Keilas, 1. jaanuaril 1930

Ei saanud aega aiast lilli otsima minna, sest pärast jumalateenistust ja matust tulin küll koju lõunale- sõime oma kasvatatud pardi praadi-, kuid pärast lõunat pidin jällegi Keila alevisse minema üht vanameest puusärki panema. Öösel sain halvasti magada. Õhtul kella 10 paiku tuli üks noormees, kes enese aru peast ära oli joonud, meie maja juure ja hakkas kõvasti iseeneses rääkima. Meie küsisime, mis talle tarvis läheks. Mees, kelle aru õige segamini oli, arvas, et ta Keila mõisas olevat ja kartis, et jõkke kukkuvat; ta tahtvat, nagu ta ütles Paldiski maanteele saada ja Hallikotile minna. Paldiski maantee siinsamas kirikumõisa ligidal ja Hallikoti ei ole ka kaugel. Juhatasime noorele joodikule küll teed ja kinnitasime, et ta kirikumõisas on, kuid ta ei saanud mitte ühestki asjast aru ja hakkas manguma, et teda tuppa lastaks. Tuppa me teda ei lasknud. Umbes 2 tundi hüüdis ta siis, ühtepuhku maja ümber kõndides : „Ole nüüd hea mees ja lase mind sisse! Juhata mulle teed !“ Ka sulastemaja juures janditanud ta nõndasamati, seal juhatatud talle küll ka teed, aga siis tulnud ta jälle meie maja juurde kisendama. Meie ei lasknud meest, kes ennast nimetas 25. aastaseks Eduard Kresmanniks, küll mitte sisse, ometi hakkas mul hale meel tast: inimene, kes alkoholi ei kannata, joob enese täis rumalast peast, nüüd tammub vihmaga leotatud mudasel maapinnal, vihma käes külmetab enese , vast surebki nõnda ja ma ei lase teda sisse. Aga see oli küll asjata kartus, sest ilm oli võrdlemisi soe, kui poisil aru jälle pähe tuli, siis kadus ta siit ära. Jah, alkohol on rumala inimese käes küll hullustamise abinõuks. Öö oli küll väga pime ja elektrivalgus meelitas  joodiku siia, kuid alkohol käis küll kõigest üle ja tegi inimese nii pimedaks, et ta enam midagi ei teadnud ja siis nagu vanal ajal Soodoma mehed asjata ööpimeduses ust otsis, arvates vahetevahel, nagu oleks ta Keila mõisas, siis tuttavate juures, kodus jne. Ei tea , mis mees praegu omast jandist ise ka arvab, vast sai see asjaolu, et ta vihmase ilma käes väljas külma ja väsimust tundis ja teda tuppa sooja ei lastud, talle heaks kasvatavaks teguriks , nõnda et ta edaspidi ennast enam täis ei joo. Aga mina igatahes sain väga vähe magada.

Lund on veel siin ja seal natuke näha , kuid ilm ei ole sugugi talve nägu.

Lapsed korraldasid täna teatri, näidates udupilte. Vanematele inimestele olid nad ilusasti toolid pannud, nad müüsid ka sissepeasu piletisi. Homme peavad lapsed juba jälle kooli minema.

Keilas, 2. jaanuaril 1930

Lund on üksnes veel kraavides. Teel on mõnes kohas veel natuke jääd. Kui Ohtus haige juures käisin, tõin lastele tee äärest ühe väikese kuusekese – võivad veel jõulupuud teha, kuigi kool neil juba täna algas. Leibi vennapoja saatsime ka täna Nõmmele, kuigi linnas koolid alles 7. jaanuaril algavad.

Keilas, 3. jaanuaril 1930

Kirikunõukogu koosolekul olin kella 10^st hommikul kuni kella 5ⁿⁱ õhtul. Oli aruande eelkokkuseadmine 1929.a. kohta, 1930.a. eelarve kokkuseadmine ja ühe kolmandiku valimisele tulevate liikmekandidaatide üleseadmine. Õnneks on tänavune 1929. aasta peaaegu ilma puudujäägita lõppenud, igatahes on kõik palgad makstud. Olen ka mina oma palga 2200 krooni + 720 krooni puuderaha kätte saanud. Andku Jumal, et ma ka edaspidi saaksin oma palga kätte ja suudaksin ikka oma ametit pidada. 1929.a. kestes on Keila koguduse kassal olnud ligi 10 000 krooni (=1 miljon marka) sissetulekuid.

Keilas, 4. jaanuaril 1930

Eila oli natuke talveilma nägu, sadas natuke lundki, nõnda et maa oli valge. Täna on +4 ½ ° R, ilus päikesepaiste , maa nagu kevadil või sügisel ilma lumeta. Käisin kuue väel aias ja tõin sealt veel mõned õitsvad lilled. Palja kuuega ei hakkanud mul mitte külm. Nii kaugele, kui minu silmad siit ulatavad nägema, ei paista kusagil lumejälgegi.

Keilas, 5. jaanuaril 1930

Olevat olnud keskpäeval +8°R, igatahes hakkas mul õige soe, kui kirikust sügisepalitu ja kübaraga koju tulin. Jõgisul käisin haige juures. Minu vanker on praegu katki: paar ratast lagunenud ja üks teljeots murdunud. Seepärast tuldi Jõgisult mulle järele ja toodi ka koju tagasi. Ühes ainsas kohas oli tee peal veel jäätunud, muidu oli igalpool sügisene pori. Et Keila kihelkonna teedel põhi alt aga ei kao, siis sai peaaegu kogu tee sõita. Oli seal Jõgisul vähjatõbine naine. Täna oli ta juba rääkimise võime kaotanud, aga mõistus oli tal täiesti selge. Ma andsin talle armulauda, kuid oli pärast näha , et ta rahutu oli ja veel midagi tahtis. Keegi ei saanud aru, mis ta tahab. Kätega andis ta mõnesugust märku. Viimaks saadi aru: surija tahtis, et minule pidi ka süüa antama, kui ta selle sai selgeks teha, jäi ta rahule. Terve eluaeg oli ta mure ikka olnud see, et võõras tema juures ka süüa saaks ja see mure ei lasknud teda ka nüüd, kus ta küll surmavoodis viibib, mitte lahti. Seepärast viibisin seal ka 1 ½  tundi. Kokku kulus Jõgisu sõidu peale – 7 kilomeetrit sinna – aega kella ½ 3-6 p.l.

Jõgisult koju jõudes läksin Hildaga Keila: Keila algkooliõpetaja, proua Väli oli meid oma poole kutsunud kohvile. Proua Väli mees on riigi tööstuskooli õpetaja ja sõidab seega Keila ja Tallinna vahet, on usuliselt huvitatud abielupaar. Meie kutsusime nad tulevaks pühapäevaks meile. Jõime Välide juures kohvi, veini ja sõime torti ja kompvekke. Olime seal paar tundi või natuke enamgi.

Keilas, 7. jaanuaril 1930

Eila õhtul kella  ½ 5 sõitsime Keilast Tallinna – Hilda ja mina. Hilda venna Eduardi noorem tütar – 5 ½  aastane Niina õpib balletti ja esines eila Litviinova balleti õpilaste õhtul Saksa teatris. See esinemine oli igatahes väga huvitav: rahvas naeris hea meele pärast, kui väikest tantsijat nägi, ja applodeeris juba tantsu ajal, kutsus tantsija uuesti välja. Väike Niina tantsis mõlemad korrad täiesti ilma kartuseta. Ainult alguses näis laps natuke kohmetavat, et kas näitelavalt mitte ära joosta, sest talle oli öeldud, et kui käsi plaksutatakse, siis kummardus tuleb teha ja näitelavalt ära tulla – muidugi tantsu lõpul oodati käteplaksutust, aga see tuli juba alguses ja viis väikese tantsija segadusse, et kas nüüd ei tuleks juba kummarduda ja lavalt lahkuda; kuid segadusest saadi üle ja käidi muusika juhatust mööda; nõnda läks kõik hästi korda.

Magasime ööd Eduardi juures ja hommikul läksin varsi seminari, kus mul 4 tundi oli. Enne kodusõitu sõime veel Eduardi juures lõunat, mis jälle väga hea maitses. Üldse on meid seal alati väga hästi vastu võetud. Olid mõned aastad minu elus, kus ma peaaegu kellegagi ei tahtnud läbi käia, ma ka Eduardi perekonnast eemale hoidusin ja nõnda üksilduse poole kaldusin. Niisugusel ajal kaebas Hilda, kes alati on katsunud minu tahtmise kohaselt elada, et tal igav ja raske on; ma ei mõistnud teda siis hästi. Nüüd saan ma Hildast aru ja tunnen, et palju parem on läbi käia teistega, iseäranis just ka sugulastega, kelle elulaad meie omaga enam-vähem ühesugune – ei saa nõnda seltskonnas liikudes elumurede raskuste alla seisma jääda ega muremõtetega hoopis rappa minna. Seda korda on kõige raskemad mõtted mul juba pikemat aega igaviku pärast. Sestsaadik, kus mu papa on hakanud vananema ja aasta aastalt tema surma oodata on, olen ühtepuhku seatud küsimuse ette: „ Mis on surm ? Kuidas on elu pärast surma?“ See on küsimus, mille peale ka ristiusuline ilmavaade minu tahtmise kohaselt küllalt selget vastust ei anna. Korra oli mul ükskõikne, kas ma elan või suren, kuid praegu on niisugune tunne südames, nagu ei tahaks ma mitte surra, tahaksin elada – omale perekonnale, aga tahaksin elujõudu ja julgust asetada ka teiste südametesse. Ma usun, et mul ka vaenlasi on, kuigi need ennast liiga teravalt enam viimasel ajal ei ole avaldanud; aga ka vaenlastele ei soovi ma mitte kurja.

Keilas, 8 jaanuaril 1930

Sõin ka täna linnas lõunat Hilda venna Eduardi juures. Kodus õhtul sain papalt kirja: „ Armsad lapsed!  Jaan tõi selle maiuspaki, mis teie saatsite, meile linnast kodu. Seekord oli ka Naanu Viktor, Alide ja väike Endel Mooril külas käimas, siis tirisime selle maiuspaki lahti ja olime kõik, Moori ja Naanu lapsed, selle maiuspaki kallal pühi pidamas. Suur tänu teile selle kingituse eest: teine pakk oli alles poole peal ja teine tuli nüüd jälle.

Teie, lapsed, tulite meid vanakesi rõõmustama: istute ise kelgu peal ja soovite meile rõõmsaid jõulupühi. Hilda, Ellinor ja Viktor, igaüks olete oma käega pildi peale kirjutanud oma nime. Väike Viktor, ole tubli poiss, õpi hoolega, siis teen sulle jälle väikese korvi!

See kord oleme kõik terved ja soovime teile, lapsed, head õnnerikast uut aastat. Terviseid teile kõigile! Teie isa. Moonil, Kolmekuninga päeval 1930.“

Hilda saatis nimelt jõuludeks minu vanematele ühe paki, kus sees olid tema enese küpsetatud piparkoogid ja teised koogid, kompvekke, pähklaid. Kelk, millest papa kirjutab, oli jõulupühade trükitud kaartil, jõulukaarti saatsid lapsed ja igaüks neist, ka Viktor, kirjutas oma nime ise alla. Vanad inimesed rõõmustavad nagu lapsedki iga vähema asja pärast, mis neile heast südamest antakse.

Hilda mamma , kes pühade ajal meil oli, oli eila hommikul Tallinna  Nõmmele sõitnud.

Keilas, 11. jaanuaril 1930

Tallinna seminaris või peadgoogiumis peavad lõpetajad, s.o. need, kes kevadil saavad õpetaja ameti kandidaadi tunnistused, peale proovitundide andmise ka veel hommikutel kõnelema. Mina rääkisin sügisel direktoriga läbi ja õpetasin ka hommikupalve pidamist. Hommikupalveid, mida õpilased ennem kunagi ei pidanud, on nüüd üsna rohkesti hakatud pidama. Täna sõitsid ootamatult kaks preilikest koguni siia. Et minu käest mõnda ainet või juhatust selleks saada, mida nad muidugi saidki.

½ 9 hommikul jõudsid nad Keila jaama ja sõitsid ¼ 2p.l. älle tagasi. Andsime neile hommikusöögi, lasime töö valmis teha ja aeg oligi neil rongi peale minna.

Käisin täna paar korda aias. Maa on hästi tahe. Vaatlesin n.n. talvesibulaid aias: nad on uuesti kasvama hakkanud ja õienupud juba välja ajanud. Täna oli küll kõigest paar kraadi sooja.

Keilas, 12. jaanuaril 1930 

Täna oli 0°R ümber ja maa natuke külmetanud. Oli hea ilm kalossideta minna kirikusse. Õhtupoolikul olid meil võõrad. Välide abielupaar ja Greenbergid. Ajasime juttu, peaasjalikult usuasjadest ja koolitööst, kuulasime raadiot ja sõime õhtust. Kell ½ 10 õhtul lahkusid võõrad. Pärast seda kirjutasin veel raamatusse täna maetud surnud ja täna toodud ristimisteated.

Keilas, 13. jaanuaril 1930

Oli üsna ilus päikesepaiste ja ma käisin Viktoriga Kumna pargis jalutamas. Tõime ilusaid urvadega pajuoksi. Maa oli natuke külmetanud, sellepärast ka hästi tahe. Seisval õhukesel veel oli mõnes kohas õhuke jääkord peal, muidu on vesi ilma jääta. Sooja oli +2°R. Mina isiklikult ei tahakski talve tulekut, aga ega ta tulemata ikkagi ei jää. Vaesed inimesed, kellel ahjukütet nüüd vähe tarvis läheb, kiidavad tänavust aega : „ Küll on kallis (= hea ) aeg!“ Aga kellel loomad on ja heinad pehme pinnaga heinamaal on, need on üsna hädas: ei saa kuidagi heinu hobusega vedada, vea kas või enese järel. Läinud aasta käre talv ajas põletispuude hinnad kalliks ja on nad tänavuse halva tee pärast praegugi kallid – 1000 sendi ümber kasepuu koorem. Vast koguneb neid tänavuse pehme talve pärast, kus puid vähem tarvis, nõnda palju, et nad tulevaks aastaks jällegi odavamaks lähevad.

Keilas, 17. jaanuaril 1930

Kolmapäeval oli Hilda minuga linnas kaasas ja meie sõime jällegi lõunat tema venna Eduardi juures. Eila õhtul olime aastase vaheaja järel jällegi Keilas advokaat Manferd Fiskari juures õhtusöögil. Kella 11 paiku öösel jõudsime koju tagasi. Oli ilus kuuvalge öö. Natuke külmetas. Täna hommikul oli hall maas. Hommikul oli väga ilus päikesepaiste, pärast läks uduseks. Käisin Viktoriga Kumna pargi jalutamas. Oli võrdlemisi kuiv, sest maa on õige kergelt ikka ka külmetanud täna, kuigi +1 R on. Eila oli maapind alles porisevõitu, külmetanud ei olnud mitte sugugi.

Keilas, 18. jaanuaril 1930

Oli üsna vaikne laupäev: üksnes kolm inimest käiski meil koguduse asjus. Nõnda sain rahulikult jutlust valmistada, mille viimasel ajal olen jälle mõnikord laupäeva peale jätnud, kuna ma muidu olen katsunud jutluse juba varakult nädala sees valmis kirjutada.

Väike Hilda täna koolis ei olnud, sest eila tuli talle väike palavik kurgu- ja peavaluga, mispärast lasime teda täna päev otsa voodis olla, talle sidrunit süüa andes kurgu puhastamiseks.

„Eesti Kirikus“ hakkas ilmuma minu jutuke „Vaata, mina teen kõik uueks!“ Jutu tegelase kujuks võtsin ma ühe mehe Oudovamaalt Tschortovo asunduse ligidalt, kes hobusevargast ümber muutus ausaks palvevennaks. Oma jutu üksikasjad võtsin aga siit ja sealt elunähetest.

Keilas, 22. jaanuaril 1930

Eila ja täna olin Hildaga linnas. Peatusime jällegi Hilda venna Eduardi juures. Eila õhtul käisime koos Estoonias ooperil „Boris Godunov“. Kui ma eila hommikul pimedas Keila hakkasin minema – Hilda sõitis alles lõunaks linna -, siis sadas vihma, nõnda et vihmavarjuga linna läksin. Eila õhtuks läks aga ilusaks, täna õhtul on maa kergelt külmetanudki.

Võõrsilolek väsitab küll, aga see väsimus näib ometi koduseks igapäevaseks tööks uut jõudu andvat.

Keilas, 23. jaanuaril 1930

Lootsin, et käesoleva nädali viimased päevad mul vabad pidid olema, aga töö on tulnud, nagu ta alati tuleb. Koguduse asjus käis täna küll ainult paar või kolm inimest, aga need tõid homseks ja ülehomseks tööd: homme pean Kääsalusse haige juurde minema, ülehomme siin ühe paari laulatama, pühapäeval Tuulas ristima. Mu peremees kogudus hoolitseb juba iseenesestki veel selle eest, et neil päivil ka muud tööd tuleb. Raske on nüüd mul kihelkonda mööda sõita, sest mul hea vanker on remonteerimata, külast tulevad nad mulle küll vastu, kuid enamasti siis kõva vankriga, ka on teed väga roopalised, auklised. Hea on lumeta, soe talv küll sellepoolest, et ahjukütet vähe läheb, kuid liikumine mööda kihelkonda on raske, ei saa lapsi loetama minna. Täna hommikul oli kõik härmatanud, seega natuke nagu talve nägu, aga päeval oli jällegi paar kraadi sooja, mis kaotas härmatise täielikult. Nii sooja talvet mind ennemalt küll ei ole näinud. 5 aasta eest oli ka veebruari kuuni ilma lumeteeta, aga siis oli igatahes palju rohkem talve nägu kui nüüd. Siiamaani on meie sulgloomad päeval vabalt kõndinud õues ja põllul-kanad, pardid, haned. Läinud talvel kange külmaga kütsime küll hoolega tubasid, aga magamistoas oli mõnikord hommikul kõigest 8+°R. Täna on meil magamistuba kütmata, kuid ikkagi on +12°R.

Keilas, 24. jaanuaril 1930

Eila käisid Eesti Omavalitsuste Kinnitus-Aktsia-Selts „Oma“ agendid ja nurusid, et ma oma elu laseksin kinnitada. Viimaks andsin nõusoleku kinnitamiseks 1000 krooni peale. Täna käisin seepärast Keila kolmanda inimarsti Kroon´i (1) pool, kes alles hiljuti Keila asus ja keda ma seni ei tunnud. (Mõni aeg on Keilas peale Greenbergi veel keegi dr. Saar, kellega ma ka isiklikult tuttav ei ole). Dr. Kroon vaatas minu läbi, leidis, et südametuksumine ja vererõhumine peaksid natuke nagu teistsugusemad olema, kuid on siiski enam vähe normaalsed, sest kõrvalekaldumised võivat tingitud olla rasvast, mis minu kehal ju üsna küllaldaselt, igatahes ütles arst, et kinnitusselts harva niisuguseid terveid mehi saab, kui mina olen.

Keilast läksin redelvankriga (töövankriga) Kääsalusse haige juure. Tee oli võrdlemisi õige porine, sest hommikul sadas vihma, natuke ka sulanud ja see andis kõik väga palju märga, nõnda et roopad vett pooliti täis olid. Haruldane asi oli tänane lumesadu sel talve, aga lumi sulas sooja ilmaga ka otsekohe.

Õhtul käisin Keilas Haapsalu rongi vastas, mis ¾ 7 Keila jõuab: ma tõin Hildale lugeda homseid ajalehti, mis Tallinnas pärast kella 5 õhtul ilmusid. Oli väga pime väljas.

Väike Hilda on jälle koolis käinud, aga kolm päeva oli nüüd kodus Ellinor, kellel oli kõrvavalu.

(1)  Eugen Krooni (1985-1975) arst ja sõjaväelane; 1925 Ellamaa
turbatööstuse arst; 1929 erapraktik Keilas; 1933 naistekliiniku assistent; 1934
erapraktik sise- ja naistehaiguste erialal Tallinnas; 1937
sanitaar nooremleitnant Tallinna garnisonis; 1944 põgenes Rootsi, kus jätkas
karjääri arsti ja psühhiaatrina.

Keilas, 25. jaanuaril 1930

Aeg möödub kiiresti ja veab inimesi hauda. Saab aprillikuus 5 aastat, kus Türisalus laulatasin Johannes Mellest, kes minu Keila tulekul ühel laulatusel, nimelt Türisalu Pirma laulatusel, peigmehe „ja“ ütlemisel „ ei!“ ütles. Mul oli Türisalus kaasas, pooliti kutsari eest, Hindrik Perk. Homme maetakse see vanamees. Ta elas viimati Nehatus ja oli pime. Melles maeti sügisel. Pirma Eduard on ka surnud. Türisalus on meid hea meelega vastu võtnud Pirma naine, kes 2 lapsega järele jäi. Olen oma Keilas oleku ajal matnud küll juba umbes 1400 inimest.

Keilas, 27. jaanuaril 1930

Oli eila ja täna üldiselt pilves ilm, täna ometi paistis paar korda ka päike. Eila räägiti mulle Tuulas varrudel, et mõnes kohas praegu maad küntavat ja kündmine õige kerge olevat, sest maa on pehmeks ligunenud. Sügisilm kestab. Maantee Tuula poole oli roopaline ja vahetevahel porine nagu igalpoolgi.

Laupäeval oli Hilda peavalus, nõnda et võimatu oli dr Greenbergi juure õhtusöögile minna, kuhu meid kutsuti. Ka Viktor ei ole päris terve – iseäranis öösetel köhib ta. Sügisilmad avaldavad nähtavasti oma mõju.

Keilas, 30.jaanuaril 1930

Eila hommikul läksin Hildaga Tallinna. Hilda peatus seekord Sternfeldtide juures, kus ka mina lõunal olin. Pedagoogiumis tunnis olles nägin korraga, et lund hakkas sadama. Paar päeva, õigemini ööd oli enne külmetanud, eila hommikul oli koguni nii külm, et talvepalituga linna läksin. Õhtuks oli lumi maas nõnda, et ka juba saanidega sõideti, kuigi enamal jaol alles vankrid tarvitusel on. Meie sõitsime eila kell ¾ 7 õhtul Keilast vankriga koju, aga väike Hilda ja Ellinor viidi täna hommikul kooli saaniga. Täna paistab väljas talvemaastik. Nõnda siis tuli talv ikkagi. Sõidan Sakku haige juure. Sõidan lõunase rongiga Saue jaama, kuhu mulle vastu tullakse – vast saan seal tänavu esimest saanisõitu. Keila jaama lähen ma muidugi jala nagu harilikult ikka.

Keilas, 31. jaanuaril 1930

Eila Sakust haige juurest tagasi jõudes läksin Keila jaamast kohe dr. Greenbergi juure, kuhu Hilda kodust juba enne mind oli jõudnud. Ajasime juttu, mängisime „Corona“ mängu, natuke ka kaarte, ajasime juttu ja sõime õhtust. Õhtusöögiks oli hapu koorega heeringas, sült, tanguvorstid, sprotid, seapraad kapsaste ja kartulitega, paar klaasi õunaveini, mõni klaas õlut, tee. Maitses kõik väga hea, iseäranis veel seepärast, et ma Sakus korralikku lõunat ei söönud, vaid üksnes natuke külma sülti, teevorsti, leiba võiga, saia ja sõin ja klaas teed jõin. Harilikult mulle süüa külas ei anta, kui ma haige juures käin, mõnikord ometi tehakse ka erandit nagu eila. Sakust oli mulle Saue jaama lahtise reega vastu tuldud, ei olnud tekki jalgade katteks – jalad hakkasid külmetama. Täna oli juba õige tugev külm. Hommikul oli olnud -15 °R, lõuna paiku oli ka veel -11 °R. Käisin väikesel Hildal ja Ellinoril Keila alevis saaniga vastas – hakkas päris tõsiselt külm. Lund on teedel alles vähevõitu, nõnda et saani jalased sagedasti kinni võtab, aga läbi ikka saab juba ja tundub saaniga sõites mõnusam kui vankriga sõites. Hilda ostis hiljuti meile uue saani 55 krooni eest – saadeti see saan Raplast ühe Keila sepa vahetalitusel. Minu senine saan, mille ostsin pruugitud pärast Kanapääl 300 marga eest, on enam-vähem otsakorral, aga ma sõitsin taga veel tänagi.

Keilas, 2. veebruaril 1930

Sõitsin uue saaniga täna Tuula Suure – Arule ristima. Lund on vähevõitu, iseäranis maantee roopad tahaksid katmist, aga saaniga ikka läbi saab. Puhus õige vinge tuul, mispärast hundinahkse kasuka selga ajasin ja lambanahkse saaniteki jalgade ümber mässisin, jänesenahkne läkiläki oli mul peas, nõnda ei tunnudki külma, mis igatahes üsna käre oli. Tuulas ristisin lapse ja pidin siis nagu harilikult ühisest söögist osa võtma. Jutu peale tulid ka küttepuud ette ja ma tellisin endale 5 sülda tooreid kasepuid a 15 krooni süld. Ristimise eest sain läinud pühapäev Tuulas 6 krooni 50 senti enesele, täna 7 krooni 50 senti – igatahes päris hea tasu. Kirikus pidasin täna jutluse Tartu rahu 10. aastapäeva kohaselt. Ma rõhutasin seda, et meil võimalus on olnud iseseisvas Eestis oma igapäevast leiba süüa ja kõigi oma rõõmude ja muredega kirikus Jumala ette astuda, kuna Venemaal kirikud nüüd suletakse, vaeseid kodanikke, kelle käest ka nende igapäevase leiva saamise võimalused ära võetakse, seega veel takistuseks omas hädas ja puuduses taevase Isa abi ja vaigistust otsida – tahetakse ju Venes nüüd mõne aastaga kõik kirikud ja palvekohad kaotada. Kiriku lasin selle tähtsa päeva puhul elektriga valgustada. Ka mälestasin sõjas langenuid. Külma ilma pärast ei olnud rahvast mitte väga palju. Pritsimajas pidi Tallinna päevakohane aktus raadio kaudu edasi antama ja ma soovitasin sinna juure veel paar koorilaulu võtta. Ise ma pritsimajja minna ei saanud, sest mul olid matused kahes järgus, siis pidin koju ruttama, lõunat sööma ja Tuula sõitma. Minu tütred sõbrustavad praegu muu seas iseäranis Keila värvija Hermanni tütre Hedvigiga. See oli päeval meil. Ma sõidutasin Hedvigi ja oma tütred Tuula sõites Hermanni juure ja tõin nad kõik kolm õhtul kell 7 Tuulast tagasi jõudes jälle siia. Nüüd on lapsed kõik vannis. Meil köeti vannituba pühapäeval sellepärast, et eila meie teenija haige oli, homme õhtu aga mul ei oleks võimalik vanni minna, kuna ülehomme koolimineku pärast vara pean üles tõusma ja õhtul enne seda tahan ka varem puhkama heita. Kui mul koolisõit ees on, siis olen alati ikka väga rahutu – pean seda asja liiga tähtsaks.

Keilas, 5. veebruaril 1930

Täna lõppes mul jällegi üks „koolinädal“. Koolitunnid on ikkagi võrdlemisi üsna rasked, nõnda et igakord päris kärsitusega ootan tundide lõppu ja üsna õnnelik tundun olevat, kui juba rongil istun, mis mind mu perekonna juurde toob.

Eila õhtupoolikul tuli meile praost Thomson. Ta oli ühe päranduse pärast, mille hooldajaks ta oli, Keila kohtusse kutsutud. Just selleks ajaks, kus mina Tallinnast Keila jõudsin, oli ta kohtus ära käinud ja meie tulime üheskoos kirikumõisa, kus lõunat sõime, pärast ka õhtust ja juttu ajasime kella 10ⁿⁱ õhtul. Täna hommikul sõitsime mõlemad praostiga Tallinna. Praost Thomson on küll üle 60 aasta vana, aga ometi on ta vaim alles värske just nagu mõnel noorel mehel ja ta ajab alati väga huvitavat juttu, mida igaüks heameelega kuulab.

Keilas, 6. veebruaril 1930

Nüüd on lund juba küllalt. Täna hakkas koguni tuiskama. Hilda oli terve päev peavalu käes voodis, juba eila valutas ta pea, siiski tuli ta uue saaniga mulle vaksalisse vastu. Muidu on väga sagedasti Hilda meie koolilastel vastas käinud, täna aga käisin mina ise. Saaniga oli päris hea sõita. Käisin nõnda kaks korda Keilas: esimene kord ühes Viktoriga Ellinoril vastas ja teine kord üksinda Hilda vastas, sest kumbki tütar sai iseajal koolist lahti.

Keilas, 9. veebruaril 1930

Käisin jällegi Tuulas ristimas. Pärast ristimist tuli muidugi jälle pika pidulaua taga istuda ja süüa. Söök oli jällegi nõnda kui peaaegu igas teiseski kohas niisugusel juhul: ikka pakutakse naps viina külalistele, koduõlut, heeringat sibula ja äädikaga alla, siis vasikapraadi kapsaste ja kartulitega peale, kõige viimaks kompott õuntest, rosinatest, ploomidest jne. Leiba on kahesugust: jämeleiba ja peenleiba, ka sai on laual. Pärast söömist arutasime Tuula meeste kavatsust, Ellamaa elektrit Tuula külla juhtida, võib olla, ettevõtlikud mehed selle kavatsuse ka täidavad ja külla muretsevad hea valguse. Saaniga oli hea sõita, sest külma oli kõigest paar kraadi, lund on teedel nüüd parajal mõõdul. Oli ilus kuuvalge, mis talvemaastiku õige ilusaks teeb. Sõitsin nagu enamasti ikka üksinda. Hildal oli täna jälle peavalu, mõnikord on Hilda minuga külades kaasas olnud.

Keilas, 13. veebruaril 1930

Teisipäeval olin üksinda linnas, kolmapäeval, s.o eila, olin Hilda ja Viktoriga, jäime koguni ööseks. Väike Hilda ja Ellinor on harilikult niisugustel kordadel, kus meie ööseks linna jääme, endile ööseks seltsiliseks kutsunud mõne oma kooliõe, muidugi on küll ka teenija kodus, aga suure maja kohta ei tähenda üks inimene palju. Hilda käis eila oma peavalu pärast Tallinnas ühe eriarsti juures, kes leidis, et Hilda süda terve on, kuid närvid korratuses. Hildale kirjutati mõnesuguseid arstirohte, kuid Hilda peab nädali pärast veel kord arsti juure minema. Kuna ma pedagoogiumi kaudu olen riigiteenija, siis sain arstirohud ilma rahata, kuna muidu nad üle 7 krooni oleksid maksnud. Peatusime seekord jällegi Hilda venna Eduardi pool. Õhtul käisime neljakesi – Eduard ja tema proua, Hilda ja mina kinoteatris Gloria Palace, kus muu seas ka nõnda nimetatud helifilmi näidati. Kuulsime ja nägime helifilmi esimest korda, kuid leidsime, et see on alles väga algastmeline. Kui meie kinosse läksime, jäi Viktor Eduardi tütarde Galja ja Niina järelvaatuse alla, ta sai juba magamisasemele, vaatas pildiraamatuid ja oli Galjaga kaarte mänginud seni kaua, kui ükskord uni peale tuli. Saime täna hommikul koju jõudes kohvi ära juua, tuli siia üks naine Jõgisu ja Rahula rajalt ja palus mind haige juure. Sõitsin otsekohe. Oli väga libe ja kerge tee. Soe ilm oli, lumi sulas. Mõnes kohas sulas teegi eilse ja tänase päevaga paljaks. Teisipäeva õhtul tuli prefekt Jacobsen meile ja magas ööd meil.

Venemaal pannakse praegu kirikuid kinni, lutheriusulised kirikud olevat juba kõik likvideeritud. Piiskop Malmgren, kellega mul Oudovasse asumisel kokkupuutumist oli, saadetud Solovkisse asumisele. Kavatsetakse mõne aastaga kõik kirikud Venes kaotada. Üksikmajapidamised hävitatakse, loomad tunnistatakse kollektiivmajapidamiste omanduseks. Mõnikord juhtun öösel hirmsat und nägema, nagu oleks Vene kord meie maalegi tunginud. Niisugusel hommikul on meeleolu peaaegu terveks päevaks rikutud. Meile maal on ka puudust, kuid niisugust puudust, nagu Venemaalt kuulda on, siin küll ei ole. Peaks ometi ükskord see ime sündima, et Venemaal kommunistline riigikord kaob ja mõnele paremale, vabamale riigikorrale aset annab.

Keilas , 16. veebruaril 1930

Täna oli Keila koguduse täiskogu koosolek. Oleme täiskogu koosolekut pidanud ainult üks kord aastas viimastel aegadel. See on koosolek, kus koguduseliikmed võivad õige tuntavalt avaldada kas oma poolehoidu või vastuseismist kiriku ametnikkudele, nimelt nende palkasid, mis nõukogu määranud, kas kinnitades või vähendades; ka võib mõni paha inimene õige palju tüli tekitada koosolekul. Sellepärast närveerib niisuguse koosoleku ootamine ikka teataval määral mind ja ma olen igakord rõõmus, kui ta juba mööda on. Kuna ma ju demokraatlise aja kohta ikka võrdlemisi suure palga saan: prii korteri, Keila kirikumõisa sissetuleku (arvasime kirikumõisa sissetuleku tänavu 720 krooni peale), 2200 krooni raha, 770 krooni kütteraha – siis ei läinud ma ka täna mitte kerge südamega täiskogu koosolekule. Ometi läks kõik jälle nii rahulikult, nii ruttu ja hästi. Nõnda on siis täiskogu poolt jällegi elamisvõimalused antud üheks aastaks. Uued nõukogu liikmed valiti ka enam-vähem minu tahtmise kohaselt. Raukas sõidutas minu oma hobusega kirikust koju ja sõi siin lõunat. Lumi on küll enamalt jaolt sulanud, aga siiski peaseb veel saaniga kergemini läbi kui vankriga.

Keilas, 18. veebruaril 1930

Kui täna linnast koju tulin, murdsin ühe vahtraoksakese ja leidsin, et mahl juba jookseb. Oli täna hommikul – 1 ½ °R, kuid päeval oli nii soe ilm, nagu oleks aprillikuu käes. Vägisi tahab selle vähese lume hoopis ära sulatada. Teed on paiguti lumest päris paljad, maa on lapiti paljas. Meie haned sõid õhtul kulurohtu ja lapsed imesid vahtraokstest mahla. Päris kevadine tunne oli täna väljas. Väike Hilda, kes küll juba suureks on kasvanud, ütleb : „Pole seda talvet enam tarviski! Soe ilm on palju parem, kui talve külm!“ Mina käisin täna Tallinnas jällegi sügisepalituga ja vaksalist koju tulles ma koguni higistasin. Ostsime ühe Valingu mehe käest hagu – 13 senti kubu ja täna toodi neid 100 kubu, ikkagi veel reega.

Ma ei olnud vanematele peaaegu jõulust saadik enam kirjutanud. Täna sain isalt järgmise kirja:

„Armsad lapsed! Täna, laupäeval, 15. veebruaril sai Viktori nime peale Naanu talu juba kinnitatud. See oli nädal ennem, kui meie notaariuse juures käisime üles andmas kinnitust. Seda oli Eesti Pank teada saanud, et mina koha ära annan, siis oli Moori Jaanil kohe häda käes ja nõuti Eesti Panga võlg tervelt tagasi. Siis ei aidanud muud, pidigi Viktor sellele võlale alla kirjutama, seda võlga oli 116 000 senti. Teised pangad ei nõudnud veel. Kõik Jaani võlad on, mis mina tean: Eesti Pangast 116 000, Laenu- ja Hoiuühisusest 190 000, Sakala Pangast 50 000, Kredit Pangast 25 000, Tanav Hendrikule 25 000, ehituslaenu 300 000, maaparanduslaenu 160 000.

Mamma oli päris haige: ei saanud öösel enam magada, kaebas oma käsi ja pihta, käis ka tohtri juures, tohter oli ütelnud jooksvahaiguse olevat. Nüüd on mamma juba paranenud, nii et suurt valu enam ei ole. Seekord olen mina terve, elan ikka vanatmoodi. Terviseid teile kõigile. Mooril 15. veebruaril 1930. Isa.   Kiri jäi esmaspäevaks saata“.

Nõnda on siis need Jaani lood. Ehituslaen ja maaparanduslaen on pikaajalised ja kustuvad isegi mõnekümne aasta jooksul, aga tähtajalist võlga on Jaanil 406 000 senti, peale selle veel on tal mulle maksta üle 130 000 sendi, seega on tal üle poole miljoni sendi maksta. Moorikohta on seega koormatud umbes 1 miljoni sendilise võlaga! Seda on kõik toonud masinad kaela, mille omandamise eest Jaani küllalt hoiatatud. Võib olla, et Jaani varandus käest ära läheb, sest mis need masinalogud ikka veel võiksid maksta, siis pean mina oma võla küll korstnasse kirjutama. Muidu oleks meil siin rahalist varandust umbes 550 000 senti (= 5500 krooni), kõik varandust kokku aga tingimata juba üle 1 miljoni sendi.

Keilas, 20. veebruaril 1930

Ilusad soojad ilmad on. Päris kevadine tunne! Lastel on pudelikesed ühe vahtra otsas. Mahla palju just ei tilgu, aga see natuke, mis nad saavad, rõõmustab neid seda rohkem ja nad jaotavad mahla omavahel ja meiega. Öösetel külmetab, päeval sulab lumi päikesekäes järjest vähemaks. Olin enne lõunat tükk aega kuueväel väljas.

Eila olin Hildaga linnas, olime jällegi Eduardi juures. Võetakse seal küll alati väga hästi vastu. Ometi on mul väga piinlik sinna minna – ei ole harjunud nõnda ilma teenimata midagi vastu võtma ja teistele kulusid tekitama.

Väikesel Hildal oli täna väike palavik, mispärast ta kooli ei läinud. Viktoril oli sellepärast kodus lõbusam kui harilikult, sest ta võis Hildaga mängida ja lugeda. Eila hommikul, kui meie hakkasime linna minema, jäi ta sängi pooliti nutma – Viktor kardab üksildust.

Keilas, 21. veebruaril 1930

Nissi kogudusel ei ole praegu õpetajat, sest õp. R. Bidder läks ära Tallinna Peeteli koguduse peale, kuna Peeteli õpetaja H. Hansson jälle Lääne-Nigula õpetajaks hakkas. Mind kutsuti nüüd nagu Nissile kõige ligemal olevat ja raudteel kergesti kättesaadavat õpetajat telefoniga Soonistesse haige juure. Oli õieti seal kaks haiget, mõlemad Ellamaa elektrijaama töölised, kes kasarmu taolises majas elavad. Oli seal meestel ja naistel oma ruum. Ruumis olid voodiasemed üks teise kõrval seina külge kinnitatud, voodi kohal midagi riiulitaolist, nähtavasti asjade mahutamiseks, asemed nõnda kahe seina ääres, keskel teerajataoline vaba ruum. Igasse ruumi, s.o. mees ja naisruumi mahtuvat inimest 40. Seal nad siis joovad vahetevahel ka viina ja riidlevad. Inimesi on seal koos igast kodumaa nurgast. Andsin armulauda ühele vanale mehele, kes oli pärit Otepäält, ja ühele naisele, kes oli Järva Peetrist. Enam jagu niisuguseid inimesi on üksikud, kellel palju sugulasigi ei ole: elab kord siin, kord seal ja maetakse ükskord maha võõraste inimeste poolt. Seda kasarmut nähes oli imelik tunne, et kuidas inimene võib leppida väikese eluruumiga – voodiasemega, mis kuidagiviisi teistest eraldatud voodikohal oleva riiuli tugede ja mõne viletsa eesriidega. Ainus hea asi seal ruumis oli soojus, sest turvast jatkub küllalt kütteaineks.

Pärast ametitalitust võimaldati mulle elektrijaama vaatlemine. Ellamaalt saab ju elektrit Tallinn, Haapsalu, Keila jne. Keila kirikus on ka Ellamaa (õigemini Sooniste) elekter. Näidati mulle kõik sissesead algusest lõpuni. Vaatlesin seda vabrikut umbes 2 tundi, kõndisin siis ligi 2 ühe tunni jaamaesisel rongi oodates. Hommikul kell 8 läksin kodust välja ja kell 2 päeval olin kodus tagasi. Sõidukulu 130 senti tasuti õnneks ära ja 70 senti oli ülejääkigi. Ilm on täna udune ja kõik väljas härmatanud; mahla täna ei tilgu. Hommikul, kui ma rongi peale tõttasin, tulid lapsed (tütred) minuga kaasa – nad läksid kooli, panime kodust minekul küll pudelid vahtraokste otsa, aga sinna ei tulnud tilkagi.

Keilas, 23. veebruaril 1930

Väike Hilda oli neil päevil haiglane, puudus ühe päeva koolist, läks siis jällegi kooli, aga kaebas peavalu. Eila panime ta voodisse. Ma käisin täna Rannamõisas jumalateenistust pidama, väike Hilda mõtles veel, et minuga kaasa sõidab. Ometi sõitsin ma üksinda. Rannamõisast tagasi tulekul tuli Viktor mulle vastu ja ütles: „Tead ka, Hildal on leetrid ja Ellinor on ka haige!“ vahepeal oli tohter käinud. Ka Viktori pea valutab; vististi tulevad leetrid ka temale. Eilase ja tänase päevaga olevat terve Keila leetreid täis läinud. Laste enesetunne on küll võrdlemisi hea, aga iseäranis Hildal, kes neid põetama peab, on nüüd väga raske.

Eila sadas natuke lund, sellepärast sõitsin Rannamõisa saaniga. Mõnes kohas võttis küll saanijalased kinni, aga edasi sai päris hästi, nõnda, et kojutuleku peale kaht tundigi ei kulunud.

Keilas, 24. veebruaril 1930

Väike Hilda on õige raskesti haige. Täna oli tal palavik 41,1. Aga niisugune palavik on leetrite juures harilikult ikka. Ellinoril ikka veel plekke ei ole ja Viktor on ülevel, nagu ei olekskital veel midagi.

Pidasin kell 11 hommikul kirikus Vabariigi aastapäeva kohase jumalateenistuse. Kell 2 pärast lõunat oli Pritsimajas aktus, kus ma jällegi kõnelesin. Kell 5 pärast lõunat kõnelesin Keila mõisa omaniku Kalmu isa puusärgi juures; Kalmu isa sai 96 aastat vanaks. Pärast puusärki panemist sõin Keila mõisas õhtust ja jõudsin kella ¼ 8 paiku koju. Kodus valmistasin homseid koolitunde ja kirjutan nüüd siia.

Pritsimajas pidasin järgmise kõne:

„Oleme olnud siin iga aasta koos Vabariigi aastapäeval ja loodame seda, et kaua aega veel saame rahu ja rõõmuga koos käia niisugusel tähtsal päeval. Pühitseme vabariigi 12. aastapäeva. Tänavu teeme seda iseäranis sooja südamega, sest tänavune aasta on juubeliaasta meie riiklises elus -möödus ju hiljuti 2. veebruaril 10 aastat sellest ajast, kus Tartus rahu tehti Venemaaga. Hea meel on meil sellest, et meil võimalus on olnud 10 aastat ülesehitavat tööd teha. Iga aasta oleme leidnud ikka jälle midagi, mille poolest meie oleme edasi jõudnud ja omandame uut vaimustust meie riigi vastu. See vaimustus on meil nüüd seda suurem, et kuuleme väga sagedasti, kuidas teiselpool traataeda, maailma suuremal lagendikul lood on. Oleme tänulikud sellele, kes rahvaste saatust juhib, et meil mitte ei ole seda olukorda valitsemas, mis seal on, kus vabaduse nimel on rahva käest vabadus ära võetud. Meie juures ei ole mitte niisugust korda, et võetakse inimeselt, kes sõnasõnalises mõttes oma leiba teenib palehigis, tema loomad, tema vili, kõik varanatuke, mis ta vaevaga kogunud. Meie riik, põlluharijate maal, võimaldab igaleühele tema parema tahtmise ja oskuse kohaselt tööd teha nõnda, et igaüks saab selle eest ka väärilise tasu. Üldse valitseb meie maal niisugune olukord, et igaüks, kes tööd teeb, sellest ka kasu võib näha. Ei või küll seda kinnitada, nagu ei oleks meie maal enam ühtki puudust ega häda. Neid on ka olemas, nad ei kao küll iialgi niikaua, kui suve järel tuleb sügis, sügise järel talv. Nõnda tuleb ka sagedasti õnne järele õnnetus, külluse järele puudus. Aga meie riiklik kord on võimaldanud seda, et kõik äärmised teravused kadunud on. Meil on võimaldatud igale inimesele inimvääriline äraelamise võimalus. Ei ole meil mõeldudki selle peale, et ühed kodanikud seaduse põhjal tohivad hästi elada, teised aga kihutatakse kas või metsadesse või soodesse, igatahes omaenese kodudest minema – nagu meie juures küll kindlasti siis oleks ka tehtud, kui meie mitte ei oleks saanud 10 aasta eest Tartu rahuga eraldatud sellest suurest lagendikust, mis algab Peipsi järve ja Narva jõe taga.

Nagu kiriku esindaja avaldan ma oma iseäralist headmeelt meie vabariigi aastapäeval. Meil on usuvabadus. Ei ole meil ühtki valitsevat kirikut, mis oma tahtmise saaks teistele peale suruda. Ei ole meil ka ühtki rõhutud usku. Võime kõik oma parema südametunnistuse järele käia. Ei ole meil ühtki kirikut käest ära võetud mõne väikese jumalasalgajate salga nõudmisel ja mõneks klubiks või aidaks muudetud, vaid kirikud on meil jäänud selleks, milliseks nad peavad olema, kohaks, millega rahvas ühendab omad rõõmud ja mured. Rahvas armastab niisugust kohta, kus ta saab enesele vaigistust mures, julgustust hädas, õhutust kõigeks heaks tööks ja meie oleme just ka meie vabariigi kestes näinud seda, kuidas rahvas oma kirikuid on ehitanud ja ilustanud. On ka meie Keila kirik ilusamaks saanud, kui ta enne oli. Usu ja kiriku tähtsust on tunnud ära ka meie riigi juhtivad jõud ja nad on viimasel ajal iseäralist heasoovlikkust sellepoolest üles näidanud. Ja täna tõusid kõigist meie maa kirikutest kõige soojemad soovid üles meie vabariigi kaitsmiseks ja hoidmiseks selle poolt, kes rahvaste ja riikide saatust juhib. Olgu kaitstud meie Eesti, saagu ta ikka ilusamaks ehitatud. Ta on ilusamaks saanud, kui ta kunagi varematel aegadel on olnud. Võtame näiteks kas või selle asja, mis meil peaaegu igapäev on silmade ees; meie maanteed. Meil on küllalt veel ka põhjatuid teid, kuid käidavamad teed on saanud meil suvedel juba õige heaks, igatahes ei või võrreldagi meie maanteid enam veneaegsete teedega, mida meie tundsime. Ja nõnda on igal alal – võtame hariduse, tervishoiu, majanduse või ükskõik missuguse ala – vaatamata selle peale, et vahetevahel ka hädaldatakse – meie oleme edasi jõudnud. Võrrelgem rahva riietust või rahva toitmist varemate aegadega – meil on paremusi. Küll ei ole häda kadunud – teda on veel küllalt siin ja seal, kuid ometi on meie Eesti kodu ilusam, kui ta ennemalt kunagi on olnud. 10 rahuaastat ei ole oma mõju avaldamata jätnud, 10 rahuaastat niisuguse riiklise korra juures, kus iga aus kodanik tohib oma paremate oskuste ja parematahtmise juures kõik võimalikku teha, mis oleks talle enesele ja tema ligimestele kasuks. Kes on meile võimaldanud niisuguse hea korra? Tuletame täna meele jällegi neid ohvreid, mis on toodud. Eesti vabadussõjas langes enam kui 2000, kelle elud olid nii mõnegi tulevikulootusega ühendatud nende perekonnade poolt. Paljud – paljud kannatasid valusaid haavu. Nii mõnigi jättis oma tervise. Tuhanded, kes praegu elus ja terved, said küllalt vaeva näha, võib olla nii mõndagi hirmu ja õudust tunda kaevikutes ja mujal, kus nad oma elu kaalule pannes kaitsid oma kodumaad, tõid kodumaale vabaduse. Austuse ja lugupidamisega tuletame täna neid meele, iseäranis meie langenuid vabadussõjas. Nende ohver ei olnud asjata – kodumaa võis elama hakata uuel ilul. Tuletame austusega meele ka 5 aasta eest 1. detsembril langenuid. Nende ohver tuletas meele meile, et peame valvama kodumaa vabadust. Au kõigile, kellel kodumaa hea käekäik, kus igaüks võib rahus oma tööd teha ja oma töösaaki maitsta, tõesti südameasi on. Au iseäranis langenuile!

Minu järel kõneles veel Harju koolivalitsuse juhataja Depmann. Vahepeal olid laulud ja muusika. Rahvast oli Pritsumaja uus suurendatud saal tungil täis.

Keilas, 25. veebruaril 1930

Tõin lastele jälle üle hulga aja apelsiine. Läinud talvel sõid minu lapsed suure hulga apelsiine, sest need olid siis tollivabad ja odavad. Uue riigikogu tulekuga pandi apelsiinidele jälle toll peale ja täna maksin ma ilusatest apelsiinidest 19 senti tükist. Sidrunid maksavad 5 senti tükk, sest need on tollivabad. Ilma tollita oleksid apelsiinid ka vähemalt pool odavamad olnud. Haigetele lastele ostsin neid siiski 15 tükki, ühtlasi ka 10 sidrunit joogi valmistamiseks. Linnast tõin ma ka esimese Eesti hõberaha, 2. kroonilise, missugused rahad neil päivil liikvele lasti.

Kerge talv vähese lumekorraga kestab. Täna oli koguni – 3°R hommikul, kuna päeval oli sulavõitu.

Keilas, 1. märtsil 1930

Hilda ja Ellinori leetrihaigus on kadumas; üksnes köha, mis sellega ühendatud, kestab edasi. Hilda kirjutas laste temperatuuri haiguse ajal üles, alates 23. veebruarist. Väike Hilda oli küll juba enne seda kuupäeva haige, ilma, et meie oleksime teadnud, et tal leetrid olid, leetritega käis ta nõnda ilma nende teadmata kooliski. Laste temperatuur oli järgmine.

Kuupäev                                   Hilda                                       Ellinor

23 veebruar     hommikul pärast lõunat õhtul           hommikul pärast lõunat õhtul

                                39,5           40                 39,6               37,5             37,9             39

24 veebruar         39,9           40,1               39,6               37,6            37,8             37,8

25 veebruar         38,9           39,8               38,7               38,4             38,8             39,1

26 veebruar         37,5           38,1               38,4               38,6             39,5             39,2

27 veebruar         37               36,6               37,2               38,6             39,7             39,6

28 veebruar         36,4           36,4                                       38,6           39,3             38,7

1 märts                                                                                     37,1                                 37,8

Poiss on ikka alles terve. 

Eile käisin Saue vallamaja ligidal kolmes kohas vanu ja haigeid armulauale võtmas. Armulauda sai kokku 8 inimest, neist kirikunõukogu liikme F. Markuse juures 6 inimest. Markuse juures anti mulle ka lõunat: värsket seapraadi hapukapsaste ja kartulitega, teed ja biskviitkooki peale. Käisin saaniga. Mõnes kohas oli tee paljas, enam jagu teed sai aga üsna hästi sõita, kuna ju ka sula ilm tee oli libedaks teinud. Vahtrad tilguvad jälle mahla, kuna vahepeal kerge külm seda takistas. Hea meelega näeksin Markust kirikunõukogu esimehena, ometi olevat köstri jutu järele paljud Markuse vastu, sest okkupatsiooni ajal olevat ta väga teravalt sakslaste poolt olnud. Okkupatsiooniaegseid tegusid ei taha aga meie rahvas ei andeks anda ega ka unustada. Muidu oleks Markus kohane isik kirikunõukogu esimeheks, sest ta oskab kõnelda, on kiriklik inimene ja oskab ka tegev olla. Konsistoorium saatis ringkirja kõigile õpetajatele, et homme kirikutes eestpalvet peetakse Venemaal rasket tagakiusamist kannatajate ristiusuliste eest , et Jumal neile annaks jõudu risti kanda ja pea kergendaks nende kannatusi. Sellekohase soovi olevat piiskop saanud telegrammiga Moreheadilt, Ameerikast, New-Yorgist. Morehead on luterlise üleilmse konvendi täidesaatva komitee esimees.

Keilas, 3. märtsil 1930

Risti kihelkonnas, Vihterpalus on Eesti Sisemisjoni Seltsi tütarlaste kasvatusasutis, kus varjupaiga leiavad tütarlapsed, kes muidu oleksid hukkamineku hädaohus. Selle asutise hooldaja on endine Risti, hiljem Nissi, nüüd Peeteli koguduse õpetaja R. Bidder. Paar korda on Bidder sellest asutisest ka Keila kirikus kõnelenud ja ma olen mõnikord asutise heaks jumalateenistusel korjanud. Keila Valingu Kiisal on endise Keila palvemaja, nüüd juba surnud vanema venna Juhan Timmi tütar, ja tee hakkas Vihterpalu jaoks oma ümbrust soojaks kütma. Juba jõuludeks saatsid Valingu naised Vihterpalu tütarlastele kingitusi umbes 30 krooni eest. Nüüd olid naised, nooremad muidugi, hulk käsitööd teinud, asju ja toiduaineid kokku korjanud ja korraldasid eile Valingu Kiisal lotterii. Lotteriil oli 200 loosi, igal loos a´ 35 senti ja võitis. Asjad olid kõik kingitud. Saadud rahaga tahavad nad Vihterpalu kasvandikkudele kleidid muretseda. Sammusin siis mina eila kella 5 paiku kodust välja, versta 3 saab Kiisale. Lumetee oli otsas, minu vanker ei ole veel valmis, nõnda pidin jala käima. Et tee porine oli, siis kulus ligi tund aega käimise peale. Kiisal oli kõik ilusasti korraldatud. Seal on talu uus elamu, millel 4-5 tuba. Olid seal uksed Eesti värvidega ehitud, ilusasti puhvet korraldatud laudadega, mille taga inimesed võisid istuda peaaegu omaette nurkades. Alustati palvetunniga, mille mina pidasin. Siis kõneles Kiisa perenaine ise, tema järel üks naistegelane. Vahepeal laulsid naised, kes tahavad koonduda naisseltsi. Pärast algas lotterii looside ostmine ja söömine, joomine puhvetis. Joogiks oli tehtud õige hea mõdu. Rahvast oli hea hulk. Näis valitsevat täiesti terve kristlik, rahvuslik põhitoon. Olin seal kella 6-9ⁿⁱ õhtul ja tulin siis läbi pimeduse ja pori jällegi jala kodupoole. Tundus õhk õige kevadisena. Täna oli ütlemata ilus, soe, päikesepaisteline ilm. Lund on veel paiguti näha õige vähe. Nägin täna veel ka 2 rege üle heinamaa sõitmas. Kivitee on paljas ja üsna kuiv juba. Keila jõelt veetakse õhukest jääd, kuna reega enam vedada ei saa, siis veetakse autoga. Käisin Hildaga täna alevis – Harju maavolikogu ja Keila valla volikogu valimas – andsime hääled põllumeestele, Keskküla Alterile ja meie oma rentnik Reinballile.

Viktor jääb vist haigeks, õigemini ongi haige, sest temperatuur on tal juba üle 38. Teised lapsed sõid täna esimest korda jälle meiega koos. Meie sööme nüüd saalis, sest kütte kokkuhoidmise pärast eraldasime söögitoa ja veel ühe toa söögitoa taga, jättes need hoopis kütmata. Täna öösel tuleb nüüd Hilda Viktoriga minu voodi ja mina lähen lastetuppa, kus Hilda tütrete haigeoleku ajal magas. Muidu oleme nõnda maganud, et tütred magasid omas toas, mina Hildaga ühes toas, kuna Viktor magas vahetevahel meie toas, vahel ka oma õe juures. Leetrihaiguse ajal sai Viktor teistest lastest eemal hoitud ja magas minu ligiduses. Saab näha, kas tulevad talle leetrid või külmetas ta enese laupäeva õhtul, kus meie kahekesi vannis käisime. Iga lapse haigus toob meile alati muresid, sest iga haigus võib ju ka õige halvasti lõppeda. Mulle ja Hildale on aga meie lapsed kõik ühteviisi armsad ja meie tahaksime neid hoida, tahaksime seda , et nad käesolevas ilmas võiksid elada enamvähem õnnelikult, kuni ükskord vanadus võidab. Haigus toob aga alati muresid, sest veel ei ole ju arstiteadus nii kaugel, et ta igakord iga haigust suudaks parandada või vähemalt surma eest kaitsta. Jumal hoidku ja kaitsku meie lapsi!

Keilas, 6. märtsil 1930

Viktor on ikka veel haige. Tal ei ole küll suuremat palavikku, kuid ometi on ta voodis. Leetrimärke tal veel ei ole. Päeval on poiss ka üsna rõõmus ja elav. Nüüd lasti ka teised lapsed tema juure, sest need on juba nii terved, et täna neid võidi vannitama hakata. Peaks lapsed peagi terveks saama, sest Hildal on nõnda palju vaeva olnud, kuna lapsed mitte ühe korraga haigeks ei jäänud, Hilda neid aga öösel valvama peab.

Talv tuli tagasi. Kolmapäeva hommikust saadik on jällegi kerge lumekord maas, kuigi saaniteed tagasi ei ole tulnud. Vahtratest saab ikka veel mahla.

Keilas, 9. märtsil 1930

Viktor on leetrites, eila oli tal kõige raskem päev. Temperatuur ei jõudnud küll 39-nigi, aga poiss oli õige väsinud, nõnda, et ta koguni nuttis. Nägu, ihu, käed-kõik olid leetrite puna täis. Täna on juba parem, kuigi Viktor jõuetu on. Vahetevahel ta siiski mängib juba nukkudega. Sagedasti loevad teised lapsed talle juttu, iseäranis Ellinor. Väike Hilda jälle talitab poissi: annab talle öösetel juua, kui Hilda ise ei juhtu poisi häält kuulma. Haiguse ajal antakse lastele sidrunitest valmistatud limonaadi, sidrunisi on nõnda juba umbes 30 ära tarvitatud, on ju nad ka odavad – suured sidrunid 5 senti tükk. Hilda ja Ellinor käivad juba natuke ka väljas, kooli neid siiski ei ole veel võinud lasta, sest nad köhivad alles leetrite tagajärjel.

Lumekord, mis hiljuti tuli, on jälle kadunud. Lund endisest ajast on veel natuke aias, kraavikallaste varjus, kraavides jne. Põllud ja heinamaad on, niikaugel kui silm ulatab nägema, päris paljad. Keila jõel on jää enamasti veel alles.

Keilas, 10. märtsil 1930

Eila õhtul kell 7 olin Keilas piimatalituse meieri Antoni last ristimas. Olin kutsutud sinna ühes Hildaga, aga Hilda pidi kodus Viktori hoidma ja ei saanud minna. Olin seal ka pidulauas kuni peaaegu kella 11ⁿⁱ. Oli seal enamasti Keila seltskond. Tallinna-Keila suurärimees Tuberg oma abikaasa, kasutütre ja väimehe Kuljusega (viimane on muu seas ka Kaitseliidu ülem Keilas), Tarvitajate ühisuse ärijuht Habel abikaasaga, ühistegelane A. Alter abikaasaga, minu endine rentnik J. Kelement (piimatalituse tegelane) ühes abikaasaga, piimatalituse tegelane Baumann (Keila kuulus näitleja) ühes abikaasaga, ühispanga tegelane Meier abikaasaga, Keila põllutöökooli juhataja Leedu ühes abikaasaga, siis oli veel mõni Keilast, mõni Haapsalu poolt jne. Söödi ja joodi mõistlikult. Olid kõik mõistlikud inimesed.

Kui enne keskööd koju jõudsin, oli Viktoril kõrvavalu. Hilda pani padja kõrva peale ja hommikuks oli kõrvavalu kadunud. Viktori temperatuur oli täna hommikul 37,2. Poiss on ikka veel jõuetu. Kui öösel Keilast koju tulin, oli maa lumest hall ja sadas lund veel juurdegi, kuid täna hommikul sadas vihma, nõnda et meie haned paraadukse juures suplesid.

Keilas, 13. märtsil 1930

Viktorile lubati täna juba voodist üles tõusta. Seega on leetrihaigus meie kodust lahkunud. Eila oli Palvepäev. Et mul peale jumalateenistuse, millest õige suur hulk rahvast osa võttis, ja matuste muud teha ei olnud, siis käisin tütrega õhtupoolikul Kumna pargis jalutamas. Tõime sealt paju – ja lepaoksi urvadega. Lepad õitsevad juba. Eila ja täna puhuvad küll jälle põhjatuuled ja maa on kergelt külmetanud. Täna on kell 11 homm. -2 ½°R. Lastehaiguse algusest saadik on ligi kuu aega möödunud. Aeg on kiiresti kadunud. Ometi nägi Hilda väga palju vaeva, sest ta valvas ööd-päevad laste juures, et nad alati kaetud oleksid olnud, tarbekorral juua saanud jne. Ainult paar päeva aitas teda ka vanamamma, kes väikese Hilda ja Ellinori haiguse ajal Nõmmelt meile sõitis.

Keilas, 15. märtsil 1930

Eila peeti Keila kirikunõukogu koosolekut. Minu mõjul valiti kirikunõukogu esimeheks F. Markus Sauelt. Ma leian, et Markus oleks ainus kohane isik, kes likvideeriks selle, mis Elling omas liig suures heasüdamlikkuses hooletusse jättis. Need asjad on piiskopi võlad. Kui piiskop Kukk Keila kogudusest lahkus, jäi tal hulk regulatiivvõlga saada. Oli koguni niisuguseid maapidajaid, kes üldse ei olnud Kukkele maksnud. Kui Kukk piiskopiks sai, hakkas ta oma saamata jäänud regulatiivmakse Keila koguduse nõukogu käest nõudma. Nõukogu pidi nimelt asjale käigu andma, s.o. võlanõudmised politseile esitama, ja politsei pidi need võlglaste käest sisse nõudma. Nõnda nõuti igatahes hulk võlgu sisse. Aga muist jäi nõudmata, sest korraga tehti uus seadus, mille põhjal politseil ilma kohtuta ära keeldi regulatiivvõlgade nõudmine. Sissenõutud summade kohta oli meil kirikunõukogu otsus, et laekahoidja võtab nad politsei käest vastu ja paneb need summad Tallinna Krediit-Panka hoiule, kuni ükskord terve asi likvideeritud oleks olnud ja piiskop siis lõppeks oma võlad kätte oleks saanud. Saadavaid protsente oleks kasutatud igasugu asjaajamisest tekkinud kulude katteks. Laekahoidja oli seekord minu endine rentnik August Peks, kelle valdamisel olid suured Piepenbergi varandused: Tutterma ja Porga talud, 2-3 maja Keila alevis. Keegi ei saa sellest aga õigetaru, mispärast Peks korraga oli kaelani võlgade sees. Peks sai enese kätte umbes 800 000 marka (täpset summat ei tea siiamaani keegi!) ja kasutas seda raha oma isiklikuks otstarbeks, igatahes panka ta raha ei pannud, nagu küll otsustatud oli. Et Peksi vastu korralikkuse mõttes üldse mitmed kahtlused tekkisid, siis ei valitudki teda enam kirikunõukogu liikmeks, ja tema asemel sai Keila koguduse laekahoidjaks Keila vallavanem, Klooga Kulbi koha pidaja ja poodnik, praegu ka kirikumõisa rentnik Juhan Reinball. Peks jäi varsti pärast laekahoidja ametist vabanemist soojatõppe – siis vabandas ennast, et haiguse pärast kogudusekassat ja piiskopirahasid üle anda ei saa. Peks sai terveks, aga rahasid siiski üle ei annud. Mitmekordse nõudmise peale saadi ometi sügisepoole niikaugele, et koguduse kassa üle anti uuele laekahoidjale. Ligi aasta kulus veel enne, kui Peks andis üle enama jao piiskopirahasid. Enne oli aga palju vaeva nähtud, kui peks nõnda kaugele suudeti viia! Üleandmisel olevat ta „suuremeelselt“ maksnud ka mõnesugust minimaalset protsendi raha. Meie mehed, Elling, Reinball ja Köster, ei julgenud Peksile meelegi tuletada, et raha pidi ju pangas olema ligi 2 aasta kestes ja oleks siis igatahes kaunis ilusa summa protsente kannud! Kui palju aga täpselt veel piiskopirahasid praegu Peksi käes on, ei tea keegi ütelda, sest vastavaid dokumente Peks mitmekordse nõudmise peale vaatamata ära annud ei ole. Igatahes on aga vähemalt mõnikümmend tuhat veel saada. Elling oli liig heasüdamlik inimene ja ei nõudnud kategooriliselt Peksi käest kõige ülendmist. Pealegi usaldati ikka nende suurte varanduste pärast Peksi, mis tal käes olid. Nüüd on aga asi juba niikaugel, et Peksi liikuv varandus on pangavõlgade katteks oksjonil müüdud, liikumata varandus on obligatsioonidega ülemäära koormatud ja tuleb ka müügile jaokaupa. Peks on ise annud valetõotusi ja nõnda teisi usaldajaid sisse vedanud. Kas nüüd puuduolevat piiskopi raha veel võimalik üldse on Peksi käest kätte saada, on väga küsitav asi. Aga see asi peab selgitatud saama, sest piiskop peab lähemal ajal oma raha kõik kätte saama (meie mehed on talle seni 333 000 senti ära maksnud, ka sai piiskop riigi käest endiste mõisate võla, vist umbes 1 miljon senti juba mõne aasta eest kätte). Markust pean praegu kõige kohasemaks isikuks, kes Peksi võlaasja selgitaks ja sissenõudmata piiskopivõlad kohtu kaudu sisse nõuaks. Markus on poolsakslane – ema olevat sakslane olnud – räägib hästi Saksa keelt. Tal on Sauel praegu talukoht. Markus näib mõnesuguse hariduse saanud olevat, igatahes oskab ta asju. Ennemalt on ta mõisavalitseja või midagi sellesarnast olnud. Markus oskab olla kaval ja on ka julge ja mulle on ta paistnud alati korraliku inimesena. Loodan, et ta meie sassiläinud asjad suudab lahti harutada.                                      

                                                                                    ***

Eila õhtul olin Valingu Võibal, kus mälestati Keila seltskonna tegelase Juhan Vinteri surma, mis oli aasta eest. Mind toodi ja viidi vankriga. Juba öösel kella 11 ajal, kui koju jõudsin, oli õhuke lumekord maas. Täna oli juba saanitee! Lumi katab maad igalpool.

Lapsed on terved, aga Hilda on jälle voodis. Üldse olen mures sagedasti Hilda pärast, sest tal on õige tihti  närviline peavalu ja ta saab väga kergesti ärritatud iga tühisegi asja pärast, mis mitte ei ole nõnda, kui tema just tahaks. Jumal ise hoidku ja kaitsku Hildat, et ta peagi täiesti terve oleks! Olen mõnikord päris meeleheitel, sest kuigi ma välispidi olen kõigi nähes rahulik ja tuim, siis ometi tunnen, et mu enesegi närvid on otsas viimase võimaluseni: tunnen lõpmata hingelist valu, valu sõna tõsises mõttes, kui näen oma perekonnaliikmeid millegi pärast kannatavat. Panen tähele, et hallide juuste hulk minu peas kasvab. See tuleb vististi sellest, et iga vähem asi ka mind hirmsasti vaevab. Tahaksin näha enese ümber üksnes sädelevat, naeratavat elu, kuid seda ei ole ju maa peal üldse võimalik kätte saada. Üldiselt pean tunnistama, et elu minu vastu on küll võrdlemisi hea olnud: Hilda ja lapsed on mulle head olnud ja ka muidu mu elu siiamaani olnud ilma suuremate vapustusteta, aga närvid valutavad ometi. Andku Jumal, et suudaksin omaenese tahtmist täielikumalt kaotada, et elaks rohkem Jumala tahtmine minu südames. Siis suudaksin ehk enesest kiirgada lasta sädelevat elu oma ümbruskonna, eeskätt Hilda ja laste peale, ja nõnda tähele panemata jätta kõik, mis elus muidu tunduks vastumeelselt. On tunne, nagu aga oleksin nüüd süüdlane selleski, et Hildal on närvilised peavalud. Ma ei ole küll kellegile elus halba tahtnud teha, aga mõnigi kord on küll sedagi juhtunud, et koguni head teha tahtes olen halba teinud. Nähes aga mõne oma teo halba tagajärge vaevlen ma hingeliselt lõpmata palju. Aga pealt näha olen rahulik, nõnda et mind nii mõnigi inimene peab vististi tuimaks inimeseks, kes oma hingelist tasakaalu iialgi ei kaota. Hilda ütleb mõnikord närvilikul silmapilgul, ma ei armastavat teda, sest ma ei väljendavat oma armastust. Ja ometi kisub minu hing tema poole sagedasti määratu selgusetu hingeline valu, mis just nagu kuuldavalt kisendab: „ Tule ja toeta mind!“ Seda valu ei suuda aimata sagedasti Hildagi, kes muidu sagedasti nii mõnegi hingelise noodi kinni püüab; – muidu ruttaks ta alati minu niisugusel korral laiali sirutatud käte vahele ja toetaks minu valutavat, kuid just sealjuures sügavasti armastavat hinge. See aga, kus valutav hing otsib teise hinge toetust ja sealjuures tahab kõik, mis tal on, heameelega anda sellele toetavale hingele, on küll armastus. Seda ma tunnen aga Hilda vastu väga selgesti, kuid ei oska seda sügavat tunnet sagedasti mitte vääriliselt kirjeldada ega väljendada. Tõesti, ma ei ole ilma kirjanduse paremates teostes mitte seda leidnud, mis ma omas hinges olen tunnud; ei oska aga ka ise seda teistele näidata. Mis see hingeline valu on, mis sagedasti minu hinges ärkab, ei tea ma. Hilda peab seda mõnigi kord enesearmastuseks ja jonnakuseks, kuid see ei ole ta mitte, sest ma olen ennast väga sagedasti mõnestki asjast lahti ütelnud, mõndagi asja enesele keelanud, mida mõni teine tingimata oleks maitsnud. Ka olen sagedasti võrratut valu tunnud eneses, kui ma just oma tahtmise olen läbi surunud, teistele peale surunud. Vanaaegne ütelus on aga: „Inimene, tunne iseennast!“ Pean kinnitama, et sagedasti ennast ei tunne ja ise nõnda enesele mõndagi valu tekitan.

Keilas, 17. märtsil 1930

Täna hommikul telefoneeriti mulle Tallinnast, et Rannamõisa köster Karl Dunkel, kes paari päeva eest viidi Tallinna Keskhaigemajja, seal kõhunäärme põletikku ära surnud. Mind paluti pühapäeval minna teda matma. Keilale on see suur kaotus: Dunkel oli usuinimene ja avaldas enam, kui paarikümne aasta kestes Rannamõisa ümbruse peale head mõju. Keilal oli kerge Ranna köstriametit ülevel pidada, sest Dunkel sai oma peapalga ranna kooli juhatajana, köstriameti eest sai ta aga Keila koguduse käest kõrvalpalga, seni 400 krooni aastas, missugune palk tänavu tõsteti 440 krooni peale. Peale Dunkeli oli Rannas veel orelimängija ametis, kes 120 krooni aastas saab. Kui need kaks palka 440 +120 kr. kokku arvata, siis vaevalt küll saaks köstrit selle palgaga Ranna jaoks, kuna ju korter ja maa seal puudub. Kui Harku vald võtaks Ranna algkoolile kristliku meelega mehe, siis saaks ka Dunkeli järeltulija küsimus kergesti lahendatud, muidu jääks aga Keila kogudusel raske ülesanne lahendada, kes peaks Rannas jumalateenistusi ja mataks surnuid, kuna mina saan ju üksnes 6 korda aastas Rannas käia. Dunkeli perekonnal, mis oli harjunud hästi elama, on nüüd igatahes rasked päevad ees. Järele jäävad vana ema, noor abikaasa ja algkoolis käivad 3 tütart. Neist on kahju, sest vaevalt küll jättis Dunkel mõnda suuremat varandust järele. Minule jääb Dunkelist kõige parem mälestus, sest ta oli alati väga lahke minu ja mu perekonna vastu, kui meie Rannamõisa juhtusime.

                                                                                                                                ***

 Laupäeva õhtul käisid lapsed jälle vannis, Viktor käis minuga. On ikka mõnus asi see vannituba, kus nõnda hea ja soe on olla! Pühapäeval olid lapsed ilusal päikesepaistel lume sees. Kõik kolm kirjutasid lume peale. Oli päris ilus saanitee, mis aga jälle tahab kaduma hakata, sest päeval on päikesepaiste ja hästi soe, nõnda et lumi tee peal sulab.

                                                                                                                                ***

Dunkeli surmasõnume viisin lõuna paiku köster Reinvaldtile, ka telefoneerisin ma kirikunõukogu esimehele Saue vallamajja, kutsudes teda homseks matuste pärast nõu pidama. Homsed ajalehed Tallinnast jõudsid Keila ¾ 7 õhtul ja Keila rahvas luges juba Dunkeli surmakuulutust. Kohe telefoneeris mulle rätsep Ehrmann, arvates, et ma Dunkeli surmasõnumit veel ei olnud saanud, natukese aja pärast telefoneeris ka dr. Greenberg. Kõiki huvitab nähtavasti veel rohkem kui surm see küsimus, keda Dunkelile asemele panna. Ega muu nõu ei aita, kui tarvis Harku vallaga diplomaatiat teha, et nad võtaksid kristliku meelega kooliõpetaja Dunkeli asemele.

Keilas, 20. märtsil 1930

Teisipäeval tuli meile Madise õpetaja Etzold, kes meile ka ööseks jäi. Ta oli tulnud Keila laadale lehma ostma, aga ei olnud osta saanud, sest laadal oli olnud kõigest viis lehma. Etzold tahab kevadil Madise kirikumõisa põllud oma kätte võtta ja muretseb nüüd põllumajanduslikku inventaari, muist ostes, muist oma äia käest Hagerist saades. Etzold rääkis, kuidas ta Madisel mere-pilliroogu niitnud katuste ja loomade jaoks. Et Etzold kehalist tööd armastab ja oskab, siis saab ta Madise kirikumõisa peagi täiesti korda. Kuna ta ise nüüd maad harima hakkab, saab ta enesele Madisel vististi enam-vähem korraliku äraelamise võimaluse. Madisel andvat meri kaht head saaki: pilliroogu põhuks ja katuste tegemiseks ja adru põldude väetamiseks. Nõnda saab kehv põllupind looduse enese käest abi.  Kolmapäeva hommikul sõitsime koos Tallinna. Kui Keila jaama läksime, sadas lund ja meie rõõmustasime, et veel lumeteed saame, Etzold tahtis Hagerist lumeteega viljaseemet tuua, mina lootsin täna (neljapäeval) Maerus haige juures käia ja pühapäeval Rannamõisa sõita võivat. Vanasõna ütleb aga: „Ära hõiska enne õhtut!“ Kui õhtul Tallinnast koju jõudsin, oli lumi peaaegu tervelt sulanud. Täna käisin Maerus vankriga. Ilm oli pilves, aga ei sadanud. Hilda käis täna Tallinnas lava jaoks seemneid ostmas ja jõudis kella viiese rongiga Keila. Ma sõitsin talle vastu, sel ajal oli juba sula lume torm, kuna natuke aega enne seda vihma oli sadanud. Väga vastik ilm oli nõnda täna õhtupoolikul, terav lumi oli silmadele valus.

Üleeila oli Keilas jällegi purjus laat. Olevat mitmed kaklemisest verised olnud ja politsei olevat hulk inimesi vallamajja kinni viinud. Kojusõitvad laadalised kaklesid korra ka kirikumõisa kohal, Lutheri mälestussamba juures, tagudes üks teist rusikatega ja taga ajades, oli 4-5 meest nõnda kisklemas. Laadad on just nagu joomapühad, kus inimeste metsikud instinktid jälle vallale peasevad.

Keilas, 22. märtsil 1930

Eila oli kevadialgus. Öösel enne seda tegi talv nähtavasti veel viimast katset püsima jääda, sest algas niisugune torm, mis jällegi katuseid lõhkus. Torm oli nii kange, et vingus ja kohises meie maja ümber. Eila päeval sadas kange tuulega mõnikord vihma, mõnikord lund. Halva ilma pärast ei julgenud õhtul alevirahvaski kirikusse tulla, nõnda et paastujumalateenistuse pidasin umbes 10 inimesele! Veel täna oli tuul kange, kuid lõunast, oli ilus soe päikesepaiste, vilus oli + 5 ½°R. Lumi sulas suure hooga, nõnda et vähe teda veel leidub mõnes varjulises kohas. Käisin Viktoriga Kumna pargis jalutamas, oli meil õige hea olla. Põldude kohal lõõritasid õige mitmed lõokesed.

Keilas, 24. märtsil 1930

Eila matsin köster Dunkeli. Keilas oli küll armulauapüha välja kuulutatud, kuid selle tähtsa matuse puhul tegin siin köstripüha, kuna armulauale igatahes üksnes mõned inimesed oleksid tulnud, kui neid üldse oleks tulnud. Kirikunõukogu esimees Markus sõitis Sauelt rongiga Keila ja tuli meile, sõitsime minu hobusega Rannamõisa. Ilm oli väga halb, iseäranis teekonna lõpupoole. Sadas kange tuulega sulalund. Lumesadu oli päris tuisune. Kui Rannamõisa jõudsime, olime päris kanged niiskest jahedusest. Ranna koolimaja õues olid mind ootamas üks endine kirikunõukogu liige, vana Kaarel Annus, kes enne Sõrve külas elas, nüüd aga Nõmmel majaperemees on – tema viis minu koti talaari ja raamatutega kirikusse- ja temaga koos oli üks vanamees, kes Dunkeli poolt oli palutud minu hobust viimasel ajal iga kord lahti ja ette rakendama, kui Rannamõisas olin. Seega oli vastuvõtt just nagu siis, kui Dunkel alles elas. Enne kirikusse minekut läksin Markusega koolimajja, kus proua Dunkel meile sooja teed andis, siis läksime läbi metsa kirikusse, nagu ma juba mitukümmend korda olen käinud. Kirik oli puupüsti rahvast täis, kõik ei mahtunudki kirikusse, muist rahvast kuulas jutlust koguni akende juures väljas. Pidasin leinajumalateenistuse. Pärast jumalateenistust oli kohe Dunkeli matus. Dunkeli puusärk oli juba mitu päeva kirikus olnud ja oli ka jumalateenistuse ajal seal, auvahid kahelpool, lilled ka. Kirik oli kõik aeg küünlatega valgustatud, küünlaid oli õige palju üle terve kiriku igasse võimalikku nurka paigutatud. Kirikus pidasin matuse ajal matusekõne kirjasõna üle: „ Ole ustav surmani, siis tahan mina sulle elukrooni anda“. Laulis kirikus koguduselaulu kõrval ka laste- ja segakoor 3 laulu. Pärast minu vaimulikku talitust tulid järelhüüded koolilaste, Keila kirikunõukogu, Harju koolivalitsuse, Harku vallavalitsuse, Harku haridusseltsi, Harku õpetajateühingu, Ranna kiriku ümberasuvate külade j.n.e. poolt, kes kõik pärjad olid kaasa toonud. Keila pärg oli kirikunõukogu õpetaja ja köstri nimel. Kui järelehüüded peetud olid, läks matuserong kirikust välja: eesotsas suur hulk pärgade kandjaid, siis mina, puusärk, Dunkeli omaksed ja rahvas. Ilm oli vahepeal juba üsna ilusaks läinud. Haua juures tehti puusärk lahti ja rahvas käis veel surnut vaatamas. Siis pandi puusärgi kaas jällegi peale ja puusärk lasti hauda. Ma pidasin siis vormiliku matusetalituse, jällegi laulis ka koor, kuna üldist laulu nii hästi kirikus kui ka haual pasunakoor saatis. Haud täideti mullaga ja algas pärgade panek, kusjuures veel paar sõna öeldi Dunkeli elutööd mälestades ja ka lauldi. Umbes kella 4 paiku mindi Dunkeli haua juurest laiali. Vahepeal olin ma kirikus veel 2 surnut matnud. Kella 5 paiku oli Ranna koolimajas proua Dunkeli korraldatud lõuna, millest enam vähem kitsam tutvus-, sõprus- ja sugulusringkond osa võttis. Minu imestuseks oli laual ka vabariigi viin, mida aga mõned nähtavasti hea meelega jõid. Lõunalaual olid esmalt külmad toidud: heeringas hapukoorega, soolatud kilu munaga, keedetud suured kalad, sült jne, siis anti veel klimbisuppi, seapraadi kapsaste ja kartulitega ja teed. Aeti vaikselt, kuid üsna hoolega juttu enam-vähem igapäevastest asjadest. Nutmas kuuldi ja nähti üksnes Dunkeli vana, 79. aastast ema, kes vast poja kaotust kõige rohkem tunneb, kuna lesk ja 3 tütart saavad pensioni, mille suurus olevat 75% isa palgast.

Kell ½ 8 õhtul olin ma juba kodus.

                                                                                                                                      ***

Täna on jällegi päikesepaiste. Tuul on küll kange, kuid ilm on võrdlemisi soe +5°R. Päikesepaistel on päris hea olla. Hakkab kaduma viimane lumi. Tiigi jää on juba üsna abras. Lõokesed, kes eile vaikisid, laulsid täna hoolega.

Keilas, 27. märtsil 1930

Eila möödus 15 aastat meie laulatusest. Mul on praegu käes veel üks laulatuskutse, trükitud, käib järgmiselt:

„ Meie tütre Adele Hilda laulatusest stud.theol. Ado Köögardaliga reedel, 13. Märtsil s.a. kell 5p.l., Filosofi uul. No. 20 palume Teid lahkesti osavõtma tulla.

Anna ja Jaak Kuusik.

Tartus, veebruar 1915“.

Mäletan, et laulatus mõned minutid viibis sellepärast, et oodati minu vanemaid. Minu tädipoeg Hans Jürman pidi mu vanemad Kuusikute korterisse laulatuse määratud ajaks kohale tooma, aga tädipoeg oli neile Tartu linna hakanud näitama, sest minu mamma oli vist esimest korda Tartus; nõnda viibisid nad tulekuga. Laulatustalituse pidas Tartu Pauluse koguduse õpetaja Arnold Habicht 1 Kor 13, 1 üle , missuguse salmi ma ise olin laulatuse laululehele paigutanud. Laulatuselauludeks võtsin „Su järje ette tuleme“ 3 salmi ja „Õnnista ja hoia“ 3 salmi. Need laulud meeldisid mulle seekord kõige rohkem. Laulatus oli Kuusikute korteri saalis. Oli valmistatud loorberipuudest midagi altari taolist, ees oli koguni üks pink või laud seatud põlvitamise jaoks. Habichti laulatuskõne oli ilus, kuid mulle jättis ta pealiskaudse mulje, s.o. ei tunginud just iseäranis hinge. Laulatustõotuse andsin ma südamlikult, ja ma tahan seda ka alati pidada, olen ka pidanud, nii palju kui ma olen osanud. Mäletan, Hilda vend Paul pahandas pärast kergelt Hildaga, see olevat vaikse palve ajal liiga sügavale kummardunud, mis ei olevat temale head muljet jätnud, kuna minu pika, Hilda lühikese kasvuga on. Laulatuseks kingiti meile hõbedat, üks sulepadi, üks kohvikann, 1 põrandavaip (viimane minu vanematelt), 1 teppich oli laulatusaltari põrandal, Hilda vanemate ostetud, see jäi ka meile. Asjad, mis meile kingiti, tekitasid meis niisuguse tunde, nagu oleksime Kröösused olnud. Oma papa käest sain 200 rubla, millega võisin siis esialgu muretult elada. Korter oli meil võetud Tähe tän 88, üüri maksime midagi nii 10 rubla kuus. Oli meil 2 tuba ja köök. Pärast laulausetalitust oli Hilda vanemate poolt korraldatud ka pidusöök. Oli meie laulatusel minu ülikoolisõpru, muu seas Bernhard Leib, praegune Otepää õpetaja Lauri, advokaat Jüri Parik. Ei mäleta enam, kes seal veel kõik olid. Hilda poolt olid mõned tema sõbrannad preilid. Oli Hilda sugulasi hea hulk. Umbes kesköö ajal lahkusin Hildaga oma korterisse, mille sisseseade Hilda vanemad olid muretsenud. Pulmavõõrad olid jäänud nii umbes kella 7 ni hommikul, kuna nad ei olnud tähelegi pannud meie puudumist. Hommikul sõitsin voorimehel Hildaga päevapiltniku juure. Meie korter oli lillelõhna täis esimestel päivil, sest Eesti Üliõpilaste Seltsi kaasvõitlejad olid meile ilusa lillekorvi kinkinud. Mäletan veel , kuidas vist teisel päeval pärast oma ühiseelu algust Hilda hakkas suppi keetma. Ta oli ennemalt kunagi keedukursusel olnud ja arvas, et kokakunsti hästi tunneb, kuid vaatamata minu abi peale saime ikkagi puljongi asemel pudru! Aga hiljem õppis ja harjus Hilda ära nõnda, et ta väga hästi oskab keeta ja küpsetada. Üldse on Hildal osavust iga asja jaoks, nõnda, et vaevalt mõnda keerulist asja leidub, mida tema parandada ei oskaks. Ka on ta 15 aasta kestes meie kodu osanud üsna ilusaks ja mugavaks teha.- Tahame aga oma 15. aastast abielu kestvust alles pühapäeval mälestada. Eila oli ühtlasi ka väikese Hilda 12. sünnipäev, aga sedagi peame õieti pühapäeval. Väike Hilda sai eile kingituseks kuldsõrmuse. Hildale ostsin eila Tallinnas, kus meie mõlemad käisime, ühe roosipõõsakese.

                                                                                                                               ***

Tallinnas peatusime eila jällegi Hilda venna Eduardi pool, kus meie ka lõunat sõime ja õhtupoolikul teed jõime. Käisin hommikul, kus mul vaba tund oli Hildaga ka turul. Ostsime kala. 15. pulmaaastapäeva puhul ostsime peale pikema vahaeaja jälle ühe suitsetatud angerja, mis natuke üle naela kaalus ja 175 senti maksis. Ka suitsetatud haugi ostsime ühe kilogrammi a 125 senti ja suitsetatud kilusid 200 tükki 90 sendi eest. Pärast ostis Hilda veel kaks väikest karpi silmusid ühest suuremast kauplusest. Muidugi tõi Hilda ka shokolaadi kompvekke, mida meie lapsed jaokaupa küll pea iga päev on saanud.

                                                                                                                                ***

Eila oli ilm üsna ilus ja päikesepaisteline, oli seda ka täna enam-vähem. Ometi täna hommikul oli lumi maas; kõik oli lumest valge. Keskpäevaks oli aga lumi jällegi sulanud. Vahtrad jooksevad ikka veel mahla. Käisime paari päeva eest vaatamas, kas sinililled juba õitsevad, kuid leidsime üksnes nuppusid alles, mõnes kohas olevat neid juba olnud.

Keilas, 28. märtsil 1930

Täna hommikul oli jällegi paks lumekord maas. Enam jagu lund sulas hiljem päikese paistel jälle ära, mõnes kohas täiesti; varjulistes kohtades jäi teda igatahes veel sulamata. Käisin lõuna paiku Viktori ja Ellinoriga Keila alevis. Ellinor jäi hommikul kõhuvalu pärast kooli minemata ja läks lõuna ajal siiski klaveritundi. Käisin alevis muu seas ka köstri pool, kes ütles, et dokumentide põhjal Peksi käes piiskopi regulatiivrahasid õnneks ainult paarteistkümmend tuhat senti olevat. Jumalale tänu, et nõnda kergesti peaseme. Võib olla läheb korda sedagi raha veel kätte saada.

                                                                                                                             ***

Tunnen enese kaunis väsinud olevat ja ootan igatsusega koolitöö suvist vaheaega. Koolitöö väsitab mind ikkagi väga, kuigi ma kõigest kaks päeva nädalas Tallinnas käin. Kogudusetöö, mis küll palju suurem on, ei väsita mind mitte nii palju.

                                                                                                                            ***

Hilda külvas täna lavasse reediseid ja salatit. Mõned lille -ja kurgiseemned on tal juba vast nädalipäevad kastides akna peal idanemas. Hani on juba pool tosinat mune munenud. Kanad munevad juba tükk aega, kuigi vähevõitu. Pardid ei mune veel. Niisugused asjad kõik, mis kevadit meele tuletavad, kütkestavad meie kõigi meeli muidu ühetaolises maaelus. Ootan aega, kunas saaksin juba kas spinningu või õngega jõest kalu püüda.

Keilas, 30. märtsil 1930

Eila pärast lõunat sõitis siia Hilda vend Eduard oma vanema tütre Galjaga. Täna pidi sõitma proua Sternfeldt oma poegadega ja vast ka õp. Kubu proua oma poegadega. Korraga jäi väike Hilda eila õhtupoolikul haigeks. Tal on peavalu. Temperatuur oli eila õhtupoolikul üle 38, õhtul juba 39,6, täna hommikul üle 38. Hilda telefoneeris sellepärast Tallinna proua Sternfeldtile, seal arvati paremaks täna mitte tulla. Väikese Hilda tuju on küll hea ja nüüd hommikul kell 9, ei ole tal ka peavalu enam, aga sünnipäeva pidamine suuremas ulatuses jääb nüüd küll ära õhtul.

Hommikul anti Hildale pool pulbrit peavalurohtu, Hilda higistas ja temperatuur langes tal 37,6 peale. Tuju oli tal hea ja ta palus mammat, et see proua Sternfeldtile uuesti kõlistaks, sõitku ta lõuna ajal ikkagi siia. Hilda kõlistas, kuid väikese Hilda temperatuur ületas peagi jälle 39. Siis kõlistas Hilda uuesti Tallinna, et Sternfeldtid ei sõidaks. Hilda kutsus dr. Greenbergi haiget vaatama; tohter midagi kindlat küll ei leidnud, kuid lasi piirituse kompressid kaela ümber panna, et vast on angiina, aga võib olla ka sarlakid kergel kujul. Hilda aga teatas Keila lastele, kes väikese Hilda sünnipäeva pidid pühitsema tulema, et nad ei tuleks, ka Välidele, kes tänaseks siia olid kutsutud. Hilda oli küll hulk kooke küpsetanud ja muid toitusid valmistanud, et siis väikese sõbraliku seltskonna keskel meie 15. aastast pulmapäeva ja Hilda 12. sünnipäeva pidada, aga haigus tuli ootamatult. Väike Hilda tuli eila koolist ja ütles, et pea valutab. Ometi läks ta veel Galja ja Ellinoriga sinililli korjama – nad said 6 sinilille, kuid koju tulles pidi ta varsi voodisse heitma. Jumal kaitsku ja hoidku väikest Hildat, sest ta on seni olnud väga hea laps. Hilda on väikest Hildat sagedasti omaks heaks abiliseks nimetanud, sest väike Hilda talitab muu seas ka Viktori, nagu oleks ta talle ema. Küll oleksin rõõmus ja Jumalale tänulik, kui väikesele Hildale ei tuleks mõnda kardetavat haigust, vaid ta ennem peagi jälle terveks saaks. Homme hommikul vast jõuame selgusele, mis haigus tal on. Hea on, et vanamamma Nõmmelt eila lõunase rongiga ka juhtus meile sõitma; nõnda on Hildal natuke kergem.

Väike Hilda oleks aga täna nii hea meelega oma sünnipäeva pidanud. Muidugi lootis ta ka üht ja teist kingitust veel saada. Onu Eduard tõi väikesele Hildale kingituseks kuldprossi; muidugi oleks mõni külaline, kui ta oleks tulnud, veel üht või teist kaasa toonud. Aga mitte üksnes kingitused ei oleks rõõmustanud, vaid hea oleks olnud ka teiste lastega koos mängida, jooksta, kohvi juua, kooke süüa jne. Igatahes oleks ilus sünnipäevapidu jäänud mälestusse nagu mõni kuldasi. Nüüd ei saanud väike Hilda rohkem midagi, kui seda, et onu Eduard ja mina tema hommikul tõstsime voodiga kabinetti päikese kätte; ja rõõmus oli Hilda meel, kui mamma ometi telefoneeris Tallinna ja proua Sternfeldt otsekohe oli valmis sõitma, kuid siis tõusis jälle temperatuur. Tänavune talv on meil seega olnud rikas haigustest: tuulerõuged, leetrid, nüüd jälle haigus. Iga haigus tekitab aga ka palju muresid ja palju kartust. Jumal varjaku meie lapsi ja lasku neid elada!

Keilas, 31. märtsil 1930

Kell saab ½ 4 hommikul. Dr. Greenberg on siin. Väikesel Hildal hakasid karmbid peale käima ja ta sonib. Greenberg rahustab küll, kuid Hildal ja mul ei ole enam lootust, et väike Hilda ellu jääb. Võib ju ka viimaks peapõletik olla ja siis oleks otsas kõik. Greenberg arvab küll, et vast sarlakid on. Hilda nägi mõne nädali eest unes oma surnud isa ja see olevat talle ütelnud, et väike Hilda sureb ja Hilda kardab selle koleda unenäo pärast. Mulle oleks väikese Hilda kaotus küll väga raskeks löögiks. Palusin kogu öö südamlikult Jumalat, et ta aitaks. Jah, mu tänu oleks Jumala vastu küll piiritu, kui mu armas laps veel peaseb ja terveks saab. Jumal, aita ja kaitse väikest Hildat!

 Kell ½ 5 õhtul.

Hommikul tellisime Tallinnast kinnise auto ja viisime väikese Hilda nii umbes kella ^9ks Tallinna. Diakonissi haigemajja paigutasime väikese Hilda. Mida kartsime, seda ka oli: väikesel Hildal on raske peapõletik. Kutsuti selle haiguse eriarst dr. Lindeberg. See vaatas ühes dr. Hoffmanni ja paari teise arstiga väikese Hilda läbi. Mulle ütles ta: „ Ei ole lootusetu. On hea lootus, et laps täiesti terveks saab. Paremus on siin see, et põletik ei ole tuberkuloos alusel. Kuid haigus on väga raske. Kindlat ei tea esialgu midagi ütelda!“ Ma sõitsin koju lõunase rongiga. Linnas kõlistasin Leibi juurest Hilda venna Eduardi ja Paulile, Sternfeldtile ja kooli. Kooli teatasin, et oma lapse raske haiguse pärast ei saa sel nädalil tunde anda. Hilda vend Eduard ja ta abikaasa Niina olid kohe rutanud haigemajja ja hoolitsesid südamlikult kõige tarviliku eest; ka ühe halastaja õe muretses Niina ja see õde on nüüd alaliselt haige juures. Väga rõhutud meeleolus sõitsin ma koju. Praegu kõlistas Eduard, et väikesele Hildale oli midagi sisse pritsitud ja krambid kadunud, kuid meelemärkust ikkagi ei ole. Dr. Hoffmann oli Hildat rahustanud ja ütelnud, et lootust paranemiseks on. Mina ise olen küll meeleheitel. Tulevad meele nüüd kõik need silmapilgud, kus väike Hilda hea oli mu vastu. Kui sagedasti võttis ta mul saapad hea meelega jalast, kui mõnikord väsinult koju tulin! Kuidas oli ta alati valmis hoolitsema Ellinori ja iseäranis Viktori eest. Veel laupäeval koolist koju tulles kandis ta Ellinori raamatuid. Mul on kahju nii lõpmata, kui mu armas vanem laps, kes 12 aastat eest ristiti sel ajal, kus esimesed lilled õitsesid, nüüd sureb peaaegu niisamasuguste lillede tulekul. Olen tõotanud Jumalale, et enese hoopis paremaks muudan, kui Jumal mu lapse nüüd veel peastaks! Halasta, armuline Jumal!

Keilas, 1. aprill 1930

Tulen jällegi Tallinnast. Väike Hilda on ikka alles ilma meelemärkuseta. Tohtrid ei looda enam ellujäämist, sest Hilda südametegevus tahab lõppeda. Jeesus ütles: „ Paluge, siis peab teile antama, sest kes palub, see saab. Mis teie iial palute taevase Isa käest minu nime, seda peate teie saama!“ Olen nüüd palunud seda ütelust kindlasti uskudes. Kui taevane Isa mu palvet ometi ei kuule ja minu tütart terveks ei tee, siis vist muutub loomusunniliselt mu ilmavaade ja siis oleks mul elu palju-palju raskem. Oh mu armas laps! Viimati nägin teda meelemõistuse juures ja üsna rõõmsalt pühapäeval, kui kirikusse läksin: tõime Eduardiga väikese Hilda Viktori voodis kabinetti päikese kätte. Kui kirikust koju tulin, oli väike Hilda juba raskesti haige, ja õhtul või öösel kadus ta mõistus. Jumal, näita nüüd oma jõudu!

Kui ma linnas olin väikest Hildat vaatamas, siis olid seal ka proua Niina, tädi Alide, preili Arro. Kõik nad nutsid. Niina tahtis Galjaga minna veel vene kirikusse, et seal väikese Hilda eest palvetataks. Suudlesin veel oma armast last ja Hildat. Eduardi juures sõin lõunat. Nad on minu vastu väga head ja kaastundlikud. Mul on hirmus kahju ka Hildast, kelle emasüda on ju nii murtud. Tuleb mulle meele kõik, kus ma olen Hildat kurvastanud nii mitme asjaga. 15 aastat on ta tõesti ennastsalgavalt minu ustav eluseltsiline ja abikaas olnud. Ta on minu elu osanud nii mitmetpidi heaks teha, aga mina olen kõik seda nagu iseenesest mõistetavat asja maitsnud ja ei ole osanud Hildale vääriliselt selle eest tasuda, nõnda, et ta tõesti minu kõrval vähe rõõmupäivi on tunnud. Ja nüüd on saatus nii halastamatu, et ta ema käest tütre ära kisub! Oh kuidas igatsen ma nüüd olla Hildale hea, et teda mitte ühegi asjaga enam kurvastada! Jumal, halasta mu vaese, õnnetu Hilda peale ja jäta tema hea emasüda murdmata: tee väike Hilda ometi terveks!

Keilas, 2. aprillil 1930

Kuidas võisin ma üldse paluda, et Jumal meie peale oleks halastanud, kui ta omaenese pojalegi armu ei andnud? Olen käinud just nagu tulest ja veest läbi neil päevil. Täna hommikul kella kuue ajal – olin peaaegu terve öö oodanud – kõlises telefon. Oli Hilda õde Alide, kes ütles: „ Hilda tahab sinuga rääkida!“ Nuttes ütles Hilda: „Meie väike Hilda on surnud. Eile õhtul kell 11 suri…“ Hilda tahtis, et ma oleksin kohe Tallinna sõitnud ja tema ülejäänud lapsed ühes vanamammaga tema juure toonud. Otsekohe teatasin vanamammale, kes minu ja lastega ühes toas magas, et Hilda surnud on. Seda kuulsid ka lapsed ja tõusid otsekohe üles. Tükk aega enne kodust ärasõidu vajadust olid kõik riides ja söönud. Kell ¾ 9 olime linnas. Alide ja Galja olid meil vastas. Sõitsime autoga Eduardi korterisse. Otsekohe hakkasin telefoneerima: õp. Sternfeldtile, et ta pühapäeval Keila matma tuleks, Paulile, et ta täna Diakonissi haigemajas puusärki oleks pannud, Sommerile , et ta oleks osa võtma tulnud, direktor Kuksile, et ma ka tuleval nädalil kooli ei tule, Leibile jne. Eduard kõlistas puusärgi pärast. Ma kõlistasin Keila köstrile. Proua Niina, Alide, Galja, Eduard – kõik hoolitsesid kõige tarviliku eest. Puusärk maksis 80 krooni, ilus, valge kirst. Hilda oli väga murtud. Eduardi juures saadeti ta 2 korda vanni, mina käisin üks kord – nõnda rahunesime natuke. Lõunat sõime Eduardi juures. Galja nuttis sagedasti, teised lapsed aga mängisid rõõmsasti, alles kodus õhtul oli Ellinor tõesti pisarateni kurb, et Hildat enam ei olnud. Kell 6 õhtul oli puusärki panek Diakonissimaja kirikus. Ametitalituse pidas minu naisevend Paul. Hilda puusärk oli altari ees, lilled kõrval. Õp. Sommer prouaga oli toonud elavatest lilledest pärja, teised osavõtjad tõid hulka elavaid lilli ja panid need puusärki Hilda peale, nõnda, et Hildake päris lilledega kaetud sai. Leinatalitusele olid ilmunud: piiskop Kukk, õp. Sommer abikaasaga, muidugi ka Pauli abikaasa Vendela, proua Sternfeldt, proua Simsivart, proua Kubu, konsistooriumi sekretäär O. Villa ühes prouaga, Medea Taube ühes emaga, preili Kallion, preili Arro, Eduard oma proua ja tütre Galjaga, Alide, Bernhard Leib, vanamamma. Paul pidas ilusa kõne. Ta rääkis väikesest Hildast, kes oli andekas, teiste laste aitaja, nagu oleks ta ema olnud, nüüd tuli surm nagu oleks kandlekeel katkenud selles armastuses, mis ühendab mind Hildaga ja mille avalduseks oli väike Hilda; nüüd on aga väike Hilda Jumala juures, kus ei ole enam ühtki vaeva ega hädaohtu. Peaaegu kõik osavõtjad nutsid. Ka mina ei suutnud pisaraid mitte alati tagasi hoida. Oli ju väike mu esimene laps ja ta oskas minust iga asja poolest aru saada. Hea laps pidi varakult surema… Kirikust aitasin mina ise väikese Hilda välja kanda. Mahutasime puusärgi lahtisele sõiduautole, ma asusin puusärgi kõrvale ja nõnda sõitsin oma armsa tütre elutu ihu kõrval Keila. Teise autoga sõitsid: Hilda, lapsed, vanamamma ja Eduard. Kell 8 õhtul olime Keilas. Kiriku juures ootas hulk rahvast. Kiriku mäel juba hüüdsid naised; „Väikest Hildakest viiakse!“ Kirik oli elektritulede säras, altari ees olid ka leinalühtrid küünlatega. Mehed tõstsid puusärgi autolt maha ja panid surnuraamile ning kandsid kirikusse altari juure. Seadsime lilled, mis pottides olid puusärgi kõrvale. Ma lasin laulda 2 salmi „Isa, mu eest muretse“ ja palvetasin Meie Isa. Rohkem ma ei suutnud. Köstri kätte andsin veel laululehtede kava Hilda pildi klischeega. Eduardi, köstri ja alevivanemaga koos vaatasime veel matuseplatsi, mis saab minu perekonna jaoks kiriku seina ligidale, Holtzide matusepaiga lähedusse. Holtzi ja minu vahel on kiriku küljeuks. Eduard sõitis õhtul autoga Tallinna tagasi. Väike Hilda on siis Keila kirikus altari ees kuni pühapäevani. Ööseks jäi põlema altaril ja 2 kroonlühtril tuli. Hildat liigutas väga soe osavõtt Keila rahva poolt. Kodus ütles ta, et ta haigemajas palunud Jumalat, nähes väikese Hilda raskeid kannatusi, et ta rutem ära võtaks. „ Ma andsin ta hea meelega Jumalale!“ Oh mu vaene naine! Ta kannatas nii palju, palju! Ometi suudab ta olla väga hea meie vastu, kes meie talle järele oleme jäänud. Hilda vend Eduard ühes oma perekonnaga on tõesti liigutavalt head olnud meie vastu. Suudaksin ka mina hea olla nende vastu, kes mu raskel tunnil mind on südamliku osavõtuga püüdnud lahutada. Valus on küll mu südamele, et mul ei ole enam mu väikest Hildat, kes sagedasti oli mul kaasas siin ja seal, aga pean alistuma väele ja võimule, mille vastu ükski inimene parata ei saa. Korra lehitsesin oma päevaraamatut ja arvasin, et tänavu tuleb vististi ilus suvi, kuid mulle juhtub jälle mõni asi, mis mind ei lase ilusast suvest täit rõõmu tunda. Nüüd on see käes. Tütar, kes suvel minuga kalu õngitses, ei saa seda iialgi enam teha.

Keilas, 4. aprillil 1930

Meid vaevab küsimus: kuidas jäi küll väike Hilda haigeks? Laupäeval tuli ta koolist koju ja kaebas peavalu peale. „Poisid põletasid koolis liimi – vist see hakkas pähe!“ ütles ta ise. Arvates, nagu oleks tal parem, tahtis ta Galja ja Ellinoriga välja minna. Ma kutsusin Eduardi: „Läheme meie ka välja!“ Hõikasin väikest Hildat: „Meie tuleme kaasa!“ Harilikult oli ta väga rõõmus, kui mina temaga kaasa läksin, kuid seekord ütles ta, et meie võime välja minna, kuid tema tahtvat üksinda minna. Kui Eduardiga uksest väljusin, nägin, kuidas väike Hilda, Galja ja Ellinor kõrvuti läksid karjamaa poole – esimesi sinilillekesi korjama. Tagasi tulles pidi väike Hilda juba voodisse heitma. Arvasime, et väike palavik on, mis peagi möödub, kuid ka pühapäeva hommikul oli palavik. Siis läks, nagu olen kirjeldanud. Nüüd tunneme suurt puudumist. Lahkumisevalu täidab meie südameid ja see on nii tuntav, nagu oleks üks tükk meie südame ligidalt lõigatud. Meie mõtted ei saa teisiti, kui keerlevad ikka väikese Hilda ümber. Ma näen teda ühtepuhku enese ees rohekas palitus halli karvakraega, punane müts peas, nagu ta viimati koolis käis, kus ta oli hoolas õppija. Kui ta öösel vastu esmaspäeva sonima hakkas, siis rääkis ta ikka nõnda, nagu oleks ta koolis olnud, kus poisid teda nähtavasti palju tülitasid. Ta hüüdis: „ Jätke mind rahule! Ärge tüüdake mind!“…Ta ei tunnud enam oma ümberolijaid, pidades dr. Greenbergi tante Alideks. Veel vastas ta küsimuste peale, kuigi vastuse tõe suhtes kahelda võis, s.o. kahelda selles mõttes, et kas väike Hilda enesele veel aru anda oskas. Aegamööda kadus ka see vastamine. Tallinnas oli kuulda veel üksikuid sõnu, laulmist, siis ainult rasket ohkamist, mis veel harva tuli raske palaviku käes oleva surija lapse suust, kuni ükskord minu armsa naise juuresolekul, kelle kannatlikkust ma täiseti imestan, ka viimsed ohked ja hingetõmbused kadusid ja väikese Hilda parem käsi, mis palaviku ajal ühtepuhku tõusis, mitmesuguseid ringe õhus keerutas ja siis jälle vajus, liikumatult paigale jäi ning halastaja õde väikese Hilda silmad, millest pisar jooksis pisara järele, igaveseks ajaks kinni surus… Nüüd on mälestused. Käisin Hildaga eila hommikupoolikul kirikus. Võtsime puusärgi lahti, Hilda pesi surnut piirituseveega, päevapiltnik Kulp tegi minu palvel ülesvõtteid, mida ma ise praegu ei suuda teha. Kastsime lilli, mis väikese Hilda jaoks. Pärast käis vanamamma kirikus ja näitas väikest Hildat Keila algkooli õpilastele ja õpetajannadele, kes Kirikusse tulid pärast koolitunde. Õhtu eel käisin mina veel kirikus. Õhtupoolikul viisin Hilda sinililli korjama sarapuu võsastikku mäekallakule Keila mõisa maale, endise kirikumõisa maa piiri ääres. Silmi tungisid vägisi pisarad, sest olin seal oma lastega iseäranis just ka väikese Hildaga sagedasti käinud sinililli korjamas – seal korjas mu kadunud laps ka viimast korda sinililli omas maises elus-;olime seal pähklaid korjanud, keppe lõiganud sarapuudest, lamanud, jooksnud. Olime rõõmsad. Nüüd on ütlemata valus neis kohtes, kus väike Hilda oli rõõmus ja õnnelik omas lapselikus muretuses. Käin sagedasti lastetoas, kus väike Hilda ja Ellinor õppisid. Veel on tema raamatud laua peal ja riiulil, nagu nad olid, kui väike Hilda alles elas. Võtan kätte tema kirjatööde vihud, loen sealt seest, mida väike Hilda vabalt on fantaseerinud mõne antud pealkirja alla. Siis tundu, nagu elaks alles mu armas tütar, kes nõnda sagedasti minuga kaasas oli, minu ülesandel üht ja teist täitis. Osa vaimu on neis kirjatöödes juba veel meie juures. Tahan mõned kirjatööd aegamööda siia ära kirjutada. Hoian kõik väikese Hilda vihud alles kuni oma surmani, kui mõni õnnetus neid ei hävita. Minu armas abikaas kannab nüüd hõbedast käekella, mis oli väikese Hilda oma ja mis talle palju rõõmu tõi, ühel sünnipäeval, kus ta selle sai. Oleme omas magamistoas ja hommikuti just nagu ootame väikese Hilda tulekut: veel reedi hommikul käis ta meile ütlemas, et Ellinor kõhuvalu pärast koju jääks. Aga Hildat ei tule iialgi enam sellest uksest. Söögilaua juures istudes tuleb meele, kuidas väike Hilda seal istus. Olgu mis taht seisukord – ikka lähevad mõtted jälle tema peale. Kevad on käes. Väike Hilda ei armastanud talve ega lund. Lumeta tali rõõmustas tead, ta ütles mulle mitu korda: „Peaks see tali tulemata jäämagi! Nii on praegu väga hea!“ Vahtramahla joome – meele tuleb, kuidas väike Hilda seda ikka jaotas suutäite kaupa Ellinori ja Viktoriga, tahtes, et igaüks oleks õiglase osa saanud ja pakkudes ikka ka mulle ja Hildale. Ei tunne praegu rõõmu ei kevadist ega soojast päikesepaistest, sest Hildat ei ole. Kui ma suvel läheksin suplema jõe ääre, siis tuleb tingimata väike Hilda meele, kes seal suples ja minu juures sagedasti viibis, kui ma vähki püüdsin. Lähen ma kirikusse, siis tuleb meele mõnigi kord, kus väike Hilda, kas jõululaupäeval või mõnel teisel päeval kirikus istus. Vahetevahel tuletab mulle väikest Hildat meele mõni hea inimene, kes oma kaastundmust avaldab. Täna tegi seda telefoniga isegi Joa vürst Volkonski, kes muidu küll minuga tuttav on, kuid perekondliselt meiega läbi käinud ei ole, väikest Hildat ta siiski ükskord Joal ühe lapse ristimisel nägi. Sõidaksin ma suvel oma endisesse koju Viljandimaale, siis on sellegagi lõpmata palju mälestusi väikese Hildaga ühendatud. Peaaegu terve minu iseseisev elu on väikese Hildaga ühendatud. Tõesti, mul on niisugune valu südames, et võimalikul korral läheksin väikesele Hildale järele, kui võimalik oleks aga temaga nagu isikuga veel kokku saada, vaatamata selle peale, et ma väga armastan ka oma ülejäänud lapsi ja Hildat, kellele minu elu küll väga tarvis läheb igapäevase leiva saamise mõttes!

Kirjutan siin ära ühe väikese Hilda kirjatöö neljapäevast, 23. jaanuarist 1930 :

                                                                       „ Koer.

Meil oli pruun väike koer. Ta oli hea koer, suuremat kasu tast ei olnud, sest, et ta peaaegu igaühe vastu väga lahke oli. Alati, kui ta mind nägi, jooksis tema minu juurde, ja haukus rõõmsalt minu ümber. Temast ei saanud muidu lahti, kui et pidi tuppa minema. Mina ei tea, miks ta iialgi tuppa ei tulnud. Ta oli suuremjagu päeva õues. Aga, kui ta süüa tahtis, siis läks ta kööki. Ööseti magas ta meie hobuse juures tallis. Vahel mindi hobusega sõitma, ja koer oli alati kaasas.

Pisikese kutsikana toodi see koer minule. Ma olin alles kahe – kuni kolmeaastane. Õde oli umbes aastane. Ühel veebruarikuu õhtul tuli minu onu meile võõrsile. Ta tõi meile selle koera. Meie kartsime siis koera.

Koer kasvas kiiresti. Järgmisel suvel sõitis papa Keila alevisse *) ja Fiksi, nõnda oli meie koera nimi, läks kaasa. See oli talle õnnetuseks. Ta jäi auto alla. Viimaks sai ta terveks. Kaua aega oli ta elu ja surma vahel. Sellest ajast peale haukus ta autode ja jalgrattasõitjate peale. Õnnetusi talle siis palju ei juhtunud, aga jalgrattasõitjaid on ta küllalt kraavi ajanud. Kuid sellel sügisel jäi ta auto alla ja surigi. Praegu oleme ilma koerata.“

*) Peaks olema Saku jaama

                                                II.

Neljapäeval, 9.j aanuaril 1930 kirjutatud :

                        „ Kuidas möödusid minu pühad.

Minul möödusid pühad päris hästi. Jõululaupäeval ei saanud ma kirikusse minna, sellepärast et väga tuuline külm ilm oli. Teised olid kirikus, aga õde, vend ja mina olime üksi kodus. Õhtul, kui vanemad kirikust koju tulid, tulid nendega meile võõrad. Varsti peale vanemate koju jõudmist panime küünlad kuusel põlema, saime ka kingid kätte. Mina sain kaks ilusat juturaamatut, mis mul juba mitu korda läbi on loetud, ja veel mõnedki vähemad asjad. Mul oli hea meel kingituste üle.

Esimesel pühal pidid meile võõrad tulema, aga jäid siiski tulemata. Kõige lõbusam oli aga siiski kolmas püha. Meile tulid mitmed kooliõed. Meie mängisime palju mänge, muusaes ka „kas kingsepp on kodus“  ja „peitust“. Peituse mängus peitis üks kooliõde ennast kuskile ära ja ma ei leidnud teda enne üles, kuni ta ise välja tuli oma peidukohast. Kui meie küsisime, kuhu ta ennast peitis, ütles ta : „Miks ma peaks ütlema? Kui ma ütleks te leiaks mind säält järgmine kord kohe üles“. Niipalju kui tema käest seda küsiti ei ütelnud ta seda meile. Õhtul kui nad meilt ära läksid, olime väga kurvad.

Järgmisel päeval tuli üks kooliõde ja kutsus jää peale. Me läksime ja võtsime uisud ühes. Et meil aga plekid saabastel all ei olnud, ei saanud me uisutada.

Aga järgmisel päeval pani üks lahke vanamees mulle plekid alla ja ma sain uisutada. Elli ei saanud aga veel uisutad, sest temal olivad saapad ilma plekkideta.

Kui tema saabastel plekid alla olid, läksime parimate lootustega teele. Suur oli meie pettumus! Kui jääle jõudsime, oli vesi jääl. Õde kukkus ja tilkus veest. Ma kukkusin jälle maa peale ja lõin jala hirmus valusasti ära.

Vana aasta õhtul olin kuni kella kaheteistkümneni üleval uut aastat vastu võtma. Minule jätsid pühad kõige parema mulje. „

                                                                                ***

„Päevalehe“ 3. aprilli numbris avaldasin järgmise kuulutuse: „Jumala tahtmisel kutsuti ära raske peapõletiku tagajärjel meie armas, hea, unustamatu, kannatlik tütar, õde ja lapselaps

                                                                    Hilda Köögardal.

Sündis Valgas 26. märtsil 1918.a., suri Tallinnas diakonissi haigemajas 1. aprillil 1930.a. kell 11 õhtul. Maetakse Keilas 6. aprillil 1930.a. Joh. 13,7.

Sügavas leinas vanemad, õde, vend, vanavanemad ja omaksed. „

Hildat liigutas väga sellessamas numbris ilmunud teine kuulutus, mis oli meile üllatuseks:

    „Lühikese, raske haiguse järel uinus igavesele unele 1. aprillil kell 11 õhtul meie kallis, väike lapselaps ja õetütreke

                                                              Hilda Köögardal.

      Sügavas kurbuses vanaema, ins. Eduard Kuusik perekonnaga ja Alide Kuusik. „

„Päevalehe“ juures lasime teha klischee väikese Hilda pildist. Nõnda saame pildi laululehele matusetalitusel.

Väikese Hilda surma pärast jätan pidamata tänaõhtuse jumalateenistuse Keila kirikus. Õhtul lähen Hildaga veel väikest Hildat vaatama. Praegu kõlistas Keila värvimisvabriku omaniku Hermanni proua, avaldas kaastunnet, nuttis väga haledasti ja soovis veel kord väikest Hildat näha saada. Lubasin talle teatada õiget vaatamisaega.

Köögis valmistatakse matuste vastu. Eila sai sellepärast siga tapetud. Tehakse seega nõnda , kui harilikult. Aga väikest Hildat, keda väga huvitasid igasugu ettevalmistused, ei ole enam! Üks kask raiuti kiriku juures väikese Hilda pärast maha: kask kasvas meie matuseplatsil ja oleks olnud tüliks. Kella 7-8 õhtul oli Hilda jällegi kirikus. Hulk rahvast oli jällegi kirikus väikese Hilda kirstu ümber. Hilda jäi kirikusse, mina läksin päevapilte vaatama, mis Kulpil juba valmis olid tehtud; ka võtsin köstrimajast hulk väikese Hilda matmise laululehti kaasa. Oli jällegi uusi lilli toodud väikese Hilda kirstu juure. Nägin mitmeid naisi seal nutmas. See osavõtmine, mis siiamaani väikese Hilda surmast on olnud, just nagu rahustaks mind, kuid sealsamas on uuesti selgelt minus teadmine: mul ei ole enam seda last, kes minu soove alati oli valmis täpselt täitma. Oh oleks see tõesti tõde, et isiklik elu pärast surma edasi kestab ja meie oma armsatega veel kokku saame – küll on vaigistav see asi! Köster A. Reinvald on palju hoolt ja vaeva näinud, sagedasti väikese Hilda pärast kirikus käies – elektrit süütamas, kustutamas jne. Koju tulles leidsime teelt ühe mehe askeldamas oma pooleksläinud töövankri kallal, millel oli ees peru noor hobune, kes lõhkuma oli hakanud. Pool vankrit s.o. tagumine rattapaar, oli kraavis; mees ei saanud seda omal jõul välja. Ma aitasin välja. Läksime edasi. Vastu tuli veoauto. Hilda arvas, et see noor hobune uuesti lõhkuma hakkab, ja peatas auto paludes ettevaatlikult sõita. Nii hoolitsevalt võõra häda pärast ei ole ma Hildat ennem veel mitte näinud, kuigi Hilda küll alati hea on olnud. Aga ma arvan, et meie ühine suur südamevalu väikese Hilda kaotamise pärast meid küll sulatab nõnda, et hästi aru saame teiste inimeste hädadest.

Käisin kella ½ 5 paiku Ellinori, Viktori ja Hilda hea sõbra, Tortenthali Ernaga sinililli korjamas. Tuletasime meele Hildat, kes neid esimesi lilli iseäranis armastas ja sagedasti vaatamas käis, kas nad juba õitsevad. Peatusime ühe sipelgapesa ees. Hiljuti uuris väike Hilda seda sipelgapesa ja arvas, et sipelgad ta maha jätnud olid, sest nad ei tulnud väikese Hilda pealiskaudse tuhnimise peale mitte nähtavale. Täna leidsime, et sipelgad alles pesas olid ja sooja päikese paistel juba välja olid tulnud. Panin taskurätiku sipelgapessa, nagu väikese Hilda eluajal sagedasti olin teinud ja nuusutasin sipelgahapu lõhna, mis tundub tõesti rahustava abinõuna närvilise peavalu vastu. Nõnda on mõtted kõik aeg väikese Hilda juures. Viktor ütles kojutulekul, et ta kaht asja enesele ihaldab: 1. niisamasugust last, nagu väike Hilda oli, 2. Niisamasugust head koera, nagu seda oli Fiksi. Koera on kerge saada, mitte nii kerge ei ole aga inimese saamine.

Mul on Hildast, mu abikaasast kahju. Tema kannatab vaeneke nähtavasti palju rohkem veel kui mina. Minul nagu mehel peaks ikka vist tugevam vastupaneku jõud olema. Peaks mu Hildake suutma ennast rahustada. Jäägu ta kauaks ajaks elama maa peale, ja kinkigu Jumal mullegi palju aastaid, et suudaksime head tööd teha maa peal oma laste ja oma ligimeste heaks käekäiguks.

Keilas, 5. aprillil 1930 

Nimetan siin kirjalikke ja telegrammilisi kaastundeavaldusi:

                                                                               I.

          Telegramm, telegraafile antud 3.IV. kell 9,25:

„Perekond Köögardal Keila. Avaldame sügavat kaastundmust Teie raske kaotuse puhul. Keila algkooli õpetajaskond“.

                                                                              II.

Advokaat M. Fiskar ja tema proua saatsid omad nimekaardid „p.c.“ tähtedega nurgal.

                                                                              III.

Architekt Ernst Ederberg saatis nimekaardi, millel seisis : „Südamlikku kaastunnet!“

                                                                              IV.

Charles Bohl ja proua saatsid kirja:

„ Lieber herr Pastor, soeben erhietten wir die erschütternde Nachricht vom Tode threr lieben Hilda. Sie können uns nur glauben, dass wir Ihnen aus tiefstem Herzen unsere aufrichtigste Teilnahame aussprechen. Möge eine höhere Gevalt Ihnen Mut und Kraft geben giesen Schmerz zu ertragen. Wir wissen das, was es heisst sein Kind zu verlieren. Wissen auch, dass hier kein Mensch helfen u. trösten kann. Leider ist es uns nicht möglich Ihnen persönlich unseren Beileid auszusprechen.

                                                                                                                   In aufrichtigster Teilnahme Ihr

                                                                                                                              Ch. Bohl und Frau.

Lüganuse J. 3. April 1930.“

                                                                                V.

Paldiski õpetaja A. Lesta kirjutab :

„ Armas vend. – Raske kannatuse on Issand Sinule ja Sinu abikaasale läkitanud. Kõigest südamest tunnen teiega kaasa. Inimese sõnad on siin armetud – kes võib trööstida , kui mitte Jeesus, kes kannatanud ja kelle kannatus meile õndsuseks saanud. Surun soojalt Sinu ja Sinu abikaasa kätt. Tervitades Sinu A. Lesta.“

                                                                                VI.

Direktor L. Raudkepp kirjutab:

„ Armas Köögardal!

Avaldan Sulle, Su abikaasale ja tütrele sügavamat ja südamlikumalt kaastundmust raske leina puhul.

                                                                                                              Sõbraliku tervitusega, L. Raudkepp.“

                                                                                VII

4. IV. 30.

Rapla õpetaja J. Liiv:

„Armas Köögardal ja perekond!

Sügavama kurbusega kuulsime Teie raskest kaotusest ja ruttame avaldama Teile oma südamlikumaid kaastundmusi. Kõigevägevam, kes meie elu juhib, tema ise teab, mis ta meiega teeb ja kuidas ta meid saadab. Aga meie usume, tema mõtted on Isa mõtted, rahumõtted meiega ja ei mitte õnnetuseks. Tema ise olgu Teile toeks sel nii raskel katsumiseajal! „Läki ja pöörakem Jehoova poole, tema on meid katsuma tulnud, aga tema parandab seda jälle, tema on meile haavu löönu, aga tema käed seovad nad jälle kinni.“

                                                                                  Olge tervitatud südamest!

                                                                                  J. Liiv, abikaasa ja perekond.“

Raplas, 3. IV. 1930.

                                                                              VIII

Keila mõisa omanik A. Kalm telegrafeerib Tallinnast 5. IV kell 10,35:

„Südamlikku kaastunnet avaldab raske kaotuse puhul Alfred Kalm perekonnaga“.

Kui meie oma väikese Hilda kolmapäeva õhtul kirikusse paigutasime, panime surnuraamile kirstu kõrvale 8 lillepotti. Nüüd oli Hilda neid lugenud 19: Keila rahvas on 11 lillepotti juba juure toonud.* Seal on hortensiad, tulpe, nartsisse, hyazinte, priimulaid. Ellinor ütleb: „Väike Hilda upub lilledesse!“ Kes need lilled on toonud, sellest teame ainult üksikuid, enam jagu jääb vist küll teadmata

*Lilli toodi hiljem veel palju juure.

Keilas, 7. aprillil 1930

Raske päev elus – üks päev, millest raskemat võimatu ette kujutada – minu väikese Hilda matmine – on möödunud. Tõusime üles kella 7 paiku hommikul. Ma läksin hommikuse Haapsalu rongi vastu, mis kell ½ 9 Keila jõudis. See rong tõi hulk väikese Hilda sõpru kokku. Tulid: preili Kallion, Medea, Taube, preili Edith Arro, õp. P. Kuusik oma prouaga, Tallinna pedagoogiumi nimel Timotheus Kuusik, prefekt H. Jacobsen prouaga, endine kirikunõukogu esimees A. Raukas, praegune esimees Markus. Õp. Otto Etzold prouaga oli Paldiski rongiga juba pool tundi varem Keila jõudnud. Laupäeva õhtul tulid meile: Eduard Kuusik ühes proua ja tütre Galjaga ja Alide, ka Bernhard Leib, kõige enne jõudsid siia minu vanemad ja vend Jaan ühes naise ja poja Heinoga. Kõik tõid muidugi ka lilli ja pärgi Hildale viimaseks annetuseks. Pühapäeva hommikused võõrad viisin esmalt kirikusse, kus nad oma pärjad ja lilled puusärgi juure jätsid. Muidugi avasime ka puusärgi ja vaatlesime väikese Hilda maiset ihu, mis rahuliku ilmega oli. Juba hakkas rahvast kirikusse kogunema, 2 tundi enne jumalateenistuse algust. Üks nõukogu liige jäi puusärki valvama. Kirikus oli ka Hilda ühes vanamammaga – nad olid hobusega tulnud. Kirikust läksime koju, kus söögilaud kaetud oli. Keila kaupmehe Saguri veoautoga sõitsime kõik natuke aega enne kella 11 hommikul kirikusse. Jumalateenistuse ja jutluse pidas minu naisevend Paul Kuusik, kuna liturgia osas õp. Etzold teda aitas. Paul võttis oma jutluse aluseks Kaalatia kirja 4.pt., iseäranis rõhutades s.11: „Mina kardan teie pärast, et ma teie kallal ehk asjata olen tööd teinud.“ Sõna „asjata“ juures tuletas ta meele ka lilledega kaetud puusärki, kus puhkas väike Hilda, laps, kellele olid mitmesugused head omadused kaasa antud, kellest mõndagi võis loota ja kelle kasvatamine just nagu asjata näib olevat, aga kuigi mõnigi asi näib nagu asjata olevat, siis just sellepärast peame meie kinni pidama usulikust ilmavaatest, sest ükski muu ilmavaade ei suuda kunagi pisaraid meie palgelt pühkida. Pauli jutlus oli väga ilus. Jumalateenistuse lõpul jõudis kirikusse Jaani koguduse õpetaja A. Sternfeldt, kes Tallinnas jumalateenistuse lõppedes autoga Keila sõitis, et väikesele Hildale matusekõne pidada. Matusekõne tekst oli Jairuse tütre lugu (Markus 5). Nagu koguduse koja ülem ennem oli ise palju leinajaid trööstinud, siis aga ise abi vajas, nõnda on ka minu lugu praegu: Väike Hilda on surnud, laps, kes nii hea oskas olla teiste vastu. Aga ta ei olegi surnud, vaid magab ja meie ei tahagi teda üles äratada, sest meie elu ei paku ei tea mis head. Ükskord tuleb aga ärkamine ja rõõmus jällenägemine. Kuna Sternfeldt väikest Hildat väga hästi tundis, siis oli ta kõne ka väga südamlik ja sisukas, Sternfeldt ise hoidis pisaraid vägisi tagasi. Matusekõne ajal oli Hilda puusärk avatud, üksnes loor oli väikese Hilda näo peal. Koolilapsed laulsid üleval oreli juures kaks laulu: „Tähtede taga“ ja „Peotäis ma mulda“. Pärast Sternfeldti talitust oli kõigil soovijatel võimalus väikest Hildat veel kord vaadata. Lilled olid puusärgi ümber, muist lilli ja pärgi olime ära tõstnud altari ümber, nõnda, et altari esine neid täis sai. Lapsed ja proua Niina ühes Alidega olid väikese Hilda armsas kohas sinililli korjanud, neist ühe pärja pununud ja pärja väikese Hilda peapadjale asetanud. Ka olid puusärki pandud veel mõned roosid. Rahvas, kes päris murruna täitis kirikut, tuli ükshaaval reas väikese Hilda puusärgi ümbert läbi, seisma kedagi ei lastud jääda. Ligi tund aega kestis see rahva liikumine. Väikese Hilda lahkumise pärast valasid ka koguduseliikmed igatahes palju pisaraid. Kui kõik soovijad olid puusärgi juures ära käinud, pandi puusärk juba jäädavalt kinni. Kolm õpetajat: Paul Sternfeldt ja Etzold asusid etteotsa ja nõukoguliikmed kandsid puusärgi kirikust välja. Meie käisime puusärgi taga. Meie kaasleinajad kandsid välja ka need hulk lilli, mis väikesele Hildale viimaseks annetuseks olid toodud. Ma ise hoidsin vaevaga kõik aeg pisaraid tagasi, kuid Hilda vaene nuttis ja värises sagedasti. Puusärk lasti hauda ja sinna puistati hulk lillekimpe. Minu naisevend Paul pidas veel lühikese kõne ja matusetalituse. Minu üllatuseks laulis vahepeal Keila laulukoor päevapiltnik Kulpi juhatuse: oli mulle meeldiv see, et Keila alevi seltskond nii tähelepanelik oli minu suures kurvastuses, et minu väikesel Hildale laulma tuli! Kui hauda mullaga täideti, olin ma Hildaga käärkambris, seal käisid ka mu lapsed ja teised omaksed ja sõbrad. Kui haud kinni oli, pandi peale pärjad ja lilled. Keila algkooli V klassi õpilane Hedvig Hermann pidas oma klassi nimel kõne, öeldes muu seas, et väikese Hilda koht klassis tänavu tühjaks jäetakse ja lillekestega ehitakse, V klassi nimel asetas ta pärja hauale. Kooliõpetajate ja õpilaste nimel asetati veel üks pärg. Õpilaste nimel kõneles nüüd Irene Reinball, kelle kõne aga segamini läks. Õpetajate nimel rääkis preili Rosin: „Ei tahtnud keegi esmalt uskuda, kui kesknädali paiku levis Hilda surmasõnum. Kahe aasta kestes, kus Hilda Keila koolis oli, hakkasid teda kõik armastama. Meie, õpetajad, jälgisime imestusega, kuidas Hilda iga sõna kaalus, kui ta vastas, et mitte ühegi sõnaga komistada. „Preili Rosin avaldas nuttes kahetsust, et väikese Hilda elu nii ruttu lõppes. Peale kõnet tuli preili Rosin meile oma kaastunnet avaldama. Hilda suudles teda nuttes, sedasama oli ta Hedvig Hermanniga teinud. Pedagoogiumi nimel kõneles Th. Kuusik: „Armas Hilda Köögardal! Sinu isa käib Tallinnas koolis, mille nimel ma siin kõnelen, 2 korda nädalis õpetamas seda, et surmaga ei lõpe veel elu, vaid ta kestab edasi. Nõnda elad ka sina edasi. Mäletan, kui sa kirikumõisas korjasid lilli ja avaldasid, et imelik on, kuidas mustast mullast lillekesed välja tulevad. Nõnda tõused kord isegi!“ Paul ütles veel paar sõna lõpuks ja siis läksime laiali. Ellinori ja Viktori peale ei avaldanud väikese Hilda matmine ühtegi mõju. Siiski Ellinor oli kurva näoga, Viktoril oli küll õige järelemõtlev nägu, kuid iseäralist kurvastust see ei väljendanud. Sternfeldtid sõitsid kohe haua juurest ära, niisama ka T. Kuusik ja Jacobsenid. Raukas ja Markus ka enam meile ei tulnud. Teised, keda eespool nimetasin, olid meil lõunasöögil, mis umbes kella 5 paiku oli. Kell 8 õhtul sõitsid ära: proua Niina Kuusik ühes tütre Galjaga, Paul Kuusik prouaga, preili Kallion, preili Arro, preili Medea Taube. Ööseks jäid teised meile. Täna hommikul sõitsid minu vanemad, vend, vennanaine ja vennapoeg, Alide ja Etzoldid ära. Paigale jäi üksnes Eduard, kuna tema proua ühes noorema tütre Niinaga tagasi tuli. Eila õhtul käisid meil veel ka Keila õpetajad Preili Rosin ja proua Väli ühes oma mehega. Nad kõnelesid väikesest Hildast üksnes kiitvalt. Ma olen leppinud oma raske kaotusega nagu paratamatusega, kuid vahetevahel on hingel nii valus: „Miks pidi elu, mis oli arenemas ja oli armas, katkestatud saama ja hauamuld katma väikest Hildat?“ Käisin täna õhtupoolikul Hilda ja Eduardiga spinninguga jõe ääres, ikka jälle tuli väike Hilda meele, kes minuga sagedasti seal oli olnud ehk jälle mind jõe äärest koju kutsumas käinud! Üks asi on mind siiski aidanud trööstidanatuke: väike Hilda sai maetud tõesti vääriliselt. Nii suurejoonelist osavõttu koguduse poolt ei ole ma Keilas veel mitte näinud, nii ilusat, s.o. nii rohkete lilledega kaetud hauaküngast ei ole viimastel aastatel kerkinud. Vaevalt on veel ilusamat matust võimalik ette kujutada, kus armastusest lahkunu vastu tuleb kokku palju sõpru, tuuakse palju lilli, avaldatakse sooja kaastunnet. Matus oli nagu ilusaks kiidulauluks väikese Hilda armsale elule. Nii palju rahvast, kui Keilas eila koos oli, ei ole Keila kirik kaua enam näinud, ja suur hulk sellest rahvast lasi kaastundes oma õpetaja leina vastu nii mõnegi pisara silmist veereda. Kahju üksnes, et see ilus matus natuke tumestatud sai täna hommikul selle läbi, et leidsime: Hilda haualt oli lilli varastatud, küll ei olnud neid seekord palju varastatud, aga pahandus oli siiski sündinud mida head südamed olid kokku toonud, sellest olid kurjad südamed mõnda ära viinud. Kuid varastagu nad, matmise päeva ilusat kaastunnet ja armastust nad lõplikult ikkagi ei suuda hävitada!

Puhka rahus, oma vanemate hea, kannatlik, armas laps! Sinu armsust tundsid paljud-paljud! Oh saaksid Sinu vanemad vabaks raskest hingevalust: miks lahkusid nii vara? Oleksid ju võinud veel väga hästi elada meile rõõmuks ja ka Jumala nimele kiituseks ja auks!

Keilas, 8. aprillil 1930

Veel mõned kaastunde kirjad:

                                                                              IX.

Paldiski õpetajaproua E. Lesta:

„ Liebe Frau Pastorin! Heute lesen wir die traurige Anzeige von dem Tode Ihres lieben Töchterchens. Wie ist es nur so schnell gekommen? Leider kann ich ebennicht zu Ihnen kommen, weil ich etwas krank war u.mich noch in Acht nehmen muss. Sonst wäre ich gerne bei Ihnen gewesen, um ein paar Worte des Torstes für Sie, armes Mutterherz zu sagen. Gott allein weiss, warum Er Ihnen solch ein Leid Zugefügt. Er gebe Ihnen auch Geduld Zu tragen! Es trauert mit Ihnen u. Ihrer l. Familie, Ihre E. Lesta“.

                                                                              X.

Praost K. Thomson:

„Armas vend. Nagu pikne selgest taevast tabas meid täna Sinu lühike sõnum. Hilja aja eest olin alles Teil ja Su tütreke oli rõõmus ja terve. Issand trööstigu Teid, inimesed ei või Teid aidata,-Ärge vaadake ainult külma hauda, kui Teie oma liha ja verd matate-vaadake üles: pärast Suurt Reedet on Ülestõusmise hommik. Ta elab-see sõnum käib ka Teie lapse kohta. Kõige parema meelega tahaksin ma pühap. teie pool olla ja ka mu naine, kuid mul on 6.IV koguduse täiskogu koos ja peale selle laulatused. Oma palvetes tuletame Teid iga päev meele ja palume, et see teid kinnitaks, kes kui ema trööstib. Ütle oma abikaasale meie südamlikku kaastundmust. Issand ise aidaku Teid.

                                                              Sinu K. Thomson   Hageris, 4. IV. 1930.

                                                                            XI.

Praostiproua Thomson:

      „ Meine liebe Frau Pastorin!

So sher,sher gern wäre ich mit meinem Mann zu Ihnen gekommen und ich bin traurig, dasss es sich nicht gut einrichten lässt. Wir fühlen ja so tief mit Ihnen und von ganzem Herzen bitte ich, dass Got Ihnen selbst den Trost geben wolle, den kein Mensch gebenkann.- Gottes Wege sind wohl unerforschlich, aber dass Er es auch mit Ihrer lieben kleinen Hilda gut gemeint hat, daran wollen wir festhalten. Ich möchte gern zu Ihnen kommen, wenn es sich nur irgend einrichten lässt. Wohl weiss ich, dassich Ihnen nichts bieten kann, aber Sie sollen doch empfinden, dass wir hier Ihrer und der Ihrigen in Liebe und tief empfundener Tielnahme gedenken.

Im Geist drücke ich Ihnen Threm lieben Mann warm die Hand und will Ihrer weiter in treuer Fürbitte gedenken. Haggers, 4 April 1930.                                    Ihre Meta Thomson.

                                                                             XII.

Endine Oudova köster J. Sori.:

  „V.a. hea A. Köögardal abikaasaga.

Palun vastu võtta minu südamlik kaastundmus avaldus Teie kalli tütrekese Hilda surma puhul. Sügavas kaasleinas             J. Sori.                   Kuresaares, 4. aprillil 1930.

                                                                            XIII.

Nõmme õpetaja Anton Eilart:

„A! a! Avaldan Sulle ja Su perekonnale südamlist kaastunnet tütrekese ja õe surma puhul“.

                                                                            XIV.

Hilda vend Karl:

„ Armas õde ja õemees! Tunnen südamest kaasa Teie raskele leinale, seda rohkem, et see väike, armas Hilda on minul meeles kui unustamatu sõber, kes rõõmuga vastu võttis onu Karlat, kui tema Luugast sõitis Oudovasse, kandsin nii tihti teda kätel ja nii armas oli ta minule. Tuleksin Teie poole, et kaasa tunda Teie kurbusele ühiselt, aga praegu on rasked päevad, töö ja ka revideerimine, mis minule siit lahkuda ei luba. Palun minu naise kaastunnet vastu võtta, armas Hilda, olen nii tihti, tihti Sinust ja Sinu armsatest rääkinud; temal oleks nii hea meel, kui kord lähemalt kokku saaks ja tundma õpiksite üks teist. Usume koos naisega , et Sina oma raskest leinast jagu saad, sest Sinul on veel kaks armsat väikest last, kes Sinu pisaraid palgede pealt kuivatavad.         Sinu vend Karl ühes naisega.

3. IV 1930.     Kilingi metskond.

                                                                            XV.

Õp. F. Jürgensoni isa kirjutab Vigalast 4. aprillil 1930:

    „Väga austatud härra õpetaja Köögardal!

Ei ole kaht nädalat möödunud, kui kurval surma ja leina puhul Rannamõisas koos viibisime, kus ei tulnud meelegi järele küsida , kuidas Teie perekondlik tervisline seisukord siis oli, küll olite siis vist kõik terved?- Nüüd loeme eilses „Päevalehe“ surmateadetes, et surma külm käsi ei ole üksi Teie kogudust, vaid ka Teie perekond valusasti puutunud! Mina ja mu omaksed võtame Teie armsa perekonna kurbusest ja leinast sügava kaastundega osa kui need , kes teavad, kui valusad need haavad on ! See teadmine aga, et surma – küll viimne vaenlane- ei ole viimne sõna ja võit, trööstib Teid ja meid. Surma äravõitja enese kannatamine ja surm, aga Ta auline ülestõusmine kinnitagu seda troosti. Teatan, et mu vanem poeg ei ole kodus, vaid viibib 1.aprillist saadik Tallinnas. Kõige austuse ja sügava kaastundega

                                              Teie Karl Jürgenson.“

                                                                              XVI.

Õpetajaproua Sommer:

  „ Armas pr. Köögardal !

Tahaksin Teile sel teel veel oma sügavat kaastunnet avaldada, sest pole Tallinnas selleks õiget juhust leidnud. Juba esmaspäeval, kui Teie lapse ränk haigust kuulsime, olime päris põrutatud, sest on ju aastakümnete eest minu vend sama haiguse ohvriks langenud. Teie Hilda oli iseäralik hea ja mõistlik laps, kelle surm meie kõikide peale sügava mulje on jätnud. Tundub, nagu oleks keegi lähedane sugulane meie keskelt lahkunud-valus on nende Klooga suvepäevade peale mõelda, kus meie seda last ikka rohkem tundma ja armastama õppisime.

Tahtsin esmaspäeval kohe teie juure rutata, kuid kuulsin, et see lapse raske seisukorra juures mitte soovitav ei ole. Rääkisime pr. Sternfeldiga kokku, kesknädalal haigemajasse tulla, aga enne veel tabas meid raske surmateade. Nii ei ole mina Teiega Tallinnas lähemalt rääkida saanud, kuid mõtetes ja palves olen tihti Teie juures olnud. Kahjuks ei tunne mina ennast täna mitte kõige paremini, nii et ka homme Keilasse sõita ei saa. Mu mees sõidab üksinda Tartusse, kuhu lubanud varem. Kui Jumal aitab, tahame kord suvel Elaga Hilda hauale sõita-kuid seekord kahjuks matusele sõita ei saa.

Teile Jumalalt troosti ja abi paludes raske kaotuse puhul

Tervitades: Ellen Sommer.“                 5.IV.1930.          

                                                                                XVII.

Keila Baptisti koguduse õpetaja Podin kirjutab 6. aprillil:

    „ Väga austatud õp. härra Köögardal ja proua!

Südamest kaas tundes Teie kurvastusega, mis Teile osaks on tulnud Teie kalli tütre lahkumisega. Meie palve on , et Jumal, kes trööstib, kinnitaks Teid ise sel raskel ajal, ka see teadmine, et Issanda jälleilmumisel Teie rõõm saab suur olema oma tütrekesega kokkusaades. 1 Tess 4,13.18.

    Südamliku osavõtmisega A. Podin abikaasaga.“

                                                                                  XVIII.

Õde Elisabeth Palm kirjutab Tallinnast 6.aprillil:

„ Armas õpetaja proua abikaasa ja lastega!

Teada saades Diakonissi õelt, et Teie armas tütar on läinud paremasse koju, avaldan oma kõige sügavamat kaastunnet Teile ühes perekonnaga armas tütre ja õe surma puhul. Tema ei ole surnud, vaid magab. Armsate omaste lahkumine on küll hirmus valus, aga igatsus jällenägemise peale, et kord saame kokku, kus ei ole enam leina ega kurbust ega haigust, vaid igavene elu, üleval taevas, seal , seal Issanda juures, seal on see kodu ja see varjupaik!

Lein ja valu on astunud Teie juure! Tunnen kaasa südamest Teiega, mis tähendab surma läbi lahkuda neist, keda meile nii tarvis, kes meile armsad, kellega jagasime eluteel rõõmu ja valu! Aga kui meil kindel usk ja teadmine on, et nemad on Issandas surnud, siis vaatame sagedamini taeva poole , saame maistest asjadest vabastatud , ja surnuaed räägib meile igaviku keelt lahkunute haudadest, mille kõrval kõik teine vaikib. Oma armsaid saata igavesse aega õpetab meid rohkem armastama, kes veel meie juures, näitab, kui puudulikud ja vigadega poolikud ja tuimad oleme, veel siin seda nõudma, mis igavene, ja vaatama täis ohkeid ja muresid nii tihti alla maise poole, mis inimhinge isegi sageli seob ja koormab.

Soovin Teile palju Jumala rahu omas hinges leinavalu kanda, rohket rõõmu kodu poole üles vaadata, ära siit kurjast tülirikkast maailmast, palju tröösti Teile oma armsa lapse surma puhul: selles teadmises suudame vaikseks jääda-nemad on kodus. Kõik on mööda, mis meil veel ees.

Jumal andku meile rohket armu siin tema nimele auks ja enestele õnnistuseks ta surma kasuks elada ja viimaks, kui kord eluõhtu jõuab, õndsaks saada. Teie armas laps magab! Ei ole enam vaev. Ma vaatan väikeste laste peale südamevaluga ja hinges tõuseb küsimus: „Mis ajad ootavad teid ees?“ Praegu on üks raske aeg. Mis tunnevad emad, kes oma lapsi tahavad õieti ja jumalakartuses kasvatada, mis ootab meie noori? Raske on seda mõtelda ja meel läheb kurvaks.

        Tervitage südamest oma perekonna liikmeid. Teie valust osavõtja Elisabeth Palm.

                                                                                XIX.

Vürst Volkonsky saatis ärakirja ülempreestri K. Tiisiku kirjast, mis saadetud vürstinna surma puhul troostiks 29. juulil 1917.a. Palju see kiri mulle ei ütle, kuid selle ärakirja saatmine näitab vürsti head tahet mind trööstida väikese Hilda kaotuse puhul.

                                                                                 XX.

Konsistooriumi sekretär O. Villa kirjutab 4. IV:

„ Võtan kõigest südamest osa Teie ja Teie perekonna suurest kurbusest ja surun Teie ja Teie proua kätt selles tundes“.

Käisin täna kolm korda väikese Hilda haual. Hommikul sõitsin haige juure Kääsalusse. Keilani sõitis Hilda ühes proua Niinaga kaasa. Olime kolmekesi siis haual. Ilus päike paistis lillede peale haual ja hulk mesilasi oli mett korjama tulnud. Mesilased olid juba eile lillede juures; Hilda ütles: „Mesilased on nüüd väikese Hilda seltsilised!“ Kell ½ 5 õhtul sõitis Eduard Tallinna ja mina käisin teda saatmas. Eduardiga koos läksime hauale. Seal oli ka Hermanni Hedvig ja Tortenthali Erna, Hilda head sõbrad. Vaksalist tagasi tulekul olin üksinda oma armsa lapse hauakünka eel. Kui väike Hilda võiks veel kuulda, siis kostaks pühapäevadel meeli ülendavalt tema juure orelihäälte värin, mis kõlab kõigeväelise Jumala kiituseks, kelle Poeg lubas kõik surnuhauad avada ja surnud üles äratada. Päikese paistel särasid lilled ja pärjad. Üldse on kõigil neil minu murepäivil olnud ilusad ilmad, mis omaltpoolt on kaasa aidanud , et mitte täielik meeleheide minu üle võimust ei ole saanud.

Keilas, 10. aprillil 1930

Täna sõitis proua Niina Kuusik ühes oma väikese Niinaga koju, Tallinna. Meil on kõik aeg veel vanamamma. Oleme käinud sagedasti väikese Hilda haual. Oleme pahandatud sellest, et igapäev leiame, et haualt on lilli varastatud. Katsun nüüd valvata lasta, et mõne niisuguse toore inimese kinni saaksime panna, kellel jultumust jatkub haualt varastama minna.

Keilas, 12. aprillil 1930

Eila hommikupoolikul käisin Ellinori ja Viktoriga sinililli korjamas. Õieti korjas neid Ellinor, kuna mina meisterdasin kadakapuust lusikat Ellinori nukkudele ja midagi piibu sarnast, nagu seda soovis Viktor, kes lillede korjamisega ka ei tahtnud tegemist teha. Hiljem läks Hilda Ellinoriga väikese Hilda hauale ja viis sinililled sinna. Ma käisin ka kaks korda haual, paastureedisele jumalateenistusele minnes ja sealt tulles. Öösel oli haud puutumata jäetud – valvas ju minu soovil kirikumees õhtust keskööni ja siis veel ka vara hommikul.

Eila õhtupoolikul olid mu lapsed ehtinud ka Fiksi hauda. Nad olid sinna viinud kobrulehtede õisi ja nimetasid neid hüatsintideks. Viktor oli tahtnud ka risti panna hauale, kuid siis oli järgnenud kahekõne. Ellinor ütelnud: „Ega Fiksi ei olnud ju ristiinimene, et talle risti hauale panna!“

Viktor vastanud: „Kui ta ei olnud ristiinimene, siis oli ta vast ristikoer!“ Aga rist jäi siiski panemata.

On olnud väga ilusad ja soojad ilmad. Eila oli koguni vilus +13 R. Ilusad ilmad on kaasa aidanud sellele, et kuidagiviisi oma rasket hingevalu olen kanda suutnud, mille tõi mulle mu väikese Hilda, mu pea alalise seltsilise surm. Olen katsunud närvide kinnitamiseks vahetevahel ka kehalist tööd teha: eila näiteks saagisin üht hiljuti tormist murtud õunapuud. Oli saagimisel nii soe, et selg üleni märjaks läks, kuid närvid said seekord just nagu paremaks.

Keilas, 13. aprillil 1930

Juba saab kaks nädalit mu armsa tütre surmast, kuid ometi ei saa ma kuidagi aru, mispärast mu väike Hilda pidi surema, ja vahetevahel läheb mu hingest niisugune valu läbi, et ähvardab murda mu hinge. Eila tuli meie heaksmeeleks jällegi Hilda vend Eduard oma tütre Galjaga siia – see aitas meid jällegi mõnestki raskest silmapilgust üle. Saatsime nad täna õhtul Keila jaama. Olime enne jaama jõudmist kõik koos väikese Hilda haual. Hilda kastis lilli, mis alles ilusad on. Olime siis jaamas kuni rongi minekuni. Kõik sünnib minu juures, nagu oleks see unenägu. Rong läks Tallinna poole; Eduard lehvitas, Hilda lehvitas rätikut vastu. Milleks need rongid? milleks see ruttamine? milleks see elu ja tegevus ? Surm tõmbab kõigest kriipsu läbi. Asjata kõik!“

Eduardiga kõndisime päeval aias. Eduard juhtis minu tähelepanu kevadistele häältel: „Elu on jälle tärganud“. Ma mõtlesin: „Elu on küll tärganud, aga minu Hildat, kes iga minu soovi katsus mõista, ei ole enam“. Mitmed usklikud inimesed on katsunud mind trööstida, nagu tänagi üks kinnitas: „Olge kindel – väike Hilda on paremas ilmas kui meie oma!“ Tahan seda uskuda, et hing surmas ei sure, aga oleksin ometi tahtnud seda, et mu lapsed ükskord vanaduse nõrkuses oleksid lahkunud siit ilmast. Kui Eduardi saatmast koju sõitsime, oli täiskuu punane ratas kerkinud. Kiriku tagant paistis ta. Ma mõtlesin: „Kuu paistab mu tütrekese hauda!“ Koju ligidale jõudes paistis kuu mäekallakul, kus kasvavad sarapuud ja sinililled. „Seal armastas mu tütreke sagedasti käia – küll minuga, küll Ellinori ja Viktoriga. Nüüd aga ei saa ta iialgi enam oma jalga sinna tõsta!!! Ja kuigi tahan uskuda kristlikku lootust, et need kaduma ei lähe, kes surmas on lahkunud, siiski ei suuda tagasi hoida teravat valu, mis südamest läbi läheb ja vägisi tahab nutu kurku tuua. Ma olen tuhandetele inimestele matuste puhul kõnelenud. Olen rääkinud sagedasti lahkumisvalust, mida surm toob. Ennemalt ma aimasin seda valu, nüüd tunnen teda ise; eksinud ma ei ole. Mu matusekõnede mõtted on täiesti õiged. Oh olgu õige ka meie kristlik lootus, et ükskord võiksime üksteist jälle näha kadumata põlves!

Keilas, 14. aprillil 1930

Oli väga tuuline päev, kuid soe oli, kuni +14°R. Saatsin Ellinori Keila alevisse klaveritundi, kandes ta noote. Käisime kahekesi ka väikese Hilda haual, kus lilled alles ilusasti õitsevad; käisime seal minnes ja tulles. Õhtupoolikul käisin Ellinoriga veel Kumna pargis, kus Ellinor esimesi ülaseid korjas. Viktor jäi koju, sest tema köhib ööseti. Nüüd mängib Ellinor jällegi Viktoriga; nende seltsis on ka algkooli V klassi õpilane, väikese Hilda kooliseltsiline Erna Tortenthal. Olen ühtepuhku alles rõhutud ja rusutud meeleolus, nõnda et ühtki iseäralis, uut tööd ei suuda teha. Veedan päivi jalutamise ja jooksva tööga. Rasked päevad, mis väikese Hilda haigusega algasid ja siiamaani mulle palju valu on valmistanud, on ometi möödunud nagu unenäos. Ei saa ise hästi aru, kuidas kalendriaeg on juba jõudnud 14. aprillini. Erna Tortenthal oli täna kõnelenud, kuidas koolis igapäev väikese Hilda koht on lilledega ehitud. Täna olnud iseäranis rikkalikult lilli, mida metsast toonud nii hästi tüdrukud, kui posid, koguni neljanda klassi õpilased toonud lilli. Keegi oli lillede juure pannud veel Jeesuse pildi. Hea, et väikesest Hildast on hea mälestus jäänud. Aga mulle on just head mälestused kõige valusamad ja just nagu kisuvad pisaraid ja valu hinge sisse. Olen just nagu elumõtte ära kaotanud, kuigi mul on veel Hilda ja kaks last, kelle eest hoolitseda tarvis, ja palju lähedaid inimesi, kelle vastu pean hea olema.

Keilas, 15. aprillil 1930

Veel paar kaastundekirja:

                                                                                XXI.

„V.a. härra Köögardal.

Meile kõigile armsa väikese Hilda surma puhul avaldame Teile ja Teie perele oma sügavamat kaastunnet. Lugupidamisega Kuiva perekond.                           Tartus 13. IV. 30.

                                                                                XXII.

Ausinas, 13. IV. 30.

                                                      Armas Hilda!

Avaldan Sulle ja Su abikaasale oma sügavamat kaastundmust ja leinan ühes Teiega oma ristitütrekest! Mul oli kindel nõu ja tahtmine sel suvel teid külastada ja väikest Hildat näha, kes nüüd pidi suureks sirgunud olema, aga see ei pidanud olema, saatuse käsi oli liiga karm!

Ma palun Sind, armas Hilda, saada mulle üks ülesvõte temast. Mul on üks ammusest ajast, kus ta veel Sul süles on.

Nelja aasta eest matsin ka mina noorema poja, seepärast tunnen seda valu, mida ainult ema süda tunda võib! Aeg parandab haavad!

                                      Tervitan Teid kõiki südamest   Linda Jürisson. „

Linda Jürisson on väikese Hilda ristiema, preilina Linda Kaalep.

                                                                                XXIII.

Proua Magda Laur:       „Sügavat kaastundmust“.

                                                                                ***

Isiklikult käis oma kaastundmust avaldamas täna praostiproua Thomson. Ta sõitis siia kella kolmese rongiga ja õhtul kell 8,18 Nõmmele oma tütre juure tagasi. Kui praostiprouat toomas käisin, olin ka väikese Hilda haual. Hommikupoolikul käisin Ellinoriga jõe ääres kalu püüdmas. Kalu ei saanud, ühes kraavis nägime neid küll üsna rohkesti. Ellinor oli väga hea minu vastu, rõõmustas kalu nähes, püüdis hoolega liblikaid, kuid minu hinges asus valu tuntavamalt kui harilikult. Mind vaevab igavese aja mõtete selgusetus ja tahab just nagu elumõtte ära võtta. Tahaksin kindlat tõendust selle kohta, et minu väike Hilda, see osavõtlik ja kaastundlik süda elab. Tuleb meele, kuidas ma mõne aasta eest lugesin väikesele Hildale S. Lagerlöfi juttu põdra ja koera sõprusest. Kui ükskord koer pidi surema, sõbrad lahutati, sai väike Hilda nii liigutatud, et haledasti nutma hakkas. Fiksi jäi auto alla ja väike Hilda ütles: „Mul on väga kahju!“ Ta oli pisaraidki pühkinud silmist. Kui mõttetu oleks aga elu, kui niisugune hea hing surmaga ka otsas oleks! Aga et need küsimused selged ei ole, tahabki igasugune elumõte minu käest kaduda. Ma arvan, vist ei ole enam ühtki asja, mis mind veel vaimustada suudaks.

Keilas, Suurel Neljap., 17. aprillil 1930

Ei saa enam korralikult magada, sest hing valutab. Mul on küll veel Hilda ja Ellinor ja Viktor. Ma armastan neid küll väga, aga praegu on niisugune tunne, nagu oleks ma väikese Hildaga kõik kaotanud! Nii raske, raske on mul – rahu ei kusagil! Iga asi tuletab väikest Hildat meele. Käisin eila jõe ääres. Seal on Kumna küla all üks küün – olin lastega seal läinud aastal mitu korda: lapsed mängisid seal, väike Hilda õngitses seal omad esimesed kalad, mina käisin spinninguga kaugemal. See küün on maha langenud. Kui elavalt tuletab see seda aega meele, kus mul oli alles kolm last! Küün on langenud, väike Hilda hauas, kaduvad oleme kõik. Kas on üldse mõtet elamiseks?! Ainult siis oleks mõtet, kui meie isiklik elu edasi kestab tõesti pärast surma, nagu ristiusk õpetab, kuid – kes tõendab meile seda edasikestmist? Küün on langenud ja ta ei tõuse enam iialgi just nõnda, kui ta oli. Palgid kõdunevad. Nende aine elab edasi teistes asjades, aga need teised asjad ei ole ikkagi enam see, mis ükskord omal paigal tarvilik oli. Kui nõnda peaks olema, et ka inimese vaim või hing kuidagi üldiselt edasi „elab„ või jaotatud saab, siis ei ole käesoleval elul üldse enam mõtet: milleks kannatada ja valusid kanda? Parem oleks juba siis tõesti siit kaduda! Jah, ainult siis on elul mõtet, kui isiklik elu igavesti kestab ja ükskord kätte saab kõik hea, mis ta siin maa peal asjata on püüdnud kätte saada. Aga siingi tahavad minu mõtted jällegi segamini minna: mis on hea? Ristiusu õpetus vastab selle peale: „Armastus on hea, sest Jumal on armastus“. Nõnda võiks see küll ka jääda, sest ainult jumalik armastus rahuldab valutavat hinge, kuna armastuse vastand – enesearmastus, vihkamine j.n.e. tõesti hinge just nagu paksu porikorraga katab… Võib arvata, kui raske on mul praegu teisi inimesi nende valu ja leina korral vaigistada, kus mulle enesele on vaigistust ja kinnitust tarvis! Ma tahan uskuda hea meelega kristlikku õpetust ja lootust, aga ometi tahaksin selgemat vastust igavese aja küsimuste peale. Leian aga, et piiblis on sellest liiga vähe räägitud. Palju rohkem juba on räägitud lauluraamatus, aga kas seal ometi luulelend ei ole enesele rohkem lubanud, kui ta tõepoolest oleks tohtinud, et tõesti mitte kõrvale kalduda?

Olid siiamaani ometi ilusad ilmadki; ka eila oli hommikupoolikul palju päikest ja ligi õhtuni oli kuni +13°R. Ilus ja soe ilm on natukenegi aidanud mind välja kannatada seda hingelist valu, mis ei taha ega taha vaibuda. Täna hommikul on pilves, on isegi vihma sadanud – võib olla, hakkab seegi rusuvamalt mõjuma minu hinge peale. Kas suudan küll välja kannatada oma hingevalu? Kui saaks ometi magadagi! Praegu saan aga magada üksnes pimedal ajal ja sedagi üksnes vaevaviisi.

Ellinor ja Viktor mängisid eila päeva otsa Fiksi ja ühe surnud haki haual. Imestan, kui vähe nad tunnevad oma hea õe puudumist, kes neid küll vahetevahel nokkis, kuid seda tegi heast südamest ja alati oli valmis aitama.

Keilas, 19. aprillil 1930

Üleeila, Suurel Neljapäeval, oli mul õige raske meeleolu. Käisin ühes Hildaga jumalateenistusel, mis mul igatahes väga raske oli pidada. Pärast lõunat heitis Hilda magama, mina käisin Kumna külas ühe haige peremehe juures, kes alles mõne kuu eest oma ainsa poja mattis ja nüüd ise raskes kopsupõletikus on. Umbes kella 7 paiku õhtul äratasin Hilda magamast, tal oli aga väga raske meeleolu, nõnda et ta jällegi nuttis ahastuses väikese Hilda pärast. Ise olles raske hingevalu käes, mis meeled tahtis segamini viia, katsusin Hildat vaigistada, kuid sellel oli vähe tagajärgi. Seal korraga tuli Eduard uksest sisse. Ta oli Haapsalu rongiga siia sõitnud. Abi tuli parajal ajal. Olen Eduardile väga tänulik tema seniste hoolitsemiste eest. Eila oli ta terve päeva meil, täna sõitis ta ära; ma sõidutasin ta jaama; Ellinor oli kaasas. Käisin Ellinoriga muidugi ka väikese Hilda haual. See oli sinililli täis raputatud, nähtavasti mõne kooliõe poolt. Täna öösel nägin väikest Hildat unes: oli, nagu oleks kõik endistviisi olnud: väike Hilda oli kodus, vaatas aknast välja ja ütles, et Ellinor tuleb koolist üle välja koju. Siis ma ärkasin… Ilm on eilasest saadik jahe ja sadune. Halb ilm mõjub ka väga rusuvalt meeleolu peale.

                                                                            XXIV.

Proua Meyendorff, kes väikesele Hilda hea eduga Inglis keelt õpetas, kirjutab Pariisist 9. aprillil:

„Многоуважаемый господинъ посторъ!

Съ сердечною скорбью узнала я о смерти вашей дочери, милой вашей Хильды. Вы знаете, что и я ее очень любила и поэтому понимаю и разделяю всею душою ваше горе. Да утешитъ васъ Господь. Думаю о васъ и супругѣ вашей и прошу принять мои искренния соболезнования. Преданная вамъ и уважающая Елена Мейендорфъ.
Парижъ 9. IV. 30“

Umbes selsamal ajal olin küll ka mina kirjutanud proua Meyendorffile Saksa keeles Hilda surmast, kuid minu kiri jõudis talle hiljem kätte. Hilda surmasõnume sai vanaproua Meyerdorff oma tütre käest, kes Kumna mõisas asub.

Keilas, 23. aprillil 1930  

Pühad on möödunud. Mulle tundusid nad raskelt, raskelt. Esimesest pühast peale hakkasid ilmad küll paranema, aga kuna väikese Hilda kaotamine alles nii värske on ja iga asi alles teda meele tuletab, mina elumõtte pärast ka nüüd iseäranis raskete kahtluste käes olen, siis oli päris piinaks mulle pühade ajal jumalateenistusi ja ametitalitusi pidada. Küll tuli teisel pühal Hilda vend Eduard siia, aga seekord ei lohutanud mind enam temagi, võib olla sellepärast osalt, et tal keegi Leedu rahvusest insener kaasas oli, kes esimesel silmapilgul mulle just iseäranis ei meeldinud. Käisime küll ka kalal.Eduard sai teise püha õhtul umbes kahenaelalise haugi kätte. Aga ka kalapüük ei vabastanud mind mitte mu raskest hingevaevast. Hilda on saanud närvide põletiku, mis talle valu ja vaeva valmistab. Üksnes Ellinor ja Viktor on endistviisi muretud ja rõõmasad. Ainult hiljuti ühel õhtul Ellinor natuke nuttiski: “ Mul on igav – Hildat ei ole!“ Nüüd Ellinoril igav ei ole, sest Medea Taube tuli talle eila seltsiliseks kuni pühapäevani, tohtri Karin on ka juba kolmandat päeva siin, eila oli ka väikese Hilda parem sõber Hedvig Hermann siin – õieti tuli ta juba üleeila ja läks eila õhtul ära. Üheskoos mängides ei tunta igavust. Eila võtsin lapsed – võõrad ja omad – üles. Viktori võtsin tema palvel üksikult: poiss istub tõsise näoga, munataldrik käes.

Täna sõitis Eduard ja see võõras insener ära. Käisin neid vaksalisse saatmas ja olin siis pärast ka Hilda haual, kus lilled alles õitsevad. Pärast kaevasin õues lillepeenraid, et oma närve rahustada, kuid palju niisugused asjad mind ei aita. On kadunud kõik rõõm, mis ennemalt tekkis mõne asja või mõtte pärast. Vist oleks mulle olnud parem, kui ma oleksin üldse jäänud sündimata, nüüd aga võin ise veel saada raskeks koormaks oma järele jäänud perekonnale. Elumõtet ei leia enam kuidagi kätte!

Keilas, 25. aprillil 1930

Eila käisin Karjakülas haige juures ja pärast lõunat püüdsin jõe ääres asjata kala. Püüdis siin eila ka õhtugümnaasiumi direktor, kunstnik Paul Sepp[1]. Läinud suvel käis Sepp siin mitu korda ja viis nii mõnedki haugid kaasa, aga eila püüdis temagi päeva otsa asjata. Sepp`a kutsel käisingi jõe ääres. Kella 7 paiku õhtul sõime minu juures õhtust ja siis saatsin Sepp`a Keila raudteejaama, enne seda meiereis käies võid ostmas ja sisseseadet vaatamas. Keila meierei või on tallinnlaste poolt väga ihaldatud ja olen mina sagedasti seda pidanud tassima ühele ja teisele, Tallinnast Keila sõites võetakse võid alati ka kaasa. Või on praegu üsna odav – 220 senti kilogramm. Kuna nõnda ikka üks või teine meile on juhtunud tulema, saab nagu hetkekski ära unustada meie raske mure ja valu. Mõnikord väikese Hilda pilte vaadates  – õnneks on neid enam kui paarsada -, tundub, nagu elaks väike Hilda alles, ei tahaks nagu uskudagi, et mu hea laps on surnud. Kolm väikest kuusekest kasvab meie aiavärava ligidal, tõin nad väikese Hildaga Viljandimaalt. Üks kuusk niideti paari aasta eest maha. Lapsed hakkasid oma õnnekuuski valima, väike Hilda leppis sellega, mis oli kogemata maha niidetud, aga siiski jälle kasvama hakkas. Jäägu need kuusedki siia tema mälestuseks!

On juba 25. aprill. Imestan, et päevad on nii kaugele jõudnud – selle valu käes, mis juba 30. märtsi ööst saadik on närinud. Imestan ka, et olen seni ikka veel suutnud elada!

[1] Paul Sepp (1885-1943), lavastaja ja teatripedagoog; 
1903-13 mängis Peterburi eesti näitetruppides ja vene teatrites; 1915-19 tegutses Moskvas filmi alal; 
1920-33 tuli Tallinna, asutas ja juhtis Draamastuudio teatrikooli; 1920-24 Tallinna Draamateatri
lavastaja, 1925 Vanemuise, 1925-29 Estonia 1927-28 Rändteatri, 1929-39 Draamastuudio Teatri; 
1938-41 Tallinna Konservatooriumi Riiklikus Lavakunstikoolis
õppejõud

Keilas, 27. aprillil 1930

Meeled on nii segamini, et jumalateenistuse pidamine mulle tundub suure vaevana. Tänasel jumalateenistusel unustasin koguni pruutpaarid kuulutamata! On praegu niisugune tunne, et ei taha mitte midagi teha. Ometi ei suuda ka rahulikult paigal olla; olen ühtepuhku jalul ja käin ühest kohast teise. Olen katsunud natuke aiatööd teha, aga seegi ei lähe. Ilmad ei rõõmusta ega rahusta mind praegu ka mitte: puhub juba mitmendat päeva põhjatuul, öökülmad on ulatunud kuni -4°R; päeval on küll ilus päikesepaiste, kuid sooja oli täna näiteks +6°R, mis sugugi ei tundu mõnusalt. Õitsevad sinililled, ülased, kanakoolid ja veel mitmesugused lilled. Väikese Hilda hauale oli viidud kimbukesi kanavarvaid (priimulaid). Need lilled on kõik nagu väikese Hilda sõbrad, sest esimesi kevadlilli armastas ta väga. Lilli haualt ei ole enam varastatud sestsaadik, kui kirikumeest korra valvata lasin ja Palmipuude pühal, 13. aprillil, ka kirikus lillevargusest rääkisin. Küll on aga neil päevil üks kuuseokstest ja lilledest tehtud pärg hauale juure toodud – olevat kuuldavasti Hedvig Hermann, kes ühes Hildaga oli parem V klassis, ühes mõne teise kooliõega teinud.

Keilas, 28. aprillil 1930

Eila õhtul olin Hilda ja Ellinoriga Välide juures õhtusöögil. Viktor jäi seekord koju, sest tal ei ole korralikke riideid; ka oli Viktor lõuna ajal juba ühes Ellinoriga käinud Keila jaamas Medeat saatmas, kes Tallinna sõitis, ja seega väsinud. Välid võtsid meid jällegi hästi vastu. Ma pean nende vastuvõttu tahtmata võrdlema loomaarst Bohl`i omaga; Bohli laud oli küll vast rikkalikum, kuid tal oli selleks ka rohkem ainelisi võimalusi; Välid on aga nõndasama südamlikud kui Bohlidki ja see on peaasi. Härra Väli on tehnikumi üliõpilane, kuid ühtlasi juba ka riigi kunstitööstuskooli õpetaja ja mõnesuguses tehnikabüroos ametis, usulise ilmavaatega inimene. Oli seal Välide juures üsna hea olla ja ununes just nagu mõneks silmapilguks minu suur mure. Olime seal tundi kolm või enamgi.

Keilas, 29. aprillil 1930

Olin täna esimest korda pärast oma õnnetuse algust jälle Tallinnas koolis. Tunnid möödusid siiski kergemalt, kui ma ise enesele olin ette kujutanud. Aga siiski väsisin kangesti sõidust ja ka tundidest, igatahes hea meelega ma Tallinnas ei käi, aga ka kodus ei tundu hea, iseäranis veel siis, kui ma näen teisi väikese Hilda pärast kurvastavat. Ilm oli küll päikesepaisteline, aga enam vähem põhjapoolsed tuuled toovad palju jahedust, nõnda et sugugi ei tundu hea.

Keilas, 2. mail 1930

Üleeila oli ka Hilda minuga Tallinnas. Eduardi juures sõime lõunat ja jõime pärast veel teed. Ma kutsusin Eduardi ühes meiega Keila. Sõitsime õhtuse Haapsalu rongiga. Eila käisin ühes Eduardiga Voores vanadel inimestel armulauda andmas ja õhtupoolikul Keila jõel võrguga kalu püüdmas. Meie laenasime värvija Hermanni käest, kelle tütar Hedvig jälle ühe öö meil, Ellinori juures magas, võrgu ja paadi, ka anti meile üks tööline juhatajaks kaasa. Eduard õppis võrgu vettelaskmise õige hästi ära ja sai õige hästi kalu. Saime üldse 4 haugi ja kümmekond suuri särgi, nõnda, et eila õhtust saadik iga söögi ajal kalu oleme võinud süüa. Täna hommikul saatsin Eduardi jällegi Keila jaama – ta sõitis oma koju. On praegu raskel ajal alati nagu rahustatud tunne, kui Eduard meil on. Eduardil enesel on küll ka raskeid hingelisi tundeid ja elumõte näib tal mõnikord niisama küsimustega koormatud olevat kui minulgi, aga ta oskab mind ja Hildat isalikult trööstida ja minu lapsed hoiavad teda väga. Jah, see elumõte! Keegi ütleb, et lapsepõlveaeg ei olevat sugugi kuldne, kui teda kirjeldatakse, vaid temagi olevat õige paljude hädadega ühendatud. Oli aeg, kus ma ootasin oma iseseisvuse aega, lootes, et ma siis igapidi rahuldatud oleksin. Nüüd on mu iseseisvuse aeg juba ligi 15 aastat kestnud ja ta on suure hingelise valuga “kroonitud”. Nüüd võin kinnitada seda, et lapsepõlveaeg siiski on kõige parem aeg. Küll on Hilda minu vastu väga hea ja ka mu ülejäänud lapsed ei ole mitte halvad, ometi on mu elumõte nii segamini väikese Hilda surma pärast, et ma eila kalapüügi lõpul allpool raudteesilda Keila jõe kaldal sooja päikese paistel vaikse ilmaga mitte sugugi ei suutnud maitsta rahulist looduspilti, vaid seda vaatlesin, nagu oleksin unenägija või nagu oleksid mul mustad prillid ees olnud. Ma ei või aimata, mis minust nõnda lõppeks küll saab. Vahetevahel ärkab minus niisugune hingevalu, et just nagu kisendada tahaksin protestiks niisuguse ilmakorra vastu, mis väikese Hilda minu käest ära on riisunud. Imelik on elu: elu õgib elu; inimene hävitab elusolevusi, pisielukad hävitavad inimese; ühe surm on teisele eluks, ühe elu teisele surmaks – kas jääb siin veel maad sellele usule, et isiklik elu igaveses ajas edasi kestab? Kui siin maa peal üks hävitab teist, kas ükskord teises ilmas, kui teda tõesti peaks olema, vihavaen ja omakasu, enesearmastus peaks tõepoolest kadunud olema ja valitsema peaks rahu ja rõõm, õndsus, nagu ma ise rahvale kuulutan? Oh ma ei suuda enam millegistki aru saada! Olen praegu õnnetu inimene, vaatamata selle peale, et minu kodused minu vastu head on.

Keilas, 3. mail 1930

Laupäeva õhtupoolik. Käis täna kaunis palju inimesi. Jooksev töö on ka tõesti ainus, mida ma praegu teha suudan.

Kolm esimest hanepoega tuli täna munast välja. Teised nähtavasti rõõmustasid nende tulekust, mina oleksin varematel aegadel ka rõõmustanud, kuid praegu on mulle kõik ükskõikne. Elumõte ei ole ju selge. Et ennast natuke rahustada, käisin ma üksinda Kumna pargis ja tegin lastele pajupilli-rahu ometi ei leidnud. Nii õudne, õudne on vahetevahel hinges!

Täna sõitis siia jällegi vanamamma Nõmmelt. Teda ootab alati iseäranis Ellinor, kes siis ka vanamamma juures magab. Ellinoril on üksinda, ilma väikese Hildata, nüüd õudne magada omas toas. Möödunud öösel magas ta koguni minu juures. Muidu võiks Viktor temaga magada, aga Ellinor ajab teki pealt sagedasti ära – nii hästi Ellinoril kui ka Viktoril on praegu köha, Viktoril juba pikemat aega.

Keilas, 5. mail 1930

Eila hommikul oli Ellinoril +38,6. See hirmutas jällegi. Nüüd väikese Hilda kaotuse järel, tundub, nagu oleksid igasugu õnnetused hõljumas minu kohal, on ka maailmas palju võimalusi Hiiobi sõnumite kordumiseks. Õnneks kadus küll Ellinori haiguse temperatuur lõuna paiku täiesti. Tal oli kange nohu ja muud häda polnudki. Seitse hanepoega tuli ühtekokku munadest välja ja lapsed veetsid eila aega nende vaatlemise ja toitmisega. Kaheksanda, viimase hanepoja leidsid meie inimesed pesast surnult. Selle matsid lapsed täna maha. Lastel on aias üks ümargune auk kaevatud. Selle põhja olid laastud pandud põrandaks. Nukud ja karud olid auku nagu kirikusse ümberringi istuma seatud ja keskele asetatud hanepoja kirst, pappkarp, lilledega ehitud. Viktor oli siis pidanud kirikukõne. Pärast kaevati haud, vooderdati kuuseokstega ja maeti hanepoeg maha, kusjuures Viktor ka matusekõne oli pidanud. Nüüd on aias juba kolm hauda: koera Fiksi, haki ja hanepoja oma. Kõik peetakes korras ja kaetakse okstega ja lilledega… Nõnda mängivad lapsed muretult. Aga nende keskel puudub väike Hilda, kes väga hea meelega oleks nõnda samuti mänginud. Koolis olevat väikese Hilda koht veel tühi ja pink ja laud kaetud metsalilledega.

Käisin eila Sauel, kirikunõukogu esimehe Markuse hõbepulmades. Muidugi oldi seal rõõmus ja õnnelik, mina välja arvatud. Hilda oli ka sinna kutsutud, aga ta põeb pühadest saadik oma närvipõletikku ega võinud muidugi mitte nii pikka sõitu ette võtta.

Täna alustasin tütarlaste leeri. Oli kõigest 19 noort kokku tulnud. Üks neist ei olnud sugugi koolis käinud, mõni oli ainult aasta koolis olnu, aga lugeda oskavad nad kõik ja katekismusest oli kõigil vähemalt kümme käsku peas.

Ilmad on päikesepaistesed, aga võrdlemisi väga jahedad. Öösetel on peaaegu alati veele õhuke jääkord peale külmetanud, mis päikese kerkimisega muidugi varsi kaob. Maa hakkab siiski juba ka haljendama. Puudel tulevad lehed väga visalt. Kevad ei ole tänavu seega sugugi enam varane. Alalised jahedad tuuled hoiavad kasvamise kinni. Õitsevad nüüd segamini sinililled, mis oma õitsmist ikka veel ei ole lõpetanud, ülased ja nurmenukud või kanavarvad, nagu metspriimulaid nimetatakse.

Keilas, 7. mail 1930

Ikka on öökülmad. Kui eila ja täna hommikul ¼ 8 paiku vaksalisse olin minemas, oli varjulistes kohtades halla alles maas. Muidu on ilmad olnud pea alati päikesepaistesed, täna oli ka vaikne. Tallinna pedagoogiumis näitas aga termomeeter üksnes vaevalt +5 °R.

Sõin täna Tallinnas lõunat Hilda venna Eduardi juures. Hilda ise oli kodus, sest meil pandi kartulaid maha. Kuna pärast Lihavõtteid metoodika loenguid enam ei ole ja ainult veel praktikante eksamineeritakse, mina ka täna eksamineerisin, siis sain lõuna ajaks pedagoogiumis vabaks ja sõitsin Paldiski rongiga Keila, jõudes nõnda juba ½ 6 asjal koju. Hildale ja lastele tõin Tallinnast 15 saia. Ellinor ja Viktor jooksid vastu ja sõid aias juba 7 saia ära, andes küll ka Tortentali Ernale, kes nende juures mängimas oli.

Keilas, 9. mail 1930

Täna oli esimene tõesti soe päev, nõnda, et kuueväel väljas mõnus tundus. Igatahes oli väljas soojem kui meil tubades. Hida töötas, kuigi külg valutab, peaaegu päev otsa aias; ta lõikas tikerbeeri põõsastest kuivanud oksi välja, Ma tegin ka natuke tööd: pumpasin vett kastmiseks ja kandsin aeda, kogusin lõigatud oksi ühtekokku ja põletasin laste juuresolekul ära. Tegin tööd niikaua, kui tundsin särgi selja peal märja olevat. Õieti ei ole mul palju aegagi aias töötamiseks: hommikul olin 3 tundi leeris, õhtupoolikul istusin paar tundi kantseleis; siis veel tarvis juba pühapäeva jaoks kõnesid mõtelda. Aga täna oli siiski hea päev ja ma käisin korra lastega Kumna pargiski: Ellinor korjas lilli, et homme väikese Hilda hauale pärga teha; Viktor puhus pajupilli.

Oleme sedakorda omavahel; vanamamma sõitis teisipäeva hommikul jällegi Nõmmele.

Keilas, 12. mail 1930

Laupäeva õhtul sõitis siia Hilda vend Eduard ja täna sõitis ta hommikul jälle Tallinna. Et Eduard pea igas asjas oskab head nõu anda ja Hilda just teda alati kõige parema meelega meil näeb, siis sai paar päeva jälle paremas kui harilikult meeleolus veedetud. Käisin eila õhtupoolikul Eduardi ja väikese Viktoriga spinninguga jõe ääres, aga kalu ei saanud. Vist ei hooli Keila jõe haugid enam spinningust, sest seda sorti püüdjaid on väga palju: laupäeva õhtupoolikulgi, kus vihma tibas, tuli nähtavasti Paldiski rongiga Tallinnast 5 spinningumeest meiepoolsele jõekaldale. Mõnikord paistab igalpool, kuhu silm ulatub nägema, siin ja seal jõe ääres niisuguseid laupäevaseid ja pühapäevaseid kalapüüdjaid, kes Tallinnast välja on sõitnud. Eila pühitsesin Ohtu surnuaia, mis sealt ümbruse elanikkude asutatud ja hästi korda seatud. Jätsin selleks puhuks Keila kirikus jumalateenistuse pidamata. Ohtus käis minuga kaasas kirikunõukogu esimees Markus. Oli seal jumalateenistusel ka laulukoor ja muusikakoor. Enne jumalateenistust käisin sealsamas surnuaia ligidal haige juures, pärast jumalateenistust ristisin teises kohas ühe lapse. Kella ½ 3 paiku jõudsin Keila kirikusse, kus matused olid kahes järgus. Ohtus sõin Rehetalus, mille maa peal surnuaed asub, pärast jumalateenistust ka lõunat. Kella 4 paiku p.l. olin juba kodus. On alati hea tunne, kui pikk päevatöö, mis enne tegemist näib pea võimatu, raske olevat ja teha ometi peaaegu alati päris libedasti möödub, tehtud on ja sel päeval enam tarvis ei ole ennast rakendada; tundub siis kodus olles väga mõnus olevat.

Keilas, 16. mail 1930

Päevad mööduvad kiiresti, sest leeriõpetus nõuab oma jagu aega: neil päevil, kus ma Tallinnas ei käi, olen leerilapsi õpetamas 3 tundi; Tallinnasõidu päivil – teisipäeval ja kolmapäeval – olen pärast lõunat tunde annud ja nimelt 2 tundi. Kuna leeritunnis enam jagu minul enesel tuleb kõnelda ja leerituba õhuvahetuse mõttes ja õhurohkuse mõttes siiski halvem on heast klassiruumist, siis väsitavad leeritunnid mind palju rohkem veel kui koolitunnid.

Vabal ajal olen 2 korda kalal käinud. Esmaspäeva õhtu eel käisin spinninguga jõe ääres; spinninguga muidugi ei saanud kala, aga käega püüdsin kraavist ühe poolenaelalise purika, kelle lapsed õhtul ära sõid. Eila läksin lastega koos jõe ääre ja võtsime väikese õnge kaasa, millega saime 5 väikest kala. Hakkasin jõe ääres vett katsuma ja tundsin, et ta üsna soe juba oli. Siis käärisin püksisääred ja särgikäised üles ja hakkasin ühes madalas kohas lutse ja vähki püüdma. Kerge vaevaga sain ma 3 lutsu ja 15 vähja. Lutsud said ühes väikeste kaladega õhtusöögiks praetud ja vähjad keedetud. Lutsud sõime ühiselt, vähjad said jaotatud Hilda ja laste vahel. Et meil jõe ääres ühtki kotti kaasas ei olnud, siis pani Viktor vähjad oma mütsi.

Keilas, 19. mail 1930

Laupäeva õhtust kuni täna, s.o. esmaspäeva hommikuni oli jällegi siin Eduard. Vanamamma tuli ka laupäeval ja sõidab homme jälle Nõmmele tagasi. Ellinor armastab vanamammat väga ja on alati ütlemata rõõmus, kui ta siia sõidab. Laupäeva õhtu eel käisin Eduardi ja Viktoriga jällegi vähki püüdmas. Mina käärisin püksisääred ja särgikäised jällegi üles, olles paljajalu ja hakkasin vähki kaldale pilduma, kus Viktor nad kotti pani. Saak oli hea. Hea saagi algust nähes tegi Eduard sedasama, mis minagi ja püüdis ka nii mõnegi vähja. Kokku saime 52 vähja ja 4 lutsu.

Eila oli tükk tööd kirikus armulaua jumalateenistuse ja kahekordse matusetalituse poolest. Õhtupoolikul ristisin veel Vääna Mõhkus lapse. Pärast olin Eduardiga aias. Eduard murdis ja saagis kuivanud õuna-ja ploomipuid, mina aitasin teda sealjuures.

Täna olin hommikupoolikul leeris, tegin enne ja pärast seda hulk kantseleitööd, valmistasin koolitunde homseks ja ülehomseks, puhastasin aeda. Õhtu eel käisin ühes laste ja vanamammaga Kumna pargis lilli korjamas ja tommingaõisi toomas – muist viib vanammama Nõmmele, muist jäid meile. Tommingad õitsevad sooja ilmaga; oli täna +19 °R. Nõnda elades ja üksnes juhuslikku tööd tehes katsun unustada oma rasket leinavalu ja elu tekitatud hingevalu. Olen alati rõõmsam, kui tuleb meile mõni hea inimene. Kahju üksnes, et neid vähe käib: peale Eduardi ja vanamamma ei ole viimastel nädalitel kedagi siin käinud. Oleme aga väga rõõmsad, kui Eduard ja vanamamma tulevad-ootame neid igatsusega niipea, kui laupäeva pärastlõunased rongid hakkavd tulema. Muidu oleme peaaegu igapäev, mõnikord päevas kaks ja enamgi korda väikese Hilda haual käinud, kuhu Hilda istutas võõrasemasid ja beegooniaid, ka bellist. Kirikuseina ääre meie hauaplatsi kõrvale sai istutatud ka jasmiine meie aiast sealt kohast, kus väike Hilda sagedasti mängis. Väikese Hilda ristiema Alide oli saatnud laupäeval ühe hortensia.

Reedel said lapsed Kumna Mõhkust perenaise käest, kes sagedasti meil käib, ühe koerakutsika. Viktor rääkis kohe koera ristimisest: “Meie paneme temale Fiksi nimeks, sest nõnda tahtis Hildake. Ta ütles: Kui meie uue koera saame, siis muud nime talle ei pane kui Fiksi. Hildakese tahtmist peab nüüd täitma”.

Ja lapsed panid koerale Fiksi nimeks. See ei ole küll mitte enam kollakaspruun, nagu oli väikese Hilda Fiksi, vaid must, aga lapsed on koerast väga huvitatud. Laupäeval olid nad Fiksiga õue läinud. Isahani oli koerale kallale tunginud ja teda peksma hakanud. Lapsed kisendasid suures hirmus, et hani koera ära tapab, niisuguse häälega, et Hilda ehmatades uuriklaasi katki tegi. Ellinor oli nii ehmatanud hani kurjusest, et trepist üles jõudes jõuetult maha langes ja talle jahedat vett juua anti. Hildale uus koer küll ei meeldinud, aga lastele on ta suureks asjaks.

Maa on väga kuiv, oleks vihma tarvis. Tänavune kevad on üldse olnud väga päikeserohke, kuid vihmavaene ja enamasti õige jahe. Kaks-kolm päeva on olnud nüüd võrdlemisi soe ja hea.

Keilas, 22. mail 1930

Täna oli aga soe! Oli lõuna ajal +21 °R. Keila jõe kaldal oli hulk suplevaid poisse. Käisin kolm korda Keila: hommikul leeritundides, ½ 5 paiku ühes Viktoriga Hildat ja Ellinori Tallinna saatmas (Hilda läks uut teenijat otsima, sest meie praegune teenija Paula Lõoke tahab Nelipühiks ära Tartumaale minna, kus tal lootust on mehele saada; kella 6 paiku olin Viktoriga uuesti Keilas, sest ma unustasin ühe kirja koju, milles oli minu järjekordne jutlus “Eesti Kiriku” jaoks ja mis piiskopi ettekirjutusel täna pidi ära saadetud olnud. “Eesti Kiriku“ jaoks olen seni pidanud 2 korda aastas jutluse kirjutama. Piiskop saadab niisuguse kirja nagu seekord:

“K.A. õpetaja hra A. Köögardal Keila.

Palun “Eesti Kiriku” jaoks pühapäeva kohta 29. mai (Taevamin.p.) 1930. aastal sissejuhatavat hingekosutavat artiklit kirjutada ja seda aegsasti, aga hiljemalt 22. maiks minu kätte (Tallinna Konsistoorium) saata.                 Tervitab piiskop J. Kukk.

Tallinnas, 15. mail 1930. Nr.78.”

Viktor käis kirikumõisa ja Keila jaama vahe kahekordselt, seega kokku umbes 8 versta, üsna kergesti ära. Üksnes joogijanu tundsime mõlemad, mispärast ühes kaupluses kaks korda käisime limonaadi joomas; ka ostsin Viktorile kumbki kord ühe appelsiini. Viktoriga on väga huvitav käia, sest ta paneb kõiki asju hästi tähele ja räägib neist. Täna silmitses ta kaunis pilkavalt kõrtsijoodikuid, kes lahtise akna all näruste riietega istudes lärmitsesid. Muidugi käisime meie ka väikese Hilda haual. Seal on nüüd alati palju metsalilli: kullerkupud, maikellukesed, pääsukesesilmad, nurmenukud ja teistsugu lilled, kõik need, mida eelmistel aastatel Hildake ise korjas. Viktor tuletab Hildakest ühtepuhku meele ja nimetabki tead üksnes nõnda: “Hildake!“ Ta näitab üht ja teist kivi, kus nad Hildakesega koos istunud, mõnda ploomi-või õunapuud, mis Hildakese oma olevat olnud. Sagedasti ütleb Viktor: “See oli siis, kui Hildake alles elas… “Oh need mälestused! Need tuletavad meele minu endist “õnneaega”, kus ma küll õnnest ei osanud tarvilikult lugu pidada, ja pisarad kipuvad vägisi silmi. Siis tunnen enese olevat aga lõpmata õnnetu, õnnetu!..

Keilas, 23. mail 1930

Lõpetasin tütarlaste leeri umbes kell ¾ 11 hommikul. Kõik läks, nagu harilikult: enam jagu nutsid, kui neile lõpul rääkisin, kuidas nad endid õieti peaksid ette valmistama õnnistamise päevale, kuidas nad nõnda lapsepõlvest lahkudes kohustatud oleksid rahukätt pakkuma kodustele ja ära leppima kõigiga, kellega ehk mõnda pahandust kunagi on olnud. Nõnda lubatakse alati teha ja edaspidi rahus ja armastuses elada, aga elu viib inimese sagedasti hoopis vastupidistele teedele.

On jällegi soe ilm, küll natuke jahedam kui eila. Praegu on pilves ja müristab, puhub enam-vähem põhjatuul ja on +16 °R. Tulin Viktoriga jõe äärest. Kella 4 paiku peavad Hilda ja Ellinor Keila jõudma, ja meie tahtsime neile natuke head meelt teha sellega, et vähki püüame. Meie ei saanud aga kaua jõe ääres olla, sest müristamispilved hakkasid käima, korra sadas peaaegu selgest taevast vihmagi. Sain ühe lutsu ja kümmekond vähja ja tulime koju. Ka takistas natuke püüdmist kiire veejooks, sest Keila mõisa vesiveski töötas. Mul oli aluspesu seljas, sääred ja käised üles keeratud. Viktor võttis ka jalad lahti ja otsis kalda ligidal vähki, aga ei saanud. Lõuna ajal sõime Viktoriga oma püütud lutsupraadi. Vähjad söödi õhtusöögil.

Meie lavakurgid õitsevad. Lapsi huvitavad praegu põrsad. Hilda ostis eila Keilast 3 põrsast, kes kokku 71 naela kaalusid ja 7500 senti maksid. Meil jäi tänavu kartulaid järele, müüa neid oleks praegu raske ja nad on ka odavad, söödame nüüd nad sigadele või õigemini põrsastele. Viktor on iseäranis põrsastest huvitatud ja käib neid sagedasti vaatamas ja sügamas. Jah, põrsaid hoitakse ja paitatakse, aga kasvavad nad suureks, siis tapavad inimesed sea ära! Imelik on käesoleva ilma kord!

Keilas, 26. mail 1930

Soojad ilmad kestavad. Kui eila kirikus jumalateenistuse olin lõpetanud ja matusetalituse ära pidanud, müristas ja sadas, kuid vihma oleks siiski veel tarvis. Kõik haljendab ja õitseb. Õitsevad juba ka sirelid.

Laupäeva õhtupoolikust täna hommikuni oli jällegi Hilda vend Eduard siin. Ta sõitis siia ¾ 5 se rongiga. Ma läksin talle vastu ja meie läksime kohe jõele. Värvija Hermanni käest laenasime võrgu ja lootsiku ja sõitsime Keila mõisast läbi Tuula poole. Seal oli aga sügav ja meie ei saanudki võrguga kalu. Enne päikese veeru hakkasime siis endise kirikumõisa, nüüd köstri heinamaa piirdes vähki püüdma. Saime 23 vähja ja mõne lutsu. Alles pärast päikese veeru saime koju. Eila õhtupoolikul sõitis siia veel teine Eduard, nimelt minu onupoeg dr. Eduard Köögardal, kes Tallinna linna bakterioloogiks. Läksime siis jälle jõe ääre. Mõlemad Eduardid läksid sinnasamasse, kus ma harilikult köstri heinamaa piirides vähil käin, vähki püüdma. Nad sulistasid vees tundi kaks ja said 27 vähja ja 4 lutsu. Lutsud püüdis minu onupoeg. Minu naisevend on lutsupüügist küll väga huvitatud, aga ikka lähevad tal lutsud alles käest ära. Lutse on Keila jões peaaegu iga alt õõnsa kivi all. Nõnda söödi meil kolm päeva järjestikku vähki. Mina pühapäeval ei püüdnud, mitte just sellepärast, et inimesed oleksid õpetajat vaatama jäänud, kui ennem sellepärast, et kahe eelmise päeva püüdmisest käed katki olid ja paranemist nõuavad. Olen küll juba ligi 100 vähja püüdnud, aga ise seni veel ühtki vähja ära ei ole söönud: millegipärast ei ole himu ja suurem heameel on mul pealt vaadata, kuidas teised suur isuga söövad. Täna tuli meile uus teenija, kelle eesnimi on ka olevat Paula. Senine Paula on ka alles, see sõidab ülehomme ära.

Keilas, 27. mail 1930

Koolitöö tundub praeguste palavate ilmadega just nagu nuhtlusena. Ei või küll ütelda, nagu ei tahaks koolilapsed enam tööd teha, aga ise ei tahaks enam mujal olla kui vabas looduses, kaugel linna suitsusest õhust. Olin täna jälle Tallinnas. Ühtepuhku käib meil pedakoogiumis Soome kooliõpetajaid tunde kuulamas Täna istus üks soomlane minu tunnis. Lapsed on harjutuskoolis võõrastega nii harjunud, et neid tähelegi ei pane ja võõras nõnda tõesti loomutruu pildi võib saada koolist.

Pärast tunde olin Hilda venna Eduardi juures, kus enne sõitu ka sõin ja teed jõin. Rongis oli väga palav istuda, sest keskpäevane temperatuur on ikka +20 °R ümber.

Keilas, 29. mail 1930

Taevaminemise püha.

Eila sadas päeva otsa vihma, mis kastis hästi maad. Täna on kange tuul ja temperatuur juba eilsest saadik langenud. Nüüd lõuna ajal on vaevalt +12 °R. Hilda oli eila kasutanud kohast ilma selleks, et kapsaid istutada. Kasvatasime siiamaani kapsaid rohkem, kui ise tarvitasime, aga läinud aasta kapsaid ei olnud võimalik ära müüa, sest neid oli igalpool isegi palju, nõnda et neid loomadele söödeti, ka oli ennemaltki kapsahinnad juba hästi madalad. Tänavu istutas Hilda sellepärast kapsaid ainult oma jaoks.

                                                                                ***

Kõndisin hiljuti lõuna paiku väikese Viktoriga Keila alevisse. Keila sillal küsib poiss: “Mispärast öeldakse küll lõunaaeg, aga ei öelda põhjaaeg? On ju olemas lõunatuul ja ka põhjatuul! “ Jah, kesköö võiks ka põhjaaeg olla.

Taevaminekupüha – ta on küll kristlik rõõmupüha, vähemalt jutlustame nõnda. Aga eks olnud Jeesuse taevaminek jüngritele ühtlasi küll ka väga valus? Lahkumisvalu täitis küll nende südameid ja meeli, sest enam nad Jeesust oma silmadega ei näinud. Küll öeldi neile sealsamas, et Jeesus ükskord tagasi pidi tulema nõndasamuti, kui ta ära läks, aga juba on enam kui 1900 aastat möödunud, Kristus ei ole tagasi tulnud, surnuhauad ei ole elavatena tagasi annud neid, kes sinna maetud. Tekkivad mõnikord kahtlused, kas ongi tõsi piibli jutustused, kas ongi veel elu pärast surma. Mõtlen, et vast on surm tõesti igavene “uni“, nagu teda nimetatakse, jäädav lahutamine ja lahkumine. Kas on minu väikesest Hildast veel muud järel, kui tema põrm Keila kiriku juures? Kas on inimesel tõesti ikka surematu hing või on see teadlik olek, mis meil siin maa peal olemas ja mis meid laseb mõtelda ja tegutseda, üksnes siin maa peal olemas ja ainult siis, kui inimene on terve? Kuidas võiks ikka hing ihust lahus elada ehk mis elu see siis veel oleks, kui inimene juba käesolevas elus oma teadvuse mõnigikord kaotab, enam midagi nähtavasti ei tea ega tunne? Väike Hilda oli meelemärkuseta kaks päeva enne surma, meelemärkust ta tagasi ei saanudki, vististi ei tundnud ta enam midagi, silmavaade eksis ringi, pahem käsi tegi ühtepuhku ringisid õhus, ainult paar korda kuulsin ma tema ohkamist, nagu inimene siis teeb, kui tal palav on. Kas elu pärast surma on niisugune ilma teadvuseta olek? Siis ei ole sellel “elul“ ka ühtki mõtet. Ei ole aga elu “teises ilmas“ meie teada oleks samaselt, siis on ka väga vähe praegusel elul mõtet… Niisugused mõtted keerlevad nüüd pärast väikese Hilda surma ühtepuhku minu peas. Mõnikord omandavad need mõtted endile päris pöörase kuju. Tahaksin hea meelega uskud ristiusu õpetust aga ei saa millegiga tõendada, ka ei ole ta just elu poolest, mis pärast surma peaks tulema, sugugi mitte selge. Tahaksin aga selget vastust küsimuse peale: “Mis saab inimese mõtlevast isikust pärast ajalikku surma?“ Seda teame, et ihu hauas kõduneb, aga kas muud ka veel on? Mul on ütlemata raske, kui need mõtted minus üles kerkivad ja ma olen siis enesele mitu korda juba ütelnud: ”Ma ei suuda enam elada!“ Täna on mul nõnda jälle väga – väga raske. Väike Hilda on elavalt meeles, pisarad kipuvad vägisi silmi: valus on elu! Mu perekonnast on küll kolm veel järel, kuid ma ei tunne enam ühtki rõõmu, vaatamata selle peale, et nad minu vastu pea alati väga head katsuvad olla. Kes suudaks küll mulle eluküsimusi nõnda selgitada, et ma elumõtte jälle tagasi saaksin? Vaevalt küll leiduks kedagi! Olen mõnikord ennast viimasel ajal katsunud tähele panna ja olen siis leidnud, et vaimselt just nagu aegamööda otsa hakkan lõppema. Igatahes on nõnda, et ma ei suuda enam midagi uut teha. Oleks tarvis küll katsuda kõik “majaasjad korda seada“ hea olla neile, kellega tuleb kokku puutuda, sest öö tuleb kus ükski ei suuda enam midagi teha, ja kes teab: vast heidetakse mindki, nagu mõnda rikkesse läinud riista peagi sinnasamasse, kuhu kadus mu väike Hilda. Kui suudaks keegi aimata seda, kui raske, raske on minu hingel! Ma ei oska oma mõtteid kirjeldada, sest nad tulevad ja lähevad, on kirjeldamatud kirjud, üks keerulisem kui teine. Taevaminemise püha – kristlik rõõmupüha, ei, mulle on ta valupüha, sest mulle tuletab ta lahkumist meele, mis ei saa kuhugi teisiti tunduda, kui väga valusalt. Lugesin täna ainult mõned read omast päevaraamatust sellest ajast, kus väike Hilda alles elas: kõik sai jälle elavaks mu silmade ees, hingehaavad kisti jälle lahti…

Keilas, 2. juunil 1930

Sain laupäeval 2 erakirja:

I.                                                        

Naanul, 30. V. 30.

“Armas vend!

“Kas tänavu suvel suvitama ka sõidate? Ma näeksin häämeelega, et teie Naanule tuleksite. Mul on nüüd ka juba teine poeg ja tahaksin, et sina teda ristiksid. Velli panin temale nimeks. Kui vähegi võimalik on, siis tahaksin, et teie 27. juuli paiku Naanul oleksite: tahaksin teda sel päeval ristida, sest siis on rohkem vabam aeg siin. Kuidas arvad sellest? Kui sõidad, siis kirjuta millal, tulen ju muidugi siis jaama vastu. Meie oleme seekord kõik terved, aga Orika lapsed on kõik leetrites. Külv on mul juba ammugi maas ja viljaorased on kõik üleval. Nüüd sajab juba nädal aega, täna ja eila veel suure tormiga. Seekord häid pühi kõigile!   Viktor.   

II.    

 “Armas, hea hra õpetaja!

Rõõmustasime südamest, saades Teilt kirja! Täname väga meeletuletuse eest! Mina ise hoidusin meeleldi kirjutamise eest. Arvasin, et parem ehk on Teile rahu kõigist tuttavate kirjadest peale raske hingelise vapustuse väikese Hildakese kaotuse läbi. Ehk oleks vast nüüd juba teile ja proua abikaasale parem väike lahutus reisu näol kodust natukeseks eemale, näiteks meie poole? Mis sellest arvaksite? Minu abukaasa võtaks siis ka puhkust ja mina ka ja ehk siis käiksime natukene lahutuseks ringi Virus ja Järvas. Ehk see siiski natuke lahutaks ja looks uusi mõtteid Teile mõlemale. Vast ehk kaalute seda ettepanekut ja teadustate ette.

Meie elus midagi muudatusi pole olnud. Elame tasakesi päevast päeva. Keila poole on mõtted tihti. See aasta ei tea, kuidas meie suvitamisega seal välja tuleb. Hooned on seal kõik elanikke täis, välja ütlema ei taha hakata. Ka algab seal vast varsi suure hoone ümberehitus peale. Tahan teha elumajaks ümber, et väikest sissetulekut saada. Ehituse ajal aga seal elada pole lõbus, teeb nimelt närviliseks. Nii siis vist sel aastal Keila suvitusest välja midagi ei tule. Siin võiks mõni aeg ümber liikuda lahutuse mõttes peale koolitöö lõppu.

        Parimate tervitustega Teile ja armsale perekonnale jään Teie

                                                                                    H. Jacobsen”.

***

Eila olin Nissis. Peeti seal praostkonna sinodit. Koos oli jälle kõik seitse Lääne-Harju kirikuõpetajat: Hageri õpetaja praost K. Thompson, Rapla õpetaja praostiabi J. Liiv, Paldiski õpetaja A. Lesta. Madise õpetaja O. Etzold, Risti õpetaja V. Schwartz, Nissi uus õpetaja J. Vollmann ja mina. Sinodist võttis eila osa veel 8 kogudustesaadikut ja Nissi köster, teised köstrid ei saanud tulla, sest nad pidasid õpetajate asemel oma kirikutes jumalateenistusi. Hommikul kell 11 alustati kirikus jumalateenistust. Kirik oli küünlatega valgustatud ja natuke pärgadega ehitud. Olid laululehed, aga laulukoori ei olnud. Rahvast oleks võinud ka rohkem olla. Jumalateenistuse I osa altari ees ühes lühikese tervituskõnega pidas õp. J. Liiv, mina pidasin jutluse, Nissi õpetaja andis kantsliteated ja pidas eestpalved, praost pidas kirikupalve ja altariteenistuse viimase osa. Kuna armulauda ei olnud, õp. Liiv seekord vastu oma harjunud viisi väga lühidalt kõneles ja mina iialgi liig pikalt ei jutlusta, siis olime umbes kell ½ 1 või kell 1 juba valmis. Varsti oli lõuna Nissi koguduse leerisaalis: vasikapraad ja kompott, muud midagi. Siis läksime palvemajasse, kus õp. Liiv väga pikalt kõnes, tehes, ütlema, lausest, et meie ei pea paljad sõnakuulajad olema, vaid ka tegijad, vähemalt 10 lauset, natuke lühemalt kõneles juba Rapla koguduse saadik Suurtal, aga see hakkas peaaegu prohveti viisil rääkima palves, et vast praost Thomsonile viimane eluaasta käes on, sest ta olevat vana, ja et ta vast viimast korda praostkonna sinodit juhatab. Natuke enne kella 4 alustas oma sissejuhatava kõnega praost Thomson sinodi istangud. Hulk palvemaja rahvast oli pealt kuulamas. Kella 7ⁿⁱ õhtul tehti tööd; selleks ajaks oli muu rahvas juba enam-vähem ära läinud. Kella ½ 8 paiku oli õhtusöök jällegi leerimajas. Kell 9 õhtul sõitsin ühes oma nõukogu esimehe Markusega Riisiperest tulema. Et sinodil huvitavaid küsimusi just ei ole, ka ma täna hästi ei oleks saanud kodust ära minna, siis ma täna Nissi enam ei sõitnudki.

Hilda ei saanud uue Paulaga sugugi rahule jääda, see ise tundis ka, et tema siinse tööga hakkama ei saa ja läks täna juba ära. Nõnda tuleb jälle teenijat otsima hakata ja peame esialgul kuidagiviisi ise katsuma mõnda teenija tööd ära teha. Viktor ütles, et tal süda halb olevat; Hilda leidis, et Viktoril oli +37,6, ja pani poisi voodisse.

Homme ja ülehomme tuleb mul veel Tallinnas koolitundides käia ja ka nende vastu valmistada. Nõnda on siis mitu asja, mis takistasid Nissi minna.

Et näidata, missuguseid mõtteid ma oma jutlustest avalda, toon siia oma sinodijutluse:

                    Johannese ilmutamise raamat 1, 4-6:

Arm olgu teile ja rahu, sellest, kes on ja kes oli ja kes tuleb, ja neilt seitsmelt vaimult, kes tema aujärje ees on, ja Jeesuselt Kristuselt, kes ustav tunnistaja on esiti sündinud surnute seast ja maailma kuningate valitseja, kes meid on armastanud ja meid pesnud meie pattudest omas veres ja on meid kuningaiks ja preestriks tõstma Jumalale ja oma Isale: Temale olgu au ja vägi igavesti igaveseks ajaks! Aamen.

Palugem! Armas taevane Isa! Armu ja rahu palume meiegi Sinult, kes sa oled ja olid ja tuled. Olgu see Sinu vaim, kes meid juhiks ja meile nõu annaks neil kahel päeval, millal meie siin koos oleme Nissis, et Sinu seitsme koguduse ühiseid asju harutada. Lase oma Vaimu rohkesti meie kogudustest läbi tungida, et igalpool oleks rohkesti neid, kes Sinu Poja läbi on saanud headeks kuningateks ja preestriteks Sinule. Aamen.

Armas Kristuse kogudus!

Lääne-Harju seitsme koguduse esindajad on täna siia kokku tulnud praostkonna sinodiks. Nõnda tuleme kokku oma armsa praosti juhatusel iga aasta üks kord kordamööda ühes või teises koguduses meie seitsmest kogudusest. Lääne-Harju seitse kogudust seisavad nõnda nagu seitse vaimu Jumala aujärje ees. Ühiselt oleme meie tänagi astunud sinnasamasse, selle ette, kes on, kes oli ja kes ka tulevikus on ikka seesama. Kui keegi kuhugile või kellegi juure läheb, see peab ka teadma seda, mispärast ta sinna läheb. Mispärast seisame Jumala ees? Mispärast oled sina, armas vend, armas õde, täna siia tulnud Jumala ette? Mispärast hakkame meie, sinu külalised, armas Nissi kogudus, siin nõu pidama? Kas ainult sellepärast, et mõnda välispidist asja harutada, lahendada ja katsuda nõnda aastast aastasse edasi jõuda ja läbi saada? Aasta möödub aasta järel-kiiresti, kiiresti. Aastad veavad meid enestega kaasa ja peagi on meie elupäevad lõpul. Mis tuleb aga siis, kui meie elupäevad lõpevad? See ongi suur küsimus, ainus tähtis küsimus, üksainus asi, mis meile tarvilik – mis saab meist ükskord lõplikult? Sellest küsimisest ei pease mööda üksikinimene, kellel vähegi on mõtlemisvõimet. Meie näeme ühtepuhku, kuidas üks vägev käsi saadab inimesi maamulda, näeme, kuidas kõik asjad vananevad ja kaovad. Meie usume aga, et meil on surematu hing. Ja selle surematu hinge pärast astumegi meie selle ette, kes on, kes oli ja kes ka tuleb, kelle käes on kõik. Tema ette astume meie selle nimel, kes kõigi maailma kuningate valitseja on. Tema ette peavad tulema kõik inimesed üksikult, tema ette kogunevad kogudused üksikult ja täna on tema ees seitse Lääne-Harju kogudust ühiselt, et surematud hinged hoitud saaksid. Selleks on ka kõigi meie nõupidamiste lõpueesmärk, kuidas surematud hinged

1) armu ja rahu leiaksid Jumalalt ja

2) Jeesusele Kristusele selle eest au annaksid igavesti igaveseks ajaks.

I.

Jumala armu otsime meie kõige pealt. Sellest meie elamegi. Jumala arm on meid siia ilma saatnud. Kui kauaks, seda meie ei tea; teame üksnes seda, et suurem osa inimesi siit ära läheb kaugelt enne seitsmekümnendaid eluaastaid, mis Püha Kirja järele on inimesele elu loomulikkudeks piirideks.Maapealset elu nimetatakse aga armuajaks. Jeesus ütles, et käesolevas elus inimene just nagu teenib enesele kohta igavese aja jaoks. Kes on head teinud, peavad ükskord Jumala Poja hüüdmisel hauast üles tõusma eluülestõusmiseks, kes aga paha on teinud, hukkamõistmise ülestõusmiseks. Jeesus ütles aga ka seda , et ükski ei või ilma temata ühtki head teha. Paha suudab seega küll iga inimene teha kas või kõigest omast jõust.

Meie Lääne-Harju kogudused on võrdlemisi mõnede teistega küll head kogudused. Meie armas praost on peaaegu iga aasta omas aruandes võinud kinnitada seda, et meie juures ikka veel patu pärast häbi tuntakse. On neid kohte aga ristiusulisel maalgi, kus pattu enam ei häbenetagi. Meil Lääne-Harjus on ikka veel armastust leida, mis laseb kirikud korras hoida. Meil on ikka veel hulk inimesi, kes pühapäeva õieti pühitsevad ja Jumala kotta tulevad endile hingelist kosutust otsima. Mõnes teises kohas juhtub sedagi, et pühapäevane jumalateenistus mõnikord pidamata jääb sellepärast, et ükski inimene kirkusse ei tulnud. Nõnda on meil Lääne-Harjus mõnigi asi parem kui mõnes teises kohas. Aga kas siit järgneb see, et meil kõik juba täiesti hea oleks? Ei mitte! Nii mõnigi kord peab Issand ka meile ütlema, nagu ta ütles Eevesuse koguduse inglile: “Ma tean sinu tegusid ja sinu tööd ja su kannatust… Aga mul on seda sinu vastu, et sa oma esimese armastuse oled maha jätnud! Siis mõtle nüüd, kust sa oled langenud, ja paranda meelt ja tee esimesi tegusid!” Ja kuidas tunduks see veel meile kui Jumal edasi ütleks: “Aga kui mitte, siis tulen ma sulle nobedasti ja lükkan su küünlajala tema asemelt ära, kui sa mitte meelt ei paranda!” Tõesti, esimene armatus on nii paljudel inimestel ka meie juures kadunud. On meilgi palju neid, kes leiged on. Vanemad inimesed mäletavad seda, kuidas nende noores põlves enne kukke ja koitu teele asuti, et kirikusse jõuda ja seal ka istekohta leida. Kui jumalateenistus algas, ei olnud enam ühtki vaba istekohta sel aja. Keskealised inimesed mäletavad seda aega, kus armulaual käis kaks ja kolm korda rohkem inimesi, kui praegu käib. Jumala armu on hakatud paljudes kohtades liig halvaks pidama. Sellekohaselt on hakanud kasvama ka igasugu käsuvastased eluviisid nende juures, kes Jumala armu põlgavad. Meie kõigi ülem asi on aga Jumala arm otsida ja Jumala armu ka juhatada teistele, kes seda omaenese jõust mitte kätte ei leia.

See on ka meie praostkonna kooskäimise otstarb-teesid otsida, kuidas Jumala armu saaks edukamalt inimestele lähedale tuua. Igaüks meist peab ka ise selle eest hoolitsema, et Jumala armu enesele saada. “Üht asja on tarvis!“ ütleb Jeesus, ja see üks asi on Jumala arm. Mis kasu oleks kellegil sellest, kui ta armu alt taganeb ja Jumala põleva viha kätte sattub, mis teda võib karistada siin ajalikult ja seal igavesti? Ajalik karistus patu eest oleks veel kerge kanda, aga mis tuleb siis, kui elupäevad korraga otsas on ja inimene patust pööramata meelega Jumala vihakohtu kätte sattub? Otsigem endile Jumala armu, seni kui meie käesolevas ilmas elame. Öö tuleb, millal ükski ei või midagi teha…

Tunned sa armas vend, armas õde, et sa juba oled saanud Jumalaarmu alla? Otsid sa küll hoolega armukinnitust Issanda armulaualt või ei ole sedagi teinud, et kuidagi viisi oleksid kaasa aidanud nimetamisväärilisel viisil, et kirik oleks pühapäeviti täidetud neist, kes Jumala sõna hea meelega kuulevad ja õpivad? Kui sagedasti oled sa käinud kirikus, palvemajas ehk kus kunagi on Jumala sõna kuulutatud? Kui sagedasti oled sa üldse omast südamest igatsenud Jumala armu?- Jah, otsigem armu, sest Jumala arm toob meile ka rahu südamesse. Patt, mis Jumalast katsub inimest täielikult lahutada, kaotab ka rahu südamest. Eks ole igaüks seda ise tunnud, kuidas mõnikord patt rahu kaotas südamest? Kui inimene, ütleme tegi ise mõnda pattu, näiteks, kui sa asjata vihastadki – kuidas siis tükk aega oli rahutus hinges. Kas ei ole mõnigi suurt rahutust tunnud omas südames, kui teda tõsiselt seati selle küsimuse ette: ”Mis pean ma tegema, et ma õndsaks saaksin?“ Jah, kas oled, vend või õde juba vastanud või vastuse leidnud enesele selle küsimuse peale: mis pead sa tegema, et sa õndsaks saaksid? Rahu pead sa otsima enese ja Jumala vahele, muidu ei ole üldse mõeldav õndsakssaamine. Pattude andeksandmise rahu tuleb otsida. Kui inimene selle rahu on kätte saanud, siis on ta juba siin maa peal õnnis, õnnelik: rahutus, mis südant vaevas, on ära, selle asemel on kosutav rahu-õnnis tunne. Ka selle poolest peame alati kõik üheskoos tegema, et rahu kinnitada katsuda Jumala ja inimese vahel. Selleks kuulutame Jeesust Kristust, kes meid on armastanudja meid pesnud meie pattudest omas veres. Jeesuse läbi on meil võimalus saada nii hästi armu kui ka rahu Jumalalt.

                                                                                                                                    II.

Selle eest andkem au Jeesusele! Jeesuse kiituseks oleme siin koos. Jeesuse nimel alustame meie oma praostkonna sinodikoosolekuid. Tema nimel teeme meie oma tööd. Tema on meid kuningateks ja preestriteks tõstnud Jumalale ja oma Isale. Mille üle peame meie siis valitsema nagu kuningad? Pattu peame meie rõhuma ja kõik head kõigest jõust arendama. Kui kaugelt meie peame patu üle nagu kuningad valitsema, selleks toon ühe näite elust, mis tõesti on sündinud ja mõnikord koguni korduda võiks. Udusel pimedavõitu päeval sõitis üks hea ristiinimene kuhugile. Seal korraga sõidab üks välispidi päris viisaka näoga mees hästi suure kiirusega vastu ja nõnda ettevaatamatult, et ta hea ristiinimese vankrile otsa sõitis. Muidugi oli see pealesõitja süüdlane ja tema kohus oleks olnud vabandada, andeks paluda oma ettevaatamatust. Aga niisuguse mõistliku meelega see mees ei olnud, vaid ta oli inimene, keda Jeesus Kristus veel ei olnud kuningaks tõstnud ega ka Jumala armu ja rahu alla saatnud. Vabandamise asemel, mis tema kohus oleks olnud, sai ta hirmsasti vihaseks ja lõi seda head inimest piitsaga näkku. See, keda löödi, oli, nagu nimetasin, hea ristiinimene. Ta ei löönud sellepärast ka mitte vastu, olgugi et ta seda teha oleks saanud. Aga ometi ei jäänud ta enesega veel mitte rahule.Ta ütles hiljem: “Ma tundsin, kui piitsalöök mulle valu valmistas, et vana inimene minus ometi alles elas. Sest minagi sain äritatud. Ma ei lasknud küll oma viha mitte avalikuks saada, aga ometi oli viha minus tõusnud ja see sünnitas mulle peagi valu, ja ma mõtlesin: Kristus peab ju minu kuningaks teinud olema ja ma peaksin patu üle valitsema, aga ometi sain ma vihaseks ja tegin nõnda pattu. Jah, see on nõnda: patt varitseb igalpool, kas tal mitte ei oleks võimalik ristiinimese üle veel valitseda, aga ometi on Kristus meid kuningateks ja preestriteks teinud, kes patu üle peavad valitsema. Tuleb aeg, kus enam ühtki kurja järele ei jää, ühtki patujälge enam ei ole ja taevas hüüame meie: “Au ja vägi olgu Jeesusele igavesti ajaks, sest tema on meid pesnud meie pattudest omas veres ja meid kuningateks ja preestriteks tõstnud Jumalale ja oma Isale!”

Katsugem siis kõik teha kõigi abinõudega, et Jeesus Kristus teeks meie seitsmes Lääne-Harju koguduses rohkem ja ikka rohkem inimesi niisugusteks kuningateks, kes valitsevad patu üle, niisugusteks preestriteks, kes igasugu heaga võivad astuda oma Jumala ette.

Kõige pealt katsuge igaüks ise selle eest kõige suuremat hoolt kanda, et ta suudaks Kristusele au anda sellepoolest, et ta tõesti on kuninga ja preestri nime vääriline. Sellepoolest ei tohi meie iialgi seisma jääda, vaid meie peame ikka edasi püüdma, ikka paremaks saama.

Vanal ajal maalis korra üks kunstnik ühe poisikese pildi, kes vaagnat viinamarjadega käes hoidis. Viinamarjad olid nii hästi maalitud, et linnud neid päris ehtsateks pidasid ja neid nokkima tahtsid hakata. Kui kunstnikule kiitust avaldati tema hea töö eest, ütles ta: “Ma ei ole enesega hästi rahul, sest kui ma oma pildi tõesti oleksin hästi maalinud, siis oleksid linnud kartnud pildil olevat poisikest ja ei oleks marju nokkima tulnud!“

Jah, kui meie armu ja rahu tähe all oleme mõne asja poolest edasi jõudnud, siis on meie kohus veel edasi püüda ja ka teisi edasi aidata. Aamen.

***

Ilmad on neil päivil küll jälle päikesepaistelised olnud, aga nad on võrdlemisi jahedad, nõnda et täna on kõigest +7°R! Siiski käisin ma eila Nissis ilma palituta ära. Laupäeva õhtul Ääsmalt laulatamiselt koju sõitmisel hakasid käed päris külmetama. Peaks see põhjatuulte aeg jälle peagi kaduma! Vesi seisab jões kaunis kõrgel.

Keilas, 4. juunil 1930

Täna andsin käesoleva kooliaasta viimased tunnid, aga reedel pean veel Tallinna sõitma aktusele, mida peetakse kaks, nimelt algkoolile ja seminari lõpetajatele. Harjutuskoolis peetakse aktus kell 10 hommikul, seminari lõpetajatele kell 6 õhtul. Et peale kella 6 enam ühtki rongi Keila poole ei sõida, pean Tallinna ööseks jääma. Aktusel tuleb mul tegev olla kokku kõige rohkem pool tundi. Nõnda pean poole tunni töö pärast Tallinnas viibima ligi 24 tundi. Seda ma hea meelega küll ei tahaks. Olgugi, et ma vaimselt praegu igas kohas vaevlen, siiski oleksin parema meelega kodus kui võõrsil. Olen sellepärast ka alati esimesel võimalusel koju sõitnud.

Õhtupoolikul läksin Viktoriga Kumna parki. Minu lapsed on kõik – ka väike Hilda ühes arvatud-huvitatud olnud jänesekapsastest. Ma ei teadnud tänavu kevadeni, et neid ka meie saarikus kasvab, ja meie käisime neid ikka Kumna pargis otsimas. Läksime siis tänagi, ja Viktor sõi neid sealt kohast, kus väike Hildagi mitu korda neid on söönud. Tagasitulekul leidis Viktor ühe põõsa äärest pesast lahkunud linnupoja, võttis selle kinni ja lasi jällegi lahti. Tegin poisile veel paar pajupilli ja tulime koju. Ellinor kuulis linnupojast ja tahtis teda ka näha. Läksime siis uuesti Kumna pargi ligidale heinamaale. Leidsime kaks linnupoega. Küll siis lapsed neid vaatlesid ja imestasid kollaseid nokaääri, kollast kõhualust jne. Nad ei tahtnud ega tahtnud linnupoegi käest ära panna tagasi nende kohale. Lapsed olid õnnelikud neid linnukesi vaadeldes. Kui nad lõppeks linnupojad jälle nende kohale viisid ja meie kodupoole tulema hakkasime, jooksid nad tee pealt tagasi, et veel linnupoegi rohu sees silmitseda. Seal mõtlesin ma: “Need linnupojad jäävad lastele meele. Vast edaspidi elus ärkab nende meele see päikeseküllane päev, õitsvad lilled, haljas noor rohi ja ilusad linnukesed, kellest ometi pidi õige pea lahkuma. Tõesti, aeg on armutu lahutaja. Aeg viib armu heitmata ära kõik selle, mis oli nii ilus ja armas, viib kiiresti ära. Siis jäävad küll mälestused – mõnikord nii ilusad, kuid ikkagi ei ole mälestused enam see tõelikkus, mis kord nii sügavalt inimese südamesse tungis! Oli mul väike Hilda. Nüüd on mul temast hulk mälestusi, enam kui paarsada pilti, aga väikest Hildat ennast mul enam ei ole. Halastamatu aeg on ta ära viinud, õnnetu 1930. aasta!…”

Kodus suri üks hanepoeg, alles mõne päeva eest munast välja tulnud. Oli kana all 4 hanimuna, tuli välja 4 poega. Neist suri täna juba teine. Hilda oli kurb, kui ta ütles: “ Tule, vaata, kuidas hanepoegi sureb!“ Hilda oli kurb üldse sellepärast, et surm olemas on. Ma olin ka just sellesama pärast kurb, kurb kas või pisarateni ehk veel enamgi, kuni meeleheiteni, tundsin jälle eluvalu. Lapsed matavad sellegi hanepoja muidugi maha kirikumõisa aeda. Seal on neil juba mitu hauda, ehitud lilledega, ka mälestused!

Keilas, 7. juunil 1930

Eila hommikul sõitsin Tallinna ja alles täna hommikul kojutagasi. Pidasin pedagoogiumis mõlemad aktuste vaimulikud talitused ära ja kirjutasin õppeaasta kestuseks valitud pedagoogika nõukogu sekretärina lõpputunnistustele alla. Pedagoogiumil on tänavu 3 lendu: seminari viimsed VI a ja VI b klass ja päris pedagoogiumi meeskäsitöö klass, mis 2 aastat oli õpetanud keskkooli haridusega noori. Tallinna seminar on seega lõplikult otsas ja edasi hakkab elama ainult pedagoogium, mille juures töötab ka algkool-harjutuskool.

Aktuste vaheajal käisin Eduardi ja insener Roosmanniga Seltskondlise maja aias lõunal, enne seda aitas Eduard mulle ülikonna jaoks välismaa riiet osta – 4 meetrit 80 krooni eest, peale selle voodri -ja käiste riiet 18 krooni eest. Riide viisime rätsep Rosenbaumi juure, kelle tütar vahetevahel meil õmblemas on käinud. Õhtul, pärast aktust, läksime Tallinna uuemasse sauna, kus ka ujumisbassein on, higistasin saunas tublisti. Öösel olin Eduardi korteris. Täna hommikul sõitsin ühes Eduardi ja tema tütre Galjaga siia.

Hildal on ikka alles närvipõletik ja eila ja täna olid tal suured valud. Aga ometi oli ta eila käinud jällegi väikese Hilda hauda korraldamas. Keila kool sai ka eila lahti. V klass oli tulnud parajasti siia väikese Hilda hauale, kui Hilda seal oli. Õpilased olid tulnud oma õpetaja, proua Mänguga. Nad olid toonud ühe Hortensia hauale ja laulnud seal üht surmalaulu. Hilda oli pisarateni liigutatud, et nõnda väikest Hildat ikka veel mäletatakse.

Ellinor viidi üle viiendasse algkooli klassi. Tal oli niisamasugune hea tunnistus, nagu ta jõuludekski sai. Nimelt oli ta hea järgmistes ainetes: kõlblusõpetus, usuõpetus, emakeel, ajalugu, matemaatika, loodusõpetus, maateadus; “rahuldav” oli: joonistamine, tööõpetus, laulmine ja võimlemine. Puudunud on Ellinor aasta kestes 42 päeva, osa neist tuulerõugete, osa leetrite ja Hilda surma pärast. Hilda surma järele ei saanud Ellinor paar nädalat enam kooli, kuna kartsime ka tema pärast leetrite tagajärgi.

Keilas, 12. juunil 1930

Suviste pühad olid 8-10 juunini. Oli enam-vähem ilus ilm. Tööd oli mul palju teisel pühal: kõigepealt jumalateenistus, siis üks laps kirikus matta, 2 paari koos laulatada, kell 2 jälle üks laulatus, siis tulin koju ja sõin lõunat, kell ½ 4 matsin Korvi surnuaial ühe lapse; kell 5 laulatasin kirikus kaks paari korraga; kell 6 õhtul oli jällegi laulatus kirikus. Nõnda sain lõplikult tööst vabaks kell 7 õhtul, millal koju jõudsin. Ametitalituste pärast tuli jala käia umbes 8 versta: kahekordne Keila kiriku vahe ja korvi surnuaiale.

Meil oli pühade ajal ka külalisi: peale Hilda venna Eduardi ja selle tütre Galja, kes juba pühade laupäeval tulid, tuli siia esimese püha õhtupoolikul see teine Eduard, minu onupoeg, kes korra juba siin käis; teise püha õhtupoolikul tuli ka proua Niina ühes tütre Niinaga. Külalised sõitsid eila hommikul jällegi ära. Mõlemad Eduardid õngitsesid kirgliselt kalu, istudes terved päevad jõe ääres. Nad saidki hulk väikseid viidikaid, mõne särje, ühe ahvena ja ühe kiisa. Nõnda võidi meil kolmandal pühal koguni kalasuppi süüa. Ma ise olin ka nendega jõe ääres: käisin seal juba esimesel pühal, ka teisel pühal, kui õhtul vabaks sain; kolmandal pühal olin nende seltsis hommikusöögist peale kui kella 6ⁿⁱ õhtul – õngitsesime ja vedasime võrku, meil oli ka üks lootsik laenatud. Kui kolmanda püha õhtul kell 6 koju jõudsime, tuli mul otsekohe kaks paari registreerida. Lõunat sai süüa alles kell 7 õhtul – olin suure rutuga paarid registreerinud, kirjutades sealjuures ainult hädavajalikku. Pärast ”lõunat” läksid mõlemad Eduardid jällegi kalale, kuna mina naistel aitasin lilli korjata Ellinori ja väikese Niinaga tee ääres, kus leidsime paar valminud metsmaasikat. Eila sai Viktor meie peenratelt ka paar aiamaasikat; lapsed olid neid juba esimeselgi pühal leidnud.

Pühad tundusid meie võõrastele nähtavasti headena, minu perekonnale vist ka, kuigi Hilda ikka veel külje sees valusid tunneb. Minul on aga alati just nagu paljugi puudus. Kui väike Hilda meele tuleb, siis lähevad mu mõtted kõik segamini: tunnen, nagu oleks mulle tema surmaga suurt ülekohut tehtud, ja kaob elutahe hingest.

Eila alustasin suvist eraleeri. Nimekirja järele on juba 61 leerilast, võib olla tuleb neid mõni veel juure. Pean tänavu kõigest 2 ½ nädalit, et suvel võimalik oleks rohkem ja varem puhata. Elu on nii ära väsitanud. Vast on võimalik kuidagi uusi muljeid saada ja mõnda uut loovat tööd tegema hakata. Ellinor sõitis eila hommikul ühes Hilda venna perekonnaga Nõmme Kivimäele, kus see perekond suvitab. Täna peetakse seal väikese Niina kuueaastast sünnipäeva. Hilda ja Viktor sõitsid täna hommikul ka sinna; õhtul lubasid nad tagasi jõuda.

On ilus päikesepaisteline ja soe ilm, üksnes tuul tundub natuke vali olevat. Oleks mu hinge sees ka vähegi päikesepaistet! On vaid mälestusi, häid mälestusi, kuid mälestused teevad mu kurvaks. Lühikest aega kestab hea; õigemini – õnnelikud ajad tunduvad väga lühikese kestvusega olevat, siis on nad mööda, tagasi ei tule ükski hea silmapilk. Aastad on kiiresti kadunud, halastamatult tekitab aeg ainult mälestusi, ja needki kahvatavad. Igatsen jäädavust – jäädavat õnne. Kas on teda aga? Kes vastab selgelt ja usutavalt elusaladuste küsimustele?!

Keilas, 14. juunil 1930

Hildal oli Kivimäe sõiduga väike vahejuhtumine, mis teda natuke ärevaks tegi. Ta oli ühes laste ja oma saatjatega läbi väsitava liiva Pääsküla jaama poole sammumas, et Paldiski mootoriga koju sõita. Jaama jõudes näeb ta aga korraga, et üks aururong jaama sõidab. Hilda arvas, et see ongi rong, millega ta sõitma pidi ja et enam ühtki teist rongi Keila poole see päev ei lähe, jättis lapsed oma venna hoolele, et vend nad vagunisse aitaks, ja jooksis ruttu piletit ostma. Siis ruttas ta rongi peale, mis otsekohe minema sõitis. Eduard oli küll lapsed esmalt rongi pealt tõstnud, siis aga nad jälle maha võtnud. Hilda ruttas ühest uksest vagunisse ja siis lapsi vastu võtma – ei olegi neid! Vaatab aknast või uksest välja, näeb, et lapsed jaamaesisel! Alles Sauel sai Hilda konduktorilt teada, et mootorrong alles tulemta ja lapsed sellega järele sõidavad. Eduard oli Sauele telefoneerinud ja seda Hildale ütelda palunud. Eduard oli Ellinori ja Viktori annud mootorrongi konduktori hoolele, ja nõnda jõudsid lapsed pool tundi Hildast hiljem Keila. Nõnda sõidetakse aga sagedasti, kui ei vaadata sõiduplaani, kellaaega ega tunta ronge. Mõnikord võivad niisugusel sõitmisel ka halvad tagajärjed olla.

Viktoril oli eila temperatuur +38,2. Poiss oli terve päeva voodis. Kivimäe sõit tegi haigeks. Täna on Viktor terve, üksnes köha on tal.

Ellinor käis eila Hedvig Hermanniga suplemas kaks korda. Oli ju vilus +20°R. Mina püüdsin vähki, Hedvig püüdis ka mõned; kokku saime 18 vähja; ka 4 lutsu sain. Õhtuks olid siis vähjad ja oli ka kalapraad. Vesi jões oli soe, päike kõrvetas kangesti. Et mul trikoo seljas oli, siis päike mu selga ära kõrvetada ei saanud. Armastan lapsest saadik vees sulistada ja kalu ja vähki püüda. Olin eila paar tundi jões. Täna läks ilm jahedamaks. On kõigest +12° ja tibab natuke vihma. Homme pean Rannamõisas olema.

Õhtupoolikul läks ilm ilusaks, ka soojemaks (kuni +14°R). Oli väga ilus õhtu. Põudne aeg on. Kastsime aiataimi. Lavas on meil juba üsna suured kurgid, kuna peenratel alles kurgitaimed tõusevad.

Ellinoril oli täna hea meel, sest Medea Taube tuli jälle suveks meile.

Keilas, 17. juunil 1930

On ilusad päikesepaistesed ilmad. Ei ole küll mitte liig soe, vaid ennem paras ja hea. Praegu, kella 8 paiku hommikul on vilus +13°R. Ööpik laulis hommikul aias, ei olnud teda tükk aega enam kuulnud. Hilda sõitis Tallinna – tal ei ole ikka veel kindlat teenijat, sestsaadik, kui uus Paula ära läks, on siin päivilised olnud. Ma ise sõidan lõuna ajal ka Tallinna, sest seal algab täna kirikupäev. Vihma oleks tarvis, sest maa on väga kuiv. Kuna ilmad viimasel ajal mitte just väga kuumad ei ole olnud, siis kasvab kõik alles üsna hästi.

Keilas, 21. juunil 1930

Kirikupäeval käisin 17. ja 18. juunil. Huvi ta mulle enam ei paku, sest mis seal harutatakse, on enam-vähem tuntud ja igavavõitu, ka ei täideta tehtud otsusi peaaegu iialgi, vaid igaüks katsub elada oma ette, nagu tal kodus kõige kasulikum on. Et ka teisi peale minu küllalt on, kellel suurt huvi ei paku, näitab see asi, et viimasel ajal väga raske oli kirikupäeva kvoorumi kätte saada. Käesoleval kirikupäeval oli ometi võimalik kvoorumi vähendada: kui üks viiendik koos on ja seadusepäraselt kutsutud, on kirikupäev otsustusvõimeline. 19. juunil ma kirikupäevale enam ei läinudki. Ajalehtedest loen, et mind olevat keskkassa revisjoni komisjoni liikmeks valitud; kui võimalik keeldun seda tagaselja valimist vastu võtmast.

Eila olin Tallinnas pedagoogiumi nõukogu koosolekul. Muu seas oli seal provisoorne tööjaotus tulevaks õppeaastaks harutusel. Mul tuleks jällegi 10 tundi nädalis nagu lõppenud õppeaastalgi: usuõpetus harjutuskooli ühendatud II ja III klassis 2 tundi, IV klassis 2t.,V kl. 1 tund, VI klassis 1 tund, kõlblusõpetus IV-VI klassini a 1 tund ja usuõpetuse metoodika pedagoogiumi õpilastele 1 tund nädalis, seega on mul 9 tundi algkoolis ja 1 tund päris pedagoogiumis. 10 tundi on pool normi ja õigustab perekonnaabiraha saamist ja arstiabi, ka arvestatakse niisugusel korral õppeaasta palgaastme tõusmisel jne.

Ilmad on väga ilusad päikesepaistelised, kuumad, kuid põud kipub liiga tegema. Aias tuleb ühtepuhku kasta.

Keilas, 23. juunil 1930

Eila oli pööripäev. Oli hästi soe päev. Jumalateenistuse ajal müristas, kui kantslis olin, müristas õige kõvasti. Ka sadas peale pikema põua ükskord ometi sooja vihma, kuigi vähevõitu, nõnda, et ta ainult tolmu tublisti kinni lõi, kuid asi seegi. Laupäeval tulid jällegi mõlemad Eduardid meile. Öösel vastu pühapäeva olid nad põhjaõngedega kalu püüdmas Keila jõe ääres ja jõe peal. Ilusa ilmaga on öösel hea olla jõel. Alles pühapäeva hommikul kella 10 paiku tulid Eduardid koju ja tõid 3 väikest angerjat kaasa. Olid kõik angerjate pärast rõõmsad. Pühapäeva, s.o. eila õhtul tulid nad juba üsna ilusa angerjaga koju. Ööseks läksid nad jälle jõele ja mina nendega kaasa. Nüüd saime juba õige suure angerja, ka ühe lutsu ja mõne vähema kala. Ööd on valged ja ilusad, üksnes jahedavõitu tundus see öö. Olime kuni kella ½ 3 ni hommikul kodust ära. Täna marineeris Hilda need 5 angerjat ära. Minu onupoeg oli täna hommikupoolikul Tallinnas ametis ja sõitis õhtupoolikul jälle siia. Praegu on mõlemad Eduardid jälle jõel. Ma käisin lõuna paiku Hilda venna ja Viktoriga jõel: tahtsin ennast pesta ja püüdsin pesemise juures 12 ilusat vähja. Viktor oli Eduardiga enam jagu aega lootsikus. Eduard vaatas põhjaõngi järele ja sai mõne kiisa ja latiku moodi kalakese.

Keilas, 27. juunil 1930

Jaanipäeva lõuna ajal sõitsid Eduardid ära Tallinna. Jaaniööl said nad ainult ühe angerja. Seega püüdsid nad kokku 6 angerjat. Hildal on praegu raske, sest pärast Paula Lõokest on meil 2 teenijat olnud, kes paaripäevase siinoleku järel töö raskeks arvasid ja ära läksid. See on praeguse aja viis: tahetakse küll palka, aga ei armastata tööd. Majateenijad saavad praegu keskmiselt 20 krooni kuus palka, s.o. igatahes rohkem kui enne ilmasõda, kuid tööd niipalju ei taheta teha, kui enne sõda.

Muidu möödus Jaanipäev vaikselt. Pidasin Keilas surnuajapüha. Rahvast oli surnuaias rohkesti, laululehti läks ära üle 1500. Lõunaks tulid meile endine Oudova köster Sori ühes abikaasa ja tütre Almaga (viimane on Tallinnas koolipreili); nad olid ka surnuaia jumalateenistusel ja käisid ka kiriku juures väikese Hilda haual. Mina sõitsin kohe pärast lõunat Vääna Türisalusse, Lauri talusse last ristima, kust ma alles kella ½ 10 paiku õhtul koju jõudsin. Oli ilus päikesepaiste, üksnes teede tolm tahtis liiga teha. Väänas oli varrudel vähe inimesi ja needki väga mõistlikud. Mulle anti ristimise eest 10 krooni, millest 9 kr. 50 senti mulle enesele jääb, 50 senti aga kassale läheb. Sõin Väänas ka õhtust: heeringat, vasikapraadi ja kompotti; koduõlu oli seal hea; joodi ka veini ja natuke kartuliviina.

Keila jões oli üks Tallinnast välja sõitnud naine Jaanipäeval uppumas olnud. Talle läks tema mees, hea ujuja, appi ja uppus ise, kuna naine peasteti. Surnu oli paar päeva kiriku juures kabelis, köster pani selle eila puusärki, mis Tallinna viidi. Nõnda on inimese elu: rõõmsalt sõidetakse hommikul linnast välja, et vabas looduses head ilma maitsta, kuid õhtul ei ole enam ühtki võimalust koju minemiseks. Inimene ei tea, millal ja kus surm teda ootab.

Üleeila õhtupoolikul müristas ja sadas natuke vihma, kuid see vihm ei niisutanud maapinda kuigi sügavalt. Täna lõpetasin suvise leeri, milles oli kokku 64 õpilast. Nüüd saab ehk natukesehaaval ka puhata. Siiamaani on olnud väga ilus suvi, aga leinaja isa ei saa sellest enam täit rõõmu tunda.

Keilas, 5. juulil 1930

Ellinor pühitses esmaspäeval, 30. juunil oma kümnendat sünnipäeva. Juba pühapäeval tulid ka võõrad: Hilda vend Eduard oma naise ja tütre Galjaga; preili Edith Arro tuli laupäeval, preili Kallion esmaspäeval. Külalised tõid muidugi ka kingitusi Ellinorile: pärlid, trikoo, maiustusi jne. Esmaspäeval tegime Keila ärimehe Buschi veoautoga väljasõidu Joale. Kuna ka vanamamma esmaspäevaks siia sai, siis oli meid Joal 11 inimest lapsi ja vanu. Läksime Joal paremat kallast mööda jõesuuni, istusime seal natuke, pildistasime ja lasime endid lootsikuga üle jõe viia, tegima jälle ühe pildi, läksime siis endist jõesuu kalameest Viliberti otsima, kes enesele maja on ehitanud sinna ligidale mere lähedusse, kus ma korra väikese Hilda ussi eest peastsin – mõtlesin loomulikult kõik aeg väikese Hilda peale, kes enam minuga kaasa käia ei saa ja sügavad liigutused käisid läbi südame. Metsa all sõime, mis Hilda kodust kaasa oli võtnud, mina puhastasin igale sööjale kilu, pärast jõime üle 10 pudeli limonaadi. Sööjad pildistas preili Arro. Sõitsime siis autoga metsa mööda (enne olime jõe paremat kallast mööda Joa mõisa tagasi tulnud) Volkonskite matusepaika vaatama ja sealt edasi Laulasmaa poole. Teel tegime veel ühe ülesvõtte autos istujatest. Laulasmaal käis Hilda Viktoriga proua Sommerit vaatamas. Kell 6 õhtul sõime lõunat, selleks ajaks juhtusid siia ka Fiskarid. Eduard oma perekonnaga ja preili Kallion sõitsid õhtul ära, preili Arro neljapäeva õhtul, preili Kallion tuli eila õhtul tagasi suvepuhkusele. Ellinorile nähtavasti meeldis ta sünnipäev väga.

On olnud kõik aeg ilusad päikesepaistesed ilmad. Vihma oleks küll hädasti tarvis, sest suvevili on kängus. Käisin eila Viktoriga jões (lapsed käivad Medeaga igapäev suplemas). Hakasin vähki püüdma -tahtsin neid Hildale anda, kes parajasti Tallinnas oli. Sain 12 vähja ja 2 lutsu, aga päike põletas osa selga, kuhu trikoo ei ulatunud, nõnda ära, et nahk jällegi maha tuleb. Minul põleb päikese käes selg üldse väga kergesti ära, nõnda et ise esialgu midagi ei märka. Jões oli pealegi väga hea sulistada kuumal ajal. Olen kastnud iga päev ka aiavilja, mis ka üsna hästi on kasvanud, nõnda et eila juba leidsin esimese Muuromi kurgi õie. Oleme söönud juba paari nädali kestes õige mitu oma kasvatatud lavakurki. Esmaspäeval tahan Hildaga mõneks päevaks Virumaale suvitama sõita. Jacobsen kirjutas 3. juulil:

    “Armas härra õpetaja!

Saime täna Teie kirja. Ootame Teid proua abikaasaga väga esmaspäeval, 7.s.k.p. kella ½ 12 ajal Rakveres. Saan jaamas vastas olema. Mingit tüli Teie sõit tegema ei saa, klapib kõik väga hästi. Rääkisin täna Maavalitsusega läbi sõiduki asjus – seda saame, millal tahame ja sõidame kuhu tahame.

Nii siis jääb kindlasti Teie siiasõit 7 s.k.p. peale. Esmaspäeva viidame Rakveres, järgmistel päevadel teeme siis väljasõitusid. Muidugi sõidame ka hra. Bohli vaatama ja vist ka dr. Klemensi – see härra on ka siin ligidal. Südamlikke tervitusi Teile, proua abikaasale ja lastele! Nägemiseni! Teie H. Jacobsen “.

Lastel on küll ilma meieta kodus igav. Iseäranis Viktor on peaaegu alati ahastuses, kui meie kodust ära sõidame, aga parata ei ole midagi. Mäletan, et isegi alati nõnda ahastasin lapsepõlves, kui vanematest pidin lahus olema, kodust võõrsile minna ma ometi ise sugugi ei tahtnud – tundus võõras kohas igav ja vastik olevat: võõrad viisid ei meeldinud sugugi. Mäletan, korra taheti minu meelt võõras kohas nõnda lahutada, et mulle viiulit mängiti, võib olla on sestsaadik mulle viiulihääl vastik – ei kannata seda nutvat tooni. Viiulimäng suurendas veel rohkem minu kojuigatsust. Kui ma Viljandis koolis käisin, juhtus mõnigi kord, et minu papa jala oli. Viljandis ma läksin siis teda poole tee peale saatma ja vaatasin talle kaua, kaua veel järele, nagu kartes, et talle mõni õnnetus juhtub. Nõndasama vaatas ka papa tagasi, kartes vististi sedasama minu kohta. Aga õnnetust mulle ei juhtunud siis. Korra, kui Viljandi linna jõudsin, asus mu ümber kari kaabakaid posikesi. Nad oleksid mu läbi kolkinud, aga nende hulgas juhtus olemaüks poolkaabakline linnakooli õpilane minu omast klassist, see astus kohe vahele ja ütles: “Ärge seda poissi iialgi puutuge – see on hää poiss!“ Ma võisin rahulikult oma korterisse minna ega tarvitsenud iialgi kaabakaid enam karta.

                                                                                ***

Kirikumõisas on praegu remont; saavad värvitud kõik toad ja puhastatud ja tapeeditud kõik need toad, mis 1926. a. jäid puhastamata. Elame sellepärast kitsalt koos. Tuleval nädalil tehakse koguni üks uus ahi. Olgugi, et Hilda enam-vähem kõik kodused asjad ise korraldab ja mul niisuguseid suuri koormaid kanda ei ole, siiski ei tundu remondi ajal kuigi hea olevat.

Keilas, 6. juulil 1930

Tulin kirikust. Oli üks pühapäev, kus peale armulauajumalateenistuse mitte midagi enam teha ei tulnud. Õhtupoolikul tuleb mul küll Tuulas üks laps ristida. Eila õhtul laulatasin Valtu koolipreili, kes oma kooli ligidal oleva talu perepojale mehele läheb ja nõnda siis lõppeks vast taluperenaiseks saab. Enne ilmasõda niisuguseid asju palju ei juhtunud, et haritud inimene harimatale mehele oleks läinud, aga nüüd juhtub seda sagedasti. Ajad ja olud on muutunud, seisusevahed on kadunud.

On täna pilves ilm ja tibab vahetevahel vihmagi, mida igatahes väga tarvis läheb.

Keilas, 12. juulil 1930

Eila õhtupoolikul jõudsime koju teekonnalt, kus meie paljugi näha saime. Sõitsin nimelt Hildaga esmaspäeva, 7. juuli hommikul Jacobseni kutse peale Rakverre. Kell 7.55 hommikul sõitsime Keilast välja ja jõudsime kell ½ 12 päeval Rakvere jaama. Rakveres oli Jacobsenide paar meil castas ja sõitsime autoga Viru-Järva prefektuuri, kus Jacobsenid elavad, Rohuaia tänavale. Kohe anti meile hästi süüa ja juua. Pärast lõunat tellis Jacobsen Viru maavalitsuse auto ja meie sõitsime Pandivere kõrgustikule, Porkuni lossi vaatama. Sõitsime meie, Jacobsenide terve perekond ja härra Jacobseni õetütar, algkooli lõpetanud tütarlaps. Porkuni oa Tamsalu jaamast 7 kilomeetrit, Rakverest üle 20 kilomeetri. On ilus ümbrus. Porkuni lossis asub praegu kurttummade kool ja hoone on hästi remonteeritud ja korras. Kui meie tükk aega olime lossi ümbrust vaadelnud, tuli meie juure koolijuhataja ja näitas meile kõik, mis oli vaatamisvääriline: ta näitas meile lossi sisemust, aedu, viis lossi ümbritseva järve kallastele, näitas hulka metsparte, kes järvel elutsevad, keskaegse lossi varemeid, isegi sauna ja pesukoda. Hilda päris kõige kohta põhjalikku seletust. Porkuni asub ilusas kohas: kõrgustikul, järvega ümbritsetud, ilusad metsatukad, ilusad leinakesed. Ilm oli väga ilus. Olime peaaegu päikeseveeruni Porkunis. Lossis pidid parajasti suvitamas olema kaks kirikuõpetajat: Põltsamaa õpetaja Frey oma närvide rahustamiseks ja Kuusalu õpetaja Kentmann mõnesuguse Saksa kristlikkude naiste ühingu suvikonverentsi juhatajana; ka muusika professor Aavik oma perekonnaga suvitas seal. Suvitajatega meil huvi ei olnud kokku puutuda – imestasime ennem loodusilu. Viimast oli küll üsna rohkesti: olid ka kõik puud, mis kasvasid, just nagu ilusamad harilikkudest – leinakaski juba nimetasin, kuused olid ka toredad. Muidugi tegime ka ülesvõtteid. Teisipäeval, 8. juulil tegime – mina, Hilda ja Jacobsen ühes oma poja Hugoga pikema autoreisi, umbes 201 või 202 kilomeetrit. Öösel oli vihma sadanud ja tolmu kinni löönud. Hommikul oli pilves, aga meie sadu just ei kartnud. Sõitsime. Mööda sõitsime Viru-Nigulast, Aserist, kõige pealt sõitsime Lüganusele loomaarst Bohli vaatama. Sinna sai Rakverest 52 kilomeetrit. Sõitsime umbes 1 ½ tundi, siis jõudsime Püssi asundusse, kus Bohl elab. On endine hobusepostijaam. Bohli korter on ülemisel korral, alla elab lihtrahvas. Eluruumid ei ole kaugeltki nii euroopalikud, kui nad Kumna mõisas olid: krohvitud seinad, laed nähtavasti vihmaveest rikutud, toad väikesed – ühetoaliste korterite kohaselt korraldatud, nõnda et Bohli korteris on 3 kööki! Kui ükskord tõesti seal remont tehakse ja seined tepeeditakse, siis saab ehk mugava, olgugi et korter ikkagi trepi ja koridori läbi kahte jakku jääb. Praegu jätab Bohli korter igatahes rõhuva mulje, nagu oleks euroopalikust, haritud olukorrast kuhugile moonakatemajasse kolitud. Viisin Bohlile Rakverest 6 pudelit Müncheni õlut kaas, mille pärast tal hea meel oli, sest ta armastab värsket musta õlut, ja seda on Püssis võimatu saada. Bohlidel oli meie külastamisest väga hea meel ja nad võtsid meid väga hästi vastu, kattes peagi laua kõige paremaga, mis neil saada oli, muu seas sõime seal magusa toiduna aiamaasikaid. Bohl viis meid dr. Klemensi vaatama, kes 1918.a. Maarja-Magdaleenas elas, hiljem Udriku nõrgamõistusliste laste kodus tegev oli ja nüüd Kiviõli vabriku arstiks on. Seal nägime, kui madalale korteri suhtes haritud inimene võib mõnikord sattuda: Kiviõlis ehitatakse praegu arstimaja ja Klemens oli korterite puudusel enesele ajutiselt pidanud üürima mõnesuguse sauna, milles oli õieti üksainus tuba ja köök, sellegi eest maksab ta kuus 30 krooni üüri! Klemensi juures saime juba jälle õlut – seal on see kättesaadavam – ja sõime vähki, mis sellepärast olid muretsetud, et Bohl neid enese külaskäiguks nõudnud oli. Klemensi juurest sõitsime Bohlide juure tagasi ja sealt ilma Bohlideta edasi. Peatusime Ontika kõrgel kaldal. Ta ei erine Türisalust palju, vast on ta natuke kõrgem; pidavat ju Ontika olema kõige kõrgem kallas Eestis. Aga kuna Türisalu kallas langeb peaaegumerre, on Ontikal veel kõrge kalda ja mere vahel maariba, kus puud kasvavad. Siiski kohutav mõte, sealt kaldalt ülevalt alla langeda. Hiljuti kunagi langes üliõpilane jalgrattaga sealt alla ja sai surma, kuna jalgratas ühe puu külge rippuma jäi. Ülesvõtet Ontikast teha ei saanud, sest ilm oli vahepeal päris vihmaseks läinud, kuid ei oleks maksnudki ülesvõtet teha, kuna Türisalu ehk Rannamõisa kalda pildid, ehk veel paremini Sillamäe ümbruse pildid sedasama näitavad, mis Ontikalgi näha. Läheb seal maantee just mere kallast mööda. Paaris kohas, kus allalangemise hädaoht väga suur, on lattaed ette tehtud just nagu hoiatuseks. Virumaa hobused , kes meile Narva maanteel vastu tulid, kartsid kõik autot nõnda, et nägime väga mitmeid-mitmeid mehi, kes oma hobustega sõitsid kas või kesk kartulipõldu ehk jälle rukkisse või mõnele muule viljapõllule. Päris hea tundus mulle, et Ontika kaldal mõni hobusemees vastu ei juhtunud tulema ja nõnda kas või kõrgest kaldast alla ei oleks langenud. Sõitsime Toilasse. Oru lossi vaatlesime, endise rikka Peeterburi kaupmehe omandust. Suurepäraline saal. Mööbel igas toas alles ja enam-vähem rikkumata. Aga keegi ei tarvita enam neid toredaid ruume, omanik ei ole Eesti ajal neid vaatamas käinudki. Vast miljonisi on maetud sinna ehitusse ja ümbruse korraldamiseks, kuid vaevalt leiduks ostjat, kes üle 200.000 sendi tahaks selle toreduse eest veel maksta. Sisse lasti Oru lossi 10. sendilise maksu eest iga inimese pealt – sissetulek minevat remondi heaks. Ka müüdi seal halbu halbu ülesvõtteid 12 senti tükk. Oru lossi ümbrus on jällegi ilus: mäest üles, mäest alla, jõgi orus, niinepuu puiesteed… Vihma sadas õige tugevasti, kui tagasi sõitsime Rakvere poole, aga vihm meid palju ei tülitanud, kuna ju auto on kaetud. Sõitsime läbi Jõhvi, Kohtla-Järve jne, et vesi tuiskas kahelepoole maanteed. Kell ½ 10 õhtul olime Rakveres tagasi.

Komapäeva hommikul kella ½ 11 paiku hakkasime sõitma Võsule: Hilda, mina ja Jacobseni omad peale Jacobseni enese, kes koju jäi. 38 kilomeetrit sõitsime umbes ¾ tunniga. Kerge vaevaga leidsime Sternfeldtid üles, kes tänavu Võsul suvitavad. Kuna Sternfeldt väikest Hildat matma sõites palju kulutas autosõidu peale, viisime talle väikese Hilda mälestuseks ühe kristallkannu, mis umbes selle autosõidu tasus. Sternfeldt katsus küll selle kingituse pärast pahane olla, kuid mina ei saa teisiti rahu, kui olles kuidagi teisele tasunud heategu. Võsul käisime mererannal, kus vesi pidavat hästi soe olema. Hilda käiski tänavu esimest korda suplemas ja närvipõletik ei avaldanud pärast seda mitte. Võsu on umbes Nõmme sarnane: majad üksteise kõrval, tänavad, kauplused, restoraangi on, restoraanis väike orkestergi, mets ja puud igalpool; Sternfeldti üüritud maja juures kasvasid ilusad kased. Natukeseks ajaks sõitsime 7 kilomeetrit edasi – Käsmust läbi. Tegime pilte Kuradi saare juures kivimürakatest, mis kuhjunud mere, ranna ääre. Olime Käsmus viiekesi: mina, Hilda, proua Sternfeldt, proua Simsivart ja Jacobseni Hugo, kuna tee Võsu ja Käsmu vahel autosõiduks mitte päris hea ei olnud, polnud võimalik teisi kaasa võtta. Nii hästi Käsmus kui ka Võsul oli hästi soe. Igalpool on suvitajaid ja suplejaid. Mina suplemas ei käinud, kuna ma Viktoriga Keila jões kaua olles oma selja naha olin ära põletanud ja kibedus alles vett kartis. Sternfeldtid võtsid meid hästi vastu. Sõime seal lõunat ja õhtust, mida küll õhtul Rakveres korrata tuli, sest Jacobsenid katsid ikkagi veel õhtulaua. Võsul oli ilm enam-vähem ilus, kuid saime natuke ka sooja vihma.

Neljapäeval oli ilus ilm, kuid liig palav. Läksime Rakveres korra Vallimäele, olime aga peaaegu nõrkemas, kui tagasi jõudsime. Hilda magas siis ja luges juturaamatut, mina tukkusin ka vahetevahel, lugesin ajalehti ja katsusin kuidagiviisi aega veeta.

Eila hommikul kell 7.09 sõitsime Rakverest tulema. Jacobsen sõitis meiega kaasa, sest ta ehitab omale Keilas maja. Mõni tund tuli meil Tallinnas veeta, kus ostusid tegime; kell 3 p.l. sõitsime Tallinnast Keila poole. Meie äraolekul oli üks pardipoeg otsa saanud ja ühele toale oli valetapeet pandud; muid pahandusi ei olnud. Kurgid olid kodus peenratel suure hooga õitsma hakanud, kõik aiataimed olid palju suuremaks lasvanud. Lapse olid rõõmsad, et meie koju jõudsime, olgugi, et nad meid parema meelega täna oleksid oodanud. Nad olid nimelt Kumna poolt tammeoksakesi toonud ja lilli korjanud, et mammale vastuvõtmiseks pärga teha; nüüd jäi see aga tegemata.

Keilas, 14. juulil 1930

Laupäeval käis ametiasjus palju inimesi, nõnda et päris väsisin. Minu äraoleku päivil oli selle vastu kõigest 2-3 inimest käinud. Eila pidasin Korvi surnuaiapüha. Rahvast oli suur hulk koos, kuigi palju vähem, kui Keila surnuaiapühaks kokku tuleb. Surnuaiapühalt läksin Keila kirikusse ametitalitustele: matsin ühe surnu ja laulatasin ühe paari. Ellinor ja Medea tulid mulle kiriku juures vastu ja ütlesid, et nemad mulle autoga vastu tulnud. Oligi nõnda: minu onupoeg Eduard oli ühe oma sõbra Jaaksoniga, Keskhaigemaja keemikuga, kellel oma auto, meile tulnud ja tõesti mind kiriku juurest ära tooma tulnud. Eduard on enesele muretsenud autojuhi õigused ja mõlemad Jaaksoniga sõidavad mõnikord nõnda ilma hariliku autojuhita. Sõime meil lõuna ära ja siis sõitsime neljakesi – võõrad, Hilda ja mina-Joale. Lapsed jätsime koju. Viktor, kes autoga ühes teistega mulle kiriku juure ka vastu oli sõitnud, jäi nähtavasti õige tusase meelega koju. Joal jätsime auto valitseja Riimanni õuele ja läksime jõe pahemat kallast mööda jõesuhu. Seal otsustasime merekallast mööda Türisalusse minna kõrget kallast vaatama, mida võõrad seni näinud ei olnud. Joa kosel on tänavuse kuiva suve pärast väga vähe vett ja ta ei avalda sellepärast iseäranis suuret mõju, aga Türisalu kalda leidsid võõrad väga huvitava olevat. Kõrge kalda all otsisin ma liivakiviseintelt väikese Hilda nime, mille kirjutasin 1923. aastal, kui väikses Hildaga Türisalu kallast pildistamas käisin; omaks kurvastuseks ei leidnud ma seda pealkirja enam. Aga Hilda leidis küll väikese Hilda ja Ellinori nimed, mis ta paar aastat hiljem liivakivisse oli kraapinud. Niisugused asjad just nagu aitavad elustada seda, mis oli ja mis enam tagasi ei tule.

Kõrge kalda lõpul, ligi Vääna jõesuud on üks kalameeste onnike ehitatud. Läksime hea lootuse peale sinna kala ostma. On sinna hiljuti asunud kalurid Virumaalt Ontikalt ja meie võisimegi osta 2900 grammi siiakala ja 1900 grammilise lõhe, makstes siia kilo eest 1 kr. ja lõhe kilo eest 2 krooni. Kalur tõi kalad Türisalu külasse, kus ta elas, ja pakkis nad seal meile paberisse. Kell hakkas 10 saama õhtul, kui koju tagasi jõudsime. Tegin Türisalus ka 2 pilti. Kõndimine Joalt Türisallu ja sealt tagasi väsitas meid tublisti. Ilm oli suurepäraline: ilus, soe päikesepaiste, mida aga jahe meretuul ei lasknud liig kuumaks saada. Võõrad sõitsid pärast õhtusööki meilt jälle ära Tallinna.

Keilas, 16. juulil 1930

Vaatamata ilusate ilmade peale olen olnud neil päivil õige rõhutud meeleolus. Täna öösel ärgates oli õige paha tunne, nagu oleks mul raske haigus tulemas olnud: arvasingi, et eila õhtupoolikul enese ära külmetasin, kui hra Väliga õngitsemas käisin, suplesin ja mitu tundi trikoos olles õnge käes hoidsin. Hommikul kadus paha tunne.

Öösel nägin väikest Hildast und. Oli üks võõrast koht, enam-vähem korralikkude majadega, mida mitu oli üks teise ligidal. Oli hulk hanesid, kes läksid juureviljaaeda; ma läksin neid ära ajama. Korraga oli ka väike Hilda mul abiks. Isahani oli aga väga tigeja hakas väikest Hildat taga ajama; väike Hilda jooksis eest ühe maja trepi poole. Mina kisendasin: “Hani! Hani!” Juba oli hani Hildat kätte saamas, seal korraga pöördus ta ometi ümber, väike Hilda oli rõõmus, et hani minema läks, ja mina ärkasin üles… Olen praegu, kus seda kirjutan, seisukorras, et vaevaga hoian nuttu tagasi.

Keilas, 19. juulil 1930

Palav päev: vilus keskpäeval peaaegu +20°R. On tänavu alati olnud soojust ja päikesepaistet, üksnes harva on vihma sadanud. Eila sõime värskeid kartulaid, mis olid üsna suured ja tahedad; tüdruk Aline, kelle saime paari nädala eest ja kes kartulaid väljalt tõi, ütles, et maa olnud kartulite ümber kuiv nagu tuhk. Vihma on paar korda viimastel päivil üsna ilus hoog tulnud, nõnda, et räästaalune vann pooleni täis sai, aga maad “läbi lüüa“ ta ei ole jõudnud. Kõik valmineb kiiresti. Vabarnad on valmis ja neid saab tänavu vist küll vähem kui muidu – nad kuivavad kuumuse käes ära ehk jäävad väikseks. Kirsid on valmis ja lapsed nende peale väga maiad. Isegi kurgid välja peal aia kõrval on nii kaugele jõudnud, et homme lõunaks mõned kõlbavad juba ära võtta. Korjasin Viktoriga eila ja täna köömneid, mida Lutheri ümber tänavu väga palju kasvab.

Keilas, 21. juulil 1930

Laupäeva õhtupoolikul tulid jälle mõlemad Eduardid ja tõid kaasa kellegi Andersoni. Meie andsime neile kaasa leiba, võid, keedetud mune, soolatud siia ja lõhekala, soola, maasikaid ja sõstra limonaadi. Mehed läksid kalale. Tarvitajate Ühisuse ärijuhi Habeli käest saime lootsiku, mis toodi veoautoga ülevaltpoolt Keila veskitammi allapoole, kirikumõisa heinamaa kaldale. Minu onupoeg Eduard meisterdas väikese liivi, mille jaoks võrk oli neil linnast ostetud. Põhjaõngedega hakati kõige esmalt püüdma, kuid need tõid seekord üksnes paar kiiska. Laupäeva õhtul olin ma ka natuke aega, nii umbes kella 9-12ⁿⁱ oma võõraste seltsis. Oli soe suveöö, ilma kasteta. Vedasin lootsiku köiega kallast mööda, kuna mõlemad Eduardid lootsikus olid ja seda keste jõge hoidsid – nõnda saab lootsikuga ruttu edasi. Natuke aega oli ka Habel meiega. Kella ½ 12 paiku hakkasin koju tulema, Habel saatis mind ja läks ise ka koju. Minu võõrad jäid aga kolmeksei kalu püüdma. Alles pühapäeva õhtupoolikul kella 4 paiku tulid nad meile tagasi. Liiviga püüdes oli neil õnne olnud: nad tõid koju mitu poolenaelalist purikat, väikseid lutes ja ligi 100 vähja. Õhtuks saime siis kalapraadi ja vähki. Kell ¾ 11 õhtul sõitsid külalised rongiga Tallinna. Maganud olid nad öösel õige vähe – 3-4 tundi ühes küünis värskete heinte peal. Öösel oli natuke vihma sadanud ja vihmavesi küünikatusest läbi tilkunud. Pühapäev oli aga väga ilus ja soe – ligi +22°R vilus.

Keilas, 1. augustil 1930

Täna hommikul jõudsime koju Viljandimaa teekonnalt, kuhu asusime 24. juulil. Oli ilus suvehommik. Kella 4 paiku tõusime siin üles, et Viljandireisi alustada. Pidime sõitma Paldiski rongiga, mis juba kell 7 hommikul Tallinna jõuab, kuna Viljandi rong Tallinna Sadamajaamast juba kell ½ 9 läheb. Kodust läksin jala Keila jaama, sest muidu ei oleks inimesed ja pakid kõik ära mahtunud meie vankrisse. Surnuaialt läksin läbi ja peatusin väikese Hilda haua ees, nagu tahtes ütelda:

  “Väike Hilda, nüüd sõidame jälle Viljandimaale, kus sulle alati hea tundus, aga juba peama ilma sinuta sõitma!“

Sõit Viljandisse möödus ilma iseäraldusteta. Viljandi jaama jõudsime paar minutit enne kella ½ 6 õhtul – sõitsime sega rongiga, mis igas jaamas väga kaua peatus. Viljandi jaamas oli minu vend Viktor vastas. Ta oli tulnud kahe vankriga. Ühe vankriga sõitsime jaamast linna, kuhu tal teine vanker oli jäetud, ladusime muist asju teisele vankrile, millega Viktor ka oma poja ristsete kraami viis, ja sõitsime siis Naanule. Mina ühes Hilda, Ellinori ja Viktoriga olin Viktori vedruvankril, vend Viktor ise oli teisel vankril. Naanul tehti parajasti ristsete õlut, mis õige hea sai. Naanul oli seekord juba mitmendat päeva ka minu mamma, kuna papa alles laupäeva õhtupoolikul Moorilt sinna tuli. Kui Ellinor papale andis kompvekikarbi, ütles papa meile pärast:

  “Silmad läksid vesiseks: mineval aastal oli ju väike Hilda see, kes mulle kompvekikarbiga vastu tuli. Selles karbis on praegugi veel komvekke, aga väikest Hildat ei ole enam!“

Väikest Hildat tuletasid mulle meele aga ka õige mitmed-mitmed kohad Naanul, kus väike Hilda hea meelega viibis: Naanu oja, mäed, metsatukad, karjamaa, ait, õu, aed jne. Öökorteris olime muidugi jälle aidas, kus meile kaks voodit oli valmis seatud: ühes voodis magasin Hildaga, teises voodis magas Ellinor Viktoriga. Naanule jõudsime neljapäeval. Laupäevast kolmapäeva õhtuni oli Naanul ka minu venna Jaani poeg Heino, kes minu lastega mängis ja suplemas käis. Reedel käisin vähki püüdmas, saades 50 vähja. Laupäeval sadas, alles õhtu eel läks ilm kuivaks. Kuival ajal lõigati rukist.

Pühapäeva õhtupoolikuks olid kutsutud Viktori poja Velli ristselised. Nad olid kella 4^ks kutsutud, tilkusid aga vähehaaval kuni hilja õhtuni. Kuna külalistel paar korda ka süüa anti ja paar laudkonda sai, siis läks aeg nii kaugele, et alles pärast päikese veeru sai ristima. Ristisin mina. Kõnelesin 1. Korintuse kirja 13. peatüki 13 salmi alusel. Võõraid oli rohkesti, naabreid ja sugulasi. Sugulasi enam-vähem tundsin kõiki veel, aga naabrid on nii mõnedki endile just nagu võõra välimuse omandanud, nõnda, et aastate järele nüüd neid peaaegu võimatu oli tunda. Sugulastest olid Naanul: minu papa vend Tõnis, dr. Eduardi Köögardali isa, ühes naise ja tütre Salmega, kes praegu Tartu üliõpilane on, muidugi oli ka minu vend Jaan oma Emmaga, mamma vend Mihkel Tiss oma naisega; peale nende veel mõned minu kaugemad sugulased. Naabritest oli minu ristiisa Tõnis Parik Puuri talust, peale tema veel hulk teisi. Minu õde Hilda oma 4 lapse ja mehega oli iseenesest mõistetavalt varrudel; mees oli liig palju alkoholi saanud, õieti kannatab seda liig vähe ja tüütas teisi, vihastades sellepärast ka mind. Mamma vend Mihkel oskas hästi palju kuradisi tarvitada ja sellepärast mulle ka iseäranis meeldida ei võinud; need kuradid tulid ka vististi üleliigse alkoholi tarvitamise tagajärjel. Üks viinaarmastaja naaber olevat ka kesköö paiku aida trepile selili magama heitnud, aga see kedagi ei ole tülitanud. Muidu purjus inimesi ei olnud. Viktor oli muretsenud küll rohkesti viina, veini ja õlut.

Vahetevahel käisin Naanul ka seeni korjamas, mida paar korda süüa saime. Oli sealpool vihma palju rohkem sadanud kui meil siin ja sellepärast ka seened kasvama hakanud. Seente korjamise lõbu vähendas see teadmine, et peaaegu igalpool oli usse nähtud, kus minu poisikesepõlve ajal neid kunagi ei leidunud; ma ise nägin Rootsi talu Kõrgelmäel, kus iga aasta lastega olin julge rahuga, paljajalu, maasikaid korjanud ja maganud, ussi, kes küll kiiresti minu eest põgenes.

Kolmapäeval käisime Mooril. Jaan tuli õhtupoolikul meiega kaasa Naanule ja püüdis meile 50 vähja. Need olid enamasti üsna ilusad ja suured vähjad ja eila, neljapäeva hommikupoolikul Naanult tagasi sõitma hakates, võtsime muist neist rongi pealegi kaasa. Viljandi jaama tõi meid minu papa, Viktori vankriga. Viljandi teel hakkas müristama ja natuke sadamagi, nõnda et meeleolu kõige parem ei võinud ollagi. Kell 1 lõunal sõitis rong Viljandist välja ja jõudis ¼ 8 õhtul Tallinna Sadama jaama. Autoga sõitsime Hilda venna Eduardi juure, kus ööd olime.

Keilas, 6. augustil 1930

Praegu on enam-vähem vaikne aeg – mõned teevad veel heina, teised koristavad vilja -, sellepärast ei ole mul mitte väga palju tööd olnud ja ma olen võinud ise ka marju korjata ja muidu ümber vaadata. Ilmad on ka enam-vähem ilusad ja alati soojad olnud, täna sajab hoovihma, nõnda, et tarvis ei ole kurke kasta, mis pauguti juba õige närtsinud ilmega olid palava päikese käes. Hilda müüs laupäeval 400 kurki natuke enam kui 10 krooni eest, meie ise sööme juba värskeid hapukurke. Oleme teinud 4 suurt pudelit punasesõstra veini – omale ja Hilda venna Eduardile. Sõstraid saime aiast kaugelt üle saja toobi, aga ei müünud neid: muist sai veiniks, muist limonaadi ekstraktiks j.n.e. Saime ise, sai Hilda mamma ja Eduard. Tikerbeerid on küpsed: sööme neid ja muist teeme veiniks. Veini joome küll ise vähe, aga eks meie külalised, kes seda ihaldavad, joo ka meie veini ära: suur tarvitaja on olnud iseäranis Hilda vend Paul, ennemalt ka loomaarst Bohl, kui ta alles Keilas elas.

Pühapäeval matsin ühe 16. aastase noormehe, kes Keila jõkke Humalas uppunud oli. Keila jõgi on tänavu õige mitu ohvrit nõudnud. Jõgi on salalik: mõnes kohas ei ulatu vesi Keila jões põlvinigi, sealsamas on aga haud, kus vett 2-3 sülla sügavuselt. Ellinor räägib, kuidas läinud suvel supelusel Medea ühte hauda sattunud ja väike Hilda kohe talle appi ujunud!

Väike Hilda ei lähe meelest. Hilda oli eila õhtul tema peale mõtlema hakanud ja ta ei ole öösel kaua uinuda võinud kahjumeele pärast. Tundub ühtepuhku, et väike Hilda puudub. Korjasime hiljuti põldmarju ja Ellinor keetis nad omale sahvtiks; oli purki tarvis, kuhu seda sahvti mahutada. Läinud aastal oli selle sahvti keetja väike Hilda ja said ostetud väikesed purgid.

Ellinor küsis:

“Mamma, kuhu sa panid need purgid? Hilda andis nad sinu kätte, kui nad tühjaks said!“… Purgid olid aga väikese Hilda haual olnud ja kojutoomisel katki läinud. Tulid uued purgid osta.

Pühapäeva õhtupoolikul käisin Kääsalu Pihelgal ristimas. Oli ilus õhtupoolik. Mind lasti tulema alles päikese veeru paiku. Tuli meele, kuidas nii mõnegi korra väikese Hildaga sõitsin sedasama teed mööda – seeni ja marju korjamas käies või muidu mõne teise asja pärast sõites. Kui väike Hilda alles väike oli, jäi ta mõnikord enne koju jõudmist sülle magama, ehk ma katsusin teda ärkvel hoida, mõnda naljalugu talle jutustades. Ühe niisuguse sõidu lugu olen kirjeldamud ka omas jutustuses “Seenil“ .

Keilas, 11. augustil 1930

Väikese Hilda hauale on toodud viimastel päivil jällegi pottidega astrisi ja üks roosa Hortensia. Toojad on teadmata. Heal lapsel on igatahes palju meeletuletajaid.

Käisin neljapäeval, 7.aug., Humalas ühe haige juures, kes mulle rääkis, kuna ta haigeks jäänud: “See oli öösel enne seda, kui Teie tütar maeti. Ma tundsin suurt valu ristluudes. Ma oleksin pidanud küll koju jääma, aga ma läksin kirikusse: tahtin olla õpetajatütre matustel. Kirikus hakkas mul õige halb…“

Pidasin eila Karjakülas surnuaiapüha. Rahvast oli õige rohkesti. Rahvas armastab surnuaiapüha iseäranis. Olen neid tänavu sellepärast pidanud ka igas võimalikus kohas: Keilas, Ohtus, Rannamõisas, Korvil, Karjakülas. Kui elu ja tervist on, peaksin neid edaspidigi suvel kõigil surnuaedadel. Karjakülast sõitsin veoautoga kiriku juure; matsin 2 surnut. Üks surnu oli August Einbuss, kes vahetevahel tublisti viina võttis ja siis toores oskas olla, 1923. a. mulle ”Õnnist ja hoia“ laulis ja nüüd kurgutiisikusse suri. Et mees tuletõrjuja oli, siis maeti ta muusikaga. Minu vastu oli mees hiljem üsna viisakas. Keilast sõitsin otsekohe Ohtu surnuaiale, kus matsin Kaarel Lipmanni, kes 1925. aastal joobnud peaga Keila kirikumõisas “paljaks rööviti“. Lipmann leiti surnult maas – ta oli südamehalvatusse surnud adra kandmisel. Tema matusel oli hulk rahvast, sest mees oli oma naabritega väga hästi läbi saanud. Nõnda kaovad inimesed: nad just nagu nopitakse üks teise järele meie elust välja, ja ükski ei tea, kunas just järg tema kätte tuleb.

Kumnast toodi kevadil lastele koer, kelle nimeks väikese Hilda soovil pandi küll Tiksi, aga tast sai halb koer, kes ühtepuhku hammustas, sulgloome taga ajas jne. Kui meie Viljandimaal olime, oli see koer ära hävitatud. Lastel tast kahju ei olnud. Aga mul siiski natuke on: ma ei näe ühegi elu hävitamist hea meelega. Hirmus on aga praegune looduse seisukord, kus üks hävitab, koguni sunnitud on hävitama teist, et ise elada saaks.

                                                                                  ***

Leidsin veel ühe väikese Hilda kirjaliku töö, õieti kaks katkendit, kus ta kirjeldab oma Viljandimaal käimist:

                                                                                     I.

                                                                           Kirjalik töö.

Olin vanaisa ja vanaema juures võõrsil. Oli varane ilus suvehommik. Ärkasin hommikul hästi vara üles, hakkas igav, sest et kõik talurahvas oli heinal. Mõtlesin karjatüdruku juure karja minna, aga kus ta on? Läksin väravast välja, ojast läbi ja vaatasin kuusikus ringi. Järsku, mis see on? midagi külma läheb üle jalgade, vaatan, uss oli. Olin valjusti kiljatanud. Karjakoer Muri hakkas haukuma ligidal mägedes. Varsti olin minagi mägedes Linda juures. Seal oli päris hea olla, et päike ei põletanudki palju puude varjus. Seal oli 24 looma, kümme lehma ja kaksteist lammast. Lehmadel olid kellad kaelas, ja lambad hoidsid ikka rohkem kokku, kurja peale polnud neil kuskile minna. Linda tahtis mulle lõokese pesa näidata. See oli mäe all soos ühe kõrgema koha peal. Seal olid munad sees. Tagasi minnes olid loomad kõik koos. Järsku kuulsime hüüdu, loomad arvasid, et tarvis koju minna ja hakkasid kodu kipuma. Mind hüüti, et pean koju minema, kuid eksisin. Vanaema käskis mul karja jääda ja Lindal üht kirja viima minna. Natuke aega olin karjas ilma suuremate vahejuhtumisteta. Loomad aga ei tahtnud sugugi enam paigal olla. Ajasin nad alla soosse. Täditütar tuli ka ja oli lõbusam olla. Tema võttis lambad oma kaitse alla, ja mina võtsin jälle lehmad. Varsti käskis vanaema karja koju ajada. Teel kodu poole olin oma jala traadi otsa katki astunud.Peale lõunat ma ei tohtinud enam karja minna. Jalg oli haige. Seega lõppes minu karjapäev esimene ja vist ka viimane päris pahasti.

See, mida väike Hilda ussist räägib, on küll luuletatud; muu asi on enam-vähem nõnda, nagu tõepoolest oli. Muri asemel oli ka Krants.

                                                                                    II.

                                                                           Karjase elu.

Karjase elu on suvel kaunis hea, sellevastu sügisel on vihmaste ilmadega väga paha.

Ühel ilusal hommikul äratas mind vanaema vara üles. Ma tahtsin karjasega karja minna. Läksime Linda ja Krantsiga lauta. Linda oli karjatüdruk. Aitasin loomad ilusasti laudast välja ajada. Aga kui silla juure saime, hakkasid loomad hirmsasti jooksma, ja jooksid kohe karjamaale. See karjamaa oli põldude keskel. Ühelt poolt läks aga aiaga ümbrit setud teerada karjamaale. Loomad sõid alguses rahulikult, aga kui kõht täis sai, olid nad väga rahutud. Nad kippusid kangesti vilja. Viimaks ajasime loomad koju.”

Kui tänavu Viljandimaal olime, ei olnud väikest Hildat enam olemas, karjatüdruk ei olnud ka mitte enam Linda ja karjakoerast Krantsist öeldi, et ta vanaks on saanud ja sügisel, kui uus koer Pobi kasvab, Krants ära tapetakse. Krants oli igatahes tark koer, kes meid alati ära tundis, nagu teades, et meiegi Naanult võrsunud oleme.

                                                                                    ***

Täna on vihmasevõitu päev. Muidu on ilmad ikka enam-vähem ilusad ja soojad olnud. Lapsed on võinud ühes Medeaga peaaegu igapäev suplemas käia. Ka eila, kui ma kella 5 paiku Ohtust koju jõudsin, tulid nad üle heinamaa kiviteele mulle vastuja ma lasin neid hobusega koju sõita, ise jala minnes. Hilda ei ole tänavu vist rohkem kui üksainus kord Võsul vees käinud, sest ta kardab närvipõletiku tagasitulekut; ka ei ole Hildal palju aega olnud, sest ta tahab hoolega teha oma koduseid töid ja remondiasi, mis ikka alles kestab, nõuabtalt ka palju aega. Mina ise ei ole tänavu õieti ka vist mitte kordagi ujunud, olen vaid vähki püüdes vees olnud ja ennast leotanud. Sooja suvega oleks küll pidanud rohkem suplemas käima, aga ometi on asjaolud nõnda kujunenud, et mitte ei ole saanud.

Keilas, 13. augustil 1930

Esmaspäeva õhtust saadik on meil Paul Kuusik oma proua Vendelaga. Kuna Paul palju nalja teeb, on lastel naeru palju. Ka praegu, kell ¼ 11 õhtul, on lapsed üleval ja ei taha veel magama minna. Paul mängib klaverit praegu, lapsed, Hilda ja pr. Vendela mängivad kaarte. Oleme praegu petrooleumilambi valgusel, sest meiepoolsete tubade elektri sisseseaded on nähtavasti rikkes, kuna köögis ja neis tubades aia pool, kus remont käimas, elekter põleb. Täna oli elektri sisseseade pärast väike ärevus: õhtupoolikul käis mitu müristamise pilve meist üle ja korraga tuli ühest lambiasemest plaksti! tuli välja! Ma olin üsna ligidal sellele kohale, aga ma palju ei ehmatanudki. Lapsed, peale Medea ka palju ei ehmatanud; Hilda ei olnud parajasti toas. Hommikupoolikul oli päris ilus ilm, käisin koguni üksinda korra pähklametsaski. Pähklad on juba valmis, aga neid tänavu palju ei ole.

Praegu on väljas kaunis kange tuul, aga kuu paistab.

Üleeila õhtul istusime hilja üleval. Tõusis uus pilv, mis tõi enesega kaasa müristamist, vihma ja tuult nii palju, et päris õudne oli. Aga see on alati iseäralik: niisugust õudset ilma saab peetud heas mälestuses, just nagu tahaks teda veel läbi elada, kui see võimalik oleks.

Ilmad on püsinud enam-vähem sadustena. Paul tahtis kengesti , et meie temaga oleksime Paldiskisse sõitnud, aga võimata oli see, kuna ju sagedasti sajab hoovihma. Hea on see, et ilm mitte väga jahe ei ole, vaid ennem soe on.

Aias on juba valminud ploome. Põllul niidetakse kaera. Odrapõld on puutumata alles, kuid järg on peagi ka selle käes. Suvi lõpeb. Kui Viljandimaalt tagasi tulime, olime kärbestega hädas, sest neid oli üliväga palju siginenud sooja suvega; nüüd on need juba hoopis kadumas. Sääski ei ole tänavu peaaegu näinudki: kevad ei olnud nende siginemiseks soodus. Täna lõppevad meie eluruumide remonttööd. Et nad pikale venisid, siis tüütasid nad meid päris ära. Muist kraami on meil remondi ajal alumisel korral, kus ju ka paar eluruumi. Praegu teeb ka õmbleja all tööd ja öösel magab muist meie rahvastki seal. Lapsed on omale all ühe toa päris mugavalt mängimiseks sisse seadnud; nad tapeetisid ka oma nukumängutube. Lastel on hea: nad mängivad, söövad tikerbeere, ploome, õunu ja mõnda juurvilja; üksnes natuke peavad nad saksa keeles tööd tegema, Ellinor ja Medea ka klaverit mängima; muidu muresid neil ei ole, vast see ainus mure, et kunas see ilm ükskord ometi jälle ilusaks läheks, nõnda, et suplema võiks minna, kus pühapäevast saadik enam ei ole käidud. Ellinor on iga hea asja pärast väga rõõmus ja kargab rõõmu pärast sagedasti. Viktor on tagasihoidlikum. Väike Hilda hoidis oma rõõmusid ja muresid enam iseeneses, kuigi ta väga elavalt mängida oskas, nimetades Viktori “maakonnaarst Alfred Bubi“. Väike Hilda pilkas mõnikord Ellinori ja Viktori, aga see tuli kõik heast südamest, muidu hoolitses ta oma vähemate eest päris emalikult, need nüüd käivad sagedasti väikese Hilda haual ja tuletavad meele, mis ta kunagi neile ütelnud.

Keilas, 15. augustil 1930

Üleeila õhtul istusime hilja ülevel. Tõusis uus pilv, mis tõi enesega kaasa müristamist, vihma ja tuult nii palju, et päris õudne oli. Aga see on alati eriti iseäralik: niisugust õudset ilma saab peetud heas mälestuses, just nagu tahaks teda veel läbi elada, kui see võimalik oleks.
ilmad on püsinud enam-vähem sadustena. Paul tahtis kangesti, et meie temaga oleksime Paldiskisse sõitnud, aga võimata oli see, kuna sagedasti sajab ju hoovihma. Hea on see, et ilm mitte väga jahe ei ole, vaid ennem soe on.Aias on juba valminud ploome. Põllul niidetakse kaera. Odrapõld on puutumata alles, kuid järg on peagi ka selle käes. Suvi lõppeb. Kui Viljandimaalt tagasi tulime, olime kärbestega hädas, sest neid oli üliväga palju siginenud suvega; nüüd on need juba hoopis kadumas. Sääski ei ole tänavu peaaegu näinudki: kevad ei olnud nende siginemiseks soodus.

Täna lõpevad meie eluruumide remonttööd. Et nad pikale venisid, siis tüütasid nad meid päris ära. Muist kraami on meil remondi ajal alumisel korral, kus ju ka paar eluruumi. Praegu teeb ka õmbleja all tööd ja öösel magab muist meie rahvastki seal. Lapsed on omale all ühe toa päris mugavalt mängimiseks sisse seadnud; nad tapeetisid ka oma nukumängutube. Lastel on hea: nad mängivad, söövad tikerbeere, ploome, õunu, ja mõnda juurevilja; üksnes natuke peavad nad saksa keeles tööd tegema, Ellinor ja Medea ka klaverit mängima; muid muresid neil ei ole; vast see on ainus mure, et kunas see ilm ükskord ometi jälle ilusaks läheks, nõnda et suplema võiks minna, kus pühapäevast saadik enam ei ole käidud. Ellinor on iga hea asja pärast väga rõõmus ja kargab rõõmu pärast sagedasti. Viktor on tagasihoidlikum. Väike Hilda hoidis oma rõõmusid ja muresid enam iseeneses, kuigi ta väga elavalt mängida oskas, nimetades Viktori “maakonnaarst Alfred Bubi”. Väike Hilda pilkas mõnikord Ellinori ja Viktori, aga see tuli kõik heast südamest; muidu hoolitses ta oma vähemate eest päris emalikult; need nüüd käivad sagedasti väikese Hilda haual ja tuletavad meele, mis ta kunagi neile ütelnud.

Keilas, 16. augustil 1930

Paul oma abikaasaga sõitis ära neljapäeva õhtupoolikul. Eila, reedi õhtupoolikul tuli ootamata siia minu onupoeg Eduard. Kaasas oli tal seekord Tallinna Keskahaigemaja kirurg dr. Järvekülg, kes Viljandist pärit on. Järvekülg oli otsekohe jõe ääre läinud. Eduard korjas Viktoriga vihmausse – tema kaevas, Viktor korjas. Siis korjasime kalakotti natuke tikerbeer ja õunu, jätsime Viktori koju ja läksime jõele. Olime seal tundi kolm. Võõrad püüdsid spinningute ja undadega, aga ei saanud ühtki suurt kala, mina püüdsin väikese õngega 8 väikest viidikat. Aga ära väsisime tublisti, kui videvikus koju jõudsime. Võõrad jäid täna ööseks meile ja sõitsid täna hommikul jälle Tallinna oma ametisse. Õhtul näitasin oma ülesvõtteid ja ajasime ka õhtusöögil juttu. Nõnda käib meil sagedasti võõraid. Tallinn on ju lähedal ja Keila raudteejaamast oleme kergesti kättasaadavad.

Keilas, 18. augustil 1930

Pidasin eila jällegi Rannamõisas jumalateenistust. Pärast jumalateenistust pühitsesin köster Dunkeli hauamärgi, ilusa risti, mis olevat 400 krooni maksma läinud, suurem hulk sellest summast on vabatahteliste annetusena juba kokku tulnud. Rahvast oli haua ümber niisama palju kui kirikuski. Pärast sõin Dunkeli perekonnas lõunat. Perekond loodab veel talveks koolimajja jääda tohtivat. Lõuna oli niisama hea kui Dunkeli eluajalgi. Dunkeli lastele viisin seekord õunu, ma olen neile igakord ikka midagi viia katsunud – lastel ju ikka hea meel, kui nad midagi saavad.

Ilm oli sõiduajal pilves, tibas vahetevahel vihmagi, tuul oli kange. Kui koju jõudsime, tuli tormiga suur hoog vihma. Hilda ütles: “Päris hää oli, et sa just parajal ajal koju jõudsid. Kuidas sa küll selle vihma käes oleksid olnud?”…

Minu onupoeg Eduard oli lõuna paiku jällegi Keila sõitnud, jõe ääre läinud ja ühe poolenaelase purika spinninguga kinni püüdnud. See sai õhtusöögiks ära praetud. Eduard oli lootnud, et minuga õhtupoolikul veel jõe ääre saab minna, aga vihmasadu laskis meid üksnes mõneks minutiks videviku eel aeda õunte järele minna. Eduard sõitis ¾ 10 õhtul jälle Tallinna. Laupäeva õhtupoolikul oli ütlemata ilus, soe ja päikesepaisteline. Ellinor, Viktor ja Medea käisid suplemas. Mina korjasin üksinda ja natuke aega Viktoriga koos põldmarju, saades neid jällegi umbes 1 ½ toosi. Kolm korda on Hilda ja üks kord Ellinor neid moosiks keetnud, nõnda et meil tänavu põldmarja sahvti õige rohkesti on. Mõtlen põldmarju korjates alati väikese Hilda peale, kes neid marju alati hea meelega sõi. Minu teised perekonnaliikmed söövad kõik hea meelega tomaate, mis meil aias juba punaseks läinud, väike Hilda neid ei tahtnud katsudagi. Baromeeter on eilsest saadik ligi 10 punkti tõusnud, vast hakkab ilm jälle ilusamaks minema.

Keilas, 19. augustil 1930

Ilm läks tõesti jälle ilusaks. Sellepärast tulid meile eila Keila alevist õhtupoolikul ka võõrad, nimelt üliõpilane Väli oma prouaga. Sõime aias marju ja õunu, ajasime juttu, pärast vaatlesime minu päevapilte ja sõime õhtust. Välid näivad väga südamlikud inimesed olevat. Õhtusöögiks oli meil soolatud siig, keedetud munad, tomaadid, hapud kurgid, hapu koorega mustrõigas, värske leib ja või, laupäeval küpsetatud sai, tee suhkru ja põldmarjamoosiga. Kõik see maitses eila õhtul meile kõigile. Tomaate süüakse küll vähe: ühest õunast jätkub vast kahele inimesele – peetakse teda meil alles maiustoiduks, aga see vähegi toidab hästi. Meil on tänavu nagu iga aastagi umbes 20 tomaaditaime, sellest jatkub peaaegu jõuludeni. Omas lapsepõlves ma ei teadnudki, mis tomaat on, nüüd söön teda hea meelega. Naanul ei ole siiamaani veel tomaati kasvatatud. Meie sööme tomaate võileiva peal, mõnikord tomaadile natuke soola ja pipart peale raputades.

On nii soe ilm, et kurkide korjamisel – saime neid 750 tükki – higi otsaesiselt päris sorinal tilkus. Läksin pärast Viktoriga jõe ääre, püüdsin seal kaunis jahedas ja üsna sügavas vees 6 vähja. Kurgid müüsime jälle ära – 2 senti tükk. Oleme neid tänavu juba üle 2000 tüki müünud. Vähjad keedeti lõunaks ära.

Keilas, 20. augustil 1930

Eila õhtupoolikul võtsin väikese liivi, mille tegi minu onupoeg, ja läksin sellega vähki püüdma. Kilukarbi lõin teiba otsa ja sellega müttasin kalda alt. Kuna Medea, Ellinor ja Viktor suplesid, püüdsin mina 25 vähja. Vähjad keedeti õhtul ära, neist jatkus Hildale ja lastele, Medea ühes arvatud, nii palju, et kõigil himu sai täis ja veel hommikukski jäi. Mina ise küll ei söönud sugugi – rahuldun ka iga teise toiduga.

Eila õhtupoolikul tuli meile jällegi külaline – Madise õpetaja O. Etzold, kes täna hommikupoolikul jälle koju sõitis. Ta oli jalgrattaga. Saatsin teda nüüd alles Viktoriga, keda Etzold natuke maad jalgrattaga sõidutas. Viktori unistuseks on ka jalgratta saamine. Alles hiljuti ütles ta Hildale: “Mamma, osta meile ka jalgrattas!“ Jõulude paiku olevat lapsed harutanudki seda, mis mamma neile kingib ja kas mitte mõni jalgratas ei oleks alla tuppa ära peidetud. – Etzoldi tütre ristimine on 31. augustil, aga meie seekord Madisele minna ei saa, kuna mul on ametitalitused.

Umbes kella 10 hommikul kuni kella 5ⁿⁱ õhtupoolikul, pidades küll lõunasöögi vaheaega, istusin ma kantseleitöös. Kantselei võtab hulk aega käest ära, vähemalt küll 2 nädalitööpäeva. Kantseleitöö väsitab väga, teeb just nagu uimaseks. Täna ka hakkas pea valutama. Läksin sellepärast ühte veneaegsesse kaitsekraavi meie põldudeleja korjasin jällegi umbes 1 ½  toopi põldmarju sahvti jaoks. Hilda ütles, et põldmarja sahvt väga maitsev olevat, üksnes häda see on aga, et meil väga palju, mitu-mitukümmend purki igasugu marjade moosi on keedetud: mets-ja aiamaasikad, soomurakad, vabarnad, mustad sõstrad, punased sõstrad, kirsid, põldmarjad. Siis tulevad veel igasugu teised keedised: mustikad, tikerbeerid, õunad, ploomid, pohlad jne. Meil on kaugelt üle 100 purgi. Sissekeetmisel on Hilda õige palju vaeva näinud, aga ka vanamamma ja teenija on teda aidanud.

Keilas, 21. augustil 1930

“Laste Rõõmu“ No. 7 oli minu jutt “Pardipüük”, No. 8 “Õunavargil“. Nõnda on neid nüüd iga aasta ilmunud ja ma kirjutan neid nüüdki veel.

Hommikul kella 6 paiku oli kange müristamisevihm. Müristas vahetpidamata ja üsna kõvasti, nõnda et voodis olles enam ei olnud hea tunne – kartsin, et jälle sisse lööb.

Täna pean Tallinna sõitma. Pedagoogiumis on pedagoogika nõukogu koosolek kell 5 p.l. Sõidan lõunase Haapsalu rongiga. Ei tahaks küll üldse sõitagi, sest kodus on praegu palju parem olla kui linna kivihunnikute vahel. Kuna aga seal ka eeloleva aasta töökava harutatakse, pean ikkagi koosolekule minema. Kuna viimane rong Tallinnast siiapoole tuleb kella ¾ 6 paiku, koosolek kella 5 asemel harilikult alles ½ 6 algab, siis pean ööseks linna jääma.

Keila, 22. augustil 1930

Kevadise esialgse kava järele pidi mul pedagoogiumis eeloleval õppeaastal olema 10 tundi, nimelt 7 tundi usuõpetust ja 3 tundi kõlblusõpetust. Sotsiaal – ja haridudminister J. Hünerson kaotas nüüd järsku kõlblusõpetuse ära, mis üksnes paar aastat saigi püsida meie algkoolides, ühendades teda usuõpetusega, ehk nagu meie direktor Kuks tähendas, pidavat nüüdsest peale usuõpetust nõnda antama, et ta enam “kõlvatu” ei oleks. Et kõlblusõpetus kaotati, jäin mina kolmest tunnist ilma. Nüüd on mul 7 tundi. Kuna aunilt siis on õigus perekonnaabiraha ja arstiabi riigi kulul saada, kui tuned on 50% normist (pedagoogiumis 10 tundi), siis on minu aineline kaotus tuntav. Jääb mul edaspidi saamata perekonnaabiraha 2 lapse pealt a 8 krooni kuus ja arstidele tuleb edaspidi omast käest maksta, tuned on ka vähem, kui mul kunagi enne 4 aasta sees olnud on, ka ei võeta käesolevat õppeaastat teenistusevanuse arvamisel arvesse. Edaspidi hakkan palka saama kuus 54 krooni 25 senti, millest raudteesõidu peale umbes 10 krooni või natuke enam ära kulub. Paldiski keskooli direktor Kansmann sai Nõmme uue keskooli direktoriks ja pakkus küll mulle hiljuti usuõpetuse tunde Nõmme keskoolis, aga mitme asjaolu pärast ei tahtnud ma Nõmmel käima hakata. Ka tunnen enese olevat väga väsinud, nõnda et eeloleval õppeaastal ei tahagi uusi tunde juure võtta.

Tallinnas olin Hilda venna Eduardi juures öömajal. Koosolek seminaris kestis kella 5 – 8ⁿⁱ. Muul ajal olin Eduardiga koos. Täna hommikul kell 7.50 sõitsin Tallinnast tagasi. Olen väsinud, kuna ma öösel vähe magasin, vaatamata selle peale, et Eduard mulle sooja vee vanni tegi. Et väsinud pärast raske on vaimselt tööd teha, käisin Viktoriga korra põldmarju korjamas, mida sain jälle umbes 1 ½ toopi.

Keilas, 25. augustil 1930

Laupäeval ja eila, pühapäeval, oli meil jällegi külalisi. Laupäeva õhtupoolikul tuli meile minu ämm, kes paar nädalit juba jälle Hiiul oli olnud. Autoga sõitsid õhtul siia kaks Eduardi ja Bernhard Leib (Leibil on ju oma auto). Eila pidasin Keila Noortepüha ja jutlustama sõitsin Aleksander Sternfeldt. Noortepühale oli ta kutsunud ka kaks preilit, kes Tallinna Jaani koguduse noorte tegelased on. Nõnda sai eila lõunalaualiste hulk õige suureks. Sternfeldt oma preilidega sõitis kella ½ 5 paiku ära. Mina läksin mõlema Eduardiga jõe ääre. Minu onupoeg püüdis undadega purikaid, saades neid 2, umbes naelalised. Mina hakasin ühes teise Eduardiga vähki püüdma. Püüdsime väikese liiviga, millele minu onupeog ühe pika teiba külga pani. Raudreha tarvitasime mütana. Vesi oli jões suur, umbes kallaste ääreni. Vähjad olid rohu sisse tulnud. Eduard pani liivi sisse, mina müttasin. Nõnda püüdsime umbes tundi 2 või 3. Saak oli päris hea – umbes 80 vähja, küll väikese võitu, aga nad maitsesid õhtul head; muist jäi tänasekski. Purikad sõime ilma Eduardideta täna lõunal. Eduardid sõitsid õhtul kella ¾ 11^se. rongiga Tallinna. Leib nendega ühes. Minu ämm sõitis täna hommikul Nõmme Hiiule. Täna kella ½ 5^se. rongiga pärast lõunat sõitis meilt ka Medea ära. Nõnda oleme päris omakeskis: mina, Hilda, Ellinor, Viktor ja teenija.

Kui eila jõe ääres olime, kogunes köstri heinamaale lepavõsastikku palju muste räästaid; nad jäid-mitu sada lindu sinna öömajale. Mäletan, et ka läinud aastal neid seal nägime – suur hulk linde, suur kisa. Siis pani neid ka väike Hilda tähele. Püüdsime läinud aastal paar korda öösetel nattadega vähki. Korra oli minuga Hilda, mõlemad mu tütred, proua Vendela Kuusik, Medea. Igalühel olid omad püügiriistad ja igaüks katsus rohkem vähki leida. Seekord saime ka nii umbes 50 vähja ümber. Ma läksin väikese Hilda ja Ellinoriga paari päeva pärast uuesti. Saime aga siis üksnes mõned ainsad vähjad, sest ma ei olnud kodus tähelegi pannud, et konnaliha nattadelt eelmine kord juba ära oli söödud. Otsisime siis jõe ääres konne ja leidsime neid vaevaga paar tükki, aga siis ei olnud nülgimiseks nuga ja väike Hilda läks üksinda jõe äärest koju nuga tooma. Mina otsisin Ellinoriga vahepeal konne ja meie läksime väikesel Hildale vastu. Väike Hilda oli juba julge laps ega kartnud pimedas üksinda käia; ta tuli noaga tüki aja pärast tagasi, aga vähki meie siiski kuigi palju ei saanud. Vist seesama kord oligi hulk muste räästaid lepikus öömajal. Meie teenija Paula ja õmbleja olid Keilas käinud ja tulid jõe ääre vaatama, mis meie teeme, läksime kõik otsekohe juba ära koju oma paari vähjaga. See kõik tuli mulle meele, kui Eduardiga pühapäeval vähki püüdsin. Ma olin Eduardi juba läinud suvel vähki püüdma kutsunud, aga ta ei saanus tulla, selle asemel oli Paul Kuusik meil ja tema proua meiega vähil. Väike Hilda sai öösel vähki püüda üksnes need kaks korda oma elus. Kui väike Hilda väike oli, siis oli ta väga kartlik laps. Korra pühapäeva hommikul, kui meie alles kas esimest või teist aastat Keilas olime, oli väike Hilda hommikul oma voodisse magama jäänud, mina olin kirikusse ja Hilda kuhugile välja läinud, kuidas Ellinoriga lugu oli, ma ei tea. Väike Hilda oli ärganud, enese üksinda leidnud olevat, hakanud kartma, jooksnud – suveaeg oli – särgiväel aeda ja nutnud suure häälega. Üks kirikuline oli aeda tulnud ja väikese Hilda tuppa tagasi toonud. Sellele oli väike Hilda ütelnud: “Mina olen väga kartlik laps!“ Nüüd oli aga väike Hilda juba selles eas, kus ta enam ei kartnud.

Täna käisin Ellinori ja Viktoriga Kumna pargis seenil. Tuletasime jällegi meele väikest Hildat. Viktor tuletas meele minu juttu “Seenil “, kus räägitakse ka väikesest Hildast, Ellinorist ja siiruviirulisest kaseseenest. Täna leidsime neid siiruviirulisi seeni õige mitu, üldse saime hea hulk seeni, nõnda et õhtusöögiks oli seene toit. Ennematel aastatel käisin kolme lapsega seeni korjamas. Sagedasti magasid mu kolm last üheskoos, kahes üksteise lähedale lükatud raudvoodis. Nüüd suvel oli väikese Hilda asemel nõnda Medea. Täna õhtul juba lähevad Ellinor ja Viktor kahekesi lastetuppa magama. Enamasti on siiamaani viimasel ajal Viktor Hilda kõrval maganud. Ma annaks kõik oma varandused käest ära, kui ma väikese Hilda veel tagasi saaksin!

Korjasime täna hommikupoolikul kurkisid. Saime neid 1165 tükki. Hilda müüs terve selle saagi Keila restoraanile ära a 2 senti tükk. Kurgilehed on alles ilusad ja väikseid kurke küll kasvamas, nõnda et oma jaoks loodame nädali lõpul kurke saad –t alveks soolamiseks.

Olen mures Hilda pärast, kelle tervis viimastel päevadel jällegi hea ei ole olnud. Peaks ta ometi ilusasti terveks saama!

Eilane noortepüha läks hästi korda. Rahvast oli kirik päris täis, ligi 1000 laululehte läks ära. Kuna mina ametitalitusi pidasin, oli Sternfeldt oma preilidega nooret koosolekul leerimajas. Noori oli üle 100 koos olnud ja neil olnud hea tahtmine kiriku ümber koonduda. Sternfeldt ütles: “Ei oleks uskunud, et Keilas nii palju usulist elavust olemas on!“

Keilas, 26. augustil 1930

Sadune päev. Vihm hakkab liiga tegema ja ei lase enam hästi tööd teha. Hilda tahtis homme minu ja lastega seenile sõita, aga ei tea, kas see meil võimalik on, sest ilm võib halb tulla, ja Hilda ise on praegu nii haige, et ta voodist välja tullagi ei taha. Muidu sõidaksime homme raudteel Kloogale. Läinud aastal käis Hilda seal mitu korda seenil, korra käis ta koguni väikese Hilda ja Ellinoriga; teenija Paula Lõoke oli tal ka kaasas. Hilda tõi Kloogalt hulk seeni. Küll oleks mul hea meel, kui homme Hilda oleks terve ja ka ilm ilus!

Keilas, 27. augustil 1930

Ilm läks küll ilusaks, aga Hilda tervis ei ole veel hea. Öösel Hilda hoigas seesmiste valude käes, nüüd päeval on ta küll nähtavasti parem, katsub voodist välja tulla ja üht-teist tehagi, kuid tervis on siiski halb. Kloogasõidust ei võinud seekord juttugi olla. Kui Hilda paraneb, siis sõidaksime reedel vast Türisalusse, kuhu mind täna haige juure kutsuti. Käin lastega sagedasti aias, kus õieti juba kõik on valminud, isegi suured kreegid. Praegu võime süüa kõiki aiamarju ja õunu korraga, sest mõned punasesõstrapõõsad jätsime noppimata ja tikerbeere on küllalt veel. Tikerbeerid, punased sõstrad, ploomid, kreegid, õunad – kõik ühe korraga! Varsi saavad ploomid läbi. Tuul raputab õunu maha. Aed saab järjest tühjemaks. Isegi mõned peenrad on juba tühjad: sibulad võtsin esmaspäeval Viktoriga üles, herned on juba ennemalt ära korjatud. Väljal aetakse otra kokku. Varsi on kõik lage – suvi läbi – sügis käes. Kurvaks teeb meeleolu, kui näed, kuidas kasvamine läbi saab. Kogunevad küll toidutagavarad eelolevaks külmaks ajaks ja need tagavarad saavad tänavu võrdlemisi ilusad ja head, aga ometi tahaks parema meelega näha kasvamist: on ju rõõm vaadata, kuidas aias üks või teine asi just nagu üle öö on suuremaks sirgunud. Homme tuleb mul Tallinna sõita – pedagoogiumi harjutuskooli õppetöö algusaktusel tuleb mul palve pidada. Palve kestab vast kõige rohkem veerand tundi, aga minul kulub sellepärast ära aega kella ½ 8 hommikul kuni ¾ 5ⁿⁱ. õhtul, sest rongiühendus on ju sarnane, et kella 7.50 homm. ja kella 3 p.l. vahel ühtki rongi Keila ei sõida. Nõnda pean suure ajaraiskamisega leppima.

Põldmarju saaks veel vast küllalt korjata, aga ei taha neid enam korjata, sest sahvti on meil nii kui nii juba liig palju keedetud. Meil käib küll harilikult palju võõraid, aga muidu on meie algline pere palju vähem, kui ta muidu viimastel aastatel on olnud. Oleks tarvis nüüd seeni korjata, sest neid sööme meie kõik üsna hea meelega. Esmaspäeval Kumna pargist korjatud seeni oleme juba kolm korda söönud; täna lõunakski olid seened kartulitega ja mannasupp.

Pühapäeva õhtul olime mures Viktori pärast, kes kaks korda oli oksendanud – kartsime mõne raske haiguse tulemist. Minu onupoeg vaatas küll poisi läbi ja arvas, et ta üksnes midagi niisugust söönud oli, mis südame peale hakkas, ja nõnda oligi: poiss oli esmaspäeval terve täiesti. Hilda vend Eduard kõlistas meile eila hommikul ja küsis Viktori tervise järele. Hilda oli sellepärast väga liigutatud ja hüüdis: “Oh armas vend, et sa minu laste eest ka nii palju hoolitsed!” Peaks nüüd Hilda ise ka hästi terveks saama! Läinud öösel oli mul väga raske kuulda, kuidas Hilda hoigas: ma ei suuda ilma seesmise tugeva valuta teise valu pealt vaadata või kuulda.

Keilas, 28. augustil 1930

Eila õhtupoolikul sõitis minu onupoeg Eduard autoga, mis Kloogale kellegi suvitaja kraami järele läks, siia ja meie läksime jõe ääre. Saak oli seekord väike – üks poolenaelaline purikas. Õhtul vaatas Eduard Hilda haigust ja arvas, et väga võimalikult on Hildal pimesoolika põletik: igatahes arvas ta tarviliku olevat, et Hilda Tallinna mõne spetsialisti juure sõidaks. Sõitsimegi täna kolmekesi Tallinna. Mina käisin pedagoogiumis hommikupalvet pidamas, olin natuke aega Eduardi bakterioloogia laboratooriumis, käisin Eduardiga koos Leibi seebivabrikus, siis kauplustes, peatusin teise Eduardi juures ja sõitsin ühes oma onupojaga, keda nimetatakse meil harilikult väikeseks Eduardiks, koju. Hilda jäi veel Tallinna, sest ta pidi alles pärast lõunat arstiga kokku saama. Oleks hea, kui Hildal ühtki tõsisemat häda ei oleks – annaks Jumal!

Olen praegu üksinda terves majas, sest teenija sõitis ühes lastega sepale vankri rattavitsa parandama, mis meie kiviteel katki on põrunud, väike Eduard aga läks metsa liivi jaoks sarapuid tooma, sest liiv tahab parandamist, väike Eduard on aga meister iga asja peale.

Kella 7 paiku õhtul telefoneerisin Tallinna ja küsisin Hilda tervise järele. Eduard oli üksinda omas kodus ja ütles, et arsti arvamise järele pimesoolika põletikku ei olevat, vaid neerud olevat haiged; iseäralikku halba ei olevat.

Käisin veel lastega väikest Eduardi jõe ääres vaatamas. Sel ei olnud täna kalaõnne, igatahes ei saanud ta midagi koju tuua. Aga õhtu nautimine tasus kõik. Oli suurepäraline selge, vaikne õhtu. Päike paistis taevas, kus ei olnud ühtki pilve. Keila jõgi on peaaegu kallasteni vett täis. Kaldal kasvavad lepad heitsid ilusaid varje vette. Kalad karglesid vees. Näis suur rahu valitsevat looduses. Peegelsiledal veepinnal ujusid üksnes vahutükid, mis Keila tammist vee langemisel tekkisid. Mustad räästad tulid jällegi jõekaldale köstri heinamaale lepikusse öökorterisse. Kala ei saanud. Aga õhtu oli nii ütlemata ilus, et tükk aega pärast päikese veeru veel jõe ääre jäime. Viktor ja Ellinor hullasid jõe kaldal. Viktor mängis mõni kord ka üksinda – jooksis ja tegi niisuguseid liigutusi, nagu sõidaks ta jalgrattaga, sest jalgratas on ju poisi unistus. Kõigil oli kahju , päike ruttu veeres; oleks teda hea meelega tahtnud veel kinni hoida. Aga seal hakkas varsti juba ka pimedaks minema ja meie pidime tahes või tahtmata koju tulema. Vaatasime baromeetrit; see näitas 770. Nõnda on loota järgmiseks päevaks ilusat ilma. Seda oleks ka väga tarvis, sest vili tahab koristamist, kus see veel tegemata, ehk jälle rõugud kuivamist. Meil on igatahes vili kõik koristatud, üksnes ristikheina hädal on veel niitmata, kartulid ja juurvili võtmata. Homme tuleb mul Türisalusse haige juure sõita, sellepärast on ka ilusat ilma tarvis. Võtaksin, kui see võimalik on, Hilda ja mõlemad lapsed kaasa ja korjaksime seal metsa all seeni, kui neid on kasvanud, kuulaksime vast ka metsa ja mere kohinat ja maitseksime ilusat ilma. Sagedasti on küll nõnda, et õige särava õhtupäikese järele tuleb järgmisel päeval hoopis vihmane ilm, aga barometer, mis kõrgel seisab ja tõusu näitab, laseb ilusat lima oodata.

                                                                                ***

Tallinna pedagoogiumis pidasin täna hommikupalve niisugusel kujul:

Kõige pealt lasksin laulda kaks esimest salmi laulust “Oh vaga Jumal, kes”. Siis ütlesin: “ Meie loeme Taaveti 90. laulu 12. salmist: “Õpeta meid meie päivi üles arvama, et meie tarkust südamesse saame”. Aamen”. Pidasin siis järgmise lühikese kõne: “Armsad lapsed! Nõnda palus juba umbes 3000 aasta eest üks mees, kes oli suur oma rahva hulgas. Ta tundis seda, kuidas päevad ruttu mööduvad, ja igatses neid kasutada selleks, et tarkust südamesse saada… Ilus suvi on lõpukorral. Oli palju päikesepaistelisi päivi koolivaheajal. Üks päev oli teistest ilusam ja nõnda kadusid nad kiiresti käes. Täna algab jällegi koolitöö. Hulk päivi on ees kuni tuleva suve alguseni. Meie ei tea neid ette arvata, missugused nad tulevad. Kellel on elupäivi, see saab ka ükskord kogu selle aasta päivi näha. Üht asja aga teame juba küll ette ära: kõik meie päevad lähevad nagu lennates mööda. Hästi kasutab neid päivi üksnes see, kes on oma südamesse tarkust kogunud selle aja kestes. Koolis õppides kogub inimene enesele, nagu harilikult öeldakse, tarkust kõige pealt pähe. Kellel on hea pea, selle töö on kerge. Kellel ei ole hea pea, see tehku aga hoolega tööd, siis saab temagi väga hästi edasi, ei tarvitse sugugi teistest maha jääda. Igatahes ei tule neid päivi, mis koolitööks määratud, mitte kasuta ära veeta, vaid tuleb hoole ja usinusega teadmisi omandada, vaimuvarandusi koguda eeloleva elu jaoks. Saagu iga õpilase pea, s.o. tema mõistus täidetud mitmesuguse tarkusega. Siis on elu ükskord kergem, sest kuidas on olnud külv, nõnda tuleb ka lõikus. – Püha kirja sõna kõneles meile siiski, et meie peame kõige pealt ka just südamesse tarkust otsima. Kes on aga tark südame poolest? See saab targaks südame poolest, kes kõige etteotsa seab Jumala, armsa taevase Isa. Meie tahame kõik seda teha, et Jumala kätte kõik omad asjad, oma elu usaldame. Jumala nimel algame meie täna oma koolitööd. Jumal õnnistagu meid kõiki, et meie õieti oma päivi üles arvame, mõistlikult ja õieti oma tööd teeme. Jumal tehku targaks meie süda, et meie kõik teeme, mis meie kohus on teha, Jumala nimele kiituseks ja meie ligimestele kasuks ja rõõmuks. Iga õpilase kohus on täna hoolega tõotada: “Teen oma tööd nõnda, et rõõmu valmistan oma õpetajatele, oma vanematele ja kõigile, kellega kokku puutun. Selleks aidaku mind Jumal, kõige hea andja!” Aamen.

Palugem! Armas taevane Isa! Sinu lapsed algavad oma koolitööd. Ole nendega ja aita neid! Lase kõik hästi korda minna. Kingi kõigile kõige suuremat hea töö usinust ja hoolsust. Õnnista ka meie õpetajaid ja juhatajaid, õpilaste vanemaid ja kasvatajaid, et kõik suudaksid head tööd suure eduga teha Jeesuse nimel, kes ütles, et ilma temata ükski hea töö korda ei lähe, ja kelle nimel meie palume: Meie isa, kes sa oled taevas j.n.e.”

Lõppeks lasksin laulda laulust “Oh võtkem Jumalat“ teise salmi. Laulu saatis klaveril õpetaja Helila.

Pärast vaimulikku talitust astus etteotsa direktor Kuks ja kõneles algkooliõpilastele, kuidas nad koolis peavad olema korralikud, sõbralikud, puhtad ja selle eest hoolitsema, et koolimaja oleks kaunis ja puhas. Siis lauldi hümni “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“. Pärast seda saadeti algkooliõpilased klasside kaupa, kaks õpilast kõrvuti, reas klassidesse, kus neil üht ja teist teatati eelplevate tundide ja õpperaamatute kohta ja lasti nad siis koju. Noored õpetajad, kes aasta olid praktika peal olnud ja nüüd üheks nädaliks pedagoogiumi kogunesid, et kutsetunnistust kätte saada, sel päeval veel tööle hakata ei tarvitsenud, aga nad olid aktusel, nõndasama ka hulk lastevanemaid ja isegi mõnedki neist, kes kevadil algkooli lõpetasid ja nüüd edasi õppima on läinud keskkoolidesse, olid kooli tulnud.

Keilas, 29. augustil 1930

Hildal olevat maokatarr ja arvatavasti ka neerud haiged, mispärast talle kästud umbes üheks nädaliks voodisse heita, ainult kergeid toitusid süüa ja mõnesugust rohtu ja teed juua. Hilda sõitis täna hommikul Tallinnast koju. Türisalusse haige juure sõitsin ma seepärast üksnes Ellinori ja Viktoriga; Hilda jäi voodisse. Õieti sõitsin ma Türisalu Liivale Pirmade juure, jätsin hobuse ja lapsed sinna ja läksin ise jala kaks versta edasi haige juure, kes oli üks keskealine naine, Pirma perenaise vennanaine, elas ühes saunas, haigus oli emakoja vähk. Kui haige juurest Liivale tagasi jõudsin, sõin Pirmade juures lõunat ja läksin lastega, Pirma Ilse ja Einike, mõlemad minu ristitud, kaasas-seeni korjama. Korjasime mere ligiduses. Seeni oli üsna rohkesti. Ma korjasin üksnes buraviki taolisi seeni, millest väga head salatiseened saavad vürtsi, pipra ja äädikaga, iseäranis silmude kõrval maitsevad need seened väga head. Sagedasti oli nõnda, et lapsed korjasid seeni kandsid nad minu juure kokku, mina istusin maas ja puhastasin seeni. Metsavaikus tundus väga hea mulle. Puude latvus kohises kerge tuul. Väga soe oli. Päike paistis väga ilusalt. Vahetevahel oli kuulda lindude häälitsusi. Vaikne kohin kuuldus ka merelt. Korra vaatlesid lapsed suure huviga kirjut rähni, kes kõrgel männa tüve vastu koputas. Sambla peal põlvitada ehk istuda oli väga hea. Kange joogijanu hakkas vaevama, sõin siis mõne paluka. Ellinor sõi ka mustikaid, Viktor neid korjata ei viitsinud. Korjasin võrdlemisi üsna suure korvi kuhjaga seeni täis. Hakkasime siis mere äärt mööda tasahiljukesi Pirmade poole tagasi minema. Mereliiv oli sile ja kandis vee ääres hästi peale. Adru ja muude merekasvude lõhn tungis ninna ja mõjus iseäraliselt hästi ja rahustavalt minu peale. Muidugi ei võinud kõige selle hea juures, mis seenilolek mulle andis, minu mure ometi mitte ununeda. Oli ju esimene asi, mis mulle Liivale jõudes öeldi, see: “Väikest Hildat ei ole enam kaasas!” Pirma lapsed nimetasid Ellinori õige mitu korda eksides Hildaks. Tuli mulle meele mõnigi kord, kus väikese Hildaga Türisalus olen käinud – neid korde ei ole ju mitte kaks ehk kolm, vaid, neid on õige mitu-mitu. Lapsed jäid tänase päevaga ka väga rahule. Kanarbikuõied ja marjadega pihlakaoksad käes sõitis Ellinor koju. Pihlakad on tänavu tõesti toredad, sest nad vajuvad koguni longu oma marjakoorma all. Joa mõisast Türisalu poole sõites on tore vaadelda pihlakaid marjadepuna ehtes, ja seal on pihlakaid metsa all küll sadandeid. Kahju, et Hilda pidi kodus voodis olema ja ei saanud seeni korjata: meie oleksime tema abil küll kolm korda rohkem seeni saanud ja metsarahu oleks vististi ka tema peale rahustavalt mõjunud. Niisugust sooja ja päikesepaistelist ilma same küll harva näha, nagu just täna oli. – Kodust sõitsime hommikul välja kella 10 ajal ja jõudsime tagasi umbes ¼ 9 õhtul, kus juba videvik käes oli ja Viktor kippus uniseks jääma. Praegu on ¾ 10 õhtul ja ma lähen nüüd juba kohe magama, sest paar ööd ei ole enam päris korralikult magada saanud, üks öö linnasõidu pärast ja teine öö, nüüd just möödunud ööl sellepärast, et eila õhtul väikese Eduardiga liivi parandasime, õieti uue vitskere valmistasime, nõnda kella ½ 12ⁿⁱ. üleval olime ja ma täna hommikul selle eest pidin hoolitsema, et Eduard õigel ajal Keila jaamas oleks olnud. Peaks Hilda tõesti nädali ajaga, nagu arst oli lootnud, terveks saama, siis sõidaksin tuleval nädalil mõnel ilusal päeval uuesti Türisalusse ühes Hilda ja lastega.

Keilas, 30. augustil 1930

Täna sõitsid meile jällegi kolm külalist: kaks Eduardi ja proua Niina. On hea, kui külalisi tuleb just nüüd, kus Hilda haige on – see lahutab teda, kui just oma sugulased tulevad. Külalised tulid lõuna paiku rongiga, sõid lõuna ära ja hakkasid ametitesse: mõlemad Eduardid läksid jõe ääre, proua Niina hakkas Hilda eest hoolitsema. Mina käisin kirikus üht paari laulatamas ja õiendasin teisi koguduse asju kuni päikeseveeruni. Nüüd õhtul seavad mõlemad Eduardid liivi valmis, et homme vähki püüda. Lapsed on vannis ja mina lähen varsti ka.

Keilas, 1. septembril 1930

Eduardid püüdsid eila sel ajal, kus mina kirikus olin, liiviga vähki. Viktor ja Ellinor olid neil kaasas. Nad said umbes 100 vähja või rohkemgi. Kui ma kirikust olin koju minemas, olid püüdjad otsaga jõudnud peaaegu Keila sillani. Kutsusin nad koju lõunale – läksime üheskoos. Pärast lõunat sõitsin otsekohe Ääsma Matsukestele ristima, kust otsekohe pärast ametitalitust jälle koju ruttasin. Kella 3-7ⁿⁱ. olin kodust ära. Mõlemad Eduardid olid hakanud õunaveini tegema, sest nad olid aias leidnud palju mahakukkunud õunu, mida mul aega ei olnud paari päeva jooksul ära korjata. Õhtul kella 9.47 sõitsid külalised Keilast Tallinna.

Oli väga ilus ja soe päev, kuid öösel tõusis tuul ja täna hommikul sadas hoovihma. Pärast läks jälle ilusaks. Ma korjasin kurke, mida sain oma lugemist mööda jällegi 1165 tükki.

Keilas, 2. septembril 1930

860 kurki müüsime eilasest saagist jälle ära, ülejäänud soolasime oma jaoks sisse. Oleme üldse müünud 4365 kurki, 89 krooni 90 sendi eest, neist enam kui pooled Keila restoraani müüdud. Nii palju kurke ja raha ei ole meie ennemalt iialgi saanud. Loota on, et kurke tänavu aga veelgi kasvab, sest ilmad on ilusad; tänagi oli terve päev ilus päikesepaiste.

Eduard “väike” oli eila õhtust täna hommikuni meil – tegi õunaveini, sõitsime täna hommikul koos Tallinna. Pedagoogiumis andsin kaks esimest tundi uuel õppeaastal ja kuulasin üht proovitundi. Ei taha aga ilusa ilmaga kuidagi linnas olla: linna suitsune ja haisune õhk, autode müra j.n.e. tahavad meelemärkuse peast ära võtta.

Keilas, 3. septembril 1930

Koolitöös on mul üks nädalitöö tehtud. On alati hea tunne, kui juba rongi peal olen, mis kolmapäeval mind koju toob. Peaaegu terve nädali olen ju jälle koolist vaba, ei tarvitse hommikupoole ööd valvata, et vast magama jään ja rongi peale hiljaks jään, mis mind Tallinna viib. Tunnid pedagoogiumi harjutuskoolis algavad küll kell 9 hommikul, mis on mulle suureks kergenduseks. Imestan, kuidas ma suutsin seisma jääda, kui eelmistel aastatel kell 8 tunnid algasid ja mina siin juba kell 5 hommikul pidin üles tõusma ja mõnikord veel kottpimedal vihmasel sügisööl Keila jaama kõmpima, et Tallinna sõita! Olin mõnigi kord niisuguste sõitude eel öösel täiesti ilma magamata ja klassis tunnis päris just nagu maha kukkumas. Ma sain üksnes nõnda ikka veel kuidagi viisi hakkama, et eelmisel päeval tundide jutustusosad pähe õppisin! Jah, vaeva olen palju näinud Tallinna seminari pärast. Esimesel aastal tegin pealegi veel nõnda, et tunnid kirjalikutl ette valmistasin ja nõnda enam kui 1000 vihikulehekülge täis kirjutasin – nüüd on hea seda materjaali tarvitada, meil on ju see häda, et seni veel ühtki päris head piiblilugu ilmunud ei ole – mis on, on puudulikud.

Hilda sunniti reedel voodisse heitma, et haigus paraneks. Ta on ka seniajani voodis olnud. Neil päivil oli Hildal ikka temperatuur õhtupoolikul 37,2 ehk 37,1, hommikupoolikul normaalne. Täna õhtupoolikul oli temperatuur ometi jälle normaalne, nimelt 36,8. Vast hakkab nüüd haigus lahkuma.

Ilmad on jällegi olnud enam-vähem kuivad ja vesi Keila jões on alanenud. Aga juba ei ole enam suvist kuumust, vesi on jahe ja supelda enam vist ei saa. Õieti pean õtlema,et ma tänavu suvel küll sagedasti vees olen käinud kalu ja vähki püüdmas, aga mitte kordagi ei ole ujuda katsunud. Õieti ma küll suuremat ujuda ei oskagi, ujun üksnes kõhu peal ja võrdlemisi lühikese maa peale. Oli küll väga ilus suvi, aga ujumise isu ta mulle ei tekitanud. Lapsed käisid küll väga sagedasti endid vees jahutamas. Ellinor ja Medea ujuvad juba päris korralikult, Viktor ei oska veel. Minuga oli küll lugu sagedasti ka nõnda, et oli küll himu suplema minna, oli soe ilm, kuid tuli jällegi mõni ametitalitus, mis mind takistas jõe ääre minemast. Amet nõuab mult nii palju tööd, et peaaegu alati, kui ma kodus olen, tunnen enese nagu lõa otsas olevat.

Keilas, 4. septembril 1930

Öösel sadas jällegi vihma, nõnda, et tee lainetas. Päeval oli kuiv, kuigi ümberringi oli näha vihmapilvi. Tänane päev kulus mul enam-vähem koguduse kantseleitöö peale ära. Käisin ka Keilas kantselei pärast postkontoris, politseis ja köstri juures, õiendasin oma majapidamise asju meiereis, apteegis, ühisuse poes, Pikkovi lihakaupluses. Muidugi käisin ka väikese Hilda haual, kus õitsevad mitmed värvilised astrid. Kodus olles sain üksnes lühikeseks ajaks paar korda aeda minna, kust tõin õhtusöögiks tomaate, musta rõigast ja kurke, Hildale ka magusaid õunu.

Hilda katsus täna natuke ka üleval olla ja temperatuur ei tõusnud ka õhtupoolikul üle 36,7. Vast hakkab ta paranema – oleks väga hea. Lapsed on praegu terved. Päev otsa hullavad nad – väljas ja toas. Öösel magavad nad ühes voodis. Oli korra aeg, kus lapsed kolmekesi magasid kahes üks teise kõrva pandud voodis!

Keilas, 6. septembril 1930

Eila hommikul kella 9 paiku sõitsin Ellinori, Viktori ja vanamammaga, kes Hilda haiguse pärast Nõmmelt läinud pühapäeval siia tuli, Türisalusse seenile. Ilm oli jahedavõitu ja puhus põhjatuul. Mere ääres metsaski tundus üsna vilu olevat, kuigi päike enam jagu aega paistis. Seeni oli küllalt, aga enam jagu ussitanud. Pirma perenaine andis meile kella 3 paiku ka lõunat: praetud sinki härjasilmade ja kartulitega, mustikasuppi mannapudruga. Pärast lõunat läks vanamamma kohe metsa, sest tema armastab väga seeni korjata, mina jäin lastega esialgu Pirmade õuele vanamamma korjatud seeni läbi vaatama. Seente puhastamisel tuli mul korraga mõte nende Virumaa kalurite juure minna, kes Türisalus elutsevad, et ehk saab jälle lõhe -ja siiakalu osta. Võtsin omad lapsed ja Pirma kaks tütart kaasa ja läksin üle oja sinna tallu, kus kalurid elavad. Küsisin meeste käest, kes õuel üht köit vedasid või kerisid, kas neil kala on. Vastati, et siiakalu on. Otsustasin need – 2 kilo 700 grammi – ära osta (1 kroon kilo). “Kas Teil lõhe ei ole?“ – “On, aga suur: kaalub 14 kilo”. “Mis kilo hind?” – “2 krooni 50 senti!“ Mul ei olnud raha nii palju kaasas, et seda peaaegu puudaraskust kala ära osta, aga nad olid mulle valmis ka võlgu jätma, seda parema meelega veel siis, kui ma ütlesin, kes ma olen. Ma maksin neile 10 krooni ära, jäädes esialgu võlgu 27 krooni 70 senti ja lasksin kalad Pirmade juure tuua. Õhtul kella ½ 9 ajal olime kodus ja siis soolasime kalad ära. Mina ise võtsin kaladel sisekonna välja. Keilast, apteeker Sarmi käest, kes mitme asja peale väga osav on, võtsin kojusõidul soola ja rohtusid. Lõhe oli emalõhe, kelle kõhus oli suur hulk kalamarja, mis mulle väga maitseb. Kalamarja valmistasid kodulised ka nende juhatuste kohaselt, mis ma Sarmolt olin saanud ja täna hommikul maitses see mulle väga hea. Ka Viktor sõi kalamarja, Ellinor leidis selle ometi liig soolase olevat. Kalast enesest jatkub meile küll kauaks ajaks. Esimest korda elus ostsin ma niisuguse suure ja kalli kala nagu eilane lõhe. Jäin eila pärast ostmist ka nõnda sellepärast mõtetesse, et enam seenigi korjata ei tahtnud. Imelik tundus olevat, et üksainus kala maksab 35 krooni! Mõne aasta eest olid lõhed igatahes pool odavamad, aga nüüd veetakse neid välismaadele, ja meie suudame neid veel vaevalt ostma.

Ilm on täna veel jahedam kui eila. Täna läksid juba kured, kelle minek pidavat kurje ilmu kuulutama. Hilda käis ühes vanamammaga täna Keilas juba. Nad sõitsid sinna hobusega. Hobuse jalg on mõnest pikemast sõidust haige; vanamamma tõi hobuse koju; Hilda jäi veel Keila lille ostma väikese Hilda hauale ja tuleb jala koju. Vast saab Hilda ikka juba päris terveks.

Korjasin aiast täna umbes 100 punast tomaati ära. Oleme valminenud tomaate juba mitu nädalit ennegi söönud. Kahju on, et enam jagu meie tomaate lõhki kasvanud või natuke mädanemise plekkidega – ei saa neid vast nii hästi sisse keeta. Rohelisi ja poolvalminud tomaate on aias veel väga palju – mitu sada. Tomaate sööme kõik – mina, Hilda, lapsed ja vanamamma – väga hea meelega, enamasti õhtul võileiva ehk võisaia peale pannes; ma söön ühes lastega mõnikord tomaate ka paljalt.

Nõmme keskkooli director Kansmann pakkus mulle täna telefoni teel uuesti usuõpetuse tunde. Linna koolinõunik Brüller olevat soovitanud minuga selle asja poolest uuesti läbi rääkida. Isiklikel põhjustel keeldusin otsustavalt Kansmanni pakkumist vastu võtmast, kuigi mul just Kansmanni juures kerge oleks olnud oma tööd teha. Jäime Kansmanniga Etzoldi peale peatuma, sest Tallinna õpetajad ei taha neid tunde saada ja Nõmme koguduseõpetaja Eilart ei hakka ka usuõpetajaks Nõmmel, kas aga Etzoldki neid tuned vastu võtab, on küsitav.

Õhtupoolikul korjasime Hildaga kurke. Saime neid seekord 558. Kurgid ei ole mitte enam kõik nii suured, nagu kasvamise hooajal, kuid nad on siiski üsna ilusad. Kui öökülma ei tule, saame neid veelgi. Tänased kurgid saavad kõik meile omale sisse soolatud. Eila korjatud seentest keetis vanamamma jällegi salatit.

Keilas, 8. septembril 1930

Eilane pühapäev sai mulle üsna kibedaks tööpäevaks. Juba hommikul enne jumalateenistust tuli üks paar kihlusele, siis oli jumalateenistus armulauaga, kaks surnut matta (muu seas see naine, kes öösel enne väikese Hilda matust haigeks oli jäänud), üks paar laulatada; pärast olin koguduse noorte koosolekul, kus noorte koondusele põhi pandi; Tuulas ristisin Lehte Talkovi, Valingul võtsin hiljuti surnud August Einbusi ema, n.n. leeritoa Miina armulauale ühes tema 5 ligema omaksega. Oli juba pime, kui lõplikult koju jõudsin. Minu hobuse Veera jalg oli haige, sellepärast lasksin Tuula rahvast ennast sõidutada. Valingule pidin jala minema, sain aga juhtumisi autoga, sest Keila kaupmehe Teliskivi tütar, piiritusekuninga E. Dammi proua harjutas ennast oma autot juhtima, juhtus parajasti just meie puiestee kohale, kui mina maanteele välja jõudsin ja sõidutas minu haige juure.

Täna tegime Hildaga väljasõidu Kloogale. Sõitsime raudteel Klooga jaama ja läksime metsa. Meil oli nõu seeni korjata, aga leidsime neid üsna vähe; vast sellepärast vähe, et esmaspäev oli, kuna seened pühapäeval vististi ära korjati. Peagi leidsime aga metsas ühe koha, kus rohkesti palukaid (pohle) kasvas, ja hakkasime neid suure hooga korjama. Vanamamma arvas kodus, et meie 10 toopi olime korjanud. Mulle meeldivad metsas kasvavad palukad: nende läikiv puna just nagu kutsub neid vägisi noppima. Ka oli ilm õige ilus. Päike paistis ja tundus võrdlemisi soe olevat, kui soojast võib rääikda nüüd, sügise tulekul. Mõnikord siiski puhus ka jahe tuul; igatahes tundis Hilda enesel vahetevahel külm olevat ja ta pea valutas. Mulle tundus metsa all väga hea. Ka Hildale tundus hea, kui maha arvata ülalnimetatud pahed, mis tingitud Hilda haiglasest seisukorrast. Kasvasid seal Klooga järve läheduses peaasjalikult kõrged männid, nende kohin tundub iseärlikult salapäraselt. Vahetevahel kuuled seal ka mõne haava lehtede kohinat. Metsa all on igalpool mustika -ja palukavarred ehk küll kanarbik, mis kahjuks küll juba ära õitsenud. Eemalt kuuleb mõne lehma häälitsust. Harva juhtub mõni inimene kas marju korjates või muidu metsast läbi minema. Metsarahu mõjub rahustavalt. Aeg möödus kiiresti. Kell 8.50 hommikul sõitsime Keila jaamast välja, kell 4.03 pärast lõunat Klooga jaamast tagasi. Ei olnud tähelegi pannud, kuidas aeg käest kadus. Praegu, õhtulgi veel on ikka silmade ees päikesepaistel olev mets, sammal, liivased teed, pohlad, mustikad, kanarbik.

Sain vaevalt kodus lõuna ära süüa, kui juba mul tuli Vanamõisa haige juure sõita. Ka sealt tuldi mulle hobusega vastu, nõnda et Veera oma jalga võib parandada.

Homme ja ülehomme tuleb mul jällegi Tallinnas olla – need sõidud on mulle kõige rohkem vastumeelt. Vanamamma sõidab homme jällegi Nõmmele, sest Hilda paranes niipalju, et ta täna juba minuga Kloogal võis käia. Peaks Hilda jäämagi terveks, sest väga raske on olla, kui haigus on majas, liiatigi veel, kui perenaine on haige.

Lapsi meie täna Kloogale kaasa ei võtnud, sest Ellinoril oli klaveritund; ka ei olnud neil suurt himugi Kloogale sõita, sest nad armastavad terve päeva otsa kodus mängida. Alles nüüd õhtul ütles Viktor Hildale: “Mamma, võta mind teine kord ka Kloogale, sest ma ei ole seal veel käinud!“ Aga tänavu meie vast Kloogale küll enam ei sõida, sest seeni oli seal vähe ja palukaid olime juba ennemaltki Keilast turult ostnud ja nüüd jätkub meile neist marjadest.

Praegu on kibedasti tarvis suveõunad kõik maha võtta. Vanamamma ja teenija olidki meie äraolekul õunu võtnud.

Keilas, 10. septembril 1930

Kurgede minek ikka kuulutas ka kurje ilmu. Eila ja täna sadas ühtepuhku hoovihma. Jahe on ka. Ei ole enam õige tükk aega olnud üle +10 R. Praegu, kell ½ 9 õhtul on vaevalt +7 R. Meie oleme juba oma tubasid kütnud, sest ruumid on üsna jahedad. Puhub ka väljas ühtepuhku põhjatuul, mis polaarmaade jaheduse meile toob.

Eila õhtul olime Hildaga jällegi mures Viktori pärast. Õhtupoolikul kanti meil puid kuuri ja Hilda lastega oli seal ka puid ladumas; Viktor kandis puuhalgusid. Õhtul tuppa tulles korraga poisi üks jalasoon valutas. Meie panime Viktori voodisse ja soojavee pudeli haigele kohale. Kraadisime poissi-tal oli 37,9! Meie ehmatasime ära, et ei tea, mis haigus tulemas on. Aga täna sai Viktor jällegi terveks. Vist ta eila puude kandmisel ikka enesele liiga tegi. Hildal on täna jälle uus mure: ta peab homme Tallinna minema, et uut teenijat otsida, sest praegune, Aline nimeline tahab oma endisele kohale Vigalasse tagasi minna. Teenijate vahetamine ei ole iialgi hea, sest kes teab, missuguse jälle võib saada; mõnikord võib mõne hästi halva inimesega kokku juhtuda – ei tea ju, missugust valida nende seast, kes ennast pakkuma tulevad. Ma panin täna kuulutuse “Päevalehte“, et linna lähedale maale vajatakse haritud perekonda üksikteenijat, kes ka iseseisvalt keeta oskab; tulla ainult neljapäeval kella 10-11 Pikk tän 50 kort 4. See on Hilda venna Eduardi korter, kuhu siis selle kuulutuse peale teenijad ennast pakkuma tulevad ja Hilda peab seal homme paraja välja valima. Hilda ütles, et tema süda väga rahutu on homes pärast. Harilikult on Hilda käes asjad küll just siis hästi korda läinud, kui ta väga rahutu on olnud oma südame poolest, aga kes teab, kas see just igakord nõnda on.

Tänane päev oli töörohke: hommikupoolikul tunnid pedagoogiumi harjutukoolis, väsitav raudteesõit, kodus pidin õhtupoolikul 6 inimest vastu võtma, kes tunnistusi tahtsid. Töötasin kantseleis kuni õhtusöögini, kella 8ⁿⁱ õhtul. Rohke töö juures saab väga ruttu päevadest nädal, nädalatest kuu, kuudest aasta, ja vaata juba on peagi ka 10 aastat mööda läinud nii ruttu, nagu oleks see unenäos. Üks ruttamine tuleb teise järel, iialgi ei ole seda tunnet, nagu oleks mul aega küll. Kihelkonda mööda ristimas käies on mind peaaegu alati ikka palutud kauemaks jääda piduliste sekka, on mind väga hästi vastu võetud, aga tahes või tahtmata olen pidanud alati jälle koju ruttama, et välja puhata uue tööpäeva jaoks. Olen küll sagedasti katsunud enesele võtta vaba päeva ja olen siis sõitnud kuhugile seenile või mujale, aga ega ma sealgi ei ole tunnud enese rahuliku olevat – alati on töö mul meeles seisnud ja mõnigi kord olen just nagu kuulnud südametunnistuse etteheiteid, et mikspärast ma nõnda aega veedan ja mitte oma töö juures ei asu. Olen vabast päevast, mille olen mööda saatnud looduse üksilduses, enamasti alles tagantjärele mõnu tunnud; kui ilus oli ometi seal! Aga vist on nõnda inimese elu üldse, et olevikus ei suuda inimene täit õnne tunda, ikka segab teda mõni elumure, aga minevikku mäletades kustutab inimene elumured maha ja näeb üksnes ilusat veel. Minevik on nagu retuscheeritud näopilt, millelt kõik vistrikud ära on kustutatud, nõnda et inimese nägu näib päris ideaalselt puhas ja ilus olevat, kuna tõeliselt ilus nägu siiski mõne armi või vistriku läbi kuidagi on moonutatud, näotumaks tehtud. Nagu vistrikud näol nõnda on ka elumured, mis oleviku head ometi ei lase puhtalt tunda. Kell aga juba üle ¼ 10 õhtul, ma olen kahepäevasest Tallinnas käimisest väsinud, mu pea valutab ja ma pean nüüd otsekohe juba magama heitma. Hilda ja lapsed on juba voodis.

Keilas, 11. septembril 1930

Tõusin hommikul ¾ 7 üles, selsamal ajal, kus Hildagi, kes Tallinna sõitis. Tegin kantseleis hulk tööd ära. Kell ¾ 9 kõlistas siia õpetajaproua Sternfeldt, et tema ühes õpetaja Kubu ja proua Kubuga siia tahtvat sõita. Ma vastasin, et Hilda Tallinnas on; lubati seal üles otsida. Hilda ja proua Sternfeldt on head sõbrad. Õpetaja Kubu ostis enesele auto, käis sellega Võrumaal suvitamas ja tahtis nüüd ükskord ka meil Keilas ära käia. Olin Kubuga koos ülikoolis, käisin ühes Hildaga Tartus tema pulmaski, oleme ka Tallinnas nende juures käinud, aga Kubud ei olnud meie juure Keila 9 aasta kestes mitte saanud. Täna siis nad tulid umbes ¾ 3 ajal pärast lõunat: Kubud ja Sternfeldti paar; Hilda sõitis nendega kaasa. Õp. Kubu juhtis ise autot. Läksime aeda, kus sõime ploome, tikerbeere ja õunu. Sternfeldt ronis puu otsa ja raputas magusaid õunu maha. Sternfeldtil oli aga Tallinnas kella ¾ 6 ajal üks ametitalitus ja ta sõitis kella 4.21 rongiga Tallinna. Kubu sõidutas ta Keila jaama, kolm prouat –Hilda proua Kubu ja proua Sternfeldt – ja mina olime kaasas. Jaamast sõitsime kiriku juure ja läksime väikese Hilda hauale. Proua Sternfeldt pani hauale roose, proua Kubu krüsanteeme. Väikese Hilda hauale oli toodud ka üks pott astritega teadmata kelle poolt. Võib olla varastatakse need krüsanteemid ja roosid ära, sest lilled olid väga ilusad ja ilusamaid lilli on ikka varastatud, aga mind see asi enam palju ei kurvasta; rõõmustab mind küll lugupidamine, mida väikesele Hildale avaldatakse. Väike Hilda käis läinud sügisel ühes Hilda ja Ellinoriga ka Kubu ühe poja sünnipäeva pidamas, nüüd mälestasid Kubud ja pr. Sternfeldt väikest Hildat lillede toomisega; Kubul näisid liigutuse pärast pisarad silmis olevat. Haualt sõitsime jällegi meile. Jõime kohvi, ajasime juttu, vaatasime minu tehtud pilte. Kell 7 läbi, kui õp. Kubu ühes oma proua ja proua Sternfeldtiga ära sõitsid. Meie andsime neile kaasa ploome, õunu ja kurke. Keila meiereist ostsid võõrad jaamasõidul, kui õp. Sternfeldti saatsime, ka 12 kilo võid. Oli jälle hea lahutus, et võõrad käisid, sõbralikud inimesed, see annab just nagu jälle elujõudu ja julgustust.

Keilas, 14. septembril 1930

Reedel, 12. septembril võtsime suure hoolega õunu maha: mina, Hilda, Ellinor, Viktor, Tortentali Erna ja meie teenija. Eila ja täna aitas meid sellepärast väike Eduard. Nüüd on õunad enam-vähem võetud. Võib olla, et meil õunu tänavu ei varastatudki. Keila alevis andis advokaat Fiskar umbes 12 poisikest õunavarguse pärast politsei kätte – see asi hirmutab vast ka teisi. Igatahes saime meie suur hulk ilusaid õunu. Õunad on tänavu võrdlemisi väga terved, ilma ussitamata.

Eila õhtul tõime väikese Eduardiga kirikutornist jälle 10 tuvi. Oli täna lõunaks tuvipraad. Eila õhtul oli meie laud väga maitsvalt kaetud: lõhekala, lõhemari, silmud, värske seasink, kohupiim, sai, hapud seened, tee kõrval iseenesest mõistetavalt sahvt, keedetud munad, Keila meierei esimese järgu eksport või. Nõnda võisime kõik maiustada.

Väike Eduard oli nädali eest Viljandimaal oma vanemaid vaatamas. Sõidul Viljandisse oli ta ka minu papat näinud. Minu papa ja tema oma, kaks venda, saavad väga hästi läbi ja tunnevad iseäranis viimasel ajal, kus nad ju vanad on, kokkusaamisest suuret headmeelt.

Täna õhtupoolikul käisin Humala Jäärikul armulauale võtmas ja Humala Kiisal ristimas. Väike Eduard oli parajasti just meilt lahkunud, kui mina koju jõudsin. Pärast õunavõtmist tegi ta meil saage teravaks. Eduard oskab nõnda üht ja teist asja nokitseda.

Keilas, 15. septembril 1930

Korjasin Hildaga täna viimaseid kurke. Neid sai 4 võrdlemisi suurt korvitäit. Ilusamad kurgid viin homme Hilda venna Eduardile, pisemad teeme omale piprakurkideks. Ka kõrvitsad tõin täna aiast ära, sest ilm on öösetel juba õige jahe, kuigi öökülma ei ole olnud. Meil sai kevadil 5 kõrvitsataime istutatud ja kasvas kõigest 5 kõrvitsat, neist 4 tükki nii umbes 30-40 naelelised ja üks vähem. Kõrvitsasaak oli seega väike, aga meile jätkub sellest ja saab äragi kinkida.

Käisin täna ka alevis. Pühapäevased laululehed tulid trükki anda – tuleval pühapäeval peab meil Keila uue koolimaja pühitsemise puhul jumalateenistust prof. Rahamägi. Pühapäeva õhtupoolikul kella 4 paiku on koolimaja pühitsemine, mida toimetab piiskop Kukk prof. Rahamägi ja minu kaastegevusel. Käisin täna alevivanema Berggrünfeldti juures, kes ühtlasi on Keila postkontori ülem, ja seadsime seal pühitsemise kava trükivalmis. Uus koolimaja saab ühtlasi Eesti vabadussõjas langenute mälestuseks. Seega on minu mõte, mille avaldasin aastate eest, kui Keilas asutati mälestussamba komitee, võitnud: ma soovitasin sel korral mitte mõnda sammast ehitada, vaid koolimaja. Pärast sai iseenesest mõistetavaks asjaks, et langenute mälestuseks tuleb ehitada koolimaja. Kui palju siiski minu mõte praegu ehituse juures mõõduandev oli, seda ma ei tea. Minu käest küsiti nõu, mis kirjutada tuleks koolimaja külge kinnitatavatele mälestustahvlitele ja ma soovitasin ühele tahvlile kirjutada lihtsalt ja selgelt: “Austavaks mälestuseks Eesti vabadussõjas langenuile ehitasid selle koolimaja Keila alev ja Keila vald“. Teisele tahvlile kirjutada ehituse valmissaamise aasta “1930“. Kuna see pealkiri kõigile meeldis, siis jääbki ta vist nõnda. Keilas on seega esimene kultuurhoone vabadussõjas langenute mälestuseks; mujal on ikka sambad, mis silmale küll ilusad, millest aga ka muud kasu ei ole.

Täna tuli meile uus teenija Gerda Arva. Senine teenija lahkus ühtlasi. Meie ei armasta teenijate vahetamist, aga inimesed on praegusel ajal rahutud ega püsi ühes kohas kaua. Ka on meil suures majas ikkagi palju tööd. Tallinna läheduse pärast on meil ka iga pühapäev võõrad, need tahavad talitamist; nõnda ei saa aga teenija ka pühapäevalgi palju vaba aega. Ka on meil ikkagi võrdlemisi palju loome: 3 seapõrsast, 1 hobune, kanu ja kanapoegi kokku 40, 15 parti, 10 hane, need nõuavad ka talitamist.

Võeti meil täna ja võetakse ka veel homme kartulaid. Saime tänavu nii korraldatud, et ei teenija ega Hilda tarvitse kartulaid ise võtmas olla: rentniku inimesed võtavad kartulid üles ja meie maksame selle eest rentnikule. Siiamaani nägi Hilda igal sügisel ise palju vaeva kartulivõtmisel ja muu juurvilja koristamisel. Tänavu ei võigi Hilda oma tevise pärast, mis mitteei ole hea, enam niisugust vaeva näha, ka ei ole meil ainelises mõttes enam häda , et ise kõik peaksime tegema.

On esmaspäeva õhtu. Kaks päeva tuleb jällegi Tallinnas käia. Hirmus ruttu mööduvad need 5 päeva, kus ma Tallinnas mitte ei tarvitse käia. Kolmapäeval koolitundidest vabanedes on küll hea tunne, et peaaegu terve nädala vaba võib olla, aga vaata juba ongi nädal jälle otsas ja hakka uuesti peale! Ideaalne oleks seisukord, kui Keila kogudus suudaks ainelise seisukorra nii heaks teha, et koolitunde enam tarviski ei oleks, aga niisugust seisukorda ei tule küll iialgi, kus tõesti aineliselt lahe tunduks.

Keilas, 17. septembril 1930

Kui õpeteja Kubu ja õp. Sternfeldt läinud nädalil meil käisid, hakkasid nad mulle peale käima, ma hakaku Lenderi tütarlaste gümnaasiumi usuõpetuse tunde andma. Seal oleks olnud, kuna Sternfeldt koolides tunde anda enam ei taha, 7 tundi saada. Kuna mina pedagoogiumis 7 nädalitundi annan ja üle kahe päeva nädalis koolitöö peale ei saa kulutada, olin nõus 5 tundi Lenderi gümnaasiumis vastu võtma. Sternfeldt lubas siis asja nõnda korraldada, et ma need 5 tundi oleksin saanud vastu võtta; muu seas tuli sellepärast ka pedagoogiumi tunnikava natuke muuta. Kui ma eila hommikul pedagoogiumi jõudsin, kõlistas mulle Sternfeldt, et ma Lenderi kooli läheksin läbi rääkima, Lenderi juurest telefoneeriti mulle ka, et sinna tuleksin – nad olid pedagoogiumiga tunniplaani muutmise pärast juba läbirääkimisi pidanud. Läksin vabal ajal ühes Sternfeldtiga sinna ja asjad said korda. Täna andsin juba esimesed tunnid Lenderi koolis, nimelt keskkooli III ja II klassis ehk sealsete nimetuste kohaselt 9. ja 8. klassis. III klassis oli hea kord ja head teadmised, II klassis oli natuke palju kära, aga seda on keskkoolis kerge sumbutada. Kui ma Lenderi juurest Maakri tänavalt Vene tänavale pedagoogiumi tagasi tulemas olin, sattusin vihma kätte, kõik aeg, 10 minutit, mis käigu peale kulus, olin kange vihma all. Pedagoogiumis öeldi mulle, et Tallinna ja Nõmme linna koolinõunik, hra Brüller kõlistanud, et ta minuga tahtvat kokku saada ja mõne minuti pärast pedagoogiumi tulevat. Brüller tuligi ja ütles: “Vast aimate isegi, mispärast ma tulen?” Muidugi ma teadsin seda: Nõmme keskkoolil ei ole usuõpetajat ja Brüller tuli mind nüüd selleks kauplema. Ma vastasin uuesti kindlalt, et ma seda kohta ei saa enam vastu võtta, kuna mul ju ka suur kogudus käes on ja ma tahaksn kogudusetööd südametunnistuse järele, korralikult teha. Ka teatasin Brüllerile, et Tartust üks noor usuteadlane Sternfeldti soovil ja prof. Rahamägi soovitusel tulemas on ja Nõmme kooli direktor Kansmann, kes veel eila mind jälle Nõmmele kutsus, sellega lubas läbikäimisse astuda. Brüller kahtles, kas ikka usuõpetajat Nõmmele saab, ja ütles, et kui asi niikaugele läheb, et nad usuõpetuse Nõmme koolist üldse oleksid sunnitud kaotama, siis ka mina Jumala ees süüdlaseks jäävat, sest ma võivat ikkagi vast veel ühe päeva nädalis koolitöö jaoks leida. Vastasin, et see mulle täiesti võimatu on, küll aga katsuksin ma ka omalt poolt kõik teha, et Nõmme kool enesele usuõpetaja leiaks. Lubasin ka prof. Rahamäega, kes pühapäeval Keilas jumalateenistust peab, selle asja üle rääkid, et Tartust ikka üks usuõpetaja siiapoole tuleks. – Jah, nõnda see on: meil Eestis on kohte intelligentsete tööjõudude jaoks vähe, haritlasi liig palju, kuid usuõpetajatest on puudus. Mõnigi on Eestis kohaleidmisega hädas, ma pean aga nüüd kohapakkimistele kahe käega vastu seisma, sest ka Lenderi gümnaasium pakkus mulle 5 tunni asemel 7 tundi nädalis, viimaks ometi jäädi ka seal noore usuteadlase tuleku peale lootma, kellele mulle üleliigsed 2 tundi jääksid. Kuidas edaspidi usuõpetuse kohtade saamisega lugu on, seda ei või muidugi keegi teada, ei tea mina ka seda, kuidas edaspidi minu käsi sellepoolest võiks käia.

“Laste Rõõm“ N^o9 tõi minu jutu “Jänest otsimas“. Ma kirjutasin hiljuti jutu “Heinal“, mis aga veel natuke silumist tarvitab.

Ilmad olid kaua aega õige jahedad, nüüd eila läks nagu soojemaks , hakkas aga täna vihma sadama. Hea oli, et eila meie kartulivõtmine lõpule sai viidud. On hea kartulikasvu aasta. Hilda tahtis täna porgandeid võtta, aga vihma pärast ei saanud seda teha. Õieti on tänavu kõik hästi kasvanud, nõnda, et igapäevase leiva poolest võiks muretult talvele vastu minna.

Keilas, 18. septembril 1930

Matsin Keilas ühe noore perekonnaisa, kes surma sai kahurikuuli lõhkemisel. Ilmasõjast saadik on Vääna kandis siin ja seal veel vedelemas kahurikuule, mida kohalikud elanikud oma huvides ära kasutada püüavad. Üht niisugust kuuli lahti kangutades või teist niisuguse töö juures aidates sai surma see mees, kelle täna matsin. Pärast matmise talitust võtsin kodus õunu, enne seda aitasin Hildat sellerisi, porrot ja porgandeid võtta. Ilm oli täna õige jahe, kuid suuremalt jaolt kuiv.

Keilas 19. septembril 1930

Oli väga ilus päikesepaiste, kuid põhjapoolt puhus kaunis jahe tuul. Meie juurvilja maal, mis põhja ja lääne poolt kõrgete puude ja viljapuuaiaga kaitstud on, oli õige soe olla: kõndisin Ellinoriga seal, vaatlesime kapsaid, musta rõigast ja korjasime veel mõned ilusad kurgid peenratelt. Kass oli ka sealsamas päikese paistel ja tundis nähtavasti suuret mõnu soojast päikesepaistest. Päev kulus mul enam-vähem oma majapidamise asjade peale ära, koguduse asjus ei käinud mitte ühtki inimest, sest praegu on kibe kartulivõtmise aeg. Ma võtsin veel õunu, mida aias ikka veel leidub, tasandasin õues teel rattaroopaid ja seadsin õunaveini ühes Hilda ja teenijaga. Ellinoril ja Viktoril on praegu alles päris suvine aeg sellepoolest, et Ellinor alles 6. oktoobril kooli läheb, nõnda on neil aega küll hullataja mängida, ka juturaamatuid lugeda nii palju , kui himu on. Elavalt on mul aga veel silmade ees see aeg, kus ka väike Hilda nendega mängis, mälestused sellest heast ajast, kus ma ei tahtnud mõtelda niisuguse võimalusegi peale, et mõni mu kolmest lapsest sureb, tahavad mu südame valu pärast kokku kiskuda.

Keilas, 23. septembril 1930

Sügisene pööripäev. Pilves ilm, kaunis vaikne, sadas korra keskpäeva paiku mõni vihmapiisk, soojust oli + 6°R. Baromeeter näitab 768. Laupäeva, 20. septembri hommikul oli meil esimene öökülm, mis võttis ära kurgid, kõrvitsad, tomaadid, osa kresse ja veel mõned õrnemad lilled. Päeval oli küll ilus päikesepaiste. Hilda haual õitsevad astrid begooniad, mis igatahes külmast jäid puutumata.

Pühapäeval oli hommikul pilves, pärast hakkas sadama nagu oavarrest. Keilas oli aga suur püha – uue koolimaja pühitsemine. Professor Rahamäel käisin hommikul kella ¾ 9 ajal jaamas hobusega vastas, aga ta sõitis alles kell 11,18, ma jätsin jumalateenistuse alguse pool tundi sellepärast hiljemaks. Rahamägi pidas kirikus jutluse ja kirikupalve, pärast minuga koos ka armulauateenistuse. Piiskop sõitis kella 2^ks autoga Tallinnast Keila, ta pidas enne Toomkirikus jumalateenistuse ära. Uus koolimaja kogunes rahvast puupüsti täis. Keila alevivanema Berggrünfeldti avakõne järele tuli vaimulik talitus: professor Rahamägi pidas kõne, piiskop teise kõne ja pühitsemistalituse, mina palve, vahepeal laulsid suured inimeste ja laste laulukoorid, oli ka kolm üldlaulu, mida saatis Keila muusikakoor. Kõik läks täpselt kava järele, mille ma Berggrünfeldtiga koos kokku kokku seadsin. Koolimaja ukse juures seinal oli minu soovitatud pealkiri mälestustahvlil: “Austavaks mälestuseks Eesti vabadussõjas langenuile jne…”. Pärast vaimulikku talitust kõneles haridusministeeriumi esitaja Ollik, üks sõjaministeeriumi mees, Harju maavolikogu esimees Kuris, Harjumaa koolivalitsuse juhataja Depmann, seltside esitajad, koolide omad jne, lõppeks loeti ette ka telegrammid. Kõige enam rõhutati ikka seda ilusat põhimõtet, et Keila alev ja vald vabadussõjas langenute mälestuseks just koolimaja ehitas. Pärast aktust koolimajas, millest ka Hilda ja Ellinor meie uue teenija seltsis osa võtsid, tuli pidusöök pritsimajas, mis aga paljuid daame oli pahandanud, kuna küll kutsutud olid nende mehed, ei olnud aga naisi kutsutud. Ka Hilda sai pidusöögi kutse alles aktusel ja pidusöögile ta ei tulnud, sest ta ei olnud ennast selle vastu valmistanud, ka olid Hildal jalad suurest vihmasajust märjad. Pidusöögil oli laud kaetud külmade söökidega: oli rassolje, muna ja heeringas, angerjas, siig, süldid jne, joogiks oli vein, õlu, limonaad. Esialgu valitses nagu rõhutud meeleolu. Pärast läks aga elavaks. Piiskop Kukk, Keila villavabrikant Tähe ja suurkaupmees Tuberg tuletasid oma kõnedes meele veneaegu, kus suurte raskustega tuli võidelda hariduse eest, kuna ükskord haridusseltsi korjanduse pärast piiskoppi ühes teistega mõneks päevaks kinnigi tahetud panna. Ka prof. Rahamägi, kes kaua aega Keila kihelkonnas on elanud, tuletas meele endiseid aegu ja soovis kõik edu tulevikus. Berggrünfeldt rääkis neist raskustest, mis olid laenu muretsemisel valitsuse käest, Ollik sellest visadusest, millega Berggrünfeldt peale käis ministeeriumile. Nõnda möödus aeg kella 9 ⁿⁱ õhtul. Prof. Rahamägi sõitis ära, ilma et ta kirikumõisa oleks saanudki. Regastiku veoautol sõidutati mind ühes piiskopi ja meie kirikonõukogu esimehega kirikumõisa, sest ilm oli vihmane ja tee oli porine. Markusel oli hobune hommikust saadik kirikumõisas ja ta sõitis pimedas kodu poole. Piiskop jäi meile kuni eila õhtuni. Eila päeval aitasin tal korjata kibuvitsamarju tee jaoks ja kibuvitsajuuri vannivee jaoks piiskopiprouale, kes haiglane on, olevat seletatud, et kibuvitsatee neerusid hästi puhastavat ja kibuvitsajuurte vannid tervisele head olevat. Ka jalutasime piiskopiga aias, Viktor oli enamasti meiega kaasas. Lõunasöögiks oli meil hea kanapraad ja kanalihasupp, hommikul ja õhtul pakkusime lõhekala, siiamarja jne. Piiskop tundis meil enesel hea olevat muidugi nagu alati. Kella 8 paiku õhtul viisin ta Keila jaama mootorvagunisse. Muidugi andsime meie piiskopile õunu kaasa. Täna olin muidugi jälle linnas. Ka Hilda ja Ellinor olid Tallinnas, sest Ellinorile osteti uus kübar ja uued kingad. Viktor oli teenija seltsis kodus. Tallinnas sõin lõunat Hilda venna Eduardi juures, kus minu omad peatusid, lõunaks oli seal siiakala, mis mulle hästi maitses.

Keilas, 24. septembril 1930

Pidi mul täna olema Tallinnas 6 tundi nagu eilagi, kuid sain kõigest kolm tundi anda pedagoogiumis. Saksa õhulaev ”Graf Zepp“ sõitis nimelt 1 paiku üle Tallinna Helsingi poole ja tiirles tükk aega linna kohal. Ka kõik koolid läksid avaramatele kohtadele, et seda õhuhiiglast vaadelda. Nõnda jäid pooled tunnid koolides ära, sest õpilasi ei saadud enam viimaseks tunnikski kokku. Minu peale õhulaev, millele Soomest 3 lennukit vastu olid tulnud, iseäralist mõju enam ei avaldanud, sest ma olen teda piltidelt küllalt näinud ja ma olin nõnda enesele päris õige ettekujutuse saanud laevast, mis oma Ameerika reiside ja ümber maailma reisidega juba kuulus on. Mul oli võimalik anda 2 tundi pedagoogiumi harjutuskoolis ja ühe tunni päris pedagoogiumi õpilastele, kellel kõigil juba on keskkooli haridus. Pedagoogiumi õpilased kuulasid usuõpetuse metoodikat nähtava töötahtega, aga harjutuskooli (=algkooli) õpilased olid Zeppelini tulekust niisuguses eelärevuses, et väga raske oli neid vaos hoida ja töötama sundida. Ühes harjutuskooli klassis pidin lõppeks ähvardama klassist välja saata kõiki, kes veel Zeppelini julgeksid nimetada,aga ähvardus palju ei mõjunud. Kui Zeppelin õige madalalt linna kohal tiirles, lehvitati tema poole taskurätikuid, mõned majad olid Eesti lipud, teised koguni ka Saksa lipud välja pannud. Rahvast oli kaunis rohkesti väljas, kuid ometi mitte just iseäranis palju. Turul kestis kauplemine kõik aeg edasi, olgugi, et ka müüjad siiski sagedasti omad silmad taeva poole tõstsid. Ilm oli väga ilus – vaikne ja päikesepaisteline.

Nõmme keskkooli direktor Kansmann telefoneeris mulle üleeila õhtul veel kord. Ta ei leia omale koolile 6 usuõpetusetunni andjat. Veel kord palus ta mind, et ma need tunnid oma peale võtaksin. Ma ei suuda aga rohkem tunde enam anda, kui mul praegu on, sest kogudusetööd ei või ma ju ometi ka lohakile jätta. Millegipärast ei ole Etzoldi Nõmmele mitte kutsutud. Nüüd arvas Kansmann Nissi noore õpetaja Vollmanni poole pöörduda. Koolinõunik Brüller ütles mulle küll nädali eest, et nad olevat kõigi võimalikkude kirikuõpetajate uste peale koputanud, usuõpetajat ometi mitte leidnud. Ma arvan siiski, et Nõmmel veel viimast häda ei ole, kuna seal alles ikka vahet tehakse ühe või teise kirikuõpetaja vahel ja igaüht usuõpetajaks võtta ei taheta. Kõige suurem kohus neid tuned anda küll Nõmme koguduse õpetaja Eilartil, aga see on Nõmme koolivalitsusega sõjajalal, kuna koolivalitsus tahtis ehitada seltsimaja, Eilart selle mõtte aga ära laitis ja kirikut ehitada tahab. Ka näib Eilart vihane olevat Nõmme keskkooli peale sellepärast, et mulle enne teda ettapanek tehti seal usuõpetajaks hakata, igatahes telefoneeris mulle korra Eilart ja küsis muu seas ka seda, mis ajal mulle ettepanek tehti. Vastasin küll Eilartile, et see temale haavav ei tarvitseks olla, et mind enne kutsuti, sest direktor Kansmann käis minuga koos Treffneri gümnaasiumis, Nõmmele tänavu asudes ei tunnud ta Nõmme olusid ja tegi arusaadavas mõttes ettepaneku oma koolivennale ühes temaga Nõmme keskkooli töötama hakata.

Et mul täna linnas rongiminekuni aega jäi, siis sõin ma jälle Hilda venna Eduardi juures. Hommikul viisin talle meilt õunu, porgandeid ja ühe purgi punase sõstra moosi. Eduard teadis sellest juba eila ja oli mul hommikul Tallinna jaamas vastas, sest üksinda oleks raskeks läinud kõiki asju ära viia.

Hilda oli ühes teenijaga täna juba doppelt-aknaid ette pannud, sest ilmad on ikkagi juba üsna jahedad ega ole ka lootust, et nad veel soojaks läheksid. Ametliselt on ju ka sügis käes. Lõikuspühani on veel enam kui 2 nädalit aega, aga vili on ammugi väljadelt koristatud, ka kartulid saavad juba võetud – meil kirikumõisas neid igatahes enam võtta ei ole. Hilda mõtles isegi juba kapsaid koristama hakata. Vara sai tänavu kõik valmis, ruttu läks ilusam aeg mööda. Käin sagedasti veel aias: seal leidub ikkagi veel mõni üksik õun puude otsas ehk puu all maas. Käisin nõnda ka täna Ellinoriga aias ja sõime hästi valminenud õunu. Juba hakkavad aias mõnedki põõsad kolletama ja vahtrate lehed punaseks ja kollaseks värvuma. Omast kohast on need mitmekarvalised puulehed õige ilusad, aga ei tahaks näha neid langemas ja kahisemas jalgteedel. Tulin Keila jaamst tulles ka Hilda haualt läbi –s ealgi on juba küllalt maha varisenud lehti. Varsti tuleb ka külm ja võtab lilled, mis hauda ehtisid. Talv võtab oma võimu alla haua, kus asub see, mis Hildast veel üle jäi. Mäletan, kui väike Hilda ütles: “Ei tahagi seda talvet. Mis ilma lumeta viga olla? “ Jah, kahju on, et talvine aeg meil kaua kestab ja soe aeg vaevalt kolm kuud on!

Elame praegu omakeskis. Vanamamma Nõmmelt oli laupäeva õhtust esmaspäeva hommikuni meil, tahtes aidata piiskoppi vastu võtta. Nüüd on meil 5 inimest majas: mina, Hilda, Ellinor, Viktor ja teenija. Vahetevahel käib mõni päevatööline naine Keila alevist. Vähe inimesi meie suure maja kohta tundub mõnikord natuke nagu õudselt: tahaks, et oleks sellepärast sagedamini meil külalisi, neid küll käib siin ka üsna sagedasti. Ellinor nähtavasti ei karda üksildust: ta magab nüüd enamasti päris üksinda omas toas, sellessamas toas, kus läinud talvel kolm last haiged olid, aga ka tervetena mõnikord üheskoos magasid. Ellinor ja Viktor saavad küll väga hästi läbi ja mängivad mõnikord pool päeva nukkudega, neid sõidutades ja söötes, aga mulle tundub, nagu oleks väike Hilda neid mängus palju rohkem veel sidunud. Üleeila, kui Hilda ja Ellinor ka Tallinnas olid, tuli teenija ühes Viktoriga hobusega Keila jaama vastu. Ma läksin Viktoriga jala koju, sest vanker ei oleks meid kõiki hästi mahutanud. Läksime ka väikese Hilda hauast mööda. Seal ütles mulle Viktor: “Tead, papa, ma ei mäleta enam hästi väikese Hilda nägu. Väike Hilda ise on mul küll meeles, aga ta nägu ei mäleta!“ See ütelus lõikas mulle südamesse: nii ruttu ununeb kõik! Mul enesel on küll hästi meeles väikese Hilda nägu ja hääl ja kõik…

Keilas, 26. septembril 1930

Käisin lastega Keilas. Maksin vallamajas 1930.a. tulumaksu esimese poole 83 krooni ära, sest maksu tähtpäev on 30. september. Teist 83 krooni tuleb tasuda 30. novembriks, siis on ka valla isikumaksu teise poole tähtaeg. Valla isikumaks on tänavu meestel 15 ja naistel 5 krooni. Õiendamata on mul ka keskkassa pensionimaks, mida tasun veerand suuruses, s.o. 20 krooni. Elukinnitusmaksu olen tasunud tänavu tänavu 53 kr. 50 senti, raadiomaksu 12 krooni, kiriku liikmemaksu enese ja Hilda pealt 5 kr. 40 senti, teenija Paula eest valla isikumaksu I poole s.o. 2 kr. 50 senti. Ei tule meele vast kõik sunduslikke ja poolsunduslikke makse. Tallinnas koolitundidesse sõitmiseks kulutan raudtee sõidupiletite peale umbes 100 krooni või enamgi aastas. Nõnda kulub sunduslikkude väljaminekute peale aastas õige ilus summa.

                                                                                    ***

Piiskopi kirjalikul käsul tuli kirjutada järjekordne sissejuhatav, hingekosutav artikel “Eesti Kiriku“ jaoks. Kirjutasin “Pahanduste kaotamisest“ Luuka ev. 17, 1-10 põhjal ja saatsin tänase postiga ära. Olen niisuguseid artikleid “Eesti Kirikus“ järgmistes numbrites kirjutanud:

1924.a. No. 13 – “Õndsad on need, kes õiguse järele isunevad ja jänunevad, sest neid peab kosutama “ -Joh.6, 1-15 kohaselt.

1924.a. No. 41 – Lõikuse pühaks. Taaveti laul 65, 12-14.

1925.a. No. 25 – Leidmise rõõm. Luuk. 15, 1-10.

    “         No. 44 – Kõlbad sa Jumala riigile ? Luuk. 9, 57-62.

1926.a. No. 19 – Taevaminemise pühaks. Luuk.24, 50-53

    “         No. 50 – Jõulude ootel. Iesaja 61, 1-3.

1927.a.   No. 19 – Kiitus Isale, taeva jam aa Issandale! Matt. 11, 25-30

    “           No. 47 – Uueks kirikuaastaks. Iesaja 62, 10-12.

1928.a.   No. 6 – Jeesus kutsub. Joh.1, 40-52.

    “         No. 33 – Kaehesugusest valgusest. Matt. 5, 14-19.

1929.a.   No. 3 – Jumala imelikud mõtted. Iesaja 55, 6-11.

    “           No. 45 – Rutakem! Luuk. 9, 57-62.

1930.a.   No. 21 – Taevamineku pühaks. Mark.16, 14-20.

                                                                                         ***

Tänane post tõi mulle “Kristlik Lastesõber ehk Tähtraamat 1931. aastaks”, õp. Hasselblatti välja antud. Selles kalendris on minu Lastejutt “Mesilane nõelab“ Ühes varemas aastakäigus oli “Hea lapsuke-see Hansuke

                                                                                         ***

Oli täna võrdlemisi soe ilm ilusa päikesepaistega. Veel nüüd, kell 7 õhtul on +10°R. Üldiselt peab küll ütlema, et tänavune September on jahe olnud.

Hilda lasi täna kapsad ära võtta ja riivida. Riivimas on meie rahvas kõik peale minu ja üks tüdruk Keila alevist. Kapsaid kasvatasime tänavu üksnes oma jaoks. Meile jatkub neist kapsastest, mis meie saime, küllalt.

Keilas, 29. septembril 1930

On olnud neil päivil õige ilusad ja soojad ilmad. Eila läksin ilma palitita kirikusse ja kõndisin kodupoole ilma mütsitagi. Meil oli jälle külalisi: laupäeva õhtul tuli minu naisevend Eduard, pühapäeva hommikul terve tema perekond. Enamasti sai aias oldud. Õhtu eel olime põllu peal, kus meie hobune Veera sõi: Korraga tuli lastel tuju ratsa sõita. Olid siis kordamööda hobuse seljas väike Niina, Galja, Ellinor ja Viktor. Galja ja Ellinor kihutas Veera koguni nelja. Viktor kartis esialgu hobuse seljas olla, aga Ellinorile oli ratsasõit hästi meele järele. Täna harjutas Viktor tagantjärele teenija Gerda abil hobuse turjast kinnihoidmist. Eduard ja tema perekond sõitsid eila õhtul jälle Tallinna. Kui nad minekul olid, tuli prefekt Jacobsen meile öömajale; ta ehitab Keilas maja. Käisin täna Hildaga Jacobseni uut maja vaatamas. Jacobsen ise sõitis ½ 2 päeval jälle Rakvere poole. Õhtu eel käisin Hildaga Greenbergide pool Ellinoril järel, kes täna tagantjärele aitas pidada tohtri Karini sünnipäeva, mis õieti eila oli, aga kuhu meil külaliste pärast võimata oli minna.

Keilas, 30. septembril 1930

Kui hommikul kell ¼ 8 hakkasin Keila jaama minema, sadas vihma. Päeval ometi läks jälle ilusaks. Õhtul läks aga õige jahedaks. Ellinor ja Viktor ratsutasid jällegi õhtupoolikul, kui Tallinnast koju olin jõudnud ja kella 5 paiku lõuna ära söönud. Ma olin ratsutajate juures õues kuue väel ja tundsin, et nõnda jahe oli. Koduteel tulin Hilda hauast mööda. Haua läheduses üle tee kasvab kastan ja selle otsast langesid mõned valminud kastanid maha. Tuli meele, kuidas sügisetel väike Hilda ühes teiste lastega armastas korjata läikivaid kastanisi ja neid korvitäie tõi tuppa mängida. Ei olnud see mitte mõni magus liigutus, mis seda mälestades minu hingest läbi läks. Hilda oli pidanud täna kodus olema ilma tööta, sest üks ta sõrm oli haige. Sellepärast olnud Hildal igav, ta vaadanud väikese Hilda pilte ja nutnud, nutnud…

Kui Lenderi juurest vaksalisse olin ruttamas, tuli mulle Tallinnas Viru uulitsal B. Leib vastu ja saatis mind, sõitis koguni Nõmmeni kaasa, et minu ja konsistooriumi sekretäri Villaga juttu ajada. Nõmmelt sõitis Leib Tallinna tagasi. Leib rääkis, kuidas ka tema Nõmme haridustegelastele peale ajanud, et nad just minu kutsuksid Nõmme keskkooli usuõpetejaks.

Keilas, 1. oktoobril 1930

Sain oma isalt täna järgmise kirja:

                                    “Armsad lapsed!

Tulen teid tüki aja pärast selle kirjaga teretama. Olin kodus laua ääres, vaatasin pilti, kus meie kõik perekonnaga peal olime, mul tuli hale meel peale, et see noor laps, teie Hildal, nii noorelt meie seast pidi lahkuma: tema oli alati minu vastu aupaklik, aga nüüd on ta sellest perekonnast kadunud.

Nii oli Venesilla Hans, alati rõõmus, kadus järsku, jättis vanemad ja õe maha leinama, õde pidi koha ja varanduse pärima, aga on nüüd päris ära halvatud, on juba Viljandi laatsaretis viis nädalit ja ei ole veel paremaks saanud.

Tänavune aasta on päris ilus ja hea aasta: sai kõiksugu vilja ja kartuleid päris hästi. Nüüd on meil vili juba salves, ka kartulid on üles võetud. Nii on ka Naanul kõik korras ja töö joones.

Annan veel teada, et Jaan peksis rehte ise Holstre pool ja nüüd täna tuleb Peetrimõisa vilja peksma. Temal oleks kõik hästi läinud, aga oli jälle ühel mehel vekslile alla kirjutanud 20.000 senti, see tuli temale kaela.

Meie oleme seekord terved. Mamma kaebab, et temal ei ole mitte tervis enam hea, aga teeb ja talitab ikka ühtemoodu edasi.

 Sinu vana kooliõpetaja Kuudeküla Meier sai Kuude koolilt lahti – kool kaotati seal ära ja jääb Saarepeediga ühte, on kuulda, et Meier läheb Põltsamaa kooli peale.

Nüüd soovime teile kõike head aega ja jätame teid seekord Jumalaga.     Isa J. Köögardal.

Mooril, septembri 29. 1930”.

“Päevalehe“ 1. oktoobri numbris räägitakse ühest tulekahjust Peetrimõisas: esmaspäeval kella 4 p.l. põlenud ühe asuniku laut = ait. Hoone süttinud isesõitja korstnast välja lennanud sädemetest. Isesõitja tulnud Viljandi Peetrimõisa rehte peksma ja sädemetepüüdja korstnal ei olevat korras olnud. Isesõitja oli muidugi minu venna Jaani oma. Viimaks tuleb Jaanil selle kogemata tekkinud tulekahju pärast jällegi kahju kannatada. On see Jaan ikka üsna sagedasti õnnetuse seen! Imelik on inimeste elu: üks õnnetus tuleb teise järel. Venesilla Juuli, minu täditütar, läinud suvel surnud Hans Jürmanni poolõde Viktori poja Velli ristiemaks. Nüüd on ta juba tükk aega halvatud, kas halvatud inimesest aga elulooma saab, on väga küsitav.

                                                                                ***

Ilmad on üsna sügisesed. Hommikul oli halla maas ja taevas selge. Päeval hakasid rahehood käima. Peadgoogiumis käib iga kahe nädali tagant üks õpetaja Tartust tunde andmas ja see oli rääkinud, nagu oleks Tartu pool päris lumi maas olnud! 

                                                                                 ***

Ma käisin täna õhtul, pärast Tallinnast kojujõudmist, ühes Hilda ja teenija Gerdaga kirikutornist tuvisid toomas. Seekord saadi neid 13. Tuvisid on tornis väga palju. Neid elutseb ka aga kirikumõisas aidakatuse all, tallis, põlluküünis. Ühtlasi panin ma Keilas ka ühe noore neiu puusärki. Kui kella 9 paiku õhtul koju jõudmas olin, sadas jällegi rahet, aga paistis vahetevahel, küll õieti madalal ka kuu.                                                                                                                                                       ***

Ellinoril ei ole täna igav: tema juures on väikese Hilda hea sõber Hedvig Hermann, kes ka ööseks meile jääb. Muidu kaebab Ellonor sagedasti, et tal igav olevat. Muidugi oli siis lõbusam, kui väike Hilda alles elus oli.

Kell on juba 11 õhtul ja ma hakkan magama minema. Ellinor oma külalisega läks juba tüki aja eest magama. Viktor oli seni üleval, nüüd ma käskisin ka teda magama heita. Hilda on alles köögis, ta aitab teenijat tuvikeste puhastamisel.

Keila, 3. oktoobril 1930

Käisin eila kaks korda Keila alevis. Kell 12 lõunal olid matused. Teist korda läksin kella 5 paiku ühes Hilda ja Viktoriga Välide juure. Välid võtsid meid hästi vastu nagu alati. Meie pärast oli seal koguni õunakooki ja saiakuklisi küpsetatud, seega õige tublisti vaeva nähtud. Mulle isiklikult tuli tahtmatult võrdlus Bohlidega, kes ka alati ülilahked olid. Muidugi võisid Bohlid oma laua rikkalikumalt katta, sest neil oli ainelisi võmalusi rohkem käes kui alles oma elu algavatel Välidel. Aga mulle on tundunud Välide juures umbes nõndasama hästi nagu omal ajal Bohlide juures Kumna mõisas. Viktor mängis Välide väikese, poolteiseaastase aastase Reinuga. Kella 8 paiku õhtul hakkasime tagasi tulema. Välid saatsid meid Keila kirikumäeni. Tibas vihma, aga märjaks meie ei saanud.-Ellinor oli kodus Hedvig Hermanniga, kes paar päeva meil on olnud. Ellinor näib natuke kartvat oma kooliõpetajat, pr. Välit. Viktor aga palus kangesti teda Välide juure kaasa võtta.

Keilas, 5. oktoobril 1930

Oli täna pühapäev, kus ametitalitusi oli rohkesti. Juba eila õhtul oli kirikus Narva advokaadi Johan Kuuski laulatus. Täna hommikul laulatasin ühe paari Sauelt, siis algas kohe armulauaga jumalateenistus, pärast tuli kolm inimest eraldi matta, kodus pidin veel ühe sünni registreerima ja ühe tunnistuse välja andma, muidugi said laulatuspaarid ka enne registreeritud. Kui kirikus 3 ¾ paiku valmis sain, oli kurk üsna kuiv ja hääl kare. Et ilm ilus oli, siis oli ka rahvast kaunis rohkesti kirikus.

Õhtupoolikul oli meil jällegi võõraid, nimelt Välid tulid meile. Eila õhtupoolikul sõitis meile ka Medea Taube, kellega meie lapsed väga hästi läbi saavad. Ka Hedvig Hermann oli nendega.

Täna õhtul kella 8 paiku lahkusid võõrad kõik. Sõime koos võõrastega õunu, pärast õhtust ja ajasime igapäevastest asjades juttu. Viktor luges pr. Välile “Laste Rõõmust“ midagi ette, ja Välid imestasid, kuidas Viktor rõhuga lugeda oskas. Ma ise lugesin ühe oma lastejutu ette, mille kirjutasin reedi õhtupoolikul muinasjutu teemal, kuidas 2 vaeslast toobriga kuu peale tõsteti (jutustas mulle seda mu isa, kui ma alles väike poiss olin).

Keilas, 6. oktoobril 1930

Ellinoril oli täna esimene koolipäev V klassis. Kool asub nüüd uues majas, mille pühitsemine hiljuti oli. Halb ilm on täna: külm tuul ja sajab lumelörtsi Hilda käis Ellinoril hobusega vastas ja ütles enese külmast päris kangeks jäänud olema. Viktor vaatas aknast välja ja rõõmustas: “Tore on vaadata, kui lumi sajab. Nüüd tuleb kelk üles otsida!“ Nii kaugele asi küll ei lähe, et kelku oleks tarvis otsida, sest lumi, mis langeb, sulab otsekohe. Aga hea ei tundu kohisev tuul, langevad lehed, jahedus väljas. Puud saavad aegamööda juba päris paljaks. Meie puiesteel on saared täiesti paljad. Väikese Hilda haual nägin eila hommikul juba külma võetud begooniaid. Ka haua ümbruses langevad lehed, mida Hilda küll vahetevahel ära riisub.

Keilas, 8. oktoobril 1930

Sõitsin eila hommikul terve oma perekonnaga Tallinna. Õpetaja Sternfeldti pojal Olevil oli sünnipäev ja proua Sternfeldt kutsus telefoniga Hilda ühes lastega sünnipäeva pidama. Tallinna jaamas oli Hilda vend Eduard vastas, sest Hilda viis talle üht ja teist, mis meil maal oli kasvanud. Mina läksin jaamast kohe Lenderi kooli, sealt pedagoogiumi ja siis jällegi Lenderi juure. Pärast tunde sõin lõunat Eduardi juures, kuna Hilda lastega oli juba Sternfeldtide juure läinud. Pärast lõunat kutsuti ka mind telefoniga Sternfeldtide juure. Olin siis seal peale Sternfeldti enese ainus mees prouade ja preilide keskel. Oli hea hulk lapsi kogutud sünnipäevale. Lapsed mängisid hoolega; meie Viktor näis kõige ees olevat oma lõbusa olemisega. Õp. Hasselblatti poeg oli Kubu pojaga kaklema läinud – ega meeste hulgas või ju ka kisklemine puududa. Joodi kohvi ja teed ja söödi saia ja kooke. Meil Eestis  on kõiksugu magusat kraami õige palju praegu ja kuna suhkur odavam kui enne ilmasõda, siis ei ole magus ka mitte kallis, igatahes on ta kättesaadav küll kõigile, kes vähegi viitsib olgu mis taht tööd teha.- Umbes kella 8 paiku õhtul jõudsime Eduardi korterisse tagasi. Sõime seal õhtust ja käisime kõik vannis. Viktor mängis seal hoolega veel Eduardi noorema tütre Niinaga, ta saab sellega hästi läbi, olgugi et Viktor ei oska vene keelt ja Niina ei oska kuigipalju eesti keelt. Ellinor oli rohkem minu juures ja luges ka ajalehte. Pärast vanniskäimist läksime küll kõik magama. Täna hommikul kell 7 tõusime üles, sõime hommikust, siis saatsin oma rahva Tallinna jaama, sest Ellinor pidi kell 9 hommikul Keila koolis olema, kust ta eila puudus. Mina kõndisin tund aega linna mööda ja läksin siis jällegi koolitöösse. Pärast koolitunde sõin jällegi Eduardi juures lõunat – neerusuppi ja seakarbonaadi, mis vägagi maitses. Kell ¾ 4 sõitsin minagi Tallinnast Keila poole. Ilm oli ilus päikesepaisteline ja pärast kahepäevast tormi vaikne, aga jahedavõitu. Tallinnasõit oli Hildale ja lastele muidugi heaks vahelduseks, sest nad peavad enam-vähem kodus ja ühetaolises olukorras viibima. Mulle aga, kes ma järjekindlalt Tallinnas pean käima, tundub see nagu nuhtluseks. Hea on siiski tundunud Hilda venna Eduardi juures, kes oma perekonnaga meid tõesti igal ajal hästi on vastu võtnud. Ka Sternfeldtide juures, kus meie sagedasti käime, on päris hea olnud. Aga millegipärast kisub mind igaltpoolt ikkagi oma koju, vaatamata kõige hea peale, mis külas pakutakse.

Esmaspäeva õhtul kirjutasin lastejutu “Rahaauk“.

Hilda käis eila minu asemel “Paevalehe“ ärijuhi Fr. Uibopuu juures ja võttis minu juttude eest 1929. ja 1930.a. “Laste Rõõmus“ tasu välja. Ta olevat saanud midagi üle 36 krooni, mis rahavaesel ajal ka ikka natuke on.

Keilas, 10. oktoobril 1930

Eila hommikul oli natuke lund maas; pärast päeval oli vihmane ja tormine; ka täna ei ole hea ilm. Alumise korra aknaluugid olid lahti ja torm peksis neid öösel vastu aknaid, nõnda, et hädavaevalt magada sai. Ometi on õunapuudel veel harvad lehed otsas ja ka vahtrad ei ole veel paljad. Kirjutasin eila jutluse eelolevaks Lõikuspühaks valmis. Hommikupoolikul ei tahtnud tööd sugugi teha, sest ilm oli ämar, meil päeval elektrit ei ole ja sügisene ämarus mõjub rusuvalt hinge peale.

Eila õhtul hakkasin Viktorile esimest korda kirjutamist õpetama. Viktor kirjutas küll juba läinud jõuludeks jõuluvanale kirja, kuid maalis selle trükitähtedega. Mõne aja eest katsus ta Ellinori juures paari kirjatähte harjutada, kuid siis jäi asi jällegi soiku. Eila algasime päris tõsiselt, kuigi ma poissi ei sunni. Poisi käsi on kirjutamiseks hästi vaba. Öösel nähtavasti harjus käsi veel rohkem kirjutamisega, sest täna hommikul läks kirjutamine juba palju ladusamalt. Mäletan, kuidas väike Hilda kirjutamist õppis: ta käsi ei paindunud mitte kergesti, väikesel Hildal tuli mõnestki raskusest päris nutuga üle saada, aga tal oli raudne tahtmine – ikka jälle tegi ta uusi katseid, kuni asi käes oli. Väikese Hilda käekiri oli küll halb, aga õigekirjutus väga hea. Viktor on väga väikese Hilda sarnane, kuid käekiri näib tal niisama hea ja selge tulevat, nagu Ellinoril.

Meie rahvas paneb täna viimaseid doppelt-aknaid ette. Millal jõuaks jälle aeg kätte, kus neid eest jälle ära võetakse! …

Keilas, 11. oktoobril 1930

Oli täna võrdlemisi vaikne laupäev, kus ainult kolm-neli inimest käis. Ilmad on ka halvad. Tänagi sadas hoovihma nagu sügisetel ikka: paistab mõnikord üsna ilus päike, seal juba tuleb mustsinine pilv ja tee läigib peagi jälle vihma eest päikese paistel.

24 – 26. oktoobril on Tallinnas 1. Ülemaaline lastejumalateenistuste ja pühapäevkooli tegelaste konverents, millel mind on palutud kõneleda “Jumalasõna lastejumalateenistuste alusena”. Ma ei tea, kas ma konverentsile lähen, kuid igatahes kirjutasin ma kõne eila ja täna enam–vähem valmis: kui ma konverentsilt ka peaksin puuduma, siis võib mõni minu kõne ette lugeda. Kuna ma kevadisest hingelisest vapustusest veel toibunud hästi ei ole, tunnen hingelist raskust ka konverentsidele mineku vastu.

Käisin täna Hildaga Keila alevis krüsanteeme ostmas. Lõuna paiku käis Hilda Ellinoril vastas ja tõi kolm ilusat õitsvat krüsanteemi 1 krooni eest, nüüd õhtupoolikul tõime veel kolm. Nüüd, kus õied väljas on kadumas, on meil tubades nõnda 2 punaste ja 4 valgete õitega krüsanteemi. Hildakese haual õitsevad ka veel krüsanteemid. Astrid olid väikese Hilda haual juba vanaks läinud ja Hilda koristas nad sealt ära. Haua ümber klaasides on veel “väikeste päevalillede“ õisi, niisuguseid, mis läinud aastal meil aias jõuluni õitsesid.

Meil köetakse täna ikkagi vannituba, olgugi et meie kõik käisime teisipäeva õhtul Tallinnas Eduardi juures vannis. Tallinnas jäid Hildal ja Ellinoril nende pikad juuksed pesemata, nüüd on aga meil rohkesti vihmavett, sellepärast saab täna jälle vanni. Vannituppa minnakse alati hea meelega, sest siis saadakse jälle niisugust sooja, mis tõesti kontidest läbi tungib. Meie eluruumid on ju enam-vähem jahedavõitu nagu kivimajas teisiti ei või ollagi. Vanni on meil tehtud ikka kahe nädali tagant laupäeviti. Kui veel laupäeval ka saia küpsetatakse nagu täna ehk kooki tehakse, nagu siis, kui külalisi tulemas on, siis saab laupäev lastele heaks päevaks. Pealegi võivad lapsed laupäeva õhtul rohkem mürada kui muidu, sest pühapäeva hommikul ei ole Ellinoril kooliminekut ja võidakse kauem magada. Mäletan omast lapsepõlvest, et mindki laupäeva õhtu, kus kõik töölt koju tulid ja sauna vihtlema läksid, väga meelitas.

On täna jälle üks neist vähestest laupäevadest, kus meil perekondlisi külalisi ei ole. Ilma külalisteta tundub nagu igavavõitu. Aga külaliste “hooaeg“ on ka enam-vähem lõppemas, sest mis peaksid nad maal porise ajaga ka tegema? Ma isegi olin kolmapäeva õhtust saadik enam-vähem toas, käies korra ainult aknaluuke kinni panemas, ei ole aedagi saanud, üksnes Keilas käisin täna. Viktor ütles ühe päeva: “Lähme kastanisi korjama!” Aga kuhu sa lähed märja ja poriga. Kaotas täna üks naine vankrist maha ronides ja riideid korraldades oma laulatussõrmuse meie õuevärava juure, ei leidnudki seda lehtede alt ja mudast, mis sinna sügiseste ilmadega kogunenud.

Keila, 13. oktoober 1930

Eila oli Lõikusepüha ja võrdlemisi ilus ilm, aga rahvast ei olnud kirikus mitte palju, sest tee on vesine, peapõhjus oli aga tänane laat, mis rahva alles täna tõi Keila. Laada pärast oli mul täna ka kibe tööpäev: registreerisin sünde ja kirjutasin tunnistusi, tunnistuste pealt pealt teenisin üle 9 krooni. Väsisin päris tõsiselt kantseleitööst. Ilm oli ka täna üsna ilus.

Homme läheb jälle Hildaga Tallinna. Hilda tahab omale talvepalitut saada. Ellinori jätame homme koolist koju, sest Ellinoril on kange nohu, hääl kähiseb, kurk valutab jne. Ellinor ise ei taha küll koolist sugugi puududa. Ma ütlesin lastele, et nad homme kodus kooli mängiksid nõnda, et Viktor kirjutamist harjutab.

Keilas, 15. oktoobril 1930

Olin ühes Hildaga eila hommikust saadik Tallinnas. Hilda ostis enesele kasuka 220 krooni eest. Eila õhtul käis ta oma vennanaise Niinaga kinos, mina olin sel ajal Eduardiga tema kodus ja kuulasime raadiot. Õhtul käisin ma jälle ka vannis. Tunnid iseäranis pedagoogiumi harjutuskoolis ei tundunud mulle neil kahel päeval sugugi kergetena, sest mõni harjutuskooli klass, näiteks V klass, on korra poolest,nagu öeldakse, liimist lahti. V klassist olin eila sunnitud ühe poisi, täna koguni 2 tunnist välja saatma ja veel 2 või 3 poissi vahetunniks õpetajatetuppa seisma panema. Algkooli juhataja Helila pani need poised igaühe isenurka seisma, silmad seina poole. Võib ütelda, et enam jagu viienda klassi poisse on päris ulakad oma ülespidamisega klassis: jooksevad ühelt kohalt teise, ajavad üksteisega juttu, näpistavad üks teist ja teevad igasugu asju, mis sugugi ei ole klaasitööga ühenduses. Tütarlapsed selles klassis jätavad küll ka mõndki soovida, on aga siiski kaugelt paremad poistest. Poistele kuluks peaaegu igale ühele hea tubli nahatäis ära, päris kahju, et see enam lubatav ei ole. Täna hakkasid mõned poisid ja isegi tütarlapsed kinnitama, nagu oleks piibel valet täis, kuna ta ei tundvat kultuurajalookiviaega jne. Ma niisuguseid avaldusi ei keela, sest kui õpilased kõik oma tarkuse piibli vastu juba avaldanud on, on seda kergem ka neile vastupidist selgitada, kuid ma ei luba iialgi ulakust, mis aga V klassis iseäranis on õitsema hakanud, nagu oleks minu eelmiste 4 aasta töö päris asjata olnud.

Keilas, 19. oktoobril 1930

Lastel oli hea meel eila õhtupoolikul, et vanamamma jälle neid vaatama tuli. Mõlemad – Ellinor ja Viktor – jooksid talle kaugele tee peale vastu üle põllu, Viktor koguni palja peaga ja ilma palituta. Praegu mängivad lapsed kauplust. Mul on aga õige raske meeleolu nagu viimasel ajal sagedasti. Tunnen enese olevat lõpmata väsinud ja roidunud, aga puhata ka ei saa. Öösetel olen sagedasti üleval ja mõtlen kõige kaduvuse peale. Olen katsunud ennast mõne uue mõttega üleval hoida, et meeleheitele ei sattuks elu keerdküsimustes. Hakkasin sellepärast hiljuti kopeerima heale paberile oma ülesvõtteid, et neid siis, kui elu ja tervist jatkub, oma päevaraamatusse mahutada. Katsun mõne uue mõtte alustamise ja teostamisega elu jälle huvitavamaks teha. Sügisene aeg mõjub ka alati rõhuvalt. Mõnikord päevapilte tehes just nagu ununeb kõik: kui pildid ilmuvad, tulevad just nagu jälle selgesti meele mineviku mõnedki head silmapilgud, kus näiteks väikese Hildaga sagedasti ainult kahekesi sõitsin mereranda, Joale jne.

Ilmad on üsna soojad, kuni +10°R, aga udused, pilvised ja pimedad. Maa on praegu üsna tahe. Ei armasta poolpimedaid päevi: tahaksin näha ainult päikesepaistet. Nõnda saan sügisestel päevadel tööd teha rahuldavalt ainult elektri valgel. Nagu ma päikesepaistet igatsen, nõnda tahaksin näha enese ümber ainult rõõmsaid nägusid: iga vastupidine nägu minu ligemas ümbruses rõhub mind kirjeldamata raskelt, sest siis tundub mulle tahtmatult, nagu oleksin ise selles süüdlane, et elu mõnele minu lähemale inimesele raske tundub olevat. Teiste ohkamised teevad mind alati rahutuks. Mäletan hästi oma poisikesepõlve, kuidas lõpmata raske tundus mulle olevat, kui minu isa või ema mõnikord oma tööde pärast väsinult ohkasid. Arvasin siis, nagu võiks oma elu elada küll ka ilma niisuguste ohkamisteta, kuid praegu olen arvamisel, et ohkamised paratamatult ühinevad iga koduga, kus inimene otsides õnne ja head tungib sügavale, ei leia aga kaugeltki mitte kõik seda, mida ta kunagi igatses. Et elu peale vahetevahel ometi kergemalt vaadata, sellepoolest on võõraste inimeste tulek meie koju mõnikord soovitav, sest võõrastega ollakse pealiskaudne, ei tungita elusügavustesse ja sellepärast jäävad ohkamised seekord olemata. Muidugi on nõnda, et kui võõrad peaksid olema kauem meie juures ja hakkaksid kodu olukorda tungima, siis ohkamisi iseenesest mõistetavalt veel rohkem tuleks, sest vaatamata kõigi eluraskuste peale on omadega ikkagi kergem elada kui võõrastega.

Keilas, 24. oktoobril 1930

Teisipäevast kolmapäeva õhtuni olin jällegi Tallinnas oma naisevenna Eduardi ülalpidamisel. Mul lõpeb teisipäeval viimane usuõpetusetund – metoodika loeng pedagoogiumis – kell 3.40 p.l., nõnda saaksin Tallinnast välja sõita alles ½ 6 ajal ja jõuaksin koju kella 7 paiku, kus juba täiesti pime on, sellepärast jään vahetevahel linna ööseks. Teisipäeva õhtupoolikul tuli Eduardi juure ka Hilda vend Karl oma naisega – viimasega sain nüüd alles tuttavaks; Karl on Kilingi metskonnas Pärnumaal metsaülema abi. Karl tuli ühes oma naise ja proua Vendela Kuusikuga, sest ta peatus oma venna Pauli pool. Et Vendela Eduardi korterisse tuli, oli juba nähtavasti üheks sammuks kahe perekonna ligindamisel. Pärast läksid tulijad ühes proua Niina ja Eduardi tütre Galjaga Pauli korterisse ja sealt kinosse. Kui võõrad olid Eduardi juures, kõlistas mulle kodust parajasti Hilda, sest meile oli tulnud Markuse otsitud aia töötegija ja Hilda tahtis, et ma talle oleksin toonud ühe aiatööraamatu. Ma ütlesin Hildale, et tema noorem vend Karl, keda Hilda ka juba mitu aastat ei olnud näinud, linnas on, ja Hilda kutsus teda ja tema naist meile külla. Sõitsime siis koos kolmapäeva õhtupoolikul kell ¾ 4 Tallinnast Keila poole. Kui koju jõudsime, oli juba videvik, nõnda et pidime üksnes toas juttu ajama. Eila, neljapäeva hommikul, sõitsid võõrad jälle ära. Meie andsime võõrastele kaasa hea hulga õunu, paar pudelit kodust veini ja meie Viktori väikeseks jäänud riideid Karla kahele poisile, kelle nimed on Paul ja Boris.

Kui teisipäeva õhtul Karl ühes naiseperega kinosse läks, jäin mina Eduardi seltsi, kes nagu minagi kinoteatrist suurt ei hooli. Meie läksime varsi ühe vene arsti Zitovitsi juure, kes on mõnesugune leidur. Z leidis korraga, et Haapsalu tervisemudast võib ka seepi teha ja nimelt niisugust seepi, mis igasugu musta, mida harilik seep kätelt maha ei võta, kergesti ära võtab. Meil on kodus Eduardi käest ka üks tükk niisugust “Temu“ (= tervise muda) seepi. Kunagi on Z. leidnud üles uue viisi piima ehk ka muude värskete toiduainete külmetamiseks silmapilkselt ja selle leiduse jaoks tähtsamates ilma riikides patendi võtnud. Nimelt ei saa toiduaineid, eriti piim, silmapilkse külmutamise juures kuidagiviisi oma algomadustes muudetud ega rikutud ja võib pärast sulatamist täiesti värskelt tarvitaja kätte saada. Nõnda võiks külmetatud värsket piima vedada maakera ühest otsast teise ja saaksid suured linnad, mis alati värske ja rikkumata piima puuduse käes kannatavad, alati värsket piima. Nüüd on Zitovits Eduardiga koos töötama hakanud, et seda leidust tegelikult tarvitusele võtta. Teisipäeva õhtul tegid nad mikroskoobilisi ülesvõtteid oma asja tõenduseks ja mina vaatasin päris huvitusega seda asja pealt. Olin Z. laboratooriumis Viru tänaval ligi 4 tundi. Asja peale olevat kulutatud juba üle 1 miljoni Eesti sendi. Saab näha, kas saavad mehed oma tööst ka kasu, sagedasti on küll nõnda, et leidur ise jääb ilma ja teised kasutavad tema töö vilja.

Ilmad on praegu võrdlemisi soojad, sest puhub sagedasti lõunatuul. Ei ole enam viimastel päevil ka sadanud, seepärast on maa üsna tahe. Olen sellepärast eila ja täna töövaheaegadel Viktoriga jalutanud; täna näitasin poisile muu seas, kuidas oras haljendab. Eila käisin Ellinori hommikul kooli saatmas ja koolist koju toomas; kandsin nimelt raamatukotti, mis lapsele pika ma peale liig raske.

Keilas, 25. oktoobril 1930

Nädal on jällegi lõpul – laupäeva õhtu käes. Hommikul käisin Keilast läbi haige juures. Esmaspäeval käisin ka haige juures. Haigesõitusi on tänavu vähem olnud kui ennemalt. Mõnikord on mitu nädalat möödunud, ilma et ühtki haigesõitu oleks olnud. Lõuna paiku käisin veel Keilas Ellinoril vastas ja toiduaineid ostmas. Õhtupoolikul kihlasin ühe paari, töötasin hommiku – ja õhtupoolikul kantseleis. Päris õhtul registreerisin ühe abielu. Nõnda möödus tänane päev. Ei olnud täna ei vähe ega ka liig palju tööd.

Lapsed on praegu vannitoas. Ma ise lähen hiljem ka. Homme tuleb mul jällegi Rannamõisas olla.

Keilas, 28. oktoobril 1930

Pühapäevases “Päevalehes“ oli sõnum “Lastejumalateenistuste ja pühapäevakoolide tegelaste konverents“, kus muu seas nõnda kirjutati: “Õp. A. Köögardal Keilast kõneles jumalasõnast kui lastejumalateenistuse alusest.

Tekstikohane teema väljendagu võimalikult positiivsel, jaataval kujul teksti usulisi või kõlblisi väärtusi.

Piibliteksti võiks jutustamisel laiendada järgmiselt: Tuleb anda kõik asjade ja sõnade seletused ja ajaloolise iseloomuga teated. Katsutagu niisuguseid üksikasju hästi ette kujutada ja lastele jutustada, mis kuidagi aitavad kirjatüki usulist või usuliskõlblist sisu selgemalt ja suuremalt näidata. Näitlikuks aitab teha ka hingeeluline põhjendus. Moderniseerimine teatavas mõttes mõjub ka hästi“.

Asi on huvitav sellepoolest , et ma nimetatud konverentsil üldse pole kõnelenud! Kõne ma kirjutasin küll valmis ja saatsin selle õp. Hasselblatti kätte, et kõne konverentsil ette loetaks, kui ta konverentsiüldnõuetele vastab. Kes mu kõne konverentsil ette luges, seda ma veel ei tea, igatahes ma ise teda ei ole pidanud. Kõne sisu on “ Päevalehes “ küll õieti refereeritud. – Nõnda on ajalehtede sõnumed: kindlasti on küll enam jagu neist ebatäpsed, sagedasti aga päris valedki. Võib olla on nõnda terve ilma ajalugugi tõe ja vale segu.

                                                                                  ***

Hilda oli möödunud öösel, õigemini täna hommikul väikest Hildat näinud. Ta oli tulnud tuppa, Hilda tormanud talle rõõmsasti vastu, võtnud sülle ja suudelnud teda. Väike Hilda oli Hildal ümber kaela kinni hoidnud. Hilda hakanud rõõmu pärast nutma. Siis tunnud Hilda, kuidas väikese Hilda sõrmeotsad külmaks läinud. Hilda saanud aru, et väike Hilda jälle minema peab ja teda tagasi hoida ei või. Väike Hilda pühkinud oma sõrmi vanamamma põlle sisse ja läinud siis hüpeldes jälle minema.

Keilas, 1. novembril 1930.

Üleeila õhtul pimedas paistis tulekahju-põles midagi Harku koloniis. Taevas oli punane tulest. Ellinor ja Viktor olid tükk aega köögiuksel tulekahju vaatlemas ja avaldasid õudset tunnet, mida tulekahju nende ( peale ) südametes tekitas. Viktor oli valmis peaaegu nutma, sest ta kartis, et viimaks tuli meie majanigi ulatub. On ka tõesti õudne, iseäranis pimedatel sügisõhtutel tulekahju kuma taeva peal paistmas näha!

Eila oli sadune päev. Vast 50 inimest oligi kirikus, kus usupuhastusepüha pidasin. Pärast jumalateenistust sõitsin Sauele ja Uksnurme vanu inimesi armulauale võtma. Olin sunnitud Uksnurmes lõunat sööma ja pärast Sauel seda uuesti tegema. Uksnurmes oli sült ja vasikapraad, Sauel kanapraad, muidugi mõlemas kohas ka magus söök, Uksnurmes veel koduõlu, Sauel anti veini. Koju jõudsin umbes kell 1/2/8 õhtul. Peaaegu kõik aeg sadas vihma. Et ka tuult oli, ei võtnud ma vihmavarju kaasa. Nõnda sai mu kübar läbumärjaks. Vihmakuub kaitses palitut märja eest, aga kindad olid küll vastikult märjad. Päris hea oli, kui ükskord märjatundest lahti sain, kodus märgi riideid kuivama pannes. Võtsin eila Sauel ja Uksnurmes kokku 9 vana inimest armulauale. Täna tegin pool päeva kantseleitööd.

Eila hommikul tuli Ellinori rõõmuks meile vanamamma, täna hommikul preili E. Arro. Linna koolides on eilasest pühapäevani n.n. kliistripühad, sellepärast oli preili Arro vaba ja ka vanamamma võis oma perenaise juurest ära tulla.

Keilas, 2. novembril 1930.

Eila oli päeval üsna ilus päikesepaiste, õhtul läks aga jahedaks ja sadas rahet. Õhtul kell 7 laulatasin kirikus ühe paari. Õhtune laulatus on iseenesest väga ilus nüüd, kus kirik särab elektrituledest: valitseb siis nagu ülendatud meeleolu kõigil kirikusolijail. Rahvas on õhtuseid laulatusi armastama hakanud. Kui elektrivalgust veel kirikus ei olnud, siis oli õhtusel ajal väga tülikas laulatada: küünlad olid palju kallimad ja nende paigaleseadmine nõudis tükk tööd. Nüüd maksavad elektrivalguse soovijad laulatuse aja eest kirikule 4 krooni, sellest saab kirik üle 3 krooni kasu ja maksja annab ikkagi oma 4-5 krooni vähem välja kui rasvaküünalte ajal. Nissi kirikusse kavatsetakse nüüd meie eeskujul ka elektrivalgustust seada, kuid seal olevat paljud vanad palvetaadid ja eided sellele kavatsusele vastu, sest elektrivalgus olevat külm tuli ja ei tõusvat üles taeva poole, nagu rasvaküünalte tuli aga väga hästi üles tõusvat! Kartsin omal ajal niisugust vaadet ka Keilas tekivat, ometi oli Keila rahvas sellepoolest palju rohkem arenenud ja jäi elektrivalgustusega kirikus isegi väga rahule.

Keilas, 6. novembril 1930.

Teisipäeval ja kolmapäeval oli ka Hilda linnas. Öösel olime jällegi Eduardi korteris, magasin Hildaga koos sohval. Mõlemal päeval sadas vihma. Teisipäeva õhtul käisin Hilda ja väikese Ninaga õp. Sternfeldti juures: Hilda viis sinna õunu lastele ja võid keila meiereist. Sternfeldti käest küsisin, kes minu kõne konverentsil ette luges. Olevat õp. Hasselblatt ette lugenud. Minu kõne olnud väga huvitav, olgugi, et õpeteja Jürgenson umbes sedasama katsunud enne seda kõnelda, ometi olevat minu kõne Jürgensoni oma täiendanud. Sternfeldt ütles: “ Meie arvasime kohe, et Sa rõhutud meeleolus olid ja sellepärast ka konverentsile ei tulnud! “ Sternfeldti juurest läksime Heinmanni kohvikusse, kus sõime kooke ja jõime limonaadi. Õhtul käis Hilda ühes proua Niina ja Galjaga kinos, kuna mina Eduardi korterisse jäin, sest binokli ei olnud mul kaasas ja ilma binoklita näen ma väga vähe sellest, mis kinolinal jookseb.

Halb ilm on ka täna. Ometi oli mul hommikupoolikul väga palju tööd, sest inimesi käis palju, ka käisin ma Keilas matmas. Mul on kange nohu pealegi, mis pea kumisema paneb, ja kurk ei ole ka mitte päris terve.

Keilas, 9. novembril 1930.

Eila sain Eesti kirjanduse Seltsi koguteose “ Eesti avalikud tegelased “ toimetuse poolt jällegi kirja, millega teatatakse, et koguteos juba trükis on, ja palutakse mind täiendavaid teateid saata viimastest eluaastatest 1925-1930. a. Need teated kirjutasin eila ka valmis ja saadan täna ära. Olen selle koguteose pärast Keila tegelaste kohta õige mitu kirja pidanud kirjutama.

Eila õhtupoolikul sõitis siia Eduard oma perekonnaga. Et Mardipäev käes, sõime täna lõunaks hanepraadi.

Pimedad päevad on. Meeleolu ka selle järele.

Lastel oli väga lõbus. Ellinor meisterdas Galjaga, kes oma kodulistest lahus alles täna hommikul siia sõitis, paberist maskid. Nõnda tegid 3 tütarlast – Galja, Ellinor ja väike Niina – mardisanti. Bubi, nõnda kutsutakse meil väga sagedasti Viktori, kellega mardisandid nalja tegid, näitas vahetevahel rusikat neile ja ütles: “ Arvate vist, et ma teid ei tunne – tunnen küll! Mis sa mängid ! “ -Istusime saalis, kui mardissandid oma nalja tegid. Tuli meele mu lapsepõlv. Siis käisid Naanul mardisandid. Nad tulid öösel kui mina juba magasin. Hakkasid ukse taga laulma: “ Laske sisse mardisandid, marti, marti! Mart on tulnud kaugelt maalta, marti, marti ! Mardi küüned külmetevad, marti, marti! Mardi varbad valutavad, marti, marti ! ..” Rohkem ma seda mardilaulu enam ei mäleta. Mardisantideks olid ligidalt taludest tüdrukud ja poisid. Nad tantsisid harmoonika saatel ja tegid oma nalja. Siis anti neile harilikult süüa ja natuke ka raha. Siis läksid nad jälle minema. Mäletan, et mardisantide laul minu äratas ja ma pärast martide äraminekut kaua ei uinunud. Olen olnud lapsest saadik erga unega. Olgugi uduselt, siiski on meeles veel, kuidas mardisantide paarid Naanu “ eeskambris “ tantsisid: üht tantsu mäletan, kus üksteisele näidati rusikat. Sel ajal oli mul alles muretu lapsepõli. Kas ma aga siis tundsin ennast täiesti õnneliku olevat, ei tea: igatahes mäletan, et olin kartlik laps: kartsin pimedust ja igasugu õnnetusi ja hädasid ka oma ligematele inimestele.

Meie võõrad lahkusid meilt täna õhtul kell 1/2/9.Möödunud öösel oli üks meie kolmest seast ära surnud. Majandsulik kahju on suur, aga seal ei ole midagi parata. Meie teenija oli hommikul õnnetu, nuttis, just nagu oleks tema süüdlane olnud. Hilda rahustas teda. Ostsime kevadil kolm põrsast ja neist jäi see, kes nüüd suri, kõige vähemaks. Homme katsutakse teda seebiks keeta.

Keilas, 14. novembril 1930.

Esmaspäeval, 10. novembril algasin poisslaste leeriõpetust. Tuli kokku kõigest 11 poissi. Nii väikest leeri Keilas veel ei ole olnud!

Teisipäeval sõin küll lõunat Hilda venna Eduardi juures, aga öömajale ei jäänud. Sõitsin veel kell 1/2/6 õhtul välja. Öösel vastu kolmapäeva oli Viktoril palavik + 38,8. Hommikuks kadus palavik peaaegu täiesti, nõnda et Hilda julges kolmapäeva lõunase rongiga Tallinna sõita, jättes lapsed koju. Kuna Ellinoril hääl ära oli, jäeti temagi koju. Kui palju muret toob laste haigus-tuleb ju väikese Hilda minek nõnda alati meele!…Kuna Hildal linnas oli üht-teist osta, läksime kolmapäeval pärast lõunasööki Eduardi juures linna ja sõitsime koju alles kella 1/2/6-se rongiga. Koju tõime datleid ja halvaad, mis ka Hilda maiusroog on ja mid lapsed suure hea meelega sõid; ka tõime sidrunisi. Ellinor läks neljapäeva hommikul jällegi kooli. Ilmad on küll väga halvad, nõnda, et vägagi haigeks teevad. Teisipäeval oli Nõmmel maa lumest valge; eila hommikul oli Keilaski nõnda , kuid siis tuli vihma nõnda, et ära tüütas. Vihmaga pidin eila ka Valingul haige juures käima-ühe senise kirikuvastase juures, kes nüüd suremas on ja hirmsasse hingeahastusse on sattunud, nõnda, et kõik senine kirikuvastane talle hingevaeva valmistab. Täna oli hirmus torm, mis koguni puid tee peale maha murdis; vahetevahel muidugi sadas ka.

Keilas, 15. novembril 1930.

On jällegi vihmane ja pime päev. Vesi Keila jões on väga suur. Kirikumõisa heinamaa on vee all. Et suuri külmasi ei ole olnud, siis õitsevad aias veel „väikesed päevalilled“. Väikese Hilda haual on nad klaasides alles üsna värsked; ka krüsanteemid õitsevad seal alles. Tunnen iseäranis nüüd pimedatel sügispäivil, väikese Hilda puudumist, olgugi et Ellinor ja Viktor mulle katsuvad küll head olla.

On võrdlemisi igav päev. Ei suuda hästi tööd teha, kuigi tööd küllalt oleks. Juba hommikused leeritunnid väsitasid mind, siis tuli mul üks sünd registreerida, ühe laulatuse materjaal homme hommikuks valmis vaadata, jutluse ja kõnede peale mõtelda ja vaim ongi väsinud: tahaks nagu midagi teha, aga ei suuda kuidagi otsast peale hakata.

Keilas, 16. novembril 1930.

Pärast kirikuskäimist sõin kodus lõunaks pardipraadi. Minu omad söövad kõik hea meelega pardipraadi. Täna tuli Hilda ühes lastega mulle Keila alevisse vastu, sest ilm oli ilus ja maa kergelt külmetanud. Jalutuskäik tegi neile söögiisu veel paremaks. Mina pidin otsekohe pärast lõunat kodust välja sõitma-Tuula, ühe asuniku last ristima ja maja õnnistama. Tagasisõit õhtul kella 6-7 paiku oli hädaohtlik: Keila mõis ligidal on tee suurvee all, nõnda et pimedas ei saa vahet teha, kus on teekoht ja kus Keila jõgi; olin ka oma elektri taskulambi koju unustanud, kuid õnneks anti mulle külast üks niisugune. Iseenesest on Tuula poolt Keila sõita huvitavgi: Keila jaama ja alevi elektritulede sära paistab kaugele ja peegeldub sagedasti ka vees, mis nüüd haruldaselt suur ja nii kaugele, kui silm ulatab, heinamaad üle on ujutanud. Hea on, et tee enamasti kõrgem on kui heinamaa; nõnda ei ulatu vesi enamas jaos kohtades mitte tee peale. Jõudsin õnnelikult koju; nõnda et ära ei uppunud, ka mitte kraavi ei kukkunud. Ristimise eest sain 5 krooni, millest 50 senti tuleb anda kogudusekassale. Sõitsin muidugi oma hobusega. Külas sunniti muidugi ka sööma: heeringas hapu koorega, praetud värsked räimed, vasikaliha sült, vasikapraad, kompott, sai, magushapu leib, koduõlu, täna pealegi veel paar klaasi portveini-söögikorraldus peaaegu igas kohas perekondlistel pidudel ühesugune.

Keilas, 20. novembril 1930.

Minu isa kirjutas mulle 7. novembril Moorilt:

“ Armsad lapsed !

Teie kirja ja margid sain 30. oktoobril kätte. Kui veel kirjutate, siis ikka Naanule-meie kolime juba Moorilt välja; mamma on juba kolm nädalit Naanul, mina olen alles Mooril. Kündsin maid tänini. Uut maad oleks veel künda olema, aga vihma sajab igapäev; ei tea, kunas üle jääb; põllud on vett täis, ei saa praegu künda.

Jaani ja Emma kirjad ei tule ka enam Palule, nemad juba linnas-Ilmarise tänaval No. 25, Aadamsoni majas.

Mina ei tahtnud Jaanist mitte ennem rääkida, aga et teie seda põlemist lehest leidsite, mis Jaani isesõitja läbi sündis, võin siis teile seda paremini seletada. Kui tema juba masinaga kohal oli, siis hakkas kaks maja põlema, teine oli suur moonamaja ja teine oli rehehoone ühes elumajaga, ja veel enne pekstud õlekuhjad. Õlekuhjad ja rehehooned põlesid maani, aga moonamaja said linna pritsid ära kustutada, ehk küll katus juba kolmest kohast põles. Õlekuhjade ja põleva hoone vahel oli masin ja katal olnud, mida tema suitsu ja tule käest isesõitjaga oli saanud välja kiskuda; muidu oleks see ka sinna ära põlenud. Nüüd jätnud masina ja katla Peetrimõisa välja peale ja ise läinud linna, võtnud auto, sõitnud sinna, kus tema rehte oli peksnud, hakkanud seal meestele peale ajama, et tulge nüüd, mina müün nüüd oma masina ja katla ja veel kõik saekaatri, kreisae ja laastuhöövli teile hästi odavalt ära. Nõnda ka läks, mehed tulid ja ostsid kõik selle värgi 680 000 sendi eest. Raha maksetakse kümme aastat, kümne protsendiga; teine aasta oktoobrikuus maksetakse esimene summa 130 000 senti, siis iga aasta kuni lõpeb, aga raha kannab ikka, mis maksmata, kümme protsenti ja kui termini kaotavad, siis on Jaanil õigus kõik seda summat ühe korraga sisse nõuda. Nõnda on notaariuse juures vekslite peale maha kirjutatud. Nüüd müüsid nemad kõik loomad ära, ristikheinad ja maaheinad, muu värk sai Orikale ja Naanule; nõnda on nende varandus, mis liikuv, kõik Moorilt ära.

Nüüd tahavad abieluvarandusel lahutust teha nii, et Jaani käest midagi võtta ei ole. Koht on muidugi Emma koht. Kohus on ette tulemata, ei tea, mis saab. Masinad on nüüd Holstre Loki külas.

Mamma tervis ei ole mitte enam hea: kaebab ja kuivab, nüüd hoiab Naanul lapsi-ütleb kergem olevat kui Mooril.

Mooril on praegu kaks rentnikku. Teine tuli nüüd alla Jaani tuppa, ja kolmas võetakse veel Jaani oma põldude peale.

Kõige paremat head aega soovin Teile, minu kallid lapsed. Tervitustega isa Moorilt, 7.novembril 1930.”

Mul on ka Jaani käest ka ligi 1500 saada. Saab näha, kas saan selle kätte või mitte. Jaan on igatahes kergemeelne ja õnnetusteseen on ta ka.

                                                                                  ***

Tallinnas läks nädalatöö, s.o. teisipäeval ja kolmapäeval, seekord üsna kergesti. Teisipäeval sõin jällegi Hilda venna Eduardi pool lõunat. Eila, kolmapäeval, ei olnud mul Lenderi koolis viimast tundi, sõitsin sellepärast ilma lõunasöögita kell 2.52 p.l. mootorrongiga Keila poole. Kell 4.15 olin juba kodus. Teenija ütles, et Keila mõisast olevat mulle kõlistatud ja palutud sinna kedagi puusärki panema tulla. Kõlistasin kohe Keila mõisa. Surnud oli Keila mõisaomaniku Kalmu vend Ferdinand, kes valitseja Lepiksaare kõrval mõisa majapidamist juhtis, sest omanik ise oma perekonnaga elab juba aastaid Tallinnas. Ferdinand armastas alkoholi ja oli sagedasti vintis. Teisipäeva õhtul oli ta veel käskusid annud järgmise päeva jaoks, läinud siis tuppa, kus tal õige pea veri suust ja ninast jooksma hakkanud ja mees õige pea hinge heitnud. Eila õhtul kell 1/2/7 panin ta puusärki. Selleks ajaks oli Tallinnast Keila mõisa sõitnud ka mõisaomaniku proua ühes proua Sinisoffiga; Alfred Kalm ühes tütre Ainoga, kes Lenderi keskkooli lõpetas ja lapsena ka meie Hilda ja Ellinoriga kokku puutus, on praegu Prantsusmaal. Üle hulga aja sõin ma jällegi Keila mõisas, kus meid hästi vastu võeti; nüüd puutun üksnes ametitalituste kaudu Kalmidega kokku. Viimane kord enne eilast oli Kalmu isa puusärki panek. Fredinandi ootamatu elulõpp mõjus õige rusuvalt kõigi peale, kes teda tundsid. Minu vastu oli Ferdinand väga lahke. Tema kaudu alustasingi elektrivalgustuse sisseseadmist kirikumõisa. Vististi olid Ferdinand Kalmu veresooned lubjastunud ja katkes mõni soon, millest veri õige ruttu välja jooksis, enne kui arst kohale jõudis. Nägin Ferdinandi, kes poismees oil, alles paar päeva enne tema surma. Ma puutun küll surnutega sagedasti kokku, ometi mõjus niisugune ootamatu surm ka minu peale rusuvalt: oled keset oma tööd ja tegevust ja korraga ei ole sind enam !

                                                                                    ***

Täna olin 4 tundi leeris, siis kirjutasin kantseleis mitu tundi, hakkasin lõppeks üht lastejuttu kirjutama, mis aga pooleli jäi. Kantseleitööd on nõnda rohkesti alati teha, et päris takistab produktiivse töö tegemist.

                                                                                      ***

Täna tuli lumi maha, nõnda et päris saaniga sõita saab. Enne seda külmetas maapind mitu päeva, kuigi nõrgalt. Seisvatele vetele tekkis jää. Kui eila õhtupoolikul vaksalist koju tulemas olin, jõudsin ma oma perele järele-Hilda oli ühes Viktoriga Ellinorile vastu läinud. Lapsed hullasid heinamaal jää peal. Jää kandis kõiki hästi peal. Riisiperes oli juba eila saanitee olnud, kuna Keilas siis alles ilma lumeta oli.

Keilas, 22. novembril 1930.

Sain neil päevil kirja:

                   “Armas ametivend !

Kui kuidagi aega ja võimalik on, siis saatke “ Laste Sõbra “ jõulunumbri jaoks juba lähemail päivil mõni jõulukohane jutustus.

Tallinn, 19. XI. 30.                                                                               Tervitustega J. Aunver.”

Pidin siis jällegi kirjutama. Kirjutasin väikesest Hildast ja sellest, kuidas minu lapsed läinud aastal kolmekesi paar nädalit enne jõulu väikseid jõulupuukesi tegid. Olin need puukesed toonud Kumna pargist. Olid mul enesel pisarad silmis, kui “ Laste Sõbrale “ kaastööd tegin.

Homme on surnute püha. Elavalt tuleb meele ka väike Hilda.

Keilas, 27. novembril 1930.

Esmaspäeval sõitsin saaniga Ääsmale haige juure. Lund oli teel vähevõitu, sest sula võttis suurema osa lund jällegi ära, ometi oli tee liig libe veel minu hobuse nüridele raudadele. Ääsmal oli üks noor tiisikuse haige naine, kes alles paari aasra eest leeris oli: praegu oli ta nagu luu ja nahk. Ei oska arstid veel tiisikust parandada! Teisipäeval ja kolmapäeval olin muidugi Tallinnas koolitundides. Hilda oli ka seekord linnas. Peatusime muidugi Eduardi juures. Teisipäeva õhtul oli ka minu onupoeg Eduard sinna tulnud. Hilda sõitis teisipäeva lõuna ajal Tallinna. Proua Sternfeldt oli tal vaksalis vastas olnud ja ta enese juure lõunale viinud. Käisin Hildaga õhtupoolikul seal pakkide järel. Proua Sternfeldt tuli ka Eduardi korterisse. Läksime siis seitsmekesi-mina Hildaga, Eduard oma proua ja tütre Galjaga, proua Sternfeldt ja minu onupoeg Eduard-kinosse “ Grand Marina “. Proua Sternfeldt saadeti kinost koju; Hilda, Galja ja minu onupoeg saatsid. Siis sõime kõik koos Eduardi juures õhtust. Õhtupoolikul olin Hildaga käinud ka Hilda venna Pauli pool, kus meile ka laud kaeti ja muu seas silmu hapude seentega, mis meile mõlemale maitseb, pakuti. Proua Vendela ütles, et ta silmud ise “sisse teinud” ja tahtnud neid just ka minule pakkuda, ise kartes, et silmud viimaks enne halvaks lähevad, kui mina ükskord ometi ka nende poole lähen. Nad elavad nüüd Pikal tänaval üsna Eduardi ligidal ja ma ei olnud nende uues korteris veel mitte käinud, kuigi nad vast juba ligi aasta seal elavad. Hilda viis seekord mõlemale oma vennale tapetud pardi kingituseks. Sternfeldti lastele ja Eduardile viis ta ka õunu. Olen katsunud Eduardile anda lasta ühtepuhku mõnda maalt saadavat kraami, et osaltki tasuda seda , et ühtepuhku tema juures lõunat söön.

Teisipäeval tundsin ennast hästi liigutatud olevat, et mind igalpool väga hästi vastu võeti. Üldse pean ütlema, et mind peaaegu alati igalpool, kuhu lähen, hästi vastu võetakse, mispärast just mind ja Hildat nõnda hästi vastu võetakse, ei mõista ma alati mitte.

Õp. Sternfeldti korteris ehitatakse üht ahju ümber, sellepärast tuli proua Sternfeldt ühes kolme lapsega meile mõneks päevaks. Sõitsime eila õhtul koos Keila.

Täna oli vihmane päev. Vihm võttis tee pealt viimase lume.

Keilas, 29. novembril 1930.

Käisin täna kuue väel ja palja peaga aias. Ellinor ja Sternfeldti Antot lõunale kutsusmas. On udune ilm, kuid enam-vähem kuiv. Lund on veel mõnes kohas aia ääres, muidu on kõik sulanud. Väikesed päevalilled on lume alt välja tulnud ja õitsevad edasi. Ilma palitu ja mütsita väljas käies ei hakkanud sugugi külm. Eila oli Keilas laat. Ma lõpetasin poisslaste leeriõpetuse. Saab lootuse järele enne jõule nüüd jälle hinge tagasi tõmmata neil päivil, kus tarvis ei ole Tallinnas olla. Leeriaeg on ikka üsna väsitav. Ma pidasin seekord, kus oli kõigest 11 poissi, tunde küll vähem kui harilikult, nõnda et neid 2 oli päevas senise kolme asemel, kuna ma aga teisipäeval ja kolmapäeval Tallinnas olin, siis pidasin selle eest neljapäeviti ja reedeti 4 tundi järjestikku. Leeriõpetusel tuleb aga rohkem rääkida kui koolitundides, olin sellepärast 4.tunnilist tööd alati õige väsinud.

Hildal on nüüd meelelahutust: ta saab proua Sternfeldtiga hästi läbi. Ka Ellinoril ja Viktoril on lõbus: nad saavad Sternfeldti lastega mängida nii palju, kui tahavad.

Keilas, 1. detsembril 1930.

Sternfeldti väike tütar Maria jäi haigeks, oli paar päeva meil haige, suu katki, kurk punane, ise nuttis. Täna hommikul sõitis õpetaja Sternfeldt autoga oma perekonnale järele ja viis selle ära. Linnas peaksid ikka ka osavamad arstid olema, kui arsti tarvis läheks. Nüüd on meil majas jällegi enam-vähem vaikne, sest meie lapsed müravad ainult ühes võõraste lastega. Neil päivil, kus Sternfeldti lapsed meil olid, oli meil kõik pahupidi. Mind laste müra küll ei ärita.

Olen enese ära külmetanud: on nohu ja köha. Eila oli halb ilm: sadas vihma, nõnda et maa lainetas. Leerilastega kokku ei olnud eila sadat inimestki laual. Põllumeestele pidasin eila Rahvamajas jumalateenistuse, kuid mulle tundus see jumalateenistus, mille olin sunnitud pidama näitlevalt, peaaegu jandina: põllumeeste kogud on endile küll võtnud märgiks välise vagaduse, kuid seespidi ei ole nad vististi mitte usuinimesed. Võõrastavalt tundus mulle asjaolu, et rahvas all saalis vist kaasa ei laulnudki, või oli orkester nii tugev, et ma laulmist ei kuulnudki. Jäägu see põllumeeste jumalateenistus küll viimaseks: kui nad tahavad Jumalat tänada, siis tulgu nad kirikusse. Põllumeeste peatuusad ise puudusid, kui ma enam-vähem õigel ajal pritsimajas jumalateenistust pidasin: nad näitasid riigikogu esimehele K. Einbundile sel ajal Keila koolimaja ruume!- Oli hea tunne, kui kella 4 paiku pärast lõunat koju jõudsin ja kanalihasuppi ja kanapraadi võisin süüa.

Keilas, 4. detsembril 1930.

Ei saa käesoleval nädalil peaaegu sugugi hinge tagasi tõmmata. Esmaspäeval valmistasin vabal ajal koolitunde. Teisipäeva hommikust kolmapäeva õhtuni olin muidugi Tallinnas. Pühapäeval olin ennast vihma käes külmetanud, sellepärast kohises kõrvus, kui teisipäeval tunde andsin. Ööseks jäin Tallinna. Eduardiga läksin sauna, kus Rooma ( kuivas ) saunas kaua aega lamasime ja higistasime. Nõnda sai tervis paremaks. Õhtul oli hea isu: sõime Eduardiga igasugu toitusid hapude puravikkudega ja jõime Eduardi tehtud veini, mis tõesti suurepäraselt maitseb. Rooma saun ja hea õhtusöök lasksid küll hästi hinge tagasi tõmmata, nõnda et eila, kolmapäeval koolis palju kergem tundus olevat. Täna aga pidin lõuna ajal jällegi Tallinna sõitma. Olen nimelt suvisel kirikupäeval valitud revisjoni komisjoni liikmeks, mis peab konsistooriumi ja kiriku keskkassa arvepidamist revideerima; nüüd oli selle komisjoni esimene istung. Kirikutegelased on aga kentsakad: ma pidin Keilast sõitma Tallinna ja konsistooriumi punase kattega laua ääres istuma, et 10 minutit koos olla ja tööjaotust vastu võtta, mis juba ette näis kindlasti otsustatud olevat! Töötegemisest enesest ei olnud veel juttugi. Konsistooriumist ruttasin Eduardi korterisse, et sinna võid viia ja Hildaga kokku saada, kes minuga kaasa sõitis täna ja nüüd ööseks linna jäi. Eduardi juures sõin suure rutuga veel lõunat ja sõitsin juba ¾ 4 p.l. Tallinnast välja. Umbes 4 1/2 tundi olin kodust ära olnud. Homme hommikul tuleb mul rongiga Vasalemma sõita, pühapäeval hobusega Rannamõisa. Kui ma alles koolis käisin, kujutasin ma oma eelolevat ametit küll õige mitmesugusel viisil ette, mitte aga nõnda, et üks töö teist taga ajab, ma kahte ametit korraga pean pidama ja aeg nii kiiresti kaob, et aastad just nagu lendavad. Kui tööd on, siis on küll muidugi ka leiba. Jumalale tänu, et ta leiba meile seni ei ole keelnud!

Keilas, 8.detsembril 1930.

Reedel, 5. detsembril olin hommikupoolikul Maerus vanu ja haigeid armulauale võtmas. Sõitsin selleks rongiga Vasalemma, kus mul hobusega vastas oldi ja versta kolm maanteed mööda sõidutati. Hea on, et Keilas raudteed palju ja tarvis ei ole igalepoole üksnes hobusega sõita. Olgugi et Keila maanteed on kõva põhjaga, nõnda, et iialgi vankriratas ei vaju rummuni porisse, siiski on teed sügisel ikkagi rooplised ja vanker raputab; ka on hobusel raske märjal teel sõita. Eila Rannamõisa sõites sain raputamist küllalt tunda. Sügisene aeg kestab edasi. Lumi kadus nõnda, et teda üksnes veel kraavipõhjades leidus. Täna sadas jälle sula maa peale natuke lund, nõnda et maa halli karva omandas. Niisked, udused ja poolpimedad päevad ei tundu sugugi head olevat. Hea on, et tööd alati rohkesti olnud, -nõnda ei saa hilissügisese meeleeolu kätte pikemaks sattuda. 

Viktoriga tõin laupäeval hommikupoolikul, kus natuke vaba aega oli, Kumna pargist ühe kuusekese. Nõnda võivad lapsed jälle jõulupuud teha, seekord juba ilma väikese Hildata, kes läinud aastal leppis kõige halvema kuusega. Kui Viktoriga Kumna pargis olime, oli meil kaas hundikoera kutsikas, nimega Piraat, kelle saime väikese Hilda sõbrannalt Hedvig Hermannilt. Sealt tahtis juba väike Hilda koera tuua, aga millegipärast jäi ta siis toomata. Vahepeal, pärast väikese Hilda surma oli meil Kumnast toodud must Fiksi, aga see ei meeldinud kellegile ja talitati kõrvale. Nüüd siis tõi Ellinor Piraadi siia, see näib üsna tark koer olevat.

Keila, 10. detsembril 1930.

Kui teisipäeva hommikul Tallinna sõitsin, ei tahtnud millegipärast sugugi mitte koolitööle minna, ja ma mõtlesin , et ennast siiski olen juba üle 4 aasta selleks sundinud. Oli just nagu aimndus, et mõni koolinõunik tundi tuleb pealt kuulama. Nõnda oligi. Linna koolinõunik Grüntal, kes läinud aastal ka pedagoogiumis tunde andis, ja endine haridusnõunik, praegune Vigala õpetaja F. Jürgenson, olid parajasti usuõpetuse revideerimiskäigul ja kuulasid kaks tundi minu õpetamist Lenderi gümnaasiumis pealt. Revidendid ei ole iialgi armsad ja minu tunde siiamaani 4 1/2 aasta kestes veel ei olnud revideeritud peale paari korra, kus vast direktor Kuks ehk jälle proua Lender pealt kuulasid. Ometi valitsesin enese üle täielikult ja peagi olin ma nõnda “ omas vees “, nagu ei oleks revideerijaid olnudki. Lenderi lõpuklassi õpilased olid kahjuks aga nõnda kartlikud, et nad sagedasti rumalusi vastasid. Eelviimases klassis vastasid õpilased ometi üsna hästi. Ühes revidentidega lahkusin Lenderi koolist ja läksin pedagoogiumi, revideerijad läksid Vestholmi gümnaasiumi. Õhtul sõitsin Keila ja sõin kodus lõunat kell 6 õhtul, sest kodus pidin enne veel inimesi vastu võtma. Pedagoogiumis tulin loengult 10 minutit enne lõppu ära , et varem koju jõuda. Piinlik oleks olnud ja oleks seda, iga kord Eduardi juures söömas käia, kui linnas olen. Täna ometi sõin jällegi seal lõunat ja öeldi mulle , et mind ka eila väga oodatud, Hildat ka, kes lubas linna sõita, aga seekord ometi ei sõitnud. Öösel olin hästi maganud, ärkasin alles kell 6 hommikul üles. Läksin täna hommikul julgesti kooli, kindel olles, et seekord koolinõunikku tulemas ei ole, olin niisuguseid mehi oodanud aasta aastalt, päev päevalt. Ma ei tea küll, kui osav õpetaja ma olen, kuid üks asi on küll minu juures hea, et ma nimelt oma tundide ainet kõige suurema hoolega ette valmistan.

                                                                                  ***

Praost K. Thomson kirjutab mulle Hagerist 8. detsembril 1930:

  “ Armas Köögardal.

Täna tuli mulle konsistooriumist käsk Halleri allkirjaga, kõigile Lääne-Harju kogudustele “ südame peale” panna, et nad keskkassa maksu enne 31. XII. ära saadaksid.

Ma ei julge seda omagi kogudusele südame peale panna, sest ta süda on ilma selleta keskkassa peale täis. Jätaksin selle ametlise kirja nende jõulusoovide hulka, mis täitmist ei leia, ja seesuguseid jõulusoove on ju alati palju. Kuid üks märkus konsistooriumi kirjas sunnib mind Sulle kirjutama, nimelt see: “ kuni 1. dets. ei ole Teie praostkonnas veel midagi maksnud Rannamõisa kogudus”. Nii palju kui mul teada, maksab Rannamõisa kogudus liikmemaksu Keila ja ei ole tal kogudusekassat. Kuid ma lugesin kirikupäeva protokollist, et Sul enesel nüüd kõrge amet keskkassas on, oled vist na poolpresidenti, eks Sa pane siis Rannamõisa koguduse asi ise Hallerile “ südame peale “. Terv. Su abikaasale ja Sulle        K. Thomson.”

Keilas, 12. detsembril 1930.

Eila matusetalitust pidamas käies, ostsin Pikkovi lihakauplusest seakarbonaadi, mida sain 96 sendi eest rohkem kui üks kilogramm. Hinnad on tunduvalt alla läinud. Küsisin kaupluses: “ Kuidas äri läheb ka? “ Vastati: “ Ah, mis ta läheb ! Nii vaikne on, nagu kunagi ei ole olnud. Inimestel ei ole raha. Tuleb juhtumisi ette, kus inimene paneb 25 senti letile ja palub selle eest liha anda, mis ise arvame. Nii otsas on mõnel inimesel raha! On palju inimesi, kes tööd tahaksid saada, aga tööd ei ole. Ehitustöödele tuleb alati palju pakkumisi, aga tööd ei ole kõigile kaugeltki mitte anda, nagu oleks ilmas kõik juba valmis ehitatud. Kitsikus on paljudele inimestele nii suur, et ootavad jälle sõda. Sõda tapaks siis hulk inimesi maha ja järelejääjatel oleks siis kergem elada…”

See kõnelus sundis mind järele mõtlema. Kui nüüd lähemas tulevikus meile sõda tuleks kaela, siis see küll üksnes kommunistlise revolutsiooni levitamise otstarbel. Aga kas siis tuleks inimestel tõesti parem põli? 25 sendi eest saab meil ikkagi veel ka liha osta, kuna pehme loomaliha nael meil maksab umbes 35 senti. Mis aga ütelda selle maa elust, kus kommunistline revolutsioon võidul ja maa pindala umbes 1/6 maakerast ? Oli hiljuti “Päevalehes “ ühe eestlase kiri Vladivastokist, kus öeldakse, et tööd teevad kõik, aga süüa ei saa keegi, sest päevapalk mõnesuguse toidulagaga maal põllutööl oli 2 rubla, võinael maksis aga 7 rubla 50 kop., liha 2 rubla, seapekk 9 rubla, seatailiha 4 rubla nael, munakümme 2 rubla 50 kop. ! Tõsi, seal maal antakse toiduaineid ka normeeritud hinnaga, kuid niisuguse lagaga keegi elada ei suuda. Meil võib küll olla mõnes kohas ajutine tööpuudus, ometi nälga ei ole keegi veel surnud; ka on töötute eest siiski suurel määral hoolitsetud. Ja toiduained on meil võrdlemisi hästi odavad: võikilo I sordi eksport- 220 senti, s.o vähemalt 7 korda odavam kui Vladivastokis. Meil on ikkagi veel hea elada. Kahju üksnes, et paljud inimesed endile ei oska aru anda, et praeguse riigikorra kadumisega elu igatahes palju-palju raskemaks läheks. Juba mõte niisuguse võimaluse peale rikub mõnigi kord meeleolu. Olen isegi unes näinud, nagu oleks sõda käimas, mis meie iseseisvust katsub hävitada, ühtlasi hävitada igasugu senist õiguslist korda.

Keilas, 13. detsembril 1930.

Külmad ilmad on. Eila ja täna käisin Ellinoril koolis vastas ja pidin oma palitu karakulkrae üleval hoidma, sest puhus tuul väga vingelt. Keila jõel on paiguti juba jääd. Kuna väikesed jäätükid Keila tammist alla ujusid, siis takistas see eila õhtul korralikku elektrisaamist Keila mõisa veskist. Kella 8-9 paiku kustus elekter hoopis ära ja talle ei saadud enne hinge sisse ajada, kui alles täna õhtupoolikul. Kuna petrooleumilambid sugugi enam armsatena ei tundu, meie ka lootsime , et elekter peagi jälle põlema hakkab, siis istusime õhtul jõuluküünla valgusel ja mängisime kaaret, mida vahetevahel teeme ( korra õpetasime üht mängu isegi piiskopile, kes aga kaartimängus isegi väga osav on ). Mõni nimetab küll karate vanakuradi piibliks ja mõne inimese jaoks võib ta seda ka olla, meile küll mitte , sest saadame karate mängides mõnikord aega mööda, kus tööd enam ei jõua teha. -Elektriga oleme nõnda ära harjunud, et eila õhtul, kus teda ei olnud, päris õudne tundus. Meie teenija oli eila Tallinnas oma asju õiendamas ja mina ja Hilda pidime õhtul veel loome talitama: sigadele sööki viima, hobusele heinu ja juua andma. Lapsed olid sell ajal toas, ja siis algaski elektrijant: korra olid lapsed tükk aega pimedas istunud; Viktor aga kardab pimedust ja oli nutnud. Hea meel oli poisil, kui meie ükskord tuppa tagasi tulime. Hilda hakkas teed keetma ja mõlemad lapsed ronisid saalis minu põlve peale ega kartnud siis enam. Öösel magasime kõik ühes toas, kuna muidu Ellinor üksinda magab. Hommikul kell 7 jõudis teenija koju, elekter veel ei põlenud. Hilda tõusis üles, lasi teenija sisse, pikutas veel natuke ja viis siis Ellinori kooli. Ellinori saab alati saadetud, enamasti jala : ta ei jõua oma raamatuid ise hästi kanda. Viktor, kes üksinda ei armasta olla, pärib iga õhtu, kas mõni meist järgmisel päeval vast Tallinna või kuhugile mujale kodust ära ei lähe. Kui ta kuuleb, et keegi ei lähe, on tal väga hea meel.

Peaks nüüd varsti ka lumi maha tulema, et saaniga võimalik sõita oleks. Vankriga mööda kihelkonda kolistada on sügisesel ajal väga vastumeelt. Hea on, et tänavu niisuguseid sõitusid vähem on olnud, kui ennemalt.

Ootame jõulupühi. Ma tean, nad ei too mulle midagi muud kui palju tööd, siiski ootan neid. Juba see on mulle suureks meelelahutuseks, et ma siis kolm nädalit ei tarvitse koolitunde andmas käia, kuigi mul kirikus ja jõulupuudel tuleb küll hästi palju korde vaimulikku talitust pidada. Mõnikord on hea meel ka sellest, kui mõni hea inimene jõuluajal meile tuleb ja mu lastele midagi kaasa toob, mille pärast need rõõmustavad. Halb on kirikuõpetaja elus see, et tal ühtki pühapäev ei ole puhkepäevaks. Äripäevil ei ole ka iialgi seda , et rahulikult võiks puhata: inimesi käib igapäev ja ei ole hea, kui nad asjata peavad käima, kuna nad õpetajat kodust ei leia. Nõnda tunnen vähemalt mina ennast alati olevat teenistuskohustuste surve all.

Keila, 18. detsembril 1930.

Pühapäeval, 14. detsembril võtsin ligi 200 inimest kirikus armulauale. Ametitalitusi kirikus ei olnud. Kell 4 pärast lõunat, mille kodus sõin, ristisin Keila alevis ühe lapse. Laps oli Keila ühispanga kirjutaja oma. Pärast ristimist paluti jääda pidulauda, mis oli kaetud pangaruumis, kuna sealt panga asjad olid tagumisse tuppa eest ära kantud. Pank asub Keila meiereis. Pidulaud oli hästi kaetud: peale külmade söögi, veini, viina ja õlle oli koguni hanepraad. Ma jõudsin sealt, kus ma juttu ajasin peaasjalikult A. Alteri ja Keila meierei Antoniga, kella 10 paiku õhtul koju. Mind taheti koju tuua meierei veoautoga. Autot pidi juhtima Keila vallasekretär Vasko. Meierei oma autojuht oli aga autoga nii hoolimatult ümber käinud, et auto küll suure vaevaga käima saadi, kuid keset Keila alevit korraga seisma jäi ja enam käima ei hakkanudki. Auto oligi jäänud ööseks ühe maja õue, kuna mina jala koju tulin. Alter, kelle eestvedamisel auto käima pandi, tahtis mind küll veel Tarvitajate Ühisuse veoautoga koju viia, jooksis ka ühisusse, aga ei leidnud selle autojuhti kodust. Olgugi, et pidulaual päris hea oli olla, siiski jäin selle autojuhi pärast umbes 2 tundi kojujõudmisega hiljaks, hiljemaks, kui ma jala, otsekohe soovitud ajal minema hakates oleksin jõudnud.

Esmaspäeval pidin muidugi jälle tunde valmistama, teisipäeval ja kesknädalil tunde andma. Kesknädali hommikul, eila, sõitsin terve oma perekonnaga Tallinna, sest Hilda tahtis Ellinorile ja Viktorile talvekübaraid ja muid tarbeasju osta ja neile ka jõuluaknaid näidata. Korteris olime jällegi Hilda venna Eduardi juures, kellega- “väike” Eduard oli ka kaasas – ma “Basseini” käisin. Saunas olime kella 7-9 vahel . Lamasime seal tükk aega Rooma saunas, kus põhjalikult higistasime, käisime siis dushi all, lasime endid pesta ja masseerida ( väike Eduard seda teha ei lasknud ja ujus sel ajal basseinis), võtsime jällegi dushi. Ma käisin ka basseinis, kuid ujuma ei hakkanud. Õhtusöögil jõin 4 klaasi teed: saun oli minu kuivaks teinud! Hildal oli vahepeal väike ärevus olnud: Eduardi naispere toakoer oli Viktorit jalast hammustanud, kui lapsed olid korstnapühkijat mänginud. Haav ei olnud küll suur, ometi oli poisi jalg täna hommikul kange, siiski suutis Viktor vaksalisse käia. Ma sõitsin nimelt lastega hommikul koju, sest Ellinor pidi kell 9 jällegi koolis olema. Hilda jäi veel jõuluostusid tegema ja sõitis täna õhtuse Paldiski rongiga kella 5-ks. Keila. Kui koju jõudsime, olid meie toad nii jahedad, et magamistoas kõigest + 7 R oli: teenija ei olnud eila ahjusid kütnud, sest ta oli aidanud kööki lubajat.

Keilas, 22. detsembril 1930.

Tuli reedel ja laupäeval lund, nõnda, et laupäeval peaaegu juba saaniga sõita oleks saanud, kuid juba laupäeva õhtuks oli kange sula käes ja eila sadas vihma. Muidugi ei ole lumest enam jälgegi. Maapind on sula, nõnda, et pori tahab kalossid jalast kiskuda.

Olin reede lõunast saadik kuni pühapäeva hommikuni Tallinnas. Reede õhtul kell ¾ 5 pidasin Lenderi gümnaasiumis jõulupuukõne, kell ½ 6 pedagoogiumi harjutuskoolis, laupäeva õhtul kell 7 pidas minu juhatusel pedagoogiumi õpilaste ja õpetajate jõulupuul jõulukõne üks pedagoogiumi õpilane. Hilda oli laupäeva hommikust saadik ka linnas. Ostsime jõulukraami. Hildale kingituseks ostsin hõbe kohviserviisi: kohvikannu, koorekannu ja suhkrutoosi 140 krooni eest. Eduardi juures, kus meie korteris olime, sai Hilda kokku ka oma mamma ja venna Karlaga.

Eila oli kirikus pärast jumalateenistust üksnes matusetalitus. Kell ½ 6 õhtul pidasin jõulukõne Keila uues algkoolimajas ja vaatasime Hildaga koolilaste ettekandeid. Ka Ellinor oli tegev: ta võtab proua Regastiku juures klaveritunde ja pidi nüüd mängima. Ellinor mängis oma tüki ilma veata ja mulle näis, et temale kõigist ettekandjatest kõige rohkem käsi plaksutati. Küll oli meil aga raske jõulupuule minna! Läksime jala. Maa oli porine, vihma hakkas sadama, koolimaja ligemal olid suured veelombid. Poriste säärte ja saabastega jõudsin kooli , ühes Ellinoriga käisin koolijuhataja Brehmi korteris ennast harjamas. Tagasi tulles oli parem: vihm jäi üle. Olime kõik kolm aga hästi väsinud, kui kella 9 paiku õhtul koju jõudsime.

Keilas, 23. detsembril 1930.

Minu jõulujutuke, mis “ Laste Sõbra” N 11/12 ilmus, on järgmine:

                                                                         Jõulusoojus.

Väike Hilda käis algkooli viiendas klassis. Õde Elsa õppis neljandas. Vend Alfred oli alles viieaastane ja kodus. Tahtis vennakegi mõnikord kooli kaasa minna, aga ema ei lubanud. Õed olid õhtul kodus. Nad olid mõlemad hoolsad õpilased. Koju jõudes sõid nad kõigepealt lõunat. Siis hakkasid nad otsekohe õppima. Õppisid paar tundi ja juba olidki ülesanded valmis. Nüüd hakati mängima.

Vend Alfred arvas, ta olevat maakonnaarst. Arstis teine siis Hilda ja Elsa nukukesi. Oli mõnikord nukukestel nina natuke katki, pani maakonnaarst ninale paksu korra liimi ja paberitükikesi sinna peale. 

Hilda armastas oma vennakest. Vahetevahel oli vennake küll pahane. Väikese lapsega juhtub see mõnikord ikka. Hilda võttis siis vennakesel käest kinni, viis poisikese oma nukuvoodi juure ja ütles: “ Kas sa ei näe, et minu nukuke on raskesti haige ? Määrisid küll nina liimiga, aga vaata, see tilgub nüüd maha, ja nukuke vaeseke on omas voodis pikali. Maakonnaarst, paranda mu väike lapseke! “ Siis vaatas Alfred väga tõsise, päris kortsus otsaesisega nukukese poole ja kortsude vahele ilmus näole naer, mis nagu päike sulatas pahanduseilme.

Hildake ise oli terve punapõseline. Elsa oli natuke kiduram, ega jõudnud oma raamatupaunagi ise koolist koju kanda. Jälle võttis Hilda Elsa raamatud ühe käe otsa, oma raamatud teise ja kandis nõnda mõlemad kompsud koju.

Öösetel juhtus, et vennake või õeke juua tahtis, isa-ema ei tahetud äratada. Jällegi hüüti poolunise peaga: “ Hilda, juua tahan, juu-uaa ! “

Ei pahandanud väike Hilda, olgugi et ise oma 12 aasta vanuse kohta oli alles väike ja väeti. Krapsti oli ta oma voodist väljas, andis Alfredile juua, ise lausus: “ Joo, Alfred, maakonnaarst ! Muidu jääd viimaks veel haigeks. Kes mu nukukest siis arstib? “

Andis ka Elsale juua ja ütles:

“ Joo, Elsake, joo, siis kasvad minust suuremaks, aitad mindki! “

Alfred, poisike ei osanud ilma oma õeta läbi saadagi. Oli poiss mõnikord sõrme katki lõiganud ja kartis isa-ema pahandamist, et mispärast ta võttis kätte noa, siis ei olnud teist, kellele oma häda tasakesi kaevata, kui väike Hilda, kes sidus haava kinni, puhus peale, vaigistas poissi ja kinnitas omalt pooltki:

“ Ära võta teinekord nuga kätte! Kasva enne aasta kümneseks! Siis näeme, mis saab. “

Oli teisigi hädasid, mis noorematele lastele mõnikord juhtuvad. Väike Hilda pidi neid parandama. Mängimine läks hästi ladusasti, kui väike Hilda oli juures. Ta oskas ka võõraid lapsi hästi juhtida, nõnda et kellelgi ei olnud igav, ükski ei saanud tusaseks. Väike Hilda oli juba nelja-viie aastaselt hästi meele jätnud Joosepi ja tema vendade loo. Ta tundis suurt tõde, mis selle loo lõpus on, kuidas vennad kurja mõtlesid, Jumal aga selle heaks käänas. Ta jutustas Joosepi lugu oma vennakeselegi, kuid lisas alati juure “ Vennad-õed peavad head olema üksteise vastu, sest ega Jumal igakord pea ometi kirja, mis sina teed , heaks tegema ! “ Lapsed said ka peaaegu alati üksteisega hästi läbi. Nad hoidusid nõnda ühtekokku, et sagedasti üheskoos magasidki.

Hakkasid jõulud liginema. Paar nädalat oligi veel aega sinnamaani. Hildat-Elsat olid koolis. Isal oli vaba aega ta kutsus Alfredi kõndima. Nad läksid kuusemetsa alla, kus oli vaikne ja hea. Oli üksnes natuke lund maas. Isa leidis metsa all ilusa väikese kuusekese.

“ Selle viime koju. Mul möödunud aastast veel üks pakk jõuluküünlaid. Nüüd pimedad õhtud-teeme jõulupuud. Siis nagu valgem ja soojem toas.”

Alfredike hakkas isale peale käima: “ Otsi kolm kuuske : mulle üks, Elsale teine, Hildale ka üks kuusk! “

Oligi isa nõus ja lõikas metsast nii umbes 1 ½  jala kõrgust kuusekest. Aga või siis neid kuuski täiesti ühetaolisi saad: üks ikka natuke rääbakam kui teine. Poisike nagu laps kunagi haaras kätte kõige ilusama kuuse ja hakkas isaga kodu poole kõmpima. Oli küll kuusk väike, aga poiss oli ka väike ja nõnda ei pannud ta kuuse varjus tähelegi, kui juhtus kraavi otsa ,mis veel kinni ei olnud külmetanud, ja vajus jalgupidi mutta. Uih! Jalad märjad! Ilm oli külm. Isa võttis kuuse nüüd oma kätte ja kiirustas kojujõudmist. Poisil hakkas ometi üsna külm, nõnda, et ta tuppa jõudes korraga külmavalu pärast nutma hakkas.

Õed olid koolist juba koju jõudnud. Väike Hilda hakkas kohe oma vennakest rahustama: “ Võtan kohe sul jalad lahti. Ära nuta, maakonnaarst! Jalad saavad varsti jälle soojaks.”

Hilda tõstis Alfredi toolile, ise ronis kõrvale teisele toolile. Nõnda sai ta poisi ahjukappi asetada. Et nüüd jalad korraga sooja saades veel rohkem valutama ei oleks hakanud, hõõrus Hilda neid oma kätega. Varsti oli kõik jälle päris hea. Nüüd tuli kuusekeste jagamine. Isa lubas väikest Hildat enesele kõigepealt jõulupuukest valida. Väike Hilda aga ütles: “ Ei , papa! Las Alfred ja Elsa võtavad enne omad ära! “ Alfred kahmas otsekohe kõige ilusama, millepärast ta enne oli kraavi mutta vajunud. Elsa võttis ka ilusa. Väikesele Hildale jäi kõige viletsam kuuseke. Juba hakkas isa häbistama, et Hilda eest kõige paremad kuused ära võeti, aga Hilda ise ütles: “ Las olla pealegi ! Aitab mulle sellestki kuusest. See minu jaoks ilus küll! “

Enesel olid sealjuures ometi kurvad silmad, aga neis hakkasid peagi helkima jõuluküünlad.

Palju rõõmu valmistas see õhtu lastele-pimedal, külmal ajal halja, valgustatud kuuse juures.

Isa nägi laste rõõmu ja ta tõi veel kaks-kolm pakikest küünlaid. Nõnda võisid lapsed senikaua teha oma jõulupuukesi, kuni ükskord päris jõulud kätte jõudsid oma soojuse ja valgusega ja suure ilusa kuusega. Lapsed laulsid: “ Püha öö, õnnistud öö…”

Väikesele Hildale oli ka koolist tulnud sõpru jõulu esimeseks pühaks. Hilda näitas neile oma kingitusi, mis ta oli saanud, ja rõõmustas iseäranis paari hea raamatu pärast. Üks kooliõde tõi Hildale kingituseks portselanist luige. Oli ju Hilda koolis niisama hea nagu koduski, sellepärast oli tal häid sõpru. Hilda oli kooliõe kingituse pärast väga rõõmus.

Isa peast sähvatas korraga läbi rusuv mõte: “ Luigelaul ! ..Viimane elus! “

Nõnda see oligi, kuigi isa ega keegi teine ei olnud ebausklik. Pärast jõulu, enne kevade tulekut jäid kõik kolm last leetritesse. Raskes palavikus olid nad oma asemetel. Ema põetas lapsi murelikult. Ka isa käis haigetoas muresoleva näoga. Korra ütles väike Hilda: “ Papa, ära karda, ega ma veel ei sure veel!..

Ei surnudki. Lapsed said terveks ja Hildat-Elsat käisid juba nädalapäevad jällegi koolis.

Hildal oli sünnipäev nädala sees, kuid seda taheti pidada alles pühapäeval. Laupäeva hommikul läks laps rõõmsalt kooli, sest ema lubas ka kooliõdesid kutsuda sünnipäevale. Puhus väljas vinge tuul märtsikuu lõpupäevil.

“ Mu pea valutab hirmsasti !” ütles Hilda koolist koju jõudes, ise veel ka Elsa raamatuid kandes. Sünnipäev jäi pidamata, sest pühapäeval oli Hilda juba väga raskesti haige. Peapõletik lõpetas ta elu teisipäeva õhtul. Alfredil ja Elsal ei olnud enam head aitajat.

Möödus suvi. Hilja sügisel, jõulukuu saabudes palus Alfred oma isa: “ Papa, jõulud on varsti käes. Ma tahaksin jällegi jõulupuud teha nagu läinud aastal. Läki jällegi metsa, papa, pai, läheme !” Nad läksidki. Isa otsis kaks ühtlast kuusekest ja tahtis jälle koju minna. Poisike, kuueaastane Alfred, ütles aga : “ Papa, otsime veel üks kuusk!”

“ Mis sa nii paljudega teed? Aitab sellest, kui teil kummagil oma kuuseke on !”

“ Ah, papa, sa ei tea ka midagi! Meie tahame ühe kuuse väikese Hilda jaoks ehtida. Kui jõululaps Jeesus küünlasära peale meie juure tuleb, siis toob ta ka Hilda hinge enesega kaasa. Ma olin läinud aastal halb poiss. Hilda soojendas mu jalgu, aga mina võtsin ometi kõige ilusama kuuse omale, ja väike Hilda sai kõige halvema. Nüüd tahame Elsaga kõige ilusama kuuse ehtida Hilda jaoks. Otsime, papa !”

Nad otsisid. Poiss ise leidis sealsamas, kust ta aasta eest jalgupidi mutta oli vajunud, ilusa kuusekese. “ Selle viime Hildale!” ütles Alfred.

Mahedaid varjukesi andis kuuseke kodus oma küünlate säravas ehtes. Alfred arvas leidvat ühes kohas varjude keskel nagu väikese Hilda rõõmust säravaid silmi, kus ei olnud tõesti enam jälgegi möödunud aasta kurvast vaatest. Igatahes tundsid mõlemad lapsed, et nad oma aitaja vastu nüüd tagant järelegi oskasid ometi ka head olla. Sel ajal aga puistas tali väljas-küll vist jõululapsukese käsul-varjavaid lumehelbekesi kuuse oksakeste peale, mida olid kooliõed asetanud väikese Hilda hauale. Jõulusoojusest pidi natuke nõnda sinnagi ulatama…

Keilas, 24. detsembril 1930.

Jõuluõhtu. Olin kirikus, mis oli hästi valgustatud elektri ja jõuluküünlatega. Koguduse noorte koonduse segakoor laulis. Minu lapsed olid ühes meie teenijaga kirikus. Viktor oli laululehte silmitsenud, sealt “ Püha öö” leidnud ja tahtnud, nagu ta ise ütles , laulma hakata, aga laululehe sõnad olnud natuke teisiti kui tema enese õpitud, nõnda et laulda ei ole saanud. Käisime pärast väikese Hilda haual, mis nüüd noorte kuuskedega talveks ümbritsetud. Kodus oli üksnes Hilda, kui koju jõudsime, tuli ta meile vastu nutetud silmadega. Ega minugi meeleolu parem ei ole. Väikese Hilda surmast saadik asub just nagu mõni tume vari, mida ei oska kirjeldada, minu ümber ja tekitab hinges vahetevahel ääretut valu. Tunnen ennast vaese inimesena, kes ei tea, kust ta tulnud, ega tea ka, mis temast saab. Nõnda siis mu jõuluõhtune meeleolu.

Keilas, 25. detsembril 1930.

Hommikupoolikul käisin Hildaga kirikus. Lapsed läksid sel ajal eila õhtul saadud soome kelguga sõitma, sest hommikuks oli lumi maha tulnud. Kui meie kirikust koju tulime, sadas lund nagu kotist. Igatahes ilmusid täna reed ja saanid välja, üksnes kivitee Lutheri juurest kuni Keila sillani on veel paljavõitu. Õhtul olid Hilda sünnipäeva tõttu võõrad: Välide ja Greenbergide paar, Greenbergi Karin oli hommikust saadik meie lastega mängimas, Greenbergid tõid õhtul tulles veel ühe oma sugulase noormehe kaasa. Õhtul sõime muu seas hanepraadi. Kell 10 õhtul lahkusid võõrad, Hilda saatis Välid, kes jala tulid , meie hobusega koju, Greenbergid olid enesele kellegi käest ise juba hobuse laenanud. Viktoril oli õhtul lõbus, sest hra Väli, tehnikumi üliõpilane ja ühtlasi ka kunstitööstuskooli õpetaja, õpetas talle joonistamist, mida poiss üliväga armastab, nõnda et ta päevas mul mitu poognat paberit karrikatuute täis joonistab. Lastel oli täna üldse hea meel, sest hommikul sõitis siia ka vanamamma Nõmmelt. Eila õhtul said nad mitmesuguseid kingitusi, mida Hilda oli ostnud: Ellinorile meeldis kõige rohkem nukk ja Viktorile pasun, kelgu pärast nad rõõmustasid ka väga.

Keilas, 30.detsembril 1930.

Teise püha õhtupoolikust kuni kolmanda püha õhtupoolikuni olid meil Hilda vend Eduard oma perekonnaga ja väike Eduard. Kolmandal pühal käisin Humala Adra külas keskpäeval ristimas. Ristimisesõidu peale kulus ära 4 tundi. Kuna külalised kolmanda püha hommikul alles ½ 11 paiku üles tõusid ja mina kell 11 kodust ära sõitsin, pärast minu kojujõudmist varsti aga nemad juba jaama pidid sõitma, siis ma külalistega palju juttu ajada ei saanudki, sest ka keskmise püha õhtul kulus mul tükk aega ühe lapse ristimise peale Keila alevis. Kui keskmise püha õhtul piirituskuninga Dammi last ristisin, sõitsid Ellinor ja Galja, kasukatesse mässitud, Keila alevit mööda, siis sõitsime koos jällegi koju. Oli selge taevas ja käre külm. Näitasin lastele tähekogusid taeva peal. Kolmanda püha hommikul oli olnud – 21 R !

28.detsember oli tänavu pühapäev. Pidasin kirikus jumalateenistuse ja matusetalituse ära ja läksin kohe vaksalisse. Minu pere tuli ka sinna. Sõitsime Tallinna-Hilda venna Eduardi juure jõulupuule. Sinna oli kutsutud õige mitu Vene noorukest-poisse ja tüdrukuid, need tantsisid pööraselt. Väike Eduard oli ka seal, Vene arst Zitovitsch oli oma perekonnaga. Mul oli väga igav, sest tantsu pealtvaatamine mind ei huvitanud. Ellinoril oli ka väga igav. Viktor mängis Zitovitschi väikese pojaga ja oskas ennast ka muul viisil lõbustada. Koju sõitsime esmaspäeva lõunase rongiga. Täna sõitis meile preili Arro.

Keilas, 31. detsembril 1930.

Oli kaunis külm ilm ja Tallinna poole olevat Paldiski maantee paljas, ometi oli inimesi hea hulk kirikus. Armulaual oli ligi 400 inimest. Hilda oli ka kirikus. Käisime väikese Hilda haual, kirikumees on sellele läbi lume teeraja teinud ja hauaplatsi lumest puhastanud. Kirikust äratulekul soovis nõukogu esimees, et tulev 1931. aasta parem tuleks, kui seda oli praegu lõppev 1930. aasta. Saab näha, mis tuleb. Meile oli see aasta küll ütlemata raske.

Kuulame raadiot. Mängime rahulikult kaarte-Hilda, mina, preili Arro ja Ellinor. Viktor puhastas mulle pähklaid ja joonistab vahetevahel. Vanamamma kuulab vahetevahel raadiot ehk vaatab meie tegevust pealt. Nõnda läheme vastu aastale 1931. Meele tuli väike Hilda, kes läinud aastal minuga kaarte mängis ja palus: “ Papa, mängime natuke veel!” Muidugi ma siis mängisin.