Tänu vasakharu puhastamisele ja pargimaastiku korrastamisele on paranenud nahkhiirte elutingimused. Jõesaarel on sumedatel augustiõhtutel lendamas nähtud põhja-nahkhiirt, veelendlast, suur-videvlast ja pargi-nahkhiirt.

õesaar oli 1920-30ndatel aastatel populaarne suvituskoht, kuhu sõideti tänu heale rongiühendusele veemõnusid nautima ka Tallinna lähistelt. Kohe jõesaarele viiva silla juures asus madala veega ja lastele jõukohane supluspaik Saaruke, mis paiknes jõe kahe haru ühinemiskoha juures ja oli veega ümbritsetud. Vanasti olevat see olnud mõisapreilide meelispaik suplemiseks.

Ametlik ja heakorrastatud ujumiskoht oli Punane Vähk. Selle hiilgeaegadest on tänaseni säilinud kivist trepp, mille pealt otse vette astuti. Pisut edasi asus avaram ja sügavam Paradiis, kus ka ujumisvõistlusi peeti. Pargi lõunaosas asuv Tõllaauk oli ja on siiani sügav ringikujuline jõeharude lahknemiskoht, kus puudus korralik vette minemise võimalus ning seal ujusid ainult kõige uljamad. Tõllaaugu kohta pajatab legend järgmist. Keila külje all Tuulas olevat kunagi elanud kuri mõisnik, kellest rahvas soovinud lahti saada. Kord, kui härra lasi ennast Keilasse külla sõidutada, otsustas tema kutsar hobused koos tõlla ja selles istuva mõisnikuga jõkke ajada. Vetevoogudesse uppusid nad kõik. Tõllaaugu kumera kaldajoone ollagi lõiganud vette kihutava tõlla ratas.

Jõesaare idapoolses küljes paremharu ääres on ujumiskoht Ostrovka. Nimi on pärit arvatavasti nõukogude ajal tehtud maaparandustööde tulemusena tekkinud saarekese järgi. See jäi romantiliselt lookleva ajaloolise voolusängi ja selle kõrvale süvendatud uue voolutee vahele.

Tänasel päeval ongi peamine ujumiskoht Ostrovka. Vette minnakse ka pargi põhjapoolsesse osasse jääva jalakäijate silla lähedal. Kalameeste populaarsemad õngitsemiskohad asuvad Tõllaugu lähistel. Vähki on rohkesti püütud 1930ndatel ja siis taas 1950-60ndatel aastatel.

• III – II aastatuhat eKr – Esimesed märgid Keila jõesaare asustusest
• I aastatuhat eKr – Keila Jõesaare asustusest annab tunnistust lohukivi “Orjakivi”
• 1220 – Taanlased ristivad Harjumaa
• 1241 – koostatakse Taani Hindamisraamat, kus mainitakse ka Keikaeli küla
• 1346 – Taani kuningas Valdemar IV müüb Harju-Viru Saksa Ordule
• 14. sajandi keskpaik – hakatakse ehitama Keila väikelinnust
• 1433 – Arndt Kalle müüb Keila jõesaarel asuva mõisa ordule (esimene kirjalik teade Keila väikelinnuse kohta)
• 1558 – Liivi sõja algus
• 1559 – Ordumeister pandib Keila mõisa Tallinna raele
• 1560 – Vene väed põletavad Keila linnuse
• 1561 – Harju, Viru ja Järva rüütelkonnad annavad truudusevande Rootsi kuningale – Keila mõisast saab Rootsi riigimõis
• 1567 – Poolakate sõjaretk Harjumaale, mille käigus rüüstatakse Keila kirikut ja küla
• 1620ndad – Järjestikku on Keila mõisa rentnikeks Eestimaa kubernerid Jakob de la Gardie, Per Baner, Johan de la Gardie ja Philipp Scheiding
• 1630 – Keila mõis läänistatakse Tallinna kaupmehele Jost Duntele
• 1637 – Keila mõis läheb Scheidingute suguvõsa valdusesse
• 1600ndate keskpaik – alustatakse kivist härrastemaja rajamist väikelinnuse kõrvale
• 1681 – Rootsi riigivõimud alustavad mõisate, seal hulgas ka Keila mõisa, riigistamist – reduktsiooni
• 1694 – Valmib Keila mõisa kohta koostatud varaloend (inventarium), mis on  Keila mõisa 17. sajandi ehitusloo uurimise peamiseks allikaks
• 1710 – Eestimaa läheb Vene keisririigi koosseisu
• ~ 1715 – Mõisa hooldajaks saab Otto Konstantin von Uexküll
• ~ 1733 – Mõisa hooldajaks saab Amalia Charlotta Maydell
• 1760 – Mõis panditakse Heinrich Erich Wolffenschildtile
• 1768 – Keila mõis läheb Koskullide aadlisuguvõsa valdusesse
• 1802 – Valmib mõisa uus peahoone
• 1816 – Keila mõis läheb Meyendorffide aadlisuguvõsa valdusesse
• 1870ndad – Valmib üle jõe asuv viinaköök
• 1888 – Valmib üle jõe asuv viinavabrik
• 1893 – Keila mõisa ostab Natalie von Uexküll
• 1905 – Keila mõisa ostab parun Kurt Fersen
• 1916 – Keila mõisa ostab Nikolai Wrangell
• 8.7.1917 – Keila mõisa ostavad Seliküla mõisnik Ado Mäeberg ja fotograaf Jaan Minn
• 25.9.1917 – Keila mõisa viimaseks omanikuks saab Alfred Kalm
• 21.1.1918 – Keilas moodustatakse töörahva nõukogu, kogu mõisa vara rekvireeritakse
• 23.2.1918. – Saksa väed okupeerivad Keila
• 24.2. 1918 – Kuulutatakse välja Eesti Vabariik, Keila mõis läheb tagasi endisele omanikule Alfred Kalmule
• 10.10.1919 – Maareformiga riigistatakse Keila mõis
• 1929 – Keila mõisas alustab tööd põllutöökool
• 1934 – Jõesaarele rajatakse ujumiskoht “Punane vähk”
• 1940 – Nõukogude Liit okupeerib Eesti Vabariigi
• 1960-61 – Pärast maaparandustöid jääb jõe läänesäng kuivaks. Lõhutakse vanad paekivist sillad
• 1976 – Koduloo-uurija Heino Gustavson avastab Keila väikelinnuse varemed
• 1977 – Arheoloog Mati Mandeli juhatamisel toimuvad esimesed arheoloogilised kaevamised Keila väikelinnusel
• 30.8.1988 – Keila mõisa peahoones alustab tööd Harjumaa Muuseum
• 2012 – Jõe läänesängi veevool taasavatakse ja haljastus korrastatakse

Esimesed kirjalikud andmed Keila kohta pärinevad Taani Hindamisraamatust 1241. aastast, kus mainitakse Keilas 10 adramaalist küla.

Keila linnuse esimesest ehitusjärgust on vähe teada. Tõenäoliselt püstitasid Kegelid esimese kindlustatud mõisahoone umbes 1350. aastal. Arheoloogiliste kaevamiste käigus on avastatud kolme vanema ajajärgu hoone müürijäänused. Linnuse varasemast ehitusperioodist pärineb ka hüpokaustahi, mille põhi on siiani linnusel vaadeldav.

1385. aastal lahkusid Kegelid Eestimaalt ning Keila mõis läks Kallede suguvõsa valdusesse. Algas teine suurem ehitusjärk, mille käigus püstitati oluliselt uhkem kahekorruseline hoone. Hoonest avastatud raidportaali fragment on väga sarnane Keila kiriku lääneportaaliga, mille autoriteks olid tõenäoliselt Tallinna meistrid.

1433. aastal müüs Arndt Kalle linnuse 16 000 Riia marga eest Saksa Ordule. Saksa Ordu käes kujunes mõisahoone rohkem linnusetaoliseks. Hoone lääneserva püstitati tulirelvade ajastule omane ümartorn, linnuse ümber ehitati kaitsetara ning kaevati linnuse kaev.

1599. aastal pantis rahahädas ordumeister Willem von Fürstenberg Keila ordumõisa kõige juurdekuuluvaga Tallinna Raele. Tallinna magistraadi andmetel olevat moskoviidid 1560. a sõjakäigul Keila, Ruila ja Harku mõisad süüdanud ja muud kahju põhjustanud.

9.oktoober 1561.a andis Tallinna magistraat peale kapituleerumist Liivi sõjas linnuse üle Rootsi riigivõimudele, kes tõenäoliselt ehitasid kindluse uuesti üles, sest 1599. a allikates räägitakse sellest kui linnusest (castell zu Kegel). 60 aasta jooksul oli mõisal 11 üürniku.

17. sajandiks oli mõis jälle erakätes, kuid vahetas tihti omanikke, kuuludes de la Gardie’dele, Duntedele ja lõpuks Scheidingitele. 17. sajandi jooksul valmis vana kindluse kõrvale uus kivist härrastemaja, mille kohta andmeid on vähe.

Keskaegne väikelinnus sai tugevasti kannatada Põhjasõja käigus ca 1710 ning jäeti täielikult maha 1750. aastatel.

Lohukiviks nimetatakse kivi, millesse on tehtud üks või mitu ümmargust või ovaalset lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3-10 cm, sügavus 0,5-5 cm. Hoolimata sellest, et Eesti alalt on leitud üle 1750 lohukivi, pole nende kohta palju teada. Lohukive peetakse Eestis pronksiaegseks (1800-500 a. eKr) kultuurinähtuseks, neid seostatakse varase põlluharimise ja viljakusmaagiaga.

Siinset lohukivi kutsutakse Orjakiviks. Legendi järgi olevat kunagine Keila mõisnik selle peal surnuks peksnud oma sulase seitse poega. Nende mälestuseks olevat isa istutanud kivi ümber 7 pärna.

Mälestis (nr 17882) on riikliku kaitse all.