“Kuidas sai Keilast minu kodu” Tiina Veisalu

Sellest kirjutamiseks pean ajas tagasi minema oma vanavanemate Keila kirikukülasse elama asumisele. Toetun peamiselt oma ema ja onu mälestustele. Need olin ma kirja pannud juba 1998.aastal.

Minu vanaema Anna Kruus ja vanaisa August Kruus olid Keilasse asunud juba ligi sada aastat tagasi. Täpset aastaarvu pole enam kelleltki küsida, kuid teada on, et minu ema Salme Kruus oli sündinud veel Riisiperes 1912.aasta 28. oktoobril, tema vend Voldemar Kruus aga juba Keilas 19.augustil 1917.aastal. Sellesse ajavahemikku jääbki nende Keilasse tulek. Algul elati Tallinna maanteel Gutmann-Madissoni üürimajas, sealt mindi elama Haapsalu maanteele Ranki majja, mis asus Metsa tänava vastas raudtee pool. Seal sündis perre veel kolmas laps Erna Kruus 30.mail 1021.a. Rankil oli suur krunt, sellel asus 4 maja, maantee poolsesse majja saadi üks tuba, kus siis kõik koos – isa-ema ja kolm last elasid. Kasutada sai ka ees asuvat suurt kööki. Seal elades hakatigi oma maja ehitama.

17.okt.1924.a.oli Harju maavalitsus otsustanud jaatavalt alevi loomise, st Keilale alevi nime andmise. Alevi maa-ala oli algselt väike, raudtee ja Paldiski maantee vahelisel alal. Raudteest lõuna pool olev maa kuulus varem mõisale. Maareformiga 1919.a läksid aga mõisa maad vallale ja suurte sekeldustega õnnestus ka alevi maid laiendada.

Keila alevivalitsus otsustas raudteest lõuna pool olevad mõisapõllud välja jagada kruntideks, kuhu soovijad saaksid omale majad ehitada. Sinna kavandati raudteega paralleelselt Jõe ja Sõja tänav. Nendega ristuvalt Ohtu tee ja Aia tänav. Krundid anti välja ca 1925 -26.a. Alevivanem J.Tähe pakkus ka vanaisale krunti, öeldes, et „…ise ehitaja, võta krunt!“. Siis võttiski August Kruus krundi. Tuli koju ja ütles, et otsustas ehitama hakata! Asukohaks sai Sõja tänava krunt nr 149, hilisem maja nr 12. Vanaisa ise ehitas, ehitus kestis ca 3 aastat ja maja valmis 1929.aastal. Kerge see ehitamine ei olnud, selleks oli raha vaja. Varem oli vanaisa ehitajana tööl käinud Väänas kindluse ehitamisel, seejärel Paldiskis. Nüüd otsustas ta peamiselt kaevude puurimisega tegelema hakata. Ta läks linna(Tallinna) Tõnissoni juurde, et saada laenu tööriistade ostmiseks. Tõnissonil oli oma äri Harju ja Rataskaevu tänava nurgal. Talle olid paljud head töömehed tuttavad, nende hulgas ka vanaisa. Saanud kaubale, läks vanaisa Paidesse tööle asunikele kaevusid puurima. Tõenäoliselt töötati kolmekesi – Keilast veel samanimeline August Kruus ja Johannes Viivik. Nendest on säilinud ka fotograafi(J.Kulp?) juures tehtud pilt. Väga paljud uute kruntide kaevud saidki nende poolt puuritud.

Tütar Salmel, pere vanimal lapsel, kes oli Keilas 6. klassi lõpetanud, edasi õppima minna ei lubatud, anti käsk tööle minna –raha oli vaja maja ehitamiseks. Nii pidigi ta 13.aastasena tööle hakkama – Pickofi koloniaalkauplusesse äriteenija-müüjana, algul väljaõppel, kus pidi tegema kõike, mis vaja oli.

Aeg läks, tütar oli juba linna tööle läinud ja seal abiellunud. Perre sündis 1935.aastal tütar Anne ja seejärel 1941. aastal tütar Tiina. Oli alanud sõda…

Tean täpselt, millal sai minust Keila elanik – 10.märtsil 1944.a. Ise ma midagi ei mäleta, olin sellal veel 2-aastane. Kõike kuulsin emalt, kes kaua ei suutnud sellest rääkida…

9.märts 1944.a. Tallinna pommitamine Vene lennukite poolt. Elasime siis Süda tänava nurgamajas kesklinnas. Kui toimus õhuhäire ja algas pommitamine, läks ema noorema tütrega maja all asuvasse keldrisse. Isa oli surnud ja vanem tütar juba varem Keilasse vanaema-vanaisa juurde saadetud. Pommid tabasid ka maja, mis läks põlema, kuid õnneks oli võimalik peale rünnakute lõppu keldrist välja pääseda. Keldris oli ka soome kelk, plekkvann ja tekk. Sellesse mässis ema väikese tütre, asetas vanni kelgule, tütre vanni ja läbi väga külma märtsiöö algas teekond Keila poole. Ema meenutas, kuidas ta Endla tänava viaduktilt tagasi vaatas – linn oli üleni leekides! Õudus! Tee oli täis põgenikke… Keila oli kaugel, kuid siiski õnnestus emal suure vaevaga Keilasse jõuda. Teel oli kuskil ka kuhugi majja sisse saanud, et veidigi hinge tõmmata. Oma vanemate juurde sai elama asuda. “Puupaljalt“, nagu ema ütles, sest tuli oli võtnud kõik…

Minu ähmased mälestused on ajast, kui käisime emaga maja varemeid vaatamas ja nendes sorimas – kõik oli põlenud, leidsime vaid ühe keraamilise vaagna, mis oli sinakaks muutunud. Harju tänava varemetes nägime palju inimesi, sealt leiti ka surnuid. Pilt on silme ees veel siiani – esimesed mälestused varasest lapsepõlvest.

Edasised meenutused on katkendlikud. Vanaisa oli lauda taha aeda augu kaevanud ja sinna metallkarpe raha ja dokumentidega peitnud, pealt uuesti mullaga katnud. Hirm ja peitu pugemine, kui keegi väravas peatus. Palju oli sõjapõgenikke Venemaalt, kes kerjamas käisid, oli ka sõdureid, kes süüa nõudsid või ise võtsid, vastu hakata ei julgenud keegi. Sügisel läksime kartuleid võtma, põllulapid olid elanikele antud endisele mõisa põllule praeguste Koidu ja Eha tänava aladel. Kui mõni lennuk üle lendas, siis tuli vao vahele pikali heita ja mitte liigutada. Mäletan, kuidas vanaema mõnitavalt lennukite häält jäljendas: „…ei joua, ei joua“…

Aastad on läinud, kuid olen truuks jäänud Keilale, kuigi on olnud võimalusi ka mujale elama asuda. Sõja tänav on paar korda ümber nimetatud: nõukogude ajal A. Tisleri tänavaks, taasiseseisvunud Eestis endise vallavanema mälestuseks Tähe tänavaks. Minu elukohad on muutunud, kuid jäänud ikka Keilasse!

Tiina Lepik  ( see oli mu nimi Keilasse elama asudes)