, nagu Tapi, Aila, Nahkjala, Tekkena j.n.e.

Vaevalt sain veel Leib’i juures lõunat süüa, siis pidin Haapsalu rongi peale ruttama, et Keila tagasi saada.

[1]Päevaraamatus on kaks kannet 27. jaanuari kohta.
[2]Paul Johansen (1901-1965), ajaloolane ja arhivaar;1924-1934 Tallinna Linnaarhiivi 
arhivaar;1934 Tallinna linnarhivaar; Johansen spetsialiseerus Eesti keskaegse asustuse 
ja linna ajaloo uurimisele, tema olulisemaks teeneks on Taani hindamisraamatus 
leiduva agraar- ja asustusajaloolise materjali  uurimine ja tõlgendamine; 
1940. aastast Hamburgi Ülikooli ajaloo professor.

Keilas, 30. jaanuaril 1925

Eila ja üleeila käisin lastega jää peal; mõlemal päeval oli ka tohtri Karin meie lastega jää peal kelgusõitu tegemas; üleeila oli tohter, eila ka Hilda jää peal. Nimelt oli jõgi meie heinamaale välja tulnud ja nüüd on heinamaa nagu suur järv jääga kaetud. Selle jää peal oli lastel hea kahe kelguga sõita. Üleeila oli kaks noortmeest jää peal uisutamas; nad võtsid ka kelgud lastega oma järele – nõnda said lapsed küll mitu versta kelgusõitu. Üleeila õhtul sadas natuke lund. Eila oli jää natuke lumine. Täna sadas ka lund, kuid tuul oli jää puhtaks puhunud. Et tuul kange oli, siis lapsed täna jääl ei käinud, mina läksin aga üle jää alevisse. Päeval on ikka alles temperatuur 0° ümber. Kas +1° R ehk vahel harva -1° R. Täna õhtul oli jällegi +1° R. Maa oli täna juba hallivõitu, s.o., oli lund, kuid must maa paistis ikka alles läbi.

VEEBRUAR

Keilas, 1. veebruaril 1925

Eila oli sula ja sadas vahetevahel vihma. Õhtul tuli korra paks kord lund maha, kuid siis järgnes vihm, mis kõik kaotas. Täna oli tee üsna vesine. Eila õhtul käisin oma perega – väike Viktor muidugi mitte – Peksi sünnipäeval Tutermal. Täna käisin Vääna Peetris ühe asuniku last ristimas. Homseks kutsuti mind Raukase juure, kus ka üks vana inimene armulauale tuleb võtta.

Keilas, 3. veebruaril 1925

Eila käisin naise ja tütretega Sauel Raukase juures, kus Küünlapäeva puhul oli jumalateenistus ühes vanade armulauaga. Sauelt sõitsin kolm versta edasi Jälgimäele ühe vana haige juure. Need 3 versta sõitsin sel talvel esimest korda reega, sest kuigi maa üksnes hall oli lumest, olid roopad siiski külmetanud ja metslist maad mööda sai reega üsna kergesti läbi. Eila puhus kaua aja järele ka põhjatuul. Tänane sula tegi maa jällegi üsna mustaks.

Keilas, 5. veebruaril 1925

Eila sadas vihma. Täna oli lõunani väga ilus päikesepaiste, oli soe päikese käes, varjus külmetas, päikese käes sulatas, lund ei olnud, õhtul aga sadas vihma! Must maa on nagu oktoobrikuul. Vahetevahel saab maa lumest kirjuks, mis aprillikuu alguse maastikku meele tuletab. Jõeäärtel ja heinamaal on veel siiski jää peal.

Ma tõin paari nädala eest ühe tomminga tuppa, nüüd õitseb ta juba. Lapsed on väga rõõmsad.

Keilas, 6. veebruaril 1925

Täna on ühe jao adventistide kuulutatud viimnepäev. Juba poisslaste leeripühal laotati siin trükitud lendlehti järgmise sisuga laiali:

„Nõnda ütleb Issand:

Jeesus saab teist korda tulema

6-mal veebruaril 1925. a.

Amos 3,7: Sest Issand Jehoova ei tee midagi, kui Tema ei

ilmuta oma salajat nõu oma sulastele ja prohvetitele.

1 Tessalonika 5,4: Aga teie vennad ep ole mitte pime-

duses, et see päev teid peaks kui varas kinni saama.

Jesaia 42,9: Vaata endised asjad on tulnud ja uusi kuu-

lutan mina; enne kui nemad üles tärkavad, annan ma teile seda kuulda.

            Ameerika Seits. päeva Usupuhastuse Prohvet

                                  Margaret W. Rowen.“

Trükitud oli see lehekene Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisuse trükikojas, Pikk tän. 2. Teised adventistid tunnistasid küll selle tähtaja tühjaks. Räägitakse kergeusklikkudest inimestest, kes sellest ettekuulutusest nõnda ära hirmunud, et oma varanduse ära müüsid ja raha adventistide laekasse andsid j.n.e. Keegi vist saanud kusagil koguni enesetapjaks.

Ma käisin täna Hildaga Tallinnas. Mina käisin muu seas jällegi linnaarhiivis, kus eelnimetatud Keila koguduse raamatust veel ülesvõtteid tegin. Dr Johansen näitas mulle Martin Lutheri kirju, mida see ise oma käega omal ajal kirjutas ja Tallinna saatis, Melanchthoni, Peeter Suure, Menschikovi ja teiste kirju, paavsti bullasid, vanu käsikirjalisi raamatuid sellest ajast, kus veel trükkimist ei tuntud, ja ka hiljemast ajast. Nägin ka Mülleri [1] eestikeelseid jutlusi, mida peeti 17. aastasaja alguses. Igatahes leidub Tallinna linnaarhiivis väga palju huvitavat materjaali. See materjaal tarvitaks küll fotografeerimist, sest võivad ju ajad tulla, kus ka arhiivid hävitatakse; on aga fotografeeritud, näit. mõni kiri, siis on ta paljundatud kujul siin ja seal ja mõni neist ikkagi peaseb. Fotograafiline reproduktsioon aga annab originaali väga hästi edasi.

[1] Georg (Jurgen) Müller (umbes 1570 - 1608), baltisaksa vaimulik ja kirjamees; 
1595–1597 Tallinnas kooliõpetaja ; 1601–1608 Püha Vaimu kiriku abipastor; 
Mülleri sõnavararikkad ja kujukad jutlused on esimene suur eesti keele mälestis, 
neis leidub tähelepanekuid eestlaste majanduslike olude ja kommete kohta.

Keilas, 9. veebruaril 1925

Eila käisin Hildaga Kumna külas. Ma ristisin seal ühe tütarlapse, Karmel Reinvart`i (Mõhkus). Olime seal pärast ristimist ka pidulauas ja kell 9 õhtul tulime ära. Kell 10,8 õhtul pidi ju osaline kuuvarjutus algama ja tahtsime lastele seda näidata. Kuuvarjutust saime näha, kuigi kuu ühtelugu pilve all oli. Päeval oli palju rahvast kirikus, sest 7 surnut oli matta. Päike paistis väga soojalt ja sulatas maad. Täna hommikul tõusis päike küll selgelt, läks aga pärast pilve alla, ja õhtupoolikul sadas kange tormiga vähe lund, nõnda et must maa jällegi halliks muutus. Kumna külasse läksime eila jala. Minnes kell 5 p.l. oli maa küll natuke sulanud, aga tagasitulekul oli täiesti tahe.

Keilas, 10. veebruaril 1925

Jõhvi rahukohtunik M. Kuiva, kellega meie Oudovas koos elasime, on 5. veebruari hommikul ära surnud *) ja maeti pühapäeval, 8. veebruaril, nagu tema perekond mulle kirjutas. Ta oli ammugi südamehaige, korra oli ta, kolme aasta eest, koguni Tallinnas haigemajas. Oudovas olles aitas ta minu elu mõndapidi kergemaks teha. Kolm last ja lesk jäävad maha; loodetavasti neile küll väga rasket seisukorda ei tekki, sest vanem tütar on juba ülikoolis.

*) Nagu juunikuus 1925 kuulsin, on Kuiva, kes ühtepuhku südamehaige oli, ennast ära joonud.

Keilas, 12. veebruaril 1925

Kuiva surmasõnumile võin veel ühe endise Oudova inimese surmasõnume juure lisada. 9. veebruaril on surnud Avinurme koguduse õpetaja J. Hauboldt[1], endine Oudova õpetaja. Avinurmes olevat Hauboldt üsna vaikset elu elanud. Sai ta ju oma elu sees küllalt raskusi tunda. Armas tema iseloom ei olnud, see aga laskis teda saatusest vintsutada.

[1]Johannes Hauboldt (1855-1925), vaimulik.

Keilas, 13. veebruaril 1925

Eila oli 6° R sooja ja ilm pilves. Täna oli ilus päikesepaiste ja 5° R sooja. Hiljuti olevat muste räästaid nähtud; küsimus on küll, kas nad sel aastal üldse on ära lendanud. Praegu ei ole ka jääd mitte enam.

Keilas, 15. veebruaril 1925

Täna oli täiskogu koosolek. Olgugi et tee porine, oli siiski koosolekul vast 500 inimest. Otsustati leerimaja kirikumõisa maa pealt ära vedada, alevis uus 5-toaline köstrimaja ehitada ja senine köstrimaja koguduse- ja leerimajaks võtta. Et selleks raha saada, otsustati korjandus raamatutega ette võtta. Ühtlasi otsustati ka elektri valgustus kirikusse sisse seada. Raha viimase asja jaoks loodetakse jällegi korjandustest saada. Eelarve võeti tasakaalus 600 000 marga suuruses vastu. Palgad jäid endiseks, ka liikmemaks. Üksnes see lisandus tehti, et kes aasta esimesel poolel liikmemaksu ära tasuvad, neil kas 150 ehk 100 marka (peale selle sunduslik keskkassa maks) s.o. endise suurune liikmemaks maksta on; kes aga aasta teisel poolel tasub, see maksab 125 ehk 190 marka (keskkassa maks peale selle veel eraldi). Koosolek oli kaunis sõnarikas leerimaja üleviimise pärast. Mina juhatasin koosolekut. Kella 2-½ 5-ni tuli koos olla, ja mu pea hakkas õige tugevasti valutama. Valiti lõpul ka 1/3 nõukogu liikmeid ja kirikupäeva ja sinodi saadikud; valiti salajasel hääletamisel trükitud sedelitega.

Kirikunõukogu ehituskommisjoni ettepaneku järele mõeldi senise leerimaja materjaalist üks suurem maja 2 korteriga ehitada, millest üks köstrile saama, teine aga välja üüritama pidi. Siis oleks aga köstril küll vähe rahu olnud. Ma keerutasin siis uue ettepaneku, et üksnes köstri korter ehitataks, ja et minu ettepaneku teostamine vähem kulusid nõuab, võeti ta vastu.

Ilm läks pärast lõunat natuke jahedamaks. Igatahes on nüüd õhtul kella 8 ajal hariliku 3° asemel kõigest +2° R sooja. Täna oli kirikus 8 surnut matta. Jutluse ajal oli kirik rahvast täis: istekohad kõik täis ja vahedes ka inimesi seismas. Jutlustajale on parem tundmus, kui kirik täis on; tühi kirik toob paha meeleolu.

Eila käis minu juures üliõpilane August Konks, kes sügisel 15 aasta eest minuga ühes ülikooli astus. Ta oli sel ajal arstiteadlane, EÜS-i liige, hakkas aga purjutama ja ei teinud tööd. Ta jõi oma varanduse ära, tegi võlgasid ja laskis omi käemehi neid maksta, kuna ta laenuasutusele protsente ära ei maksnud. Maailmasõja ajal oli ta Punase Risti teenistuses, oli velsker Vene valges väeski Lõuna-Venemaal. Siis oli ta olnud Konstantinopolis ühe inglasega vahetalituse kontorit pidamas. Seal oli ta natuke raha teeninud ja Eestisse tulnud. Nikolai Reimann[1], EÜS-i mees, kes sel korral politsei peavalitsuse ülem oli, määras Konksi piiripolitsei kontrollööriks; see olnud hea koht, kaotatud aga ära. Siis olnud Konks Tartu tinapaberi vabriku esitaja, „Päevalehe“ kuulutuste korjaja j.n.e. Nüüd olevat ta õigusteaduse üliõpilane, 2 aasta sees ühe eksami ära teinud; vahepeal olevat ta aga raamatupidamise kursused lõpetanud ja loodab mõnda sellele vastavat kohta saada. Mehel on sada plaani peas, kuid käed värisevad ja jalad on kõverad. Hommikul tuli ta Keila, õhtul sõitis ta Baltiskisse ühe EÜS-i mehe juure, kes seal tolliülemaks on. Minu käest küsis Konks 100 marka, et muidu vast Batiskis hätta jääb. Et mul eneselgi kitsikus on, siis rohkem temale ka anda ei võinud. Niisugusest mehest võib kergesti saada inimene, keda keegi ei usalda ja kes pummeldamisega lõplikult võib hulguseks saada. Oleks tarvis teda mõne kindla koha peale panna, aga kuidas saaks seda!! Praegu on ju haritlaste üliproduktsioon. Konks oli siiski alles viisakalt riides.

[1]Nigul Reimo (1937. aastani Nikolai Karl Eduard Reimann) (1887-1941), 
jurist, politseidirektor, Tallinn-Harju prefekt.

Keilas, 16. veebruaril 1925

Täna hommikul kella 9 paiku koputas teenija minu magamistoa ukse peale ja ütles, et võõrad ootavat. Ma ei olnud veel riides, riietusin kähku ja läksin kantseleisse. Keegi hõikas suure häälega „tere hommikust!“ – õpetaja H. Hansson[1] oli! Paari aasta eest jäi ta Tallinna Jaani koguduse teise pihtkonna õpetajana närvihaigeks, arvati, et ta mõistuse täielikult kaotab, registreeriti 1. juulist 1924. a. haiguse pärast koguduse pealt lahti, ja nüüd on ta ometi terveks saamas. Õpetaja Sommer kirjutas selle paranemise kohta „Eesti Kirikus“: „Jumal võib imesid teha!“ Hanssoni ravitseb juba aasta otsa üks halastaja õde; see oli tal siingi kaasas. Ilm oli täna ilus, käisime korra – minu pere oli ka kaasas – Kumna pargis, pärast lõunat jalutas Hansson halastaja õega õhtuni meie ümbruses. Oli soe päev, korra +6° R; päike oli pooliti pilve all. Hansson rääkis, kuidas teda haiguse ajal vaevatud. Tema isa on ju Vennaste koguduse liige. Vennased on otsustanud, et Hanssonil kuri vaim sees on, ja nad arvanud, et tarvis aadrit lasta. Kaks korda lastud aadrit, mitu „venda“ hoidnud Hanssoni sealjuures vägisi kinni! Kui veri välja lastud, hakkanud ta kohe kohutavaid pilte nägema j.n.e. Kuu aega tagasi oli Hansson hakkanud juba inimeste seas jälle liikuma, kuna ta enne koledasti inimesi kartnud. Nüüd on Hansson küll peaaegu täiesti seesama, mis ennegi; üksnes vaimlist puhkust ja rahu vajab ta veel. Mina arvasin korra ennemalt ka, et Hanssonist enam asja ei saa, eksisin seega. Aineliselt ei ole Hanssoni seisukord mitte kõige parem, sest koguduse käest saab ta 60 000 marka aastas ja Keskkassast 40 000 m., aga sellest peab ta oma korterit Tallinnas, halastajat õde ja teenijat. Ometi saab sellega ikka kuidagi läbi. Ta võib nüüd ka ühe või teise õpetaja juures natuke aega elada; kevadel tuleb ta mõneks päevaks ka siia.

[1]Hermann Hansson (1887-1945), vaimulik; 1917 ordineeriti õpetajaks; 1917 Tallinna Püha Vaimu 
koguduse adjunktõpetaja; 1917-1924, 1944-1945 Tallinna Jaani koguduse õpetaja; 1929-1931 
Lääne-Nigula Püha Nikolause koguduse õpetaja; 1931-1944 rändjutlustaja.

Keilas, 17. veebruaril 1925

Täna oli päris kevadine ilm. Päike just heledasti ei paistnud, ometi oli vilus +6° R. Ma käisin lastega Kumna pargis, võtsin seal ühe „tuulepesadega“ kase ühes lastega ja kaks kuusepõõsast üles. Pargis nägime mõnes kohas kraavis seisva vee peal ka jääd. Muidu jooksid veed ilusasti. Ühe põõsa küljes nägime roheliseks läinud punge. Aias on pujengid juba kasvama hakkanud. Küsimus on tekkinud: kust suveks jääd saavad need, kelle jääd tarvis läheb, nagu lihunikud j.n.e.?

Keilas, 18. veebruaril 1925

Käisin täna üksinda Tallinnas. Ma lasen omale ülikonda õmmelda – käisin seda selga passimas. Ülikond läheb maksma, riie arvamata, 6500 marka. Nõelatöö on väga kallis. Riide sain oma lammaste villast, millest Keilas Regastiku vabrikus riie tehti.

Leib’iga käisin ka linnaarhiivis, kus jällegi vaatasime vanu käsikirju, raamatuid, Lutheri, paavsti, Rootsi kuningate, ordumeistrite, Vene keisri Peeter I ja teiste kirju.

Keilas, 19. veebruaril 1925

Sõitsin täna Vasalemma ja Maeru haigete juure. Tee oli õige vesine. Tibas natuke lund. Koduteel külmetasid käed. Õhtu eel oli juba -1° R. Teeäärest murdsin paar sarapuu oksa, mis õitsesid! Üks naljahammas kirjutas ajalehes, et kui loodus nõnda jõudsasti kevadi poole läheb, siis meil Jüripäevaks juba uued pähklad käes on!

Vasalemma jaama ümber on viimasel ajal palju maju ehitatud. Oli näha õige mitu kauplust. Haapsalu maanteelt jaamani on ehitatud kivitee. Kiviteed mööda veeti jaama õige palju metsamaterjaali.

Maerus kirjutasin kohanimed üles. Maerus on praegu veel 5 ilma korstnata maja (= suitsutare). Kääsalus on neid 9, Ääsmal 7. See näitab, kui vaeselt Tallinna külje all elatakse.

Keilas, 20. veebruaril 1925

Täna hommikul leidsime, et lumi maas on. Mõned sõitsid koguni reega. Päeva jooksul tõusis külma kangus -1° R kunni -4° R. Lund sadas ka juure. Kevadi nägu on kadumas. Vast talv nüüd algabki.

Keilas, 23. veebruaril 1925

Talv kestab. Laupäeva hommikul oli koguni -7° R. Lund ometi ei ole juure sadanud. Sellepärast sõitsin eila hommikul Rannamõisa jumalateenistust pidama vankriga. Vaevaselt oleks ikka ka saaniga läbi saanud. Oli eila ilus päikesepaisteline ilm. Rannamõisa kiriku uksel seisatasin pärast jumalateenistust päikese käes – oli väga soe. Täna oli päeval +2° R, õhtupoolikul läks aga alla 0°.

Keegi tahtis täna tunnistust selle kohta, et tal laulatus tulevat 8. märtsil. Selle tunnistusega tahtis ta viina ostma minna – antavat pulmadeks siis rohkem kui tseki järele. Ma tunnistust ei annud, ütlesin küll, et viin inimeste hukkaja on ja mina viinamuretsemiseks ühtki abi ei anna, vaid kivikõva olen. Seega oli jutt ka otsas. Paluja oli Harku valla pruut ühes kellegi vanema naisterahvaga.

Keilas, 24. veebruaril 1925

Täna pidasin Eesti Vabariigi 7. aastapäeva. Kirikus oli harilikul ajal täielik jumalateenistus. Kirik oli rahvast täis. Koolilapsed olid kooliõpetaja Lahesalu juhatusel kirikus laulmas. Keila alev oli lipuehtes. Pärast jumalateenistust oli kiriku ees platsil Keilas asuva sõjaväeosa, kaitseliidu ja tuletõrjujate paraad. Paraadi võttis vastu üks ohvitser, kes Keilas olevate kroonuladude juures asuva väeosa ülem on ja ka Keila alevi komandandiks olevat nimetatud. Paraadi vastu võtmas oli ühtlasi ka praegune alevivanem, baptistlane Tähe, rahvaerakondlane, ja Keila politsei jaoskonna ülem[2], kes mõlemad lühikese kõnega esinesid. Tuletõrjujate seltsi muusikakoor mängis „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“, „Jumal, Sull’ ligemal“ ja marssi. Pärast paraadi oli pritsimajas rahvakoosolek. Muusika mängis mõned asjad. Keila segakoor päevapiltnik G. Kulp’i juhatusel laulis. Mina pidasin umbes tunnipikkuse kõne Eesti sõjast a. 1208-1227, soovitades praeguse aja jaoks ühtmeelt, et oma vabariiki hoida. Pärast minu kõnet mängiti ja lauldi „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“; koolilapsed deklameerisid ja laulsid. Segakoor laulis veel lõpuks – Keilas on nähtavasti head lauljad, iseäranis naiste seas. Muusikapala lõpetas. Rahvast oli pritsimajas väga palju. Sõdurid, kaitseliitlased ja tuletõrjujad, kes paraadilt pritsimaija tulid, mahutati enamasti näitelavale, sest saali enam ei mahtunud. 1. detsember saatis seda korda, et meie rahval jällegi on vaimustus oma riigi vastu.

[1]Johann Nikolai Woldemar Tähe (1870-1942), aktiivne seltsitegelane, ärimees ja linnapea; 
Tähe on pidanud vallakirjutaja ametit ning olnud mõisavalitseja Jälgimäel; 1918 rajas koos 
osanikega villatööstuse ja jahuveski, samal aastal valiti Keila vallavanemaks; 1932-1938 
Keila alevivanem; 1938-1940 Keila linnapea; 1941 küüditati Siberisse, kus ta suri järgmisel 
aastal.
[2]Madis Mathiesen (1870-1942).

Keilas, 27. veebruaril 1925

Käisin täna Tallinnas. Hilda sõitis ka ja jäi ööseks, et kinos ja teatris käia. Hilda venna Eduardi juures käisin ka vannis. Konsistooriumis käisin metrikaraamatute ärakirju viimas. Sain seal ka piiskopiga kokku, kes loodab, et võimaldud saab aineliselt Keila kirikuvöörmündrite arveraamatu 1472-1553. a. väljaandmine. Linnaarhiivi palvel pöördusin paari nädali eest kirjalikult sellepoolest piiskopi poole, et ta Eesti rahamehi katsuks leida, kes mõneks ajaks oma raha selle alla kinni paneksid, nõnda et Paul Johanseni teaduslik väljaanne ilmuda võiks. Kuna aga Eesti rahamehed ilma vaimliste huvideta inimesed on, oli piiskop kõik minu materjaali haridusministri Rahamägi kätte saatnud, keda küll mina ise ka olin informeerinud; nüüd on haridusministeeriumi summadest toetust loota.

„Päevalehe“ juures tellisin Keila kihelkonna laste loetusraamatud, millesse mahutan 5 oma raamatu pilti. „Päevalehe“ raamatukaupluse käest nõudsin minu raamatute müümise kohta aru. Nad olid saanud oma kätte 1165 raamatut, seega on 165 raamatut rohkem trükitud, kui mina teadsin! See ilmus kogemata. Ära olevat nad müünud juba 210, peale selle abitalitused, mille kohta teateid ei ole. Mina olin trükikulude katteks raamatute müügist Keilas 45 000 marka ära maksnud, raamatukauplus peab nüüd tasuma 90 x 210 = 18 900 m. Seega jääks tasuda veel 26 100 m.

MÄRTS

Keilas, 2. märtsil 1925

Kõik aeg on olnud talve nägu. Ometi sulatab rohkem, kui lund juure sajab. Eila tulid inimesed hommikul saanidega kirikusse, kuid tagasisõit oli juba üsna raske. Maa on must-valget kirja.

Eila õhtul käisin Hildaga loomaarsti Bohl’i juures. Greenbergid olid ka seal. Kella 1-ni öösel olime seal. Jõime kohvi ja õlut ja sõime õhtust. Täna õhtupoolikul olid tohtrite prouad meil kohvil: laupäevast saadik on Hilda mamma siin, sellel on sünnipäev ja sünnipäevaks sai siin kringel küpsetatud.

Keilas, 4. märtsil 1925

Täna on Palvepäev. Sellekohasel soovil pidasin täna hommikul kell 10 ka Vennaste koguduse palvemajas tundi. Et rahvas minu tulekust teadis, kogunes ta täna suurel arvul palvemaija. Sealt tulime kella 11-ks kirikusse, mis rahvast täis sai. Väike Hilda käis kirikus meie lastepreiliga, kes Hildale ka Saksa keele lugemist ja kirjutamist õpetab. Pärast kirikut sõidutas Raukas mind koju. Sõime siin koos lõunat.

Hommikul oli -2° R, praegu, videviku ajal on aga +1° R ja sajab natuke lund. Raukas oli saaniga. Tee on küll paljas, aga tee kõrval ja heinamaal on jäätust, natuke lund ka. Ma käisin Hildaga eila alevis ka saaniga. Alevi vahel astusin küll saanist välja, sest paljast teed mööda on hobusel saani ikka raske vedada.

27. veebruari õhtul tappis Keila alevis tee peal, Keila õllepoe või restoraani lähedal, Voldemar Preiverk, 24-aastane Väänas sündinud noormees, leeris käimata poiss, oma venna, 27-aastase Johannese pussnoaga ära. Nad olid Tallinnas käinud, tee peal viina võtnud ja Keila restoraaniski joonud. Tapmine sündis viina mõjul. „Päevalehes“ kirjutati: „Viin ajab Kaini teole“. Viinaohvrite arv kasvab! Vene keisrivalitsuse ajal katsusid rahvamehed kõrtse vähendada, nüüd aga katsuvad nad sagedasti neid avada omavalitsuse asutuste sissetulekute saamiseks. Rullinkovi kõrts[1] maksab ju Keila alevivalitsusele. Peale selle kõrtsi on Keilas veel lihunik Inderi juures piirituse- ja viinamüügikoht[2], üks hirmus pesa, kuhu kaine inimene ei julgegi minna. Vaksali puhvetis müüakse ka õlut; see koht on neist seni kõige mõistlikum olnud. Peale nende avalikõigusliste alkoholi müügikohtade on veel Greenbaumi salakõrts[3] Keila mäe peal, mis kingsepp Teimanniga[4] koos töötavat. Politsei niisugust peaaegu päris avalikult kauplevat asutust ei näe, sest politseinikud joovad ise kaasa – vististi on neil prii jook. Salakõrtse olevat veelgi küll. Ka Pritsimaja puhvetis kaubeldavat salaja alkoholiga.

[1] Karl Rullingof pidas Tallinna maantee 17 restorani, mida rahvas hüüdis „Kapernauks“.
[2] Karl  Inderi  liha – ja pagariäri asus Keila keskväljakul, praegu asub seal kohvik Gnoom 
(Keskväljak 3).
[3] Asus Keila keskväljaku ja Tallinna maantee nurgal.
[4] Toomas Teimann (Terasmaa) (1873-1952), kingsepp; poeg Aleksander Martin Terasmaa (1908-1994) 
oli vaimulik, Viljandi praostkonna praost.

Keilas, 5. märtsil 1925

Täna on päris talvemaastik. Hommikul nägime, et paks lumekord maad kattis. Nüüd vankriga enam ei sõidetagi. Päeval oli päikesepaiste ja +2° R.

Keilas, 9. märtsil 1925

Igapäev on järjest rohkem lund sadanud. Täna oli hommikul -5° R ja kirdetuulega üsna krõbe talveilm. Nüüd veetakse hoolega puid, turvaid, hagu, heinu. Ka meile veetakse puid. Kassa maksab 1600 marka sülla eest, toored puud, 7-jalalised süllad. Et ilus saanitee on, siis oli eila väga palju inimesi hobustega kiriku juure sõitnud. Üks lihtlaulatus oli ka, mille pulmalised 6 autoga olevat kiriku juures olnud. Õhtul käisin Kumna külas Matsul last ristimas. Seal oli üsna viisakas rahvas koos. Pärast olin Dr. Greenberi juures õhtusöögil – minu pere oli ka seal.

Täna läksin jalgsi alevisse. Vastu sõitis Vallingu turvavoor. Ühe koorma peal oli üks noor poiss lakku täis, ajas mind nähes ennast ometi istukili ja teretas hirvitades: „Tere, pastor, saab sind kuradit ka pika aja järele jälle näha!“ Muidugi pidin ma kõik selle vaikselt alla neelama; seda „nõuab“ minu amet, sest muidu on igasugu sotsialistlised täiad, kirbud, lutikad ja täiskuradid – teisiti ma sotse ja nende sabarakke nimetada ei oska – igapidi kallal. Lakekrantse kasvatavad omaltpoolt hea eduga sotsid. Preiverk, kes venna ära tappis, on ka sedasugu „valgustatud“ mees, kes häbiasjaks pidas leeri tulla, õigemini oma näruse „auu“ asjaks pidas leeri mitte tulla. Ma matsin eila Preiverki ja ütlesin kõnes, et alkohol rumala inimese käes on nagu tuletikud laste käes; niisuguste asjadega ärgu mängitagu! Keilas on häid inimesi küll palju, aga tooreid on ka ikka üsna küll – Rebase Juhanitest peale kunni iga viimase joodiku ja kommunistini. Vallingu ja Vanamõisa pool näib olevat lakekausse, kes mind igalpool äritada katsuvad. Saab näha, kui kaua suudan kõike sõimu vaikselt alla neelata. Oleks tarvis kibedat võitlust alata joomakohtade vastu.

                                                                                                                                ***

Sain täna arhitekt E. Ederbergi[1] käest Jeruusalemmast postkaardi, millele ka õpetaja Lattik[2] alla on kirjutanud. Postkaart kannab Jeruusalemma postitemplit 21. veebruarist s.a. ja on Keila jõudnud 8. märtsil, seega on ta 2 nädalat teel olnud. Ederberg ja Lattik on olnud Egiptuses ühe nädala ja kirjutamise ajal olevat nad viiendat päeva pühal maal olnud.

[1]Ernst  Ederberg (1891-1973) – arhitekt ja arhitektuuriajaloolane; 1923 õpireisil Itaalias 
ja Prantsusmaal, 1925 Palestiinas ja Egiptuses;  õppejõud Tallinna Tehnikumis ja hiljem 
Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis; Tallinnas Arhitektuuri Valitsuse muinsuskaitseosakonna 
arhitekt ja juhataja.
[2]Jaan Lattik (1878-1967), pastor, poliitik ja prosaist; 1908-1944 Viljandi Pauluse 
koguduse pastor; Asutava Kogu ja Riigikogu liige, Kristliku Rahvaerakonna asutajaid ja 
juhtivaid tegelasi; 1926-1927 haridusminister; 1928-1931 välisminister; 1939-1940 EV saadik 
Leedus; 1944 põgenes Rootsi, kus töötas kirikuõpetajana ja arhiivitöölisena.
Kõne all olevast Egiptuse (Jugoslaavia, Kreeka, Palestiina)reisist valmis Vahemeremaid tutvustav 
reisiraamat „Lõunamaale” (1925).

Keilas, 10. märtsil 1925

Eila sõitis meie lastepreili Tallinna. Teda viidi hobusega vaksalisse ja lapsed olid ka saanis. Ellinor oli aga enese ära külmetanud ja jäi õhtul haigeks. Korraga ei saanud ta enam korralikult mitte hingatagi. Temale anti siis palavat piima meega, see aitas hingamise lahedamaks. Terve tänase päeva oli Ellinor aga haige. Eila õhtul, kui hingamine kinni oli, olid kõik mures. Inimese elu, iseäranis veel lapse oma, on ju tõesti nagu lillekese elu.

Keilas, 11. märtsil 1925

Täna on päris käre talveilm: on 5-6° R külma ja tuiskab. Päeval tuiskas päikese paistel. Puhub ju vali põhjatuul. Esimene kord talve jooksul oli tarvis läki-läki kõrvad maha lasta ja hästi soojad kindad kätte panna. Hommikul olevat -8° R olnud. Nõnda tekkib veel jäägi jõe peale. Linnas veetavat juba kämblapaksust jääd keldritesse. Imelik talv on tänavu, sest ta tuli alles kevadi eel. Käisin täna helilooja O. Hermanni ema [1]matmas, kes Tallinnast siia toodi, ja tundsin, et külm üsna valus oli. Ellinor sai terveks. Väikesel Viktoril oli eila tugev nohu, täna on ka temal parem. Preili toodi vaksalist hobusega koju, aga lapsi, ka Hildat mitte ei olnud mõteldagi sõitma minna lasta.

[1]Katharina Elisabeth Hermann (neiupõlves Paukmann)(1848-1925).

Keilas, 14. märtsil 1925

Eila tegin Hildaga hea saanisõidu, umbes 7 versta siit eemale Ohtusse, kus Viduri uue elumaja õnnistamine oli. Enne majaõnnistamist käisime veel Ohtu Mäel sees, kus ma haigele perenaisele armulauda andsin. Majaõnnistamine oli kella 6-8-ni. Pärast mind kõneles ka 3 palvevenda. Pärast õnnistamist oli õhtusöök, kusjuures laud hästi kaetud oli. Hea koduõlu oli ka. Kell 11 õhtul hakkasime tulema, kell 12 olime kodus. Tee oli hea. Mõnes kohas oli lund tee peale kokku tuisanud, nõnda et tee niisuguses kohas auklinegi oli. Talv kestab. Lund sajab juure.

Keilas, 16. märtsil 1925

Eila hommikul oli umbes -18° R! Päeval oli küll õige soe ilm, nõnda et korra ainult -1° R oli. Ometi hirmutas hommikune külm inimesi, nõnda et kirikus rahvast vähem oli, kui harilikult on olnud. Oli Pimedate püha ja korjandus pimedate heaks, mis sisse tõi 1871 marka. Kell ½ 4 p.l. sõitsin Hildaga kodust välja. Kumna külas võtsin ühe 83-aastase haige naise armulauale. Sealt sõitsime edasi Türisalusse, kus Mari Pirma, Joa valitseja Rimanni ämma, 70-aastane sünnipäev oli. Seal olime kella ½ 7 õhtul kunni kella 12-ni öösel. Esmalt oli kohvi- ja kakaolaud munakookide ja saiaga, pärast õhtusöök, mis ka üsna mitmekesine oli. Kell 12 öösel hakkasime kojupoole sõitma. Taevas läks korraga pilve ja lund hakkas nõnda kangesti sadama, nagu oleks lõpmata kotitäis udusulgi näkku puistatud. Hobune ei pidanud ka mitte teed, vaid tahtis 5 korda omapead teistele teeharudele pöörduda, mõnekorra viis nõnda tükk maad äragi. Oli päris tegu, teed leida. Kuu tõusis alles siis, kui pool teed ära oli sõidetud. Kell 2 öösel jõudsime koju.

***

Kirikumehe käest sain eila mitmed vanad vaskrahad, mida ta haudade kaevamisel leidnud on. Arvatavasti on rahad surnutele kaasa pandud. Kaks raha on Rootsi Karl XI ajast. Üks neist kannab kolme krooni, tähti CRS (=Carolus Rex Suedorum) ja aastaarvu 1666, teisel küljel krooniga lõvi, 1/6 ÖR S M.

/joonis/

Teine Rootsi raha kannab ühelpool C,R,S tähti, teisel küljel aga ¼ ÖR. Aastanummert teisel rahal enam ei ole. Üks raha on Vene „Deнгa“ aastast 1749; raha teisel küljel on kahe peaga kotkas. Siis on veel Katharina Suure raha, vist a. 1788. Teisel Katharina Suure rahal on aastanummer ära kulunud. Üks Katharina raha a. 1760 leidus meie kapsaaia mullast. Siin leiti ka 1798. a. Paul I 1-kop. raha. Ka hauast leidis kirikumees Paul I raha, mis on ka kopikaline, kuid väärtuse ja aasta kirja on rooste ära söönud. Hauast on leitud ka „деньга“ a. 1812. Hauas olnud rahasid on rooste õige tugevasti rikkunud, peale 1666. a. raha, mis võrdlemisi hästi hoidunud on.

Keilas, 20. märtsil 1925

Siiamaani kestis talv. Eila läks aga sulaks. Täna sulas +4° R juures edasi. Lund oli ikkagi nõnda vähe, et juba maa must-valgekirjaline on. Nägin juba täna ka vankriga sõidetavat. Vaevaviisi saab ikka ka reega läbi. Paastujumalateenistusel oli üksnes kümmekond inimest. Kui ma kirikusse läksin, siis tulid minuga kaasa ka Hilda ja tütred, kes alevisse oma asju läksid õiendama. Läksime jala mööda vesist teed. Tagasi tulime ka koos. Pärast lõunat käisin väikese Hilda ja Ellinoriga Rehemäel, kus lapsed kelguga liugu lasksid. Eila olime ka seal liugu laskmas, siis oli ka Hilda. Lapsed lasksid esimest korda elus mäest alla.

Hiljuti käis minu juures üks vennatapja vendadest ja rääkis, kuidas see asi juhtunud. Vanem vend, kes tapeti, olnud Keila restoraani alaline sõber. Noorem vend, tapja, olevat väga äkiline, olnud vähem viinaga kokku puutunud ja jäänud seekord purju. Purjus olles oksendanud ta. Vanemal vennal olnud häbi, kutsunud kellneri ja palunud okset ära koristada, andes 100 marka. Noorem tõmmanud taskust 200 marka ja oksendanud veel. Siis viinud vanem vend noorema välja, ütelnud, et vennaks ei tahtvat teda enam pidadagi. Siis löönud teine väljas venda noaga, nõnda et vend suri.

Keilas, 22. märtsil 1925

Saaniteed enam ei ole, kuigi mõned veel saaniga sõita katsuvad. Rahvast oli täna ometi kirikus palju, kuna läinud pühapäeval neid vähevõitu oli. Nüüd õhtupoolikul sajab aga lund, kuna hommikul 3° R külma oli olnud, päike ilusasti paistma hakkas ja sulatas. Praegu kella 7 ajal on +1° R. Eila oli pööripäev ja väga ilus päikesepaiste.

Eila matsin Keila alevivanema Tähe tütre[1], kes nimepidi oli baptistlane, kuid uuesti ristimata. Surnu oli lutheriusulisel mehel K. Etti’l[2], kes Tähe vabriku osanik on, ja see laskis Lutheruse usu kombe järele matta. Baptistlased olid küll ka kõik kirikus, kus nende laulukoor kaks ja pärast haual veel kaks laulu laulis.

Praegu veetakse Keila jõelt jääkeldrite jaoks jääd. Olgugi õhuke, siiski on jää olemas. Jääküsimusest saadi seega ikkagi üle. Ka meie jääkeldrisse veetakse jääd.

[1]Elsbeth Etti (neiupõlves Tähe)(1897-1925).
[2]Karl Richard Etti (1894-?)

Keilas, 25. märtsil 1925

Esmaspäeval, 23. märtsil käisin Hildaga Tallinnas. Muu seas käisin ka „Päevalehe“ ärijuhi Uibopuu juures ja palusin teda selgitada, kui palju õieti on trükitud minu raamatuid. Nüüd räägib raamatukauplus, et ta mitte 1165, vaid ainult 965 raamatut saanud! Seega on näha, et ka „Päevalehe“ äri mitte kõige puhtam ei ole!*)

Täna oli Maarjapäeva puhul kirikus jumalateenistus ja rahvast oli kaunis palju. Saanitee on ammugi juba ära, aga väljadel on lund veel küllalt, sest öösetel külmetab. Täna hommikul oli -6° R. Lastele hakkasin eila vahtraokstest mahla võtma.

*) Hiljem ütles Uibopuu, et ikka 15 raamatut enam trükitud, kui õige arv pidi olema. Võta neid kinni!!

Keilas, 27. märtsil 1925

Eila pidasime oma laulatuse kümnendat aastapäeva ja väikese Hilda seitsmendat sünnipäeva. Kella 6 paiku õhtul tulid külalised. Tallinnast tulid: õp. Sommer prouaga ja B. Leib. Keilast olid üksnes Kumna mõlemad tohtrid oma prouadega ja herra Peks ühes vanaherra Lukas’ega[1]. Lastest oli üksnes Dr. Greenberg’i Karin. Hommikul kella ½ 7 ajal käis meeskvartett meid äratamas: köster, kooliõpetaja Brehm[2], päevapiltnik Kulp ja puusepp Fliess[3]. Enne kui mina riidesse sain, jooksid nad aga ära. Kutsusin neid päeval ka õhtuks siia, aga neil oli piinlik tulla. Külalistele oli esmalt kohvilaud kaetud, mis üsna rikkalik sai; pärast oli õhtusöök, ka õige mitmekesine. Veini ja likööri oli meil omast käest, korv õlut lasksin Keilast ka tuua. Kella ½ 12 ajal läksid Keila inimesed ära, kuna Tallinna külalised täna hommikul ära sõitsid. Eila õhtul kella ½ 7 ajal tegin ma ka 2 pilti, mille peale ka ise tulin, kuna teenija Luise, kes aprillikuu esimestel päevil oma õe juure ära läheb, apparaadi lahti tegi. Oli üsna sõbralik koosviibimine. Õp. Sommer tuletas meele laulatuskõnet, mille pidas meile 10 aasta eest õp. Habicht[4] teksti üle: „Kui ma inimeste ja ingli keeltega räägiksin, aga mul ei oleks armastust …“ Ka tuletas Sommer lühikeses lauakõnes meele mõnda silmapilku enne minu abiellumist.

[1]August Lukas (1852-1936).
[2]Konrad August Brehm (Preem) (1885-?), kooliõpetaja; 1920-1935 Keila kooli juhataja asetäitja; 
1935-1943 Keila Algkooli juhataja.
[3]Alfred Johannes Fliess (1888-1928).
[4]Arnold Viktor August Habicht (1878-1964), vaimulik; 1907—1908 Tartu Maarja koguduse 
abiõpetaja, 1908—1910 Kihelkonna koguduse õpetaja, 1910—1933 Tartu Pauluse koguduse õpetaja, 
1920—1925 Tartu abipraost, 1932 Tartu praosti asetäitja, 1933 siirdus perega Saksamaale; 
1933—1945 Stettini Jakobi koguduse õpetaja, 1945-1960 haiglakaplan Bad Segebergis.

APRILL

Keilas, 2. aprillil 1925

Käisin täna Rahulas haige juures. Tee oli väga porine, sest jäätus on peaaegu täiesti juba ära sulanud. Vähene lumi, mis sel aastal oli, kestis siiski üsna kaua. Metsa all on veelgi lund, ka siin ja seal aiaäärtel j.n.e. Eila oli +7° R, see sulatas silmanähtavalt. Täna oli päeval kõigest +3° R, ja merepoolne kange tuul tõi kaasa lumepilvi, mille vaheajal küll ka päike paistis.

Keilas, 7. aprillil 1925

Palmipuude pühal, üleeila, oli Keila ja Saue kaitseliitlaste vannutamine kirikus. Praegu on küll üksnes kodanline vannutamine sunduslik, kuid meie mehed tahtsid oma poolehoidu kirikule näidata ja tulid sellepärast kirikusse. Selleks korraks trükkis baptistlaste Keila trükikoda ilma hinnata laululehed, mida mina kokku olin seadnud. Kell 11 hom. marssisid kaitseliitlased kiriku juure, jätsid omad püssid ja trummid välja ja läksid kirikusse. Jumalateenistuse alguses vannutasin ma neid. Oli umbes nõnda kui leerilaste püha. Kirik oli rahvast täis. Pärast jumalateenistust oli kaitseliitlaste paraad kirikuplatsi ees. Kaitseliit oli kirikus jumalateenistuse lõpuni. Ei ole kaua enam nii tugevat koguduse laulmist kuulnud kui seekord. Oli ilus püha. Üks eramatus – maeti üks naine Harku Pühakülast – rikkus kõik selle ilusa meeleolu ära. Matuseliste hulgas oli paar joobnud meest. Need, või vähemalt üks nende seast, oli matusetalituse ajal roninud altarivõre peale ja nagu siga poriseks teinud kalevi, mille peal armulaualised põlvitavad. Ükski kirikunõukogu liige, kes seekord korda pidid pidama, selle matusetalituse ajal kirikus ei olnud.

Maa hakkab juba tahenema. Nartsissid aias kasvavad.

Käisin Hildaga täna Tallinnas. Ühes meiega sõitis ka Alide mõneks päevaks siia. Tallinnas käisin Hilda venna Eduardi juures vannis. Seal on hea vannituba. Meil siin ei ole ei sauna ega ka vannituba.

Keilas, 8. aprillil 1925

Täna oli väga ilus ja soe ilm. Käisin Alide ja lastega sinililli korjamas. Veel kell ½ 5 p.l. oli +9½° R, nüüd kell ½ 10 õhtul on veel +4° R. Sinililli on mäekülgedel vastu lõunapäikest küllalt.

Esimesel Ülestõusmise pühal, 12. aprillil 1925

Suure Neljapäeva õhtul käisin Vallingu Innul maja õnnistamas. Suure Reedi õhtupoolik oli mul vaba ja ma käisin oma pere ja Alidega jällegi sinililli korjamas. Oli õige soe ja ilus ilm. Pärast värviti kodus mune ja ma võtsin munavärvijad üles. Õhtuse rongiga tuli meile Viljandi päevapiltnik A. Lints, kelle raha – 6000 marka kitsaroopalisel magamise peal ära oli varastatud. Lints ja Alide sõitsid eila hommikul Tallinna. Eila kella 12 ajal oli Tõnu Regastiku[1] matmine, kusjuures ka piiskop tegev oli, nimelt pidas ta kirikus kõne. Matus oli nii suurepäraline, nagu Keilas veel ei ole olnud. Terve Keila oli väljas. Matusel oli ka kindral Laidoner, endine ülemjuhataja. Piiskop sõitis ühes Laidoneriga automobiiliga Tallinna, ja nad käisid ka meil, sest meie lapsed saatsid piiskopiprouale sinililli. Ma pildistasin Laidoneri ja piiskopi meie maja ees. Laidoner oli erariides. Meie preili imestas, et kuulus sõjamees nõnda vaikse ja tasase häälega kõneles. Suuri mehi kujutatakse ju ikkagi üliinimlikumalt ette, kui nad omas eraelus tõepoolest on. Minul on alati lühikesed juuksed, Laidoneri vaate järele pidavat vaimulikud pikemaid juukseid kandma! Laidoner ütles, et tema mind tundvat minu „Keila kihelkonnaloo“ järele; et ma Oudovast tulles korra tema juures käisin, seda ta enam ei mäletanud.

Täna oli kirik rahvast väga täis. Pärast jumalateenistust oli otsekohe kontsert Keila tegelaste poolt pimeda Mabergi[2]heaks, kes varematel aegadel Keilas laulu edendas. Pärast kontserti oli palvemajas nooruse püha, millest ka mina oma kõnega osa võtsin. Et ilus ilm oli, siis oli palvemajas rahvast palju ja Keila alevi vahel oli ka palju rahvast liikumas. Õhtupoolikul läks päike pilve alla ja ilm viludamaks, on siiski praegu kella 6 ajal veel +8½° R.

[1]Tõnno Reggastik (Tõnu Regastik) (1857-1925), Keila villakraasimise ja jahuveski omanik.
[2]Jakob Maaberg (1861-1928), koorijuht ja seltsitegelane;  1876 juhatas Keilas esimest segakoori;
1884 asutas Maeru Laulu ja Muusika Seltsi ning pani aluse Keila esimesele laenuraamatukogule; 
1888 korraldas Keila kihelkonna I laulupäeva Udriku mäel; 1890 asutas Keila vanima seltsi – 
Keila Laulu ja Muusika Selts (1890-1916, taasasutati 1923); 1913 avas pagariäri ja toiduainete 
kaupluse Keilas; 1918 jäi raske silmahaiguse tagajärjel pimedaks.

Keilas, 14. aprillil 1925

Kolmanda püha õhtu on. Ma jõudsin natukese aja eest Vasalemmast koju, kuhu sõitsin õhtuse kella ½ 6-se rongiga ja kust tagasi jõudsin kell ¼ 8. Ma ristisin Vasalemma jaamaülema last. Tallinna Jaani koguduse, end. Sangaste õpetaja Sternfeldt[1] oli oma prouaga täna meil. Nad sõitsid hommikul siia ja õhtu ½ 8-se rongiga Tallinna tagasi. Hommikupoolikul käisime nendega karjamaal sinililli korjamas.

Eilane päev oli mulle väga raske: juba hommikul kell 9 laulatasin kantseleis üht paari, siis pidasin kirikus jumalateenistuse ja matused, tulin koju, sõin lõunat ja läksin Keila ühele haigele armulauda andma, siis ristisin Keilas ühe lapse (Heljor Damm) ja olin seal ka rikkalikult kaetud pidulauas. Kell ½ 7 õhtul hakkasin Türisalusse sõitma, et seda meest laulatada, kes minu siiatulekul kirikus ütles oma sugulase Ed. Pirma laulatusel peigmehe ja sõna peale „ei!“ ja siis trahvitud sai. Omal laulatusel oli mees nüüd õige mõistlik. Ka seal olin pidulauas. Mul oli meie kutsaritoas elav vanamees kaasas, aga sellele oli liig palju viina antud. Kui koju hakkasime sõitma, oli kell 12 öösel ja kottpime. Hobune vedas kraavikaldale, vanker kaldus; vanamees, kes purjus oli, langes täie raskusega minu poole, ma ei saanud jalga enam vastu panna, vanamehe pärast kaldus vanker veel enam ja olimegi ümber. Kottpimedas käsikaudu kobades ja tikkudega valgust tehes, sain vankri kraavist välja, hobuse, kes aiste vahelt välja oli rabelenud, lahti võtta ja ka uuesti ette panna. Vanamehest ei olnud sealjuures pea ühtki abi, üksnes looka katsus ikka peale panna ja sedulgarihmad pani ta viimaks kinni. See juhtus Türisalu metsa vahel. Õnneks ei olnud kraav mitte järsk ega sügav ja oli ilma veeta. Kojuteel piserdas natuke ka vihma. Vanamees magas vahetevahel vankri peal; pidin vaatama, et ta mitte maha ei oleks kukkunud. Kell 4 hom. sain koju ja kell 8 tõusin juba üls, et Sternfeldtisi vastu võtta.

Eila õhtupoolikul käis siin ka politsei inspektor Jacobsen, kes Petserist paarikuuse sealoleku järele jällegi oma senisele kohale Tallinna Toompeale tagasi sai. 9. aprilliks saatis ta Viktorile kingituseks Montekristo püssi, Hildale pudel madeirat, mulle pudel konjakit, väikesele Hildale ja Ellinorile maiust.

[1] Aleksander  Johannes Sternfeldt (Täheväli 1936. aastast) (1888-1955), vaimulik; 
1921 ordineeriti; 1920-1924 Sangaste koguduse õpetaja;  1924-1944 Tallinna Jaani koguduse 
õpetaja; 1939-1944 konsistooriumi assessor;  1941-1944 Tallinna praost;  1944 põgenes Rootsi;  
1945-1955 EELK Stockholmi koguduse õpetaja; 1953-1955 Rootsi praostkonna praost.

Keilas, 20. aprillil 1925

15. aprillil sõitsin Baltiski, kust tagasi sain alles 18. aprilli vara hommikul. Baltiskis oli praostkonna sinod. Huvitav oli, et ükskord ometi kõik praostkonna 7 õpetajat koos olid. Mina pidin muidugi protokolli kirjutama. Koosolekud olid ühisreaalgümnaasiumi saalis. Ma olin korteris ühisreaalgümnaasiumis koolijuhataja Ed. Kansmann’i juures [1], kellega ma omal ajal Treffneri koolis ühes klassis olin. Kansmann on ise Baltiskist pärit, nõndasama tema proua, kes sakslane on. Kansmann võttis mind hästi vastu, üldse oli see väga lahke perekond. Toideti seal väga hästi, joodeti ka õllega. Õhtutel tehti muusikat. Oli seal üks proua sugulane, preili Treugut, ja üks noorherra ka, kes väga hästi muusikat tegid. Sain seal tuttavaks ka piirivalve Baltiski jaoskonna ülema kapten Mollin’iga, kes mind suvel mootorpaadiga sõidutada lubas, nimelt Pakri saartele, Nõva randa j.n.e. Kansmann kutsus mind ühes perekonnaga suvel Leetse mõisa tema suvikorterisse. Üldse möödus 2 ½ päeva Baltiskis väga lõbusalt. Ma käisin ka mere ääres ühes Kansmannidega, fotografeerisin 16. ja 17. aprillil.

Sinodil väga põnevaid päevaküsimusi ei olnud, erandiks oli vast E.E.L.K. (=Eesti Evangeeliumi Lutheruse kiriku) põhikirja §3 saba „protestantismuse vaimule vastavas mõttes“. Konsistoorium korraldas mõne kuu eest selles asjas kirjaliku hääletuse, mis saba mahakustutamisele suure enamuse andis. Konsistoorium oleks nüüd võinud saba maha kustutada ja tema otsus oleks kunni kirikupäevani ilma tingimata maksev olnud, kuid ta ei kustutanud ometi mitte. Mõned ringkonnad – nimelt praost Põld[2] oma poolehoidjatega, kes käremeelse Tallmeister’iga seni sõdinud on ja „protestantismuse vaimu“ mahakustutamist kirgliselt nõuavad – süüdistavad konsistooriumi kahepaiksuses j.n.e. Seda katsusid Saksa õpetajad, Nissi Bidder ja Risti Schvarz, ka sinodil teha. Kuigi ma tunnen, et konsistoorium on mõneski asjas saamatu ja hooletu olnud, ei pea ma ometi mitte sündsaks, et lihtsate külameeste ees konsistooriumi teravalt arvustatakse, ja ma astusin ägedalt ja selgelt konsistooriumi kaitseks välja; siis vaikisid ka arvustused. Ma ei armasta koosolekutel mitte rääkida, kuid seekord esinesin ma küll vaieluste küll ettepanekutega. Sinodi kirjeldan „Päevalehes“ [3] ja „Eesti Kirikus“ [4].

Eila käisin ma Rannamõisas jumalateenistust pidamas. Tee oli nii paha, et terve öö tagantjärele haige olin. Täna käisin Liholas ja Niitvälja mõisas haigete juures. Täna sadas kõik aeg külma vihma, oli kõigest +4° R ja tee oli võimata vesine, porine ja roopaline. Dunkel’i lapsed korjasid mulle Rannamõisas suure hulga sinililli, mida koju tõin. Üleeila sadas müristamisvihma ja ilm läks viluks.

[1]Eduard Kansmann (1935. aastast Kansa) (1887-1946), luuletaja, tõlkija ja koolijuhataja;  
1916-17 Vene sõjaväes meteroloogia õpetaja; 1917 Eesti Maanõukogu saadik ja Asutava Kogu liige 
tööerakonna esindajana; 1917 Paldiski algkooli juhataja; 1922-30 Paldiski, 1930-34 Nõmme ja 
1934-40 Tapa ühisgümnaasiumi juhataja; 1940-44 Väike-Maarja keskkooli direktori kohusetäitja ja 
õpetaja; 1944-45 Harjumaa  lastekodude inspektor; 1945 Tallinna merekooli õppejõud; 
1945-46 Haapsalu  keskkooli direktor.
[2]Harald Wilhelm Põld (1874-1939),vaimulik, teoloog, keeleteadlane ja piiblitõlkija; 
1906-28 Kose koguduse õpetaja; 1920-28 Ida-Harju praostkonna praost; 1921-25 Konsistooriumi 
assessor; 1928-39 Eesti Misjoni Seltsi välismisjoni juhataja ja „Meie Misjon“ toimetaja; 
Põld on kirjutanud arvukalt artikleid ja koostanud raamatuid, sh „Eesti keeleõpetus koolidele“; 
1932 alustas tööd Piibli uuestitõlkimisega, Vana Testamendi tõlge valmis 1934, 
1938 ilmus Uus Testament.
[3]Ajaleht „Päevaleht“ nr 107, 23.04.1925; 
http://dea.nlib.ee/fullview.php?frameset=3&showset=1&wholepage=keskmine&pid=s1160818&nid=269777&con=0
[4]Ajaleht „Eesti Kirik“ nt 17, 30.04.1925; 
http://dea.nlib.ee/fullview.php?frameset=3&showset=1&wholepage=keskmine&pid=s1055897&nid=251224&con=0

Keilas, 27. aprillil 1925

Täna algas tütarlaste leer, millest ka 3 poissi osa võtab. Oli võimata vastik ilm, kõigest 2½° R sooja ja sadas päev otsa. Kiriku juure ja sealt tagasi sõites oli külma vihma käes mul väga paha olla. Korra olid läinud nädalal jällegi soojad ja ilusad päevad; käisin lastega Kumna pargis anemoonegi korjamas.

„Laste Rõõmu“ [1]laste näoilme ja seisendite võistlusele saatsin hiljuti 2 pilti ka oma tütretest: väike Hilda anemoonides Kanapää kirikumõisa aias ja väike Hilda Ellinori ümbert kinni hoidmas – ka Kanapää kirikumõisa aias. Mõlemad pildid ilmusid.

[1]„Laste Rõõm“ oli 1922-1940 Tallinna Eesti Kirjastusühisuse poolt ilmunud igakuine lasteajakiri.
 Vastutavate toimetajatena tegutsesid Artur Adson, Ernst Enno, Voldemar Mettus, Jakob Mändmets,
 Julius Oengo.

Keilas, 28. aprillil 1925

Aprillikuu ilmad on aga muutlikud! Eila oli tormine ja vihmane, täna oli vaikne ja päikesepaisteline. Oli päeval juba +7° R, sest tuul oli põhjast loodepoole pöördunud. Teeäärsed tahenesid ruttu. Käisin Vanamõisas ühes raudteeputkas haiget armulauale võtmas; oli üsna mõnus vankri peal päikesepaistel olla. Kevad edeneb jõudsasti: rohi haljendab, põõsadki on haljad, lepakoor on juba lahti. Kui täna õhtu eel lastega Kumna pargis käisin anemoone korjamas, tegin neile lepapilli.

Keilas, 29. aprillil 1925

Täna oli külm ja enam-vähem pilves. Oli küll päeval +7° R, kuid puhus vali kirdetuul. Ometi müristas õhtul kella 7-8 paiku, kusjuures soojust kõigest 5° R oli.

Tuli üks mees[1] ja laenas minu käest 500 marka. Ta nimetas ennast Uue-Virtsu Vene preestriks, näitas ka sellekohase isikutunnistuse ette ja tuletas meele üht hiljuti temaga olnud kirjavahetust. Ta ütles, et sõbraga pummeldamise peal Keila sattunud ja nüüd enam edasi ei pease, kuna sõber joobnud oleku pärast kinni pandud. Ma andsin temale soovitud raha. Saab näha, kas kätte enam saab. Preester ise haises viinast ja tubakast. On ikka Vene usk iseäralik ja tema preestrid mehed!

[1]Aleksander Toom (? – 1961), vaimulik; 1906-23 köster-kooliõpetaja Saaremaal; 
1923-30 Uue – Virtsu preester; koorijuht.

MAI

Keilas, 3. mail 1925

Täna on väga ilus ilm ja 14° R sooja. Kirikus oli Karskuspüha. Pärast käisin lastega Kumna pargis lilli korjamas.

Keila silla peal tehakse juba kiviteed. Hobused saadetakse läbi Keila mõisa, kuna jalakäijad senist teed tarvitada võivad. Nüüd saab kirikumõisa ja Keila vaheline tee ometi paremaks. Siiamaani oli ta mudane ja aukline; porivesi oli pea alati tee peal. Rootsi ajal olevat see tee nõnda paha olnud, et kevadel ja sügisel ka 4 hobust ei ole jõudnud vankrit läbi vedada.

Keilas, 4. mail 1925

Täna on esmaspäev. Reedi õhtul ja laupäeval kirjutasin oma lastele jutukese „Kustist, Kiitsakust ja karvasest Murist“.

Minu naispere läks täna linna ja jäi sinna ööseks.

Keilas, 6. mail 1925

Eila tuli minu ämm jälle meile mõneks ajaks elama. Käisin täna väikese Hildaga Kumna pargis lilli korjamas. Võtsin ta seal ka 2 korda üles. Vene preester Toom saatis mulle 500 marka tähitud kirjaga ja palus, et ma tähtsamate isikute ees asjast vaikiksin. Muidugi vaikin ma, kirjutan siiski preestrile, et meie kogudusele peame katsuma eeskujuks olla.

Keilas, 8. mail 1925

Täna hommikul sadas, keskpäevast peale paistis päike, õhtul müristab ja sajab. Sooja on vilus 12° R. Võrdlemisi on päris meelepäraline kevad.

Keilas, esmaspäeval 11. mail 1925

Laupäeval oli kunni kella 12-ni p.l. soe ilm. Ma sõitsin Harku haige juure. Saabudes Hüüru mõisa lähedale, hakkas korraga jahe põhjapoolne meretuul puhuma. Harkust sõitsin Pühaküla, Lehmja ja Saue vaksali kaudu Vanamõisa, kus ühe paari laulatasin. Jahe ja pilves oli ka eila. Täna oli hommikul pilves ja veel keskpäeva ajal sadas, siis aga hakkas päike paistma. Terve õhtupoolik oli ilus päikesepaiste, puhus soe lõunatuul ja soojus tõusis kunni 17½° R vilus. Ma töötasin aias, vabarnaid ja põõsaid lõikudes ja lilli kastes, päris palgehigi sees. Õitsevad rohkesti tikerberid ja punased sõstrad. Mesilasi on tikerberiõite kallal palju – kodumesilasi ja kimalasi. Meelõhna oli aed täis. Õitsevad ka vahtrad ja saared.

                                                                                                                                  ***

Sain Eesti piiskop O. Palsa’lt[1] Gatschinast, mille nimi nüüd „Trotsk“, ühe kirikutähe, mille juures ta muu seas kirjutab: „Küll oleks ma rõõmus, kui kord isiklikult Teiega tuttavaks saaks – nii palju olen kuulnud Teie tegevusest Oudovas, kõik kahetsevad, et asjaolud nõnda arenenud, et Teie kodumaale tagasi pöörasite. Kurb oli vaimulik elu – 2 õpetajat, keda Oudovasse saatsin, saivad omal ajal kannatada, olid vangistatud. Nüüd töötab seal tubli hädaaja õpetaja – endine köster Gatschina kog. Raudmund[2] – oli mineval aastal 4½ kuud vangis, asub nüüd Voschkovos. Kiriklik elu hakkab ju vähe paranema – palju teevad tööd peale …., paganate veel lahkusulised. Eila tulin alles Moskvast kodu – tähtis nõupidamine. Sügisel saab meie õpetajate seminar Leningradis avatud 30 õpilasega. Süd. tervitades soovib Teile ka edaspid. õnnistusrikkalt töötada Teie O.P.“

[1]Oskar Carl Johann Palsa (1863-1926), Eesti kirikuõpetaja ja piiskop Venemaal; 1888-1926 Gatšina Püha Nikolai kiriku pastor; 
1921 pühitseti piiskopiks.
[2]Rudolf Raudmund, Gatšina abipastor, kooliõpetaja, muusika - ja haridusseltside eestvedaja.

Keilas, 14. mail 1925

On olnud väga ilusad ilmad. Ka täna oli ilus päikesepaiste ja soojuse poolest paras. Kui mitte ei oleks jahedamat meretuult puhunud, siis oleks liig palav olnud. Käisin Maerus haige juures ja võtsin ilusa ilma pärast ka lapsed kaasa. Lapsed korjasid kanavarvaid (primula), kui ma haiget armulauale võtsin. Ka tee äärest korjasid nad lilli. Siin kasvab maanteede ääres väga palju bellis perennis[1]; need õitsevad praegu ja katavad kirju vaibana maad. Ka esimesi tommingaõisi sai väike Hilda tee äärest.

Üldse on Keila lillerikas. Anemoone on Haapsalu maantee ääres kõik heina- ja karjamaad täis: maa valub neist. Primulaid (kollaste õitega kanavarvaid või nurmenukke) on väga palju, bellis’t ka. Teine iseäraldus on suured kadakad, kadakapuud, mida ka Maerus palju.

Keila mõisast käib nüüd tee läbi, sest Keila sillast edasi ehitatakse alevivahel kiviteed. Keila mõisa pargis laksutas ööpik, kui tagasi sõitsime.

[1]Harilik kirikakar ehk maarjalill

Keilas, 19. mail 1925

Täna oli soe ilm. Õieti ei ole ilmadel üldse häda olnud: on kõik aeg palju päikest ja külm ka ei ole. Täna oli aga +17° R vilus! Nartsissid, tommingad, pääsukesesilmad, kullerkupud õitsevad.

Viktor on juba kolmandat päeva haige ja temperatuur oli täna kunni 38,5! Tema kurk näib haige olevat. Jumal andku temale tervist.

Pühapäeval, 17. mail olid mul tütarlapsed-leerilapsed, 3 poissi ja 1 naine õnnistada. Iseäralikku sealjuures midagi ei olnud. Täna käisin Lihola Luuril haige juures. Lilled õitsesid, tommingad lõhnasid ja ööpikud laulsid tee ääres. Õhtupoolikul kastsime aias peenraid. Vihma oleks hädasti tarvis. Teed tolmavad kangesti ja põllud janunevad.

Eila käisin Tallinnas „Päevalehega“ asju õiendamas. Pühapäeva õhtul olin Dr. Greenbergi juures Kumna mõisas; Hilda ja tütred olid kaasas.

Keilas, 26. mail 1925

Risti Neljapäevast (21. mail) saadik ei ole enam iseäranis meeldivaid ilmu olnud, sest tuul on põhjast, sagedasti ka väga kange ja mõni päev oli ainult 5° sooja. Laupäeva öösel vastu pühapäeva oli koguni öökülm, mis mõnes kohas ära võtnud kartulapealsed ja noored saare lehed. Meil küll seda märgata ei ole. Eila oli jälle kunni 12° R, täna aga hakkas kauase ootamise järele ometigi sadama, sellepärast aga on vilus kõigest +7° R. Vihma oli tõesti väga tarvis, sest põldudel, kus äestati või muud tööd tehti, tolmas kangesti. Vaatamata selle peale, et ilmad just meeldivad ei ole olnud, ei ole nad ometigi ka mitte vastumeelt olnud. Tommingate õitsmine saab juba läbi. Õunapuud hakkasid õitsma. Suured saared hakkavad juba lehte minema, kuna noored juba lehtes ongi. Kurgid on meil juba paar päeva maas. Kumna pargi ääres heinamaal oli iga aasta väga palju kullerkuppe, aga tänavu on harva mõni leida – päris imelik!

Keilas, 29. mail 1925

Täna hommikul sõitsin Hildaga Tallinnast, kuhu eila hommikul läksime. Öösel magasime õp. Sommeri korteris. Eila õhtul kella 6-12-ni olime piiskopi esimese poja ristimisel, kellele nimeks pandi Jaak. Oli seal umbes 50 inimest. Haridusminister Rahamägi oli üks ristiisa, teine oli proua vend, ja proua õde oli ristiema. Kuulust õp. Kuljus’t, üht proua venda, kes usutunnistuste vastaseid jutlusi peab, ei olnud millegipärast mitte. Aga õp. Tallmeister ühes oma proua, venna, vennaproua ja rahameeste Vinnal’i[1] ja Teevit’i ja teiste sõpradega oli seal. Need olevat aga rohkem küll piiskopiproua tuttavad. Õpetajatest olid veel: praost Mohrfeldt[2], kes ristis, Kubu, Sommer, Sternfeldt, mina – kõik ühes prouadega. Ministritest oli veel natuke aega välisminister Pusta[3], kes aga kellegagi peale piiskopi tegemist ei teinud, ka ei teretanud vist kedagi. Keila rahvast oli veel: Dr. Greenberg prouaga ja agr. Kalm prouaga. Pärast ristimist anti klaas veini magusa suhupistega; mõne aja pärast kutsuti ühe laua juure, mis oli kaetud külmade toitude ja soojade pirukatega. Sealt laua pealt võttis igaüks ühe taldriku, noa ja kahvli, täitis taldriku oma maitse järele, ja siis mindi üksikute laudade juure, jagunedes seltskondadesse oma soovi mööda, kuidas keegi ennast ligemalt ühendatud tundis olevat. Meie laua juures olid peale minu ja Hilda: Rahamägi, Mohrfeldt, konsistooriumi sekretär Villa[4], õpetaja Sternfeldt, proua Kalm, proua Sommer, proua Sternfeldt. Pärast laulis proua Tallmeister ja haridusminister saatis harmooniumil, mis piiskopile 25. a. ametijuubeliks kingiti. Lauldi ka ühiselt. Pärast anti veel kohvi, millele piima peale pandi, kompvekke ja torti. Pärast kohvi mindi varsti koju. Külmade toitude laud oli üsna hea: oli lõhekala keedetud ja suitsetatud, head pirukad, reedised, angerjas gallertis j.n.e. Juua oli solosekti[5]. Laud ei olnud seega mitte küll väga suurepäraline, aga siiski hea.

Piiskopipoja ristsed oleksid ju küll võinud toredamad olla. Mina pidulikke silmapilkusid ei armasta ja olin eila linnas üksnes sellepärast, et Hildal himu on niisugustes kohtades käia. Õieti oli mul koguni raske olla, sest pea valutas eila õige tuntavalt. Ilm hakkas eila soojemaks minema, oli aga pilves, mõnekorra sadaski natuke. Täna oli kunni kella 6-ni õhtul ilus päikesepaiste ja vilus kunni 17° R sooja. Valged sirelid õitsevad meil juba hästi, lillad sirelid hakkavad alles. Õunapuud õitsevad suurepäraliselt. Kumnas on läinud nädali külm osa aiamaasika õisi ära võtnud, meil aga mitte.

[1]Hans Vinnal (1882-1928), suurärimees; 1915 ostis värvi- ja lakivabriku, tegeles kaubandusega, 
keskendudes masinatele. Vinnal oli 1920ndate suurim automüüja, aktiivne ühiskonnategelane, 
Püha Vaimu koguduse esimees. Suri 1928 autoavariis.
[2]Aleksander  Mohrfeldt (1936. aastast Mäevälja)(1857-1938), kirikuõpetaja, vaimulik kirjanik, 
pedagoog; 1920-27 Tallinna praostkonna praost. EÜS-i liikmena omab Mohrfeldt suuri teeneid Eesti 
lipu saamisloos.
[3]Kaarel Robert Pusta (1883-1964), poliitik, diplomaat ja publitsist.
[4]Oskar Voldemar Villa (1895-1960), ametnik, konsistooriumi ja kiriku keskkassa sekretär, 
mitmesuguste karskus- ja heategevusseltside esimees.
[5]vahuvein Solo Sekt

Keilas, 31. mail 1925

Esimese Suviste püha õhtu. Pärast jumalateenistust kirikus pidasin palvemajas Noorusepüha kõnet. Kell 6 õhtul õnnistasin Vähiküla endise Vahi koolitoa palvesaaliks. Seega on Väänas, mis vaimuliku elu poolest õige langenud oli, juba teine palvemaja minu ajal asutatud (üks sai kahe aasta eest Viti Pundelepale). Võib loota, et ka Vääna rahva kõlblus tõuseb. Vahi koolimaja asub Vähi külas ja selles koolis oli minu isa vend Jüri, kes juba ammugi surnud on, natuke aega kooliõpetajaks umbes 20 aastat tagasi.

JUUNI

Keilas, 3. juunil 1925 

Teisel pühal laulatasin kella 8–½10-ni hommikul kantseleis 2 paari, pidasin kirikus jumalateenistuse, ristisin ühe lapse ja matsin ühe surnu. Kell 3 p.l. sõitsin ühes politsei-inspektor Jacobseniga Rannamõisa abikirikusse, kus ühe paari laulatasin. Kella 7–9-ni käisime merekaldal – Ranna koolimajast kunni Tiskreni kalda peal ja tagasi tulime kalda alt. Et ilm jällegi oli ilusaks ja soojaks minemas, siis oli see jalutuskäik väga mõnus. Pärast sõime Dunkeli juures õhtust ja kell 1 öösel jõudsime kirikumõisa. Koduteel oli väike juhtumine. Umbes kell 11 õhtul olime Tabasalu küla heinamaade vahel, kui korraga üks püssimees meid kinni pidas, põõsaste vahelt tee peale tulles. Ma arvasin, et see teeröövel on, ja pidin mehele juba kõrisse kinni kargama, nägin aga kaitseliidu märki. Kaitseliit ootas salapiiritusevedajaid. Mees vabandas ennast meie ees ja läks tagasi oma põõsa juure; natuke maad eemal oli teine püssimees; see ei tulnud meile lähedalegi mitte. 

Eila, kolmanda püha hommikul kell ½9 sõitsin Sauele, kus Hilda ja tütred jäid Raukase majasse; mina ise läksin ühes Raukasega Uksnurme Koplele lapsi loetama. Kell ¼6 õhtul olime kodus tagasi. Jacobsen ühes prouaga oli meil õhtusöögil. Täna hommikul puhkasin pühadeaegset väsimust. 

Keilas, 11. juunil 1925 

Esmaspäeval, 8. juunil käisin Nahkjala Peetrel kuldpulmas ja Maerus haigete juures. 

Teisipäeval, 9. juunil käisin Hilda ja Keila Kulp’iga Padise kloostrit ja Kloostri jõe ilusaid kaldaid vaatamas. Kloostri jõgi keerleb kõrgete liivakallaste vahel. Siin ja seal on kallas püsti alla murdunud, männijuured on paljastunud, hoiavad nagu kramplikult veel kaldaservast kinni. Siin ja seal on liivakalda veereng leppadega kaetud. Käisime Kloostri linnamäel, mis umbes verst maad mõisast lõunas jõekeeru sees asub. Linnamägi on nõnda sünnitatud, et jõgi teda hobuseraua viisil piirab, omades seal järsku ja kõrget kallast, hobuseraua lahtise külje kohal on aga inimeste kätetööna kraavitaoline kaevandik, mille liiv vast üles mäe äärele tassiti ja nõnda vall tehti. Kahjuks on linnamägi metsaga kattunud. Üle jõe vaadates varjab teda lepik, mis jõekallastele on kasvanud. Linnamäe pikkus on vast 100 sammu. Tegin ühe ülesvõtte linnamäe vallist. Padise kloostri varemetel olime. Kloostrimõisa aiast jalutasime läbi. Suur aed on see. Aiast jookseb jõgi läbi. Suured kuused kasvavad jõe kaldal. Seal on kuuski, mille oksad huvitavalt pikad on ja jõekalda kohal asuvad. Kaseperes Majandusühisuse, Ühispanga ja meierei asutaja ja ärimehe Kutsari juures peatusime. Vaatasime meiereid enne Kloostrisse minekut, sõime tagasi tulles lõunat. Ostsime meiereist export-võid 105 marka nael. Ilm läks kahjuks keskpäevast peale, kus meie jalutuskäik algas, pilve; õhtul, koduteel, sadaski natuke. Kloostri jõe kaldaid maksab tõesti vaadata, sest nad pakuvad palju loodusilu. 

Vasalemmas mõõtsime ära „kõige vähema maja maailmas“. Ta eeskülje mõõt on 3½ meetrit, sisemise ruumi laius 2½ meetrit. Praegu on maja ilma elanikkudeta; veel hiljuti olnud seal naine 2 lapsega elamas. 

Õitsevad pihlakad, sirelid. Kurgid on meil küll alles 2 lehega, aga need on hästi tugevad ja kolmas leht on tulemas. 

Keilas, 15. juunil 1925 

Eilane pühapäev möödus rohkete ametitalituste saatel. Kell ¼ 11 hom. lahkusin kodust ja sain alles kell ½ 2 öösel tagasi. Kirikus oli 200 inimest armulaual, 5 surnut kolmes järgus matta ja üks paar laulatada. Otsekohe pärast jumalateenistust, enne ametitalitusi oli ka kontsert Tallinna lauluseltsi „Ilo“ poolt. Kui kirikus valmis sain, laulatasin Keila alevis veel ühe paari ja siis sõitsin Riisiperesse, jaamaülema abi Pillbergi last ristima. Seal oli õige lõbus olla, sest jaamaülemad (Riisipere jaamaülem ja ennem Saue, nüüd Raasiku oma) tegid nalja õllelaual. Kell 12 öösel oli läbi, kui pühapäeva õhtune teine rong Haapsalust Riisiperesse jõudis, millega ma ära sõitsin. Keila vaksalist koduteel sain vihma; et öö väga soe ja minul palit seljas oli, siis oli särk läbimärg, kui kodus magama heitsin; ma võtsin särgi seljast ära ja magasin alasti. 

Täna algasin eraleeri, milles on üle 40 leerilapse. 

Keilas, 19. juunil 1925 

Tulin täna hommikul Tallinnast VI Kirikupäevalt, kus ma olin teisipäevast 16. juunist saadik. Kirikupäeval oli jällegi rahutuid vahejuhtumisi või, nagu tööerakonna leht „Vaba Maa“ kirjutab, mürglisi. Neid kutsus välja Püha Vaimu koguduse õpetaja Th. Tallmeister ühes oma mõtteosaliste Järve[1] ja Kerem’iga[2]. Tallmeister oli mõne aasta eest nagu hele täht kirikupäeval, nüüd aga on ta oma „protestantismuse vaimuga“ (= Saksa pahempoolse usuteaduse rahva ette kandmisega) ja terava väljaastumise viisiga pea kõiki oma vastu üles kihutanud. Kiriku põhikirja § 3 saba, et piiblit ja usutunnistuse kirju tuleb mõista „protestantismuse vaimule vastavas mõttes“, kustutati enam kui 200 häälega 36 vastu ja 1 erapooletuks jäämisel maha. Tallmeister ühes oma pooldajatega nõudis nimelist hääletamist. Et aga inimesi nimepidi välja kutsuti, sai Tallmeister’i protestantismuse vaim just vähem hääli, kui see muidu oleks saanud. Ka õpetajad Lattik ja Kubu, keda peeti seni pahempoolseteks, hääletasid protestantismuse vaimu mahakustutamise poolt. Mitu korda olid Tallmeisteri asjad kirikupäeval harutusel. Korra harutati üht kirjutust „Protestantlises Ilmas“, milles Tallmeister ütelnud oli, et mõned kirikupäeva saadikud a ega b ei oskavat; tehti ettepanek, Tallmeister’i teguviisi hukka mõista. Tallmeister kaitses ennast provotseerivalt: „Kirikupäeval on tegemist õpetaja Theodor Tallmeister’iga, aga mitte „Protestantlise Ilma“ toimetaja Theodor Tallmeister’iga; viimaselt ei ole kirikupäeval õigust ühtki aru nõuda!“ Kui siiski ettepanek vastu võeti, läks Tallmeister minema ja ütles välja minnes: „Ma vilistan teie otsuse peale!“ Sellepärast taheti Tallmeister’it kirikupäevalt välja heita, aga liikmekaartide revideerimisel ilmus, et kodukorra järele väljaviskamiseks nõutavat arvu liikmeid koos ei olnud. Seega jäi Tallmeister kirikupäevale. Kaarma õp. Lieberg [3]oli viimase päeva hommikul esinenud sooviga, et konsistoorium nüüd kohe juba „protestantlasi“ ametist tagandama hakkaks. Skandaali tegi ka õpetaja Kerem piiskopi aruande järele, milles seisid Viljandi praosti aruande sõnad, et sopakirjanikud riiklist abiraha on oskanud välja nuruda. Kerem leidis selle lause haavava olevat Eesti Vabariigile ja katsus asja õige üles puhuda, kirikupäev aga riigi haavamist selles ei leidnud. 

Seega katsuti siis vaenlust avaldada alati Tallmeister’ile, Järve’le ja Kerem’ile, niipea kui nad aga rääkima hakkasid. Muidu oli kirikupäev üsna asjalik, võttis lõpulikult vastu ka kiriku ülevelpidamise seaduse, mille järele õpetaja peale 30 tiinu põldu keskkoolijuhataja ja köster peale teatava põllumaa (ei tea, palju põldu köstril peab olema) algkoolijuhataja palga peab saama. Valiti konsistooriumi vaimulikuks assessoriks õp. Sommer. Ilmalikuks abiesimeheks valiti insener Amberg[4], assessoriks advokaat Nirk. Harutati üht ja teist asja peale nende. Päevakorras oli kokku 27 punkti. Lõpujumalateenistuse jutluse pidasin mina; armulauatalitust toimetas piiskop ühes minuga, kuna mina piiskopile armulauda andsin; ma ise käisin ühes teistega armulaual. Lõpujumalateenistus oli Jaani kirikus ja algas ½9 õhtul, 18. juunil. Armulaual oli vast paarkümmend inimest, kirikus oli rahvast küllalt. 

                                                                                                                                      *** 

Jumalateenistusele minnes olin juba erutatud natuke oma venna Jaani pärast. Õnneks teadsin ma aga ainult esimest sõnumit, mis „Päevalehes“ 17. juunil ilmus. See sõnum oli järgmine: 

„Kaks tulekahju. 

Hiljuti põles Uue-Võidu vallas, Viljandimaal Jaan Köögardal’i saeveski ühes sisseseadega ära. Tulde jäi aurukatel, kaks sindlimasinat, jahuveski sisseseade, laastuhooned, rehepeksumasin ja hulk vähemaid tööriistu, mille väärtus kogusummas 1 436 500 mk. Hoone väärtust hinnatakse 250 000 m. peale. Maja ja sisseseade olid kinnitatud 1 195 000 m. eest. Peale selle hävines tules kohaliste elanikkude metsamaterjaale 150 000 marga väärtuses. Millest tuli alguse sai, on teadmata.“ Teine tulekahju oli Petserimaal. 

Pärast jumalateenistust aga ütles Leib, et Hilda mulle Keilast oli telefoneerinud, et ta Viktori käest kirja saanud, kes teatanud, et Jaani asi hoopis halb. Ruttu läksin Leib’iga veel välja ja ostsin „Päevalehe“ ja „Vaba Maa“. Neis oli peaaegu ühetaoline sõnum, mida „Vaba Maa“ muidugi rohkem oli täis puhunud kui „Päevaleht“. „Päevalehe“ sõnum 18. juunil on järgmine: 

„Kahtlane tee rahapuudusest pääsemiseks. Oma varandusele tuli otsa. 

Eila teatasime suuremast tulekahjust Viljandimaal Uue-Võidu vallas, kus Jaan Köögardal’i saeveski ühes sisseseadega ja mitmesuguste masinatega ära põles. Sündmuse lähemal uurimisel on politsei andmeid saanud, mis oletada lasevad, et omanik ise oma saeveski põlema süütas. Kõige pealt hakati selgitama J. Köögardal’i ainelist seisukorda. Selgus, et tema saeveski on koormatud enam kui miljonilise võlaga. Veskihoone ja põlenud masinate väärtus oli kaugelt vähem, kui omanik üles andis. Näit. olnud lokomobiil ja rehepeksu masin juba vanad, ostetud 1922. a. 255 000 marga eest, kuid kinnitussumma tõusis 600 000 marga peale. Samal ajal kaebanud Köögardal alati rahapuuduse üle. Umbes kuu aja eest olnud K. Viljandis „Küttide Kodus“ ja kurtnud seal mõnele tuttavale oma rasket majanduslist seisukorda ja ütelnud, et teda võiks päästa ainult tulekinnituse preemia. Sealsamas teinud ta ühele Viljandi kodanikule ettepaneku tema veskit põlema süüdata, lubades tasuks 25 000 mk. Viljandlane lükkanud ettepaneku tagasi. Eeltoodud andmed olevat tunnistajate läbi tõendatud. See asjaolu andis võimudele põhjust J. Köögardal’i tulesüütamises kahtlustada ja teda vahi alla võtta.“ 

Täna sain kodus Viktori kirja, mis järgmine on: 

„Naanul, 17. VI. 25. Armas vend! Oled ehk vast juba kuulnud tuleõnnetusest Mooril,  mis juba nädala eest oli. Nimelt põles Jaanil saeveski ühes kõigi masinatega maha, mis seal sees olid. Järele jäi tal ainult isesõitja ühes viljapeksumasinaga, mis õue peal seisid. Masinad ja küün, kus nad sees olid, olid Jaanil kinnitusselts „Oma’s“ kinnitatud 1 195 000 marga eest. Tuli algas öösel kella 1 ajal ja seda märkasid esimesena asunikud, kes oma teed tegid ja need äratasid ka Jaani üles. Sel korral oli saeveski juba üleni leekides ja ka seina lähedal seisvad laua ja palgihunnikud, mis võõraste inimeste ja enamasti asunikkude omandus oli. Peale asunikkude põlesid ka Varese Koppeli lauad kõik ära. Kui suur asunikkude kahju on, ei tea, aga Koppelil on umbes 140 000 marga eest laudu ära põlenud. Inimeste viha Jaani vastu oli piirita, sest tema põlenud varandus oli kinnitatud, neil oli aga kõigil kinnitamata. Asunikud hakkasid Jaani kahtlustama, et ta ise on saeveski põlema süütanud, ja tahavad seeläbi Jaani käest omad lauad välja nõuda. Nad leidsid peagi mehe, ühe asuniku, kes öösel teed oli tegemas ja olevat umbes järgmist tunnistanud: tema läinud oma hobusele öösel Moori heinamaalt rohtu varastama ja näinud, et Moori õuest tulnud üks mees välja, keda ta Jaaniks arvanud, ja läinud saeveski poole; temal hakkanud hirm, et teda kinni võetakse, ja jooksnud minema, ja kohe peale selle hakkanud saeveski põlema. Nii umbes on ta tunnistanud; kindlasti ma seda ei tea, sest ma ei ole protokolli näinud. Selle tema tunnistuse peale võeti Jaan esmaspäeval vahi alla ja asi läheb muidugi kohtusse. Millal ta kohtus harutusele tuleb, seda ma veel ei tea, kuid sinna on vist veel hulk aega. Täna läheme Emmaga linna vaatama, kuidas lood on ja kas Jaani on kuidagi võimalik kautsjoni vastu eeluurimise vangistusest vabastada. Jaan saatis linnast veel kirja Emmale, milles ta sind palub mõnda ustavat ja tublit advokaati temale kaitsjaks muretseda. Arvan, et Viljandi advokaadid ei ole selleks sündsad, sest need võidakse ka kergesti vastaste poolt ära osta, kes muidugi juba valetunnistuste peale välja lähevad; sellepärast ole nii hea ja muretse Tallinnast keegi ustav ja tubli advokaat Jaanile, sest see oleks hirmus, kui nad Jaani süüdlaseks teevad. Kuula seda kohe. Sinu vend Viktor.“ 

Ma isiklikult usun, et Jaan õige on, kuid pead anda tema eest siiski ei julgeks. Igatahes ei peaks tema põlenud varandus mitte olema väärtuse poolest alam kui kinnitussumma. Mõttetu oli põlema panna saeveskit nüüd, kus tal tööd oli. Igatahes on see mul üks suurematest muredest. 

*** 

Teisipäeval oli ka Hilda Tallinnas. Alide sõitis Paidest suveks ära. Nad ostsid kübarat ja kleidiriideid ja sõitsid koos õhtupoolikul Keila. 

 
[1]Jaan Järve (1894-1945), vaimulik, toimetaja ja poliitik; 1920-21 Postimehe tegevtoimetaja; 1921-23 Tallinna Teataja peatoimetaja; 1923-44 Laiuse Püha Jüri koguduse õpetaja; 1928-30 Pühapäevalehe peatoimetaja; 1944 siirdus Saksamaale.[2]Arnold Kerem (1893-1942), vaimulik; 1924-25 Ülikooli koguduse õpetaja; 1925-40 Palamuse Püha Bartholomeuse koguduse õpetaja; 1940-41 Tartu Jaani koguduse õpetaja; 1941 arreteeriti Nõukogude võimude poolt ja viidi Venemaale.[3]Herbert Konstantin Johannes Lieberg (1891-1949), vaimulik; 1914-19  Pöide ja Saaremaa Jaani koguduse õpetaja; 1919–22  Nissi Maarja koguduse õpetaja; 1922–30;   Kaarma koguduse õpetaja; 1931 oli ta Eestimaa sisemisjoni rändjutlustaja ja Tallinna Peeteli koguduse õpetaja Roderich Bidderi isiklik adjunkt; 1931 siirdus  Saksamaale, kus töötas vaimulikuna.[4]Oskar Amberg (1878-1963), riigitegelane ja insener; 1914–18 Tallinna kindlustustes töödejuhataja-insener; 1919–21 Vabadussõjas sõjaministeeriumi insenerioskonna ülem; Tallinna silikaat-telliskivivabriku O. Amberg & Ko asutajaid; 1923–24 töö- ja hoolekandeminister; 1924 sõjaminister; 1925–26 teedeminister; 1934–40 Tallinna Eesti Kirjastusühisuse juhatuse liige; 1944 siirdus Saksamaale.[5]Alfred Verner Nirk (1889-1941), riigitegelane ja kohtuametnik; sõjaväe abiprokurör Vabadussõjas; kohtuvalitsuse juhataja; talupidaja Käspre talus Pääskülas; 1941 arreteeriti ja hukati Nõukogude võimude poolt. 

Keilas, 22. juunil 1925 

Reedel telefoneerisin ma Saarepeedile, paludes sõna saata Naanule, et minu noorem vend Viktor siia sõidaks. Laupäeva hommikul oligi ta Keilas. Mitmesugused asjad lasevad seda kindlaks pidada, et Jaan ikkagi õige on. Pühapäeval olin ma Rannamõisas surnuaiapüha pidamas (herra Peks oli ka seal ja sõidutas mind oma hobustega). Tee peal minnes ristisime Tabasalu külas ühe lapse ja tulles Vääna Postil teise, kell 7¼ õhtul laulatasin Keila kirikus ühe paari. Alles kella ½9 paiku jõudsin koju tagasi. Kohe kirjutasin pikema seletuskirja Jaani isiku kohta ja kirjeldasin kõik, mida tulekahjust teadsin. Saatsin Viktori täna hommikul Tallinna. Hilda ja Alide läksid ka Tallinna, tulles õhtupoolikul tagasi, kuna Viktor Naanule sõidab. 

Vikrot viidi Leib’i juure ja selle poolt advokaat Ott’i juure, kes terve selle teadaoleva materjaali läbi vaatas, arvates, et asi hästi lõpeb. Ott saatis minu seletuskirja, paar sõna juure lisades, oma sugulase, advokaat Liivak’u[1] kätte Viljandisse. Viktor sõitis õhtul Tallinnast Viljandisse. Hilda ostis meie nimel Viktorile hõbeuuri pulmakingituseks. Viktor võttis naise märtsikuus. Jumal ise peastku Jaan! 

 
[1]Hermann Julius Liivak (1890-1942), kohtu-uurija, advokaat. 

Keilas, 25. juunil 1925 

Viktor käis esmaspäeval 22. juunil Tallinnas adv. Ott’i juures, kes teda omakorda saatis Viljandisse oma sugulase, advokaat Liivak’u juure. Teisipäeva õhtul tuli korraga siia Jacobsen. Tema oli Viljandis politseid revideerimas ja seal kantud temale ka minu venna asi ette. Jacobsen leidnud, et süüdistus mitte ei ole usutav; ka ütelnud Viljandi kriminaalpolitsei, et Jaani pealekaebajad kaabakad olevat. Kohe hakkanud Jacobsen ka seletama, et Köögardal’id ausad inimesed on. Kohtupalati prokuröör Välbe[1] oli parajasti Viljandis – sellele rääkis Jacobsen ka otsekohe, ja Välbe saanud igatahes kaastundlikuks, lubades Tallinnas asja läbi kaaluda. Viljandis on aga üks väga narr ja loll prokuröör Jaan Putnik[2], „Fraternitas Estica“ [3] mees, kes minuga koos ka oli „Fr. Esticas“ ja minu vaenlaseks sai. Selle mehe kohta maksab igatahes Ladina vanasõna: „Iga inimene on ekslik, aga üksnes loll jääb kindlaks omas eksimises!“ Selle mõjul ongi Jaan vahi alla võetud. Jacobsen soovis, et mina ise Välbega räägiksin. Olles eila Hilda ja Alidega Jacobsenide Keila majas külaliseks, sõitsin ma täna Tallinna, et Jacobseniga koos Välbe juure minna. Kahjuks oli Välbe Narvas, ma aga jätsin Jacobseni kätte ühe pikema kirjutise Jaani ja tuleõnnetuse kohta, ka Viktori kirja. Kui Välbe koju jõuab, läheb Jacobsen selle materjaaliga tema juure; advokaat Ott on lubanud Jacobseniga ühes minna. Välbe võiks Viljandi peale igatahes mõjuda. Politsei peavalitsuses olin koos ka kriminaalpolitsei ülema Kuus’iga. 

Vihmased ilmad on. Eila jäi surnuaiapüha Keilas pidamata vihma pärast. Pidasin Jaanipäeva jutluse kirikus. 

 
[1]Paul Välbe (1882-?), prokurör; 1925-40 riigikohtunik.[2]Jaan Putnik (1879-1939), prokurör, advokaat.[3]Fraternitas Estica – 1907. aastal loodud üliõpilaskorporatsioon Tartus. 

Keilas, 26. juunil 1925 

Jacobsen telefoneeris, et Välbe ikkagi veel mitte koju ei ole jõudnud. Jaan on seega juba 1½ nädalat kinni olnud. Hea on, et on hoolitsejaid nagu Jacobsen. 

Keilas, 27. juunil 1925 

Jacobsen telefoneeris täna Keilast. Ta oli Välbega Tallinnas koos olnud ja et Välbe Haapsalusse sõitis, siis olid nad koos veel Keilani sõitnud. Välbe on Jaani vabastamise poolt, aga otsekohest käsku ta Viljandile ei või anda; Viljandiga kaudse õiendamise jätnud ta oma abi kätte. Vast läheb korda Jaani vabastada. Niisugusel korral on Jacobsen meile tõesti nagu Jumala ingel. Jah, Jumal peasta! 

  • 10.06.1925 Viktor, Ellinor ja väike Hilda
  • 30.06.1925 Hilda Adele Köögardal, pr. Jacobsen, pr. Greenberg, loomaarst Bohl, Alide Kuusik, hr. Jacobsen, pr.Bohl, lapsed: Hilda ja Ellinor Köögardalid, Karin Greenberg, Hugo Jacobsen
  • 30.06.1925 Keila kirikumõisa aias Ellinori sünnipäeval: pr. Greenberg, Viktor, Hilda Adele, Ellinor Köögardalid, pr. Jacobsen, Karin Greenberg, Hilda Köögardal, pr. Bohl, seisavad: hr. Bohl, Alide Kuusik, hr. Jacobsen pojaga, Adelheid Kallion
  • 20.06.1925 Keila kirikumõisas Hilda Adele Köögardal
  • 20.06.1925 Keila kirikumõisas Hilda Adele Köögardal

JUULI

Keilas, 2. juulil 1925 

Jaani asjus ei ole seni veel ühtki paremust. Kohtupalati prokurööri abi oli küll telefoneerinud Viljandisse kohtu-uurija Luhale [1], kuid see vastanud, et otsekohe veel midagi vabastamise suunas ette võtta ei võivat, kuna ta asjasse ei olevat süvenenud. Kohtu-uurija lubanud asja igatahes kiirendada. Kohtupalati prokurööri abi juures käis Jacobsen. 

Pühapäeval, 28. juunil käisin Hildaga Vääna mõisas politsei raiooniülema Semelsoni last ristimas. S. on Beschkovos minu poolt leeritatud 1919. a. suvel. Olime pärast ristimist ka pidulaual, mis üsna hästi kaetud oli; ka Saku ja Jõhvi õlu ei puudunud. 

Teisipäeval, 30. juunil oli Ellinori sünnipäev; Ellinor sai viieaastaseks. Kohvil ja õhtusöögil olid: Jacobsenid oma Hugoga, tohtriproua Greenberg oma Kariniga, loomatohtri Bohl’i paar. Bohl käis Alidega alevis ja tõi sealt 10 pudelit Jõhvi musta õlut. Olid kõik väga heas tujus. Muidugi tegin ma ka ülesvõtteid, nimelt 3, õitsvate jasminide juures. Keskpäeval käis meil ka Baltiski õpetaja Lesta oma prouaga; nad olid Bohli juure tulnud, õhtupoolikul enne rongi peale minekut tulid nad uuesti meile ja jõime üheskoos kohvi. 

Eila õhtul kell ½ 8 sõitsin Hilda, Alide ja Jacobseniga Nõmmele. Leib tõi oma suvimaja Vaivarast ära Nõmmele, ostis veel materjaali juure. Esmalt oli tal P. Kuusik kaasosanikuks, pärast taganes see ära. Aga maja sai siiski valmis. Eila õhtul õnnistasin ma seda maja. Ühtlasi oli Leibi 40. aasta sünnipäev. Oli pidulaud ilma alkoholita. Peale meie olid seal: õp. Eilart[2], Leib’i 2 õde, vend, õetütar Lydia Kurrikoff, majaehitaja insener Adolf, paar uue maja naiselanikku sakslast, Leib’i teenijad ja perenaised, üks majanaaber kaitseliidu ohvitseri ülikonnas j.n.e. 

Jacobseni tervis oli paha, nõnda et ta suutäitki ei söönud; kell 11 õhtul saatsime ta Tallinna. Meie kolmekesi sõitsime täna hommikul kella 8-ks Keila. 

Ilmad on laupäevast saadik küll kuivad, kuid puhub päris tormituul. Baromeeter ometi näitab 762. 

Ajakiri „Agu“ jääb seisma. Sellele määratud piltidega minu artikkel „Varbolat vaatamas“ ilmus „Nädalas“, „Päevalehe“ esmaspäevases väljaandes. 

 
[1]Leonhard Ernst Luha (1888-?), kohtu-uurija, advokaat.[2]Anton Eilart (1892-1972), vaimulik; 1923-44 Nõmme Rahu koguduse õpetaja; 1948 arreteeriti ja saadeti Siberisse; 1956-70 Rannamõisa koguduse õpetaja. 

Keilas, 6. juulil 1925 

Reede hommikul sadas. Kui keskpäeval eraleeri lõpetasin, oli kõige ilusam ilm juba. Ma sõitsin Joale vanu inimesi armulauale võtma, ja Hilda ühes laste ja Alidega tuli kaasa. Sõitsime sellepärast, et kirikumõisa ja Keila vahel kiviteed tehakse ja hobusetee nüüd ajuti Keila mõisa porist põldu mööda käib, läbi Kumna, Humala ja Vääna. Kuna teised teed mööda Joa mõisa edasi sõitsid, läksin mina Loigu poe juurest jala Joa külasse, kus 2 vana inimest armulauda sai. Sealt läksin läbi heinamaade Joa mõisa, kus veel 6 inimest armulauale võtsin. Teised vaatlesid sel ajal koske. Ellinor oli seal vees sulistades istukili kukkunud ja tema pükse kuivatati siis männi otsas, kui mina ka ükskord pooleks tunniks kosele sain, tehes seal 3 ülesvõtet vahepeal pilve läinud ilmaga. Hakkasime kell 7 õhtul koju sõitma. Joa mõisa lähedal tabas meid üks silmanähtavalt küll väike pilv, mis aga ometi nii suureks paisus, et ka minu aluspesu märjaks sai. Teistel suurt häda ei olnud, sest nemad olid vihmavarju all ja võtsid heinakotigi kaitseks ette. Et aga vihm soe oli, varsti ülegi jäi ja pilved taevas sulama hakkasid, siis oli meeleolu kõigil hea. Armulaua jaoks kaasa võetud meie omatehtud veini (ma olen Keilas alati haigeid ja vanu oma veiniga jootnud, et mul koguduse veiniga ühtki tegemist ei oleks ja ma ka sellega ühenduses olevaist juttudest vaba oleksin) andsin lastele, et neil soe saaks. Ellinor sai selle läbi aga nii lõbusasse tujusse, et terve tee naeris ja naljatas ja nii palju oma sünnipäeva saia, mida meil kaasas oli, ära sõi, nagu kunagi enne mitte. 

Laupäeval, 4. juulil käisime Kumna Mõhku peremehe Reinvarti[1] tütre leeripidusöögil, mida mõnesugusel põhjusel laupäeval enne õnnistamispäeva peeti. Olime jälle kõik – mina, Hilda, lapsed ja Alide. Seal oli ka üsna hea olla: sai hästi süüa ja koduõlut juua. Tegin seal ka 2 pilti. 

Eila õhtul käisin Hildaga Kumna mõisas loomaarst Bohl’i külastamas. Viisin temale ja ka Dr. Greenbergi prouale Ellinori sünnipäeva pilte. Bohl’i juures oli veel tema proua vend Dr. Hold[2] proua ja tütrega, üks isand H. Laur, sakalaanus, üliõpilane, kes Harju maakonnavalitsuses ametis on, ja Greenbergid. Oli väga hea olla. Ajaviiteks jõime õlut. Kaeti kohvilaud ja pärast anti ka õhtusööki. Kell oli 11 õhtul läbi, kui koju jõudsime, kuna Kumna kell 5 õht. läksime. 

Kella 11–4 päeval oli mul kirikus eraleerilaste õnnistamine, mitusada inimest armulaual, 1 laps ristida, 1 surnu matta ja 2 paari eraldi laulatada. Oli väga palav ja väsitav ilm. 

 
[1]Albert Reinvart (1895-1975).[2]Herbert Andreas Hold (1887-1981), sõjaväelane, kopsuarst. 

Keilas, 7. juulil 1925 

Eila käisime Rannamõisas – Hilda, Alide, proua Bohl ja mina. Lapsed jäid koju. Kell ½ 1 p.l. sõitsime välja ja kell ½ 12 õhtul olime jällegi kodus. Oli väga ilus, päikesepaisteline ja soe päev. Soojust oli üle 20° R. Käisime meres ka suplemas. Mina püüdsin suplemisel kaks väikest lestakala kinni: kui neid liiva seest üles hirmutatakse, siis jooksevad nad harilikult just inimese jalgade alla, kust neid kerge on kinni võtta. Kalda ligidal on aga üksnes väikesed lestad, suured on sügavamas vees. Meie läksime Rannamõisa kõrge kalda alt läbi Tiskresse ja tulime kalda pealt tagasi. Jalutuskäigul oli köster Dunkel kaasas. Tähelepanu pöörasime seekord jalakate peale, mille lehed väga lopsakad kõrge kalda veerengul. Üldse kasvavad seal väga hästi kõiksugu lehtpuud: pihlakad, lepad, tommingad j.n.e. Fotografeerisin muu seas röövlikoobast ja kuradikantslit. 

                                                                                                                           *** 

Jacobsen telefoneeris täna Jaani asjus. Ta oli Viljandi meestele tuld alla teinud, nimelt kriminalpolitseile, et Jaani asi rutem läbi vaadataks ja Jaan vabastataks. Kohtu-uurija Luha olevat kahe mehe asemel, sest teine uurija on puhkusel, Viljandis olevat tapmisi ja muid asju praegu palju uurida, sellepärast ei ole Jaani asja veel uurida suudetud. Siiski olevat lähemail päevil lahendamist oodata. Pikale venib see asi, ei jõua ära oodata. 

                                                                                                                           *** 

Õhtupoolikul läks meist kaks piksepilve vihmaga üle. Laupäeva öösel vastu pühapäeva oli ka väga kange välgulöömine. On praegu väga soojad ilmad. Täna oli keskpäeval +21½° R. 

Keilas, 9. juulil 1925 

Üleeila õhtul olin juba magama heitmas, kell oli 10 läbi, kui korraga veel üks mees siia sõitis. Ta kutsus mind haige juure Viti Soontevahele, seega paarkümmend versta siit eemale. Haige oli vana mees ja arvatavasti kopsupõletikus; kardeti, et ta õige pea ära sureb. Ei jäänud muud nõu üle, kui hobune ette panna lasta ja sõita. Sõitsin läbi Vääna Posti – Vähiküla – Vääna mõisa; sealt pöördusime kõrge paekalda alla, mis Türisalu juurest tuleb ja Vääna Vaila küla juurest läbi Vääna mõisa äärekohtadeni ulatub. Vahetevahel on selles kõrges kaldas paas hästi paljastunud; ka on venelased ilmasõja ajal sinna pae sisse mõnesuguseid ruume teinud, mille avaused öösel mustendavad. Kõrge kalda ligiduses oli igasugu suvilillede rohkus. Pärast õhtust pikset oli taevas selge, ja tõusnud, kõrgemale kerkiv täiskuu valgustas isegi valget suviööd. Soe oli, kuid ma sooja väga palju ei tunnud, vaatamata talvepalitu ja selle üles tõstetud krae peale – mul oli väike palavik ihus. Kuigi tee kõrge kalda all väga vaevane ja roopline on, siiski oli suviöine loodus nii suurepäraline, et väga hea tundmusega sõitsin. Siis sõitsime veel mitu versta Vääna metsa mööda. Okaspuud oma öiste varjudega, sealsamas õre männimets kuuvalgel – kui ilus, ilus!.. Korra kuulsin lähedaloleva jõe kohast konnakontserti, mis õige iseäraliselt kostis … Haige oli üleval, kõik majarahvas ka üleval, väike lamp põles, seina külge kinnitatud. On üks väike 15-tiinuline riigirendikoht. Ruum, kus haige sees oli, oli viletsavõitu; ei olnud ka midagi seal paremini seatud minu tulekuks. Armulauda pühitsesin ühe katmata lihtsa vana laua peal. Maja asub mõnisada sammu merest eemal liivakünkal. Käisin ka mere ääres, oodates, kunni ilm päris valgeks läheb, et siis koju sõitma hakata. Meri oli peeglisile. Nagu peopesa peal oli Türisalu kallas – oli ta ju sealt üksnes paari versta kaugusel. Eemal paistis Suurop. Merekallas Türisalust Suuropini on madal: liiv ja suured kivid vee ääres; üksnes mõnes kohas suuri kiva ei ole. Kalamehed olid parajasti merel; kuid üksnes 2 kalapaati oli väljas, teised paadid olid kõik kaldal. Vaikse ilma käes kuuldusid selgesti kaugelt merelt aerulöögid ja üksikud sõnad. Vaatasin, kuidas Vitti ojakene liivaküngastest enesele sängi on läbi kaevanud ja paaris harus merre suubub. Vahetevahel otsib ojakene enesele kevaditel jälle uue tee, sest kevadel on ta ju suur ja lõhub kergesti liivakünkaid, sünnitades üsna kõrgeid kaldaid, mille vahele on langenud ülalt murumättad. Taevas läks aga kord-korralt valgemaks ja ma läksin tagasi haige juure, kellega veel rääkisin. Siis hakkasin sõitma. Oli juba valge. Peagi tõusis päike. Terve loodus hiilgas vaikses rahus ja puhtuses. Lilled ja linnud, puud ja põõsad – kõik oli nii armas, nii ilus. Ei tunnudki seda, et olin öö ilma magamata. Ei tunnud ka päeval väsimust. 

Oli ka eila pea terve päev otsa ilus ilm. Õhtuks tuli aga sadu ja täna sajab tugevasti. Natuke nagu märjavõitu on olnud viimased nädalad! On küll väga soe. Eila oli 22° R vilus. Kurgid kasvavad imekiiresti ja hakkavad peagi juba õitsema. Üleeila käisin Keila jões, mis kallaste vahelt välja kippub tulema, esimest korda suplemas, eila ka. Rannamõisas suplesin meres. Vesi on nii hea praegusel palaval ajal! Aga nii palav on ilm, et enne juba higiseks lähen, kui jõe äärest koju tagasi jõuan. 

Keilas, 10. juulil 1925 

Täna keskpäeva paiku telefoneeris mulle Viljandi kriminaalpolitsei, muidugi Jacobseni ülesandel, aga väga viisakalt ja lahkelt, et praegu Jaani vabastada ei saa, sest prokuröör Putnik on selle vastu, kuid nädali pärast tulevat ametipuhkusel olev kohtu-uurija koju, siis ehk minevat see korda. Kohtu-uurija Luha, kes selle aset praegu täidab, ei suuda töörohkuse pärast Jaani asja mitte ette võtta. Politsei lubas mulle jälle telefoneerida, kui midagi teha on saadud. Jumal peastku Jaan! Putnik on igavene loll ja vastik mees. Ta astus selsamal ajal „Fraternitas Estica“ liikmeks, kus minagi seal olin. Mina teda ei sallinud, tema mind muidugi ka mitte. Vast on Köögardali nimi juba temale tõukeandjaks, et ta Viljandi kaabakatega ühines minu venna vastu. 

Keilas, 12. juulil 1925 

Pidasin täna surnuaiapüha, mida Jaanipäeval vihma pärast pidada ei saanud. Rahvast oli nagu pilv. Oli ju ka ilus ilm, mis vahetevahel pilvitas. Jutluse ajal langes minu peale ka kaks vihmatilka. Õhtupoolikul müristas ümberkaudu. 

Meie sööme nüüd aiamaasikaid juba umbes nädala aega. Eila leidsime ka mõned küpsed kollased aiavabarnad. Tänane pühapäev oli kerge, sest peale surnuaiateenistuse oli üksnes 1 laps kirikus ristida ja kodus 1 tunnistus anda. 

Keilas, 18. juulil 1925 

Teisipäeva, 14. juuli hommikuse Haapsalu rongiga sõitsime Nõmmele, Leib’i juure: Hilda, Alide ja mina. Olime pool päeva Nõmmel Leib’i majas; seal oli ka preili Lydia Kurrikoff. Pärast lõunat sõitsime Tallinna, kus veel kauplustes käisime. Trammiga sõitsime sadama vaksalisse ja sealt kitsaroopalisega Rapla. Rapla sõitis peale meie ka preili Kurrikoff. Raplas oli meie praostkonna õpetajate konverents pühapäevakooli kava asjus. Saime kell 8 õhtul Rapla kirikumõisa; praost oli Kohilast saadik ühes meiega. Alide ja preili Kurrikoff sõitsid vaksalist Sõerumäele. Teisipäeva õhtul meie peale jutuajamise ja söömise kirikumõisas midagi ei teinud. Kolmapäeva hommikupoolikul seadsime kava kokku. Õp. Bidder tuli ka. Enne lõunat tulid ka preilid Sõerumäelt kirikumõisa, kuhu nad õhtupoolikuni jäid, kus ka Hilda nendega koos natukeseks ajaks Sõerumäele läks. Mina käisin ühes teistega enne lõunat suplemas, sest oli, nagu nüüd viimastel päevil ikka, väga soe ilm. Fotografeerisin muidugi ka. Õhtusöögi ajal tuli Hilda ühes oma õega Sõerumäelt tagasi. Alide jäi nüüd kirikumõisa öömajale, sest järgmisel hommikul pidime ära sõitma. Sõitsime neljapäeva hommikul kell ½ 6 Raplast välja, Tallinn-Väikses lahkusime rongi pealt ja sõitsime omnibusiga Jaani kiriku juure. Käisime veel turul vähki, räimi, kurki, lillkapsast j.n.e. ostmas. Kell 8,57 hom. sõitsime Baltiski rongiga Keila. Veel selsamal päeval käisin Maerus ja tee ääres ka Liholas haigete juures. Esmaspäeval käisin Ääsmal haigete juures. Mõlemas kohas olid mul lapsed kaasas ja korjasime tee ääres ka köömneid. On väga meelepäralised ja soojad ilmad. 

Kurgid õitsevad meil juba nädal otsa. Võib jällegi head saaki loota. Enam kui nädali eest sõime juba ka värskeid kartulaid. Praegu on meil aiamaasikate hooaeg kõrgemast tipust juba allapoole nihkumas. Aiavabarnad on juba valminema hakkanud. 

Eila käisin Keila jões suplemas. Kirikumõisa heinamaa kalda alt püüdsin ma suplemise ajal 8 vähja. Täna öösel käisin Hilda ja tohtri abielupaariga Tuula teliskivivabriku all vähki püüdmas. Viie nataga saime üle 100 vähja. Tohtril oli nattu rohkem ja ta sai muidugi ka rohkem. Oli soe öö; pool taevast oli küll pilves, kuid ometigi vihma ei sadanud. Eelmisel ööl müristas väga kõvasti ja sadas ka vihma. Üsna meelepäraline suvi on praegu. 

*** 

Jaani asjus kirjutasin papale ja sain tema käest järgmise kirja: 

Naanul, 13. juulil 1925. Armas Adu! Meie teame kõik, et Jaan on ilma süüta. Temal oli mitu virna palke veel, mis ta inimestel pidi laudadeks saagima, nõndasama oli temal oma värki, vankrid, mis tulle jäid, mis aga kassasse üles polnud võetud, puievedamise vanker, hobuseriistad, saekaatri vedamise vanker, hulk saagisid, kõik masinate rihmad, puud; need kõik ei olnud kassasse üles võetud. Katla laskis tema saepuru kütmiseks sisse müürida, et vähem katla kütust läheks j.n.e. kõik, mis ma veel ei tea. Nüüd oli tema kõik oma tööga joones, seal tahtsid veel paljud laudu hööveldada; et temal höövelt ei olnud, siis pidi tema Tusti paruni käest tooma, aga et parun kallis mees oli, siis jättis selle ja tegi Raia Puhuga kauba ära. See lubas palju odavamalt oma höövli. Siis oli tema mõttes kõik juba joones ja tööd oli palju teha. Ka rääkis meile, et „selle saekaatriga ma teenin edasi, aga isesõitja müün mina maha; siis olen mina kõigist võlgadest vaba.“ Nüüd räägin, kuidas hakatuse lugu oli. Sel ööl, kui veski maha põles, olid teetegijad öö läbi teed tegemas, ja üks Võsa nimeline oli Jaani heinamaa pealt heinu varastanud ja näinud, et üks veski küüni pool käinud; seda nähes hakkanud tema kartma, et teda kinni võetakse, ja pannud kohe minekut, saanud aga tükk maad eemale läinud, siis näinud, et küün põleb; aga Moori mõisa asunik, kes Jaaniga vastupidi on, oli seda juttu kuulnud ja oli kohe politseile kaebanud; siis viidi Jaan kohe kinni. See kaebaja oli aga süüdistanud Jaani, et Jaan olla ise pistnud põlema. Jaan oli aga südaööl maganud, kui üks teetegija teda oli üles äratanud. Kaebaja nimi on Roosi. Emma nutab iga päev, et „olime ühes ja magasime rahulikult, aga nüüd viidi Jaan ilma süüta vangi.“ Ka Lints Jüri oli sel ööl oma Annega kõrvaltoas, kus Jaan ja Emma olid, neid ei kuula mitte keegi. Nüüd oli asi joones, lauakahju saajatel ja tuleagentidel, need olid veel tunnistusi otsinud, nagu kuulda maksu eest, et Jaan ikka süüdlaseks jääks, kuna aga kaabakad endid üles annud, et maksu saada. Üks on Jaani oma sõber Veinberg, kes Jaani juba koolis enese järele kiskus, ja teine üks Siirak, mõlemad kaabakad: Veinberg murdvaras ja Siirak ilma inimese õiguseta; need tunnistanud, et Jaan olla neile 25 000 marka pakkunud, et põletagu tema saeveski maha, kuna nemad ei olla mitte seda pakkumist vastu võtnud. Veinberg oli rääkinud Viktorile, et nemad on olnud Küttide Kodus, seal võtnud paar pitsi viina ja tema on käinud 3 minutit väljakäigu kohas; tema ei teadvat, mis nemad seal olevat rääkinud, aga nüüd olevat ka teda tunnistajaks pandud; ütelnud, et „mina ei lugenud protokolli, muud kui kirjutasin alla; Siirak on ilma õigusteta, ega tema tunnistus ei maksa.“ See oli tema vabandus olnud. Aga Pohrti preili oli rääkinud Viktorile: Veinberg olla tunnistanud Jaani peale, et Jaan on pakkunud temale 25 000 m. põletamise eest, aga tema ei olevat seda vastu võtnud; siis näidanud Siirakut, et tema on ilma õigusteta, rääkigu temale, ja Siirak ei olevat ka seda pakkumist vastu võtnud. Viktor teadis, et saed ja rihmad, peale ühe masinarihma, olid kinnitatud. Ka hulk masinaõli põles ära. Kaebaja Roosi annud veel üles, et masinarihmad olla alles; käidi vaatamas, ei olnud ühtki rihma, kõik oli põlenud. Mina olen nüüd advokaat Liivak’u ette võtnud ja maksin tema kätte kautsjoni 100 000 m, et Jaan välja peaseks seni, kui ehk kohus ette tuleb. Kõige suurem nuhtlus on minul: ei tea, kust raha saan laenata; advokaadi raha, kautsjon, võla protsendid ja summa, kõik on minu kaelas, neil ei ole üht marka abi anda; teen laenu, kust saan. Jaanil enesel on tööraha inimeste käest saada; et Jaan kinni on, sellepärast ei maksa ükski tema raha. 

Veinbergi lugu räägin veel. Tema oli 2 aasta eest varguse pärast jooksus, politsei otsis teda taga ja ei leidnud üles, aga tema oli Moori Jaani juures peidus; et Jaan temast enam lahti ei saanud, siis andis ta teda salaja politseile teada. Politsei tuli kohe teda otsima, aga Jaani poiss oli näinud, et otsija tuleb, oli kohe Veinbergile ütelnud, kuna Veinberg kohe metsa saanud pugeda. Kui otsija ära läks, tuli Veinberg tagasi, ja Jaan ei võinud teda enam pidada, vaid saatis teda oma poisi ja hobusega minema. Tee peal rääkinud ja ähvardanud Veinberg, et „ükskord pean ma seda teada saama, kes mind üles on annud“; sellele on tema igavesti lubanud kätte maksta. Hirmus oli tema ähvardus olnud; kas poiss veel tunnistab seda, ei tea, aga see kaebtus on sisse antud. See on nüüd meie arvus, et Veinberg maksab ja ise põletas. Kõige paremat soovin. Sinu isa.“ 
Minu süda on täis Viljandi ametnikkude – politsei ja prokurööri peale, kes kaabakate tunnistuste põhjal õige inimese vastu välja on läinud. Tõesti, niisuguseid kuluks küll lähema oksa külge üles puua! Ometi ei saa niisugused vasikad ühtki karistust siis, kui Jaan ükskord peaks õigeks mõistetama. 

Keilas, 20. juulil 1925 

Laupäeva õhtust pühapäeva õhtuni oli meil 2 üliõpilast: Harju maakonnavalitsuses ametis olev stud.jur., sakalanus H. Laur, ja tema sõber, stud.hist. Ants Vihman. Mõlemad on Viljandimaalt pärit, Vihman on minu venna Viktoriga ühes koos Viljandi kihelkonnakoolis olnud. Vihman sõidab Eesti Kirjanduse Seltsi ülesandel Hiiu- ja Saaremaale kihelkondade ajalugusid uurima. Selleks sai ta ka minu poolt mõnda juhatust; ka andsin mina temale oma „Keila kihelkonnaloo“ kaasa. 

Eila olid ühed suuremad pulmad. Arudevahe kaupmees Alfred Väderik[1] võttis naise (Marie Ruut’i). Laulatusele tuldi 2 sõiduauto ja 2 veoautoga. Rahvast oli kirikus peaaegu niisama palju kui jumalateenistuse ajal. Mina olin ka pulma kutsutud. Sõitsin ühes Hildaga enne Jõgisu koolimajasse, kus Saue-Jõgisu haridusseltsi kutsel ajaloo kõnet „Eesti kurbloolusest (Miks oleme nii väikeseks rahvaks jäänud?)“ pidasin. Jõgisu koolimaja ees oli riigivanema auto, millega haridusminister Rahamägi oli sõitnud, kes ise ühes lähedalolevas talus oli. Rahamägi isa oli ju kaua aega Jõgisul kooliõpetaja. Olin Rahamäega ka koos. Ta oli Hageris jutlustanud ja sõitnud Jõgisule, mõeldes pärast ka minu juure Keila ja surnuaiale isa hauda vaatama sõita; nüüd siis sõitis ta üksnes isa hauda vaatama. Rahamägi koolimaija enam ei tulnud, kus ta enne sees oli käinud, vaid laskis mind seest enese juure kutsuda. Pidasin siis kõne ära ja sõitsin pärast kella 7 õhtul sealt ühes Hildaga Arudevahele pulma, kus meid väga lahkesti vastu võeti. Sõitsime seal ka automobiiliga pool versta eemaloleva uue suure küüni juure, kus noor rahvas tantsis. Automobiiliga sõitsime peale kella 10 õhtul jälle pulmamaija tagasi – noorpaar oli mõlemal korral meiega. Kell 12 öösel jõudsime koju. 

On väga soojad ilmad. Ikka on oma 21° R vilus keskpäeval. Käime – mina, Hilda ja tütred – nüüd igapäev suplemas, välja arvatud pühapäev, kus suplejaid nii palju on, et oma tahtmist mööda jõkke ei pease. Ka täna käisime suplemas. Ma istusin tükk aega ühe vee all oleva kivi otsas ja hoidsin mõlemaid tütreid süles. 

Kurgid õitsevad suurepäraliselt. Vabarnad valminevad, ka esimesed kirsid; maasikate aeg hakkab lõppema. Hilda istutas 1923. a. sügisel maasikaid; 2 peenart on neid, oleme aga umbes 40 toopi maasikaid saanud. 

 
[1]Alfred Vederik (1901-1943), kaupluse omanik. 

Keilas, 21. juulil 1925 

Täna matsin ühe enesetapja, bootsmann A. Lamberg’i. Nagu kuulda, oli ta déjour’il olles oma sünnipäeva pidanud ja eraisikuid sinna purjutama kutsunud, kus ainult sõjaväelased tohivad olla; ülemus juhtunud peale ja ähvardanud kohtuga. Noormees, 27. a. vana, olevat olnud kerglase iseloomuga, tal olnud ka teisi süüasju. Omas päevaraamatus kirjutanud ta juba ennemalt enesetapmisest, paludes järelejääjaid, et nad teda sõjaväe surnuaiale mataksid. Nüüd laskis ta enese maha. Maeti teda suure auga. Mina saatsin kodust, Keila alevist, kuhu surnukeha Tallinnast toodi, puusärgis välja. Mereväelaste komando ja orkester, Keila pritsimehed ja Keila laulukoor olid saatmas. Mindi kirikusse, kus ma kõne ja palve pidasin, laulukoor laulis ja orkester ühes oreliga laulu saatis. Kõnes nimetasin ma enesetapmist nimetu argtuseks elu vastu ja mehisuse puuduseks, et ka kannatustes ja hädades seisma jääda. Noortmeest jäid leinama ilma teiste lasteta vanemad ja pruut. Kirikust mindi surnuaiale, kuhu mina siis järele läksin, kui sõjaväelased oma kolm kogupauku ära lasksid ja puusärk juba hauas oli. Seal pidasin matusetalituse ja palve. Siis tulin koju. Rahvast ja pärgi oli väga palju. Nõnda ei pea enesetapjaid mitte austama. 

Jaanipäeval pussitati Vääna Posti trahteri ees üks noormees Välik surnuks. Pussitajad olid ühed Ventselid, isa ja poeg, kes oma süüdi üles tunnistada ei taha; selle perekonna ema peitis pussi ära, millega poeg teist torkas. Need isa ja poeg tahtnud õieti küll tapetu venda ära tappa. Tapmine sündis viina auru all. 

Hiljuti leiti Türisalu kõrge kalda ülalt serva alt üks meesterahva surnukeha. Selgus, et see oli üks Tallinna Jaani koguduse liige, kes ennast viina vahvastamisega ära oli poonud ja sooja ajaga hirmsasti ära lagunenud, nõnda et surnukeha osade kaupa sõnikuhargiga puusärki tõsteti. 

Kevadipoole leiti ka Viti metsast üks enesepooja, suur viinanina, seakaupleja, ei tea, kust pärit; ta oli terve talve juba puu otsas kõlkunud, rotid olid ta sisekonna ära söönud, muu osa ihust oli ära kuivanud. 

Nõnda on siis viin paljugi tööd teinud surma heaks. 

Keilas, 23. juulil 1925 

Eila hommikul sõitsin ma Tallinna, kus üht ja teist asja õiendasin. Õieti küll sõitsin hommikul siit Nõmmele, kus Leib’i juures olin kunni kella 12-ni päeval ja siis kolmekesi – Leib, preili Lydia Kurrikoff ja mina – Tallinna sõitsime. Käisime Toompeal Jacobseni juures, kellele ma 20 000 marka laenasin. Siis ostsin linnas kõik, mis tarvis oli. Kella 4-ks läksin Jacobseni juure lõunale, kuhu ka preili Kurrikoff ja Leib kutsutud olid. Pärast läksime sealt Jacobseni kutsel Kadriorgu Kontsert-aeda, kus õhtust sõime. Pärast jalutasime „Russalka“ mälestussamba juures merekaldal ja sõitsime trammiga jälle kesklinna, kust Leib ja preili Kurrikoff Nõmmele sõitsid ja mina Jacobseni korterisse öömajale läksin. Hommikul sõitsin ühes proua Jacobseniga Keila. Nõmmelt tuli rongi peale ka preili Kurrikoff, kes meile sõitis. 

Kontsertaias mõne ainukese õllepudeli ja õhtusöögi juures aega viites, kuulasime kerget muusikat; kõik see tuletas meele üliõpilaspõlve; kuid vahe on ka olemas: sel ajal võis enesele palju kergema südamega kõik lubada; nüüd aga on kõik kallis, sissetulek aga väike. 

Jaani asjus oli Jacobsen jällegi telefoneerinud Viljandi kriminaalpolitseile. See oli teatanud, et kohtu-uurija puhkuselt ükskord ometi on tagasi jõudnud ja asja läbivaatamisele asunud. Jaani naine Emma olevat ka omalt poolt vastaskaebuse sisse annud, mille tõtt nüüd uuritakse. Selle nädalaga pidi asi lõplikult selgitatama. Jaan on aga üle kuu aja kinni istunud. Jumal, peasta teda! 

Keilas, 25. juulil 1925 

Oli hiljuti üks mees, kelle 2 täiskasvanud poega lugeda ei oska, Keila restoranis hilja õhtul ühe pojaga purjutanud, sealt Keila silla peale magama läinud ja silla pealt alla jõkke kukkunud, kus ta aga madala vee sisse ära uppuda ei saanud, kivide vahele kukkudes aga nõnda haiget saanud, et ennast enam ise aidata ei suutnud. Hommikul peasteti ta ära. Viin teeb tööd – ühtepuhku. 
Mees, kellele ma hiljuti öösel armulauda andsin, on nüüd ometi ära surnud ja maetakse homme Keilas. Mina sõidan homme Rannamõisa jumalateenistust pidama. 

Keilas, 28. juulil 1925 

Rannamõisas käisin mõlema Hildaga. Oli jumalateenistus armulauaga kirikus ja pärast seda surnuaia uue jao õnnistamine. Oli nii palav päev, et kolm särki ära higistasin. Väike Hilda käis Dunkel’i perega meres suplemas. Mina olin nõnda jõuetu palavusest, mis nüüd ikka on üle 20° R, et mere ääregi ei saanud, vaid koolimajas pikali voodis olin. Alles kella 8 paiku õhtul julgesime koju sõitma hakata. 

Eila sõitsime Türisalusse, võttes Peks’i käest vankri ja 2 hobust. Kella 8 paiku hommikul sõitsime välja ja kell 8 õhtul olime tagasi. Meid oli kokku 7: mina Hilda ja 2 tütrega, Alide, preili Lydia Kurrikoff ja selle onutütar, 10-aastane Helga, kella B. Leib pühapäeva hommikul siia oli toonud (Leib ise sõitis eila hommikul Tallinna). Peatusime Pirma juures, kus hommikul oma kaasavõetud aineid sõime ja kell 5 p.l. lõunat saime. Mere ääre minnes läksime kõige pealt umbes tunniks ajaks suplema. Suplemisel püüdsin lastele 2 lestakala. Vesi oli nii soe, nagu oleks ta vannivesi olnud, nõnda et ta ihu palju ei jahutanudki. Siis läksime Türisalu kalda pealt läbi, kus metsnelkisi korjasime, ja kalda alt tulime tagasi. Olime kõik palavuse pärast nõrkemas. Kuna teised kaldapuude vilusse läksid, suplesin mina ühes oma lastega veel korra meres, nõnda enesele edasiminekuks jõudu kogudes. Vanaproua Pirma juures lõuna ära süües, hakkasime sõitma. Teel peatusime Joal, kus preili Kurrikoffile koske ja losse näitasime. Müristas ümberringi kõik aeg. Türisalu kalda all, kui ma teist korda merest välja tulin, saime natuke vihma; siis ei müristanud veel. Õnneks jäime aga koduteel vihmata. Kui koju jõudmas olime, tõusis kiiresti müristamispilv. Meie jõudsime koju; siis hakkas välku lööma ja müristama; ka sadas, kuid natuke ainult. Sõitsime Türisalusse Kumna – Humala – Vääna – Joa kaudu, tagasi Joa – Kääsalu – Karjaküla – Keila kaudu. Igalpool nägime juba rukkilõikuse algust. 

Viktor, kes kaua aega juba käekõrval käis ja ka üksikuid iseseisvaid samme tegi, hakkas täna korraga üle toa juba ise kõndima. 

Keilas, 30. juulil 1925 

Öösel vastu 29. juulit hakkas ükskord ometi ka sadama ja sadas pool päeva. Kui Liholas[1] lõuna ajal haige juures käisin, oli tee õige vesine. Oli ka vihma tõesti tarvis, sest viljad janunesid. Kurgid kasvavad nüüd väga hästi. Mõne päeva eest võttis Hilda ligi 100 kurki juba ära ja soolas enama jao neist sisse. 

 
[1]Lehola. 

Keilas, 31. juulil 1925 

Poiss rändab kõik kohad nüüd läbi ega püsi enam paigal. Ennemalt tahtis ta heameelega süles olla, nüüd mitte enam. 

Preili Kurrikoff ühes oma onutütre Helgaga sõitis täna hommikul ära. 

                                                                              *** 

Kirjeldan siinkohal Rapla vanu ristisid või nende jäänuseid. Neid on kokku kümme: 

1) ANO 1656 MEEPERE MATZ. See on mul fotografeeritud. 

2) ilma pealkirjata massiivne madal rist /joonis/ 

3) ilma pealkirjadeta /joonis/ 

4) pealkirjaga „Gildema Johan“ /joonis/ 

5) kirjad kadunud – maa sees küljest ära pudenenud /joonis/ 

6) väike rist, ulatub maapinnale peaaegu ainult rattakujuline osa, kannab pealkirja „Anno 1667“ /joonis/ 

7) kannab pealkirja WAHAR 

AHOFA/IPO 

NOPEXIEƧ 

8) asub teiselpool väravat, ilma ülemise rattata (s.o. jõepoolse värava kõrval). 

9) Sealsamas värava juures aia najal, ilma ülevaloleva rattata 

Anno 1616 IC 

ƧIMMV: 

HINNVIMI 

CRO 

Siimu-Miku pere olevat olemas. 

10) kiriku käärkambri ukse ees seina najal ilma ülemise rattata (rattad on ära pudenenud): 

ALOKAV= 

MANNI 

MAIT: 

MAL: 

1675. 

Ka need ristid räägivad kuldsest Rootsi ajast. 

Nimetada oleks veel, et õpetajamaja ukse lähedal on üks kivist kausimoodi nõu, mida praegu sulgloomade jooginõuna tarvitatakse, mis aga katholikuaegne ristimisriist on olnud. 

AUGUST

Keilas, 1. augustil 1925 

Jacobsen telefoneeris praegu, et Jaan eila vabastatud on. Ma telefoneerin nüüd Saarepeedile, et Jaan siia sõidaks. Ei tea veel, mis tingimustel vabastamine sündis – kas kautsjoni peale või ilma. Jacobsen soovitas, et Jaan siia sõidaks, sest siis teaks ehk mõndagi nõuu leida; ei tea ju ka, kui suured asjamehed need Viljandi advokaadid on. 

Vihmased päevad on olnud; juba neljas päev käivad piksepilved meist üle ja sajab vahetevahel; sealsamas küll paistab jälle ka päike. Soojus on nüüd juba alla 20° R, täna lõuna ajal on +16 ½° R vilus. Baromeeter näitab 753 tõusmise tendentsiga. Suvi on seega üks ilusamatest ja soojematest, võib olla ka üks viljakamatest viimaste aastate sees. 

Keilas, pühapäeval 2. augustil 1925 

Eila õhtul olin Dr Greenbergi sünnipäeval. Läksin üksinda, sest Hilda oli haige. Oli seal tohtriproua õde, kes Dünaburgist mõneks ajaks siia on sõitnud, proua Väli, kes nüüd lesk on, loomatohter Bohl oma prouaga ja Keilast sõjaministeeriumi tehnik Arriva oma prouaga. Viimaste käest oli ka raadioapparaat toodud, mis eila õhtuks üles seati ja millega kõik muusikat, näitemängu ja uuemaid sõnumeid kuulasid Helsingist, Stokholmist, Oslost, Viinist, Königsbergist j.n.e. Esimest korda elus olin raadioga ühenduses. Vahepeal söödi õhtusööki, kusjuures ka vähki anti, mida tohter hiljuti oli püüdmas käinud. Kell ½1 täna hommikul sain koju. 

Leib sõitis hommikul Keila, oli kirikus, kõndis pärast ühes Jacobseniga ümber kiriku. Käisime pärast jumalateenistust poodides vihmavarjus. Jacobsen läks oma koju, Mina Leib’iga tulin kirikumõisa. Et keskpäevast peale kunni kella 6-7ni õhtul vihmane oli, siis ei tulnud meile ühtki külalist. Leib sõidab homme hommikul Nõmmele tagasi. Käisime kuival ajal aias tikerbeerisid söömas. 

Jacobsen teadis rääkida, et Jaan ilma kautsjonita on vabastatud, üksnes pro forma politsei valve alla antud. Ta arvas, et kõige parem on, kui Jaan ise korra siia sõidaks, sest Jacobsen teaks temale head nõuu anda. Kaabakad ikka rääkivat Jaani vastu. 

Keilas, 4. augustil 1925 

Hilda paraneb. Ta korjas juba eila ja täna vabarnaid, kurke, herneid j.n.e. Eila saime 460 kurki. Oli eila ilus ilm, täna on aga pilves. Käisin eila lastega suplemas; ilm oli soe ja vesi hästi juba jahedam, nõnda et üsna karastas. Alide sõitis eila Märjamaale oma venda vaatama. Oleme seega praegu üksnes omakeskis, nagu harilikult. Ootan oma venda Jaani siia sõitvat, aga seni ei ole temast sellepoolest ühtki teadet. 

Soojus on tunduvalt vähenenud: praegu, kell 4 p.l. on +14°R.Vihm hakkas sadama; baromeeter näitab 750 ja langeb. 

Eila kõlistas mulle Baltiskist Kansmann, et nõuu olevat lähemal ajal meresõitu korraldada mootorpaadiga – kas või koguni Soome. Muidugi kutsutakse siis ka meid. Kansmann saatis mulle eila õhtuse rongiga, mis kell 9,18 edasi Tallinna sõidab, 3 suitsetatud angerjat. Käisin väikese Hildaga õhtul rongi ajal vaksalis ja tõime angerjad koju. Väike Hilda imestas suurt udu, mis oli jõe ääres ja heinamaal – ta ei ole õhtul enam kunagi väljas olnud. Angerjad maitsesid ülihead. 

Täna hommikul nägi meie rahvas läbi akna, kuidas politsei raiooniülem eemal tee peal meie sulastemajas elava Peksi teenija Kuusmanni karjakoera maha laskis. On koerte kinnihoidmise käsk kunni 15. oktoobrini hullude koerte kartuse pärast. See koer jooksis aga lahtiselt ümber. Kahju sellest koerast, sest ta ei lasknud öösel kedagi võõrast siia lähedale. Kuuldavasti olevat ka Kumnas üks koer maha lastud, vähemalt kõneles seda proua Bohl, kes täna käis Hildat vaatamas. Koertelaskmine äritab meid, sest ka meil on üks väike koer, kelle minu vend Jaan kolme aasta eest väikesele Hildale ostis. Mahalastud koera pärast ähvardatakse omaniku käest pealegi veel trahvi nõuda. 

                                                                                                                                     *** 

Jaani käest sain täna õhtul kirja, mis eila on kirjutatud: 

„Armas vend! Lugesin Sinu viimast kirja, mis Naanule olid kirjutanud, ja ühes sellega sain Sinult kutse Keila sõita. Tänan Sind kaasatundmise eest minu õnnetuse puhul! Sa oled kaugel, sa ei ole mitte täielikult minu asjasse süvenenud, loomulikult sa tahaksid põhjalikult teada, kuidas tulekahju juhtus ja mis kahtlustuse põhjal mind vangistati. Et mul kiire aja tõttu (teen masinate remonti) mitte võimalik sõita pole, siis katsun seda mõne reaga seletada. 

Tulekahju oli ööl vastu 11. juunit ja sündis arvatavasti süütamise läbi ehk õnnetu juhtumise läbi teetegijate poolt, kes sellel ööl läbi liikusid, olgugi et saeveski enne päeval töötas. Pealekaebajad minule on Siirak (keda ma praegugi veel ei tunne) ja Veinberg, võib olla veelgi mõned teised. Kõik see pealekaebtus on muidugi Veinbergi sepitsetud, sest et mina ennast temast lahti ütlesin, tema norimiste peale enam raha ei „laenanud“ ja politseile korra tema üles andsin, kui teda taga otsiti ja ta minu juure pakku jooksis, kuhu poolvägisi jäi. Aga see kõik ei sünni vihavaenu pärast, seal peab veel raha järel seisma, sest ei lähe ju võõras isik ilma tasuta minu peale tunnistama. Nimetatud Siirak on õigusteta isik, kes pool eluaega vangimajades mööda on saatnud, kuid meie Vabariigi seaduse järele maksab tema tunnistus samatigi, kui iga teise kodaniku oma. Niisugune isik tunnistab siis raha eest. Kui mina vangimajast välja sain, tehti mulle linnas kohe kellegi Koop’i poolt ettepanek Siirakule ja Veinbergile maksta, et nemad ei tunnistaks. Tähendab, nad tahavad raha välja pressida, mida nad ka Naanu papa kallal korda on katsunud saata. Vastasel korral loodavad nad aga kinnitusseltsi peale, mis niisugusel juhusel pool summast maksvat. Kinnitatud oli minu küün ja masinad ennemalt odavalt kui kallilt ja peale selle jäi tulle palju kinnitamata kraami. Rehepeksu masin oli küll kõrgemalt kinnitatud, kui ise maksin, kuid ta väärtus oli tõesti seda, mida vabriku andmetega tõendada võin. Vabaks lasti mind ilma kautsjonita politsei valve alla, sest uurimine on enam-vähem minu süütust tõendanud. Tervisid. Jaan.“ 

Keilas, 5. augustil 1925 

Läinud ööl sadas väga kangesti. Päeval oli ometi enam-vähem ilus, sagedasti paistis ka päike. Soojus, mis eila 14-15°R oli, tõusis täna +16°R peale. 

Keilas, 6. augustil 1925 

Öösel sadas jällegi, kuid päeval oli enam-vähem ilus ilm, kuigi enamasti pilves oli. Käisin kirikus üht surnult sündinud last matmas, kirjutasin kodus jutlust, korjasin aias vabarnaid, sõin tikerbeere ja punaseid sõstraid j.n.e. Baromeeter tõuseb. Soojust oli ka täna 16°R vilus. Lastele juhatasin kirikumõisa puiestee lõuna pool küljes odrapõllu ääres hulk põldmarju kätte, mida minu tütred hea isuga sõivad. 

Kivitee, mida Keila kirikumäelt kunni siia Lutheruse mälestussambani tehakse ja mille järg juba lõpukorrale jõudmas, ei ole sel nädalil mitte sugugi edasi läinud, sest tee läheb siin allamäge ja teetegemise järjel on kõik liiv vihmavett täis valgunud, nõnda et kiva laduda võimata on. Kiviladujad venelased luusivad muidu alevit mööda. Eestlased kaevavad kraavi, veavad liiva ja kiva. Hea on, et tee ometi varsti valmis saab, sest tee kirikumõisast kirikuni oli igal sügisel ja kevadel küll väga paha. 

Keilas, 7. augustil 1925 

Mul on himu olnud terve nädal otsa kuhugile sõita. Otsustasin ühes tohtriga sõita Lohusalusse, aga ei saa, sest ilmad on ikka vihmakahtlased. Täna pärast lõunat läksin alevisse suhkrut, pärmi, äädikat ja teevorsti tooma ja ei saanud muidu enam koju tagasi tulema hakata, kui laenasin köstri käest vihmavarju. Baromeeter aga tõuseb juba paar päeva, kuigi väga pikkamööda; praegu näitab ta juba 756. Soojus on langenud; nüüd, kell 7 õhtul on kõigest +12°R. Suplemas ei ole esmaspäevast saadik enam mitte käinud. 

Keilas, 8. augustil 1925 

Täna ometi läks ilm ükskord jälle selgeks. Õhtul oli väga ilus päikesepaiste ja vaikne ilm. Soojust tundus päeval aias, kui kurke võtsin, üsna küllalt, nõnda et higi näo pealt tilkus, aga termomeeter näitab praegu, kell 9 õhtul, kõigest +10°R, kuna päeval oli vilus +14°R. Nõnda hakkab aegamööda suveilu kaduma ja tuleb sügise õudne olemine. Ruttu läks mööda tänavune suvi: oli ta küll ilus, kuid tunda olen teda üksnes vähe saanud, oli palju tööd ja ka palju muret. Vast hakkab nüüd jälle soojemaks minema, kui ilmad ilusaks jäävad. Baromeeter näitab praegu 762 tõusmise tendentsiga, seega on üsna kõrge õhurõhumine. 

Võtsin täna Meyendorff’ide perekonna üles. Elab siin Kumna mõisas vana lesk kindrali proua Meyendorff. Mees oli kindraladjutant, seega suur mees Vene keisri lähemast ringkonnast, peale Kumna mõisa oli tal muidugi ka teisi varandusi küllalt. Proua on sündinud krahvitütar Schuvalova, seega Vene vanast tähtsast aadeli perekonnast. Nüüd on Kumna mõis riigistatud, Meyendorffidele on aga normaaltalu ja viljapuuaed kasutada antud – muidugi rendi eest. Kindral Meyendorff’il oli 13 last; üks tütar elab alaliselt vanaproua juures ja on vanatüdruk, teisi tuli paar tükki Venemaalt oma lastega; ka on ühe poja lapsed (nende laste ema on kuulus näitleja Arbenina) siin Kumna mõisas. Lapsed käivad Tallinnas koolis. Teised kindrali pojad-tütred on tervet Euroopat mööda laiali. 20 aasta eest on see leskproua Meyendorff oma mehega, kindraliga, Keila sõitnud ja nende auks oli põrandavaip rongi juurest jaamahoonesse maha pandud. Seda olevat meie preili oma silmaga näinud. Nüüd aga elatavad Meyendorffid ennast sellest, mida saavad maast ja aiast; ka peavad nad Kumna mõisas vürtsipoodi. Muist lapsi on vanaproual, nagu ütlesin, väljamaal; need toetavad teda ka. Vanapreili Maria Meyendorff käib aga iga nädal Klooga rannas suvitajatele oma aiasaadusi müümas. Igatahes on nende seisukord niisugune, et nad mitte ei või päevapiltniku juure minna, et ennast fotografeerida lasta. Sellepärast paluvad nad vahetevahel mind seda teha. Nõnda kaob maailma auu ja toredus. Vanaproua aitas täna meil kurke tünni laduda ja istus ühe kummuli pandud korvi otsas! Nad tänavad Jumalat, et neil veel niisugunegi elu võib olla, sest Venemaal oleks ju palju pahem! 

Keilas, 9. augustil 1925 

Kell on ½ 11 õhtul. Tulin parajasti Humala Hindrekilt, kus ma last ristisin. Ma sõitsin kell ¾ 5 õhtul kodust välja. Muidugi peeti mind seal kinni, kunni õhtusöök läbi oli. Pärast ristimist pakuti kohe likööritaolist napsu ja torti. Õhtusöögiks oli koore ja sibulaga heeringas, vasikalihasült, külmad praetud lestad j.n.e. – külmaks söögiks; soojaks söögiks oli vasikapraad kartulate ja kastega, mille kõrvale pakuti peetisid; lõppeks oli veel kompott. See on enam-vähem alatine söögisedel siinsetel varrudel. Muidugi oli ka koduõlu, mida enam-vähem ühisest klaas- ehk plekknõust joodi; mulle pakuti ka klaasiga, mida paremaks kombeks arvatakse. Purjus inimesi ei olnud. Minu vastu oldi väga lahke. 

Kirikus oli hommikul lihtjumalateenistus, aga rahvast oli rohkesti. Kaks surnut oli matta ja üks paar laulatada. Läinud pühapäeval oli köster haual matnud ühe enesepooja, 71-aastase vanamehe, eila oli ta jällegi matnud ühe 67-aastase vanamehe, Mihkel Nuudel’i, kes ka oli enesepooja. 71-aastane oli vanapoiss; mis teda enesetapmisele ajas, ei tea. Aga seda 67-aastast ma natuke tundsin: ta käis 3 aasta eest purjus peaga siin kihlusel – mees oli lesk –, aga laulatusele ei tulnud. Ma arvan, et viin aitas teda ka paela kaela tõmmata. Enesetapjaid koguneb tänavu õige mitu. 

Pärast kirikut tulin Jacobseniga, kes kirikus oli, meile. Sõime siin lõunat, aias marju ja õunu ja ajasime juttu, kunni mina pidin Humalasse sõitma. Jacobsen oli ½8se õhtuse rongiga Tallinna sõitnud. Jacobsen arvab väga tähtsaks seda, et minu vend Jaan ikkagi siia sõidaks. Ma kirjutasin nädali sees Naanule, et ma mitte uudishimu pärast Jaani telefoniga siia ei kutsunud, vaid et Jaan kasu saaks. Jacobsen teaks küll üht ja teist nõuu anda, kuidas Jaan kohtu-uurija ees omi asju võiks ajada Viljandi kaabakate vastu. 

Ilm oli täna väga ilus: terve päev päikesepaiste. Õhtul kojusõidul tundsin aga, et suvepalitu päris ära kulus, sest ilmad on palju jahedamad, kui nad, näiteks, nädali eest olid. Loodame, et ilmad nüüd jälle pikemaks ajaks ilusaks jäävad. 

Keilas, teisipäeval 11. augustil 1925 

Öösel vastu esmaspäeva jäi Hilda korraga raskemini haigeks. Tal hakkasid tulema pisted keha alumises osas ja iga liigutus sünnitas suurt valu. Tahtsin hommikul telefoneerida tohtrile, aga telefon ei töötanud. Seal tuldi kirikumõisa töölistemajast mind sinna telefoni juure kutsuma: postkontor oli ka märganud, et meie telefon korras ei ole. Postkontori ülem telefoneeris, et üks väga paha asi olevat juhtunud, nimelt mulle eelmisel päeval Viljandist üks kiire loomuga telegramm olevat saadetud. Mõtlesin, et mõni minu omakstest vast ära on surnud! Aga polnudki nii paha lugu ühtigi. Vend Jaan telegrafeerinud, et ta esmaspäeval kell 12 hom. mind „Estonia“ juures Tallinnas ootab. Telegrammi oli ta õhtul Viljandist ära saatnud, aga Tallinn oma lohakusega oli telegrammi jätnud kunni eila hommikuni Keilale edasi andmata. Postkontori ülem soovitas mulle Tallinna peale kaevata, aga seda ma muidugi mitte ei tee, olgugi et telegramm otstarvele enam ei vastanud, sest hommikused rongid olid ära läinud ja mul ei olnud enam sõiduvõimalust, et kell 12 päeval Tallinnas olla. Telefoneerisin siis Leib’ile Nõmmele, et tema sõidaks Tallinna ja otsiks minu venna „Estonia“ juures üles. Siis kutsusin ka tohtri Hildat vaatama. Tohter tuli enne kella 11 hom. ja leidis, et Hildal mõnesugune närvide palavik on. Tohtrit saatsin pärast aiast läbi maanteele välja. Vastu tuli Jaan. Ta oli Tallinnas näinud, et Haapsalu rongiga mind mitte ei tulnud, ja oli Keila sõitnud. Ajasime siin siis juttu toas ja aias ja kell ½ 8 õhtul sõitsime Tallinna. Vahepeal olin ma ise oma telefoni ära parandanud (traadid olid ühes kohas koos) ja Jacobsenile Toompeale Jaani tulekust teatanud; Jacobsen kutsus meid Tallinna. Ta oli ise meile jaama vastu tulnud. Õhtusöögi ajal, mis kella ½ 10 ajal algas ja vähese õllejoomisega kestis kella 3ni hommikul, rääkisid Jaan ja Jacobsen terve õnnetusloo läbi. Muidugi teeb Jacobsen nüüd Jaani kasuks, mis ta võib. Asunikud ei ole mitte Jaani vastu, vaid Jaani poolt. Asunik Roosi, kes asunik Võsa juttu oli rääkinud ja kes vist ka politsei poolt üle kuulati, on Jaani juures ennast vabandamaski käinud. Mees, kes Moori õuest öösel välja tuli, oli Jaani masinist. Kell 12 öösel on küüni juures kolanud üks kommunist Maiste, kes vägavõimalikult on ka küüni põlemapanija: kommunisti kavatsus oli siis muidugi, et kaitseliidu pääliku Jaani isikut hävitada. Veinbergi tunnistus Jaani vastu on juba kahesugune: üks kord räägib teise vastu. Siirak’uga Jaan ei olegi koos olnud, „Küttide Kodus“ ta ei ole käinudki! Jacobsen tundis Jaani asjus kõiki peensusi ja Jaan seletas temale kõik ära. Täna hommikul sõitis Jaan Viljandisse ja mina Keila tagasi. Jaan oli oma sõiduga väga rahul. Hea oleks, kui neid kaht kaabakat, Veinberg’i ja Siirak’ut, saaks kimbutada nende valetunnistuste pärast. Ümberkaudse rahva meeleolu olevat täiesti Jaani poolt, mis ka selles avaldus, et teda ühel häälel Virusse asutatava 

piimaühisuse juhatajaks valiti. Üksnes Varese Koppel, endine Viljandi lihunik, kelle lauad ka ära põlesid, on Jaani vastu ja lubanud kas või pool talu ära anda, et aga Jaan saaks kinni pandud. 

Keilas, 12. augustil 1925 

Eile õhtupoolikul sõitis Tallinnast siia Paul Johansen, et Keila kirikuvöörmündrite 1472-1553. a. arveraamatu trükkiandmiseks veel Keila kirikut vaadata. Kirikus vaatasime kõik, mis oli vaatamisvääriline, käisime ka tornis. Pärast tulime kirikumõisa, sõime aias tikerbeere ja toas õhtust, vaatasime päevapilte ja ajasime ajalooliste küsimuste üle juttu. Johansen sõitis täna hommikuse Haapsalu rongiga Tallinna tagasi. Ta tahab, et mina kirikuvöörmündrite arveraamatu jaoks eessõna kirjutaksin. Eessõna oleks Eesti keeles muidu saksakeelse raamatu jaoks. Johansen ütles, et see Greiffenhagen’i [1] luule olevat, nagu oleks see arveraamat nõnda Lübecki sattunud, et üks kirikuvöörmünder Liivi sõja eest sinna põgenenud. 

Ilmad on jälle soojad ja head. Kui ma Johanseni vaksalisse saatmast tagasi tulin, oli mu särk läbimärg, nõnda et teise särgi selga panin. Poolteisenädalise vaheaja järele käisin lastega jälle suplemas. Vesi on aga Keila jões nõnda kõrgele tõusnud, et lapsed üksnes heinamaal, senisel jõe kuival kaldal supelda said. Kus mulle kuival ajal põlvist saadikki ei tulnud, seal on mulle vesi praegu kaelast saadik. Jaan rääkis, et Naanu ojas vesi nõnda kõrge olnud, et üle silla jooksnud ja saunagi sisse ulatunud! – Vesi karastas meid täna kõiki kolme, sest ta on märksa jahedamaks läinud. Fotografeerisin jõge kaks korda. Soojust oli täna villus korra 20° R, praegu kell ¼ 6 õhtupoolikul on +17½° R, ilm on pilves ja müristab. Baromeeter näitab 765 ja tõusu, kuna ta eila langes ja vihma karta oli, selle asemel aga tuul tekkis. Viljad on ilusad ja valminevad. Kellel veel jõe ääres heina teha on, need on hädas, sest hein on vees. 

Teeme praegu tikerbeeri veini, punasesõstra pudeli täitsime läinud nädalil. 

 
[1] Otto Greiffenhagen (1871-1938), baltisaksa ajaloolane ja arhivaar- 1900-1934 Tallinna linnaarhivaar,  
1922-1936 Eestimaa Kirjanduse Ühingu esimees. 

Keilas, 13. augustil 1925 

Baromeeter näitab 766, ometigi sadas vara hommikul õige tugevasti. Päeval oli aga üsna ilus ilm, kuigi taevas päris selge ei olnud. Soojust oli ka küllalt, nimelt 17° R vilus; praegu, kell 9 õhtul, on 15° R. 

Dr. Greenberg käis proua ja tütrega meil tikerbeere söömas ja õhtusöögil. Õieti on tohter nüüd peaaegu igapäev meil käinud, sest Hildale pritsis ta vaccineurini sisse. Hilda on nüüd paranemas, on jälle omas töös ja tegevuses, aga tunneb siiski veel valu. 

Keilas, 14. augustil 1925 

Oli väga ilus ja soe ilm: +19° R vilus. Käisin lastega metsas vaatamas, kas pähklaid on. Meie Rehemäel ja Kumna maa peal pähklaid tänavu ei ole. Meie saime tunni ajaga vast 10 pähkelt. Humala mäe peal nägime väga palju pähklaid, kui viimast korda Türisalus käisime. Et sarapuud veebruarikuul õitsema hakkasid, rikkus nende tänavuse saagi vist küll ära. 

Võtsime täna aiast jälle 500 kurki ära. 200 kurki viisime Bohl’idele kingituseks. Jõime seal kohvi. Olin seal Hildaga. Bohlid saatsid meid koju ja sõid meie aias õunu; kuna proua Bohl tikerbeere sõi, siis sõi herra Bohl kollaseid sööginaereid, sest tema tikerbeere ei armasta. Tikerbeerid on praegu väga head süüa. Mõned õunasordid on praegu ka juba maitsevad. 

Baromeeter langeb ja näitab praegu 761½. Võtsin Viktori päikese käes üles. 

Keilas, 16. augustil 1925 

Baromeeter langeb ja näitab praegu 755. Eila sadas lõunapaiku Keilas õige tugevasti. Pärast kella 3 p.l. sõitsin Viti Pundelepale vanu inimesi armulauale võtma. Et ilm jälle ilusaks läks, võtsin ka väikese Hilda kaasa. Sõitsime läbi Kumna, Humala, Vääna mõisa, Liikva küla ja Viti mõisa. Humala mäe peal korjasime pool tundi pähklaid. Neid oli seal väga palju. Kell 5 sõitsime sealt edasi ja ¼7 õhtul olin Pundelepa endises koolimajas, kus 7 naist ja 2 meest armulauda sai; neist oli 2 inimest lapseeas pimedaks jäänud. Kui mina seal jumalateenistust pidasin, käis väike Hilda sealsete lastega mere ääres igasugu karpisid korjamas. Pärast anti meile süüa – lestakala praadi ja munatoitu (härjasilmi); kohvi anti ka. Kell 8 õhtul hakkasime tagasi sõitma. Varsti läks üsna pimedaks. Natuke õudne oli Humala mäel põõsaste sügavate varjude pärast: kus päeval nõnda hea meelega pähklaid korjasime, sealt sõitsime nüüd hilja õhtul üsna ruttu mööda. Kell 11 õhtul olime kodus. Täna hommikul puhastavad väike Hilda ja Ellinor pähklaid. Ma lähen nüüd kohe kirikusse jumalateenistusele. 

Keilas, 18. augustil 1925 

Pühapäeva õhtupoolikul käisin Hildaga Tuula Pärtlel kaksikuid tütarlapsi ristimas. Eila hommikul sõitsin Hilda ja tütretega Tallinna. Tallinnas on nüüd näitusmess. Peatusime Jacobsenide juures. Näitusel käisin Hilda ja lastega; seal seltsisid meiega Raukas, kes pühapäeval pärast kirikut meil lõunal oli, ja õpetaja A. Sommer. Näitust vaatasin üksnes näitusplatsil; linnas veel kolmes kohas olevad jaod jäid minust vaatamata. Näitasin lastele pärast linnas, Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisuse raamatukaupluse aknal olevat kotkast, kes kevadil Raplas ära tapeti. Lõunat sõime Jacobsenide juures; ka Leib kutsuti sinna. Õhtul käisin Hilda ja Jacobseniga Grand Marinas kino ja variété etendusi vaatamas. Muidugi saime ka meie ilma rahata – n.n. politsei looshi. Leib tuli Nõmmelt ka etendusele. Leib sõitis pärast etendusi Nõmmele, meie aga sõime Jacobseni juures veel õhtust kunni kella ½2ni öösel. Täna hommikuse Baltiski rongiga, mille tulek Tallinnast veerand tundi hiljaks jäi, sõitsin Keila, kus pidi olema kirikunõukogu koosolek, mis aga pidamata jäi, sest liig vähe liikmeid oli ilmunud. Eila õhtul oli Alide Märjamaalt jälle siia sõitnud. Hilda jäi lastega hommikul Tallinna, ja nad sõidavad nüüd pärast lõunat Keila. Hilda pidi Tallinnas veel proua Sommer’it vaatama minema, kellel nüüd esimene laps, tütar, hiljuti on sündinud. 

Raukas ostis minu lastele eila suvekleidiriiet, täna tõi ta omast kauplusest meile häid heeringaid. 

Eila sadas paar õige tugevat hoogu vihma. Täna oli kuiv. Baromeeter näitab 751. Soojust oli keskpäeval 14° R. 

Keilas, 19. augustil 1925 

Olin täna jällegi Tallinnas. Alide registreeriti kevadel Paide gümnaasiumist lahti, sest gümnaasiumi alamad klassid, mis algkoolile vastavad, kaotati ära ja Alidel ei ole enam vastavat arvu tunde, kuna gümnaasiumi ülemised klassid antakse ülikooli haridusega isikute kätte, Alidel aga keskkooli haridus on. Suvel korraga kutsuti aga Alide Paide koolijuhataja poolt ametisse tagasi. Alide võttis pakkumise vastu. Nüüd korraga on aga koolijuhataja kohusetäitja, keegi preili, kes Järva koolivalitsuse mehega intiimses vahekorras olevat, ühe „onupoja“ või „onutütre“ leidnud, kellele Alide tunde tarvis oli. Ühel päeval saadeti nüüd koolijuhataja kohusetäitja poolt uus kiri Alidele, et ta ikkagi jääb lahtiregistreerituks, kuna „asjaolud nõnda on kujunenud“! Nüüd, viimasel minutil, kus koolid peavad algama ja kus hilja on uut kohta otsida, lahtiregistreerimine! Sellepärast siis käisingi Alidega Tallinnas. Oli tarvis selgusele jõuda, kui seaduslik on Paide koolijuhataja teguviis – seda esiteks; kuid selgusele ei saanud, sest haridusminister Rahamägi on praegu oma naisevanemate juures ja tema abi, õpetaja F. Jürgensohn on ka puhkusel. Teine asi oli, Alidele mõnd kohta kuulata kantseleisse või midagi muud sellesarnast. Selle viimase asja pärast käisime Jacobseni jutul, ja tema lubas kohta muretseda. 

Hommikul sõitsime siit Nõmmele, kus ma Leib’i juures telefoni kaudu asju õiendasin ja kus meie kohvi jõime. Kell 12 sõitsime Tallinna, Jacobseni juure, olin siis Leib’i seebivabrikus, kus pannkooke sõin (Alide käis sel ajal kauplustes). Kell 3,10 p.l. sõitsime kolmekesi Nõmmele. Ühes meiega sõitis ka Eesti Panga tegelane Jaan Kivisild[1], kellega Tartus sagedasti ühes viibisime ja kes ka Viljandimaalt, minu isakodu lähedalt pärit on (Kivisild’i nimi on Eesti esimeste paberrahadegi peal). Kivisild läks Nõmmel oma koju, meie läksime Leib’i majasse, kus lambalihasuppi ja kompotti sõime ja vaksalisse tagasi ruttasime, sest kell 4,25 tuli juba Haapsalu rong Keila poole. Ilm oli enam-vähem ilus, korra aga müristas Tallinnas ja sadas; kojuteel Keilast kirikumõisa piserdas ka natuke vihma. Baromeeter näitab 750½ ja tõusu. 

                                                                                                                               *** 

Johansenile lubati haridusministeeriumi poolt 25 000 marka Keila kirikuvöörmündrite arveraamatu väljaandmiseks, aga ta ei võtnud seda kohe välja ja nüüd! Johanseni palvekirja on nüüd ministeerium saatnud riigivanemale, sest et ministeeriumil enesel ühtki rahasummat enam ei olevat selleks. Nõnda need asjad käivad. 

 
[1]Jaan Kivisild (1882-1954), Eesti Panga direktor;  1914–1916 Tartu 2. Laenu ja Hoiu Ühisuse, 1919–1920 Riigikassa, 1921–1924 AS Põhja Pank Tartu osakonna, 1925 ETK rahandusosakonna juhataja; 1926–1933 Eesti Panga direktor; 1936–1940 Tallinna Börsikommitee maakler; 1941–1945 teenis Nõukogude Armees; 1953 arreteeriti, suri vangistuses. 

Keilas, 20. augustil 1925 

Saadan järgmise kirja: 

„K.a. riigivanem, herra J. Jaakson[1]! 

Palun lahket vabandust, et pöördun Teie poole eraviisil järgmise asja pärast. Leiti hiljuti Lübeck’i riigiarhiivist Keila kirikuvöörmündrite arveraamat aastast 1472-1553. See raamat toodi ajutiselt Tallinna linnaarhiivi. Linna arhivaari assistent noor ajaloolane Dr. Paul Johansen, Daani Tallinna kindralkonsuli poeg, meie maal kasvanud ja eriliselt meie maa vanemast ajaloost huvitatud, tegi nimetatud raamatust tähttähelise ärakirja ja kirjutas ka väärtusliku seletuse. Dokument on ainus niisugune keskajast Eesti ehk üldse ka Balti maakirikute kohta. Ta on tähtis ehitus-, kultuur- ja kohalikule ajaloole. Kõige pealt on ta tähtis rahva kultuurilise, vaimlise tasapinna tundmaõppimiseks ülalnimetatud ajal. Dokumendis on teateid Keila alevist keskajal, seal on mõnigi huvitav vanaaegne Eesti nimi j.n.e. Igatahes on nimetatud arveraamat üks huvitavamaist viimase aja ajaloolistest leidudest meie maa kohta. Paul Johansen on juba tuttav oma seniste raamatute poolest, nimelt „Eestikeelsed palved Kullamaalt“ (keskaegne dokument) ja „Vana Tallinna Jaani haigemaja vakuraamat a. 1435-1507“. Johansenil enesel puudub aga võimalus raamatu kirjastamiseks. Raamat nagu teaduslik väljaanne ei tasuks ennast ise mitte ära: ta ilmuks üksnes vast kunni 500 eksemplaris ja leiaks ostjaid pikema aja kestvusel üksnes õpetatud ilmas. Tema väline kuju oleks: eestikeelne eessõna minu poolt, teaduslik seletus Saksa keeles P. Johanseni poolt ja siis dokument täht-tähelt selleaegses siin valitsenud Alamsaksa keeles, millele veel järgneksid tähestikulised asjalikud registrid. Niisugusel kujul avaldati linnaarhiivi poolt ka senised teaduslikud väljaanded. Saksakeelse seletuse läbi on dokument kergemini tarvitatav ka Lätis, Soomes j.n.e. Raamatusse tuleksid ka mõned pildid minu 1924. a. ilmunud „Keila kihelkonnaloost“. 

Arveraamatu väljaandmise pärast kõnelesin ma kevadel haridusministri Rahamägi’ga, kes nõus oli väljaandmist 25 000 margaga ministeeriumi poolt toetama. Viimase lubaduse sai ka Johansen ministeeriumist herra Ney[2] kaudu ja lubadusest teatas mulle suusõnaliselt ka prof. Rahamägi. Johansen aga ei esitanud vormilist palvet mitte otsekohe. Vahepeal on nüüd seisukord muutunud: haridusministeeriumil ei ole enam vabu summasid ja Johanseni palvekiri olevat Teile, herra Riigivanem, edasi saadetud. Kui ma nüüd tohin, siis paluksin Teid küll lahkesti võimalust mööda nimetatud arveraamatu väljaandmist võimaldada. Johansen on palju vaeva näinud selle raamatu pärast ja ei nõua sealjuures enesele ühtki honoraari, kui aga meie kodumaa ajaloole tähtis dokument ilmuda võiks. 

Kaasa lisan ühe minu ülesvõtte nimetatud arveraamatust. 

Keilas, 20. aug. 1925                                     Kõige täielikuma austusega 

/allkiri/ A.Köögardal 

Keila koguduse õpetaja.“ 

Johansenile, kes oma raamatu häda pärast nüüd mulle kaks korda on kirjutanud, kirjutan ma ka. 

*** 

Jällegi on Keilas üks mees – noor perekonnaisa, venelane Pantelejev, ennast üles poonud. Enne poomist on ta oma sõpradega viina võtnud. Pantelejevil olnud perekondlisi raskusi: armastanud oma naist, keda teised tema omaksed, kellega ta ühes elab, ei salli. Pantelejevi surnukeha viidi Tallinna Vene surnuaeda. 

Tallinnas on Keila kirikumõisa maa peal elutseva marujoodiku, rätsep Less’i tütar, kes mehel on, ennast üles poonud. 

Surnute raamatusse on enesetapjaid, kes Keila on maetud, seni tänavu 5 üles kirjutatud, s.o. ligi 4½% kõigist surnutest. Õieti peaks arvama enesetapjate hulka ka neid, kelle surm tuli „südamenõrkusest liia alkoholi tarvitamise tagajärjel“, nagu üks Humala mees Iter mõne aja eest vankris kojuteel ära suri, ja üks Vääna mees Uuel aastal maeti, kes piirituse joomise kätte suri. Enesepoomine näib õige moodi minevat: 5 enesetapjast on ju 4 enesepoojat. 

 
[1]Jüri Jaakson (1870-1942), poliitik, majandus- ja riigitegelane; 1897-1914 töötas Viljandis ja Riias advokaadina; 1917 Eestimaa kubermangu komissari abi; 1918-20 kohtuminister; 1924-25 riigivanem; 1926-40 Eesti Panga president; 1941 arreteeriti, lasti maha vangilaagris.[2]Gottlieb Peeter Ney (1881-1973), haridustegelane ja ajaloolane; 1905-12 Peterburis ajaloo ja geograafia õpetaja; 1913-17 Arhangelskis gümnaasiumi inspektor ning 1917-19 direktori kohusetäitja; 1921-22 Tallinna tütarlaste kommertskooli direktor; 1923-1935 Haridusministeeriumi teadus- ja kunstiosakonna direktor; 1925-35 Muinsusnõukogu esimees; 1935-36 J. Westholmi erahumanitaargümnaasiumi direktor; 1936-40 Riigiarhiivi ja Riigiraamatukogu direktor ning Arhiivinõukogu esimees; 1941 siirdus Saksamaale, 1948 Rootsi, kus töötas Lundis arhivaarina. 

Keilas, 25. augustil 1925 

Reedel, 21. augustil sõitis siia õp. Sommer. Siin hommikust ära süües, sõitsime hobusega Laulasmaale. Sommer oli seal esimest korda ja nägi esimest korda ka Klooga trepioja. Laulasmaa mõisa jäime peatuma. See mõis oli riigistamise ajal ühe eestlase, maaler Arrong’i[1] omandus. See endine omanik peab praegugi seda mõisat ja elab suvel oma naise ja kasutütre Lea’ga Laulasmaal. Arrong’il on Laulasmaal ka maaeraomandust, mereäärset metsa. Sommer käis seda vaatamas, sest ta mõtleb lähemal ajal oma perekonnale kuhugile mõnd suvimaja ehitada, kuna temale hiljuti ka esimene tütar sündis. Laulasmaa mõisas võeti meid väga hästi vastu – sõime seal kaks korda ja jõime natuke ka õlut. Käisime sealt ka Lohusalu külas – mina, Sommer ja Arrong oma kasutütrega. See kasutütar on Sommeri õpilane olnud Kaarli gümnaasiumis ja oli Lohusalusse sõidul minu vankris; on nähtavasti väga rõõmus inimene ja õppivat laulmist. Lohusalus võtsin ühe vanamehe armulauale ja siis käisime n.n. põhjaranda vaatamas ja muidugi ka fotografeerimas. Kell ½ 9 õhtul sõitsime pärast õhtusööki Laulasmaalt Keila poole. Koju jõudsime kella 11 paiku. Oli kottpime. Et kivitee ikka veel pooleli on ja tee Keila silla ja kirikumõisa vahel Keila mõisa ristikheina põldu mööda käib, siis oli see osa teed üsna raske: käisin mõnekorra hobuse eel ja otsisin tikutulega teed! Taevas oli pilves ja tibas kodu lähedal natuke vihmagi. Kodus õhtusöögil istudes asus aga mõnutunne südamesse, ja teekond Laulasmaale jäi väga heaks mälestuseks. 

Laupäeva, 22. augusti hommikul sõitsin Sommeriga Nõmmele Leib’i vaatama ja sealt sõitsime paari tunni pärast kolmekesi Tallinna. Õhtupoolikul kell 4 sõitsin ühes Leib’iga Rapla poole. Raplas oli pühapäeval Piiblipüha, kus mina jutluse, Hageri praost pihtikõne ja Liiv kõne pidas. Mina pidasin ka kirikupalve ja pidasin ühes praostiga armulauateenistust. Ma ei läinud mitte aga Rapla kirikumõisa korterisse, vaid Sõerumäele Leib’i õe ja õemehe juure, kes oma tütre hobusega vaksalisse ka vastu oli saatnud. Sõerumäele läksin sellepärast, et Leib nende käest telefoniga sauna tellis ja saun ka köetud sai. Sain seega ligi aasta pärast korra jällegi ka saunas käia. Sõerumäel oli elekter ka saunas. Leib’iga kahekesi olime saunas. Pühapäeval sõin Rapla kirikumõisas lõunat, Leib ka. Pärast läksime jällegi Sõerumäele. 

Esmaspäeva, 24. augusti hommikul kell 3 pandi Sõerumäel jällegi vesiratas käima ja elekter hakkas põlema. Meie tõusime üles ja olime kell ¾ 5 Rapla vaksalis. Rong jäi paarkümmend minutit hiljaks. Kell 8 hommikul jõudsime Tallinn-Väiksesse. Tallinna Jaani koguduse õpetaja Hasselblatt[2] juhtus Pärnust sõitma ja meie temaga kokku. Kuna Leib’iga ka proua Schultz ja Leib’i õetütar Raplast kaasa sõitsid ja nemad paljude pakkide pärast voorimehe pidid võtma, jooksin mina ühes Hasselblattiga autoomnibusi peale, mis mu 15 margaga sõidutas Jaani kiriku juure. Omnibus ei mahutanud kõiki sõiduhimulisi ära – paljud jäid maha. Ma käisin veel turul suitsuräimi ostmas ja sõitsin kell 8,57 hom. Baltiski rongiga Keila poole. Kell 1 p.l. sõitsin Alide ja väikese Hildaga Rannamõisa, sest Alidel oli tarvis riigi haridusnõuniku Jürgensohniga kokku saada, et Paides temale tehtud ülekohtu pärast nõuu pidada. Kell 4 jõudsime Rannamõisa. Hobuse ja väikese Hilda jätsime koolimajasse Dunkelite juure. Kuna Alide Jürgensohniga omi asju õiendas, käisin mina Jürgensohni isaga Tilguranna sihis mereäärsuse ilu vaatamas. Kell 8 õhtul sõitsime Rannamõisast välja ja kell ¼11 olime jällegi kodus, tundes tee peal, et sügisene vilu juba tulemas. Päeval on ikka veel soe, aga öösel on juba üsna jahe. Ruttu möödus suvi ja tema ilu kaob. Nõnda ka inimese elu! 

Täna telefoneeris Jacobsen, et temal Alide jaoks linnapolitseis juba koht teada! Muidugi saaks Alide vähem palka kui kooliõpetajana, aga ka tööd on vähem ja tema vend Eduard annab prii korteri ja söögi. Nõnda õiendab Jacobsen kõiki asju, mida ma aga teda õiendada palun. Jacobsen on väga vastutulelik ja heasüdamline inimene. 

 
[1] Otto Johannes Arrong (1862-1930).[2] Bruno Karl Johannes Hasselblatt (1886-1951), vaimulik; 1912 ordineeriti; 1912-17 Tallinna Jaani koguduse abiõpetaja ning 1917-39 1.pihtkonna õpetaja; 1934-35 Tallinna praostkonna abipraost; 1939 siirdus Saksamaale; 1939-40 pastor Rawitschis, 1940-45 Güldenhofis, 1945-47 Brandenburgis, 1948-50 Egestorfis, 1950-51 Haselünnes. 

Keilas, 26. augustil 1925 

Käisin täna Sauel last ristimas. Laps ristiti küll Eesti keeles, aga varrulised rääkisid enamasti Saksa keelt, sest Saue küla kipub endiste mõisnikkude kätte saama, neid oli ka varrul ja lapse vanemad on ka intelligentsemad inimesed, kes ka Saksa keelt hästi räägivad. Oli ilus ilm, 14° R sooja ja päikesepaiste. Teed on kõik juba kuivad ja valendavad päikese paistel kaugelt juba. 

Tikerbeeride aeg hakkab lõppema, ploomide aeg algab. 

Öösel on vaksali ligidal olevas surnuaias 34 risti ära rikutud, neist 4 kiviristi hoopis puruks tehtud. Politsei andmetel on seda teinud mõned sõdurid-venelased, kes Keila kroonuladude juures asuvad ja kes eila õhtul ühes oma ohvitseriga „Kapernaumas“ (=Keila restoraan „Vironia“) purjutanud olid. 

Keilas, 27. augustil 1925 

Täna pidi olema kirikunõukogu koosolek uue köstrimaja edasiehitamise pärast, jäi aga jällegi pidamata, sest kibedal tööajal ei tulnud tarvilikku arvu liikmeid kokku. Koosolijad õiendasid siiski ära, mis hädatarvilik oli: otsustati uue köstrimaja edasiehitamiseks nüüd, kus korjandus tarvilikku summat kokku ei ole toonud, raha laenata nõukogu ja koguduse liigete käest 12%-iga aastas. Alev nõuab, et lagunev surnuaia müür ära saaks kohendatud; selleks otsustati tasuta töösse paluda koguduse liikmeid hobusemehi. Köstrimaja materjaali vedamisel oli palju niisuguseid hobusemehi väljas (muidugi ei tulnud mitte Harkust, mis kaugel on, ja Väänast, mis ialgi midagi ei ole teha tahtnud – neist kohtadest tulevad ikka ainult üksikud). 

„Laste Rõõm’us“ No 15, mis täna ilmus, on minu jutukene „Kustist, Kiitsakust ja karvasest Murist“, mille kevadipoole omile lastele kirjutasin. 

Oli täna väga ilus päikesepaisteline ilm, nagu nüüd juba mitu päeva on olnud. Sooja oli keskpäeval vilus ligi 16° R. Baromeeter näitab 763. 

Keilas, 29. augustil 1925 

Eila oli ilm pilves, sadas vahetevahel ka uduvihma. Ka täna langes baromeeter edasi, näitab praegu, kell ½11 õhtul 756, aga õhtupoolikul oli ilm väga ilus – päike paistis; nüüd õhtul paistis kuu esimene veerand. 

Täna hommikul käisin ma Keila endises koolimajas, külas, vaestele armulauda andmas. Koolimajast on nüüd vaestemaja saanud. On seal ühes suures toas 13 vaest koos. Muidugi nad ka riidlevad ja tulid mullegi kaebama üksteise peale. Kõnelesin neile siis ka rahupidamisest. 

Kell 6 õhtul pidasin ma Vääna Vahi endises koolimajas palvetundi. Rahvast oli seal rohkesti. Minu tulekuks oli palvesaal jällegi ära ehitud pärgade ja lilledega. Kaasa anti mulle suur lillekimp. 

Kell 9 õhtul laulatasin Keila kirikus ühe paari. Et peigmees Keila koori tegelane on, siis laulis pruutpaari üllatuseks laulukoor minu kõne järele. Kirik oli küünlatega valgustatud. Niisugune õhtune laulatus on väga ilus. Hilda oli minuga kirikus kaasas. 

Köster on täna jällegi ühe Saue valla poonud mehe matnud: on olnud üks närvihaige kingsep, kes ümbruskonnale kardetavaks saanud, sellepärast kinni püütud ja vallamaija viidud, et sealt hullumaija edasi toimetatud saada; vallamajas kinni olles on ta aga enese püksirihmaga ära poonud. 

Eila õhtupoolikul käisin Hildaga Kumnas Meyendorffide juures teed joomas. Ma olin seal esimest korda, Hilda on seal sagedasti käinud. Meyendorffidel on suur raamatukogu. Ma leidsin nende raamatukogust hulk kirjandust Eesti ajaloo kohta ja hakkan seda tarvitama. Nägin seal üht ilusat hiiglavaasi, mille oli kinkinud keiser Aleksander II kindral Meyendorffile[1] ühe lahingu mälestuseks. See kindral oli leskproua Meyendorffi [2]meheisa. Endisest hiilgusest on alles veel suured seinapildid. Muidu on eluruumid kaunis mustavõitu. Teelaud oli küll puhas. Meie vastu oldi väga lahke. 

 
[1]Georg Otto Wilhelm Meyendorff (1794-1879). [2]Helena Meyendorff (sünd. krahvinna Schuvalov)(1857-1943), tema abikaasa oli viimane Kumna mõisnik Bogdan Theophil Meyendorff (1838-1919). 

Keilas, 31. augustil 1925 

Eilase pühapäeva õhtupooliku jätsin ma enesele vabaks. Käisime Jacobsenide juures, kes sedapuhku jälle kõik Keilas olid (üksnes Jacobsen ise sõitis õhtuse Baltiski rongiga Tallinna). Jacobsenide juures käis peale minu Hilda, Alide ja minu mõlemad tütred. Iseäralikku midagi ei olnud; Alide tahtis üksnes Jacobseni tänada selle eest, et see nii ruttu temale koha kuulas. Koht ei ole küll veel mitte kindlasti kätte antud, kuid Alide käib juba igapäev linnapolitseis ennast tööga tutvustamas. 

Täna võtsin enese koguduse tööst vabaks ja sõitsin Hilda ja tütretega Türisalusse seeni korjama. Meie ei lootnud mitte väga palju seeni saada: tee peal rääkisime, et hea oleks, kui kokku saame 10 seent. Ootamata aga saime nii palju seeni, nagu ialgi enne ei ole koju toonud: heinakott sai peaaegu täis. Enama jao seeni korjas Hilda. Mina olin enama jao aega metsas pikali maas ja puhastasin seeni (ma oskan ussitanud seeni paremini ära tunda kui teised). Et ilm ilus ja soe oli, siis oli väga mõnus Türisalu männimetsa all viibida ja natuke ennast ka vabana tunda. Muidugi peatusime Pirmade juures ja saime jälle ka süüa; meie ise viisime sinna õunu. Kell ½11 hommikul sõitsime kodust välja ja kell ¾10 õhtul olime tagasi. Sõitsime Keila–Karjaküla–Kääsalu–Joa kaudu. 

  • 14.08.1925 Viktor Köögardal
  • 10.08.1925 Keila kirikumõisa ja Kumna mõisa vahelisel väljal, onu Jaan, Ellinor, Viktor ja Hilda Köögardalid

SEPTEMBER

Keilas, 2. septembril 1925 

Eila hommikul oli ilm vihmane, pärast läks aga üsna ilusaks. Täna käisin Jõgisul haige juures ja sain tagasisõidul hea sagara vihma, mis minu vihmakuuestki ühes kohas läbi tungis ja aluspesugi märjaks tegi. Aga varsti kuivasin jälle ära. Baromeeter näitab 743½! 

Võtsime täna jälle kurkisid. Neid on tänavu meie väikeselt platsilt juba üle 3400 kätte saadud. Väga hea kurgiaasta on tänavu. Enam kui 4000 marga eest oleme neid ära müünud, peale selle veel hulk ühele ja teisele ära kinkinud. Platsi suurus on 18 x 18 sammu. 

Alide on, nagu ta täna oli teada saanud, juba 1. septembrist saadik ametisse määratud. Nüüd ta enam siia ei sõida, kuna ta seni harjutamas käies ikka öösel meil magas. Hiljuti läks ka minu ämm jälle Märjamaale, sest tema sealne minija ootab lapse sündimist. Nõnda oleme siin jällegi üksnes omakeskis. Suvi on lõpule jõudmas. Õhtul kell 9 on täna juba kõigest +8° R. 

Eila kirjutasin oma lastele jutukese „Õekese sünd“. 

Keilas, 3. septembril 1925 

Kuigi õhurõhumine madal, oli ilm siiski enam-vähem kuiv. Õhtupoolikul sõitis Alide Tallinnast siia ja õhtul Tallinna jälle tagasi: ta käis oma tarviliste asjade järel. Hilda tõi ja viis teda hobusega rongi peale. 

Keilas, 6. septembril 1925 

Reedel käisin Hildaga jällegi Türisalus seeni korjamas. Saime veel rohkem seeni, kui esimene kord. Kui hommikul välja sõitsime – kella 10 ajal –, oli üks pilv parajasti tõusmas, mis meile kaunis palju vihma tõi, kui Keilast läbi jõudmas olime. Vihmahoog läks aga peagi üle; tee peal saime veel ühe hoo vihma. Siis läks aga ilm ilusaks. Võisin Türisalu metsas mõne mäe otsas pikali ollagi, kui Hilda korjatud seeni ussitamise suhtes läbi vaatasin. On hea olla üksinda metsas, igapäevasest askeldusest eemal, ja vaadata üles puude latvade poole, mis sinitaeva poole sirutuvad. Puude ja ka lähedaloleva mere kohin jutustavad nagu mõndki ajast, mis paratamata viib inimese edasi igaviku poole. Kõrge kallas on Joa ja Türisalu piiril üsna kaugel juba merest. Oli aeg, kus Läänemerigi laksus vastu paekallast. Nüüd on meri eemal. Paekalda ja mere vahele tekkisid muistsel ajal liivakünkad. Läänemeri taganeb. Aeg tuleb, kus ta praegusest olekust veel kaugemale nihkub, nõnda et mõne mäe otsas seal enam ei kuulegi merekohinat. Kõik muutub aegadega ühes. Minevik ununeb. Ununevad inimesed, kui nad hauda on varisenud: ei tunne asegi neid mitte enam. Vana perenaine Pirma võttis meid jällegi väga lahkesti vastu. 70 aastat on ta juba vana – seega seisab ta nõnda ütelda haua äärel. Kell 10 õhtul olime kodus. 

Eila oli vaikne päev. Inimesi käis ainult üks. Kirjutasin vaikselt oma jutlust, missugune kirjutamine seenekorjamise pärast laupäevaks jäi, ja matuse kõnet endisele Keila vallavanemale Juhan Pahlbergile[1], kelle juures ma kolme aasta eest ühes mõlema Hildaga hõbepulmas käisin. Täna maeti ta – matusetalituse ajal oli kirik rahvast täis. 

Õhtupoolikul käisin ühes Hildaga Karjaküla Juhanil, kus ma endise kirikunõukogu liikme August Teimanni esimese poja ristisin, kes sündis ligi 5-aastase abielus olemise järele. – Hilda pani tähele, et pidulauas mõni mees kompotti süües ploomikivid põrandale sülgis. Viimane tähelepanek on huvitav meie inimeste praeguse aja kultuurilise tasapinna äramärkimiseks mõnelpool. Sagedasti on euroopalik viisakus söögilauas aga täiesti omane. 

 
[1]Juhan Pahlberg (Paalberg) (1871-1925), Keila vallavanem 1921-1924. 

Keilas, 7. septembril 1925 

Hookaupa sadas vihma. Võtsime paari puu suveõunad maha, sest vargad tühjendavad neid puid. Võtsime ka hea hulga tomatisi aiast ära ja panime akna peale valmima. Tomatid kasvasid väga hästi. Sõin ühes mõlema tütrega kaks neist, mis juba väljaski olid punaseks läinud. Ellinorile maitsevad tomatid rohkem kui Hildale. Terve päev kulus täna üksnes majapidamise peale: koorisin kuivatamiseks õunu j.n.e. Meie kuivatame väga palju õunu. Siiamaani olid meil Kanapääl 4 aasta eest kuivatatud õunad; need lõppesid kevadeks. Lapsed söövad neid ka kuivalt. 

Keilas, 8. septembril 1925 

„Postimehe“ toimetuselt olen saanud kaks kirja palvega saata „Postimehe“ pildikogu ja arhiivi jaoks oma uuem päevapilt ja elulugu; ühe kirja sain veel palvega saata Keila ja Rannamõisa kirikute ja koguduse majade päevapildid. Need tulevat lehes avaldamisele teatud sündmuste või tähtpäevade puhul, mis kohalikule elule või ülemaaliselt suurema tähtsusega. Täna kirjutasin oma eluloo, saatsin oma päevapildi, mille valmistas kevadel Keila teine päevapiltnik proua Reak-Jakoby[1], ja minu ülesvõtted Keila kirikust, Ranna kirikust ja Keila kirikumõisast. Minu elulugu sai järgmise kuju: 

„Ado Köögardal, Jaani poeg, sündis Viljandi kihelkonnas, Karula vallas, Naanu talus taluperemehe pojana vana kalendri 28. detsembril 1890. aastal. Õppides juba kodus hästi lugema ja kirjutama, käis ta 3 aastat (1899-1902) Karula Saarepeedi vallakoolis, 1902-1904 Viljandi linnakooli II klassi I ja II jaos. 1904. aasta sügisel astus ta Tartus Hugo Treffneri eragümnaasiumi III klassi. Klass klassilt iga aasta hästi edasi jõudes, lõpetas ta Treffneri kooli 1910. kevadel. 1910. a. augustikuus astus Tartu Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonda, kust 1912. a. jaanuarikuus usuteaduskonda üle läks. Usuteaduskonna lõpetas hästi aprillikuus 1916 õigusega kandidaadi kirja kirjutada, mis aga sõjaolude pärast kirjutamata jäi. Üliõpilasena oli EÜS-i liige. 1916. a. aprillikuus tegi konsistooriumi eksamid pro venia concionandi ja pro ministerio koos Tallinnas Eestimaa Ev. Luth. usu Konsistooriumis. 1916. a. suvel oli lühikest aega usuõpetuse lektoriks Tartus C. Veski korraldatud algkooliõpetajate kursustel. 1916. a. sügisest peale oli prooviaastal Valga Eesti Peetri koguduses õp. Vühneri juures, ühtlasi oli ka usuõpetaja Kommertskoolis ja tütarlaste gümnaasiumis, viimases ka Ladina keele õpetaja. 27. augustil 1917. a. õnnistati õpetaja-ametisse Valga linnakirikus, saades üheks aastaks Valga Eesti Peetri koguduse abiõpetajaks. 1917-1918 õppeaastaks evakueeriti Valga kommertskool, sellepärast pidas K. kooliõpetaja-ametit üksnes veel tütarlaste gümnaasiumis usu- ja Ladina keele õpetajana. 1917. a. lõpus valiti ta Oudova linna ja kreisi Ev. Luth. usu koguduse õpetajaks, mis kohale sai võimalikuks asuda Saksa okupatsiooni ajal Eestis. 1918. a. augustikuu lõpus läks K. oma abikaasa ja viiekuuse tütrekesega Pihkva kaudu üle piiri Oudovasse, kuhu jäi 1919. a. septembrikuuni. 1919. a. septembris tõi Eesti suurtükilaev „Ahti“ K. ühes perekonnaga Oudovast sõjapõgenejatena ära. 1919. a. nov. kunni 1921. a. oktoobrini oli K. Võrumaal Kanepi koguduse õpetaja. 1921. a. 26. oktoobrist siiamaani on K. Harjumaal Keila koguduse õpetaja. Vana kal. 13. märtsil 1915. a. abiellus ta Adele Hilda sünd. Kuusik’uga, kes Tartus sündis 12. dets. 1892. a. Sellest abielust on 2 tütart ja 1 poeg. 

Kirjandusliselt on K. tegev olnud üliõpilasajast saadik, avaldades kirjeldusi, sõnumeid, luuletusi, tõlkeid, jutukesi, ajaloolisi artikleid, jutluseid, eestimeelseid kirikupolitilisi kirju, oma päevapiltliste ülesvõtetega kirjeldusi j.n.e. õige mitmes ajalehes ja ajakirjas, nimelt „Postimehes“, „Viljandi Teatajas“, „Päevalehes“, „Nädalas“, „Meie Kirikus“, „Eesti Kirikus“, „Odamehes“, „Aos“, „Laste Rõõmus“ j.n.e. Raamatuna on tema poolt ilmunud „Keila kihelkonnaloost“, mis 1924. a. Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisuse kirjastusel autori enese valmistatud hulga piltidega trükiti. – Eesti omapärasuse ja riikluse mõtet on K. propageerinud ka kõnedes, mida ta on pidanud mitmelpool üliõpilaspõlvest peale.“ 

                                                                                                                                *** 

Olin Hilda ja tütretega Dr. Greenberg’i juures õhtusöögil. 

 
[1]Alide Reak-Jakoby (1893-?), fotograaf ja fotoäri omanik; Keilas pidasid koos abikaasaga Jaan Ottokar Reak fotoäri u 1924-1926, hiljem elasid ja töötasid  Märjamaal. 

Keilas, 11. septembril 1925 

Eila hommikul lõpetasin lastejutu „Karu“, mida paar päeva kirjutasin. Lugesin teda juba üleeila õhtul lastele, eila ka Greenbergidele ja Bohlidele, kes meil õhtusöögil olid. Sai nimelt üks kevadine lambatall ära tapetud ja kutsusime sellepärast külalisi, et värsket liha oli. Veini andsime muidugi ka ja loomatohtrile liköörisid (ta armastab alkoholilisi jooke). Pärast õhtusööki mängis Bohl paar lõbusat tantsulugu klaveril – niisuguseid, nagu lõbusal üliõpilasajal sai kuuldud – ja tohtriproua Greenberg laulis paar lõbusat laulukest. Oli ülepea lõbus õhtukene. Õhtul sõime aias tikerbeere, mida ikka veel leidub, ja ploome. 

Täna pidin pärast lõunat korraga veel Vasalemma haige juure sõitma – Alavainu veskile. Tuli Vasalemma jõest läbi sõita; hobune tahtis seal suplemishimus ennast vägisi pikali heita. Vasalemma jõgi on õige õhuke ja sealkohas oli pealegi paepõhi , ometi on viimaste päevade vihmasajud vee sügavamaks teinud, nõnda et vankrirattad ikka peaaegu vee sisse kadusid. Tagasisõidul sain ka natuke vihma. Baromeeter tõuseb küll juba õige mitmendat päeva, aga üle 757 veel ei ole ta jõudnud. Ilmad on vihmased – sajab hookaupa – ja vilud (11° R päeval). 

Homme sõidan Tallinna ja sealt Kohila kaudu Hagerisse piiblipühale. 

                                                                                                                                *** 

Jätan siia lühikese kokkuvõtte praost K. Malm’i raamatukesest. 

„Rapla kirik Harju maal. Rapla kogudusele mälestuseks, ja Laulu-lisa. 1868. Tallinnas 1868. Trükitud Lindvorsi pärijate kirjadega.“ 

Sain selle raamatukese, millel kokku on 36 lehekülge (neist 17 lehek. laulusid), Rapla kirikumehe käest lühikeseks ajaks enese kätte ja tahan nüüd Liiviga, kes ka Hagerisse tuleb, raamatukese ära saata. Malm olevat selle raamatu selleks kirjutanud, et kabeli rahvale kella muretseda. Ta dateerib kirjutust „Raplas, Nääri kuus 1868“. Kirjutus jaguneb kolme ossa: 1. „Meie kirik“, 2. „Meie õpetajad“, 3. „Meie kogudus“; peale selle veel laulud. 

„Meie kirikust“ kõneleb ta kokku võttes järgmist: Kirikul ei ole torni (siis oli alles vana kirik). Endine kirikumõis põles 5. juulil 1774. a. piksest ära, ühes temaga ka vanaaegsed kirjad. 1254. a. Liber census Daniae ei nimetavat Raplat, maad arvatud alles Hageri järele; kirik olnud seega alles ehitamata. Kirik ehitati umbes 1300. a. ja pühitseti Maria Magdaleena nime peale. Vististi ehitati ta Daani kuninga käsul ja kuluga. 1346 kinkis Valdemar III Rapla kiriku „kõige kohtuga“ Tallinna Toompea kirikule (kinkida võib üksnes seda, mis oma on). 1478. a. said Alu ja Rapla maad Tallinna piiskopi läbi Kloostri mõisa munkadele, kes Madise kihelkonnas olid; vast sai ka kirik nende kätte. Alu vana mõisamaja on veel üks selle kloostri hoone ehk kabel olnud. Kabelid või „munga majad“ olid vast veel Kabalas, Raikülas, Kuusikul. Kirikumäe arvab Malm surnuhaudadest tekkinud olevat. Igatahes on seal surnuaed olnud, nagu vanad ristid, näiteks „Mäepere Mats 1656“, tõendavad. Puud vana kiriku juures on vana praost Eberhard ja teised inimesed istutanud. Uus matusepaik võeti Laadamäel. Kirik muutus ajajooksul: katus sai madalamaks, mõned aknad laiemaks, käärkammer ehitati kõrva ja pandi pärast kirikuga ühe katuse alla. 1738 sai kirik täiesti parandatud; kuidas – ei tea. 4000 inimest mahub kirikusse. Altari on Kehkna ja Lellapere pärisherra Hans Ludvig Fock kinkinud 1737. Altaris on 5 puust nikerdatud kuju: ülal ülestõusnud Jeesus võidulipuga, Markus (lõvi), Matteus (inimene), Luukas (härg), Johannes (kotkas), cfr Joh. ilm. r. 4,7. Altaripildi maalis 1862 Karl Valther. „Enne oli seal paar aastat üks pilt, mis Issanda taevaminemist tähendas; see sai Kaarli kogudusele Tallinnas seks ajaks laenatud, kui nemad oma kirikuga valmis saavad; vana pilt, mis enne seda oli, ristilöödud Jeesus, on üsna hukka läinud, ja teine vähem pilt, mis suurema all püha õhtusöömaaega tähendas, sai hiljuti kaotatud, sest et see nii mustaks ja näotumaks oli läinud, ja tema asemel paistab nüüd kuldtähtedega prohveti Jesaja sõna: „Karistus oli tema peal, et meil pidi rahu olema.“ Altari kõrval seina küljes rippunud üks vana raudriie raudkübaraga ja vapp kõrval (=Alu ja Rapla mõisa ühe pärisherra Hans von Wrangell’i oma). Viimane kinkis kirikule 1650. a. pool adramaad. – Kantslil on vapid ja nimed: Matthias von Stauden, Anna Dorothea von Richter, Johanna Katharina von Taube. Kantsli küljes on 4 evangelisti kujud, viies on vast Issand ise, kuul (=maailm) ristiga käes, kuues kuju on tundmata. Kantsli katusel on pelikan poegadega. Teadmata on, millal kantsel ehitati. Orel ehitati sept. 1841. Kuus kolmeharulist vasklühtrit osteti 1846, suur kroonlühter 1850. „Keskmise ukse vastas seisab seina naal üks suur puurist ristilöödud Kristusega“, mis enne ristpalgi peal on seisnud. 1795 ehitati iseäranis torn kellade tarvis. Ennemuiste on kusagil üks puust kellatorn olnud. 1821. a. toodi üks kell Venemaalt 3006 banco rublaga, 43 puuda 32 naela raske; 1858 valati ta ümber. 1849 valati Tallinnas vähem kell suuremaks. – Maeti vanasti saksad põranda alla, nõnda iseäranis „laulukojas“. 18. Roja kuu päeval 1780 pühitseti Laadamäe surnuaed. Maa kinkis Alu mõisa herra, krahv Tiesenhausen. Alu pärisherra von Lilienfeld kinkis veel selle osa, mis 28. aug. 1860 pühitseti. – Järvakandi „Peetri Kabel“ pühitseti 20. juunil 1854. 

„Meie õpetajad“: Katholikuaegsed on teadmata. Lutheruse õpetajad on: 

1) Johann Konnick 1553. 
2) Johann Christianus 1566. 
3) Matthias von Fincken 1619-1627… 
4) Johannes Heno 1636-1673, praost 1650-1673. 
5) Abraham Winkler 1674-1696. 
6) Heinrich Derling 1696-1704. 
7) Christian Hoppius 1705-1726, praost 1715-1726. 
8) Johann Heinrich Hersfeld 1727-1749, praost 1743-1749. 
9) Peter Johann Fass 1750-1768. 
10) Otto Vilhelm Eberhard 1768-1795, praost 1772-1795. 
11) Johann Christian Eberhard 1788-1834, praost 1828-1834. 
12) Karl Theodor Henning 1834-1837. 
13) Eduard Pontus Haller 1838-1864. 
14) Karl Eduard Malm 1864-1901, praost 1879-1901. Juure lisada: 
15) Hermann Girgenson 1901-1907. 
16) Joosep Liiv 1907. a. peale. 

„Meie kogudus“. 1867 oli                       5962 m.           ja         5882 n.           =11574 hinge, nimelt 

Alu ja Rapla vallad:                                 588 m.           ja          557 n.             =1154 hinge, 

Valtu ja Hertu vallad:                              635                                 669                 =1304 

Kuusiku:                                                      371                                 395                 = 766 

Sikeldi:                                                         276                                276                 = 552 

Seli:                                                               271                                250                 = 521 

Kodila:                                                         218                                209                 = 427 

Kabala:                                                       250                                284                 = 534 

Hagudi:                                                        125                                131                 = 256 

Oola küla:                                                      56                                 52                   = 108 

Ohukotsu vald:                                            175                               189                 = 364 

Põlli jagu:                                                        26                                26                   = 52 

Riidaku:                                                           45                                38                   = 83 

Pühatu:                                                             41                                56                   = 97 

Raiküla:                                                          633                             685                 =1318 

Kehkna:                                                          531                             506                 =1037 

Keava:                                                              244                             299                 = 543 

Ohekatku:                                                       298                             296                 = 594 

Paluküla:                                                          112                             114                 = 226 

Järvakandi, Vahakannu, Lellapere vallad:           797                             850                  =1647 

5962 m.                     5882 n.           11574. 

Keilas, 17. septembril 1925 

Laupäeval, 12. septembril sõitsin hommikuse Haapsalu rongiga Tallinna. Hilda sõitis ka, et õhtul tagasi koju sõita. Tallinnas viitsin aega Leib`i juures, käisin ka Tallinna Eesti Kirjastus –Ühisuse  ärijuhi Uibopuu juures, kelle kaudu sain üle 2000 marga tasuks minu tööde eest, mis ilmusid „Päevalehes“, „Nädalas“ ja „Laste Rõõmus“. Kell 4 p.l. sõitsin kitsaroopalise sadama jaamast välja, olin kella ½7 paiku Kohilas, ootasin seal natuke aega, kunni ka Rapla õpetaja Liiv oma prouaga teises rongis Raplast sinna jõudis, ja sõitsime siis üheskoos Hageri kirikumõisa, kust hobused vastu olid saadetud ja kuhu saab sealt raudteejaamast versta 14. Õhtul kirjutasin kirikumõisas veel ühe kõne, sest kaitseliitlased pidid järgmisel päeval kirikus vannutatud saama ja tahtsid rongikäiku surnuaiale, langenud sõdurite mälestuseks ette võtta, seal pidin siis mina kõnelema. Kõne kirjutasin siis, kui kõik magama läksid. 

Pühapäeva hommikul sõitsime Hageri kirikusse. Nagu teada, saab kirikumõisast kiriku juure 7 versta. Oli kahehobuse vanker. Hobuseid ajas praost Thomson ise, tema kõrval pukis istus kohtupalati liige Erdmann[1], sakslane, kes Eesti keelt mitte hästi ei kõnele, ometi hoolas ja väga hea tsiviilõiguse tundja olevat. Vankri tagumises osas istusid: praosti proua, õpetajaproua Liiv, õp. Liiv ja mina. Et Liivid kiriku juurest ära raudteejaama sõitsid, siis oli meid tagasisõidul sedavõrd vähem. Kuna laupäeval veel hookaupa sadas, oli nüüd ilm imeilus. Kirik oli pärgadega ehitud ja laulukoor kaunistas jumalateenistust. Mina pidasin altariteenistuse ühes pihtikõnega, siis pidas õp Liiv jutluse, praost ise veel kõne, mina kirikupalve ja armulauaseadmise, armulauda jagasin ühes Liiviga, lõputeenistuse pidasin ka ühes Liiv`iga, kusjuures praostile jäi õnnistamine, kuna ta enne seda veel 32 kaitseliitlast vannutas. Siis läksin Liiviga köstrimajasse, kuna praost jäi matma. Pärast matmist saatis praost õp Liiv`i palvemaija, kuna mina ühes praostiga kaitseliidu paraadikohale läksin, kus kaitseliidu Harju maakonna ülem Suursööt[2]kõnet pidas kaitseliidu tähtsusest ja ülesannetest. Rahvast oli kirik täis ja nüüd ka kõneleja ümber nagu pilv. Siis läksime surnuaiale[3], mis on umbes 1 verst kirikust eemal. Surnuaial lasksin laulda ja pidasin langenud sõdurite mälestuseks kõne; pärast lühikest minu palvet ütles praost õnnistamissõnu ja mina lasksin uuesti laulda; siis pidas Suursööt veel lühikese asjakohase kõne ja kõik laulsid „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“. Huvitav on, et Hageri surnuaial iga langenud sõduri mälestuseks on üks puu istutatud, kirikus aga on altari läheduses üldine nimetahvel langenute nimedega. Surnuaialt läksin köstrimaija tagasi, sealt ühes Erdmann`iga kirikut ja rootsiaegseid ristisid fotografeerima. Natuke aega oli seal juures ka praostiproua. Rootsiaegseid riste on Hageri kiriku ümber[4]üksnes 2 järele jäänud. Neid olevat korra rohkem olnud, kuid Hageri uue kiriku ehitamisel lõhutud nad ära ja tarvitatud ehitusmaterjaaliks, ilma et pealolevaist kirjadest oleks hoolitud! Alalhoidunud ristid on: 

1) pealkirjaga: AO1644 

MENNICKO 

CVRTNA TÖNNIS[5] 

Tähendus: Männiku talu on Kurtna rajal, praegu Tohisul. 

2) pealkirjaga: 

WANN KVH VND 

SEIN ZWEEN SOHN 

LIEGN AL HIER BE= 

GRAWEN Aº 1641[6] 

Tähendus: Ruilas on üks Vanakuu talu. 

Igatahes räägivad needki ristid kuldsest Rootsi ajast. Kella 6 paiku õhtul olime Hageri kirikumõisas tagasi, kus ma veel ülesvõtte tegin (ei õnnestunud!) praostiproua soovil praostipaarist ühes nende parajasti just laupäeval kihlatud tütre Dora ja selle peigmehe, noore usuteadlase Etzoldiga[7]. Õhtul ajasime juttu ühest ja teisest asjast; nagu alati, lauldi seal ka vaimulikke laulusid ja praost pidas õhtupalve. Kella 11 paiku heideti magama. 

Esmaspäeva, 14. septembri hommikul avaldus, et oli olnud esimene öökülm, mis aga üksnes kartuliväljal mõjunud oli, kuna õrnemad taimed aias rikkumata jäid. Keilas öökülma ei olnud, või oli ta õige nõrk. 

Praost oli mind juba mõne aja eest Lohule endist Lone maalinna[8] vaatama viia lubanud, ja nüüd täitis ta ka lubamist. Varsti pärast hommikusööki sõitsime kahekesi käruga teele. Hageri kiriku juurest ja Kohila raudteejaama ligidalt läbi sai Lohule 18 versta. Õp. Liiv siunab Hageri maastikku, et see olevat õudne; mina aga leidsin, et teeäärne võrdlemisi meeldiv on, sest pea igalpool näeb silm metsatukke. Vett küll ei näe enne, kui Kohilas ja Lohul Keila jõge. Jõudsime Lohu mõisa veskisse[9] kella 2 paiku pärast lõunat. Veski on Keila jõe peal. Kuna Lohul väga palju veskisi olevat, ei olnud veskil jahvatust mitte palju ja mölder Jaan Mesila tuli meile linnamäele natukese aja pärast järele. Muu seas võib seda tähendada, et sellel veskil ka oma elektrijaam on, mis Lohu mõisatki valgustab. Vanasti on mõisast, veskist mööda, jalgtee läinud linnamäele, kuhu saab vast pool versta või natuke enam. Nüüd on jalgtee rohtunud, loomade hoidmiseks teele  kahes kohas ka okastraat ette tõmmatud. Okastraadist sai aga kerge vaevaga läbi. Linnamäe aluseks on kasutatud Keila jõe käärus olevat lamedat küngast. Keila jõgi keerleb Lone ümbruses nagu uss. Linnaväravast, mis on lõuna serval, astume üles mäele. Linnamägi ise on katlakujuline: umbes 100 meetrit pikka ja 85 meetrit laia sisepinda, mis on ümberolevast maast kõrgem, piirab ringvall, mis lõunapool õige madal, peaaegu ei olegi, sest sealpool on jõgi täiesti linna all; muidu on valli kõrgus seespool 2½-3 sülda, väljapoole kunni 4 sülda. Läänepoolt on jõgi natuke maad vallist eemal. Üldse piirab jõgi maalinna peaaegu hobuserauana. Kus jõge ei olnud, seal oli veel kraav, mis paistab nagu kahekordsena (kahe kraavi vahel on nagu vallikene). Kraav oli vanasti muidugi veega täidetud. Looduslikult olid vanal ajal linnamäe piirideks lõunas ja läänes Keila jõgi ja põhjas ning idas sood (viimased on praegusel ajal juba kuivaks lastud). Mõõtsin sammudega valli pikkust ja sain 325 sammu ilma lõunaküljeta, mis omakorda umbes 100 sammu pikk on. Keset õue kasvavad praegu mõned suured kuused; kuuskede all on ennemalt olnud pingid. Õu oli varemal ajal mõnusaks jalutus- ehk ka puhkekohaks mõisasakstele. Muidu kasvavad valli peal ja linnamäe all õige lopsakad kased; ka lepad kasvavad seal. Ilus on Lone. Põhjapoole vaadates paistab eemalt Kohila paberivabrik. Kohilasse on 4 versta, Lohu jaama 2 versta. Keila jõekeerud on iseäranis ilusad: küll lookleb selles kohas jõgi! 

Kell oli kolm läbi, kui veskisse tagasi läksime. Seal näidati meile elektri sisseseadet ja kutsuti lõunalauale. Möldri üks tütar on Hageri kirikumõisa lähedal koolis õpetaja. Praosti võeti väga lahkesti vastu; nähtavasti saab ta terve oma kogudusega suurepäraliselt läbi. Veski juures vaatasin üht vanaaegset väikest suurtükki, mis seal Keila jõest oli välja tõmmatud. 

Lohult sõitsime Kohila paberivabrikusse. Praost näitas mulle vabriku otsast otsani läbi. Nägin kuusepuid, mida parajateks tükkideks lõigati, siis koor ära hööveldati – kõik masinatega. Nägin, kuidas need valmis pakukesed masinasse läksid, mis neid jahvatama hakkas. Nägin jahvatuspuru, mida vesi uhtus; sellele purule lisati mõnd asja juure – tsellulooset ja värvi; ikka peenemaks sai puder, ikka puhtamaks tehti ta. Viimaks hakkas paberikangas masinast tulema; ikka peenemaks läks kangas, viimaks kuivatati ta masinatel ära ja rotatsioonipaberi raske rull aeti laduruumi. Nägin ühes kohas paberikotikeste tegemist – 150 kotti tegi masin minutis. Nägin katlaruumi, kus valmistati hiiglajõudu, mis vabrikut elustas. 200 hobusejõudu saab vabrik harilikul ajal Keila jõe käest, mis õuest läbi jookseb. Vaatasime ka sepikoda[10] ja kõik, mis näha oli. Kohila mõis on vabriku oma ja korras hoitud. 2 tundi olime vabrikus, siis sõidutas praost mind jaama. Jaamas jõime 2 pudelit limonaadi, praost ostis omale ajalehed ja sõitis kojupoole, mina aga sõitsin raudteel Sakku, kuhu Hildat juba hommikul telefoni kaudu vastu olin tellinud. Kell 10 õhtul olin kodus. 

Teisipäeval, 15. septembril, sõitsin ühes Hildaga hommikuse Haapsalu rongiga jällegi Tallinna. Õhtul kell 7 oli seal nimelt õp. Sommeri tütrekese Ela Rutt’i ristimine. Korteris olime õpetaja Sternfeldti juures. Varrudel olid: meie õp. Sternfeldti ja tema prouaga, piiskop Kukk prouaga, haridusminister Rahamägi, siseminister Einbund prouaga, koolidirektor Vestholm[11], koolidirektor Raudkepp[12], praost Mohrfeldt prouaga, õp. Kubu prouaga, advokaat A. Nirk prouaga, konsistooriumi sekretäär Villa prouaga, õp. Sommeri õde ja üliõpilasest vend, proua Sommeri vanemad ja õde, ja veel mõned muud. Oli seal väga kodune olla, sest kõik kõrgema haridusega isikud on ju minu head tuttavad. Einbundiga sain Eesti Vabariigi ajal esimest korda kokku, olin aga temaga ühel ajal Treffneri koolis ja EÜS-is. Sommeri juures anti pärast ristimist, mida toimetas piiskop Kukk (1 Kor 3,7 kõne aluseks võttes), veini ja kompvekke, siis oli külm laud soojade pirukatega nagu piiskopi juureski. Külm laud oli üsna rikkalik. Juua anti solosekti, kuid õlu oli, nagu järgmisel päeval nägin, ka olemas. Kella 1 paiku öösel anti veel kohvi tortidega. Olevat olnud, daamide käes vähemalt, ka viinamarju. Mina tegin Sommeri apparaadiga 2 ülesvõtet: ühe elektritule juures, mis ei õnnestunud, ja teise magneesiumi valgusel, mis korda läks. Kell oli 2 hommikul, kui Sternfeldti korteris magama saime. 

Kolmapäeval, 16. septembril, jäin veelgi linna. Einbundi käest kuulsin nimelt, et vabariigi valitsus Johansenile Keila kirikuvöörmündrite raamatu väljaandmiseks toetuse oli määranud. Tahtsin nüüd Johanseniga läbi rääkida, et ta toetussummat mitte ei annaks mõne kirjastaja tasku rikastamiseks; ka tahtsin Sommerile ja Sternfeldtile linna-arhiivi huvitavaid asju näidata. Käisin linnaarhiivis ära. Hilda ei tulnud kaasa, sest tema kõrv oli kinni, nõnda et ta kartis, et juttu ei kuule[13]. Pärast arhiivis käimist läksime kolmekesi – Sommer, Sternfeldt ja mina – Sommeri korterisse, kus varrudest järele jäänud sööke vähendasime ja Jõhvi musta õlut peale jõime. Kell 2 p.l. oli Sternfeldti juures lõuna, mida isegi juba täis kõht enam heameelega vastu ei võtnud, kuigi toit hea oli. Kell ¾ 4 sõitsin Hildaga Tallinnast kojupoole. 

Täna käisin haige juures Valingu mõisas. Läksin ja tulin jala. Pärast võtsin aias õunu maha. 

Ilmad on pühapäevast saadik õige ilusad olnud. Iseäranis ilus oli eila. Ka täna oli ilus päikesepaiste ja hakkas mul õige soe, kui Valingul käisin. 

 
[1]Ernst Erdmann (1878-1939), kohtunik; 1922. aastast Kohtukoja Tsiviilosakonna liige.[2]Oskar Albert Suursööt (1893-1950), majandustegelane ja poliitik; 1918 Kaitseliidu organiseerija Tallinnas ja Harjumaal; 1920-22 Harju Maakonnanõukogu esimees; 1922–24 õppis EV Siseministeeriumi stipendiaadina Saksamaal Detmoldi kommunaalteaduste akadeemias; 1924–25 töötas Siseministeeriumis; 1925-28 Kaitseliidu Harju maleva pealik; IV, V ja VI Riigikogu liige ning 1937 Rahvuskogu liige; 1932 majandusminister; 1935-37 Isamaaliidu keskjuhatuse esimees; 1940 vahistati, suri vangilaagris.[3] Ajaloomälestis, registri number 8378.[4] Hageri kirikuaed. Arhitektuurimälestis, registri number 8377.[5] Kunstimälestis, registri number 5945.[6] Kunstimälestis, registri number 5946.[7]Otto Wilhelm Etzold (1899-1982), vaimulik; 1927 prooviaastal Keila Miikaeli koguduses; 1928-39 Harju –Madise õpetaja; 1939 emigreeris Saksamaale; 1940-45 pastor Bellschwitz´is, 1946-47 Predöhis, 1948-65 Seissenis.[8] Lohu Jaanilinn, Loone linnus. Arheoloogiamälestis: linnus, registri number 11998.[9] Arhitektuurimälestis, registri number 15240.[10] Kohila mõisa sepikoda. Arhitektuurimälestis, registri number 15229.[11]Jakob Westholm (1877-1935), pedagoog, ühiskonna- ja haridustegelane ning koolijuht; 1920-31 Riigikogu liige.[12]Aleksander Leopold Raudkepp (1877-1948), usuõpetuse õpetaja, koolidirektor, pastor; 1922-37 Riigikogu liige.[13] Hildal oli 12-aastaselt olnud sarlakid ja selle tagajärjel tekkis ränk keskkõrvapõletik. Trummikiled arvatavasti lõhkesid ning selle tagajärjel oli Hilda kõrvakuulmine üsna kehv. Aastatepikku kuulmine halvenes veelgi, samuti oli selle tõttu kõrvades rohkem vaiku: toona veel kõrvu arsti juures ei loputatud. 

Keilas, 20. septembril 1925 

Reedel, 18. septembril võtsin õunu maha. 

Eila hommikuse Baltiski rongiga sõitis siia konsistooriumi sekretäär O. Villa ühes proua ja 1½-aastase pojaga. Nad jäid täna õhtuni meile. Ma läksin neile eila hommikul hobusega Keila jaama vastu. Et minu vankri peale 3 suurt inimest vaevalt mahub, siis saatsin külalised hobusega kojupoole, ise aga läksin vaatama, mis Jacobsenid teevad. Jacobsen on üheks kuuks puhkusele tulnud. Jacobsenidel oli kartulivõtmine ja teenijate eluruumi tapetseerimine ja lupjamine. Neil on õieti nüüd 3 maja või majakest Keilas. Ühes majas ajasime umbes tund aega juttu. Ma kutsusin nad täna õhtupoolikuks siia. Villad sõitsid ½ 8se rongiga õhtul ära, Jacobsenid aga jäid meile veel õhtusöögile. Sõime sprotti, kilu, teevorsti, sibulaklopsi kartulatega, jõime omatehtud punasesõstraveini, pärast ka teed. Ma lugesin Jacobsenidele mõne koha omast Venemaal peetud päevaraamatust ette – see ju huvitab õieti kõiki. Oli väga hea olla. Kell 10 õhtul läksid Jacobsenid oma koju; meie andsime elektri taskulaterna neile kaasa, sest pime oli. Hea on, et nüüd juba 2 nädalat kivitee alevi ja kirikumõisa vahel, Baltiski maanteel, valmis on – saab kergemini küll jala, küll hobusega läbi. Jacobsenid olid oma Hugoga, kes varsti kuueaastaseks saab – nad läksid jala Keila. Villa’d saatsime nende lapse pärast muidugi hobusega: nad juhtisid hobust ise ja andsid hobuse Keilas vanamehe kätte, kes Peksi teenijana meie „kutsaritoas“ elab ja kes enne neid juba selleks Keila läks, et hobust sealt tagasi tuua. 

Eila õhtupoolikul käisin ühes Villa’ga Sauel haige juures ja koju jõudes kandsime kõrvitsad aiast tuppa, sest öökülm oli tulemas. Kõige suurem kõrvits kaalus 63 naela. Kõrvitsaid oli arvu poolest 7. Öökülm tuli ka tõesti ja võttis õrnemad taimed ja lilled ära. Seega on suvi otsas. Muidugi õitsevad alles lilled, mis enam vastupidavad on. 

Keilas, 21. septembril 1925 

Täna oli jällegi natuke soojem, kui harilikult viimastel päivil on olnud – nimelt kunni +12 °R vilus. Aga pilves oli. Baromeeter langeb ja näitab praegu 759. Võtsin hommikupoolikul õunu puude otsast maha. Õunu saame sel aastal rohkesti, vaatamata selle peale, et õige paljud puud päris tühjaks jäid. Muidu on igalpool õunarohkus sel aastal. Tartus olevat õunad odavamad kui kartulid. 

Ellinor, kes nüüd juba üle 5 aasta vana, õpib minu juures aabitsat. Väike Hilda loeb ja kirjutab Eesti ja Saksa keeles. Viktor hakkab vist Saksa keelt ennem rääkima, kui Eesti keelt, sest ta on ju enam jagu aega preili juures. Üksikuid sõnu Viktor juba räägib. Ta saab küll ikka ka Eesti keelest aru – seega saab poiss korraga kaks keelt kätte. 

Keilas, 22. septembril 1925 

Loen preagu personaalraamatute järele, kui palju Keila kogudusel on liikmeid. Muidugi kindlat arvu päris kätte ei saa, sest lugemisel võib eksitusi juhtuda, ka on mõned surnud, aga võõrastes kihelkondades maetud ja sealt ei ole vast siia teatatud j.n.e. Siiski umbkaudse arvu saab kätte. 

Ilm oli täna hommikupoolikul vihmane, lõunast saadik aga ilus ja päikesepaisteline. Käisin lastega õhtupoolikul kirikumõisa karjamaal berberitse korjamas, mida aga õige vähe saime, sest marjad näivad juba ära korjatud olevat; ka ei olnud neid tänavu mitte väga palju. Soojust oli keskpäeval +12 °R; baromeeter näitab nüüd õhtul kella ½ 9 ajal 757 tõusmise tendentsiga. 

Keilas, 23. septembril 1925 

Oli pilves ilm, kurb, sügisene aeg. Ma kirjutasin hommikupoolikul lastele juttu „Hm-hm! hmm!“. Õhtul tõusis tuul ja ilm läks soojaks: praegu on väljas päris torm ja +13 °R sooja. 

Pandi täna juba doppelt-aknaid ette. 

Keilas, 25. septembril 1925 

Eila oli õige soe, kuigi pilves oli, nimelt +14 °R. Täna hommikul kella 8 paiku müristas kõvasti. Kaua aega käisid müristamispilved ümberringi ja müristas peaaegu vahet pidamata, nõnda et päris hirm oli. Praegu, keskpäeva ajal, läigib maa veest, sest sajab vahetevahel õige kõvasti. Hiline äike siiski ometi rõõmustab meeli – on ta ju ikka sooja aja tundemärk. Tänagi oli üsna soe: +13 °R. Päikest aga ei ole. 

Õhtupoolikul läksin vaksalisse. Jacobsen käis Tallinnas ja ma palusin teda mulle tuua päevapildiapparaadi jaoks tuhmklaasi. Jacobsen kutsus minu aga oma poole. Jõime seal 4 pudelit õlut ära ja ajasime 2 tundi juttu. On mõnekorra väga hea harilikust tööst väljaspool olla ja aega viita. Nõnda saab uut jõudu ja vaimuvärskust. 

Soojus langes pärast müristamist. Praegu, kell 10 õhtul, on +10 °R. 

Keilas, 26. septembril 1925 

Oli täna üsna vaikne laupäev: käis kõigest 4–5 inimest. Ilm oli ka sadune. Alide, kes nüüd Tallinna linnapolitseis ametis on, sõitis üheks päevaks siia. Käisime aias ploome korjamas ja saime õige märjaks, sest vihm sadas. Alidel on linnapolitseis hea ametis käia, sest ta elab ju oma venna Eduardi juures, ja selle korter on just üle uulitsa. Palk on aga väike – kõigest 4600 marka kuus; aga Eduardi käest on tal prii korter ja söök. Töö linnapolitseis olevat väga kerge, nõnda et imestada tuleb praegust ametnikkude palkamise korda, kus ametnikke võetakse palju ametisse, maksetakse neile aga täielist näljapalka. Võiks vähem ametnikke olla, need olgu aga tublid ja saagu ka rahuloldavat palka. Paides sai Alide koolipreilina üle 9000 marga kuus. 

Keilas, 27. septembril 1925 

Praegu olen lastega üksinda kodus. Viktor magab, tütred aga on sängis, ja väike Hilda loeb midagi Ellinorile raamatust. Preili ja teenija läksid Keila pidule. Hilda sõitis Alidet ja Jacobseni Keila viima. Alide sõidab nüüd, kell 9.18 õhtul, Tallinna; Jacobsen läheb Keila oma koju. Jacobsen oli meil õhtusöögil üksinda, sest tema poeg Hugo on natuke haige ja proua pidi sellepärast koju jääma. Õhtul oli meil väga lõbus olla. Ma lugesin oma lastejutukesi ja Oudova päevaraamatut ette. 

Pühapäev oli kerge. Oli lihtjumalateenistus ja 1 paar kirikus laulatada; surnuid ei olnud. Harva juhtub, et pühapäeval matuseid ei ole. Muidu on veel neljapäeval matuste päev, aga läinud neljapäeval neid ka ei olnud. Pärast jumalateenistust ristisin Keila poodniku ja pagari, baptistlase Saguri poja Helmuti (Saguri naine on kindel lutherlane ja toob vististi küll ka oma mehe ära Lutheruse usku). Hilda oli ka Saguri juures. Istusime seal ka lõunalauas, mis oli kaetud mitmesuguste külmade söökidega (marineeritud heeringas, praetud räimed, sült, vorst j.n.e.); pärast anti seapraadi kapsaste ja kartulatega (salatiks olid hapud kurgid ja peedid); lõppeks oli kompott. Kella 4ks sõidutati meid koju. 

Meie omal õhtulaual oli: külm vasikapraad, teevorst ja veel mõni teistsugune vorst, tomatid, kurgid, oma küpsetatud õunakoogid, või, leib, tee. Jacobsen tõi ka õlut kaasa ja Hilda ise oli eile ka ostnud, nõnda et 10 pudelit oli; neist jäi küll paar tükki järele, kuid teisi aitasid naised tühjendada: Hilda, Alide ja lastepreili. 

Oli täna hommikul väga ilus päikesepaiste, aga kirikuajal pidi ometigi natuke sadama. Baromeeter ometi tõuseb ja näitab praegu, kell 10 õhtul, 761. Termomeeter näitab +8 °R. 

Keilas, 29. septembril 1925 

Eile õhtuks olime tohtri Karini sünnipäevale kutsutud. Alidet lasksime Tallinnast kingituseks osta ühe saksakeelse aabitsa ja raudteepolitsei kaudu (Jacobseni nimel) Keila saata. Ma käisin sellel raamatul hobusega järel. Vastu tuli vaksalisse sõitmisel mulle alevi vahel konsistooriumi sekretäär Villa, kes Baltiski rongiga Keila oli sõitnud mõne oma asja järele, mis nädali eest kogemata siia jäid. Võtsin Villa peale ja tõin raamatu vaksalist ära. Villa sõitis kell ½ 8 õhtul Tallinna tagasi. Meie aga sõitsime juba kella 6 ajal tohtri juure Kumna mõisa. Peale meie – Hilda, minu ja tütrete – oli seal veel loomatohter Bohl oma prouaga. Ajasime juttu, mängisime vürflimängusid, teised mängisid korra ka kaarte, lapsed mängisid omakeskis. Esmalt oli kohvilaud kaetud õige mitmesuguste kookide ja sünnipäeva kringliga. Pärast oli õhtusöök külmade kalatoitude ja muude asjadega, seapraega ja magusa söögiga; kõrvale pakuti ka likööri, napsu ja Jõhvi musta õlut – kõik sai joodud hästi mõõdukalt nagu alati; nõnda et pea kellegil soe ei olnud. Jõhvi must on sedakorda kõige parem õlu ja seda joovad joogijanu kustutamiseks hea meelega ka naised. Oli väga hea olla: kui ametitegevuspiirkond on harimata õhkkonnas, siis on vahetevahel päris hädatarvilik haritud seltskonnas viibimine. Hea on, et Keilas niiviisi võime koos käia, Oudovas ja Kanapääl tundsin ennast sellepoolest nagu maha maetud olevat. 

Täna käisin jalgsi läbi metsade ja põldude Kumna Porgal ühele tiisikushaigele naisele armulauda andmas. Meilt saab siit sinna üle 2 versta. Mul oli sügispalitu seljas, käimisega hakkas soe, nõnda et koju jõudes särk selja pealt märg oli. Kodus korjasin õhtu eel natuke humalaid. Need kasvavad meie aiaääres. 

Keilas, 30. septembril 1925 

Käisin täna tulumaksu ja vallamaksusid vallamajas maksmas. Tulumaksust maksin ära esimese poole, 2000 marka, valla isikumaksust teise poole – 400 marka enese ja à 200 marka Hilda ja lastepreili eest. Minu tulu oli see aasta 250 000 marga peale hinnatud; sellest arvati maha elatisminimum, laste pealt j.n.e. ja jäeti maksualuseks 80 000 marka 5% alla. Tulu oli täiesti õiglaselt arvatud. 

Pärast vallamajas käimist läksin Jacobseni vaatama. Pärast öösist vihma oli nüüd ilus päikesepaiste. Jõime 3–4 pudelit õlut ja sõime juustu peale. Oli jälle hea juttu ajada. Olen alalisest tööst nõnda tüdinenud, et igatsen paar nädalat puhata kõigest vaevast, ilma ühegi tegevuseta olles, aga seda ei saa. 

14.09.1925 Lohu maalinn

OKTOOBER

Keilas, 2. oktoobril 1925

Täna tegime ilusa väljasõidu. Meie palusime Peksi käest 2 hobust ja vankri ja sõitsime ühes Jacobsenidega, ilma lasteta, Sauele. Hilda oli juba aasta otsa proua Jacobsenile Potrali „Rahula“ linnukasvatust näidata tahtnud, täna sai siis see asi täidetud. Ilm oli küll pilves, aga Raukase juure jõudsime ilma vihmata. Raukasele teatasin eila oma tulekust telefoniga Saue vallasekretääri Lauteri kaudu, ja Raukas oli meie sõidu vastu valmistunud, koguni Saku õlut tuua lasknud (Saku vabrik on ju kõigest 3½ versta tema kohast eemal, ja Raukas laseb vabrikust ka loomadele praaka vedada). Jõime seal kohvi ja sõime, siis läksime kanakasvatust vaatama, mille piirid Raukase omadega kokku puutuvad. 500 kana jäetakse seal ületalve – kõik valged Itaalia tõukanad. Nüüd on veel India rannapardid, valged ilusad loomakesed juure tulnud – neid oli seal ligi 60. Hanesid on ka hea hulk. Võib olla, mõjus see kaasa, et asutuse vaatamise ajal vihm hakkas sadama, kuid läinud aastal avaldas kanakasvatus paremat mõju minu peale, kui seekord. Olid natuke nagu pettunud ka teised. On seal ju ka vesine maa, ja kanad näisid nagu söömata olevat. Kanakasvatuse vaatasime küll tervelt läbi, aga õige ruttu. Raukas oli kaasas. Läksime tema poole tagasi. Proua Raukas oli hea lõunalaua korraldanud: kanasuppi ja praadi ja õunasuppi saime Saku Pilseni ja mõduga. Hommikul kavatsesime kella 4kskoju tagasi jõuda, saime aga tõeliselt alles kell 8 õhtul või natuke hiljem koju. Tagasisõidul oli jällegi kuiv, üksnes Vanamõisa kohal sadas natuke, aga nii vähe, et Hilda vihmavarigi mitte märjaks ei saanud. Vihm takistab kartulate võtmist.

Keilas, 4. oktoobril 1925

Eila oli vihmane kunni õhtupoolikuni. Õhtuks läks aga selgeks, nõnda et öösel ilus kuupaiste oli; hoog vihma oli ikka ka tulnud. Praegu, Lõikuspüha hommikul, on ilus päikesepaiste. Ma lähen kella 9ks hommikul kirikusse, sest üks pruutpaar tahab nimelt vara hommikul laulatatud saada. Oli kuulda, et pruut mõtelnud päikese tõusu ajal laulatusele tulla, kuid hiljem lepitud ometi kella 9ga. Palju pruutisid on aga teistsugused: et neil peigmeeste pärast juba kõhud suureks on paisunud, ei julgegi nad enam kirikusse laulatusele tulla, vaid tulevad minu kantseleisse; kihluse eel on nad alles nii häbelikud, et sagedasti koguni õhtul hilja siia nagu hiilivad, et keegi neid ei näeks. Läinud pühapäeval käis siiski üks pruut, kellest kõigil teada, et ka tema asjad enam korras pole, veel kirikus laulatusel.

                                                                                                                             ***

Kell 10.20 min. õhtul. Tulime parajasti Jacobsenide juurest Keilast. Olin seal Hilda ja tütretega. Terve päev otsa oli kange torm. Kui Keila läksime ja Keilast tulime, siis suutsime tuule pärast vaevalt edasi minna. Kõrvad ja rinna tegi tormipuhumine valusaks. Keila minekul kaebas Hilda, et tuul tahtvat temal vere ninast välja võtta. Kevadel pandi kirikumõisa töölistemaja juure kell üles, millega töölisi sööma kutsutakse. See kell kõliseb nüüd tuule käes ühtepuhku. Keilas kustus Kalm’u elekter. Olen ma küll mõndki kanget tuult näinud, aga niisugust mitte. See tuul küll käib nähtavasti üksnes madalalt, sest pilved, mis aeg-ajalt täiskuud katavad, liiguvad üsna aegamööda edasi. Hommikul oli tee alles vesine, aga õhtupoolikul juba tolmas kivitee – nii oli see kange tuul tee kuivaks puhunud. Külmavõitu oli ka: päeval oli kõigest +6 °R. Mul olid sel sügisel esimest korda kindad käes ja lastel talveriided seljas. Keila tammi kohal oli peenete veepiiskade suits, mida tuul seal üles kihutas vee allalangemise juures. Kiriku ajal sadas vahetevahel rahet. Hea oli, et vihma ei sadanud – vihm oleks niisuguse jaheda ja kange tuulega luust ja üdist läbi lõiganud. Praegu istun soojas toas ja kuulan tuulemühinat ja kolinat, mis väljast kostab. Telefonitraadid tee peal vingusid ja just nagu oleks keelpilli mängitud. Sügisene õudne tuul ja olemine!

Rahvast oli kirikus täna lõppude lõpuks üsna palju. Vaestekorjandus tõi ka umbes 3000 marka sisse, peale selle veel armulaualiste anded sellekssamaks otstarbeks.

Keilas, 5. oktoobril 1925

Torm on meie aias ka kahju teinud: ühe ilusa suure pirnõunapuu on ta pikuti pooleks ajanud. Muud häda ei olnud sündinud. Pool seda õunapuud jääb ka veel kasvama. Telefon on seekord terveks jäänud. Terve tänane päev vaheldus päikesepaiste rahepilvedega; torm hakkas aga raugema. Baromeeter tõusis õige suure hooga.

Lõpetasin Keila koguduse hingede lugemise personaalraamatu järele. Sain seega umbkaudu arvu: 4857 meeste- ja 5243 naistehinge, kokku 10100 hinge. Septembrikuul 1899. aastal luges Fick ja leidis 5346 meeste- ja 5625 naistehinge, s.o. kokku 10971 hinge. Seega on Keila kogudus vähenenud; seda tuleb sõjaaegse suurema surevuse ja linnade kasvamise arvele kirjutada.

Keilas, 6. oktoobril 1925

Torm on täiesti vaikinud. Täna oli ilus päikesepaiste. Võtsin viimaseid õunu aias maha, jättes üksnes mõned üksikud veel nõnda ütelda asjaks puude otsa. Tütred ajasid üksikuid õunu oma lõbuks õngelatiga puu otsast maha. Puhastasin ka aiateeradasid igasugu rämpsust. Inimesi eila ei käinudki, täna on kõigest 3 käinud – on ju kibe kartulivõtmise aeg, mille on vihmased ilmad siiamaani venitanud. Suured puud on juba lehtedest puhtad, nimelt saared, pärnad; vahtratel on veel mõni kolletanud leht küljes. On ka mõni saar, mis alles lehtis on!

Õhtul, videviku tulekul ikkagi sadas jälle! Ära tüütab vihm, mida ühtepuhku näeb!

Keilas, 7. oktoobril 1925

Oli jällegi tormine päev; vahetevahel sadas ka. Ma pidin täna Jacobsenile Joat ja Türisalu näitama, aga Jacobsen oli eila linna sõitnud politsei uute vormiriiete proovi siseministrile näitama ja ta ei tulnud vist eila õhtul mitte tagasi Keila; igatahes ei telefoneerinud ta mulle mitte. Ei oleks täna ka sõita saanud vihma, rahe ja tormi pärast. Kuu aega oli Jacobsen nüüd Keilas puhkusel; kavatsesime palju sõitusid sel ajal teha, tegime aga ainult ühe, Sauele. Nemad olid oma põllu- ja aiatööga ja ehitusega ametis, mina oma tegevuses kinni. Kui mul aega oli, ei olnud neil aega; oli meil mõlemal aega, siis sadas jälle vihma. Sügisesed ajad on väga muutlikud ilmade suhtes. Üldse oli mul selle suve jaoks palju kavatsusi: lootsin sõita sinna ja teisale, aga sain väga vähe kätte. Tööd oli sel suvel väga palju, Jaani õnnetus võttis minu käest ka mõnegi päeva ära. Ei saa oma vanemaidki sel aastal mitte vaatama minna.

Keilas, 8. oktoobril 1925

Täna oli ilus päikesepaisteline vaikne ilm, aga jahe. Jacobsen kõlistas hommikul, et temast enam Türisalusse sõitjat ei saa, kuna ta juba laupäeval Tallinna kolib ja ülejäänud paar päeva tema siinse majapidamise korraldamiseks ära kuluvad; ka peab ta politsei mundrikavaga laupäevaks valmis olema.

                                                                                                                                ***

Laineid lööb piiskopi naisevenna õp. Kuljuse ajutine ametist tagandamine konsistooriumi poolt. Peaks küll selge olema, et kui keegi kusagil teenib ja oma asutuse vastaselt hakkab õpetama, siis ta ametist peab lahkuma. Siin aga tahetakse ja nõutakse, et Ev.Luth.usu kirikus võidaks kõik õpetada, mis aga kellegile pähe tuleb. Õieti on kõige kurja juur õp. Theodor Tallmeister, Tallinna Püha-Vaimu koguduse õpetaja, kes propageerib Saksa pahempoolset usuteadust ja tembeldab seda rahvusliseks Eesti asjaks! Tallmeister tõukas Kuljuse esile, ise on ta seni küllalt kaval olnud omis jutlustes usutunnistuste alusel seisma. Nüüd katsub Tallmeister, tundes omagi jalgealuse palava olevat, kõiki konksusi tarvitada, et konsistooriumi kukutada. Tallmeister on Riigikogu liige ja on oma rühma – n.n. rahvusvabameelsete – nimel oskanud arupärimist Riigikogule esitada, mispärast valitsus sallivat niisugust seadusvastast (!) asutust, nagu seda olevat konsistoorium, keda valinud mõnesugune (!) kirikupäev, kuigi valitsus konsistooriumi ametisse on kinnitanud. Ühtlasi on ta Riigikogus nii palju ometi suutnud mõju avaldada, et järsku nüüd võeti harutlusele kiriku ja riigi lahutamise seadus, kusjuures ta nüüd katsub seda läbi viia, et valitsuse ees mitte ei saaks registreeritud Ev.Luth.usu kiriku keskvalitsus ja selle kaudu automaatselt kõik kogudused koos, vaid igaüks kogudus registreerugu ennast eraldi! Nõnda loodab ta oma Püha-Vaimu koguduse peremeheks jääda ega tarvitseks ühegi konsistooriumi käsku kuulata, sest siis saaks alles üksikute koguduste liitumise läbi nende koguduste määramisel uus konsistoorium, kiriku keskvalitsus loodud. Kõigi oma püüete juures on Tallmeister ülbe ja upsakas ja tahab ennast mõneks Eesti Lutheruseks arvata. Igaüks, kes julgeb Tallmeister’i vaadetele vastu olla, saab tema käest üsna jämedalt sõimata. Missugune on Tallmeister omis kõnelustes, seda illustreerib ehk järgmine lugu, mida ta ise korra jutustas. Tulnud üks naine valutava südamega Tallmeister’i juure ja ütelnud, et see mitte ei minevat, et Tallmeister mängukaarte hoidvat sellessamas käes, millega ta armulauda jagab. Tallmeister vastanud selle peale naisele, et ta sellesama käega veel hullemaidki asju tegevat, nimelt oma tagumist otsa pühkivat!! Mäletan, üliõpilase ajal aasiti noori üliõpilasi, küsides: „Kumma käega sa pühid…?“ Kui siis kohmetu „rebane“ vastas: „Parema käega!“ siis pilgati teda ja seletati, et mõistlik mees ikka pühkivat paberiga, aga mitte käega, ja soovitati siis rebasele, et ta edaspidi ennast käe roojastamise eest hoiaks. Siit järgneb, et Tallmeister’i vastus sugugi ei olnud mõni vaimurikas vastus, vaid ropp viimase võimaluseni. Et Tallmeister aga muidu hea kõnemees on, siis on tal muidugi ka poolehoidu. Kuljusel on ka poolehoidu; tema Iisaku koguduse nõukogu on otsustanud konsistooriumile koguni põlgtust avaldada! Aga vastaseid on neil küll ka õige palju. Saame näha, kummas võidab, kas Tallmeister–Kuljus või konsistoorium. Mulle on see siiamaani ükskõikne olnud, mida Tallmeister õpetas või mille vastu tema vastased sõdisid – dogmade õpetamise läbi ei saa ju rahvast mitte kasvatada, vaid üksnes Vaim teeb elavaks. Aga praegu, kui näen, missuguse vägivalla ja konksudega Tallmeister „oma“ vaimuvaest õpetust katsub läbi viia, on minugi süda Tallmeister’i peale õige täis. Ajakirjandus, mis meil Eestis ikka on katsunud kiriku „konservatiivsuse“ vastu võidelda, pasundab nüüd muidugi Tallmeister–Kuljuse poolt. Tõprad on need ajakirjanikud: katsugu nad ise ükskord kirjutada oma leivaisade vastu ja siis veel oma kohale jääda! Aga kahesugune mõõdupuu on niisugustel meestel taskus: mida, ütleme, ajalehe toimetuses mingil tingimusel ei tohi, seda peab kirikus tohtima! Kirik ei tohi selle järele valvata, kas ka kiriku õpetust õpetab mõni tema ametnik või mitte. Siit järgneb see, et ka riik ei tohiks, näituseks, kommuniste oma õpetust laiali laotamast mitte keelda! Aga ikka jääb vist praegu nõnda: Quod licet Iovi, non licet bovi! [1] Bos „härg“ on sedakorda aga vaene kirik ja konsistoorium!

Tallmeister tunnistab piibli õpetuse ühe osa maksvaks, teist osa aga mitte. Iseäranis sõdib ta Jeesuse sündimise vastu Pühast Vaimust ja neitsist Mariast. Jeesus ei võivat mitte üleloomulikult saadud olla. Niisama katsuvad mõlemad, Tallmeister ja Kuljus, Jeesuse imetegusid loomulikult seletada. Teisest küljest kirjutas korra aga Tallmeister omas „Protestantlises Ilmas“: „Ei saa meiegi muud, kui seda tunnistada: Sina oled Kristus, elava Jumala poeg!“ Igatahes on aga Kuljus ja Tallmeister usklikkude ja „usklikkude“ meeled õige ärevile ajanud nende oma teistsuguste õpetustega. Ma ütlen ka: Asjata oli Tallmeisteril dogmade seletamistega rahva ette astuda; rahvas ei saa sellest aru, ehk mõistab omaviisi, nagu oleks usk tervelt tühi puru. Mispoolest aga Tallmeisteri propageeritavad vaated Kristuse isiku kohta peavad paremad olema, kui kiriku valitsev õpetus, seda ei suudeta mitte mõista, sest pahempoolse usuteaduse vaated on ikkagi ainult arvamised, mis täna huvi äratavad, homme aga juba vast jälle surnult maas lamavad, nagu nendega sagedasti sündinud on. Soome piiskop Gummerus[2] ütles mulle Tallmeister’t kritiseerides: „Heidame meie ühe ime ära, nimelt Jeesuse üleloomuliku saamise, siis põrkame otsekohe uue imega kokku, nimelt, kuidas patusest inimesesoost ometi võis niisugune puhas, patuta iseloom tekkida!“ Kus on ka siis piir, mida piiblist õigeks pidada võib ja mida mitte? Tallmeister’i õpetused võivad üksnes korralagedust tekitada, aga mitte korda luua. Oleks Tallmeister jäänud oma ilusate jutluste juure, siis oleks ta palju head korda saatnud, aga nüüd ma ei looda tema tegevusest küll ühtki jäädavat head asja tulevat.

[1]Mis on lubatud jupiterile, pole lubatud härjale! (Tõlge ladina keelest).
[2]Jaakko Gummerus (1870-1933), Helisingi ülikooli professor, Porvoo ja Tampere piiskop.

Keilas, 9. oktoobril 1925

Õp. Lattik on Riigikogus ilusa kõne pidanud Tallmeister–Kuljuse vastu: Pole need kellegi ketserid, keda lilledega austatakse ja kelle eest ajalehed sõdivad; et ketser olla, peab ka tuleriidal põlema. Lattik peab Tallmeister’t ja Kuljus’t mõnesugusteks võimupüüdlejateks ja muud ei ühtigi. Ka arupärimisega jääb Tallmeister vististi liiva peale, sest juba siis, kui arupärimist vastu võeti, tähendas siseminister Einbund, et võetagu see arupärimine ühel häälel vastu, sest siis saavat valitsus näidata, et arupärimine mitte ei seisa tõe alusel. Jah, tõesti, tarvis malka niisugustele demagoogidele nagu Tallmeister! Lootuse järele jääb nende poolt meie maa kirik sedakorda ikka küll lõhkumata, kuigi ehk Riigikogu neile kaasa aitaks, kui ta, ütleme, üksikkoguduste registreerimise seaduse vastu võtab.

                                                                                                                               ***

Käisin täna Ohtus haige juures. On seal metsavaht, senine suur topsisõber, suremas, kahetseb oma senist elu ja soovis armulauda. Sinnasõitmisel sai mu palit, kübar ja kindad läbimärjaks, sest külm vihm sadas terve tee. Tagasisõidul oli aga enam-vähem kuiv. Kodus sain pärast soojas vannis olla, siiski tahab nagu nohu tulla.

Homme sõidavad siia praost Thomson ja praosti abi, Rapla õpetaja Liiv, mõlemad ühes oma prouadega. Pühapäeval on ju meil Piiblipüha.

Keilas, 11. oktoobril 1925

Eila õhtuse Baltiski rongiga sõitis siia Alide, kellel Hilda ise vastas käis ja kes Hildal abiks pidi olema külaliste vastuvõtmisel. Veerand tundi hiljem tuli Haapsalu rong ja tõi õp. Liiv´i ühes tema prouaga. Neil olid Peks´i hobused vaksalis vastas. Peks´i hobustega toodi veel ka praost Thomson ühes tema prouaga; nad olid Riisiperest rongile istunud ja jõudsid pärast kella 7 õhtul Keila. (Riisiperest Hageri kirikumõisa on 15 versta). Ajasime õhtul juttu maast ja ilmast. Kõige rohkem keerles jutt muidugi Tallmeister – Kuljus´e võimupüüdmiste ümber, kellele nüüd nähtavasti ka Riigikogu mitte küllalt kaasa ei tunne. Kella 11 ni olime üheskoos; siis läksid külalised magama, mina aga olin veel tund aega üleval, et tänaseks matusekõnesid kirjutada.

Täna oli siis kirikus Piiblipüha. Rahvast oli suure püha kohta vähevõitu, aga kirik oli siiski täis. Oli vilu ilm, sadas vahetevahel rahetaolist lund. vilu ilm takistas juba mõndki tulemast. Ka tuleb homme Keilas Mihklipäeva laat – see takistas ka. Liiv pidas pihtikõne ja algliturgia, praost jutluse, mina pärast seda väikese kõne ja teadaanded, kirikupalve pidas Liiv, armulauateenistuse lõpuliturgi aga Liiv ühes praostiga. Ma käisin Hildaga koos armulaual. Pärast jumalateenistust mattis praost kirikus korraga 2 surnut, kuna õp Liiv selsamal ajal käärkambris ühe lapse ristis. Siis läksid praost ja Liiv palvemajasse kõnelema, mina aga laulatasin ühe paari ja pidasin 2 eramatust. Kell 4 p.l. sain valmis. Siis sõitsime koos koju, kuhu prouad ja Alide juba kohe pärast ristimist tulid. Kell 5 sõime lõunat, mille kõrvale ma omatehtud veini pakkusin. Siis ajasime juttu. Alide sõitis kell ½ 8 õhtul Tallinna; teised külalised sõidavad homme hommikul. Praost andis mulle juba Hageris hea hulga Kohila vabriku paberit, mida tema maksuta saab; nüüd tõi ta veel siiagi suure rulli (selle paberi peale ma praegu kirjutangi). Meie katsusime külalistele toidud teha võimalikult suupärasteks, sest külalisi tuleb ikka ja alati hästi vastu võtta.

Keilas, 12. oktoobril 1925

Kell on ligi ¾8 hommikul. Külalised sõitsid ära. Ärasõidul paistis päike, aga maa oli natuke külmetanud. Praegu sajab lund nagu kotist ja maa on juba päris valge. Rahvas sõidab Keila laadale. Lapsed magavad alles. Mina ja Hilda tõusime kell ¼7 hommikul üles, et külalistele hommikusööki anda ja neid ära saata.

Meil on alles võtmata kapsad, kaalikad, sööginaerid ja georgiinide juured. Iluks on mõne õunapuu otsa jäetud mõni üksik õun. Ploomide aeg on ka juba paar nädalat möödas.

Laupäeval oli niisamasugune torm nagu 4. oktoobril ja korra nädala keskel. Praost rääkis, et viimased tormid metsades palju puid olevat maha murdnud.

Lõuna ajaks sulas lumi täiesti ära. Kuna hommikul ainult 1 °R sooja oli, siis lõuna ajal juba +6 °R. Ilm oli enam-vähem päikesepaisteline; vahetevahel käisid rahepilved. Laadalisi väga palju ei olevat olnud; joobnud mehi ja poisikesi olevat aga väga palju olnud. Meie teenija käis laadal ja oli näinud, kuidas politseinik üht joodikut vallamajasse kinni tassinud.

                                                                                                                                 ***

Preili Lydia Kurrikoff’i kaudu sain hiljuti mõneks ajaks oma kätte protokollid minu üliõpilasajast 1912.a., mida kirjutati selleaegsete usuteaduse üliõpilaste eestlaste koosolekutel. Mõtlesime nimelt Eesti Usuteadlaste Seltsi asutada. Mitmesugustel põhjustel ei tulnud sellest midagi välja; protokollid pidid saama minu kätte hoiule, aga nad käisid käest kätte; minuni ei ulatunud nad, kunni nad lõppeks olid praegusesse Eesti usuteadlaste seltsi sattnud, kust nad omaenese huvi pärast nüüd siia tellisin. Lugesin nad läbi ja leidsin nad üsna huvitavad olevat, tuletavad nad ju mõndki meele aegadest, mis ammu möödunud. Ma jätan ärakirja neist protokollidest ka siia, muutes üksnes kirjaviisi ja tehes mõnda väljendust selgemaks.

I

Koosolek neljapäeval, 4. oktoobril 1912

Koos on: Alver Alexander, Aunverdt Johannes[1], Eilart Anton, Hansson Hermann, Jürgensohn Ferdinand[2], Kallas Axel[3], Köögardal Ado, Kuusik Paul, Lauri Oskar[4], Leib Bernhard, Matto Gustav[5], Saarmann Anton, Sommer Arthur, Tannebaum Eugen. Varsti pärast koosoleku algust lahkub Alver.

Kallas tervitab Eesti theolooge, kes tema korterisse kokku on tulnud, ja loodab, et nad Eesti Usuteadlaste Seltsiks ühinevad.

Kuusik, kes Kallase tähenduse järele EUS-i asutamise mõtte algataja on, peatub pikemalt kasu juures, mida meie ühendatult kätte saada võiksime, puudutab aga ka neid raskusi, mis seltsiga ühenduses oleksid. Ta tõstab küsimuse üles, kas legaliseeritult või ilma üles astuda; legaliseerimisel võivat küll takistusi olla. Paari aasta eest ei kinnitatud Eesti õpetajate seltsi, sest et selles eestlaste lahkpüüdeid nähti. K. loodab raskustest nõnda üle saada, et põhikirjas toonitatakse Eesti keele praktika vajadust, mida ülikoolis saada ei ole. Palub kaasvõitlejaid seltsi tarviduse, kuju, kui ka asutamise raskuste üle mõtteid vahetada.

Koosoleku juhatajaks valitakse Kuusik, protokollikirjutajaks Köögardal.

Saarmann kardab seltsi asutamisega tekkivat ainelist raskust.

Kallas ja Leib soovitavad legaliseerimise pärast professorite käest nõuu küsida, mõnda usuteaduse professori omale protektoriks võtta.

Aunverdt on selle vastu: ei võivat professorisi ju usaldada.

Köögardal toonitab, et tingimata legaliseeritult üles astuma peaks: siis on teatav ühendus olemas; legaliseeritud ühendus paneb aga liikmetele kohustused peale midagi teha. Ta pole see, kus 2–3 meest vabatahtlikult kokku tulevad, et midagi teha, siiski aga kergesti asja tegemata jätavad. Legaliseeritud ühendus sunnib, ja ühendus teeb tugevaks.

Aunverdt soovitab legaliseerimise asjus Poola usuteadlaste seltsi käest nõuu küsida.

Leib: Poolakatel on meie vastu väga suur sümpaatia; nad tahaksid meiega tingimata kartelli astuda.

Saarmann soovitab ikkagi aineliselt kindlat seljatagust muretseda. Õpetajatega oleks abisaamise pärast tarvis läbi rääkida.

Kallas: Olen mitmega rääkinud; kõik olid mõttest vaimustatud. Ka Eesti seltskonna liikmed oleksid meie poolt. Toetus tuleb!

Eilart: Olen ihu ja hingega EUS-i asutamise poolt. Meie ülesanne on rahva hinge kõrgele tõsta. Silmas peame kolm suurt asja pidama: kristlust, patriotismust ja rahvuslust. Loodan, et kõik Eesti õpetajad nõuu ja jõuga toetavad. Mis aga sellesse puutub, et kulude pärast mõnel kaasvõitlejal siis vast enam võimalik pole mõnes üldises Eesti üliõpilaste organisatsioonis ka veel liige olla, siis ei pea ära unustama, et hea asi peaasja eest ei pea ära nihutama.

Juhataja Kuusik: Teistest Eesti üliõpilaste organisatsioonidest väljaastumist ei võiks meie ühisus nõuda, nagu Saksa „Theologischer Verain’iski“ ei nõuta. Teistes seltsides on teised huvid, siin – omad. Nii on lugu ka Poola theoloogidega, olgugi et neil korporatsioon „Polonia’ga“ vaenlus valitseb. Meie siht oleks, nagu Eilart puudutas, rahva hingest arusaamine. Kui on olemas teatav ühendus, siis saaksime meie selles sihis edasi.

Saarmann: Aineline küsimus langeks ära, kui meil niipalju toetust oleks loota, et kõik need Eesti õpetajad, kes oma seltsi tahtsid asutada, meie seltsi astuksid. Kuid seda pole siiski loota: Meie üliõpilaste ühisus ja nende õpetajate selts on 2 isesugust asja: meil eneseharimine, neil kõlbluse tõstmine rahva seas.

Kuusik loodab kulude katmist õpetajate poolt tingimata. Muidugi küll mitte iga õpetaja poolt: paljudel pole theoloogilisi huvisid kahjuks mitte sugugi. Siiski on huvitav teada saada, palju õpetajaid meie seltsi tuleks. Jaatavaid vastuseid olen saanud, kahjuks küll õige vähe, kuid neid koguneb.

Aunverdt: Mida tahame ja mida nõuame? Saksa seltsis („Theologischer Verein“) on teadus esiplaanil, Poola seltsis rahvuslised huvid. Kas meil mõlemaid ühepalju peab tulema?

Juhataja ettepanekul lähevad läbirääkimised järgmises korras:

1)     Kas teadus või rahvuslus?

2)     Seltsi kasu.

3)     Kaasaskäivad raskused

Tannebaum soovitab peamäärused välja töötada, et siis teinekord kõigi Eesti theoloogide koosolekul midagi sihikindlat pakkuda.

Saarmann arvab, et rahvuslus ajast ja arust ära olevat. Seda saavat igas seltsis. Peaülesanne olevat tublideks hingekarjasteks saada.

Köögardal vastab Saarmannile, et rahvuslus nii ajast ja arust ära läinud polegi. Meie elame piirimaal, kus meie väikest rahvast kaheltpoolt – venelaste ja sakslaste poolt – surutakse. Muidugi ei taha meie, kui hingekarjasteks saame, ainult eestlastega läbi käia, vaid meie peame tervet kogudust silmas pidama. Kuid iga rõhutud ilmakodaniku eest peame meie välja astuma, temaga enam läbi käia katsuma; nõnda ka meie väikese Eesti rahvaga. Siin ongi meie rahvuslik ülesanne.

Kuusik: Peasiht oleks meil muidugi theoloogiliste huvide edendamine. Rahvuslus on juba sellega ära tähendatud, kui meie tunnistame, et meie Eesti rahva liikmed tahame olla.

Lauri: Tänavused noored tahaksid EUS-i läbi ühendust noorte ja vanemate vahel. Vanemad kaovad tundmatult ära, kui pastoriks saavad. Noored tahavad rahvast usuasjades enam kaasa kiskuda. Meie usuteadlaste peaviga on selles, et rahvast sugugi ei tunta, Eesti keeltki õieti ei osata; sellest tekib lõhe rahva ja õpetaja vahel.

Tannebaum: Mõned hingekarjased tahavad kirikust kahjuks ainult karskusseltsi teha.

Kuusik tahab selle peale juua.

Saarmann: Meil pole tarvis niisugust asja teha, nagu Eestis 30 aastat tagasi. Ma olen juba isegi rahvuslane. Kas peame meie oma usuteadlaste seltsis „Kalevipoja“ üle referaate pidama? – Tahab „demos’t“ tundma õppida.

Kuusik: Meie peaksime ka rahva ebausku tundma õppima, et rahva peale siis kasvatusliselt seda enam mõjuda. Ei saa ei rahvuslust ega ka kasvatust välja jätta.

Köögardal tähendas Saarmannile, et selle kardetud rahvuslus lõpulikult üks ja seesama on, mis demos. Kas teadus või rahvuslus? Selles asjas ei saa piire ära määrata, kuid muidugi peab usuteadlaste seltsis usuteadus esimesel kohal seisma, sealsamas kõrval aga ka rahvuslus.

Eilart: Meie peame tingimata rahvast tundma õppima, Eesti hinge, et usku Eesti rahvale koduseks teha. Soojalt ja lihtsalt peame meie nende keskele astuma, et neid kõrgema ideaali poole viia.

Lauri: Paljast Eesti nimest on meie usuteadlaste ühisusele vähe. Meil peab rahva tundmine olema, vastastikkune arusaamine. Seni peab rahvas õpetajaid nöörijateks. Meie ühisusest peab asutus saama, mis rahvale siiski lähedal seisaks.

Saarmann: Meie tööpõld läheb nõnda liiga laiaks. Üks rahvapoeg on tubli ka siis, kui ta tubli töötegija on. Theoloog peab erapooletu olema.

Kuusik: Meie peasiht pole mitte paljast rahvuslist organisatsiooni luua. Nagu hingekarjane peab Eesti theoloog nii eestlase kui ka sakslasega läbi käima. Peasiht oleks meil vaimline ühendus.

Tannebaum: Peaasi on hingehoid ja enese ettevalmistamine, mitte aga Eesti kirjandus.

Aunverdt: Mis on kõige suurem: kas kõige lihtsamas mõttes evangeeliumi kuulutada, või peame meie rahva kõlbluse tõstmist ka ligi võtma? Rahvas ei usalda õpetajaid, sest viimased ei oska ajakohaselt midagi ette tuua.

Jürgensohn: Peaasi on ikkagi usuteadus. Esimesel plaanil seisku meil ristiinimene, teisel – eestlane.

Kuusik: Muidugi ei või meie ju kadakaid sallida. Aga meie ei saa ka nõuda, et keegi rahvuslises asjas seda ehk teist teeks. Kui aga keegi Eesti rahva vastu töötab, astume meie vastu.

Kallas: Sunduslik eeltingimine on, et igaüks peab eestlane olema.

Saarmann: Mingisugust rahvuslist võõpa mulle enam tarvis ei ole – küllalt juba! Peasiht olgu meil ikkagi theoloogiline asi.

Aunverdt: Tahtsin Lauri’le Saksa „Theol. V.“ kohta vastata. Saksa selts ei toeta – vähemalt avalikult – mitte Saksa rahvuslust, kuna poolakad seda küll teevad ja Poola kirjanduse üle referaate peavad. Meie saame õppimisega ülikoolis küll valmis, kui kauem tooli peal istume, aga meie peaülesanne on: sügavamale tungida, mis Jeesuse Kristusega ühenduses on. Kristlaseks peame meie saama ja siis theoloogiks.

Lauri: Saksa usuteadlased töötavad siiski rahvuslisel alusel. Selts ei tee seda mitte avalikult, kuid vaimliselt mõjub ta rahvuslises sihis. Vähe on erapooletuid Saksa õpetajaid. Tuletan Turgenjevi sõna meele: „Kocмополит – нуль!“

Kallas: „Theol. Verein“ on rahvuslise Saksa seltsi filiale. Enamus on ju sakslaste käes. Väga kiiduväärt, et ka meie sõber Jürgensohn sealt ära lubab tulla, kui Eesti theoloogide selts saab asutatud.

Kuusik: Statuutide põhjal on „Th. Verein“ rahvusvaheline.

Jürgensohn: Ma olen ennast seal eestlaseks üles annud, ja keegi pole seal minu nagu imelooma peale vaadanud.

Kallas paneb ette Saksa „Theol. Verein“ kõrvale jätta. Võõrale asutusele ei saa ju uusi statuutisi luua.

Kuusik: Võõraste varjukülgi on ju tarvis puudutada, et eneste eksisammude eest hoiduda.

Aunverdt: Kristlaseks peame katsuma saada – neid sisemisi võitlusi läbi teha. Ma olen kaugel Jumalast. Temale ligemale saada, südamest läbi käia – see on võitlus.

Juhataja võtab avaldatud mõtted kokku. Seltsi on meil tarvis, sest isikliselt on iga asja raskem teostada, kui koos töötades. Usk ja usuteadus olgu meie peasiht. Rahva endist usku, üldse rahvast peame meie tundma õppima, et teda siis seda jõudsamalt kõrgemale viia. Sellega on ka rahvuslus ja kasvatus ära tähendatud.

Teise punktina tuleks seltsi kasu läbirääkimise alla. Siin pole meil vast palju rääkida, sest seda on juba eeloleva küsimusega koos küllalt harutatud. Kas tunneb aga igaüks meist enesel sisemist jõudu olevat, et teistele kasu saata?

Kallas: Iga kaasvõitleja juures, kes rääkis, paistis läbi, et kõigil sügav tahtmine on.

Saarmann: Tahtmiseks jätame, mis meie teha suudame.

Juhataja võtab III punkti – raskused – läbirääkimiste alla. Kas meile üldse võimalust antakse legaliseeritult üles astuda? Korra küsis üks theoloog: kas eestlased seltsi või korporatsiooni näol üles astuda tahavad?

Kallas: Mitte korporatsiooni näol. Neid on juba küll. Ja ta ei kõlba meie asjale. Kui üles astuda, siis ainult nagu selts. Mis ainelisesse seisukorrasse puutub, siis oleks õigem pärast otsustada, kus liigete arv teada on. Mis legaliseerimisesse puutub, siis oleks tarvis mõne professori protektsiooni paluda, kellest kindel ollakse, et ta meie vastu ei tööta.

Saarmann: Meil oleks tarvis liikmete kui ka vilistlaste arvu teada saada.

Kuusik: Aineline seisukord jääb praegu muidugi otsustamata. Siiski panen ette kommisjoni valida, kes ainelise küsimuse läbi vaataks käesoleva ja tuleva semestri kohta. Järgmisel korral, kui kõigi Eesti theoloogide koosolek tuleb, paneb kommisjon oma arvamised ette. Eelarve peab kommisjon kokku seadma.

Kommisjoni määratakse 5 liiget: Kallas, Jürgensohn, Köögardal, Saarmann, Leib.

Kuusik: Iga kaasvõitleja pärigu järele, kes tuttavatest õpetajatest vilistlaseks tulla tahaks.

Aunverdt paneb ette, neile kaasvõitlejatele, kes Tartust eemal viibivad, kirjutada ja ka teistele koosolekul puuduvatele Eesti usuteadlastele asjast teada anda.

Otsustatakse puuduvatele kaasvõitlejatele järgmist teatada: „Mõte on Eesti Usuteadlaste Seltsi asutada. Kuidas on kaasvõitleja seisukoht selles asjas? Asja üle otsustatakse üldisel Eesti usuteaduse üliõpilaste koosolekul laupäeval 13. oktoobril 1912 kell 7 õhtul Eesti Üliõpilaste Seltsi ruumides.“

Teistele teadustama kohustuvad:

Kuusik – Torrim’ile ja Markus’ele, Jürgensohn – Rahamägi’le, Köögardal – Alveri’ile, Aunverdt – Varikule ja Raudkepp’ile, Tannebaum – Idam’ile ja Sassian’ile, Lauri – Joh. Pill’ile, Jaan Roos’ile, Alexander Kuusik’ule, Alexander Kruus’ile, Hans Kubu’le, Harry Saebelmann’ile, Gerhard Perl’ile, Peeter Juhkam’ile. Jürgensohni heaksarvamise hooleks jääb Arnold Graf’i rahvuse üle järele pärida. Leib lubab stud.theol. Hermann Ederberg’iga rääkida.

Köögardal võtab oma peale EÜS-is koosoleku luba muretseda.

Kuusik: Kas võib asja kohta väljaspool rääkida või mitte? Minu arvates mitte!

Kallas: Võiks rääkida, kuid vahet tuleb teha, kellele.

Kuusik: Siiski on parem omakeskel hoida ja mitte avaldada. Kui tuleval koosolekul asi otsustatud saab, siis alles võib rääkida.

Kommisjoni istang tuleb teisipäeval, 9. oktoobril 1912 kell ¼ 9 õhtul Leib’i juures Lodja uul. No 13.

Jürgensohn: Kuidas hakkaksime aga „Theol. Verein’iga“ läbi käima?

Jääb otsustamata, kas läbi käia või mitte, kunni meil selts asutatud on.

Jürgensohn: Kas ma võin „Theol. Verein’i“ edasi jääda või mitte?

Köögardal arvab, et Jürgensohn sinna edasi jääda võiks, kui sealtpoolt aga lubatakse. Kui „Theol. Verein’is“ midagi head leidub, siis võib ju Jürgensohn seda meile edasi anda.

Koosolek ex! 

II

Eelarve

seati kommisjoni poolt järgmiselt kokku (peaasjalikult Leib’i vaev).

  1. Sisseseade

24 tooli                               à 3 rubla                             = 72 rubla

2 lauda                               à 5                                       = 10

1 laud                                   à 10                                       = 10

1 kahepoolega kapp                                                     = 30

4 lampettes                                                                     = 15

1 laelamp lugemistuppa                                             = 8

1 laualamp                                                                       = 4

1 kalevist laudlina saali                                                 = 15

4–5 akna eesriided (ruloo)                                         = 25

Muud väljaminekud                                                     = 11

Seega sisseseade                               200 rubla

2. Jooksvad kulud

Korter 1 semester                                                         = 150 rubla

Valgustus                                                                         = 20

Puud                                                                                   = 30

Passija 5 r. kuu                                                               = 30

230 rubla

Peale selle ajakirjad: Christliche Welt 8–9 rubla, Theolog. Rundschau 3 r., Reformation 8 r., Nachrichten über die evangelische Kirche in Russland 3 rbl, Ristirahva Pühapäevaleht 1 r. 75 k., Biblische Zeit u. Streitfragen 2 r. 50 k., Religiongeschichtliche Volksbücher 2 r. 50 k., Der alte Orient 1 r., Evangelische Mission 3 r., Dorfkirche 4 r., Eesti Kirjandus 3 rubla, Postimees 5 rbl 50 kop., Nordlivländische Zeitung 7 rbl, Kosmos 2 rbl 80 kop., Universum 8 rbl. 

III

Eesti usuteaduse üliõpilased 1912. a.

(Numbrid klambrites näitavad üliõpilaseks saamise aega; ära on tähendatud nimekirjas ka kuuluvus mõnda Eesti üliõpilaste organisatsiooni 1912. aastal. Juure lisasin teated asukoha kohta 1925. aastal.)

1. Alver, Alexander (1911) – Viru-Nigula kirikuõpetaja (1925. a.)

2. Aunverdt, Johannes Natan (1908) – Vastseliina õpetaja

3. Varik, Jaak (1902) – Jõhvi õpetaja

4. Idam, Hans, „Sakala“ (1911)

5. Kallas, Axel, „Sakala“ (1910) – surnud, oli Paistus, Jõhvis ja Rõuges õpetaja

6. Köögarda, Ado, EÜS (1910) – Keila õpetaja

7. Kuusik, Paul (1909) – Türi õpetaja

8. Markus, Tõnu (1901) – Puhja õpetaja

9. Matto, Gustav (1910) – kooliõpetaja Narvas

10. Pill, Joh., „Fr. Estica“ (1911)

11. Raudkepp, L. (1909) – Kaarli gümnaasiumi direktor Tallinnas

12. Rahamägi, Hugo, EÜS (1906) – professor ja haridusminister, konsistooriumi assessor ja Tartu Ülikooli koguduse õpetaja

13. Saarmann, Anton, EÜS (1908) – Räpina kog.õpetaja

14. Tannebaum, Eugen, „Sakala“ (1911) – praost ja Noarootsi õpetaja

15. Jürgensohn, Ferdinand, „Theol. Verein“ (1910) – haridusministeeriumi nõunik

16. Sommer, Arthur (1910) – Tallinna Kaarli III pihtkonna õpetaja

17. Roos, Jaan, EÜS (1912) – koolidirektor Tartus

18. Lauri, Joh. Oskar, EÜS (1912) – koolidirektor ja kirikuõpetaja Otepääl

19. Kuusik, Alexander (1912) – Torma-Lohusoo kog.õpetaja

20. Sassian, „Sakala“ (1912)

21. Torrim, Helmut (1909) – Saarde kog.õpetaja

22. Hansson, Hermann (1912) – pastor emeritus

23. Kruus, Alexander, EÜS (1912) – Nõo kog.õpetaja

24. Kubu, Hans, EÜS (1912) – Tallinna Jaani kog. III pihtkonna õpetaja

25. Eilart, Anton (1912) – Nõmme Rahu koguduse õpetaja

26. Saebelmann, Harry, „Frat. Estica“ (1912)

27. Perli, Gerhard, „Fr. Estica“ (1912) – Paide kog.õpetaja

28. Juhkam, Peeter, „Sakala“ (1912)

29. Leib, Bernhard (1907) – seebivabrikant Tallinnas ja majaomanik Nõmmel

30. Ederberg, Hermann, „Theol. Verein“ (1911) – Koeru kog.õpetaja

31. Paas …., „Frat. Estica“ (1912)

IV

Protokoll 13.X.1912

Koos on kaasvõitlejad: Matto, Aunverdt, Kuusik, Leib, Tannebaum, Roos[6], Kubu, Eilart, Lauri, Köögardal, Sommer, Kruus, Hansson, Alver, Kallas, Jürgensohn; pärast tulevad juure Idam[7] ja Sassian[8].

Koosoleku juhatajaks valitakse A. Köögardal, abiks A. Kallas, protokolleerijaks J. O. Lauri.

Esiteks loeb Jürgensohn ksv. Rahamägi kirja ette. Rahamägi tervitab tema arvates juba ammu nii mitmete südames asunud mõtet, nimelt Eesti theoloogide seltsi asutada. Tema loeb mitte ainult soovitavaks ja tarvilikuks, vaid ka loomulikuks, et teatava fakulteedi üliõpilased kokku astuvad, et isekeskis teaduslist tööd teha; puudutab vahekorda „Theol. Verein’iga“: igal seltsil on oma „Hinter-“ ja“Untergrund“, mis seltsis valitsevast õhkkonnast oleneb; arvab, et kui meie „Theol. V.“ sisse astume, siis sealt kodune tunne kaob. Peale selle arvab ta, et meie kui iseseisev selts ka aineliselt läbi saaksime. Ta paneb ette arutada, kas ei oleks soovitavam „Theol. Verein’i“ sisse astuda, et seal tõsiselt tööd teha.

Juhataja teeb ettepaneku Rahamägi põhimõtteid läbi arutada.

Aunverdt loeb tarviklikuks ühineda ühise vaenlase vastu võitlemiseks. Siin ei tohi olla ei leedulasi, ei poolakaid, ei sakslasi ega eestlasi; ainult nõnda läheneksime evangeeliumi mõttele, et oleks üks kari ja üks karjane.

Alver vaidleb selle vastu ja arvab, et oleks parem palju karju ja palju karjaseid.

Lauri arvab, et meie iseseisvast seltsist tuleks kirikule kasu: meist ei taha keegi rahvusline märatseja olla, aga siiski nõuame enestele võimalust isekeskis iseseisvalt tööd teha.

Roos soovitab rahvale läheneda, et teda paremini tundma õppida ja siis tema peale paremini mõjuda.

Aunverdt arvab, et paremate sakslastega on siiski võimalik üheskoos töötada.

P. Kuusik räägib, et kui juba „Theol. V.“ minna, siis nii, et seal ennast peremeestena tunda, et seal võimsalt töötada. Kas suudame meie endid aga kui eestlased „Theol. Verein’is“ maksma panna?

Kallas usub, et „Theol. Verein“ meid selles mõttes ilmaski vastu ei võta.

P. Kuusik soovitab selles asjas „Th. V.-s“ katset teha.

Juhataja on iseseisva Eesti theoloogide seltsi asutamise poolt: ainult nõnda suudaksime meie kõiki Eesti usuteadlasi ühendada.

Kallas peab suuremaks raskuseks „Theol. Verein’is“ comment garanteerimist. *)

*) Kes „Theol. Verein’i“ sisse astus, pidi mõne Saksa korporatsiooni poole pöörduma ja selle 
auumõisted omaks tunnistama. Temale loeti see comment ette ja ta kohustus neid mööda käima; 
muud kohustust korp.’i vastu ei olnud. Et sakslased Jaan Tõnisson’i rukkinud olid, s.o. temaga 
igasugu läbikäimise, ka teretamise ära olid keelanud, siis pidi comment garanteerija sedagi otsust 
pidama; seega oleks ka Eesti theoloog Eesti seltskonna juhiga läbikäimise pidanud lõpetama!

Lauri ja Roos on „Th. V’i“ sisseastumise vastu. Roos näitab, et „Th. V.“ võitleb kõigi Eesti paremate püüete vastu, nii et sinna paljud meist mitte ei lähe.

Kallas teeb ettepaneku: „Th. V.-iga“ ühinemise mõte tuleb koguni kõrvale jätta.

Vaieldakse veel comment garanteerimise üle – poolt ja vastu. Hääletamisele tuleb Kallas’e ettepanek, lükatakse aga 10 häälega 7 vastu tagasi.

Leib palub läbi arutada tingimusi, millega meie valmis oleksime „Theol. Verein’i“ sisse astuma.

Kubu paneb ette, et „Theol. Verein’is“ Eesti osakond asutatakse.

Aunverdt arvab, et peaks nõudma eestlaste jaoks comment garanteerimise kaotamist.

Mitmeltpoolt pannakse ette koosolekut lõpetada, sest vähemus ei taha enamusele alla anda, et siis isekeskis tingimusi arutada, kuidas „Theol. Verein’i“ sisse astuda. Oppositsioon aga annab osalt järele, sest ta arvab, et Eesti theoloogide ühinemine temale nii kallis on, et ta sedagi nii vähe tõotavat teed katsub – nimelt „Theol. Verein’iga“ ühinemist. Pärast vaielusi otsustatakse ühiselt kokku jäädes edasi arutada tingimusi, kuidas „Theol. Verein’i“ astuda.

Kuusik paneb ette otsustada, kas comment garanteerimine tuleb üldse ära kaotada, või tuleb see igale liikmele vabaks jätta.

Aunverdt arvab tarvilikuks nõuda, et c. g. eestlastelt ei nõutaks.

Suurem hulk kaldub sinnapoole, et c. g. vabaks jääks. Pannakse hääletamisele, kas tuleb c. g. kaotamist nõuda. See saab 0 häält poolt ja kõik vastu. Pannakse hääletamisele: nõuda, et c. g. igale „Theol. Verein’i“ liikmele vaba oleks. See saab poolt 17 ja vastu 1. Nii on see ettepanek vastu võetud, nimelt et nõuda tuleb, et c. g. igale T.V. liikmele vaba oleks.

Tuleb arutusele Eesti osakonna ehk fraktsiooni asutamise mõte T.V. juure. Räägitakse palju poolt kui ka vastu; vasturääkijad arvavavad, et see oleks läbiviimatu ja ilmaaegne jagunemine. Tehakse uus ettepanek, et tuleks nõuda, et meile lubataks T.V. ruumides Eesti keelt tarvitada, seal ka omakeelseid referaate pidada ja laulusid laulda.

Aunverdt puudutab veel küsimust, kas tuleks lõbuõhtuid T.V. liikmetega koos pidada või niisugustel juhtumistel endid teistest eraldada.

Juhataja paneb hääletamisele, kas on tarvis nõuda Eesti osakonna ehk fraktsiooni asutamist T.V. juure või mitte. Koosolek tunnistab 12 häälega 5 vastu fraktsiooni asutamise tarvilikuks. Sellega kukub teine ettepanek iseenesest ära.

Kuusik paneb ette, fraktsiooni mõistet ära määrata.

Soovitatakse fraktsiooni EÜS-i fraktsioonide eeskujul nõuda, kellel oleks omad koosolekud oma sisemise elu äramääramiseks, kuid enamuse arvamine kaldub sinnapoole, et valida kommisjon, kes koosolekul avaldatud põhimõtete põhjal määraks fraktsiooni ja c. g. mõisted lähemalt ära. Otsustatakse selleks 5-liikmeline kommisjon valida: A. Kallas, Leib, Aunverdt, Lauri ja Kubu. Peale nende veel P. Kuusik kommisjoni hääleõigusega nõuandjaks liikmeks.

Aunverdt palutakse dekaaniga läbi rääkida, kas on Th. V. poolt vastutulekut loota.

Kommisjoni koosolek määratakse kolmapäeva peale kell 3 p.l. kaasvõitleja Leib’i juures (17.X.1912). Suurkoosolek määratakse reede peale 19.X.12 kell 8 õhtul EÜS-i ruumides.

Tuleva koosoleku juhatajaks valitakse A. Köögardal, abiks Aunverdt.

A. Köögardal’i palutakse EÜS-i eestseisuselt suurkoosoleku jaoks ruumisid paluda.

V

Kommisjoni koosolek kesknädalal 17.X.1912

Koos on: Leib, Kallas, Kubu, Lauri ja Aunverdt. Kuusik ei olnud ilmunud. Enne koosoleku algust lahkub Aunverdt, ilma et ta oma läbirääkimiste tagajärgi dekaaniga avalikult teada annaks. Niipalju saadakse aga Kallas’e läbi teada, et Th. V. poolt koosolekul tehtud põhimõtteid vastu ei võeta. Loota olevat, et eestlastele ehk c. g. maha jäetakse, rohkem aga mitte midagi! Sellest välja minnes teeb Leib ettepaneku, et suurele koosolekule ette pandaks oma endised otsused tagasi võtta ja uusi tingimusi välja töötada Th. V. sisseastumiseks. Teised on sellega nõus.

Teiseks – niisuguseks juhtumiseks, kus kaasvõitlejad ei leia mitte võimaliku olevat T. V. astuda, kavatseb Leib ka ette ja soovib, et reedeseks koosolekuks iseseisva usuteadlaste põhikirja kava saaks muretsetud, mida koosolekul täiendada võiks, et siis vastuvõetud redaktsioonis kinnitusele saata. Selleks loeb ta ka tarvilikuks, reedeseks koosolekuks palvekirja rektori nime peale valmis kirjutada, et siis koosolijad otsekohe võiksid nime alla kirjutada. Et koosolijatel selle ettepaneku vastu midagi iseäralikku ei olnud, siis võtab palvekirja kirjutamise oma peale ksv. Kubu ja põhikirja kava muretsemise Lauri, kuna Kallas ja Leib enestel selleks sugugi aega ei ütle olevat (nii seletas Kallas, et tal üks pool tundi niisama tähtis olevat kui terve öö, aga öösel tema seltsi heaks midagi teha ei saavat).

Peale selle paneb Lauri veel ette, et reedesel koosolekul läbi arutataks, kas ei oleks kohasem asutada mõne Eesti üliõpilaste organisatsiooni juure usuteadlaste fraktsioon, kust ka osa võtta võiksid väljaspool organisatsiooni seisvad isikud, kui oma iseseisvat seltsi asutada. Niiviisi lõpeb koosolek.

VI

Protokoll koosolekust 19. oktoobril 1912

Koos on: Kallas, Sommer, Tannebaum, Kubu, Kruus, Sassian, Matto, Kuusik, Leib, Eilart, Lauri, Köögardal.

Koosolekut juhatab Köögardal, protokolli kirjutab J. Lauri.

Juhataja loeb esimese koosoleku protokolli ette, mis ilma parandusteta vastu võetakse. Niisama ilma parandusteta võetakse ka teise koosoleku protokoll vastu. Pärast seda loeb Lauri kommisjoni protokolli ette, kus ette pannakse koosolijatele, et nad „Th. V.“ sisseastumise tingimusi vähendaksid.

Juhataja paneb arutusele, kas muuta oma maximaalsed nõudmised T. V. vastu minimaalseteks või mitte.

Ksv. Eilart loeb pika kirjutuse ette, kus ta mitmesuguseid küsimusi puudutab. Muu seas räägib ta: kui tahad rahu, siis ole valmis sõdima; meil on rahu rohkem tarvis kui kellegil muul. Meie peame võitlema, peame meeles pidama, et oleme jonnakad eestlased. Meil tuleb ju nii paljude asjade vastu võidelda, sest kirikul on alati palju vastaseid olnud. Kes õpetajaks hakkab, kuulutab sõda paljudele vaenlastele. Juba nüüd peame sõjale ette valmistama. Kuid meil on tarvis veel oma rahvast armastama õppida ja teda tunda, muidu oleksime meie vask, mis kumiseb, ja kelluke, mis heliseb. (Non sibi homo natus, sed patriae et suis[9].) Ta paneb ette osakonda asutada kuhugile olemasoleva seltsi juure, näituseks EÜS ehk Ev. Noortemeeste Seltsi juure.

Juhataja seletab, et ei maksa uuesti rahvuse küsimust arutada, ja kordab endist ettepanekut T.V. asjus.

Kubu loeb T.V. statuudi ette ja arvab, et see statuut ei vasta meie tingimustele – olevat kitsas theoloogiline.

Leib seletab, et Poola theoloogide seltsi liikmed enne Theol. V.-i liikmed olid, aga et seal võimata oli töötada, astusid nad välja.

Kuusik arvab, et raske olevat uut seltsi elule kutsuda; vaimlise ja ainelise jõuu puudus keelab meid seda tegemast. Ta paneb ette legaliseerimatult ühendusesse jääda. Kui sihid selginevad, siis alles tuleks legaliseerida.

Juhataja kahtleb ühenduse üle üldse ja paneb seda otsustamise alla. Siiski otsustatakse ühiselt, et tahetakse ühendusesse jääda.

Juhataja räägib, et peab selginema, kas on huvisid ja jõudusi, siis on võimalik legaliseerida lasta.

Leib on legaliseerimise poolt, arvab, et siis jõudusid kõrvalt juure saab.

Juhataja on legaliseerimise vastu, ta paneb ette mitte legaliseerida lasta.

Kuusik paneb ette, esiteks legaliseerimata töötada.

Kallas toetab Kuusik’ut.

Eilart: Tahaks siiski, et teatud kohustused koosolijatele peale pandud oleksid.

Juhataja kutsub Kuusik’ut korrale.

Kallas täiendab Kuusik’u ettepanekut ja formuleerib seda järgmiselt: Kes on selle poolt, et pidada referaate ilma legaliseerimata? Kes hääle poolt annab kohustub korralikult osa võtma. Nendest peab kõigile Eesti theoloogidelel teada andma.

Eilart soovitab puudumise korral rahatrahvi määrata.

Leib võtab oma ettepaneku tagasi.

Kuusik arvab, et peaks vabadus jäetama igale liikmele referaadi theema valimiseks.

Juhataja hüüab Kallas’t korrale.

Kubu on praeguse legaliseerimise vastu.

Kallas on kodukorra äramääramise poolt.

Juhataja kutsub Kuusik’ut korrale.

Kubu on välimise korralduse äramääramise vastu.

Kruus on fraktsiooni asutamise vastu.

Kallas’e formel läheb hääletusele. Kõik on poolt.

Juhataja paneb ette sisemise korralduse asjus rääkida.

Kallas arvab, et esiteks vanemad theoloogid refereeriksid.

Kuusik arvab, et oleks tarvis eelmisel koosolekul tulevane koosoleku juhataja ja protokollikirjutaja valida. Ta paneb ette tulevaks koosolekuks Kallas’e ja Sommer’i. Hääletamisel valitakse juhatajaks Kallas, abiks Sommer, kirjatoimetajaks Kubu ja tema abiks Matto.

Juhataja arvab, et iga nädal tuleks üks referaat läbirääkimistega pidada.

Kubu toetab juhataja arvamist. Sellega on ka teised nõus.

Minnakse referentide ja aja äramääramise juure. Peale pikkade vaieluste kujuneb rääkijate kord järgmiselt: esimese referaadi peab tuleval reedel 26.X.12 „Eesti muinasusust“ J. Roos. Siis tulevad järjekorras: Kuusik, Köögardal, Kallas, Sommer, Matto, Kubu, Kruus, Tannebaum, Eilart, Lauri, Sassian, Leib.

Arvatakse, et referaatide vahe peab vähemalt nädal olema.

Otsustatakse offitsiaalselt neid järgmisele referaadile mitte kutsuda, kes mitmekordse kutse peale mitte ühelegi koosolekule ei ole veel ilmunud. Küll võib neid aga sõbralikult ja erateel kutsuda. Kutsumine jääb kirjatoimetajate hoole. Sellega lõpeb koosolek.

                                                                                                                           ***

Mäletan, et vähemalt mina referaadi ära pidasin „Eesti vaimuliku kirjanduse ja selle vastasvoolu“ üle. Kui palju teised pidasid, ei mäleta. Mäletan veel seda, et kui EUS oleks asutatud, siis mind esimeheks panna mõeldi. Kuidas aga jälle lahku mindi, ka ei mäleta; vist sündis see iseenesest kaasvõitlejate hooletuse pärast. Üks Eesti theoloog oli algusest peale koguni vaenulik EUS-i vastu, Raudkepp, kes Eesti usuteadlaste seltsi asutamist oli nimetanud Evangeeliumi Lutheruse kiriku lõhkumiseks, mitte aga koondamiseks ja sellepärast üldse meie koosolekutele ei ilmunud. Minu teada pidi protokolle veel rohkem olema, kui need, mis siia said ära kirjutatud. Viimase protokolli pidi mäletavasti Idam kirjutama, kellest kirikuõpetajat ei ole saanudki. Tema käes vedelesid protokollid aastate kaupa: ei viitsinud vana laiskvorst neid minu kätte ära saata, olgugi et mitu korda teda palusin seda teha. Viimaks on ta nad nähtavasti õp. P. Kuusik’u kätte toimetanud, kes nad Tartusse praegusele Eesti usuteaduse üliõpilaste seltsile edasi andis. – Ei olnud 1912. a. ka lootagi, et Vene valitsus, kes ikka enam-vähem meie maa sakslaste tahtmist täitis, Eesti usuteadlaste seltsi oleks kinnitanud.

[1]Johannes Natan Aunverdt (1889-1927),vaimulik; 1913-20 Mihkli Miikaeli koguduse õpetaja; 
1920-27 Vastseliina Katariina ja 1924-27 Petseri Peetri koguduse õpetaja; 1926-27 Võru praostkonna 
praost; suri pimesoole lõhkemise tagajärjel.
[2]Ferdinand Jakob Jürgenson (1892-1960), 1917-18 Keila, 1918-24 Lääne- Nigula, 1926-44 Vigala 
koguduse õpetaja; 1932-35 Lääne praostkonna abipraost ja 1935-46 praost; 1935-39 Lääne vikaarkonna 
piiskoplik vikaar, 1945-48 Konsistooriumi assessor, 1945-48 Tallinna Jaani koguduse õpetaja; 
1946-48 Tallinna praostkonna praost; 1948-60 Viru-Jaagupi koguduse õpetaja; 1948-51 Viru 
praostkonna praost; 1958-60 Piibli tõlkekomisjoni liige.
[3]Axel Kallas (1890-1922), vaimulik, saksakeelne luuletaja;
[4]Johannes Oskar Lauri (1891-1975), vaimulik ja EELK peapiiskop; 1916-19 Viljandi praostkonna 
vikaarõpetaja; 1919 Võru praostkonna vikaar; 1919-44 Otepää Maarja koguduse õpetaja; 1929-44 
Valga praostkonna praost; 1934-44 Konsistooriumi assessor; 1944 siirdus Saksamaale ja 1947 Rootsi; 
1944-57 EELK eksiilis vikaarpiiskop; 1957-64 piiskop ja 1964-71 peapiiskop; avaldas ka 
jutlustekogusid.
[5]Gustav Matto (1886-1972), õpetaja ja muuseumitöötaja; tuntud ka numismaatiku ja bibliofiilina.
[6]Jaan Roos (1888-1965), õpetaja, kirjandusloolane ja bibliofiil; 1917-23 Paide Tütarlaste 
Gümnaasiumi direktor; 1923-36 Tartu Tütarlaste Gümnaasiumi direktor; 1936-44 toimetaja ja 
peatoimetaja Tartu kirjastustes; 1944 õpetaja Tartu meditsiinikoolis; 1945 Tartu Kunstiinstituudi 
raamatukogu juhataja; 1957-1959 Kirjandusmuuseumi raamatukoguhoidja. 1945-54 kirjutas päevikuid 
olles ise Nõukogude võimude poolt tagaotsitav.
[7]Hans Idam (1888-1962), kapten Vabadussõjas; 1921-30 tegutses põllumehena; 1931 siirdus 
Argentiinasse.
[8]Jüri Sassian (1892-1975), advokaat ja maavanem; 1923-29 tegutses advokaadina; 
1941-44 Võru maavanem; 1944 siirdus Saksamaale ja 1949 USAsse.
[9] Mõttetera pärineb Cicero teosest De finibus bonorum et malorum (Hüvede ja pahede piiridest),
II raamat lõik 45: … ut ad Archytam scripsit Plato, non sibi se soli natum meminerit sed patriae, 
sed suis … – … nagu Platon kirjutab Archytasele, inimene ei ole sündinud mitte üksnes iseenda, 
vaid isamaa ja (oma) omaste jaoks.

Keilas, 13. oktoobril 1925

Täna hommikul oli kella 9 ajal veel -1 °R. Kõik põõsad ja rohi olid külmetiskorraga kaetud. Õrnemad lilled, mis veel alles olid jäänud, näituseks kressid, on nüüd otsas. Päev oli päikesepaisteline, aga õige jahe.

***

Sain Dr P. Johanseni käest täna posti kaudu kingituseks tema raamatu „Siedlung und Agrarwesen der Esten im Mittelalter“, mis Õpetatud Eesti Seltsi kirjastusel ilmus. See raamat on põhjapanev töö omal alal.

Keilas, 15. oktoobril 1925

Pime, tuulne, sadune ilm. Vahetevahel sajab lund, mis aga sulab, sest oma +2 °R on ikkagi päeval. Vahetevahel on mõnes kohas maa lumest valge, siis kaob aga jälle kõik lumi.

Hea on, et meil alevini on kivitee. Käisin praegu kerge vaevaga jala alevis ära, kuna muidu niisugusel ajal selle tee peal läbipeasmata pori oli ja kraavikaldaid tuli otsida, mis hulga inimeste käimisest ka pehmeks ja libedaks muutusid, nõnda et sitke pori kalossid jalast ära kiskus. Nüüd seda vaeva enam tarvis näha ei ole. Kivitee on valmis. Nüüd, hilissügisel, täna hakati veel üht uut sillakest ehitama kiviteel, nimelt endise Alttrahteri („Sinine Aug“) ette, kus praegu savitööstus – kausside ja pottide tegija. Nõnda käivad ehitused valitsusasutuste kaudu, – ikka pikkamööda; kuiva ajaga ei saadud silda ehitada, nüüd porise ajaga tehakse valmis. Muidugi lõhuti valmis kivitee sealtkohalt ära ja tehakse silla valmissaamisel uuesti. Mööda lastakse sõita ehituskoha kõrvalt; igatahes ei ole mitte tarvis kaugelt ringi käia. Tähendatud kohal on sild ka hädatarvilik, sest kevadel jookseb sellest kohast läbi palju vett Keila jõkke, mis otse tee kõrval seal on. – Meie õues on pori väga suur, nagu igal sügisel ikka.

Eila võeti meil kapsaid ja kaalikaid. Kapsaid oli vähem kasvanud kui läinud aastal, siiski olid nad üsna ilusad. Oli mõni pea 16 naela raske.

Keilas, 16. oktoobril 1925

Terve päev käis üks lumepilv teise järele. Et aga ikka veel kunni +2 °R oli, siis sulas lumi ära. Õhtuks jäi küll hall kord maha. Meie rahvas tahtsid hommikul, kus päike paistis, aias pesu kuivatama hakata, pidid aga pesu kuivamapanemise lõpetama ja juba nööri peale pandud pesu ka ära võtma ja pööningule viima, sest lund sadas vahetevahel õige tublisti.

Aiavili on meil koristatud. Üksnes kollased sööginaerid on veel ära toomata, aga neid kuigi palju ei ole. Olid meil aias ka valmivad päevalilled, aga need varastati kõik peale ühe ratta ära. Vargad olid vististi koolilapsed, kes Kumna ja Humala poolt tulles meie aia äärest läbi käivad ja ka aeda sisse tungisid.

Keilas, 17. oktoobril 1925

Täna hommikul oli paks lumi maas. Sõidetakse küll vankritega, aga meie lapsed teevad praegu lumememme. Ilm läks küll soojemaks, kui viimastel päevil harilikult on olnud: praegu, kell 12 päeval, on +5 °R. Vahetevahel tuleb jälle uus lumepilv lääne poolt; siis paistab aga jälle ka päike.

Keilas, 18. oktoobril 1925

Eila käisin kaks korda alevis. Esmalt käisin rongi pealt Alidet ära toomas, kes täna õhtuni meile jääb; pärast, kell ¾8 õhtul, laulatasin kirikus ühe paari: Keila restoraani kellner ja tema oma ütlemise järele ka osanik, kes elukutseliselt küll lihunik on, võttis kroonuviinamüüja, lihunik Inderi õe. Et niisugustel meestel raha küllalt on, siis oli kirik küünlatega täiesti valgustatud ja olid muidugi ka laululehed. Laulatamas käisin muidugi jala, sest enese pärast ei lase ma kunagi hobust ette panna, kui alla 3–4 versta maad on kuhugile minna.

Täna oli lihtjumalateenistus ja surnud kolmes järgus matta. Kell ½3 p.l. olin kõigega valmis.

Talv kestab. Lumi on maas. Olevat täna keegi olnud saaniga Keilas. Aga saaniga läbipeasmine on ikka vist veel väga raske, sest jalased lõikavad lumest läbi. Praegu sajab lund juure. Lapsed ehitavad lumemaja. Neil on hea; ei ole neil ka ühtki koormat, ei igapäevase elu muresid ega hingelisi valusid, mida maailma kurjus tekitab. Mõnekorra tundub mulle elu nii raskena, et sugugi enam elada ei tahaks.

Homme on mul pikem sõit ees: Kirsalu külasse haige juure. See küla on Baltiski linna ligidal.

Ellinor tahab kangesti kirjutada. Paar päeva on ta nüüd ikka minu juure tulnud ja palunud, et ma vaataksin, kuidas tema oma nime kirjutab. Ka Alide juures kirjutas ta eila õhtul ja täna. Ta oskab oma nime juba kirjutada ja veerib aabitsat, olgugi et ta alles 5¼ aastat vana on. Väike Hilda loeb õhtuti Ellinorile raamatust jutukesi. Sagedasti on lapsed kolmekesi siis koos. Viktor ronib, kui Ellinor või Hilda loeb, minu põlve peale, katsub ka oma osavust ja veerib peast, osatades Ellinori: „M-a-m-m-a.“ „Head, armsad lapsed!“ nagu Hilda siis harilikult ütleb.

Piiskopi käest sain jällegi kirja, millega mind kohustatakse pühapäevaks 8. nov. „Eesti Kirik’ule“ jutlust kirjutama. See on arvu poolest neljas 2 aasta sees.

Prof. M. J. Eisen[1] palub mind saata Keila kohanimesid. Ta olevat mulle tahtnud suvel „Kanepit“ saata, aga ei ole võinud, sest et ta isegi ainult ühe eksemplari saanud. „Postimees“ oli nimelt palunud teda Kanepi kohta üht ja teist kirjutada, ja Eisen teinud seda. Kanepi mehed võtnud need kirjutused „Postimehest“ välja ja trükkinud raamatuks. Eisenile saatnud nad „tasuks“ ainult ühe eksemplari! Nagu ma ajalehe kuulutusest lugesin, on raamat „Kanepi“ ilmunud R. Abel’i[2] raamatukaupluse kirjastusel. R. Abel oli aga siis alles üsna poisikeseohtu noormees, kui mina veel Kanepis olin.

[1]Matthias Johann Eisen (1857-1934), vaimulik, folklorist ja rahvaluule õppejõud.
[2]Roland Abel (Aabel)(1904-1989), raamatukaupluse ja kaubamaja omanik Kanepis, 
„Võru Teataja“ ärijuht, raamatupidaja Türil ja Viljandis, bibliofiil, aktiivne seltsitegelane.

Keilas, 19. oktoobril 1925

Käisin Kirsalus ära. See koht, nimega Liivaotsa, oli üsna Lahepere lahe juures, teest pahemat kätt Baltiski poole. Baltiskisse on sealt veel 9 kilomeetrit. Oli noor, 19-aastane tütarlaps tiisikushaige. Tiisikuse on ta arvatavasti linnast kaasa toonud, kus ta niiskes korteris oli olnud. Muidu ei olevat Lahepere lahe ääres tiisikust mitte kuulda, küll aga olevat jooksvahaigust[1], mida mere peal külmetades saadakse. Olgugi et tee mõnes kohas paha oli, siiski sõitsin 2 tunniga sinna – 16 kilomeetrit siit. Sinnasõidul oli ilm ilus, sagedasti päikesepaisteline, aga tagasisõidul sadas enam jagu aega. Sadas rahet ja lund. Lahepere lahe ümbruses ei olnud lund peaaegu mitte sugugi, kuna Keila pool ka saaniga sõideti. Mina sõitsin muidugi vankriga. Sain haigesõitude kohaselt hea tasu: 500 marka (= 5 kuldkrooni). Harilikult saan kõigest 100 marka ehk jälle mitte pennigi. Vaesemate inimeste käest katsun ma üldse raha vastu võtmata jätta.

Õhtusöögil oli täna meil Dr. Greenberg oma proua ja tütrega. Väike Hilda ja Hilda ei olnud lauas mitte, sest nad jäid korraga haigeks. Väike Hilda oli palju kapsajuurikaid söönud ja oksendas, tundes ka peavalu. Hildal oli kange peavalu ja süda paha, ka külmavärinad tulid peale. Tohter kutsus meid homseks omapoole, sest tema proual on sünnipäev.

[1]Jooksva ehk reuma (rahvakeeles).

Keilas, 20. oktoobril 1925

Varsti saab kell 12 öösel. Ma tulin Hildaga Kumna mõisast Dr. Greenberg´i perekonnast. Kell 6 õhtul läksime sinna. Peale meie oli seal Dr. vet. Bohl oma prouaga ja tehnik Arriva omaga. Ajasime juttu, sõime õhtust, jõime natuke õlut ja likööre. Enne Arriva’de sinnajõudmist mängisid teised peale minu kaarte. Mina aitasin korra tohtri Karinil palli veeretada. See oli vast kõik. Siiski oli üsna hea olla. Kingituseks viis Hilda tohtriprouale kaks klaasist veinikannu nikkel kaanega, maksid 300 marka. Need tõime Tallinnast, kuhu hommikuse Haapsalu rongiga sõitsime ja kust Baltiski rongiga, mis talvise sõiduplaani järele kell 5.12 õhtul Keila jõuab, tagasi sõitsime. Tallinnas käisime Leib’i juures, kelle kaudu lastele ostsime ühest ladust odavamalt kalosse. Hilda käis ka oma õde Alidet vaatamas ja kauplustes. Kauplustes käisin ka mina, muu seas ostes väikesele Hildale rehkendusraamatu. „Päevalehe“ Uibopuu käest tõin ära oma Läti Hendriku käsikirja, mis kevadest saadik Tartus prof. Cederbergi[1] käes oli. Cederberg arvanud, et ma trükkimise pärast Eesti Kirjanduse Seltsi poole pöörduksin, igatahes tahtvat käsikiri veel tublisti ka parandada, mida Seltsi poolt asutatav kommisjon teeks. Saab näha, mis saab. „Päevalehel“ puudub kirjastamiseks praegu raha. Minu „Keila kihelkonnaloo“ arved lubati 1. novembriks kokku võtta. Hommikul jõime kohvi ja pärast sõime lõunat konsistooriumi sekretääri O. Villa juures, kus meid igatahes väga hästi vastu võeti. Korra käisin ma linnaarhiivis ka Johanseni vaatamas, kes siiamaani veel mingit teadet ei ole saanud Keila kirikuvöörmündrite arveraamatu toetamise asjus valitsuse poolt.

Villa juures nägin õp. Kuljus’e kirja, millega ta õige hooplevalt ja uhkelt tagasi saadab „Eesti Kirik’u“ numbrid. Ta on 15 nummert kunagi ära müünud ja saadab nende eest raha, üle 200 müümata eksemplari saadab ta aga tagasi ja keelab viimase numbri temavastase kirjutuse pärast lehtede edaspidise saatmise tema ja nõukogu nimele ära ka sunnieksemplaaride poolest, mida iga kogudus peab enesele 2 muretsema ja mis ka Iisaku kogudusel juba ära maksetud olid. „Vaba Maas“ oli Iisaku koguduse täiskogu koosoleku kirjeldus: Iisaku kogudus otsustanud nagu nõukogugi Konsistooriumile põlgtust avaldada ja lubanud neile, kes õpetaja Kuljuse asemel kiriku keskvalitsuse nimel Iisakusse jumalateenistust tahavad pidama tulla, üksnes kiriku seinu väljaspoolt, mitte aga seespoolt näidata.

[1]Arno Rafael Cederberg (1885-1948), soome ajaloolane, professor; 1920-1928 Tartu Ülikooli 
professor; 1920-24 Arhiivinõukogu esimees. Peetakse eesti professionaalse ajalooteaduse rajajaks.

Keilas, 21. oktoobril 1925

1924. a. suvel käis ringkonnavalitseja oma kommisjoniga ka kirikumõisa aeda üle võtmas. See tähendab, et puud ja põõsad loeti pealiskaudselt ära. Aias leiti:

A.           õunapuid:

1)           terveid – 13; neist 5–10. aastasteni 1 puu; 15–20. a. – 3 puud; 20–30. a. – 2 p.; 30–40. a. 5 p.; 40–50. a. 1 p; 50–60. a. 1 puu.

2)           vigaseid – 32; neist 15–20. a. 3 puud; 20–30. a.  2 p.; 30–40. a. 5 p.; 40–50. a. 5 p.; 50–60. a. 13 p.; üle 60. a. 4 p.

3)           poolsurnud 18; neist 30–40. a. 5 p.; 40–50. a. 2 p.; 50–60. a. 5 p.; üle 60. a. 6 p.

4)           surnud 6: 15–20. a. – 1 p.; 20–30. a. – 2 p.; 40–50. a. 2 p; üle 60. a. 1 p.

B.           97 ploomipuud;

C.           107 punasesõstra põõsast;

D.           13 mustasõstra põõsast;

E.           50 vaarika põõsast;

G.           145 tikerbeeri põõsast.

Kuna uue maaseaduse läbi kogudused hea hulk maad tagasi saavad, siis antakse muidugi ka need asjad vormilikult jälle tagasi. Ei ole aga tagasiandmisest veel ühtigi kuulda, olgugi et sellekohane seadus Riigikogu poolt juba mitu kuud vastu on võetud.

Kuidas aia tõeline seisukord on, just ei tea, aga igatahes loeti seekord võimalikult kasulikumalt kogudusele. Ei ole ju mõni piiskopi istutatud noor õunapuu üldse mitte loetud; ka ei loetud sulastemaja juures olevat aeda.

***

Täna tulid meile ootamata võõrad. Hageri praosti väimees parun Vrangell oli ühe Kernu asuniku kohtusse kaebanud, et asunik omavoliliselt tema ruumidesse oli asunud; täna pidi see asi Keila rahukohtuniku juures ees olema. Vrangell oli ühes oma prouaga hommikul Nõmmelt, kus nad korteris (Vrangell on Tallinnas ühes kontoris ametis), Keila sõitnud. Proua tuli kohe meile. Vrangell oli kohtusse läinud, seal oma vastasega kokku saanud, ja see oli lubanud ruumidest vabatahtlikult lahkuda; nõnda leppisid nad ära enne, kui asi ette oleks tulnudki. Vrangell tuli siis ka meile. Et rong alles ¾9 õhtul Nõmme poole läheb, siis pidid nad terveks päevaks siia jääma. Proua sõi meil kolm korda, Vrangell ise kaks korda. Valgete kindral Vrangell on selle Vrangelli lähedalt sugulane. Uue maaseaduse järele saab ka praosti väimees 50 tiinu maad tagasi pärisomanduseks. Et külalised väga heameelega lastega mängisid, siis oli lastel lõbu laialt. Hilda viis võõrad õhtul hobusega vaksalisse ja tõi ka posti ära, mis ka uudiseid tõi.

Dr Paul Johansen kirjutab mulle, et tema isa Rahamägiga koos on olnud, ja Rahamägi ütelnud, et Johansen Keila kirikuvöörmündrite arveraamatu trükkimise toetusraha igal ajal kätte võivat saada. Imelik, et sellest kirjalikult Johansenile teatatud ei ole.

Prof. Kõpp[1] palub saata ülikooli usuteaduskonna seminaarile minu raamatut „Keila kihelkonnaloost“, mida Tartus kauplustes näha ei olevat! Imelikud need „Päevalehe“ mehed, et nad Tartusse raamatut ei ole saatnud.

Praost Ederberg tänab mind saadetud Pakri saare kiriku pildi eest ja küsib, mis koguduse abikirik see olevat. Praost peaks seda küll isegi teadma.

Hageri praost K. Thomson kirjutab mulle ka pika kirja. Ta tänab pildi eest, mida temast Keilas tegin. Edasi teatab ta, et Harju maakonna arhivaar Tiido Laur [2]riigi kulul Riiga sõidab sealseid arhiive uurima; kui mulle midagi vaja oleks, siis lasku ma Laur’i Riias otsida. Pühapäeval olevat praost kell 9 hommikul kodust välja sõitnud ja alles kell 12 öösel jõudnud ta ametitalitustelt koju. Muu seas olevat ta matnud advokaat Temant’i isa. Rahvast olevat kirikus olnud sel pühapäeval palju – umbes 1½ tuhat. „Mul oli hea meel, et Jaan Temant ja teised Tallinna advokaadid jälle korra üht kirikut seespoolt näha said, olid ikka ühtejoont 4½ tundi kirikus.“ Oli seal hääletamine, millega üldkirikut nõutakse ja konsistooriumile usaldust avaldatakse (resolutsiooni kirjutasin mina Keilas 11. oktoobril); ühel häälel oli resolutsioon vastu võetud. Temant oli praostile pärast ütelnud: „Kui hääletamine tuli, ütlesin Aronsonile: nüüd ta kukub läbi, selle hulga rahva seas peaks ikka vastuhakkajaid olema; kuid näen, et kirikul on ikka veel kõige suurem võim rahva üle; õnneks ei oska kirik seda võimu tarvitada.“ Vahejuhtumisi hääletamise juures ei ole olnud. „Kui eila kirikusse astusin,“ kirjutab praost, „nägin kohe väga intelligentset Kohila vabriku töölist, kes suur Tallmeister’i poolehoidja on, võtsin teda kohe käsile ja käskisin suud pidada; mees kuulis sõna.“

Ikka on alles lumi maas. Näha võib ka saani ja reega sõitjaid.

[1]Johan Kõpp (1874-1970), usuteadlane, usuõpetuse õpetaja, ajaloolane ja haridustegelane; 
1916-44 Tartu Ülikooli usuteaduse professor ning 1928-37  rektor; 1937-64 EELK piiskop ja 
peapiiskop eksiilis. Avaldanud usuteaduse- ja kultuurilookäsitlusi.
[2]Tiido Laur (1882-1930), arhivaar, suguvõsade uurija, vallasekretär Kohtlas ja Kohilas.

Keilas, 22. oktoobril 1925

Ma kirjutasin hiljuti oma papale, paludes teateid oma venna Jaani kohta, kes oma siinkäimisest saadik ühtki elumärki mulle enesest ei ole avaldanud. Täna sain papa käest kirja:

„Armas Adu! Tahtsid Moori Jaanist teada. Seda on mul raske Sulle teadustada. Tema pärast oleme meie mammaga mitmed ööd ilma uneta olnud; ei tea, kuidas viimaks asi läheb. Sa oled mulle mitu kirja saatnud, aga ma ei ole sulle mitte vastu kirjutanud. Süda on raske; pea on mõtteid täis; ei tea, kuidas veel need viimased päevad edasi saadame. Sa seda tead ju, et ma Jaani võla käemees olen, ja seda võlga on ju 1 100 000 ja erainimestega on temal üle 400 000. Need kõik on kalli protsendi all. Temal ei ole sellest võlast muret, – „küll käemehed vastutavad“. Oli ju kord, kui tema kinni oli, siis maksin mina pangaprotsenti 30 000 marka. Aga pangad olid teada saanud, et Jaan oli kinni viidud, hakkasid siis käemeeste käest oma võlga nõudma. Siis ei saanud muud, kui lasksin Eesti Panga võlga Naanu talu peale 475 000 marka kreposteerida. Siis hakkasin ma uurijat palumas käima, et ikka Jaani vangist välja laseks. Uurija Soo oli kaunis hea mees, ütles mulle: „Ära muretse ühtigi! Ma olen juba 7 tunnistajat üle kuulanud, aga seda üht peatunnistajat olen ma kutsunud – see on Siirak, see ei ole veel tulnud. Küll ma tema kätte saan. Ma pean Põltsamaale minema. Tule kolme päeva pärast, siis ma lasen tema lahti.“ Läksin jälle. Siis oli Siirak juba üle kuulatud. Uurija ütles selle peale, et väga raske asi, et mitte ei annud järele, jäi ikka oma tunnistuse juure kindlaks. Nüüd oli ta väljalaskmisega kahtlane, nõudis minu käest 500 000 marka kautsjoni, et siis laseb Jaani välja. Oli mul jälle palve, et seda rahasummat ma mitte ei saa, aga pakkusin oma talukohta pandiks. Andis selle peale mulle jälle nõuu, et „mine nüüd ruttu kreposti ja too sealt tunnistus, et sinu talu on“. Toon siis tunnistuse, maksan 170 marka, viin tema kätte. Seal jälle mõtlema, ütleb: „Sul on juba 475 000 marka võlga enne koha peal; panen ma veel 500 000, siis hakkavad kõik karjuma!“ Mõtles ise käsipõsikil, ütles viimaks: „Aga ma lasen ta politsei valve alla välja!“ Mina ootasin seal nõndakaua, kui Jaan vangimajast sinna toodi, siis sain ma tema kätte ja tulime ühes koju.

Enne püüdsin ma teda advokaat Liivak’u läbi välja nõuda, aga see Liivak oli väga kaval mees: annab mulle ja Emmale seda nõu (muidugi maksin temale toimetuse eest 5000 marka), et „katsuge nüüd üks 100 000 marka minu kätte tuua kautsjoniks, siis saab tema vangist kohe lahti.“ Meie ka kohe valmis, püüdsime laenata, kunni saime 100 000 ja viisime selle raha advokaat Liivak’u kätte. Nüüd palusin selle raha eest kviitungi, aga tema ütleb mulle: „Seda pole vaja!“ Aga mina ei jätnud nõudmist järele. Siis tegi nõnda mulle kviitungi, et olen Jaan Köögardal’i süüdistusajas raha 100 000 marka vastu võtnud. Ootan mina ja ootan, aga Liivak ei peasta Jaani ja ei maksa rahakautsjoni. Nüüd loodan, et saan kautsjoni tagasi, kui Jaan juba väljas oli. Lähen raha järele, aga tema ütleb, et Jaan olla need 100 000 marka temale lubanud. Küsin Jaani käest: „Kas lubasid temale?“ Jaan ütleb: „Ei ole lubanud.“ Nüüd hakkasin kõvasti nõudma, et mina tahan ikka oma raha 100 000 marka tagasi, sest „Jaan ei tohtinud mitte ilma minuta seda raha teile lubada.“ Siis hakkas juba vabandama, et temal praegu seda raha ei olevat, aga mina küsin: „Kuhu Teie panite selle raha?“ Selle peale vastab, et tema olla annud selle raha ühe talukoha peale, ja lubab iga kord, kui mina küsin, seda tagasi maksta. Praegu on see raha alles tema käes.

Praegu on Jaan oma masinaga üle jõe Märjamaa talus. Mis tänavu on masinaga teha! Seda ei ole näha olnud, et üks päev ilma sadamata. Praegu tuleb lund kui kotiga. 6. oktoobril oli suur vihm, ja ikka sajab igapäev. 15. oktoobril sadas koledasti lund. Tänavu jäi meie pool paljudel heinu tegemata, ka paljudel rukis tegemata. Meil jäi ka Särgla heinamaa tegemata, aga rukki saime küll vihma vaheajal maha teha. Siinpool on viljasaak ülepea kehv, ka kartulid jääb vee ja vihma pärast võtmata ja saak on kaunis väike. Meil on seekord kõik korras, rehed on pekstud, kartulid üleval, kartulisaak keskmine, viljasaak vähepoole.

Piimavabrik ehitatakse Naanu Jüri mäe alla.

Moori Jaanist ei tea nüüd rohkem. Kohus on alles ette tulemata.

Seekord lõpetan oma kirjutamist ja jätan teid kõiki jumalaga.

Naanul, 19. oktoobril 1925. Sinu isa.“

Südame teeb täis, et Jaan nõnda hoolimata on ja murekoormad lükkab vanemate peale! – Liivak’ule oli Jaan ütelnud, nagu ta siin kõneles, et ta temale 100 000 marka ei keelavat, kui Liivak protsessi ilusasti võidab. Nähtavasti ei ole aga Liivak mitte kõige puhtam mees, kui ta kautsjoni jaoks raha välja nõuab ja siis selle hoopis isesuguse asja sisse paneb. Asjaajamise eest on ta isegi hea suutäie juba saanud. Kas ta sellekohaselt midagi teinud on, on väga küsitav. Aga nõnda lõikavad praeguse aja advokaadid. Nad omandavad majasid ja talusid. Kirikuõpetaja nagu mina ei saa enesele häid riideidki mitte selga. Ometi sõimatakse ikka veel kirikuõpetajate „ahnust“ ja „suuri“ sissetulekuid. Seda teevad iseäranis tööerakondlased, kelle parteiliikmed advokaadid ja muud niisugused mehed ise rahakoormate vahele ära uppuma peaksid. See on aga pahempoolsete erakondade leib, kirikut ja kirikutegelasi tõrvata. Keegi ütles korra, et tööerakond kirikuga lepiks, kui kirik 10 käsust maha kustutaks seitsmenda ja  kuuenda; senikaua aga, kui kirik ei salli abielurikkumist ja vargust, ei võivat ka rahust kiriku ja nimetatud erakonna vahel juttugi olla. Jah, pindu teiste silmas näevad nad küll, aga palki omas silmas ei pane nad mitte tähele.

Hageri praost kõneles, et kinnitusseltsid rahvast demoraliseerivad: nad avatelevad kõrge summa eest kinnitama, et siis hästi maksusid saada; kõrge kinnitussumma avateleb aga tõesti mõnd inimest oma varandust ära põletama, et kinnitusrahast kasu saada. Kinnitusseltsid ise aga ei saavat tulekahjudest suuremat kahju ühtigi, sest nemad olevat jälle omakorda omad tulevad kahjud väljamaa seltsides edasi kinnitanud. Jumal ise teab siis, kes süüdlane on, kui mõni maja tõesti põlema pannakse kasulootuse pärast! Muidugi on põlemapanija ka süüdlane, aga ma arvan, et ausam ei ole temast ka mitte selts, kes oma kasuhimuga kõrgele kinnitussummale avatles. Need mõtted tulid mulle muidu niisama. Ma usun, et Jaan ikkagi süütu on, vaatamata selle peale, et ta hoolimata võlgasid on teinud.

Ei lähe see lumi veel ära!

Keilas, 23. oktoobril 1925

„Laste Rõõm“ No 19, mis täna ilmus, on minu jutustus „Karu“ sees. Praegu kirjutan ma ühe koera elulugu „Karjamuska“. See oleks juba viies minu lastejutustus sel aastal.

Keilas, 25. oktoobril 1925

Eile hakkas lumi ometi sulama, öösel sadas vihma ja täna oli +8 °R. Lumi kadus. Tee oli küll väga vesine. Käisin Klooga Nuusul ühes Hildaga. See koht on kahe venna Luurmees’i vahel poolitatud, kummagil on 20 tiinu maad. Ühe venna majas olen ma kolm korda ennemalt käinud, nüüd olin siis teise venna juures. Oli uue maja õnnistamine ja tütre ristimine. Rahvast oli kaunis palju. Kõik muidugi meie vastu tähelepanelikud. Olime seal ka pidulauas.

Kirikus oli täna rahvast vähepoole. Ma korraldasin koosoleku pärast jumalateenistust kirikus; sellest võttis umbes 200 inimest osa. Neist oli suur enamus kiriku keskvalitsuse kaudu registreerimise ja mitte iga koguduse eraldi registreerimise poolt kiriku riigist lahutamisel. Kuna paljud ei hääletanud ja 146 poolt hääletas, oli vastaseid 16. Konsistooriumile avaldati usaldust tema senise tegevuse poolest (s.o. muidugi ka õp. Kuljus’e lahtilaskmise poolest); selle vastu oli 4 häält. Muidugi ei nimetatud koosolekul üldse mitte Kuljust ega ka Tallmeister’it.

Keilas, 26. oktoobril 1925

Täna hakkasin poisslaste leeri pidama. 47 poissi tuleb õppima. Imelikul viisil oskavad seekord juba kõik lugeda, kuigi mõned vaevaselt loevad.

Ilm on pooliti vihmane, pooliti udune; sajab ainult küll vahetevahel uduvihma. On +7°R.

Sel aastal on kapsad pea igalpool äpardanud, ometi on hinnad võrdlemisi odavad. Hilda müüs täna 10 puuda puhastatud päid, 80 marka puud. Läinud aastal maksis puud 50 marka. Ka Kumna mõisas müüakse kapsaid 80 margaga puud.

Keilas, 27. oktoobril 1925

Käisin täna Ahtma külas, Vainu talus haige juures. 40-aastane väikese koha peremees on raskesti haige. Ahtma rahvas on, nagu tähendanud olen, üsna punane. Ei olnud ka see mees oma naise kutsel enam armulaual käinud, paar aastat ka kiriku liikmekaartigi enam mitte võtnud. Aga liginev surm tõi inimese jällegi kirikule lähedale. Ma läksin hommikul kell 9 leeritundi, kiriku juure toodi mulle kella 11ks hobune järele ja ma sõitsin Kääsalu mõisa kaudu Ahtmale. Kääsalu mõisast peale on kõige pahem külaveheline tee: suured roopad, kivine, vesine, porine. Ahtma nurka ei ole hobusega mitte kerge peaseda. Mind kutsuti sinna telefoniga Laulasmaa mõisast.

***

Sain täna kirja ka venna Jaani käest, mis eila kirjutatud:

„ Armas vend!

Ei saanud Sulle aega ennemalt kirjutada, sest olin päev päeva kõrval masina juures töös. Nüüd sain omale tubli poisi palgata ja saan mahti hinge tagasi tõmmata.

Uudist iseäralikku kodu pool ei ole, muud kui ajad muutuvad järjest halvemaks: tänavu jäi minu talus koguni rukis vihmade ja vee pärast maha tegemata.

Minu protsess ei nihku ikka veel paigast; mind ei ole peale vabastamist enam üle kuulatud. Kuulda on, et asi lõpetamisele tulevat nii umbes 3 kuu pärast. Veinberg on mitu korda minu käst andeks palunud; ütleb, et tema üldse minu vastu polevat tunnistanud ja et kõik see jant olevat kriminaalpolitsei poolt mängitud, kellele selle eest Kinnitusseltsi poolt hea summa tasuks lubatud anda. Ka temale olevat raha pakutud, kuid tema olevat selle kategooriliselt tagasi lükkanud. Ma ei usu seda kõik mitte hästi, sest Veinberg on igavene valelik ja mul on tema vastu palju andmeid muretsetud, mida siis avaldan, kui asi teise pöörde peaks võtma, ehk jälle pärast minu asja lõpetamist.

Seeni Sulle korjata ei saanud ma tänavu lasta, sest neid oli liig vähe. Sind ja Sinu peret südamest tervitades Sinu Jaan.”

Võib olla, et papa venna asjade peale liig tumedalt vaatab: olen minagi ju temalt pärinud mõtteviisi, mis alati ka kõige pahemad ootused esile toob. Aga niisugune mõtteviis on hea ka, sest ta ei lase iialgi liig suuri pettumusi tulla, vaid harjutab aegsasti ka kõige suuremaid löökisid ometi ära kannatama.

Keilas, 29. oktoobril 1925

Eila oli enam-vähem sadune ilm, täna on kuiv, aga pilves. Soojust on 8°R.

Keilas, 30. oktoobril 1925

Täna oli jällegi sadune. Hea on, et nüüd Keila ja kirikumõisa vaheline tee täiesti korras on: eila sai ka uus trumm, mille avaus betoonist valati, Alttrahteri juures ometi ükskord valmis. Parandatakse nüüd veel Keila silla äärte kaitsemüüri, aga see ei takista ei käimist ega ka sõitmist. nüüd on igatahes läinud aastaga võrreldes lust jala Keila vahet käia.

Homme pean Keila kirikus Usupuhastuse püha, ülehomme, pühapäeval, sõidan Rannamõisa jumalateenistust pidama. Ma ei ole seal suvest saadik jumalateenistust enam pidanud, sest augustikuu lõpul pidas neile Ferdinand Jürgenson isegi korra.

Keilas, 31. oktoobril 1925

Ühetaoliselt hallilt mööduvad mu päevad rohke töö sees. Täna oli rahvast vähepoole kirikus, seda enam nähti neid aga töös olevat. Siiski oli vast paarsada inimest ikkagi kirikus, üks surnu oli ka matta. Õhtul ristisin oma kantseleis ühe poisslapse. Ristimine kantseleis oli mul esimest korda. Väike Hilda ja Ellinor tahtsid näha, kuidas ristitakse. Ma lubasin neid ukseprao vahelt vaadata, aga kui ma ennast ametiriidesse panin ja laps alles sisse toomata oli, olid nad ennast kantseleilaua alla ära peitnud ja lootsid sealt kõige paremini ristimist näha saada. Muidugi lasksin ma neid sealt välja tulla – seal ei oleks nad ka mitte midagi näinud. Siis seisid nad juba poollahtise teise toa ukse juures ja vaatasid pealt. Uudishimu  pärast olid ka teised sinna tulnud – Hilda, Alide, kes täna jälle homme õhtuni siia sõitis, lastepreili ja Viktorgi.

Lõpetasin oma lastejutukese “Kalapüük”.

Hilda sai täna lõpulikult kapsastest lahti. Kokku sai neid ära anda ja müüa sel sügisel umbes 40 puuda. Hea hulk sai ka oma jaoks sisse tehtud.

Ilm oli täna võrdlemisi eelolevate päevadega jahe: kuna siiamaani ikka oli oma 7 – 8°R sooja, oli täna kõigest veel +1°R. Oli aga kuiv ja päikese veeru ajal koguni ilus päikesepaiste, mis mu meelt jälle natuke rõõmustas.

Riigikogus on vastu võetud kiriku ja riigi lahutamise seadus, nõnda, et registreeritakse kiriku keskvalitsus ja nende kaudu kõik senised kogudused. Aga ka üksikud kogudused võivad ennast ilma konsistooriumita registreerida lasta, kui kogudus 2/3 häälteenamusega seda nõuab. Võib olla, peasevad nõnda Tallmeister ja Kuljus terve nahaga, sest koguduse poolehoidu olevat neil rohkesti.

NOVEMBER

Keilas, 1. novembril 1925

Käisin täna Rannamõisas jumalateenistust pidamas. Kell 7 homm. sõitsin välja ja kell 6 õhtul olin jällegi kodus. Öösel oli kümetanud ja tee sellepärast mõnes kohas jäätanud ja konarline. Minnes oli mul külm, iseäranis jalgadel; tulles nii külm ei olnud. Rannamõisa kirik oli nagu harilikult rahvast täis, armulaual 3 laudkonda; muud ametitalitust ei olnud. Pärast jumalateenistust sõin kösterkooliõpetaja Dunkel’i juures lõunat. Nagu harilikult oli lõuna seal väga hea.

Homme tuleb mul pärast leeriõpetust Keila alevisse haige juure minna, ülehomme Suuropisse. Nõnda mööduvad päevad halli töö sees. Tööd on palju, teiste minutaolistega võrreldes aga sissetulekuid vähe: ei saa enesele peale kõige harilikuma ülespidamise mitte midagi lubada. Ei saa ka puhata ja uusi muljeid koguda. Hall olemine. Kui alles koolis käisin, siis pidin enesele ka üht ja teist keelama, aga ajad olid siis ikkagi hoopis lahedamad. Lootsin siis ka mõndki tulevast iseseisvast elust. Nüüd on ta käes, kuid õige räbalais. Üliõpilase ajal käisin paremini riides, kui nüüd käin. Aga mis teha: olen vaese koguduse õpetaja; paljud koguduseliikmed „ei jõua“ omale liikmekaarti mitte muretseda,– nad jõuavad üksnes piiritust osta! Sellepärast ei saa ka koguduse kassa palkasid korralikult maksta ega ka palka tõsta. On aga igapäevase läbisaamise pärast muremõtteid ja rääkimisi palju, siis on ka vaim üldse väsinud ega vaimusta enam ükski asi – mõnikord ka perekonnaelu mitte.

Baromeeter näitab 772 ½, termomeeter kell 8 õhtul -1 °R.

Keilas, 2. novembril 1925

Täna hommikul kell 7 telefoneeris Saue valla sekretäär Lauter ja tahtis, et ma Pääskülasse haige juure oleksin läinud, sinna, kus ma juba 2 korda olen käinud. Et mul aga täna ja homme isegi haigete juures käia on, kesknädal aga juba liig hiljaks arvati (kardeti, et haige ära sureb), siis palusin Nõmme õpetaja Eilarti poole pöörduda. Eilart´ile telefoneerisin kell ½ 9 ja palusin, et ta läheks. Eilart oli ka nõus. Nõnda siis ei jõua üks õpetaja Keilas enam valmis saada. Imestan, et mu üksainus hobune ikka enam-vähem pidav on olnud.

Baromeeter näitab 773. Termomeeter näitab praegu, ¾ 5 õhtul, -2°R. Vesi on jõeski äärekohtades jääkaane all. Oli täna väga ilus päikesepaiste.

Kell 8 õhtul. Ilus kuuvalge. 3 ½ °R külma.

Laste juures oli täna mängimas tohtri Karin. Tohter ise oli omas ametis, tohtriproua aga Tallinnas, kust ta õhtuse Haapsalu rongiga koju tuli ja Karini meilt jälle ära viis. Lapsed mängisid vahetevahel nüüd koguni neljakesi. Viktor ju askeldab ka teiste seas. Hildat kutsub ta „Ita“, Ellinori „Eti“ ja Karini „ Tita Kaia“. Viktor katsub kõik nüüd järele rääkida, mis teised ees ütlevad. Näib teine aga õige õrna südamega poiss olevat: iga vali sõna paneb teda kas nutma ehk liikumatult seisma ja omaenese ette vaatama poolkinniste silmadega; ka hakkab ta nutma, kui teised lapsed üksteist taga ajavad ja kisendavad, mis mõnekorra jätab niisuguse mulje, nagu nutaks keegi. Ellinor luges veerides mulle täna ühe võrdlemisi raske tüki ära. Väike Hilda rehkendas, nimelt kergeid lahutamisülesandeid. Igapäev on väikesel Hildal preili juures korrapäraliselt Saksa keele lugemise ja kirjutamise tund. Eesti keelt loeb ja kirjutab ta ka vahetevahel, seda minu järelvalve all. Muidu loeb ta Ellinorile Eesti keeles ette, loeb vahetevahel mõnd asja ka „Laste Rõõmust“. Lugemine läheb väikesel Hildal üsna ladusasti igast kohast. Ma mõtlen väikese Hilda homme Suuropisse kaasa võtta selleks, et ta jälle midagi ka näha saaks, nimelt tuletorni ülal mäe otsas. Looduse ja maa nägemine arendab ju inimese hinge paremaks. Ma võtaksin ka Ellinori kaasa, sest tema on õige tähelepanelik nähtud asjade vastu, aga ta on palju õrnem Hildast, ja nüüd on ometi sügisene vilu aeg. Võtan teda, kui elu ja tervist antakse, jälle tuleval kevadil oma sõitudele kihelkonda mööda kaasa.

Hilda tahab homme hommikul Tallinna sõita, et omale mõnd kleidiriiet osta, ja mõtleb ööseks linna jääda, et siis ka teaatris käia ja Jacobseni väikesele Annile, kes 6. novembril aastaseks saab, mõnd kingitust viia. Ta jääb muidugi oma õe Alide juure peatuma.

Et mul homme pikk sõit ees on, siis ma leeritundidesse ei lähegi. Köster lubas olla minu asemel.

Keilas, 3. novembril 1925

Kell 10 hommikul sõitsime välja ja kell ¼ 8 õhtul jõudsime koju tagasi. Väike Hilda sai mässitud saanikasuka sisse; ka oli temal veel suurrätik ümber. Minul oli talvemüts, talvepalit ja kamson ka seljas. Aga minu jalad ei olnud vankri peal mitte kaetud rohkem, kui nahkse põllega, mis on vana ja lagunenud ja suuremat külma eest mitte ei varja. kell ¼ 2 olime Suuropis, Ninamäel. Sinnasõidul külm ei olnud. Et Ninamäele veel pidi vanu inimesi armulauale tulema, aeg aga natuke varajane oli, siis läksin väikese Hilda ja peremehega Suuropi tuletorni fotografeerima. Ronisime treppi mööda mäest üles üsna tuletorni lähedale. Mäe otsast paistsid väga selgesti Naissaar ja Aegna saar. Ninamäe peremees ütles, et selge ilmaga ka Helsingi paistvat. Mäe all merepool on raadiojaam, kus ka ümberkaudsed elanikud tutvuse poolest raadiokontserte kuulamas käivat. Suuropis on ka suurtükipatereid, olevat seal ka mõni 9. tolliline suurtükk. Aga raudtee, mis veel läinud aastal alles, on nüüd juba ära lõhutud ja liipridki olid parajasti sülda laotud.

Ninamäel võtsin kokku 4 vanainimest armulauale. Siis sõime lõunat; oli lambapraad kartulate ja kapsastega, leiva, saia, peenleiva ja kurkidega; pärast saime kompotti riisipudruga, lõppeks veel kohvi, millele saia võiga kõrvale sõime. Kell oli 4 läbi, kui saime tagasi sõitma. Tagasisõidul hakkas külm. Väikesel Hildal külmetasid käed, sest need olid suurerätiku alt seekord väljas ja tüdruk tahtis vahetevahel hobust ajada. Et meile ühe käsikorviga kilu ja räimi kaasa anti, siis tuli seda korvi hoida ja vankripõll ei varjanud sellepärast mu jalgu pea sugugi – jalad hakkasid külmetama. Õnneks küll külma oli vähe. Kodus vaatasin õhtul termomeetrit – oli üksnes – ½ °R. Umbes 20 versta ühe joonega külmetanud kaledat teed mööda ära sõita võtab ikka kondid kangeks ja väikse Hilda sai kodus köögitrepist vaevaga üles ronida. Terve päev oli pilves ilm. Ja tasu minu umbes 40. verstalise sõidu ja vaeva eest? 155 marka nelja inimese pealt kokku, kõhutäis süüa küll ka minule ja Hildale, mõni nael kilu ja räimi ja natukene heinu, mida hobune ära sõi. Ütleme seega kõik väärtused kokku 350 marka – see on veel õige kõrgelt hinnatud. Mõni lihtmees oleks selle sõidu eest üksinda juba 1000 marka võtnud. Aga õpetaja olgu rahul sellegagi!

Kui Suuropist tagasi sõitma hakkasime, siis süüdati juba tuletornis tuld põlema. Ninamäe peremees rääkis, et öösel nende õues nii valge on, et laternat välja minnes iialgi tarvis ei ole.

Keilas, 4. novembril 1925

Öösel oli natuke lund sadanud. Hommikul sadas aga vahetevahel natuke vihma, natuke jäätaolist lund; igatahes jäi lumekord, mis maa halliks teeb, maha.

Keila kirikuvöörmündrite arveraamat saab nüüd valitsuse otsusel kultuurkapitalist toetust ja võib ilmuda. Mina kirjutasin eestikeelse eessõna; selle põhjal kirjutas Johansen ise saksakeelse, millele mina oma nime alla kirjutan. Saksakeelne sissejuhatus on lühem ja üldisem, eestikeelne pikem, asjalikum ja just Eesti seltskonnale kirjutatud. Raamatusse tuleb ka minu ülesvõtteid Keila kirikust.

Kell ½ 8 õhtul on +1°R ja baromeeter näitab 745 langedes. Baromeeter on kahe päevaga kiiresti langenud.

Keilas, 6. novembril 1925

Tegin täna esimese saanisõidu, nimelt Jõgisu mõisa ühe haige asuniku juure. Lund on küll väga vähe ja seegi sulab, aga lumi oli hästi vastu maad ja saan läks üsna libedasti edasi. Õhtul käis teenija küll juba vankriga vaksalis – Hilda mammat toomas, kes Märjamaalt tagasi tuli.

Ilm oli täna pilves. Kui haigesõitu  alustasin, siis sadas lund nagu kotiga, sulas aga riiete peal õige pea jälle ära. Baromeeter tõusis eila, täna aga langeb jälle ja näitab praegu 743.

Haigesõidu eest sain täna hea tasu, nimelt 520 marka. Ma võtsin seal 3 inimest armulauale; aega kulus terve sõidu peale alla 3 tunni.

Keilas, 7. novembril 1925

Eila õhtul sulas, täna aga oli -1°R ja vahetevahel tuiskas kange tuulega. Keila silla peale oli koguni väikese lumehange kokku ajanud. Inimesi käis täna õige vähe, olgugi et laupäev on. Üksnes 3 inimest käiski kantselei asjus, pruutpaare ei olnudki. Kellel oleks küll ka himugi niisuguse ilmaga välja tulla! Baromeeter tõuseb ja näitab 744.

Olen nüüd juba kaks nädalat leeri pidanud. Katsun leerilastele õpetada kristlikku elu, kuna dogmasid üksnes nii palju puudutan, kui palju nad eluga kokku puutuvad. Praeguses leeris on arusaajamad poisid kui läbisegamini seni on olnud.

Kirjutasin kolmapäeval ja neljapäeval lastejuttu “Jäär”; kirjutan voodis niisuguseid jutukesi pärast päevatööd, enne ööseks uinumist.

Keilas, 8. novembril 1925

Täna oli kirik rahvast täis. Pärast jumalateenistust oli 4 surnut matta, neist 2 eramatustena. Raukas sõidutas minu koju ja sõi meil lõunat. Lõunaks oli meil jänesepraad. Jänese saatis Hilda vend Karla Märjamaalt vanamammaga. See oli meil esimene jänesepraad Keilas. Kanapääl sai teda üsna sagedasti.

Ilm oli üsna ilus, paistis vahetevahel ka päike. Kuigi tee on lumest kaunis paljas, nähti inimesi siiski rohkem saanidega, kui vankritega sõitvat.

Keilas. 9. novembril 1925

Meil oli üle aasta lastepreili, sakslane Adelheid Kallion. Ta hoidis Viktori, nõnda et Hildal sellepoolest üsna kerge oli, ja õpetas ühtlasi ka teistele lastele Saksa keelt. Igatahes räägivad minu tütred nüüd päris head Saksa keelt. Nüüd oli preili jälle 3 päeva linnas ja teatas tagasi tulles, et ta enesele seal parema koha saanud – ühe Vene kaupmehe juure, kellel võimalus on 3000 marka kuus maksta, kuna meie üle 1500 marga maksta ei jõua. Meil oleks küll laste juure kedagi tarvis, sest lapsed tahavad ju palju küsida, palju rääkida, palju näha. Hilda saab aga liig kergesti laste pärast äritatud ega taha seda palju mitte, et nad tema ümber liiguvad. Sellepärast olen mina alati ise katsunud nii palju, kui suudan, lastega rääkida, neile ette lugeda, nendega mängida, neile üht j ateist näidata, aga mu amet jätab mulle selleks väga vähe aega. Oleks hea, kui lapsed nüüd pärast preili äraminekut Saksa keelt mitte ära ei unustaks. Ma katsun siis, kui preili ära läheb, ise selle eest hoolt kanda, et lapsed Saksa keelega kokkupuutumisse jääksid: ostan vast saksakeelsed lasteraamatud, loen neile ette ja lasen siis mulle jutustada, mida nad kuulsid.

Keilas, 11. novembril 1925

Lastel oli väga kahju, kui nad kuulda said, et nende preili kahe nädala pärast ära läheb. Iseäranis väike Hilda oli kurb – ta nuttis üleeila ja eila. Lapse südamliku kurvastuse pealtnägemine teeb aga vanemaid väga kurvaks: ka Hilda nuttis väikese Hilda kurvastuse pärast ja minul eneselgi tungisid sellepärast pisarad vägisi silma. Meele tulevad ju niisugusel korral mõnedki olukorrad elus, mis kurvad olid ja kus südamel oli nõnda raske-raske. Mõtted lähevad üldse elu peale, mis on täis muresid ka igapäevase läbisaamise poolest: kuidas saab inimene ise läbi surmani, kuidas saavad läbi lapsed ükskord, kui neil enam vanemaid ei oleks j.n.e.

Preilit meie muidugi tagasi hoidma ei hakka, sest meie ei jõua lõppeks ikka mitte temale nii suurt palka maksta, kui ta nüüd uuel kohal saama hakkab. Preili on ju ise ka ilma koduta, ilma varanduseta, üksik inimene, kellel vanaduspäivil ei ole ühtki toetajat – meil ei ole õigust teda keelda, kui ta suuremaid sissetulekuid otsima läheb. Kahju on ju, et nüüd, kus Viktor parajasti rääkimist algab ja Saksa keele preili kaudu iseäranis kergesti kätte saaks (Viktor on preiliga nõnda seotud, et uneski “Tante Ada´t” hüüab!), preili ära läheb, aga parata seal pole ühtigi. Väike Hilda on ometi Saksa keele väga hästi ära õppinud ja võiks Ellinoriga, kes ka üsna hästi räägib, harjutades seda ka Viktorile õpetada. Ma loodan seda, et nad keelt mitte enam ära ei unusta, kuna ju meie isegi võime nendega igapäev osalt ka Saksa keelt kõneleda. Ka käime ju sagedasti Kumna mõisas, kus ka enamasti Saksa keeles juttu aetakse – see värskendab laste keeleteadmist. Saksa keelt peab aga haritud inimene tingimata oskama.

                                                                                                                                ***

Kui ma Hildaga Klooga Nuusul varrudel käisin, siis kutsus Klooga Keskküla peremees Alter, põllumajanduse instruktor, meid Mardipäevaks hane sööma. Sõitsime siis eila õhtupoolikul kell 3 saaniga välja. Parajasti sadas õige tublisti lund. Saanijalased lõikasid küll mõneski kohas lumest läbi, kohati, iseäranis kirikumõisa ja Keila vahel, oli ka tee üsna paljas, aga võrdlemisi sai saaniga ikka palju kergemini läbi, kui vankriga oleks saanud. Peale meie oli Keskkülas veel Keila Tarvitajate Ühisuse ärijuht, endine rahvakooliõpetaja, Läänemaa mees Haabel oma prouaga – need on väga mõistlikud inimesed. Hiljem tuli sinna ka üks Alter´i naabritest, J. Lind, kes ka näitemängudes maapidudel eduga töötavat ja nüüd meile seal Mardipäeva nalja tegi. Alter oli koduõlut teinud ja hanipraad maitses väga hea. Kell 11 õhtul anti veel teed. Alles kell 12 saime tagasi sõitma. Proua Haabel sõitis meie saanis meiega Keila, herra Haabel jäi ise Keskkülasse ööseks, sest Haabelisi toodi sinna Keskküla hobustega, tooja, sulane oli enese aga juba Keilas purju võtnud, nõnda et tagasiviijat öösel ei olnud. Kell ¾ 2 täna hommikul sain ma magama. Keskkülas oldi väga lahke.

Kuna eila hommikul -6°R oli, sadas täna hommikul kella ½ 9 paiku, kui leeritundi hakkasin minema, vihma. Nüüd, keskpäeva paiku aga hakkab jällegi külmetama. Nõnda saab vast päris hea saanitee, kui lund veel ka juure tuleb. Lapsed käisid väljas lumemaja ehitamas. Praegu tuleb väike Hilda minu juure rehkendama. Rehkendamise algus läheb tema käes üsna hästi.

                                                                                                                               ***

Ma kirjutasin hiljuti Kanapää Kundo J. Pähn´ale, paludes teatada, kuidas on lugu 3500 margaga, mida mina leeripidamise eest nov. 1921 saama pidin. 1. novembril on ta mulle vastanud, kuid selle kirja sain ma alles eila kätte. Pähn kirjutab, et Kanapää kassa alati puudujääkidega töötavat, sellepärast seni mulle raha ära ei olevat saadetud, aga loota võivat seda vast eeloleval talvel. Sel suvel olnud kiriku müüride ja torni parandus ja muud remonti kokku 260 000 marga eest, millest umbes pool tasumata; ka keskkassa maksu olvat mitmed kümned tuhanded maksmata. Kanapääl olevat noor poissmees köster, kellega õpetaja ja kogudus hästi rahul olevat ja kes ka kiriku laulukoori juhatavat; mees ei virisevat sugugi mitte nõnda, kui endise köstriga lugu olnud. Kirikumõis olevat Laursonist ometi ükskord lahti ja kevadist saadik seal uus rentnik. Laurson ostnud Lalli mõisast sõduri krundi. Muu seas kirjutab Pähn ka ilmadest ja aegadest: “Selle liig vihmase suve ja veel hullema sügise tõttu olime oma töödega nii maha jäänud, et veel mineval neljapäeval kartulivõtmise lõpetasin; rukist 5 vakamaad ei saanudki külvata, 5 vakamaad on küll külvatud, aga liia vihma läbi rikutud – ei ole vist saaki loota. Rehepeksu lõpetasin nädalat 1 ½ tagasi: ei saanud masinad liikuda ega korralikult töötada; veel praegu on minu naabrimeestel ja paljudel teistel vili peksmata. Minu suvesaak oli nii umbes 3–4 seemet, kõik kokku sain 250 vakka vilja. Kartulid kannatasid üsna vee all, nii et vaevalt 2-3 seemet alaväärtuslist saaki sain”. Nõnda on Võrumaal palju pahem suvi olnud, kui meil oli. Ma olin Pähnale kirjutanud ka seda, et kui Kanepi kirikunõukogu vabatahtlikult mulle 3500 marka ära maksab, siis ma nõukogu volitan Kanepi kiriku vaestemaja jaoks G. Tina käest 15 puuda heinu välja nõudma. Selle kohta kirjutab nüüd Pähn: “Vana Tinaga ei taha küll nõukogu vist ühtki tegemist teha. Elab Tina küll ja kaupleb Kanepis linadega. Vist mineval sügisel oli ta Jõgi poes Karba meestega kakeluses saadud kuulihaava pärast Tartu kliinikus; arvati, et ta terveks ei saagi, aga ära parandati.” Siis kirjutab Pähn veel oma isiklikkudest asjadest: poja Oskari saatnud ta kroonuteenistusse; ise olevat ta palju vananenud ja tervis päris vilets; väljaspool kodu ta palju enam ei käivat. “Oleks küll igatsus kord Teid ja Teie perekonda Keilas vaatama sõita, aga tervis ja see puudujääk teevad takistust. Sel kevadel tuli ka veel õnnetus. Saatsin poja Arturi Erastvere loomaarsti juure noort 3-aastast hobust ruunama, aga poiss tuli ilma hobuseta tagasi: tohter olevat hobusel soolikad välja lasknud ja mõne minuti pärast püssiga maha tapnud. Teine päev käisin ise asja kuulamas, aga tohter ei tahtnud kokkugi anda; sain köögist ta kätte, aga kahjutasust ei võtnud heligi sisse, sest tema olevat suurema kahju saanud: ei tulla keegi enam täkku lõikama. Andsin nõudmise kohtusse, kus tunnistajad teadsid tõendada, et hobune vähemalt 50 000 marka väärt ja õnnetus mädanud kaplade pärast tulnud (rihmu sel joodikul ei olnudki!), mis operatsiooni ajal katkenud, ja et hobune jalgadega seni rabelenud, kui sooled väljas; pärast ei olla arst ühtki muud abinõuu tarvitanud, kui ainult püssi. Kohtus arst ennast süüdi ei tunnistanud: seda tulla ka kliinikus ette. Asjaharutus jäeti teiseks korraks, kui ekspert kutsutakse. Lootust vähe: ega see ekspertki muud ei saa olla kui teine temasugune arstikene. Ööl enne operatsiooni olla see minu hobuse tapja herra Sachsenthali sünnipäeval olnud; sellest võime oletada, millest see õnnetus tuli. “ Sachsenthal on ju suur viinaarmastaja. Kirja lõpus soovib Pähn mulle, minu perekonnale ja iseäranis “noorele pojale” kõige paremat.

Keilas, 12. novembril 1925

Oli ilus päikesepaisteline ilm. Baromeeter näitas 771, termomeeter päeval kunni +3°R, õhtul aga juba -1 ½ °R. Leerilapsed lasksid ennast, nagu seda igas leeris tehtakse, ühes minu ja köstriga üles võtta. Mina võtsin päikeseveeru eel lapsed ühes nende äramineva preiliga lastetoas üles. Maa on lumest kirju: kõrred ja vaoharjad paistavad lume alt välja, kivitee on keskelt päris paljas.

Keilas, 13. novembril 1925

“Laste Rõõm´us” N°20, mille lapsed täna Keilas raamatukauplusest ostnud olid, on minu jutukene “Õekese sünd” sees. Lastepreili käis Keilas jumalaga jätmas ja võttis Hilda ja Ellinori kaasa. Väike Hilda oli siis ka Kulp´i raamatukaupluses käinud “Laste Rõõmu” küsimas ja oligi saanud omale ja Ellinorile. Poes olevat olnud koolilapsi, kellel “Laste Rõõm” juba käes, ja teisi, kes osta tahtsid, aga ilma jäid. Minu tütred ei jõua ära oodata, kunas jällegi “Laste Rõõmu” uus nummer kahe nädali pärast ilmub. Väike Hilda loeb juba “Laste Rõõmu” osalt ise, osalt loen aga mina mõlemale – Hildale ja Ellinorile – ette. Huvituse põhjal, mida “Laste Rõõm” lastes äratab, on ta küll kõige parem laste ajakiri Eestis.

                                                                                                                                ***

Lõpetasin täna poisslaste leeriõpetuse. Oli nende seas ikka ka mõni isik küll, kes midagi meeles ei pidanud. Täna küsisin ühe käest:

“Mis vahe on inimese ja looma vahel?”

Vastuseks sain:

“Loom mäletseb, inimene ei mäletse!”

Ütlesin siis teiste leeripoiste naerulagina sekka:

“Nõnda peavad siis kõik põrsad ja hobused mäletsejad olema!!”                                                                                                                              

                                                                                                                                  ***

Täna oli +3°R vilus, veel õhtul kella 6 ajal +2°R. Lund ometi see ära ei võtnud. Ilm oli küll enam-vähem pilves, kuid pilved ei olnud mitte iseäranis paksud ja nende vahelt paistis ikka ka selget taevast. Päike tõusis selgesti. Baromeeter näitab ikka veel 771. Lõunatuul puhus, sellepärast see soojus oligi.

Keilas, 14. novembril 1925

Baromeeter näitab 763, termomeeter +2°R. Kell on 9 õhtul. Oli vihmane ilm. Vihm lund ometi ära ei võtnud.

Haruldane laupäev oli: ainult üks inimene käis. Oli üks lesknaine, kes üsna nõudlikult palus, et ma temale kirikus raha korjaksin lehmaostmiseks, sest tema lehm saanud otsa; tal olevat küll saunakoht, aga maa olevat lahja ja naisel enesel olevat ka 50 000 marka võlgasid maksta. Et ma naist, kes enne meheleminekut lapsega tüdruk on olnud, isiklikult ei tunne ega tema tõelise olukorraga tuttav ei ole, siis soovitasin temale esmalt kõige ligema sealt ümbruse kirikunõukoguliikme poole pöörduda. Üldse ei võta ma niisuguseid isiklikke korjandusi ilma nõukogu nõusolekuta mitte ette. Läinud pühapäeval saatis üks lapsega tüdruk oma 7-aastase poja nimel mulle pika kaebekirja selle kohta, kui raske on vaeselapse elu, kellel isa ei olegi ja ema tööta olevat. Paari aasta eest, kui tüdrukul teine laps oli, kes hiljem küll ära suri, aitasime teda, saime aga ühtlasi teada ka, missugune inimene ta on. Praegu elab Vasalemmas küll ilma tööta, aga sellepärast tööta, et alla 3000 marka kuus teenima mitte ühelgi tingimisel minna ei tahtvat. Ja nüüd tahab ka niisugune, et tema heaks kirikus raha korjataks! Et ka niisugused inimesed rahakorjamist paljuvad, siis peabki nõukogu otsustama, kellele korjata, kellele mitte; teavad ju nõukogu liikmed oma ümbruskonna kohta minust paremini, kes tõesti abi vajab ja kes mitte.

                                                                                                                                   ***

Minu mõlemad tütred õpivad hoolega. Ellinor loeb omast lugemisraamatust veerides tükk tüki järele läbi ja kirjutab päevas paar lehekülge tähti; tähtede kirjutamine läheb temal üsna hästi. Väike Hilda õpib minu juures rehkendust ja loeb Eesti keelt; preili juures kasutab ta veel viimaseid preili siinoleku päivi Saksa keele lugemiseks ja kirjutamiseks, mille poolest ta üsna palju on edasi jõudnud. Igatahes oskab väike Hilda Saksa keelt praegu palju paremini juba, kui mina siis oskasin, kui ma ülikooli astusin; üksnes kirjutasin ma paremini ja grammatikat olin ka rohkem õppinud; aga sõnade tagavara ja rääkimine on Hildal paremini käes, kui mul 1910. aastal oli. Viktor armastab teiste laste raamatutest pilte vaadata; teeb mõnikord ka asjatundliku näo, ajab sõrmega rida ja loeb: “ i – a; i – a”.

***

Kirjutasin homse jumalateenistuse jaoks ühe jutluse ja 5 kõnet. Ma kirjutan omad jutlused ikka päris valmis, niisamuti ka kõned – siis on kõik asi ikka mõnusam ja mul palju kergem ka rääkida. Kui kõik valmis on kirjutatud, siis on kõneleja vaba igasugu ootamata mõjudest ja asjadest, mis erutaksid ja jutluse mõtted laiali ajaksid: ta võib silmas pidada seda, mis tal valmis on kirjutatud, ja see ei lase hajameelsuse mõju alla sattuda. Tänavu olen ma üldse väga palju uusi kõnesid ja jutlusi kirjutanud. Jutlusi olen pea iga pühapäeva jaoks tuliuued kirjutanud; harva on seda olnud, et ma ajapuudusel uue jutluse kirjutamata jätsin ja vanast tagavarast mõne jutluse pidasin. Ma olen sellepoolest tänavu küll hoolega tööd teinud. Ka varemalt tegin ma hoolega tööd, aga siis tulid mõtted palju visamalt, kui nad praegu tulevad. Aidaku Jumal, et ma aga veel võiksin areneda, veel lahtisemaks saada oma mõtete poolest. Ma olen üldse alles nüüd iseseisva mõtlejani välja arenenud: ennemalt oskasin ma üksnes vastu võtta ehk jälle teiste mõtteid edasi anda; nüüd tunnen, et kõigil aladel juba iseseisvalt võin tegutseda. Sellepärast läheb mul ka lastejutukeste kirjutamine üsna kergesti. Viimaste jaoks saan ma küll, nagu juba tähendatud olen, üksnes õhtul, enne magamajäämist, voodis aega. Päeval on ju koguduse töid isegi palju teha.

Keilas, 15. novembril 1925

Udune pühapäev. On +2 ½ °R nüüd, kell ¾ 5 õhtul. Tulin natukese aja eest kirikust ja praegu tõusin lõunalaualt üles. Oli leerilaste püha, 4 surnut korraga ja 2 paari eraldi laulatada. Viimane laulatuspaar pidi kella 3ks tulema, aga pruudi kleiti toodi ühe linnaautoga, see oli aga rikkesse läinud, parandamine võttis aega ja nõnda ei saanudki pruutpaar enne kella ½ 4 altari ette. Ma olin teiste talitustega aga juba ¼ 3 valmis, nõnda et ootamine päris tüütav oli. Nõnda need inimesed on: armastavad autolokse, mis sagedasti mitte küllalt kindlad ei ole! Nagu oleks niisugune auto ausam kui muu vanker!

Saanitee on nüüd lõpulikult otsas. Vanker läheb ikka veel külmetanud tee peal kergesti edasi, kuna saan hobuse päris aurama võtvat. Siiski on veel lund maas.

Õhtusöögil olid meil Dr Greenberg oma proua ja tütrega ja loomatohtri Bohl´i proua. Loomatohter ise oli täna kümneks päevaks sõitnud hobustevaatusele, mida riigivalitsuse poolt jällegi toimetatakse, et näha saada, palju on sõjaliselt kõlbulikke hobuseid. Minu hobune käsutatakse Keila 27. novembril kell 8 hom.

Õhtusöögiks oli meil lambapraad ja tanguvorstid, salatiks kõrvitsad ja hapud kurgid. Jõime ka õunaveini, mis väga hea maitses. Pärast jõime teed suhkru ja maasika ning vabarna sahvtiga. Tee kõrvale anti saia, mida eila küpsetati. Ma kirjutan söökidest sagedasti sellepärast, et võib olla ajad tulevad, milleni ulatuvad ehk minu kirjutused, kus olud palju kehvemad on kui nüüd. Praegu võib Jumalat tänada selle eest, et kuigi palk ei ole suur, ometi süüa saab üsna korralikult, mõni asi, nagu suhkur, ka üsna odav on: maksab ju suhkur praegu 18 marka nael, aga hiljuti oli ta koguni 16 marga eest saadaval. Vene keiserriigi ajal oli saiajahu odavam kui suhkur, nüüd on aga vastuoksa: maksvat ju mõne saiajahu nael üle 25 marga nael.

Väljas sajab praegu, kell ½ 11 õhtul, vihma. Ma käisin proua Bohli välja peal saatmas; saatsin teda rohkem kui poole maa peale. Oli pime ja libe; jäätust ja natuke lund on ikka veel siin ja seal. Pimedust vähendasid küll Keila alevi elektrituled – valgustatakse ju Keilas õhtuti ka tänavaid. Kuuvalgust praegu ei ole, homme luuakse kuu.

Keilas, 16. novembril 1925

Käisin Ohtus haige juures. Nüüd saaniga üldse enam sõita ei saa, sest lund on üksnes veel mõne künka taga või kraavikallastel natuke. Vankriga oli üsna hea sõita, sest teepõhi on ikkagi veel jäätanud; üksnes mõnes üksikus kohas on jää täiesti ära sulanud. Ka täna on pime ilm, osalt ka vihmane.

Tegin täna päevapilte. Lõpetasin tegemise ja tulin pimedast toast saali, kui teenija ütles, et kaks purjus meest meie õues kisklevad. Oli kuulda sõimamist ja korraga tuli üks mees, kes teist peksis, ja kõlistas meie uksekella. Ma tegin akna lahti ja küsisin, mida ta tahab. Joobnud häälega seletas ta, et tema olevat kriminaalpolitseinik ja teine mees, keda ta peksis, olevat Tallinnas kaks naist ära tapnud ja kammid olevat nüüd tema käes; kõlistagu ma nüüd Keila politseile, et mees kinni viidaks. Ma ütlesin meestele, et nad rahuga ära läheksid. Et nad aga ei läinud, siis kõlistasin tõesti politsei jaoskonda. Peksja mees, kes kriminaalpolitseinikku mängis, sai aga aru, et asi halvasti läheb, ja laskis jalga Kumna poole. Politseist saadeti mehed välja. Need tulid meie õue, olid peksetud joodiku siit kätte saanud ja Keila viinud. Mees oli maja ümber kolanud ja ust otsinud, tahtes öömajale; ta ei ole teadnud, et ta Keila kirikumõisas on. Oli üks Ohtu asunik Kaarel Lipmann. Politseis selgus, et mehel uur ja rahatasku ühes 3000 margaga, isikutunnistuse ja hobusepassiga kadunud oli. Jaoskonnaülem telefoneeris mulle, paludes mind paar inimest laternatulega välja otsima saata, kas mitte asjad ja raha maas ei ole. Asjad leidusidki, raha aga mitte. Kaks politseinikku käisid nüüd natuke aega enne kella 9 õhtul asjade järel ja läksid laternaga Kumna mõisa selle peksja mehe järele, kes arvatavasti ka raha ära röövis. Peksja mees on hiljuti vangist vabastatud, olevat lätlane; hiljuti on ta tahtnud üht tütarlast ära vägistada, aga leppinud siis tüdruku emaga kokku, et see asjast vaikiks, andes 1000 marka valuraha (ta oli tüdrukut ka peksnud).

Meie lastepreili oli kangesti huvitatud vale kriminaalpolitseinikust ja nõnda omisse mõtetesse kiindunud, et põrkas köögist saali tulles Hildaga, kes kööki minemas oli, kokku. Preili on alati “tormamise hoos”, käib väga palju asjata, ruttab nagu närviline inimene kunagi ega pane oma ümbrust tähele. Suurema hoobi sai muidugi Hilda, sest Hilda on ju väike inimene ja sai hoobi otsa ette, preili sai vist põse peale, aga karjumist ja hädaldamist on muidugi preilil rohkem. Saab näha, kas saavad haiged hommikuks terveks. Hildal on see häda, et tema väga pahasti kuuleb – nõnda ei kuulnud ta ka preili tulekut mitte. Preili on aga hajameelne ja ei näe siis oma nägijate silmadega mitte.

Keilas, 17. novembril 1925

Meie haiged olid hommikul muidugi jälle täiesti terved.

Lõuna paiku käisid mõlemad politseinikud ühes mõlema eilse joodikuga uuesti meie õue peal. Nad leidsid 25 marka ja noa. 3000 marka on ikkagi kadunud. Ebakriminaalpolitseinik salgab rahavargust; ta olevat esmalt ka seda salganud, et ta eila siin oli ja teist meest mööda pead peksis, ei ole aga seda kaua ometi salata saanud. Peksa saanud asuniku Lipmanni hobune oli eila omapead Tutermaale läinud. Nõnda on see asunikkude lugu väga sagedasti: nad joovad ja siis hädaldavad, et ajad rasked, rent kallis j.n.e. Õhtul käisid sellekohase kutse peale meie teenija Susanne Nero ja alt kutsaritoast Elisabeth Sepp politseis tunnistamas, mis nad eila nägid ja kuulsid. Ebakriminalist saadetakse ära Tallinna.

Keilas, 18. novembril 1925

Tulin kella 4ks p.l. koju kirikunõukogu koosolekult, mida peeti käärkambris hommiku kella 10st saadik. Seati üles 10 kirikunõukogu liikme asemele, kes tänavu 3-aastase tegevuse täissaamisel välja langevad, valimisele tulevad kandidaadid. Otsustati uue köstrimaja senise ehituse kulude katmiseks Eesti Pangas laenu teha katsuda. Harutati Keila köstrimaade osalise võõrandamise asja, mida Keila alev toimetab. Korra käis koosolekul ka politsei jaoskonnaülem Mattiesen piiskop Kukk´e nõutavate regulatiivvõlgade pärast: kuna piiskopi nõutavad hinnad praegustest turuhindadest hästi kõrgemad on ja selle läbi palju nurinat sünnib, siis soovitas ta keskteed leida, s. o. õiglasemad hinnad määrata enne, kui politsei nõudma hakkab. Arvati nii hästi nõukogu kui ka jaoskonnaülema poolt soovitavaks, neidsamu hindu aluseks võtta, mida põllutööministeeriumgi mõisate eest Kukke´ele maksis, aga ka võimaldada regulatiivmaksude tasumist natuuras neile, kes seda soovivad. Kui meie hindu õiglaseks ei teeks, siis võiks sellest suur kära tekkida, mis ei meile ega piiskopile head ei tooks.

Keila teise surnuaia kinnipaneku küsimus tuleb 8. detsembril Riigikohtus harutusele. Mind paluti selles asjas advokaat Kriisale kirjutada.

Keilas, 19. novembril 1925

Kaunis pime novembrikuu päev oli. +3°R.

Ma lõpetasin täna lastejuttu „Vana Kadri“, mida algasin juba enam kui nädali eest. See on mu kaheksas lastejutt sel aastal. Lastejuttudes kirjeldan mõndki sündmust omast lapsepõlvest, aga mitte siiski nõnda, et kõik tõelikule südmustikule täielikult vastaks.

Ellinor katsub juba ilma veerimata lugeda.

Keilas, 20. novembril 1925

Täna sain “Laste Rõõmu” N°21, milles oli esimese jutuna minu „ hm-hm! hmm!“. Oli sellele ka üks pilt joonistatud, kuidas härg saba üles tõstnud, maast mulda üles kraabib ja poisikesed jooksma hakkavad. Igatahes elustavad pildid juttu ja laste arusaamist.

                                                                                                                          ***

Eilases “Päevalehes” N°314 oli järgmine sõnum kirikumõisa õueväraval olnud südmusest:

<<  Eba kriminalist.

Keila vallas Kumna asunduses elav Karl Urga tungis hiljuti Keila kirikumõisa juures teel Karl Lipmanni kallale, kes Tallinnast koju sõitis. Urga röövis Lipmannilt 4000 marka raha ühes rahataskuga, taskukella ja kaasasolevad dokumendid. Sealjuures nimetas Urga end kriminaalametnikuks. Röövel, kelle süü kindlaks tehti, võeti vahi alla ja paigutati vangimaija. >>

Nii on ajalehe sõnum. Sündinud asi on kuidagiviisi kirjeldatud, aga poolikult. Kirjeldatakse nõnda, et mõnigi lugija arvab, et Lippmann oli kaine peaga rahulikult kojupoole sõitmas ja korraga kargas temale kaines olekus teeröövel kallale. Peasüüdlast alkoholi ei ole hoopiski mitte nimetatud, ka seda mitte, et röövijat mitte ei peeta normaalinimeseks. Nõnda on peaaegu kõik ajalehe sõnumid ebatõelised. Asunik Lipmann oli käinud Tallinnas kartulid müümas, ostnud tagasitulekul Harkumäelt viina ja asunud ühe tuttava vankrisse, kuna tema hobune järele tulnud. Tuttav jootnud teda ka. Nad ei märganudki, et Lippmanni hobune Tutermaale läks, sest ta oli sealt ligidalt ostetud. Keila kirikumõisa ligidal hakkas siis Lippmann oma hobust ootama, ja siis tuli purjus Lippmannile purjus Urge kallale, otsis ta läbi ja riisus raha. Et Lipppmannist „viisakalt“ lahti saada, tuli ta meie ukse juure kõlistama. Viimane asi näitab aga hoopis „tobu“ olekut.

Kui 9. oktoobril Ohtus üht surijat joodikut käisin armulauale võtmas, siis jätsin oma hobuse Lippmanni õue ja Lippmann isegi oskas seal rääkida joomise kahjust! Nüüd sai ta seda kahju ka tegelikult ükskord hästi tunda.

                                                                                                                         ***

Oli kange tuul, aga 4 ½ °R sooja. Sõitsin Hildaga Keila soola ostma sea jaoks, kes eila tapeti. Sool maksab nüüd 1 ½ marka nael. Siga oli meil umbes 1 ½ -aastane ja liha kaalus 10 ½ puuda, oli aga lahjavõitu.

                                                                                                                          ***

Kui palju kehalise töö tegijad käsitöölised, kes õppinud on, teenivad, selleks üks näitus. Hiljuti parandas üks potissepp meil ahjusi ja pliiti. Ta oli küll hommiku kella 8 kunni õhtu kella 10ni  ametis; enam jagu aega aitas teda tema poeg, ja nad tõid omast töökojast, Alttrahterist, savi oma hobusega. Töö ja savi eest võeti 1800 marka. Intelligent tööd ei tasuta mitte nõnda hästi.

Keilas, 21. novembril 1925

Täna on enam – vähem päikesepaisteline ilm, soojust on kõigest 2°R, öösel on külmetanud, baromeeter näitab kell ½ 3 p. l. 754 ½ langedes. Peale õige pika vaheaja mindi täna ometi kündma ja nähtavasti on kündmine ka võimalik; siiamaani ei olnud ta mitte võimalik.

Keilas, 22. novembril 1925

Surnute püha. Oli väga palju inimesi kirikus, rohkem igatahes kui Piiblipühal oli. Laululehti oli 1000, aga neist jäi ometi vast 200 järele. Oli ka väga ilus päikesepaisteline ilm ja tee oli külmetanud.

Eila õhtul käisime raadiokontserte kuulamas Keilas tehnik Arriva juures, kes 1. detsembriks Keilast ära Nõmmele kolib. Ta elas siin korteripuuduse pärast, mis Tallinnas valitseb, ja käis Tallinnas ametis, igal õhtul oma perekonna juure Keila tagasi sõites. Nüüd saab ta Tallinnale seega palju lähemale, et juba Nõmmele korteri sai. Tuttavaks saime Arriva´dega Greenberg´ide kaudu. Ka eila läksime ühes Greenberg´idega – Hilda, Alide, kes pühapäevaks jälle siia tuli, ja mina – Keila. Hilda kuulis raadiot esimest korda. Keilas oli ka teelaud kaetud. Istusime seal kella 9st  õhtul kunni ligikaudu kella 12ni.

Keilas, 23. novembril 1925

Täna hommikuks oli jällegi õhuke lumekord maas. Õieti ei olnudki mitte kõik lumi endisest ajast veel kadunud: teda leidus veel meie aias kurgipeenratel, kraavikallastel j.n.e. Lapsed ehitasid täna jällegi lumemaja, sest lumi oli sula. Baromeeter langeb jällegi ja näitab kõigest 745. Ilm oli pilves.

                                                                                                                             ***

Sain oma isa käest jällegi kirja. Ma ei ole tema eelviimase kirja peale veel mitte vastanud. Praeguse kirja on ta 21. novembril, s.o. laupäeval, Naanul kirjutanud. Ta teatab perekondlistest uudistest. 17. novembril olevat minu õel, kes sealsamas, isakodu lähedal, Orika talu perenaine on, poeg sündinud, seega viies laps (esimene on surnud; elus on seega 3 tütart ja 1 poeg). Minu vennal Jaanil ei ole lasteõnne, sest tema naisel sündinud nädal varemalt kui õel neljas surnult sündinud laps; nende ainus poeg Heino kipub seega jääma ainukeseks. Edasi teatab isa, et advokaat Liivak olevat 30 000 marka kautsjoniraha tagasi maksnud, saada on seega veel 70 000 marka. Edasi kirjutab ta, et ta küll teadvat, et ka mina Jaani pärast vaeva olen näinud: “Olin ise (suvel) kriminaalpolitseis; seal nõuti Tallinnast Jaani lahtilaskmist, aga asi oli enne juba uurija kätte antud; siis ei lasknud uurija teda mitte enne lahti, kui kõik 8 tunnistajat oli üle kuulatud.” Praegu ei teadvat minu isa Jaanist muud midagi, kui et ta vilja masindab oma järele jäänud masinaga.

                                                                                                                             ***

Kell on 9 õhtul. Lõpetasin natukese aja eest aritmeetika ja Eesti keele lugemise õpetuse väikese Hildaga tänaseks. Ellinor õppis selsamal ajal teises toas Hilda juures kirjutamist; ta armastab punase tindiga kirjutada; käekiri on temal selge.

Homme hommikul sõidab lastepreili nüüd jäädavalt ära; asjad said juba täna vaksalisse saadetud. Preili armastab väga meie lapsi, iseäranis väikest Viktori, kes teda „Tante Ada“ kutsub ja temast kusagil maha jääda ei taha, ja nutab sagedasti äramineku pärast, aga 3000 marka, mida ta Tallinnas saama hakkavat, kaalub ometi palju rohkem kui 1500 marka meie juures. Lapsed, nimelt Hilda ja Ellinor, on preili äraminekuga ennast juba ära harjutanud, nõnda et nemad praegu ei nuta. Viktorikene aga ei tea veel midagi äraminekust. Muidugi hakkab ta esimestel päivil „Tante Ada´t“ taga nõudma, aga väike laps unustab varstigi. Küll hakkab Viktor nüüd Hildat seda rohkem taga nõudma. Ta lepib küll väga hästi ka vanamamma, Hilda ja Ellinoriga. Üldse saavad minu lapsed üksteisega enam-vähem väga hästi läbi. Nende vahel ei näi olevat liig suuri vahesid. Viktor on oma välimuse poolestki täiesti väikese Hilda sarnane. Kui ma mõnikord küsin Viktori käest, kes pildi peal on, ja näitan temale väikese Hilda pilti Selle esimesest eluaastast, siis ütleb Viktor, kes oma nägu peegli järele tunneb, alati, et pildil tema ise olevat.

…

Meesterahva elusaatus on igal tingimusel kergem kui üksiku naise oma. Elulõpul, vanaduspäivil on just naistel palju raskemaid olukordi kui meestel. Keila vaestemajas on minu teada 12 naist ja üksnes 2 meest! Mehed teenivad rohkem kui naised ja suudavad ka mustade päevade jaoks palju rohkem koguda, nõnda et nad elulõpuni oma leiba süüa võivad palju rohkemail kordadel kui naised.

Keilas, 24. novembril 1925

Preili äramineku pärast seame asjad nõnda, et Hilda õpetab väikesele Hildale aritmeetikat ja Eesti keelt, mina aga Saksa keelt. Hilda andis täna hommikupoolikul nõnda oma esimese tunni juba ära.

Meie teenija ühes alt Liisbetiga on täna kutse saanud reedel Tallinna sõita kohtu-uurija juure röövimise asjus tunnistama. Annaks Jumal, et mul ei oleks tarvis tunnistama minna! Ei taha olla kohtuasjadesse segatud.

Lapsed vaatasid uudishimulikult kaht lennumasinat, mis täna siin õige madalal lendasid. Nad olid ka ennem sagedasti neid siin näinud, aga nii madalal mitte. Lennumasinad sõitsid Tallinna tagasi. Praegu sajab lund.

Päris hea saanitee on. Sõitsin lastega õhtupoolikul Keila posti järele. Ei olnud ühtki kohta tee peal, mis lumest paljas oleks olnud. Hommikul kell 10 oli veel -3°R.

Praegu, kell 6 õhtul, õpetab Hilda väikesele Hildale klaverimängu.

Väike Viktor hüüdis üksnes pärast lõunat magamast üles tõustes „ Tante Ada´t“, muidu ei avalda ta mitte millegagi selle puudumist. Ta on väga leplik kõigiga.

Homme lähen Hildaga Tallinna ja jään sinna ka ööseks. Hilda tahab ju hea meelega teatrisse minna ja soovib, et ka mina kaasas oleksin. Lapsed jäävad vanamamma hoolele. Kõlistasin täna Jacobsenile Toompeale tema ametikohta, et meie tulemas oleme.

Keilas, 26. novembril 1925

Eila hommikul Tallinna jõudes läksime kohe Jacobseni korterisse Baltiski maanteele N°19. Jõime seal kohvi ja läksime siis linna. Hilda läks Alide ametikohta, mina läksin Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisuse ärijuhi juure. „Laste Rõõm“ NN 19-21 ilmunud kolme jutukese „Karu“, „Õekese sünd“ ja „Hm-hm! Hmm!“ eest sain ma 2085 marka; arvatud oli 3 marka rea eest ja ridu 695, kuna minu lugemise järele ridu küll peaks olema 755, aga ma ei tunne trükiridade lugemise viisi. Andsin jälle 3 jutukest „Laste Rõõmule“. Minu Keila kihelkonnalugu on Tallinnas ikka veel üle 400 eksemplari müümata. Kuna teadmata on, palju abikauplused neid müünud on, siis ei tea ma muud, kui üksnes seda, et Kirjastus-Ühisus igatahes omad trükikulud kätte on saanud. Arvasin täna kokku ja leidsin, et minagi olen juba saanud 17 809 marka. See on peaasjalikult müügi vahekasu Keilas. Kirjastus-Ühisusest välja tulles sain jälle Hildaga kokku ja läksime kauplustesse. Ma ostsin omale päevapildi paberit; ühest mänguasjade kauplusest ostsime lastele jõulukingituseks mänguasju, Kirjastus-Ühisuse raamatukauplusest ostsime väikesele Hildale 2 Saksa keele õpperaamatut, mõlemale tütrele kirjutusmaterjaali j.n.e.; ühest maiusasjade kauplusest ostsime pool naela iseäralisi koogikesi (pastilla), 2 naela Hiina pähklaid, 1 nael viigimarju (70 marka nael) ja 2 tsitroni à 20 marka. Siis läksime Jacobsenide juure tagasi. Kell ¼ 4 tuli Jacobsen ise koju. Lõunale kutsus ta ka Leib´i ja Alide. Leib´i käisin mina ühes Hildaga kutsumas, Alidet kutsus Jacobsen ise telefoniga. Pärast lõunat läks Leib veel linna omi asju õiendama, meie istusime aga lõunalaual õlle juures edasi kunni kella 7ni õhtul. Kell 7 õhtul läksime „Estonia´sse“ ooper „Däämoni“ vaatama. Jacobsen muretses jällegi politsei priipiletid. Nõnda saime õieti mitte „Estonia“ naha peal teaatris käia, vaid politsei naha peal: on ju politsei jaoks teatav arv kohti ja politsei ametmeeste asemel olime teaatris meie. „Däämoni“ lavastus oli suurepäraline. „Däämoni“ osa laulis üks Läti külaline Vene keeles, kuna muud osad olid eestikeelsed. Kell käis vist 12 peal, kui koju tagasi jõudsime. Leib ja Alide lahkusid meist varsti pärast teaatrist väljatulekut: Leib sõitis Nõmmele ja saatis Alide koju, sest neil oli peaaegu ühine tee; ka istusid nad piletite sunnil teaatris üheskoos. Olime teaatris kolmes isesugu kohas: mina Jacobseniga koos, proua Jacobsen Hildaga ja Leib Alidega. Ei olnud võimalust ühtekokku kohta saada. Jacobseni korterisse tagasi jõudes sõime veel õhtust ja siis läksime magama.

Täna hommikul kell 7 tõusin mina üles, jõin kohvi ja tulin Haapsalu rongiga, mis Tallinnast nüüd 2 minutit enne kella 8 välja sõidab, koju. Hilda jäi veel linna ja tuleb nüüd õhtul koju, sest ta tahtis üht ja teist linnas vaadata ja osta. Ma ei võinud õhtuni linna jääda, sest neljapäev on ju Keilas ametlik matuste päev, köster ei ole aga mitte kodus, üks meist peab aga kodus niisugusel päeval olema. Aga ei olnud ühtki matust.

Neil päevil on rohkesti lund sadanud. Täna sadas ka õige palju. Praegu, kell ½ 6 õhtul on -4 ½ °R.

Praegu on Eestis jälle valitsuse kriis. Läinud aasta 1.detsembri järele kujundati praegune advokaat J. Jaaksoni valitsus, mida kõik erakonnad toetama pidid. Aga juba erakondlised tülid nii tuliseks läinud, et praegusele valitsusele enam usaldust ei avaldatud. Läinud aasta 1.detsember on sotsidel ja põllumeestel vist juba meelest ära läinud. Oh seda politilist totrust, mis meil valitsemas on!

Keilas, 27. novembril 1925

Tõeline talv. Puud on lumised. Veel kell 10 hommikul oli -10°R. Täna on sõjaministeeriumi poolt korraldatud hobuste järelevaatus Keila vallale Keilas. Minu hobune viidi ka Keila. Järelevaatuse kommisjonis on peategelaseks jaoskonna loomaarst Bohl. Ta oli korra nüüd 10 päeva järgimööda kodust ära – hobuseid vaatamas. Bohl ütles, et kui tööd õieti teha, siis võiks üksnes 5 hobust tunnis läbi vaadata, aga nüüd peab ta lühikese päeva kohta ligi 1000 hobust läbi vaatama – seega sünnib kõik enam-vähem pealiskaudselt. Minu hobune tunnistati seekord sõjaväele kõlbmataks.

Hilda õpetab tütreid, Viktor vaatab sellesama laua juures pilte. Nõnda on Hildal praegu terve klass käes. Ta peab kõige kolme tegevuse järele vaatama.

Päeval tõusis temperatuur -8°R peale, aga juba nüüd, kell ½ 7 õhtul, on jällegi -10°R. pärast kella 10 hommikul oli korra koguni -10 ½ °R. Varajane talv. Baromeeter näitab 756. Kuu paistab õige heledasti; ta saab esmaspäeval täis. Kell 9 õhtul oli kõigest veel -7°R.

                                                                                                                              ***

Ostsin üleeila linnas 3 kladdet – iga lapse kohta ühe. Neisse kirjutan omast päevaraamtust välja kõik kohad, mis käivad ühe või teise lapse kohta, ja kirjutan siis nende kohta edasi, kui elu ja tervist on, seni kaua, kui nad ise eneste kohta kirjutama hakkavad.

Keilas, 29. novembril 1925

Homme on Keilas laat, sellepärast oli vähe inimesi kirikus, vast 60 inimest oligi armulaual. 3 surnut oli matta. Neid tuli matta kahes järgus, sest kahel olid laululehed. Üks surnu, kes eraldi teistest kahest maeti, oli ühe meie nõukogu liikme ema, ja nõukogu liikme käest ei hakkanud meie eramatuse raha mitte nõudma. Pärast matuseid oli veel 2 paari koos laulatada.

On ilus lumetee. Kraadide järele palju külma ei ole, kõigest -4 ½ °R ongi, aga puhus kaunis vali tuul, nõnda et üsna külm tundus mulle, kes ma käisin kevadpalitu ja kaabuga.

Käisin eila 8 ja 9 vahel ühes Hildaga Alidet vaksalisse viimas. Sõitsime saaniga. Oli väga ilus kuuvalge, aga tagasitulekul oli tuul vastu ja hakkas üsna külm.

Lõpetasin eila õhtul päev varem alustatud jutu “Karjapoiss on kuningas.”

Keilas, 30. novembril 1925

Täna oli jällegi -10 ½ °R. Külm palju ei alanenudki päeva jooksul, vast üksnes 1 ½ ° võrra. Rahvast nähti hulgaviisi laadale sõitvat. Minu juures palju ei käidud, vast 4-5 inimest käiski.

DETSEMBER

Keilas, 1. detsembril 1925

Siseministri ettepanekul andis konsistoorium käsu, et täna kell 6 õhtul läinud aasta 1.detsembri enamlaste mässu mahasurumise tänu – ja langenute mälestusjumalateenistus pidi peetama. Mina pidasin selle jumalateenistuse harilikul ajal, s. o., kell 11 hommikul, sest konsistooriumi korraldus tuli, nagu viimasel ajal sagedasti sünnib, õige viimasel silmapilgul ja mul oli selles asjas korraldusi enne tehtud. Nimelt tahtis Keila kaitseliitsel korral Viiburi hauale minna ja palus juba läinud neljapäeval, et ka mina täna sinna oleksin läinud. Haualeminek pidid aga sündima kell 12 päeval, ja kella 11ks olid kaitseliitlased Keila käsutatud. Sellepärast ühendasin ka julmalateenistuse hauale mineku ajaga.

Kell 11 läksin kirikusse. Pidi sinna ka laulukoor tulema, aga jäi ära, sest palju kooriliikmeid on Keila vabrikutes töös ja ei saanud tulla. Kaitseliit jäi kirikusse hiljaks. Jutluse ajaks kogunes kirikusse igatahes üsna rohkesti inimesi. Muist kauplusi oli Keilas kinni ; muist küll kauplesid edasi. Kaitseliit marssis kirikusse minu jutluse lõpupoole. Oli kirikus ka mõni sõjaväelane ja koolilapsi näha. Pärast jumalateenistust läksime hauale, Viiburi vanemad kõige ees, siis mina köstriga, meie järel politsei jaoskonnaülem paraadivormis ja kaitseliidu ohvitser Kuljus ja siis terve kaitseliit. Sinna hauale tulid ka sõdurid – paarkümmend meest oma ohvitseriga. Need kõik seati haua läheduses üles. Haua külgedele, mille peatsis mina hakkasin mälestusjumalateenistust pidama, pandi ühelepoole auuvahtideks 2 sõdurit püssidega, teiselepoole 2 kaitseliitlast püssidega. Pasunakoor oli ka tulnud laulu saatma. Ma lasksin laulda Axel Kallas’e laulu „Langend vendi (= venda) mälestame“ 2 salmi, pidasin siis kõne „Ole ustav surmani…“ kohaselt, palve ja ütlesin õnnistuse. Siis pani üks 10nda rügemendi ohvitser pärja hauale, pidades ka lühikese kõne. Lõppeks mängis pasunakoor „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“.

Oli külm ilm. Veel kell 10 hommikul oli -12°R. Inimesi oli Viiburi haual õige palju. Pärast kõigi laialiminekut sõitsin koju. Hilda oli tütretega Keila sõitnud mõnd asja ostma ja mind ka koju viima. Lapsed ja Hilda olid ka haualemineku tseremooniat vaadanud.

                                                                                                                                      ***

Õhtul katsuti mulle Nõmme kaudu kusagilt telefoneerida, aga ei olnud mitte midagi kuulda. Siis ütles Nõmme keskjaam mulle edasi, et Saue „Rahula“ linnukasvatusest, kus minu vanatäditütar on, mulle tahetud ütelda, et linnukasvatust enam ei ole – see põlenud täna maha. Hirmus! Üks tulekahju aga ühtelugu teise järele! Kui meil tulekahju juhtuks, siis põleksime küll puupaljaks. Vaatasin täna oma päevaraamatut, mis ju seni juba õige paksuks on paisunud, ja ütlesin väiksele Hildale, et kui tulekahju juhtuks, siis see kõige enne välja viidaks. Väike Hilda on ju kangesti minu päevaraamtust huvitatud ja käib mulle ikka peale, ma lugegu sealt neid kohte, mis tema kohta käivad.

                                                                                                                                     ***

Homme sõidan Hildaga jälle linna. Jacobsenil on sünnipäev. Viin temale ühe albumi minu oma valmistatud piltpostkaartidega Keilast, Baltiskist j.n.e. Meie jääme ööseks linna, sest Hilda tahab ju teaatrisse. Hilda pärast jään mina ka ööseks linna, muidu mitte, sest mind huvitaks palju enam kodus töötamine, kui tühipaljas teaater.

Keilas, reedel 4. detsembril 1925

Eila hommikul tulime linnast tagasi. Olime väga väsinud ja puhkasime lõunani. Pärast lõunat hakkasin kantseleitööd tegema, mille peale aeg õhtuni ära kulus.

Tallinnas viisime kolmapäeva hommikul omad asjad rongi pealt Jacobseni korterisse. Siis läksime linna. Mõtlesime õp. Kubu perekonda vaatama minna. Läksime ja kõlistasime, tuli teenija välja ja ütles, et proua alles magab; õpetaja ise vast oli juba välja läinud. Kell oli 10 hommikul. Kubu ukse vastu on õp. Sternfeldti korter. Kõlistasime seal ja saime sisse. Sternfeldt ise oli ennast 1. detsembri pidustustel ära külmetanud ja oli ka kodus. Sternfeldtide juures sõime hommikusööki, seega teist korda päevas, kuna ju kodus kella 7 ajal ka sai söödud. Mõtlesime minna ka piiskoppi vaatama, telefoneerisime tema kodu, kuid ta oli juba konsistooriumi läinud. Läksime õpetaja Sommeri juure, kus ka paar tundi viibisime; käisime siis veel kauplustes ja läksime Jacobsenide juure tagasi. Alide oli Jacobsenile hortensiaid saatnud ja ta kutsuti ka Jacobseni juure lõunale. Pärast lõunat pidi Jacobsen ise kodust ära minema – politsei peavalitsuse ülema Nikolai Reimanni juure ühe töö pärast, mis lõpetada tuli selsamal päeval. Ta oli seal kella 12ni õhtul. Mina käisin vahepeal Hilda, Alide ja proua Jacobseniga Tallinna Jaani kirikus vaimulikul kontserdil. Sealt tulime tagasi ja sõime õhtust, mida ilma sünnipäeva lapseta tegime. Õhtusöögil oli ka Jacobsenide juures korteris olev Vene insener oma Poola prouaga, kes väga lõbusad inimesed on. Lõunasöögi ja õhtusöögi paremaks palaks oli kalkunipraad, mis suurepäraline maitses. Kella 12ni öösel olime õhtulauas, siis läksin mina Alidet koju saatma. Jacobsen juhtus parajasti kojuteel olema ja tuli ka saatma. Pärast ajasime veel kodus Jacobseniga natuke juttu ja kell oli 2, kui magama saime. Et meie magada võisime üksnes kella 2-7ni hommikul, mina sedagi aega kasutada ei saanud, kartes õiget tõusmise aega ära magada, siis olime Keila jõudes õige väsinud.

Keilas, 5. detsembril 1925

Kuna neil päivil sagedasti hommikul üle 10°R külma oli, siis oli täna päeval kõigest 0°R. Ilus päikesepaiste oli ka ja sellepärast käis minu juures üsna rohkesti inimesi. Tempelmargid tunnistuste jaoks lõppesid mul otsa ja neid pidi Keila postkontorist tooma. Sai hobune saani ette rakendatud ja sõitsin terve oma perega Keila. Väike Viktor sai esimest korda elus hobusega sõita ja esimest korda elus oli ta ka Keila alevis. Sõit meeldis temale väga.

Kirjutasin täna jutukese “Jõuluvana”. See on minu kümnes oma arvates üsna korda läinud jutukene. Kirjutasin ta peaaegu sel ajal valmis, kus Hilda vaksalis käis Alidet siia toomas.

Keilas, 6. detsembril 1925

Sajab vihma, lund ja jäätust. Kui hommikul kirikusse läksin, oli sadu kangesti vastu. Õnneks sain natuke maad saaniga sõita, sest Raukased sõitsid kirikusse ja võtsid minu ka peale. Siiski oli nägu täiesti märg, kui kirikusse jõudsin. Märja palitu peale ajasin talaari ja kindad panin käärkambri ahjukappi kuivama. Rahvast oli vaatamata halva ilma peale kaunis palju. Umbes 170 inimest oli armulaual. Pärast jumalateenistust oli kaks surnut korraga matta.

Raukas rääkis mulle linnukasvatuse tulekahjust. Tema oligi olnud see, kes mulle telefoneeris. Tulekahjule ruttanud inimesed olid peaaegu kõik majakraami välja kannud. Õue peal on veel üks teine majakene, kus 2 elamiseks kõlbulikku tuba on, kus harilikult vana Potral, minu vanatädi tütre mees, kanahaudumise masinaid tegi. Appi ruttanud inimesed olid need toad puhtaks pesnud, üks ja teine toonud sinna ka söögipoolist, nõnda et tulehädalised kohe sinna sisse võisid kolida. Pärisomanik ise on praegu väljamaal. Kodus on olnud üksnes omaniku õde, kelle käest ka maja põlema läks: hommikul vara käinud ta pööningul kanadele süüa viimas ja unustanud tule sinna, mille siis kanad vast ümber ajasid ja nõnda maja põlema läks.

Käisin õhtul kella 8-9ni ühes väikese Hilda ja Ellinoriga Alidet vaksalisse viimas. Kui tee peale saime, siis hakkas vihma ja lumelortsi sadama nõnda, et meie pealisriided õige märjaks said ja meie nad ahjuvarna kuivama pidime panema.

Keilas, 7. detsembril 1925

Sula jäi täna enam – vähem järele. Ma käisin Kumna küla kõige kaugemas nurgas haige juures, tee oli väga libe ja hea. Pärast käisin Hilda ja Ellinoriga Rehemäel, kust lapsed kelguga liugu lasksid.

Keilas, 8. detsembril 1925

Tegin täna kantseleitööd ja aitasin lapsi pärast lõunat lumemaja ehitamisel. Õhtuks läksime Greenbergide juure, kus olime kunni kella 10ni õhtul – mina, Hilda ja mõlemad tütred. Tagasitulekul väsis Ellinor ära ja ma kandsin ta poole tee pealt kukil koju.

Keilas, 11. detsembril 1925

Eila hommikul sõitsin Hildaga jällegi Tallinna. Hilda tahtis nimelt Arbeenina mängu näha. Arbeenina on Kumna vanaproua Meyendorfi minijas ja kuulus Vene näitleja. Ta elab ja töötab enam jagu aega väljamaal, tuleb aga nii umbes kord aastas ka siiapoole. Kus ta mees viibib, ma ei tea, aga igatahes on ta väljamaal. Arbeenina poeg ja tütar aga on Kumna vanaproua hoole all. Poeg Georgij õppis aasta kolme eest minu juures Ladina keelt; ta käib Tallinnas Saksa Toomkoolis. Käisime siis eila Vene teatris “Наполеонъ и пани Балевская” vaatamas. Maria Valevskaja osa mängiski Arbeenina. Tõesti, ta mängis hästi, s.o., elas kaasa mängutegevusele. Teatris olime jällegi Jacobsenidega; Jacobsen oli ka Alide ja B. Leib´i teatrisse kutsunud. Teatris oli kuuldavasti enam jagu Eesti publikum. Oli küll ka venelasi palju, ka Kumnast, muu seas oli ka Arbeenina poeg. Ka sakslasi oli; olin koos kohtupalati liikme Erdmanniga. Ka arhitekt Ederbergiga, kes ühes õpetaja Lattik´uga käis Jeruusalemmas, olin teatris koos; tema on küll eestlane. Teater oli täiesti rahvast täis. Olime teatris kella ½ 8 – ½ 12ni õhtul. Leib, kes Nõmmele oma koju sõitis, saatis Alide koju, meie aga läksime Jacobsenide koju, kus veel õhtust sõime ja juttu ajasime. Muu seas lugesin ma seal ette ka oma üheteistkümnenda lastejutu “Väikese Atsi esimene koolipäev”, mille kirjutasin 9. detsembril ja mis lastele palju nalja sünnitas. Alles kell ½ 2 täna hommikul saime magama.

Eila hommikul Tallinna jõudes viisime omad asjad Jacobsenide juure. Sealt läksime Sternfeldtide juure, kuhu natuke ka õunu viisime. Sternfeldti juures käisin ma ka vannis, mis jättis õige mõnusa tundmuse, ja sõime seal lõunat. Korra käisin ma Leib´i tema vabrikus vaatamas ja sain hea hulga seepi. Õhtupoolikul käisin Hildaga piiskopipaari nende uues korteris Soo tänaval N°7 vaatamas ja jõime seal teed. Sõitsime sinna ja tagasi omnibusiga kahe pealt kokku 60 marga eest. Piiskopi käest kuulsin, et konsistoorium mind määranud kommisjoni liikmeks, mis õp. Tallmeisteri sündmatat ülesastumist konsistooriumi vastu peab harutama. See sõnum mind ei rõõmustanud: kuigi ma olen objektiivne ja ei lase ennast ühestki kirgest vedada, siis on ometi Tallmeister äge ja katsub kõiki “ maha teha “, kes teda arvustada julgevad. Kuuldes, et ka Hageri praost, kes tark ja kaval inimene on, selles kommisjonis on, ei ütelnud ma siiski mitte juba otsekohe ei. Piiskopi juurest ruttasime Sternfeldtide juure veel mõnesuguste päeval ostetud asjade järele ja sealt Jacobsenide juure, kuhu ka Alide oli ilmunud, ja sealt üheskoos Arbeeninat vaatama (Leib ootas meid teatris).

Täna kella 10 paiku hommikul koju jõudes mõtlesin magada, sest öösel ei saanud; aga magada ma ei saanud, sest päeval ikka see asi ei lähe; ka käidi koguduse asjus minu juures, nõnda et pidin üles tõusma siis, kus uni parajasti tulemas oli. Õhtupoolikul käisin Valingul üht vaeste inimeste last ristimas, kes juba enam kui pool aastat vana oli: vanematel ei olnud siiamaani kiriku liikmekaarti võetud ja ilma selleta ei julgenud nad ristimist paluda. Mulle maksid nad siiski ka tasu – 150 marka. Koju jõudes teenisin tunnistuste kirjutamisest 180 marka, nõnda et tänase juhusliku sissetulekuga rahul võin olla.

Keilas, 12. detsembril 1925

Oli väga igav päev. Terve päev oli ilm pilves, 4°R külma ja sadas vahetevahel lund. Koguduse asjus ei käinud mitte ühtki inimest. Kirjutasin jutlust ja pihtikõne, need ei saanud ka mitte kõige paremad. Õpetasin väikesele Hildale Saksa keelt ja kirjutasin ka “ Väikese Atsi esimene koolipäev” trükivalmis, siludes ja muutes mõnd kohta esialgses kujus.

Praost Thomson telefoneeris mulle, et piiskop temale teatanud Tallmeister´i asja uurimiskommisjoni liikmeks valimisest. Ta kutsus mind teisipäeval nõuu pidama Tallinna, kas võtta valimist vastu või mitte.

Keilas, 13. detsembril 1925

Et ilus lumetee oli, siis oli rahvast palju kirikus ja üle 200 inimese armulaual! Matsin 2 surnut korraga. Õhtupoolikul sõitsin Hildaga Valingu Tapi külasse Karu talusse. Hilda jäi sinna, mina aga läksin üle välja Andrese talusse haige juure. Sealt tagasi tulles pidasin kuldpulmatalituse Karu talus Olts´ide abielupaarile. Pärast olime seal ka pidulauas, mis hästi kaetud oli. Olid esmalt külmad söögid: heeringas koorega j.n.e., sprottid, kilud, külmad küpsetatud räimed, külm sealiha j.n.e., siis tuli bouillon, selle järele lambapraad kartulate ja kapsastega ja kurgi ning peedi salatiga, lõppeks veel magus söök vahule löödud koorest ja muust magusast asjast. Hea koduõlu oli ka. Igatahes oli kõik üsna suurepärast. Pärast ajasin veel meeste pool juttu – Valingul on ka iseteadvaid maa seltskonnategelasi.

Kell 4 p.l. olime kodust välja sõitnud ja kell 10 õhtul olime tagasi. Tagasisõidul sadas lund.

Sain hea tasu ametitalituste eest: haige armulaualevõtmise eest 500 marka, mis paberisse oli mässitud, ja kuldpulmatalituse eest 300 marka. Tõesti, mõned inimesed peavad mind hästi üleval. Valingu külarahvas on ka muidu väga mõistlik, mitte nõnda ei ole aga mõisamehed. Mõisamehed on igalpool oma korratu eluviisi, joomise ja vargusega, alati olnud nuhtluseks korralikkudele inimestele ja on ka praegu, kus nad mõisamaade omanikuks on saanud.

Keilas, 15. detsembril 1925

Sõitsin täna hommikul Hilda ja mõlema tütrega Tallinna – lapsed tahtsid äride jõuluaknaid näha. Konsistooriumi sekretäär Villa tuli meile vaksaliteele vastu, sest ta teadis, et meie tuleme. Läksime siis tema juure ja jõime seal kohvi. Siis läks Hilda meie laste ja proua Villa oma pojakesega jõuluaknaid vaatama. Mina läksin praost Thomsoni juure. Otsustasime temaga vähemalt läbi vaadatagi Tallmeister’i kohta käiva materjaali, sest kui meie otsekohe keelduksime kommisjoni liigeteks olemisest, siis võiks see sedagi arvamist tekitada, nagu ei viitsiks meie tööd teha ehk nagu kardaksime meie. Thomson arvas, et praegu Tallmeister’i asja läbivaatamist tuleks venitada niikaua, kui märtsikuune kirikupäev on möödunud. Kirikupäeval saab enam-vähem näha, mis meie kirikust üldse saab, ja sellekohaselt tuleb siis ka Tallmeister’iga talitada. Thomsoniga läksime koos Leib’i juure, sest Thomson tahtis jälle seepi osta. Leib aitas mul linnas jõulu- ja sünnipäevakingitust osta Hildale. Siis läksin õp. Sommeri juure lõunale, kuhu minu pere juba tüki aja eest jõudnud oli. Villa juurest tõin pärast lõunat veel summadani ära, mis hommikul sinna oli jäänud. Lapsed käisid sel ajal Hildaga veel linnas pärast lõunat, sest tulevalgel õhtul on poeaknad iseäranis ilusad. Lapsed olid kaks korda ka oma preiligi kokku saanud. Õhtul said nad oma tädi Alidega kokku, kes ka Sommerite juure tuli, et lapsi vaksalisse saata. Ka proua Sommer saatis meid kunni vaksalini. Õpetaja Sommer ise oli sel ajal koolitunnis. Kell 5 p.l. hakkasime Sommerite juurest minema.

Keila jõudmisel hakkas konduktor üht meest trahvima, kes mittesuitsetajate vagunis suitsetas. Väike Hilda nägi seda ja küsis:

„Kas suitsetajate vagunis ka neid trahvitakse, kes seal mitte ei suitseta?“

Vaksalist läksin kohe alevi äärele ühe haige juure. Mind oli minu äraolekul kutsumas käidud ja teenija oli sellepärast minu talaari ja armulauariistad mulle vastu toonud. Tasuks sain 200 marka.

Keilas, 16. detsembril 1925

Üleeila õhtul kirjutasin ma oma kaheteistkümnenda lastejutu „Seenil“, mille täna trükivalmis tegin.

Oli igav päev. Inimesi ei käinud. Üksnes kirikumõisa endine rentnik Kelement viis siit viimaseid piiskopi asju, ja õhtul käis Alide, kes oma kleidi Keila ämmaemanda Ihlbergi kätte õmmelda tõi. Nüüd on kirikumõis piiskopi varandusest peaaegu lage – vast mõni asjakene, nagu paar potikest lilledega, leidubki veel siin. Mitme aasta kestvusel veeti tema esialgul siiajäänud varandusetükikesi üksikute koormate kaupa; iga koorma vahel möödus alati ligi aasta aega.

Keilas, 17. detsembril 1925

Lasksin oma venda Viktori materjaali minu esivanemate kohta korjata. Sain tema käest järgmised teated:

Kohe pärast Põhjasõda tuli Vana-Võidu vallast Orika-Ennu talust keegi Hans oma poegade Hansu ja Juhkamiga Orikale elama. Hans oli 3. ja Juhkam 5–7. aastane. Kui pojad suureks kasvasid, siis jäi Juhkam Orikale isa kohta pidama, Hans aga läks Hallile. Hans oli pool nõia sarnast: kuuvalgel oli ta alati külinud ja ikka olid temal head viljad; teistele oli ta ütelnud, et kuuvalgel tulevat temale kõik sinise- ja punasepüksimehed appi. Pärast teda oli Hallil üks rikas peremees; kas oli ta Hansu poeg või pojapoeg, seda kindlasti ei tea, sest siitkohalt on lugu tume. See oli salaja, ilma mõisnikkude teadmata linu ostnud ja hangeldanud ja nõnda raha kokku ajanud. Korra olid mõisamehed ka läbiotsimise toime pannud, aga mehel olid linad hagude alla peidetud ja ei leitud midagi. Raha oli temal seekord umbes 10 000 rubla olnud, enamasti kõik vaskraha. Et raha vananes, siis vahetas ta selle linnas kaupmees Verncke juures ümber ja sai 4000 rubla asemele. Raha oli linna viies kaks hobusekoormat olnud ja Puuri kõrtsilohus olid nad mädamaas hädas olnud. Selle mehe nimi oli vist kas Ado või Hans. Temal oli kaks poega: üks läks Hallilt Tammele, see oli varandust rohkem saanud; teine aga oli vaesem ja läks Allessaare sealse peremehe põllusulaseks, kuid viljad ei olevat temal kuigi hästi kasvanud. Tema nimi oli Hans. Pärast hakkas tema poeg Ado tema asemele (meie vanaisa). Temal kasvasid viljad paremini. Papa sündis ka seal ja oli kuueaastane, kui nemad sealt Rootsi talu rentnikuks läksid. Papa oli 19. aastane, kui Rootsist Naanule tuldi.

                                                                                                                                     ***

On hirmus tuisune ilm. Tuul kohiseb ja hulub väljas. Aknad on lumega nagu ära savitatud. Päeval sulas see lumi, mis vastu aknaid sadas.

Meil käis klaveri häälestaja, keegi Permann, kes varem Peeterburis on töötanud ja kelle isa on olnud korra ka Viljandi kih. Karula mõisas teenimas. Häälestaja käis ka loomatohter Bohl’i ja Meyendorffide pianiinosi häälestamas. Bohli käest sai ta 700, meilt 700 marka; kui palju Meyendorffide käest, ei tea. Meie sõidutasime ta oma hobusega vaksalist siia, siit pärast Kumna mõisa; käidi meie hobusega teda ka sealt ära toomas ja siit vaksalisse viimas. Meil sai ta ka kolm korda süüa. Meil oli tal selle eest aga ka kõige rohkem tööd. Igatahes on niisugustel ametimeestel, kes oma tööd tunnevad, hea teenistus. Hariduse on mees saanud üksnes Tarvastu kihelkonnakoolis ja siis on ta oma praegust eriala õppinud. Meyendorffidele olevat ta Peeterburiski tööd teinud. Meie tellisime teda siia õp. Sternfeldti juures, kus ta ka klaverit häälestas. Kanapääst saadik oli meie klaver häälestamata. Teenija käis klaverihäälestajat vaksalisse viimas ja oli tagasi sõites kaks korda lumes ümber läinud.

Keilas, 18. detsembril 1925

Oli igav tuisune päev. Ma kirjutasin pühapäevaks jutluse ja pärast oma kolmeteistkümnenda lastejutu „Sõit sea seljas“. Lapsed naersid, kui jutu ette lugesin.

Keilas, 20. detsembril 1925

Eile oli jällegi igav päev. Ma kirjutasin jõululaupäeva jutluse valmis ja silusin „Sõit sea seljas“ trükivalmis.

Täna oli õige külm ilm. Veel kirikussemineku ajal oli -12 °R. Alide ja lapsed sõitsid alevisse ja viisid ka minu kiriku juure. Kirikus oli vähe inimesi, neist suurem jagu armulaualised. Armulaual oli 5½ laudkonda. Üks surnu oli matta. Kella 2 paiku olin kodus. Kell 3 p.l. pidi siia tulema üks laulatuspaar; et ta õigeks ajaks ei tulnud, sõitsin ära – Kääsalu Juurikale last ristima. Sinna jõudsin kell 5 p.l., s.o. 1½ tunniga. 12 versta saab sinna. Tee oli paiguti nii ära tuisatud, et läbi lepikute ja väljade talvine tee on aetud. Varrudel anti muidugi koduõlut ja süüa ka. Söök oli hariliku „söögisedeli“ järele: heeringas, külmad küpsetatud räimed, sült; siis vasikapraad ja kõige lõpuks kompott. Olid väga lahked inimesed. Ma sain 1000 marka, millest 50 marka küll kassale läheb. Kell 8 õhtul olin kodus. Hobune ei saanud aga veel mitte talli, sest enne viis teenija Alide vaksalisse.

Laulatusrahvas oli ½5 p.l. tulnud ja ootas mind, Laulatasin koju jõudes kohe ära. Ootamine ei ole neil igav olnudki, sest üks oli Keilas viina järel käinud; ka söönud nad kompvekke. Peigmees oli pruudile ütelnud: „Vaat’, ma ütlesin sulle, et hakkame kodust rutem tulema, aga sul oli ikka veel vaja lokkisid teha!“ Nõnda jätsid lokid 1½ tundi hiljaks ja sundisid 3½ tundi siin ootama.

Keilas, 21. detsembril 1925

Tuiskab. Ma käisin alevis nõukogu eestseisuse koosolekul. Puhus vali kirdetuul; kui ta mõnikord näkku sai puhuda, siis nagu kõrvetas. Aken on meil külmetanud, nõnda et ei näe, mitu kraadi külma on; keegi ütles, et 11°.

Keilas, 22. detsembril 1925

Oli jällegi tuulne päev. Tee on mõnes kohas õige ära tuisatud. Täna on pööripäev. Oli üsna käre külm. Mitu kraadi külma on, ei saa meie termomeetrilt näha, sest aken on külmetanud. Tundus aga üsna külm, kui väikese Hildaga alevis käisin poodides, postkontoris ja köstri juurest üht eila õhtul kellegi käest 80 marga eest ostetud rääbakat jõulukuuske ära toomas. Päev oli muidu üsna igav, sest üksainus inimene käis kantseleis. Ma kirjutasin esimese jõulupüha jutluse täna valmis.

Möödunud imelise pehme talve järele näib tänavune talv õige käre saavat.

Keilas, 23. detsembril 1925

Täna oli poolsula ilm. Käisin Hilda ja tütretega alevis. Kirjutasin teise jõulupüha jutluse hommikupoolikul valmis.

Naispere askeldab juba mitmendat päeva jõuluroogade valmistamisega.

Keilas, jõululaupäeval 1925

Kell on 11 õhtul. Oli pime päev; öeldi küll, et ilm olevat ilus: oli ju tõesti pehmevõitu, vahetevahel sadas vaikselt ka lund. Aga kui ei ole päikest, siis on ikkagi vähemalt minule rõhuv ja rusuv. Hommikul käisin Ellinoriga alevis: ma tõin heeringat ja petrooleumi ja ühe jõulukuuse, mille tõi mulle üks Ohtu peremees Rank. Seega on meil kaks jõulukuuske. Ühe panime saali, teise lastetuppa.

Kell ½6 ajal õhtul algasin jõuluõhtu jumalateenistust. Rahvast oli kirikus rohkesti, kuid see oli mitmet pidi rämps rahvas. Üks joobnud mees, kelle taskust viinapudel paistnud, vaidles päris kuuldavalt arvatavasti emaga, kes teda kirikust välja viia tahtis. Viimaks saadi ta kirikumehe abil ometi välja. Kui kirikusse läksin, tuli esmalt üks hobusetäis joobnud tüdrukuid ja poisse vastu, siis tuli üks joobnud noormees, siis läksin mööda ühest joobnud mehest!..

Lapsed olid vanamamma ja teenijaga kirikus. Pärast jumalateenistuse lõppu tuli käärkambri ka Alide, kes siis hobusega vaksalisse oma asjade järele sõitis. Meie ootasime tema tagasitulekut esmalt käärkambris, siis kirikuväraval. Viimases kohas nägime, kuidas üks reetäis mehi enne ennast purju võttis, kui Tuula poole minema sõitis. Igalpool nähti joobnud inimesi. Kirikumees rääkis, et üks niisugune, müts peas ja vandesõnad suus, ka kirikusse tulnud, kui kirik rahvast juba tühi oli. Kurvad nähtused! Joogu inimesed, kui neil himu on, aga ärgu siis teisi tülitagu. Enamjagu niisugustest meie kihelkonna lakekaussidest aga on kanged teiste tülitajad.

Kirikust sõitsime kõik koos koju. Hilda oli kodus laste kingitused kõik jõulupuu alla pannud. Lastel oli väga hea meel oma asjade pärast.

Jacobsen oli meile väga palju kingitusi saatnud: minule binokli ja veel palju muid asju, Hildale kleidiriide, Viktorile, väikesele Hildale, Ellinorile, vanamammale, Alidele – kõigile oli ta midagi saatnud. See tegi mind õieti väga kurvaks. Ma armastan küll heldeid inimesi ja tahaksin isegi olla helde, aga ma ei taha seda, et inimene minu pärast kas või tervest omast varandusest valmis on lahti ütlema! Need kingitused, mida Jacobsen tegi, on igatahes liig, liig suured.

Keilas, 26. detsembril 1925

Esimesel pühal käis ka Hilda kirikus.

Kell 5 p.l. tuli siia kirikunõukogu liige Jakob Rosenvald, kes pidi mind juhatama talvist teed mööda Kumna Rebasele, kus pühapäevakoolilaste jõulupuu oli. Väike Hilda tahtis kaasa tulla ja ma võtsingi. Sõitsime. Juba kirikumõisa ja Kumna mõisa vahelisel Baltiski maantee osal oli lumehangesid ees, seda enam tuli aga neid lepavõsas, kust kaudu Rebasele peaseb. 1½ tundi jandasime selle 2–3 versta maa peal! Vahetevahel vajus hobune seljani lumme ja rabeles lumes. Ma pidin sagedasti saanist välja minema sügavasse lumme, sest muidu ei oleks hobune enam vedada jõudnud. Rosenvald kõndis pea pool teed lumes teed otsides. Nõnda jõudsime umbes veerandverstani Rebaselt, siis olid niisugused lumevallid ees, et enam peasmist ei olnud mujale kui tagasi. Vahepeal hakkasid ka väikese Hilda jalad külmetama. Rosenvald läks siis läbi sügava lume Rebasele, mina pöördusin tagasi. Mul oli Peksi hobune saani ees ja võõrast hobust ei tohtinud ju mitte ka uisapäisa lumehange kihutada. Nõnda on üksikute talude lugu talvisel tuisusel ajal – ei pease neile ligi!

Kui koju jõudsime, oli Jacobsen oma proua ja pojaga juba meil. Alide tõi nad vaksalist ära. Hiljem tuli proua Greenberg ühes oma tütre ja oma sõbranna proua Väli’ga, veel hiljem loomaarst Bohl, ja kõige hiljem tuli ka Dr. Greenberg, kes Tuulas haige juures oli käinud. Hilda oli esmalt kohvilaua korraldanud, pärast tuli õhtusöök. Aeti juttu, Alide mängis klaverit, mina lugesin oma lastejutukesi ette, vaadati minu pilte ja siis läks Kumna rahvas ära. Jacobsenid olid meil esimest korda öömajal. Tohtriproua oli Hildale sünnipäevakingituseks toonud ühe vaasi. Aeg oli üle kesköö, kui magama saime.

Täna pidasin kirikus jumalateenistuse, matsin ühe surnu ja laulatasin ühe paari. Kell ½2 olin valmis. Jacobsen sõitis minu hobusega selleks ajaks Keila ja meie sõitsime Lohusalusse last ristima. Tee oli päris hea, nõnda et kahe tunniga Lohusalusse jõudsime ja sealt tagasitulekuks ka mitte rohkem aega ei kulutanud. Tund aega, või vast natuke rohkem olime Lohusalus. Õieti ei ole see koht mitte Lohusalu külas, vaid natuke Laulasmaa poole ja kannab Merevahe nime.

Koju jõudes sõime veel õhtust ja kell ¼9 sõitsid Jacobsenid ühes Alidega Tallinna. Homme pean ma Rannamõisa sõitma. Viimane püha on seekord pühapäev.

Keilas, 27. detsembril 1925

Rannamõisas käisin Hildaga. Hommikul kell ½ 8 sõitsime välja ja kell 6 õhtul olime kodus. Tee oli paiguti tuisatud ja hangede kohal aukline. Oma 2 ½ tundi kulus sinnasõitmiseks. Hea oli, et külma oli kõigest 2 – 3 °R. 25 inimest oli armulaual ja üks surnu oli matta. Ka valisime Rannakiriku „korraldava komitee“ uuesti. Endine oli üle 3 aasta ametis. Nüüdki valiti õieti needsamad mehed tagasi. Inimesi oli küll kirikus vähevõitu.

                                                                                                                                    ***

Eile sain isa kirja kätte, mis 20. detsembril oli kirjutatud:

„Armas Ado!

Meil ei ole mingisugust lusti, et oleksime teie poole sõitnud, nii kui teie soovite. Suur tänu kutsumise eest, ei saa meie enam teile, sest suur mure on Moori Jaani pärast kaelas, ja ta on meie käest viimse penni välja kiskunud; ei tea, kuidas viimati pastalt jalga saame.

See aasta on koht juba Viktori käes, aga testament on alles tegemata.

Kui peaks õnn olema nii, et Moori Jaan mitte kinni ei läheks, siis loodame meie veel elu peale, aga kui ta kinni läheb, siis on meil kohe pristav kaelas. Jaan on tahtnud Moori kohta mitu korda müüa, aga ei ole saanud, niisamati ka masinaid; need on ka juba lõhutud, kes neid enam ostab.

Teisipäeval, 15. dets., sai 4 nädalat, kui ta läks oma katlaga Kariste, sealt katalt Taageperasse viima, et pidi sealt 23000 marka saama; sai küll katla ära viia, aga mis sündis? Tee oli kõva ja külmetanud. Taageperast sõitis Jaan ise ees koju ja jättis kaks poissi katlaga järele tulema. Poisid tulnud katlaga niikaugele, kui Loodi mäe alla, seal lõpnud puud otsa ja katlaratas läinud katki. Seal seisis katal kaks nädalat, seni kui tema uue jälle Tallinnast tõi. Siis sõitis nõnda kaugele, kui juba Viljandi Vaaluojale, jälle teine ratas katki, pidi jälle Tallinna ratast otsima minema. Nüüd on kuulda, et neljapäeval 17. detsembril on sealt juba ära tulnud. Masin olnud Võidu Piimal, läinud sellele järele. Vaatame nüüd, kuidas tema õnn! ei õitse enam! Teised peksid kõik oma masinatega rehtesid. Tema aga sõitis ja parandas oma katelt. Kui tema seda katelt viima läks, võttis ta meie vankri; siis oli see ka tee peal katki läinud. Ka teise külamehe vanker on katki, sest temal ise vankert ei olnud, aga oma puudega pidi ta katla sinna viima. Moori koht oleks kulduur olnud, kui temal seda masinat ja katelt poleks olnud.

Kriminaalpolitsei on Varese Adam Koppel’i majas – sealt antakse Koppel’ile kõik teada, mis meie kaebame.

Ma räägiksin veel, aga ma arvan, et seegi on teil raske kuulda.

Head õnne soovin mina teile: sulle, Hildadele, Ellinorile ja väikesele pojakesele. Olgu teil rõõmsad pühad ja õnnelik uus aasta! Elage meie rõõmuks! Jumalaga! Isa.“

Näitasin kõiki isa kirju Jacobsenile. Jacobsen rahustas ja kinnitas, et veel häda ei olevat ühtki. Ta soovitas isale kirjutada rahustavat kirja.

                                                                                                                                ***

Johansen on 24. detsembril postile pannud ühe proovieksemplari Keila kirikuvöörmündrite arveraamatust. Selles raamatus on minu eessõna, 2 pilti minu Keila kihelkonnaloost ja 2 minu päevapilti arveraamatust enesest; ka on minu raamatut mitmes kohas nimetatud. Raamat on nägus: trükk ja paber on head ja pildid hästi välja tulnud. Johansen ise on 6. jaanuarini Riiga sõitnud.

Saime eila ka ühe piltpostkaardi agr. A. Kalm’u käest, kes nüüd alaliselt Tallinnas elutseb ja üksnes vahetevahel Keila mõisas käib. Ta kutsub meid teda vaatama.

Pühade õnnesoove saime veel: Raukastelt Sauel, Pekside ja Piepenbergide käest, endiselt lastepreililt, Soridelt. Konsistooriumi sekretäär Villa ühes abikaasaga saatis posti kaudu Hildale sünnipäevaks ühe ilusa schokolaadi karbi.

Keilas, 29. detsembril 1925

Mõtlesin täna hommikul kirjutama hakata Vana-aasta õhtu jutlust, aga korraga tuli üks mees, kes mind oma hobusega viis Ohtusse haige juure. On seal üks varas ja joodik suremas, kes siiski armulauda igatses; võib küll ka olla, et ta kõige pahem inimene ei olegi mitte.

Õhtul käisin Hilda ja tütretega Dr. Greenbergi pool õhtusöögil. Seal olid muidugi ka Bohl’id. Peale nende olid veel Keila Kuljus’te abielupaar ja Kuljuse õde, vist proua Saar, oma tütrega. Kuljus ja tohter mängisid malet, teised kaarte. Mina vaatasin ilma tegevuseta pealt, üksnes mõteldes.

Keilas, 31. detsembril 1925

Teist päeva kestab sula ja juba on tee paiguti lumest paljas. Ometi oli täna õhtusel jumalateenistusel nii palju rahvast, et ots välja ulatunud. Üle 600 inimese oli armulaual. Ühe joodiku lasksin kirikust välja viia: ta segas mind terve jutluse aeg.

Koju sain natuke aega enne kella 9 õhtul; jumalateenistust algasin ¼ 6 õhtul. Läksin ja tulin jala; sula ja libeda lume pärast oli üsna väsitav käia.

Õhtul valasin õnne – laste pärast, kes kolmekesi kõik asjast huvitatud olid: sula tina külma vette lastud muutub ju ülihuvitavaks.

Kirikus oli ootamata ka pasunakoor.

                                                                                                                                 ***

Aasta lõpeb. Ma olen temaga enam-vähem päris rahul. Tunnen, et vaimliselt arenenud olen. Annaks Jumal, et uus 1926. aasta tuleks ka hea aasta! Arendagu ta mind edasi, nõnda et ma siis, kui ükskord kustun, mitte otsekohe unustuse hõlma ei vajuks, vaid et ma oleksin mõnd ka teinud, mis mõneks ajaks jääb. Jumal kaitsku ka tervet mu perekonda, kõiki mu omaksid ja häid inimesi! Hoidku ta omad head vaimud meie kõikide ümber!

Harjumaa Muuseum

Linnuse 9, 76608 Keila

Telefon: +372 59190417

e-post: muuseum@hmk.ee

reg nr 75039764

Näitused avatud:

K,R,L,P 11.00-16.00 (oktoober - aprill)

N 11.00-20.00

K-P 11.00–18.00 (mai - september)

N 11.00-20.00

Raamatukogu (etteteatamisel) E-R 10.00–16.00

KÜLASTAJA RAHULOLUKÜSITLUS

SÜNDMUSED

Amandus Adamsoni Ateljeemuuseum

Adamsoni 3, 76805 Paldiski
Avatud:

N-P 11.00-16.00 (oktoober - aprill)

K-P 11.00–18.00 (mai - september)

http://amandusadamson.ee/

KÜLASTAJA RAHULOLUKÜSITLUS

Rubriigid

Arhiiv