Tõnu Arraku näitus “Noad-minu senine elu”

Tõnu Arrak (sündinud 1964) on vabakutseline noameister ja metallikunstnik. Oma kunstnikukarjääri alguses valmistas ta ehteid ning sepiseid, kuni leidis oma kutsumuse nugade valmistamises. Täna on ta eelkõige noameister, kuid tegeleb ka muu käsitöö ja metallitööga. Arraku noad, mis kannavad tema stuudio nime Tuuts, on hinnatud tippköökides nii Eestis kui ka mujal maailmas. Tema noad on pälvinud auhindu rahvusvahelisel tasemel Prantsusmaal, Belgias, Saksamaal ja Soomes.

Näitusest ja nugadest
Nuga on üks vanemaid tööriistu. Jah, nuga võib olla ka relv, aga enamasti on ta tööriist. Muidugi on ta ka relvana olnud tööriist, see on siiski üks teine teema.
Minu jaoks oli nuga alguses pigem iluasi. Kuna alustasin tutvumist metallikunstiga ehete tegemisest, siis oli ju loogiline seda ehtekunsti elementi ka nugade juures kasutada. Või siis teha ehteid, mis olid noakujulised, ka nii võib mõelda.
Ja alguses olidki mu noad väga keerulised ja dekoratiivsed. Päris esimesed olid lihtsalt keerulise vormiga, hiljem hakkasin sinna poolvääriskive ja muud putru lisama. Ja muidugi mustriline teras ehk damaskus! Selle valmistamine oligi esimene asi, mida ma noategemisest õppisin! Natuke tagurpidi, aga tore ja huvitav. Niisiis olid esimesed noad kõik mustrilise teraga.
Kõige keerulisem oli kujundus. Päris ajalooliste asjade koopiaid ei tahtnud teha, sest noorel mehel võivad ju ka mingid kunstnikuambitsioonid olla ja pretensioonid algupärasusele. Esimeste nugade puhul ongi näha veidraid mõjutusi erinevatelt aladelt.
Aja jooksul olen muutunud enesekindlamaks ja lihtsamaks. Enam ei karda puhast pinda või sirget joont! Tõelise muutuse tõi Tapio Wirkkala näitus Tarbekunstimuuseumis. Võib vabalt öelda „mina enne Wirkkalat” ja „mina peale Wirkkalat” ! Tema mõju minule on raske üle hinnata aga jutt tuleks pikavõitu, piirdugem siis mainimisega. Kujundus on siiani kõige keerulisem asi.
Miski hea ei sünni ilma korraliku plaanita! Ja mida keerulisem objekt on, seda täpsemini peab plaani tegema. Kavandamise viisid ja detailsus on aja jooksul muidugi muutunud, aga mõni põhiline printsiip on samaks jäänud – objekt tuleb kavandada tervikuna!
Põhimõtteliselt ei ole piiri, kui uhkeks ja kalliks võib ühe noa teha. Küsimus on, kas on tahtmist ja oskusi. Oskused tulevad aja jooksul aga tahtmisega on keerulisem – mis siis, kui tead, kuhu minna võiks ja isegi suudaksid, aga üldse ei taha?
Rohkem, kui 30 aastat ühel loomingulisel alal toob paratamatult kaasa mingid kordused ja rutiini ja tüdimuse. Ise olen mõelnud, et iga 10 aasta järel peaks end uuesti leiutama! Eelmine kord leiutasin end kokanugade tegijaks. Tundus kummaline, pärast hõbeda, eebenipuu ja poolvääriskividega kaunistatud nugasid tegeleda roostevaba terase ja tiikpuuga. Aga väljakutsena ei ole üks keerulisem ja rahuldust pakkuvam, kui teine. Kohe alguses sõnastasin eesmärgina noa, mis on ilus, professionaalselt kavandatud ja rahuldab elukutseliste kokkade nõudmised. Tundub, et see õnnestus. No ja siis veel see, et ka kokanugade puhul ei ole mingit piiri, kui uhkeks saab minna!

Praegu on aktuaalne taskunuga. Liigendnoa tegemine on keeruline. Tegelikult just nii keeruline, kui keeruliseks selle ise teed. Mida täpsemalt sõnastad – kavandad eesmärgi, seda keerulisem on selle saavutamine. Täpsus on väga oluline ja täpsuse saavutamine käsitöölise oskuste ja varustustega ei ole lihtne. Aitab, kui suudad tööde ja tegevuste järjekorra õigesti paika panna.

Sellel näitusel olen proovinud esitleda oma lugu, teekonda noamaailmas, mis sai alguse veidratest katsetustest ja jõudis … kuskile modernse, kaasaegse disainini. Ja loodetavasti jätkub, sest nii palju on võimalusi ja nii palju on asju, mida tahaks teha. Praegu on veel ebaselge, kuhu ma peaks minema. Näitus on hea võimalus vaadata tagasi tehtule ja loota, et selle kaudu saab selgemaks, kuidas edasi.