“Kuidas sai Keilast minu kodu” Meeli Hallik

Keilast sai minu kodu 24.juunil 1957.aastal, sest just sel päeval ma sündisin. Keilas oli sel ajal sünnitusmaja, mis asus Jaama tänaval olevas puumajas. Hiljem oli selles hoones minu mäletamist mööda sanitaar-epidemioloogiajaam. Aga 1957.aastal asus seal  sünnitusmaja. Ema on rääkinud, ei Keila rahvas läks eelmisel õhtul männikusse, kus süüdati jaanituli. Tema ei saanud aga minna, kuna ootas minu sündimist.

Minu kodu asus Tisleri tänaval, nüüd kannab tänav Tähe nime. Mu kodutänav on kandnud ka Sõja tänava nime. Minu vanaisa ostis 1934.aastal linnalt krundi maja ehitamiseks ja laskis mõne aastaga ehitada suure kahekorruselise verandaga maja. Sel ajal oli Tisleri tänav viimane tänav ja maju sel tänaval oli vähe. Mäletan oma lapsepõlvest, et taga aiast paistis ainult heinamaa, kus kohalikud elanikud oma lehmi karjatasid. Ei olnud veel Koidu ega Eha tänavat, kõik need tänavad ning majad rajati alles seitsmekümnendatel aastatel. Meie aed oli suur, sellel ajal 2700 ruutmeetrit. Hiljem tuli käsk tuhat ruutu ära anda ja nii ehitati seitsmakümnendatel sellele äraantud maale koguni kaks uut maja.

Kui olin viieaastane, läksin esimest korda lasteaeda. See oli Jaama tänavas asuv Miki lasteaed, mis on praeguseks tundmatuseni muutunud – uus ja ilus.

Kooli läksin 1964.aastal  ja ikka armsasse algkooli majja, mis oli ehitatud Vabadussõja mälestuseks ja on praegugi algkool.

Keila on väga ilus ja armas linn, minu sünnilinn, minu lapsepõlve ja ka täiskasvanuea linn. Pean ennast põliseks keilakaks. Keila muutub aasta- aastalt suuremaks, aga ka kaunimaks.

Meeli Hallik

 (neiupõlvenimega Saving)