“Kuidas sai Keilast minu esivanemate kodu” Anne Kalda

Harjumaa Muuseum kogub mälestusi „Kuidas sai Keilast minu kodu“. Aitäh neile, kes on juba oma lugusid jaganud.

Mälestuste kogumisega tähistame Keila linna 85. juubelit. Julgustame jagama oma mälestusi olenemata, kas lugu on suur või väike, ammu või alles.

Esimesena avaldame Anne Kalda saadetud loo.

Kuidas sai Keilast minu esivanemate kodu.

Möödunud sajandi 30ndate aastate alguses otsustasid mu vanavanemad, et hakkavad maja ehitama. Eks kaaluti erinevaid kohti. Vana-vanaema, Anna Lister (s. Väljamäe), sündinud Tutermaal, Kapsa külas Kurma talus, soovis, et maja tuleks Keilasse. Keila kirik oli ta nooruspõlve kodukirik, kus ta oli hingekirjas ja laulatatud. Otsustatigi Keila kasuks.

Oma vaadete tõttu vanaisa Johannes Listerile erialast tööd (peentisler) ei antud ja eks see tekitas ainult trotsi riigivõimu vastu. Suurest kangusest tahtis vanaisa näidata, vaatamata sellele, et pidi olema ainult kojamees , suudab ta ehitada omale maja ja veel suure maja. Et ei peaks vanaduses kellestki teisest sõltuma – müüks aiakraami ja majas oleks üürilised.

Nad elasid Tallinnas, Lai tn.2 majas kõige ülemisel korrusel, all oli Tallinna linna Ehitusosakond, vanaisa oli selle kinnistu majahoidja. Majaehitus Keilasse saigi laiema kõlapinna. Päevalehes olnud halvustav ja kade artikkel, kuidas Ehitusosakonna kojamees maja ehitab.

Majaehituse ajal elati suures kokkuhoius. Osteti lihtsamat ja odavamat toitu, näiteks osteti terve kana asemel paar rupskite komplekti, mis koosnes kana õõtsikust, peast, kaelast ja jalgadest (jala alumised, varvastega otsad). Üks punt oli maksnud 2 senti. Jalgadelt oli keetes see soomuseline nahk maha tulnud ning talla ja varvaste all oli ikka midagi närida ka. Põhiline raha tuli siiski vanaisa lisatöödest: mööbli valmistamisest ja parandamisest, kellassepatööst ja kui krunt oli juba olemas, eks siis ka aiasaaduste müügist. Veel parandas ta professor Arthur von Wahli arstiriistu, mis oleks muidu tulnud Saksamaale parandusse saata ja see oleks liiga kaua aega võtnud, ka parandas ta vahel Wahli autot ja käis tal autojuhiks (lube tal küll ei olnud minu teada). Tänu Wahlile oli vanaisa tutvusringkonnas palju vanatüdrukuks jäänud parunesse, kellele mööblit ta parandas ja neile ka uusi asju tegi. Kuna ta oma tööd oskas hästi ja oli ka väga korralik, siis teda hinnati ja tööd oli palju.

Kojamehe tööd tegi tihtipeale hoopis vana-vanaema, vanaema ei teinud, pidas ennest ikkagi prouaks, olgugi et oli Viljandimaalt vaesest perest päritud ja pidanud juba 13aastaselt oma õele koduabiliseks minema.

Veel üheks raha kokkuhoiu kohaks oli see, et korter, elekter ja küte olid neil priid.

Majaplaan oli vanaisa enda tehtud, et see seaduse silmis ka kehtiks, andis tuttav arhitekt sellele oma allkirja.

Krunt ostetud, läks vundamendiaugu kaevamiseks, see täitus aga veega. Vanaema õde olla öelnud, et jätke see veega auk partidele ja ehitage oma maja hoopis Meriväljale nende juurde. Vanaisa ei lasknud ennast sellest segada ja nii me maadleme selle veega mõnel aastal ikka edasi, peale jõe süvendamist küll harvem ja madalama veega, aga ikkagi.

Esimesed üürilised said majja juba ennem sõda. Meie pere elas aias suvemajas, talviti aga linnas. Ema ja vanaema olid suve läbi Keilas, vanaisa käis nädalavahetustel. Ema rääkis, et kui ta oma emaga kahekesi oli, ei olnud neil vahel aega või viitsimist süüa teha. Neil oli suveks ostetud suur terve sink, mis rippus konksu otsas, sealt nad siis lõikasid omale ühe viilaka ja sõid aias marju peale. Aias oli tööd palju, kõik oli üles haritud ja täis istutatud, aed pidi kasu tooma. Vanaisal, oma ülikorralikkuses, olid peenrad kõik nööri järgi sirgeks aetud, iga peenra otsas oli puust lipik, kuhu oli kunstiliselt köögivilja nimi sisse lõigatud.

Veel peeti kanu ja müüdi linnas mune, suvel olid kanad Keilas, talvel Tallinnas pesuköögis. Üks kana oli väga haududa tahtnud, teda kasutati võtmehoidjana. Kodust ära minnes pandi võit pessa kana alla ja seal see kana siis istus.

1944.aasta märtsipommitamise ajal kolisid ema ja vanaisa lõplikult Keilasse. Vanaema oli 1940.a. detsembris kopsupõletiku surnud. 44.aasta sügiseste lahingute käigus lasti meie suvemaja põlema ja see põles täiega maha. Majast lasti ka mingit suuremat sorti kuul läbi, pärast olid plekist lapid aukude peale löödud. Tohutu õnn, et suur maja ikka alles jäi.