JÕEPARK

Tänase vabakujulise mõisapargi eelkäijaks oli 17. sajandil rajatud korrapärase planeeringuga üheksaks ruuduks jagatud regulaaraed. Aia koosseisu kuulusid ilu- ja tarbeaed, kaks humalaaeda ning neli kalatiiki. Aeda ääristasid sireli-, tikri- ja sõstrapõõsad, viljapuudest kasvatati õuna-, kirsi- ja kreegipuid ning ei puudunud ka roosipõõsad. Barokkpargi paekivist piirdemüürid leiti 2007. aastal toimunud proovikaevamiste ajal.

Hiljem kujundati jõesaarele ilmekas vabakujuline park, kus puude ja põõsaste rühmad vaheldusid pargiaasadega ning tiigid, kanalid, poolsaared ja saared moodustasid omaette süsteemi.

Park võeti 1959. aastal riikliku looduskaitse alla, 1990ndatel aastatel tagastati park selle õigusjärgsele omanikule ja on eraomand. Pargi säilitamiseks on Keila linn alates 2008. aastast seda regulaarselt hooldanud: võsa on raiutud ja vaated avatud, töid tehakse hoolduskava ja ökoloogilise restaureerimise projekti järgi. Töid on rahastanud Keskkonnainvesteeringute Keskus. Jõe vasakharus, mis 1960ndate aastate maaparandustööde ajal koos ujumiskohtadega kuivale jäi, taastati veevool 2012. aastal.

Nahkhiired

Ujumiskohad

Keila jõesaare kronoloogia

III – II aastatuhat eKr – Esimesed märgid Keila jõesaare asustusest
I aastatuhat eKr – Keila Jõesaare asustusest annab tunnistust lohukivi “Orjakivi”
1220 – Taanlased ristivad Harjumaa
1241 – koostatakse Taani Hindamisraamat, kus mainitakse ka Keikaeli küla
1346 – Taani kuningas Valdemar IV müüb Harju-Viru Saksa Ordule
14. sajandi keskpaik – hakatakse ehitama Keila väikelinnust
1433 – Arndt Kalle müüb Keila jõesaarel asuva mõisa ordule (esimene kirjalik teade Keila väikelinnuse kohta)
1558 – Liivi sõja algus
1559 – Ordumeister pandib Keila mõisa Tallinna raele
1560 – Vene väed põletavad Keila linnuse
1561 – Harju, Viru ja Järva rüütelkonnad annavad truudusevande Rootsi kuningale – Keila mõisast saab Rootsi riigimõis
1567 – Poolakate sõjaretk Harjumaale, mille käigus rüüstatakse Keila kirikut ja küla
1620ndad – Järjestikku on Keila mõisa rentnikeks Eestimaa kubernerid Jakob de la Gardie, Per Baner, Johan de la Gardie ja Philipp Scheiding
1630 – Keila mõis läänistatakse Tallinna kaupmehele Jost Duntele
1637 – Keila mõis läheb Scheidingute suguvõsa valdusesse
1600ndate keskpaik – alustatakse kivist härrastemaja rajamist väikelinnuse kõrvale
1681 – Rootsi riigivõimud alustavad mõisate, seal hulgas ka Keila mõisa, riigistamist – reduktsiooni
1694 – Valmib Keila mõisa kohta koostatud varaloend (inventarium), mis on Keila mõisa 17. sajandi ehitusloo uurimise peamiseks allikaks
1710 – Eestimaa läheb Vene keisririigi koosseisu
~ 1715 – Mõisa hooldajaks saab Otto Konstantin von Uexküll
~ 1733 – Mõisa hooldajaks saab Amalia Charlotta Maydell
1760 – Mõis panditakse Heinrich Erich Wolffenschildtile
1768 – Keila mõis läheb Koskullide aadlisuguvõsa valdusesse
1802 – Valmib mõisa uus peahoone
1816 – Keila mõis läheb Meyendorffide aadlisuguvõsa valdusesse
1870ndad – Valmib üle jõe asuv viinaköök
1888 – Valmib üle jõe asuv viinavabrik
1893 – Keila mõisa ostab Natalie von Uexküll
1905 – Keila mõisa ostab parun Kurt Fersen
1916 – Keila mõisa ostab Nikolai Wrangell
8.7.1917 – Keila mõisa ostavad Seliküla mõisnik Ado Mäeberg ja fotograaf Jaan Minn
25.9.1917 – Keila mõisa viimaseks omanikuks saab Alfred Kalm
21.1.1918 – Keilas moodustatakse töörahva nõukogu, kogu mõisa vara rekvireeritakse
23.2.1918. – Saksa väed okupeerivad Keila
24.2. 1918 – Kuulutatakse välja Eesti Vabariik, Keila mõis läheb tagasi endisele omanikule Alfred Kalmule
10.10.1919 – Maareformiga riigistatakse Keila mõis
1929 – Keila mõisas alustab tööd põllutöökool
1934 – Jõesaarele rajatakse ujumiskoht “Punane vähk”
1940 – Nõukogude Liit okupeerib Eesti Vabariigi
1960-61 – Pärast maaparandustöid jääb jõe läänesäng kuivaks. Lõhutakse vanad paekivist sillad
1976 – Koduloo-uurija Heino Gustavson avastab Keila väikelinnuse varemed
1977 – Arheoloog Mati Mandeli juhatamisel toimuvad esimesed arheoloogilised kaevamised Keila väikelinnusel
30.8.1988 – Keila mõisa peahoones alustab tööd Harjumaa Muuseum
2012 – Jõe läänesängi veevool taasavatakse ja haljastus korrastatakse

Keila keskaegne kindlustatud elamu

Esimesed kirjalikud andmed Keila kohta pärinevad Taani Hindamisraamatust 1241. aastast, kus mainitakse Keilas 10 adramaalist küla.

Keila linnuse esimesest ehitusjärgust on vähe teada. Tõenäoliselt püstitasid Kegelid esimese kindlustatud mõisahoone umbes 1350. aastal. Arheoloogiliste kaevamiste käigus on avastatud kolme vanema ajajärgu hoone müürijäänused. Linnuse varasemast ehitusperioodist pärineb ka hüpokaustahi, mille põhi on siiani linnusel vaadeldav.

1385. aastal lahkusid Kegelid Eestimaalt ning Keila mõis läks Kallede suguvõsa valdusesse. Algas teine suurem ehitusjärk, mille käigus püstitati oluliselt uhkem kahekorruseline hoone. Hoonest avastatud raidportaali fragment on väga sarnane Keila kiriku lääneportaaliga, mille autoriteks olid tõenäoliselt Tallinna meistrid.

1433. aastal müüs Arndt Kalle linnuse 16 000 Riia marga eest Saksa Ordule. Saksa Ordu käes kujunes mõisahoone rohkem linnusetaoliseks. Hoone lääneserva püstitati tulirelvade ajastule omane ümartorn, linnuse ümber ehitati kaitsetara ning kaevati linnuse kaev.

1599. aastal pantis rahahädas ordumeister Willem von Fürstenberg Keila ordumõisa kõige juurdekuuluvaga Tallinna Raele. Tallinna magistraadi andmetel olevat moskoviidid 1560. a sõjakäigul Keila, Ruila ja Harku mõisad süüdanud ja muud kahju põhjustanud.

9.oktoober 1561.a andis Tallinna magistraat peale kapituleerumist Liivi sõjas linnuse üle Rootsi riigivõimudele, kes tõenäoliselt ehitasid kindluse uuesti üles, sest 1599. a allikates räägitakse sellest kui linnusest (castell zu Kegel). 60 aasta jooksul oli mõisal 11 üürniku.

17. sajandiks oli mõis jälle erakätes, kuid vahetas tihti omanikke, kuuludes de la Gardie’dele, Duntedele ja lõpuks Scheidingitele. 17. sajandi jooksul valmis vana kindluse kõrvale uus kivist härrastemaja, mille kohta andmeid on vähe.

Keskaegne väikelinnus sai tugevasti kannatada Põhjasõja käigus ca 1710 ning jäeti täielikult maha 1750. aastatel.