“Kuidas sai Keilast minu kodu” Pille Mäerand

Kuidas minust sai Keila elanik


Olen olnud lapsepõlvest alates tallinlane, elanud kuni 15. eluaastani Nõmmel, eramajas
üürnikuna ja 29 – 59 eluaastani Kivimäel, Vanemuise tänaval, kortermajas.
Keila poole kiskuma hakkas juba 2000. aasta paiku, kui kaasa töökohaks sai Keila metskonna
kontor ja aeg-ajalt sai hakatud Keila kultuurimajas teatris ja kontsertidel käima.

  1. aastal ostis vanem poeg peale abiellumist endale ehituskrundi Lõuna-Keilasse Raba
    tänavale ja hakkas vaikselt oma maja ehitama. Tema ämmal oli just ehitamisjärgus väike
    maja sealsamas vastas – üle tänava. läheb. Seal Keilas käies saime tihti seal ämma majas
    einestada, sest lisaks väikse tüdrukuga tegelemisele, ulatas ämm abistava käe ka toidu
    valmistamise näol, sest ehitusmeeskond koosneski enamasti tema lähedastest: vendadest ja
    tütrest – väimehest, ja viimase vennaperest ning vanematest.
  2. aastal, masu ajal, hakkas ka noorem poeg Tallinnast välja kippuma – ostis eramu
    ehitamiseks soodsalt pankrotti läinud arendusprojektist maa Saue valla Vanamõisa külla,
    üsna ringtee lähedal – 5 km kaugusel Keilast.
    Vanemal pojal ja tema ämmal olid majad juba valmis, noorem poeg ehitas. Käisime kaasaga
    ikka vabadel hetkedel nende pool. Palju meist kasu oli, aga uudishimu ajas takka. Kuidas neil
    läheb.
    Aga kusagil 2008. aastal juhtus nii, et selle niinimetatud „ämma maja“ elanikud läksid Soome
    tööle. Õigemini töötas mees juba ennegi rahvusvahelises firmas, aga et tööobjektid olid kas
    Soomes või Soome lennuliikluse kaudu paremini ligipääsetavates kohtades, oli sinna
    asumine mugav. Keila maja seisis esialgu lihtsatl tühjana, oodates omanikke koju käima.
    Noor pere üle tee pidi hea seisma, et muru oleks niidetud, lumi tänavalt ja katuselt roogitud,
    niiskel ajal ahjud köetud. Neil oli küllalt tegemist selle oodates tühjalt seisva majaga.
    Ühel hetkel otsustati see maja müüki panna. Mitte, et hirmsasti oleks vaja ja kiiresti. Ei. Oldi
    nõus ka ootama õiglase hinnaga ostjat. Ikkagi oma armastuse-, töö- ja vaevaga ehitatud.
    Käidi küll vaatamas ja tunti huvi, aga peeti kord väikeseks, kord kalliks… Hiljem olen kuulnud,
    et maja meeldis neile ometi – ütlesid – nagu piparkoogimaja. Hästi heakorrastatud aia eest
    oli saadud tunnustust Keila linna kaunima aia tiitli näol 2008. aastal.
    Minu ema, kes elas Tallinnas Õismäel – üksi kahetoalises korteris – teatas mulle 2011. aasta
    oktoobrikuus, kui tema 85. sünnipäevaks TiPo-s korraldatud pidulikult sünnipäevapeolt
    lahkuma hakkasime, et tema on nüüd nii vana, et ei taha enam üksi elada – tahab tulla minu
    juurde Vanemuise tänavale elama. Nii tema, kui ka meie korter asusid mõlemad teisel
    korrusel. Meie maja kummagi otsa juures oli aga päris suure kaldega sissesõidutee, nii, et
    välja minnes tuli mäest üles rühkida, ja koju tulles alla. Talvel olid need teed aga sageli
    ohtlikult libedad ja nii arvas ema, et laseme selle libeda aja mööda minna ja siis…
    Jõulude paiku, kui taas Keilas poja juures külas käisime, küsis minia, et äkki ostame meie
    selle tema ema maja ära.

    Küsimine oli ootamatu. Polnud ma end kunagi ette kujutanud majaomanikuna, kes aina aias,
    näpud mullas, toimetab – eriti nii kaunilt hooldatud aias. Kaasa on pärit küll perest, kus oma
    maja, aga on juba pika elu Tallinnas talviti „linnavurleks“ ja suviti erinevates kohtades üle
    Eesti välitöödel olnud. Andsime endale aru, et meist ei pruugi olla ka nende tööde tegijat,
    mis ehitusmeistri või santehniku oskusi nõuavad. Poeg aga lohutas, et kui vaja – kutsu
    naaber appi. Ta pidas silmas ennast.
    No tehti siis meile ekskursioon sellesse tühja „ootavasse“ majja. Giidiks oli väga jutukas 8-
    aastane pojatütar, kes teadis täpselt, mis kuhu käib, kuidas töötab või kuidas sauna kütta,
    kuni selleni välja, et kui tema suuremaks kasvab, siis saab temale garaaži peale eraldi toa
    ehitada. Igal pool rääkis ta ikka, et selle asja võite siia panna ja selle panete sinna jne. No
    peaaegu sai ära räägitud.
    Koju sõites arutasime kaasaga Keilas maja omamise plusse ja miinuseid. Plussi poolele jäi
    kindlasti pojapere lähedus – kindlus vanaduspõlveks ja naabrimehe abistav käsi, lisaks
    võimalus suvel rohkem päikese käes olla. Miinuseks jäi ikka hirm aiapidamise kohustuse ees
    ja see, et teatrid kaugel (kaasa on väga suur teatrisõber). Ja muidugi: mida arvab sellest
    kõigest minu ema?
    No, tutvustasime siis emalegi seda pakkumist, ja tulime uuesti „ekskursioonile“ – seekord
    koos temaga. Emale avaldas muljet terrass, kus saab päikest võtta, võimalus teha väike
    hernepeenar. Andsime aru, et kui tahame maja osta, peame kõige pealt müüma mõlemad
    korterid – nii tema kui meie oma. Aga kõigepealt oli need hinnata vaja, et näha, kas neist
    üldse piisab. Korterid olid ju vanad – Vanemuise oma ca 30 aastat ja Õismäe oma veelgi
    vanem – maja Keilas aga napilt 10 aastat.
    Ema oli üsna kohe päri korteri hindamise ja müügiga, sest väike elumuutus oleks olnud
    värskendav vaheldus vanas eas ja keegi ei tea palju sulle selliseid aastaid antud, mil veel
    suvest rõõmu tunda ja aias päikest nautida.
    No nii, emaga ühel pool, oli mul mureks veel kaasa – seni, kuni ühel päeval mingi täiesti
    tühise asja kohta tuli temalt küsimus: „Aga kuhu me selle Keilas paneme?“ See oli
    suurepärane märk. Siis oli järsku kindel, et ka tema on mõtte omaks võtnud. Kohe jaanuari
    alguses lasime hinnata korterid, leidsime sõbraliku ja abivalmis maakleri ja panime korterid
    müüki. Alghindadest oleks piisanud maja ostmiseks, aga meil puudus täielikult korterimüügi
    kogemus ja selgus, nagu maaklergi oli hoiatanud, et enamasti seda hinda ei saada, milliseks
    korteri väärtus on hinnatud. Õismäe 2-toaline korter osteti ära sama aasta kevadel,
    Vanemuise tänava 3-toline korter õnnestus müüa alles järgmise aasta kevadel. Mõlema
    korteri puhul tegime hinnas järeleandmist, mis tähendas, et meie korterite müügist saadud
    raha ja ostusumma vahele jäi kümmekond tuhat eurot.
    Maja senine perenaine ütles, et tal oli olnud väga hea meel, kui selgus, et meie oleme valmis
    seda maja ostma – olime juba ennegi head tuttavad, isegi ühise lapselasega koos vahval
    reisil käinud. Ta süda olevat kohe pärast selle teadasaamist rahule jäänud ja ta oli nõus
    hinnavahe pooleks tegema, et tema loobub poolest hinnavahest ja meie maksame teise
    poole nii, kuidas jõudu on. Ja nii jäigi. Minul oli ettekujutus, et ootame ära kuni korterid
    müüdud, maja ostetud ja alles siis kolime sisse, aga läks hoopis teisiti.
  3. mai 2012.a. oli „Teeme ära“ kampaania päev. Hommikupoolikul sõitis meie korteri juurde
    Smartposti buss – poja sõber oli oma isa firma autot küsinud. Mõlemad pojad noorikutega
    olid oma sõiduautodega ka platsis. Hakkasid nagu usinad sipelgad juba varem kokku pandud
    raamatute, nõude ja kõige muu pakke autodesse tassima. Meil ei olnud sellest korterist
    palju kaasa võtta: peegel-lükand-ustega riidekapid esikus ja magamistoas jäid oma kohale.
    Samuti majapidamismasinad – pesumasin, külmik, elektripliit – sest Keila majas olid kõik
    need olemas. Mööblitükke oli kaasa võtta vähe: lai voodi, köögilaud toolidega, nurgadiivan
    väikese diivanilauaga, kaks kirjutuslauda tooliga, mõned saunapingid, mis ema
    ümberkolimise jaoks juba valmis seatud toas voodiks olid kombineeritud ja sealtsamast üks
    kitsas raamaturiiul. Igasuguseid väiksemaid pehmeid asju, mis veel pakitud ei olnud topiti
    prügikottidesse ja köögikappidest toiduaineid kastidesse. Viimaks võeti riidekappidest koos
    riidepuudega üleriided sülle, need riputati bussi tagaosas olevale stangele nagu riietekappi –
    ja läinud nad olidki.
    Mina olin parajasti suure potiga aedviljahautist tegemas. Ei saanud selle tegemist pooleli
    jätta.
    Olime kaasaga kahekesi nõutud – istuda polnud enam kuhugi. Vaatasime ringi, et mida
    pisikest veel maha on jäänud, mida oma autoga vaja ära viia. Koristasin ja kasisin veel
    köögikappe, tõmbasin põrandad lapiga üle, et maakleril oleks hea puhast tühja korterit
    näidata ja siis istusime ka meie autosse, mina võtsin hautisepoti oma jalgade juurde auto
    põrandale. Ja läinud olime ka meie.
    Kui Keilasse jõudsime, siis olid voodid ja diivan kokku pandud, köögilaud paigas. Miniad
    paigutasid toiduasju külmikusse ja sahtlitesse – sorteerides välja neid, millel parim enne
    möödas. Nõud olid juba oma kohad leidnud. Kuna laud oli paigas, ja kuum toit kohale jõudis,
    saime kohe sööma asuda.
    Kui noored väsinult oma „Teeme ära“ päeva õhtul lõpetasid, jäi meile kaasaga veel üsna
    vähe lahti pakkida ja asju ära panna, aga kuna olime juba kodus, siis ei olnud kiiret enam
    kusagile.
    Umbes samas stiilis toodi 19. mail kohale ka minu ema (poiste vanaema) koos oma
    kraamiga. Ja nii saidki meist Keila elanikud. Päriselt sai maja ostu-müügi tehing vormistatud
    aasta pärast – Jaanipäeva aegu, kui senised majaomanikud Soomest Eestisse käima tulid.
    Nüüd said nad peavarju oma tütre juurest – kohe siitsamast üle tee. Endine „Ämma maja“
    on edasi „Ämma maja“, küsimus ainult: kelle ämma? Ja minu ema koob rõõmsalt sokke,
    käies oma 97. eluaastat.
    Pille Mäerand
    Raba 36 elanik.
    Keilas 22. jaanuaril 2023.a.