Ado alustas päevikupidamist noore üliõpilasena 1910. aastal ja jätkas seda korrapäraselt ligi 40 aasta jooksul. Perekonna valduses on säilinud tuhandeid suureformaadilidi, selges korralikus käekirjas, ehkki kohati ajahambast näritud lehekülgi, kuid on ka lünki: osa sissekandeid on kas hävinud või on kirjutaja ise nad keerulistel aegadel ettevaatuse mõttes hävitanud.
1924. aastal oli Ado 34-aastane ja Hilda 31-aastane. Ado ei ole enam verinoor algaja kirikuõpetaja, vaid oma kogudust tundev ja tähelepanelikult uuriv hingekarjane. Ta jälgib krooniku pilguga kohalikku elu, paneb kirja kirikut ja ühiskonda puudutavaid nähtusi. Koguduse elujärje juures näeb ta alkoholismi laastavat mõju, samuti teeb tähelepanekuid laste ja noorte lugemis- ja kirjaoskusest. Päris päevapoliitikat Ado ei kirjelda – nii jäävad päevikus märkimata valitsusevahetused märtsis ja detsembris, kuid kommunistide hirmuteod paneb ta kirja, sest selle ideoloogia võimalik edenemine oli suund, mis Ado meelest ei saanud olla Eestile hea. Tänapäeva ajaloolastele võivad huvitavat lisalugemist pakkuda 1924. aasta riigipöördekatse ja selle tagajärgede kirjeldused.
Eriti ränkade ja pöördeliste 1940. aastate päevaraamatud on ilmunud Harjumaa Muuseumi väljaandel siiani viies köites: 1944. aasta (2019), 1945. aasta (2020), 1949. aasta (2021), aastad 1946 ja 1947 ühiste kaante vahel (2022) ning 1948 (2023). 2024. aastal on ilmumas 1940. aasta köide.
